Puhkus Lätis talv 2019/20

Linnaametnik Janis Kukša: Dobeles esineb lumememmede džässbänd.

Lk 13

Õhtu Riia nooblimas restoranis. Lk 6 Kes või mis on «Lembergsi kaabu»? Lk 10 Muundume keskaegseks seltsidaamiks. Lk 14 Müstilise armastuseenergia keskus. Lk 20 Saunamuuseum Läti moodi. Lk 23

18. NOVEMBER 2019

FotoD: LIAA

PUHKUS LÄTIS

TEEMALEHT

Veetkem talvepuhkus lõunanaabrite juures!

2 || Puhkus lätis

postimees, 18. november 2019

| www.latvia.travel

Üritused Riia jõuluturul Avamine 1. detsembril kl 17.

6., 13., 20., 27. detsembril (neil päevil kl 19–21) ja 31. detsembril (kl 22–2) esinevad DJ-d.

Erinevad ansamblid ja esinejad on rahva ees 7. detsembril (kl 14–19), 8. detsembril (kl 10–18.30), 14. detsembril (kl 15–19), 15. detsembril (kl 13–18), 21. detsembril (kl 15.30–20), 22. detsembril (kl 13–19), 24. detsembril (kl 13–16), 25. detsembril (kl 15.30–16.30), 26. detsembril (kl 12–18.30),

Talvepuhkusele Lätti

28. detsembril (kl 15–19), 29. detsembril (kl 12.15–18.30) 31. detsembril (kl 20–2).

Kontserdid toimuvad ka 3. jaanuaril (kl 18–20), 4. jaanuaril (kl 13.30–16.30),

Verni Leivak toimetaja

P

ole vist paslikumat kuupäeva kui täna, Läti vabariigi 101. aastapäeval, et ilmavalgust näeks järjekordne teemaleht, mis on pühendatud puhkusele Lätis.

Seekord viime teid esimest korda talvepuhkusele.

Et eestlasi käib Lätis enneolematult rohkesti, siis tegelikult peeti Lätis juba mullu plaani just talvepuhkusele pühendatud teemaleht teha.

Lõpuks sai hea idee hoo sisse.

Nüüd on värske Puhkus Lätis teie ees.

Lõunanaabrid ootavad meid külla tegelikult aastaajast sõltumata, kuid lumi ja miinuskraadid muudavad tingimused teiste aastaaegadega võrreldes eriliseks. Eestlasi tõesti oodatakse, sest seni oleme külas olles käitunud viisakalt ja kohalikke tavasid austades. Nagu mulle on mitu lätlast tunnistanud – südames hoiavad nad rohkem ikka põhjanaabrite ehk meie ja mitte lõunanaabrite poole. Raske isegi öelda, miks, aga nii pidi lihtsalt olema. Ehk on põhjus sarnases usus. Miks aga sajandeid kõrvuti elanud eestlased ja lätlased üldse teineteise

Sisukord number kaardil

1 1 1 1 1 1 2 3 3 3 4 4 4 5 5 5 6 6 7 8 9 10 10 11 12 13 13 14 15 16

Riia jõuluturg Hiltoni hotell Laima muuseum Espa spaa Restoran Barents Läti vabaõhumuuseum Kuldiga nõelatorn Lembergsi kaabu Ventspilsi spaa Skoderkrogsi kõrts Art Hotel Roma Talv Liepajas Restoran MO Dobele lumememmed Dobele kuused Talv Dobeles Rundale loss Restoran Rezidence Mikelise puhkekeskus Berkene mõis Kontserdimaja GORS Mark Rothko keskus Meditsiininäitus Laimavoti keskus Baka looduskeskus Talv Siguldas Töötoad Siguldas Saunamuuseum Valmiermuiža uudised Plavase hotell

lehekülje number

3 3 4 4 6 8 8 10 10 10 11 12 12 13 13 13 14 16 15 16–17 17 18 18 20 21 22 22 23 23 23

keelt ei mõista, on paras pähkel lätlastelegi.

«Eesti poiss», «karu tuleb», «tere» on lätlaste suus siiski samamoodi nagu meie nende «saldejumsi» korrutame.

Aga kui sulle korraga öeldakse: «Lähme edasi!», on selge, et selle inimese teadmised eesti keelest on tunduvalt põhjalikumad kui tavalisel lätlasel.

Just seda ja teisi eestikeelseid väljendeid ladus kui varrukast Imants Vekmans, kes Läti vabaõhumuuseumis sündmustekorraldajana töötab ning on abielus eestlannaga. Loodame, et satute selle mehega ekskursioonile, sest nii lõbusat ja suurepärase teadmistepagasiga teejuhti on raske leida. Võtke aga

suusad ühes ja minge, kui lumi maas, Imantsiga muuseumi suusaradadele, sest tervislik eluviis on selle mehe moto.

Eks paljud teisedki Lätis talvel puhkamise võimalused on seotud külmaga – selleta pole ju võimalik talisporti harrastada. Võimalusi leidub Lätis rohkesti, alates Ventspilsis asuvast «Lembergsi kaabust» ja lõpetades Sigulda suusamägedega.

Tõtt öelda on isegi juhul, kui lund ei tule või te tervislikul või muul põhjusel sportida ei taha või ei viitsi, tegevust Lätis ikkagi piisavalt. Elav teatri- ja kontserdielu meelitab taskukohaste piletitega isegi Riiast kaugemale Rezeknesse või Liepajasse. Looduskaunid

ning muust tsivilisatsioonist äralõigatud paigad, kus lihtsalt olla ja talvevaikust nautida või huvituda kohalikest mõnusatest spaadest on lihtsalt, nagu öeldakse, ette- ja kättevõtmise küsimus.

Ent vaadake nüüd kalendrisse. Jõulud on ukse ees ja kui te veel ei teadnud, et Riiaski tegutseb üha arenev ja muutuv jõuluturg, kus koht nii jõuluvana majakesel kui DJ-puldil, siis juba kõrvalleheküljelt saate sellest lugeda. Miks mitte läbigi astuda. Leheruum ei võimalda programmi üksikasju avaldada, aga esinemiste kuupäevad ja kellaajad on selle loo pildi kõrval teie ees.

Tere tulemast!

6. jaanuaril (kl 17–18), 7. jaanuaril (kl 17–19).

Uuri lisaks, kuhu minna ja mida teha, leheküljelt www.latvia.travel

Vidzeme

16 Kurzeme

15

3 14 2

13

1 12 5

4

8

6

9 7

zemgale Väljaannet toetab Läti investeerimisja arenguagentuur LIAA.

11 10 latgale

Teemalehe toimetaja: Verni Leivak, verni.leivak@hotmail.com / Projektijuht: Svetlana Perijainen, svetlana.perijainen@postimeesgrupp.ee, tel 666 2173 / Keeletoimetaja: Piret Bristol / Küljendaja: Kristiina Sillandi / Väljaandja: AS Postimees Grupp, Maakri 23a, Tallinn

postimees, 18. november 2019

Puhkus lätis || 3

www.latvia.travel |

AISAKELLA HELINAL. Lõunanaabrite jõuluturul pakutakse suurt valikut tänavatoitu.

Riiaski on jõuluturg!

Riia jõuluturu leiab vanalinnast endise börsihoone ja toomkiriku juurest.

Kuidas turg alguse sai

19 aastat tagasi ei peetud Riia esimest jõuluturgu sugugi praeguses paigas.

Ettepaneku selle loomiseks tegid üllatuslikult Kreislersite Ameerika sõbrad, kes olid üllatunud, et iidses hansalinnas Riias jõuluturgu pole.

Toona konstrueerimisbüroos töötanud isa Andris ajas tehnilisi asju ning ema Elita koostas kultuuriprogrammi.

«Alguses oli turg väga väike ja nägi natuke kurb välja,» meenutab Liva lapsepõlve. «Iga aastaga hakkas asi kasvama ja arenema. Nüüd astub meie turult päevas läbi umbes 10 000 inimest.»

Foto: Aleksandrs Muižnieks FOTO: Reinis Hofmanis

K

uigi Tallinn kiitleb aastaid, et meie jõuluturg on Euroopa parim, tasub kindlasti läbi astuda Riia jõuluturult, mis avaldab muljet uudsuse ning nüüdisaegsusega.

Riia jõuluturgu on aastaid kureerinud Kreislersite perekond. Peretütar, Londonis arhitektuuri õppinud ja turu loovjuhi kohuseid täitev Liva Kreislere on meelsasti nõus rääkima.

«Võin öelda, et kasvasin üles sel turul,» kostab Liva.

Isa Andris Kreislers asutas jõuluturu täpselt 19 aastat tagasi ning täna on Liva ülesanne turu planeerimine ja kujundamine. «Igal aastal püüame lisada midagi uut,» tähendab ta.

Riia jõuluturg asub vanalinna südames, vana börsihoone ja toomkiriku naabruses. Üsna väljaku keskel on jõulupuu, mille tippu kaunistab kuldne kukk. Kas esimene avalik kuu-

Meelepärast leidub siin igaühele.

FOTO: LIVE Riga

toimetaja

Päästearmee korraldab turul heategevuslike annetuste kogumist supiköökide heaks ning jõulunädalal 17.–23. detsembrini leiab aset Läti Raadio korraldatud heategevusüritus «Viska viis!».

Lahtiseletatult tehakse linlastele ettepanek annetada heategevuseks viis eurot, kuid raadio otsestuudio on ehitatud suisa turuplatsile ning seda külastavad tuntud kohalikud artistid. Saade kestab Liva sõnul sel ajal ööpäevi ning stuudios istub alati DJ. Kui keegi juhtub väsima, on sealsamas lava taga ka tukkumisvõimalus.

Et nii Riias kui mujal Euroopas on tänavatoidu tarbimine aina kasvava populaarsusega, ei saa sellest üle ega ümber ka siin.

«See buum on meil lausa hullumeelne,» nendib Liva. Seega on oodata turule suisa hipsterlikku tänavatoidu sektorit.

Muide, Riia kuumim meelelahutuspiirkond kannab asukoha, Tallinna tänava järgi nime Tallinna kvartal. Ehk tasub talvel sealtki läbi astuda.

Turg avab väravad 1. detsembril ning sulgeb need jaanuaris pärast õigeusu jõulude pühitsemist.

Vt lähemalt liveriga.lv.

Vt kaardil lk 2 nr 1 Soovitame külastada ka valgusfestivali Staro Riga ning Euroopa jõulufestivali.

Verni Leivak

sepuu püstitati linnaruumi Tallinnas või Riias, ei hakka me Livaga seekord diskuteerima.

Ega see nii tähtis olegi. Neiu möönab, et ehk arvas kunagine linnajuhtkond, et esimese kuusepuu püstitamise tiitliga võib Riiga turiste meelitada.

Kuuse valib, ehib ja toob väljakule linn ning selle püstitamisest saab nagu Eestiski meediasündmus. Kuusk püsti, algab muu turu paikapanek.

Kaupu hakkab müüma umbes sada kaupmeest. Enamus on pärit Lätist, kuid tulijaid on ka Eestist ja Leedust.

Meelelahutajad astuvad üles pöördlaval, mille keskel on korstna moodi dekoratsioon.

Kontserdid on peamiselt reedest pühapäevani. Erandid tehakse toomapäeval, mil turul teostatakse koguni paganlikke rituaale, jõuluõhtul ning aastavahetuse aegu. Erakordne ettevõtmine on saja tuuba kontsert ning peetakse ka väikesi öiseid koorikontserte.

Piparkoogimajas avaneb külastajatele võimalus ise piparkooke küpsetada, jõuluvana majas punaninale luuletusi lugeda. Improviseeritud taluõuel võtavad koha sisse ehtsad küülikud ja lambad.

K

ui Tallinnas avati Baltimaade esimene Hiltoni hotell juba kolm aastat tagasi, toimub Riias Hilton Garden Inn Riga Old Towni suurejooneline avamine alles novembri lõpul. Uus hotell asub täpselt Riia moemuuseumi vastas üle tee – seal, kus varem asus Läti presidendi autode parkimisala.

Peadirektori Lauris Gedrovicsi sõnul osteti maatükk viie aasta eest. Et maapõuest leiti ajalooliste hoonete varemeid, kulus kolm-neli kuud arheoloogilisteks kaevamistöödeks.

«Suurimaks leiuks osutus Saksa-aegne generaator, mis on leidnud koha muuseumis,» teatab Lauris. Hoone ise ehitati valmis kahe aastaga.

«Usun, et asukoht on üldse parim võimalikest,» ütleb peadirektor. «Asume ju täpselt vanalinna keskel ning kui siia saabuda Riia lennujaamast, kulub kohalejõudmiseks 20 minutit. Piltlikult öeldes sõidad üle silla ja oledki kohal. Külaliste parkla asub maa all.»

Neljatärnihotell Hilton Garden Inn on Hiltoni keti üks brände, mis keskendub laitmatule teenindusele, kuid tegu pole luksushotelliga. «Näiteks pole meil gurmeerestorani, restoran on pigem argisem,» tähendab Lauris. «Pingevaba ja mõnus koht, kus end igaüks hästi tunneb ning hinnadki on taskukohasemad. Usun, et siin tunnevad end hästi nii linna kõrged kui ka tavalised külalised.»

Hiltoni restoran pole kuigi pretensioonikas.

Toaaknast avaneb vaade vana Riia katustele.

Et tegu on esimese Hiltoni hotelliga Lätis, on ka kohalikud majutusasutuse vastu elavat huvi üles näidanud. Teisel avamisnädalal (tegelikult oli väikest viisi avamine juba septembri lõpul) oli hõivatud 90 protsenti tubadest. Lauris Gedrovics, kes on Londoni hotelliärides tegutsenud 11 aastat ning naasnud kodumaale alles kolme kuu eest, ütleb, et see on üsna erakordne, eriti kui arvestada, et pole kõrghooaeg.

Numbritube, millest avaneb kasvõi katuseakna kaudu hun-

nitu vaade vanalinnale, on täpselt sada ning kõigi sisekujundus on erinev.

Erinevad on ka mugavusastmed. Huvitava tõsiasjana on tubade minibaarid tühjad, ööpäev läbi on aga avatud minipood, kust kõike meelepärast osta saab. See asub registreerimislaua lähedal. Nõnda jääb lahkumisel ära tüütu küsimus, kas minibaarist midagi võeti.

Hotelli eripära on iseteeninduslik pesumaja, mida külastaja kasutada võib.

Vt lähemalt hiltongardeninn3.hilton.com/ en/hotels/latvia/hilton-garden-inn-riga-old-town-RIXRLGI/index/html.

Vt kaardil lk 2 nr 1 Soovitame külastada ka hotelle Grand Poet ja Marriot Riga.

Hilton avas ka Riias uksed

Hotellis jagub õhku ja avarust.

Fotod: hilton

4 || Puhkus lätis

postimees, 18. november 2019

| www.latvia.travel

KOMMIVABRIKU MUUSEUMIS saab suu magusaks juba piletiletis.

Laima kell tiksub endiselt toimetaja

K Kommitegemise meistriklassis on iga õpilane edukas. Foto: marta logina

Laima vabrik asub kohe šokolaadimuuseumi taga..

Fotod: Verni Leivak

es meist ei teaks Riia kesklinna ilmestavat Laima kella. «Kell polegi tegelikult Laima oma,» üllatab Riias asuva kommivabriku muuseumi giid Krista Vuškane. «See püstitati lihtsalt töölistele 1920. aastate esimesel poolel, et nad tööle ei hilineks.»

