Rahvastiku vananemine ja tööjõud

Rahvastiku

vananemine ja tööjõud Kuidas mõõta vanust?

Homme oleme päeva võrra vanemad kui täna. Kronoloogiline vanus hakkab tiksuma kohe pärast sündimist ning tiksub see ühtmoodi nii lapsel kui eakal. Aja käsitluse filosoofiline dilemma – kas on üldse midagi peale hetke, milles viibime? – ei muuda olematuks argist mõtet ajast ette- ja tahapoole.

K AI SAKS Tartu Ülikooli dotsent

N

iisiis – inimese vanus kui elatud aastatega määratud aeg.

Seda on lihtne määrata, kuid mis tähendus sellel on?

Oleme harjunud jagama inimese elu erinevatesse eluperioodidesse – lapseiga, noorusaeg, keskiga, eakas vanus. Enamasti on vanuse erinevatel jaotustel ka vanusepiirid, mis vanuses inimesed ühte või teise earühma kuuluvad.

Sellise kronoloogilise vanusjaotuse eelduseks on, et kõik inimesed muutuvad ja arenevad ajas enam-vähem sarnaselt. Kusjuures olulised pole üksnes keha füüsilised näitajad – pikkus, vastupidavus, kiirus, nägemisteravus ja palju muud. Ajaga koos muutuvad ka meie emotsionaalne ja vaimne seisund, meie suhted ümbritsevaga, meie soovid ja eelistused.

VANADUSPENSION ON EAKUSE ÜHEKS KRONOLOOGILISEKS PIIRIKS Kas leidub kahte inimest, kellel kõik erinevad eluküljed muutuvad ajas ühtemoodi ja ühesuguse kiirusega? Kronoloogilise vanusjaotuse kasutamine on teatud eluvaldkondades kindlasti põhjendatud, sest see aitab teha kiireid otsuseid neis küsimustes, milles eakaaslased erinevad omavahel suhteliselt vähe.

Näiteks see, et laps on kooliküps umbes seitsme aasta vanuselt. Või siis see, et väga noores eas (alla 18 eluaasta) on alkoholi kasutamine tunduvalt ohtlikum kui vanemas eas ja seega selle joomine keelatud.

Lapseeas on muutused kiiremad ja ühtlasemad kui kesk- ja vanemas eas.

Elatud aastad muudavad meid üha erinevamaks, nii kehalt, hingelt kui vaimult. Mõeldes üheaastasele lapsele, ei eksi me tema tegeliku väljanägemise ja võimete ennustamisel üldjuhul just palju.

Kuidas kujutada aga ette 50-aastast või 75-aastast inimest? Eksimisvõimalused on siinjuures juba väga suured – see inimene võib olla modell, kosmonaut või riigipea, kuid niisamuti võib ta olla voodihaige ja vajada igapäevast abi kõige lihtsamateski toimingutes.

Erinevused inimeste väljanägemises ja võimetes vanusega üha suurene-

Erilehe ilmumist rahastab Euroopa Liidu Sotsiaalfond.

vad. Sestap ongi eaka vanuse kronoloogiline piir seatud sellisesse vanusesse, kus inimesed võivad jääda vanaduspensionile – üldjuhul on see praegu 65 eluaastat. See tähistab sotsiaalset vananemist – ühiskond lubab valida pensionile jäämise.

Tõenäoliselt nihkub see piir tulevikus veelgi kaugemale, võimalik, et 70 aastani, kunagi ehk isegi 75 aasta kanti. Ometi pean mõistlikuks säilitada vanaduspensioni kronoloogiline piir, sest mingist vanusest alates on töövõime vähenemine nii domineeriv, et iga eaka inimese töövõime hindamine individuaalselt on kulukas ning väheste töötamist jätkavate eakate inimeste tööpanus seda ei kompenseeriks.

KEHALINE KOORMUS JA TERVISLIK TOIT PIDURDAVAD VANANEMIST Elatud aastad ei jäta kedagi muutmata.

Keha vananemise märgid ilmnevad raku- ja koetasandil küllalti vara, alates 30. eluaastast, ja neid ära hoida pole vähemalt praegu veel kuidagi võimalik.

Vananemismuutused häirivad enam kehalist tegevust, kuid nende tekke kiirust saame teatud määral siiski ise mõjutada.

Piisav kehaline koormus ja tervislik toit aitavad keha vananemist aeglustada poole võrra. Kui uuritakse erinevas vanuses terveid inimesi, saab määrata tunnuseid, mis on teatud vanuses inimeste hulgas tüüpilised.

Nii näiteks vajavad paljud lugemisprille umbes 40 eluaasta kandis, vanusest sõltuvad ka südame- ja kopsufunktsiooni normid, veresoonte seina paksus ja palju muud. Kui räägime bioloogilisest vanusest, mõõdame keha ja organite koostist, struktuuri ja funktsioone ning võrdleme, millises kronoloogilises vanuses inimestele on need näidud omased.

Nii võib inimese kronoloogiline vanus olla 60, kuid lihaskoe või veresoonte bioloogiline vanus 40 või 50. Eri organite bioloogiline vanus võib samuti erineda. Seega ei anna inimese kronoloogiline vanus head teavet tema kehaliste võimete kohta.

Bioloogiline vananemine muutub paljudel märgatavamaks 75.-80. eluaasta kandis. Normaalseks loetakse seda, kui 80aastasel inimesel on säilinud umbes pool tema nooruspõlve kehalisest võimekusest.

VAIMSED VÕIMED PÄRINEVAD NOORUSEAST Veelgi keerulisem on lugu inimeste vaimsete võimetega ja nende muutusega eluea jooksul. Kui mõõdetakse summaarset intelligentsust (IQ), on leitud, et see saavutab maksimumi umbes 45 eluaasta kandis ning püsib samal tasemel kuni 70ndate aastateni.

Pärast seda testi tulemused küll halvenevad, ent kui vanematele inimestele antakse sama testi tegemiseks rohkem aega, ei ole muutus suur.

Ealised muutused vaimses võimekuses on tegelikult keerulised – mõned võimed hakkavad vähenema üsna noorest east, samas aga teised võimed vanusega paranevad. Kokkuvõttes võib inimene säilitada loova ja särava mõttetegevuse kõrge eani. Vaimne võimekus vanas eas sõltub rohkem sellest, millised võimed olid inimesel noorena, mitte niivõrd tema kronoloogilisest vanusest.

EELARVAMUSED JA HIRMUD VANANEMISEST Keha ja vaimu vananemisest rääkides ei saa muidugi unustada haiguste laastavat mõju. Inimene võib elada pika elu täiesti tervena ja surra vananemismuutuste tõttu. Piir vananemise ja haiguste vahel pole alati väga selge. Mõni muutus, mida 80aastasel võib pidada ealiseks, võib paraku esineda ka 3040aastasel ning siis loeme seda haiguslikuks.

Vanusel on ka sotsiaalne mõõde – hoiakud erinevas eas inimeste suhtes ning suhtumine enese ja teiste vananemisse. Raamide seadmine, teistega võrdlemine ja teatud stereotüüpidesse surumine algab sageli üsna varases eas.

Teistest omavanustest erinemine kas välimuselt, käitumiselt või sotsiaalsete suhete poolest on sageli taunitav.

Nimetaksin seda vanussurveks. Paljud meist on suure osa oma elust elanud vägagi raamidesse surutud ühiskonnas, mistõttu kanname ka vanussurve taaka ilmselt rohkem kui mõned teised riigid ja rahvad.

Viimase poole sajandi jooksul on lääne tüüpi elukorralduses saanud vananemine ja vanad inimesed külge halvustava märgi. Uuringud näitavad, et samas suunas liiguvad ka idamaad, näiteks Hiina.

Kui vananemine on halb, püütakse seda vältida. Ühest küljest peegeldub see enesehinnangus – keskeast alates peetakse end sarnaseks endast 10-15 aastat nooremate inimestega,

Väliste tunnuste põhjal ei saa inimese vanust määrata, sest vanus on nüansirikas kompott elatud aastatest, kogemustest, töövõimest ning tervisest ja meelelaadist, lähtudes konkreetsest isikust.

FOTO: SCANPIX/CORBIS

vanuse kasvades see lõhe üha suureneb.

Teisalt kohtame vanusest tingitud survet (diskrimineerimist) erinevatel elualadel – tööhõives, tervishoius, vaba ajaga seotud tegevustes ja meedias.

Vahel kujundatakse inimesest arvamus üksnes tema vanuse põhjal ning oma otsused ja plaanid tehakse suuresti ette valmis. Kui tegelikkus osutub erinevaks, on raske või ebameeldiv tehtud plaane muuta ning pigem otsitakse võimalusi tegeliku inimese surumiseks oma raamidesse.

Kui kokku langevad erinevad mõjutused – ühiskonnas leviv arusaam, et vanemad inimesed on koormaks riigile, tööga seotult sagedane kokkupuude abivajavate probleemsete eakatega ning lisaks veel oma tutvusringkonnast mõni näide mitte eriti edukalt vananevast inimesest, kipub kinnistuma idee, et vananemine on üks suur hädaorg ja vanematest inimestest on targem eemale hoida.

Teadlikult või ebateadlikult haka-

takse kartma ja põlgama ka enese vananemist. Nii tekib surnud ring, mis toodab samu hirme ja eelarvamusi.

HINDA KAASINIMEST TERVIKUNA Kuidas siis ikka mõõta vanust? Kas see on elatud aastate arv, kehaline võimekus, inimese välimus või hoopis inimese hinnang oma vanusele? Vanus on seda kõike.

Küsimus on hoopis selles, millist teavet me inimese kohta vajame. Mõned piirangud ja soodustused on seadusega määratud – sel juhul piisab ID-kaardist.

Kui aga peaksime tegema otsustusi töökohale sobivuse või terviseküsimuste osas, vajame hoopis teisi andmeid.

Inimese elukaar on tõusu ja langusega, ometi on tõusu ja eriti languse kulg igaühel erinev. Passivanus pole päris tähtsusetu, kuid ainuüksi selle alusel inimese võimetest, oskustest ja ka probleemidest õiget pilti ei saa.

Info- ja suhtlemiskeskkond www.teinevoimalus.ee pakub põhjalikku ülevaadet üle 50-aastaste inimeste elust ja võimalustest.

2

Rahvastiku vananemine ja tööjõud

Aktiivne osalemine tööelus hoiab inimese noore ja tegusana Eestimaalasi on vähe ja suure tõenäosusega väheneb Eesti rahvaarv järgneva poole sajandi jooksul veelgi.

Seda enam peaksime väärtustama iga inimest, sõltumata soost, vanusest ja tervislikust seisundist.

EVELY N A AVIKSOO AS Ida-Tallinna Keskhaigla, töötervishoiuarst

Krooniliste haiguste TOP 10 * Kogu elanikkonna seas (55-aastased ja vanemad)

AN U RA IF AS Ida-Tallinna Keskhaigla, sisearst

4%

R

ahvaarvu vähenemise põhjusteks on madal sündimus, paljude noorte tööealiste inimeste lahkumine Eestist välismaale kas paremini maksustatud tööle või soovist maailma näha.

Sündimuse tõstmiseks on tehtud mitmeid olulisi otsuseid (nt emapalga sisseviimine). Samas ainult sündimuse suurendamisega me oma rahvastiku olukorda palju ei paranda – vajalik oleks pikendada ka meie inimeste eluiga ning kindlustada, et need aastad oleksid elatud tervena ja kvaliteetselt.

Kuna tööealine elanikkond (ehk siis inimesed vanuses 15–64) väheneb, hakkab üha olulisemat rolli mängima vanemaealiste inimeste töövõime ning nende soov jätkata töölkäimist ka pärast pensioniea saabumist. Ja miks ka mitte, kui terviseprobleemid piire ei sea.

HAIGUSTUNNETUS ON OLULISEM KUI HAIGUSE RASKUS Vanemaealiste töötajate tööturul hoidmiseks on mitmeid poolt-argumente: töötajate motivatsioon tööülesannetesse panustada suureneb aastatega, vanemaealised töötajad on lojaalsemad, nende sotsiaalne aktiivsus tagab parema elukvaliteedi, kauaaegsema iseseisvuse ja pikema eluea. Sealjuures ei peaks üldjuhul töötamist takistama ka kroonilise haiguse põdemine.

Inimese hakkamasaamine sõltub tema hoiakust: kui kroonilist haigust põdev inimene otsustab võtta endale põdeja rolli ja kasutada õigust olla haige, siis sellega tema töövõime ja üldine hakkamasaamine halvenevad. Need, kes võtavad endale eesmärgi saada maksimaalselt hästi hakkama, on tunduvalt paremas olukorras. Seega määrab töövõime suuremal määral haigustunnetus, mitte niivõrd haiguse raskus.

Luuhõrenemine ehk osteoporoos – vanemas eas tekkiv luude muutumine hapramaks, mille kulg on hiiliv, kaebuseid tekitamata kuni tüsistuseni ehk luumurruni.

4% Mao- või kaksteistsõrmiksoole haavand – haavandtõve teket soodustavad suitsetamine, sage valuvaigistite kasutamine (aspiriin, ibuprofeen, diklofenak jt) ja vananemine.

3% Kilpnäärmehaigused – kilpnäärme ületalitlus (kui kilpnäärme hormoone toodetakse liiga palju) või alatalitlus (kui organismis on puudus kilpnäärme hormoonist).

28%

5%

Kõrgvererõhktõbi – korduvatel mõõtmistel saadud vereõhk üle 140/90 mmHg. Pikaajaline ravimata kõrgenenud vererõhk viib aju-, südame-, neerukahjustuseni ning võib kahjustada silmi.

