23 minute read
Läheme seelidele külla. Lk
Lähme külla seelidele
Verni LeiVak
Advertisement
toimetaja
Kindlasti kuulevad paljud eestlased seelidest ja Seelimaast esimest korda, kuid Gulbji-nimelises talus saab nende mineviku ja tänapäevaga tutvuda.
Kuigi Läti on jagatud nelja ajaloolise piirkonna vahel, mahub nende vahele ka Selija, mis jääb Daugava lõunakaldast riigi lõunaossa, ulatudes Kirde-Leedusse. Ise võrdlevad nad ennast setodega, ehkki peamine kultuurikandja seeli keel on praktiliselt väljasurnud. Tänu mõnele eestvedajale elab hääbuv kultuur siiski üle renessansi.
Linnaelu jäi seljataha Turismitalu Gulbji, kus pakutakse lihtsates tingimustes ööbimist, asub Riiast 65 kilomeetri kaugusel metsade vahel, lähima naabrini on mitu head kilomeetrit. Aias askeldab perenaine, pisut kaugemal heinamaal rassib tööd teha pereisa ning perepoeg tuleb kah külalisi uudistama.
See on väga väheseid kohti Lätis, kus võib näha Seeli majapidamist ja tüüpilisi hooneid. Tüüpiline on seegi, et koduõuest väljuvad teed kolmes suunas – üks toob koju, teine viib heinamaale ja kolmas põllule. Hooneid ehitati L-tähe kujuliselt ja veidi poolkaares, et end kirdetuulte eest kaitsta.
«Meie poeg on kuuenda põlvkonna esindaja, kes siin üles kasvab,» kinnitab perenaine Rita Askrejane, kelle sõnul on talukompleks pärit ta mehepoolselt suguvõsalt, kes on selles paigas elanud juba 1825. aastast. Kui ämm jäi vanaks ega saanud enam üksinda hakkama, jätsid nad senise elu Jekabpilsis sinnapaika. Kõik oskused, kuidas maal hakkama saada, olid ju olemas – perepea on ehitaja, naine aednik ja poeg Janis teeb mööblit.
Missioonitundega pererahvas Astumegi ettevõtliku Ritaga tema suurte lillepeenarde ja -põldude poole. Ta räägib uhkusega, kuidas ta kaks aastat ette-
Perenaine Rita keset hurmavalt lõhnavaid lillepeenraid.
võtluskursustel käis, et kodumajutusturismiga sina peal olla. Ja osutab käega, et kõik siinsed hooned on sellised, milles elasid kunagi seelid. See väike rahvas asustas piirkonna juba 11. sajandil ning keskajal olnud siin suisa suurem asula.
«Oleme võtnud ülesandeks maaelu tutvustada ja populariseerida,» lausub Rita.
Põikame enne peenarde juurde jõudmist sisse ka vanasse hobusetalli – nimelt tegeldi abikaasa suguvõsas kõige hobusepidamiseks vajaliku valmistamisega, mida naabritele müüdi. Terve tallialune on vanu tööriistu, raamatuid ja majapidamise abivahendeid täis. Pereisa käib siin vahel, kui pakilisemad argitööd tehtud, korve punumas ja on seda tarkust pojalegi õpetanud. Ravimtee dušš Lillemeri on pärast vihma peadpööritavalt lõhnav ja pilku püüdev. Rita ütleb, et paljud siiatulijad juba teavad, et kõike saab kaasagi osta. Mitte potis nagu poes, vaid perenaine kaevab meeldinud taime ise maast välja. Et kõike kaunina hoida, peab perepoeg niitma ning kolmel päeval nädalas palgatakse abijõudugi.
«Mjau! Mjau! Mjau!» kostab äkitselt peaaegu hädakisa. Tegu on kiisuga, kes külmal aastaajal perega koos elab, aga kevadel metsa elama läheb ja tuleb välja alati ainult siis, kui vihma kätte on jäänud. Täna naudib ta inimeste lähedust ja seab end kenasti kahesaja-aastase suitsusauna juurde kerra.
Suitsusaun on vaatamisväärsus omaette ja mitte ainult – pererahvaski käib seal, aga mitte väga kuuma ilmaga, sest siis võib saun põlema minna. Väga ammusel ajal asus sauna eesruumis sepakoda, praegu kuivatab perenaine siin ravimtaimi, kuid kui sauna minnakse, keedetakse neist pajas ravimteed ja lisaks joomisele valatakse end sellega üle. Tervendav allikas «Saun asub energeetiliselt väga võimsas kohas,» avaldab Rita. «Räägitakse, et see oleks õige koht isegi kirikule. Siin täituvad kõik soovid. Minu omad on igatahes kõik täitunud ja murede puhul on jalad mind ise siia toonud. Ega vanad seelid paika juhuslikult välja valinud.»
