Puhkus Lätis august 2021

Mis on Kuldiga Kalku kvartal. Lk 8 Läheme seelidele külla. Lk 12 Arendole mõisa pereidüll. Lk 16–17 Uudiseid Cesise kindlusest. Lk 19 Uus suur restoran Valmieras. Lk 22

PUHKUS LÄTIS

TEEMALEHT 16. AUGUST 2021

Veeda puhkus turvaliselt lõunanaabrite juures!

FotoD: LIAA

Teletäht Maris Olte muutis jaama kohvikuks.

Lk 21

2 || Puhkus lätis

postimees, 16. august 2021

| www.latvia.travel

LÄTIS nõutakse vaktsineerimistunnistust juba ammu.

Kuidas teil Eestis koroonaga on?

Verni Leivak toimetaja

S

eda küsimust võis tänavusel reisil, kogudes materjali «Puhkuse Lätis» jaoks, iga päev kohalike suust kuulda. Oli kuum juulikuu ja ikka tuli palavust trotsides alustada taas jutuga, et meil pole enam pea mingeid piiranguid, maski ei pea kusagil kandma ja kuigi koroona vaktsineerimistunnistust võis telefonis hoida või prindituna kaasas kanda juba maist, ei huvitunud sellest Eestis keegi.

Erinevalt Lätist. Valmiera turismiinfokeskuses, kus eestlasi pidi palju käima, pööritati silmi, kui mask ette panna paluti. Pööritasin minagi, kui väikese Baldone linnakese Route 66 nimelises hamburgerirestoranis mult vaktsineerimistunnistust küsiti, sest seda näitamata oleks siseruumis teenindamast keeldutud. Oleksin valinud einestamispaigaks terrassi, poleks seda näitama pidanud. Üllatuse ja imestusega kuulati minu suust lugusid suurtest rahvaüritustest, kus inimesed külg külje kõrval teineteise kuklasse hingates õhtuid veet-

sid. Pildid sellest, kuidas Euroopa jalgpalli meistrivõistluste ajal Tallinna kesklinnas suure ekraani ees sajad või tuhanded istusid, tegid lätlased lausa keeletuks, sest Lätis polnud midagi taolist endiselt mõeldav.

Tänavu sattusin Cesisesse just iga-aastasel linnapäeval.

Sel puhul oli lahti laat koos pillimeeste ja -naistega, kaubeldi suitsuliha ja kaunilt sulgedega ehitud kanamunakarpidega. Linnuse ees platsil oli aga piiratud ala koos lavaga ning algul tundus, et ilmselt on kellegi pulmad tulemas. Aga ei, siinseal oli näha müügilette ning selgus, et pidulikule linna sünnipäevale lastakse vaid vaktsineerituid. Kel tunnistust ette näidata polnud, saadeti eraldi ekraani ette, kust vaktsineerimistunnistuseta inimesed üritusest otseülekande vahendusel osa said.

Keegi ei virisenud, ei ajanud oma õigust taga! Eesti on viimastel aastatel Läti taga sörkinud, ehkki legend meist kui väga edumeelsest maast elab millegipärast visalt edasi. Viimaste aegade haigestumisnäitajad räägivad meie kahjuks. Isegi päeval, kui neid ridu kirjutan, ületab Eestis haigestunute arv Läti omi üle kahe korra.

Muide, kui megatuuril läbi Läti kõigi ajalooliste piirkondade soovis üks hotellijuht hakata

Sisukord number kaardil

1 1 1 1 2 2 3 4 5 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 29 29 30

lehekülje number

Zuzeum 3 Hotell A22 3 Annas Darzs 3 Riverside Spa 4 Jurmala, Kemeri 4 Jurmala, Dzintari park 4 Indani 6 Usmas Meki 6 Kuldiga, Kalku kvartal 8 Kuldiga, jalgupidi jões 8 Ivande 8 Pavilosta, Otto hotell 9 Marsili, lavendlivilla 10 Liepaja 10 Baldone 13 Vecumnieki, puusepa maja 11 Auseklu, vabaõhumuuseum 13 Kurmene 13 Rubene kant, seeli talu Gulbji 12 Zasa, hobusetallid 14 Kadiki, alpakafarm 15 Daugavpils, keraamikud 17 Bartkeviči, sporditalu 16 Arendole 16–17 Daugavpilsi rand, Stropu järv 18 Slutiški, vanausulised 18 Cesis 19 Lejas Patmalnieki, Marciena mõis 20 Bodnieki, Madona õlu 20 Gulbene, Talava siider 20 Vecstameriena, Stameriena mõis 20 Ergli 21 Trikata, Lida kosmeetika 22 Valmiera, Akustika 23 Valmiera, hotell Wolmar 23 Valmiera, Neonija 23 Cempi, Beverina labürint 23

majutusasutust kui väga, väga koroonasteriilset ettevõtet tutvustama, ütlesin talle, et eestlasi peletab see jutt pigem eemale. Rääkigu parem muust, küll reeglid kohapeal selguvad.

Niisiis on Läti taas külaskäikudeks valmis vaatamata sellele, et suve lõpp on kalendri järgi kuu aja pärast käes.

Aga veel jõuab! Jõuab ka sügisel, sest nagu ikka, on naaberriigis uudistamist palju. Nii palju, et vabalt oleks võinud täis kirjutada mitte 24, vaid 48 lehekülge ja materjali oleks ikka üle jäänud. Lätlased on põhjapoolsetest turistidest äärmiselt huvitatud.

Mainin nüüd lühidalt, mis tänavusse numbrisse ei mahtunud.

Et kõiki huvilisi oodatakse kõndima Ranniku matkarajale, mis algab Tallinnast ja lõpeb Leedus Nida küla lähistel ning mille kogupikkus on mööda rannikut astudes 1200 kilomeetrit. Lätis kannab see Jurtaka kõnniraja nime.

Et Riia sadamas on suve lõpuni avatud Andrejosta lõbustuspiirkond, kus nii argipäevaõhtutel kui nädalavahetuste öödel mürtsub house-muusika, keerleb Baltimaade suurim diskopall ja üldse on üks suur vabaõhu-diskoklubi.

Et süüa saab Lätis väga hästi, mistõttu ei jõua kõiki kohti

Läti ootab!

Foto: Jurmala turismiinfokeskus

üles lugeda. Öelgem vaid, et kes satub Liepajasse, astugu kindlasti läbi kesklinnas asuvalt vabaõhuterrassilt CukurFabrik ja proovigu sealseid alkoholivabu kokteile. Passioonivilja jäist smuutit maitske samuti ning sööge õhtust, sest kokad teevad avatud köögis tööd veatult.

Tänavusest numbrist leiate mitu edulugu. Näiteks Arendole

mõisast, millest isegi mõni turismitöötaja polnud kuulnud, ja selle omanikest, kes vana hoone hävingust ja võssakasvamisest päästsid ning nüüd seal külalisi vastu võtavad.

Või lugu kolmest Valmiera noorest mehest, kes võimaluse tekkides härjal sarvist haarasid ning endise postkontori toredaks restoraniks muutsid.

Kohtasin tänavu ka palju lätlasi, kes valdasid eesti keelt või kel oli Eestiga oma suhe.

Aga kõik see jäägu juba teile avastamiseks.

Enne Lätti minekut kiika lehele covidpass.lv/en/, sest seal on kirjas riiki sisenemise reeglid.

Tere tulemast!

Uuri lisaks, kuhu minna ja mida teha, leheküljelt www.latvia.travel

Vidzeme Kurzeme

29 28 30 22

6 7

26 25

4 5

3

2

1

27

10

23 24

11 12

9 8

13 15

zemgale

Väljaannet toetab Läti investeerimis- ja arenguagentuur LIAA.

14

16

19 20 21 17

18 latgale

Teemalehe toimetaja: Verni Leivak, verni.leivak@hotmail.com / Projektijuht: Svetlana Perijainen, svetlana.perijainen@postimeesgrupp.ee, tel 666 2173 / Keeletoimetaja: Piret Bristol / Küljendaja: Kristiina Sillandi / Väljaandja: AS Postimees Grupp, Tartu mnt 80, Tallinn

postimees, 16. august 2021

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 3

KUNST. Kasiinoketi omanikud avasid Riia kesklinnas näitusemaja.

Verni Leivak toimetaja

K

uigi Riias on mitu võimalust kunstist osa saada, soovitame astuda sisse Zuzeumi.

Tegemist on suure eragaleriiga, kus väljapanekud pidevalt vahetuvad.

Zuzeum asub kesklinnas (Lačplešu iela 101) ning selle omanik on üks Läti rikkamaid abielupaare – Janis ja Dina Zuzansil on maailma suurim Läti kunsti kollektsioon. Kokku on neil hoiul üle 5000 taiese.

Pole saladus, et paari jõukusele pani aluse hasartmängubisnis. Fenixi kasiinod on levinud Eestiski ning vähemasti viie aasta eest loeti ajakirjanduse andmeil Zuzansite varanduseks 89 miljonit eurot. Nagu kinnitab Zuzeumi juht Ieva Zibarte, on meie Kumuski praegu võimalik vaadata üheksat Zuzanzite kogust pärit tööd, mille autor on kunstnik Janis Rozentals.

Tsaariaegses korgitehases, mis 90ndatel tegutses ööklubina, tegi Zuzeum uksed lahti läinud aastal pärast esimest koroonalainet, kuid sai olla avatud vaid poolteist kuud. Tänavu juunist mindi uuele katsele ja et hoone asub raudtee läheduses, loodavad tegijad ise, et Rail Balticu valmimine toob huvilisi vaid juurde.

Paljud ruumid olid seni laiemale publikule sissepääsuks suletud, kuid enam mitte. Ruumikatesse kõrgete lagedega näitusesaalidesse mahub nüüd eksponeerima igasugust kunsti ning taieste vahele jääb piisavalt hingamisruumi. Näitusepinda on 1215 ruutmeetrit, kogu hoones on aga ruumi umbes 4000 ruutmeetri jagu. Ainult hooviala nõuab arendamist. Sinna kavatsetakse istutada hulgaliselt rohelust.

Kui Zuzansid 90ndatel kollektsioneerimisega alustasid, lähtusid nad sellest, mida oli saada. Kogu kasvas kiiresti ning see on suurepäraselt dokumenteeritud, samuti on tehtud sellest mitu uurimust. Kümne aasta eest pöörasid omanikud pilgu ka Nõukogude ja Vene kunsti poole, viimastel aastatel on köitnud

nende tähelepanu rahvusvaheline kunst. Nõnda ongi hetkel vaatamiseks väljas Zuzansite seni laiemale avalikkusele tundmata kunstikogu osa, mis hõlmab India kaasaegset maalikunsti, skulptuuri ja graafikat.

Algne idee oli korraldada aastas kolm suuremat näitust, kuid eks pandeemiaolukord näita, kas plaanist ka asja saab. Et muuseumid olid Lätis valitsuse otsusega kaua kinni, ei tekkinud külastajatel harjumust seal käia, ehkki tingimused selleks võinuks luua. Nõnda istusidki paljud potentsiaalsed näitusekülastajad hoopis kodus. Kuigi poleks ehk pidanud, sest vähemasti Zuzeumis on ventilatsiooniga kõik korras ning ruumi piisavalt, et üksteisega distantsi hoida.

Igatahes on selge, et detsembris soovitakse siin avada järgmise näitus ning selleks saab olema esimene Balti kunstikollektsionääride ühisväljapanek. Edasi kolib see nii Vilniusse kui Tallinnasse, kuid kõik näitused saavad olema omamoodi, sisult need üksteist ei korda ega kopeeri. Nõnda kujutabki Ieva Ziberte juba ette, milline maiuspala see Baltimaade kunstituristidele olema saab.

Vt lähemalt www.zuzeum.lv/en/ Vt kaardil lk 2 nr 1

Zuzeum kutsub kunsti nautima

Zuzeumis on aukohal Läti kunst, kuid kolm korda aastas korraldatakse muidki näitusi.

On ruumi, kõrgust, õhku ja kunsti.

Fotod: Maris Lapinš (Zuzeum)

Siin peatus kunagi John Kennedy

R

Aed keset linna.

Fotod: Annas Darzs

E

A22 toad on moodsates tumedates toonides.

Üks restorani John magusaid visiitkaarte.

naste ja mustade, vaid ka alles roheliste sõstarde kogumisega.

«Usun, et veidraimaks roaks, mille olen välja mõelnud ja teinud, on mustsõstrasorbee, mil-

Fotod: hotell a22

le juures kasutasin kaunistusena külmutatud sipelgaid,» lausub peakokk Kristaps Silis ise.

«Kahjuks ei saa ma seda praegu teile pakkuda. Otsas on!»

t inimene on loodud sellisena, et vajab aeg-ajalt toidust energiat, soovitame näljastel sõita teisele poole Daugavat, et peatuda kohas nimega Annas Darzs ehk Anna Aias (Mukusala iela 44).

Koha pluss on ilmselgelt võimalus lõunatada või õhtustada vabas õhus, suured ja maitsvad portsjonid ning taskukohane valik. Suur kanafileepraad lisanditega maksis südasuvel vaid kuus ja pool eurot.

Lihtsam on tulla, kui olete autoga, sest parkimiskohad on otse restorani ees.

Perenaine Ramona Poljakova ütleb, et restoran sai nime tema noorima tütre järgi ning tegutseb juba kuuendat aastat.

«Usun, et meie trumbiks on just meie keskkond, aed keset linna. Palju peetakse sünni-

Annas Darzs ootab külalisi ka pimedal ajal.

päevi ja pulmasid, korraldame brantše,» räägib ta.

«Oleme avatud ka talvel ning isegi siis on piisavalt rahvast. Pakume Euroopa kööki. Kes aga tahab midagi erilist, siis neile on menüüs must burger, mis tähendab burgerit musta leiva ja veiselihaga ning mis aasta eest peetud burgerifestivalil sai esikoha.»

Vt lähemalt facebook.com/AnnasDarzs/ Vt kaardil lk 2 nr 1

Kui kõht pilli lööb

Vt lähemalt a22hotel.com Vt kaardil lk 2 nr 1

iia on saanud taas ühe viietärnihotelli võrra rikkamaks – Ausekla tänaval avas uksed hotell A22. Hotell ehitati Läti pealinna eliitossa, mis tähendab, et siin asub mitu saatkonda ja vaatamata soodsale kesklinna asukohale on siin harjumatult vaikne.

Kunagi asus siin USA saatkond ning just seetõttu siin Ühendriikide tulevane president noore Harvardi üliõpilasena ööbiski. Hotelli peamänedžer Marite Vaisuma viitab hotelli fassaadile, kus asub ka vastav märge.

Vaisuma sõnul on majutusasutuses vaid kakskümmend tuba ning see on otsast lõpuni spetsiaalselt disainitud. Teinud kunagi hotelli praeguse omaniku korteritele sisekujundust, meeldis see mehele sedavõrd, et tahtis samasuguses tumedate värvidega lahendatud stiilis näha ka oma disainbutiikhotelli. Tubade hinnad algavad 200 eurost, kahe magamistoaga presidendisviidi eest tuleb välja käia 1500 eurot.

Külaliste käsutuses on kaks sauna, jõusaal, kuid mänedžeri meelest mõjub hotelli juveelina restoran John ja peeneid kokteile pakkuv baar Jackie. Restorani uhkus on sealse noore ja andeka peakoka looming, kes on kõigi roogade retseptide autor. Mitte midagi pole kokaraamatutest kopeeritud.