Astma ja KOK (krooniline obstruktiivne kopsuhaigus) – hingamisteede kroonilised põletikud, mille peamised sümptomid on hingamisraskus, õhupuudus, hingeldus, vilistav hingamine ja köha; KOK on enamikul juhtudel seotud pikaajalise suitsetamisega.

6%

21%

Silmakae ehk katarakt – ka hall kae; silmaläätse hägustumine, mille tõttu nägemine järk-järgult halveneb ja võib põhjustada pimedaks jäämist

Radikuliit/seljavalud – kroonilised valud tingituna muutustest selgroos.

6% Suhkurtõbi – suhkurtõbi on haigus, millele on iseloomulik veresuhkru liiga kõrge tase ning sellest tingitud häired. Pikaajaliselt ravimata suhkurtõbi kahjustab veresooni kogu kehas ja haiguse tagajärjel võib tekkida infarkt, insult, gangreen, nägemise kaotus või neerupuudulikkus.

Reumatoidartriit – peamiselt väikeseid liigeseid (sõrmeliigesed, varbaliigesed) kahjustav põletik, mis põhjustab nende liigeste valu, turset, liikumistakistust ja haiguse hilisemas faasis ka liigeste moondumist.

vate tingimuste kujundamine on kogu ühiskonnale äärmiselt kasulik.

neist vanematel juba ligi 80 protsendil.

Ehk vaid üks viiest üle 85-aastasest inimesest peab end terveks.

EESTI INIMESTE TERVIS EUROOPAGA VÕRRELDES KEHVEM Krooniliseks tervisehäireks peetakse pikaajalist haigust, tervisekahjustust või vaevust, mis on kestnud või tõenäoliselt kestab kuus kuud või kauem.

Sagedamini esinevad kroonilised haigused on kroonilised seljavalud (radikuliit), kõrgvererõhktõbi, suhkurtõbi jne.

ÕIGEL AJAL JAOLE Osa kroonilisi haigusi võivad küllalt pikalt kulgeda ilma märkimisväärsete sümptomiteta – näiteks võib tuua kõrgvererõhktõve või suhkruhaiguse, mistõttu inimene arsti juurde ei satu.

Väga palju esmaseid haigestumisi ilmneb töötajate tervisekontrollis töötervishoiuteenistustes ning tänu varajasele avastamisele võib haiguse kiiremini kontrolli alla saada.

Kahjuks on aga inimese hirm jääda ravimitarvitajaks või suutmatus uskuda, et tegemist võib olla tõsiste tagajärgedega haigusega, takistuseks tõsiste tagajärgede ärahoidmisel. Kroonilised haigused vajavad pikaaegset, sageli eluaegset jälgimist ja ravi.

Kroonilised haigused ei kao, need süvenevad aastatega ja toovad kaasa mitmete elundite kahjustusi.

Nagu eelnevalt öeldud, esineb kroonilisi terviseprobleeme kuni kahel kolmandikul tööealistest inimestest, mis tähendab, et meie tööelu on haigustest oluliselt mõjutatud. Kui näiteks siiani rasket füüsilist tööd teinud inimene põeb läbi südamelihaseinfarkti, ei saa ta naasta endisele tööle. Sageli tekib inimestel infarkti või muu raske haiguse tõttu depressioon, mis muudab inimese passiivseks, aktiivselt ellu sekkumise (ka töötamise) aga üle jõu käivaks.

Samas süveneb koju jäädes eraldatuse tunne veelgi ning üha lootusetum tundub sellest müürist läbi murda. Haigusega on raskem elada kui haiguseta, kuid ainuke edasiviiv lahendus on kontroll oma elu ja haiguse üle: tähtis

VANEMAEALISI ON TÖÖTURUL LIIGA VÄHE Näeme vanemaealisi töötajaid teeninduses või muudes töökeskkondades liiga harva. Sellise tööjõudisainiga kuSuurele osale inimestest on jundame ise ühistöölkäimine ainuke võimalus konnas valearusaama, et vananetunda end kasulikuna ja olulinud inimene on se osana ühiskonnast. jõuetu töötama ning loome noortele eksliku maailmapildi.

On tehtud mitmeid uuringuid, et Krooniliste haiguste tõttu kaotame hinnata Eesti inimeste tervislikku seiigal aastal väga palju tööpäevi. Tõsi on, sundit, kuid kahjuks pole tulemused et krooniline haigus võib põhjustada väga head. Näiteks kogumikus «Tervifunktsiooni- ja sellest lähtuvalt tegevu- sestatistika Eestis ja Euroopas 2007», se piiranguid, teatud juhtudel ka vae- kus võrreldi Eesti ja teiste Euroopa riigurlust, mille tõttu inimese töövõime kide elanike tervist, edestas kroonilisväheneb. te haiguste osas meid vaid Soome. Meil Samas on kaotatud tööpäevade oli ülejäänud Euroopaga võrreldes olukõrval vaat et olulisemgi see, et aktiiv- liselt rohkem inimesi, kes tervisest tinsest tööst kõrvale jääjatel halveneb ter- gitud piirangute tõttu vajasid igapäevaviseseisund ja elukvaliteet kiiremini kui se eluga hakkama saamiseks kõrvalneil, kes tööturul edasi püsivad. abi.

Seda, et sotsiaalne aktiivsus hoiab Tuginedes 2002. aastal teostatud inimest kauem tervena ja pikendab elu- Eesti tööjõu-uuringu andmetele, esiiga, on tõestatud paljude uuringutega. neb noortel, kuni 35-aastastel inimesSuurele osale inimestest on töölkäimi- tel kroonilisi terviseprobleeme kuni ne ainuke võimalus tunda end kasuli- ühel kolmandikul, alla 65-aastaste seas kuna ja olulise osana ühiskonnast. Nii esineb pikaajaline haigus või terviseet selle võimaluse pakkumine ja sobi- häire vähemalt kahel inimesel kolmest,

16%

7%

Südameisheemia tõbi – südamelihast varustavate veresoonte ahenemine või sulgumine, mille tõttu südamelihas võib jääda verevarustuseta ning tekib südamelihase infarkt (ehk südamelihase surm).

ALLIKAS: ETU 30: HAIGUSTE ESINEMINE SOO JA VANUSERÜHMA JÄRGI. TERVISESTATISTIKA JA TERVISEUURINGUTE ANDMEBAAS.

on oma haiguse olemusest arusaamine, haiguse kulu kontrolli all hoidmine ja positiivne ellusuhtumine. Ühiskonna poolt on oluline selleks toetava keskkonna loomine.

Kroonilise haiguse põdemine takistab töötamist siis, kui haigus on halvasti ravitud või töös pole haigusest tulenevate iseärasustega arvestatud. Kroonilise haiguse olemasoluga peab aga tööprotsessi või tööülesannete ja teatud juhtudel tööpiirkonna kujundamisel alati arvestama.

Töö kohandamine selliseks, et inimene saaks töötada ilma, et tema tervis halveneks ja vajalikud ülesanded saaks maksimaalselt hästi tehtud, ei nõua tavaliselt tööandja poolt väga palju rahalist ressurssi, küll aga nõuab head planeerimist. Siin on oma osa ka töötervishoiuarstil – aidata kohandada tööd, arvestades inimese tervist ja iseärasusi.

TERVENA EDASI Eestimaalaste harjumuste ja tervislike eluviiside kohta on tehtud mitmeid uurimusi. Meie peamisteks valupunktideks on suitsetamine noorte inimeste

seas (seega 50-aastaseks saades on «suitsustaaž» juba 20-30 aastat), vähene füüsiline aktiivsus ja alkoholi kuritarvitamine.

Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul suitsetab iga neljas eestimaalane, iga viies inimene on füüsiliselt inaktiivne, pooled Eesti inimesed on ülekaalulised ning iga viies on rasvunud.

Kõik see sobib selgitama, miks on südame- ja veresoonkonna haigused Eestis surmapõhjuseks number üks.

Samas on kõik ülaltoodud riskitegurid välditavad. Õnneks on üha populaarsemaks saamas sportlikud eluviisid, aasta-aastalt osaleb Tartu maratonil või Pärnu Kahe Silla Jooksul üha rohkem inimesi.

Mitmed linnad on üritanud jõudumööda korda teha terviseradu, kus saab õhtut veeta mõnusa jalutuskäigu või sörgiga, televiisori vaatamise asemel. Piisava liikumise, tervisliku toitumise ja positiivse ellusuhtumisega on võimalik kroonilisi haigusi ennetada, aga ka nendega paremini toime tulla.

Kuidas säilitada töövõimet?

• Väldi töörutiini kujunemist • Järgi aktiivset ja tervislikku eluviisi – liigu võimalikult palju, ole kehaliselt aktiivne • Hinda oma tervist perioodiliselt Kroonilise haiguse korral on oluline: • haiguse adekvaatne ravi ja järjepidev jälgimine • paindlik töörežiim ja paindlik ajakasutus • tööülesannete/tööpiirkonna kohandamine haiguse iseloomu järgi • küllaldane puhkus ALLIKAS: EVELYN AAVIKSOO, ANU RAIF (AS IDA-TALLINNA KESKHAIGLA) • sotsiaalne aktiivsus

3

Rahvastiku vananemine ja tööjõud

Edasi kannavad pühendumus ja kirg

Tulevikutöö kümme võtmeoskust

Karjäärimuutused, kannapöörded ja enese täiendamine ning arendamine on võimalikud igas eas, kinnitab karjäärinõustaja Tiina Saar. Targad ettevõtted hoiavad ja arendavad oma väärtuslikku vara ehk tööjõudu, väetades kasvupinnast kõigile võrdselt, läbi motiveerivate ja arendavate koolituste ning karjäärinõustamise.

R AIN UUSE N teemalehe toimetaja

Mida teie kogemused räägivad – mitme aasta peale noored oma karjääri ette näevad ja planeerivad?

Tegelikult on noorte eesmärgid pigem lühiajalised. Näiteks mõtlevad nad, et käin välismaal, seiklen ja kogen ning siis vaatan edasi. Kuskil taustal on muidugi ka laiem eesmärk – elada turvaliselt, majanduslikult kindlustatult ning õnnelikult.

Tingituna pidevatest muutustest ühiskonnas pole neil aga selget strateegiat, kuidas sinna jõuda. Ja seda ei peeta üldse halvaks tooniks, vaid nimetatakse «Odüsseuse aastateks» – enese otsimise perioodiks, mis on täiesti loomulik protsess.

Valesid valikuid ei ole – kõik, mida noored inimesed oma «karjäärikorvi» koguvad, on väärtuslik ja taaskasutatav ka kunagi hiljem. Nad peavad järgima oma kirge, seda, mis neid hetkel paelub – terve ülejäänud elu on neil aega end täiendada ja vajadusel ka ümber õppida.

hendumist – ehk olla oma ala fänn ja töökas ühteaegu. Karjäär pole ju ainult ronimine üles, vaid olemas on ka horisontaalne, ametikohasisene, kannapööretega ja kaleidoskoopkarjäär.

Mõtestamine. Mida enam arvutid arvutavad, seda määravamaks oskuseks muutub inimese puhul võime mõtestada ning defineerida nende asjade sisuline tähendus, millel oleks inimese jaoks väärtust. Arvuti suudab küll võita inimest males, kuid ei suuda ise mõista näiteks seda, mida inimene täpselt silmas peab mõne mitmetähendusliku mõiste kasutamisel.

Sotsiaalne intelligentsus. See on oskus tunnetada suhtlemisel inimeste vajadusi ja soove ning luua teistega usalduslik suhe. Laboratooriumites loodavad «sotsiaalsed» ja «emotsionaalsed» robotid on oma sotsiaalsetelt ja tunnetamise võimetelt siiski piiratud. Sotsiaalne intelligentsus jääb inimese eeliseks masina ees ja tuleviku töö üks baasoskusi on kindlasti võime usalduslikke suhteid luua ja hoida.

Tundub, et tööturul kiputakse pigem ajama taga suuremat sissetulekut ja paremat majanduslikku elujärge. Kas karjääri teadlikult planeerides peaks aga sisse arvestama ka selliseid töökogemusi, mis ehk rahaliselt annavad vähem, aga samas aitavad meil muutuda kohanemisvõimelisemaks, teadlikumaks, kogenumaks?

Just – raha on väga lühiajaline teema. Mõni palganumber võib olla selles mõttes tühi, et töötaja saab küll tasu, kuid ta ei arene erialaselt – tema konkurentsivõime ei tõuse, ega aita teda headele töökohtadele tulevikus.

Igal hetkel peaks inimene analüüsima, kas antud töökogemus kasvatab või kahandab meie konkurentsivõimet. Maailmas on küllaga näiteid, kus inimesed on valmis koguni tasuta töötama, saamaks mingi ettevõtte kogemust ja panna see uhkusega kirja oma CVsse.

Millises ulatuses oskavad praegused koolilõpetajad esitada ja vastata küsimusele, kes ja kus ma soovin olla pensionieas?

Karjääriredeli tipus ei taha ju keegi Minu põhiline uudis noortele on mõelda pensionieale või töökaotusee, et eluiga pikeneb, samuti aktiivne sele – millal oleks siiski tark hakata eluiga. 65 aastaselt ei minda tulevikus ka neid perspektiive endale teadpensionile, vaid teostatakse end ka vustama?

