Puhkus Lätis 2018

Läheme Cena rappa aerusurfama. Lk 4 Kuulame Salaspilsis taimede juttu. Lk 8 Külastame iidset Araiši järvelinna. Lk 10 Martinš Barkans – Uurime Kuramaa liivlaste eluolu. Lk 18 meediamagnaadist Preilis tegutseb nukkude emand. Lk 22 veinitootjaks. Lk 20

11. MAI 2018

FotoD: LIAA

PUHKUS LÄTIS

TEEMALEHT

Riia õllepiirkond, loe lk 3

Lätis on 500 km liivaranda, loe lk 14-18

Riia loomaaed kutsub, lk 3

Cena rappa surfama, lk 4

2 || Puhkus lätis

postimees, 11. Mai 2018

Kuus päeva lõunanaabrite juures materjali kogumiseks on selleks korraks möödas. Lugusid, mida tänavuses erilehes PUHKUS LÄTIS avaldada, jäi ülegi, aga paraku seab maht piirid.

Vabaduse seitse teed Kolka neem vanal Liivimaal hullutab isegi linnulennult. Muide, Lätis on koguni 500 km puhast liivaranda!

Verni Leivak

U toimetaja

sun siiski, et heal paberil erilehte on mõnus suvistele Lätireisidele kaasa võtta. Sest na-

gu lätlased juba aastaid tunnistavad: eestlastel on Puhkus Lätis reisidel kaasas ja selle järgi nad elamusi otsivadki. Tänavuses erilehes avaldame otsimise hõlbustamiseks ka kaardi, nagu lugejad juba aastaid soovinud on (vt allpool).

Kui siirdute lähitulevikus Lätit avastama, on enam kui kindel, et lätlased teilt kaht küsimust küsivad.

Esiteks, kuidas tähistasi-

Foto: LIAA

te veebruaris Eesti sajandat sünnipäeva? Lätlastel endil ju suur tähistamine alles novembris. Eks ma siis rääkisingi, kuidas tuhanded inimesed kodanikualgatuse vormis Lätti alkoholipoodidesse kõrgete aktsiiside vastu protestioste sooritama sõitsid. Mõned lätlased olid sellest juba kuulnud, teised ei jõudnud ära imestada. Rääkisin veel, et enamik inimesi istus 24. veebruaril kodus ja vaa-

tas telekat. Kuidas presidendi vastuvõtule kutsutud härrad ja prouad muuseumis püstijalu lühikest ja kallist õudusfilmi vaatasid, kuidas mõni kohapeal olnutest minestas ja lapsed kodudes nutsid.

Teiseks küsivad lätlased, et kuidas ikkagi selle e-riigiga lood on, kasutades e-riigist rääkides esmakordselt mõttelis-iroonilisi jutumärke. Sellele küsimusele ei peagi pikalt vastama, lätla-

sed on meie turundusmuinasjutu ise läbi hammustanud.

Võtkem nüüd korraks allpool avaldatud kaart ette. Te näete, et lätlased on sinna märkinud seitse vabaduse teed, millega üritatakse isegi eestlaste suviseid reise oma riiki tähtpäevale kohaselt mõtestada.

Liivi tee (4) kutsub väisama maalilist rannikut ning külastama paiku, kus liivlased juba 10. sajandist elanud ning kus muu-

Loe täpsemalt Läti vabaduse seitsmest teest: www.celotajs.lv!

Vabaduse tee • 1 number kaardil

1 2 3

Aerusurf Cena rabas Kapellerite maja Salduses Skrunda mõis

Liivi tee • 4 lehekülje number

4

4 4 7

Daugava tee • 2 4 5 6 7 8 9

Mark Rothko kunstikeskus Daugavpilsi kindlus Šmakovka muuseum Livani klaasitehas Salaspilsi botaanikaaed Daugavpilsi laskemoonatehas

22

10 10 11 12 12 12

23

19

26 24

16

4

5

25 28

1

27 1

1

3

15

21

31 30 29

2

16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27

13 11 14

6

12

20 17

number kaardil

3

18

6 6 6 7 8 8

Balti tee • 3 Araiši arheoloogiline 10 muuseumpark 11 Adzelvieši kanepitalu 12 Zvartesi kalju 13 Puunukkudega labürindid 14 Väike Ansis 15 Ungurmuiža

hulgas asuvad Läti vanimad majakad, näiteks Oviši oma, millest meiegi kirjutame. Mõistetavatel soomeugrilistel põhjusel leiab neljanda teega seotut tänasest lehest eriti rohkesti.

Jakobi tee (5) sai oma nime hertsog Jakobi järgi, kes 17. sajandil valitses suurt osa Kurzemest ja Zemgalest, arendas hoogsalt kaubandust ning tänu kellele olid Lätil isegi Tobagos ja Gambias kolooniad.

Daugava tee (2) on saanud oma nime Läti suurima jõe järgi ning ühendab Riiat Latgale linna Kraslavaga.

Balti tee (3) meenutab aastat 1989, mil kolme Balti riigi inimesed käed ühendasid ja nõndaviisi ketti moodustades Molotov-Ribbentropi pakti vastu meelt avaldasid. Lätis oli kett 600 km pikk.

Valguse tee (6) on pühendatud Aluksne ümbruskonnale, sest just siin tõlkis 17. sajandil pastor Ernst Glück Piibli läti keelde. Aluksnesse loodi ka Vidzeme piirkonna esimene lätikeelne kool.

Mara tee (7) tähistab, et 13. sajandil pühendas rooma katoliku kirik Liivimaa Neitsi Maarjale, nimetades selle Mara maaks ning Rezekne linnast leiab isegi Mara kuju.

Vabaduse tee (1) kulgeb Riiast Grobinasse ning on otseselt seotud Läti omariikluse saavutamisega 1918. aastal. Algab see tee aga täpselt rahvusteatrist Riias, sest just seal kuulutati riik vabaks ja sõltumatuks.

Nii leiabki iga artikli lõpust – lisaks viitele täpsemale ja põhjalikumale teabele – numbri käsitletava objekti asukohast kaardil.

Puhkust tasub aga Lätis igal juhul veeta ning mida aasta edasi, seda rohkem eestlasi Lätit külastab. Kui veel mõne aasta eest räägiti 100 000 eestlasest, siis arvata võib, et tänavu tuleb 150 000 täis ning üha enam meie rahvuskaaslasi huvitub lisaks ehitus- ja alkoholipoodidele, tanklatele ja kõigele muule odavale ka kultuurist, mida Lätil ohtrasti pakkuda on. Eriti riigi sajanda sünnipäeva aastal.

10 32

2

5

8

6

7

7

33

3

7 9

4 5 6

35

2

13 13 14 14 14 14 16 16 17 17 18 18

Jakobi tee • 5 28 29 30 31

34

Ainaži merekooli muuseum Jurkalne aarded Oviši majakas Ainaži muul Saulkrasti Liepupe mõis Irbene raadioteleskoobid Ventspils Uši turismitalu Engure järve looduspark Liivlased Mazirbes Dzintari kontserdisaal

lehekülje number

Kandava ja tammetõrud Sabile viinamarjamägi Abava jõe kosk Martinš Barkansi veinid

18 19 19 20

Valguse tee • 6 32 Portselanitehas

20

Mara tee • 7 Projekti Puhkus Lätis algatajad ja rahastajad:

33 Preili nukumuuseum 34 Luznava mõis 35 Aglona basiilika

Teemalehe toimetaja: Verni Leivak, verni.leivak@hotmail.com / Projektijuht: Svetlana Perijainen, svetlana.perijainen@postimees.ee, tel 666 2173 / Keeletoimetaja: Triin Ploom-Niitra / Küljendaja: Tiit Sermann / Väljaandja: AS Eesti Meedia, Maakri 23a, Tallinn

22 22 23

Puhkus lätis || 3

Direktor Ingmars Lidakat tunneb tänu telesaadetele iga lätlane.

Foto: verni leivak

Vt lähemalt www.rigazoo.lv!

postimees, 11. Mai 2018

LOOMADELE KÜLLA. Kui lätlased tulevad Tallinna loomaaeda elevante vaatama, siis eestlasi leiab Riia loomaaias kaelkirjakute ja sipelgakarude juurest.

Riia loomaaed, eestlaste lemmik

Fotod: verni leivak

ole aastaaega, mil Riia loomaaias eesti keelt ei kuuleks. Nagu kinnitab taas loomaaia direktoriks saanud Läti televisiooni legendaarne loomasaadete juht ja endine parlamendiliige Ingmars Lidaka, on eestlased väljastpoolt Lätit tulijate seas kindlal esikohal. Kuigi territoorium on Tallinna looma-

Poeedi kaisus Riias öömaja otsides soovitame soojalt uut ja suurt kesklinnahotelli Grand Poet. Kui tavaliselt käib hotellidele tärnide omistamise pärast võitlus, siis Grand Poet soovis saada nelja, aga anti hoopis viis.

Asja eest.

Vt lähemalt www. grandpoetriga.lv!

Viietärnivoodi.

Brantš on mõnus ja popp

Pühapäevane brantš ehk Rootsi laua stiilis lõunasöök on Riias nii popp, et tihti tuleb kohad eelnevalt reserveerida.

Riia sadamas paiknev Aqua Luna pole erandiks – sealt tasub kindlasti läbi astuda ning süüa nii palju, kui makku mahub. Suveõhtuti nädalavahetustel toimuvad aga restorani vabaõhuterrassil 30+ diskoõhtud, mida peaks ilmtingimata väisama. Noortele keelatud!

koos elama sebrad, antiloobid ja kaelkirjakud. Ütleme, et meie lugupeetud kaelkirjakutel seal juba igav ei hakka,» muheleb ta. «Järve äärde tuleb ka ahvide saar ning uus elupaik Aafrika okassigadele.»

Direktor nendib, et talle meeldiks, kui külastajad tuleksid tegelikult juba mais, sest sel ajal pole loomad inimestest ja palavast ilmast väsida jõudnud. Ning muidugi võib tulla ka talvel, sest veebruari nädalavahetustel, kui pilet maksab tavalise 7 euro asemel 2 eurot ja 50 senti, peetakse loomaaias troopikakuud.

Surikaatidel on nüüd uus elupaik.

Foto: Elina Gulbe

Riias avati õllepiirkond

Brantšile!

Valmiermuiža õllepruulijad, kes meilgi vaatamata megahinnatõusule kanda on kinnitanud, tulevad välja aina uute ideedega. Nii moodustasid nad mitme pubiga koostöös Riia kesklinna lähedal õllepiirkonna.

Kes astub esmalt sisse Valmiermuiža kõrtsi (Aristida Briana tänav 9), siis küll talle ülejäänud viie pubi või baari asukoht kah kätte näidatakse. Kõigis neis pakutakse käsitöö- või mittekäsitööõlut, aga ka suupärast õllekõrvast – võta aga kaart kätte ja hakka pubikroolima! Olgu öel-

Lõbus õllepruulija Valmiermuižast.

dud, et maja taga on kohe väga lahe pika lauaga kõrts, kuhu isegi üksinda minnes pole kahtlust, et varsti sa enam üksi ei ole. Kui helistad ette, tuleb vastava tasu eest kaasa ka giid, kes avaldab sulle või seltskonnale 3–4 tunniga kõik pruulimise saladused, jutustab lugusid, pakub kümmet erinevat õllesorti ning kolmes kohas ka toidupoolist.

Projekt käivitus edukalt veebruaris ning sellel on ka ajalooline põhjus, sest just siin piirkonnas asus kunagi kolm pruulikoda.

Vt lähemalt www.beerdistrict.lv!

P toimetaja

endale «maju» maa peale ning nende tegutsemist on põnev isegi luubiga jälgida. Ja muidugi lõvid! Lõvihärrale toodi hiljuti uus kaaslanna, kellest härra esimestel päevadel isegi mitte välja ei teinud, nüüd aga on loomad sõbraks saanud ning muidugi jäävad loomaaednikud huviga neilt järglasi ootama.

Lidaka sõnul on Riia loomaaial, mille üle uhkust tunda. Näiteks toob ta surikaatide ja papagoide uued majad, järve kaldal on käsil Aafrika savanni ekspositsiooni uuendamine, mis läheb käiku sügisel ja saab loomadega täidetud. «Savann võtab enda alla peaaegu kaks hektarit ja seal hakkavad

Vt lähemalt www.aqualuna.lv!

Verni Leivak

aiast väiksem, tunneb külastaja end siin sootuks mõnusamalt.

Algaval suvehooajal, täpsemalt 1. juunist soovitab Lidaka tulla loomaaeda kas või iga päev kella 11.30 paiku, mil algab loomade avaliku söötmise kaks ja pool tundi kestev programm.

Lektor kohtub huvilistega kaasuaride juures ning üheskoos liigutakse edasi jõehobude, surikaatide, leemurite, kaelkirjakute ja lõpuks hüljeste juurde.

Viimased teevad maitsvate kalapalade eest meeleldi trikke ja mängivad isegi korvpalli, teenides ära pealtvaatajate marulised aplausid.

Troopikamajja on ilmunud uus liik sipelgaid, kes ehitavad

4 || Puhkus lätis

postimees, 11. Mai 2018

Vt lähemalt www.supadventures.lv!

1. tee, kaardil lk 2 nr 1

Omadega rabas

Julged tõusevad aerusurfates kiiresti kahele jalale.

Verni Leivak

E toimetaja

nt reeglid on nende murdmiseks – sel aprillihommikul näitab kraadiklaas miinus üks, aga meie läheme üsna Riia külje all asuvasse Cena rappa, et aerusurfilaudadelt päikesetõusu nautida.

Idee on nii hullumeelne, et kui plaanist teada antakse, soovitatakse selga panna sobivad riided ja jalga mugavad jalatsid, aga lõppu lisatakse naerunäoga smaili, siis ei võta ma seda tõsiselt. Sel hommikul hakkab asi üha tõsisemaks muutuma.

Eriti nõme tundub, et pean

telefoni äratuskella poole viieks hommikul helisema panema.

Mõistagi ei kuule ma seda, aga kui spetsiaalselt selleks hommikuks valitud võikaim helin – kuke kiremine – viimast korda ja eriti kõvasti röögatab, lausa ajusoppideni kostab, tuleb tõusta. Õnneks on tegu tasemel hotelliga, ning retseptsioonist kamandatakse hetkega kohale teenindaja kuuma kohvi ja hommikusöögikarbiga. Retseptsionist tahab mulle rutiinist taksot tellida, kuid kui kuuleb, milleks säärane varane ärkamine, pööritab kergelt silmi.