Muuseum ongi selleks, et targemaks saada. Muuseum on just külmal aastaajal parim paik, kus teadmisi nõutada. Ometi ei asu Laima muuseum, kus samuti kell vaatamiseks väljas, kesklinnas, vaid aadressil Miera 22. Seal, kus valmistatakse Laima komme.

Nagu eestlaste Kalevil, on ka tuleval aastal 150 aastaseks saava Laima uus nimi ja omanik hoopis norralaste firma Orkla.

Kommivabrikuga Riias tehti aga algust juba 1870. aastatel, kuid sugugi mitte Miera tänaval, vaid pisut eemal.

Kommivabriku kompleksi kuuluval hoonel, kus prae-

Laima kellast Kell kesklinnas avati 1924. aastal, et linnaruumis liikuvatel töölistel oleks kergem ajas orienteeruda.

Laima kiri ilmus sinna alles 12 aastat hiljem ning nõnda on olnud tänini.

Vt lähemalt laimasokoladesmuzejs.lv.

Vt kaardil lk 2 nr 1

Verni Leivak

gu on muuseum, oli varem sootuks teisi funktsioone. Lisaks lillepoele oli see tehasetöölistele asendamatu paik, sest siin asusid lasteaed, kohvik, hambaarst ning väikese lavaga saal, kus meelelahutajad lõbustusti pakkusid. Krista Vuškane sõnul meenutas Laima tehase hoonetekompleks juba üsna alguses väikest töölislinnakut. Muuseum tegi uksed lahti alles 2013. aastal.

«Alguses oli vaid niinimetatud šokolaadituba,» täpsustab Krista, «alles hiljem hakati seda laiendama, tekkisid videote vaatamise kohad ning üha enam võttis see kuju muuseumina, kus saab komme maitsta, katsuda kakaoube ning ise komme teha, samuti huvituda ajaloost.

Mitte ainult suurettevõtte Laima ajaloost, vaid ka sellest, kuidas on muutunud maiustuste valmistamine läbi aja.»

Krista Vuškane sõnul sobib muuseum nii perekondadele kui ka üksi tulijatele, sest giidid on külastajatele igal moel abiks.

«Vaatame grupi üle ja kui märkame, et perekondi on rohkesti, lubame lastel mängida.

See pole ju tavaline muuseum, vaid kommimuuseum, kus on lõbus,» meenutab Krista. Üksi jalutajatele sobib kindlasti kasutada eestikeelset audiogiidi.

Täiskasvanutele pakub kindlasti elavat huvi mahukas väljapanek, kus on suur osa Laima toodetest läbi aegade ritta seatud. Äratundmisrõõmu jagub.

Kõrvalruumis võib ennast pildistada virtuaalses kommikostüümis. Eraldi toas, eelregistreerimisega ja üheksaeurose lisatasu eest on soovijail võimalus šokolaadikomme valmistada. «Tasu suurus ei sõltu vanusest, küsime raha vaid materjali eest,» selgitab Krista. Kui veel mõne aasta eest sai muuseumi kaudu teha külastustiiru vabrikus endas, siis enam seda võimalust pole.

Peamine põhjus, teatab Krista, on hügieen – köök, eriti nii suures tehases kui Laima, peab alati piinlikult puhas olema.

Muuseum on avatud iga päev, välja arvatud esmaspäeval. Nagu enamus teisi Läti muuseume.

Spaa helesinise taeva all

Välibassein katusel.

Vt lähemalt espariga.lv!

Vt kaardil lk 2 nr 1 Soovitame külastada ka TAKA Spaad ja Livu veeparki Jurmalas.

R

iia kesklinnas otse Radisson Blu Latvija küljes asuv ESPA Riga spaa on erakordselt mõnus paik, kus aega veeta ja tervist turgutada.

Kes soovib, võib miinuskraade trotsides lausa katusel vabaõhuujulas värsket õhku nautida.

Spaa direktori Aiga Lapina sõnul töötab lõõgastusasutus juba kümme aastat. Mais peeti päevakohast pidugi. Ja kuigi tundub, justkui spaa oleks osa neljatärnihotellist, pole see päris nii.

«Meie kompanii on Inglismaa päritolu,» selgitab Aiga, «seega on meil Riias avatud üks frantsiise. Jah, oleme justkui üks hotelli osakondi, kuid töötame siiski ESPA brändi nime all. «E» meie nimes tuleneb inglisekeelsest sõnast educational ehk «hariv». Kogu maailmas on selliseid spaasid saja ringis.»

Tegu pole lihtsalt spaaga, kus sulistada või lubada endale mõnusat protseduuri või massaaži. «Kõige osas, mida meil pakutakse, on eelnenud aastaid kestnud uurimistöö, et see ka tervisele hästi mõjuks,» kinnitab juhataja. «Pakutavad massaažiliigid ja teraapiad põhinevad sügavatel teadmistel ning meie töötajad on läbinud ESPA spaakooli koolituse. Nüüd on meil lausa treener, kes töötajate oskuste eest vastutab. Lisan, et meie kosmeetika põhineb aroomiteraapia tõdedel.»

Kui Riia linnas kuuleb ikka siit ja sealt arvamusi, et ESPA spaa on midagi eksklusiivset, kallist, kuid pindalalt väike, siis lükkab juhataja selle osaliselt ümber.

«Jah, meie hinnad on keskmisest kõrgemad, kuid tase on sellele vastav,» kostab Aiga.

Väike pole spaa sugugi, laiudes kokku 3500 ruutmeetril ning jagunedes läbi kuue korruse.

Meie külastuse ajal polnud mõnusates tagasihoidlikes tooni-

des ruumides kusagil rahva üleküllust. Klaasi taga jõusaalis oli ehk kõige rohkem huvilisi, kuid ka vabaõhuujulas otse taevalaotuse all võis aktiivset elevust kohata. Isegi kui väljas näitab kuni miinus kümme kraadi, on bassein ikka avatud.

Eksklusiivseid individuaalseid protseduure on ESPAs koguni kolm. Kõige haruldasem on protseduur, milles kasutatakse Baltimaade merevaiku ja merevaiguliiva. Erilisuselt teisele kohale paigutab direktriss spetsiaalse meelterituaali, millega kaasneb mediteerimine, kolmas on protseduur, kus massaaži ajal kasutatakse kuumi teokarpe. «See sobib meie viletsasse kliimasse eriti hästi,» leiab Aiga.

Kalleim kahetunnine protseduur maksab 175 eurot, tund kuulub saunakompleksi külastuse alla. Päev spaas, kui külastada ainult saunu ja basseine, maksab aga 29, puhkepäeval 35 eurot. Protseduuride hinnad algavad 85 eurost.

Luba enese eest hoolitseda.

Spaa ulatub läbi mitme korruse.

Fotod: espa spa

6 || Puhkus lätis

postimees, 18. november 2019

| www.latvia.travel

GURMEERESTORAN. Riia uues restoranis Barents tegutseb üheksa gurmeekokka otse külastajate silme all.

«Siin on teie merisiiliku kreembrülee!»

Verni Leivak toimetaja

Raha suhteline väärtus «Meil on kõik pakutavad road üllatuseks,» märgib sel õhtul peakoka Ivans Šmigeli kohuseid täitev Mikelis Sparans. «Koostame menüü vastavalt sellele, mida parimat sel päeval pakkuda on. Kui tuuakse ülivärskeid langustiine või merisiilikuid, teeme neist midagi. Juhuse hooleks me midagi ei jäta – kõik nüansid on viimse strihhini välja töötatud.»

Vähim hulk inimesi, kellele degusteerimismenüüd serveeritakse, on kolm. Kui aga laudkonnas on kolm inimest ja ainult üks seda soovib, siis ühele kahjuks roogi ei valmistata.

Viie põhiroaga 95 eurot maksvaks õhtusöögiks on serveeritavaid toite – sealhulgas kaks komplimenti peakokalt – kokku hoopis rohkem. Pole imestada, et uue restorani saalis on ka argipäeva õhtu veetjaid rohkesti. Ühes lauas istub perekond väikeste lastega. Kui arvestada, et sel õhtul küsitakse kõige kallima põhiroa, valgete trühvlitega merikuradi prae eest 72 eurot, võib taas tõdeda, kui suhteline väärtus on rahal.

«Vähemalt ühe sellise prae valmistame iga päev kindlasti,» sõnab Mikelis. «Inimesed tahavad minu meelest just trühvleid proovida. Toome neid Sloveeniast firma kaudu, kelle käes on Guinnessi rekord – nad müüsid maha maailma suurima valge trühvli.»

Töö, mis sobib vaid meestele Riia vanalinnas aadressil Smilšu 3 tekkinud enamjaolt mereande pakkuv toitlustusettevõte on ülihuvitav asutus. Söök on ülimaitsev, töökorraldus ladus.

Kokkade päev algab iga päev kell 12, ehkki uksed avatakse alles õhtul kell 18 ning nädalavahetusel, kui restoran huvilistest pilgeni täis, jõutakse koju ehk alles kella ühe paiku öösel. Nagu kinnitab peakoka asetäitja, on kõik üheksa valges kitlis meest iga päev (välja arvatud puhkepäevad pühapäev ja esmaspäev) tööl. Vahetustega tööl käimise graafikult neil ei eksisteeri – koos on nad ühtne ja ainulaadne meeskond.

Vt lähemalt barents.lv/en.

Vt kaardil lk 2 nr 1 Soovitame külastada ka restorane Vincents ja Restaurant 3.

Ü

tleme ausalt: kui teaksite, mida üheksa kokka teile pimedegusteerimisel pakuvad, ei julgeks neid roogi menüüst tellides ilmselt proovidagi. Üks on aga kindel – degusteerimise lõppedes te enam uut ja tundmatut ei karda. Vastupidi, satute vaimustusse.

Kui suuremas osas degusteerimismenüüga restoranidest on ette teada, mida tuuakse, siis restoranis Barents nii pole. Pimedegusteerimiseks kulub tunde. Ehkki te ei tea iial, mida kokk pakub, on kogemus aega ja raha väärt.

Barentsi interjöör.

Maapirn.

Merikuke praad.

Kokad, esiplaanil Mikelis Sparans.

«Ah miks meil on kokad ainult mehed? Sest töö on liiga raske,» kostab Mikelis. «Ausalt öeldes olen vaid korra elus kohanud naiskokka, kes oli meestest veel tugevam. See oli Prantsusmaal, ta oli mu ülemus. Tal oli rohkem mune kui kõigil meestel köögis kokku.»

Kui eelmine tööpäev lõppes köögi koristamise ja läikima löömisega, algab uus samaga pihta. Restoranis, kus peaasjalikult mereande pakutakse, peab hügieeniga kõik absoluutselt korras olema. Lisaks valmistatakse toiduaineid tundide viisi ette, lõigatakse ja tükeldatakse. Kõik asetatakse anumatesse, need omakorda köögikomplekti sahtlitesse ja panipaikadesse – laual toit niisama ei vedele.

Itaaliast spetsiaa lselt Barentsisse tellitud Itaalia firma Marone hirmkallis üheksa tonni kaalunud köök võimaldab teha kõike, mis tavaköögis võimatu näib. Et hea asja järele on nõudlus suur, tuli omanikel kööki oodata pool aastat.

Pärast kella 16 teevad kokad

endale lõunasöögi. Tavaliselt on see midagi väga lihtsat. «Näiteks pitsa,» sõnab peakokk ja tundub, et ta ei teegi nalja. Põhjus on lihtne: «Kokad seda toitu, mida nad iga päev valmistavad, ise süüa ei taha.»

Pintsetid taskus Olgu lisatud, et kogu töö käib suurte avatud akendega ja eredalt valgustatud köögis, mistõttu on kokkade tegutsemist võimalik jälgida ka tänavalt.

Et mehed on sellega harjunud, ei tee nad passijatest numbrit.

See on ka restoranile omamoodi reklaam, kui isegi köögipoolel pole midagi varjata.

Peale lõunat on igaühel viisteist minutit vaba aega.

Kes tahab suitsu teha, see teeb, kes tahab lähedastele helistada, see helistab. Igatahes rivistatakse kogu kamp veerand tundi enne restorani avamist üles, loetletakse üles tellimused ja keda külla oodatakse ning läheb lahti. Liialdusteta: isegi sel õhtul, mil meie restoranis roogi mekime, on tempo köögis vahepeal selline, et tekitab söögimeistrite laubale hi-

Fotod: Verni Leivak

gi. Paljude vasakust õlataskust vaatavad välja pintsetid – muidu meditsiinitöötajatele vajalik instrument on selles köögis hoopis toidu taldrikule asetamiseks ning roa kujundamiseks ja kaunistamiseks.

Tähelepanu väärib teenindav personal, kes lisaks sellele, et on pädev klienti roogade valmistamise üksikasjadega kurssi viima, on riietatud rangelt ja tagasihoidlikult. Administraatoritel on napp meik, kelneritel on klassikalised paipoistesoengud ning neid kõnetades jääb mulje, et lastetuba on kõigil olnud ideaalne. Kui polegi tegu kõrgharitud noortega, on nad sinnapoole kindlasti teel.

Kalapasteet nagu linnumuna Kuigi meie degusteerimismenüüsse kuulub viis rooga, näeb Barentsi kodukord ette, et koka komplimendiroogasid on sel puhul kaks.

Kõigepealt tuuakse maapirni ehk jeruusalemma artišoki juurest valmistatud ja väikestel kividel serveeritav suupiste, teiseks valge veini taignast valmistatud padjakesse paigu-

Merisiiliku kreembrülee.

vat kuigi keeruline – kõigepealt tuleb üles otsida siiliku suu ja siis loomake kääre ning erilisi terariistu kasutades poolitada.

Siiliku sisemus koosneb viiest tsitrusevilja meenutavast sektorist ning ühest merisiilikust saab materjali kahe kreembrülee valmistamiseks.

«Teeme seda nagu tavalist kreembrüleed. Segame merisiiliku sisikonna rõõsa koorega, lisame muna ja pisut suhkrut ning küpsetame sajakraadise auruga 20 minutit. Kõige peale asetame sidrunikaaviari,» selgitab Mikelis. Roog mõeldi välja siinsamas Barentsis.

Kala taignas heintel.

Merikukepraad valmib kuumalambi all

tatud makrelli-arahhisepasteet, mis heintele paigutatuna meenutab väikest linnumuna.

«Tõin selle idee Prantsusmaalt, töötasin seal restoranis kaks aastat,» selgitab Mikelis.

«Koju Riiga sõitsin aga spetsiaalselt vaid sellepärast, et siin selline restoran avati. Esimene lahtiolekupäev oli tänavu 5. juunil.»

Koka sõnul on restoranil kaks omanikku Edgars ja Aigars, kes tegelevad interjööride ja sisekujundusega. Idee avada gurmeerestoran mõlkunud nende meeltes ammu – eelkõige selleks, et oma suurt rahvusvahelist tutvusringkonda kuhugi kutsuda oleks.

Nüüd kantakse ette roog Jaapari mere kammkarpidest, millele on lisatud kurki ja kressi ning jogurtit, mille valmistamiseks on kasutatud vetikavett. Ka kokk soovitab restorani külastada just neljapäeviti, sest just selle päeva hommikul tuuakse restorani kõige värskemat toorainet.

Enamus mereande tuuakse restorani elusana. Uurime, kuidas käib suurte ogadega merisiiliku puhastamine. See ei ole-

Õhtu täht on aga praetud merikuke filee, mida Mikelise sõnul polegi vaja väga põhjalikult läbi praadida. Ühelt poolt küpsetab ta kala meie nähes küpsetuspaberil, teist poolt aga mõnda aega kuumalampide all.