Lähedal asub allikas. Rita kinnitab, et siit ammutatud vee joomine annab jõudu. Sama vett kasutab pererahvas iga päev joogiks, aga ka saunas käimisel. «Aga kes jaanipäeval siin alasti hallas ringi jookseb, see joob siit veini ning võib kindel olla, et tervise- ja rahapuudust ei saa ta terve aasta tundma,» pilgutab perenaine kelmikalt silma.
Tsepeliinid mustikaveiniga Korraga on Rita võimeline Gulbjis vastu võtma kuni viiskümmend inimest ning vastuvõtu hulka kuulub ka toitlustamine. Meilegi pakub ta mõnusat peedi külmsuppi ja koorekastmega üle valatud kuumi tsepeliine, mis on Leedu rahvustoidust siiski erinevad, magusat kooki ning lonksu rabarberi-, õuna- või mustikaveini.
Ekskursiooni eest küsib ta inimese kohta 2.50 eurot, 10 eurot maksab toitev lõunasöök. Magada saab kas külalistemaja teisel korrusel (koos hommiku- ja õhusöögiga maksab see 25 eurot) või kaasavõetud telgis.
Seelimaa kohta annab meelsasti infot ka Seeli turismipunkti eestvedaja Janis Dzimtais telefonil +371 2868 1126.
Saunal on vanust ligi 200 aastat.
Endisest hobusetallist leiab palju vanu majapidamisriistu.
FotoD: vernI LeIvAk
Mees, kes taastas vesiveski
Verni LeiVak
Martinš Mednis on mees Barbele maakonnast, kes võtnud oma eluülesandeks kõige vanaaegse alleshoiu. Era-vabaõhumuuseum «Auseklu dzirnavas» seda pakubki.
Peremees Martinš Mednis räägib, et muuseumile pandi alus 2004. aastal, kui tema perekond maalapi just muuseumile mõeldes ostis. «Perekond on meie puhul umbes 60 inimest,» täpsustab ta.
Idee muuseumi avamiseks kandub tegelikult juba kolhoosiaega, kui mees Barbele ühismajandis mehhanisaatorina töötas. Saanud ülesande hakata vanametalli koguma, sattus talle ette hulgaliselt kõiksugu väärtuslikku.
Ütleb koguni, et asjadel oli aura ümber. Kolhoosi esimees oli mehhanisaatori mõtetega nõus – jah, need tuleb alles hoida. Leiti koguni ruumid, kuid 1992. aastal kolhoos lagunes. Igaüks hakkas oma majapidamist pidama.
Martinš, kes juhib väikest erapiimatööstust ja on samas kohaliku omavalitsuse saadik, ütleb, et muuseumis on tege-
Nii nägi vesiveski välja enne ja näeb nüüd.
likult umbes 70 000 ekspositsiooniühikut, mis kõik muidugi väljapanemiseks ei mahu.
Muuseum, tsaariarmee sõduri elamu, Bauska lähedalt toodud tuuleveski, vanas küünis avatud suur vanade autode, maaharimismasinate ja põllutööriistade väljapanek, külalistemaja, saun, lõkkeplats, telkimisala, teemaja – see kõik ei ole ainult vaatamiseks, vaid ka uudistamiseks.
Ent kõige uhkemad ollakse siin siiski eurorahade ja laenuga taastatud vesiveski üle, mis Vt lähemalt ause K ludzirna V as.l V /l V / K 2 nr 12 aardil l Vt K
on täiuslikult renoveeritud ja ka töötab. Jahu ja kruupi võib valmistada kasvõi kohe ning seda müüakse kõigile soovijatele. Kui huvilisi pole, viiakse toodang lehmalauta.
Rahvale pakuvad igal aastal suurt huvi külvi- ja lõikuspeod. Sel päeval minnakse huvilistega põllule ning proovitakse, kuidas on vanaaja tehnikat kasutades tööd teha.
Sügiseti toimub suur lõikuspidu septembrikuu esimesel laupäeval ja see on lausa kivisse raiutud reegel.
Tänavu toimub suurüritus 4. septembril, kui riiklikult töö- ja puhkepäevi ringi ei tõsteta.
Ühises rongkäigus niinimetatud demonstratsioonipõllule minnes lauldakse vabaõhumuuseumi hümnigi.
Põllul kasvab isegi tubakas, rääkimata maisist, päevalilledest, peedist ja muust igapäevasest toidust.
Muuseumis endas kestab päev läbi kultuuriprogramm, millest võtavad lisaks lätlastele osa leedulased ja eestlased.
Vabaõhumuuseum «Auseklu dzirnavas» on avatud teisipäevast pühapäevani 30. oktoobrini. Muul ajal, novembrist maini on muuseum avatud ettetellimisel.
