Riigikaitse by Postimees

KAITSEVÄGI TEEB SUURE «SIILI»

SALAPÄRANE MASIN Hiljuti kolmandalt pikalt missioonilt naasnud USA kosmoselennuk külvab uudishimu.

Näitamaks aususes head eeskuju teistelegi, kutsub Eesti oma enneolematult suurele õppusele ka välisvaatlejad igast riigist, kel selle vastu huvi peaks olema. LK 3–11

ARAABIA LIITLASED Võitluses end Islamiriigiks kutsuvate äärmuslastega on juhtrolli võtnud mitu moslemimaad. LK 14

LK 12

NR 4.

31. oktoober 2014

Ilmub viis korda aastas koos ajalehega Postimees.

10 8 6

9 55

14 11 53

35 60

52 38

34 40

61 29

45 62

27 66

28 64

80 24

74 76

90 22

87 89

75 77

illustratsioon: jaanus koov

FOOKUSES: «SIIL»

EVELYN KALDOJA Postimees

Lisaks juhtimisele läheb tarvis järgimist Sel nädalal möödus sada aastat Jonas Salki sünnist. Kümme aastat pärast Teise maailmasõja lõppu – 1955. aasta 12. aprillil – võeti tema meditsiiniuuringute tulemusi üle Ameerika Ühendriikide ja ka paljudes teistes maades vastu kui sõja võitu. Teadet, et lastehalvatusele on leitud vaktsiin ja see töötab, edastati kinosaalides ja raadiokanaleil, kaubanduskeskuste valjuhääldeist ja isegi kohtuistungeil, mis spetsiaalselt selleks hetkeks katkestati. Kirikukellad helisesid, erinevate uskude pühakodades peeti tänupalveid, vabrikud ja autosignaalid tuututasid, lasti ilutulestikku ja öeldi tervitustooste. Peagi asusid suured filmitööstused konkureerima sellele, kes saab teha filmi doktor Salki eluloost. Jonas Salk oli kahtlemata kangelane. Tema võitlus algas üsna kitsastes tingimustes ning kaasaegsete sõnul töötas ta mitu aastat järjest seitse päeva nädalas ja 16 tundi ööpäevas. Ta võttis seda väga isiklikult hinge, kui nägi mõnd järjekordset lastehalvatuse ohvrit. Just tänu doktor Salkile ja tema kolleegidele mõistab suur osa praegustest lääne ühiskondadest üsna vähe sellest, kui õudne haigus poliomüeliit on. Sõjajärgsete perede jaoks oli see viirus aga hirmutav, sest sandistas inimese kogu eluks ja viis ka hauda palju lapsi. See oli hiiliv oht, mis külvas hirmu ja valu ka kõige ilusamates ja kõiges muus igati heal järjel peredes. Kuigi doktor Salk võttis oma võitlust tõesti südamega, ei saanuks ta seda aga ilmselt üksi eduka võiduni viia. Raha tema uuringuiks ei tulnud lihtsalt ravimifirma ressurssidest, vaid suures hulgas ka lihtsatelt inimestelt, kes annetasid, et õudusele lõpp teha. Vähe sellest – ja siinkohal leidub tõenäoliselt hulk esoteerikaportaalidest kirgastunud vaktsiinivastaseid, kelle silmad järgmist rida lugedes ilmselt peast välja hüppavad –, võidukale lõpptulemusele aitasid tal jõuda 1,8 miljoni koolilapse vanemad, kes lubasid oma järglastel osaleda katseisikutena ravimiuuringuis.

Miks ma kirjutan vanast vaktsiiniuuringust riigikaitse-, mitte terviselehes? Sest minu arvates ei puuduta see näide ainult meditsiiniajalugu. Sest see on õpetlik näide üldrahvalikust usaldusest ja tegutsemisest. Miks ma kirjutan vanast vaktsiiniuuringust riigikaitse-, mitte terviselehes? Sest minu arvates ei puuduta see näide ainult meditsiiniajalugu. Sest see on õpetlik näide usaldusest ja üldrahvalikust tegutsemisest. On palju asju, kus ainult õiges suunas mõtlevatest eestvedajatest ei piisa. Ühiskonna heaolu ja turvatunde tõstmiseks on mõnikord vaja, et kaasa aitaks märkimisväärselt suur osa sellest ühiskonnast, et kokku saada kriitilist massi. Seekordse Riigikaitse.ee põhiteemaks on suurõppus «Siil» – reaalne koht, kus kutsele vastates saab näidata, et Eesti suudab ning meie kaitsetahe pole mitte õõnes paraadiloosung, vaid midagi reaalset. Et Eesti rahvas on tõesti valmis edasilükatavad tegevused ja isikliku mugavuse mõneks ajaks kõrvale heitma selleks, et hoida alles keskkond, mis meile neid tegevusi ja mugavusi võimaldab. Neil, kes saavad kutse «Siilile», pole ilmselt küsimust, kuidas anda oma panus. Nagu ka inimestel, kel on oma roll veidi enne seda toimuval hädaolukordade õppusel «Conex». Vähim, mida ülejäänud pakkuda saavad, on mõistvus. Näiteks selle osas, miks on kaitseväe kolonnidel vaja just ühel või teisel hetkel «blokeerida» suur tee. Või miks pole kolleegi kiirel ajal kohal ja teised peavad ära tegema ka tema osa tööst. Või siis tööandja seisukohast mõelda ka sellele, kas firma kaukas leiduks raha selleks, et hüvitada õppustele minevatele töötajatele see vahe, mis tekib kaotatud palgast. Lõppeks ei tee ju ükski õppustega seotud inimene neid asju niisama iseenese lõbuks. See pole meelelahutuslik militaarmatk värskes kevadlooduses. See on harjutus – ja mõnele välisvaatlejale loodetavasti ka tõsine kodumaale viidav heidutussõnum – selleks, et meie riik ja rahvuslik eluviis oleksid aina paremini kaitstud.

