Spordiaasta Tähed 2019 by Postimees

SPORDIAASTA

TÃ&#x201E;HED

2019

DETSEMBER

VIKING CRANES TÕSTAB TÄHED KÕRGUSTESSE

Kärla ja Elva vägilased – läbi raskuste tähtede poole Ott Tänaku ja Martin Järveoja rõõmupäev: 27. oktoobril Kataloonia rallil saadud teine koht ja punktikatse võit kindlustasid meie rallipaarile kauaoodatud tiitli. Foto: EPA/Scanpix

Värskelt on meeles Ott Tänaku ja Martin Järveoja võidujoovastus oktoobri lõpus toimunud Kataloonia rallilt, kus nad kindlustasid MM-tiitli. Kuidas nägi eestlaste aasta otsa kestnud ponnistus välja numbrite keeles? KARL MIHKEL ELLER

MM-etapist tõusti poodiumile üheksal, neist omakorda kuuel korral kõrgeimale astmele. Läbi aegade on ühel hooajal rohkem võite teeninud vaid Sebastiénid – Loeb (11) ja Ogier (9). 2019. aastal teenisid Tänak ja Järveoja 263 punkti. Rohkem on suutnud vaid eelmainitud mehed – Ogier (290 punkti) ja Loeb (276). Eestlaste eduks lähima jälitaja ees jäi 36 punkti. Sellest suurema vahega on tiitli võitnud mitu sõitjat, kuid neist suur osa eelmisel sajandil. Viimati võitis nii suure üleolekuga tiitli Ogier 2014. aastal.

RALLIS LOEB NII MEES KUI KA MASIN Need numbrid tõestavad veel kord Tänaku ja Järveoja 2019. aastal saavutatu kaalu. Millal tekkis aga meestel endil teadmine, et 2019 võib tõesti olla aasta,

kus tullakse esmakordselt maailmameistriteks? Järveoja arvas, et selleks võis olla Saksamaa ralli esikoht augusti lõpus. «Seal tekkis esimest korda tunne, et võime MM-sarja võita. Aga autosport on tehnikaspordiala ja ainult enda tegemistest tihtipeale ei piisa, seal on muutuvaid asjaolusid nii palju,» meenutas Järveoja detsembri alguses Postimehe Arteris. Olud muutusidki pingelisemaks järgmisel etapil septembris Türgis, kus Toyota elektroonikasüsteemi rikke tõttu jäädi esikümnest välja. «Meistritiitli nimel on raske võidelda, kui meil tekivad sellised probleemid,» sõnas Tänak toona. See oli viimane tõrvatilk meepotis. Plaan sai täidetud üks etapp enne hooaja lõppu: Ott Tänakust sai 18. mees, kelle nimi graveeriti sõitjate maailmameistrite karikale. Maailmameistritiitli võitmine oli Saaremaalt Kärlast pärit Tänakule unis-

Toimetaja Tõnis Poom Reklaami projektijuht Rainer Lomp  rainer.lomp@postimeesgrupp.ee Reklaamitoimetaja Jelena Bazanova  jelena.bazanova@postimeesgrupp.ee Keeletoimetaja Miia Rubis  miia.rubis@postimeesgrupp.ee Küljendus Tiit Sermann Trükk AS Kroonpress Väljaandja AS Postimees Grupp

VIKING CRANES TÕSTAB TÄHED KÕRGUSTESSE

tus lapsest saati. MM-karjääri algusaastad kulgesid nagu Ameerika mägedel, kuid viimastel aastatel muutus lapsepõlveunistuse täideviimine reaalseks. Mis vahepealsetel aastatel muutus? «Ilmselt kasvasin suureks,» arvas Tänak rahvusvahelise autoliidu (FIA) auhinnagalal. «Kogemused on rallis väga olulised. Pole nii, et asi on kohe käpas ja hakkadki võitma. Läheb vaja aega, tuleb õppida.» «Alguses olin kindlasti rumal. Ma ei andnud endale piisavalt aega õppimiseks, ei hankinud kogemusi. Tulin ja tahtsin kohe võita. Rallis asjad nii ei käi. See tegi karuteene ja langesin suurest mängust välja,» meenutas Tänak esimesi samme MM-sarjas. Vaheaastaks kujunenud 2013. aastal sõitis Tänak Eesti meistrivõistlustel, kus tema kõrval võttis koha sisse Karl Kruudaga MM-sarja karastuse saanud Martin Järveoja. Järgmisel hooajal taas

MM-karusselliga liitudes vahetas saarlane taas kaardilugejat, kui alustas koostööd Raigo Mõlderiga. Neli aastat hiljem, 2017 pakkus Tänak võimalust Järveojale, nii algaski rallipaari teekond, mis kaks hooaega hiljem kulmineerus esimese MM-tiitliga. Priit Pullerits uuris detsembri alguses Martin Järveojalt, kas võitu kaitsta on raskem kui esimest korda võita? «Oleme võitjad ainult nii kaua, kuni algab uus ralli. [...] Siis algab jälle kõik nullist. MM-sarjaga on samamoodi: jaanuarist algab kõik uuesti.»

Milleks on Tänak-Järveoja järgmistel hooaegadel võimelised? Kui kaua veel tipptasemel rallisõitmisega jätkatakse?

Oodatavasti on Eesti vormelilootusel Jüri Vipsil parimad sõidud veel sõitmata.

Foto: Eero Vabamägi

SPORDIAASTA TÄHED 2019

2020. aastal hakkab maailma esirallipaar sõitma uues meeskonnas ja uue autoga. Hyundai võitis 2019. aastal esimese konstruktorite MM-tiitli ning uuel hooajal on nende eesmärk teenida auhinnakappi teisigi võitjakarikaid. «Hyundail on tiitlite võitmiseks motivatsiooni. Inimesed on tahet täis, et endast parim anda. Pole kahtlustki, et olen heades kätes,» oli Tänaku arvamus uuest meeskonnast pärast esimesi testisõite. «Tiimi vahetamine pole kindlasti lihtne ülesanne. Sisseelamiseks võib aega kuluda, aga arvan, et mul on MM-tiitli eest võitlemiseks vahendid olemas ja kindlasti on 2020. aasta eesmärk tiitel võita,» oli eestlane enesekindel.

