Mis on Kuldiga Kalku kvartal. Lk

MENUKOHT. Kuldiga tööstuspiirkonnast sai vaba aja veetmise paik. Kalku tänava kvartal kutsub uudistama

Verni LeiVak

toimetaja

Et erinevates maades ja linnades vanad tööstuspiirkonnad uuesti ellu ärkavad, on juba pikaajaline trend. Ajast ei ole maha jäänud ka maaliline Kuldiga.

Kuldigas Kalku tänaval asus nõukogude ajal autopark – siin hoiti kõiki kohalikel liinidel sõitvaid busse, taksosid ja isegi veoautosid, mida oli kokku suisa pool tuhat ning neid hooldas sama palju töötajaid. Ka 90ndatel ja hiljemgi aeti siin transpordibisnist, mis lõppes alles kahe aasta eest. Nii jäigi suur tööstuspiirkond tühjaks. Omanik olla on poole parem Nüüd oli aeg ette astuda kahel noorel mehel Tuoms Eglel ja Roberts Jansonsil, kelle meelest oli koht väga eriline: asus see ju otse Kuldiga vanalinna külje all. Alguses mõeldi paika rentida, kuid peagi otsustati ümber. Omanikuna tegutseda on ju hoopis teine tunne. «Tahtsime teha õllepruulikoja,» avaldab Tuoms ning osutab selja taha, kus Duna nimelises pruulikojas samanimelisi kraadiga või kraadita jooke valmistatakse ja villitakse. «Duna» tähendab vanas läti keeles sama, mis inglise keeles «buzz» või eesti keeles «sumin», mis tekib meeldivas seltskonnas meeldivaid jooke, kasvõi limonaadi, mida siin samuti toodetakse, tarbides.

Kvartali kui meelelahutuspaiga tuvastasid linlased kiiresti. u iela 14 K ohale: Kal ine K m K 2 nr 5 aardil l Vt K

Kogu Kalku tänava piirkond hõlmab 20 000 ruutmeetrit ehk peaaegu kolm hektarit maad, ning sinna mahub kuus ehitist, milles on omakorda kokku 6000 ruutmeetrit. Et õllepruulikoda võtab enda alla tühise pinna, olid Tuoms ja Roberts lahked ülejäänut teistegi soovijatega jagama. Kvartali uued elanikud Kindlasti mäletavad paljud «Puhkuse Lätis» püsilugejad paari aasta tagust artiklit tublist töötuks jäänud mehest, kes laenu abil kohviröstimise masina ostis, Kuldigas kohviku avas ja erakordselt maitsvat kohvi ka ubadena kaasamüügiks pakkuma hakkas. Et nõudlus tema pakutava järele on meeletult tõusnud, jäi kohvikule röstimiseks ja kaalumiseks kasutatud tagaruum kitsaks ning nüüd saavad nad laiutada just Kalku kvartalis. Peetagu meeles, et eestlastest kohvitanted pidavat siiani seda head kohvi nõudma.

Lisaks kohviröstijatele on katuse alla saanud teeseenejookide ehk kombutšade väiketehas, mille toodang peaks kuulu järgi varsti Eestissegi jõudma.

Peagi avab siin filiaali ka ettevõte nimega Smoke Farm, mille eestvõttel hakatakse nädalavahetustel korraldama barbeque´ga seotud seltskondlikke koosviibimisi, mille juurde kuuluvad ka kontserdid.

Samuti tegutseb endises Kalku tööstuspiirkonnas üle

Lemmikloomadki on teretulnud.

kogu Euroopa tuntud klaverimeister Davids Klavins, kes saabus siia Ungarist, ja looduskosmeetika valmistajad, kes vahetasid Riia Kuldiga vastu. Tööd vuhivad teha naistepesu õmblejad, oma koha on leidnud puidu restaureerijad, metallitöötlejad ning Riia piimakombinaat kasutab Kalku kvartalit logistikakeskusena.