Riigikaitse.ee on viis korda aastas ilmuv julgeolekut ja riigikaitset kajastav erileht, mida rahastavad kaitseministeerium ja riigikantselei. Väljaandja: AS Postimees Toimetajad: Evelyn Kaldoja, Liisa Tagel, Oliver Kund Trükikoda: AS Kroonpress

riigikaitse.ee

31. oktoober 2014

Suurõppusele «Siil 2015» oodatakse vähemalt 7000 reservisti. Neist enamus peaks tulema viimastel aastatel ajateenistuse läbinud meeste seast, kuid kutse võib tulla ka varasemate aastakäikude reservistidele, sest on rida kriitilisi ametikohti, mis peavad olema täidetud.

«Siil» ületab realistliku kogemuse nimel kuulsa 13 000 osaleja piiri OLIVER KUND Postimees

«Siili» etapid • I etapp 4.–8. mai 2015: üksuste formeerimine ja väljaõpe kõigis väeosades

Järgmisel kevadsuvel enneolematus mastaabis peetav kaitseväe suurõppus «Siil 2015» on paisunud nii ulatuslikuks, et kohustab Eestit lubama õppusele rahvusvahelised vaatlejad, teiste hulgas ka Venemaalt. Peljata pole Eestil aga midagi, kinnitab kaitseväe peastaabi ülema asetäitja kolonelleitnant Eero Rebo. Praegu toimuv on Eesti avalikkuse jaoks üllatav: käib massiivne suurõppuse meediakampaania, mille sõnum on üks – kui saad kutse, tule kohale. «Kevadtormide» puhul me sellist asja näinud ei ole. Miks nüüd?

«Siiliga» tahame läbi harjutada kaitseväe mobiliseerimist, formeerimist ja seda, kuidas reservväelane teeb oma esimesed sammud juhul, kui meil peaks algama kriis või sõjaolukord. Reserviste, keda kutsume, on kindlasti üle 7000. Sellises koguses reservväelasi ei ole me vähemalt selle vabariigi ajal välja kutsunud. Meediakampaania ongi selleks, et saada inimesi võimalikult palju sisse. Meie eeldus on see, et kui oleks kriis, saaksid inimesed esimesest ehmatusest suhteliselt kiiresti üle ja tuleksid ikkagi oma kodu kaitsma. Praeguseks ongi õppus kasvanud juba üle 13 000 osaleja, mis tähendab, et ületame Euroopas kokku lepitud julgeolekuraame ning peame õppusele lubama ka rahvusvahelised vaatlejad. Kui palju ja kust sõjalisi vaatlejaid tuleb?

Nende hulk sõltub riikide huvist, kes tahavad vaatlejaid saata. Kindlasti peame siia lubama kõigi oma naaberriikide esindajad. Eeldame, et tuleb üle saja vaatleja. Neile me teeme uksed lahti ja näitame, mis meil siin toimub. Päris kindlasti ei korralda Eesti selliseid õppusi, nagu laias maailmas, et on teatud «pakasuuhapäevad» ja vaatlejad veetakse õppuse tegelikult alalt eemale. Meie poolt on tagatud avatus. Saame näidata head eeskuju, kuidas demokraatlik riik toimib. Veel mõni aeg tagasi seati õppusele piir just selle järgi, et vaatlejaid ei peaks kutsuma. Kas

• II etapp 9.–12. mai 2015: 1. jalaväebrigaadi taktikaline õppus • III etapp 13.–15. mai 2015: operatsiooni lõpetamine, varustuse esmane hooldus

oht, et teiste riikide ohvitserid võivad teha enda jaoks olulisi märkusi Eesti kaitsevõime kohta, on nüüd kadunud?

Jah, nad teevad neid märkmeid, me teame seda. Me teame ka, kuidas nende analüüs ja sõjaline mõte toimib. Teine asi on see, kas me sellega sunnime end käituma nagu nemad? Ei, me käitume nii, nagu demokraatlikus riigis. Minu meelest polegi niivõrd paha mõte demonstreerida teatud võimekusi, mis me oleme 20 aastaga kaitseväge üles ehitades saavutanud. Las nad teavad, et meil on hambad suus ja käsi läheb rusikasse, kui vaja on. Kuhu piirini võivad vaatlejad minna ja mida näha?

Pigem on küsimus selles, mida me neile näitame. Ilmselgelt ei pääse nad ligi riigisaladusele. Nad liiguvad organiseeritud saatjatega, mitte ei istu erariides põõsas, binokkel käes, ega loe tanke kokku. Neil kõigil on kindlasti kaasas meie inimesed, kes jagavad seletusi ja on võimelised nende küsimustele vastama. On väga selged piirid, kust läheb vaatlemine üle spioneerimiseks. Kuidas näeb «Siil» välja reservisti jaoks, kes on leidnud postkastist kutse õppusele?

Reservistid kutsutakse «Siilile» üksuste kaupa, reeglina viimastest aastakäikudest. Kutseid saadetakse välja rohkem, aga miinimumeesmärk 7000 reservväelast. Ka vanemate aastakäikude reserviste võib õppusele saabuda, sest meil on terve rida kriitilisi ametikohti, mis peavad olema täidetud. Näiteks võivad miinipildujapatareis olla puudu laadurid, aga kriitiline on, et kohale tuleks sihturid ja tulejuhid. Seejärel tahame reservväelased ja kaadrikaitseväelased ühes punktis kokku tuua. Mobiliseerimine ja formeerimine toimub peaaegu kõigis kaitseväe väeosades. Seal me tahame neile kätte anda lahingutehnika ja relvastuse ning

jaotada nad üksusteks. Seda kõike teeme inimeste abiga, kes toovad erinevatest kohtadest välja varustuse, nagu raadiod, relvad, kummikud, toidu, kütuse jne. Ja siis peavad nad minema ühtse käsu järgi ülesannet täitma. Osa «Siilile» kutsutute jaoks päädibki õppus siiski vaid mobilisatsiooniharjutusega.

