Arendole mõisa pereidüll. Lk 16–17 Uudiseid Cesise kindlusest. Lk

EMAKEELES. Linnuse sepatöökojas saab eesti keeles suhelda. Cesise ordulinnuse lõunatorn on avatud

Eestlaste ühes lemmiksihtkohas Cesises, mida meil ka Võnnuks nimetatakse, on olulisemaid vaatamisväärsusi ordulinnus, kus tänavu leiab mitmeid uuendusi.

Linnuse töötaja Gundars Kalniniši sõnul tasub kindlasti huvi tunda linnuse juures avatud vanaaegsesse köögiaeda, kus kasvatatakse samu taimi, mida keskajalgi. Tänavu on mulda pistetud 60 erineva taime seemned: kurgid, porgandid, oad, koriander ja palju muud. Sepp, kes oskab eesti keelt

Nädalavahetustel töötavad aia kõrval töötubades keskaegsed meistrimehed, kes erinevalt laatadel esinejatest ei valmista midagi müügiks. Nad teevad järele arheoloogiliste kaevamiste käigus leitud esemeid ning kellelgi pole midagi selle vastu, et külastajatelegi seda tarkust õpetada. Nad on meelsasti nõus oma tööst ning keskaja inimeste eluolust jutustama.

Üks meistrimehi on Edvards Puciriuss, Riias sündinud lätlane, kes kõneleb puhast eesti keelt. Tallinnas elab ta juba 20 aastat, tal on eesti pere ning ta töötab sepaameti õppejõuna Kopli ametikoolis. Viljandi kultuuriakadeemias on ta juveelitöödki õppinud.

«Teen siin turviseid, aga see pole sama, mis sepatöö,» ütleb ta lõõtsaga tuult tõmmates. «Ja plekitöö pole see samuti, sest lähtemetall tuleb sepistada. Sarnast tehnoloogiat kasutasid vanasti hõbesepad, kui kausse või muid anumaid tegid. Cesises on muide Euroopa suurimaid turvisekollektsioone.»

Edvardsit saab sepakojas kohata veel mõnel nädalavahetusel.

Lõunatorn rahvale avatud

Oluline märksõna on tänavu linnuse lõunatorni Pika Hermanni avamine rahvale. Seni oli see Gundars Kalninši sõnul hüljatud juba 17. sajandist turvalisuse puudumise tõttu, sest kui ikka põrandat maas ja katust pea kohal pole, siis peale omavoliliselt sissetunginud huligaanide sinna keegi ei sattunud. Kaks aastat kestnud restaureerimise tulemus on külastajate vastuvõtuks neljanda korruseni valmis.

«Ütleksin, et seal on sensitiivne ja sügavamõtteline näitus. Võib kuulata viit lugu linnuse valvuritest, nende käsutuses olnud relvadest, kohtuda eriliste projektsioonide läbi endiste vangidega, tutvuda linnuse kaitsestrateegiaga läbi sajandite üldisemalt ning kõrgeimal korrusel on väljas arheoloogilised leiud,» selgitab Gundars.

Ordulinnus on avatud kella 9–18. Vt lähemalt cesupils.l V /en/ K 2 nr 22 aardil l Vt K

Edvards Puciriuss oskab vabalt eesti keelt. Pika Hermanni tornis on avatud näitus.

Meistrimeeste õpitoad asuvad kohe köögiaia lähedal.

FotoD: cesIse orDuLInnuse muuseum

Vaade luksustuppa.

Foto: LIAA

MENUKAS JA TASKUKOHANE. Marciena mõis muutus hotelliks.

Külastajatest tulvil spaahotell

Verni LeiVak

toimetaja

Kolmetärni hotellikompleksi tegevjuhi Inga Zvanberga sõnul pole suvel nädalavahetust, kui Marciena mõisahotellis pulmi ei peetaks. «Ma teen siin kõiki töid,» kinnitab Inga, kes ajakirjanikuga kohtumiseks väikese järelkäruga traktori roolist ära tuleb. Just on ta viinud vajalikku kraami mõisahotellist eraldi asuvasse spaahoonesse. Peamajast ja restoranist eraldi paiknevad ka hostel ning järveäärne majake koos saunaga.