Esimese hooajaga rahul

Kõigile huvilistele on aga avatud just õllepruulikeskuse juures olev piirkond, kuhu jäävad ka kohviröstijad ja teeseenejoogi meistrid. Igal reedel, laupäeval ja pühapäeval tassitakse varjualusest välja lauad ja toolid, sest rahvale meeldib siin istuda, kellegi esinemist nautida või DJ valitud muusika taktis jalgu liigutada. Kindlasti kutsutakse esinema ka jazzmuusikuid.

Muide, Roberts Jansons, kes pidas Riias kümme aastat juristiametit, kolis pärast Tuomsi ettepanekut Kalku

Klahvpillide sõrmitsemine on vägagi soositud, asub siin ju isegi klaverivabrik.

FotoD: LAurIs hercenbergs

kvartalit arendada Kuldigasse ja jättis kõik muu sinnapaika: «Mulle tundus, et siin on tohutult arengupotentsiaali. Meil on väga palju plaane, mida kõike võiks teha!»

Tuoms Egle ütleb, et vähemasti esimese hooajaga on nad seni küll väga rahul. Huvitava disainiga purkides õlu, mida nad toodavad, maitseb rahvale hästi, ja koroonast ning selle piirangutest väsinud rahvas tahab koos olla ja elust rõõmu tunda. Kesvamärjukest on kaheksat sorti ja limonaade kolm.

Duna õlut müüakse ka Riias Kalve-nimelistes kohvipoodides, samuti suuremates käsitööõlut pakkuvates eripoodides ning Horeca baarides ja restoranides.

K 2 nr 6 aardil l Vt K

Ivandesi mõis. Park asub teisel pool hoonet.

Foto: vernI LeIvAk

Taskukohane Ivande loss

Kui tavaliselt küsitakse mõisas ööbimise eest krõbedavõitu hinda, siis Ivande loss on selge erand. Parun von Heykingi suguvõsa oli Lätis esindatud juba 12. sajandist – näiteks Kandavas ja Pavilostas. Paruni enda jaoks jäi aga Ivande mõis viimaseks, mille ta Lätti 19. sajandi lõpul ehitas. Kui see 1905. aasta revolutsiooni käigus tuleroaks sai, ehitas ta neoklassitsistlikus stiilis uue hoone alles pärast Esimest maailmasõda.

«Mõisa esimene korrus on säilinud üsna autentsena,» märgib Marcis Kripans, kes muidu külalistele süüa valmistab. «Teine korrus mäletab aga nõukogude aega. Asus siin ju spordikool. Et mõisa peetakse kultuurimälestiseks, on siin remonti teha väga keeruline.» Marcis peab ilmselt silmas ka kulukust ja pikka kooskõlastust riigiametitega.

Nii meenutabki ööbimisvõimalus mõisas pigem hostelit, sest vooditega täidetud ruume on palju ja pesema peab ühiskasutusega duširuumis, kuid asja ajab see ära ning ega puhkuse ajal keegi päevade viisi majutuspaigas olla tahagi. Tube on kokku 15 ja mida rohkem rahvast toas, seda odavam on. Hinnad algavad 20 eurost.

Mõisahoonet ümbritsevad abihooned, millest vanim on umbes 300-aastane tall, ja suur park koos haruldaste puudega. Laste rõõmuks saab tutvuda ligi 20 küülikuga ning peahoone esimesel korrusel on avatud lindude näitus.

Välja on pandud erinevad liigid alates tuvist, kes jalarõnga järgi otsustades saabus Poolast ja enam siit ei lahkunud. Väärikaim ja mõisakompleksi käilanägu on aga suur ja kirev aara, kes talle meeldivatelt külastajatelt pead alla kallutades pähkleid anub.

Jalgupidi jões

Vt lähemalt uldiga.com K isit V K 2 nr 5 aardil l Vt K

Läti Veneetsiaks kutsutavat Kuldiga linna läbivad kaks jõge. Üks on suur ja uhke joaga Venta, teine aga Aleksupite, mis voolab lausa vanalinnas.