«Kui kala korralikult ära praadida, muutub ta väga kuivaks,» põhjendab kokk. Merikuke kõrvale pakub ta pallikesena õlletaignasse pistetud sibulaga aeglaselt praetud metsaseeneraguud, peale riputab kuivatatud tomatitest valmistatud tugevamaitselist pulbrit.

«Kõike seda võib mõistagi kodus teha. Kõike võib teha,» muigab Mikelis salapäraselt ja grammi irooniaga. «Kala saab ikka praadida ja kui on olemas fritüür, võib ka seenepallikesi valmistada.»

Barentsi juurde kuulub ka väike šampanjatuba, kus on kihisevaid jooke nõnda palju, et isegi baarmen täpset arvu ei tea.

Toas armastavat istuda enamasti naised ja noorikud, kes tahavad enne kontserdile või klubisse minekut tuju tõsta. Või võtavad väikese aperitiivi, et Barentsisse mineku eel isutust kannatama ei peaks.

8 || Puhkus lätis

postimees, 18. november 2019

| www.latvia.travel

PAGANLIKUD TAVAD. Läti vabaõhumuuseumis hinnatakse vanu traditsioone.

Muuseum, kuhu minnes läheksid justkui kellelegi külla Verni Leivak toimetaja

V

Muuseumis peetakse lugu iidsetest tavadest.

Foto: Läti vabaõhumuuseum

Läti vabaõhumuuseum asub suurel alal ja paistab silma ajaloolise autentsusega.

Sündmustekorraldajad Imants Vekmans ja Harita Manina. Foto: Verni Leivak

ku, aga meie võtame paku, mis hetkel saada on,» lisab Imants.

«Traditsioonidest kinnipidamisega on, nagu on – ega me ju tänapäevalgi hommikust õhtuni põllul tööd rüga. Üritame siiski elus hoida kaua meie ühiskonnas kõige madalamal ühiskondlikul tasemel elanud põlisrahvuste lätlaste ja liivlaste kombeid.»

Järgmise suurem ettevõtmine saab teoks tuleva aasta 9. veebruaril, kui peetakse vastlaid. See on siiani Läti üks lõbusamaid rahvapidusid. Tava kohaselt liigutakse seltskonniti talust teise, et lina kõrgeks kasvaks, ja visatakse lapsi üle aia, et nad kooliminekut maha ei magaks. Muidugi on see ennustamise ja ilmaennusta-

Vt lähemalt brivdabasmuzejs.lv.

Vt kaardil lk 2 nr 1 Soovitame külastada Lido puhkekeskust uisutamiseks ja Uzvara parki murdmaasuusatamiseks.

abaõhumuuseumi sündmustekorraldajad Imants Vekmans ja Harita Manina märgivad, et kuigi paberite järgi on Riia külje all asuva muuseumi avamisaasta 1924, siis oma 87-hektariline ala oli muuseumi hallata alles 1932. aastast.

Siis peeti ka suur avamistseremoonia.

«Tegelikult otsiti kaheksa aastat muuseumile õiget paika ning maju, mida eksponeerida,» valgustab Harita. Varasem daatum on lihtsalt idee tekkimise tärmin. Külastajate hulk on aasta aastalt suurenenud ning mõistagi teeb see tegijatele rõõmu, kuid kõigub aastati 140 000 kuni 250 000 külastuseni.

Talvehooajal on tulijaid muidugi vähem kui suvel, kuid vaatamist jagub küllaga sellegipoolest. Et elu huvitavamaks muuta, korraldatakse külmal aastaajal mitmeid eriüritusi, millest olulisemad on hingedeaja tähistamine ning talvine pööripäev detsembris. Üritusi viiakse alati läbi just paganlikul moel. Imants ja Harita ütlevad end olevat paganluse pooldajad – olid ju vanad lätlased ja liivlased pigem seda usku.

22. detsembril ehk talvisel pööripäeval on muuseumis oodata põnevat päevakohast üritust.

«Idee on, et enne uue aasta vastuvõtmist peab kõik pahad asjad ära põletama,» selgitab Harita.

«Selleks pannakse põlema suur puupakk: traditsiooniliselt on kasutatud tammepak-

Foto: Reinis Hofmanis

mise aeg, süüdatakse õlenukk ning enne paastu peetakse maha suurem söömaaeg.

«Kevad tuleb, talv lõpeb,» teatab Harita ka järgmise peo suurima sõnumi. See on märtsis tähistatav kevadine pööripäev, mille juurde kuuluvad kiikumine, munade keerutamise ja munadega loopimise võistlused, saateks rahvalaulud erinevate folkloorigruppide esituses.

Muuseumi sündmustekorraldajad panevad eestlastele südamele, et kuigi vabaõhumuuseumis on huvitav jalutada ka tavalistel päevadel, ei maksa karta eriüritusi, sest just siis muutub muuseum elavaks.

Suusahuvilised maarjamaalased võiksid meeles pidada sedagi, et muuseumi alal on suusarada. «Mina läbin selle päris kindlasti igal hommikul,» sõnab Imants, «peaasi, et vaid lund oleks!»

Läti vabaõhumuuseumist Idee Läti vabaõhumuuseumi loomiseks Jugla järve maalilistele kallastele tekkis 1924. aastal ning praegu on seal vaatamiseks 120 eksponenti ehk ajaloolist ehitist. 87-hektarilisel territooriumil on piisavalt ruumi, et näidata talupoegade eluolu 17. sajandi lõpust 1930. aastate lõpuni. Eraldi on välja toodud Läti ajalooliste piirkondade Kurzeme, Zemgale, Vidzeme ja Latgale eripärad.

Muidugi on avatud suveniirilett, tellida saab ekskursioone, külastada trahterit ning rentida muuseumiala, et erinevaid üritusi läbi viia. Näiteks on see levinud pulmapidamise ja laulatamise koht, sest muuseumi ekspositsiooni hulka kuulub ka kirik.

Võrreldes Eesti vabaõhumuuseumiga üritatakse Lätis tekitada külastajates tunnet, et pererahvas on just kodust lahkunud ning neile pakutakse võimalust seal ringi vaadata. «Eestis meenutab see kõik ikkagi pigem muuseumi,» leiab sündmustekorraldaja Harita Manina.

Talvel küsitakse täiskasvanult sisenemise eest kõigest kaks eurot. Riiast saab kohale linnaliinibussidega 1, 19, 28 ja 29, peatus on Brivdabas Muzejs.

U

NESCO maailmapärandi nimistusse püüdlevas Kuldiga linnas avati hiljuti nõelatorn.

Tegu on endise nõelatööstusega, mille torni tipus on avatud ka suurepärane vaateplatvorm.

Kohalikud on seda aga läbi aastate lihtsalt «tornitiseks» ehk väikeseks torniks kutsunud.

Kuldigas on aja jooksul koguni neli nõelavabrikut olnud.

Esimene neist, Levinson & Co Needle Factory oli suurim kogu Vene impeeriumis ja hakkas tööle juba 1879. aastal. Leiti, et odavam on nõelu ise toota, kui neid Inglismaalt sisse osta. Ajapikku jagunes vabrik kaheks.

Siit tulevadki teine ja kolmas vabrik. Lõpuks toodeti nõelu neljandas, Meteorsi nimelises vabrikus, mis ongi nõelatorni aluseks.

«Muuseumiks me end siiski nimetada ei saa, oleme selleks liiga väikesed,» tõdeb ekskursiooni teinud Madara Dravniece, «ikkagi üritame säilitada

Vaade torni interjööri.

nii nõelatootmise kui ka Kuldiga ajalugu.»

Tornil on neli korrust. Kuigi torn on endise tehasehoonega justkui ühes tükis, on see ehitatud veidi hiljem. Vabriku töötamise ajal oli torni esimesel korrusel toormaterjali vastuvõtu koht. 20. sajandi hakul tekkis siia hoopis postkontor ning torn muutus telegraafitorniks.

Lisaks kohalike kunstnike näitusele saab korrustevahelistes trepikodade seintel jälgida torni ning ka nõelte üldisemat ajalugu. Tuletage meelde, te õppisite ju kunagi koolis, et esimesed nõelad tehti kala- ja loomaluudest!

Teisel korrusel antakse ammendav ülevaade nõelte kasutamisest. Võib-olla tõesti ei tule tänapäeva laps selle pealegi,

et nõela vajati grammofonides muusika esitamisel. Või et isegi inimese ravimisel on vahel nõelapisteid vaja teha. Morsest kui teadete edastamise vahendist pole nad ehk kuulnudki, küll aga tätoveeringute tegemisest.

Kolmandal korrusel näeb, kuidas nõelu, knopkasid, kirjaklambreid ja kudumisvardaid toodeti, ning neljandal on kirjas ja pildis ülevaade Kuldiga nõelavabrikute ajaloost.

Millal aga toodeti siin viimne nõel?

«Kolmekümnendate aastate alguses,» vastab Madara, «sest Kuldiga nõelavabriku omanik kolis tootmise lõpuks Riiga. Nõukogude ajal kandis sealne nõelatehas nimetust Punane Planeet.

Kuuekümnendatel hakati samas tehases tootma ka mööblit.»

Lisan, et nagu kevadises erilehes Puhkus Lätis öeldud, tegutseb Kuldiga kesklinnas, tornist kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel endiselt Curonia kohvipood, mille eestlased suvel tänu artiklile üles leidsid. Seda kohvi peab ka talvel proovima!

Vt lähemalt Facebookis: Kuldigas Adatu tornis.

Vt kaardil lk 2 nr 2 Soovitame külastada Liepaja kontserdimaja üritusi ning väisata nahatoodete õpitubasid Adrii Art.

Kohalikele tornike, turistidele nõelatorn

Tornist ja selle katuselt avaneb vaade linnale. Väljast on Fotod: Artis Gustovskis torn kollane.

postimees, 18. november 2019

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 9

10 || Puhkus lätis

postimees, 18. november 2019

Vt lähemalt ocventspils.lv.

Vt kaardil lk 2 nr 3 Soovitame külastada ka Milzkalnsi ja Kamparkalnsi spordikeskusi.

| www.latvia.travel

Hea fantaasia korral meenutab suusamägi kaabut.

MÄGI KESET LINNA. Ventspilsi populaarne sportimispaik sai nime linnapea peakatte järgi.

«Lembergsi kaabu» kattub talvel spordihulludega Verni Leivak toimetaja

T

änavalt kogutud asfaldist sisuga kunstlik mägi meelitab Ventspilssi talvel hulgaliselt talispordi harrastajaid. «Lembergsi kaabu» juhataja Juris Riekštinši sõnul

algas mäe ehitus 2003. aastal. Õigupoolest leidis linnapea Aivars Lembergs toona, et Ventspilsi teid kattev asfalt on vilets, see tuleb eemaldada ning asendada kividega.

Mõeldud, tehtud – vana teedelt kokku kogutud asfalt moodustabki nüüd mäe peamise sisu. Kaabuks hakati seda kutsuma linnapea armastatuima peakatte järgi.

Juba kaks aastat pärast ehitustöödega alustamist avati esimene atraktsioon – suuskade ja

lumelaudadega võis hakata alla laskma. Kümme aastat hiljem ehk neli aastat tagasi saavutas mägi juba kõrguse 58 meetrit (siiski alates merepinnast). Mäe relatiivne kõrgus on aga poolsada meetrit ning liu pikkuseks arvestatakse 240 meetrit.

Mäkketõusuks kasutatakse talvel kaht tõstukit ning mõlemal saab korraga üles sõita 15 inimest. See teeb 1200 spordihuvilist tunnis.

«Igal talvel on päevi, mil mõlema tõstuki juures on ka väi-

ke järjekord, kuid pikalt ootama ei pea, eriti kui võrrelda meid teiste samasuguste keskustega,» ütleb Juris. «Tipptunnil kõige kauem ehk ainult viis minutit.»

Sel ajal, kui päris suured mäel tempe teevad, on mõeldud ka kõige väiksematele. Neile on «kaabu» juures avatud mänguväljak, kus ka talvel lõbutseda saab. Mitu atraktsiooni on neile täiesti tasuta. Kelgumäel on laste käsutuses koguni 40 tasuta kelku ning mäkketõusmise tõstuk.

Julgete päralt on maailm.

«Tööpäevadel hoiab lastel silma peal üks meie töötaja, puhkepäevadel on neid koguni kaks. Kelgud, mida pakume, on üht liiki ja ohutud.

Nende arvuga piirame ka mäel viibivate laste arvu. Oma kelguga sinna ei pääsegi,» mainib Juris.

Tänavu talvel avatakse kõrvalasuvas suures telgis lastele autodroom. See, tõsi küll, toimib vaid raha eest.

Argipäeval tuleb lapse kümneminutilise lõbu eest tasuda kaks eurot, puhkepäevadel kolm.

Lastele ja kõigile täiskasvanutele on avatud ka õppekeskus, kus kogenud instruktorite käe all õpetatakse soovijaid suuskadel või lumelaual mäest laskuma.

Instruktor küsib ühe tunni õpetamise eest 15 eurot. «Mitu tundi õppetöö kestab, sõltub juba õpilasest,» muigab juhataja. Kui suusatamise saab reeglina kiiremini selgeks, piisab ehk kahest tunnist, siis lumelauaga võib minna rohkem aega. «Meil on isegi 70-aastasi õpilasi olnud,» teab Juris.

Fotod: LIAA

Mullu kujunes talvehooaeg ilma tõttu lühikeseks, seetõttu pole ette näidata ka ühtki õnnetusjuhtumit. Tunamullu kestis hooaeg aga lausa 44 päeva.

Mõistagi on ettevõtte kodulehelt näha, kas hooaeg on avatud või mitte. Vajaliku spordiinventari saab kohapeal laenutada.

Juuresoleval pildil näete ka «hullumeelset rootorit», atraktsiooni, millega siiski vaid suvel mäest paariti alla veereda saab.

Jätke see meelde – kes adrenaliinist lugu peab, peab siia suvehooajal ilmtingimata naasma. «Häbi öelda, aga isegi mina pole seda veel proovinud,» tunnistab juhataja Juris.

Mäe tipul seisab uhke hirveskulptuur. See paigaldati sinna, et tähistada sadat aastat Läti metsade hirvedega asustamisest.

Ehitustööd pole tänaseks sugugi lõppenud. Vana teekate viiakse teisele poole mäge ning arvatavasti saab sealgi kunagi lõbus olema.

Buss number 22 sõidab kesklinnast «kaabu» juurde kolm korda päevas.

Veekeskus sobib kõigile, nii neile, kes eelistavad aktiivset, kui ka neile, kes passiivset puhkust.

Fotod: Ventspilsi olümpiakeskus

Merelinn Ventspils ootab talvelgi ujujaid

K

urzeme pealinnas 36 000 elanikuga Ventspilsis on olümpiakeskus, mis ühendab 15 sportimiseks sobivat asutust.

Olümpiakeskuse nime kannab ühendus seetõttu, et just sellest süsteemist on sirgunud palju tippsportlasi.

Lätis on olümpiakeskusi koguni seitse. Neil on kaks peremeest – Läti olümpiakomitee ja riigiduuma.

Ventspilsi olümpiakeskuse juhatuse esimehe Jurgis Leipajnieksi ja veekeskuse juhataja Maris Millersi sõnul on keskuse peamised objektid korvpallihall, jäähall, kergejõustikumaneež, jalgpalliväljak, tenniseväljak, kuid talvel on huvilised oodatud eeskätt üheteistkümnendat aastat tegutsevasse veeparki.

Veepargi tõmbenumbrid on muidugi nelja rajaga 25-meetrine bassein, väike madala veega bassein ujumaõppijatele, lisaks spaa- ja atraktsioonide piirkond.