SAJAD KIIRUSKATSED VEEL EES Milleks on Tänak-Järveoja järgmistel hooaegadel võimelised? Kui kaua veel tipptasemel rallisõitmisega jätkatakse? Mõlemad mehed on praegu 32-aastased. Meenutagem, et Sebastién Ogier oli oma seni viimase MM-tiitli võitmise ajal vaid kaks aastat vanem. Sebastién Loeb võitis rekordilise üheksanda tiitli, olles 38-aastane. «Loebi üheksat tiitlit vast püüdma ei hakka,» ennustas Järveoja tulevikku. «Või kui Ott tahab püüda, siis võib seda mõne teise kaardilugejaga teha.» Nali naljaks, kuid eespool toodud näidete põhjal võib ennustada, et lähiaastatel on Eesti ajalehtede esikaaned ja meediaväljaannete veebilehed meie parimate rallimeeste tegemistega täidetud. Aga kas nendele külgedele võib tikkuda veel teinegi Eesti võidusõitja? 19-aastane vormelipiloot Jüri Vips on aasta-aastalt ennast madalamates vormelisarjades aina enam tõestanud ning kui kõik läheb plaani järgi, võib ta lähiaastatel tegusid tegema hakata vormel-1 sarjas. «Jüri on F1-le lähedal. Keegi ei tea, mis tulevik toob,» vastas Ott Tänak Pariisis toimunud FIA auhindade galal rahvusvahelise meedia küsimusele, mida need eestlased küll joovad, et 1,4-miljonilise elanikkonnaga väikeriik suudab järjepidevalt autospordimaailma üllatada. «Üks eestlane on autoralli maailmameister ja teine võistleb F1-sarjas.» Veel kümme aastat tagasi sellise mõtte avaldamine päädinuks arstliku kontrolliga. Lähiaastatel võivad mõlemad unistused reaalsuseks saada.

VIKING CRANES TÕSTAB TÄHED KÕRGUSTESSE

KELLY SILDARU SAAVUTUSED 2019. AASTAL Aspeni X-mängude kuld pargisõidus Aspeni X-mängude hõbe rennisõidus Aspeni X-mängude pronks Big Air’is Park City MMi kuld rennisõidus Kläppeni juunioride MMi kuld pargisõidus Kläppeni juunioride MMi kuld Big Air’is

Kelly Sildaru reaktsioon punktisummale, mis tõi talle Ameerika Ühendriikides Park Citys karjääri esimese täiskasvanute tiitlivõistluse medali. Foto: EPA/George Frey/Scanpix

Kelly Sildaru – peafavoriit aasta naissportlase tiitlile Kolmel korral aasta noorsportlaseks valitud freestyle-suusataja Kelly Sildaru on peafavoriit tänavuse aasta naissportlase tiitlile. Olümpiaalade sportlastest on ta ainus, kes suutis lõppeval aastal maailmameistriks tulla. SIIM KAASIK

-aastane Sildaru on viimasel kolmel aastal valitud aasta noorsportlaseks, kuid täiskasvanute seas on teiste saavutusi seni kõrgemalt hinnatud. 2016. aastal jäi karjääri esimese Aspeni X-mängude kuldmedali võitnud Sildaru naissportlase valimisel teiseks. Teda edestas kaugushüppes Rio olümpial kuuenda koha teeninud Ksenija Balta. Rahvas andis oma hääle suusatajale,

spordialaliidud ja -ajakirjanikud aga kergejõustiklasele. Tunamullu täiendas Sildaru oma auhinnakappi veel kahe Aspeni X-mängude medaliga (kuld ja hõbe) ning tuli nii renni- kui ka pargisõidus esimest korda juunioride maailmameistriks. Aasta sportlase valimisel teenis ta sama palju hääli kui epeevehklemise MM- ja EM-pronks ning võistkondlik maailmameister Julia Beljajeva. Viigilahutajaks osutusid ajakirjaniSPORDIAASTA TÄHED 2019

ke punktid, mis andsid eelise Beljajevale. Mullu oli Sildaru vigastuspausil ja tema tähtsamad võistlused jäid 2019. aastasse. Ent kaks MK-etapi võitu ja peaaegu perfektne esinemine juunioride MMil (kaks kulda ja hõbe) olid piisav saavutus, et mahtuda nominentide hulka. Aasta naissportlaseks valiti lõpuks Pyeongchangi olümpiamängude neljas naine, kiiruisutaja Saskia Alusalu. Sildarut edestasid auhinnatsere-

VIKING CRANES TÕSTAB TÄHED KÕRGUSTESSE

moonial veel Katrina Lehis ja Anett Kontaveit.

KARJÄÄRI PARIM AASTA Lõppev aasta oli Tallinna Saksa gümnaasiumi 11. klassi õpilase jaoks aga ebatavaline. Aastat alustas ta Aspeni X mängudel saavutusega, milleks naissuusatajate seas on praegu võimeline ainult tema ise. Ta võitis kolmelt alalt täiskomplekti medaleid, tulles pargisõidus freestyle-suusatamise rekordit tähistava 99 punktiga kullale, rennisõidus hõbedale ning Big Air’is pronksile. Ainuüksi juba ühel võistlusel kolme erineva ala tegemine on ala kontekstis erakordne, kuid tallinlanna võitis kõigilt ka medali. Suur saavutus tähendas ka suurt pingutust. Aspeni X-mängude kolm võistlusstarti mahtusid 26 tunni sisse. Nende ette ja vahele jäid pikad treeningud. Kokku veetis Sildaru neil päevil lumel keskmiselt kuus tundi päevas. «See on nii imeline, aga ka nii raske. Vähe unetunde, väsinud keha… Ja nüüd

ma tegin selle kõik ära, see on uskumatu!» ütles Sildaru vahetult pärast Aspeni X-mängude Big Air’i pronksi. Just selle medaliga kirjutas ta end järjekordselt X-mängude ajalukku. Ent «Spordiaasta tähtede» kontekstis on Sildaru suurimaks saavutuseks Park City maailmameistrivõistlustelt võidetud rennisõidu kuldmedal. Midagi pole teha, eestlased hindavad tiitlivõistluste medaleid rohkem kui kommertsvõistlustel saavutatut. MM-tiitel on ka peamine argument, miks peaks Sildaru olema aasta naissportlane.