Kohe on ka auto ukse ees.

Cena raba asub Riia kesklinnast umbes 20 kilomeetri kaugusel, kuid teel, suuresti veel pimeduses ja härmatisega kaetud heinamaal, märkame seitsmepealist hirvekarja ja pisut

Foto: Verni Leivak

Pumpamine on pisut tüütu, aga väga vajalik tegevus. Foto: Arita Berzina

hiljem sõidutee paremal pool auto ees jooksvat üksikut kitsekest. Loodus kutsub. Sõna otseses mõttes. Ning juba olemegi kohal – meiega on kohtuma tulnud Läti aerusurfiturule alles mullu ilmunud, kuid kiiresti tuntuks saanud ettevõtte SUP

Adventures konsultant Luisa Bebriša-Fedotova koos abilisega. Luisa mainib, et peab kell 8 haiglas olema, ta töötab seal füsioterapeudina.

Seljakott selga ja aer kätte!

Pole just meeldivaim viis päeva alustamiseks. Aga ega kee-

Mingem Kapellerite majja Apteeker EDGAR KAPELLER jättis endast 10 000 elanikuga Salduse linna 1857. aastal ehitatud esimese apteegihoone.

K

una tegu oli sakslastega, jätsid tema järeltulijad maja Teise maailmasõja aegu maha ning emigreerusid Saksamaale. Vene ajal asus siin raamatukogu ning nüüd selts, kes võitleb maja allesoleku eest. Seltsimajas, mida juhatab Liga Šaule, tegeldakse kunsti, käsitöö, tantsu ja joogaga, kuid võetakse vastu ka turiste, kes soovivad maja näha ja linnekskursioonil osaleda. Muidu paljude tööstusettevõtete poolest tuntud Saldus tunneb uhkust ka oma lehmakommitehase üle, kuhu vahel korraldatakse huviliste ühiskülastusi.

Salduse linnavalitsuse hoone, mille lähedal on Kapellerite maja.

Linnas peetakse igal aastal kuumaõhupallide festivali.

Fotod: Salduse turismiinfokeskus

gi teine su 8-kilost surfivarustust tassima hakka, ja ausalt öeldes kaob 2,5-kilomeetrisel jalgsimatkal rabajärvede juurde – õnneks mööda korralikku laudteed – isegi naha vahele pugenud külm. Milline vaikus, milline hommik!… Aga ikkagi tundub teekond kuidagi liiga pikk ja ebainimlik.

Lõpuks oleme kohal ja avanev vaade järvele, mida ilmestavad väikestel rabasaartel kasvavad kidurad männid, on võrratu. Esimesed päikesekiired juba piiluvad, aga kõigepealt tuleb need pagana aerusurfilauad täis pumbata. Käsitsi!

Mis paneb imestama. Aga tehnikasajandiks nimetati ju läinud sajandit. Mis siis ikka. Kadedusega jälgin, kuidas ilmselt kahekümnendates aastates noormees, Luisa abiline lendleva kergusega oma paadi juba

õhku täis saab ja oma abi pakub. Nii palju vanameest minus siiski veel on, et iseendaga toime tulla, ja keeldun abist nagu muuseas, ise hingeldades ja pumpamises pause tehes.

Aerutama minejaid on kolm, ja ärevust tekitab tõik, et igaks juhuks jäetakse telefonid ja rahataskud maale. Järelikult polegi see nii ohutu harrastus, nagu Luisa oli terve tee rääkinud. Et tema praktikas on ainult kaks inimest vette läinud. Just nimelt: mitte kukkunud, vaid ise hüpanud, et ujuda.

See kõik kasvatab pinget veelgi.

Luisa seletab, kuidas alus vette saada, kuidas aeru hoida, ja et ilmtingimata tuleb lauale esmalt põlvili ronida ning paat kinnitatakse ohelikku pidi ühe jala külge. Alles siis, kui ennast vee peal kindlalt tunned, võib tõusta püsti ja aerutamist jätkata. Luisa abiline ja minu igapäevane Läti-reisi saatja Arita on juba aerutamas, kui mina oma liigsete kilodega, talvemantel seljas ja talvesaapad jalas, üritan õhkkergel paadil põlvili olles kuidagigi tasakaalu säilitada. Isegi sõraline ei tõmble libedal jääl nõnda – õudusega märkan, et ainus, mis peegelsiledal rabajärvel suuremaid laineid tekitab, on minu aerulaud, sest rasvane keha selle peal võbiseb nagu sõgedal.

Vaat, mida tähendab ellujäämisinstinkt. Esiteks ei tundu kuigi meeldiv end otsekohe jääkülmast ja põhjatust rabajärvest leida, talvemantel seljas ja jalg aluse külge kinnitatud.

Teiseks meenub kunagine seik Egiptusest, mil lained mind, viletsat ujujat, julmalt korallrahu poole hukatusse lükkasid. Olen end aeruga kaks meetrit kaldast eemale tõuganud, kuid teatan siis, et see pole minu jaoks.

Ulatan Luisale aeru otsa ja ta tõmbab mu kaldale.

Tegelikult on asi peas kinni, sest põhimõtteliselt sobib aerusurf igas vanuses inimestele.

Mõned surfavad lausa kahekesi ühel laual ning Luisa sõnul leidub «hullumeelseid emasid», kes väikelapse laua otsa istuma panevad ja siis ise tšillivad, mõned sõidavad koos koeraga.

Naised pididki olema põhilised aerusurfajad, nemad tassivat rappa ka oma mehi. Taban end mõttelt, et kas tõesti on kaasaja inimese elu nii igav, et peab pidevalt ekstreemseid elamusi otsima? Ju siis mõnel on. Sest nõudlust aerusurfamise järele jagub rohkem kui küll.

Arita on minu suureks üllatuseks juba ammu surfilaual püsti ning aerutab, nagu teeks ta seda iga päev. Päike on tõusnud.

Vt lähemalt www.tusrisms.saldus.lv!

1.tee, kaardil lk 2 nr 2

AERUSURF on ala, mis alles mõne aasta eest Hawaiilt Baltimaadesse jõudnud ning mida reeglina harrastatakse suvel.

6 || Puhkus lätis

Foto: Mark Rothko keskus

postimees, 11. Mai 2018

Abstraktse ekspressionismi rajaja MARK ROTHKO KUNSTIKESKUSES Daugavpilsis saab tulija lisaks kunstniku püsiväljapanekuga tutvumisele võtta osa mitmetest keskuse 5. aastapäevaga seotud üritustest.

Alati leidub ka lastele tegevust.

Ja nüüd mõnedest suvistest üritustest Juuli lõpuni saab keskuses näha Latgale regiooni kunstnike näitust. Tänavu osaleb sellel 54 loojat ning näha saab väga erinevates tehnikates tehtud töid – tekstiili, maale, graafikat, installatsioone, keraamikat, mida kunagi varem pole kusagil esitletud.

Lisaks on avatud rahvusvahelise fotograafiasümpoosiumi näitus, millel osaleb 8 fotokunstnikku, neist neli on pärit Lätist. Taiesed on valminud sümpoosiumi raames kohapeal.

Mark Rothko kunstikeskus sai 5-aastaseks Mark Rothko keskuses toimub tänavu mitmeid sünnipäevaüritusi.

K toimetaja

eskuse turundusjuht Tatjana Černova tunnistab, et nii kiiret aega ta ei mäletagi, kui see oli aprilli teises pooles peetud sünnipäevapidustustega seoses. Tänaseks on 10 000 inimesele rõõmu pakkunud põhipidu läbi, kuid programm jätkub läbi suve. Aastas külastab aga Rothko keskust keskmiselt 90 000 kuni 100 000 inimest.

«Eriti suure töö oleme viie aastaga teinud näituste korraldamise osas,» hindab Černova.

Jaguneb ju kalendriaasta keskuses viieks hooajaks ning see tingib, et pidevalt oleks pakkuda midagi uut. On ju iga kunstikeskus huvitatud sellest, et külastaja naaseks, ja mitte ainult üks kord.

Nõnda leiabki keskusest vaid ühe püsiväljapaneku, mille autoriks on Mark Rothko, ehkki taieste reproduktsioone üritatakse vahetada nii palju kui võimalik. Iga kolme aasta tagant vahetatakse välja originaaltööd, nii et tänaseks on jõudnud publik tutvuda Daugavpilsist pärit maailmakuulsa kunstniku 12 meistriteosega.

Hetkel, mil Puhkus Lätis

Rothko keskust väisas, käis seal järjekordne näitusesaalide ekspositsiooni väljavahetamine, ja kui ei oleks ise näinud, ei kujutakski ette, et tegemist on justkui põhjaliku korteriremondiga, ainult et määratult suuremas ulatuses. Keegi tassib pannoosid, keegi postamente, keegi sätib valgustust, maalrid lasevad kätel käia …

Ega asjata öelda, et kes teeb, see jõuab, ja Rothko keskuses on näitusesaalid mitmel korrusel.

Seni on olnud üheks publikule aktuaalsemaks näituseks Marc Chagalli teoste väljapanek, mida tehti koostöös Vitebski kunstimuuseumiga. Populaarseks osutus Norra kunstniku Edvard Munchi taiese «Advokaat»

näitus. Unustada ei tohi ka rahvusvahelist keraamikabiennaali ja sümpoosiumi, mis ühendas kunstnikke enam kui 20 maalt.

Suurel hulgal huvilisi leidsid moeguru Aleksandr Vassiljevi kogust koostatud näitused, mis meelitasid kohale publikut, kes ehk muidu Rothko keskusesse jalgagi ei tõstaks.

Vahel teeb keskus tasuta külastuste päevi, ning seniseks sellise päeva rekordiks on 7000 inimest. Olgu siinkohal märgitud, et tavapilet keskusse, mille lunastaja võib külastada kõiki näitusi, maksab 8 eurot. Tasub meeles pidada, et iga kuu esimesel pühapäeval on hinnad väga tugevasti alandatud.

Vt lähemalt www.rothkocenter.com!

2. tee, kaardil lk 2 nr 4

Verni Leivak

Foto: LIAA

19. mail tähistatakse ülemaailmset muuseumide ööd ning sel puhul kutsub keskus kaema vahetatavaid näitusi, kuid ka Daugavpilsi kindlus, kus keskus asub, mõjub magnetina, sest seal peetakse juba teist aastat karnevali ja balli, kus tantsitakse ajastutruusid tantse ajastutruudes kostüümides.

8. juunil on kavas kunstide öö tähistamine. «See on justkui Daugavpilsi linnapäevade avalöök,» märgib Tatjana Černova. «Vaatamata sellele, et reeglina on kunstide öö näol tegemist neljapäeva hilisõhtuga, on rahvast alati väga palju olnud. Näha saab hulgaliselt performance`eid, osaleda võib õpitubades, kaasa elada kontsertidele ja vaadata filme.»

Suvistele reisisellidele teadmiseks: Lonely Planet soovitab Lätit väisates keskust igal juhul külastada ja on rõõm nentida, et Rothko keskuses on avatud väike võõrastemaja. Kui toad on vabad, pakutakse seal kindlasti ka öömaja. Täpsem teave kodulehel, ja kes juba seal ööbib, saab päeval tasuta näitusi vaatama minna.

Keda aga kaunis kunst ei huvita, see jätku meelde, et Daugavpilsi soodsaim kangem kraam on müügil Devona-nimelises kaupluseketis.

Foto: Verni Leivak

Daugavpilsi kindlus Et mälu kestaks ja nahkhiired

K

Daugavpilsi kindlust ilmestab Liepaja kunstnike fantoomhobune.

ind lust hakati ehitama 1810. aastal ning ajalugu on sellel muljet avaldava territooriumiga paigal vägagi kirju. Omal ajal leidis siit peavarju kuni 2500 inimest ning see on sadade inimeste elupaigaks praegugi. Jalutage kind-

luse alal ringi ja saate elamuse, mis ei unune.

Suvel korraldatakse kindluses aga mitmeid üritusi, millest üks olulisemaid on 14. juulil peetav militaarfestival. Selle raames rekonstrueeritakse

Nikolai silla lähedal ja selle all juba neljandat korda lahing, milles Vene armee Prantsuse sõdurite vastu võitleb. Ajaloolistes kostüümides osalejaid oodatakse sadakond ning tullakse nii Lätist, Leedust, Poolast, Venemaalt, Valgevenest ja ehk isegi Ukrainast. Paar huvilist on tulemas lausa Ühendkuningriigist.

Kuna kindluses elab arvukalt nahkhiiri, on seal avatud nahkhiirekeskus ning kes sellest huvitatud, saab enda kehale kinnitada nahkhiiretiivad ning lendavaks imetajaks ümber kehastuda. Lisaks täiskasvanutele sobivale suurusele on olemas miniatuurne lastevariant, nii et saab ka koos lendamist harjutada.

Kindluse alal asub ka Mark Rothko kunstikeskus.

Vt lähemalt www.visitdaugavpils.lv!

2. tee, kaardil lk 2 nr 5

Daugavpilsi kesklinnas on avatud Latgale puskarile šmakovkale pühendatud muuseum, kus saab lisaks teadmiste kogumisele ka natuke nalja.

Veel mõne aasta eest oli Läti suuruselt teise linna Daugavpilsi tänavatel hilisõhtuti pisut ebakindel kõndida, sest jõlkuvatest venekeelsetest noortekampadest ei osanud midagi head loota.

Nüüd on midagi põhjapanevat toimunud, sest kambad on peaaegu kadunud ning järelejäänutest ei õhku miskit pahaendelist. Kohalikud ise on seda samuti märganud ning tunnistavad, et ehk on põhjus linna kultuuristumises – nähtamatut ja mõõtmatut mõju on ilmselt avaldanud nii tänavu 5-aastaseks saav Mark Rothko kunstikeskus kui ka muud sinna tekkinud kultuuriasutused, nende hulgas näiteks šmakovka- ja laskemoonatehase muuseum. Šmakovkamuuseum pole suur ja see loodi kahe aas-

Šmakovkat juues tõsta pits, kuid pea aru.

ta eest. Giid Ainars Paibuševitši sõnul on puskarimuuseum vajalik selleks, et jäädvustada selle valmistamise sajanditevanust traditsiooni ning kohalike elanike elustiili. Giid jutustab haaravalt nii alkoholismi kahjulikkusest, sellest, millist rolli mängis šmakovka kohalikus elus ja et kibedat jooki kasutati

Foto: Verni Leivak

isegi maksevahendina. Põhjaliku ülevaate saab alkoholi vaaritamisest kodustes tingimustes ning uudistada, millised aparaadid on selleks hädavajalikud.