Tõsi, enamik reservväelasi ei ole tõesti täit õppust meiega. Nad on kohal mobilisatsiooni ja sellele järgnevate väikeste harjutuste ajal, kokku kolm päeva või veidi kauem. Aga kindlasti ei ole õppus kellelegi selline, et «panime riided selga ja võime nüüd ära minna» – asjad pannakse lattu tagasi ka. Meie jaoks on väga tähtis, et kui «Siil» on läbi ja kaks nädalat hiljem peaks varustust vaja minema, siis ei ole see pesumajas või mujal laiali, vaid hooldus ja muu on tehtud ning kogu kaitseväe lahinguvõime on säilinud. Formeerimist tehakse läbi igal kevadel. Mida erilist «Siil» meie kaitsevõimele juurde annab?

Vahe «Kevadtormidega» seisneb mastaabis: sisuliselt toimub «Siil» üle Eesti. Nüüd me näeme ära kogu selle inimvoolu ja puudujäägid, mis meil võivad seoses sellega ettekandmissüsteemides tekkida. Juhtimise poole pealt on väga oluline vahe, kas pead suhtlema korraga viie või 16–20 üksusega. «Siilil» harjutatakse piltlikult öeldes läbi tee sõjani. Viimastest maailma konfliktidest oleme näinud, et terve rea riikide jaoks on just see olnud kõige problemaatilisem etapp. Kui üksused on juba koos, pole riigi kaitsmine probleem. Meie huvi on see, et formeerimine ja mobilisatsioon oleks võimalikult sujuv ja kiire, kogu optimeerimine käibki selle nimel. Teiseks on meil vaja kogemust, kuidas me seome NATO üksused lahingusse pärast seda, kui oleme enda mobilisatsiooni läbi teinud. See on olukord,

31. oktoober 2014

FOOKUSES: «SIIL»

riigikaitse.ee

KOMMENTAARID

Mida testite suurõppusel «Siil»? KOLONEL JAAK TARIEN õhuväe ülem

Õppusel «Siil 2015» saab õhuväe juhtimise all olema igapäevasest külluslikum lennuvahendite ja õhukaitse raketisüsteemide hulk. Radarid, raadiojaamad, lennubaas ja juhtimiskeskused töötavad kõrgemas töötempos. Lisaks on kõiki üksusi täiendatud liitlaste personaliga. Ajateenijaid pole õhuväel juba 2004. aastast, mistõttu koosneb õhuväe reservkomponent peamiselt varem õhuväes teeninud ohvitseridest ja allohvitseridest, kes nüüd on tegevad tsiviilelus. «Siili» õppekogunemisele oleme kutsunud 19 oma endise teenistuse ajal silma paistnud õhuväelast, et viia neid kurssi õhuväe viimase aja saavutuste ja töövõtetega õhuoperatsioonide planeerimisel ja ettevalmistamisel.

KOLONELLEITNANT KALEV KOIDUMÄE toetuse väejuhatuse ülem

Toetuse väejuhatuse jaoks algab «Siil» teiste kaitseväe üksustega võrreldes märksa varem ja lõpeb hiljem. Väejuhatus peab hoolitsema selle eest, et suurõppusel osalevatel üksustel oleks varustus, tehnika, laskemoon, toit, majutus ja meditsiiniabi. Juba praegu hangitakse kõiki neid teenuseid ja materjale, mis on vajalikud tuhandete inimeste väljaõppeks. Samuti peab väejuhatus saatma ligi paarile tuhandele reservväelasele õppekogunemise kutse. Neist sadakond osalebki õppekogunemisel reservlogistikuna ja toetuse väejuhatuse koosseisus.

Tankid ei ole omaette eesmärk. Pigem tekitame väljaõppevõimalused oma üksustele ja välisriikide sõdurite puhul jääme samade mahtude juurde, nagu on olnud «Kevadtormidel».

Kolonelleitnant Eero Rebo sõnul harjutatakse «Siilil» läbi üksuste formeerimine ja mobilisatsioon – just see osa, mis nii mõnelegi kaitsmist vajavale riigile on foto: jaanus lensment osutunud kõige problemaatilisemaks etapiks.

kus tuleb korraga tegutseda väga mitmel rindel: ühes otsas me ikka veel mobiliseerime ja teises otsas oleme vastasega juba karvupidi koos. Ometi saab just reaalset lahingutegevust maastikul «Siili» ajal olema palju vähem. Miks?

Tõsi, väga suuri sissekaevumisi ja viivituslahinguid järgmisel kevadel tõesti ei tule, sest periood on ise lühem. Ajateenijate kokku harjutav pataljon

Nüüd me näeme ära kogu selle inimvoolu ja puudujäägid, mis meil võivad seoses sellega ettekandmissüsteemides tekkida.

saab kogeda sisuliselt sama «Kevadtormi», kus vajalikumad lahinguetapid tehakse läbi, aga tõenäoliselt lühendame osa lahinguliikide, näiteks pealetungilahingu perioodi. Kindel on see, et ajateenijad ei tohi olla pärast «Siili» vähem valmis, kui oleksid need üksused, kes on läbinud «Kevadtormi». Kus õppus läbi viiakse?

Kogu Mandri-Eesti alal. Raskuspunkt on Virumaal, sealhulgas toimuvad kulminatsiooniharjutused peamiselt kaitseväe keskpolügooni ümber. Ülejäänud Eestis on kindlasti märgatav Kaitseliidu üksuste tegevus. Et üksused liiguvad väljaõppealadele, toob see kindlasti kaasa suure liikumise mööda Eesti teid. Eestis pole kunagi viibinud nii palju liitlaste üksusi kui praegu. Kui suur on tõenäosus, et ameeriklaste kogu tehnikapark

ka «Siilil» maastikule läheb?