MM-KULD VAJAS ENESEÜLETUST Sildaru teekond karjääri esimese täiskasvanute MM-tiitlini oli keeruline. Hooprobleemi tõttu pidi eestlanna avaalast ehk Big Air’ist loobuma. Raskete ilmastikuolude tõttu lükati pidevalt edasi pargisõitu, kuni lõpuks otsustati võistlus sootuks ära jätta. See tähendas, et Sildaru ainus võimalus MM-debüüdil medalit hankida oligi

VIKING CRANES TÕSTAB TÄHED KÕRGUSTESSE

Kelly Sildaru talle MM-kulla toonud rennisõidus. Foto: Sean M. Haffey/AFP/Scanpix

rennisõidus, mida ta võrreldes konkurentidega oluliselt vähem harjutab. Finaalvõistluse viimase vooru eel oli Sildaru pronksmedali juba kindlustanud. Vahetult enne laskumist ütles treenerist isa Tõnis Sildaru tütrele: «Sina otsustad, kas sa tahad olla esimene, teine või kolmas.» Et tulla aga maailmameistriks, pidi Sildaru viimasel katsel riskima ja tegema triki, mida varem pole teinud ükski naine. Viimasele hüppele minnes säilitas ta hea hoo ja keeras sooritusele veel pool pööret juurde, tehes maandudes switch 1080 triki. Kuna freestyle-suusatamise kohtunikud hindavad uudsust, kajastus see ka talle antud punktiskooris. 95 silma oli piisav tulemus, et jätta selja taha kanadalannast olümpiavõitja Cassie Sharpe. Hooaja lõpetas Sildaru veel kahe MM-kullaga – ta krooniti juunioride maailmameistriks nii pargisõidus kui ka Big Air’is. Sildaru puhul võib aga öelda, et sisuliselt on ta oma lühikese karjääri jooksul võitnud nüüd kõik, mis võimalik. Puudu on veel olümpiamedal. «Järgmine samm olekski olümpia, aga sinnani on veel palju aega. Ma ei tea, kas ma tahan enda jaoks nii pikalt ette mõelda (Pekingi taliolümpia toimub 2022. aastal). Pigem tahan endale eesmärki, mis oleks lähemal,» rääkis neiu oma tulevikuplaanidest. Sel hooajal võtab Sildaru sporditegemist veidi vabamalt. Tema kindel siht on gümnaasium õigel ajal ära lõpetada. Kaasa kavatseb ta teha vaid tähtsamatel võistlustel, milleks on noorte olümpiafestival, Aspeni X-mängud ja juunioride maailmameistrivõistlused.

VIKING CRANES TÕSTAB TÄHED KÕRGUSTESSE

ANDREI OJAMETS Sündinud 6. juulil 1963 Pärnus Treenerikarjäär: lõpetanud Leningradi Lesgafti-nimelise kehakultuuri instituudi. Tulnud 1991 ja 1993 mängiva treenerina, 1997–1999 ja 2003 Pärnu võrkpalliklubi naiskonna juhendajana, 2000 ja 2001 ESS Pärnu VK meeskonna, 2014 Tartu Bigbanki meeskonna ja 2018 TÜ/Eedeni naiskonna treenerina Eesti meistriks. 2012 Pärnu naiskonnaga, 2015 ja 2019 Tartu meeskonna ja 2018 naiskonnaga Balti liiga võitja. Olnud Eesti meeste ja naiste koondise treener. 1993–1998 Pärnu võrkpalliklubi president ja hiljem asepresident.

Eesti võrkpallinaised esmakordselt EM-ile viinud Andrei Ojamets on küll muudes olukordades emotsionaalne, ent väljaku kõrval juhendaFoto: Sander Ilvest/Eesti Meedia/Scanpix mise ajal säilitab ta reeglina rahu.

Mees, kes andis Eesti naiste võrkpallile uue näo Andrei Ojamets oli 13-aastane poisiklutt, kui ta esimest korda võrkpallitrenni sattus. Näpp oli antud ja ülejäänu on juba ajalugu – nagu taolistel puhkudel tavaks ütelda. ANDRES VAHER

jamets on võrkpallis näinud ja teinud kõike, andnud mängule kogu hinge. Tulnud Eesti meistriks nii mängiva kui ka mittemängiva treenerina, nii naiste kui ka meestega. Juhendanud mõlema soo Eesti koondist. Maitsnud klubijuhi kibedat leiba. Kuulunud alaliidu ja treenerite nõukogu juhatusse. Tegutsenud kohtunikuna. Käesoleva aasta üheksandal päeval nägid selle Pärnust pärit spordimehe ja

treeneri silmad aga midagi sellist, mida polnud näinud, veel vähem teinud, mitte keegi. Eesti naiskond jõudis EM-finaalturniirile. Mõni ime siis, et need kõike näinud 55-aastase peatreeneri silmad Hämeenlinna spordihallis kui nõiaväel veega täitusid. «Kui ühel päeval jõuad millegi selliseni, millest kohati ei oska või julge isegi unistada… Rääkimata teistest. No kuidas sa kirjeldad seda tunnet, kui järsku kohal oled? Keeruline. Peaaegu SPORDIAASTA TÄHED 2019

võimatu. See lihtsalt on midagi niivõrd erilist. Kes ise teeb, see teab. Täiesti teine tasand. Uskumatult võimas värk. Koos hirmsa väsimusega. Võib-olla nagu mägironija, kes on unistuste tipu vallutanud,» püüab Ojamets ligi aasta hiljem emotsioonides sobrada. Ta lisab kohe: «Jah, meil oli ka õnne. Paljud soodsad asjad langesid kokku. Aga peamine, et me ise olime oma õnne sepad. Koduses mängus Tšehhiga oli pink lühike ja jäime kaotusseisu. Aga

VIKING CRANES TÕSTAB TÄHED KÕRGUSTESSE

usk ja julgus ei kadunud. Müts maha naiste ees! Võitsime 3:2. See oli murdehetk.» Tuleristsed Vana Maailma kahe tosina parema naiskonna jõuproovil möödusid arvatult eelkõige esimeste triibuliste kogumise tähe all. Kui viimases, viiendas mängus rööviti aga tugevalt Aserbaidžaanilt kaks geimi ehk punkt, tähendas seegi omamoodi väikest ajaloolist saavutust. Ojamets ei varjanud rõõmu ja ajas käed võidukalt taeva poole.