Väikese lisatasu eest saab jooki ka mekkida, ehkki mitte seda päris ehedat, kodus valmistatut, vaid ikka tehasetoodangut.

Vt lähemalt www.smakovka.lv!

2. tee, kaardil lk 2 nr 6

Puhkus lätis || 7

postimees, 11. Mai 2018

Väikeses LIVANI LINNAS asub klaasitehase muuseum, kus saab ka pealt vaadata, kuidas kutseline klaasipuhuja assistendi abiga klaasnõusid valmistab.

Klaasipuhuja argipäev

Klaasipuhuja Aleksandr Logvin talub iga päev põrgupalavust.

Foto: Verni Leivak

Skrunda mõis köidab ka oma suurepärase köögiga.

Foto: LIAA

Skrunda mõis ja restoran 1849. aastal valminud Skrunda mõisa peetakse üheks Läti peenemaks.

Veel eelmise sajandi üheksakümnendate lõpul asus siin kool, täpsemalt katuse sisselangemiseni. Nii seisis hoone seitse aastat tühjana, kuni üks Läti pere selle ostis ning renoveerima asus.

2012. aastast võetakse Skrunda mõisa luksuslikes tubades, millest üks on erivajadustega inimestele, vastu külalisi ning eriliseks tõmbenumbriks peetakse mõisa restorani, sest seal pakutakse eriti maitsvaid roogi. Isegi lihtne lambalihasupp viib keele alla!

Vt lähemalt www.skrundasmuiza.lv!

1. tee, kaardil lk 2 nr 3

kraadi ja seal tegeldakse klaasigraanulite meetaoliseks massiks sulatamisega. Kolmandas ahjus, mida teadmata põhjusel «kukuškaks» kutsutakse, kasutatakse 1400-kraadist temperatuuri ning just seda ahju läheb vaja, et tootele lõppviimistlust anda saaks.

Kui pealtvaatajatelgi hakkab möllavat klaasipuhujal vaadates palav, mis siis temast endast rääkida! On hämmastav, kuidas Aleksandr Logvin päevast päeva ja tundide viisi justkui saunalaval füüsilist tööd teeb ja üleüldse sellises kuumuses vastu peab. Tõele au andes: stiimulit tal tegelikult on, sest kõik muuseumi nänniletis pakutav on tema looming.

Muide, muuseumi kõrval asub ka Livani koduloomuuseum, mille uhkuseks on 80 kohaliku memme kootud rahvusliku mustriga vöö. Igaüks neist pidi kuduma vaid meetri, kuid memmed läksid nõnda hoogu, et kui meetreid üle hakati lugema, saadi neid kokku 94.

Vt lähemalt www.latgalesamatnieki.lv!

2. tee, kaardil lk 2 nr 7

L

ivani klaasitehas sai alguse 1887. aastal ja on tänaseks suletud, kuid enam kui saja aasta jooksul valminud toodang on väikeses muuseumis 4000 ühikuga uhkesti esindatud. Mida enam tänapäevale lähemale, seda rohkem museaale on. Päris huvitav on taas otsa vaadata omaaegsetele klaasist majoneesi- ja koorepurkidele või siis meenutada, kuidas nõukogudeaegsetes korterites uhkeldati totrate kristallvaaside või -karikatega. Asjadega, mis tänaseks täiesti aktuaalsuse kaotanud, ent mis kunagi tähistasid pererahva jõukust. Põnev on jälgida ka klaasikunstiteoste muutumist läbi aja.

Muuseumitöötaja Silva Pudniece on aga eriti uhke kolmandat aastat tegutseva klaasipuhumistöökoja üle, kuhu külastajaid alles teist aastat lubatakse. «Populaarsus aina kasvab, sest tegu on unikaalse ja atraktiivse demonstratsiooniga,» nendib Pudniece.

Klaasipuhujaks on 33-aastase staažiga Aleksandr Logvin, kes möllab päevast päeva ja higi leemendades otse klaasisulatusahjude ees. Esimest ahju kasutatakse töövahendite kuumutamiseks, teises ahjus on kuumust 1200

8 || Puhkus lätis

postimees, 11. Mai 2018

Teeme bioloogiadoktori Ljudmila Višnevska juhtimisel väikese ringkäigu LÄTI RAHVUSLIKUS BOTAANIKAAIAS Salaspilsis, mis on Baltikumi suurim ja mille värava ees teeb peatuse Riiast väljuv elektrirong.

Millest taimed räägivad Verni Leivak toimetaja

Vt lähemalt www.nbd.gov.lv!

2. tee, kaardil lk 2 nr 8

L

judmila Višnevska töötab Salaspilsi botaanikaaia hariduse- ja teabeosakonnas, kuid üldse loeb ta tööaastaid aias kokku 37. Botaanikaaed ise on 65-aastane, see laiub 129 hektaril ning erinevaid taimeliike ja -sorte leiab siit enam kui 13 500.

Paigaks, mille üle Višnevska praegu kõige suuremat uhkust tunneb, on kasvuhoone.

Kolm aastat tagasi püsti pandud hoone läks maksma vaid 2,5 miljonit eurot, kuid kui Tallinna botaanikaaias on see spetsiaalselt kasvuhoonekollektsiooni esitlemiseks projekteeritud, siis lätlased leppisid märksa lihtsama ja odavama variandiga. «Meil on see palju praktilisem,» nendib Višnevska. «Tegu on ümberehitatud tööstusliku kasvuhoonega, mis pole nii kaunis kui Tallinnas, kuid püüdsime seda siiski mõnusaks kujundada. See on mõõtmetelt suur, mis samas pole alati hea, eriti kui silmas pidada taimehaiguste levikut ja kahjureid, kuid võimaldab kokkuhoidu.»

Salaspilsi botaanikaaias on mitu taime, mille üle seal erilist uhkust tuntakse. Üheks neist on tulbipuu, mis kasvab avamaal ühes parginurgas ning hakkas õitsema 11 aastat tagasi, kui puu oli veerandsaja-aastane. Tavaliselt see puu

Kasvuhoonekollektsioon on Salaspilsi botaanikaaia uhkuseks.

Kasvuhoone läks maksma vaid 2,5 miljonit eurot.

meie kliimas ei kasvagi. Teine taim, mida ta esile toob, on Läti suurim sooküpress, kuid meelsasti näidatakse külalis-

tele ka dendraariumi, kus leidub 5000 erinevat liiki ja sorti puid ja põõsaid. Mõned neist on toodud Eestist Luualt.

Fotod: Verni Leivak

Kuna taimed on elus, siis nad midagi ka tunnevad.

Ljudmila Višnevska

Kuidas on selle taime nimi, uurige botaanikaaia töötajatelt.

Kasvuhoones osutab Višnevska aga suurele draakonipuule, mis looduses kasvab Kanaari saartel ja mis esimest korda õitses siin seitsme aasta eest. Ta viitab kaastundlikult agaavidele, mis õitsevad vaid elu lõpul ehk siis, kui end väga hästi tunnevad ning avaldab lootust, et mitte kõik agaavid tänavu õitsele ei puhke.

«Kuna taimed on elus, siis kahtlemata nad midagi ka tunnetavad. Hiljuti küsiti minult, kas peaks taimedega rääkima ja ma vastasin, et meie peame rääkima küll. Ja et taime-

delegi meeldib rääkida. Nii et kui mõistad, mida tema heaks võiks teha, siis tee seda ja sa näed, et ta tunneb ennast suurepäraselt,» ütleb Višnevska.

Et taimed end Salaspilsis suurepäraselt tunnevad, ei ole kahtlustki. Sidrunipuu on aasta läbi suuri ja mahlaseid vilju täis, kohe-kohe kukutab vilja mango.

Višnevska ütleb, et troopiliste taimede vilju maitsevad botaanikaaia töötajad enamasti üheskoos, igaüks saab tükikese.

Täispilet botaanikaaeda maksab vaid 3 eurot ja koolilastelt küsitakse 70 senti.

Laskemoonatehas ostab tina Eestist

DAUGAVPILSIS ootab külastajaid vana, kuid siiani töötav laskemoonatehas, milles on ka muuseumit meenutav väljapanek ja kus tegelikult – ainsa paigana Euroopas – toimib siiani haavlivalamistorn.

1

884. aastal ehitatud laskemoonatehas on vastu pidanud kõik riigikorrad, mis tema loomisest saati ühiskonda valitsenud. Daugavpils ehk Dünaburg, omaaegse Vitebski kubermangu osa, oli juba Tsaari-Venemaa ajal suur tööstuskeskus, ja seda suuresti tänu raudteele, mis ühendas linna nii Varssavi, Riia, Orjoli kui Peterburiga. Tänu raudteele sai vedada rasket metalli, sealhulgas tina, mida laskemoonatehases vajati.

Siinkohal ei hakka me üksikasjalikult laskemoona tootmise üksikasjadel peatuma – seda kirjeldab teile tehases juba giid Pavel Kazakevitš, sest giidita on selle asutuse külastamine keelatud. Lisaks tuleb anda allkiri, et oma tervise eest vastutate ise. Paberile tuleb pookstavid alla panna, sest muuhulgas võivad huvilised tõusta 37-meetrise haavlivalamistorni tippu, kust avaneb hunnitu vaade kogu linnale.

Üllatusena tellitakse tänapäeval tehasele tina Eesti ettevõttest EcoMetal, ja seda koguni 10 või 20 tonni kaupa, kuigi Baltimaade looduses tina ei leidu. Üllatusena kasutatakse aga tehaseruume tootmiseks vaid kahel korral aastas – tänavu on üks kord juba haavleid toodetud. Jaanuaris valati neid tonn, mais valatakse kaks tonni, ja seks puhuks suletakse tehas külastajatele.

Kui vanal heal ajal töötas tehases 175 inimest, siis nüüd on töötajaid vaid üksikuid – tinahaavlite kasutamine on paljudes Euroopa riikides keelatud, kuid Eestisse eksporditakse toodangut küll. Nendega muudetakse meil filmikaameraid raskemaks, et pildi värisemist vähendada.

Tehasesse, selle muuseumiossa ning märki laskma saab tulla kas üksinda või grupiga, kuid kindlasti peab tulekust ette teatama ning lahkudes tuleb käed puhtaks pesta. Mõnikord saab üksiküri-

Eestlased ostavad haavleid filmikaamerate raskemaks muutmiseks.

Pavel Kazakevitš taja ka juba registreerunud seltskonnaga liituda. Täiskasvanult küsitakse 5 eurot ja 50 senti ning tornitippu ronimise eest 1 euro ja 50 senti lisaks.

On ka soodustusi, kuid neid uurige juba tehase kodulehelt.

Natüürmort laskemoonatehase kunagiste tööliste argipäevast. Fotod: Verni Leivak

Vt lähemalt www.dsr.lv!

2. tee, kaardil lk 2 nr 9

10 || Puhkus lätis

postimees, 11. Mai 2018

ARAIŠI ARHEOLOOGILISE MUUSEUMPARGI üheks osaks on pronksiaegsete latgalite järvele ehitatud linnaku rekonstruktsioon, mis hõlmab endas 20 hoonet.

Tere tulemast iidsesse järvelinna Verni Leivak

K toimetaja

es pole veel seda erakordset vaat et ilmaimet näinud, võtku teekond järvelinna kindlasti ette. «See on unikaalne koht, ainus Baltikumis ja ilmselgelt ka kogu maailmas,» kinnitab Inta Zaksa, kohalik, kes pikka aega muuseumpargis giidina töötanud.

«Võib-olla kõlab see suureliselt, kuid linnak näeb peaaegu 100-protsendiliselt välja selline, nagu see oli 9.–10. sajandil. Esimene majake ehitati siia 830. aastal.»

Vaade Araiši iidsele järvelinnale.

Vt lähemalt http://amata.lv/araisu-ezerpils!

3. tee, kaardil lk 2 nr 10

Fotod: Verni Leivak

Inta Zaksa näitab, milliseid tööriistu ja ehteid linnaelanikud kasutasid.

Linnak näeb välja, nagu see oli 9.–10. sajandil.

Arheoloogid olid meeldivalt üllatunud, kui nad 1965. aastal meetri võrra Araiši järve veetaset alandasid ja veekogu põhja uurides avastasid, mis seal kõik oli peidus olnud ja kui hästi see kõik oli säilinud. Avanes lausa võlumaailm – iidsete palkmajade jäänused, lisaks poolteist tuhat ideaalselt säilinud eset! Teadlaste ees avanes viis kihti kunagiste ehitiste ajalugu, justkui oleks see viiekihiline tort. Sest ühes palkmajas sai elada umbes 20 aastat, enne kui see niiskuse tõttu kõlbmatuks muutus.

Põnev on märkida, et majad on ehitatud ilma ühegi naelata ning meenutavad tegelikult iidseid legosid. Teadsid ju elanikud, et järvevee tase võib tõusta ning siis tuli elamist kõrgemale sättida. Ning ilmselt valiti veepealne elu turvalisusest lähtudes – nii suudeti end elanike arvates paremini kaitsta vaenlaste, ka kiskjate eest. Mõni oli elumaja, mõnda kasutati aida või laudana, ehkki päevasel ajal jäid linnakusse vaid lapsed ja vanurid. Kõik teised läksid tööle.

Elumajad olid erineva suurusega, kuid ühes majas elas üks perekond, keda võis olla kokku kuni kaheksa erineva põlvkonna esindajat, kellest vanimad olid üle 40-aastased. Hinge sees hoidmiseks tegeldi loomakasvatuse, jahi, kalapüüdmise ja käsitööga.

Toitu valmistati savist ahjus, mis olid ühendatud savipõrandaga – nii säilis soojus akendeta hurtsikus kauem.

Miks aga linnakus vaid 100 aastat elati, ei oska isegi asjatundjad täpselt vastata. Nad teoretiseerivad, et võis muutuda kliima ning veetase vägagi märgatavalt tõusta, mistõttu eelistati kolida maismaale. Või siis tungis keegi kallale ja elanikud löödi maha. Leidsid ju arheoloogid järvepõhjast eeskätt laialiloobitud või põlenud palke.

Järvelinn rekonstrueeriti juba läinud sajandi kaheksakümnendatel, algatajaks arheoloog ja harrastustuuker Janis Apals, kelle juhtimisel kuuekümnendate keskel järvepõhjast jäänused päevavalgele toodi. Nüüd meenutab teda linnaku juures asuv mälestusmärk.