Hotell avati endises krahvi elukohaks olnud mõisas juba 2003. aastal. Nõukogude ajal tegutses siin poistekool, mille õpilased pidid kooliaias tööd tegema; seal õppis kunagi Inga isa.

Peamajas asub ka restoran, ilusa ilmaga saab süüa õues.

Foto: vernI LeIvAk Vt lähemalt marciena.eu K 2 nr 23 aardil l Vt K

Madonast asub see 20 kilomeetri kaugusel, Riiani on üle 200 kilomeetri. Hotellis on 33 tuba, eraldi privaatne majake, mis sobib peredele ja kokku võib siin üheaegselt majutuda 80 inimest. «Kogu aeg on maja rahvast täis. Täna peame kaht pulma – üks on kavas varem ja see seltskond läheb pidu pidama mujale, teine hiljem ja koos peoga,» selgitab Inga. «Eile olid meil külalised Eestist, Horvaatiast ja Leedust. On neid, kes käivad meil igal aastal.» Olgu lisatud, et mõnele võib olla tuleku magnet seegi, et hotelli retseptsioonis asub õllekraan, millest iga täiskasvanu võib endale Madonas valmistatud õlut valada, mille eest tasud alles lahkudes. Südametunnistuse järgi.

Toa eest küsitakse 70 eurot, luksustuba maksab 90 eurot. Hostelis elatakse eraldi ruumides ning tualett ja pesuruum on ühiskasutuses.

Lasma Adamoviča kõiki Madona õllesorte esitlemas.

Madona õllepruulijatel külas

Madona õllemeistritel on ette näidata ainult kuueaastane ajalugu. Kõik algas sellest, kui pruulikoja omanik Edgars Zahharovs poegade Romansi ja Ralfsiga kolhoosiaegse hoone ostis.

Ka varem valmistati selles õlut. Isal ja poegadel olid õllepoed «Alus tirgus» Riias juba olemas, oskusi kesvamärjukese valmistamiseks aga nappis. Õigemini olid need olematud.

Omandanud teadmisi ja kogemusi Läti, Saksa ja Rootsi pruulikodades ja mõistnud, et kogu vananenud pruulimisvärk tuleb täielikult välja vahetada, tulid neile rahastamisel appi Euroopa fondid ning nüüd pole häbeneda põhjust.

«Vesi on kohalik, kõik muu Tšehhi ja Saksa päritolu,» rõVt lähemalt madonasalus.com/en/beer-brewery/K 2 nr 24 aardil l Vt K

hutab tegevjuht Lasma Adamoviča. Õllesorte on kolm, neist üks elus õlu, mida saab muuhulgas kohapeal kaheliitristesse plastpudelitesse lastuna kaasa osta. Kõiki kolme võib korgipudelisse villituna soetada kasvõi Rimist või Maxima poodidest.

«Maitse poolest on üritatud minna seda teed, et see võimalikult paljudele maitseks,» lisab Lasma. Muretseda, et pisike õlletööstus millegi väga erilisega silma tahab paista, pole vaja.

Bodnieki külas asuva ettevõtte ja selle juurde kuuluva kõrtsi (kus teevad süüa Gruusia kokad) ümbruses on kaunis aed, mille lõi oma kätega endine USA merejalaväelane Justin W. Meyer, kes abiellus lätlannaga ning nüüd Lätis elab. Tema suures meistriteoses on ka väike Jaapani aed ning kõrtsist saab igaüks endale soetada tema kirjutatud ingliskeelse ellujäämisõpiku.

Siit saab siidrit!