Viimases köidab tähelepanu võimalus lülitada sisse kunstlik lainetus. Keskusest ei puudu liutoru, kust pidevalt naeru ja hõiskeid kostab. Juhatuse esimees näitab veel kunstlikku mägijõge, mis oma vulinaga meeleolu tekitab ning ühtlasi rahustab.

Saunade valikut ei pea häbenema. Lisaks tavasaunale on avatud türgi aurusaun, aroomisaun ning soolatuba, mille sool on toodud otse Himaalaja mäestikust.

Veekeskuse lähedale on ehitatud olümpiakeskuse 150-kohaline hotell. Koos veepargi külastusega võib sealt küsida mitut soodustust.

«Reede on meil perepäev – automaatselt saate 30-protsendilise allahindluse,» märgib Jurgis. «Samuti kutsume kõiki just meile koolivaheaega veetma – lapsed pääsevad veeparki kaks ühe hinnaga. Gruppidele on veel allahindlusi, mis kõik on kirjas meie kodulehel.»

Mainida tasub, et tänavu sai Ventspils rikkamaks suure kontserdisaali Latvija võrra, mistõttu võib õhtusi muusikaelamusi verivärskes saalis nautida.

Vt lähemalt ocventspils.lv.

Vt kaardil lk 2 nr 3 Soovitame külastada Kuldiga spaakompleksi ning Liepaja olümpiakeskuse ujulat ja spaad.

Skroderkrogs.

Foto: verni leivak

Siin saab hästi süüa

V

entspilsis tasub läbi astuda sellest väikesest majakesest. Toidukoht nimega Skroderkrogs paistab silma suure toiduvaliku ning taskukohaste hindadega.

Tõsi, söögikoht on nii populaarne, et isegi argipäeval on palju laudi reserveeritud, mis tõestab, et isegi kohalikud ei soovi maitsvatest roogadest ilma jääda. Tipptunnil peab a la carte menüüst tellitavat tükk aega ootama, kuid kui valite päevapakkumise, käib kõik väga kiiresti.

Kõrts asub aadressil Skroderu 6.

postimees, 18. november 2019

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 11

KUNSTI TÄIS HOTELL. Liepaja kesklinnas asuv Art Hotel Roma köidab eksklusiivsete interjööride ja taiestega.

Kunstizaalis, kunstizaalis...

Hotelli juhataja Margarita Rjabko ja kunagise omaniku pojapoeg Thomas Drath. Foto: Art Hotel Roma

gust tuba hotellis pole ning kõik toad on kunstiteoseid täis.

Kesenfeldi perekond investeeris butiikhotelli renoveerimisse 1,6 miljonit eurot, millest 800 000 eurot kulus hotelli teise korruse taasloomiseks. Hotellis on 28 numbrituba, millest enamus – veerandsada – paikneb ringjalt teisel korrusel. Kui algul tundub, et tuba on tänu ringjoonelisele liikumisele koridoris raske leida, harjute sellega väga kiiresti ning leiate, et loogilisemat lahendust olla ei saagi.

Nii nagu leiab kunsti tubadest, on seda arvukalt ka koridorides – esindatud on Läti kunstnike Džemma Skulme, Girts Muižnieksi, Guntars Zakise, Ivars Heinrihsonsi, Alvis

Vt lähemalt arthotelroma.lv.

Vt kaardil lk 2 nr 4 Soovitame külastada ka Kalnamuiža mõisa ning hotelli Noliktava No5.

K

uurortlinna Liepajasse sattudes on võimatu seda hotelli mitte märgata.

Huvitava arhitektuuriga roosa hoone on seest veel põnevam. Eriti neile, kes ilust ja esteetikast lugu peavad.

Kõigepealt pisut ajaloost.

Art Hotel Roma on ehitis, mis juba algusest peale mõeldud hotelliks. Nikolai von Ramedkov tellis Liepaja peaarhitektilt Paul Max Berchilt 1882. aastal projekti. Majutusasutusel on olnud mitu omanikku, kuid just 1894. aastal hotelli endale ostnud Herman Drath kujundas sellest eduka ettevõtte, kus lisaks hotellile on tegutsenud kaubamaja, massaažisalong, maniküürituba ja paiknenud mitmeid ametiasutusi. Nõukogude ajal oli siin odav räämas võõrastemaja.

Muidugi on aastakümnete vältel ümberehitusi tehtud, kuid praegu on hoone taas avatud sellisena, nagu oli päris alguses. Uksed avati taas tänavu juunis. Kunsti ja sisekujunduse osas konsulteeris uut omanikku Aigars Kesenfeldi nimekas disainer Alvis Zemzaris – ühtegi samasu-

Zemzarsi, Karla Dobraja ja teiste taiesed. Kokku on algupäraseid teoseid sada. Kardinadki on spetsiaalselt kunstnikelt tellitud, kujutades suurenduses Sigismund Vidbergi graafikat. Ka laelambid on valminud eritellimusel.

Toad on üliruumikad. Isegi kõige pisemas toas jääb ruumi üle. Tegu pole tühjuse, vaid lihtsalt avarusega, mis eristub tavahotellide numbritubade väiksusest ja kokkusurutusest. Kui aknast avaneb vaade ruumikale hoovile, mida ilmestab purskkaev, on tunne lausa ülev. Oma restorani hotellil pole, hommikusööki pakutakse kõrvalkohvikus, kuhu hotellist pääseb õue astumata.

Juhataja Margarita Rjabko sõnul suhtlevad praegused omanikud aktiivselt kunagise omaniku Herman Drathi Saksamaal Schwerinis elava 75-aastase pojapoja Thomas Drathiga, kes jagab meelsasti perekonna mälestusi ning on Art Hotel Roma taassünnist liigutatud.

«Septembris külastas ta meid viimati ja kinkis meile Herman Drathi pildi,» osutab Margarita uhkusega fuajee seinale.

Art Hotel Romat Liepaja kesklinnas on võimatu mitte märgata.

Numbrituba nagu kunstiteos.

Foto: Lauma Kalnina

Foto: Art Hotel Roma

ERILINE KINGITUS PÜHADEKS

360° imelist heli.

SOUNDLINK REVOLVE BLUETOOTH KÕLAR Võimas. Tõetruu. See väike kõlar ümbritseb sind imelise heliga. Saabuvate pühade puhul ka erilise hinnaga.

Pakkumine kehtib 14.11-31.12.2019 või kuni kaupa jätkub. Bose ja Soundlink on Bose Corporationile kuuluvad kaubamägid. Bluetooth® märk ja logod on Bluetooth SIG, Inc. omanduses olevad registreeritud kaubamärgid ning Bose Corporation kasutab neid litsentsi alusel.

Küsi toodet Bose volitatud edasimüüjate juurest või vaata

www.tedra.ee

12 || Puhkus lätis

postimees, 18. november 2019

| www.latvia.travel

MAITSVAD TOIDUD. Liepaja menurestoranile ilmus selle edu ihkav teisik.

Kaks tähte, jätke meelde

M Fotod: LIaa

I

nta Šorina Liepaja turismiinfokeskusest nendib, et Liepaja pole tüüpiline talvepuhkuse veetmise paik – mere läheduse tõttu on ilm muutlik ja talvel võib siin olla rohkesti või hoopis vähe lund.

Sellele vaatamata jagub siin rohkesti kultuuri- ja spordiüritusi, lisaks on meeldivaid restorane 23.

«Liepaja on talvel ideaalne sihtkoht just lühikeseks nädalavahetusepuhkuseks või koguni nädalaks,» pakub Inta. Kindlasti tuleks tema sõnul jälgida, mis üritused toimuvad kohalikus kontserdielus või millised etendused on kohaliku teatri mängukavas. Osa etendusi on mõistetavad kõigile, sest neis kasutatakse vaid muusikat ja lavalist liikumist. Tellimisel on avatud ka Karosta arestimaja, mille suvel eestla-

Liepaja olümpiakeskuse veeskeskuses.

sed (tänu Puhkusele Lätis) lausa vallutanud olid.

Omaette vaatamis- ja sõiduväärsus on kohalik tramm, mil pole numbrit. Käigus on vaid üks pikk trammiliin, mis pikliku kujuga rannaäärset linna ühendab.

AirBalticu lennukid sõidavad Riiast Liepajasse mitu korda päevas.

Soovitame külastada kultuuriüritusi kontserdimajas Lielais Dzintars ja Star Festivali talvekontserti, kus teeb kaasa Gidon Kremer.

Mida teha Liepajas talvel

«Meie eesmärgiks oli teha restoran, mis paistab silma kvaliteedi ja sõbralikkusega,» avaldab üks restorani omanikke Juris Budnikovs. «Algul oli raske, sest maitsekas ja kallis disain hirmutas rahvast eemale. Arvati, et ka road on kallid. Nüüd valitsevad restoranis hallid toonid. Mõnele lauale oleme pannud isegi triikimata laualinad – aga meil ongi selline disain!»

Väga palju aitas restorani tuntusele kaasa Martinši vend, NBA korvpallur Kristaps Porzingis, kes praegu Dallas Mavericksi meeskonnas kaasa lööb. Tänu vennale istus Kristaps tihti restoranis ning rahvas hakkas peaasjalikult kuul-

sust vahtimas käima. Kontrolliti, kas korvpallur on täna kohal või mitte. Ootamise lühendamiseks asuti ka tellima ja et pakutav maitses väga hea, levis tuntus kulutulena.

Kui suvel on suvituslinna restoran tihti puupüsti täis ja laud tuleb reserveerida, siis talvel on lahedam. Road on alati väga maitsvad, ükskõik, mida te menüüst ei telli. 70 000 Liepaja elanikku ei anna kohalikus suures restoranide valikus kuidagi tunda. Pidage siiski meeles, et linna ilmus ootamatult ka MO nime kandev kloon, ainult et selle toitlustusasutuse logos on kaks tähte teineteisest eraldi.

Vt lähemalt Facebook: MO Liepaja.

Vt kaardil lk 2 nr 4 Soovitame külastada ka Kurzeme restorane Bangert's ja Bermudas.

Aastavahetuse ilutulestik Liepajas.

ja O on kaks tähte, mis Liepajasse minnes peate meelde jätma, kui hästi süüa tahate. Ainult et Juris Budnikovsise juhitava MO restorani logos on tähed teineteise sisse kujundatud, mitte eraldi välja toodud.

Mõni aasta tagasi saabus Riiast Liepajasse endiste baarmenite sõpruskond plaaniga uut elu alustada, nende seas Martinš ja Olafs. MO saigi uue trendika söögikoha nimeks ning lahti on see juba kolmandat aastat. Varem toodeti samas hoones sandaale, kuid siin asus ka trükikoda.

Selline on restorani MO sisevaade.

Foto: LIaa

postimees, 18. november 2019

Puhkus lätis || 13

www.latvia.travel |

ORIGINAALNE LÄHENEMINE. Kui Rakvere tõmbenumber on talvel jõulukuusk, meelitab Dobele lumememmedega.

Linn, mille vallutavad lumememmed ta Berga, Janis Bergsi ja Anatolijs Kirillovsi sulest. Lisaks neile neljale on Janis Kukša sõnul kümne aastaga kaasa löönud muljetavaldav osa Läti juhtivatest skulptoritest.

Agnese Rudzite-Kirillova on hinnatud ka jääskulptuurite tegijana, kes on võistlustelt nii Venemaal kui Hiinas hulga kõrgeid auhindu kaasa toonud. Suvel töötab naine liivaga ning on kõva käsi liivaskulptuuride loomises.

Verni Leivak toimetaja

D

obele linn on üle Läti kuulus oma sireliaia ja keskaegse kindlusega, kuid juba kümnendat aastat meelitab ta huvilisi lumememmede ja -taatide sissetungiga.

Aastaid linna peaarhitektina töötanud praegune ehitusosakonna juht Janis Kukša räägib, et kümne aasta eest tuldi linnavalitsuses koos ettevõtjatega kokku, et ajurünnaku käigus mõelda, mis võiks saada linna tunnuseks. Eelkõige peeti silmas Ventspilsi linna, mis lõikas loorbereid tänu ideele «kududa» maailma pikim elusatest lilledest vaip. See pääses Guinnessi rekordite raamatusse. Leiti, ka Dobele vajab midagi originaalset ja ägedat.

Esineb lumememmede bänd Lumememmede autor Janis Kukša koos parafiinist ninaga.

Foto: verni leivak

Et linnas asub Euroopa suurimaid küünlavabrikuid Baltic Candles, arutati, et ehk annab parafiinist midagi suurejoonelist nuputada. Janisel aga sähvatas, et linnas valmistatakse ka vahtpolüstürooli ja see on kaugelt vaadates äärmiselt lumesarnane materjal.

«Panin ette, et teeme lumememmesid, ja nii kõik algaski,» ütleb idee autor.

Aastaid talvel linna ilmestanud lumememmed ja -taadid ongi valmistatud vahtpolüstüroolist ehk penoplastist. Ninadeks, silmadeks ja nööpideks kasutatakse küünlaid. Ühe lumememme kõrgus on umbes viis meetrit, kuid tänaval tunduvad nad palju väiksemad kui ruumis.

«Neid pole üldse raske teha,» avaldab Janis. «Keskele pannakse metallist selgroog ja selle ümber ehitatakse muu. Kohalike hulgas tekitas tohutut furoori, kui valmistasime samast ma-

Vt lähemalt dobele.lv.

Vt kaardil lk 2 nr 5 Soovitame külastada ka rahvusvahelist jääskulptuuride festivali Jelgavas.

Raketitabamus linnavalitsuse hoonesse

terjalist raketi, mis tabas justkui linnavalitsuse hoonet. Möll oli meeletu, ka meedias, seda võrreldi isegi 11. septembri New Yorgi terrorirünnakuga. Dobelet näidati ja meist räägiti absoluutselt kõigis meediakanalites!»

Tol aastal oli lumememmede teema lennundus. Raketi eeskujuks võeti Shuttle´i tagumine osa. Janisele meenub, millist vaeva tegelikult selle paigaldamisega nähti – taies kaalus ligi 600 kilo.

Keskmine lumememm nii palju ei kaalu, ainult 150 kilo. «Kuue mehega on võimalik see üles tõsta,» märgib Janis, «enamuse lumememme massist moodustab ju õhk – lausa 96 protsenti.»

Kümne aastaga 120 lumemeest Uus teema üritatakse välja mõelda igal aastal. Lisaks lennundusele on käsitletud jäähokit – hoki on Lätis teadupärast äärmiselt populaarne. Muidugi ilmusid välja ka litrit taga ajavad lumemehed.

Igal aastal leiab Dobele linnaruumis koha kümmekond uut figuuri. Mõistagi eksponeeritakse ka vanu. Kümne aastaga on valmis saanud 120 kuju.

Joonised, mille järgi skulptuure tehakse, pärinevad nii Janise kui ka teostavate kunstnike Agnese Rudzite-Kirillova, In-

«Tänavu tähistame lumeskulptuuride loomise kümnendat sünnipäeva ning näha saab lumememmede džässbändi Dobele,» ei tee Janis peatselt saabuvast saladust. Bändis hakkab nii-öelda musitseerima kaheksa valget muusikut, kellest üks on lauljanna.

«See saab olema üsna interaktiivne. Kui istud pianisti kõrvale, hakkab mängima muusika ja ning algab ka valgusshow.

Linn on selle kaunistamiseks eraldanud üsna suure eelarve, nii et ka ülejäänud linn saab ilusa jõulurüü,» lisab ta. «Kui lumi maas on, näeb Dobele tõesti välja nagu muinasjutulinn, kuid isegi kui lund pole, ei ütleks kaugelt vaadates, et lumememmed pole lumest tehtud.»