Te ju teadsite, et kanep tekitab sõltuvust!

Adzelvieši kanepitalu peremees JANIS GRINBERGS ja perenaine DZIDRA GRINBERGA on õigusega uhked oma suure majapidamise üle – aastatega on nad kasvanud muljetavaldavaks kanepi- ja kurgitootjaks.

J

anis ja Dzidra õpetavad oma turistide vastuvõtuks kohandatud esinduslikus abihoones õiget moodi kanepivõileiba valmistama. Midagi keerulist selles pole – võta aga leib ühte, võinuga teise kätte ning määri leivale võid.

Vajuta see siis kergelt muljudes, või pool ees, jahvatatud kanepiseemnete peale, hammusta suutäis ja naudi. Õigus on neil, kes ütlevad, et kanep sõltuvust tekitab. Eriti mõnus on kerge pähklimaitsega kanepivõileib või -sai. Või hoopis magus kompvek, mis kangesti omaaegset «Lehmakest» meenutab.

Janis Grinbergsi sõnul kasvatatakse Lätis kanepit juba 500 aastat. Nõndasamuti on seda tema teada kasvatatud ka Eestis, ja Janis meenutab muheda naeruga aega, kui viiekümnendatel aastatel Dzidragi mootorratta peale

Janis ja Dzidra Grinbergs oma kanepitoodetega.

võttis ning üheskoos Laatre laadale kihutatud sai, et kanepit ja lina osta. Lätis on kanep nii au sees olnud, et isegi Läti Pank lasi omal ajal välja kanepi kujutisega hõbelati.

Janis kasvatab kanepit oma esiisade maal, sest vanavanaisa ostis selle hertsog Jakobilt 1878. aastal. Ostu-müügi leping, millel vaarisa pandud kolm risti all, on

Fotod: Verni Leivak

praegu talu külalistetoas kõigile vaatamiseks väljas. Maad on kokku sada hektarit, lisaks veel osake lähedalasuvast järvest ning sada hektarit rendimaad.

Kanepikasvatusega alustas Janis poolelt hektarilt, kuid peagi kasvas see kümne hektarini ning saaki kogutakse nüüd kolmest viie, vahel ka seitsme tonnini. Tegelikult piisab hak-

Kurgipurkidest jäi pildile vaid väike fragment.

kamasaamiseks kolmestki tonnist, sest aastatega on kanepikasvatamise võlu ja kasumlikkuse avastanud paljud teisedki, ning konkurents on kibe. Peremees kahetseb, et vahepeal sai hoogsalt kartulit kasvatatud, et seda väheste santiimide eest tehasesse tärkliseks müüa – võinuks kohe kanepile pühenduda. «Kus on kartul, seal on ala-

ti ka raske töö,» sõnab ta elukogenult.

Kui esiotsa pressiti Adzelvieši talus peamiselt kanepiõli, siis tänaseks on produktide nimekiri oluliselt laienenud. Lisaks erinevatele toodetele kanepist, nagu peeneks ja väga peeneks uhmerdatud kanepiseemned, panevad nad purki arvukatel sajameetristel vagudel valminud kurki. Kuigi

tööd on kurgiga rohkesti – enne tuleb ju kasvuhoones taimehakatised kasvatada, need siis musta kile alla mulda pista, vaod võrguga katta ja lõpuks saak koguda, on praegugi mõnus aita laotud kolme- ja üheliitristele marineeritud kurkidele pilk peale visata. Seda enam, et kurkide purkipanemise tehnoloogia ja sinna juurde kuuluva tehnika lõi peremees Janis ise.

Janis näitab huvilistele meeleldi ka kõike muud, mis majapidamisse kuulub. Olgu need siis kanepitaimed, kaasaegsed või iidsed kanepitöötlemise masinad, kanepist köied vmt. See hea suuvärgi ja huvitava jutuga mees juba hätta ei jää!

Vt lähemalt www.adzelviesi.lv 3. tee, kaardil lk 2 nr 11

Puhkus lätis || 11

postimees, 11. Mai 2018

Kiirevoolulise Amata jõe teele jääb maaliline LIIVAKIVIKALJU, mis vaatamata jõe pidevale uuristamisele on siiani kenasti vastu pidanud.

Hingemattev Zvartesi kalju Vt lähemalt www.visitligatne.lv!

3. tee, kaardil lk 2 nr 12

L

ucia Karklina, endine ja ka praegu ne looduskaitsja, on Cesisest 15 kilomeetri kaugusel asuval Zvartesi kaljul aastakümneid silma peal hoidnud. Harjunud omal ajal töökohustuste tõttu puhkepäeviti lausa põõsastes luurates looduse rikkujaid tabama ja korrale kutsuma, teeb ta seda ka praegu, mil ta looduskaitsealuses paigas giidina tegutseb.

Karklina jutustab värvikalt, kuidas ta üheksakümnendate aastate esimesel poolel siin terve hulga Läti sõjaväelasi kinni pidas. «Jõuan mina hommikul kohale ja mida ma näen: nad harjutavad köitega kaljust üles ronimist!» ahhetab ta. «Mulle vastati, et see on treening, ja mina vastu, et mõelge ka enne, mida teete – rikute taimestikku ja kalju reljeefi! Neile ei jõudnud see kohale, nad ei läinud ka minu peale kurjaks, kuid kohale saabus isegi televisioon, et seda uskumatut seika kajastada.»

Kevadel ja varasuvel on Gaujasse suubuva Amata jõe äärde paljudel asja, sest veevool on eriti kiire ning see meelitab jõele kõiksugu seikluseotsijaid, kes kanuu või mõne muu vee peal püsimise riistaga erakordset elamust ihalevad. Kui sajab, on

Amata jõgi on kiirevooluline ja rajab teed nii jõuliselt, et varingud on paratamatud.

ekstreemsuse nautijad kohal ka suvel ja sügisel. Veetõusust antakse alati teada ka raadio ja televisiooni vahendusel ning siis on selge, et kalju juurde ja seda ümbritsevatele matkaradadele koguneb väga palju rahvast.

«Meie tegelikult rõõmustame, et jõgi ja kalju kõigile meeldi-

vad,» kinnitab Lucia Karlina. Ta paneb kanuutajatele südamele, et nad oma võimeid Läti kõige kiirema vooluga ning väga kivise põhjaga jõel realistlikult hindaksid. «Igasuguseid õnnetusi on juhtunud,» märgib ta.

Amata on 66 kilomeetrit pikk ning sõbrustab samas

Fotod: Verni Leivak

väiksemate jõgedega – neid on kokku oma 60 tükki ning pikim neist on 14-kilomeetrine.

Muidugi suubub Amatasse ka mitu kamalutäit ojasid ning lisaks Zvartesi kaljule jääb sarnaseid kaunidusi jõe teele koguni 20. Zvartes pole neist sugugi kõige suurem, kuid kuu-

Mida ma näen: nad harjutavad köitega kaljust üles ronimist!

Lucia Karklina

lub, nagu paljud teisedki, riikliku kaitse alla kui geoloogiline mälestusmärk. Kaljul on kõrgust 20 meetrit.

«Vaadake, just praegu, kevadel, variseb kalju kogu aeg sisse,» osutab Karklina kaljuservalt jõkke kukkuvatele puudele, mis mingi ime läbi poolel teel pidama jäänud. Aga midagi pole parata, kaljuserval kasvavate puude mahasaagimine teeks asja veel hullemaks, nii et tuleb lihtsalt olukorraga leppida. Üleval, üsna varisemisjärje lähedal kulgeb ka üks matkaradadest, mistõttu paneb naine seal uitajatele südamele jalutada mõistlikult ning mitte ronida üle hoiatuspiirete. «Kui hoiad end ise, siis hoiab sind ka jumal,» teatab ta. Kokku on kolme erineva raskusega matkaradu 15 kilomeetrit, lühim ja kergeim neist on 2,2 kilomeetrit pikk. Ühe lähedalasuva kalju juures asub, muide, ka koobas ning Lucia Karklinal kui endisel Gauja rahvuspargi kutselisel looduskaitsjal on ainult hea meel, et sinna minna ei osata. Üsna kalju lähedal on kalakasvandus, kus Läti jõgede tarvis kalavarusid täiendatakse. Kel veab, saab numbrile +371 2929 9548 helistades seal ringi vaadata ja kui soovi, siis kalagi kaasa osta.

12 || Puhkus lätis

postimees, 11. Mai 2018

Beverini vallas elav tisler JANIS JAKOBSONS tuli mõne aasta eest hiilgavale ideele: täiskasvanutele lõi ta seksikate puunukkudega põõsalabürindi, lastele aga kuusetihnikusse õuduste labürindi, mis on avatud maist novembrini.

Vt lähemalt www.beverinaslabirinti.lv!

3. tee, kaardil lk 2 nr 13

Nukkude isand Verni Leivak

T toimetaja

See ongi alla 18-aastastele keelatud labürint.

mata. Näiteks seitse erutusseisundis pöialpoissi, taamal nende sõbranna, vallatu Lumivalgeke.

Kokku on aga erootilisi puust nukk-skulptuure lausa 120.

Lastele on mõeldud «Õuduste» labürint, külastada saab nõiamaja ja nõia riideid selga proovida ning leida erinevaid radu kasutades labürindist väljapääs. Muuhulgas saab lähemalt uurida, millised on metsalindude pesakastid. Jakobsons ise on kolme lapse isa.

Labürindi «Sekeldused» asukohaks on mustsõstrapõõsad ja selle lõpus leiate end nukuteatrist. Veel ootab uudistajaid «Meditatiivne» labürint, kus saab iseendas rahu leida –

Fotod: Beverinaslabirinti, Verni Leivak

seegi labürint on ühesuunaline. Puuokstest koosnevas suure linnu pesas on samuti põnev seigelda.

Oma päris esimest skulptuuri mäletab Janis Jakobsons hästi – see oli puust koer, kes nägi pigem kassi moodi välja. Kusagil on ta pargis siiani olemas, aga kus, seda mees täpselt ei teagi.

Puunukke ja –skulptuure on siin lihtsalt nii palju! Seda teab mees aga küll, et neid võib olla kokku neljasaja ringis. Vahel sünnib uus nukk kahe päevaga, vahel võtab rohkem aega.

Mängudki on suures osas Janis Jakobsonsi enda välja mõeldud, mõned neist ka internetist leitud. Nii saab näiteks

Flintstone'idega bowling'ut mängida, suurtest puust kahuritest märki lasta, aga ka lauamänge mängida, näiteks puslesid kokku sobitada või trips-traps-trullis end proovile panna.

Materjali skulptuuride ja nukkude loomiseks leiab mees talle kuuluvast kahehektarilisest metsast.

Eestlased on skulptuuride pargis aasta aastalt üha enam esindatud olnud, ja omanik imestab, et me tema pargi ilma igasuguse reklaamita üles leidnud oleme. «Pole olnud ühtki päeva, mil siin mõnd Eesti peret poleks,» rõõmustab Jakobsons.

Väike Ansis kutsub külla

Suvel kisub skulptuuripargis kergesti tantsuks.

Eestlased vallutavad Ungurmuiža

Lihtsad road, mõnus öömaja, puuskulptuurid, oravad ja lahke pererahvas. Foto: Verni Leivak

Nõnda lisandusid saun ja banketisaal, pisut hiljem külalistemaja, kus saaks suurematele seltskondadele, näiteks pulmalistele öömaja pakkuda.

Nime valisid omanikud kaua.

«Mees nõudis, et mina nime välja mõtleksin, aga kuna kohanimeks ongi Mazais Ansis – õigemini on see siin asuva kunstjärve nimi –, otsustasimegi selle nime juurde jääda,» valgustab Inara Vagare. Paar ei teadnud siis veel, et kunagise kohaliku kolhoosiesimehe hüüdnimeks oli samuti Väike Ansis, ehkki tegu oli suure, võiks öelda, et isegi koguka mehega. Kohtunud juba meie seast lahkunud suure mehe lese ja tütrega, oli Vagarsitel väga hea meel, et neile see koht meeldis.

Eriti aga see, et tegu pole joomaja läbukohaga.

Territooriumilt leiab hulganisti puuskulptuure, mis vajavad küll pidevat uuendamist, sest üle

Vt lähemalt www.mazais-ansis.lv!

3. tee, kaardil lk 2 nr 14

I

lmselt võiksid eestlased seda paika Väikeseks Antsuks kutsuda, läti keeli on aga selle mitme tee ristumiskohas asuva mõnusa söögi- ja puhkepaiga nimeks Mazais Ansis.

Valmiera asub 13 km kaugusel.

Omanik Inara Vagare peab koos oma perega asutust juba kaheksateist aastat. «Alguses lähtusime lihtsalt sellest, et iga inimene tahab saada süüa ja meelelahutust,» meenutab ta.

Vagare töötas varem kaubanduses, tema alluvuses oli lõpuks Valmiera kolmkümmend poodi. Ja siin laius tühi plats. Esimeseks hooneks oli praegune kõrtsihoone, aastaarvuks oli siis 2000.

Sama aasta sügisel mõistsid nad aga abikaasaga, et võetud laenuga nad lihtsalt kõrtsipidamise ja kohvimüügiga toime ei tule. Pärast rahvarohket suve saabus ju vaikus. «Mõistsime, et kähku tuleb midagi juurde ehitada,» ütleb perenaine.

Janis Jakobsons ja tema vallatud pöialpoisid.

viie aasta skulptuur vabas õhus vastu ei pea. Mees mõtleb ideed välja ja palub siis need oskajatel teostada. Praegu on pererahvas eriti uhke oma oravate üle, kes ühes vägagi loodus- ja loomasõbralikus puuris külastajaid lõbustavad. Alles mullu jalutas kostiliste seas pidevalt kurg, kellest kujunes tema enda teadmata fotomodell.

Täna suudab Mazais Ansis majutada kuni 45 külastajat, ja seda aasta ringi. Tööd pakutakse aga kuni 15 inimesele, kaasa arvatud perepojale ja -tütrele.

«Suvel on raske. Külastajaid on palju ja mina ise hoolitsen ka kõikide lillede eest. Aga peame vastu pidama, sest suvi on aeg, mil töötame selle nimel, et teistel aastaaegadel ellu jääda,» sõnab Vagare.

Olgu lisatud, et Väikesele Antsule saab külla tulla täiesti tasuta – ei mingit sissepääsupiletit!

