Puhkus latis 3004

Päev laamade ja kaamelite seltsis, lk 4 Kunst vallutab meeled, lk 6-9 Nõukaaegne salapunker Ligatnes, lk 10 Vihjeid magusaks uneks, lk 11-12 Noor ja edukas veinimeister, lk 14

PUHKUS LÄTIS

SUURSAADIK JURIS BONE: Kui ütlete Lätis, et olete Eestist, järgneb sellele positiivne reaktsioon.

TEEMALEHT 30. APRILL 2014

Tänavu on RIIA Euroopa kultuuripealinn

2 || Puhkus lätis

postimees, 30. aprill 2014

Foto: LÄti suursaatkond

Kallid eestlastest sõbrad!

Läti ja Eesti on naabrid ja tihti tundub meile, et teame teineteisest kõike. Tegelikult on see arvamus üsna pealiskaudne ning kui rohkem süüvida, siis mõistame, kui vähe me tegelikult üksteist tunneme.

Kindlasti on Läti Eesti inimestele atraktiivne. See tähendab, et reede õhtul või laupäeva hommikul võib isegi Põhja-Eestist pärit perekond võtta vastu ühise otsuse – lähme Lätti! Tänavu on selle otsuse tegemine senisest veelgi kergem, ühines ju Läti eurotsooniga ning rahalises mõttes oleme teile senisest veelgi «mõistetavamad». Ja mis seal salata, ligitõmbavust suurendab ka tõik, et meil on elu odavam. Nii kahju kui lätlastel ka polnud lattidega hüvasti jätta, ületavad praktilised argumendid tundeid. President Ilvese 2. jaanuari visiit Lätimaale, et meil jäätist süüa, kinnitab seda ilmekalt.

Mis siis ikka! Kui on võetud vastu otsus, et sõidame Lätti, kerkib järgmine küsimus: millega? Ilmselgelt on oma auto ülekaalukalt populaarseim transpordivahend, millega eestlased meile külla tulevad. Kuid miks mitte kasutada lätlaste Air Balticu või eestlaste Lux Expressi teenuseid? Mina ise soovitaksin tulla hoopis jalgrattaga, sest nii meie kui ka teie teed on rattasõiduks lausa ideaalsed. Ja seda isegi meie «mägedes». Kogu Läänemere-äärne tasandik Ainažist Papesse, mille pikkuseks on 500 kilomeetrit, on justkui üks suur velodroom, kus sõidab suhteliselt vähe autosid (eriti Läti läänerannikul) ning meri on kogu aeg käeviipe kaugusel.

Siiski on jäänud Riia kõigi riiki külastavate turistide peamiseks magnetiks. Sel aastal on Riia Euroopa kultuuripealinn.

Ning ikkagi tahaks pöörata teie tähelepanu Lätile, mis asub Riiast väljaspool, et astuksite mööda senikäimata radu.

Daugavpils, suuruselt teine linn Lätis, on saamas aina olulisemaks turismisihiks, seda eriti tänu Mark Rothko nimelise kunstikeskuse avamisele. New Yorgis maailmakuulsaks saanud Mark Rothko oli ju Daugavpilsist pärit. Kagu-Läti ehk Latgale on kultuuriliselt kirju piirkond ning kui lisada siia vapustav loodus (eriti järved, näiteks suurim, sügavaim, saarterikkaim jne), teeb see Latgale eriti ligimeelitavaks.

Samas on Eestile kõige lähem Vidzeme piirkond. Sellised paigad nagu Cēsis või Sigulda on hästi tuntud nii Eestis kui Lätis. Miks siis mitte ühineda lätlaste iga-aastase «palverännakuga» Siguldasse, mida peetakse oktoobri esimesel laupäeval ja pühapäeval, eesmärgiga nautida kuldset sügist.

Kui teilt Lätis küsitakse, kust tulete, ja teie vastate, et olete Eestist, järgneb sellele positiivne reaktsioon ning teist saavad otsekui oma riigi hea tahte saadikud.

JURIS BOne Läti suursaadik

Erilehe toimetaja: Verni Leivak, verni.leivak@postimees.ee, tel 666 2208 Projektijuht: Eve Kruuse, eve.kruuse@postimees.ee, tel 666 2383 Reklaamitoimetaja: Anneli Teppo, anneli.teppo@postimees.ee Kujundaja/küljendaja: Anna Budanova Väljaandja: AS Postimees, Maakri 23a, Tallinn Esikülje fotod: Girts Ragelis ja Janis Lacis

Läti pealinna katustele ja tornidele avaneb hingekosutav vaade nii mõnestki hotelliaknast.

Fotod: riga2014.org

Läti on koht, kuhu meid ikka ja jälle oodatakse VeRnI LeIVaK teemalehe toimetaja

N

ii nagu mullu, käisin ka tänavu teemalehe, mida praegu käes hoiate, tarbeks Lätis lugusid tegemas ning avastasin, et üks, mis pole aastaga karvavõrdki muutunud, on lätlaste suhtumine meisse. Ütlen kohe ära, et see on sõnulseletamatult soe. Vahel koguni nii soe, et lausa piinlik hakkab.

Tavaliselt tuleb see suhtumine ilmsiks siis, kui tööpäev seljataga ning üheskoos õhtusöögilauda istutakse.

«Küll need eestlased on ikka tublid,» alustab keegi jutulõnga veeretamist. «Ükskõik, olgu see siis nüüd või nõukogude ajal, alati olete teistest mitu sammu ees.»

Noh, peale punastamise ei anna sellise väljaütlemise peale esiotsa midagi kosta.

«Teie president alles manitses meid, et miks meie riigikaitse kulutusteks kaht protsenti sisemajanduse kogutoodangust ei kuluta,» räägib teine. «Teil, eestlastel, pole ju sellega kunagi mingit probleemi olnud.»

«Aga teie, lätlased, olete ju samuti tublid,» kogun ennast mina. «Alles oli ju uudis, et maksite kogu Rahvusvaheliselt Valuutafondilt saadud laenu (723,06 miljonit eurot – toim) enne tähtaja lõppu taga-

Suvel leiab nii Riiast kui ka mujalt Lätist hulgaliselt üritusi, kus kõlab rahvalaul.

si. Ma ei usu, et näiteks kreeklased samasuguse teoga hakkama saavad.»

«Aga Eesti ju laenu ei võtnud,» pareerib seltskond kindlameelselt.

«Või võtame need Lux Expressi bussid, mis Tallinna ja Riia vahel sõidavad. Täiesti uskumatu, kui mõnus nendega on sõita, justkui sõidaks lennuki äriklassis! Mina küll ei usu, et Lätis üldse kunagi nii kaugele jõutakse,» jätkab söakas nooremapoolne daam ning ülejäänud lätlased manavad maapõhja oma maa bussifirmat, mis samal marsruudil sõidab.

Nooremapoolne daam jätkab: «Tegelesin kunagi kalli kosmeetika maaletoomise ja müügiga kõigis Baltimaades.

Teil on ju Tallinnas ainult kaks suuremat kaubanduskeskust, kus säärast kraami müüakse – Kaubamaja ja Stockmann –, aga müügitulemused olid Ees-

tis alati kõige paremad hoolimata sellest, et teil on rahvast kõige vähem.»

«Mis te nüüd, meie rahvuslik lennufirma kiratseb endiselt, aga alles oli uudis, et Air Baltic lõpetas eelmise aasta mitte kahjumi, vaid täitsa märkimisväärse kasumiga,» ütlen mina vastu. «Ja veel oli uudis, et Läti aina napsab Eesti nina alt välisinvesteeringuid.»

Mida rohkem ma Lätis olen käinud, seda enam mulle seal meeldib.

Ja nii edasi ja nii tagasi.

Lätlasi huvitavad kangesti ka anekdoodid, mida nende teada eestlased lätlastest isekeskis räägivad. Kahjuks ei osanud ma neid jutustada – ma ei jäta neid meelde, pealegi – ega neid ju eriti räägitagi. Seetõttu

jäid ka anekdoodid eestlastest kuulmata.