Nüüd on kohalikus turismiinfokeskuses (Baznicas iela 5) tuldud mõttele, et võiks mööda madalat Aleksupitet korraldada tunniseid jalutamismatku, mille kestel giid ühtlasi ka kohalikke vaatamisväärsusi tutvustab ja linna ajaloost või igapäevaelust räägib.

Kuna matka nimeks on «Päri- ja vastuvoolu», võib eeldada, et mindud teed tullakse ka tagasi, kuid vees kõndimiseks hädavajalikud kummisussid ja kõnnikepid saab laenutada linna keskväljakul asuvast turismiinfokeskusest, kust tuleb ka giid. Et linnas peetakse väga lugu puhtusest, ühendatakse meeldiv kasulikuga – igale matkajale antakse kätte prügikorjamise kotike, mille täitmist eeldatakse.

Muidugi tuleks soovist sellisel vesisel matkarajal ette teatada, sest kuna «toode» on uus ja kogub populaarsust, ei osanud infokeskuse töötajad veel juulis öelda, kui palju varem tuleks soovi avaldada. Selge on aga, et mida varem, seda parem. Keskusesse sisse astuda ja asja uurida võib ju ka kohapeal.

Sügisel või kevadel matkamiseks on keskuses olemas vastavad veekindlad kostüümid ja kalurisaapad.

Hotell, millel Eestiga mitu sidet

Pavilosta on Kurzeme piirkonna mereäärne linnake, mille uhkus on uus ja uhke promenaad, kalamehed ja nüüd ka asula ainus liftiga hoone, hotell Otto.

Pavilostas, mis on muuhulgas tuntud suurepärase purjelauasõidu kohana, olid seni esindatud vaid külalistemajad, kus erilist luksust polnud. Neljatärnihotelli kerkimine siia oli isegi kohalikele suureks üllatuseks.

Eesti taustaga omanik Üllatus on suur meilegi, kui selle üks omanikke Jurgis Sedlenieks meid puhtas eesti keeles tervitab. Nimelt on tema elukaaslane eestlanna ja mees on töö asjus Eestis isegi elanud, juhatades kümne aasta eest lätlastele kuuluvat lennufirmat Smartlynx Estonia. Omal ajal alustas firma vaid ühe lennukiga.

Teeninud lennufirmaga piisavalt mammonat, otsustas ta koos samas ettevõttes töötanud partneriga, et miks mitte panustada seda turismi arendamisse – alasse, mida nad hästi tunnevad.

«Panime tähele, kus inimesed puhata soovivad. Tundes mõlemad Läti läänerannikut, otsustasime, et just Pavilostal on potentsiaali,» selgitab Jurgis. «Meie suur inspiratsiooniallikas oli Georg Ots Spa hotell Kuressaares. Märkasime, et rahval pole mingit probleemi raisata neli tundi, et sinna kasvõi Tallinnast või Riiast sõita ning et see on kogu aeg külastajatest tulvil.»

Muidugi on Otto hotell väiksem, siin on vaid 24 numbrituba. See on nii vaid kohalike seaduste tõttu, mille järgi ei sobi iidsesse kalurikülla pilvelõhkujad ega muud suuremad hooned. Arhitekt Rasa Kleina on loonud nii eksterjööri kui ka interjööri üsna tumedates toonides, et see keskkonda hästi sobituks. Tumedad toonid meenutavat aga lausa tõrva ja pigi, mida paatide hooldamiseks kasutatakse ja seetõttu tunduski see hotellile hästi passivat.

Tasuta pärastlõunavein Majutusasutusel on katuseterrass, kust avaneb asula parim vaade üle kogu Pavilosta. Huvitav on märkida sedagi, et igal pärastlõunal pakutakse hotellikülalistele terve tunni jooksul –

Hotelli üks omanikke Jurgis Sedlenieks.