Suve keskel tegeles peakokk peaasjalikult marjade korjamisega. Kusjuures mitte ainult pu-

4 || Puhkus lätis

postimees, 16. august 2021

| www.latvia.travel

RIIA LÄHEDAL Jurmalas leiab tegevust kogu perele.

Kemeri kuurordipark ärkas uuele elule toimetaja

J

urmala kaugeimas otsas asuva Kemeri kuurordipark on läbinud põhjaliku renoveerimise ning pakub lisaks kaunile keskkonnale ka vaatamisväärset.

Jurmala keskuses Majoris pole sel suvel nõnda palju rahvast ja lärmi, kui veel mõni aasta tagasi.

Restoranides või nende terrassidel leiab istekoha hõlpsasti ning teenindus ja toit on tasemel.

Eesti keelt kuuleb tihti. Õnneks pole argiõhtul seal viibides kusagilt kuulda kõrva riivavat karaoket, kuid tänavamuusikuid kohtab küll.

Eestlastele kuuluv Jurmala spaahotell asub endiselt oma suurepärasel kohal Majori südames, selle tubade juurde kuuluvatelt ruumikatelt rõdudelt avaneb suurepärane vaade merele ja kogu kuurordile ning kui juhtub, et hotellimeeskond tahab teid üllatada puuvilja- ja marjavaagnaga, olete suisa õnnega koos.

Vana veetorn avatakse augusti keskel Ehitatud 1928. aastal, oli 42-meetrine veetorn mõeldud nii tavalise kui ka mineraalvee hoidmiseks. Tänu Euroopa Liidu fondirahadele on see rekonstrueeritud ning täidab veetorni põhifunktsiooni edasi. Lisaks sellele on nüüd tegu turismiobjektiga, sest selle erinevatel korrustel eksponeeritakse Kemeri kuurordi ajalugu.

Avatud on kaks vaateplatvormi – üks madalamal, teine torni tipus, kuhu paraku pääseb eelregistreerimisega. Nimelt mahub sinna korraga vaid viis inimest ja ette rutates võib öelda, et trepp, mida mööda sinna jõuab, on üsna kitsas ja näiteks vanemale inimesele kindlasti ebamugav astuda.

Praegu saab esimesel korrusel vaadata ka kohalike kunstnike maalinäitust.

Põhjalikult uuenenud kuurordipark Kohe veetorni kõrval asuv Kemeri kuurordipark on aga tornist tunduvalt vanem, selle rajamisega tehti algust tsaariajal. Samuti avati just siis esimene ravivee ja mudavannidega salong, kus sai keha turgutada. Et erineva koostisega ravivat vett ja muda on ümberringi palju, selle põhjuseks peetakse ümberkaudsete soode ja järvede rohkust.

Maaliline park on pulmaliste menupaik, sest kaunimat kohta ilupiltide tegemiseks on raske välja mõelda. Lisaks on siin palju sildu ja sillakesi. Kohalik komme nõuab nimelt, et peigmees peab mõrsjat üle seitsme silla kandma ja et sillad on lühikesed, ei pea isegi nõdremad mehepojad häbisse jääma. Populaarsust lisab tõik, et pargis on oma koha leidnud nii õigeusu, katoliku kui luteri kirikud ja laulatuse läbiviimine pole probleem.

Uhke ja valge, lausa legendaarse kuulsusega (rahvas kutsub seda valgeks lossiks või valgeks laevaks) Kemeri kuurordihotell on aga paraku aastaid tühi olnud. Käinud ühe omaniku käest teise kätte, on see tekitanud ainelisi arusaamatusi.

Luksusliku, suure vaateterrassiga majutusasutuse avamine on soikunud, kuid loodetakse avada paari aasta pärast.

Vt lähemalt visitjurmala.lv/en/ see-and-do/points-of-interest/ architecture/kemeri/ Vt kaardil lk 2 nr 2

Verni Leivak

Ent mõistagi võib liikuda ka Majorist Kemerisse, kus rahvast veel vähem ja privaatsust otsima ei peagi.

Kohaliku turismiinfokeskuse töötaja Aleksandra Stramkale viib meid esmalt põhjaliku renoveerimise läbinud vana veetorni juurde, sest külastajatele pole see kunagi varem avatud olnud. Tegu on ilmselt kogu Jurmala kõrgeima ehitisega.

Luksuslikku Kemeri hotelli kutsub rahvas ka valgeks laevaks.

Kemeri veetorni tipust avaneb hunnitu vaade üle terve Jurmala.

Värskelt renoveeritud park on kaunis koht jalutamiseks ja pulmaliste pildistamiseks.

Istuks õige piimavanni

Möllamist suurtele ja väikestele

elline vallatu mõte võib käia läbi igaühe pea. Mõeldud, tehtud! Hotell Wellton Riverside Spa (11 Novembra krastmala 33) asub – nagu nimigi ütleb – jõe ääres. Jõgi on Daugava, mis asub Riia bussijaamast kiviviske kaugusel.

Hotelli müügiosakonna juhataja Dace Stradina-Ungure sõnul avati see suur hotell 2018. aasta novembris, kuid nüüd on lisaks ette näidata 37 toaga juurdeehitus, mis tähendab, et tube on kokku 265.

Isegi siis, kui koroonaepideemia tõttu oli turistina Lätti tulek võimatu, oli nelja tärniga Wellton Riverside üks kolmest Riia hotellist, mis ei lõpetanud külaliste majutamist.

Tõsi, külalised tulid sel ajal Lätist – see oli kontingent, kellele varem polnud tähelepanu fokusseeritud.

Nüüd, kui piirid on lahti, on hotell mujaltki saabunud külastajaid täis, kuid kui peaks vaja minema, saab juurdeehituse osa täiesti muust hotellist eraldada ja tööle panna, sest kõik tingimused selleks on olemas.

Sobib suurepäraselt näiteks spordivõistkondadele, et võõrastega lähikontakti vältida.

Hotelli tõmbenumber on aga juba selle algusest saati keldrikorrusel asuv spaa, kus tuleb meie ringkäigugi ajal liikuda kikivarvul ja sosistada, et spaamõnusid ja -massaaže nautivaid kliente mitte häirida.

Mõistagi pääseb siia vaid vaktsineerimistunnistust näidates.

Stradina-Ungure demonstreerib spaas leiduvat puust

ärskes õhus viibimise kasulikkust ei pea isegi lastele selgitama, eriti kui see on seotud kehakultuuri ja aktiivse puhkusega.

Et kuulsas Jurmala kontserdisaalis toimub tänavugi vähe üritusi, siis selle lähedal asuvas võrgupargis ja Tarzani seikluspargis on ka praegu tegevust küllaga. Mõlemad asuvad omakorda Dzintari metsapargis, mis avatud kella 9–22 ja sinna sissepääs on prii.

Metsapargis on tasuta atraktsioone nii väiksematele kui suurematele lastele, samuti täiskasvanutele, rulapark ja vaatetorn.

Talvel on park valgustatud ja seda kutsutaksegi siis valgusepargiks.

Võrgupark on tänavu avatud esimest aastat, mis tähendab, et puude tüvedele on tõmmatud võrgud ning neist on moodustatud kerged takistused, mida tuleb läbida või ületada. Eriti sobib see lastele, sest kellele ei meeldiks niisama võrgus hüpata, kiikuda või lollitada.

Tarzani pargis on rõhk asetatud köitele ja nende abiga moodustatud teekondadele, mis on samuti kinnitatud puudele. Et ronida saab erinevatel kõrgustel ja erineva raskusastmega radadel, sobivad need väga erinevas vanuses inimestele. Kõige kõrgemal saab end proovile panna kuue meetri kõrgusel.

Tarzani nimelised pargid on avatud ka mujal Lätis – Tervetes, Siguldas, Daugavpilsis ja Liepajas.

Mõlema seikluspargi atraktsioonid on tasulised ja väga erineva hinnaklassiga. Üksik täiskasvanu saab end taas osava ja noorena tunda 12 euro eest.

basseini, mis on mõeldud kahekesi olemiseks. Ümberringi leviv ravimtaimede ja lillede lõhn tekitab tunde, nagu viibiksid suvisel aasal, mitte suurlinna vanalinnas.

Spaast leiab veel erilise mullivanni, saunad ning 15-meetri pikkuse basseini, ent kirsiks tordil on piima- ja õllevannid.

«Kasutame siin Läti piima või õlut,» avaldab müügijuht, kuid küsimuse peale, kes neid vedelikke võib ka ajaviiteks juua, hakkab naerma.

«Muidugi võib, aga need on segatud ravimtaimede ja lilleõitega, nii et see ei pruugi kuigi maitsev olla. Vann on mõeldud nahahoolduseks, keha ja vaimu lõõgastamiseks muusika saatel.»

Vt lähemalt wellton.com/en/ hotels/wellton-riverside-spa-hotel Vt kaardil lk 2 nr 1

Lilleõitega piimavannis lõõgastuda on päris Foto: Wellton Riverside Spa Hotel mõnus.

V

Dzintari metsapargis jagub ronimist kogu perele, ka kõige väiksematele.

Vt lähemalt www. jurmalastikluparks.lv/en Vt kaardil lk 2 nr 2

S

Aga see koht on mõeldud suurtele ja väikestele Tarzanitele.

Fotod: Jurmala turismiinfokeskus

Jalakäijate tänav Jomas on endiselt selleks, et ennast näidata ja teisi vaadata.

Sügisel tõotab kuulsas Dzintarsi kontserdisaalis taas väärt üritusi tulla.

6 || Puhkus lätis

postimees, 16. august 2021

| www.latvia.travel

30 AASTA EEST kingiks saadud vanavanemate talus näeb ehedat maaelu.

Maapealne paradiis Indanis Verni Leivak toimetaja

Mitte sauna taga, vaid sauna ees tiigi ääres!

Fotod: Verni Leivak

Noorelt talupidajaks

Metsamajakeses talu lähedal pannakse isegi paare kokku.

Osa Signe isa museaalse väärtusega tööriistakollektsioonist.

«Olin siis 17-aastane, kui see talukoht, millest oli alles vaid laut, mulle kingiti,» tuleb nagu muuseas välja ka muidu Tukumsist pärit perenaise vanus.

Unistanud juba lapsena oma hobusest, on tal nüüd neid kogunisti kolm. Õuel hüppavad küülikud, korrapidajatest kalkunite silme all siblivad erinevat sorti kanad, kuked kirevad, pardid prääksuvad, kitsed, keda on vist paarkümmend, mökitavad, lehmad ammuvad… Perenaine lõikab just neilt lüpstud piimast valmistatud kuldkollast juustu lahti ja sätib muuhulgas lauale kõrvitsaõiega kaunistatud tomati- ja kurgilõikudega vaagna.

Muide, kui naabritena metsas elavad reinuvader või öökullid vabalt peetavate kanade või küülikute manu tulevad, ei ole perenaisel selle vastu midagi, sest leiab, et loodus tahab oma ja ohverdamiseks ei ole tal

Vt lähemalt facebook.com/ Lauku-seta-Indani-20491840387112191/ Vt kaardil lk 2 nr 4

I

Sooja leiba, mõtelge!

ndani turismitalu tiikides kasvavatel eri värvi vesirooside lehtedel näeb istumas isegi vahetevahel kontserte korraldavaid rohelisi konni. Kurzemes Kandava kihelkonnas Indani külas samanimelist turismitalu pidavale Signe Ezerinale on Shanghais pruutkleidiäri pidav tütar Beate suveks appi tulnud.

Bussijuhist abikaasa on hetkel põllul heina tegemas, kodust on läinud ka poeg Tuoms, kes Air Balticu piloodiks õpib.

Indani turismitalu asub Riiast saja, Tukumsist neljakümne ja Kandavast kümne kilomeetri kaugusel.

Maikuust novembrini – sest mais avanevad Maa jõud ja novembris need uinuvad – enamasti paljajalu taluasju ajav Signe, kes hetkel lõikab lahti omaküpsetatud sooja leiba, on energiapomm ja rõõmupall ühes isikus. Siin, vanavanemate talus, majandab ta juba 30 aastat.

Shanghaist emale külla sõitnud tütar Beate ja taluperenaine Signe Ezerina.

mõnest üksikust küülikupojast või munejast kahju.

«Oleme ju kogu maakeraga loodusseadustega seotud. Maakera omakorda ohverdab ennast, et meie saaksime elada,» lausub perenaine filosoofiliselt.

Saanud neiuna taluperenaiseks, mõistis Signe, et esmalt tuleb talupidamist õppida.

Smitlenes sai ta loomavelskri kutse ning et tal oli peig, kellest edaspidi sai hoolitsev abikaasa ja laste isa, ehitasid ja taastasid nad siin kõik oma kätega.

Külalisi võtavad nad vastu juba 2000. aastast.

Kui Signe isa tütre turistide ootusest teada sai, suhtus ta sellese skeptiliselt. «Sul pole siin ju merd ja jõge, muust veekogust rääkimata! Miks peaksid nad siia tulema?» Tiigid kaevati ise, rohkem ikka endale kui külalistele mõeldes. Korraga saab siin ööbida vaid üks pere või seltskond, päevasel ajal on teretulnud isegi suured bussitäied ekskursioonigruppe.

Saunas käimiselgi on filosoofiline mõte «Mulle meeldib suhelda,» kinnitab perenaine ja näitab uhkusega suurema tiigi äärset majakest, mis on siia otsekui mui-

nasjutust sattunud. Tiigis saab ka ujuda ning seal kasvavad erinevat värvi vesiroosid – silm märkab lillat, kollast, valget ja roosat. Majakesest leiab magamistoa ja sauna. Selle eest tuleb külalistel maksta 80 eurot.

Hinna sees on hommikusöök.

Sauna eest peab 30 eurot eraldi tasuma ja et Signe on erialalt ka professionaalne saunanaine ja saunarituaalide läbiviija, saab tema teenuseid kasutada. Muuhulgas käib nende juurde mee-, maasika- või šokolaadimassaaž.

Ta näitab oma sõrmi: «Sauna siseneme nagu pöial, aga väljume nagu väike sõrm. Ma ei pea silmas ainult füüsilist kehakaalu, vaid ka inimest ümbritsevat astraalkeha. Saunast väljudes oleme nagu väikesed lapsed, linnaelu taagata, puhtad, rõõmsad ja õnnelikud. Nähes maailma lapsesilmadega, on meil tunduvalt lihtsam igapäevaeluga hakkama saada. Pärast saunatamist saadan kõik jooksuga tiiki suplema ja pärast seda soovitan heita murule ja kõik mõtted peast pühkida.

Saunaskäimise filosoofia ütleb, et alateadlikult soovib inimene pääseda oma ema sooja kõhtu tagasi, sest kunagi oli enne sündimist seal hea. Saunas valit-

Kitsekari rõõmustab nii silma kui ka kõrva.

sev kuumus ja niiskus meenutavad seda.»

Saunarituaali läbiviimise eest küsib Signe sada eurot, kuid tuleb arvestada, et saun kestab viis tundi.

Vahel korraldatakse ka heategevuslikke kontserte.