«Aga miks teile Lätis meeldib?» küsivad lõunanaabrid suure huviga.

«Sellepärast, et esiteks on Riia meile lähim suurem metropol,» kostan mina. «Peterburi sõitmiseks peab üldjuhul soetama viisa, ja ega soovigi viimaste rahvusvaheliste sündmuste valguses seda riiki külastada. Kui Helsingi ja Stockholm on minu meelest lihtsalt tuimavõitu, siis Riias toimub alati midagi – tänavad on rahvast täis ja elu keeb. Pealegi on Riia ju tänavune Euroopa kultuuripealinn.»

Muide, oleksite pidanud nägema kahe neljakümne ringis eesti mehe nägu, kes ühel laupäevasel päeval end Riia tsirkuse esireas istumast leidsid. Silmad särasid neil nagu lastel ja terve õhtu mööduski vaid sealt saadud muljete tähe all.

Tänavune Läti-reis viis Postimehe aga Riiast sootuks kaugele, kohtusin hämmastavate inimestega, kellega järgnevatel lehekülgedel teiegi tuttavaks saate. Ja nüüd tuleb täiesti aus ülestunnistus: mida rohkem ma Lätis käinud ja inimestega kohtunud olen, seda enam mulle seal meeldib.

Võtke teiegi tänavu – pärast Riias-käiku – suund hoopis itta Daugavpilsi suunas ning põigake minnes ja tagasiteel teistestki põnevatest ja kaunitest paikadest läbi. Uskuge, see tasub vaeva. Veenduge, et teid võetakse vastu kui vanu tuttavaid, kellega juttu jätkub kauemaks.

Läti on koht, kuhu eestlasi alati oodatakse.

Puhkus lätis || 3

postimees, 30. aprill 2014

Läti suvi 2014 – kuhu minna, mida teha?

MAI

JUUNI

AUGUST

JUULI

1. juuli

1. august

Riias avatakse näitus «Raamat 1514–2014», mis on avatud detsembri lõpuni.

Algavad kolmepäevased Sigulda ooperipäevad. www.sigulda.lv, www.tourism.sigulda.lv

www.riga2014.org

1. august 17. mai Muuseumiöö. Sel ööl võib tasuta külastada muuseume, teatrietendusi, kontserdisaale, raamatukogusid, ülikoole, kirikuid ja teisi kultuuriasutusi mitte ainult Riias, vaid kogu Lätis. Juhtmõtteks on tänavu «Punane värv – merevaik».

8. juuni 1. juuni Algab Riia festival, mis kestab 26. juunini. Üritusel osalevad Euroopa väljapaistvad sümfooniaorkestrid ja dirigendid, kuid suurt tähelepanu pööratakse ka tantsu- ning kujutavale kunstile. www.rigasfestivals.lv

19. mai Riias peetakse Baltimaade suurimat maratoni «Nordea». www.nordearigasmaratons.lv

24. mai Liepājas peetakse käsitööliste festivali.

Festivalil osaleb üle 200 käsitöölise üle kogu Läti.

Diklis tähistatakse Läti laulupeo 150. aastapäeva.

3. juuni Algab Riia ooperifestival, mis kestab 15. juunini. www.opera.lv

7. juuni Riia vabaõhumuuseumis algab kaks päeva kestev suur laat.

Riia lilleball. www.riga2014.org

www.kocenunovads.lv, www.visit.valmiera.lv

16. juuni Algavad jaanipäeva (ligo) tähistamise pidustused, mis kestavad 24. juunini.

www.riga2014.org, www.liveriga.com, www.sigulda.lv, www.tourism.sigulda.lv, www.latvia.travel

www.muzeju-nakts.lv, www.muzeji.lv

10. juuli

27. juuni Siguldas algab festival «Kremerata Baltica».

www.kremeratabaltica.com, www.sigulda.lv

www.brivdabasmuzejs.lv, www.liveriga.lv

10. juuli 1. juuli Algab juuli lõpuni kestev orelimuusika festival «Rīgas Doms».

www.visit.jelgava.lv

www.visitventspils.com, www.ventspils.lv

Algab kolmepäevane tänavamuusika festival «Re Re Rīga».

www.rereriga.lv, www.riga2014.lv

Jūrmalas algab nädal aega kestev festival «Summertime». www.festivalsummertime.com, www.dzk.lv

Algab neli päeva kestev festival «Rīgas ritmi».

15. august

www.rigasritmi.lv

4. juuli Liepāja rannas ja pargis peetakse kahepäevast festivali «Summer Sound Liepāja». www.summersound.lv

12. juuli

Riias algab kolm päeva kestev perepidu. www.rigassvetki.lv

Algab kalurite pidu, mis kestab Eesti piiri ääres Salacgrīvas ja Ainažis kaks päeva. www.latvia.travel

12. juuli

27. juuni Algab kaks päeva kestev rüütliturniir Ventspilsis.

8. august

11. august

Algab 3. augustini kestev kunstifestival Cēsises.

7. juuni

www.visitventspils.lv, www.ventspils.lv

2. juuli

30. mai

www.jelgava.lv,

www.diklupils.lv

www.doms.lv

www.liepajaskultura.lv

Algavad Jelgava linna päevad, mille üheks tähtsamaks sündmuseks on pidulik rongkäik Liela tänaval.

Kultuuriprogrammis on tähtis koht ka käsitöölistel ja meistritel.

Algab kolmepäevane Dikli kindluse retroralli.

Algavad kolmepäevased Ventspilsi päevad.

Daugavpilsis algab Baltimaade üliõpilaste laulu- ja tantsupidu «Gaudeamus», mis kestab kolm päeva. www.daugavpils.lv, www.visitdaugavpils.lv

www. cesufestivals.lv

9. juuli

18. juuli

Algab kümnepäevane ülemaailmne kooride olümpiaad Riias. Osaleb 20 000 lauljat kogu maailmast.

Algab kolmepäevane Positivuse festival Salacgrīvas.

www.2014worldchoirgames.com

www.positivusfestival.com,

www.salacgriva.lv

20. august Liepājas algab festival «VIA Baltica». www.liepajaskultura.lv

30. august Jelgavas peetakse Läti piima, mee ja leiva pidu. Piimapakkidest tehtud paatide regatt. www.kultura.jelgava.lv

4 || Puhkus lätis

postimees, 30. aprill 2014

Kaamelid, laamad, alpakad, eesel ja mitmed muud loomad on Cēsisest 6 km kaugusel asuvas Rakši loomapargis vaid selleks, et külastajad nendega suhelda saaksid.

Päev loomade seltsis

Selline ongi kaameliseep.

Kes tahab, võib loomadele isegi musi anda.

ki reageerivad oma nimele,» kiidab hooldaja Atis Blaus. «Kaamelite aeda tegelikult minna ei tohi, mõelge ise, kui ta oma 800 kiloga teile jala peale astub! Laama seevastu kaalub vaid 50 kilo.»

Loomi võib ka sööta, ja siis ei tasu muretseda – sõbralik seltskond on söötjal otsekohe ümber. Kes tahab, võib loomadele isegi musi anda, ja Blaus näitab, kuidas seda teha. Et aga kaamel kedagi sülitab, tulevat äärmiselt harva ette. Igaks juhuks tasub kõrva taha panna, et sülge saab maha pesta vaid liivaga. Küürude vahel istudes ja sõites on nad igatahes vägagi sõbralikud.

Rakši on paslik ka asutuse suvepäevade pidamiseks või jaaniõhtu veetmiseks. Kõrvalasuvast kohvikust saab kohvikõrvaseks kaamelipiimast valmistatud pannkooke, mis keele lausa alla viivad ning soetada kaamelirasvast tehtud seepi, mis oivaliselt lõhnab.

Nende uhkete kaamelitega saab Rakšis sõitagi – selleks ei pea sugugi Egiptusse reisima.