Kui täitus viis aastat linnakese lumememmedega täitumisest, oli neid vaatamiseks väljas koguni 60 ning need asusid üksteisest keskmiselt nelja-viie meetri kaugusel. Võib-olla sünnib tänavu isegi eksponeeritavate lumemeeste rekord.

Tegijate meeltes mõlgub ikkagi ka Guinnessi rekordite raamatusse kandideerimine, ehkki otseselt seda ülesannet pole seatud.

«See pole sugugi nii lihtne, et teed kolm vahtpolüstüroolist palli ja topid üksteise otsa. Iga pall on algupärane autoritöö. Autoritöid sellises kubatuuris, arvan, pole maailmas varem tehtud,» lubab Janis, kui talle konkreetne ülesanne antakse, Dobele kandidatuuri ülesseadmisega tegelema hakata.

N

agu Rakveres, on Dobeleski olnud linnaväljakut ehtiv jõulupuu pehmelt väljendudes diskussiooni allikas.

«Neli aastat tagasi tegin puu, mille vastu oli vähemalt 80 protsenti linlastest,» ei näi Janis Kukša seetõttu sugugi süümepiinu tundvat.

Kui ta oma loomingust vastaliste jõugule aru pidi andma, tõigi ta näiteks Rakvere kuused, mis on Janise omadest tunduvalt ekstravagantsemad.

«Esimesel korral tegin kuuse plastikust. Idee oli, et see oleks otsekui jääst. Nii see päikesepaistel või öösel lampide säras tunduski. Aga kui päikest polnud, nägi päris õudne välja. Furoori tekitas see tohutult,» on Janis õnnelik.

Tänavugi on just tema kuuse autor, nentides, et see meenutab kergelt Jelgava oma.

«Küünlajala moodi metallkonstruktsioonile asetame viiemeetrised metsast toodud kuused ning nõnda moodustub neist üks suur jõulukuusk,» selgitab ta. Kuuski on kokku 44 ja väljakut ehtiv taies 16-meetrine.

Fotod: Dobele linnavalitsus

Linnavalitsuse hoonesse lennutatud rakett tekitas üle Läti furoori.

Lätis on jäähoki ülipopp spordiala. Sellest ka keppidega memmed.

Nagu inimesi, on ka lumemehi väga erinevaid.

Üksik lumemees Dobelet läbival Berze jõel.

Siin valmistatakse penoplastist lumememmesid.

Kindlusevallist alla on tore kelgutada.

Mida teha talvel Dobeles

K Lätis palju poleemikat tekitanud Janis Kukša kuusk. Foto: Dobele linnavalitsus

ristina Štosa Dobele turismiinfokeskusest ütleb, et talvel võib kindlasti sisse astuda muuseumi ning käsitöömajja, kus viiakse aeg-ajalt läbi meistriklasse. Koos küpsetatakse piparkooke, valmistatakse kuuseehteid. Jõulude eel, kui süüdatakse tuled linnakuusel ning linna vallutavad lumememmed, avatakse keskväljakul jõuluturg.

Uusaastaball peetakse samuti väljakul. Balli mõõtu see vast välja ei anna, aga lõbusa rahvapeo küll – esinevad ansamblid, saab tantsida, süüa ja juua. Muidugi on avatud ka mitu matkarada – üks viib keskaegsesse linnusesse, teise nimi on «Lumememmede jälgedes».

Dobele asub Riiast 70 kilomeetri kaugusel.

Fot o: Dā v

iņš av Kļ is

Dobele ja kuused

Lumememmedest on kümne aastaga saanud Dobele talvesümbol.

14 || Puhkus lätis

postimees, 18. november 2019

| www.latvia.travel

Kui mobiiltelefone polnud «Seda nimetatakse tegelikult lehviku keeleks,» selgitab Rundale giid Elina Kuznetsova ning õpetab meilegi, kuidas võis rokokooajastu daam kõrges seltskonnas lehviku abil ja sõnu kasutamata vajalikke teateid edastada.

Enamik neist olid seotud armuseiklustega.

Suletud lehvik daami parema kõrva juures tähendab: «Ootan teid endale külla.»

Rundale loss ja lossiaed talviselt linnulennult.

Foto: LIAA

MULJETAVALDAV JA KORDUMATU. Lisaks püsiekspositsioonile saab Rundale lossis külastada ka põnevaid näitusi.

Rundale lossi ammendamatud aarded

K

ordame: Rundale loss on kogu Lätis täiesti erakordne ehitis, mis lausa rabab suure-

joonelisusega.

Tegemist on silmapaistvaima barokk- ja rokokoostiilis arhitektuurimälestisega, kus külastamiseks 43 ruumi ja kaks paraadsaali.

Lossiansambel ehitati aastail 1736–1740 Vene õukonnaarhitekti Frencesco Bartolomeo Rastrelli projekti järgi ning see oli mõeldud Kurzeme hertsogi Ernst Johann von Bironi suveresidentsiks.

Pange tähele – lihtsalt suveresidentsiks, sest hertsogil oli au olla Vene keisrinna Anna Joannovna soosik.

Gootikast juugendini Lisaks kööginäitusele on avatud lossi 14 saali läbiv tarbekunstinäitus, mis annab ammendava ülevaate tarbekunsti stiilidest läbi aja – alates 16. sajandi algusest 20. sajandi alguseni. «Gootikast juugendstiilini» – just nii näituse nimetus kõlab ning see on avatud juba 2012. aastast.

«Iga saal on pühendatud eri stiilile, mistõttu moodustub «muuseum muuseumis»,» muigab Elina, sest sama hästi võib näitust võtta kui terve tarbekunstimuuseumi väljapanekut.

Rundale lossis saab tellida ka kostümeeritud etteasteid: selleks tuleb eraldi soovi avaldada. Giidid Elina Kuznetsova ja Olafs Saloveiko (pildil) esitasid spetsiaalselt Puhkusele Lätis ajaloolise tantsu, mis mõistagi ka teiste lossikülastajate tähelepanu pälvis. Tants oli seekord menuett.

Foto: verni leivak

Jalutades läbi tohutu suure lossi näituse poole jõuab Elina mainida, et kuna Rundale püsiekspositsioon on vägagi põhjapanev ning rikkalik, ei jõuagi paljud külastajad nende näitusteni, sest energiavaru on otsa saanud ning tähelepanuvõime samuti. Mistõttu tasubki läbi astuda neil, kes lossis juba varem käinud, aga kes midagi uut näha ihkavad.

Gooti stiil, barokk, rokokoo, neoklassitsism, ampiir, biidermeier, eklektika, juugend... Igaühele erinevad toad ja tapeedid, erinevad nõud, mööbel, erinevad kunstiteosed ja riideesemed.

«Materjali näituseks koguti aastaid ning siin on nii uuemaid kui ka vanemaid asju,» peab Elina silmas soetamise aega. Peamiselt kasutati ekspositsiooni koostamiseks erinevaid oksjone.

Talvine idüll

Lossi interjöörid on vapustavad. Tuleb veel kord mainida, et see 138 ruumiga loss ehitati Peterburi Talvepalee loonud Bartolomeo Rastrelli projekti järgi.

Foto: Tomasz Wozniak

Oluline on meeles pidada, et Rundale loss on avatud iga päev.

Valgesse saali paigaldatakse jõuludeks suur ja kaunisti ehitud kuusk. «Kuid talvel on meil suvega võrreldes tunduvalt vähem rahvast, nii et kogu väljapanekuga on just talvel hea ja rahulik tutvuda,» kinnitab Elina. «Eriti meeldiv on siin õhtuti, kui väljas pimenema hakkab. Hoopis teistsugune atmosfäär!»

Näitustele pääsemiseks tuleb lunastada eraldi pilet.

Kui daam koputab närviliselt lehvikuga vastu sõrmust, saatjaks rahulolematu pilk, tähendab see: «Ootan endiselt kingitust, mida mulle lubasite teha.»

Toetades lehvikut lõua alla ning pöörates pilgu teatud suunas, tähendab see: «Ettevaatust, seal seisab mu mees!»

FotoD: verni leivak

toimetaja

Verni Leivak

Et end ajaloolises hoones ajastutruult tunda ning külastajatele muljet avaldada, võib ekskursiooni tellides paluda, et giid ilmuks teie ette ajaloolises õukonnadaami kostüümis. Elina Kuznetsova säärasel moel saabubki.

«Rokokoostiilis kostüüm pärineb 18. sajandist,» avaldab Elina, kes on selle endale täna selga pannud tänu Jaapani turistide soovile. «Selline viis külastajaid vastu võtta on muutunud meil üha populaarsemaks. Nüüdsest on iga sellise ekskursiooni kohustuslik element ühiste piltide ja selfide tegemine.»

Et Rundale lossi püsiväljapanekuga on kindlasti paljud lugejad hästi kursis, tutvustab ta meile täna uuemaid näitusi ning viib meid uhkete paraadsaalide asemel esmalt kööki. Avatud on näitus 18. sajandi köögist ja seal kasutatud esemetest. Hertsogi ja hertsoginna eluajal kasutati neid paraadsaali aluseid ruume samuti just sel otstarbel. On, mida vaadata. Millised nõud ja kulbid, kaa-

Poolavatud lehvik südame juures tähendab: «Tean või kahtlustan, et ma meeldin teile väga.»

lud, pliidid, potid ja pannid! Kui palju süüa on nendega tehtud.

«Tegelikult oli omaaegne köök poole suurem, söögisaalegi oli lausa kolm. Praegu asub poole endise köögi alal meie restoran, kus võimaluste piires ka ajastutruid roogi pakutakse,» selgitab Elina.

Kindlasti pakub paljudele huvi ka mõisaahjude väljapanek. Neid on ühte ruumi kogutud üle kogu Läti ning siin taas üles laotud.

Vt lähemalt rundale.net.

Vt kaardil lk 2 nr 6 Soovitame külastada ka Läti tavandimaja «Caunites» ning vaadata Bauska raekoja interaktiivset näitust «Bauska kaalud ja mõõtmisvahendid».

Kostümeeritud giidid

Lehvik on tõstetud suu juurde: «Ootan teid siiski oma buduaari. Ja ärge unustage lubatud kingitust kaasa võtta!»

postimees, 18. november 2019

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 15

IGAÜHELE MIDAGI. Mikelise puhkekeskuse külastatavus kasvas hotelli rajamisega hüppeliselt.

Puhkus vaikuses

K

Mikelises on ka väike vabaõhumuuseum.

Vt lähemalt mikelis.lv.

Vt kaardil lk 2 nr 7 Soovitame peatuda ka hotellis Jelgava või hotellis Rožmalas Bauska lähedal.

aks aastat tagasi, kui viimati Mikelise puhkekeskuses käisime, oli hotelli ehitamist alles alustatud. Nüüd on see valmis. Peremees Janis Strazdinš kinnitab, et keskuse ühe suvekuu käive on sama nagu vanasti terve aasta oma.

Talvel on muidugi kergem Mikelisse löögile pääseda, sest turistide liikumist on vähem, kuid ega vaatamist väärivat vähem ole. Endiselt on külaliste huviorbiidis juba kolhoosi Uzvara ajal, täpsemalt 1975. aastal rajatud väike vabaõhumuuseum.

Mõne sealse maja katus vajas vahetamist. «Kord põlvkonna vältel tuleb seda teha,» teatab Janis elutargalt. Kõik vabaõhumuuseumi hooned on siia toodud ligi 50 kilomeetri kauguselt. Alles see oli, kui siin olid Läti sajandaks sünnipäevaks valminud mängufilmi «Hingede tuisk» võtted.

Film on praegu ka Läti kinodes.

Maja, kus praegu restoran asub, ehitati 1984. aastal. Algul oli see mõeldud kolhoosi administratsiooni tööpaigaks. Toitlustamisega alustati juba üheksakümnendatel, kui siin suuri sünnipäevi ja pulmasid pidama hakati. Neid sündmusi saab siin tähistada tänini.

103 sõidu-, veo-, tuletõrjeautot, lisaks traktorid ja muu

tehnika on välja pandud angaaris puhkekeskuse kõrval, aga et kollektsioon täieneb pidevalt, alustatakse tuleval kevadel selle laiendustöid. Angaaris on, mida vaadata. Erinevate maade filmistuudiod ei laenuta asjata siit liikureid – suurel osal ajaloolistest masinatest on isegi praegu õigus tänaval liikuda.

Talvel on endiselt külastajate käsutuses jõeäärne saunamaja.

Kui külalised nõuavad, raiub hotelliteenija Normunds jäässe augu. Kusjuures vette ei tule Janise sõnul hüpata pärast, vaid enne leilivõtmist.

Tuleva aasta plaanis on rasvaselt kirjas, et valmis ehitatakse paadisadam. Sepikojas saab endale õnnemünte või midagi kasulikumat vermida ning isegi talvel on külastajate käsutuses lõkkeplats. Kui külma

Paar aastat tagasi kerkinud hotelli igasse tuppa pääseb otse õuest.

Usun, et eestlased leiavad meile talvelgi tee. Siin on erakordselt vaikne, asume ju suurtest teedest eemal ning nagu oleme uurinud, just need kaks asjaolu meie külastajatele enim meeldivad.»

Janis Strazdinš

peab, tuleb tänavu tiigile uisuplats – see pole veel kindel.

Et kaks aastat tagasi juulis avatud kahe korpusega hotell, kus pääseb igasse numbrituppa omaette, on erakordselt populaarne, kaalub Janis ka selle laiendamist. Hetkel on kasutuses 18 tuba, millest neli on peretuba.

«Ideid on, aga mõtleme veel, kui-

Fotod: Mikelise puhkekeskus

das laiendada,» nendib ta, «suvel on hotelli täituvus ju lausa 85 protsenti. Et me ei asu Riias, on see number ikka väga hea. Usun, et eestlased leiavad meile talvelgi tee. Siin on erakordselt vaikne, asume ju suurtest teedest eemal, ning nagu oleme uurinud, just need kaks asjaolu meie külastajatele enim meeldivad.»

Enam kui sada vana autot või muud liikurit asuvad tegelikult kõrval suures angaaris.

16 || Puhkus lätis

postimees, 18. november 2019

| www.latvia.travel

ELU MÕTE. Abielupaar võttis südameasjaks mahajäetud mõis kõigi säästude eest renoveerida.

Armastus esimesest silmapilgust

Spaa keldrikorrusel on Berkene mõisa viimane uuendus. Omanikud märgivad, et taotlesid ses osas toetust ka Euroopa fondidest, kuid eelnevalt pidid kõik ikkagi ise kinni maksma..

«Tahtsime, et oleks isegi parem kui Riias!»

K Pilk restorani Rezidence interjööri.

es Rundale lossi külastamise on ette võtnud, võib tunda, et lisaks vaimutoidule on ka keha vaja kinnitada. Uus restoran Rezidence asub lossi lähedal.

Kristina Lazdina ja Andis Sloveitis on juba 15 aastat koos elanud paar. Nagu restorani MO pidajad Liepajas, tulid nad Rundale lossi külje alla Riiast. Kui nad saatuse tahtel maja omaniku Guntis Celmsiga kohtusid, sai selgeks, et mees plaanib restorani, kuid paraku puudub tal selleks kogemus. Seda oli aga ette näidata Kristinal, kes oli 11 aastat olnud ettekandja Riias, ning Andisel, kes oli kogu senise elu pealinnas baarmenileiba teeninud.

Kohal, kus praegu toretseb restoran, oli varem käestlastud hoone. Veel aasta tagasi mais meenutas see õuduste lossi.