ÕRNEMA SOO ÕRN TEEMA Kui kalendris aasta vahetub, oleme tagasi reaalsuses. Koduse liiga tase ja naisvõrkpallurite kandepind pole teinud mitte hüppelist tõusu, vaid kiratseb endiselt. Ojametsa unistus õrnema soo (pool)profiklubist näib vähemalt sama tabamatu kui paari aasta eest pääse finaalturniirile. «See on äärmiselt õrn teema,» ütleb elukogenud treener. «Nagu Marko Mett (Ojametsa abiline koondises – toim) läbi musta huumori kord ütles: no life amet. Naistel on proffidena elatist teenida

märksa keerulisem kui meestel. Kui lisada pere loomine ja muud elulised küsimused, siis saabki ehk aru, miks küsimus on keeruline ja õrn. Mis aga mõtlemapanev: tüdrukuid on trennides rohkem kui poisse…» «Liiga tase peab tõusma. Kvalitatiivselt,» tähtsustab Ojamets. «Väga tore ja vajalik, et Audentes/Noortekoondis seal kaasa lööb. Aga tütarlaste ja neidude liigast peaks saama naiste liiga.» Teatud perioodidel Eesti naiste koondise ja Tartu Bigbanki klubimeeskonna tüürimist isegi ühitama pidanud Ojamets ei salga: naisi ja mehi tuleb juhtida erinevalt.

Kui Gheorghe Crețu tuli, pidi ka alaliit rohkem pingutama hakkama. Kui ta midagi küsis, siis ka sai. Eesti treeneritele oli lihtsam vastata: raha ei ole. ANDREI OJAMETS

Eesti Võrkpalli Liidu president Hanno Pevkur tänas augusti lõpus Euroopa meistrivõistlustelt naasnud võrkpallinaisi ja nende juhendajat Andrei Ojametsa Tallinna lennujaamas käepigistuste ja roosidega. Foto: Mihkel Maripuu/Eesti Meedia/Scanpix

SPORDIAASTA TÄHED 2019

«Naiste mäng on muutunud tohutult palju jõulisemaks. Ma ei ole kõige lühem mees (191 cm – toim), aga EMil käisin ringi ja vaatasin muudkui üles. Tõelised atleedid,» alustab Ojamets mõttekäiku. «Aga… Naised on ikkagi naised. Treener peab rohkem jälgima, mida suust välja ajab. Karpol (karjumisega legendaarseks saanud Venemaa naistetreener Nikolai Karpol – toim) ma kindlasti ei ole. Vahel tõstan häält, aga püüan vaadata, kuidas ja mille eest.»

TULEMUS TÕI TINGIMUSED JA KONKURENTSI Praegu keskendub Ojamets taas Tartu Bigbanki meeskonna vedamisele. Kas ja milliseks kujuneb suhe naiste võrkpalliga, püsib esialgu lahtine. «Kui tahe otsa saanuks, jätnuks kandidatuuri esitamata,» peab ta silmas naiste koondise juures jätkamist. «Samas tunnistan: ülinäljane ma ei ole. Piisavalt sellest kausist juba söödud. Sageli mõtlen ja tunnen hoopis: vajaksin aega ja võimalust, et minna end kuhugi täiendama. Et näha ja kogeda ise vahetult maailma tipptaset. Näiteks Alar Rikbergi (Ojametsa abitreener, kes paljude välismaa-aastate järel Eestisse naasis – toim) kõrvalt on minulgi palju uut õppida, ka asju ümber vaadata.» Ojamets peab oluliseks üldise suhtumise muutust naiste võrkpalli ja loodab, et tänavune saavutus aitab seda hoida. «Järjepidevus peab tekkima. Nagu oli meeste puhul,» sõnab ta ning harutab mõtte lahti: «Kui Gheorghe Crețu (meeste võrkpallikoondise eelmine peatreener – toim) tuli, pidi ka alaliit kohe rohkem pingutama hakkama. Kui ta midagi küsis, siis ka sai. Eesti treeneritele oli lihtsam vastata: raha ei ole. Lõpuks polegi ju küsimus treeneri persoonis või rahvuses, vaid mängijates. Nemad võitsid kõige rohkem.» «See ei tähenda, et ma kurdaks. Üldse ei kurda. EMiks valmistudes oli ka naistel kõik hästi. Varasemaga võrreldes isegi väga hästi,» räägib Ojamets. «Enne olime ikka tohutult odav võistkond. Ükspuha, kas võtta mõõdupuuks muu maailm või meie meeste koondis.» «Olen siiralt tänulik, et mind usaldati ja võimalus anti. Tegin, mis ma tegin. Kui enne polnud seda koondist eriti kellelegi vaja, siis nüüd on tekkinud konkurents. Hindan juba seda äärmiselt positiivseks.»