Fotod: CĒsise turismiarenduskeskus, Verni Leivak

Uudishimulikke laamasid ja alpakasid saab päris nende sekka minnes toita. Poolteise euro eest saab sööta soetada kohapeal.

Vaata lähemalt www.kamieli.lv

B

altimaades ainulaadsest Rakši loomapargist kostab kaugele üheaastase kaamelipoisi Šahili ahastavat nuttu, sest mõne päeva eest on ta emast ja teistest emastest lahutatud. Täiskasvanuks saamise mured ja vaevad! See ei häiri aga põrmugi teisi loomapargi elanikke, kes külalisi nähes uudishimulikult ja otsejoones nende poole liiguvad.

Ainulaadseks teeb 11 aastat tagasi rajatud loomapargi see, et siin on külalised lausa oodatud aedikutesse kaamelite, laamade, alpakade, kitsede ja lammastega silmast silma juttu ajama.

Mõni laama või alpaka näeb pärast pügamist päris hädine välja, aga see teeb neid ka natuke naljakaks. Kõigil 87 hoolealusel on nimed ning hooldajad tunnevad eksimatult kõik ära.

«Nad on väga targad. Kaamelid-

Loomapargi asukate hooldaja Atis Blaus tallekesega. Tallesid võivad sülle võtta ka külastajad.

Puhkus lätis || 5

postimees, 30. aprill 2014

Daugavpilsi endises noorte loodusesõprade majas asub Latgale loomaaed, kus loomade nägemiseks peab neid esmalt otsima. See oligi direktor Mihhails Pupinši eesmärk.

Uskumatu loomaaed!

Vaata täpsemalt http://latgalezoo.biology.lv/

E

rinevalt paljudest teistest loomaaedadest seadis kolme doktorikraadiga Mihhails Pupinš juba aastakümnete eest endale eesmärgiks kasvatada tulevast põlvkonda keskkonnasõbralikkuse vaimus, ja et kõik oleks samas ka teaduslikult põhjendatud. «Seadsime eesmärgiks kasvatada inimese suhtumist loomadesse,» sõnab Pupinš, kes oma esimese loomaaia lõi koduõues viieaastase poisina. Ekspositsioon koosnes kilpkonnast, rohelisest konnast, vähist, vihmaussist, kahest kalast ja mutist.

«Kui omasugustega suhtlemisel mõtleb inimene eeskätt sellele, kuidas teine inimene temasse suhtub – kuidas ma välja näen, ega mul ole liiga suur kõht või äkki paneb ta pahaks, et mul on habe ajamata, siis koju jõudes on teie koduloom, näiteks koer või kass, lihtsalt rõõmus, et te koju tulite. Talle ei lähe teie välimus, palk või vanus korda,» ütleb direktor alustuseks. «Nii tulekski suhtuda looma nagu enesesarnasesse isiksusse, mitte kui masinasse, toorainesse või ühiskondlikku objekti. Ei tohi unustada, et me ei ole nende peremehed ja nemad pole kaup.»

Latgale loomaaed meenutab pigem looduslikest materjalidest ehitatud kunstdžunglit kui klassikalist loomaaeda ning enamik hoolealuseid elab siin justkui oma loomulikus keskkonnas. Üle külastajate peade liiguvad oma rajal esmalt nähtamatuks jäävad lehelõikaja-sipelgad. Need, kes lehetükke välja lõikavad ja neid siis ühest kohast teise tassivad. Nii nagu seda rada, ei märka külastaja esmapilgul ka paljusid teisi putukaid, loomi või linde, kes selles loomaaias, kus isegi põrand on tahtlikult ebatasaseks vormitud, elavad. Ja see ongi Pupinši eesmärk.

Et selles omapärases džunglis tuleb elanikke … otsida! Kummarduda, piiluda, «liaane» eemale lükata – kontseptsiooni järgi jääbki neljandik loomi külastajal avastamata ja märkamata, seda suurem rõõm on neid üllatusega avastada järgmise külastuse ajal.

Mihhails Pupinš tegi elu esimese loomaaia 5-aastasena, nüüd ongi temast juba ammu loomaaia juht saanud.

Mõned elanikud, keda katsuda ei tohi, on siiski klaasi taga.

Kalad, linnud, konnad, kilpkonnad, ahvid, krokodillid, surikaadid, vööloomad, isegi väljasuremise äärel olevad kohalikud sookilpkonnad … Lähemal vaatlemisel kõik lausa kihab!

Keda saab, võib ka pihku võtta või paitada, ning see on Pupinši meelest loomadega suhtlemisel ülioluline. Ükski hoolealustest pole sündinud looduses, seetõttu ei karda nad ka inimest. «Otsene kontakt loomaga on äärmiselt tähtis,» rõhutab direktor ning lisab, et mõningaid

loomi tohib isegi toita. «Võite olla veendunud, et keegi teil siin sõrme otsast ei hammusta.»

Tõsi, mõned elanikud – need, keda katsuda ei tohi, kes võivad olla ohtlikud – on siiski klaasi taga.

90ndatest aastatest ühes ja samas paigas tegutsenud loomaaed laieneb, ehitustööd on käimas, kuid ilmselt leiab see endale mõne aja pärast uue koha ruumika Mark Rothko nimelise kunstikeskuse külje all Daugavpilsi kindluses.

Tundub, et polegi kedagi? Vale puha! Latgale loomaaias lausa kihab elust ja tegevusest, tuleb vaid lähemalt uurida.

Fotod: Verni Leivak

6 || Puhkus lätis

postimees, 30. aprill 2014

Daugavpilsi kindluses asuvas 2000-ruutmeetrises kunstikeskuses jagub vaatamist ja tegevust kogu perele terveks päevaks.

Mark Rothko nimeline kunstikeskus vallutab meeled Mark Rothko nimeline kunstikeskus sai alles äsja aastaseks ning võib juba uhkustada 90 000 külastajaga.

Fotod: Verni Leivak

Ä

Daugavpils Suuruselt teine Läti linn, mida esimest korda mainiti ajalookroonikates 1275. aastal, linnaõigused saadi 1582. aastal. Aja tuultes on Daugavpils tuntud ka Dinaburgi, Borisoglebski ja Dvinskina.

Daugavpilsi pindala on 72,48 ruutkilomeetrit ning 2013. aastal elas siin 100 006 inimest. Daugavpilsist Riiga on 232 km, Leedu piirini 25 km, Valgevene piirini 35 km ja Venemaa piirini 120 km.

Linna läbivad transpordikoridorid: Berliin-Varssavi-Daugavpils-Peterburi, Riia-Daugavpils-Vitebsk-Voronež. Mõne aja pärast avab uksed Daugavpilsi rahvusvaheline lennujaam.

Vaatamisväärsusi: Daugavpilsi kindlus, Mark Rothko nimeline kunstikeskus, kirikumägi, päikesekell, Latgale Zoo, jalakäijate tänav Rigas, kesklinna park, jäähall jpm.

Vaata täpsemalt www.daugavpils.lv, www.visitdaugavpils.lv

Daugavpilsi kindlus

Turundusjuht Inga Goldberga ja giid Ivars Magazeinis raamatukogus. Üldse on keskuses ruumi lausa 4500 ruutmeetrit.

pärane taust ning pärast pildistamist kirjutada aparaati oma meiliaadress. Loetud sekundite järel potsatab meilboksi värske, ent ajaloohõnguline foto.

Kunstniku originaaltaiestele lisaks saab vaadata arvukaid kvaliteetseid reproduktsioone, mis on valmistatud Austrias.

«Selleks et vaataja õpiks tundma tema erinevaid loomeperioode,» põhjendab Inga Goldberga. «Asi on ka selles, et Rothko tööd on laiali üle kogu maailma – Ameerikas, Euroopas, Austraalias, Jaapanis

Mark Rothko taieste hind küünib oksjoneil 80 miljoni USA dollarini.

–, ning paljud originaalid on tema poja Christopheri ja tütre Kate’i valduses, mida nad lahkesti erinevates paikades esitlevad. Meile annavad nad neid, muide, tasuta,» lisab Ivars Magazeinis.