Tankid ei ole omaette eesmärk. Pigem tekitame väljaõppevõimalused oma üksustele ja välisriikide sõdurite puhul jääme samade mahtude juurde, nagu on olnud «Kevadtormidel». Hetkel on selline aeg, kus oleme avatud igasugustele pakkumistele. Samas, kui kujutada ette, kui palju maastikku nõuab üks tankiüksus, ja arvestades, et «Siil» toimub kevadel, mil meie teed on kõige nigelamad, siis võibolla ei oleks tankide osalemine meie unistuste stsenaarium. Kindlasti oleks meil aga väljaõppeline huvi nende soomustatud lahingumasinate osalemise vastu. Kui palju «Siili» korraldamine maksma läheb?

Õppuse maksumus ongi peamine, mis selle suurusele piirid seab. «Kevadtormist» on «Siil» kindlasti oluliselt kal-

lim, sest nõuab oluliselt rohkem ressurssi nii inimeste palkadeks kui ka majanduskuluks. Näiteks Siili personalikuluks, väljaõppematerjalideks, toiduks ja kütuseks on planeeritud kokku 6,6 miljonit eurot. Kas Eesti vajab ka tulevikus «Siili» mastaabis suurõppusi ja kui, siis mis fookusega?

Tõenäoliselt vajame. Milliseid täpselt, saab öelda pärast «Siili» ja pärast paari järgmist «Kevadtormi». Need annavad meile aimu, millised olid õppetunnid ja mis on meie vajadused. Suurõppustega on see kehv asi, et osalejad saavad seal väga erineva koormuse. Suurõppust on kaitseväe peastaabile rohkem vaja kui näiteks mõnele kompaniile. Tulevikus ei ole meil ilmselt mõtet korraldada uuesti mobilisatsiooni suurõppust, võib-olla peaksime ka mingeid teisi sõja tahke läbi käima.

riigikaitse.ee

FOOKUSES: «SIIL»

31. oktoober 2014

Ühe okkaga pole siilil midagi peale hakata «Teeme hästi suure siili, mis on seest õõnes. Sinna sisse paneme hästi palju väikeseid siile ja siis sõidutame selle metsa.» Just nii kõlab saarlaste sõjaplaan Eesti mängufilmis «Malev». KADRI VEERMÄE Postimees

iili ja «Malevaga» seostub väga otseselt ka järgmise aasta mais toimuv Eesti kaitseväe suurõppus, sest nimeks on õppusel just nimelt «Siil» ning seda tutvustatakse avalikkusele muu hulgas ka mängufilmist pärit klippidega, mida on sõnumi asjakohastamiseks veidi muudetud. Kuigi õppus on kõigile kutsutud reservväelastele kohustuslik, ei tähenda see, et «Siili» ei peaks reklaamima. «Kui mõelda sotsiaalreklaamidele, siis on sealt hea paralleel tuua – turvavöökampaaniad. Tegelikult seadus kohustab inimest turvavööd kasutama, aga et inimestele seda meelde tuletada, on tehtud mitmeid kampaaniaid,» sõnab kapten Arvo Jõesalu kaitseväe peastaabi pressijaoskonnast. «Sama lugu on «Siiliga» – seadus näeb ette, et reservväelane on kohustatud osalema, aga meie soov on, et ta saaks aru, kui oluline see on, et ta tahaks osaleda,» võrdleb ta. Jõesalu ja nooremleitnant Taavi Karotamm on kaitseväest need kaks inimest, kes on «Siili» reklaamikampaania taga. «Kõik sellest alates, mida peaks tegema, milline sõnum peaks sel olema, milline teostus, kus avaldada, kellele see on mõeldud, on meie peas sündinud ning tehnilise teostuse teeb staabi- ja sidepataljoni teavituskeskus,» räägib Jõesalu. Nii ongi nad välja mõelnud hüüdlause, plakatite ja filmiklippide sisu ning ka mõte «Malevat» «Siili» raames ära kasutada tuli neil kahel. «Kaitsevägi on ja jääb konservatiivseks organisatsiooniks ning ka meie kuvand ja igapäevategevus on konservatiivne, traditsioonid on olulised. «Malev» osutus valituks ka seetõttu, et see on tavapärasest teistsugune,» ütleb Jõesalu. Ta lisab, et riigikaitse on tõsine asi ja sellega nalja ei tehta, kuid just selle tõsisust aitab väike huumor ehk paremini mõista. Karotamm lisab, et «Maleva» puhul on oluline teinegi aspekt peale naljakuse. «Filmis hakkas kaitsetegevus pihta seetõttu, et ühel peategelasel Urul oli visioon ja tahe oma maad kaitsta,» räägib ta. «See näitab, et suured asjad saavad alguse väikesest - kogu kaitse algab ühest inimesest, igaühest endast,» selgitab Karotamm. «Samamoodi on reservväelaste puhul – kui igaüks mõtleb, et tema ongi see üks, kellest kõik alguse saab, siis me saamegi lõpuks ühe suure siili kokku.» Lisaks «Malevale» reklaamitakse «Siili» kinos linastuvate klippidega. «Kui «Malev» on vähem traditsiooniline valik, siis kinodesse tulevad traditsioonilisemad, mitte päris ülevoolav või suurtel tunnetel mängiv asi, aga ikkagi midagi sinnapoole,» sõnab Jõesalu. Jõesalu ja Karotamme sõnul hakatakse kinos näitama kaht klippi, mis rõhutavad õppekogunemise personaalsemat poolt – riigikaitsesse panustamise kõrval annab see osalistele võimaluse tavaelust vaheldust kogeda.