70ndates ja 80ndates. Minnakse üliMa ei oska öelda, tegelikult ei pea kooli, reisitakse, viljeletakse elustiili- sellele mõtlema muus aspektis kui selettevõtlust. les, et pensionieas oleks tagatud penÜhesõnaga nauditakse elu – kui sion ehk kindlustunne ning saaksime ollakse terved vaimult, kehalt ja hin- teha siis vaid neid asju, mis meile tõegelt. Maailmast on see liselt meeldivad. tuttav teema, kuid meil on vägevaid näiteid 65 aastaselt ei minda tuleviEestistki, kas või kus pensionile, vaid teostaIta Ever, kes 80selt sai parima takse end ka 70ndates ja naisnäitleja pree80ndates. Minnakse ülikooli, mia või president Lennart Mere reisitakse, viljeletakse kunagine adjutant Paavo Looselustiiliettevõtlust. berg, kes 90 aastasena koostas arhiive ja töötas paar-kolm päeva näSee ei tähenda, et peaksime töötudalas. Seega peaksid eluea pikenemi- rult eemalduma. Paljud eakad ja hobise kontekstis noored endalt küsima – de poolest aktiivsed inimesed on nenkuidas teha valikuid nii, et ka 85 aas- tinud, et tahaksid 2-3 tundi päevas tetaselt nägu nalja täis oleks? See on ha siiski ka võimetekohast tööd. See täiesti uus mõtteviis. Esiteks, teha het- paneb neid tundma, et nad on väärkevalikuid kire, huvide ja pühendumu- tuslikud ja vajalikud. Peab kahjuks se ajel, kuid samas olla valmis elukest- nentima, et ühiskond ja tööandjad povaks täiendus- ja ümberõppeks. le veel valmis pakkuma kõigile eakatele võimetekohaseid väljakutseid. KuMida võiks pidada kauakestva, töö- niks see muutub tasapisi, saame ise turul konkurentsieeliseid andva hoolitseda selle eest, et teeksime asju karjääri alustaladeks? pühendumusega, eetiliselt ja uudishiTeha igal ajahetkel seda, mida teed mulikult. Küll siis elu meid õigesse pühendumuse ja kirega, sest ainult see kohta kannab. kannab edasi. Pole mingit mõtet pa- Kas saab nimetada mingeid kindnustada töökohtadel keskpäraselt ja laid isikuomadusi või professionaann leigel, kuna see valdkond või tege- lseid oskusi, mis aitavad meil püsivus sind tegelikult ei huvita. da tegusatena ja tahetuna ka vaneKüsimus on ju inimese enda kon- mas eas? kurentsivõimes – tema tänane läheneÕppimisvalmidus on kindlasti üks, mine kujundab ka tulevikuvõimalusi. sotsiaalne ja emotsionaalne intelliTeine asi on eneseareng – on välja gentsus, samuti avatus. Lisaks tuleks töötatud koguni tulevikuinimese pro- kõiki neid omadusi, mida niikuinii tufiil. Kümme omadust, mida peaks en- levikus kõigilt oodatakse, hoolega lihdas arendama, et olla konkurentsivõi- vida. (Vt «Tulevikutöö kümme võtmemeline ka kahekümne aasta pärast. oskust») Seal on selliseid asju nagu kahe ajupoolkera interaktsioon, sotsiaalsest in- On teil tuua mõni illustreeriv näide telligentsusest kuni virtuaalse koos- elust enesest, kus aktiivses tööelu tööoskuseni välja. faasis tehtud valik või otsus on andSelleks, et olla tegija, on vaja pü- nud otsese tagasilöögi või muu olu-

Californias Palo Altos tegutseva The Institute for the Future (IFTF) raportis «Future Work Skills 2020» (Tulevikutöö oskused 2020) tuvastatakse kümmet kriitilist võtmeoskust, mida inimesed vajavad töökohtadel tulevikus, milliseks iganes need siis ka kujunevad. Tuleva aastakümne edukas töötaja on kohanemisvõimeline elukestev õppija – ta suudab navigeerida kiirelt muutuvas organisatsioonivormide ja nõutavate oskuste maastikul ning enda oskusi sellele vastavalt arendada.

Loov mõtlemine ja kohanemine. Viimased kolm aastakümmet on täheldatud USA tööjõuturul töökohtade polariseerumist – tööleidmise võimalused kahanevad keskpäraste oskustega valge- ja sinikraede jaoks. Peamiselt on selle põhjuseks töökohtade globaalne ümberpaiknemine ja rutiinse töö mehhaniseerimine. Uued töökohad kontsentreeruvad aga ühelt poolt kõrget tehnilist või juhtimisalast kvalifikatsiooni eeldavate kõrgepalgaliste ametite, teisalt aga vähest ettevalmistust nõudvate madalapalgaliste valdkondade (nt toitlustamine, hooldusteenused) ümber. Ühiseks tunnuseks on nende valdkondade puhul inimese oskus reageerida ootamatule situatsioonile. Näiteks eeldavad nii juriidilise argumendi kujundamine kui ka erinevatest komponentidest uue toidu valmistamine loovust ja olukorraga kohanemisvõimet.

Võimalusi enesearenguks on meie ümber sadu. Lihtsaim neist on aga kätte võtta raamat ning end muutuva maailma ja teiste inimeste mõtetega kurssi viia või end lihtsalt mõnes põnevas valdkonnas harida, usub karjäärinõustaja Tiina Saar.

FOTO: SIIM KUMPAS

lise, näiteks positiivse mõju aastate pärast, vanemas eas?

Negatiivse poole pealt on kõik need näited, kui inimesed on aastaid, hambad ristis, kannatanud kuskil töökohal ja mingis ametis, lihtsalt selleks, et on kartnud muutusi. Siis tuleb kibestumuse tunne, et elu on mööda läinud ilma, et oleksin saanud seda tõeliselt nautida.

Samas käis minu juures hiljuti nõustamisel üks vahva haridusvaldkonna inimene, kes julges end enne pensioni võtta lahti organisatsioonist, kus tekkis juhiga väärtuskonflikt (juht osutus oma mõtteviisilt ebaeetiliseks), ja plaanib veel kindlasti end teostada.

Neid näiteid on veelgi, kus eakad inimesed end imetlusväärselt teostavad.

Millises suunas peaks Eestis tööhõive valdkond suures plaanis liikuma?

Kelle kaasabil?

Märksõna on koostöö. Et riik tagaks inimestele karjäärinõustamise – ka siis, kui nad parasjagu töötavad ja

kaaluvad uusi võimalusi, täiendusõpet.

Targad ettevõtted on siin muidugi selle rolli üle võtnud ja pakuvad oma inimestele ka laiemaid karjäärivõimalusi, näiteks koolitavad oma inimesi erialadel, mis pole otseselt tööga seotud, vaid aitavad tal vajaliku ja rahuldust pakkuva eneseteostuse lisaks luua.

Praegu on kriitiline see, et meil on kümne tuhande ringis ja rohkem neid inimesi, kes oma põhieriala vahetasid ehitussektori tööde vastu. Nüüd, kui nad seal enam töötada ei saa või ei soovi, on muud uksed nende ees sulgunud ja nende varasemad erialad vahepeal oluliselt edasi arenenud.

Meil on meeletu puudus IT-valdkonna inimestest. Tundub, nagu peaks seda teavitustööd alustama juba lasteaiast – näiteks tekitama huvi, kuidas tarkvara loomise abil saab päikesepaneelidest energia tarbijale kasutamiskõlblikuks muuta, mismoodi toimub mobiilne parkimine, kuidas internetipangas saab toimetada või kuidas tarkvara tootmisseadmed targalt tööle paneb.

Karjääri erinevad arenguvõimalused • Horisontaalne karjäär on see, kui inimene liigub ühest osakonnast teise ühe ettevõtte sees – valdkond jääb samaks, kuid muutuvad tööülesanded ja seega tuleb end arendada. Horisontaalne karjäär on ka liikumine teise ettevõttesse sama ametikoha peale.

• Ametikohasisene karjäär on see, kui inimene otsustab saada oma eriala eluaegseks fänniks, harib end, kuulub erialastesse võrgustikesse. Teda peetakse oma ala eksperdiks.

• Kannapööre on liikumine teise valdkonda – koolijuht hakkab pottsepaks, ärimees õpetajaks, raamatupidaja aiakujundajaks.

• Kaleidoskoopkarjäär on see, kui inimese eneseteostus koosneb erinevatest «tükkidest», tal on mitu rolli, mis kokku annavad rahuolu. Näiteks töötab mõni projektijuhina, aga on ka treener, lisaks töötab vabatahtlikuna, kujundab kodulehti ja nõustab kohalikus vallas spordi teemadel vms.

ALLIKAS: TIINA SAAR

Kultuuride-ülene kompetents. Oskus edukalt toime tulla väga erinevates kultuurikeskkondades muutub tuleviku töötaja oluliseks tunnuseks, sest ettevõtete ja organisatsioonide tegevushaare on järjest globaalsem. Kuna mitmekesisus on ka innovatsiooni seisukohalt kasulik, siis hakkavad organisatsioonid tulevikus järjest enam tähelepanu pöörama mitmekesisusele oma meeskondades, komplekteerides neid vanuseliselt, oskustelt, distsipliinidelt, mõtte- ja tööstiililt erinevatest töötajatest.

Programmeeriv mõtlemine. Oskus suuri andmemahtusid kontseptuaalselt ja tulemuslikult töödelda ning andmetele sisu anda on oluline tulevikuoskus. Personaliosakonnad hakkavad uute töötajate värbamisel üha enam väärtustama statistilise analüüsi ning kvantitatiivse põhjendamise oskust.

Uue meedia kirjaoskus. Tulevikus muutub tavapäraseks töötaja oskus oma mõtteid tehnoloogiliste lahenduste abil visualiseerida ning kasutada sisu edastamisel väga mitmekesiseid sotsiaalmeedia vahendeid.

Transdistsiplinaarsus. Paljude probleemide lahendamine (näiteks kliimamuutus, ülerahvastumine) nõuab väga kompleksset mõtlemist.

Seepärast on tulevikus üks tarvilik oskus mõista erinevate sotsiaalsete, teaduslike või tehniliste mõttedistsipliinide loogikat. Kui möödunud sajand soosis ülimat spetsialiseerumist, siis käesoleval muutub keskseks transdistsiplinaarne lähenemine. Ideaalne tulevikutöötaja on Tkujulise kompetentsiga – süvateadmisega vähemalt ühel alal ning oskusega mõista ja omavahel siduda erinevaid teisi distsipliine.

Disain-mõtlemine. See tähendab oskust visualiseerida ja mudeldada oma töös tarvilikke protsesse ning neid ka arusaadavalt esitleda.

Enesejuhtimine. Tulevikus muutuvad andmevood veelgi mahukamaks ning on esitatud väga erinevates kanalites. Oskus tohutust infoväljast vajalikku infot filtreerida ja eristada olulist ebaolulisest on järgmise põlvkonna töötajate jaoks väga oluline.

Virtuaalne koostöö. Üks tulevikusoskus on töötada virtuaalselt erinevates töörühmades ja neid juhtida, sh hoida inimesi pühendunud ja motiveeritud ning tekitades neis kollektiivi tunnet.

ALLIKAS: FUTUTUBA, IMRE MÜRK (WWW.FUTUTUBA.EE/2011/08/ TULEVIKUTOO-KUMME-VOTMEOSKUST.HTML)

4

Rahvastiku vananemine ja tööjõud

Rahvastiku vananemine loob majandusele ja ühiskonnale uut ressurssi Rahvastiku vananemine on demograafilisest arengust tulenev paratamatu protsess, mis on olnud pikka aega teada ning mida pole mõtet eirata, selgitab Tallinna Ülikooli Eesti demograafia instituudi direktor ja vanemteadur Luule Sakkeus. Parim, mida teha saame, on tunda meile avanenud ressurss ära ning õppida seda ühiskonna ja majanduse hüvanguks ära kasutama – näiteks loomemajanduses.

R AIN UUSE N teemalehe toimetaja

V

anemaealiste ja noorte osakaal Eesti rahvastikus on muutumas, esimeste kasuks. Ühelt poolt on seda tinginud pikka aega madalal tasemel püsinud sündimus, teisalt aga pikenev eluiga, räägib Luule Sakkeus Eesti demograafilise reaalsuse tagamaadest. «Ühiskonna vananemisele, mida praegu tunnetame, andis Euroopas hoogu pärast Teist maailmasõda toimunud beebibuumi laine, mille tulemusena on tollal sündinud saamas nüüd pensioniealiseks,» tutvustab Sakkeus ajalugu. «Eestis asendavad olematut sõjajärgset beebibuumi aga suuremahulised sisserändelained, mille tulemusena on rahvastiku vananemise kiirenemine toimunud just selle kümnendi alguses. See on rahvastikustruktuuris kaasa toomas olulise nihke ning seega nõuab kogu ühiskonnalt demograafilise arengu poolt peale pandud piirangutega arvestamist,» selgitab teadur Eesti demograafilist arengut, mis on juba 150 aastat tagasi alguse saanud pöördumatu protsess, millel puuduvad aga tegelikkuses mis tahes negatiivsed tagajärjed, kui me vaid õigel ajal muutusi tähele oskame panna ja ühiskonnana kohaneda suudame.

PIKEM ELUIGA ON NORMIKS «Vanemaealised on meie uus ressurss,» võtab Sakkeus riigi keerulise demograafia lihtsalt kokku. «Nüüd sõltub juba kõik meie ühiskonna võimekusest seda endale teadvustada – see on ressurss ja see ei vähene,» viitab rahvastikuteadlane vajadusele kohandada vastavalt uuele demograafilisele olukorrale nii haridussüsteemi, majandus- ja töökeskkonda, kui ka muutustele kaasa aitavaid poliitilisi otsuseid, sotsiaalsetest suhetest rääkimata.

«Mitmed uuringud näitavad, et vanemas eas on tööjõuressurss mitmes mõttes atraktiivsem – kohusetundlikum, kogenum, püsivam ja tunduvalt lojaalsem,» räägib Sakkeus. «Vanemas eas töötajal puuduvad hajali huvid, ambitsioonid realiseerida ja otsida oma kohta maailmas. See teeb vanemaealise tööjõu atraktiivseks just ettevõtete või asutuste seisukohalt.»