Mark Rothko taieste hind küünib oksjoneil 80 miljoni USA dollarini.

Kunstniku poeg ja tütar on keskuse kontseptsiooni ja käekäiguga kursis juba 2003. aastast saati, nad käisid avamisel ja tulevad ka tänavu septembris oma isa sünniaastapäeva tähistamisele.

Kunstikeskus asub loetud minutite pikkuse autosõidu kaugusel Daugavpilsi kesklinnast ning piletisüsteem on äärmiselt paindlik.

Vaata lähemalt www.rothkocenter.com.

sja esimest sünnipäeva tähistanud Mark Rothko n imel ine kunstikeskus, mis asub ruumikas, aastail 1831–1833 ehitatud klassitsistlikus hoones ja kuulub linnale, on Daugavpilsi au ja uhkus. Aastaga on seda maja jõudnud külastada suisa 90 000 inimest, mis teeb turundusjuhile Inga Goldbergale ja giid Ivars Magazeinisele suurt rõõmu.

Veel mõni aastakümme tagasi asus siin lendurite kõrgem õppeasutus, mille lõpetas lausa 47 000 tehnikut, inseneri ja pilooti, kuid pärast Nõukogude Liidu lagunemist seisis see kakskümmend aastat tühja ja mahajäetuna.

Mõttest siin kunstikeskus avada – see juhtus 2003. aastal – kulus avamiseni täpselt kümme aastat ning see läks maksma umbes 6 miljonit eurot. Lisaruumidega, sest kunstikeskusele sekundeerivad võõrastemaja, restoran, meistriklassid, konverentsisaal jm, on keskuses ruumi 4500 (!) ruutmeetrit.

Et jõuda maailmakuulsa Daugavpilsist pärit kunstniku Mark Rothko kuue originaaltaieseni, tuleb külastajal läbida veidi pikem tee. Väljapanek algab linna ajaloost, kus antakse ülevaade väikest Marki mõjutanud keskkonnast ja linnaruumist. Siin võib veeta tunde, sest puutetundlikud ekraanid vahendavad teavet ülima põhjalikkusega.

Saab iseennastki läinud sajandi alguse miljöös jäädvustada – selleks tuleb vaid istuda fotoaparaadi ette, valida meele-

See kindlus, mis haarab enda alla üle 150 hektari, on Daugavpilsi sümbol ning sai valmis 19. sajandi esimesel poolel (1810–1840, lõplikult valmis 1878). Tegu on ainsa sarnase kompleksiga Ida-Euroopas, mis säilinud peaaegu algsel kujul.

Kindluse loojateks on Tsaari-Venemaa ja Euroopa tolle aja parimad arhitektid.

Paraku vähenes aja jooksul kindluse strateegiline tähtsus.

Kindluse müüri ilmestavad kaheksa bastioni ning hulgaliselt teisi kaitseehitisi, müüri sisse jääv ala esindab aga tüüpilist sõjaväelinnakut, mille keskel on rivistusplats ning selle ümber arvukas administratiiv- ja eluhoonete kogum. Kui enamiku ehitiste fassaadid on teostatud ampiirstiilis, siis eranditeks on gooti stiilis Nikolai värav ja veetorn.

Tegemist on huvipakkuva vaatamisväärsusega, ehkki taastatud on vaid osa hooneid. See on ühtaegu suure potentsiaaliga tulevase elamurajoonina, kui vaid leiduks rahastajaid.

Vaata täpsemalt Facebookist: Daugavpils.cietoksnis.

Mark Rothko nimeline kunstikeskus Multifunktsionaalne keskus asub Daugavpilsi kindluse rüpes endise suurtükiväe relvistus. See on ainus paik Ida-Euroopas, kus saab tutvuda maailmakuulsa abstraktse ekspressionismi rajaja Mark Rothko originaaltöödega. Samas on välja pandud ka suur hulk reproduktsioone.

Asutuse juhtkond on väga huvitatud arendama sidemeid Eesti kunstiringkondadega ning kunstnikud saavad soodushinnaga majutuda keskuse moodsas võõrastemajas. 24. aprillil sai Mark Rothko kunstikeskus aastaseks.

8 || Puhkus lätis

postimees, 30. aprill 2014

Livani on väike linn Latgale piirkonnas, kus ollakse põhjendatult uhked oma käsitöömeistrite ja veel kuus aastat tagasi tegutsenud klaasivabriku toodangu üle.

Tuleb tuttav ette? Kindlasti tuleb. Livani klaasimeistrite tööd olid kuulsad nii endises Nõukogude Liidus kui mujalgi maailmas. Muuseumis saab toodangust läbi aastakümnete põhjaliku ülevaate.

Fotod: Verni Leivak

Käsitöö ja klaas Livanis

94-meetrine vöö Euroopa Liidu toetusel (kõik kokku läks maksma 500 000 euro ringis) 2003. aastal valminud keskus koosneb kolmest mõttelisest osast – põnevast kohalike käsitöömeistrite väljapanekust, kus näitused vahetuvad iga kuu tagant, siis 2010. aastal valminud juurdeehitusest, kus eksponeeritakse Livani klaasitehases valminud meistriteoseid ning töötubadest, kus isegi lapsed väikese tasu eest juhendaja käe all uusi oskusi omandada saavad. Kõige tipuks on siin ka konverentsikeskus.

Käsitöömeistrite püsiekspositsiooniosas on välja pandud 19. ja 20. sajandil valminud tööd.

Siin saab päris täpselt aimu, kuidas Latgale kandis lina või villa töödeldi ja looduslike värvidega värviti, kangast kooti, keraamilisi nõusid või tööriistu tehti. Eksponaatide kogumisega tehti algust üksteist aastat tagasi ning et neid ekspositsiooniks piisavalt kokku saada, nähti kõvasti vaeva. «Algul käisime külades ekspeditsioonidel,» selgitab keskuse juhataja Ilze Griezane, «hiljem hakkasid inimesed ise asju tooma. Tänutäheks saavad nad meid nüüd tasuta külastada.»

Griezane sõnul on väljapaneku kõige väärtuslikum eksponaat erakordselt pikk, lausa 94-meetrine rahvusliku mustriga vöö, mis pole sugugi tehtud selleks, et Guinnessi rekordite raamatusse pääseda. Sellise rahvusliku vööga sinna ei pääsekski – vööl, mida kudus 2006. aastal kolmteist kudujat, on ette näidata kindel Läti rekord. Algul taheti see Livani linnale 80. sünnipäevaks kinkida, kuid kuna vöö «venis» seda tehes justkui

iseenesest pikemaks, jäi see hoopis käsitöökeskuse näitusesaali.

Klaasist kristallini Livani on kuulus klaasitoodete poolest. Neid valmistati siin juba 1887. aastast, ja eeskätt seetõttu, et toonase asula lähedal paiknesid ülikvaliteetse kvartsliiva maardlad. Klaasitööstus alustas olmenõude valmistamisega – toodeti eeskätt pudeleid ja purke, mis kohati olid nii «kunstilised» ja kaunid, et aina imesta. Eriti kui arvestada, et need on valmistatud 19. sajandil. Värvimiseks kasutati toona erineva koostisega raudoksiidi või hoopis kivisütt.

Pudelite ja purkide tootmine sai erilise hoo sisse 1960. aastatel, mil neid veeti laiali üle kogu Nõukogude Liidu ning peaaegu kõigisse maailmajagudesse. 1994. aastast – pärast erastamist – jäi asi kängu, sest «vennalike rahvaste liit» oli lagunenud ning siis hakati tootma vaid seda, mida konkreetselt telliti. Tehas hingitses siiski 2008. aastani, kuni järjekordsed uued omanikud pankrotistusid.

Ilze Griezane demonstreerib käsitöömeistrite kootud 94-meetrist vööd.