Koolilastelt küsitakse pileti eest 1.50, pensionäridelt 2.50, tavakülastajalt 3 eurot ja giidi eest peab maksma 10 eurot.
Era-vabaõhumuuseumi peremees Martinš Mednis. Vasakul renoveeritud vesiveski.
Tuuleveski on ehitatud 1921. aastal ja toodud siia Bauska kandist. Taamal tsaariaja sõduri eramu, milletaolisi riik kodumaa kaitsjatele kinkis.
Puude vahel on koha leidnud ka Liena Ivonna Šervinska maal «Mercendarbe mõis ja allee» (2020). Foto: vernI LeIvAk
Kunstinäitus metsas
Baldone on Zemgale piirkonna väike 5700 elanikuga linnake, mis asub pealinnast Riiast 33 kilomeetri kaugusel, kuid on pealinna mõjudest puutumata jäänud. Nii ongi seal avatud kunstinäitus metsas. Renars Manuilovs linnavalitsusest teeb meiega väikese tuuri. Nimelt on metsarajaäärsete puude vahel eeskätt kohalike kunstnike taiesed, mis üllatavalt looduslikku keskkonda sobivad. Enne metsanäitusele lubamist läbivad need ka väikese eelülevaatuse linnavalitsuses ja kui taset on, ei takista miski pilti puude vahele paigutamast.
Koroona tõttu ei antud tänavu ühtset teematki, igaüks töötas individuaalselt, see tähendab tegi, mida tahtis. Mistõttu oli ehk tegemislusti rohkemgi.
Kunstinäitus on metsas avatud aasta ringi ja keegi selle vaatamise eest raha ei küsi.
Sõltlased taastasid kiriku
Kurmene Püha Peetri katoliku kirik on Kurmene mõisa ja selle pargi üks osa.
Kiriku järelvaataja on kohalik noor mees Niks Alpans, kelle sõnul kuulus see kõik kunagi Poola krahvile Komorowskile, kes oli aastatel 2010–2015 Poolat juhtinud president Bronislaw Komorowski vaarisa.
«Nad elasid siin oma perega, ehitasid nii mõisa kui ka kiriku,» räägib Niks.
Kahe aasta eest algasid kiriku taastamistööd ning töödesse kaasati rehabilitatsiooniteenust saavad alkohoolikud, narkomaanid ja muud sõltlased.
«Enamus töödest on nende tehtud,» märgib Niks. «Muidugi lõid tööde teostamisel kaasa ka asjatundjad, arhitektid, aednikud ja puusepad, kes jagasid täpseid soovitusi. Peab tunnistama, et veel hiljuti oli siin kõik väga nutuses olukorras, niiskus oli teinud kirikus korralikku hävitustööd, orel polnud enam üldse töökorras ning talvel võis mõõta vaid kaheksa kraadi sooja. Ainsana oli hästi säilinud katus.»
Niksi sõnul võiksid Eesti turistid siinset ilu vaatama tulla, sest lisaks kirikule on suures mõisapargis nii mõndagi avastada. oa.l V /l V / K
Vt lähemalt www.tourism.baus K redzet/ V ecumnie K u-ap K artne/ K urmenes-muizasss-un-baznica-164 K omple K K 2 nr 13 aardil l Vt K
ALUSTASID NULLIST. Õed naasid kodumaale, et unistused ellu viia. Maskide ajastul ei pääse hobusedki nendest
Verni LeiVak
toimetaja
See oli neli aastat tagasi, kui Seelimaal Zasa asulas kaks õde kanda kinnitasid, et endist õpetajate elumaja renoveerima ja hobuseid pidama hakata.
Kui nõukogude ajal asusid väärikas kriuksuvate treppide ja koridoridega majas nende õpetajate korterid, kes kõrval asuvas koolis koolmeistri ametit pidasid, siis veel varem kuulus teenijatemaja koos mõisaga kuulsale Läti hobusekasvatajale Vilis Stukulisele, kes lahkus meie seast alles 1996. aastal.
Kuigi Zasa on paik, kus kõik tunnevad kõiki, ei tundnud Salaspilsi lähedalt pärit õed Anna ja Laura Kalnaja siia saabudes kedagi. Nad olid elanud ja töötanud kaua Inglismaal, kuid et sealsest elust sai siiber ning nad olid lehes märganud kuulutust, et vana õpetajate maja Zasas ootab ostjat,
Endises õpetajate majas saavad nüüd ööbida teelised.
pandi suguvõsa abiga rahad kokku ja ostetud see sai.
Nüüd on elukorraldus paika loksunud – Laura tegeleb majja loodud hostelilaadse majutusasutusega, mis tähendab viisakaid, kuid telerita tubasid ning väga kenasti renoveeritud ühiskasutuses olevaid pesemisruume. Anna suureks magnetiks olid kogu tema elu olnud hobused ning siin ta oma unistuse ellu viiski. Hobusefarm kannab nime NYX & Iris.