Ainus, millega ettevõtjad arvestama (või õigupoolest kohanema) peavad, on teatud erisused noorte ja vanemaealiste töötajate vahel, et sellest lähtudes kohandada ja valmistada ette ka töökeskkonda laiemalt. «Tuleb arvestada, et vanemas eas toimub teatud võimete langus,» selgitab Sakkeus ja lisab, et seda on siiski võimalik kompenseerida.

Vanemaealine töötaja ei suuda seista püsti noorega võrdväärselt – järelikult tuleb leida sobivad toolid. Vanemaealine ei suuda ehk tõsta enam käsi nii kõrgele kui noored – järelikult peavad käepärast olema abistavad tehnilised toed. «Vanemas eas on ka puhkuse vajadus tunduvalt suurem, aga samas kompenseerime seda kiirema tulemuslikkusega, toetudes rohketele kogemustele ja teadmistepagasile,» ütleb Sakkeus.

Tema sõnul on tööaja ja -koha parema organiseerimise ning rahulolu ja

Eesti rahvastik vananeb loomulike demograafiliste protsesside tulemusena, mistõttu tuleb selle teadmisega arvestada ühiskonna igal tasandil ning kohendada kuvandit ühiskonnast ja selle toimemehhanismidest tervikuna, räägib Tallinna Ülikooli Eesti demograafia instituudi direktor ja vanemteadur Luule Sakkeus.

FOTO: TOOMAS HUIK

kooskõla tekitamisega võimalik juhtidel palju ja suhteliselt lihtsate vahenditega ära teha, piirdudes tihti vaid suhtumise muutmisega. Kui muutust suhtumises ja tehniliste abivahendite kättesaadavuses ei teki, väsivad vanemaealised töökohal kiiresti ära, mistõttu siirdutaksegi esimesel võimalusel pensionile. «Kui aga töökoht ja -aeg on viidud kooskõlla vanemaealiste võimetega, väheneb frustratsioon ja pikeneb ühtlasi ka soov jääda töökohale kauemaks,» sõnab teadur. Eestile lisaks tasub mõelda sellele, et meie vanemaealine tööjõud on keskmiselt paremini haritud ja seega ka võimeline uusi oskusi omandama, kuid nende õpetamine on nooremaealiste õpetamisest erinev.

VÕTMEKÜSIMUSEKS ON KOGUKONNATUNNE «Me ei saa minna edasi olemasolevate majandusstruktuuride ega ühiskonnas välja kujunenud suhetega, vaid peame hakkama mõtlema laiemalt, mismoodi aidata kaasa ühiskonna arengule, arvestades meie rahvastiku reaalset kooslust,» rõhutab demograaf Luule Sakkeus.

Kuna sajandeid on ühiskonnas olnud ülalpeetavate ülekaal laste poolel ja vähem vanemaealistel, on ka ühiskonna tähelepanu suunatud seni enam lastega toimuvale. Teaduri sõnul muutub aga järgmise viiekümne aasta jooksul elanike vanuseline jaotus riigis märkimisväärselt – laste ning eakamate suhtarvud võrdsustuvad. «See ongi

täiesti erinev sotsiaalne keskkond võr- kas ja kuidas tekivad laiemad sotsiaalreldes sellega, mida oleme kogenud ko- sed võrgustikud.» Seetõttu peabki Sakgu meie teadvustatud ajaloo jooksul,» keus ühiskondlikult põnevaks, kuid vapeab Sakkeus muutusi loomulikuks. jalikuks väljakutseks organiseerida Samas tasub tõdeda, et nii madalat teadlikult ja suunatult uut laadi tervikülalpeetavate osakaalu tööealistega likke suhteid ja kooslusi, kus vanemavõrreldes pole olnud kunagi eelmise 50 ealised ja nooremaealised suhtlevad aasta jooksul ning järgnevate kümnen- mitte kui hõimlased – nagu on seni dite jooksul see suhe vaid taastub juba kombeks olnud –, vaid pigem ühes eelnevalt kogetu tasemenaabruses elava kogukonnana. le. Ainukene muutunud suurus selles on vanemaeaSiinset riiki ja rahvast saab liste osakaal. üles ehitada ja jätkuSeetõttu soovitab ta nüüdsest suutlikuna hoida ikka pöörata tähelepavaid siinsetele elanikele nu pigem sellele, kuidas kasvavat tuginedes, sõltumata nende vanemaealiste kontingenti hoida vanusest, soost, puudest või ühiskonnas aktiivmuudest iseärasustest. sena. «Ja siinkohal on noortel üpriski palju kaasa rääkida,» julgustab Sakkeus rahvastiku ja Võtmeküsimusena sõnastabki Sakühiskonnaga seotud probleemidele keus kogukonnatunde ja selle tekkimikaasa mõtlema kõiki vanusegruppe. sele kaasaaitamise, mis eriti just linnas«Vajadused on ju noortel ja vana- tunud keskkondades on suureks probdel haakuvad,» muigab teadur ja selgi- leemiks. Siiras ja üksteisest hooliv kotab: «Noorematel on vaja lapsehoidjat gukonnatunne annab aga eakamatele või teismeliste pallimängudele kaasa- võimaluse olla kasulikud ka muul viisil elajat, vanematel on vaja suhtluskesk- kui oma endises professionaalses pädekonda ning oma vajalikkuse tunneta- vuses. mist, sest sotsiaalsed sidemed nõrge«Heaolu ja rahulolu tagamiseks nevad tööst eemale jäädes. Viimane ühiskonnas tervikuna on oluliseks just väide on seotud ka sellega, et rohkem üksteisele osutatav tähelepanu ja suhkui sada aastat kestnud madal sündi- ted, võimalus olla kellelegi kasulik,» mus on ahendanud hõimlastega seo- selgitab Sakkeus ja illustreerib oma tud võrgustikke, nüüd on küsimuseks, mõtet näitega: «Kui ühel eluperioodil

hoiame liivakasti pervel silma peal väiksematel, et nad üksteisele liiva suhu ei topiks, siis needsamad liivakastist sirgunud noored on need, kes tulevad õhtul ja selgitavad lähemalt päevasündmusi ning õpetavad kasutama Skype’i või e-kirjade saatmist, et suhelda mõne kaugemal asuva sugulasega.»

Sakkeuse sõnul peaksime enam olema avatud suhtlusele ka nendega, kes on väga üksikud, näiteks vanurid, kes on paigutatud hooldekodudesse. «See aitab nende heaolule kaasa ja võimaldab püsida ühiskonnas kauem, õnnelikumana ja tervemana. Igapäevatööst eemale jäänud suutlikumad n-ö noorema põlvkonna vanemaealised, kes neid vajadusi lähemalt tajuvad, sedalaadi suhtlussidemeid juba ka loovad. Oluline on aga nende sidemete tekitamine üle põlvkondade,» rõhutab Sakkeus üleüldise mõistva suhtumise vajalikkust.

«Individualiseeritus on tänase arengu peamine iseloomujoon, kuid selle juures ei tohi tekkida tõrjutuse tunnet,» peab rahvastikuteadlane tähtsaks rajada kohti, kus käia koos ka siis, kui tervis pole veel halb ja saame omal jalal ringi liikuda, et kohtuda omasugustega, aga ka noorematega, et üksteist vastastikku aidata ja toetada.

«Algatus, nagu seda on Uue Maailma seltsi tegevused, kus juba tuuakse kogukonnas kokku kõik osapooled, east sõltumata, saavad alguse ühelt poolt küll inimestelt endilt, aga vajavad olulisel määral ka ühiskonna tuge,» peab Sakkeus oluliseks, et ka poliitilised ja majanduslikud struktuurid Eesti demograafilist reaalsust paremini mõistma hakkaksid ning asuksid looma võimalusi oma toast väljuda ja ühiskonnaelus osaleda ka ratastooli-inimestele.

MUUTUVAD KUVANDID ÜHISKONNAST Et sedalaadi mõtteviis üldiselt juurduks, on Sakkeuse sõnul vaja ilmselgelt väga tugevat tööd kuvandite kallal.

Kuigi Eestis pole enam ammu diskrimineerivaid seadusi, mis otseselt käsiksid teatud vanuses inimesi töölt kõrvaldada, võib olulisi vajakajäämisi täheldada aga hariduslikes ning teavituslikes aspektides – töötajad ise pole kuigivõrd teadlikud oma õigustest ja võimalustest jätkata aktiivselt töö tegemist, kui nad selleks ise piisavalt aktiivsed ja tahtelised on. Paraku pole ka juhid eriti teadlikud, mida saab töötaja funktsioonivõimete languse puhul ettevõttes või organisatsioonis teisiti organiseerida.

Samuti keskenduvad Luule Sakkeuse hinnangul Eesti majandusmudel ja tulevikuvisioonid liigselt neile majandusstruktuuridele, mis ei ole Eesti rahvastikustruktuuri arvestades jätkusuutlikud ning pidurdavad innovatiivset mõttearengut ja selle tulemuste kasutamist.

«Näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hiljuti avaldatud tulevikuvisioon näeb ette, et kõige rohkem vajatakse tööjõudu töötlevasse tööstusse, mis on teatavasti 19. sajandile kohane arengumudel ning ei haaku kuidagi meie praeguseks välja kujunenud rahvastikustruktuuriga.

Rahvastiku haridusstruktuur määrab

5

Rahvastiku vananemine ja tööjõud

Juhani Ilmarinen:

1500

Rahvastiku ealise koosluse võrdlus: 2010 ning prognoosid aastateks 2050 ja 2100

2010

Kokku: 1 341 140 inimest

2050

80+ 4%

Kokku: 1 232 820 inimest 1200

80+ 8%

2100

Kokku: 1 144 680 inimest

80+ 10%

50-79 32% 50-79 35%

900

50-79 32%

30-49 27% 600

300

30-49 24%

15-29 21%

0-14 15%

30-49 23%

15-29 16%

15-29 18%

0-14 17%

0-14 17%

0 ALLIKAS: UNITED NATIONS, DEPARTMENT OF ECONOMICS AND SOCIAL AFFAIRS, WORLD POPULATION PROSPECTS 2010

ära, et sellist ressurssi ei ole ka enam peale kasvamas,» selgitab Sakkeus. Tema sõnul on viimane aeg hakata mõtlema hoopis sellele, mis on need majandusharud ja tegevused, mis Eestil ka tegelikult edasi võimaldavad liikuda – kasutades seejuures maksimaalselt ära meie vanemaealise tööjõu ehk paljuski vaba ressursi.

«Olen nõus, et väga suur panus, kuidas me oma töökohad suudame kohandada ja integreerida vanemaealisele tööjõule sobivaks, tuleb just insenertehnoloogilisest sektorist,» lisab Sakkeus, kuid usub, et rajada kogu majandusmudel vaid sellele pole siiski jätkusuutlik. «Insenerid vajavad kõrvale aina enam psühholooge ja sotsiaalteadlasi, et osata arvestada kõikide inimeste vajadustega näiteks elamuid, ülikoole, avalikes huvides töötavaid asutusi ja taristut tervikuna rajades, aga samuti mööblit, nõusid või pliiatseid disainides,» ütleb Sakkeus.

Lühidalt öeldes peab Sakkeuse sõnul reaal- ja insenerteadustele kaldu Eesti haridussüsteem üha enam saama integreeritud humanitaar- ja sotsiaalteadustega.

«Lisandväärtused, mida me ühiskonnas loome, ei tule enam tööstusest, vaid arenenud rahvastikele omastest uutest majandusharudest,» selgitab Sakkeus ja rõhutab, et sellise rahvastiku peamisteks tegevusaladeks kujunevad haridus, teadus, tervishoid ja loomemajandus. Vananeva rahvastiku eeliseks on olla rohkem haritud ja see tagab võime olla kauem aktiivne, luua ja arendada uusi ideid, sünteesides olnut ning luues seeläbi võimalusi suurusjärgu võrra suurema lisandväärtuse tekkeks, kui seda võimaldab töötlev tööstus. Üleskutsed praeguseid tööjõuprobleeme võõrtööliste sisserände abil lahendada toetavad iganenud majandus-

struktuure, mis pole võimelised ümber orienteeruma ning innovaatilisi lahendusi otsima ja rakendama.

Kui Eesti majandusarengus nähakse sisserändevoogudes võimalikku lahendust, siis Sakkeuse sõnul me osalt kunagi Eestisse toimunud suure sisserände tõttu nii kiirelt vananeva rahvastikuga silmitsi seisamegi. «Euroopas, meie ajaloolistel lähinaabritel, aga ka Aasias puudub see rändepotentsiaal, mis võiks Eesti suunal realiseeruda,» kinnitab teadur. «Kui ka Aafrika mõningatel kaugematel aladel on rändepotentsiaal veel säilinud, tuleb arvestada nii nende ajalooliste sidemetega, mis on seotud hoopis teiste riikidega, aga ka Eesti geograafilis-klimaatilise eripäraga. Rändepotentsiaal on ammendumas tegelikult kogu maailmas,» rõhutab Sakkeus veel kord – siinset riiki ja rahvast saab üles ehitada ja jätkusuutlikuna hoida ikka vaid siinsetele elanikele tuginedes, sõltumata nende vanusest, soost, puudest või muudest iseärasustest.

Eelisarengu saavutavad maailmaturul need riigid, kes oma kohaliku vanemaealise rahvastikuressursiga kõige kiiremini kohanduvad. «Rahvastiku-

teadlasena tuleb öelda, et need mehhanismid on mõneti isereguleeruvad,» usub Sakkeus, et vaba turg paneb varem või hiljem asjad paika, kuid Eesti eeliseks saaks olla sellele riiklikul tasemel kaasa aidata.