VIKING CRANES TÕSTAB TÄHED KÕRGUSTESSE

Esimesed emotsioonid: Maicel Uibo ja Shaunae Miller-Uibo «hõbedane» suudlus vahetult pärast kümnevõistluse lõppu Dohas Khalifa staadionil. Foto: Hannah McKay/Reuters/Scanpix

Aasta, mis päädis väärilise tasuga tehtud töö, valatud higi ja pisarate eest Maicel Uibo on viimastel aastatel üha enam kirgi kütnud ja spordipublikule võimsaid etteasteid pakkunud, kuid kahjuks pole õnnestunud need kõik üheks võistluseks kokku panna. Kümnevõistleja elu pole kerge, sest ühel alal eksimine võib tähtsusetuks muuta kahe päeva töö. KARL-JOOSEP KÜNGAS

PÖÖRANE ARENG Selleks et mõista, millise teekonna on Uibo läbi käinud, tuleb minna natuke ajas tagasi. Täpsemalt aastasse 2012. Just tollel suvel ületas noormees esimest korda 7500 punkti piiri, kuid veel olulisema sammuna asus ta sportlaseteed jätkama Ameerika Ühendriikides Georgia ülikoolis. Toona vaid 19-aastaselt muutus Uibo elukeskkond märkimisväärselt. Kohe esimesel kooliaastal tegi Uibo võimsa arenguhüppe. Kiiresti võttis ta enda nimele U23 vanuseklassi seitsmevõistluse rekordi, mis varem kuulus

Erki Noolele. Välishooajal suutis Põlvast pärit noormees Petros Kyprianou käe all ületada esimest korda 8000 punkti piiri, kui tema tulemuseks märgiti 8223 punkti. Sellega täitis ta ka Moskva MM-normi ehk ees ootas esimene suurem tiitlivõistlus. «Ameerikas liikus kõik kiiresti edasi. Pärast seda hakkasin tõsiselt mõtlema, et võiksin sportlaseks saada,» kirjeldas ta oma tipputõusu algust. MM-debüüt oli pigem kogemuste hankimine. Valuuta, mis tulevikus marjaks ära kulub. Oma tasemel läbitud võistluses kogus eestlane 7850 punkti, SPORDIAASTA TÄHED 2019

mis jäi parimatest väga kaugele, aga vähemalt sai korralikult kõik kümme ala tehtud. Nüüd tuli ainult kõik kogetu endasse talletada ja küll siis hakkab ka tulemus paranema. Kaks aastat hiljem läks Uibo Pekingi MMile elu parimas vormis ja täis tahtmist. 2015. aasta suvel viis ta isikliku rekordi juba 8356 punkti peale, ees ootas esimene reaalne võimalus medalile heidelda. Kahjuks ei õnnestunud omaenda parimatele tulemustele lähedast hoogu näidata ning tal tuli leppida 8245 punkti ja kümnenda kohaga. Kümnevõistleja teadis ise, mille kal-

VIKING CRANES TÕSTAB TÄHED KÕRGUSTESSE

Suur töö on tehtud, Doha MMi hõbemedal on lõpuks kaelas.

lal peab edaspidi kõvasti vaeva nägema, et tulemus stabiilselt parem oleks. «Kiiruslikkuses tuli edasi minna,» arvas ta.

MITU UNTSULÄINUD HOOAEGA Karjäär oli üsna kiiresti, kuid loogilist rada üha kõrgemale liikunud, kuid ühtäkki tabasid mured. Esimene suur ebaõnnestumine saabus Rio suveolümpiamängudel. Väga näljaselt võistlustulle asunud Uibol läks kümnevõistluse kolmas ala – kuulitõuge – täielikult aia taha, sealt tuli null punkti, millega oli karjääri esimene olümpia rikutud. «Kui tähtsaimal võistlusel nulli saad, siis vajud ikka mõttesse. Samas ei jää see minu viimaseks võistluseks. Teen vigade paranduse ja tulen tugevamana tagasi,» ütles mees Rios. Siiski ei saanud Uibo olümpiamänge täielikuks läbikukkumiseks pidada. Kuna tema toonane kihlatu ja praegune abikaasa Shaunae Miller-Uibo suutis oma meelisalal, 400 meetri jooksus võita olümpiakulla, andis see ka Maicelile motivatsiooni juurde. 2017. aasta läks aga täiesti aia taha. Juba sisehooaega segas reievigastus, mille tõttu tuli katkestada Belgradi sise-EMi seitsmevõistlus. Paremini ei läinud ka suvel, kus reis taas tunda andis, Londoni MMil tuli teisel päeval loobuda.

«Väga keeruline hooaeg oli. Õnneks teadsin, et pole väga vaja põdeda selle üle, tuleb keskenduda järgmiseks hooajaks. Tuli terveks saada ja uuesti proovida,» rääkis kümnevõistleja. Viimaks kulges üks hooajaeelne treening ka vigastusteta ja tulemus oli 2018. aastal kohe kiire tulema. Esimene võistlus oli Uibole Birminghami sise-MM, sealne seitsmevõistlus pakkus võimsaid emotsioone. Põlvast pärit mees parandas järjepanu isiklikke rekordeid ning heitles karjääri esimese tiitlivõistluse medali eest. Viimase ala, 1000 meetri jooksuga täitiski Uibo oma eesmärgi ja teenitult riputati talle kaela pronksmedal. Jäi vaid oodata põnevat suve. Augusti alguses toimus Berliinis kergejõustiku EM, kuhu Uibo läks kindlate medalimõtetega. Tulemused näitasidki, et eestlane võib medalimängu sekkuda, kuid taas tuli tagasilöök. Äsja hea hoo üles saanud mees vigastas teivashüppes jalga, mis enam võistlust jätkata ei lubanud. «Jalale toetuda sain, kuid sporti teha polnud enam võimalik,» rääkis Uibo.

TÄHELEND KA VÄLISHOOAJAL Tänavu pani Uibo kõik kaardid MMile Katari pealinnas Dohas. Heast vormist võis aimu saada juba hooaja keskel SPORDIAASTA TÄHED 2019

Foto: Tairo Lutter

Götzises, kus ta teenis kõrgetasemelises heitluses kolmanda koha. Dohasse minnes ei pannud Uibo endale pingeid peale. «Tuli võistlus hästi käima saada ja vaadata, kuhu see viib,» kirjeldas ta. Avapäev möödus probleemideta ja hea tulemus oli soolas. Viie ala järel hoidis eestlane kõrget kuuendat kohta, kuid pool võistlust oli veel ees. «Parim esimene päev, mida ma tiitlivõistlustel näidanud.» Teisel päeval kogus Uibo üha enam hoogu üles ning isikliku rekordiga võrreldes tuli aina punktilisa. Kui teivashüppes pidi maailmarekordimees Kevin Mayer katkestama, oli selge, et Uibo võib teenida medali. Sakslast Niklas Kauli ei peatanud enam miski, kuid hõbe ja pronks olid jagamata. Eestlane lasi viimasel alal, 1500 meetri jooksus endast looma välja ja võitis senise karjääri kirkaima medali. Doha MMi jääb meenutama hõbedane autasu. Uibo tõusis Eesti kõigi aegade kümnevõistluse edetabelis teiseks, tema punktiskoor 8604 jääb alla ainult olümpiavõitjale Erki Noolele (8815). Märkimata ei saa jätta ka Janek Õiglase kuuendat kohta, mis tuli tema hooaja parima, 8297 punktiga. Uibo kogu hooaeg sai veel võimsama lõpu, sest abikaasa Shaunae võitis 400 meetri jooksus samuti hõbeda ehk koju sõideti peaaegu et parimas võimalikus meeleolus.