Ajaloolise Sigulda lossi naabruses tegutseb liivakunstnik Elmars Gaigalnieks, kes korraldab isegi etendusi.

Liivakunst on see kõige kunstim kunst!

E

lmars Gaigalnieks esitleb oma ateljees uhkusega materjali, millest ta taieseid loob – see on 410 miljoni aastane Sigulda valge liiv.

«Miks mind liiv inspireerib – sellepärast, et «liivamaalis» on ühendatud maalikunst, graafika ja neljadimensiooniline ruum. Ühegi teise materjaliga pole võimalik midagi sellist luua,» kõlab Gaigalnieksi seisukoht. «Liiv on lõputuid võimalusi pakkuv materjal. Savi või klaasi puhul jäävad teatud faa-

sis kõik ideed soiku, sest ette tulevad tehnoloogilised piirid, aga liival selliseid piire pole.»

Kunstnik on liivaga eksperimenteerinud juba 18 aastat. Ta teab, millest räägib ning palub ka, et kui keegi teab kedagi, kes kusagil maailmas veel värvilisi liivapilte teeb, võiks talle seda öelda. Ise ta küll endasarnaseid rohkem ei tea.

Gaigalnieks osutab ka oma jalustrabavale liivakogule. Liiva erinevatelt kontinentidelt on talle sõbrad ja tuttavad toonud juba aastaid: Leedust, Austraaliast, Egiptusest, Brasiiliast,

Kreekast, Lätist, Türgist ja mujalt. Eestist pole talle seni ühtki liivakogumit toodud. Võib-olla potentsiaalsed toojad lihtsalt ei tea, et kõigi auks, kes talle kogust puuduvat liiva toovad, laseb Gaigalnieks saluuti.

Suvisel ajal korraldab looja oma ateljees ka etendusi. Ta nimetab neid kolmedimensioonilisteks ja kaheosalisteks, saateks elav muusika ning etendust mahub vaatama kuni 50 inimest.

Lugu jutustab maailma loomisest ja lõpeb vägeva vulkaanipurskega.

Elmar Gaigalnieks on lisaks liivakunstnikuks olemisele ka happening´ikunstnik. Stseen etendusest.

Foto: Verni Leivak

Riia Vabadusesamba klaasdetailid valmistati samuti Livanis.

vaata täpsemalt: www.latgalesamatnieki.lv

L

atga le ku nsti- ja käsitöökeskus asub Livanis maalilisel Dubna ja Daugava jõe vahelisel poolsaarel ning jääb teele juhul, kui olete võtnud suuna Daugavpilsi poole.

Tänavu kevadel pääses keskusse kuiva jalaga, ent lumerikka talve järel on juhtunud sedagi, et üleujutuse tõttu pääseb sinna vaid paadiga. Nii juhtus näiteks mullu.

Puhkus lätis || 9

postimees, 30. aprill 2014

Koos oleme tugevamad! Sellest vanast tarkuseterast juhinduvad üksteist Daugavpilsi keraamikut, kes tegutsevad DaUGavPiLSi savikunsti keskuses.

Üksteist keraamikut, üks keskus

D

augavpilsi savikunsti keskus (Dau gav pi l s mala makslas centrs) on tegutsenud mõned aastad ning see sai alguse tänu Daugavpilsi linnavalitsuse kultuuriosakonnale, et leedu ja läti kunstnikud omavahel tihemini läviksid – Leeduni on siit ju vaid mõnikümmend kilomeetrit. Aastal 2010 sai keskus, millest leiab nii kunstnike ateljeesid, näitusesaali kui ka näitusmüügisaali, valmis.

Kuna Latgale keraamika on selgelt äratuntavate tunnuste ning väga pika traditsiooniga, on loomulik, et seda soovitakse elus hoida. Nii leiabki keskusest lisaks Läti suurimale puudega köetavale keraamikaahjule ka lausa neli elektrilist põletusahju, ning mis veelgi tähtsam – üksteist loomingulist hinge, kes üksteise võidu ilusaid asju loovad. Nii ilusaid ja maitsekaid, et tegelikult tahaks pea kõik, mis siin vaatamiseks väljas, endaga kaasa võtta.

Keraamik Lilija Zeila, kes omal alal juba 36 aastat tegeleb ja meile keskuses väikese ringkäigu korraldab, rõhutab kohe alustuseks, et nii tema kui ka enamiku tema kaaslaste eesmärk on elus hoida iidset läti keraamikakultuuri. Kasutada «vanaaegset» kohalikku sa-

Lilija Zeila demonstreerib mustast savist vaasi, mille soetamisest ei suutnud ajakirjanikki loobuda.

Fotod: Verni

Abielupaar Marija Saikovska ja Janis Saikovskis viljelevad traditsioonilist Latgale keraamikat.

vi, värvida seda vaid looduslike värvidega nagu sadu aastaid tagasi ning põletada vanaaegsel moel. Latgales on kombeks põletatud savi «karastada» hapendatud leivataignas, mille toimel moodustub savi ümber omapärane glasuur, esemele jääb aga alatiseks spetsiifiline leivalõhn.

Zeila enda armastatumaks alaks on aga hoopis «must ke-

raamika» – sellised taiesed ongi musta värvi ning need on tänu kasutatavatele töövõtetele erakordselt purunemiskindlad, ent maapõues lagunevad ometi.

Glasuuri, mis taieseid kaunistab, valmistatakse aga kvartsliivast ning värvimiseks kasutatakse ainult looduslikke vahendeid.

«Proovime seda kõike säilitada samamoodi nagu hoia-

me rahvariideidki,» rõhutab Lilija Zeila.

Abielupaar Marija Saikovska ja Janis Saikovskis on pühendunud traditsioonilisele Latgale värvilisele keraamikale.

Janis Saikovskis on oma töödega pälvinud väljapaistvate teenete eest Läti presidendilt isegi Kolme Tähe ordeni, mille tunnistus ateljees aukohal ripub.

LeiVak

«Tegutseme koos juba 37 aastat, see on meie elustiiliks saanud,» põhjendab paar ning juhib tähelepanu, et ehtsa Latgale keraamika tunneb kergesti ära tänu sinakasrohelisele või rohekas-pruunikas-kollakale glasuurile. Üllatusena teavad nad, et hiiglaslikud küünlajalad, kuhu mahub 15 või isegi 25 küünalt, on valmistatud vaid

ainsas eksemplaris ning nendest ei loobu nad mingil juhul.

«Ma ei müü neid ühegi summa eest,» rõhutab Janis Saikovskis, «sest kui seda teeksin, jääks hing tühjaks. See oleks hullem ja raha ei korvaks seda.»

uuri täpsemalt: dmmc@inboX.lV

10 || Puhkus lätis

postimees, 30. aprill 2014

Siguldast ja Gauja rahvuspargist kiviviske kaugusel Ligatnes on puhkepäeviti avatud 9 meetri sügavusele ja 2000 ruutmeetrile rajatud Nõukogude salapunker, kus pidid sõjaohu korral ellu jääma vaid valitud.

See on meie salapunker!

K

ui meie punklegend Propeller laulu «Punker» nõukaajal laulis, siis kindlasti ei pidanud nad silmas Nõukogude Läti tähtsaimat tsiviilobjekti Ligatnes. Hoones, kus nüüd on tavaline rehabilitatsioonikeskus, asus läinud sajandi 80ndail aastail kohaliku KGB 4. peavalitsuse pansionaat. Loomulikult olid siia oodatud tervist taastama ka kommunistliku partei ja ministrite nõukogu võtmetegelased.

Seda, et siin maa all lisaks pansionaadile ka midagi muud ja väga salajast asus, aimasid kohalikud ometi – siin-seal võis märgata maapinnast eenduvaid agregaate, mis seotud õhuvahetuse kindlustamisega.

Esimest korda sisenesid tohutusse maa-alusesse punkrisse «tavalised» inimesed alles 2003. aastal, mil oli selge, et Läti astub NATO liikmeks.