ELUTERVE OPTIMISM Sakkeuse sõnul peavad kõik maailma riigid kohanema omaenda inimressursiga ja pääsu pole siin ka Eestil. «Küsimus on vaid selles, millal me saame nii targaks, et oskame neid ressursse ära kasutada, et liikuda edasi ja kohanduda,» sõnab ta.

Eestis levinud pessimistlik ja vinguv käitumisstiil peab asenduma seejuures aga elutervema optimismiga, sõnab Sakkeus – peame õppima ennast ja ka tulevasi põlvkondi hoidma ning elama tervematena, teotahtelisematena ja mõistvamatena ning harjuma üksteisega rohkem arvestama.

Aga kas me oleme selleks rahvana küps, oleme me kohanemiseks võimelised?

«Oleme siiski väga haritud rahvas,» tõstab Sakkeus veidi küsija tuju. «Ükski haritud rahvas ei saa endale lubada olla väga kaua aega rumal.»

vananev töötajaskond juurutab uusi teenuseid RAIN U U SEN teemalehe toimetaja

Tööalane vanuseline diskrimineerimine toimub igas suunas, kinnitab Soome professor Juhani Ilmarinen, kes on tuntud ja kõrgelt hinnatud konsultant elanikkonna vananemise ning pika ja kvaliteetse tööelu teemadel kogu maailmas.

Kas vanemaealiste tööjõu tulemuslikuma rakendamise teema on pigem seotud mingi kindla piirkonnaga või on tegemist globaalse küsimusega?

Näen, et tegemist on globaalse teemaga. Vanemaealiste tööjõu küsimused ei kerki vaid Euroopa või Euroopa Liidu tasandil, neil teemadel arutletakse ka Aasias ja Austraalias ning palju räägitakse sel teemal Ameerika Ühendriikides ja LõunaAmeerikas.

Seega – kas vanemaealine tööjõud on probleem või hoopis lahendus?

Kui vaadata tööelu ja töökeskkonda laiemalt, leiame koos töötamas kolme generatsiooni esindajaid – noored, keskealised ja vanemaealised. Üldjuhul toimivad need kolm generatsiooni koostöös ja eraldiseisvana väga hästi.

Kui 80ndatel ja 90ndatel olid kolme generatsiooni esindajate suhtarvud tööelus suuremalt jaolt tasakaalus, siis praegused demograafilised muutused ühiskonnas põhjustavad nendes suhtarvudes olulisi muutusi.

Noori on töökeskkondades kõige vähem, vanemaealiste töötajate grupp on aga kujunemas suurimaks – tasakaal on seega häiritud. See peab viima ettevõtted vajalike muutusteni, sest kuni aastani 2040 generatsioonide suhtarvud suures plaanis ei muutu – vanemaealised ehk üle 50aastased jäävad enamusse, sest neid on töökeskkonnas kaks korda sama palju kui noori, alla 25aastaseid töötajaid. Ettevõtetele ja tööjõule laiemalt on see aga tõeliseks väljakutseks, et tekkinud uues olukorras samuti edukalt koos töötada.

Kas võib ennustada, et vanemaealise tööjõu tõttu arenevad välja ka täiesti uued tööstus- või teenindusharud?

Kõigepealt muutub meie suhtumine tööellu üldisemalt. Tuleb kohaneda ja leida uusi lahendusi, kuidas tööelu tulemuslikumalt korraldada. Ühelt poolt saab jõudu n-ö hõbemajandus (silver economy) – s.o teenused, mida vanemaealine elanikkond suunab. Tekib terve rida uusi teenuseid, mis tegelevad tervise ja sotsiaalteenustega; heaoluteenused laiemalt muutuvad väärtuste kandjaks. Ettevõtted peavad seega olema suutelised välja töötama uusi teenuseid.

Teiselt poolt aga – parimad töötajad, kes neid uusi teenuseid tarbijateni viivad, saavad olema ilmselt just vanemaealised ise, sest nad tunneta-

vad ja mõistavad teenuste sisu ja vajadust ise kõige paremini ning suudavad neid kõige tulemuslikumalt turundada.

Millistes valdkondades või tööstusharudes võib täheldada paremat kohanemisvõimet eri vanusegruppi kuuluvate töötajatega?

Majandussektorite lõikes võib erinevusi täheldada küll. Tundub, et sellised modernsed majandusharud nagu pangandus ja kindlustus saavad päris hästi hakkama, sest siin ollakse enam valmis töökeskkonda ja töömudeleid ümber kujundama, et kasutada vanemaealiste töötajate teadmisi ja kogemusi paremini ära.

Mõned teised tööstusharud aga, mis pole ehk nii paindlikult võimelised töökeskkonda ja põhimõtteid muutma, on näiteks transport ja juriidilisi teenuseid pakkuvad ettevõtted.

Kõige raskemas olukorras on põllumajandus, sest siin on kõige keerulisem leida tasakaalu tööülesannete, eesmärkide ja vananevale tööjõule pakutavate võimaluste ning vajalike kohanduste vahel.

Räägime suhtumisest üldisemalt.

Noored kipuvad vanemate kolleegide kulul ikka nalja viskama. Kas see toimib ka vastupidi?

Diskrimineerimine toimub igas suunas, kuna kõik kolm generatsiooni on väga erinevad. Loomulikult leiab kõige rohkem erinevusi noorte ja vanemaealiste vahel.

Kui aga analüüsida lähemalt diskrimineerimist ealiste tunnuste alusel, on huvitav asjaolu, et keskealised diskrimineerivad nii nooremaid kui vanemaealisi, kuna nad usuvad, et nad on tööalaselt tippvormis ja lubavad endale seetõttu olla ka suhteliselt kriitilised mõlemas suunas.

Nooremate puhul võib aga üldjuhul leida suhtumisprobleeme just vanemaealiste aadressil, kuid samas on vanemaealistel probleeme ka noorematega.

Vanemaealiste suhtumisprobleemid noorematesse pole ehk niivõrd negatiivsed, kuna nad on ka ise noored olnud ja mõistavad noori ehk seetõttu veidi paremini. Noored pole aga kunagi vanad olnud, mistõttu vaevlevad nad enam stereotüüpide ja eelarvamuste küüsis.

Kellelt peaksime eeskuju võtma?

Kus on olukord enam kontrolli all?

Mulle tundub, et Põhjamaades on asjad kõige enam paigas. Mida rohkem aga liikuda Lõuna-Euroopa ja Vahemere maade poole, seda hullemaks olukord läheb.

Aasias olid varasematel aastatel vanuselise diskrimineerimise küsimustes suhtumine ja poliitika paremini paigas, aga paraku see enam nii pole. Pikki aastaid oli Jaapan heaks eeskujuks, kuid tundub, et see eelis on seal majanduslikel põhjustel nüüd kadumas.

Üle 50-aastaste rahvusvaheline uuring SHARE • Vanemaealiste sotsiaalse kaasatusega seotud poliitiliste otsuste monitoorimiseks liitis Euroopa Komisjon 2010. aastal Eesti rahvusvahelisse uuringusse SHARE. • Üle 50-aastaseid elanikke hõlmav uuring küsitleb samu inimesi iga kahe aasta tagant.

• Nüüdseks on uuringusse kogutud 6800 Eesti inimese vastused. Praegu kestab andmete puhastus ning peagi algab üldistavate näitajate koostamine.

• SHARE meeskonda on tabanud uudis, et kogu investeering nullitakse, kuna riigieelarvest pole sellises mahus uuringule võimalik vahendeid leida.

• «Eesti ühiskonnas puudub endiselt arusaam, et poliitilisi otsuseid saab hinnata ja rajada üksnes esinduslikule informatsioonile, mis ongi üks peamisi alustalasid ja tingimusi avaliku halduse innovatsioonideks,» kommenteerib Tallinna Ülikooli Eesti demograafia instituudi direktor ja vanemteadur Luule Sakkeus.

Soome professor Juhani Ilmarinen on elanikkonna vananemisega seotud teemasid uurinud pikki aastaid, konsulteerides nüüd ettevõtteid üle maailma, julgustades neid töökeskkonda parandama.

FOTO: KADRI LAAS

6

Rahvastiku vananemine ja tööjõud

Me kõik vananeme AN U H A RJO Estonia Education Centre juhatuse liige, tööandja

R

ahvastiku vananemisest tingituna on viimastel aastatel üha sagedamini tõusnud päevakorrale vananemise ja tööjõuga seotud temaatika – maailmas on märgata kaht arengusuunda.

Põhirõhk asetub vananemise globaalsusele kui ülemaailmsele ilmingule. Teisalt on vananemine ja vanadus tihedas seoses kohaliku kultuuriga.

Eestis osaleb tööturul 50–75 aasta vanustest inimestest alla 30 protsendi, Euroopas aga üle 40 protsendi. Sõltuvalt vanusest peame tööjõuturul olema aktiivsed kuni 65 eluaastani, arvestades 7. aprillil 2010 riigikogus vastu võetud riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmisega.

Vananemine on aga elu loomulik protsess, mida ei tohiks kuidagi erilisena teiste hulgast esile tuua. Tähtis on osata väärikalt vananeda ja võtta seda ka sama loomuliku protsessina töökeskkonnas.

Küsimus on aga tihti selles, kas me oleme töökeskkondades inimeste vananemiseks valmis. Teame, et kronoloogiline vanus ei näita veel vaimset ja füsioloogilist vananemist ja inimeste töövõimet.

Eesti ühiskonnas pole edukas vananemine veel normiks kujunenud.

Sõltub ju vananemise tempo soo erisuste kõrval ka elulaadist, tervisest, sotsiaalvõrgustiku olemasolust ning turvalisest elukeskkonnast.

Edukas vananemine on paljuski inimesest endast olenev ja sõltub tema suhtumisest iseenda vananemisse kui uusi võimalusi pakkuvasse perioodi. Mõistagi sõltub eakate elukvaliteet sellestki, kuidas leitakse oma koht ajas ning kas suudetakse toimuvate muudatustega kaasa minna.

Kas me suudame olla aktiivselt konkurentsivõimelisel tööjõuturul ka 50-60ndates eluaastates? Üha selgemalt on tõstatatud viimastel aastatel aga küsimus, milline on meie tööjõu tervis, elukvaliteet ja töövõime ning millised nõuded esitab see töö iseloomule ja töökeskkonnale.

Vananemisega kaasnevad probleemid on suuresti seotud tervisega, psühhosotsiaalselt hakkama saamisega, toimetulekuks vajalike ressurssidega ning sotsiaalse toetuse olemasolu või selle puudumisega.

Ealisusega kaasnevad reaktsioonikiiruse vähenemine, mälufunktsiooni nõrgenemine, samuti nägemis-, kuulmis- ja haistmismeele nõrgenemine ning töösoorituste kiiruse vähenemine.

Need nähtused aga ei takista meid veel tööturul osalemast, kui meil on alles tahe, motivatsioon, oskused ja kompetents. Iga inimese töövõime ja osalemine tööprotsessides saab alguse temast endast – enda arendamisest ja tervise eest hoolitsemisest.

Meile kõigile on eluteele kaasa antud geneetiline pagas, kuid suuresti oleneb inimese enda tervis ja toimetulek elustiilist ja käitumisest, millele tuleb tähelepanu pöörata juba noorena.

Edukat, normaalset vananemiskulgu võivad takistada haigused, pingestatud suhted lähedastega ning halvad keskkonnategurid. Tööealise elanikkonna ebaterved eluviisid, halb terviseseisund ja varajane suremus ei võimalda Eestis kasutada tööjõupotentsiaali täielikult, mõjutades negatiivselt elukvaliteeti, tööjõu pakkumist ja töötaja produktiivsust.

Kuidas siis töökohtadel gud kinnitavad, et vanemaealiste töötoimida? iga on võimalik edendada siis, kui on Viimaste aastakümnete loodud tingimused töötervishoiu ja jooksul on meie arusaam tööohutuse ning töökorralduse, ümtöökohast, sealhulgas berõppe ja ärikultuuri valdkonnas. Satervislikust töökohast vä- mas täheldatakse, et vanemad töötaga palju edasi arenenud. jad ei ole keskkonnas probleem, vaid 1996. aastast tegutseb Eu- vanuselise struktuuri muutus võib orroopas tervist edendavate ganisatsioonidele tähendada hoopis töökohtade positiivseid võimalusi. võrgustik – ENWHP. Eesti on liitunud võrOn hoopis täheldatud, et vagustikuga 2006. nemaealised töötajad on etaastal.

Kui algselt tevõttele lojaalsemad, töökamõisteti selle all mad ja vastutustundlikumad. vaid füüsiliselt turvalist ja ohutut töökeskkonda, siis tänapäeval hõlmab Otseselt töid, mida vananemisega see juba ka töötajate tervislikku eluviisi ja seoses kohe kindlasti teha ei tohiks, posotsiaalpsühholoogilisi tegureid, töökor- le veel üheski Euroopa riigis välja tooraldust ja organisatsiooni kultuuri. dud, kuna vananemine on väga indiviNii mõistamegi tänapäeval tööko- duaalne ja töö meie üks põhiõigusi. hal tervise edendamist eelkõige kui On hoopis täheldatud, et vanematervist väärtustava ja tervislikke eluvii- ealised töötajad on ettevõttele lojaalse soodustava ning toetava keskkonna semad, töökamad, paremad meeskonloomist, kus märksõnadeks on: natöötajad, pädevamad, täpsemad, • füüsilise, vaimse ja sotsiaalse töö- vastutustundlikumad, kriitilise mõtlekeskkonna parendamine; mise ja hea otsustusvõimega.