Külla saab tulla ka sügisel ja talvel Kuigi on alles hommik, on hobused kuumuse ja parmude eest kolinud metsa alla. Lähedal asub eraldi metsamajake, mis on mõeldud eeskätt noorpaaridele. Isegi abiellumise tseremooniaid on läbi viidud. Talvel kasutatakse majakest lastele muinasjuturaamatute ettelugemiseks.

Signe isa on hoolitsenud selle eest, et talukülastusel oleks ka hariduslikku mõõtu. Nimelt on ta nii talu abihoonete seintele kui ka õuele kogunud vanu tööriistu. Selleks revideeris ta pikka aega metalli kokkuostupunkte.

«Augustis ja septembris saab meile veel kindlasti külla tulla,» on perenaine lahke. «Talvel saab meil saunatada, aga ööbida mitte. Külmal ajal võib magada Kandavas, sest seal on hotellid. Samuti oleme talvel rõõmsad ekskursioonide üle.»

Pererahvas ise saab kuhugi reisida vaid kord aastas, siis, kui lehmad kolm kuud enne vasikate sündimist piima ei anna.

Ent sellise elukorralduse on nad ise valinud ning sellega rõõmuga nõus.

K Vaade aktiivse puhkuse keskusest Usma järvele.

Foto: Verni Leivak

es eelistab privaatset puhkust seltskondlikule, siis just neile peaks meeldima aktiivse puhkuse keskus «Usmas meki». Kuldiga maakonnas Amjudžu külas asuv ja juba 20 aastat tegutsev «Usmas meki» meenutab veidi kunagisi pioneerilaagreid. Ainult et need väikesed majakesed sobivad pigem peredele.

Mängib vaikne muusika, kuulda on laste kilkeid, avatud on kohvik. On neid, kes on läi-

Vt lähemalt usmasmeki.lv/ aktiva-atputa/ Vt kaardil lk 2 nr 4

Segasummasuvila järve ääres nud Usma järve ujuma, SUPaerusurfilaudade või paadiga sõitma ja neid, kes selleks alles hoogu võtavad. Järvel korraldatakse ekskursioonegi.

Keskuse juhataja Agnesa Grasmane-Laše sõnul on enamik maju mugavustega, mis tähendab sauna või kümblustünni. On kahe- ja kolmekohalisi, isegi 12-kohalisi. Kokku on magamiskohti 90.

«Töötame aasta läbi, talvel saab näiteks sauna minna,» avaldab juhataja. «Kalugi on järves rohkesti ja neist saab igaüks oma majakeses roa valmistada.»

8 || Puhkus lätis

postimees, 16. august 2021

| www.latvia.travel

MENUKOHT. Kuldiga tööstuspiirkonnast sai vaba aja veetmise paik.

Kalku tänava kvartal kutsub uudistama Verni Leivak toimetaja

Omanik olla on poole parem Nüüd oli aeg ette astuda kahel noorel mehel Tuoms Eglel ja Roberts Jansonsil, kelle meelest oli koht väga eriline: asus see ju otse Kuldiga vanalinna külje all. Alguses mõeldi paika rentida, kuid peagi otsustati ümber. Omanikuna tegutseda on ju hoopis teine tunne. «Tahtsime teha õllepruulikoja,» avaldab Tuoms ning osutab selja taha, kus Duna nimelises pruulikojas samanimelisi kraadiga või kraadita jooke valmistatakse ja villitakse. «Duna» tähendab vanas läti keeles sama, mis inglise keeles «buzz» või eesti keeles «sumin», mis tekib meeldivas seltskonnas meeldivaid jooke, kasvõi limonaadi, mida siin samuti toodetakse, tarbides.

Mine kohale: Kalku iela 14 Vt kaardil lk 2 nr 5

E

t erinevates maades ja linnades vanad tööstuspiirkonnad uuesti ellu ärkavad, on juba pikaajaline trend. Ajast ei ole maha jäänud ka maaliline Kuldiga.

Kuldigas Kalku tänaval asus nõukogude ajal autopark – siin hoiti kõiki kohalikel liinidel sõitvaid busse, taksosid ja isegi veoautosid, mida oli kokku suisa pool tuhat ning neid hooldas sama palju töötajaid. Ka 90ndatel ja hiljemgi aeti siin transpordibisnist, mis lõppes alles kahe aasta eest. Nii jäigi suur tööstuspiirkond tühjaks.

Klahvpillide sõrmitsemine on vägagi soositud, asub siin ju isegi klaverivabrik.

Kvartali kui meelelahutuspaiga tuvastasid linlased kiiresti.

Kogu Kalku tänava piirkond hõlmab 20 000 ruutmeetrit ehk peaaegu kolm hektarit maad, ning sinna mahub kuus ehitist, milles on omakorda kokku 6000 ruutmeetrit. Et õllepruulikoda võtab enda alla tühise pinna, olid Tuoms ja Roberts lahked ülejäänut teistegi soovijatega jagama.

Kvartali uued elanikud Kindlasti mäletavad paljud «Puhkuse Lätis» püsilugejad paari aasta tagust artiklit tublist töötuks jäänud mehest, kes laenu abil kohviröstimise masina ostis, Kuldigas kohviku avas ja erakordselt maitsvat kohvi ka ubadena kaasamüügiks pakkuma hakkas. Et nõudlus tema pakutava järele on meeletult tõus-

nud, jäi kohvikule röstimiseks ja kaalumiseks kasutatud tagaruum kitsaks ning nüüd saavad nad laiutada just Kalku kvartalis. Peetagu meeles, et eestlastest kohvitanted pidavat siiani seda head kohvi nõudma.

Lisaks kohviröstijatele on katuse alla saanud teeseenejookide ehk kombutšade väiketehas, mille toodang peaks kuulu järgi varsti Eestissegi jõudma.

Peagi avab siin filiaali ka ettevõte nimega Smoke Farm, mille eestvõttel hakatakse nädalavahetustel korraldama barbeque´ga seotud seltskondlikke koosviibimisi, mille juurde kuuluvad ka kontserdid.

Samuti tegutseb endises Kalku tööstuspiirkonnas üle

tallitöötlejad ning Riia piimakombinaat kasutab Kalku kvartalit logistikakeskusena.

Esimese hooajaga rahul

Lemmikloomadki on teretulnud.

kogu Euroopa tuntud klaverimeister Davids Klavins, kes saabus siia Ungarist, ja looduskosmeetika valmistajad, kes vahetasid Riia Kuldiga vastu.

Tööd vuhivad teha naistepesu õmblejad, oma koha on leidnud puidu restaureerijad, me-

Kõigile huvilistele on aga avatud just õllepruulikeskuse juures olev piirkond, kuhu jäävad ka kohviröstijad ja teeseenejoogi meistrid. Igal reedel, laupäeval ja pühapäeval tassitakse varjualusest välja lauad ja toolid, sest rahvale meeldib siin istuda, kellegi esinemist nautida või DJ valitud muusika taktis jalgu liigutada. Kindlasti kutsutakse esinema ka jazzmuusikuid.

Muide, Roberts Jansons, kes pidas Riias kümme aastat juristiametit, kolis pärast Tuomsi ettepanekut Kalku

Fotod: Lauris Hercenbergs

kvartalit arendada Kuldigasse ja jättis kõik muu sinnapaika: «Mulle tundus, et siin on tohutult arengupotentsiaali. Meil on väga palju plaane, mida kõike võiks teha!»

Tuoms Egle ütleb, et vähemasti esimese hooajaga on nad seni küll väga rahul. Huvitava disainiga purkides õlu, mida nad toodavad, maitseb rahvale hästi, ja koroonast ning selle piirangutest väsinud rahvas tahab koos olla ja elust rõõmu tunda. Kesvamärjukest on kaheksat sorti ja limonaade kolm.

Duna õlut müüakse ka Riias Kalve-nimelistes kohvipoodides, samuti suuremates käsitööõlut pakkuvates eripoodides ning Horeca baarides ja restoranides.

Taskukohane Ivande loss

K

gib Marcis Kripans, kes muidu külalistele süüa valmistab. «Teine korrus mäletab aga nõukogude aega. Asus siin ju spordikool. Et mõisa peetakse kultuurimälestiseks, on siin remonti teha väga keeruline.» Marcis peab ilmselt silmas ka kulukust ja pikka kooskõlastust riigiametitega.

Nii meenutabki ööbimisvõimalus mõisas pigem hostelit, sest vooditega täidetud ruume on palju ja pesema peab ühiskasutusega duširuumis, kuid asja ajab see ära ning ega puhkuse ajal keegi päevade viisi majutuspaigas olla tahagi. Tube on kokku 15 ja mida rohkem rah-

vast toas, seda odavam on. Hinnad algavad 20 eurost.

Mõisahoonet ümbritsevad abihooned, millest vanim on umbes 300-aastane tall, ja suur park koos haruldaste puudega.

Laste rõõmuks saab tutvuda ligi 20 küülikuga ning peahoone esimesel korrusel on avatud lindude näitus.

Välja on pandud erinevad liigid alates tuvist, kes jalarõnga järgi otsustades saabus Poolast ja enam siit ei lahkunud.

Väärikaim ja mõisakompleksi käilanägu on aga suur ja kirev aara, kes talle meeldivatelt külastajatelt pead alla kallutades pähkleid anub.

äti Veneetsiaks kutsutavat Kuldiga linna läbivad kaks jõge. Üks on suur ja uhke joaga Venta, teine aga Aleksupite, mis voolab lausa vanalinnas.

Nüüd on kohalikus turismiinfokeskuses (Baznicas iela 5) tuldud mõttele, et võiks mööda madalat Aleksupitet korraldada tunniseid jalutamismatku, mille kestel giid ühtlasi ka kohalikke vaatamisväärsusi tut-

vustab ja linna ajaloost või igapäevaelust räägib.

Kuna matka nimeks on «Päri- ja vastuvoolu», võib eeldada, et mindud teed tullakse ka tagasi, kuid vees kõndimiseks hädavajalikud kummisussid ja kõnnikepid saab laenutada linna keskväljakul asuvast turismiinfokeskusest, kust tuleb ka giid. Et linnas peetakse väga lugu puhtusest, ühendatakse meeldiv kasulikuga – igale matkajale antakse kätte prügikorjamise kotike, mille täitmist eeldatakse.

Muidugi tuleks soovist sellisel vesisel matkarajal ette teatada, sest kuna «toode» on uus ja kogub populaarsust, ei osanud infokeskuse töötajad veel juulis öelda, kui palju varem tuleks soovi avaldada.

Selge on aga, et mida varem, seda parem. Keskusesse sisse astuda ja asja uurida võib ju ka kohapeal.

Sügisel või kevadel matkamiseks on keskuses olemas vastavad veekindlad kostüümid ja kalurisaapad.

Kuldiga linna läbival Aleksupite jõe jalgsimatkal on palju avastamist.

Fotod: Lauris Hercenbergs

Vt lähemalt www.ivandesmuiza.lv Vt kaardil lk 2 nr 6

Foto: Verni Leivak

ui tavaliselt küsitakse mõisas ööbimise eest k rõb e d avõitu hinda, siis Ivande loss on selge erand. Parun von Heykingi suguvõsa oli Lätis esindatud juba 12. sajandist – näiteks Kandavas ja Pavilostas. Paruni enda jaoks jäi aga Ivande mõis viimaseks, mille ta Lätti 19. sajandi lõpul ehitas. Kui see 1905. aasta revolutsiooni käigus tuleroaks sai, ehitas ta neoklassitsistlikus stiilis uue hoone alles pärast Esimest maailmasõda.

«Mõisa esimene korrus on säilinud üsna autentsena,» mär-

Jalgupidi jões

Vt lähemalt visitkuldiga.com Vt kaardil lk 2 nr 5

Ivandesi mõis. Park asub teisel pool hoonet.

L

postimees, 16. august 2021

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 9

NELI TÄRNI. Endine lennundustegelane pakub majutust.

Hotell, millel Eestiga mitu sidet

Eesti taustaga omanik Üllatus on suur meilegi, kui selle üks omanikke Jurgis Sedlenieks meid puhtas eesti keeles tervitab. Nimelt on tema elukaaslane eestlanna ja mees on töö asjus Eestis isegi elanud, juhatades kümne aasta eest lätlastele kuuluvat lennufirmat Smartlynx Estonia. Omal ajal alustas firma vaid ühe lennukiga.

Teeninud lennufirmaga piisavalt mammonat, otsustas ta koos samas ettevõttes töötanud partneriga, et miks mitte panustada seda turismi arendamisse – alasse, mida nad hästi tunnevad.

«Panime tähele, kus inimesed puhata soovivad. Tundes

mõlemad Läti läänerannikut, otsustasime, et just Pavilostal on potentsiaali,» selgitab Jurgis. «Meie suur inspiratsiooniallikas oli Georg Ots Spa hotell Kuressaares. Märkasime, et rahval pole mingit probleemi raisata neli tundi, et sinna kasvõi Tallinnast või Riiast sõita ning et see on kogu aeg külastajatest tulvil.»

Muidugi on Otto hotell väiksem, siin on vaid 24 numbrituba. See on nii vaid kohalike seaduste tõttu, mille järgi ei sobi iidsesse kalurikülla pilvelõhkujad ega muud suuremad hooned.

Arhitekt Rasa Kleina on loonud nii eksterjööri kui ka interjööri üsna tumedates toonides, et see keskkonda hästi sobituks. Tumedad toonid meenutavat aga lausa tõrva ja pigi, mida paatide hooldamiseks kasutatakse ja seetõttu tunduski see hotellile hästi passivat.

Tasuta pärastlõunavein Majutusasutusel on katuseterrass, kust avaneb asula parim vaade üle kogu Pavilosta. Huvitav on märkida sedagi, et igal pärastlõunal pakutakse hotellikülalistele terve tunni jooksul –

muidugi just enne õhtusööki, et isu äratada – tasuta Portugali väärtveine. Koroonaohtlikul ajal serveeritakse aga sööke vaid toateeninduse kaudu. Nagu õhtu-, on ka hommikusöök a la carte stiilis.

Muidugi on hotelli uhkus selle spaa ning omanik loodab, Hotelli üks omanikke et see meelitab kohale publikut talvelgi. Lisaks Pärnu Hedoni Jurgis Sedlenieks. spaale on see Baltikumis teine koht, kus saab sõna otseses mõttes päevitada ja seda mitte solaariumis. Selleks on soetatud eriline päikeselamp, mille all võib vabalt kaks korda 40-minutiliste sessioonidega peesitada. Saadav D-vitamiini doos teeb naha tugevaks ja tuju heaks.

Millest või kellest tuleb aga hotelli nimi? Esiteks meeldis see omanikele, kuna Ottot mõlemat pidi lugedes on tulemus ikka sama. Samas elanud kunagi Pavilostas Pärnu maakonnast pärit parun Otto von Lilienfeld, kes pani siinsele sadamale aluse ja kohale nime oma venna Pauli järgi.

28. augustil peetakse Pavilostas suvehooaja lõpupidu ning siis süüdatakse mere ääres muinastuled. Oktoobris on kavas korraldada silmufestival.

Otto on spetsiaalselt tumedates toonides, et kohalikku miljöösse sulanduda.

Vt lähemalt ottohotel.lv/en/ Vt kaardil lk 2 nr 7

P

avilosta on Kurzeme piirkonna mereäärne linnake, mille uhkus on uus ja uhke promenaad, kalamehed ja nüüd ka asula ainus liftiga hoone, hotell Otto.