«Hobused on mu elu, olen neisse kiindunud. Lapsena viis tädi mind Riia hipodroomile ja eks sealt see alguse sai,» ei häbene naine ennast lennukalt väljendada, kui astume kõrval asuva hobuste kopli poole. Varem oli maa söötis, kuid õnneks annavad seitse hobust koos varsaga korraliku niiduki mõõdu välja.
«Kui olin laps ja ei tahtnud putru süüa, ütles ema ikka, et söö vähemasti hobuste nimel. Vanemaks saades õpetas tädi mind ratsutama. Nüüd on mul kabjakandjaid kaheksa ja kindlasti soetan neid juurde,» teatab Anna.
Oma lemmikuid kasutab ta eelkõige erivajadustega laste teraapiaks, aga muidugi saavad kõik täiskasvanud, kes ratsutamise vastu huvi tunnevad,
Anna ja Laura Kalnaja on kogu südamest rõõmsad, et Inglismaalt tulema said ja oma unistusi ellu viima asusid.
Zasa vahel või mõisapargis lühemaid või pikemaid tiire teha. Hobusega sõitmisega suudab viimane kui üks inimene hakkama saada – peaasi, et käed on tugevad. Siis õpetab juba Anna kõik nõksud selgeks.
Kuulnud perenaise häält, kappavad loomad võsa vahelt, kuhu nad sel suvel end erakordselt näljaste verd imevate putukate eest peitnud on, rõõmsalt välja. Et pisutki neid putukate eest päästa, on neil maskid ees. Nendeta muutuks elu sõna otseses mõttes põrguks. Hooldajate või külaliste käest maiust võtavad nad seda enam meeleldi. Vt lähemalt nyxandiris.l V /en/ K 2 nr 15 aardil l Vt K
Hobused, keda on tore sööta, elavad kahes kõrvuti koplis, kuid ööseks viiakse nad alati talli. FotoD: vernI LeIvAk
Pika kaelaga karvakerad
Kümned eksootilised alpakad on Latgales Kadikis elavate Ineta ja Helmuts Zibartsi suured lemmikud. Ja mitte ainult.
«Mitte ainult» tähendab, et Lõuna-Ameerikast pärit loomad pole neil ainult paitamiseks ja sülle võtmiseks, nagu teeb seda nende väike tütar Elsa. Alpakade pehmest villast saab teha mõnusaid kudumeid, millega peaasjalikult perenaine ametis on.
Zibartsid elasid veel kümme aastat tagasi 50 kilomeetri kaugusel Daugavpilsis ja soovisid just tütre pärast minna maale, kus oleks rohkem värsket õhku ja loodust. Ostes talukoha, tehti unistus teoks, kuid et seda ümbritsevatelt heinamaadelt rohu niitmine ja selle niisama äraviskamine osutus mõttetuks, otsustas pere soetada kellegi, kes heina ära sööks. Meenus, et naisele oli aastate eest kingitud suveniir Peruust, alpakanahast vaip. Nii saigi otsus just nende loomade kasuks tehtud. Mõni on toodud isegi Eestist.
Eriline parmude ja muude lendavate vereimejate püüdmise agregaat, mida toodetakse Lätis.
Miks aga Zibartsite talukohta tõlkes «alpakade saareks» (läti keeles alpaku sala – toim) kutsutakse, on samuti seletus olemas.
«Sest siin on paik, kuhu kord viie aasta jooksul koguneb väga suur hulk vett,» jutustab Ineta. «Seetõttu on siin alati maju kõrgendikele ehitatud ja nii on ka meie majaga.»
Turistide vastuvõtt on pererahva sõnul vaid osa nende igapäevategevusest. Toodavad nad ju alpakavilla, kuid ka vahendeid, mis aitavad teistelgi loomi kasvatada. Võtame või hammaste lõikamise masina või erilised pügamislauad.
Kui pehmed need kindad ja rätikud on!
Umbes 25-aastaseks elavad alpakad on väga sõbralikud ja uudishimulikud loomad. Kui mõni teile pikemalt otsa vahtima jääb, tähendab see, et meeldite talle. Kui ei meeldi, võite pälvida süljeläraka. Kuumal ajal hoiavad nad lauda varju, kusjuures emaseid ja isaseid, keda perenaine kutsub daamideks ja noormeesteks, peetakse eraldi. Kui peremees loomi voolikuga kastma hakkab, tormavad kõik ulu alt välja, et jalgu kastes end jahutada lasta. Osa loomi elab kõrval karjamaal ning Helmuts viib meid sinna vana Vene sõjaväeauto kastis.