• töötaja tervise edendamine; Me kõik, olenemata vanusest, soo• organisatsiooni kui terviku arenda- vime töötada tervist toetavas töökeskmine; konnas. Kui me ei alusta tervise ja töö• paikkonnapõhise tervisealase koos- keskkonna arendamisega seotud tegetöö toetamine ning vustega juba praegu, võib juhtuda, et • sotsiaalse vastutuse jagamine. aastate pärast pole meie organisatsioonis enam motiveeritud, lojaalseid, päOluline on, et sellesse tegevustikku devaid ja teotahtelisi, kogemustega panustavad aktiivselt nii tööandjad kui töötajaid, sest tuleb tunnistada, et elaka töötajad. me vananevas ühiskonnas. On ootusTervist edendavate töökohtade pärane, et ühiskonna kõik liikmed võrgustikus tegeletakse aktiivselt an- oleksid valmis aktsepteerima vananetud temaatikaga, sest vananemine on vat ühiskonda ja võtma soodsad hoiaühiskonnaelu normaalne protsess. kud ka enda vananemise suhtes, sest Erinevad Euroopas tehtud uurin- kunagi oleme kõik eakana tööturul.

Vanusekriitilised tööd

Kuidas edukalt vananeda?

Et mõista eakamaid kolleege töökeskkonnas paremini ja planeerida nende tööd tõhusamalt, tuleks teada, et vanusekriitiliste tööde hulka kuuluvad füüsiliselt ja vaimselt kurnavad tööd nagu: • vahetustega töö • öötöö • emotsionaalselt kurnav töö • füüsiliselt raske töö õues • töö kõrgustes • raskuste tõstmine või • sundasendites töötamine

Edukas vananemine koosneb mitmest komponendist: • haiguste ja vigastuste vältimisest • töö- ja eraelu tasakaalust • tervise eest hoolitsemisest • füüsilisest aktiivsusest • tervisliku elustiili arendamisest • enesetäiendamisest • osalemisest aktiivses sotsiaalses tegevuses • positiivsest elukäsitlusest ja elu väärtustamisest

ALLIKAS: ANU HARJO

ALLIKAS: ANU HARJO

Kuidas arvestada töökeskkonnas eakatega?

On oluline, et organisatsioonid oskaksid juba praegu endalt küsida: • Milline on minu organisatsiooni ealine struktuur ja milline on töökoormus?

• Millistes organisatsiooni valdkondades töötavad eakamad inimesed?

• Kas meil on olemas töökeskkonna parandamiseks/arendamiseks riskianalüüs?

• Millised on karjäärivõimalused, ümberõppe- ja täiendamisvõimalused?

• Kuidas viiakse organisatsioonis läbi tervisekontrolle?

• Milline on infovahetus organisatsioonis?

• Kas meil on teadmisi, oskusi ja vahendeid, et arendada töökeskkonda ealisusest lähtuvalt?

• Milline on meie organisatsiooni ärikultuur?

Kõige olulisem on teadmine, et oma eakate kolleegide töötingimusi saame oma töökeskkonnas muuta lihtsate vahenditega: • tööaja planeerimine (osaajaline töö, paindlik tööaeg, töö päevases vahetuses) • ärikultuuri arendamine (eakamate töötajate tunnustamine, karjäärivõimalus, mentorprogramm) • ümber- ja täiendõpe (tööprotsessi vahetus, uute tööprotsesside õpe, vastutusala muutmine) • ergonoomilise keskkonna arendamine (ergonoomiliste vahendite võimaldamine töö edukaks sooritamiseks) • füüsilise keskkonna kohaldamine (valgustuse suurendamine, mürataseme vähendamine, temperatuuri muutmine) • psühhosotsiaalsest keskkonnast tingitud stressi vähendamine ALLIKAS: ANU HARJO

25–64-aastased koolitusel osalenud (%) koolituse eest maksja järgi, 2007–2011

80%

ALLIKAS: STATISTIKAAMET

Vananemisest on saanud ülemaailmne nähtus. Ühiskonda loetakse vananevaks, kui seitse protsenti elanikest on 65-aastased ja vanemad. Eestis on eakaid ligi 16 protsenti elanikkonnast ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahvastikuprognoosi kohaselt võib 2030. aastaks moodustada eakas rahvastik Eestis koguni neljandiku.

70% 60%

maksis tööandja

50%

keegi muu

40% 30% 20% 10% 0%

I

II

III

2007

IV

I

II

III

IV

2008

I

II

III

2009

IV

I

II

III

2010

IV

I

II

2011

Täiskasvanud õppija koolipingis TALVI MÄRJA Tallinna Ülikooli emeriitprofessor

Kui keegi räägib elukestvast õppest ja sellest, et õppimine ei lõpe kooliga, vaid kestab kogu elu, on see kõigile arusaadav teema. Ja mitte ainult – seda, et õppimine pole ainult laste ja noorte kohustus, vaid iga inimese võimalus, teavad nii poliitikud, tööandjad kui ka kõik need, kes tahavad saada targemaks ning elus paremini toime tulla.

1

990. aastate keskel, kui Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon ANDRAS valmistus tõlkeversioonina välja andma esimest andragoogika sõnaraamatut Eestis, olid autorid hädas sobiva sõnavara leidmisega.

Euroopa Liidus oli käibele võetud ingliskeelne termin «lifelong learning», aga keegi ei teadnud, kuidas seda eesti keelde tõlkida.

Pikkade arutelude järel jäädi mõiste «elukestev õpe» juurde, kuigi oli neidki, kes arvasid, et õigem oleks ikkagi «eluaegne õpe» (umbes nii nagu eluaegne vangistus). Poliitikud peavad elukestvaks õppeks looma võimalused, tööandjad suhtuma soosivalt oma töötajatesse, kui need tahavad õppida, ja inimesed ise leidma õppimiseks sobivaima koha, aja ja teema.

Kõik inimesed, ka täiskasvanud, on tunnustatud õppijatena. Vanus ei mängi seejuures eriti olulist rolli. Pole ka enam haruldaseks nähtuseks, et koolipingis istuvad kõrvuti väga erinevas vanuses inimesed.

TEADMISED AEGUVAD Miks on täiskasvanutel tekkinud vajadus õppida? Miks õpivad pensionieelikud ja veelgi vanemad? Kas koolist enam ei aita? Vastus on – jah! Koolis õpitust tänapäeval tõesti enam ei aita.

Meie elu- ja töökeskkond muutuvad üüratu kiirusega – see, mis täna on uus, on homme juba vana. Mis siis veel rääkida eilsest ja üleeilsest päevast, kuhu suurema osa täiskasvanute teadmised ja oskused kuuluvad. Need on VANAD ja nendega pole enam võimalik elus toime tulla.

Eelkõige tuleb muidugi mõelda töökeskkonna muutumisele, uuele tehnoloogiale, uutele masinatele, mis kõik eeldavad tänapäevaseid teadmisi ja oskusi. Ainus võimalus on seega õppida ja jälle õppida ja jälle õppida. Nii nagu muutub keskkond, peavad muutuma ka meie teadmised.

VANUS EI TAKISTA Üks asi on ju vajadus, teine sellest arusaamine, aga hoopis erinev on reaalne

elu. Kas täiskasvanud inimesed on valmis õppima? Kui palju neist on nõus uuesti istuma koolipinki? Ja mida me üldse silmas peame, kui räägime täiskasvanud õppijast koolipingis?

2010. aasta jaanuaris alustas Tartu Ülikooli Pärnu kolledž tänuväärse tegevusega, käivitades Väärikate ülikooli, kus osavõtjate vanusepiiriks oli 50.

Alla selle inimesed loeti nii nooreks, et neid väärikate hulka ei lastud.

Kohale oodati heal juhul paarsada inimest. Aga enne algust hakkas rahvast muudkui tulema ja tulema ja lõppu polnud nähagi. Avati üks suur auditoorium, siis veel teinegi ja toole tuli panna ka koridori.

Selgus, et huvilisi oli viiesaja ringis. Õnneks oli tänu tänapäevasele tehnikale võimalik kõigil avaüritusest osa saada. Pärnu kolledž jätkas sama üritusega ka sel aastal ja õppijatahtjatest neil puudust pole.

Need on inimesed, kes tahavad olla aktiivsed ja väärikad. Juba kaks aastat on õppijate hulgas ka härrasmees, kel aastaid sajast palju puudu ei ole.

Seega pole inimese vanus õppimiseks ei probleemiks ega takistuseks – vaja on vaid tahta.

KASUTA ÕPPEPUHKUST Kui räägime tööealisest elanikkonnast, siis nende õppimine sõltub suuresti ka tööandja suhtumisest. Kui tööandja mõistab, et edu aluseks on haritud töötajaskond ja loob neile õppimiseks tingimused, ei lase kindlasti ka tulemused ennast kaua oodata.

Nagu loo kõrval asuvalt jooniselt näha, on tööandjad nõus paljudel juhtudel ka oma inimeste õppimise kinni maksma. Kuigi statistikaameti andmete põhjal oli see toetus 2007–2008 suurem, näitavad masu-aastate järgsed numbrid siiski jälle tõusu.

Samas ei saa väita, et selles valdkonnas muresid poleks. Ühelt poolt aitavad Euroopa Liidust saadud rahalised vahendid täiskasvanute koolitust pakkuda küllalt suurele hulgale inimestele, teisalt tegelevad riigikontrolli hinnangul asutused ühtse juhtimise puudumise tõttu koolitusvajaduse väljaselgitamise, koolituste planeerimise ning hindamisega eraldi, muutes niimoodi täiskasvanuhariduse süsteemi ebaotstarbekaks ja kohati dubleerivaks.

Riigikontrolli peakontrolöri Tarmo Olgo sõnul toimetatakse igas valitsemisalas omaette, nähakse üksnes erinevusi, aga mitte niivõrd koostöökohti.

Lõpetuseks tahaks lugejatele anda teada, et täiskasvanud õppijatele antakse koolituses osalemiseks ka õppepuhkust, mille ajal makstakse neile keskmist töötasu kahekümne kalendripäeva eest.

Miks me veel täiskasvanueaski õpime?

Mis toob täiskasvanud inimese õppimise juurde? Toome mõned eesmärgid: • et olla tööjõuturul konkurentsivõimeline; • täiendada end erialaselt, olla kursis uuendustega oma valdkonnas; • saada tööd või saada paremat tööd; • saada paremat palka; • õppida mõni teine/uus amet, laiendada silmaringi, reisida ja suhelda teistest rahvustest inimestega või arendada oma isiksust.

ALLIKAS: TALVI MÄRJA

7

Rahvastiku vananemine ja tööjõud

Töö- ja elukogemused aitavad ennetada läbipõlemist Läbipõlemine ohustab kõige enam kohusetundlikke, tööle pühendunud inimesi, kelle töö sisuks on teiste inimeste mõjutamine, aitamine ja suunamine ning kelle töös esineb kiiresti vahelduvaid, ootamatuid ja kriitilisi kliendisuhteid. Selliste ametite hulka kuuluvad näiteks meediku, sotsiaaltöötaja, pedagoogi , korrakaitsja ja klienditeenindaja ametid. Mõjutamist sisaldab ka paljude juhtide ja ametnike töö.

TAIMI E LE NURM , tööpsühholoog, Tallinna Tehnikaülikooli ja EEK Mainor lektor

L

äbipõlemine on tööstressi tüsistus, millel on kolm peamist tunnust: emotsionaalne kurnatus (tunnuslause «millelgi pole tähtsust, miski ei valmista rõõmu»), küünilisus (tunnuslause «töö ja sellega seotud inimesed on mõttetud»), ebatõhusus (tunnuslause «ma pole piisavalt hea oma töös»).

Mõjutamisega tegelevad professionaalid kasutavad oma isiksust – tundeid ja mõtteid – kui töövahendit klientide heaolu taastamiseks ja suurendamiseks. See töövahend kulub ja vajab hooldamist nagu iga teinegi. Läbipõlemise ennetamine kuulub paljude võõraste inimestega suhtlemist sisaldavate ametite esindajate puhul igapäevase psühhohügieeni hulka – sest vaid heas vaimses toonuses, tasakaalukas ja heas meeleolus inimene suudab teist inimest heaga mõjutada.

Hea vaimse tervisega inimene teab ja hindab adekvaatselt oma võimeid, tegutseb neile vastavalt ning suudab toime tulla tavalise argistressiga. Tema tööviljakus on kõrge (sest ta valib tegemiseks õiged asjad ja teeb neid õigel ajal). Teda ajendab tööd tegema soov olla kasulik lähedastele ja ühiskonnale ning ta suudab saavutada endale võe-

tud sihid, mis pakuvad talle parajat pinget. Hea vaimse tervisega töötajad on oma töös edukamad ja elus õnnelikumad (Terviseinfo portaal 2011, www.terviseinfo.ee).

Millises eas inimesed põlevad sagedamini läbi?

Kui kehaline tervis vananedes enamasti halveneb, siis vaimse tervise näitajate osas on tulemused vastuolulised: näiteks tähelepanuvõime, reaktsioonikiirus ja mälu halvenevad enamasti vanaduse saabudes, kuid mõtlemise loogilisuses ning ideede rohkuses olulisi muutusi pole. Pigem kehtib seaduspärasus: need psüühilised funktsioonid, mida kõrge vanuseni igapäevases töös kasutatakse ja seeläbi treenitakse, toimivad aina paremini. Nii võib staažikas professionaalne autojuht olla märksa parema reaktsioonikiirusega kui tema noorem kolleeg.

Ealise arengu psühholoogia ühe lähenemisviisi järgi jõuab inimene sügava sotsiaalse küpsuseni alles pärast neljakümnendaid. Isegi presidendiks ei saa mõnel maal kandideerida varem kui neljakümneselt.