Pavilostas, mis on muuhulgas tuntud suurepärase purjelauasõidu kohana, olid seni esindatud vaid külalistemajad, kus erilist luksust polnud. Neljatärnihotelli kerkimine siia oli isegi kohalikele suureks üllatuseks.

Neli tärni – pole paha!

Fotod: Valters Pelns

postimees, 16. august 2021

| www.latvia.travel

Vt lähemalt lavendervilla.lv/ lavendervilla/ Vt kaardil lk 2 nr 8

10 || Puhkus lätis

Lavendlipõldude perenaine Zane Gusta suvisel hommikul.

Valik lavendlipoe kaupu.

HÕRK AROOM. Lavendlikasvataja ise hüva lõhna ei tunne.

res Ziemupes, 20-minutilise autosõidu kaugusel ja kannab vastavat nime, mis kõlab inglise keeles lavenderbeachvilla ehk lavendli rannavilla. Lisaks füto- ja tavalisele saunale on seal avatud jaapani stiilis välisaun, aga kuni lendab ringi eriti palju sääski ja parme nagu tänavu, ei soovita perenaine seda külastada.

Lavendlipõldude perenaine Verni Leivak toimetaja

Õ

ites ja lõhnav lavendlipõld, ärkav loodus, liblikad ja lavendlijäätis hommikukohviga – inimlikuks õnneks polegi rohkem vaja.

Lõhnataju kadunud Zane Gusta, seesama noor naine kõrvaloleval pildil, ongi Lavendlivilla perenaine. Villa ise väga klassikalist villat ei meenuta, sest tegelikult on siin kolm külalistemaja, aga kõlab ju kenasti.

«Tean, et sedaviisi põllul nagu meil ei kasvata Eestis lavendlit keegi – teil on selleks liiga külm kliima,» lausub ta.

Zane sõnul hakkas ta lavend-

lit kasvatama, kui oli 22-aastane. Seega mitte väga ammu, kaheksa aastat tagasi.

«Otsustasime ärimehest abikaasaga, et läheme maale elama,» alustab ta oma lugu.

Kolm hektarit maad, mis sai Grobina kanti Marsili külla soetatud, osutus aga liivaseks ja väheviljakaks ning ühel kolmandikul sellest kasvasid vaid männid. Liivane muld tähendas, et midagi muud peale lavendli siin kasvatada ei saa.

«Nüüd olen lavendlisse vaat et armunud,» lisab Zane. «Tõsi, nende pikkade aastate jooksul olen lavendlilõhna tundmise kaotanud – seda on lihtsalt mu ümber liiga palju olnud.»

Ja nendib muiates, et tegu pole teps koroonaviirusest põhjustatud lõhnataju kaotusega.

Kell võib olla üheksa hommikul, loodus on juba peaaegu ärganud ja päike alles kogub jõudu, et kõrvetama hakata. Lilla lõhnav lavendlipõld, mis polegi tegelikult teab mis hiigelsuur, jääb meist, väike-

sel terrassil istujaist, paremale ja kui Zane hiljem sellelt põllult korjatavat tulemust näitab, jääb üle vaid imestada, kui palju saaki see tegelikult annab.

Lavendliõli peletab pahad putukad

Veel üks põlluke Praegu aga pakub perenaine omatehtud lavendlijäätist ja kohvi.

Jäätis on tegelikult šokolaadijäätis, mille sisse segatud pisut kuivatatud lavendliõisi ja veidi lavendliõli, ning mõlemad on põhjalikult muutnud maiuse maitset. Hea ja omapärane. Tuleb kiiresti süüa, et päike seda kakaokisselli taoliseks massiks ei sulataks.

Esimene väike lavendlipõlluke asus praeguse põllu lähedal, täpselt sellel kohal, kus on meie terrass. Saaki andis seegi piisavalt, et kuivatatud lavendliõitega täidetud pehmeid mänguasju, koerakesi, hiirekesi ja kassikesi väikest viisi tootma hakata.

Lavendlijäätise teevad heaks kuivatatud õied ja tilgake lavendliõli.

Viis aastat tagasi rajati uus põld 4000 taimega ja avati kolm külalistemaja. Möödunud aastal suurenes ja laienes ettevõtmine taas, sest Zane ostis mehega veel ühe 2000 taimega lavendlipõllu koos majutamise ja saunatamise võimalusega. See asub mere ää-

Muidugi mõista viib Zane, kes lavendlivillast muul ajal tegutseb Liepaja ülikooli õppejõuna, läbi meistriklasse. Õpetab näiteks, kuidas valmistada lavendlikotte või maalida klaasile. Osalemine maksab viis eurot. Üks villa tegevusvaldkondi on degusteerimiste korraldamine, sest Zane kinnitusel on lavendel täiesti söödav taim. Olgu see siis jäätis, magusad või soolased küpsetised, tee või lavendlimoos. Maitsmiskursuse eest tuleb välja käia kuus eurot.

Väikesest lavendlipoest saab mõndagi eelolevast loetelust osta, kusjuures eraldi märkida tuleb lavendliõli, mida vanarahvas edukalt koi- ja muuks putukatõrjeks on kasutanud. Möödunud aastal teh-

Fotod: Verni Leivak

ti koostööd Tori siidritaluga – naine saatis lavendlit siidritallu ning vastu saadi mõnusat mittealkohoolset jooki.

Otse põllu kõrval viiakse läbi joogatunde, mida külastab regulaarselt umbes poolsada inimest korraga. Vaja on vaid oodata iga teisipäeva õhtut, et sellest osa saada.

Õitseb septembriski Lõikuskuu keskel, mil tänavune «Puhkus Lätis» ilmub, on lavendel enamasti juba ära õitsenud – õierõõmu jagub igal suvel suhteliselt lühikest aega, kõige rohkem kolm nädalat. Külmale kevadele järgnes erakordselt kuum suvi, mistõttu oli taimedelgi tänavu ellu jääda raske.

«Kuid osa lavendlist õitseb isegi septembris,» lohutab perenaine huvilisi. «Õitsemine pole nii intensiivne nagu juulis, aga ikkagi!»

«Tulla siia ja nautida maakoha vaikust saab aga hilissuvelgi,» julgustab Zane külla tulema. Külalistemajad asuvad üksteisest võrdlemisi kaugel ning naabrid ei sega – üks majadest asub lausa metsas. Muidugi on ekskursioonidele oodatud grupid, mis koosnevad kuni 50 inimesest. Pääse lavendlivilla alale maksab kolm eurot, lastele on tulek tasuta.

K Purjepaat on mereleminekuks alati valmis, kui soovist ette teatada.

indlasti kujuneb meeldejäävaks laevareis Liepajast Pavilostasse.

Kuigi kehvade ilmaolude tõttu jäi ajakirjanikele mõeldud tutvustusreis ära, jagame teavet selle kohta ikkagi.

Nimelt väljub purjepaat Liepajast Marina kai äärest kasvõi iga päev, kui merereis enne kokku leppida ja ilm sobib.

Kõik on võimalik – vaadata päikesetõusu või -loojangut, loendada tähti. Sest peale mahub terve neljaliikmeline pere või üks armunud paar. Kahetunnise sõidu eest küsitakse 120 eurot.

Kes soovib, võib aga lühema tuuri asemel hoopis Pavilosta väikelinna ja tagasi põrutada.

Oleneb muidugi tuulest, kuid selline pikem reis ei tohiks röövida aega üle kuue tunni. Edasi-tagasi reis maksab 700 eurot.

Vt lähemalt www.jatravel.lv või facebook.com/BuravaizvejoLiepaja Vt kaardil lk 2 nr 9

Laevaga Liepajast Pavilostasse

Loomulikult võib merereisil ka kala püüda.

Fotod: Liepaja turismiinfokeskus

postimees, 16. august 2021

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 11

USKUMATU USUMAAILM. Mees ehitas hoovile terve linnaku.

K

ui ei oleks oma silmaga näinud, siis ei usuks. Zemgale piirkonnas Ve c u m n ie k i külas elav Juris Audzijonis on oma hoovile ehitanud kümneid miniatuurseid hooneid, kujusid ja isegi kiriku.

Miks ta seda tegi, vastab varem ehitaja, katlakütja ja traktoristina töötanud 79-aastane Juris: «Nägin 25 aastat tagasi kuldset valgust, mis tuli jumalalt. Nimelt läksin naabrile külla, olles kodus töötamisest väsinud. Nii kui heitsin diivanile, tunnetasin, kuidas süda tegi tukk-tukk ja jäi korraks seisma. Justkui oleksin elektrilöögi saanud. Siis märkasingi, kuidas kuldsed kiired minu poole tulevad. Sellest hetkest hakkasin jumalat uskuma.»

Töötanud küll varem ehitustel, oli ta seni siiski müüriladumisega tegelenud. Hakata ühel päeval viljelema puust ja peeni oskusi nõudvat puusepatööd? Et ta seda oskab, selgus Jurisele endalegi pärast nägemuse kogemist suure üllatusena.

Juris Audzijonis omatreitud kuju juures.

«Mõistsin siis, et minu ülesandeks on teistelegi inimestele tõestada, et jumal on olemas,» rõhutab Juris, kes eluaeg kolhoosis töötades polnud eriti igavikuliste küsimuste üle mõtisklenud.

Nüüd on ta veendunud, et kui isegi ühel päeval sureb, ei ole see sugugi millegi lõpp, vaid alles algus.

«Meie maailmas sellist valgust pole,» on ta veendunud.

Esimesena valmis Neitsi Maarja kuju, teisena Jeesus.

Uhke värava juures on näha ka saatana ja tulnuka kujusid. Tema koduaia viljapuude vahelt leiab isegi miniatuurse kiriku, mida paljud noorpaarid laulatamise paigana kasutavad. Eriti kui külakeskuses koroona ajal karantiin oli või on.

Külarahvas vaadanud muutunud meelega Jurise tegevust algul hukkamõistva pilguga, siis aga olukorraga leppinud.

Seevastu turiste meelitab see kirevus hulganisti kohale. Isegi muhameedlased on korduvalt ilu nautimas käinud ja muidugi ei aja Juris neid siis minema.

Eestlasigi on aeg-ajalt uudistamas näha; aja jooksul on Juris koduõuel vastu võtnud tuhandeid ja tuhandeid huvilisi. Et kogu kompleksi kaunida hoida, tuleb selle eest ju hoolt kanda – puud tuleb ilmastikumõjude vähendamiseks hooldada, seda vee kaitseks lakkida.

«Eestlased teadku sedagi, et üksteist tuleb armastada ja üksteisele andestada,» loeb Juris meile sõnad peale.

Vt lähemalt vecumnieki.lv/turisms-apskates-objekti/ 272-kokamatnieka-seta-juras Vt kaardil lk 2 nr 11

«Jumal käskis mul seda teha…»

Vaade puusepa maja õuele.

Kõik taiesed on valminud väikeses puusepatöökojas.

Fotod: verni leivak

12 || Puhkus lätis

postimees, 16. august 2021

| www.latvia.travel

SEELID. Unustatud balti rahvas elab mälestustes edasi.

Lähme külla seelidele Verni Leivak toimetaja

K

Linnaelu jäi seljataha Turismitalu Gulbji, kus pakutakse lihtsates tingimustes ööbimist, asub Riiast 65 kilomeetri kaugusel metsade vahel, lähima naabrini on mitu head kilomeetrit. Aias askeldab perenaine, pisut kaugemal heinamaal rassib tööd teha pereisa ning perepoeg tuleb kah külalisi uudistama.

See on väga väheseid kohti Lätis, kus võib näha Seeli majapidamist ja tüüpilisi hooneid.

Tüüpiline on seegi, et koduõuest väljuvad teed kolmes suunas – üks toob koju, teine viib heinamaale ja kolmas põllule.

Hooneid ehitati L-tähe kujuliselt ja veidi poolkaares, et end kirdetuulte eest kaitsta.

«Meie poeg on kuuenda põlvkonna esindaja, kes siin üles kasvab,» kinnitab perenaine Rita Askrejane, kelle sõnul on talukompleks pärit ta mehepoolselt suguvõsalt, kes on selles paigas elanud juba 1825. aastast. Kui ämm jäi vanaks ega saanud enam üksinda hakkama, jätsid nad senise elu Jekabpilsis sinnapaika. Kõik oskused, kuidas maal hakkama saada, olid ju olemas – perepea on ehitaja, naine aednik ja poeg Janis teeb mööblit.

Missioonitundega pererahvas Astumegi ettevõtliku Ritaga tema suurte lillepeenarde ja -põldude poole. Ta räägib uhkusega, kuidas ta kaks aastat ette-

Perenaine Rita keset hurmavalt lõhnavaid lillepeenraid.

võtluskursustel käis, et kodumajutusturismiga sina peal olla.

Ja osutab käega, et kõik siinsed hooned on sellised, milles elasid kunagi seelid. See väike rahvas asustas piirkonna juba 11. sajandil ning keskajal olnud siin suisa suurem asula.

«Oleme võtnud ülesandeks maaelu tutvustada ja populariseerida,» lausub Rita.

Põikame enne peenarde juurde jõudmist sisse ka vanasse hobusetalli – nimelt tegeldi abikaasa suguvõsas kõige hobusepidamiseks vajaliku valmistamisega, mida naabritele müüdi. Terve tallialune on vanu tööriistu, raamatuid ja majapidamise abivahendeid täis.

Pereisa käib siin vahel, kui pakilisemad argitööd tehtud, korve punumas ja on seda tarkust pojalegi õpetanud.

Ravimtee dušš Lillemeri on pärast vihma peadpööritavalt lõhnav ja pilku püüdev. Rita ütleb, et paljud siiatulijad juba teavad, et kõike saab kaasagi osta. Mitte potis nagu poes, vaid perenaine kaevab meeldinud taime ise maast välja. Et kõike kaunina hoida, peab perepoeg niitma ning kolmel päeval nädalas palgatakse abijõudugi.

«Mjau! Mjau! Mjau!» kostab äkitselt peaaegu hädakisa. Tegu on kiisuga, kes külmal aastaajal perega koos elab, aga kevadel metsa elama läheb ja tuleb välja alati ainult siis, kui vihma kätte on jäänud. Täna naudib ta inimeste lähedust ja seab end kenasti kahesaja-aastase suitsusauna juurde kerra.

Suitsusaun on vaatamisväärsus omaette ja mitte ainult – pererahvaski käib seal, aga mitte väga kuuma ilmaga, sest siis võib saun põlema minna. Väga ammusel ajal asus sau-

Kass tuleb alati vihmaga metsast koju.

Saunal on vanust ligi 200 aastat.

na eesruumis sepakoda, praegu kuivatab perenaine siin ravimtaimi, kuid kui sauna minnakse, keedetakse neist pajas ravimteed ja lisaks joomisele valatakse end sellega üle.

Tervendav allikas «Saun asub energeetiliselt väga võimsas kohas,» avaldab Rita.

«Räägitakse, et see oleks õige koht isegi kirikule. Siin täituvad kõik soovid. Minu omad on igatahes kõik täitunud ja murede puhul on jalad mind ise siia toonud. Ega vanad seelid paika juhuslikult välja valinud.»

Lähedal asub allikas. Rita kinnitab, et siit ammutatud vee joomine annab jõudu.