Kristina Lazdina ja Andis Sloveitis.

Foto: verni leivak

Ei taha pakkuda karbonaadi, vaid midagi moodsamat.

Kristina Lazdina

«See oli kortermaja,» ütleb Kristina, «omanik ostis selle juba seitsme aasta eest, aga oli siiani mõelnud, millega see ometi sisustada. Meie Andisega sisendasime talle, et restoranina on majal potentsiaali.» Nii see on: tuhandetel Rundale lossi külastajatel oli küll seni paar paika, kuhu sööma minna, kuid neid oli ilmselgelt vähe.

«Mõtlesime, et ei taha pakkuda tavalist karbonaadi, vaid midagi moodsamat. Et oleks isegi parem kui Riias,» muheleb Kristina, kelle sõnul on nad käed löönud kohaliku tooraine tarnijatega. Kohalik liha, kala, mesi, juust, vein – kõik see, mida on vähegi võimalik kätte saada.

Et paremini mõista, mis külastajatele mokkamööda, korraldavad nad rahvale degusteerimisi.

Uksed avati tänavu 29. juunil, ehkki renoveerimine polnud veel lõpetatud. Külastaja-

Söögikoha ees on ka parkimisplats.

te hulk ei anna häbenemiseks põhjust – suvel polnud noortel ühtki vaba päeva. Õnneks tulid appi vanavanemad, kes Kristina ja Aldise viieaastast tütart hoidsid, muidu pole midagi ka restoranitöödes kaasalöömise vastu.

Kristina soovitab külla tulijail proovida kindlasti mõnd suppi, aga ka burgerit, mis kokal eriti õnnestub. Kui kõht täis, võiks nautida mõne kohaliku kunstniku näitust, sest seintel on alati maale või graafikat.

postimees, 18. november 2019

Puhkus lätis || 17

www.latvia.travel |

ju vee ääres olnud ning lapsed suviti päevade viisi vees ligunemisega harjunud.

Verni Leivak

Masendav puukperekond

Berkene mõisa alguseks loetakse 1462. aastat, kuid kui võtta vaatluse alla 19. sajandi lõpp, siis ega siin võrreldes tolle kauge ajaga suurt muutunud olegi. Sama tee, sama peahoone.

1920. aasta agraarreformi käigus jagati mõisamaad väikesteks tükkideks ning kolhooside ajastul sai kohanimigi Zirkalneks muudetud.

Oli aasta 2004, mil Melgalvised märkasid ajalehes kuulutust, et Berkene mõis ootab uut omanikku ning nad mäletavad täpselt: see oli 21. mail, kui nad esimest korda siia sõitsid. «See oli armastus esimesest silmapilgust,» sõnab perenaine Ilze.

Juba ammu olid nad abikaasaga arutanud, et tahaks maale kolida, et koos väärikalt vananeda.

Aldis oli Riias selleks ajaks kümme aastat kinnisvaraäriga tegelnud ning tallegi meeldis idee. Kunagise Läti suurima kinnisvarafirma Latio müügijuhi ja suurte Riia kesklinna elumajade ehitamise projektijuhina teadis ta, millega riskib.

Põhiline valikuprintsiip oli, et koht poleks Riiast väga kaugel ja kaugus jääks tunnise autosõidu piiresse. Teiseks oli tähtis, et tee oleks asfalteeritud ning kolmas põhimõte, et mõisakoht poleks liiga suur. Aldise hinnangul on tuhat ruutmeetrit täpselt paras, et hooldamise ja ülalpidamisega iga päev koos abilisega toime tulla.

Neljandaks sümpatiseeris paarile, et mõisal on tiik. Jurmalas, kus Melgalvised kolme lapsega varem elasid, olid nad

Fotod: Rezidence

Kohv on Rezidence´is võrratu.

Ilze Melgalve ja Aldis Melgalvis. Foto: verni leivak

Berkene mõis jõulumeeleolus.

Fotod: Berkene mõis, LIAA, Ilze Melgalve

Kogu varandus Berkenesse Melgalvised otsustasid, et suuresti akendeta maja tuleb kiiresti hävingust päästa. Oli suur õnn, et just Ventspilsi lossi restaureerimise lõpetanud teenekal arhitektil tekkis tööpaus ja ta sai Berkenes oma tublide tööliste brigaadiga sõna ja teoga kasuks olla.

Kõik suved möödusid Berkenes. Mereäärne maja kärarikkas Jurmalas anti suvel kolmeks kuuks üürile. Neli aastat pärast koha ostmist oli elumaja valmis. Toona polnud paaril plaani siin kunagi külalisi vastu võtta. Nemad olid ise siin mõelnud vanemaks saada.

Ideele avada majutusasutus tulid külalistest peretuttavad.

2016. aastal müüs Algis koos kaasettevõtjatega oma kinnisvarafirma ning paigutas enda sõnul kogu saadud raha Berkene mõisa. Sama teed läks Jurmala maja ja kahekorruselise Riia kesklinna korteri müügist laekunud raha.

Vaatepilt, mis avanes uutele omanikele nullindate keskel.

Tütarlaste tööõpetuse haridusega Ilze õppis lisaks sisekujundust ning need teadmised on nüüd kuhjaga kasuks tulnud.

Armumine mägedes Ilze ja Algis tutvusid 30 aastat tagasi. «Teate, Vladimir Võssotskil on laul mägedes armumisest ning täpselt nii meiega juhtuski,» avaldab Ilze. Nimelt sattusid nad Pamiiri reisil ühte reisigruppi.

«Algis räägib, et tundis minus kohe oma tulevase naise

ära. Mina seda küll kohe ei taibanud, võib-olla olin lihtsalt liiga noor,» naerab ta. Pulmadeni kulus viis aastat ning tuleval aastal peab paar siinsamas hõbepulmi.

Kas kõigile pidulistele ruumi jagub, on veel küsimus, sest Algisel on esimesest abielust täiskasvanud tütar, kel omakorda poeg ja kaks tütart. Et Algisel ja Ilzel on pärast Ilze õe surma lisaks oma kolmele lapsele üles kasvatatud ka õe kolm last, on rahvast palju. Kokku ongi lepitud, et neli korda aas-

tas on hotell suletud. Paasapühadel, uusaastal, jõuludel ja jaanipäeval on kogu kompleks perekonna päralt.

«Vahel on meilt küsitud, mida teie lapsed Berkene mõisa taastamisest arvavad. Oleme alati öelnud, et küll tuleb päev, mil meie, teie vanemad, hakkamegi siin elama,» räägib naine. «Nüüd ongi see aeg käes ja mul on hea meel, et kõik nii loomulikult läks. Mul on hea meel, et me kunagi ei sundinud neid siin tööd rügama, kui nad ei tahtnud.»

Pidev ehitustegevus ja selle kõige keskel olemine on siiski lastele mõjunud. Vanem poeg tudeerib Hollandis arhitektuuri, teine poeg lõpetab gümnaasiumi, kuid temagi on juba arhitektiks saamise pähe võtnud, tütar on otsustanud disaineriks õppida.

Kasumi teenimiseks kulub kaks põlvkonda Paar tuhat inimest aastas – nii palju rahvast käib läbi väikesest Berkene mõisa hotellist. Kuigi lapsed on vahel küsinud, kui palju see sisse on toonud, jäävad vanemad vastuse võlgu. Arvestades, kui palju raha on mõisa renoveerimisse pandud, möödub ilmselt kaks põlvkonda, enne kui majutamine kasumit toodab. Ööpäevas tuleb välja käia ikka sama summa, tule sa Berkenesse suvel või talvel. Allahindlust saavad kindlasti kõik, kes juba teist korda seal ööbivad.

Väike kahene tuba hommikusöögiga maksab 90 eurot, suur tuba, mis sobib hästi noorpaaridele, 130 eurot ning neljakohaline peretuba 150 eurot.

Jaanuaris saab tellida ka spaapaketti – kaks inimest kaks tundi spaas maksab 90 eurot.

Mainida tuleb, et ühtki teist külastajat sel ajal spaas ei mõnule.

Booking.com-i reiting 9,8 räägib enda eest.

GORS kutsub

«L

atgale saatkonnaks» kutsutav Rezekne kontserdimaja GORS meelitab talvel mitme huvitava õhtu veetmise võimalustega.

Näiteks on 26. detsembril võimalik külastada maailma ühe enim turneedel viibiva balletikompanii Moskva Linnaballett (Moscow City Ballet) etendust «Uinuv kaunitar».

Kaks päeva hiljem, 28. detsembril astub siin aga üles maailmakuulus vokaalansambel The Queen´s Six Inglismaalt. Ansambel tegutseb peaasjalikult Windsori lossis ning teda on iseloomustatud kui kõrgeimate muusikaliste standardite aus sees hoidjat, kes esineb tihti nii kuningliku perekonna eraviisilistel kui ka riikliku tähtsusega üritustel. Meenutagem või mullust prints Harry ja Megan Markle'i naitumist.

GORSis saab kuulata nende jõulukava «Christmas With The Queen´s Six», millesse kuuluvad hardad laulud «Silent Night», «Winter Wonderland», «Let It Snow», «Jingle Bells», «Last Christmas» ja paljud teised.

«Gors» tähendab latgali keeles «hinge».

The Queen´s Six.

Foto: Latgale regiooni turismiassotsiatsioon Ezerzeme

Huvipakkuvaid kontserte toimub siin pidevalt.

Fotod: GORS

Vt lähemalt latgalesgors.lv.

Vt kaardil lk 2 nr 9 Soovitame nautida talve ka Põhja-Latgales Vikalas, Balvis ja Karsavas ning külastada jõuluturgusid Rezeknes, Preilis ja Daugavpilsis.

Neli valikuprintsiipi

Vt lähemalt berkenesmuiza.lv.

Vt kaardil lk 2 nr 8 Soovitame külastada ka Mazmežotne mõisa ja Bauska ujulat.

I

lze Melgalve ja Aldis Melgalvis on abielupaar, kes pärast pikki aastaid Riias ja Jurmalas otsustasid aja maha võtta, lagunevasse Berkene mõisa nii oma elupaiga, hotelli kui ka spaa luua ning sinna jäädagi.

Muidugi mõistis paar kiiresti, kui palju tööd ja aega kohaliku tähtsusega arhitektuurimälestiste nimekirja kuuluva mõisa taastamiseks kulub. Maad on kokku 17 hektarit, sellest üheksa hektarit metsa, kus igasugused raietööd on keelatud, kilomeeter jõeäärset maad. Välja tuli selle kõige eest käia 30 000 latti, mis teeb umbes 50 000 eurot.

Ometi selgus, et lagunenud majas olid elanikud sees. See oli üks Valgevenest pärit perekond, kes elas seal täiesti mitteametlikult ega kasutanud viimased kolm aastat elektritki. Kütteks oli pere kasutanud maast lahti kangutatud vanu põrandalaudu ja uksi – need olid paigas vaid kahes toas, kus asotsiaalsusele kalduv seltskond pesitses. Perel oli asulas väike korter olemas, ja nad eelistasid mõisas elada ainult sellepärast, et seal ei pidanud kütte eest maksma. Õnneks sai pere oma päriskorterisse kihutatud.

Vt lähemalt Facebook.com/Restorans «Rezidence» Vt kaardil lk 2 nr 6 Soovitame külastada ka Zemgale piirkonna restorane Zoltners ja Parks.

toimetaja

18 || Puhkus lätis

postimees, 18. november 2019

| www.latvia.travel

UUENENUD EKSPOSITSIOON. Mark Rothko kunstikeskuses näeb meistri viit uut taiest.

Autoportreest värviväljadeni Verni Leivak toimetaja

D

Kunstikeskuses on kaks korrust näitusesaale ning näitused vahetuvad piisavalt tihti, et te üht ja sama väljapanekut mitu korda vaatama ei peaks. Fotod: Mark Rothko kunstikeskus, Valdis Skudre

Autoportree, 1936. Avaldame pildi Mark Rothko kunstikeskuse loal.

did igast Rothko eluperioodist.

Seega on esindatud ka kõik stiilid, mida meister on viljelenud.

On päris huvitav jälgida, kuidas tema looming on arenenud ja muutunud.

Loomingu esimesest perioodist on vaatajate ees 1936. aastal valminud autoportree – toona oli Rothko vaimustunud Rembrandtist. Järgnevad kaks 1946.

aastal valminud teost, mis on ehedad näited ta meeli vallanud sürrealismist. Näha saab ka taiest eksperimenteerimisajajärgust, mil kunstnik leidis, et just pintsli ja lõuendi abil saab tundeid väljendada. Näituse lõpetab viimane, 1960. aastatesse jäänud periood, mil kunstnikku huvitasid lihtsad mitmekihilised värvipinnad ning eksistentsiaalsemad teemad.

«Need viis taiest toodi meile Viinist, kus toimus suur Rothko retrospektiiv ja kus polnud välja pandud ainult lastelt annetatud, vaid ka maailma suurimatest kunstimuuseumidest hangitud teosed,» avaldab kuraator Tatjana Černova.

Tuleval aastal on Rohtko keskuses oodata olulist näitusehooaega veebruaris (Rumeenia kunstnikud, keraamik Delia Maxim ja juveelikunstnik Marc Renad Belgiast) ja märtsis-aprillis, kui toimub kolmas rahvusvahelise keraamikabien-

Vt lähemalt brivdabasmuzejs.lv.

Vt kaardil lk 2 nr 10 Soovitame külastada Lido puhkekeskust uisutamiseks ja Uzvara parki murdmaasuusatamiseks.

augavpilsi uhkus Ma rk Rothko kunstikeskus ei vaja enam ilmselt tutvustamist, kuid tuletame igaks juhuks meelde, et Rothko puhul on tegu selles linnas sündinud juudi päritolu abstraktse ekspressionistiga, kes emigreerus ja lahkus meie seast 1970. aastal. Keskus rajati kuue aasta eest Daugavpilsi kindluse arsenalihoonesse.

Ruumikas keskuses on palju näitusesaale. Kunstikeskuse kuraator Tatjana Černova viib meid esmalt põnevale väljapanekule, kus üksteise kõrval saalides esitlevad töid kunstnikud üle kogu maailma. Aga ainult need, keda Mark Rothko eneseväljendusviis on nakatanud, kellele ta eeskuju ja iidol on. Muidugi on neis Rothko käekiri, tema nähtamatu mõju täiesti tuntav. Käis ju mullu kümmekond kunstnikku siin töid tegemas ja inspiratsiooni kogumas.

Nüüd kõige tähtsamast.

Mark Rothko kunstikeskus on ainus paik Ida-Euroopas, kus selle kunstniku originaaltaieseid näha saab. Väljapanek uueneb iga kolme aasta tagant. Kui eelmisel originaalide näitusel olid esindatud abstraktsionisti kuus tööd, siis nüüd on kunstniku Ameerikas elavad lapsed annetanud keskusele ajutiselt viis taiest, mis jäävad sinna kolmeks aastaks.

Uued selles mõttes, et kunstikeskuse külastajad pole neid varasematel näitusel nautinud – kunstiteosed on seal läinud suvest saati ning esindatud on pil-

Daugavpilsi kindluse arsenalihoone.

Daugavpilsi kindlus

Praegu on vaatamiseks väljas moeguru Aleksandr Vassiljevi juugendstiilis rõivakogu.

naal. Novembris avati moekollektsionääri Aleksandr Vassiljevi näitus juugendstiilist.

Aastas külastab Mark Rothko kunstikeskust 100 000 inimest.

Külmunud inimese mulaaž operatsioonilaual.