Eesti õpetajate läbipõlemist mõõtnud Kaidi Kiisi uurimuste tulemused on näidanud, et üle 20-aastase staažiga õpetajad on läbipõlemise suhtes karastatumad – neil esineb seda teistega võrreldes märksa vähem.

Samasuunaliste tulemusteni jõuti ka USAs ja Koreas: üle kümne aasta ametis olnud õpetajate, meedikute ja juhtide oht läbi põleda on oluliselt väiksem. Suurema staažiga töötajad on organisatsiooni ja töö suhtes tolerantsemad, neile on omane valikuline ehk organisatsiooni nõudmistega kohandatud kohusetundlikkus (K. Puga, 2011). Töökogemused ametis annavad seega oskuse muutuvate nõudmistega toime tulla, tarkuse valida nende hulgast olulisemad ja suutlikkuse ennast hoida.

Kui enamasti lisab vananemine elukogemust, tolerantsust ja leplikkust, siis paraku esineb ka eredaid erandeid, millest võib järeldada vastupidist. Vananedes teravnevad ja polariseeruvad isikule omased jooned: ühest inimesest saab virisev ja kõigiga rahulolematu kaebleja, teine muutub elutarkust jagavaks tolerantseks vaatlejaks. Ka rahvapärimuste järgi on vanadusel kaks valikut: saada kas tigedaks nõiaks või headtegevaks vanakeseks.

Kuidas tulevad vanemaealised toime töösuhtlusega?

Mitte niivõrd vanus, vaid pigem tööstaaž ametis mõjutab toimetulekut. Seda ennustavad optimism, positiivsed ootused tuleviku suhtes ja hea enesehinnang. Töös läbipõlemist ennustavad aga pahanduste ja probleemide tõrjumisele häälestumine, ohtude vältimisele keskendumine, muretsemine ja hirm tuleviku pärast.

Staažikamad, kes on oma töös enesekindlamad, on enamasti ka tuleviku suhtes rahulikumad, neil on vähem ambitsioone ja selgemad plaanid. Stanfordi Ülikooli professori Philip Zimbardo järgi on hea vaimse tervise saavutamiseks vaja järgida kolme lihtsat reeglit: Mineviku kohta meenutage ja mäletage seda, mis oli hästi, millega hästi toime tulite.

Praeguses ajas tegutsedes hoolitsege, et jätkuks energiat ja ressursse, mis töövõimekuse tagavad ja taastavad: hoidke suhteid, mis toetavad head enesehinnangut ning tehke tööd, mis toob kaasa usu endasse. Nautige elu ja rõõmustage selle üle. Olge mõõdukalt hedonistlik.

Tulevikku suhtuge optimistlikult, kuid jääge realistiks. Koostage lähiperioodi plaanid, mida saab ellu viia seni hangitud ressurssidega. Ning asuge samm-sammult tegutsema, et kinkida endale edu elamusi.

Elamused toimetulekust aitavad märgata elus edasiminekut ning taastavad elujaatava hoiaku. Hea enesehinnangu toetamisel on suureks abiks töökaaslaste tunnustavad sõnad tehtud töö kohta ning klientide väljendatud tänu.

Mida on ametisse püsima jäänutelt õppida?

Läbipõlemise ennetamise levinud meetodiks organisatsioonis on kliendisuhete koolitused. Need on olulised ja

vajalikud, kuid pole piisavad. Arutelurühmad, kus räägitakse lahti keerulised olukorrad ning õpitakse üksteise kogemustest klientidega suhtlemisel võiks intensiivset suhtlust sisaldavates ametites kuuluda nn töövahendite hooldamise tegevuste hulka.

Staažikate pikaaegsest suhtluskogemusest on töökaaslastel võimalik õppida. Kuid ka see pole veel piisav. Tervislikes organisatsioonides arutavad juhid töötajatega läbi head juhtimistavad; koostöö edendamiseks lepitakse kokku hea suhtluse tavad – et sõnad ei teeks haiget, et üksteist sõnadega ei haavataks.

Läbipõlemise ennetamise isiklikeks võteteks on liikumisharrastused ja kunstielamused. Neile lisaks tasub õppida kognitiiv-käitumisteraapiast pärit tehnikaid, mis aitavad muuta enesekohased uskumused positiivsemaks, arendada kasulikku dialoogi ja pidada läbirääkimisi, seista oma õiguste eest teiste õigusi kahjustamata ja kehtestada ennast.

Nende tehnikate abil õpitakse endaga peetavates kõnelustes kasutama enesesisendusi, mis toetavad nii usku endasse kui ka tolerantsust teiste suhtes.

Elus õnnelikumad ja töös edukamad vanemaealised tunnevad hea sõna jõudu nii enda kui ka teistega peetavates kõnelustes. Nende inimeste elutarkus on sarnane vana veiniga, mis läheb aastatega aina paremaks.

Õppimine: harimatuse liik, mis on omane vaid õpihimulistele* AN N E U USE N (PhD kasvatusteaduste erialal), Tallinna Ülikooli emakeele didaktika dotsent

Käsitleda õppimist kui väga erilist tegevust on peaaegu võimatu, sest elamine iseenesest ongi õppimine. Õpime midagi isegi siis, kui oleme enese arvates jõudnud paigalseisvasse ja rutiinsena tunduvasse eluperioodi, või kõrgesse vanusesse, kus justkui kõik on juba «äraõpitud» ning tundub, et edasiõppimise võimalused justkui puuduvad.

Õ

ppimine toimub tõepoolest pidevalt. Üldjuhul me lihtsalt ei teadvusta enestele, et me tegelikult pidevalt midagi õpime. Selles mõttes on elukestvast õppimisest kui uuest nähtusest rääkimine mõneti imelikki, sest, parafraseerides Aristotelest: õppiv inimene erineb mitteõppivast inimesest sama palju kui elav inimene surnust. ÕPPIMISEGA KAASNEVAD MUUTUSED Iseasi on muidugi rääkida õppimisest kui teadlikust, tahtlikust ja mõtestatud tegevusest. Ehk siis õppimine saab olla tegevusena ka eesmärk omaette: tahan midagi õppida ja asungi «asja kallale».

Oluline erinevus lapse, noore ja täiskasvanu õppimises ongi peaasjalikult selles, et (kooli)laps õpib sageli sellepärast, et peab õppima, aga täiskasvanu saab valida (või pigem peabki valima), mida ta tahab või mida tal on vaja õppida.

Sündmuste read, mida käsitletakse õppimisena, on vormilt sarnased, olenemata sellest, kas me räägime muu-

tustest (ehk õppimine on aset leidnud, des, et «haridus on tore asi, kuid aegkui õppija tegevuses on märgata muu- ajalt võiks meenutada, et ühtki asja, tust) jalgrattasõiduoskustes, gramma- mida tasub teada, ei saa õpetada.» tiliselt korrektse lause moodustamises, Lihtsas keeles lihtsalt öelduna täliikluseeskirjade interpreteerimises, hendab kõik eelnev seda, et õppimise geenitehnoloogia tundmises, mobiilte- olemus on täpselt sama nii vanuri-, lefoni kasutamises või milleski muus – täiskasvanu- kui lapseeas ning õppimiolenemata sellest, kas õppija on laps, ne kulgeb igas vanuses üldiste õppiminooruk või pensioniealine täiskasva- se seaduspärasuste järgi, ainult stiimunu. lid, mis toetavad ja edendavad õppiÕppimine kujutab endast niisiis mist, võivad ning saavad olla eri vanuteatud protsesside jada, mis on üldised ses või isegi iga üksiku õppija jaoks ja ja sarnased sõltumata õpitarbeks erinevad. tavast ja õppija vanusest. See tõsiasi tõestabki ning toeAga üks on kindel – kui on tab ideed elukestolemas valmisolek ja motivast õppimisest.

Mitte kunagi vatsioon õppimiseks, pole pole liiga hilja või selleks mingeid objektiivseid võimatu midagi õppida ja pole olevastunäidustusi. mas asja, mida ei ole võimalik (hea tahtmise ja/või tugeva motivatsiooni korral) õppida.

Kui lapseeas õppija saab õppimise suunamiseks, efektiivsemaks muutmiseks ja kindlustamiseks vajalikke stiiELULÄHEDUS MOTIVEERIB Õppimise sisemisi protsesse saab mõ- muleid enamasti õpetajalt, siis täiskasjutada ja toetada väliste sündmustega vanueas õppijal – eriti iseõppijal – on ehk stiimulitega, et õppimine toimuks privileegiks leida ja tekitada need enefektiivsemalt ja hõlpsamalt. Niisugu- dale ise.

On üldteada, et õppimiseks on vaseid väliseid sündmusi, kui need on teadlikult planeeritud õppimise eden- ja motiveeritud õppijat, motivatsiooni liike on aga mitmeid. Osa neist on õpdamiseks, nimetatakse õpetamiseks. Õppetöö korraldajana ongi õpeta- pimise jaoks olulised, osa mitte. Õppija ülesandeks kavandada, planeerida ja mise soodustamise seisukohast on oluselekteerida väliseid sündmusi (õppe- line stimuleeriv motivatsioon, mida nitegevusi), mis kindlustaksid vajalike metatakse ka saavutusmotivatsiooniks õppimisprotsesside aktiviseerumise. või kompetentsuse püüdluseks, mis on Tänapäeval räägitaksegi seetõttu pi- üheks mõjuvamaks õppima asumise gem õppimise suunamisest ja toetami- tõukeks. sest kui õpetamisest.

Kes ei teaks, et ka koolilapsed õpiMis ei ole jälle tegelikult mingi uus vad kordi kiiremini ja efektiivsemalt asavastus, teades, et juba Oscar Wilde tõ- ju, mis on neile endile olulised või mil-

le vajalikkust nad ise tunnetavad. Õpetajad näevad kurja vaeva, et esmapilgul mittevajalikena tunduvate teadmiste ja oskuste õpetamiseks mingigi eluline ja õpilaste jaoks vähegi mõistlik motivatsiooniallikas leida.

Et motivatsiooni saab luua ka tasu eest, mille õppijad saavad mingi eesmärgi saavutamisel, siis on kahjuks lapsõppija jaoks motivatsiooniks sageli «hea hinne». Ükskõik mis vanuses täiskasvanu ei hakkagi midagi sellist õppima, milleks tal puudub motivatsioon. Olgu siis selleks soov (pensionäril tahtmine arvutit kasutama õppida, et välismaal elava lapselapsega suhelda) või tungiv vajadus (keskeas töötul vaja uus amet õppida) – igal juhul on valmisolek sisemine ja eluline.

Nii et ses mõttes on täiskasvanueas õppija kindlasti soodsamas olukorras kui kohustuslikus korras noor õppija.

ELUKOGEMUS AITAB ÕPPIDA Näitamaks, mille poolest täiskasvanueas õppimine võib lapseeas õppimisest olla pigem isegi kergem ja tõhusam (ehkki tavaliselt mõeldakse vastupidi), piisab mõnest lihtsast näitest. Õppimise alustamiseks on vaja keskenduda ehk olla valmis õpitava vastuvõtuks. Mida suurem on õppija sisemine valmisolek õppimiseks, seda lihtsam on nii õpetajal kui õppijal tema/oma tähelepanu suunata/haarata. Või, selleks et õpitav säiliks kõigepealt lühiajalises mälus ja edasi pikaajalises mälus, peab õppija tajuma ja eristama, mis on talle õppimise jaoks oluline, seostama uue informatsiooni või teadmise enese kogemuse ja varasemate teadmiste või oskustega.

On ju üsna loogiline järeldada, et mida (elu)kogenuma õppijaga on tege-

mist, seda efektiivsemalt, hõlpsamalt – ja mis peaasi, seda teadlikumalt – suudab ta seda kõike teha.

Tulles veel kord tagasi alguse juurde: igasuguse õppimisprotsessi peamiseks ja oluliseks käivitajaks on tahe, soov või vajadus (vajaduseks võib olla ka näiteks lihtsalt n-ö aju vormis hoidmine). Kui see on olemas, pole takistuseks ei vanus ega valdkond.

VALI, MIDA ÕPID Loomulikult tuleb õppimist teadlikult kavandades arvestada enda isiksuslike omapärade ja võimetega. Selge see, et mõne asja õppimine on ehk mõttekam ning lihtsam nooremas eas, mõne asja omandamine aga hõlpsam jällegi vanemas eas. Igal inimesel on midagi, mida ta ei suuda omandada nii kiiresti ja heal tasemel kui mõni teine.

Aga üks on kindel – kui on olemas valmisolek ja motivatsioon õppimiseks, pole selleks mingeid objektiivseid vastunäidustusi. Ei tohi vaid karta, et ei saada hakkama, ja tuleb selgeks teha, mida on vaja või mõtet õppida.

Viimati mainitu osas on taas eelistatud olukorras vanemaealised potentsiaalsed õppijad. Nad saavad tõepoolest ise teadlikult valida, mida õppida: mis on neile vajalik, huvitav, võimeteja jõukohane või otstarbekas. Ja sellealase valiku tegemine on teatud eluperioodil tõepoolest ääretult oluline.

Pean küll kahandama nende lugejate entusiasmi, kes usuvad poliitikute juttu, et ainult õppimine on see, mis kindlustab inimesele parema palga ja sealtkaudu ka parema toimetuleku. Ainult õppimisest siiski ei piisa – vaat et kõige olulisem selle juures on oskus valida, mida õppida. * Ambrose (Gwinnet) Bierce

8

Rahvastiku vananemine ja tööjõud

Kohtumised saatusekaaslastega tõid uue ameti Venemaalt Eestisse abiellunud Elena Kotkas avastas kohkumusega, et lapse kasvatamise kõrvalt tööle naastes olid aastad märkamatult oma rada kerinud – pealt viiekümnese naise senine amet oli muutunud ebavajalikuks ning ees terendas töötustaatus. Kohtumised vanemaealiste töötute klubis aga motiveerisid naist uude ametisse asuma, nüüd loodab ta samal erialal edasi õppida.