Sama vett kasutab pererahvas iga päev joogiks, aga ka saunas käimisel. «Aga kes jaanipäeval siin alasti hallas ringi jookseb, see joob siit veini ning võib kindel olla, et tervise- ja rahapuudust ei saa ta terve aasta tundma,» pilgutab perenaine kelmikalt silma.

Endisest hobusetallist leiab palju vanu majapidamisriistu.

Tsepeliinid mustikaveiniga Korraga on Rita võimeline Gulbjis vastu võtma kuni viiskümmend inimest ning vastuvõtu hulka kuulub ka toitlustamine.

Meilegi pakub ta mõnusat peedi külmsuppi ja koorekastmega üle valatud kuumi tsepeliine, mis on Leedu rahvustoidust siiski erinevad, magusat kooki ning lonksu rabarberi-, õunavõi mustikaveini.

Ekskursiooni eest küsib ta inimese kohta 2.50 eurot, 10 eurot maksab toitev lõunasöök.

Magada saab kas külalistemaja teisel korrusel (koos hommikuja õhusöögiga maksab see 25 eurot) või kaasavõetud telgis.

Seelimaa kohta annab meelsasti infot ka Seeli turismipunkti eestvedaja Janis Dzimtais telefonil +371 2868 1126.

Tsepeliinid koorekastmega.

Vt lähemalt celotajs.lv/en/e/selu_seta_gulbji?0 Vt kaardil lk 2 nr 14

indlasti kuulevad paljud eestlased seelidest ja Seelimaast esimest korda, kuid Gulbji-nimelises talus saab nende mineviku ja tänapäevaga tutvuda.

Kuigi Läti on jagatud nelja ajaloolise piirkonna vahel, mahub nende vahele ka Selija, mis jääb Daugava lõunakaldast riigi lõunaossa, ulatudes Kirde-Leedusse. Ise võrdlevad nad ennast setodega, ehkki peamine kultuurikandja seeli keel on praktiliselt väljasurnud. Tänu mõnele eestvedajale elab hääbuv kultuur siiski üle renessansi.

Pajaga keedetakse ravimteed, et sellega end saunas üle valada.

Fotod: verni leivak

postimees, 16. august 2021

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 13

VANA AEG. Era-vabaõhumuuseum köidab mitmekesisusega.

Mees, kes taastas vesiveski Verni Leivak toimetaja

Nii nägi vesiveski välja enne ja näeb nüüd.

likult umbes 70 000 ekspositsiooniühikut, mis kõik muidugi väljapanemiseks ei mahu.

Muuseum, tsaariarmee sõduri elamu, Bauska lähedalt toodud tuuleveski, vanas küünis avatud suur vanade autode, maaharimismasinate ja põllutööriistade väljapanek, külalistemaja, saun, lõkkeplats, telkimisala, teemaja – see kõik ei ole ainult vaatamiseks, vaid ka uudistamiseks.

Ent kõige uhkemad ollakse siin siiski eurorahade ja laenuga taastatud vesiveski üle, mis

Vt lähemalt ausekludzirnavas.lv/lv/ Vt kaardil lk 2 nr 12

M

artinš Mednis on mees Barbele maakonnast, kes võtnud oma eluülesandeks kõige vanaaegse alleshoiu. Era-vabaõhumuuseum «Auseklu dzirnavas» seda pakubki.

Peremees Martinš Mednis räägib, et muuseumile pandi alus 2004. aastal, kui tema perekond maalapi just muuseumile mõeldes ostis. «Perekond on meie puhul umbes 60 inimest,» täpsustab ta.

Idee muuseumi avamiseks kandub tegelikult juba kolhoosiaega, kui mees Barbele ühismajandis mehhanisaatorina töötas. Saanud ülesande hakata vanametalli koguma, sattus talle ette hulgaliselt kõiksugu väärtuslikku. Ütleb koguni, et asjadel oli aura ümber. Kolhoosi esimees oli mehhanisaatori mõtetega nõus – jah, need tuleb alles hoida. Leiti koguni ruumid, kuid 1992. aastal kolhoos lagunes.

Igaüks hakkas oma majapidamist pidama.

Martinš, kes juhib väikest erapiimatööstust ja on samas kohaliku omavalitsuse saadik, ütleb, et muuseumis on tege-

on täiuslikult renoveeritud ja ka töötab. Jahu ja kruupi võib valmistada kasvõi kohe ning seda müüakse kõigile soovijatele. Kui huvilisi pole, viiakse toodang lehmalauta.

Rahvale pakuvad igal aastal suurt huvi külvi- ja lõikuspeod. Sel päeval minnakse huvilistega põllule ning proovitakse, kuidas on vanaaja tehnikat kasutades tööd teha.

Sügiseti toimub suur lõikuspidu septembrikuu esimesel laupäeval ja see on lausa kivisse raiutud reegel.

Tänavu toimub suurüritus 4. septembril, kui riiklikult töö- ja puhkepäevi ringi ei tõsteta. Ühises rongkäigus niinimetatud demonstratsioonipõllule minnes lauldakse vabaõhumuuseumi hümnigi.

Põllul kasvab isegi tubakas, rääkimata maisist, päevalilledest, peedist ja muust igapäevasest toidust.

Muuseumis endas kestab päev läbi kultuuriprogramm, millest võtavad lisaks lätlastele osa leedulased ja eestlased.

Vabaõhumuuseum «Auseklu dzirnavas» on avatud teisipäevast pühapäevani 30. oktoobrini. Muul ajal, novembrist maini on muuseum avatud ettetellimisel.

Koolilastelt küsitakse pileti eest 1.50, pensionäridelt 2.50, tavakülastajalt 3 eurot ja giidi eest peab maksma 10 eurot.

Era-vabaõhumuuseumi peremees Martinš Mednis. Vasakul renoveeritud vesiveski.

Tuuleveski on ehitatud 1921. aastal ja toodud siia Bauska kandist. Taamal tsaariaja sõduri eramu, milletaolisi riik kodumaa kaitsjatele kinkis.

Mine kohale: sissepääs näitusele algab Zala tänavalt!

Vt kaardil lk 2 nr 10

Sõltlased taastasid kiriku

Puude vahel on koha leidnud ka Liena Ivonna Šervinska maal Foto: Verni Leivak «Mercendarbe mõis ja allee» (2020).

Kunstinäitus metsas

B

aldone on Zemgale piirkonna väike 5700 elanikuga linnake, mis asub pealinnast Riiast 33 kilomeetri kaugusel, kuid on pealinna mõjudest puutumata jäänud. Nii ongi seal avatud kunstinäitus metsas.

Renars Manuilovs linnavalitsusest teeb meiega väikese tuuri.

Nimelt on metsarajaäärsete puude vahel eeskätt kohalike kunstnike taiesed, mis üllatavalt looduslikku

keskkonda sobivad. Enne metsanäitusele lubamist läbivad need ka väikese eelülevaatuse linnavalitsuses ja kui taset on, ei takista miski pilti puude vahele paigutamast.

Koroona tõttu ei antud tänavu ühtset teematki, igaüks töötas individuaalselt, see tähendab tegi, mida tahtis. Mistõttu oli ehk tegemislusti rohkemgi.

Kunstinäitus on metsas avatud aasta ringi ja keegi selle vaatamise eest raha ei küsi.

Vt lähemalt www.tourism.bauska.lv/lv/koredzet/vecumnieku-apkartne/kurmenes-muizaskomplekss-un-baznica-164 Vt kaardil lk 2 nr 13

K

urmene Püha Peetri katoliku kirik on Kurmene mõisa ja selle pargi üks osa.

Kiriku järelvaataja on kohalik noor mees Niks Alpans, kelle sõnul kuulus see kõik kunagi Poola krahvile Komorowskile, kes oli aastatel 2010–2015 Poolat juhtinud president Bronislaw Komorowski vaarisa.

«Nad elasid siin oma perega, ehitasid nii mõisa kui ka kiriku,» räägib Niks.

Kahe aasta eest algasid kiriku taastamistööd ning töödesse kaasati rehabilitatsiooniteenust saavad alkohoolikud, narkomaanid ja muud sõltlased.

«Enamus töödest on nende tehtud,» märgib Niks. «Muidugi lõid tööde teostamisel kaasa ka asjatundjad, arhitektid, aednikud ja puusepad, kes jagasid täpseid soovitusi. Peab tunnistama, et veel hiljuti oli siin kõik väga nutuses olukorras, niiskus oli teinud kirikus korralikku hävitustööd, orel polnud enam üldse töökorras ning talvel võis mõõta vaid kaheksa kraadi sooja.

Ainsana oli hästi säilinud katus.»

Niksi sõnul võiksid Eesti turistid siinset ilu vaatama tulla, sest lisaks kirikule on suures mõisapargis nii mõndagi avastada.

Kurmene kiriku eksterjöör ja viimaseid pintslitõmbeid ootav interjöör.

Fotod: Verni Leivak

14 || Puhkus lätis

postimees, 16. august 2021

| www.latvia.travel

ALUSTASID NULLIST. Õed naasid kodumaale, et unistused ellu viia.

Maskide ajastul ei pääse hobusedki nendest Verni Leivak toimetaja

S

Endises õpetajate majas saavad nüüd ööbida teelised.

pandi suguvõsa abiga rahad kokku ja ostetud see sai.

Nüüd on elukorraldus paika loksunud – Laura tegeleb majja loodud hostelilaadse majutusasutusega, mis tähendab viisakaid, kuid telerita tubasid ning väga kenasti renoveeritud ühiskasutuses olevaid pesemisruume. Anna suureks magnetiks olid kogu tema elu olnud hobused ning siin ta oma unistuse ellu viiski. Hobusefarm kannab nime NYX & Iris.

«Hobused on mu elu, olen neisse kiindunud. Lapsena viis tädi mind Riia hipodroomile ja eks sealt see alguse sai,» ei häbene naine ennast lennukalt

väljendada, kui astume kõrval asuva hobuste kopli poole. Varem oli maa söötis, kuid õnneks annavad seitse hobust koos varsaga korraliku niiduki mõõdu välja.

«Kui olin laps ja ei tahtnud putru süüa, ütles ema ikka, et söö vähemasti hobuste nimel.

Vanemaks saades õpetas tädi mind ratsutama. Nüüd on mul kabjakandjaid kaheksa ja kindlasti soetan neid juurde,» teatab Anna.

Oma lemmikuid kasutab ta eelkõige erivajadustega laste teraapiaks, aga muidugi saavad kõik täiskasvanud, kes ratsutamise vastu huvi tunnevad,

Anna ja Laura Kalnaja on kogu südamest rõõmsad, et Inglismaalt tulema said ja oma unistusi ellu viima asusid.

Zasa vahel või mõisapargis lühemaid või pikemaid tiire teha.

Hobusega sõitmisega suudab viimane kui üks inimene hakkama saada – peaasi, et käed on tugevad. Siis õpetab juba Anna kõik nõksud selgeks.

Kuulnud perenaise häält, kappavad loomad võsa vahelt, kuhu nad sel suvel end erakordselt näljaste verd imevate putukate eest peitnud on, rõõmsalt välja. Et pisutki neid putukate eest päästa, on neil maskid ees. Nendeta muutuks elu sõna otseses mõttes põrguks. Hooldajate või külaliste käest maiust võtavad nad seda enam meeleldi.

Vt lähemalt nyxandiris.lv/en/ Vt kaardil lk 2 nr 15

ee oli neli aastat tagasi, kui Seelimaal Zasa asulas kaks õde kanda kinnitasid, et endist õpetajate elumaja renoveerima ja hobuseid pidama hakata.

Kui nõukogude ajal asusid väärikas kriuksuvate treppide ja koridoridega majas nende õpetajate korterid, kes kõrval asuvas koolis koolmeistri ametit pidasid, siis veel varem kuulus teenijatemaja koos mõisaga kuulsale Läti hobusekasvatajale Vilis Stukulisele, kes lahkus meie seast alles 1996. aastal.

Kuigi Zasa on paik, kus kõik tunnevad kõiki, ei tundnud Salaspilsi lähedalt pärit õed Anna ja Laura Kalnaja siia saabudes kedagi. Nad olid elanud ja töötanud kaua Inglismaal, kuid et sealsest elust sai siiber ning nad olid lehes märganud kuulutust, et vana õpetajate maja Zasas ootab ostjat,

Hobused, keda on tore sööta, elavad kahes kõrvuti koplis, Fotod: Verni Leivak kuid ööseks viiakse nad alati talli.

postimees, 16. august 2021

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 15

ALPAKAD. Perekond leidis loomapidamisest elatusallika.

Pika kaelaga karvakerad

K

Kui pehmed need kindad ja rätikud on!

Eriline parmude ja muude lendavate vereimejate püüdmise agregaat, mida toodetakse Lätis.

Miks aga Zibartsite talukohta tõlkes «alpakade saareks» (läti keeles alpaku sala – toim) kutsutakse, on samuti seletus olemas.

«Sest siin on paik, kuhu kord viie aasta jooksul koguneb väga suur hulk vett,» jutustab Ineta. «Seetõttu on siin alati maju kõrgendikele ehitatud ja nii on ka meie majaga.»

Turistide vastuvõtt on pererahva sõnul vaid osa nende igapäevategevusest. Toodavad nad ju alpakavilla, kuid ka vahendeid, mis aitavad teistelgi loomi kasvatada. Võtame või hammaste lõikamise masina või erilised pügamislauad.

Umbes 25-aastaseks elavad alpakad on väga sõbralikud ja uudishimulikud loomad. Kui mõni teile pikemalt otsa vahtima jääb, tähendab see, et meeldite talle. Kui ei meeldi, võite pälvida süljeläraka. Kuumal ajal hoiavad nad lauda varju, kusjuures emaseid ja isaseid, keda perenaine kutsub daamideks ja noormeesteks, peetakse eraldi.

Kui peremees loomi voolikuga kastma hakkab, tormavad kõik ulu alt välja, et jalgu kastes end jahutada lasta. Osa loomi elab kõrval karjamaal ning Helmuts viib meid sinna vana Vene sõjaväeauto kastis.

Just seal, teise karjamaa juures asub majake, kus on alpakavillast valmistatud kindad, sallid ja muud kudumid.

Perenaine näitab, kuidas villast lõnga saab. Samas majakeses teeb Ineta kontoritööd.

Kõrvalhoone juures esitleb Helmuts erilist pügamislauda, kuhu sattumist loomad – eriti kui seda tehakse nende elus teist korda – väga kardavad.

Aga muidu ei saa villa kätte.

Vt lähemalt www.alpakusala.com/home/ Vt kaardil lk 2 nr 16

ümned eksootilised alpakad on Latgales Kadikis elavate Ineta ja Helmuts Zibartsi suured lemmikud. Ja mitte ainult.

«Mitte ainult» tähendab, et Lõuna-Ameerikast pärit loomad pole neil ainult paitamiseks ja sülle võtmiseks, nagu teeb seda nende väike tütar Elsa. Alpakade pehmest villast saab teha mõnusaid kudumeid, millega peaasjalikult perenaine ametis on.

Zibartsid elasid veel kümme aastat tagasi 50 kilomeetri kaugusel Daugavpilsis ja soovisid just tütre pärast minna maale, kus oleks rohkem värsket õhku ja loodust. Ostes talukoha, tehti unistus teoks, kuid et seda ümbritsevatelt heinamaadelt rohu niitmine ja selle niisama äraviskamine osutus mõttetuks, otsustas pere soetada kellegi, kes heina ära sööks.