T

ammede ja pärnade all asuva sajanditevanuse Ungurmuiža mõisa hoonetekompleks on vaatamata tulekahjudele üle elanud kaks maailmasõda ning pakub tänu laialdasele restaureerimisele täiuslikku avastamisrõõmu.

Puust mõisakompleksi juhataja Ieva Nevetšorova sõnul jätkub restaureerimine täie hooga ka sel aastal. Eelkõige üritatakse taastada mõisa puust seintele kantud maalinguid, lootes jõuda nende taastamisega lõpule.

Loomulikult on aga tulekul arvukalt kultuurisündmusi – muuhulgas peetakse mais muuseumiööd, eksponeeritakse näitusi ja suvel toimub ooperifestival, kuid raha tuleb teenida ka pulmade teenindamisega, ja paaripanekuid on hetkel kirjas ligi nelikümmend. Kuna mõisa ühes kõrvalhoones on lisaks peenele restoranile ka hotell, saab külalisi seal majutada. «Üha rohkem on tulijaid Eestist,» kinnitab juhataja ja talle tundub, et see on tänu mullusele erilehele Puhkus Lä-

Ungurmuiža puust mõisahoone.

Foto: Verni Leivak

tis, kus samuti Ungurmuižast kirjutasime. «Nägime igatahes selgelt, et Eestist saabujate arv on selges tõusus ja esikohal. Teisel kohal on üllatuslikult Šveitsist tulijate arv, kolmandal kohal on turistid Venemaalt. Tänavu ootame Eestist aga veelgi suuremaid, kuni 50 inimesega gruppe, mis on meile täiesti uus nähtus.»

Ja kui küttesüsteemi lõpuks korda saab, aga see saab korda päris kindlasti, siis juba eelolevast talvest saab Ungurmuižat isegi kõige külmemal aastaajal külastada.

Vt lähemalt http://ungurmuiza.lv!

3. tee, kaardil lk 2 nr 15

egelikult annavad mõlemad kokku Beverini puuskulptuuridega puhkepargi, mille esimesed eksponaadid leidsid endale koha kuus aastat tagasi. «Õigupoolest on labürinte kokku viis ja mänge, mida mängida saab, kuuskümmend,» avaldab suurt kasvu ja suurte töömehekätega Jakobsons. «Midagi pidin ju peale hakkama, maa oli olemas ja kartulit kasvatama hakata ma ei tahtnud.»

Kõige põnevama labürindi nimi on «Ulakas» ja sinna on lubatud sisse astuda vaid neil, kel aastaid üle 18. «Isiklikult kontrollin, et lapsed sinna ei pääseks, sest seal on kõik nagu päris elus,» põhjendab mees.

Erootilised puuskulptuurid on paigutatud suurde 2-meetrise kõrgusega põõsastikku, ja ette rutates võib rahustuseks öelda, et labürindis saab vaid ühe suunas liikuda – sinna kaduda pole võimalik. Seda enam, et kõike seal toimuvat võib jälgida kõrvalasuvast vaatetornist. Päeval, mil meie parki külastasime, polnud hooaeg veel avatud, mistõttu olid mõned uuemad eksponaadid alles oma kohtadele tõst-

Kes otsib, see leiab põõsastest ikka midagi põnevat.

Puhkus lätis || 13

postimees, 11. Mai 2018

Päris Eesti piiri ääres asuva endise Liivi küla AINAŽI uhkuseks on legendaarse merekooli muuseum.

Lätimaa, aga ka Venemaal, Leedus ja Eestis, ja kokku oli neid lausa 43.

Koolis õpiti algul nii läti kui ka eesti keeles ning rahvuselt jagunesid õpilasedki pooleks – Liivimaa kubermang ulatus ju Pärnuni välja. Juhatajaks ja õpetajaks asus kaugsõidukapten Christian Dahl, rahvuselt rootslane, kes valdas seitset keelt. Eestlasi koolitas ta eesti keeles, lätlased õpetasid mehele läti keele aga kolme kuuga selgeks. Tõsi, alates 1902. aastast oli kooli õppekeeleks vene keel ning eksameid anti Pärnus range komisjoni ees.

Heidame pilgu ühele klassitunnistusele: vene keel, matemaatika, navigatsioon, mereastronoomia, laevaehitus, merekaubanduse seadused, kalligraafia, inglise keel, jumalasõna … Kõiki aineid ei jõua üles lugedagi. Samuti ei jõua loetleda kõiki kuulsaid kapteneid, kes sellest koolist sirgunud. Õppeaeg kestis algul kolm, hiljem kuus aastat ja kokku koolitati 3000 meremeest; diplomi sai neist aga vaid kolmandik.

«Räägitakse, et selles koolis õppis kolm päeva isegi kuulus kapten Kihnu Jõnn,» teab Iveta Ardmane mainida. «Nende kolme päevaga omandatust piisanud talle kogu eluks,» muheleb ta, lisades siiski, et see on vaid kaunis legend.

Esimese maailmasõjaga lõppes ka merekooli tegevus. See

Vallavanem Voldemars Rains loodab väljapanekut laiendada. Foto: Verni Leivak Merekooli muuseumisse tasub kindlasti põigata.

Fotod: Verni Leivak

Aarded uppunud laevadelt

J Christian Dahli vahakuju.

evakueeriti Venemaale, kuid aastakese hingitses pärast sõda Ainažis edasi. Riias avas uksed uus merekool, kus õpetati mootorlaevade personali välja. Purjelaevade ajastu oli läbi saanud, seda enam, et sõjas oli pea kogu purjelaevastik otsa leidnud.

Ainaži merekooli muuseumil on ette näidata 10 000 museaali ning igal aastal tuleb ekspositsioonile lisa. «Homme sõidan Cēsisesse, sealt anti teada, et saadaval on ühe meremehe asju ja dokumente,» tähendab muuseumi juhataja.

urkalne on kohake Ventspilsist lõuna pool rannikul, kus avati mullu detsembris tormimuuseum ehk näitus asjadest, mille on sealsamas tormisel merel uppunud laevadelt kogunud kohalik harrastustuuker Voldemars Rains. Samas majas asub pood ja kultuurimaja.

Vrakid, mida tuuker külastanud, asuvad Užavast Ziemupeni, ja neid on päris palju. «Mõne asukoht on tänaseni kindlaks tegemata, mõne laeva on lained lihtsalt kaldale kandnud,» tutvustab kohaliku omavalitsuse juht Guntars Rekis. Õigupoolest on näitusel näha ka asju, mida Voldemars Rainsile on kingitud, kuid meie hulgast juba lahkunud Rains ise oli sukeldumisega tegelnud lausa pool sajandit, mistõttu on eksponente hulgi. Täpset arvu ei teagi.

Juba avakuul külastas tormimuuseumi 900 inimest ja olgu lisatud, et see on täiesti tasuta ning avatud teisipäevast pühapäevani.

Küsi täpsemalt Ventspilsi turismiinfokeskusest!

4. tee, kaardil lk 2 nr 17

A

inažit loetakse linnaks, ehkki praegu elab siin vaid umbes 800 inimest. Endisi aegu meenutavad peatänavat ümbritsevad uhked hooned ning üsna õigeusukiriku lähedal, vaid väikese kõrvalepõike kaugusel peatänavast, asub siinse kuulsa merekooli muuseumi tumepunane hoone.

Muuseumi juhataja Iveta Ardmane sõnul avati see 1969. aastal, nii et tuleval aastal tähistatakse selle poolesajandat sünnipäeva. Kooli asutamisest möödub aga lausa 155 aastat. Õigupoolest ei teadnud veel läinud sajandi viiekümnendatel paljud kohalikud elanikud, et pärast mitmeid merekooli põlenguid oli siiski säilinud kapten Weide teenijatemaja, osa koolist, kus muuseum praegu asub.

«Siin õpetati meremeesteks lihtsaid, ilma hariduseta kohalikke kalureid,» avaldab Ardmane. Kool oli kõigile õppijaile tasuta, peaasi, et lugeda ja kirjutada oskasid. Merekoolid tegutsesid ülemöödunud sajandi keskel nii Riias, Ventspilsis kui ka Liepajas, kuid sinna pääsesid vaid aristokraatide võsukesed.

Ainaži kool oli aga, nagu öeldud, just lihtrahvale, ning esimene omataoliste hulgas, pärast mida avati sarnaseid demokraatlikke, lihtrahvale avatud õppeasutusi juba üle kogu

Vaata lähemalt www.visitsalacgriva.lv!

4. tee, kaardil lk 2 nr 16

Räägitakse, et siin õppis Kihnu Jõnn

14 || Puhkus lätis

postimees, 11. Mai 2018

OVIŠI MAJAKAS on Läti vanim navigatsiooniehitis – ehitati 1809. aastal. Toona oli majakast mereni 2 kilomeetrit, täna 500 meetrit. Meri tungib otseses mõttes peale ja kes teab, äkki kukub majakaski 50 aasta pärast merre.

M

ajaka praegune väljanägemine pärineb 1917. aastast ning selle seitsmendal korrusel asub vaateplatvorm. Elumaja puhul oleks vist tegemist 9. korrusega. Et sinna jõuda, tuleb ehitise sees asuval keerdtrepil pööreldes astuda 182 astmele, nii et pea hakkab ringi käima.

Ja kuigi nüüdisaegsetele laevadele pole majaka jälgimine hädavajalik, on meremehed Oviši maja perenaisele Iveta Baderele tunnistanud, et tegelikult teeb ikka südame soojaks, kui nad plinkivat tuld märkavad. Pealegi võib tehnika iga kell alt vedada ja eks orienteeru siis tähtede järgi, eriti kui taevas juhtub pilves olema.

Vt lähemalt www.visitventspils.com!

4. tee, kaardil lk 2 nr 18

toimetaja

Majaka tippu ronimine võtab hingeldama, kuid sealt avanev vaade on pingutust väärt. Iveta Badere vaatab lausa binokliga.

Fotod: Verni Leivak

Foto: Verni Leivak

AINAŽI oli omal ajal kuulus sadamalinn, kust asusid teele laevad kaugetele maadele ja meredele, kinnitab turismiinfokeskuse juht Inta Brige.

Mööda muuli, mis on kividega kaetud …

A

Kuulatagem merelaineid

Foto: Liepupesmuiža

Saulkrasti linnake asub üsna Eesti piiri lähedal ning seal tuntakse uhkust eelkõige valgete luiteliivade, mereäärse liivakivikalju, päikeseloojangu, jalgrattamuuseumi ning 4-kilomeetrise mereäärse matkaraja üle.

Mereäärses pargis on püsti pandud eriline pasunakujuline agregaat, läbi mille võib selgelt kümnete meetrite kaugusel loksuva mere lainetamist kuulata.

Vt lähemalt www.visitsalacrgiva.lv!

4. tee, kaardil lk 2 nr 19

jalooannaalides on Ainažit mainitud esmakordselt aastal 1564 ning see kohanimi tuleb liivikeelsest sõnast ainagi, mis tähendab üksildast küla. Eestlased teavad Ainažit ka Heinastena, mis tuleb sõnast heinatee.

Aastasadade pärast sai külakesest asula, mida sisuliselt juhtisid kaks suurt perekonda – Weided ja Mikelsonsid. Weided olid pärit Häädemeestelt, Mikelsonsid Skultest ning need kaks rikast perekonda otsustasid ühineda: Eesti ärimeeste pojad naitusid Mikelsonside tütardega. 1868. aastal ostsid nad ära kogu Ainaži kinnisvara 58 000 rubla eest. Olgu võrdluseks toodud, et suur purjelaev maksis toona 15 000 rubla.

Nažile kuulsust toonud purjelaevade ehitajad olid samuti Eestist pärit ning 19. sajandi lõpul oli asula elanikest 40 protsenti eestlased. Kokku ehitati 52 purjekat, kaasa arvatud suurim eestlaste ehitatud purjekas Andreas Weide. Weided avasid asulas ka oma õlletööstuse, mille toodangut müüdi kolmes kõrtsis. Ühe kõrtsidest pannud 20. sajandi hakul põlema meremeeste ja laevaehitajate naised, et meestel poleks, kus õhtuti juua, kaarte mängida ja langenud naisi sebida.

Tänaseks on kohakese üheks suuremaks vaatamis-

Muulil kulges raudtee, mida vajati laadimise lihtsustamiseks.

väärsuseks – lisaks merekooli- ja tuletõrjemuuseumile – pikk põhjamuul, millel pikkust 596 meetrit ja mida mööda kulges raudtee, mis oluliselt hõlbustas kauba laadimist laevadele.

Teise maailmasõja järel Ainaži sadamat ei taastatud.

Seda enam, et Salacgrīva linn soovis toimivat sadamat enda-

le. Turismiinfokeskuse juhatajale Inta Brigele jutustas üks kaasaegne, et Moskvast saabunud otsustajate komisjonil oli valikut – Salagrivasse sadam rajada – lihtne teha. Nimelt ei raatsinud Ainaži juhid komisjoniliikmeid piisavalt sööta ja joota, Salacgrīvas aga kaaviari, vodka ja lõhega kokku ei hoitud.

Foto: Verni Leivak

Täna annavad kohalikele tööd eeskätt sinna kerkinud suured eestlaste ehitatud alkoholipoed, kus lisaks maarjamaalastele annavad üha enam tooni soomlased: Tallinnast saabuvat kohale iga päev lausa kaks bussitäit põhjanaabreid. Teisteks olulisteks tööandjateks asulas on aga psühhoneuroloogiahaigla, kool ja kultuurimaja.

Veel üks viietärnimõis Liepupe mõis asub Saulkrasti lähedal ning eestlased on seal pererahva sõnul sagedased külalised.

Eriliseks magnetiks on aga sealne keldrikorruse spaa, kuhu pääseb üks, äärmisel juhul kaks külastajat korraga. Samuti võivad külalised soovi korral ise endale leiba küpsetada.

Vt lähemalt www.visitsaulkrasti.lv!

4. tee, kaardil lk 2 nr 20

Verni Leivak

Hetkel on ainus hing, kes majaka heaolu eest hoolt kannab, selle perenaine, kes elab koos mõne teise perega lähedalasuvas kahekorruselises majas. Ometi pole ükski soovimatu külaline majakaalale tunginud, ning Badere arvab, et ehk selle tõttu, et veel mõnikümmend aastat tagasi oli selles eraldatud paigas range keelutsoon, kus liikusid ringi vaid sõjaväelased, et Nõukogude riigipiiri kaitsta.

Nüüd käib majakamaja elanikke tervitamas vaid kord nädalas saabuv autopood, suvel aga turistid.