FotoD: tALAvA sIIDer

Siin tehakse siidrit

Gulbene linnas valmistatava Talava siidri tarvis võtab mõni kohalik suisa puhkuse, et tehasele õunu korjata. Väikese siidritehase omanik Arnis Sprudzans huvitus joogivalmistamisest kaheksa aastat tagasi, kui oli 25-aastane. Juba toona proovis ta vanematekodu keldris siidrit valmistada. Et see kukkus üllatavalt hästi välja, müüs ta kõik 1200 liitrit nädalaga maha. Aastatega haare aina kasvas.

«Sellest saabki minu äri,» otsustas ta. Nüüd ei valmista ta joovastavaid jooke enam 20, vaid 500 ruutmeetril. Arnis on võtnud eesmärgiks, et lätlased ei tarbiks siidrit ainult pidupäevadel või suveüritustel, vaid lausa iga päev ja just seltskondlikus mõttes.

«Soovin, et see saaks elustiiliks,» avaldab ta. See ei tähenda, et Arnis vormiks alkohoolikuid. Esimese siidritootjana Lätis hakkas ta jooki villima 0,33-liitristesse pudelitesse. Lisaks klassikalistele toorainetele kasutab ta magusaid kirsse ja rabarbrit, samuti siidrit humalaga.

Ideid ütleb Arnis saavat oma arvukatelt reisidelt, isegi ümber maailma, kus ta muudkui mekib erinevaid siidreid. Just sealt pärinebki mõtet miksida retseptuuri passioonivilja mahla, mille tulemus – õuna-passioonisiider – on tõesti mõnus. Talvel pakub ta spetsiaalset mulliveini, mis koosneb õuna- ja jõhvikamahlast, meest ja maitseainetest. «Lõhnab ja maitseb nagu jõulud,» tähendab omanik. Muuhulgas valmistab Arnis õunabrändit, kuhu ei topita grammigi suhkrut.

Maaliline Stameriena mõis.

Foto: LIAA

Stameriena mõisa pärlid

Mõisa ajalooga seondub ürikutes mainitud parun von Wolf, kel oli kümme last ja kellest noorimale, Heinrichile ta mõisa ehitada laskis. 19. sajandi algul ehitatud mõis asub Vecstamerienas ja kuni Teise maailmasõjani siin ainult Wolfid elasidki, kuigi 1905. aastal vana loss hävitati ja see uuesti üles ehitati – nüüd koos tornidega. Viimase parunessi nimi oli Aleksandra. Ta tegutses psühhoanalüütikuna ja ta teine abikaasa oli Itaalia kirjanik Giuseppe Tomasi di Lampedusa, kes oma peateost «Gepard» just siin kirjutas.

Pärast viimast maailmasõda asus mõisahoones põllumajandustehnikum, mistõttu ehitati teine korrus ümber. Edasi loodi siia sovhoosikontor ja mõisa esimesel korrusel on siiani näha kassaluuk, mille ees palgasabas seisti. Väga vähe ümberehitatuna on säilinud lossi suur saal, kus sovhoosiajal pidusid ja pulmi peeti. Peetakse vahel nüüdki.

Praegu kuulub mõis Gulbene omavalitsusele ja pole kindlasti parimas korras, kuid endast antakse parim. Nimelt omandas segastel 90ndatel mõisa korteriväärtusega erastamispaberite eest üks ärimees ning omavalitsuse kätte läks see alles 2016. aastal pärast pikki kohtulahinguid. Seni maja vaid lagunes.

Nüüd korraldatakse seal näitusi ja muid kultuuriüritusi ning saab vabalt ringi jalutada, sest põnevaid soppe ja sopikesi on eriti teisel korrusel küll ja rohkemgi veel.

Teletähe uued väljakutsed

Maris Olte nime ei pea Lätis kellelegi tutvustama, sest tegu on populaarse tele- ja raadiosaadete juhiga. Nüüd laseb 52-aastane mees oma tegusid imetleda sootuks uuest vaatenurgast.