VIKING CRANES TÕSTAB TÄHED KÕRGUSTESSE

Magnus Kirt – käsi lahases, aga Doha MMi hõbemedal ikkagi kaelas.

Foto: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix Baltics

Tõrvatilk meepotis ei värvi Magnus Kirdi hooaega mustaks

Kui möödunud talvel tehti spordiärast nii edukat hooaega võinuks ka toonase taseme kinnistamise lugeda kordaminekuks, kuid Kirt pani tänavu veel juurhooaja kokkuvõtteid, ei olnud de, kuni juhtus see, mida teavad kõik niigi hästi. Selles, et eestlane polnud tasemelt grammigi tagasi andaasta esilekerkijas mingit kahtlust. nud, said spordisõbrad veenduda juba hooaja avavõistlusel. Hilisest Odaviskaja Magnus Kirt oli tõusMMi toimumisajast tingituna võistlemist alles mai lõpus alustanud tõrvalane lennutas esimesel mõõduvõtul kohe 89.33 m ja asus maailma nud Eesti sporditaevasse täieliku edetabelit juhtima. komeedina. Tõrvast pärit mees parandas 2018. aastal oma isiklikku ÕIGED VISKED ÕIGEL AJAL JA KOHAS tippmarki rohkem kui kolme meet- Pärast kahte järgnevat triumfi ja teist kohta Teemantliiga etapil Oslos suundus Kirt Tšehhimaale Ostravasse. Kohta, kus sai esimest korda riga, lõi pea kahe meetriga üle ületatud palju kõneainet pakkunud ja kaua oodatud tähis: 90 meetri joon. Piir, mis sihiks paljudele, kuid kuhu on jõudnud vaid 20 meest Andrus Värniku Eesti rekordi, tõi odaviske ajaloos. 29-aastasest tõrvalasest sai üks nendest vähestest, kui piik lendas viiendal katsel 90.34 meetri kaugusele. Eestile kergejõustiku EMilt ainsa, «Läksin juba hoovõturaja algusesse. Algul hoiti mind seal pikalt pronksise medali ja krooniti tagati- kinni. Siis jõudsin veel paar korda oma tossude ja muude asjade juures käia. Lõpuks siis sain viskeloa. Kõik see kokku kestis millalgi 5–10 mipuks ka aasta meessportlaseks. CARL-ROBERT PUHM

nuti vahel,» kirjeldas Kirt rekordviske sünnilugu. «Kogu see jamps ajas mind tõesti vihale! Ja tänu tekkinud sportlikule vihale tuli emotsiooni

SPORDIAASTA TÄHED 2019

VIKING CRANES TÕSTAB TÄHED KÕRGUSTESSE

mõttes üks mu paremaid viskeid üldse. Nii et pean kohtunikule omamoodi aitäh ütlema!» kirjeldas ta maagilise piiri alistamist värvikalt. Eesti odaviskaja ise numbrimaagiast pilvedesse ei tõusnud. «90 meetrit ei ole minu jaoks eraldi eesmärk kunagi olnudki. Täna tunnen rõõmu, aga jään kahe jalaga maa peale. Maailmas on palju mehi, kellele sarnane tulemus jõukohane. Oluline on kaugele visata ka õigetel aegadel ja õigetes kohtades,» rääkis odakuulsus toona. Üks õige koht tuligi, aga sellest hiljem. Kahe päeva pärast võistles Kirt juba Soomes Kuortanes, kust leidis veel 27 lisasentimeetrit. Seekord pigem tänu väga heale tehnilisele sooritusele ja vähem emotsiooni pealt visates. Sellel võistlusel visatud Eesti rekord 90.61 jäigi 2019. aasta pikimaks odakaareks maailmas. Tõeline triller rullus lahti aga täpselt üks kuu ja üks nädal hiljem Teemantliiga finaaletapil Zürichis. Hooaja edetabeli liidrina võistlustele vastu läinud Kirt oli enne viimast viskevooru 85.68ga alles viiendal kohal. Eestlane suutis aga tõestada, et suudab säilitada külma pead ka kõige kriitilisemates olukordades. 29-aastasel odaviskajal oli viimases voorus varrukast võtta tulemus 89.13, mis hoobilt kergitas meie sporditähe võistluste liidriks. Rohkemaks konkurendid suutelised enam polnudki ning Kirt võttis teise eestlasena Gerd Kanteri järel Teemantliiga üldvõidu.

Kas viimasel sooritusel õnnestunuks tehnika klappima saada, jääb vaid toredaks mõtteharjutuseks, sest viiendal katsel saadud võigas õlavigastus rikkus kõik edasise. Pärast võistlust aset leidnud vaatepilt oli meeliülendav: Kirt kutsuti koos teiste maailma tippatleetidega ühisele poodiumile ja eestlane sai rahvusvahelise alaliidu presidendilt Sebastian Coelt uhkel tseremoonial kätte väärt autasu. Karjääri esimene suurvõit oli tõsiasi.