19. sajandi alguses rajatud kindlus on unikaalne – üks viimaseid bastionitüüpi kindlusi üldse – ning seetõttu väga hästi säilinud. Külastajatele on see avatud aasta ringi ning kellelgi pole midagi selle vastu, kui huvilised kondavad selle territooriumil isegi öösel – ainsad väravad, mis ööseks suletakse, on Nikolai väravad. Ülejäänud kolm on avatud pidevalt, sest kindluse territooriumil asuvatesse hoonetesse on tekkinud aastatega üha rohkem hinda minev elukeskkond. Talvisel ajal on kindluse suurel territooriumil ringivaatamiseks kõige mõttekam tellida 45-minutiline ekskursioon.

Kõik need riistad on vaid inimese hüvanguks.

Fotod: verni leivak

Šokeeriv meditsiininäitus

D Skisofreeniat raviti happe abil tekitatud elektrilöögiga.

augavpilsi arstide muljetavaldav kogu on aluseks kahes saalis eksponeeritavale näitusele, mis avab arstiabi telgitaguseid. Peaasjalikult on tähelepanu all nõukogude aeg, kohati hüpatakse ajas aga sajandi võrra tagasi.

Sellist näitust Mark Rothko kunstikeskuse kõrval ei ootaks päris kindlasti. Nimelt panid vanad Daugavpilsi arstid ja ämmaemandad aastatega

kogunenud arstiriistad, instrumendid, rasestumisvastased vahendid ja muu kokku, et neid nüüd tänapäeva ilmarahvale näidata.

«See on erakollektsioon meditsiiniühingust, mis tegeleb inimeste valgustamisega,» peab ekskursioonijuht, endine medõde silmas rahva harimist. Kõige šokeerivamaks

tänapäeva inimestele on kindlasti abordiks ja proteesimiseks vajalik atribuutika, kuid kindlasti on põnev vaadata, millised olid läinud sajandi alguse ampullid või millised niinimetatud voorusevööd.

Günekoloogitool, happe abil töötav aparaat ajule elektrišoki tegemiseks, millega raviti depressiooni ja

skisofreeniat, autoklaavid, vanaaegsed hapnikupadjad, puurid, millega kolpa auk teha – ulatuslik väljapanek hõlmab rasestumisvastaseid vahendeid ja libesteid vaat et aegade algusest peale.

Ideaalne väljapanek, mida võiks kasutada ka rändnäitusena.

Talvisel ajal on see avatud ainult ettetellimisel ja gruppidele alates kümnest inimesest.

Helistage telefonil 3712 8872 898 kolm-neli päeva ette ja te tõesti ei kahetse.

20 || Puhkus lätis

postimees, 18. november 2019

| www.latvia.travel

USKUMATU KOGEMUS. Latgales tegutseb müstiline Laimavoti puhkekeskus.

Puhta armastuseenergia keskus, mille keskel asub kosmoselaev Verni Leivak toimetaja

Vt lähemalt www.laimavoti.lv/en/par-mums/ Vt kaardil lk 2 nr 11 Soovitame külastada ka Sventesi mõisa ja puhkekompleksi Lejasmalas.

K

Erakordse akustikaga "kosmoselaev", kus viiakse läbi erinevaid ritiuaale.

Kaks majakest asuvad lausa järve peal. Kui vaja, raiutakse vees sulistamiseks jäässe aukki.

es nägi tänavu suvel kinodes linastunud õudusfilmi «Jaanipäev», sellele tuleb järgnev juba tuttav ette. Avarus, ruunimärgid laternail puuokstel, põnevad majakesed ja muidugi rituaalide läbiviimiseks loodud spetsiaalne kuppelkoda, kus isegi õrnad sosinad kuulda ja mida isekeskis kosmoselaevaks kutsutakse. Õudusega pole aga Carminsi järve ääres asuv puhkemajade kompleks Laimavoti kuidagi seotud. Metsade vahele rajatud kompleksi on aga tõesti raske leida.

«Saadame kindlatele tulijatele alati eraldi täpsed koordinaadid,» avaldab puhkekeskuse järelvaataja Jelizaveta ŠatrovskaNeimane, «ja kõik on meid alati üles leidnud. Esiteks meelitavad külalisi siia imeilus loodus, vaikus ja rahu.»

Saab rahus lõõgastuda Tulijate käsutuses on kolm külalistemaja – maja järve ääres, hoone, kus asub ka spaa ja niinimetatud suur maja. Kui tulijaid on väga palju, saab lisaks ööbida kahes majakeses, mis on ehitatud otse järve ning hulbivad kergelt lainetel. Neis ei hakka tänu küttesüsteemile külm isegi talvel. Metsa vahel on näha miniatuurseid majakesi, laste mängupaiku.

Talvel saab kalarikkal järvel edukalt kalastada, mida rõhutab teine järelvaataja Janis Neimanis kõigepealt. Saab ka uisutada ning kui jää tekib järvele enne lume tulekut, saab läbi jää vee-elanike elu jälgida. Kohapeal saab rentida uiske suurustes 38–44.

Muidugimõista on metsa vahel murdmaasuusarada. Laisad suusklejad võivad end ATV-ga järvejääl vedada lasta, kuid järveäärsel matkarajal on talvel tore jalutada, saab suurepärases ja avaras saunas käia ning massaaži nautida. «Meil käib siin 25 kilomeetri kauguselt Kraslavast üks väga meeldiv ja heasüdamlik naine, kes massaaži teeb,» täpsustab Jelizaveta.

Ei kahetse aastatagust otsust Jelizaveta ja Janis on ka eraelus koos – nad on abielupaar. Siia jä-

Ravimtaimed ja ravimteed on Laimavotis au sees.

Hommikuidüll puhkekeskuses.

Fotod: Laimavoti puhkekeskus

relvaatajateks sattusid nad üsna juhuslikult. Nimelt on Laimavoti omanikud Guntars ja Sandra, kellel ärid ja tööd Riias, nende peresõbrad. Nad tunnistasid Jelizavetale-Janisele, et on kaua otsinud kedagi, kes aasta läbi Laimavoti keskuses elada, töötada ja olla tahab. Keskustest on see ju nii kaugel.

Aasta puhkekeskuse järelvaatajatena ongi neil nüüd täis saanud. See ei sega paaril muid töid teha – tänapäeval on ju kaugtööd, kus füüsiline kohalolu pole tähtis. Nii on Jelizaveta puhkekeskusest vabal ajal kunstnik ning viib ellu erinevaid kunstiprojekte, näiteks kaasaegse kunsti näitusi Riias. Janis töötas 12 aastat Läti sõjamuuseumis ajaloolasena ning et töökoht eeldas keldris istumist, sai tal sellest lõpuks siiber.

«Ma ei näinud päevavalgust.

Kui tekkis võimalus siia tulla, võtsime sellest kinni,» selgitab Janis.

rikutaks,» avaldab Jelizaveta.

«Omanik Guntars pöörab erilist tähelepanu keskuse positiivsele ja puhtale armastuse energiale ning selle hoidmisele. See energia teeb inimesedki kiiresti sõpradeks ilma suurte pidude ja läbudeta, soodustab loodusega kontakti. Jah, on külastajaid, kes tahavad sauna minna väikese õllega, aga meile on tihti tunnistatud, et õlut ei tahtnudki. Et niigi oli hea olla.»

Nagu jookide, nii on ka toiduga. Võib ise kaasa võtta või sööki tellida – viimasel juhul valmistavad seda järelvaatajad ise. Igas majas on kõik söögitegemise võimalused olemas.

Kosmoselaev Nagu ennist öeldud, saab keskuses läbi viia erinevaid rituaale.

Selleks on püstitatud hoone, mida kosmoselaevaks kutsutakse.

«Viime siin läbi näiteks heliga ravitsemise rituaale, kasutades gonge ja muid instrumente. Nagu näete, on maas madratsid ja padjad, mis muudavad õhkkonna mõnusaks ja koduseks. Mõistagi on kosmoselaev enamasti kasutuses suvel, sest päeva jooksul läheb kuplialune õhtul peetavateks rituaalideks parajalt soojaks,» räägib Jelizaveta.

Idee see eriline hoone luua käisid välja omanikud ning juhuslikult leidsid nad Siguldast ka ehitaja, kes on taolisi kummalisi ehitisi, mille keskel isegi lõkkease, võimeline püstitama. Kui majja sisse astute, sosistage midagi vaikselt – pikkade meetrite kaugusel hoone teises otsas olev inimene kuuleb teid nii, nagu sosistaksite talle kõrva. Kindlasti pole te kunagi viibinud hoones, kus valitseb nii eriline akustika nagu kosmoselaevas. Talvel aga viiakse rituaale läbi enamasti suures ehk peamajas.

«Omanik Guntars pöörab erilist tähelepanu keskuse positiivsele ja puhtale armastuse energiale ning selle hoidmisele.

See energia teeb inimesedki kiiresti sõpradeks ilma suurte pidude ja Palju metsloomi läbudeta, soodustab Keskus asub sügaval metsade loodusega kontakti.» vahel ning metsloomad on vägagi tavalised külalised. Eriti Jelizaveta rebased ja jänesed. Šatrovska-Neimane «Kord suvel tõusin hommi«Mõistsime, et see on võimalus pealinna hektilisest elustiilist loobuda ning elus midagi muuta,» lisab Jelizaveta. «Otsus siia tulla võttis küll kaua aega, kuid me ei kahetse. Keskus asub tõesti tsivilisatsioonist kaugel. Teeme ka majapidamistöid ning vaatame üldse, et siia loodud eriline atmosfäär kestaks, et seda ei

Sellised näevad välja suuremate puhkemajade eluruumid.

kul väga vara, läksin järve äärde ja nägin, kuidas hirv vesiroosi sõi ning hakkas minu peale otsekui haukuma: mis sa segad mind!» vahendab Jelizaveta tänavust elamust.

Meie Laimavotis viibimise ajal hämardus kiiresti. Muidugi ei osanud me arvata, kes ööpimedusest sellist imelikku haukumist meenutavat häälitsust tekitas. Aga eks ta mõni hirv oli.

Fotod: verni leivak

postimees, 18. november 2019

Puhkus lätis || 21

www.latvia.travel |

VEEL ÜKS VÕIMALUS. Looduse nautimiseks on ideaalne ka Baka veeturismi arengukeskus.

Vaikus, rahu, lumi ja linnud

Kes tahab kala püüda – ka selle korraldamisega saadakse keskuses hakkama.

Andrejs Jesko.

Foto: verni leivak

rejs. «Nõukogude ajal ehitati siia kalurikolhoosi karpkalade tarbeks tiike, mida oli vaja veega täita. Veel kümme aastat tagasi seisis siin lihtsalt mahajäetud maja. Kohalik omavalitsus otsustas, et nii see jääda ei saa – ehitame parem midagi kasulikku ja kaunist, mis aitaks turismi arendada.»

Pumbajaamale eelnenud aegadel oli kohalikel raske elu.

Lapsi tuli kooli paadiga viia, täpselt samamoodi paadiga käidi pühapäeval kirikus. Talvel oli abiks jää.

«Kui talv tuleb korralik ja jää järve katab, roogime kindlasti uisutamiseks platsi puhtaks,» lubab Andrejs. «Kui lund tuleb, tekitame ka suusarajad. Koos kogukonnaga võime korraldada ka kalalkäike – neid saab

Vt lähemalt baka.rezeknesnovads.lv.

Vt kaardil lk 2 nr 12 Soovitame külastada ka Eglukalnsi spordikeskust ja Klajumi hobuserantšot.

Puhkemaja sobib nii neile, kes tahavad kuulata, kuidas lumi sajab, aga ka neile, kes tahavad oma Fotod: Baka veeturismi arengukeskus. seltskonnaga pidu pidada.

B

aka veeturismi arenduskeskuse omanik on Rezekne maavalitsus. Peaasjalikult on tegemist mitme toaga minihotelliga, mis asub kisast ja kärast eemal ning mida täidavad veelindude häälitsused. Talvel teevad häält muidugi vaid need, kes siia on talvituma jäänud.

Juhataja Andrejs Jesko sõnul hindavad veepiirile ehitatud puhkemaja eriti linnuvaatlejad, kuid ka need, kes üle kõige jumaldavad vaikust ja rahu. Tõsi, vahel suviti renditakse ruume välja ka pulma- või muude pidude tähistamiseks, aga siis on keskus tervenisti välja üüritud ning muidu puhkajaid see ei sega.

Kaheksa aasta eest Läti suurima Lubana järve äärde rajatud veeturismi arendamise keskus vajas tänavu kerget rekonstrueerimist, võib-olla sellepärast ei ütlekski, et see juba nii vana on. «Puhkus Lätis» on seda külastanud juba aastate eest ning kulumise märke keskus praegu küll ei ilmuta.

«Varem asus siis hoopis pumbajaam,» mainib juhataja And-

teha nii tiikidele kui ka järvele ning kõik võimalused hiljem saagist roogi valmistada on meil samuti olemas. Kuid peaasi on siin lihtsalt puhata – olla looduse keskel. Lähim asustatud punkt asub kümne kilomeetri kaugusel.»

Suvel on aktiivseks puhkuseks muidugi tublisti rohkem võimalusi alates tenniseja korvpalliväljakust kuni kajakkide ja SUP-laudadega sõitmiseni. Samuti on mõeldud Euroopast saabuvatele kämperitele, kellele on loodud eraldi koht.

Nemad käivad siin ka talviti.

Kui kämperitelt küsitakse ööpäeva eest 15 eurot nii suvel kui ka talvel, siis ööbimine hotellitoas algab talvel 60 eurost. Mõnusaid tube on keskuses kolm, kuid siin asub ka konverentsisaal.

«Kui keegi arvab, et ega siin talvisel ajal linde jälgida ole võimalik – meil on selleks katusel lausa eraldi koht –, siis muidugi on kohal kõik, kes siin talvituvad. Luigepaari ja partide tegemisi võib praegugi ööpäeva läbi jälgida, kuid lähedal on ka kaks kotkapesa,» ütleb Andrejs, «alles sel nädalal nägin neid.»

22 || Puhkus lätis

postimees, 18. november 2019

| www.latvia.travel

TALVEPARADIIS. Siguldas leiab tegevust isegi siis, kui lund tuleb vähevõitu.

Vt lähemalt tourism.sigulda.lv Vt kaardil lk 2 nr 13 külastage ka Žagarkalnsi, Ozolkalnsi, Ramkalni, Baili, Reina ja Gaizinkalnsi seiklusparke.

Sigulda tõmbab puhkajaid ka talvel Verni Leivak toimetaja

V

eel on vara ennustada, kas talv tuleb lumerikas või -vaene, kuid Siguldas jagub tege-

vust igal juhul.

1986. aastal valminud Sigulda bobi- ja kelguraja esindaja Anita Rušina heidab spordikeskuse kuuenda korruse vaateplatvormilt, kuhu pääseb väikese tasu eest igaüks, pilgu kaugusse ja tõdeb, et muidugi meelitavad talispordihuvilisi kõikvõimalikud mäest laskumised ja suusarajad, mida Sigulda rohkesti pakub. Lisaks talikuurordile omane õhtune suhtlus pubis või baaris.

Just selline sinine polsterdatud jääsõiduk vutška ongi.

Siguldas saab mäest mitmel pool alla lasta.

Fotod: LIAA

Bobi- ja kelgurada pakub aga võimalust sõita eriti pehmete kelkudega, mida kutsutakse vutškadeks ning mis olla sportlaste tõeliste bobikelkude pehmem, mõni ütleb isegi, et naiste variant. Meestel pole paraku valikut, sest tõeliste bobikelkudega võivad sõita vaid sportlased.