«Õppekogunemine rebib argipingest välja, sest sinna tulles saab midagi huvitavat teha,» kirjeldab Karotamm ühe klipi keskset ideed. «Klipi detailidesse me hetkel väga ei laskuks, aga muuhulgas saab ühes klippidest näha ilusat lahingustseeni.» Kui üks klipp kajastab argielus pigem rahulikku ja igavat elu elavaid tegelasi, siis teine räägib neist, kelle iga-

«Kaitsevägi on ja jääb konservatiivseks organisatsiooniks. «Malev» osutus valituks ka seetõttu, et see on tavapärasest teistsugune,» ütleb Jõesalu.

päevaelu on juba küllalt tormiline. Seal näidatakse, et «Siil» pakub võimaluse hinge tõmmata. «Aga just hinge tõmmata, argipingest välja rebida. Puhkuseks ei saa seda aga kindlasti nimetada,» rõhutab Karotamm. Jõesalu sõnul on loo visuaalne pool selline, et näidatakse erinevate eluvaldkondade inimesi, näiteks tüpaaži, kes ilmselgelt viibib avatud kontori õhkkonnas, kus telefonid pidevalt helisevad ja mingil hetkel tekib tunne, et tahaks sealt välja pääseda. «Me näitame, et tavaelus oled ümbritsetud mürast ja kogu aeg on kiire, aga õppekogunemine on koht, mis viib sind sellest välja. Kuuled linnulaulu, mitte telefonid ei helise kogu aeg,» ütleb ta. «Kui inimene on iga päev tööga hõivatud, on palju stressi ja ringijooksmist. Õppekogunemisel on aga teismoodi ringijooksmist,» lisab ta. Väga täpselt ei taha ei Jõesalu ega Karotamm filmiklippe kirjeldada, sest need hakkavad kinodes jooksma novembris. Kohad, kus kampaaniat tehakse, pole juhuslikud, sest reklaamid nii kaubanduskeskuste ekraanidel kui ka kinos rõhutavad, et ilma vaba riigita poleks olemas ka sellist valikuvabadust, mis eestlastel praegu on. Nii näiteks pannakse «Siili» reklaamimiseks Tallinna lennujaama äralendude koridori – kohta, kus tavaliselt seisavad peened sõiduautod – üles ehtne militaarmaastur. «Me üritame inimestele selgeks teha, et kõik need hüved, mida me praegu naudime, ei ole iseenesestmõistevad. Hüved on ainult need, mida me saame ainult vabas riigis nautida,» ütleb Karotamm. Jõesalu ütleb, et riigikaitsevajadus võib inimestele tunduda kauge ja abstraktne. «Õnneks ei ole me pidanud seda tõestama. Õnneks me elame rahuaegses Eestis. Kuid me kipume unustama, et meie heidutusvõime on väga oluline. Meie oleme tegelikult nagu siil – sõbralikud, kuid kui keegi tuleb torkima, ajame okkad püsti,» sõnab ta. Karotamme ja Jõesalu kampaania soovibki keskenduda sellele, et paljud vabadused tagab see, et meil on vaba riik, riigi vabaduse tagab aga riigikaitse, mis Eesti puhul toetub reservväelastele. «Kui tuua hästi lihtsaid näiteid, siis okupatsiooniaega mäletavad inimesed teavad, kuidas oli importkaupadega banaanidest teksapüksteni. Banaani Eestis ei kasva ja et me saaks seda sisse tuua, peamegi vabal maal elama,» selgitab Jõesalu. Nii võibki kaubanduskeskuste ekraanidel varsti näha reklaami noormehest ja neiust, ühel jalas põlve kohal olevate taskutega teksapüksid ja teisel pleegitatud teksariidest miniseelik. Pealmine kiri teatab «Importkaupa on võimalik nautida vaid vabal maal» ning alumine lisab: «Reservväelased on selle vabaduse alustala». Lisaks on juures «Siili» logo ja hüüdlause «Iga okas loeb». Reklaamile on lisatud ka QR-kood, mis viib otse «Siili» õppuse Facebooki lehele – just viimase loomisega saigi Karotamme ja Jõesalu teavituskampaania avapaugu. Teisel plakatil on noor kahe lap-

31. oktoober 2014

riigikaitse.ee

FOOKUSES: «SIIL»

Iga okas loeb! KINDRALMAJOR RIHO TERRAS kaitseväe juhataja

Kaitseväele on 2014. aasta olnud tegus ja tulemusrikas. Me oleme rakendanud uue struktuuri, mille tulemusel on paljuski ümber hinnatud ja analüüsitud meie tegelik kaitsevõime. Kaitseväe eesmärgid on selgemad, tegevus kindlapiirilisem ja tulemused tõhusamad. Manöövervõime on tõusmas, käimas on mitmed suurhanked, mis tugevdavad meie kaitsevõimet. Allkirjastamisel on jalaväe lahingumasina CV 90 ost Hollandist, Ameerika Ühendriikide Kongress kiitis heaks tipptehnoloogiliste tankitõrjesüsteemide Javelin müügi Eestile. Jätkame ajateenijate olmetingimuste parandamist ning uued kasarmud avatakse Ämaris, Tapal, miinisadamas ja Jõhvis. Ukraina kriis nõuab nii meie kui ka NATO uusi kaitseplaane. Töö selles suunas käib tempoga, mis on isegi paljunäinud kaitseväelastele üllatav. NATO on selgelt deklareerinud, et ohuks on putinlik Venemaa. Meie kaitseväega on liitunud Ameerika Ühendriikide üksused, alanud on Ämari õhuturbe alaline missioon, merevägi treenib koos erinevate riikide laevade ja allveelaevadega. Viimati külastasid meid oktoobri keskel Hollandi laevastiku alused. Oleme ette valmistamas Eesti kaitseväe ühte suuremat õppust «Siil», kus osaleb üle 13 000 reservväelase, tegevväelase, kaitseliitlase ja liitlaste ning kuhu kutsume ka välisvaatlejad. Tundub justkui enesekiitusena, kuid vahel peab tehtut ka revideerima, et tajuda meie inimeste entusiasmi ja ennastsalgavust, kes on panustanud palju rohkem, kui otsesed töökohustused seda nõuaks. Mille eest kõigile, kes on kaasa löönud ja mõelnud – suur tänu. Tunnetame Eesti inimeste suurt toetust ja südamlikkust, mis väljendub eelkõige usalduses Eesti kaitseväe suhtes ja teisalt kahe protsendi sisemajanduse kogutoodangu rahastuse tagamises, mis annab kaitseväele võimaluse olla süsteemne ja rakendada kõige efektiivsemaid arenguskeeme.