«Täna juba korra käisin üleval ära,» tunnistab majaka perenaine. «Ikka on vaja üht-teist puhastada, lisaks on seal aparatuur, mille korrasolekut peab kontrollima. Pealegi on juba välja ilmunud mu «sõbrannad»,» peab ta silmas porikärbseid, kes seniteadmata põhjusel kõiki majakaid väga armastavad. Badere tervitab neid «Dihlofossi» lahusega.

Kes tahab majakasse pääseda, selle muuseumiosa vaadata, üles vaateplatvormile ronida või telkida, helistagu ette ja leppigu Iveta Baderega kokku numbril +371 2626 4616. Kui levi hetkel pole, võib proovida teist numbrit: +371 2870 7229. Majakasse pääseb igal tööpäeval ning täiskasvanu pääse maksab 70 senti.

Vt lähemalt www.liepupesmuiza.lv!

4. tee, kaardil lk 2 nr 21

Vana majakas näitab endiselt teed

postimees, 11. Mai 2018

Puhkus lätis || 15

16 || Puhkus lätis

postimees, 11. Mai 2018

Kaks IRBENE metsade vahel paiknevat Ventspilsi rahvusvahelise raadioastronoomiakeskuse RAADIOTELESKOOPI võtavad vastu signaale kaugest kosmosest, kolmas aga nutab siiani taga Nõukogude sõjaväge.

Kolmanda astme lähikontaktiks valmis

Päris ehtne nahkhiir Irbene katakombides.

Verni Leivak

M toimetaja

Selline raadioteleskoobi asend kinnitab, et just praegu otsib ta signaale maailmaruumist.

Fotod: Verni Leivak

Vt lähemalt www.virac.venta.lv!

4. tee, kaardil lk 2 nr 22

a hajäetud mitmekorruselised elumajad, roostetavad viisnurkadega pannood, kurjakuulutavad, lagunevad armeehooned ja tohutud lokaatorid. Kohati meenutab kõik Tarkovski «Stalkeris» nähtut. Kunagi asus siin, Ventspilsist 30 km põhja pool Irbenes, ülisalajane Nõukogude sõjaväeosa, õigemini sõjaväelinnak, mille territoorium ulatus 209 hektarini ning kus elas 2000 ohvitseri oma peredega. Lokaatorid, õigemini raadioteleskoobid aitasid satelliitide abil lisaks üsna süütule telefonikõnede pealtkuulamisele igasuguseid trikke teha – oli ju tegemist Nõukogude riigipiiriga. Mitte kusagil Baltikumis polnud midagi sama võimast vastu pakkuda.

Kui Nõukogude armee 1994. aastal Lätist vägesid välja viis, üritasid venelased mahajäetavatele objektidele tekitada nii suurt kahju kui võimalik. Isegi kaablitesse taoti võimalikult palju naelu sisse, et vaid neid rikkuda. Nii lebabki üks Irbene 22-tonnine raadioteleskoop, mida kohalikud mitte lokaatoriks, vaid antenniks kutsuvad, mitte oma kunagises töötamiskohas ehk betoonposti otsas, vaid selle kõrval maas.

Torni sees saab aga ringi kõndida ning selle tippugi tõusta. Atmosfääri on praegu-

Nendes majades elasid kunagi ohvitserid oma prouadega.

Teejuhi Arnis Berzinšita on endises sõjaväeosas liikumine keelatud.

sed peremehed üritanud säilitada võimalikult autentsena. Siin on lokaatori juhtimispult, seal telefon, taamal Lenini pilt …

Kaks ülejäänud raadioteleskoopi on aga põhjaliku uuenduskuuri läbinud ning nende abil uurivad erinevate maade astronoomid kosmost. «Seal on palju, mida uurida,» sõnab meie teejuht Arnis Berzinš. Ta ütleb, et juba ongi päris mitu signaali ülikaugetest galaktikatest vastu võetud. «Üks võeti vastu 400 miljoni valgusaasta kauguselt,» on ta kuulnud. «Isegi Päikeselt saabuvaid raadiolaineid uuritakse nende abil,» lisab ta. «Andmed töödeldakse ümber, aga mitte siin. Edasine töö kulgeb juba kontorilaua taga, ükskõik kus, sest Euroopa raadioteleskoobid töötavad ühes süsteemis. Praegu kogume andmeid, aga neid kasutada oskame ehk alles 500 aasta pärast …»

Täiesti töökorras ja tegutsevate raadioteleskoopide kaemine tekitab sõna otseses mõttes ebamaise tunde.

Berzinš lülitab sireenigi kontrollimise mõttes sisse, ja tundub, nagu oleks sõda alanud.

Kõnnime ka poolteist kilomeetrit pikas maa-aluses tunnelis, ainsateks valgustiteks mobiiltelefonide ekraanid, võitleme klaustrofoobiaga ning uurime lae all viimaseid talveuinakuid pidavaid nahkhiiri …

Irbene endist sõjaväeosa saab külastada vaid ettetellimisel, ekskursioon kestab 1,5 tundi.

Ventspilsi ime

K

ohalikud elanikud ütlevad, et kõiges selles on «süüdi» endine linnapea Aivars Lembergs, kes linnapea ametist 2012. aastal kõrvaldati. Väljapressimisi, altkäemaksudega seotud juhtumeid ja muud kriminaalset või inetut kogunes nii palju, et juba kümme aastat tagasi Läti rikkaimaks inimeseks kuulutatud naftatransiidiärimehe Lembergsi jätkamine olnuks väga veider. Kohalikud räägivad aga, et halli kardinalina jätkab nende «väike Napoleon» linna juhtimist ning neil pole midagi selle vastu. Lembergsi arvates peab Ventspilsis kõik kõige ägedam olema.

Kauniks restaureeritud vanalinn, taastatud ja kaasaegse tehnikaga varustatud Liivi orduloss, promenaad, heakorrastatud sadam ja liivarand, linna läbiv miniraudtee, vabaõhu-

muuseum, kus näha Baltikumi suurim ankrute kogu ja suur hulk kaluripaate, veepark ja spaa, seikluspark, mida «Lembergsi kaabuks» kutsutakse, ja nii edasi – kõike, mis selles linnas leidub, ei jõua üles lugeda. Pargid on heakorrastatud ning neis leidub arvukalt treenimismasinaid – ikka selleks, et inimesed värskes mereõhus tervislikke eluviise harrastaksid ega nuumaks jõusaale.

Kõige selle on avastanud juba ammu leedulased, kes Ventspilsi suvel lausa hordidena vallutavad. Nüüd on aeg eestlastelgi selle linna võlud avastada, sest suvehooaeg juba keskväljakul avati ning üritusi on tulemas, nii et tapab. Uurige kohalikust turismiinfokeskusest või selle kodulehelt kindlasti seegi järele, kuidas hankida ja kuidas kasutada linna turismiobjektidel käibivat kohalikku raha vent´e, mis annab korralikku allahindlust!

Vt lähemalt www.visitventspils.com!

4. tee, kaardil lk 2 nr 23

Kes mäletab, milline nägi Ventspils välja 1990. aastatel pärast Vene vägede väljaviimist, ei tunne praegu seda linna ära. Hallist, väsinud, lagunenud ja koledast sõjaväelinnast on saanud KURZEME SÄRAV PÄRL. Kui keegi teeks «Totaalse muutumise» saadet linnadest, saaks Ventspils esikoha.

Ventspilsi võlud on avastanud esmajoones leedulased, aga nüüd on käes eestlaste aeg. Foto: LIAA

Puhkus lätis || 17

postimees, 11. Mai 2018

Kolka külast leiab rändaja Uši turismitalu koos selle kunstnikust perenaise DŽENETA MARINSKAGA, kes juba 17 aastat külalisi vastu võtab ja liivi surkok'i küpsetama õpetab.

Fotod: Verni Leivak

ärast taasiseseisvumist sai Marinska vanavanemate maa tagasi ning tema sõnul ei pea olema eriti nutikas, et looduskaunis ja teede ristumiskohas turismitalu pidama hakata. Hooajaga majutab ta siin 2000 külalist.

Surkok´i valmistamist, mis meenutab väga Karjala pirukat, õpetab ta vaid soovijatele. Kuidas rukkijahust ja veest tainas segada, sellest kausi abil ring välja lõigata ja see kausikeseks voltida. Kuidas seda küpsetada ning siis uuesti koos kartulipudru ja porgandiseguga ahju panna. Kui sulle Karjala pirukas, millesse lisatakse ka riisi, maitseb, maitseb seegi küpsetis.

Kes tahab veelindude elu jälgida, võiks just kevadel loodusparki suunduda.

Foto: LIAA

Veelindude paradiis asub ENGURE JÄRVE LOODUSPARGIS, kuhu kõik on oodatud tasuta värsket õhku hingama.

Looduse radadele

K

ui mais võtab jalutajaid vastu veelindude pesitsusaegne kisa, siis augustis jäävad nad vait. Seega – kes looduspargi linnuvaatlustornidest või paadisildadelt nende vilgast elu jälgida tahab, peab sinna juba varsti sammud seadma. Ent põnevat jagub pargis sügiseni välja, sest ühes aiakeses elab veisekari ning peetakse ka hobuseid, kes aeg-ajalt järve veetaimi sööma jalutavad. Alati võib astuda orhideede rajale, sest neid kasvab rajakese ääres 21 liiki, või minna hoopis kiikuma.

Vt lähemalt www.eedp.lv!

4. tee, kaardil lk 2 nr 25

P

Surkok meenutab Karjala pirukat ja Dženeta Marinska küpsetab neid juba aastaid.

Vt lähemalt www.kolka.info!

4. tee, kaardil lk 2 nr 24

Õpime surkok'i tegema

18 || Puhkus lätis

postimees, 11. Mai 2018

Kõige rohkem liivlasi Kuramaal elas MAZIRBE KÜLAS, kus praegugi asub enne Teist maailmasõda ehitatud Liivlaste Maja. Majas omakorda asub liivlaste ühing Randaline ning seal tõelise liivlasega kohtusimegi.

Liivlastele külla!

Verni Leivak

S

ikrags, Košrags, Pitrags, Saunags, Vaide, Kolka, Uši …

Need on kõik on liivi külade nimed, mis tänini kasutusel. Liivlasi, meie soomeugri hõimukaaslasi, oli enne Esimest maailmasõda umbes 1500 ning kuna elati lähestikku asetsevates kalurikülades, suudeti säilitada oma keelt ja kultuuri. Pärast Teist maailmasõda jäi neid alles 800, kuid et Nõukogude ajal kehtis nende alal range piiritsoon, merregi võis päevasel ajal rannast vaid saja meetri kaugusele minna, siis oldi sunnitud elatist mujalt hankima ning lätikeelses keskkonnas hakati üha enam rahvuslikku identiteeti kaotama. Praegu pole alles ühtki liivlast, kes liivi keelt emakeelena kõneleks, küll aga õpitakse seda keeltekursustel ning üritatakse oma rahvuskultuuri elus hoida. Liivlaste seltsi ja ühingusse kuulub lausa 170 liiget ning keele on selgeks õppinud 30 inimest. Üheks selliseks kultuuri säilitamise paigaks on 100 elanikuga Mazirbe, mida läbib kaks

Selline on Liivi lipp, mida Mazirbe taluõuedelgi lehvimas näeb.

Liivlaste kultuuril hoiab hinge sees Edgars Millers, kes meeleldi mujalt tulijatele seda tutvusFotod: Verni Leivak, LIAA tab.

korda päevas liinibuss, kust kadus postkontor, on üks toidupood, lehvivad Liivi rohe-valgesinised lipud, Saaremaani on meritsi 27 kilomeetrit ning kus asub aastail 1938–1939 ehitatud Liivlaste Maja. Selle avaras aulas on stendidel arvukate fotodega illustreeritud ülevaade liivlaste elust läinud sajandi esimesel poolel.

Kohaliku erivajadustega las-

te kooli õpetaja Deiksma Pobuse on üks, kes liivlaste kultuurist ja eluolust, aga ka nende sinistest lehmadest meeleldi kõneleb. Räägib sellestki, et liivlasi peeti nõiarahvaks, kes oskas roosi sinise paberi ja valge kriidiga riste tehes ravida. «Tundsin ise säärast eidekest, kes seda oskas. Sosistas midagi peale ning haige sai nädala pärast terveks,» kinnitab Pobuse.

Kes ei teaks Jurmalas asuvat Dzintari kontserdisaali, mis eestlastele eeskätt Uue Laine lauluvõistluse pidamiskohana tuntud.

Dzintari uueneb

Ennast tuleb tutvustama Edgars Millers, mees, kes end liivlaseks peab, liivi ühingut Randalist juhib ja kohaliku giidina tegutseb. Ta mainib kohe, et liivlased end ise liivlasteks ei kutsunud – siinsed ütlesid eneste kohta «randalist» ja need, kes Ainaži kandis elasid, kutsusid end «kalamies».

Millers tunnistab, et liivi keelt ta kahjuks ei mõis-

ta. Nõukogude ajal tähendanud enese liivlaseks tunnistamine üheotsapiletit Siberisse, mistõttu eelistati oma rahvust salata, ja seepärast öelnud talle vanaema alles surivoodil: «Sa pole see, mis sul passis kirjas …» Millersi lapsed on aga keele kursustel kenasti ära õppinud.

Ta juhatab meid Liivi Maja teisel korrusel avatud

Vt lähemalt www.visit.dundaga.lv!

4. tee, kaardil lk 2 nr 26

toimetaja

ühingu ruumidesse, kus asub muljet avaldav väljapanek liivlaste elust. Ning lisab, et esimene ekskursioon eestlastele on tal juba märkmikus kirjas – see toimub 17. mail, mil saabub bussitäis huvilisi Tartust.

Edgars Millers on aga teistegi huviliste käsutuses – leppige temaga kokku telefonil +371 2946 3028.

Kandava on juba aastal 1230 asutatud väike linnake, mille tunnusloomaks on tõrusid armastav metssiga ja tunnusjoogiks tammetõrukohv.

Kandavas pakutakse tammetõrukohvi, mida juuakse piimaga või ilma.

jad on muutunud ja Uus Laine kolinud Sotši, kuid kui veel paari aasta eest olid kohalikud tuleviku suhtes ebalevad, siis nüüd enam mitte. Ongi parem, et venelasi vähem on, arvavad nad, sest jõukad idanaabrid hakkasid Jurmalas lausa omi reegleid kehtestama. Nüüd on seltskond suuresti muutunud – väga palju turiste tuleb hoopis Põhjamaadest ning kõik on rahul. Uue Laine asemelgi pee-

Foto: LIAA

takse hoopis Laima Vaikule festivali.