Just seal, teise karjamaa juures asub majake, kus on alpakavillast valmistatud kindad, sallid ja muud kudumid. Perenaine näitab, kuidas villast lõnga saab. Samas majakeses teeb Ineta kontoritööd. Kõrvalhoone juures esitleb Helmuts erilist pügamislauda, kuhu sattumist loomad – eriti kui seda tehakse nende elus teist korda – väga kardavad. Aga muidu ei saa villa kätte. usala.com/home/ K Vt lähemalt www.alpa K 2 nr 16 aardil l Vt K
Selliseid portreesid saab «Alpakade saarel» teha kümneid.
FotoD: vernI LeIvAk
Helmuts demonstreerib hammaste lõikamise masinat ja Ineta näitab, kuidas villast lõnga kedrata.
VÄGA SUUR KODU. Üle 40 aasta koos olnud paar võtab ajastutruus mõisas ka külalisi vastu.
Arendole mõis on nii suur ja nurgakujuline, et ükski pilt ei suuda selle tegelikku suurust edasi anda.
FotoD JA repro: vernI LeIvAk
Verni LeiVak
toimetaja
Kakskümmend aastat tagasi ostis abielupaar Faimja ja Arvids Turlajs täbaras seisus Arendole mõisa, mida mainiti esmakordselt 16. sajandil.
Peab ütlema, et kui «Puhkus Lätis» tarvis materjali kogudes möödus nädal ühest kohast teise ja hotellist hotelli sõites, siis nii sügavalt nagu Faimja ja Arvidsi juures polnud ma aastaid maganud. Langenud õhtul kella kaheksa ajal unne, sain sõba silmalt alles 12 tundi hiljem. Põhjuseid oli mitu: kuumad ilmad, pingelised tööpäevad, õhtusöögiks pakutud suussulav lambapraad, hüpnootiliselt mõjuv keskkond ja vaimustav pererahvas.
Tantsusaal, köök, söögisaalid, garderoob, mitu-mitu numbrituba erinevatel korrustel ja isegi peremehe koostatud eramuuseumi väljapanek – kõik see nõuab Arendoles tähelepanu. On ju kõik esemed alates mööblist, tapeedist ja lõpetades kööginõudega, selles majas ajastutruud. Vastandid tõmbusid
Arvidsi suguvõsa, nii palju kui ta teab, ulatub kunagi Ludza linna kanti elama asunud setudeni, ja pooleldi eestlaseks – emaliini pidi – peab ta end siiani. Mäletab lisaks mõnele muule sõnale ka eestikeelset sõnapaari «vana perse!», mida tema vanaema aeg-ajalt ägestudes kasutanud. Arvids töötas veel 90ndate alguseski kriminaalpolitseis uurijana, kuid loobus sellest vabatahtlikult, kui nägi, milliste võtetega endine nomenklatuur Lätis taas võimu haaramas oli. Sestsaati pühendus Arvids ajaloo uurimisele, mis oli teda alati köitnud.
Faimja on rahvuselt tatarlane, neiupõlvenimeks Gimazdinova, kes sattus ülikooli viimasel kursusel Ida-Siberist Krasnojarski kraist Saulkrastisse praktikale. Mõned nende 150-pealisest kursusest viidi isegi Tallinna. Naise erialaks oli ühiskondlik toitlustamine ja selle korraldamine ning pole kahtlustki, kellelt selle maja suurepärased kokaoskused pärit on. Mõne aasta eest telekonkursil «Läti parim perenaine» võitjaks kuulutatud Faimja peab ennast konkreetseks ja kainelt kalkuleerivaks naiseks, abikaasat aga pilvedes hõljuvaks boheemlaseks, ega mehel sellise
Arvids ja Faimja Turlajs. Imetore paar, kes olnud koos üle 40 aasta.
arvamuse vastu midagi olegi. Ainult üks teema tekitab neis erimeelsusi – milline mööblitükk soetada ja kuhu see hiigelkodus asetada.
Perekonna spordipark
Õigupoolest on selle Kraslava lähedal Bartkeviči külas elava pere hoovil asuva spordi- ja atraktsioonide pargi nimi «Maa ja taeva vahel» ehk «Starp debesim un zemi».
Peres on kaheksa last, kõik nad ei pruugi teie külaskäigu ajal kodus olla, kuid osa on kindlasti.
Kõik nimetavad end meelsasti «instruktoriteks», see tähendab, et ükskõik kelle poole te oma küsimustega ka ei pöördu – kõik tunnevad selles pereettevõttes kõike läbi ja lõhki.
Miniköiepark, mis tähendab kahe ja poole meetri kõrgusel puid mööda ronimist, jalgpalligolf, kolmekilosest automaadist pehmete kuulidega teineteise tulistamine, 90-meetrine tunnetusrada paljajalu kõndimiseks, tiir, meeskondadevahelised võistlusmängud, jalgrataste laenutus, näomaalingute tegemine, küünalde ja seebi valmistamine…
Kõike, mida «Maa ja taeva vahel» pakutakse, ei jõua lihtsalt siinkohal üles lugeda, sest eespool olev loetelu pole sugugi lõplik.