Meenus, et naisele oli aastate eest kingitud suveniir Peruust, alpakanahast vaip. Nii saigi otsus just nende loomade kasuks tehtud. Mõni on toodud isegi Eestist.

Selliseid portreesid saab «Alpakade saarel» teha kümneid.

Fotod: verni leivak

Helmuts demonstreerib hammaste lõikamise masinat ja Ineta näitab, kuidas villast lõnga kedrata.

16 || Puhkus lätis

postimees, 16. august 2021

| www.latvia.travel

VÄGA SUUR KODU. Üle 40 aasta koos olnud paar võtab ajastutruus mõisas ka külalisi vastu.

Arendole mõis on nii suur ja nurgakujuline, et ükski pilt ei suuda selle tegelikku suurust edasi anda.

Fotod ja repro: Verni Leivak

«Arvids ütles mulle kolm päeva pärast tutvust, et abiellume!»

Verni Leivak toimetaja

K

numbrituba erinevatel korrustel ja isegi peremehe koostatud eramuuseumi väljapanek – kõik see nõuab Arendoles tähelepanu. On ju kõik esemed alates mööblist, tapeedist ja lõpetades kööginõudega, selles majas ajastutruud.

Vastandid tõmbusid Arvidsi suguvõsa, nii palju kui ta teab, ulatub kunagi Ludza linna kanti elama asunud setudeni, ja pooleldi eestlaseks – emaliini pidi – peab ta end siiani. Mäletab lisaks mõnele muule

Vt lähemalt latgale.travel/ listings/sports-front-betweenheaven-and-earth/ Vt kaardil lk 2 nr 18

akskümmend aastat tagasi ostis abielupaar Faimja ja Arvids Turlajs täbaras seisus Arendole mõisa, mida mainiti esmakordselt 16. sajandil.

Peab ütlema, et kui «Puh-

kus Lätis» tarvis materjali kogudes möödus nädal ühest kohast teise ja hotellist hotelli sõites, siis nii sügavalt nagu Faimja ja Arvidsi juures polnud ma aastaid maganud. Langenud õhtul kella kaheksa ajal unne, sain sõba silmalt alles 12 tundi hiljem. Põhjuseid oli mitu: kuumad ilmad, pingelised tööpäevad, õhtusöögiks pakutud suussulav lambapraad, hüpnootiliselt mõjuv keskkond ja vaimustav pererahvas.

Tantsusaal, köök, söögisaalid, garderoob, mitu-mitu

Perekond instruktoreid: (vasakult) Marek, Bernadeta, ema Olga, isa Jevgeni ja väike Juliana.

sõnale ka eestikeelset sõnapaari «vana perse!», mida tema vanaema aeg-ajalt ägestudes kasutanud. Arvids töötas veel 90ndate alguseski kriminaalpolitseis uurijana, kuid loobus sellest vabatahtlikult, kui nägi, milliste võtetega endine nomenklatuur Lätis taas võimu haaramas oli.

Sestsaati pühendus Arvids ajaloo uurimisele, mis oli teda alati köitnud.

Faimja on rahvuselt tatarlane, neiupõlvenimeks Gimazdinova, kes sattus ülikooli viimasel kursusel Ida-Siberist Kras-

nojarski kraist Saulkrastisse praktikale. Mõned nende 150-pealisest kursusest viidi isegi Tallinna. Naise erialaks oli ühiskondlik toitlustamine ja selle korraldamine ning pole kahtlustki, kellelt selle maja suurepärased kokaoskused pärit on.

Mõne aasta eest telekonkursil «Läti parim perenaine» võitjaks kuulutatud Faimja peab ennast konkreetseks ja kainelt kalkuleerivaks naiseks, abikaasat aga pilvedes hõljuvaks boheemlaseks, ega mehel sellise

Arvids ja Faimja Turlajs. Imetore paar, kes olnud koos üle 40 aasta.

arvamuse vastu midagi olegi.

Ainult üks teema tekitab neis erimeelsusi – milline mööblitükk soetada ja kuhu see hiigelkodus asetada.

Perekonna spordipark

Õ

igupoolest on selle Kraslava lähedal Bartk e v ič i k ü las elava pere hoovil asuva spordi- ja atraktsioonide pargi nimi «Maa ja taeva vahel» ehk «Starp debesim un zemi».

Peres on kaheksa last, kõik nad ei pruugi teie külaskäigu ajal kodus olla, kuid osa on kindlasti.

Kõik nimetavad end meelsasti «instruktoriteks», see tähendab, et ükskõik kelle poo-

le te oma küsimustega ka ei pöördu – kõik tunnevad selles pereettevõttes kõike läbi ja lõhki.

Miniköiepark, mis tähendab kahe ja poole meetri kõrgusel puid mööda ronimist, jalgpalligolf, kolmekilosest automaadist pehmete kuulidega teineteise tulistamine, 90-meetrine tunnetusrada paljajalu kõndimiseks, tiir, meeskondadevahelised võistlusmängud, jalgrataste laenutus, näomaalingute tegemine, küünalde ja seebi valmistamine…

Kõike, mida «Maa ja taeva vahel» pakutakse, ei jõua lihtsalt siinkohal üles lugeda, sest eespool olev loetelu pole sugugi lõplik.

Saab ööbida, tavalises või fitosaunas käia, tiigis ujuda, hoovile paigutatud mullivannis mõnuleda, telkimis- ja grillimiskohta kasutada.

On isegi väike pood, kus müüakse karastusjooke, jäätist ja kõike muud, ja kus kassapidajana astub üles pere pesamunast tütar.

Tegemist on pereisa vanavanemate talu ja maaga.

postimees, 16. august 2021

Vt lähemalt www.arendole.lv Vt kaardil lk 2 nr 19

www.latvia.travel |

Kakskümmend aastat tagasi oli mõis täiesti võssa kasvanud.

«Vahel üritan vastu vaielda, aga ikkagi tuleb mul mehe sõnaga nõustuda, nii et kõik siin on kujundatud vastavalt Arvidsi maitsele,» väidab naine.

Kui vähe päikest Lätis võrreldes Sajaanide eelmäestikuga, kus Famja kasvas, näha oli!

Tuttavaks sai see tore paar aga sööklas. Ka Arvids oli toona miilitsakooli üliõpilane ning neil oli harjumuseks käia söögikohas, kus Faimja praktikal oli.

«Arvids ütles mulle kolm päeva pärast tutvust, et abiellume. Vastasin, et ma ei tunne ju sind ning tema kinnitas, et ta on hea mees,» meenutab Faimja. «Jäin teda uskuma. Abiellusime neli kuud hiljem. Nüüd oleme koos juba üle 40 aasta.»

Mõis korteri hinnaga

Arvids on hoolitsenud muuseumikogu eest. Väike fragment sellest.

Miilitsa mootorratas seisab sisehoovil. Omanik on ju endine kriminalist!

Head und! Kummitusi ja muid pahalasi mõisas ei ole.

Siin serveerib Faimja hommiku- ja õhtusööke.

Lambapraad. Midagi maitsvamat on raske välja mõelda.

Tantsusaalis korraldatakse aeg-ajalt kontserte, loenguid ja etendusi. Leidnud seinalt pisut vana tapeeti, tellisid Turlajsid eritellimusena täpselt samasuguse ja katsid kogu seina. See on kallis lõbu.

rimälestiste eest seisvate riigiametnike tunnustust. Pisut raha taastamiseks ju anti, aga kuidas sa seda kasutad? Kas ikka sihipäraselt? Ajaga tekkis ka projektide kirjutamise oskus. Näpuotsaga toetust antakse enamasti siis, kui midagi lagunema hakkab. Katust on värvitud juba kolm korda, peatselt on vaja verandat kõpitseda.

Arendole sattus filmigi Arendole mõisas on kahe aasta eest filmivõtteidki tehtud. Kinomehed valisid koha välja just selle autentsuse tõttu. Leidmaks ehtsat mööblit,

Vt lähemalt latgale.travel/listing/ daugavpils-clay-art-centre/ Vt kaardil lk 2 nr 17

Nõukogude ajal tegutses siin kool, 1996. aastal mõis erastati, kuid uus omanik lasi majal edasi mädaneda. Turlajsid märkasid neli aastat hiljem mõisa müügikuulutust ja Arvids oli ammu unistanud oma esiisade maale Latgali piirkonda naasmisest.

«Esmakordselt jõudsime siia öösel, elektrivalgustki polnud, aga kui saabus hommik ja saime ruumid üle vaadatud, oli asi otsustatud,» meenutab Faimja. Neist sai esimene paar, kes Latgale piirkonnas vana mõisat

taastama hakkas. Kohe seadsid nad eesmärgiks, et lisaks sellele, et siin ise elama asuda, jagada oma elupaika külastajatega ning propageerida hoone ja Latgali piirkonna kultuurilis-ajaloolist väärtust. Isegi Latgali lipp ehib seda suurt maja.

Pole siis ime, kui saabuvad terved bussitäied huvilisi, et siin väikese tasu eest niisama ringi vaadata ja mõnd loengut kuulata.

Jah, naine oli algul mehe ostuotsuse vastu. Mis sest, et mõis maksis vaid hea Riia korteri hinna. Neil ju kolm oma ja üks kasulaps üles kasvatada, rikkust pole majas kunagi olnud – kuidas me hakkama saame? Küll saame, ümber ma ei mõtle, kostnud mees ja nii jäigi.

Ainuüksi esimene poolaasta kulus keldrist rämpsu väljavedamisele. Seejärel sai mahti, et maja ümbrus võsast ja nõgestest vabastada.

«See kõik oli füüsiliselt raske ja materiaalselt veelgi raskem,» meenutab Faimja, kes ise suurest perest pärit ja tööd tegema harjunud, algusaastaid.

«Tegime kõik oma kätega. Meil pole kunagi töötanud ükski restauraator, välja arvatud poeg, kes just seda ala õppis ja siin kümme aastat kõike värvis ja taastas. Kasupoeg aitas samuti, tütred mõistagi vähem.»

Arvidsi sõnul on väga keeruline saavutada arhitektuu-

Puhkus lätis || 17

Janis Saikovskis omaenda tööde keskel: «Niisama neist juba mööda ei kõnni, nad on erilised.»

oli ju Arvids pikki päevi ja õhtuid veetnud arhiivides, et kadunud pianiinode, toolide, kappide ja laudade jälgi ajada. Kriminaaluurija oskused kulusid talle marjaks ära.

«Linn jõe ääres» («Pilseta pie upes») on latgalikeelne film, mis rahvusvahelises levis on tuntud pealkirjaga «The Sign Painter».

«Tean, et mõisaid oli proovivõtetel mitmeid, kuid hoolimata sellest, et nende alla oli pandud miljoneid magama, ei sobinud need filmimeestele.

Neis lõi läbi butafooria, mitteehtsad ukselukud, hoovile laotud telliskivirajad ja nii

edasi. Meil midagi sellist pole,» räägib Arvids.

Muidugi olid Arendole mõisahärra ja -proua kutsutud linateose esilinastusele, ehkki paar polnud sugugi veendunud, et nende kodu üldse montaaži läbi filmi jäeti – kõike võib ju juhtuda.

«Kuigi meie mõis on ekraanil vaid filmi alguses mõnes episoodis, mil näidatakse kohaliku paruni eluolu 1939. aastal, siis minule tekitas nähtu heas mõttes šoki,» tunnistab Arvids, ja tema silmad tõmbuvad liigutavast meenutusest veekalkvele.

Faimja kiidab režissöör Viesturs Kairišsit, kelle omapärane maailmatunnetus on talle alati sümpatiseerinud.

Talvel suletud Külaliste üle, olgu need siis kunsti- või muidumehed, on pererahvas alati rõõmu tundnud. Juba siis, kui nad keldrit puhastasid ja alles esimesi ettevalmistusi põhjalikumaks remondiks tegid, lubasid nad lah-

kelt uudishimulikel kohalikel ringi vaadata. Teinud mõisale ringi peale, kutsusid huvilised järgmisel korral kaasa oma tuttavaid, need omakorda oma sõpru ning läks lahti. Mingit reklaami pole nad Arendole mõisale kunagi teinud.

Vaatamata teist aastat kestvale koroonaajale on maja pea alati majutujaid täis olnud. Kuna hoonel on seitse erinevat sisse- ja väljapääsu, pole külastajate eraldamine probleemiks.

Mis tähendab, et paaril tuleb pidevalt süüa vaaritada, muru niita, põrandaid ja aknaid pesta, voodilinu vahetada, sügisel ahjusid kütta ja mida kõike veel.

«Abijõudu palgata on keeruline, sest paljud kohalikud käivad linnas tööl. Neid, kes on aga koju jäänud, ei taha meie kutsuda,» muigab Faimja. «Õnneks olen asiaat ja naine, kes harjunud pidevalt ise tööd rügama.»

Talvel on mõis huvilistele suletud, sest tohutult suure maja kütmine pole rentaabel. Kõige kallima toa eest tuleb muul ajal tasuda üle saja euro ning hinnas on mõistagi ka klassikaline hommikusöök.

Savikunstikeskus Daugavpilsis

D

augavpilsis tasub kindlasti sisse astuda savikunstikeskusse, mis ühendab kohalikke keraamikuid. Keskuse (asukohaga 18. Novembra iela 8) hingeks on juba 44 aastat Janis Saikovskis. Daugavpilsis kui paljurahvuselises linnas ei kõla kuigi imelikult, et rahvuselt on ta poolakas, kes sündinud Leedus.

Juba 11 aastat tagasi Euroopa fondidest saadud pool miljonit eurot kulutati keskuse renoveerimiseks ning see on prae-

gugi heas seisukorras. Kunstnikke, kes siin oma taieseid loovad, on kaksteist. Eeskätt köidavad põhja poolt tulnute pilku siin viljeldav must keraamika ja glasuuriga kaetud suured küünlajalad, mis samuti ainult Latgale eripäraks on.

Paljud abiellujad astuvad siit pulmapäeval läbi, et elu olulisimale tähtpäevale pühendatud vaasile autogrammid anda. Savisse jätavad allkirja ning oma parimad soovid noorpaarile ka kõik pulmalised, millele kombekohaselt järgneb šampanja joomine.

Meelsasti korraldatakse keskuses õpitubasid – seda nii gruppidele kui ka niisama huvilistele.

Täiskasvanutelt küsitakse 8 eurot, teismelistelt ja lastelt 4 eurot. Sinna võib soovi korral lihtsalt sisse astuda, kuid mõistagi on parem, kui tulekust varem teada anda.

«Savi peab teietama,» rõhutab Janis Saikovskis, et materjalist peab lugu pidama. Muidu ta meistrile ei allu.

Keskus on avatud kella 12 kuni 18, kuid tihipeale on keraamikud juba varem kohal.

18 || Puhkus lätis

postimees, 16. august 2021

| www.latvia.travel

Verni Leivak toimetaja

A

rmsad ja väga kaunisti taastatud tarekesed koos kõrvalhoonetega – selline pilt avaneb teile Slutiškis. Külastusmaja perenaine Ljudmila Pimenova on samuti vanausuline, seega õige inimene, kellele küsimusi esitada.

Ljudmila sõnul mainitakse Slutiškit esmakordselt 1785. aastal, kui külas oli 23 talupidamist. Praegu on neist koos muuseumile kuuluvate hoonetega järele jäänud vaid kümme.