Dzintari kontserdisaali vana osa on saanud täiesti uue ilme ja sisu, kolinud osalt isegi maa alla, välikontserdisaal elab aga uuenduste ootuses, ja nõnda annamegi teada, et kontserdisaali rekonstrueerimise projektide esitamise lõpptähtaeg on 28. septembril. Saali administratsioon on, muide, väga huvitatud, et Eesti arhitektid võistlusest osa võtaksid ning paluvad uurida tingimusi koduleheküljelt.

Kandavas joome tammetõrukohvi

L

innakese elanikud on väga uhked seal leiduvate sportimisvõimaluste üle ja kui pisutki ringi vaadata, on linn atleetlikke noormehi täis. Kui kellegi kohta öeldakse, et ta on praegu staadionil, pole rohkem seletada vaja. Ent mitte ainult staadion ehk juba 1960. aastatel loodud spordikompleks pole paik, kus aega veeta – on suur kardirada ehk kartodroom, vabaõhubassein, jalg- ja muude pallimängude platsid. Kandava suvised vabaõhudiskodki on üle Lätimaa kuulsad.

Huvi pakub kahtlemata ka vana turuplats, kus raekoja asemel köi-

dab pilku hoopis tuletõrjedepoo, sest pärast korduvaid tulekahjusid otsustati, et päästjad peavad asuma päris linna sees. Peaväljakut nimetataksegi depooks, ja see on staadioni kõrval teine kohtumispaik. Kohalikus muuseumis saab tutvuda erinevate näitustega ning seal pakutakse ka kuulsat Kandava tammetõrukohvi. Sügiseti peetakse tammetõrude korjamise võistlust ning parimad korjajad, kes selgitatakse välja saagi kaalumisega, sõidavad omavalitsuse arvel bussiga päev läbi kestvale preemiareisile.

Tammetõrupurust tehtud pätikohv, millele lisatud pisut soola ja suhkrut, on meeldiva maitse-

ga jook, mille mekk muutub kohe veelgi meeldivamaks, kui sellele lisada piima. Proovige kindlasti ära! Kohvi saab soetada ka bussijaama juures asuvast turismiinfokeskusest. Oktoobri viimasel laupäeval peetakse Kandavas tee- ja kohvipidu, mai viimasel nädalalõpul on aga Kandava kandi päevad, kus muuhulgas pannakse kohalikud tuntud inimesed avalikkuse ees laulma – see teeb kõigile palju nalja.

Minge kindlasti vaatama ka lähedalasuvat Rumene mõisa, mis on oma golfiväljakuga ehk Läti kõige eksklusiivsem, kallim, eraldatum ja kõrvaliste pilkude eest kaitstum ööbimiskoht üldse.

Vt lähemalt www.kandava.lv ja www.rumene.lv!

5. tee, kaardil lk 2 nr 28

A

Dzintari renoveerimisele oodatakse ka eestlaste osavõttu.

Vt täpsemalt www.dzintarukoncertzale.lv!

4. tee, kaardil lk 2 nr 27

Foto: Verni Leivak

Puhkus lätis || 19

postimees, 11. Mai 2018

SABILE LINNAKE on tuntud nii elanikkonna vähese tööga hõivatuse, viinamarjamäe kui ka mustlaste suhtelise arvukusega.

Mingem üles viinamarjamäele!

P

eremees ja kaks töölist – see on meie linnakese suurim tööandja,» osutab endine loomaarst ja praegune Sabilet külastavate turistide teejuht Maris Lacis siidritehasele. «Siiski. On veel üks, puidutöötlemise ettevõte, kus kaks peremeest ja üks tööline.

Pool meie linna elanikest on pensionärid, tegutseb kool, poed ja omavalitsus ning lausa kaks juuksurit. Nii elamegi!»

«

Lacisele on varem siin peatunud võõrad öelnud, et Sabile on avastuste linn. Sest sellist Läti linna, kus kõrgub viinamarjaistandus, teist ei ole.

Just sinna, et saada mäekõrguselt ülevaadet kogu linnast, teejuhiga läbi põnevate hoovide, kus kohalikud jõudeelu elavad, suundumegi.

Viinamarjamägi sai alguse läinud sajandi kolmekümnendatel aastatel, ehkki juba 300 aasta eest, kui Sabile kuulus Kurzeme hertsogiriigi koosseisu, oli see paik tuntud veinitegemise pai-

gana. 1930. aastatel aga pöördusid kohalikud ettevõtjad president Ulmanise poole: linna vapil on viinamarjad, aga viinamarju tegelikult polegi. President teatanud siis, kui pole, siis saab olema.

Täna kasvatab viinamarju linna kommunaalamet ning linna veinipäevadel, täpsemalt juuli viimasel laupäeval, pakutakse päris oma viinamarjaveini ka linnarahvale. «Siis voolab vein

ojadena,» kiidab Lacis, sest oma veinitegu tullakse pakkuma üle kogu Läti, aga kaugemaltki.

Miks aga 7 protsenti linlastest mustlased on? Maris Lacise sõnul ulatuvad põhjused kaugete aastate taha, sõjaaega. Nimelt hävitanud fašistid esmalt kõik linnas elanud juudid, mustlasi peetud puutumatuteks, kuid sõja lõpu poole hakatud neidki hirmutama. Toonane linnapea Martinš Berzinš otsustas siis, et korralikku eluviisi pidavad mustlased võivad tulla linna elama ja neid võib ühiskonnaellu sulandada. Kõigile, kes üleskutsele vastasid, andnud ta linnaelaniku tunnistuse – siis tulid siia kõik, kes vähegi said.

Ilusa ilmaga ja õhtuti tulevat peamiselt sotsiaalabist elatuvad mustlased praegugi linna peale patseerima, muidu neid eriti näha pole. Suvel tegelevad nad metsas marjade korjamise ja nende kokkuostu viimisega. Praegu, räägitakse, on suur osa mustlasi teadmata põhjusel Kuldiga linna kolinud.

Kosk, mille vesi kukub poole meetri kõrguselt.

Foto: Verni Leivak

Poolemeetrine kosk Kui juba Sabilesse satute, siis külastage ka Abava jõe koske, mis asub looduslikult kaunis kohas. Kosk on Läti oludes muljet avaldav – sel on pikkust 35 meetrit ning vesi kukub poole meetri kõrguselt.

Kuna kosk asub eramaal, on omanik tulnud hiilgavale äriideele panna teeotsa putka püsti ja müüa pileteid. Meie sõitsime küll maksmata läbi.

Vt lähemalt www.latvia.travel!

5. tee, kaardil lk 2 nr 30

Sabile on kuulus oma viinamarjamäe poolest. Hoovidki on vaatamist Fotod: LIAA, Verni Leivak väärt.

Vt lähemalt www.sabile.lv!

5. tee, kaardil lk 2 nr 29

Teejuhiks on endine loomaarst Maris Lacis.

20 || Puhkus lätis

postimees, 11. Mai 2018

Tuntud ja tunnustatud kunstnik JANIS RONIS ei pannud mööda, kui otsustas respektaabli linnaelu ära põlata, maale põrutada ja Läti esimese portselanivabriku luua.

Verni Leivak toimetaja

S

elle ülimalt kauni kohakese nimi on Piebalga, ehkki bussipeatus kannab hoopis järve järgi Ineši nime.

Vaheldusrikas maastik, maaliline järv, krahv Šeremetjevi mõis, kaunis kohaliku omavalitsuse hoone, vana kõrts ja vaikus. Portselanitehaski ei tekita müra, selles täna tööl olevad kümmekond naist teevad oma tööd tühja loba ajamata, vaikselt ja virgalt.

Portselanitehase omaniku Janis Ronise noorim, 6-aastane tütar on mehe pintsaku vahele toppinud karvase suurte roheliste silmadega mängulooma, et see päeva lõppedes talle jutustaks, millega isa täna tegeles. Tegemist aga mehel jätkub, sest suvel töötab tehas ja sellest lühikese jalutuskäigu kaugusel asuv galerii valmistub uueks turismihooajaks. Mullu käis tal külas üle 10 000 turisti, oli päevi, mil saabus kuni kuus bussitäit huvilisi, kellest paljud peremehe suureks üllatuseks olid Eestist. Kust teave portselanitehasest eestlaste teadvusse jõudis, on talle aga siiani saladuseks.

Piebalga sai Ronisele tuttavaks juba üheksakümnendatel, kui ta siin kunstnike liidu liikmetele rahvusvahelisi sümpoosiume korraldas. 2002. aastal, kui ta oma elus suure pöörde tegi, ei suutnud isegi sõbrad seda uskuda, sest just oli ta avanud Riia vanalinnas Kalnciema tänaval tegutsenud kunstigalerii ning juhatanud kuus aastat

Isiklik portselanitehas

Kunstnik Janis Ronis tahtis portselanitehast luues ennast proovile panna. Tehases käib vaikne, aga kibe töö – suvehooaeg on kohe algamas!

kunstimuuseumi. Ja kuna vanaema pärandas Ronistele looduskaunis Piebalgas asuvad tuuleveskid, otsustasid nad pealinna maha jätta ning kohapeal ka portselanitehase avamist ette valmistada. Oli majanduskriisi eelne aeg, kui sissejuhatuseks peaasjalikult portselanimaalingutega tegeldi ning kohalikele kunstisoonega inimestele seda oskust õpetati. Kriisi ajal oldi sunnitud suuresti pühenduma kommertsile – portselanile kanti eeskätt firmade logosid ja maalimine jäi soiku.

Kuna laenuorjust Ronistel ei

olnud, elati kriis kenasti üle. Keraamiku haridusega mees meisterdas ise portselanipõletamise ahju, õpetas samal ajal töötajaid välja. Need, kellest meistrid said, õpetasid omakorda algajaid ning praegu annab tehas tööd 15 inimesele.

Esemete valmistamiseks läheb vaja eriti suure läbikumavusega Inglise kondiportselani, milles kasutatakse kuni 60-protsendilist veiseliste kondituhka. Hiina portselanist erineb see eeskätt kumavuse ja kristallvõre ehituse poolest ning Ronise sõnul – kuigi tegu on ju-

ba kolm sajandit vana ja hästi tuntud materjaliga – sobib see suurepäraselt just 21. sajandisse.

Inglise kondiportselanist loob kunstnik muuhulgas ka selliseid taieseid, mille väljatöötamiseks juba mõnda aega lausa 3D-printer käigus on. Tulemus vapustab – kruusid ja kannud näevad välja, justkui oleks nad helevalgest paberist volditud.

«Tahan iseennast proovile panna, vaadata, mida ma suudan ja mida mitte,» sõnab Ronis. «Inglise kondiportselan on ülimalt kapriisne materjal, sest põletamise ajal hakkab ta väri-

Fotod: Verni Leivak

Vt lähemalt www.porcelanadarbnica.lv!

6. tee, kaardil lk 2 nr 32

Pärast seda, kui Läti meediamagnaat MARTINŠ BARKANS kolme aasta eest müüs uudisteagentuuri LETA Margus Linnamäe ettevõttele Up Invest, mõtles ta, et rohkem elus tööd ei teegi. Ometi läks kõik teisiti ning nüüd on Barkansist saanud arvestatav veinitootja.

Meediaärimehest veinitootjaks

K

ui Martinš Barkans 2007. aastal naise võttis, sõitis noorpaar To s c a n a s s e mesinädalatele. See oli majanduskriisi eelne aeg ja elu oli lill. Toscana tungis südamesse, eriti oma vanade kindluste, viinamarjaväljade ja muidugi veiniga. Nõnda kaaluski paar, miks mitte hakata maal elades ise veini tootma, omamata sellest vähimatki ettekujutust. Nüüdisajal pole aga õppimine probleemiks – tee aga Youtube lahti ja tegutse.

Sabile linnakese lähedal leitigi Abava jõe kaldal kena kaunis kohake ning sinna sai rajatud viinamarjakasvandus, mis tänaseks kasvanud 3,5-hektariliseks. Samal ajal ehitas paar oma maja ja sündis tütar – kõik oluline juhtus justkui ühel ja samal ajal. Esimesed kaks aastat tegelesid nad nn garaažiprojektiga, mis tähendab, et olulisemad veinivalmistamise operatsioonid teostusid just seal. Kuna viinamari peab enne saagi andmist viis aastat kasvama, tegeleti esmalt kohalike puuviljade ja marjade veiniks muutmisega. Esimesed joovastavad joogid valmi-

sid mustsõstardest, arooniatest ja õuntest. Pärast kohtumist kogenud veinimeistri Ivarsiga usaldati veinitegu juba tema kätte.

Kaks aastat eksperimenteerisid kaks sõpra ja veinisõpra garaažis, et pakkuda valmistoodangut Riia restoranide sommeljeedele, kellega Barkansil oli aastatega hea suhe tekkinud.

Nõnda said sõbrad teada, millised veinid on väärt, et neid rohkesti toota, milliseid aga üldsegi mitte. Riia, nagu Tallinnagi, oli ju vallutanud siiani kestev hipsterrestoranide buum, kus meelsasti kohaliku toiduga kohalikke jooke pakutakse.

Kuna kasum kasvas, sai mõelda juba suuremast tootmishoonest. Maja, kus praegu Abava veini toodetakse, on nõukogudeaegne kurkide marineerimise tehas, mille kõrval asub – saatuse tahtel – suur õunaaed.

Kuna asukoht on 50 minuti autosõidu kaugusel Riiast, sai asja enne otsuse tegemist hoolikalt kaalutud, aga arvestades, et enamik joojaid ja tipsutajaid elab Riias, on see vahemaa ju tühine.

2012. aastal oli maja käes ja tänaseks on tootmine kasvanud äärmiselt jõuliselt – praegu on tegemist Läti suurima veini-

Martinš Barkans arvas, et hakkab veini tegema ajaviiteks, aga tänaseks on Fotod: Verni Leivak saanud sellest päris suur tööstus.

Vt lähemalt www.abavas.lv!

5. tee, kaardil lk 2 nr 31

sema, kuid kasutan selle ära – vaadake, nende kruuside suud pole täiesti ümmargused. Meil on käsitöö, ja las nad ollagi sellised! Luban neil iseendaks jääda. Teen asju, mida suurtes tehastes oleks raske või lausa võimatu teha.»