Saab ööbida, tavalises või fitosaunas käia, tiigis ujuda, hoovile paigutatud mullivannis mõnuleda, telkimis- ja grillimiskohta kasutada.
On isegi väike pood, kus müüakse karastusjooke, jäätist ja kõike muud, ja kus kassapidajana astub üles pere pesamunast tütar.
Tegemist on pereisa vanavanemate talu ja maaga.
Kakskümmend aastat tagasi oli mõis täiesti võssa kasvanud. Vt lähemalt www.arendole.l V K 2 nr 19 aardil l Vt K
«Vahel üritan vastu vaielda, aga ikkagi tuleb mul mehe sõnaga nõustuda, nii et kõik siin on kujundatud vastavalt Arvidsi maitsele,» väidab naine.
Kui vähe päikest Lätis võrreldes Sajaanide eelmäestikuga, kus Famja kasvas, näha oli! Tuttavaks sai see tore paar aga sööklas. Ka Arvids oli toona miilitsakooli üliõpilane ning neil oli harjumuseks käia söögikohas, kus Faimja praktikal oli.
«Arvids ütles mulle kolm päeva pärast tutvust, et abiellume. Vastasin, et ma ei tunne ju sind ning tema kinnitas, et ta on hea mees,» meenutab Faimja. «Jäin teda uskuma. Abiellusime neli kuud hiljem. Nüüd oleme koos juba üle 40 aasta.»
Mõis korteri hinnaga
Nõukogude ajal tegutses siin kool, 1996. aastal mõis erastati, kuid uus omanik lasi majal edasi mädaneda. Turlajsid märkasid neli aastat hiljem mõisa müügikuulutust ja Arvids oli ammu unistanud oma esiisade maale Latgali piirkonda naasmisest.
«Esmakordselt jõudsime siia öösel, elektrivalgustki polnud, aga kui saabus hommik ja saime ruumid üle vaadatud, oli asi otsustatud,» meenutab Faimja. Neist sai esimene paar, kes Latgale piirkonnas vana mõisat taastama hakkas. Kohe seadsid nad eesmärgiks, et lisaks sellele, et siin ise elama asuda, jagada oma elupaika külastajatega ning propageerida hoone ja Latgali piirkonna kultuurilis-ajaloolist väärtust. Isegi Latgali lipp ehib seda suurt maja. Pole siis ime, kui saabuvad terved bussitäied huvilisi, et siin väikese tasu eest niisama ringi vaadata ja mõnd loengut kuulata.
Jah, naine oli algul mehe ostuotsuse vastu. Mis sest, et mõis maksis vaid hea Riia korteri hinna. Neil ju kolm oma ja üks kasulaps üles kasvatada, rikkust pole majas kunagi olnud – kuidas me hakkama saame? Küll saame, ümber ma ei mõtle, kostnud mees ja nii jäigi.
Ainuüksi esimene poolaasta kulus keldrist rämpsu väljavedamisele. Seejärel sai mahti, et maja ümbrus võsast ja nõgestest vabastada.
«See kõik oli füüsiliselt raske ja materiaalselt veelgi raskem,» meenutab Faimja, kes ise suurest perest pärit ja tööd tegema harjunud, algusaastaid. «Tegime kõik oma kätega. Meil pole kunagi töötanud ükski restauraator, välja arvatud poeg, kes just seda ala õppis ja siin kümme aastat kõike värvis ja taastas. Kasupoeg aitas samuti, tütred mõistagi vähem.»
Arvidsi sõnul on väga keeruline saavutada arhitektuu-
Arvids on hoolitsenud muuseumikogu eest. Väike fragment sellest. Miilitsa mootorratas seisab sisehoovil. Omanik on ju endine kriminalist!
Head und! Kummitusi ja muid pahalasi mõisas ei ole. Siin serveerib Faimja hommiku- ja õhtusööke.
Tantsusaalis korraldatakse aeg-ajalt kontserte, loenguid ja etendusi. Leidnud seinalt pisut vana tapeeti, tellisid Turlajsid eritellimusena täpselt samasuguse ja katsid kogu seina. See on kallis lõbu.
rimälestiste eest seisvate riigiametnike tunnustust. Pisut raha taastamiseks ju anti, aga kuidas sa seda kasutad? Kas ikka sihipäraselt? Ajaga tekkis ka projektide kirjutamise oskus. Näpuotsaga toetust antakse enamasti siis, kui midagi lagunema hakkab. Katust on värvitud juba kolm korda, peatselt on vaja verandat kõpitseda.