Vutškad on huviliste käsutuses novembrist märtsini igal laupäeval ja pühapäeval kell 12–17 ning sõit maksab kümme eurot. Muidugi ei ole keegi aluses üksinda – peale mahub viis inimest. Mida rohkem rahvast, seda kiirem sõit. Lapsedki alates kuuendast eluaastast on vanemate seltsis odavama hinna eest rajale oodatud. Elamus kogu eluks on kindlustatud, sest vutška kogub jääl kiirust umbes 80 kilomeetrit tunnis.

Muidugi ootavad ka talvel külastamist kolm Sigulda kindlust ning üritusi korraldatakse kogu aeg.

Sigulda ordulinnusega võib ka talvel põhjalikult tutvuda.

Tänavu jaanuaris peeti ordulinnuses festivali «Sigulda talvised maitsed».

Fotod: Sigulda turismiarenduskeskus

Loovad õpitoad virgutavad meeli Valmista ise Sigulda kepp Kes ei teaks 200-aastase ajalooga Sigulda keppi! Algul tehti neid selleks, et abistada kõndimisel, kuid saja aasta eest hakkasid nad aina väiksemaks muutuma. Talupojad asusid neid meisterdama kui suveniire. Kui algul olid kepid kaetud puukoorega, siis suveniiridel võeti koor ära ning joonistati keppidele värvilised mustrid.

Ornamendid on erinevad.

Tihti kantakse kepile jumalannade Laima ja Mara märgid, tähtsal kohal on päikesemärk ning kaheksakand. Oksakohtadele joonistatakse kellegi (näiteks ahjualuse) nägu, et nii-öelda defektist efekt saaks.

«Väga palju ostetakse,» nendib Sigulda ajaloolises keskuses (Pils iela 16) asuvate õpitubade

üks korraldaja Antra Plavgo, kes tegeleb keppide meisterdamisega juba 30 aastat. «Mul olid lapsed väiksed, ma ei saanud neile lasteaiakohta ja hakkasingi kodus keppe tegema. Õppisin seda kunsti mehe vanemate käest.» Omasuguseid meistreid teab Antra kuut, ja kõik on omavahel ägedad konkurendid.

Kes ei taha keppi osta (kõige kallim maksab 30 eurot), võib naise juhendamisel selle ise valmistada.

Tundide viisi keedetud puurootsu tuleb kuivatada, siis «masseerida», jälle kuivatada ja erilise mehhanismi abil sangaks painutada. Väiksema kepi vormimiseks ja kuivatamiseks kulub paarist päevast nädalani, suurema puhul läheb kaks nädalat. Seejärel põletatakse peale ornamendid, kepp värvitakse ja lakitakse.

Meisterda ise ehe

Antra Plavgo.

Foto: Sigulda turismiarenduskeskus

Laura Geistarde-Šube juhatab perekod Straupestele kuuluva firma Baltu Rotas iidsete ehete valmistamise õpituba.

Firma tegutseb neljal suunal.

Esiteks etnograafilisel: ehteid tehakse hõbedast ja pronksist ning need meenutavad haruldasi arheoloogilisi leide alates 2. sajandist. Teise suuna puhul on tunda disainerite kätt – vanu ehteid kasutatakse inspiratsiooniallika-

Aega nõudvamate õpitubade läbimiseks tuleb enne kuupäev ja kellaaeg telefonitsi kokku leppida.

Nostalgiahõnguline nahkehistöö

Laura Geistarde-Šube.

Foto: Verni Leivak

tena. Kolmas suund tähistab modernset kunsti ja neljas firmadele valmistatavad ehteid. Õpitubades üritatakse juhinduda just esimesest suunast, et huvilised saaksid kogeda, mis tunne oli sajandite eest ehet valmistada. Kõige lihtsam on kohapeal endale suure pressiga kaelaehe vormida. Aega kulub mõnest minutist paari tunnini: istute vajalike instrumentidega varustatud laua taha ning asute juhendaja eestvõttel haamriga hõbedast, melhiorist või pronksist ruunimärkidega medaljoni või võtmehoidjat valmistama. Ent kui aega on rohkesti käes, läheb hõbedast pitsatsõrmuse tegemiseks. Selle hind koos õpetamise ja materjaliga on 60 eurot.

Marina Luse on spetsialiseerunud nahkehistööle. Tema looming meenutab väga meie ARSi kunagist toodangut: nahast passi- ja raamatukaaned, rahakotid, prillitoosid, võtmehoidjad ja nahast ehted tütarlastele.

«Ma ei ütleks, et nahast asjad oleksid ebapopulaarsed, aga lihtsalt moevoolud on muutunud,» ütleb Marina. Nahka soetatakse Leedust ja Poolast, aga ka Itaaliast. «Lätis enam sellist nahka saada pole, varem kasutati seanahka. Nüüd lähevad loosi veise- ja kitsenahk.»

Marina Luse.

Foto: Sigulda turismiarenduskeskus

Marina arvates on tähtsaim, et tema valmistatavaid esemeid ei pandaks iluasjadena riiulile, vaid kasutataks. Mida kõige enam ostetakse, ei oskagi ta välja tuua: inimesed ja maitsed on nii erinevad. Õpitoas õppimiseks tuleb siingi aeg reserveerida. Kõige lihtsam ja kiirem on valmistada järjehoidjat. Kui aega rohkem, võib teha käevõru. Lisaks saab kuumapressiga kiiresti vormida originaalseid nahkkattega külmkapimagneteid.

Vooli endale kena vaas

Elizabete Cana. Foto: Verni Leivak

Elizabete Cana on keraamik, kes lõpetas ülikooli tööstuse keraamik-tehnoloogina, kuid kellest ikkagi sai kunstnik. Kui varem töötas ta kodus ning müüs taieseid peamiselt laadal nii Lätis kui Eestis, siis läinud aasta juunist leiab ta Sigulda keskuse käsitöötubade kompleksist.

«Kõige rohkem teeme siin suveniire, kuid üha enam neid asju, mis endale meeldivad,» avaldab ta. «Väga tore on ka juhendada lapsi ja nende vanemaid. Mõni peab meie stuudios isegi sünnipäevi või neidude pidusid.»

Elizabete sõnul on lausa lust inimesi õpetada. Enamus tulijatest arvab ju esiotsa, et on käpardid, kes millegagi hakkama ei saa. Lahkudes omavalmistatud kena eset kaasa võttes on hoiak muutunud. «See annab mullegi energiat juurde,» ütleb proua lõbusalt naerdes.

Valmis tööd kuivavad ning lähevad põletusahju, mistõttu ühe päevaga enamasti taiesed valmis ei saa. Kui vaja, paneb Elizabete need posti – hoiule ei jää midagi. Tulekust tuleb siingi ette teatada ning korraga mahub tööd tegema kuni 30 inimest.

Vt lähemalt tourism.sigulda.lv/news/5248/ Vt kaardil lk 2 nr 13 Soovitame külastada ka kontserdisaali Cesises ja Aluksne kitsarööpmelist raudteed.

postimees, 18. november 2019

Puhkus lätis || 23

www.latvia.travel |

OH SEDA ÜLLATUST. Lõunanaabrite saunamuuseumis saab museaale ekspluateerida.

Foto: Teodors Karlsons

Teodors Karlsons omab lähedal turismitalusid, kus peab ka mesipuid.

Mesi on saadaval ühes saunas, kus on vaatamiseks väljas ka vanaaegsed küpsisevormid. Foto: Verni Leivak

O

Valmiermuiža ootab

V

almiera lähedal Valmiermuižas pruulitud õlut on Eestiski saada ning Valmiermuiža õlletehase kõrval asuv park on muutunud mitme toreda ürituse korralduskohaks.

Tehase avalike suhete juht Ieva Stipniece meenutab, et endiselt on kõik oodatud tehase lähedal asuvasse restorani õlledegusteerimistele ja tehasesse kahetunnisele ekskursioonile. Uudis on see, et tehas on avanud

Valmiera teatrimajas teisipäevast pühapäevani töötava kohviku, kus lisaks õllele kostitatakse tulijaid kohvi ja suure koogivalikuga.

Igal laupäeval ja pühapäeval kell 10–15 saab tehase restoranis nautida niinimetatud hilist hommikusööki, mis on iga kord erinevatele toorainetele pühendatud. Meie külas-

käigu ajal pakuti erinevaid roogi peedist.

Kuid Valmiermuiža on ka toredate ürituste korraldamiskoht. Lisaks sellele, et huvilisi ootab aasta ringi hobusetall ja hobused neid, keda seljas või saanis sõidutada, loodetakse siia juba detsembris kutsuda neid, kes pidulikult talvist pööripäeva tähistada soovivad.

Vt lähemalt valmiermuiza.lv Vt kaardil lk 2 nr 15 Soovitame külastada ka Vienkoči tulede ööd.

Osake saunamuuseumist keset talvist vaikelu.

n neid, kes sauna seal valitseva rõskuse ja väljakannatamatu palavuse tõttu vihkavad, ja neid, kes seda armastavad.

Lätlaste saunamuuseum tuleb mõnevõrra üllatusena.

Muuseumi loonud Teodors Karlsons külastas aastate eest Soomet, nägi seal midagi praeguse vabaõhu saunamuuseumi taolist ning otsustas nähtu kodumaal ellu viia.

«Esimese sauna panin oma maja juurde,» räägib muuseumi lähedal elav Teodors, kes peab seal turismitalusid. «Kui sõbrad küsisid, kas ma tahaksin, et inimesed bussitäite viisi mul saunatamas käiksid, leidsin, et pigem mitte. Et panen selle samal eesmärgil mujale üles ning soetan juurde teisigi.» Kohalikult omavalitsuselt rentis ta esiotsa soise maa ning nüüd on väike vabaõhumuuseum valmis.

«Kogu mu lapsepõlv koosnes saunas käimisest,» põhjen-

dab mees, miks talle suitsulõhnalised majakesed hingelähedased on. «Kõige rohkem ärritas mind lapsena, et mul ei lubatud leiliruumis ülemisele pingile istuda, öeldi kogu aeg, et kasva suureks. Olin õnnelik, kui mul lubati vana saunamehe selga pesta, sest siis tohtisin alumisel pingil täispikkuses püsti tõusta ja kuumust nautida. » Ajaga on Teodors ammu ülemisele pingile tõusnud ning kõrgeim temperatuur, mida ta vabatahtlikult talub, on 110 kraadi ja rekordaeg seitse minutit, kui samal ajal poole minuti vältel vett kerisele kallati.

«Mu naine istub alati all – kellele kuidas meeldib,» järeldab ta.

Saunamuuseum moodustub kuuest saunast, lisaks on Teodorsi lähedal asuval koduõuel neid veel. Muuseumi alale on need toodud Läti erinevatest osadest ning arhitektuurija kombeerinevused ajalooliste piirkondade vahel tulevad kenasti välja. Peremees oskab sellest köitvalt jutustada.

«Peame lihtsalt lugu traditsioonidest,» põhjendab Ieva, miks õlletehas korraldamise enda kanda on võtnud.

«Idee on teadagi selles, et valgus hakkab pimeduse üle võimust võtma.»

Vt lähemalt Facebook.com, Pirts muzejs Vt kaardil lk 2 nr 14 Soovitame külastada ka Sigulda uut spordikeskust ja Jonathani spaahotelli.

Sauna, mis siin enam mõelda!

Korraliku pööripäeva tähistamise juurde kuulub ka saanisõit.

Fotod: Valmiermuiža õlletehas

Teodors on välja uurinud, et vähemasti Põhja-Eesti ja Läti suitsusaunas käimise vahel on erinevusi tuvastatud.

«Meil lähevad esimesena sauna mehed ja alles siis naised. Eestis aga räägiti mulle, et teil läksid esimesena naised. Kui küsisin, miks nii, siis vastati, et kuidas teisiti. Alguses on ju väga kuum ja kuna naistel on palav, siis leili nad ei viska. Kui mehed lähevad, on kogu sauna jõud alles ja veel mitmekordne, sest keris on veelgi kuumem,» räägib Teodors. «Mul on tunne, et eestlastel on õigus. Sest kui meil mehed esimestena käivad, jääb naistele alles vaid niiskus ja veidike soojust.»

Nagu pealkirjas vihjatud, on kõik Teodorsi saunad külastamiseks avatud. Tuleb ainult oma tulekust ette teatada. On isegi tiigike, kus saab jääauku heita.

Muuseumi asub Murjani– Saulkrasti maantee serval ja on teelt hästi nähtav. Külastamine saunaskäiguta maksab kaks eurot.

Valmiermuiža pargis leiab üritus aset tänavu 21. detsembril kell 11, mil avatakse käsitöö- ja toidulaat. «Tavaliselt on meil vähemalt sada müüjat,» ütleb Ieva.

«Külastajaid ootame laadale nende oma taara ja kottidega, sest peame väga lugu rohelisest mõtteviisist. Sellist suhtumist ootame ka müüjatelt.»

Meeleolu loovad Läti populaarsed folkansamblid ja üritus kestab kella 15.

Ette rutates toome ära Valmiermuiža tehase tuleva aasta ürituste kalendri. Iga ürituse ajal peetakse ka talutoodete laata.

Kevadist pööripäeva tähistatakse 21. märtsil, folkfestivali Sviests 13. juunil, sügisest pööripäeva 19. septembril ja talvist 19. detsembril 2020.

K Hotell Plavas aia, mitte maantee poolt vaadatuna. Aias puurides elavad ka matsakad küülikud.

Tuleb tuttav ette? Restorani ja hotelli sissepääs.

Numbrituba on maitsekas ja mugav. Fotod: Plavas

indlasti on paljudele eestlastele tuttavad Ta llinn–R iia maantee ääres asuvad Plavase söögikoht ja hotell. Omanikel on praegu käsil hotelli juurdeehitus.

Et varsti pärast Ainažit teel kohatav Plavas eestlastele hästi tuttav on, annab tunnistust tõik, et isegi menüü on restoranis eestikeelne. Kuid varsti saab seal ka korralikult pidu panna.

Plavase hotelli ja restorani peavad kaks venda Lauris ja Janis, kes on eesmärgiks võtnud keskkonnasõbraliku elukeskkonna. «Usume, et keskkond mõjutab inimest ja inimene keskkonda ning oleme tähelepanu pöö-

Et varsti pärast Ainažit teel kohatav Plavas eestlastele hästi tuttav on, annab tunnistust tõik, et isegi menüü on restoranis eestikeelne. ranud pisimatelegi detailidele. Soovime külalistele pakkuda esteetilist naudingut,» ütlevad nad. Küülikud hotelliaias lisavad vürtsi.

Talvel lubavad nad pakkuda ka väga sõbralikke hindu, samuti korraldavad nad külmal aastaajal tihti brantše, millest antakse eelnevalt teada Facebooki-lehel, kus palutakse tulekust teada anda.

Detsembris avatakse uus saun ning samas asuv puhkemaja. «Oleme uhked, et kasutame seal keskkonnasõbralikke ja kõrge kvaliteediga materjale, samuti oleme suurt tähelepanu pööranud disainile,» märgivad vennad, lisades, et uus maja sobib väga hästi väiksemateks pidudeks. Seal on kaks eraldi suuremat ruumi, kaks duširuumi, saun, lounge, peoruum ning suur terrass, kus võimalik sulpsata õues asuvasse mullivanni.

Vt lähemalt Facebook.com/PLAVAS Vt kaardil lk 2 nr 16 Soovitame külastada ka Villa Santat ja Annas hotelli.

Hotell Plavas saab juurdeehituse