Vt lähemalt ottohotel.l V /en/ K 2 nr 7 aardil l Vt K

muidugi just enne õhtusööki, et isu äratada – tasuta

Portugali väärtveine. Koroonaohtlikul ajal serveeritakse aga sööke vaid toateeninduse kaudu. Nagu õhtu-, on ka hommikusöök a la carte stiilis.

Muidugi on hotelli uhkus selle spaa ning omanik loodab, et see meelitab kohale publikut talvelgi. Lisaks Pärnu Hedoni spaale on see Baltikumis teine koht, kus saab sõna otseses mõttes päevitada ja seda mitte solaariumis. Selleks on soetatud eriline päikeselamp, mille all võib vabalt kaks korda 40-minutiliste sessioonidega peesitada. Saadav D-vitamiini doos teeb naha tugevaks ja tuju heaks.

Millest või kellest tuleb aga hotelli nimi? Esiteks meeldis see omanikele, kuna Ottot mõlemat pidi lugedes on tulemus ikka sama. Samas elanud kunagi Pavilostas Pärnu maakonnast pärit parun Otto von Lilienfeld, kes pani siinsele sadamale aluse ja kohale nime oma venna Pauli järgi. 28. augustil peetakse Pavilostas suvehooaja lõpupidu ning siis süüdatakse mere ääres muinastuled. Oktoobris on kavas korraldada silmufestival.

Otto on spetsiaalselt tumedates toonides, et kohalikku miljöösse sulanduda.

Neli tärni – pole paha!

FotoD: vALters peLns

illa.l V / ender V Vt lähemalt la V la V ender V illa/K 2 nr 8 aardil l Vt K

Lavendlipõldude perenaine Zane Gusta suvisel hommikul.

HÕRK AROOM. Lavendlikasvataja ise hüva lõhna ei tunne. Lavendlipõldude perenaine

Verni LeiVak

toimetaja

Õites ja lõhnav lavendlipõld, ärkav loodus, liblikad ja lavendlijäätis hommikukohviga – inimlikuks õnneks polegi rohkem vaja. Lõhnataju kadunud Zane Gusta, seesama noor naine kõrvaloleval pildil, ongi Lavendlivilla perenaine. Villa ise väga klassikalist villat ei meenuta, sest tegelikult on siin kolm külalistemaja, aga kõlab ju kenasti.

«Tean, et sedaviisi põllul nagu meil ei kasvata Eestis lavendlit keegi – teil on selleks liiga külm kliima,» lausub ta. Zane sõnul hakkas ta lavendlit kasvatama, kui oli 22-aastane. Seega mitte väga ammu, kaheksa aastat tagasi.

«Otsustasime ärimehest abikaasaga, et läheme maale elama,» alustab ta oma lugu. Kolm hektarit maad, mis sai Grobina kanti Marsili külla soetatud, osutus aga liivaseks ja väheviljakaks ning ühel kolmandikul sellest kasvasid vaid männid. Liivane muld tähendas, et midagi muud peale lavendli siin kasvatada ei saa.

«Nüüd olen lavendlisse vaat et armunud,» lisab Zane. «Tõsi, nende pikkade aastate jooksul olen lavendlilõhna tundmise kaotanud – seda on lihtsalt mu ümber liiga palju olnud.» Ja nendib muiates, et tegu pole teps koroonaviirusest põhjustatud lõhnataju kaotusega.

Kell võib olla üheksa hommikul, loodus on juba peaaegu ärganud ja päike alles kogub jõudu, et kõrvetama hakata. Lilla lõhnav lavendlipõld, mis polegi tegelikult teab mis hiigelsuur, jääb meist, väikesel terrassil istujaist, paremale ja kui Zane hiljem sellelt põllult korjatavat tulemust näitab, jääb üle vaid imestada, kui palju saaki see tegelikult annab.

Veel üks põlluke Praegu aga pakub perenaine omatehtud lavendlijäätist ja kohvi. Jäätis on tegelikult šokolaadijäätis, mille sisse segatud pisut kuivatatud lavendliõisi ja veidi lavendliõli, ning mõlemad on põhjalikult muutnud maiuse maitset. Hea ja omapärane. Tuleb kiiresti süüa, et päike seda kakaokisselli taoliseks massiks ei sulataks.