SEITSEKÜMMEND SENTIMEETRIT JÄI PUUDU Aga seda, kas võinuks tulla ka teine, me päris täpselt teada ei saagi. Selge oli, et Kirt oli suutnud rohkem kui kuu aega hiljem toimunud Doha MM-iks hea vormi säilitada. Kvalifikatsioonis visatud 88.36 oli selle ilmseks tõestuseks. Finaalis sai eestlane küll teisel katsel kirja korraliku tulemuse 86.21, kuid nagu ta ise on hiljem rääkinud, olid katsed tehniliselt krobelised. Kas viimasel sooritusel õnnestunuks tehnika klappima saada, jääb vaid toredaks mõtteharjutuseks,

Teemantliiga üldvõiduga paistab Kirt enam kui rahul olevat. Foto: Fabrice Coffrini/AFP/Scanpix

SPORDIAASTA TÄHED 2019

sest viiendal katsel saadud võigas õlavigastus rikkus kõik edasise. Kirt on öelnud, et teda ennastki närib natuke teadmine, et ta ei saanud kahte viimast katset korralikult proovida. Arvestades, et Grenada üllatusmehe Anderson Petersi võidutulemusest 86.89 viskas Kirt tänavu parema tulemuse koguni 11 võistlusel, on see ka igati loogiline. Aga sel päeval oli parim siiski Peters ning eestlasele jäi igati auväärne teine koht. Kuid siiski on see medal, mis jääb Eesti spordiajalukku ühe kõige vastakamaid emotsioone pakkunud autasuna. Ka Kirt ise ei teinud võistluste järel saladust kahetistest tunnetest. «Kui räägime medalist ja teekonnast selleni, siis olen kindlasti ääretult õnnelik. Kui vaadata tagasi, mis tee selle nimel käinud oleme, siis on see olnud päris pikk ja vaevarikas. Aga teise poole pealt: selline vigastus hooaja lõpus ei ole kindlasti kõige meeldivam,» selgitas Kirt. Ometi jääb odaviskajale sellest aastast näppude vahele nii mõndagi: uus Eesti rekord, 90 meetri joone alistamine, MM-hõbe, Teemantliiga võit, maailma hooaja edetabeli parim tulemus, kümme võitu 15-st võistlusest ning suurepärast stabiilsust näitav statistiline fakt, et 85 meetri joon jäi eestlasele alistamatuks vaid kahel võistlusel. Kirt tegi vägeva hooaja, mida ei suuda muuta ka nukker lõppakord.

VIKING CRANES TÕSTAB TÄHED KÕRGUSTESSE

Eesti maadlus elab pronksiajas Nur-Sultani MMi pronksimatšis alistas Heiki Nabi (vasakul) kindlalt iraanlase Amir Mohammadali Ghasemimonjezi.

Foto: Anvar Ilyasov/AP/Scanpix

Kui sajandi alguses ei möödunud mitu aastat järjest ühtegi judo suurvõistlust Eesti sportlaste medalita, siis sel kümnendil on järg maadlejate käes. Päris igalt võistluselt just medaliga ei tulda, ent tänavune aasta oli tõeliselt pronksine. Seda karva autasu sai Epp Mäe kaela nii MMil kui ka Euroopa mängudel ning Heiki Nabi MMil. VILLE ARIKE

abi tuli juba 13 aastat tagasi noore üllatusmehena maailmameistriks. Kas kõik medalid on ühesugused või mõni teistest erilisem? «Iga medal on kallis ja tähtis. Kui võidad medali, tähendab see, et tehtud töö on läinud täkkesse ja oled tasu saanud,» vastab ta. Tänavu Kasahstanis Nur-Sultanis peetud maailmameistrivõistluste kolmas koht oli siiski omamoodi eriline. «MM oli Tokyo olümpia esimene valikvõistlus. Varasematel kordadel ei õnnestunud mul tervelt aasta enne olümpiat pääset kätte saada, jõudsin selleni alles olümpia-aastal peetud viimastel valikturniiridel. Medaliga kaasnenud olümpiakoht tähendab suurt lisaväärtust, sest nüüd ei pea ma järgmisel aastal enam kvalifikatsiooniturniirideks valmistuma. Seejuures läheb kadalipp iga olümpiatsükliga tihedamaks,

kohti võetakse vähemaks. Kui eelmisele olümpiale pääses minu kaalus 20, siis nüüd ainult 16 meest,» seletab maadleja. Heiki Nabi anno 2006 vs. Heiki Nabi anno 2019, mis on peale lisandunud kogemuste praegu veel teistmoodi? Matimees annab vägagi huvitava vastuse. «2006. aastal olin ehk selline kartmatu, uljaspea, kes isegi ei osanud mingeid ohte eriti näha. See oli hea, andis suure enesekindluse. Noorena tuli asi kergelt kätte, aga kui tekkisid vigastused, kaotused, raskemad ajad, vähendas see vahepeal enesekindlust. Praegu mõtlen palju rohkem kui aastal 2006, et mis kõik on ja kuidas peaks olema. Võib-olla mõtlen kohati liigagi palju. Võiksin olla enesekindlam ja julgemalt peale minna. Kui analüüsid palju, siis ühest küljest on hea, et saad teada igasuguseid asju. Samas paljude asjade teadmine võtab eneSPORDIAASTA TÄHED 2019

seusku vähemaks. Kui sa tead nii palju, siis näed ka võimalikke ohuolukordi, mis võivad tekkida. Ja hakkad mõtlema, et kas üks või teine asi on võimalik. Ei tohi lasta tekkida olukorral, et kõik need mõtted haaraks sind enda võimusesse,» filosofeerib Nabi. «Kui jätkanuksin nii nagu tegin asju aastal 2006, poleks mu karjäär kujunenud nii pikaks. Aastate jooksul kogunenud teadmisteta pole võimalik pikalt sporti teha, sest sa kas vigastad ennast või lõpeb karjäär mingil muul põhjusel. Kõigil tuleb ette tagasilööke, tuleb osata neist õppida ja edasi minna. Selle kaudu kasvad paremaks sportlaseks, õpid ennast paremini tundma, saad teada, kuidas jälle heasse vormi jõuda.» Nabi võitis esimesed medalid oma kauase treeneri Henn Põlluste juhendamisel, 2017. aastast harjutab ta ukrainlase Igor Bugai näpunäidete järgi. Kui