Hetkel elavad aasta ringi seal kolm peret, ülejäänud käivad suvitamas. Osa hooneid läks kütteks või viidi mujale, kui 1985. aastal tekkis mõte rajada siia Daugavpilsi hüdroelektrijaam ja arvati, et kogu küla mattub vee alla.

Külalisi oodatakse endisesse Ivan ja Anna Jermolajevi tarre. Nende lapslaps müüs selle 2001. aastal kohalikule muuseumile ning see renoveeriti Euroopa rahade toel kuue aasta eest.

Vanausulised lõid õigeusklikest lahku 1665. aastal, asu-

Vaade Slutiški külale.

des elama ääremaadele, aga ka näiteks Siberisse, Kaukaasiasse, Poolasse, Saksamaale ja mujale.

Elukoha valikul oli tähtis veekogu ja metsa lähedus ning loodi vaid «puhtaid» peresid, mis tähendab, et vanausuline abiellus vanausulisega. Koolitarkust anti edasi perekonna või suguvõsa sees – kui keegi oskas lugeda, õpetas ta seda ka kõigile teistele.

Ljudmila Pimenova ise on pärit niinimetatud segaperest, kus vanausuline oli vaid üks vanemaist, kuid peab vanausuliseks ennastki.

«Ma ei ütleks, et mu elu tavalise daugavpilslase omast sü-

Foto: Olga Kuzmina

gavalt eristuks,» lausub ta.

Vanausulisena järgib ta rangelt paastumise aegu, on tavainimesest tagasihoidlikum ja ega ürita kunagi seltskonnas silma paista ega kanna edevaid rõivaid. Ükski naissoost vanausuline ei tõmba iial jalga pükse, küll aga kannab seelikut või sarafani ning peas rätikut. Vanausuline mees ei ole aga ette kujutatav habemeta.

Kindlasti kuulub vanausuliste elamisse tõeline vene ahi.

Pööningul hoitakse aga kirstusid, mis alati kellegi lahkumiseks valmis, kuid milles seni säilitatakse viljateri.

Ljudmila Pimenova teab vanausuFoto: Verni Leivak listest kõike.

Pensionärid, õpilased ja üliõpilased pääsevad vanausuliste eluoluga tutvuma ühe euro, täiskasvanud ühe euro ja 50 sendi eest. Perepilet (kaks täiskasvanut ja kuni viis last) maksab neli eurot, väikest tasu oodatakse ka ekskursiooni korraldamise eest.

Läki tšillima ja grillima!

Foto: Daugavpilsi turismiinfokeskus

Daugavpils meelitab

S

uuruselt Läti teises linnas Daugavpilsis leiab alati, kuhu minna ja mida teha. Kesklinnas asuvad šmakovkamuuseum, Mark Rothko keskus, endine laskemoonatehas… Nüüd on avatud ka puhkeala Stropu järve ääres.

Lisaks ujuvplatvormilt vettehüppamisele ja erinevate sõiduvahendite laenutamisele on rannalistele – loodame, et päikeselisi päevi jätkub – avatud Tarzani osavuspark ja kämpinguala Chill & Grill, mida juhib kohalik ärimees Sergei Fridman.

Sergei sõnul on huviliste käsutuses neli majakest, mis sobivad 60 euro eest ööpäevas peredele, kaks kahele inimesele passivad romantilisteks kohtumisteks ja nende eest tuleb välja käia 35 eurot. Dušš ja tualettruum on ühiskasutuses, majakeste ees on tulease grillimiseks. Õhtuti peetakse karaoke- ja tantsuõhtuid, puhkepäevaõhtuid sisustavad ka live-esinejad. Peod lõpevad öörahu ajaks ära ning hooaja lõpupidu peetakse 5. septembril.

Linnas endas on uueks lõbustusasutuseks Dubrovin Bar & Grill (Rigas iela 14), kus lisaks hüvadele roogadele on õhtuti võimalik artistide või DJ-de loomingust osa saada.

Vt lähemalt www.visitdaugavpils.lv Vt kaardil lk 2 nr 20

Vanausulistele külla

Vt lähemalt visitdaugavpils.lv/en/ turisma-objekts/slutiski-villageand-old-believers-rural-courtyard/ Vt kaardil lk 2 nr 21

KAUNIS KÜLA. Vanausulised ja nende traditsioonid elavad edasi.

postimees, 16. august 2021

Puhkus lätis || 19

www.latvia.travel |

EMAKEELES. Linnuse sepatöökojas saab eesti keeles suhelda.

Cesise ordulinnuse lõunatorn on avatud

E

Sepp, kes oskab eesti keelt Nädalavahetustel töötavad aia kõrval töötubades keskaegsed meistrimehed, kes erinevalt laatadel esinejatest ei valmista midagi müügiks. Nad teevad järele arheoloogiliste kaevamiste käigus leitud esemeid ning kellelgi pole midagi selle vastu, et külastajatelegi seda tarkust õpetada. Nad on meelsasti nõus oma tööst ning keskaja inimeste eluolust jutustama. Üks meistrimehi on Edvards Puciriuss, Riias sündinud lätlane, kes kõneleb puhast eesti keelt. Tallinnas elab ta juba 20 aastat, tal on eesti pere ning ta töötab sepaameti õppejõuna

Edvards Puciriuss oskab vabalt eesti keelt.

Kopli ametikoolis. Viljandi kultuuriakadeemias on ta juveelitöödki õppinud.

«Teen siin turviseid, aga see pole sama, mis sepatöö,» ütleb ta lõõtsaga tuult tõmmates. «Ja plekitöö pole see samuti, sest lähtemetall tuleb sepistada. Sarnast tehnoloogiat kasutasid vanasti hõbesepad, kui kausse või muid anumaid tegid.

Cesises on muide Euroopa suurimaid turvisekollektsioone.»

Edvardsit saab sepakojas kohata veel mõnel nädalavahetusel.

Lõunatorn rahvale avatud Oluline märksõna on tänavu linnuse lõunatorni Pika Hermanni avamine rahvale. Seni oli see Gundars Kalninši sõnul hül-

jatud juba 17. sajandist turvalisuse puudumise tõttu, sest kui ikka põrandat maas ja katust pea kohal pole, siis peale omavoliliselt sissetunginud huligaanide sinna keegi ei sattunud. Kaks aastat kestnud restaureerimise tulemus on külastajate vastuvõtuks neljanda korruseni valmis. «Ütleksin, et seal on sensitiivne ja sügavamõtteline näitus. Võib kuulata viit lugu linnuse valvuritest, nende käsutuses olnud relvadest, kohtuda eriliste projektsioonide läbi endiste vangidega, tutvuda linnuse kaitsestrateegiaga läbi sajandite üldisemalt ning kõrgeimal korrusel on väljas arheoloogilised leiud,» selgitab Gundars.

Ordulinnus on avatud kella 9–18.

Pika Hermanni tornis on avatud näitus.

Vt lähemalt cesupils.lv/en/ Vt kaardil lk 2 nr 22

estlaste ühes lemmiksihtkohas Cesises, mida meil ka Võnnuks nimetatakse, on olulisemaid vaatamisväärsusi ordulinnus, kus tänavu leiab mitmeid uuendusi.

Linnuse töötaja Gundars Kalniniši sõnul tasub kindlasti huvi tunda linnuse juures avatud vanaaegsesse köögiaeda, kus kasvatatakse samu taimi, mida keskajalgi. Tänavu on mulda pistetud 60 erineva taime seemned: kurgid, porgandid, oad, koriander ja palju muud.

Meistrimeeste õpitoad asuvad kohe köögiaia lähedal.

Fotod: Cesise ordulinnuse muuseum

20 || Puhkus lätis

postimees, 16. august 2021 Vt lähemalt en.talava.lv/par-mums/!~ Vt kaardil lk 2 nr 25

| www.latvia.travel

Siit saab siidrit!

Fotod: Talava siider

Siin tehakse siidrit

G Foto: LIAA

MENUKAS JA TASKUKOHANE. Marciena mõis muutus hotelliks.

Vt lähemalt marciena.eu Vt kaardil lk 2 nr 23

Külastajatest tulvil spaahotell Verni Leivak toimetaja

K

olmetärni hotellikompleksi tegevjuhi Inga Zvanberga sõnul pole suvel näd a lav a hetust, kui Marciena mõisahotellis pulmi ei peetaks. «Ma teen siin kõiki töid,» kinnitab Inga, kes ajakirjanikuga kohtumiseks väikese järelkäruga traktori roolist ära tuleb. Just on ta viinud vajalikku kraami mõisahotellist eraldi asuvasse spaahoonesse.

Peamajast ja restoranist eraldi paiknevad ka hostel ning järveäärne majake koos saunaga.

Hotell avati endises krahvi elukohaks olnud mõisas juba 2003. aastal. Nõukogude ajal tegutses siin poistekool, mille õpilased pidid kooliaias tööd tegema; seal õppis kunagi Inga isa.

Peamajas asub ka restoran, ilusa ilmaga saab süüa õues.

Madonast asub see 20 kilomeetri kaugusel, Riiani on üle 200 kilomeetri. Hotellis on 33 tuba, eraldi privaatne majake, mis sobib peredele ja kokku võib siin üheaegselt majutuda 80 inimest.

«Kogu aeg on maja rahvast täis. Täna peame kaht pulma – üks on kavas varem ja see selts-

Foto: VERNI LEIVAK

kond läheb pidu pidama mujale, teine hiljem ja koos peoga,» selgitab Inga. «Eile olid meil külalised Eestist, Horvaatiast ja Leedust. On neid, kes käivad meil igal aastal.» Olgu lisatud, et mõnele võib olla tuleku magnet seegi, et hotelli retseptsioonis asub õllekraan, millest iga

täiskasvanu võib endale Madonas valmistatud õlut valada, mille eest tasud alles lahkudes.

Südametunnistuse järgi.

Toa eest küsitakse 70 eurot, luksustuba maksab 90 eurot.

Hostelis elatakse eraldi ruumides ning tualett ja pesuruum on ühiskasutuses.

M Lasma Adamoviča kõiki Madona õllesorte esitlemas.

Aednik Justin W. Meyer ja tema Jaapani aed. Fotod: Verni Leivak

Vt lähemalt madonasalus.com/ en/beer-brewery/ Vt kaardil lk 2 nr 24

Madona õllepruulijatel külas adona õllemeistritel on ette näidata ainult kuueaastane ajalugu. Kõik algas sellest, kui pruulikoja omanik Edgars Zahharovs poegade Romansi ja Ralfsiga kolhoosiaegse hoone ostis.

Ka varem valmistati selles õlut. Isal ja poegadel olid õllepoed «Alus tirgus» Riias juba olemas, oskusi kesvamärjukese valmistamiseks aga nappis. Õigemini olid need olematud.

Omandanud teadmisi ja kogemusi Läti, Saksa ja Rootsi pruulikodades ja mõistnud, et kogu vananenud pruulimisvärk tuleb täielikult välja vahetada, tulid neile rahastamisel appi Euroopa fondid ning nüüd pole häbeneda põhjust.

«Vesi on kohalik, kõik muu Tšehhi ja Saksa päritolu,» rõ-

Vt lähemalt visitgulbene.lv/objekts/ stameriena-manor/ Vt kaardil lk 2 nr 26

Vaade luksustuppa.

ulbene linnas valmistatava Talava siidri tarvis võtab mõni kohalik suisa puhkuse, et tehasele õunu korjata.

Väikese siidritehase omanik Arnis Sprudzans huvitus joogivalmistamisest kaheksa aastat tagasi, kui oli 25-aastane. Juba toona proovis ta vanematekodu keldris siidrit valmistada. Et see kukkus üllatavalt hästi välja, müüs ta kõik 1200 liitrit nädalaga maha. Aastatega haare aina kasvas.

«Sellest saabki minu äri,» otsustas ta. Nüüd ei valmista ta joovastavaid jooke enam 20, vaid 500 ruutmeetril. Arnis on võtnud eesmärgiks, et lätlased ei tarbiks siidrit ainult pidupäevadel või suveüritustel, vaid lausa iga päev ja just seltskondlikus mõttes.

«Soovin, et see saaks elustiiliks,» avaldab ta. See ei tähenda, et Arnis vormiks alkohoolikuid. Esimese siidritootjana Lätis hakkas ta jooki villima 0,33-liitristesse pudelitesse. Lisaks klassikalistele toorainetele kasutab ta magusaid kirsse ja rabarbrit, samuti siidrit humalaga.

Ideid ütleb Arnis saavat oma arvukatelt reisidelt, isegi ümber maailma, kus ta muudkui mekib erinevaid siidreid. Just sealt pärinebki mõtet miksida retseptuuri passioonivilja mahla, mille tulemus – õuna-passioonisiider – on tõesti mõnus. Talvel pakub ta spetsiaalset mulliveini, mis koosneb õuna- ja jõhvikamahlast, meest ja maitseainetest. «Lõhnab ja maitseb nagu jõulud,» tähendab omanik. Muuhulgas valmistab Arnis õunabrändit, kuhu ei topita grammigi suhkrut.

hutab tegevjuht Lasma Adamoviča. Õllesorte on kolm, neist üks elus õlu, mida saab muuhulgas kohapeal kaheliitristesse plastpudelitesse lastuna kaasa osta. Kõiki kolme võib korgipudelisse villituna soetada kasvõi Rimist või Maxima poodidest.

«Maitse poolest on üritatud minna seda teed, et see võimalikult paljudele maitseks,» lisab Lasma. Muretseda, et pisike õlletööstus millegi väga erilisega silma tahab paista, pole vaja.

Bodnieki külas asuva ettevõtte ja selle juurde kuuluva kõrtsi (kus teevad süüa Gruusia kokad) ümbruses on kaunis aed, mille lõi oma kätega endine USA merejalaväelane Justin W. Meyer, kes abiellus lätlannaga ning nüüd Lätis elab. Tema suures meistriteoses on ka väike Jaapani aed ning kõrtsist saab igaüks endale soetada tema kirjutatud ingliskeelse ellujäämisõpiku.

Maaliline Stameriena mõis.

Foto: LIAA

Stameriena mõisa pärlid

M

õisa ajalooga seondub ürikutes mainitud parun von Wolf, kel oli kümme last ja kellest noorimale, Heinrichile ta mõisa ehitada laskis. 19. sajandi algul ehitatud mõis asub Vecstamerienas ja kuni Teise maailmasõjani siin ainult Wolfid elasidki, kuigi 1905. aastal vana loss hävitati ja see uuesti üles ehitati – nüüd koos tornidega. Viimase parunessi nimi oli Aleksandra. Ta tegutses psühhoanalüütikuna ja ta teine abikaasa oli Itaalia kirjanik Giuseppe Tomasi di Lampedusa, kes oma peateost «Gepard» just siin kirjutas.

Pärast viimast maailmasõda asus mõisahoones põllumajandustehnikum, mistõttu ehitati teine korrus ümber. Edasi loodi siia sovhoosikontor ja mõisa esimesel korrusel on siiani näha kassaluuk, mille ees palgasabas seisti. Väga vähe ümberehitatuna on säilinud lossi suur saal, kus sovhoosiajal pidusid ja pulmi peeti. Peetakse vahel nüüdki.

Praegu kuulub mõis Gulbene omavalitsusele ja pole kindlasti parimas korras, kuid endast antakse parim.