Esimene väike lavendlipõlluke asus praeguse põllu lähedal, täpselt sellel kohal, kus on meie terrass. Saaki andis seegi piisavalt, et kuivatatud lavendliõitega täidetud pehmeid mänguasju, koerakesi, hiirekesi ja kassikesi väikest viisi tootma hakata.

Lavendlijäätise teevad heaks kuivatatud õied ja tilgake lavendliõli.

Viis aastat tagasi rajati uus põld 4000 taimega ja avati kolm külalistemaja. Möödunud aastal suurenes ja laienes ettevõtmine taas, sest Zane ostis mehega veel ühe 2000 taimega lavendlipõllu koos majutamise ja saunatamise võimalusega. See asub mere ää-

Valik lavendlipoe kaupu.

FotoD: vernI LeIvAk

res Ziemupes, 20-minutilise autosõidu kaugusel ja kannab vastavat nime, mis kõlab inglise keeles lavenderbeachvilla ehk lavendli rannavilla. Lisaks füto- ja tavalisele saunale on seal avatud jaapani stiilis välisaun, aga kuni lendab ringi eriti palju sääski ja parme nagu tänavu, ei soovita perenaine seda külastada.

Lavendliõli peletab pahad putukad

Muidugi mõista viib Zane, kes lavendlivillast muul ajal tegutseb Liepaja ülikooli õppejõuna, läbi meistriklasse. Õpetab näiteks, kuidas valmistada lavendlikotte või maalida klaasile. Osalemine maksab viis eurot.

Üks villa tegevusvaldkondi on degusteerimiste korraldamine, sest Zane kinnitusel on lavendel täiesti söödav taim. Olgu see siis jäätis, magusad või soolased küpsetised, tee või lavendlimoos. Maitsmiskursuse eest tuleb välja käia kuus eurot.

Väikesest lavendlipoest saab mõndagi eelolevast loetelust osta, kusjuures eraldi märkida tuleb lavendliõli, mida vanarahvas edukalt koi- ja muuks putukatõrjeks on kasutanud. Möödunud aastal tehti koostööd Tori siidritaluga – naine saatis lavendlit siidritallu ning vastu saadi mõnusat mittealkohoolset jooki.

Otse põllu kõrval viiakse läbi joogatunde, mida külastab regulaarselt umbes poolsada inimest korraga. Vaja on vaid oodata iga teisipäeva õhtut, et sellest osa saada.

Õitseb septembriski Lõikuskuu keskel, mil tänavune «Puhkus Lätis» ilmub, on lavendel enamasti juba ära õitsenud – õierõõmu jagub igal suvel suhteliselt lühikest aega, kõige rohkem kolm nädalat. Külmale kevadele järgnes erakordselt kuum suvi, mistõttu oli taimedelgi tänavu ellu jääda raske.

«Kuid osa lavendlist õitseb isegi septembris,» lohutab perenaine huvilisi. «Õitsemine pole nii intensiivne nagu juulis, aga ikkagi!»

«Tulla siia ja nautida maakoha vaikust saab aga hilissuvelgi,» julgustab Zane külla tulema. Külalistemajad asuvad üksteisest võrdlemisi kaugel ning naabrid ei sega – üks majadest asub lausa metsas. Muidugi on ekskursioonidele oodatud grupid, mis koosnevad kuni 50 inimesest. Pääse lavendlivilla alale maksab kolm eurot, lastele on tulek tasuta.

Laevaga Liepajast Pavilostasse

Kindlasti kujuneb meeldejäävaks laevareis Liepajast Pavilostasse.

Kuigi kehvade ilmaolude tõttu jäi ajakirjanikele mõeldud tutvustusreis ära, jagame teavet selle kohta ikkagi.