Ergli ehk eesti keeles Kotka rongijaam (Stacijas iela 1) tegutses 1937. aastast saati. 97 kilomeetri kaugusel Riias vajati puitu ning kuna Ergli kandis oli rohkesti metsa, viidi seda pealinna siit. Algul jõge, hiljem raudteed mööda.

Miks Erglist lõppjaam sai Teise ilmasõja ajal taheti raudteed Vecpiebagase või Madonani pikendada, kuid kui venelased 1944. aastal tulid, vallutasid nad esimesena Ergli jaama ja plaan pikenduseks jäi katki. Venelased lasid sillagi õhku. Nõnda sai Erglist lõppjaam – Läti ainus omataoline. Samasugune on Tallinn, kust enam raudteed pidi edasi sõita ei saa.

Maris Olte on ise siit pärit. Ta mäletab selgelt, kuidas veel 70ndate algul pool üheksa õhtul rong ees oli ja taas varahommikul kell 3.50 väljus. Venimine Riiga kestis kolm tundi ja 45 minutit. Ent Marise nooruspõlves käis jaamas äge elu. Kui tahtsid teada, mis toimub, tuli sammud just sinna seada. 2009. aas-

Ergli jaam täna.

FotoD: vernI LeIvAk

tal väljus siit viimane rong. Vanad, väga hea kvaliteediga relsid viidi metalli kokkuostu.

Vt lähemalt faceboo K .com/stacijaergliK 2 nr 27 aardil l Vt K Kogu pere leiab tegevust Nüüd on jaam Marise oma ning juba mais avas ta seal kohviku, õppinud ja õpetanud enne ka naise ning kaks poega baristadeks. Vabatahtlikult on rakkes kõik, kes suudavad: «Mul on ühe ja sama naisega viis last – kolm poega ja kaks tütart. Naine on projektimänedžer, minult tulevad hullud ideed.»

«Ma lihtsalt vihkasin mõtet, et koht on mahajäetud. Siin on küll maakoht, kuid meil on kaunid ja inspiratsiooni pakkuvad loodusvaated ning peame elu kuidagi edendama,» toob ta esile jaama omandamise ja arendamise põhjuse.

«Töötame nädalavahetustel ühtlasi turismiinfopunktina,» kinnitab mees, kelle sõnul on ametlik infokeskus avatud vaid nädala sees. Ikka ja jälle on vaja läbisõitjatele soovitusi jagada. Jaam-kohviku hoovil asub elektriautode laadimiskoht. Kuni autot laetakse, jõuab kohvi kallal mekutada ja juttu ajada. Maris tegeleb ka läbipaistvate jõepaatide laenutusega. Neljatärniputkad Üle mõttelise raudtee astudes jääb mineja ette läinud sügisel kaevatud tiik ning selle juures väliselt väga tagasihoidlikud – neid sõnu ei pea häbenema – halli värvi putkad, mis on aga sisse kiigates… justkui neljatärnihotelli toad. Kämpinguäri kuulub ta Norra sõbrale ja seal ööbimine sobib eelkõige ärimeestele, kes ihkavad rahu ja vaikust. Ööpäeva eest väiksemates majades tuleb maksta 125 eurot, suuremates pisut rohkem. Priilt võib lemmiklooma kaasa võtta.

Maris tegutseb jätkuvalt meediakanalites. Raadios teeb ta sarja «Rohenurk» ning kõneleb eeskätt keskkonnaprobleemidest. Veerandsada aastat on ta televisioonis vedanud mälumänge ja kalandusteemalist sarja, kuid sellegi raskuskese on nihkunud keskkonna säästmise suunas.

«Kaua ma neist hullumeelsetest kaluritest ikka saateid teen,» põhjendab ta. «Me ei pea ju iga kala, kelle kinni püüame, tapma. Ega tegema saateid, kuidas püüda kala ja raisata see-

Jaam-kohvik on kujundatud ootesaalina. Siin on hea suuskadega kasvõi talve oodata.

juures võimalikult palju raha.» Putkad, mis seest nagu neljatärnihotelli toad.

FotoD: rAgnAr gLAmp