Suurõppus «Siil 2015» on üsna märgilise tähtsusega, kus me testime oma reservväe võimeid ja formeerimist, et olla valmis igaks provokatsiooniks ning mistahes kujul «roheliste mehikeste» ilmumiseks meie territooriumile.

sega perekond ning vanematel on käes paberist poekotid, mis on täis laotud välismaist puu- ja juurvilja. Kiri ülal tuletab meelde, et ainult vabal maal saab nautida rikkalikku kaubavalikut. Et Jõesalu ja Karotamme sõnul pole kampaania suunatud vaid reservväelastele, vaid ka nende lähedastele, on plakatitel välja toodud seegi, et nii perekond, sõbrad, õppejõud kui ka tööandjad saavad üritusse panustada omapoolse reservväelast toetava suhtumisega. Kolmas reklaam pakub samastumisvõimet tõenäoliselt eelkõige reservväelase tüdruksõbrale, sest just selline prototüüp seal peakangelaseks ongi. Fotol näeme kaunist blondi neidist, kes demonstreerib nutitelefonist laigulises

riietuses noormehe pilti. Juures seisab kiri «Minu turvalisuse tagab minu reservväelane». «Me tahame saavutada selle, et nii tööandja kui ka pereliikmed suhtuksid õppekogunemisel osalemisesse kui ühte loomulikku osasse, mida tuleb teha. Õppekogunemise ajal on inimene küll eemal oma tavapärasest elust, aga aastas on 52 nädalat ja kaks nädalat sellest võib panustada riigikaitsesse,» kommenteerib kampaania sisu Jõesalu. Ta lisab, et suhtumine «Siilile» mineku kohta võiks olla sama loomulik kui näiteks lapsehoolduspuhkusele minek. Kui naine teatab, et ta läheb lapsehoolduspuhkusele, siis vaevalt selline soov kedagi üllatab. «Siili» õppuse hüüdlause «Iga okas

loeb» mõtlesid välja Karotamm ja Jõesalu üheskoos, teiste variantide hulgas oli ka näiteks «Okkad püsti» või «Okkad teravaks», kuid «Iga okas loeb» leidis neist suurima poolehoiu. Miks siili ja okaste idee neile südamelähedane on, selgitab Karotamm. «See kisub küll väga teoreetiliseks, aga siilil on kogu kaitse ühtne, kõik okkad panustavad omamoodi. Tal töötavad kõik okkad korralikult koos, ja samamoodi peaks kogu Eesti koos töötama,» sõnab ta. «Ühe okkaga ei ole siilil mitte midagi peale hakata ja ka ühe reservväelasega on väga raske riiki kaitsta. Oluline on ikka see, kui kõik reservväelased on kokku tulnud – siis on see okkavaip koos,» lisab Jõesalu.

Eks eesmärk ole meil üks: raha ja usaldus investeeritakse tagasi inimeste turvatundesse. Siin on hea taas kinnitada, et Eesti kaitsevägi on analüüsinud viimase aja geopoliitilisi arenguid Ukrainas ja me saame kindlalt öelda, et oleme oma sammud seadnud juba enne Ukraina kriisi õigele rajale. Kiirreageerimine, millest on nüüd ka NATO tasandil palju jõulisemalt rääkima hakatud, oli meie kümne aasta arengukavas juba 2013. aastal. Selles võtmes on järgmise aasta suurõppus «Siil 2015» üsna märgilise tähtsusega, kus me testime oma reservväe võimeid ja formeerimist, et olla valmis igaks provokatsiooniks ning mistahes kujul «roheliste mehikeste» ilmumiseks meie territooriumile. Praegu peame oma tähelepanu pöörama hoopis kiiremale tegutsemisele nii infosõja kui ka teiste varjatud agressiooni tingimustes. Võiks ka öelda, et pärast Krimmi vallutamist on selge, et me oleme juba praegu infosõjas, kuigi mitte keegi ei ole kellelegi sõda kuulutanud. Ukraina puhul ei tehtud seda isegi siis, kui peaaegu ilma lahinguta võeti suveräänselt riigilt Krimmi poolsaar. Täna vaatan ma isegi teatud murega uudiseid Euroopa liidrite ja Venemaa presidendi Vladimir Putini kohtumistelt, kus jutuks on küll Kagu-Ukraina, kuid täiesti on unustatud Krimmi annekteerimine. Valede ja suunatud infooperatsioonide hüppeline kasv Venemaa riigi kontrolli all olevatest meediakanalitest viitab vaid ühele: tehakse kõik, et mõjutada meie inimesi Venemaale soodsas suunas käituma. Olgu selleks siis ajakirjanduse kaasaminek vene spekulatsioonidega või kaudne hirmu külvamine elanike hulgas näidates, et teeme, mis soovime. Selle vastu peame samuti võitlema, olema oma arvamustes ausad ja otsekohesed ning mitte iseendas kahtlema. Veel kord rõhutan kõigile kahtlejatele: NATO ühtsus on suurem kui kunagi varem ning artikkel 5 ei ole vaid üks number paberil. See toimib ja selle garantiiks oleme ise oma käitumise ja suhtumisega. NATO liitlased on valmis meid vajadusel abistama.

