12 || Puhkus lätis
postimees, 16. august 2021
| www.latvia.travel
SEELID. Unustatud balti rahvas elab mälestustes edasi.
Lähme külla seelidele Verni Leivak toimetaja
K
Linnaelu jäi seljataha Turismitalu Gulbji, kus pakutakse lihtsates tingimustes ööbimist, asub Riiast 65 kilomeetri kaugusel metsade vahel, lähima naabrini on mitu head kilomeetrit. Aias askeldab perenaine, pisut kaugemal heinamaal rassib tööd teha pereisa ning perepoeg tuleb kah külalisi uudistama. See on väga väheseid kohti Lätis, kus võib näha Seeli majapidamist ja tüüpilisi hooneid. Tüüpiline on seegi, et koduõuest väljuvad teed kolmes suunas – üks toob koju, teine viib heinamaale ja kolmas põllule. Hooneid ehitati L-tähe kujuliselt ja veidi poolkaares, et end kirdetuulte eest kaitsta. «Meie poeg on kuuenda põlvkonna esindaja, kes siin üles kasvab,» kinnitab perenaine Rita Askrejane, kelle sõnul on talukompleks pärit ta mehepoolselt suguvõsalt, kes on selles paigas elanud juba 1825. aastast. Kui ämm jäi vanaks ega saanud enam üksinda hakkama, jätsid nad senise elu Jekabpilsis sinnapaika. Kõik oskused, kuidas maal hakkama saada, olid ju olemas – perepea on ehitaja, naine aednik ja poeg Janis teeb mööblit.
Missioonitundega pererahvas Astumegi ettevõtliku Ritaga tema suurte lillepeenarde ja -põldude poole. Ta räägib uhkusega, kuidas ta kaks aastat ette-
Perenaine Rita keset hurmavalt lõhnavaid lillepeenraid.
võtluskursustel käis, et kodumajutusturismiga sina peal olla. Ja osutab käega, et kõik siinsed hooned on sellised, milles elasid kunagi seelid. See väike rahvas asustas piirkonna juba 11. sajandil ning keskajal olnud siin suisa suurem asula. «Oleme võtnud ülesandeks maaelu tutvustada ja populariseerida,» lausub Rita. Põikame enne peenarde juurde jõudmist sisse ka vanasse hobusetalli – nimelt tegeldi abikaasa suguvõsas kõige hobusepidamiseks vajaliku valmistamisega, mida naabritele müüdi. Terve tallialune on vanu tööriistu, raamatuid ja majapidamise abivahendeid täis. Pereisa käib siin vahel, kui pakilisemad argitööd tehtud, korve punumas ja on seda tarkust pojalegi õpetanud.
Ravimtee dušš Lillemeri on pärast vihma peadpööritavalt lõhnav ja pilku püüdev. Rita ütleb, et paljud siiatulijad juba teavad, et kõike saab kaasagi osta. Mitte potis nagu poes, vaid perenaine kaevab meeldinud taime ise maast välja. Et kõike kaunina hoida, peab perepoeg niitma ning kolmel päeval nädalas palgatakse abijõudugi. «Mjau! Mjau! Mjau!» kostab äkitselt peaaegu hädakisa. Tegu on kiisuga, kes külmal aastaajal perega koos elab, aga kevadel metsa elama läheb ja tuleb välja alati ainult siis, kui vihma kätte on jäänud. Täna naudib ta inimeste lähedust ja seab end kenasti kahesaja-aastase suitsusauna juurde kerra. Suitsusaun on vaatamisväärsus omaette ja mitte ainult – pererahvaski käib seal, aga mitte väga kuuma ilmaga, sest siis võib saun põlema minna. Väga ammusel ajal asus sau-
Kass tuleb alati vihmaga metsast koju.
Saunal on vanust ligi 200 aastat.
na eesruumis sepakoda, praegu kuivatab perenaine siin ravimtaimi, kuid kui sauna minnakse, keedetakse neist pajas ravimteed ja lisaks joomisele valatakse end sellega üle.
Tervendav allikas «Saun asub energeetiliselt väga võimsas kohas,» avaldab Rita. «Räägitakse, et see oleks õige koht isegi kirikule. Siin täituvad kõik soovid. Minu omad on igatahes kõik täitunud ja murede puhul on jalad mind ise siia toonud. Ega vanad seelid paika juhuslikult välja valinud.» Lähedal asub allikas. Rita kinnitab, et siit ammutatud vee joomine annab jõudu. Sama vett kasutab pererahvas iga päev joogiks, aga ka saunas käimisel. «Aga kes jaanipäeval siin alasti hallas ringi jookseb, see joob siit veini ning võib kindel olla, et tervise- ja rahapuudust ei saa ta terve aasta tundma,» pilgutab perenaine kelmikalt silma.
Endisest hobusetallist leiab palju vanu majapidamisriistu.
Tsepeliinid mustikaveiniga Korraga on Rita võimeline Gulbjis vastu võtma kuni viiskümmend inimest ning vastuvõtu hulka kuulub ka toitlustamine. Meilegi pakub ta mõnusat peedi külmsuppi ja koorekastmega üle valatud kuumi tsepeliine, mis on Leedu rahvustoidust siiski erinevad, magusat kooki ning lonksu rabarberi-, õunavõi mustikaveini. Ekskursiooni eest küsib ta inimese kohta 2.50 eurot, 10 eurot maksab toitev lõunasöök. Magada saab kas külalistemaja teisel korrusel (koos hommikuja õhusöögiga maksab see 25 eurot) või kaasavõetud telgis. Seelimaa kohta annab meelsasti infot ka Seeli turismipunkti eestvedaja Janis Dzimtais telefonil +371 2868 1126.
Tsepeliinid koorekastmega.
Vt lähemalt celotajs.lv/en/e/selu_seta_gulbji?0 Vt kaardil lk 2 nr 14
indlasti kuulevad paljud eestlased seelidest ja Seelimaast esimest korda, kuid Gulbji-nimelises talus saab nende mineviku ja tänapäevaga tutvuda. Kuigi Läti on jagatud nelja ajaloolise piirkonna vahel, mahub nende vahele ka Selija, mis jääb Daugava lõunakaldast riigi lõunaossa, ulatudes Kirde-Leedusse. Ise võrdlevad nad ennast setodega, ehkki peamine kultuurikandja seeli keel on praktiliselt väljasurnud. Tänu mõnele eestvedajale elab hääbuv kultuur siiski üle renessansi.
Pajaga keedetakse ravimteed, et sellega end saunas üle valada.
Fotod: verni leivak