See on ka põhjus, miks hiigelpunker on tänini säilinud ehedana, sellisena nagu see kunagi loodi. Interjöörid on endiselt erakordselt põnevad ning aparatuur, mida kasutati, töötab suures osas tänini. Ja eks praegugi võiks – kui oleks vaja – siin vastu pidada kuni kolm kuud järjest, ilma et kusagilt väljastpoolt abi tuleks.

Olge valvel, hoidke riigi kaitsevõimet nagu silmatera!

V. I. Lenin

Tegelikult ei asunud siin 80ndate algul peale metsa ja põllu mitte midagi – kõik hooned, kaasa arvatud pansionaat, ehitati siia koos punkriga. Ometi ei leidnud maa-aluste käikude ja ruumide rägastik, mis oli mõeldud ainult meestele, kunagi kasutamist. Sisse ja välja käisid ainult kakskümmend neli sõjaväelast ja tsiviilisikut, kes isegi hiljem, kui võiks sealsest elust vabalt rääkida, on hoidnud oma suu kõvasti lukus. Ainult Läti KGB juht Edmunds Johansons on siiski veidi jutustanud, kuidas süsteem töötas.

Sidepidamisvahendid, nõupidamiste ruumid, vapustavad tuumasõja puhuks väljatöötatud tegutsemise näpunäidetega kaardid jne – kõik see jätab uskumatu ning kustumatu mulje. Poolteist tundi kestva ringkäigu lõpetuseks oodatakse külastajaid sööklasse, kus köögimutt pelmeene ja morssi pakub.

Populaarne büst, mille taustal ennast pildistada.

Vaata lähemalt: www.bunkurs.lv Selliseid vormiriides isikuid punkris ei näe, küll aga võib neid seal elavalt ette kujutada.

Fotod: Sigulda turismiarenduskeskus, Verni Leivak

Tubli külamees Agris Šults võttis ette ja kaevas metsavendadele sobiva 15-ruutmeetrise ja 2,5 meetri sügavuses maapõues asuva punkri, et näidata, kuidas teise maailmasõja ajal ja järel seal elati.

Siin võiksid elada metsavennad S

eda Cēsise rajoonis asuvat punkrit hakkas Agris Šults kaevama mullu kevadel, aasta hiljem mais avab see uksed juba ka külastajatele. Sügavuti toonast ajalugu uurinud Šults võib jutustada teile metsavendade elust pikalt ja üksikasjalikult – mitmekesi koos elati, kus paiknesid väljapääsud ja kus asus varupunker juhuks, kui sündmused ootamatult arenema hakkasid. Et kõike täpselt teada saada, otsis ta üles isegi endised metsavennad ning käis neid intervjueerimas. Videoid nendest kohtumistest saab muide ka vastses punkris vaadata ja kuulata.

«Mõned ütlevad, et tegin liialt

Metsavendade punkrit kaevas Agris Šults terve aasta, ja nüüd on see Fotod: Sigulda turismiarenduskeskus, Verni Leivak valmis.

luksusliku,» muheleb Šults, «aga minu eesmärgiks on metsavendade elust praegustele noortele jutustada. Olen mõnes niisuguses punkris Eestiski käinud, aga kõik need on niisked ja külmad – külastajaid sellisesse kohta ju ei kutsuks.» Huvilisi võtab Šults vastu ise, kui juttu tehakse läti või vene keeles; inglise keeles jagab selgitusi tema tütar.

Vaatamiseks on väljas ka näitus – seintel võib näha nii sakslaste kui ka venelaste käsutuses olnud relvastust ja muid sõjapidamise vahendeid.

Vaata täpsemalt: Facebook, Mežabrali

Paljude endiste sõjameeste arvates on punker ehk isegi liialt luksuslik.

Mõned eksponaadid on leitud isegi kohalikust metsast.

Seis, kes seal on? Neid relvi on hoidnud päris mitmed käed.

Puhkus lätis || 11

postimees, 30. aprill 2014

Daugavpilsi külje all Sventes saab päris lähedalt vaadata ärimees Eduard Zavadski erakollektsiooni, mis koosneb peaasjalikult teises maailmasõjas kasutatud sõjatehnikast.

Vaat selline hobi!

K

es kogub marke, kes märke – Latgales uhkete ahjudega neljatärnihotelli pidamine ja selle kõrval sõjatehnika kollektsiooni eksponeerimine on samuti kellelegi hobi. Tehnikahuvilistele jagub katusealuses uudistamist kindlasti küllaga, seda enam, et sealsed kolm tanki on lausa soomülkast välja tõmmatud.

Svente hotelli administraator Veronika Kuzminova vajutab nuppu puldil ning eksponente kaitsev võre kaob eest. Neiu sõnul hakkas ülemus sõjatehnika kollektsioneerimisega tegelema juba enam kui kümne aasta eest ning tema tähelepanu pälvisid nii nõukogude kui ka saksa sõjamasinad.

«Kollektsiooni uhkuseks on eelkõige kolm tanki, aga ka liikursuurtükid, suurtükid ja soomukid,» selgitab Kuzminova.

«Tankid on kõik toodud Kurzeme kandist soost, nende hulgas ka legendaarne T-34. Kohalikud

olid ise helistanud, et tankid seal asuvad.»

Katusealuses pole vaatamiseks kaugeltki kogu olemasolev sõjatehnika, omanik Eduard Zavadski peab laienemisplaane.

Täispilet maksab 2 eurot, kuni 14-aastastele 1 euro ning vaadata saab kollektsiooni kella 12– 19. Suvel võivad külastajad end ka Nõukogude sõjaväelaseks riietada ning siis tehakse teist soovi korral pilti, mille saab kohe kätte.

Veronika Kuzminova on võtnud istet GAZ-maastikuautos, mis pärit 50ndatest aastatest ja mis on kollektsiooni kõige uuem eksponent.

Fotod: Verni Leivak

Kolm tanki on lausa soomülkast välja tõmmatud.

Baiba Stepinast sai hotellipidaja saatuse tahtel.

Vaade Karlamuiža hotelli ühest numbritoast.

Fotod: Verni Leivak

Mõisa teenijatemajast sai hotell

E

nne kui Baiba Stepina (39) mehega kuusteist aastat tagasi Karlamuižasse tuli, elas ta mehe Janisega Riias. Naine tegeles IT-seminaride korraldamisega, mees logistikaga.

«Kõigepealt tahtsime muretseda endale suvemaja, ent kui siia sõitma hakkasime, mõistsime, et siin tahame veeta palju rohkem aega,» meenutab Stepina aastatetaguseid sündmusi. Äri sellest alguse saigi, et külla hakkas tulema aina rohkem sõpru, kes kõik kärarikka metropoli asemel vaikust ja rahu nautida ihkasid.

Algul sõitis abielupaar tööle Riiga, kuid kuna see teeb iga päev edasi-tagasi 150 kilomeet-

Me ei ole siiatulekut seni veel kordagi kahetsenud.

Baiba Stepina

hotellipidaja

rit, siis on loogiline, et kaua niimoodi vastu ei pea. Tegelikult – võib-olla oli just Karlamuiža see, mis jõudu andis, ning Stepina nimetabki siinset atmosfääri reinkarnatsiooniga sarnanevaks. «Vahel imestame ise ka, et kuidas me ära ei väsi,» pihib ta. «Ilmselt annab energiat siinne loodus ja oleme mõelnud, et ju meid siis miski kutsus siia.»

Et mõisa teenijatemaja (aiapidamisega tegelnud mõis ise on hävinud) hotelliks muuta, võeti pangalaenu. «Aga ise nimetame seda oma pensionifondiks, sest ideid on palju. Oleme küll endale ise tööandjad, kuid äriks seda seni siiski nimetada ei saa,» muheleb Stepina ning loodab, et ükski tema kolmest lapsest vanemate võlgu maksma hakkama ei pea.

Näha saab nii Saksa kui ka Nõukogude sõjatehnikat.