VIKING CRANES TÕSTAB TÄHED KÕRGUSTESSE

suur on treeneri roll sportlase mõtete suunamisel? «Noor sportlane vajab kindlasti treenerit, kes juhendab ja õpetab asjadest paremini aru saama. Hiljem tead juba ise paljusid asju. Nüüd peab treener juba kõrvalt vaatama analüüsiva pilguga ja oskama anda protsessidele

hinnanguid. See pilk on väga oluline,» rõhutab matimees. «Ise kogu aeg asja sees olles ei pruugi sportlane kõike märgata. Treeneri arvamus, kuidas kõike kokku panna, on väga tähtis. See tähendab ühtlasi treenerile võimalust aidata sportlasel leida erinevaid suundi ja pakkuda välja, kas üks või

teine asi võib talle sobida. Ütleb, kui mõni asi võiks olla natuke teistmoodi. Sportlane saab proovida ja vaagida, mis töötab ja mis mitte. Lõpuks peab sportlane ise ära tundma, mida ja kuidas on talle vaja. Treeneril on toetav roll – sportlane peab saama usu, mis talle juurde annab ja toob tulemuse.»

Epp Mäe võitis Kasahstani pealinnas karjääri kolmanda medali – taas pronksikarva – täiskasvanute tiitlivõistlustelt. Foto: Kadir Caliskan/United World Wrestling

Epp Mäe andis novembris Arterile pika intervjuu, mõned meenutused «Inimesed valivad ise, mida nad elus tahavad. Kui tahad tantsida, siis mine ja tantsi – see ongi sinu jaoks. Kui mina tahan maadelda, siis lähen ja maadlen. Ja nagu näha, on maailmas palju naisi, kellele on just maadlus see, mida nad tahavad teha. Miks maadlus on harjumatu ja vastuvõtmatu – sest tundub, et see on jube agressiivne ja jõuline ala. Tegelikult on maadluses veel palju muudki: tehnikat, vaimset üle kavaldamist. See

ei ole ainult nii, et olen tugevam ja võidan. Mulle meeldib, et maadlus on nii mitmekülgne: pead olema füüsiliselt ja vaimselt tugev, vastupidav. Me ei võistle kunagi mingi tulemusega, meil ei ole võimalik purustada rekordeid. Võistleme reaalse vastasega, kellest peab päriselt üle olema, et võita. Ega see ala lihtne ole. Eriti, kui alustasin, oli Eestis naisi maadluses väga vähe. Ja enamik treenereid Eestis sel ajal SPORDIAASTA TÄHED 2019

pigem ei aktsepteerinud naiste maadlust. Võib-olla oli mul natuke ka selline tunne, et ma veel näitan teile: kui keegi ütleb, et ei saa, siis andke vaid natuke aega ja ma näitan, et saab küll. Kui vaadata maadlusnaisi väljaspool treeningusaali, siis ega neid tänaval ära tunneks. Meil on tüdrukuid, kes kaaluvad ainult 50 kilo, on väikesed ja peenikesed – kui selline tuleb vastu, ei ütleks, et ta on maadleja ja peaks tänaval ringiga mööda minema. Kõik on väga ilusad naised.»

SISUTURUNDUS

Supertoidud on kiire elustiili tõttu saanud eriti populaarseks nii tippsportlaste, harrastajate kui ka terviseentusiastide seas. Eesti päritolu ainetel põhinevad BodyFoodi tooted aitavad kehal läbi viia protsesse kiiremini ja tervislikult.

Eestlaste rahvuslikust toidust on valminud tervislikud superpulbrid

odyFood on eestlaste armastatud rukkikama, mida on rikastatud pähklite, seemnete, marjapulbrite ja ravimtaimedega. Jõusüsti saanud kama toetab organismi ning aitab hoida tervist ja kehakaalu.

Lugu, mis sündis otse toidulaual

Eesti kliimat valitseb suure osa aastast kaamos. Vitamiinirikaste toitude puudust aitab heastada mitmekülgne ja toitaineterikas toit. Rikastatud traditsiooniline toit on hea lisand igapäevaseks organismi toetamiseks. BodyFoodi lugu sai alguse noorte tõstekoondise toidulaualt, kus rikastati toitu kodumaiste maitseja ravimtaimedega. Eesti Tõsteliidu president ja BodyFoodi eestvedaja Ain Põder sõnab, et üks eesmärk toote turuletoomisel oli Eesti rahvustoidu abil tervisliku toitumise tutvustamine. «Kliendid on selle väga hästi vastu võtnud,» kinnitab ta. Kellele kama maitseb, sellele on meeltmööda ka rikastatud kamatooted. Tervisetoodete müügiga toetatakse ka noorsportlasi, et uutel talentidel oleks ressursse maailma vallutada.

Kõigile ja igaks olukorraks

BodyFoodi tootevalikus on pulbreid nii tervisehuvilistele kui tippsportlastele. Üks kõige populaarsemaid tooteid on «Paast», mis aitab hoida kaalu ja seedimise stabiilsena. Erinevate vitamiinide ja lisatoitainetega rikastatud kamapulber tugevdab pideval tarbimisel immuunsüsteemi, alandab põletikke ja allergiaid ning vähendab stressi, närvilisust ja unetust. Eri spordialadega tegelejatele on erinevaid toidupulbreid. «Proteiin» ja «Record Breaker» aitavad kasvatada lihasmassi ning sobivad suure koormusega spordiharrastajale. «Maratoni» kamapulber toetab kestvusalade harrastajate organismi ning on taimetoitlastele suurepärane energiaallikas. «Relaxi» ja «Energia» pulbrid aitavad kehal taastuda pingeterohkel perioodil või pärast selle möödumist ning «Vägilane» sobib kõigile tervise tugevdamiseks. BodyFoodi tooted on saadaval erinevates kauplustes Tallinnas, Tartus, Viljandis, Pärnus, Rakveres ja Abja-Paluojas. Lisaks on kõiki tooteid võimalik uudistada ja tellida ka e-poest. www.bodyfood.ee

SPORDIAASTA TÄHED 2019

VIKINGCRANES.EE