Nimelt väljub purjepaat Liepajast Marina kai äärest kasvõi iga päev, kui merereis enne kokku leppida ja ilm sobib. Kõik on võimalik – vaadata päikesetõusu või -loojangut, loendada tähti. Sest peale mahub terve neljaliikmeline pere või üks armunud paar. Kahetunnise sõidu eest küsitakse 120 eurot.

Kes soovib, võib aga lühema tuuri asemel hoopis Pavilosta väikelinna ja tagasi põrutada. Oleneb muidugi tuulest, kuid selline pikem reis ei tohiks röövida aega üle kuue tunni. Edasi-tagasi reis maksab 700 eurot. iepaja

el.l V

ejo l V Vt lähemalt www.jatra V V õi faceboo K .com/ b ura V aiz K 2 nr 9 aardil l Vt K

«Jumal käskis mul seda teha…»

Kui ei oleks oma silmaga näinud, siis ei usuks. Zemgale piirkonnas Vecumnieki külas elav Juris Audzijonis on oma hoovile ehitanud kümneid miniatuurseid hooneid, kujusid ja isegi kiriku.

Miks ta seda tegi, vastab varem ehitaja, katlakütja ja traktoristina töötanud 79-aastane Juris: «Nägin 25 aastat tagasi kuldset valgust, mis tuli jumalalt. Nimelt läksin naabrile külla, olles kodus töötamisest väsinud. Nii kui heitsin diivanile, tunnetasin, kuidas süda tegi tukk-tukk ja jäi korraks seisma. Justkui oleksin elektrilöögi saanud. Siis märkasingi, kuidas kuldsed kiired minu poole tulevad. Sellest hetkest hakkasin jumalat uskuma.»

Töötanud küll varem ehitustel, oli ta seni siiski müüriladumisega tegelenud. Hakata ühel päeval viljelema puust ja peeni oskusi nõudvat puusepatööd? Et ta seda oskab, selgus Jurisele endalegi pärast nägemuse kogemist suure üllatusena.

Juris Audzijonis omatreitud kuju juures.

«Mõistsin siis, et minu ülesandeks on teistelegi inimestele tõestada, et jumal on olemas,» rõhutab Juris, kes eluaeg kolhoosis töötades polnud eriti igavikuliste küsimuste üle mõtisklenud.

Nüüd on ta veendunud, et kui isegi ühel päeval sureb, ei ole see sugugi millegi lõpp, vaid alles algus.

«Meie maailmas sellist valgust pole,» on ta veendunud.

Esimesena valmis Neitsi Maarja kuju, teisena Jeesus. Uhke värava juures on näha ka saatana ja tulnuka kujusid. Tema koduaia viljapuude vahelt leiab isegi miniatuurse kiriku, mida paljud noorpaarid laulatamise paigana kasutavad. Eriti kui külakeskuses koroona ajal karantiin oli või on.

Külarahvas vaadanud muutunud meelega Jurise tegevust algul hukkamõistva pilguga, siis aga olukorraga leppinud. Seevastu turiste meelitab see kirevus hulganisti kohale. Isegi muhameedlased on korduvalt ilu nautimas käinud ja muidugi ei aja Juris neid siis minema.

Eestlasigi on aeg-ajalt uudistamas näha; aja jooksul on Juris koduõuel vastu võtnud tuhandeid ja tuhandeid huvilisi. Et kogu kompleksi kaunida hoida, tuleb selle eest ju hoolt kanda – puud tuleb ilmastikumõjude vähendamiseks hooldada, seda vee kaitseks lakkida.

«Eestlased teadku sedagi, et üksteist tuleb armastada ja üksteisele andestada,» loeb Juris meile sõnad peale. ti/ K ates-obje i.l V /turisms-aps K K ecumnie Vt lähemalt V a-seta-juras K amatnie o K 272K K 2 nr 11 aardil l Vt K

Vaade puusepa maja õuele.

Kõik taiesed on valminud väikeses puusepatöökojas.

FotoD: vernI LeIvAk