Nimelt omandas segastel 90ndatel mõisa korteriväärtusega erastamispaberite eest üks ärimees ning omavalitsuse kätte läks see alles 2016. aastal pärast pikki kohtulahinguid. Seni maja vaid lagunes.

Nüüd korraldatakse seal näitusi ja muid kultuuriüritusi ning saab vabalt ringi jalutada, sest põnevaid soppe ja sopikesi on eriti teisel korrusel küll ja rohkemgi veel.

postimees, 16. august 2021

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 21

LÕPPJAAM. Mahajäetud Ergli rongijaam sai uue hingamise.

Teletähe uued väljakutsed

M

aris Olte nime ei pea Lätis kellelegi tutvustama, sest tegu on populaarse tele- ja raadiosaadete juhiga. Nüüd laseb 52-aastane mees oma tegusid imetleda sootuks uuest vaatenurgast.

Ergli ehk eesti keeles Kotka rongijaam (Stacijas iela 1) tegutses 1937. aastast saati. 97 kilomeetri kaugusel Riias vajati puitu ning kuna Ergli kandis oli rohkesti metsa, viidi seda pealinna siit. Algul jõge, hiljem raudteed mööda.

ja läbisõitjatele soovitusi jagada. Jaam-kohviku hoovil asub elektriautode laadimiskoht. Kuni autot laetakse, jõuab kohvi kallal mekutada ja juttu ajada.

Maris tegeleb ka läbipaistvate jõepaatide laenutusega.

Neljatärniputkad

Ergli jaam täna.

tal väljus siit viimane rong. Vanad, väga hea kvaliteediga relsid viidi metalli kokkuostu.

Kogu pere leiab tegevust

Vt lähemalt facebook.com/stacijaergli Vt kaardil lk 2 nr 27

Miks Erglist lõppjaam sai Teise ilmasõja ajal taheti raudteed Vecpiebagase või Madonani pikendada, kuid kui venelased 1944. aastal tulid, vallutasid nad esimesena Ergli jaama ja plaan pikenduseks jäi katki. Venelased lasid sillagi õhku. Nõnda sai Erglist lõppjaam – Läti ainus omataoline. Samasugune on Tallinn, kust enam raudteed pidi edasi sõita ei saa.

Maris Olte on ise siit pärit.

Ta mäletab selgelt, kuidas veel 70ndate algul pool üheksa õhtul rong ees oli ja taas varahommikul kell 3.50 väljus. Venimine Riiga kestis kolm tundi ja 45 minutit. Ent Marise nooruspõlves käis jaamas äge elu. Kui tahtsid teada, mis toimub, tuli sammud just sinna seada. 2009. aas-

Fotod: Verni Leivak

Nüüd on jaam Marise oma ning juba mais avas ta seal kohviku, õppinud ja õpetanud enne ka naise ning kaks poega baristadeks. Vabatahtlikult on rakkes kõik, kes suudavad: «Mul on ühe ja sama naisega viis last – kolm poega ja kaks tütart. Naine on projektimänedžer, minult tulevad hullud ideed.»

«Ma lihtsalt vihkasin mõtet, et koht on mahajäetud. Siin on küll maakoht, kuid meil on kaunid ja inspiratsiooni pakkuvad loodusvaated ning peame elu kuidagi edendama,» toob ta esile jaama omandamise ja arendamise põhjuse.

«Töötame nädalavahetustel ühtlasi turismiinfopunktina,» kinnitab mees, kelle sõnul on ametlik infokeskus avatud vaid nädala sees. Ikka ja jälle on va-

Üle mõttelise raudtee astudes jääb mineja ette läinud sügisel kaevatud tiik ning selle juures väliselt väga tagasihoidlikud – neid sõnu ei pea häbenema – halli värvi putkad, mis on aga sisse kiigates… justkui neljatärnihotelli toad. Kämpinguäri kuulub ta Norra sõbrale ja seal ööbimine sobib eelkõige ärimeestele, kes ihkavad rahu ja vaikust. Ööpäeva eest väiksemates majades tuleb maksta 125 eurot, suuremates pisut rohkem. Priilt võib lemmiklooma kaasa võtta.

Maris tegutseb jätkuvalt meediakanalites. Raadios teeb ta sarja «Rohenurk» ning kõneleb eeskätt keskkonnaprobleemidest. Veerandsada aastat on ta televisioonis vedanud mälumänge ja kalandusteemalist sarja, kuid sellegi raskuskese on nihkunud keskkonna säästmise suunas.

«Kaua ma neist hullumeelsetest kaluritest ikka saateid teen,» põhjendab ta. «Me ei pea ju iga kala, kelle kinni püüame, tapma. Ega tegema saateid, kuidas püüda kala ja raisata seejuures võimalikult palju raha.»

Jaam-kohvik on kujundatud ootesaalina. Siin on hea suuskadega kasvõi talve oodata.

Putkad, mis seest nagu neljatärnihotelli toad.

Fotod: Ragnar Glamp

22 || Puhkus lätis

postimees, 16. august 2021

Vt lähemalt facebook.com/akustikavalmiera Vt kaardil lk 2 nr 29

| www.latvia.travel

Akustiline kolmik (vasakult) – Arturs Taškans, Ugis Bormanis ja Raivo Fotod: Verni Leivak Ločmelis.

KOLMEKESI. Kolm meest lõid Valmiera kesklinna uue restorani.

Postkontori asemel on nüüd Akustika Verni Leivak toimetaja

E Fragmente «Peakoka üllatusest».

t Valmiera kesklinnas, just vana postkontori juures lausa sõidutee kinni pannakse, et restoran väliterrassi avada saaks, seda ei oleks keegi ette kujutanud.

«Arvati, et oleme linnaametnikele maksnud kõvasti altkäemaksu,» muigab üks kolmest restorani arendajast Raivo Ločmelis. «Ometi pole me maksnud sentigi, kõik on ametlik. Ka köök on meie restoranis avatud, sest varjata pole meil midagi.»

Liikluseks on tänav endiselt kinni ja terrass rahvast täis. Uue restorani Akustika

(Diakonata iela 6) taga seisev trio koosseisus Arturs Taškans, Raivo Ločmelis ja Ugis Bormanis on lõpmatult tänulikult linnapeale, et ta nende ettevõtmist sedavõrd toetas.

Sest tõepoolest – kui restorani teine korrus valmis saab, aga remont käib juba ammu, siis saab Akustikas kokku olema 200 istekohta – keerulisel koroonaajal!

Oma kätega ehitatud «Valmiera kandideerib 2027. aasta Euroopa kultuuripealinnaks ja me lihtsalt pidime siia midagi suuremat tegema,» leiavad mehed.

Asja ainus tõukejõud on noorte meeste entusiasm ja soov oma kätega midagi ära teha, nullist alustada. Tegu on ühega kahest vanast hoonest, mis pärast viimast sõda Valmieras püsti jäid. Vähe sellest, et nad siin kaheksa kuud ise seinu värvisid, pahteldasid ja tegid

kõike muudki, mis vaja – tegu on oma ala tippudega, kes ehitustöölise riided lõpuks ometi valge kokakitli vastu on vahetanud.

Raivo on töötanud Šveitsis hiljuti lennukiga kosmoses ära käinud Jeff Bezose isikliku kokana, Ugisel on soliidne kogemus kelneri ja veiniasjatundjana ning Arturski ütleb end olevat töötanud üle maailma parimate peakokkadega. Akustikasse investeerija on pärit Ligatnest.

«Me ei taha pidada restorani, mis oleks justkui kallis luksus-Mercedes, vaid soovime korraldada väikese peo igaühele.»

Lihtsalt ja maitsvalt «Meie koha teeb eriliseks see, et meil on suured kogemused eelkõige selles, kuidas valmistada lihtsaid ja maitsvaid roogi,» avaldab Raivo. «Meie sooviks pole, et inimene tuleks ja maksaks koos toiduga kinni kalli sisekujunduse, vaid et ta saaks maitsvalt ja taskukohaselt kõhu täis.»

Rääkimata toitudest, mis on ülihead (küsige «Peakoka üllatust»), kasutavad mehed minimaalset juurdehindlust ka veinidele, lisades poehinnale ehk vaid viis eurot. Ja veinikaart on tõesti aukartustäratav.

Mahelihatükk roana ei maksa 25 eurot nagu mujal, vaid 16.

«Tahame pakkuda võimalikult värsket. Milleks pakkuda kuumal suvel kuumi friikaid? Jah, ka meie suudame neid valmistada, aga ehk talvel?» mõtiskleb Raivo. «Me ei taha pidada restorani, mis oleks justkui kallis luksus-Mercedes,

vaid soovime korraldada väikese peo igaühele.»

«Eelistame selgeid ja tugevaid maitseid, mida sobib näiteks veini või kokteilide juurde pakkuda,» lisab Arturs.

Läti restoranikultuurist Kui terrassihooaeg läbi saab, ootavad mehed kõiki siseruumidesse. Vaktsineerimistõend on Lätis siseruumides einestades juba ammuilma kohustuslik. Sees kavatsevad nad muuhulgas pakkuda kuue-seitsmekäigulist söömaaega, millele lisavad kindlasti ka fine dining´u elemente.

«Eestlased on muide Läti restoranikultuuriga võrreldes meist sada aastat ees,» nendib Raivo.

«Me ei taha öelda, et eestlased on paremad Akustikast, aga üldpildis küll. Nad on lätlastega võrreldes ikka kõvasti kõrgemal tasemel,» nõustub Arturs.

E Liga mänedžer Maira on ettevõttes töötanud juba aastaid.

Fotod: Verni Leivak

t Liga Nature Spa kosmeetikat valmistatakse paigas, mis kangesti meenutab eramu kööki, pole ime – just selliseid tingimusi see tegemiseks vajabki.

Liga on saanud nime asutaja Liga Aizsila eesnime järgi. Algust tehti juba 1994. aastal. Tänaseks on töötajaid 20 ringis, kuid 27 aastat tagasi alustas Liga üksinda, unistades ilusalongi avamisest. Käis Hollandis kogemusi ja oskusi omandamas ning tema esimene töökoht oli väike saun, kus ta naisi ilusamaks

Vt lähemalt salonsliga.lv/et/ Vt kaardil lk 2 nr 28

Köök, kus valmistatakse looduskosmeetikat tegi. Valmieras on nüüd kolm sellist iluspaasalongi, küll mitte enam saunades.

Ometi ei tahtnud Liga kasutada võõralt maalt sissetoodud kraami, vaid otsustas head ja looduslikku ise valmistada.

Peaasi, et tooted midagi kehale ja näole kahjulikku ei sisaldaks. Tõsi, veel kümme aastat tagasi oli klientidele üsna keerulise selgeks teha, miks on kasulik tarvitada kallimaid, kuid tervislikumaid kehahooldusvahendeid. Enam mitte.

Seetõttu on ettevõte saavutanud arengutaseme, millest suuremaks paisumist omanik

Valik toodangut.

ei soovigi, Liga kosmeetikaga ta maailma vallutada ei taha. Võrreldes teise Läti looduskosmeetika valmistaja Madaraga ollakse mõõtmatult väiksemad tegijad, kuid uusi tooteid valmistatakse köögis ikkagi aina juurde ning tore, et need on leidnud ustavad kasutajad. Ligal on 60 erinevat toodet.

Trikata järve ääres asuvas köögis korraldatakse meistriklasse viiele kuni 15 inimesele ja igaüks saab endale ise kreemi valmistada.

postimees, 16. august 2021

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 23

SAJAD PUUSKULPTUURID. Janis Jakobsons meisterdas 400 puuskulptuuri.

Labürint ainult täisealistele

Väike osa Neonijast.

Foto: Valmiera turismiinfokeskus

Hotelli omanikud Liana ja Agnes Danse.

K

Neoonvärvides võlumaa

P

ärast seda, kui valmieralastest abielupaari Indra ja Ivars Cerini meespool nägi unes neoonvärvides võlumaad, viis ta naisega idee ellu. Fantaasiamaailm Neonija asub Valmieras aadressil Stacijas iela 49 ja kes soovib kogeda midagi uskumatut, astugu aga sisse. Polegi muud kui lõõgastu, naudi ja unusta mured.

Foto: verni leivak

Valmiera hotellihaldjad

Foto: verni leivak

Vt lähemalt neonija.lv/en/ Vt kaardil lk 2 nr 29

Janis Jakobsons oma labürindikangelasega. Foto: verni leivak

le. Alaealised pääsevad seksiteemalisse labürinti vaid koos vanematega, kuid Janis hoiatab, et selgituseks tuleb kõik, mis näha, ka lahti seletada ja võib-olla pole paljud lapsevanemad selleks valmis. Väljapääsuni jõudmiseks tuleb läbida 363 meetrit.

Taamal asuvas metsatukas on õuduste rada ja ka lindude pesakastid, mille sobivust erinevatele linnuliikidele on lastel hea õppida. Hoov on täis muinasjutulisi tegelasi ja isegi puust seeni.

«Kui palju skulptuure on, ei teagi. Ma pole neid enam kokku lugenud,» ütleb Janis. «Neljasaja ringis kindlasti.»

Täiskasvanupilet maksab kuus, lapse, pensionäri ja puudega inimese pilet viis eurot.

Piletite variante on teisigi.

es peatunud Valmiera hotellis Wolmar, on sealse külalislahkusega kursis.

Kõige selle taga on aga perefirma.

Pereema Liana Danse sõnul alustati hotelliäriga 21 aastat tagasi. Enne omandas ta Riias kõrghariduse ja töötas kodulinnas raamatupidajana, kuid veerandsaja aasta eest tabas end unistamast oma ettevõttest. Naise ärimehest isa, kes praegu on 80-aastane, aitas rahaliselt.

Ta töötab praegugi Valmiera klaasitehases konsultandina.

«Leidsime, et linnas pole piisavalt hotellitube,» andis äriidee end ise kätte. Et maatükk, kus nüüd hotell asub, oli müügis, sai see ära ostetud – kesklinnast on siia kiviga visata. Tube on 30, lisaks restoran, äsja remonditud banketisaal ja seminarisaal.

Tütar Agnes on mõelnud, kuidas ema plaane tulevikus ellu viia. Nõusoleku võtta hotellijuhtimine kunagi üle on ta emale andnud. Selleks omandas ta kõrghariduse Šveitsis just hotellimajanduse ja disaini erialal.

Vt lähemalt hotelwolmar.lv Vt kaardil lk 2 nr 29

Vt lähemalt beverinaslabirinti.lv/home/ Vt kaardil lk 2 nr 30

C

empis asuvas Beverina puuskulptuuride pargis, kus peaasjalikult leiavad tegevust ja mängulusti pere väikseimad, on mõeldud ka täiskasvanutele.

Et suurtel inimestel igav ei hakkaks, on peremees, eluaeg puutööd jumaldanud Janis Jakobsons meisterdanud kümneid ainult täisealistele mõeldud skulptuure, mis naivistlikus vormis tutvustavad kõikvõimalikke viise, kuidas vanainimeste asja ajada. Paigutatud on need lehtpuudest labürinti, kus eksida on võimatu, kuid kus pea iga nurga tagant vaatab vastu uus skulptuur või skulptuurid.

Kümnendat hooaega tegutsevas skulptuuripargis ja -labürindis huvilistest puudust po-