12 || Puhkus lätis

postimees, 30. aprill 2014

Pool aastat tagasi avati Amata piirkonna eksklusiivses Amatciemsi eramute piirkonnas spaahotell Jonathan Spa Estate, mis hämmastab nii disaini, luksuse kui ka koduse atmosfääriga.

Toretsev, aga kodune

S

Amatciemsi eramurajoonist leiab ka väikese spaahotelli.

paahotelli tegevdirektor Ilze Jansone tutvustab viiekorruselist (!) hotelli õigustatud uhkusega, näidates külalistele kõiki kaheksat hotellituba, restorani, keldrikorrusel asuvat kinosaali, saunu, ilusalonge ja siseujulat. Mis seal salata – tase!

Tege l i k u lt võide l nud Amatciemsi jõukad elanikud, kellest enamik on pärit idanaabri juurest, rajatava hotelli vastu ülimalt aktiivselt. Mis sest, et suurem osa neist peatub siin vaid suvel ning uhkeid rookatustega maju vaid «datšade» ehk suvilatena peetak-

Kõik toad on itaalia stiilis ja restoran pakub itaalia toite.

se. Rikkurid otsivad siit eeskätt rahu ja vaikust ning olid mõelnud isegi, et ehitaks ümber elurajooni aia.

Nüüd aga, mil valgevenelannast äridaam Oksana Šapovalova siia hotelli rajas, on saanud mitmestki senisest vas-

Fotod: JonatHan sPa estate

tasest spaahotelli püsiklient.

Osalt ka seetõttu, et muu hulgas saab siinsetes ilusalongides teha noorendavaid protseduure. «Vähemalt viis aastat nooremaks,» ütleb Ilze Jansone. Kõige kallim neist maksab 180 eurot, ja see annab efekti kohe. «Tean seda omast käest, aga see kestab ka vaid ühe õhtu,» naerab ta.

Kuna omaniku tegevusalaks on Itaalia disainmööbli ja -aksessuaaride müük, siis on ka kõik toad itaalia stiilis ning restoran pakub itaalia toite.

Päeval, mil meie seal einestasime, pakuti joogiks maja kõrval kasvava kase mahla. Kodune tunne tekkis.

Sügav uni keset linnakära

H

otell Latvija, mis juba nõukaajal keset Riiat kõrgus, peibutab nüüdki. Mis sest, et nimi on muutunud Radisson Blu Latvijaks.

Märksõnu, miks Radisson Blu Latvija endiselt paljudele turistidele magnetina mõjub, on kolm: asukoht, ladus teenindus ja mõnus, täpselt paraja suurusega tuba. Aukohal on seal loomulikult voodi, milles iga teeline end kindla peale välja puhkab. Kindlasti on neidki, keda peibutab 26. korruselt Skyline baarist avanev hurmav vaade Lätimaa pealinnale, ning et seda näha, tasub liftiga teekond sinna ette võtta. Isegi kui teil pole tuba, ei keela teil keegi mõnele kõrgemale korrusele tõusta, sest isegi madalamalt ja koridoriakendest vaadatuna on panoraam ükskõik millises suunas vaatamist väärt.

Ei tea kuidas praegu, aga veel 2006. aastal oli Reval Hotel Latvija ettevõtte kinnitusel Baltimaade suurim. Tube oli toona pisut alla kuuesaja, viis aastat varem oli neid vaid 382, Radisson Blu Latvijas on praegu neid täpselt 571. Kui 2004. aastal alanud renoveerimisel investeeriti hoonesse 24 miljonit eurot, siis ega see renoveerimine pole jäänud viimaseks, mistõttu näeb hotell ka seestpoolt väga hea välja. Üks on kindel – isegi kui uneaega jääb teil Riias napiks (ja see on peaaegu kindel), tõusete hommikul täiesti virgena, justkui oleksite maganud terve pika öö.

Üks hunnitutest vaadetest, mida hotelli kõrgematelt korrustelt jagub päris mitu.

Täiesti tavaline tuba, milles aukohal pehme voodi.

Fotod: Verni LeiVak

14 || Puhkus lätis

postimees, 30. aprill 2014

Sigulda turismiametis mõeldakse igaks hooajaks miskit põnevat välja.

Tänavu meelitab adrenaliinisõpru 30-meetrine turnimistorn.

Ettevõtlikkus ja sellega kaasnev edu teeb kadedaks. Kadestagem siis koos – teie ees on siguldalane Janis Zilvers. Üksinda tegutsev Janis Zilvers teeb lisaks veinile ka vahuveini (pildil), kuid toodab isegi veel kangemat kraami.

Fotod: siguLda turismiarenduskeskus, Verni LeiVak

«Võin veini teha kõigest, mis eest ära ei jookse!»

Turnimistorni võimalusi demonstreerib instruktor Ivo Deičmanis.

Foto: Verni LeiVak

Siguldasse turnima

S

igulda spordi- ja vabaajakeskuse uhkuseks on 1,25-kilomeetrine murdmaasuusastaadion, mida lumevaesel ajal ka teiste spordialade harrastamiseks kasutada saab.

Staadioni kõrvale on nüüd kerkinud 30-meetrine imelik ehitis. See on turnimistorn, mida kohalikud ka kuraditorniks kutsuvad.

«Läti mütoloogias pole kurat sugugi ainult kuri, vaid ka veidi rumal persoon,» valgus-

tab turismiameti töötaja Dana Spulle. «Turnimistorn ongi mõeldud selleks, et inimene saaks siin võidelda iseendaga, oma hirmudega. Kui hirmudest üle saad, jõuad tippu.» Üles jõudmiseks on vaja alpinistioskusi ja abilist, kes ohutust tagab. Ülesjõudjat, räägib Spulle, ootab ehk isegi kook.

Allatulekul saab nautida mõne meetri jagu koguni vaba langemist.

Turnimistorn avatakse ametlikult 23. mail.

S

irelivein, angervaksavein, õunavein, vaarikavein …

27-aastane Janis Zilvers teeb imesid.

Aga mis seal ikka imestada – ideede rohkus, entusiasm, teotahe ja ettevõtlikkus viivadki eesmärgini.

Pärast NSV Liidu kokkukukkumist asutasid tema vanemad puukooli, ja kui Janis neli aastat tagasi pärast ülikooli lõpetamist Riiast koju tuli, tahtis ta jätkata Piladži-nimelises perefirmas, kuid millegi sootuks uuega. Miks mitte hakata veini tootma? Õppinud esmalt veinitegemist Soomes, on Zilversi veinikelder ja samanimelise kaubamärgiga toodang praegu Lätis suuruselt teisel kohal.

et ma ei raiska raha reklaamile, toode ise on parim reklaam. Mitte mina ei otsi poode, kus veini müüa, vaid poed otsivad mind.

Ettevõttes töötab vaid üks töötaja – mina ise.

(Astume sisse tema nn veinikeldrisse, mis tegelikult ei asugi keldris.)

See on mõõtmetelt päris väike, aga ma kavatsen laieneda. Neli aastat tagasi oli mul vaid neli mahutit, kuhu mahtus kaks tonni veini, nüüd toodan 20 000 tonni. Ma ei müü seda kõike aastaga maha, sest mõni vein valmib kaks aastat, seetõttu müün Lätis aastas umbes 8 tonni, mis teeb 10 000 pudelit. (Kõik pudelid villib ja korgib Janis ise – toim.)

See teine koht vastab tõele?

Uurin just võimalusi, aga olen seni olnud liiga laisk. Mõni on otsinud ka mind, aga hind on kvaliteedi ja käsitöö tõttu päris kõrge, poes 8–9 eurot.

(Naerab südamest.) See on tõsi!

Tahame jõuda esimeseks, ja eks me seda ka proovime!

Milles on edu võti?

Veini kvaliteedis. (Naerab.) Selles,

ära ei jookse! (Naerab.) Enamasti toodan siiski vaarika-, mustasõstra-, õuna-, rabarbri-, ebaküdooniaveini – populaarseimad on poolmagusad veinid. Läti nagu Eestigi pole veinimaa, pigem juuakse viina ja õlut, nii et meil kuiva veini eriti ei taheta.