KR ISTE L KO SSA R

V

VANEMAEALISTEL ON SOOV ÕPPIDA Töötute klubisid looma ajendas Enet asjaolu, et töötul polnud võimalik saada ülevaatlikku nõustamist. «Nõustamine polnud töötukeskne, et oleks saanud ülevaate kõigist võimalikest pakutavatest teenustest ja abist. Võib ju juhtuda, et kui küsida ühest institutsioonist koolituse kohta, vastatakse: ei saa. Samas ei tea töötud, et võib saada küll koolitust, kuid kusagil mujal,» räägib Ene. Viis aastat töötustaatuses olnud Elena Kotkast motiveerisid kohtumised saatusekaaslastega Töötute Klubis sedavõrd, et naine leidis uue ameti – temast saab professionaalne hooldus-

Täiskasvanud õppijal on õppimisele noorest õppijast erinev lähenemine. Nad vastutavad rohkem oma edu eest ja on suurepäraselt võimelised ise otsuseid tegema, kui on saanud neile olulise ja tähendusliku informatsiooni. Täiskasvanud õpivad parimal moel, kui õppimine on keskendunud neile, mitte õpetajale.

Täiskasvanud õppijale iseloomulikud tunnused: • Täiskasvanud on iseseisvad ja ise-juhtivad ehk nad peavad olema aktiivselt õppeprotsessi kaasatud ja saama ise otsustada oma asjade üle.

• Täiskasvanutel on varuks hulk elukogemusi ja teadmisi nagu näiteks töökogemused, vastutus pere ees ja eelnev haridus. Täiskasvanud õppijate jaoks on oluline seostada õppimine võimalikult suurel määral võimalikult paljude olemasolevate kogemustega.

arem projekteerimisbüroos töötanud ja insenerikõrgharidusega naise teeneid ei vajatud enam – senised süsteemid olid asendunud arvutitööga, mida tema aga ei osanud. Ometi ei jäänud Elena norutama, vaid otsis üles Põhja-Tallinnas tegutsenud töötute klubi.

Hiljem liitus naine Lasnamäel tegutseva vanemaealiste töötute klubiga – see on kohtumispaik inimestele, kes kõik veidi vanemas eas, kuid sooviksid veel ametisse asuda, pole aga sobivat töökohta leidnud. «Sattusin töötute klubisse alguses täitsa juhuslikult,» räägib Elena. Ta toonitab, et klubi näol pole tegemist lihtsalt järjekordsete kursustega, mis tööotsingutel aitaks, vaid oluline on just kohtumine saatusekaaslastega, mõtete ja muljete vahetamine. «Pole nii, et istud tuimalt ja kuulad loengut.»

TEADMINE – SA POLE ÜKSI Elena ütleb, et kõige tähtsam on teadmine, et sa pole üksi. «Muidugi saab klubist juurde ka teadmisi – näiteks õpetatakse, kuidas kirjutada CVd või mida rääkida tööintervjuul, omavahel teeme siis praktilisi harjutusi,» räägib Elena. «Kui te vaid teaksite, kui raske oli seda teha esimesel korral, ja kui kerge pärast klubis harjutamist!»

Ene Vinter van Vierssen, üks vanemaealiste töötute klubi loomise aluseks olnud projekti eestvedajatest ütleb, et töötute klubi mõte oli algusest peale pakkuda tööotsijale midagi enamat kui tuima loengut. «See inimest ei aita, tarvis on teha midagi muud!

Idee oligi klubilise tegevuse läbi inimesed aktiivsemaks muuta, et nad leiaksid töökoha, hakkaksid ise endale ettevõtjana tööandjaks või läheksid edasi õppima. Muidu on nii, et töötu inimene küsib töötukassalt: kas teil mulle tööd on pakkuda? Vastatakse, et ei ole, ja miks peaks inimene siis sama targalt koju tagasi minema,» räägib ettevõtlik Ene, kes mõne aasta eest ise endale tööandjaks hakkas.

Oma teadmistega on ta abiks olnud mitmete klubide loomise juures.

«Kui mina töötuks jäin, hakkasin ise endale tööandjaks. Minu erialaks on haridusnõustamine, aitan täiskasvanuile luua õpikeskkondi. Lisaks olen MTÜ Parem Õppimine asutaja, mis osutab teenuseid töötutele.»

Õppimine on enamalt jaolt sarnane igas vanuses

• Täiskasvanud on eesmärgile orienteeritud. Õppima asudes teavad nad tavaliselt juba kindlalt, mida saavutada tahavad.

• Täiskasvanud on asjakohasusele orienteeritud.

Neil peab olema nähtav põhjus õppimiseks.

• Täiskasvanud on praktilised. Nad keskenduvad õppimises aspektidele, mis on neile endile kõige kasulikumad: näiteks töö seisukohast.

• Nagu kõik õppijad, nii vajavad ka täiskasvanud õppijad, et neid respekteeritaks.

Täiskasvanud õppijad õpivad kõige paremini, kui: • nad mõistavad, miks on oluline midagi teada või teha; • neil on vabadus õppida omal moel; • õppimine on kogemuslik; • õppimiseks on nende jaoks õige aeg; • protsess on positiivne ja innustav.

Elena Kotkas (vasakul) ja Ene Vinter van Vierssen arutamas vanemaealistele töötututele mõeldud klubi tegevust.

FOTO: KRISTEL KOSSAR

töötaja. Kursused läbitud, kaks praktikat, üks neist koguni välismaal, samuti läbitud, tööpakkumine uues kohas ametisse asuda ka laual. «Koguni kahte kohta oodatakse mind tööle,» rõõmustab naine. «Selles ametis võid püsida, kuni jõudu jätkub, ei küsita vanust.»

Just 50+ võib tööotsijale tihti saatuslikuks saada, kinnitavad nii Ene kui Elena. «Meie projekt nägi ette just vanemaealiste töötute abistamist,» kõneleb Ene. Tema sõnul pole sugugi alati nii, et vanemad inimesed ei taha õppida. «Eks neid, kes õppida ei taha, on nii nooremas kui vanemas vanusegrupis. Mina ise õpetan tihti arvutit oma mitukümmend aastat noorematele koostööpartneritele,» räägib ta.

Kuid tööandjate kahtlevat suhtumist vanemaealistesse tööotsijatesse teab ta hästi. «Üks tööandja teatas suure grupi inimeste ees – vanemad inimesed on tihti haiged ega taha tööd teha. Pärast küll võttis oma sõnad tagasi,» toob naine näite.

Elena Kotkas on veendunud, et 50+ tööotsijad on vägagi õpihimulised ning uuele avatud. «Kui töötute klubis pakuti arvutiõpet, oli soovijaid kaugelt rohkem kui kohti,» toob ta näite. «Vanemad inimesed juba teavad, mida nad tahavad – seetõttu on nad väga õpihimulised ja valmis teadmisi ellu viima.»

Siiski on Elena hinnangul pealt viiekümnestel või vanematel inimestel raske leida huvitavat ametit, kus neid vajataks. «Töötute Klubisse tulles oligi tunne, et meid ei vajata enam – kui kuhugi oma CV saatsidki, ei vaevutud vanust nähes tööotsijale isegi vastama. Klubis käies tekkis aga tunne, et vajatakse küll, et meil on veel võimalusi,» räägib naine, kelle sõnul on paljud klubikaaslased tööd leidnud

– kas naasnud endisesse ametisse või leidnud midagi sootuks uut. «Tuli endalegi üllatuseks, et oleme vägagi vajalikud töötajad. See on nii hea tunne!» õhkab naine, kel nüüd terendab silme ees järgmine siht – õppida eriala edasi ning jõuda diplomini.

Ene Vinter van Viersseni hinnangul pole aga vanemaealiste tööhõivest kõneldes põhjalikult läbi mõeldud süsteem, kuidas vanemad inimesed ikkagi uue eriala omandada võiks. «Sellele, et tasuta müüjaks õppimise asemel võiks

vanem inimene tahta omandada uut eriala kõrgkoolis, pole eriti mõeldud,» leiab Ene, kel on näiteid selliste vanemate õppurite kohta tuua küll ja küll. «Näiteks üks töötu lõpetas programmeerimiskursuse ja läks edasi kõrgkooli õppima. Nii et ka vanemate inimeste hulgas võib olla neid, kes soovivad ümber õppida näiteks programmeerijaks või mõnel muul erialal kõrgharidustasemel, kui seda neile võimaldada,» jätab Ene seni veel vastamata küsimuse haridusametnike tarvis õhku.

Kaja Kallas: vanemaealiste tööhõive kahandaks riigi sotsiaalkulutusi

Mida tasub teada vanemaealiste õppijate iseärasuste kohta õppimise seiskohast?

• Vanematel õppijatel on noorematest aeglasem reaktsioon. Nad vajavad rohkem aega uute asjade õppimiseks, aga kui saavad õppimise tempo ise valida, suudavad nad kiiruse vähenemise efektiivselt kompenseerida ja õpivad väga edukalt.

• Nägemine hakkab nõrgenema üldiselt mõningal määral juba alates 18. eluaastast ja nõrgeneb tasapisi kuni 40. eluaastani. Pärast seda kulgeb nägemise nõrgemini tunduvalt kiiremini umbes 15 aasta jooksul, aga aeglustub seejärel oluliselt.

• 70. eluaastate paiku hakkab kuulmine järsult nõrgenema, tekivad probleemid kuulmisega.

Kuulmislangust saab kompenseerida abivahenditega, aga üldiselt võivad vanemad õppijad oma kuulmisprobleeme häbeneda ja tunda end seetõttu ebakindlana. Enesekindluse langus võib saada palju suuremaks õppimise takistajaks kui näiteks psüühiline võimetus.

Riigikogu majanduskomisjoni juht Kaja Kallas ütles Kuku raadios riigikontrolöri Mihkel Oviiri ettekandes tõstatatud probleemide kommentaariks, et sotsiaalkulutuste suurenemine on Eesti jaoks kahtlemata probleem. «Eesti pole siinkohal aga erand, vananeva rahvastikuga maadlevad Euroopas kõik riigid,» sõnas Kallas.

Kallase sõnul on siinkohal üks võimalus eakate tööhõive. «Inimesed elavad kauem ja kvaliteetsemat elu, ehk saaks eakaid rohkem tööelus rakendada, nende oskusi ja kogemusi ära kasutada,» tõi Kallas välja ühe võimaluse.

«Inimesed tahavad ennast vajalikuna tunda. Kuni inimene on aktiivne kas tööelus või õppimises, tunneb ta end vajalikuna. Kõigile neile küsimustele tuleb tähelepanu pöörata. Riik peaks endalt küsima, kas süsteemi toimimisel on kõiki tegureid, kaasa arvatud rahvastiku vananemist, arvesse võetud,» sõnas Kallas. (Kristel Kossar)

• Aistingutes ja lühiajalises mälus on leitud mõningaid väheseid vananemisega seonduvaid muutusi. Pikaaegse mälu nõrgenemine on märgatavam. Vanemaealistel täiskasvanutel on raskem omandada ja otsida informatsiooni ning nad kogevad raskusi uue materjali organiseerimisel ja töötlemisel.

Abiks tööotsijale

• Mälu vähenemist seoses vananemisega saab vältida, kui kasutatakse kontekstuaalse õppimise lähenemisi.

• Pealinnas tegutseb Tallinna linna toel seitse töötute klubi, üks igas linnaosavalitsuses. Infot klubide kohta saab linnaosavalitsusest või kodulehelt tallinn.ee.

• Spetsiaalselt vanemaealistele ehk sihtrühmale 50+ on aga Euroopa Sotsiaalfondi toel tegutsemas kaks venekeelset klubi, mis tegutsevad Lasnamäel.

• Klubide eesmärk on valmistada vanemaealisi ette tööturule naasmiseks, muu hulgas õpitakse arvutit ja eesti keelt, lisaks pakub klubi kutseõppe raames tööpraktikat.

• 50+ sihtrühmale mõeldud klubide kohta saab infot nende kodulehelt aadressil www.klub50. ee või MTÜ Tugi- ja koolituskeskuse Usaldus kaudu, võttes ühendust Marika Juusega (marika. juuse@gmail.com)

Rahvastiku vananemise ja tõõjõu teemalehe tellijaks on MTÜ Teine Võimalus.

Tootnud Postimees AS erilehtede toimetus.

ALLIKAS: MTÜ TUGI- JA KOOLITUSKESKUS USALDUS

• Vanemaealised täiskasvanud ei ole võrdselt võimekad nooremate õppijatega testides, mis nõuavad nö ülesütlemist, samas pole täheldatud mingit erinevust võrreldes nooremate õppijatega aga testides, kus tuleb midagi ära tunda või tuvastada.

• Kõige suuremad probleemid mäluga on vanematel õppijatel juhul, kui õpitav on neile tähenduseta või mõttetu, liiga kompleksne või kui õpitakse midagi sellist, mis nõuab varemõpitu ümberhindamist.

Koostanud ja tõlkinud Tallinna Ülikooli emakeele didaktika dotsent Anne Uusen (PhD kasvatusteaduste erialal).

ALLIKAD: WWW.FSU.EDU/~ADULT-ED/JENNY/LEARNING.HTML#VELLA WWW2.HONOLULU.HAWAII.EDU/FACDEV/GUIDEBK/ TEACHTIP/ADULTS-2.HTM