Tehasesse ja galeriisse, mis algselt polnud mõeldud turismiobjektiks, on tee leidnud lisaks eestlastele hulgaliselt sakslasi ning just turistid on aidanud ettevõttel jalule saada. Ent Janis Ronise teoseid on võimalik soetada endale ka Riias, Luxemburgis, Inglismaal ja Saksamaal.

Tallinnas hakati juba aastate eest poele kohta otsima, kuid kuna äri hakkas ootamatult hoopis Venemaa suunal arenema, jäi asi toona soiku. Lihtsalt polnud piisavalt kaupa. «Praegu peame plaani avada ärid ka Eestis, Norras ja Soomes,» avaldab Ronis.

Giidi juhendamisel vaatavad turistid esmalt üle tehase ning võivad seal ise kah portselanist kassi valmistamist õppida. Kuna protsess on tegelikult pikk, kingitakse lühikursuse lõppedes hoolsatele õpilastele juba valmis kass. Ekskursioon tuleb siiski varem tellida ja juunist augustini on nii tehas kui galerii absoluutselt iga päev kella 11 kuni 18 avatud. Muulgi ajal saab minna, isegi talvel, kui külaskäigu osas varem kokku leppida.

tootjaga. See tõdemus õigupoolest üllatas Barkansit, sest sellise suurusega peredele kuuluvaid veinitööstusi oli ta varem Euroopas küll ja küll näinud. «Tõsi, see pole enam hobi,» tunnistab ta, «mullu müüsime 150 000 pudelit erinevaid jooke.»

Nüüd enam omakasvatatavatest viljadest ei piisa – kohalike talupidajate marjad, õunad ja isegi rabarber, millest Abavas suurepärast vahuveini toodetakse, on alati oodatud. Isegi külmunud õuntest on siin õpitud suurepäraseid ja peadpööritavaid napse valmistama – kokku on jooke 22.

«Kasvame siiani väga jõudsasti,» möönab Barkans. «Tänavu alustasime müüki Eestis, praegu leiab meie toodangut Tallinnast väikesest Siidrimaja poest, kuid maist hakkab üks alkoholiimportija teie restorane meie veiniga varustama. Kolme kuu eest korraldasime Tallinnas degusteerimise ja kõik olid väga õnnelikud. Lätis oleme enam-vähem kõikjal, isegi piiriäärses SuperAlko poes.»

Veel leiab mõnusaid Abava veine Soome, Rootsi, Belgia, Hollandi, Saksamaa, Itaalia, Šveitsi ja Venemaa poodidest.

Ja kõigele vaatamata peab Abava end väikeseks tegijaks.

Puuduvad isegi pudeldamise ja sildistamise liinid ning töötajaid on kõigest 11. Lisajõudu võetakse tööle jõulude eel.

Esimest aastat on päris tehase juures avatud ka vinoteek ja veiniaed, kust kõik huvilised väärt kraami maitsta ja soetada saavad.

22 || Puhkus lätis

postimees, 11. Mai 2018

JELENA MIHHAILOVA on rahvusvaheliselt tunnustatud nukumeister, kes elab väikeses Läti linnakeses Preilis, kust Riiga on 200 ja Daugavpilsi 50 kilomeetrit. Preilis on Vladlena nukumuuseum.

Nukkude emand Verni Leivak toimetaja

Mõistagi mahtus leheküljele vaid väga väike osa Vladlena nukumuuseumi eksponaatidest. Kõikide nukkude autor Jelena Mihhailova.

Fotod: Vladlena nukumuuseum, Verni Leivak

lu ärkavad. «Sõltub sellest, millise mõttega on nukk loodud.

Kui temasse sisendada juba valmistades mingit müstilist jõudu, saabki ta sellise iseloomu, aga kui teha muinasjuttu nagu mina, saab temast muinasjutuline olend. Kõik sõltub inimesest. Ja kuigi mõne minu nuku välimus võib hirmutada, on ta südames hea – vaadake neile vaid otsa!»

Muuseumis on praegu 150 taiest, üldse on tema käe alt tulnud 940 tumma iludust.

Enamik neist on leidnud koha erakogudes, galeriides, kollektsionääride kogudes USAs, Prantsusmaal, Inglismaal, Iirimaal, Aserbaidžaanis, Gruusias ja mujal. Tallinnaski saab Mihhailova töid Katariina käigus asuvas Eesti Nukukunsti Majas vaadata. Samuti on tema töö ühes Hiiumaa õllebaaris.

Norra ansambli A-Ha solist Morten Harket saabus Preilisse nukku ostma tänu kinnisideele, mis oli juba paar aastat varem tekkinud tänu ühe nuku foto

Vt lähemalt www.lellukaralvalsts.lv!

7. tee, kaardil lk 2 nr 33

N

ukumuuseum avas majas, kus enne elas mustlaslaager ja tegutses videolaenutus, uksed juba 2007. aastal. Jelena Mihhailova tunnistab, et enne oma esimese nuku valmistamist polnud ta mõelnudki, et ta sellega tegelema hakkab, sest varem teenis ta leiba õmblemisega.

«Aga väikelinnas elades tuleb igasuguseid mõtteid. Olen ise suurest linnast pärit,» räägib endine moskvallana, kes Preilisse sattus tänu meheleminekule. «Ljubov-morkov,» põhjendab ta naerdes. Ehk siis, et südame vastu ei saa.

Moskva kunstiinstituudi kunstnik-dekoraatorina lõpetanud Mihhailova avastas alles nukke tehes, et tegelikult on ta ju seda tööd õppinud ja et ta seda lihtsalt oskab. Eluaeg oli ta arvanud, et on hoopis joonistamises tugev, ja ennäe imet – tõeline anne avaldus alles nüüd.

Naine läks nii hoogu, et ei suutnud end enam pidurdada.

Nukkude valmistamiseks kasutab ta polümeerset savi, mida saab termiliselt töödelda. Seejärel maalib ta nukule, mis vaja ning paneb kehaosad kokku. Üllatusena mainib ta, et esimeste kehaosadena kinnitab ta nuku näole silmad – kunstnikule meeldib, kui nukk teda vaatab.

Kuigi kurjadest nukkudest on tehtud kümneid õudusfilme, ei usu Mihhailova, et tema hoolealused vahel öösiti el-

nägemisele kataloogis. «Teadsin, et ta ootab mind,» kinnitanud Harket. Vitelia oli blondide juustega nukk, kelle sees oli midagi, nagu laulja kinnitanud, mis talle väga sümpaatne oli.

Kuu aega hiljem kutsus ta Mihhailova koos abikaasaga oma Berliini-kontserdile ning tänaseni võib muuseumi seinalt leida pika, Harketi oma käega kirjutatud tänukirja, mis on nüüd ka raami saanud.

«Mõnede nukkudega on kahju hüvasti jätta,» tunnistab naine, kes küsib oma loomingu eest, sõltuvalt muidugi nukust, materjalist ja töömahukusest, 300 kuni 3000 eurot. Väikest nukku on keerulisem teha kui suurt. «Mul oli üks nukk, mida ma päris kindlasti müüa ei tahtnud, kuid see naine lausa kägistas mind oma sooviga ühel näitusel. Meenutan seda väikest naislendurit siiani. Koopiaid ma nukkudest ei tee, sest kollektsionäärid tahavad, et nende valduses oleks ainueksemplar, kuid samal teemal valmistan nukke küll.»

Mõnedel nukkudel leiduvad vähesed metallist osad valmistab Jelena Mihhailova keevitajast abikaasa Vladimir. Sellest ka firmanimi Vladlena, mis justkui kahest eesnimest kokku pandud.

Kunstnik nendib, et asutab end just reisile Amsterdami, kus järjekordne nukumess toimub. Ütleb, et väljasõite tuleb aastas ette viis või kuus, ja ennast tuleb näidata, eriti veel, kui kutsutakse. Suure lombi taha minekud on siiski ära jäänud, sest nukud on suured ja nende transportimine läheks liialt kalliks maksma.

Muuseumipileti eest küsitakse 3 eurot ja asutus on lahti iga päev. Mullu külastas seda poole aastaga 28 000 inimest.

Muide, muuseumi ühes osas on avatud ka kostüümilaenutus ning hoone kõrval asub miniatuurne butafoorne vanalinnamakett, mille taustal saab ennast uhkes riietuses pildistada.

Ja veel – 17.–19. augustini peetakse Preili kultuurimajas IV. rahvusvahelist autorinukkude festivali, kuhu oodatakse osalejaid 13 riigist. Muuhulgas korraldatakse õpitubasid ning nukkude heategevusmüüki, mille tulud lähevad kohaliku kindluse restaureerimiseks.

Razna rahvuspargi territooriumil asumine tähendab, et kõik, mis paikneb ajaloolise LUZNAVA MÕISAS JA PARGIS, on riikliku kaitse all.

avaakordid mängis Leedu helilooja Čiurlionise poeg, ning kuna nii peremees Stanislaw kui ka perenaine Jevgenia jumaldasid kauneid kunste, kogunes majja tihti nende samasuguste huvidega sõpruskond. Korraldati ühiseid maalimisi, pidusid, kontserte ja näitusi.

Praegu on näituste korraldamiseks saadaval Helesinine tuba, kus hetkel on vaatamiseks väljas Riias tegutseva kunstniku Anita Meldere maalid. Samuti sobivad väljapanekuteks ruumid keldrikorrusel, ja seal oli veel aprillis näha ülestõusmispühade teemalist Ukrainas värvitud munade näitust.

Mõisas, mis pole sõdade ajal põrmugi kannatada saanud, on avatud kohalik turismiinfokes-

Giid Svetlana Mikanova ühes mõisatoas.

kus, aga ka hotell, kuhu saab tellida hommikusööki. Üks tubadest, ja see on ka kõige kallim, kannab presidendi nime, sest siin peatus mullu mais Läti president Raimonds Vejonis.

Giid Svetlana Mikanova istub aga hoopis ühe teise hotellitoa voodiserval (pildil).

Vt lähemalt www.luznavasmuiza.lv!

7. tee, kaardil lk 2 nr 34

M

õisa ehitamisega alustati 1905. aastal ja see lõpetati kuus aastat hiljem. Ehitamist juhtis hoone omanik, Leedus sündinud poolakast mõisnik Stanislaw Kierbedž. Tegu oli inseneriga, kes tegeles sildade ja raudteedega seonduvaga, kuid juugendstiilis Luznava mõis oli mõeldud tema perele suvepuhkuse veetmiseks. Silma paistab see oma asümmeetrilisusega, eriti kui hakata piidlema aknaraame. Ruumidki on kõik väga erinevad, ehkki kõigis tubades on kasutatud läbiva teemana lillemustrilisi tapeete.

Punases toas on klaver, mille

Fotod: LIAA, Verni Leivak

Luznava mõis meelitab

Luznava mõis. Uuri teistegi Baltimaade mõisate külastamise kohta lehelt www.visitbalticmanors.com!

Puhkus lätis || 23

Vt lähemalt www.aglonasbazilika.lv!

7. tee, kaardil lk 2 nr 35

postimees, 11. Mai 2018

Augustipäevadel koguneb Aglonasse kindlasti vähemalt pool miljonit palverändurit.

Fotod: Aglona turismiinfokeskus

AGLONA BASIILIKAT teab iga katoliiklane, sest sellesse Ida-Lätis asuvasse usukeskusse saabuvad iga aasta augusti keskel usklikud mitmelt poolt. Tänavu oodatakse paavsti külaskäigu tõttu lausa poolt miljonit palverändurit, ja elukorraldus väikeses Aglonas muutub tundmatuseni.

Palverännakule Aglonasse

K

una Aglona basiilika (ehitati aastatel 1768– 1780) on üks kaheksast Püha Tooli tunnustatud rahvusvahelisest pühamust, on Aglona Püha Neitsi Maarja taevamineku kirik äärmiselt oluline ja sakraalne paik kogu Ida-Euroopale. Tänavu augustis saabub siia sõnumit tooma paavst Franciscus ning juba on asulas tunda seletamatut elevust.

Aglona turismiinfokeskuse konsultant Liene Baškatova-

Jokste on just tulnud kirikus peetud õhtupalvuselt. Kui sel argiõhtul tuli jumalasõna kuulama viis inimest, siis augustis, mil tähistatakse ka Neitsi Maarja taevasseminemise püha, mahub sinna vaid tühine osa soovijatest.

Palverändurid võtsid tee Aglona basiilika poole jalge alla juba enne Teist maailmasõda. Kui nõukogude ajal oli religioon riigis alla surutud, siis pärast Läti iseseisvuse taastamist taastus ka suhtumine usku.

Igal aastal 11.–15. augustini pöördub elu vaikses Aglonas

aga pea peale, sest palverändurid, kes on juba kuu aega varem jala, mõned isegi paljajalu, ratastoolis või lastega teele asunud, tahavad osaleda iga-aastasel üritusel, mis basiilika esisel suure pindalaga platsil korraldatakse.

Läbida kuuga pool tuhat kilomeetrit pole neile mingi küsimus, kuid koju naastakse enamasti bussiga. Üks päev on pühendatud peredele, teine erivajadustega inimestele, kuid kõik kulmineerub Baškatova-Jokste sõnul 14. augusti õhtul kell 22, mil algab missa, millele omakorda eelneb

ristikäik. Paavst ja riigipead on kohal päev hiljem.

«Tuhanded ja tuhanded inimesed, küünlad käes, palvetavad kiriku kõrval asuval kolme ristiga mäel, ja vaatepilt, et justkui kogu mägi on küünaldega kaetud, on lihtsalt meeliülendav, seda pole võimalik sõnadega edasi anda,» õhkab Baškatova-Jokste.

Kui tavaliselt oodatakse umbes 300 000 palverändurit, siis tänavu poolt miljonit. «See on arv, mida arvestab basiilika turismiinfokeskus ja põhineb ööbijate arvul. Tegelikult polegi võimalik kõiki inimesi kokku luge-

da, sest tullakse Poolast, Leedust, kogu katoliiklikust maailmast,» tähendab ta ning lisab, et sel ajal on vaat et võimatu transpordivahendiga linna siseneda ega sealt välja sõita.

Kohalikud ja mujalt saabuvad ettevõtjad aga rõõmustavad, sest sellist õnne – toitlustada ja müüa tohututes kogustes muudki kaupa – tuleb ette vaid kord aastas. Kui varem läks kaubaks kõik usuga seonduv, siis nüüd meenutab asulas toimuv üht suurt laata, sest lettidelt võib leida peaaegu kõike, välja arvatud kangem kraam.