Magusa veini pärisosaks on ka meeletu peavalu?

Seda tunned üksnes siis, kui jood liiga palju. (Naerab.) Mina näiteks tean väga täpselt, kui palju juua võin ja kinnitan, et kui tahad end täis juua, ära joo veini või õlut, vaid midagi destilleeritut. Viskit

Miks mitte eksportida?

Milliseid veine sul on?

Oleneb hooajast! Eile lugesin just kokku, 12 sorti veini olen teinud, aga see arv võib kasvada ka 20ni.

Võin veini teha kõigest, mis eest

või viina, puhast toodet, ja kui toode on hea, ei teki ka peavalu.

Minu soovitus: abielumehele ja -naisele piisab õhtu veetmiseks ühest pudelist. (Naerab lõbusalt.)

(Uurib pudeleid, kuhu on villitud värskeimat toodangut.) See on rabarbrivein, vaatan, kas on ka mingit setet tekkinud, aga näe, murakavein on liiga hägune, see pole hea. Nii et ootan, kuni see selgineb, alles siis villin pudelitesse. Või siis see kirsivein – ühe variandi tegi isa, teise mina, ja need on täiesti erinevad. Seda angervaksaveini pole ma pudelisse pannud, võin anda maitsta. (Vein on, muide, siinkirjutaja hinnangul lausa vapustavalt hea.) Ühel hommikul tõusin üles ja tuli idee. Retseptidega on ikka nii, et unistad millestki ja idee tuleb ise su juurde. Eile mõtlesin, et ehk peaksin veini tegema veel ühest teisest ravimtaimest.

Kes sulle toorainet toob?

Vaarikaid ja õunu kasvatame ise.

Enamiku toorainest kasvatame ise. Meil on ümbruskonnas 20 hektarit põlde, kus kasvatame õunu, vaarikaid, aga näiteks kirsse ja murakaid ostame sisse.

See ongi koht, kus Zilvers tonnide viisi veini valmistab. Juuni algul lubab ta isegi Pärnusse kraami müütama tulla.

Puhkus lätis || 15

postimees, 30. aprill 2014

MÕnEL LiHTSaLT vEaB. Cēsise lähedal Ierikus, otse Riia-Pihkva maantee ääres, sai kohaliku mehe Udis Meiersi abikaasa erastamise käigus erakordselt kauni oru, kuhu paar rajas oma kätega vaimustava loodusraja.

Vaata täpsemalt www.ierikudzirnaVas.lV

Tehtud ainult oma kätega

Udis Meiersil on kuldsed käed. Kõik teed ja sillad on siin tema enda tehtud, abilisi ta ei kutsunud.

U

dis Meiers nimetab ennast lihtsaks meheks, endiseks automehaanikuks, tema naine Ieva on aga kunstnik ja lilleseadja.

Koos otsustasid nad ootamatult «kaelasadanud» oru, mille hulka kuuluvad kolmkümmend kolm allikat ja Läti suuruselt teine juga, muuta turismiobjektiks, mis külastajate vähesuse üle ei kurda. Isegi Playboy piigasid käiakse siin pildistamas ja muusikavideoid tegemas.

Miks selle loodusraja avamine ikkagi aastaid aega võttis?

Kultuuriministeerium tahtis seda kohta endale saada. Lõpuks suutsime ikkagi tõestada, et see paik kuulub meile, tahtsime, et meid ei jäetaks pärandusest ilma. Kindlasti oleks võinud riigilt kopsakat kompensatsiooni saada, kuid kõike siin ilmas siiski rahas ei mõõdeta – meile endile meeldib siin väga. Seda enam, et 400-aastane vesiveski, mis siin samuti asub ja kus sündis mu naise isa, on Läti kultuurimälestiste nimekirjas. Oleme roheliselt mõtlevad inimesed ja leidsime, et miks mitte sellega ise veidi raha teenida.

Fotod: ieriku turismiinFokeskus, Verni LeiVak

Kes tegi projekti?

Ise! Me ei teinud isegi mingeid jooniseid ega projekte, vaatasime töö käigus ja vastavalt reljeefile, kuidas seda kõike rajada.

Kui asja teha ülima perfektsusega, ajada iga sentimeetrit taga, poleks see enam kellelegi huvitav. Panite tähele – loodusrada paikneb paralleelselt Melderupe jõega. Mida siin enam projekteerida?!

Kui palju kulus aega ideest tööde alguseni?

Pool aastat. Algul ei toetanud meid isegi riik, alles kolm aastat tagasi kirjutasime europrojekti ja siis saime ka Euroopalt raha. Seda selleks, et rajal saaksid liikuda pimedad või vaegnägijad. Saime raha, et rajal oleks korralik laudtee.

Algul tõin materjali kahest puidutööstusest, saime sealt jääke, mida ostsime odava raha eest. Ükspäev ostsin 5 kuupmeetrit, järgmisel päeval helistati, et kuule, jälle on veidi praaki, võid ära osta. Seitse aastat hiljem oli vaja üht-teist juba parandama hakata … Usun, et praegune laudtee peab 15 aastat ikka vastu. See koht ei saa kunagi valmis nagu Riia linngi, kogu aeg on vaja midagi teha!

Läksite vahel naisega tülligi?

Põhimõttelisi tülisid polnud, aga need tekkisid vahetevahel töö käigus. Tema lähtus kunstniku, mina aga praktiku vaatevinklist. Et kuhu tulevad vaateplatsid või kuhu naise valmistatud samblast loomaskulptuurid või vitraažid. Siis tahtis naine, et siin kõlaks taustaks muusika, aga mis muusikat siin vaja, kui juga kohiseb ja linnud laulavad? Mina võitsin. Kodus vaidleme samamoodi!

Rada on täpselt 880 meetrit pikk. Sinna saab jalutama tulla isegi öösel, sest mõne aja eest panime ka valgustuse, 55 eri värvidega prožektorit. Talvel on öösiti jalutada kõige ilusam.

Hilissügisel tuleb meie jõkke massiliselt kudema lõhe, aga see sõltub ka temperatuurist ja veetasemest. Kui ilus on siis vaadata, kuidas nad jugadel üles hüppavad ja siis tagasi vette kukuvad. Sel ajal saabub siia hulgaliselt salakütte, mistõttu tegin

Isegi Playboy piigasid käiakse siin pildistamas.

endale keskkonnainspektsiooni inspektori paberid. Tahan, et kala käiks siin kudemas igal aastal. Trahv ühe lõhe ebaseadusliku püügi eest on kuni 700 eurot, kui tabatakse rohkem saaki, ootab kriminaalvastutusele võtmine.

Milliste jamadega olete veel pidanud kokku puutuma?

Kord varises jõe ääres alla terve kallas – all on dolomiit, ülal aga paks kiht savi. Alla sadas umbes 100-ruutmeetrine maatükk koos puudega, rikkudes jalgradasid ja mattes enda alla jõe. Kõik tuli käsitsi ära koristada, sest tehnikaga siia ligi ei pääse. Ma isegi nutsin siis. Nii kahju oli!

Lastele antakse muu hulgas ülesanne otsida üles kõik vetevanad, ja neid on päris mitu.

Kui naisega oma kätetööd vaatate, siis mis teile enim rõõmu teeb?

See, et meil naisega on tänu pidevalt värskes õhus viibimisele hea tervis ning tegeleme sellega, mis tõeliselt meeldib.

Muide, kuna lätlastel on kombeks, et pulmapäeval tuleb üle seitsme silla minna, siis käib meil üha rohkem noorpaare. Meil ongi täpselt seitse silda, kus nad saavad ilusaid pilte teha ning nende aega sisustab ka rahvariides neiu, kes paaridega rahvuslikke kombeid läbi viib.

Samblast tehtud elusuuruses loomad on Udise naise looming ja kätetöö.

Läti teemalehe valmimist toetasid:

logo: Riga ZOO