riigikaitse.ee

FOOKUSES: «SIIL»

31. oktoober 2014

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras, kaubandus-tööstuskoja esimees reservmajor Toomas Luman, kaitseminister Sven Mikser ja tööandjate keskliidu volikogu esimes Jüri Käo hea tahte kokkulepet allkirjastam

Mõnel töökohal õppused palgakaotust ei too Kaitseväe initsiatiivil sõlmisid kaitseministeerium, kaitsevägi, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Eesti Tööandjate Keskliit sel sügisel hea tahte ja koostöökokkuleppe, mille raames kutsutakse tööandjaid üles säilitama reservväelaste palk õppuse ajaks. TIINA KAUKVERE Postimees

raegu kehtiva seaduse kohaselt peab tööandja töötaja küll õppekogunemisele lubama, ent tema palga säilitamine ei ole reguleeritud. Seega ei pea tööandja õppusel osalevale reservkaitseväelasele palka maksma ega tekkivat sissetuleku vahet kompenseerima. Riik maksab õppusel olevale sõdurile toetust 27 eurot päevas, allohvitserile 30 eurot päevas ja ohvitserile 40 eurot päevas. «Ettepanek tuli kaitseväe juhatajalt just kevadise suurõppuse «Siil» pärast, sest kunagi ei ole nii palju inimesi reservist õppusele kutsutud,» ütles tööandjate keskliidu kommunikatsioonijuht Lauri Linnamäe, kes tõi välja, et paljud kutsutud ei ilmu sageli kohale, sest kannataksid rahalist kahju. Tuleva aasta mais toimuvale kõigi aegade suurimale õppusele «Siil» on kutsutud umbes 12 000 reservväelast, tegevväelast, ajateenijat ja kaitseliitlast. Üle poole õppusel osalejatest on reservväelased. Linnamäe ei osanud veel öelda, kui

paljud tööandjad kokkuleppega kaasa tulevad. «Me ei saa võtta liikmetele siduvaid kohustusi, aga parim, mis me teha saame, on näidata head eeskuju ja tekitada mõistmist, et kaitsevägi on meie kõigi asi,» lisas Linnamäe. AS Tallinna Lennujaam otsustas aga mõni nädal tagasi, et õppekogunemisele minevatele töötajatele hüvitatakse see osa palgast, mille nad kaotaksid kordusõppustel osaledes. «Me ise arvame, et see puudutab kuni paarikümmet töötajat aastas. See puudutab neid, kes teevad kõige lihtsamaid töid kuni juhtkonnani välja,» ütles lennujaama juhatuse liige Erik Sakkov, kelle kinnitusel tuli initsiatiiv just töötajatelt. Tingimus on, et töötaja saab käia aastas ühel kordusõppusel, mil tema palk sisuliselt säilib. «Kui on mõni väga suur entusiast, et tahab iga kuu käia, siis päris nii ei saa. Aga kõik saavad korra aastas käia, kes peavad või tahavad riigikaitsesse panustada. Otsustasime seda teha, sest riiki peavad kõik kaitsma,» rääkis Sakkov, kelle sõnul peaks nii riik, ettevõtjad kui ka kogu ühiskond panustama, et mehed saaksid õppustel käia. «Kui sellepärast ei saa kordusõppustele minna, et see ei ole rahaliselt võimalik, siis me oleme rumalasti teinud oma riiki,» arvas Sakkov.

«Ka tööandja saab mitmeid võite, kui ta saadab oma alluva kordusõppustele või kui tema alluvuses töötab reservväelane,» lisas reservohvitseride kogu esimees kaptenmajor Toomas Peek.

AS Tallinna Lennujaam otsustas aga mõni nädal tagasi, et õppekogunemisele minevatele töötajatele hüvitatakse see osa palgast, mille nad kaotaksid kordusõppustel osaledes. Välja ta tõi näiteks paremat juhtimiskogemust, reaalajas otsustamise võimet, enesekehtestamisoskust, paremat analüüsivõimet, õiguskuulekuse tunnustamist ja füüsise arendamist. Ka jagavad reservväelased tema hinnangul ühiseid väärtusi ja teavad, mida tähendab meeskonnatöö. «Mitte üheski firmas, ärikoolis ja kõrgemas õppeasutuses ei saa neid kogemusi sellises kombinatsioonis tervikvarana,» usub Peek. «Kui tööandja suudaks inimestele

säilitada palga, siis meie ootaks, et riik omalt poolt kergendaks seda kasvõi näiteks sotsiaalmaksu võrra. Kui inimest tööl ei ole, aga tal hoitakse palk, siis vähemalt selle eest ei peaks sotsiaalmaksu maksma,» ütles tööandjate keskliidu juht Toomas Tamsar, kelle sõnul oleks see kindlasti abiks õppusel olijate palga säilitamisel. «Aga see on poliitiline otsus.» Kaitseminister Sven Mikser on varem öelnud, et kui töötajad saamata töötasu kompenseeriksid, võiks riik ettevõtjaid tõepoolest maksusoodustustega toetada. Kaitseministeeriumi kinnitusel on läbirääkimised selle nimel aga alles ees. Septembris sõlmitud leppe, mille eesmärk on rõhutada ettevõtjate ja tööandjate soovi panustada riigikaitsesse, sõlmisid Mikser, kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras, kaubandus- ja tööstuskoja esimees reservmajor Toomas Luman ning tööandjate keskliidu volikogu esimees Jüri Käo. Reservis oleva inimest võib reservteenistusse kutsuda vastavalt tema auastmele: ohvitseri kokku kuni 12 kuuks, allohvitseri kuni üheks kuuks, sõduri kuni kuueks kuuks. Õppekogunemise kestus võib ohvitseril olla kuni 30 päeva, allohvitseril kuni 21 päeva ja sõduril kuni 14 päeva.