Arendole sattus filmigi
Arendole mõisas on kahe aasta eest filmivõtteidki tehtud. Kinomehed valisid koha välja just selle autentsuse tõttu. Leidmaks ehtsat mööblit, oli ju Arvids pikki päevi ja õhtuid veetnud arhiivides, et kadunud pianiinode, toolide, kappide ja laudade jälgi ajada. Kriminaaluurija oskused kulusid talle marjaks ära.
«Linn jõe ääres» («Pilseta pie upes») on latgalikeelne film, mis rahvusvahelises levis on tuntud pealkirjaga «The Sign Painter».
«Tean, et mõisaid oli proovivõtetel mitmeid, kuid hoolimata sellest, et nende alla oli pandud miljoneid magama, ei sobinud need filmimeestele. Neis lõi läbi butafooria, mitteehtsad ukselukud, hoovile laotud telliskivirajad ja nii
Lambapraad. Midagi maitsvamat on raske välja mõelda.
edasi. Meil midagi sellist pole,» räägib Arvids.
Muidugi olid Arendole mõisahärra ja -proua kutsutud linateose esilinastusele, ehkki paar polnud sugugi veendunud, et nende kodu üldse montaaži läbi filmi jäeti – kõike võib ju juhtuda. «Kuigi meie mõis on ekraanil vaid filmi alguses mõnes episoodis, mil näidatakse kohaliku paruni eluolu 1939. aastal, siis minule tekitas nähtu heas mõttes šoki,» tunnistab Arvids, ja tema silmad tõmbuvad liigutavast meenutusest veekalkvele.
Faimja kiidab režissöör Viesturs Kairišsit, kelle omapärane maailmatunnetus on talle alati sümpatiseerinud.
Talvel suletud
Külaliste üle, olgu need siis kunsti- või muidumehed, on pererahvas alati rõõmu tundnud. Juba siis, kui nad keldrit puhastasid ja alles esimesi ettevalmistusi põhjalikumaks remondiks tegid, lubasid nad lahkelt uudishimulikel kohalikel ringi vaadata. Teinud mõisale ringi peale, kutsusid huvilised järgmisel korral kaasa oma tuttavaid, need omakorda oma sõpru ning läks lahti. Mingit reklaami pole nad Arendole mõisale kunagi teinud.
Vaatamata teist aastat kestvale koroonaajale on maja pea alati majutujaid täis olnud. Kuna hoonel on seitse erinevat sisse- ja väljapääsu, pole külastajate eraldamine probleemiks. Mis tähendab, et paaril tuleb pidevalt süüa vaaritada, muru niita, põrandaid ja aknaid pesta, voodilinu vahetada, sügisel ahjusid kütta ja mida kõike veel.
«Abijõudu palgata on keeruline, sest paljud kohalikud käivad linnas tööl. Neid, kes on aga koju jäänud, ei taha meie kutsuda,» muigab Faimja. «Õnneks olen asiaat ja naine, kes harjunud pidevalt ise tööd rügama.»
Talvel on mõis huvilistele suletud, sest tohutult suure maja kütmine pole rentaabel. Kõige kallima toa eest tuleb muul ajal tasuda üle saja euro ning hinnas on mõistagi ka klassikaline hommikusöök.
Savikunstikeskus Daugavpilsis
Daugavpilsis tasub kindlasti sisse astuda savikunstikeskusse, mis ühendab kohalikke keraamikuid. Keskuse (asukohaga 18. Novembra iela 8) hingeks on juba 44 aastat Janis Saikovskis. Daugavpilsis kui paljurahvuselises linnas ei kõla kuigi imelikult, et rahvuselt on ta poolakas, kes sündinud Leedus. Juba 11 aastat tagasi Euroopa fondidest saadud pool miljonit eurot kulutati keskuse renoveerimiseks ning see on praegugi heas seisukorras. Kunstnikke, kes siin oma taieseid loovad, on kaksteist. Eeskätt köidavad põhja poolt tulnute pilku siin viljeldav must keraamika ja glasuuriga kaetud suured küünlajalad, mis samuti ainult Latgale eripäraks on.
Paljud abiellujad astuvad siit pulmapäeval läbi, et elu olulisimale tähtpäevale pühendatud vaasile autogrammid anda. Savisse jätavad allkirja ning oma parimad soovid noorpaarile ka kõik pulmalised, millele kombekohaselt järgneb šampanja joomine.
Meelsasti korraldatakse keskuses õpitubasid – seda nii gruppidele kui ka niisama huvilistele.
Täiskasvanutelt küsitakse 8 eurot, teismelistelt ja lastelt 4 eurot. Sinna võib soovi korral lihtsalt sisse astuda, kuid mõistagi on parem, kui tulekust varem teada anda.
«Savi peab teietama,» rõhutab Janis Saikovskis, et materjalist peab lugu pidama. Muidu ta meistrile ei allu.
Keskus on avatud kella 12 kuni 18, kuid tihipeale on keraamikud juba varem kohal.
KAUNIS KÜLA. Vanausulised ja nende traditsioonid elavad edasi. Vanausulistele külla
Verni LeiVak
toimetaja
Armsad ja väga kaunisti taastatud tarekesed koos kõrvalhoonetega – selline pilt avaneb teile Slutiškis. Külastusmaja perenaine Ljudmila Pimenova on samuti vanausuline, seega õige inimene, kellele küsimusi esitada.
Ljudmila sõnul mainitakse Slutiškit esmakordselt 1785. aastal, kui külas oli 23 talupidamist. Praegu on neist koos muuseumile kuuluvate hoonetega järele jäänud vaid kümme. Hetkel elavad aasta ringi seal kolm peret, ülejäänud käivad suvitamas. Osa hooneid läks kütteks või viidi mujale, kui 1985. aastal tekkis mõte rajada siia Daugavpilsi hüdroelektrijaam ja arvati, et kogu küla mattub vee alla.
Külalisi oodatakse endisesse Ivan ja Anna Jermolajevi tarre. Nende lapslaps müüs selle 2001. aastal kohalikule muuseumile ning see renoveeriti Euroopa rahade toel kuue aasta eest.
Vanausulised lõid õigeusklikest lahku 1665. aastal, asu-
Vaade Slutiški külale.
Foto: oLgA kuzmInA pils.l V /en/
Vt lähemalt V isitdauga V turisma-obje K ts/slutis K iV illageand-old-belie V ers-rural-courtyard/ K 2 nr 21 aardil l Vt K
des elama ääremaadele, aga ka näiteks Siberisse, Kaukaasiasse, Poolasse, Saksamaale ja mujale. Elukoha valikul oli tähtis veekogu ja metsa lähedus ning loodi vaid «puhtaid» peresid, mis tähendab, et vanausuline abiellus vanausulisega. Koolitarkust anti edasi perekonna või suguvõsa sees – kui keegi oskas lugeda, õpetas ta seda ka kõigile teistele.
Ljudmila Pimenova ise on pärit niinimetatud segaperest, kus vanausuline oli vaid üks vanemaist, kuid peab vanausuliseks ennastki.
«Ma ei ütleks, et mu elu tavalise daugavpilslase omast sügavalt eristuks,» lausub ta. Vanausulisena järgib ta rangelt paastumise aegu, on tavainimesest tagasihoidlikum ja ega ürita kunagi seltskonnas silma paista ega kanna edevaid rõivaid.
Ükski naissoost vanausuline ei tõmba iial jalga pükse, küll aga kannab seelikut või sarafani ning peas rätikut. Vanausuline mees ei ole aga ette kujutatav habemeta.
Kindlasti kuulub vanausuliste elamisse tõeline vene ahi. Pööningul hoitakse aga kirstusid, mis alati kellegi lahkumiseks valmis, kuid milles seni säilitatakse viljateri.
Ljudmila Pimenova teab vanausu-
listest kõike. Foto: vernI LeIvAk
Pensionärid, õpilased ja üliõpilased pääsevad vanausuliste eluoluga tutvuma ühe euro, täiskasvanud ühe euro ja 50 sendi eest. Perepilet (kaks täiskasvanut ja kuni viis last) maksab neli eurot, väikest tasu oodatakse ka ekskursiooni korraldamise eest.
Läki tšillima ja grillima! Foto: DAugAvpILsI turIsmIInFokeskus
Daugavpils meelitab
Suuruselt Läti teises linnas Daugavpilsis leiab alati, kuhu minna ja mida teha. Kesklinnas asuvad šmakovkamuuseum, Mark Rothko keskus, endine laskemoonatehas… Nüüd on avatud ka puhkeala Stropu järve ääres.
Lisaks ujuvplatvormilt vettehüppamisele ja erinevate sõiduvahendite laenutamisele on rannalistele – loodame, et päikeselisi päevi jätkub – avatud Tarzani osavuspark ja kämpinguala Chill & Grill, mida juhib kohalik ärimees Sergei Fridman.
Sergei sõnul on huviliste käsutuses neli majakest, mis sobivad 60 euro eest ööpäevas peredele, kaks kahele inimesele passivad romantilisteks kohtumisteks ja nende eest tuleb välja käia 35 eurot. Dušš ja tualettruum on ühiskasutuses, majakeste ees on tulease grillimiseks.
Õhtuti peetakse karaoke- ja tantsuõhtuid, puhkepäevaõhtuid sisustavad ka live-esinejad. Peod lõpevad öörahu ajaks ära ning hooaja lõpupidu peetakse 5. septembril.
Linnas endas on uueks lõbustusasutuseks Dubrovin Bar & Grill (Rigas iela 14), kus lisaks hüvadele roogadele on õhtuti võimalik artistide või DJ-de loomingust osa saada.