31. oktoober 2014

riigikaitse.ee

FOOKUSES: «SIIL»

Järgmisel aastal toimub Eesti siseministeeriumi eestvedamisel aprillis ja mais suurõppus «Conex», kus kokkutulnud inimesed harjutavad läbi võimalike hädaolukordade lahendamist.

Hädaolukordade suurõppust peetakse laua taga KADRI VEERMÄE Postimees

mas.

foto: mil.ee

Suurem töö tuleb teha teadlikkusega MAIT PALTS Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor

Et eesmärk ei ole olnud otsida konkreetseid ettevõtteid või kutsuda neid üles leppega formaalselt liituma, siis konkreetseid arve ma kahjuks anda ei oska. Küll on aga ettevõtjatega suheldes suhtutud algatusse valdavalt väga positiivselt. Praegu ei ole ju toimunud veel ka ühtegi õppekogunemist, kuid usun, et «Siili» toimumise ajal on ettevõtjate ja tööandjate suhtumine kindlasti positiivsem kui varem. Samas on töötasu säilitamine võimalusel reservväelasele vaid üks osa kogu n-ö paketist. Suurem töö on ilmselt teha ikkagi üldise teadlikkuse suurendamisega, et nii ettevõtjad kui ka inimesed laiemalt mõistaksid reservväelaste olulisust ja nende panust riigikaitsesse. Selle saavutamine peab olema järjekindel eesmärk ja selleks on võimalik kindlasti teha praegusega võrreldes oluliselt läbimõeldumalt ka erinevaid tegevusi. Meie saame aidata eelkõige panustada sellesse, kuidas tööandjate teadlikkust kasvatada. Siin on mõistlik alati vaadata ka seda, mida välisriigid on teinud, et reservväelaste staatus ühiskonnas oleks kõrgem kui meil. Kindlasti võtab selliste hoiakute kujundamine aega, kuid on siiski väga oluline. Tööandjate seisukohast oleks oluline panustada rohkem ka sellesse, et teavitada tööandjaid õppekogunemiste sisust ja selle kasulikkusest töötajatele. Meie seisukohast oli leppe allkirjastamine igati loomulik, sest suurima ettevõtlusorganisatsioonina näeme vajadust niivõrd olulise teemaga tegeleda ja saame omalt poolt aidata viia läbi ka tegevusi, mis ettevõtjate teadlikkust laiemalt aitaksid tõsta. Samuti saame olla partneriks ministeeriumile ja kaitseväe peastaabile, et riigile olulisi teemasid koos tõstatada.

Kahekuine periood ei tähenda aga seda, nagu peaksid näiteks päästjad, politseinikud ja kiirabitöötajad kogu selle aja põllul viibima ja näiteks keemiaõnnetuse likvideerimist läbi mängima, sest seekordne kriisiohjamisõppus leiab aset hoopis teistsuguses formaadis – toas ja laua ääres. «Seekord me otsustasime, et õppus keskendub eelkõige strateegilisele juhtimistasandile ja hetkel me ei plaani teha ühtegi asja läbi n-ö päriselt põllul,» kirjeldas «Conexit» siseministeeriumi päästevaldkonna asekantsler Hannes Kont. «On lauaharjutuste seeria, kus me paneme erinevate valdkondade tippspetsialistid, peadirektorid ja kantslerid lahendama ühte või teist akuutset situatsiooni.» Kondi sõnul on õppus tavalise inimese jaoks võrreldav realistliku lauamänguga, kus on mängujuht ja kehtivad teatud reeglid. «Erinevus on aga selles, et mängijad ongi nemad ise. Peadirektor on peadirektor, operatsioonijuht on operatsioonijuht. Aga see situatsioon on fiktiivne. Lahendatakse väga realistlikku, kuid fiktiivset situatsiooni,» ütles ta. Üks osaõppus näeb ette, et Ida-Eestis on juhtunud ohtliku kemikaali õnnetus, mis on kaasa toonud massilise mürgistuse. Terviseamet, päästeamet ja sotsiaalministeerium mängivad siis läbi, kuidas erinevad ametid reageerivad, kui abi on vaja osutada mitte üksikutele, vaid tuhandetele inimestele. «Vaatame, kas on õiguslikke takistusi, kas me saame anda eraõiguslikele äriühingutele korraldusi,» tõi Kont näiteks. Kokku harjutavad õppusest osavõtjad viie stsenaariumi – lisaks massilisele mürgistusele ka ulatusliku küberintsidendi, elektrivarustuse katke-

Siseministeeriumi päästevaldkonna asekantsler Hannes Kont. foto: mihkel maripuu

mise, kriitilise taristu vastu toimuva rünnaku ja massirahutuse – lahendamist, koos moodustavad need viis ühikut seeria. Välja on need valitud selle järgi, et kuigi lahendus toimub teoreetilisel tasandil, oleks just need stsenaariumid sellised, mis võiks Eestis ka tegelikult juhtuda või kus meil on võimelüngad. Kont rõhutab, et väga suur osa Eesti ühiskonna toimimisest on tegelikult erasektori käes ning seetõttu on ettevõtjad kaasatud ka õppuste ettevalmistamisse. Asekantsleri sõnul pole neid kaasatud kõikide stsenaariumide läbimängimisse, kuid osasse kindlasti, näiteks elektrikatkestuse omasse. «Politseinik ja päästja saab lahendada tihti riigi vaates taktikalisi küsimusi. Kui me räägime meditsiinisektori toimimisest, siis seal toimivad avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud äriühingud. Kui me räägime sidest ja transpordist, on seal täpselt samamoodi,» sõnas Kont ja lisas, et ametkonnad ise ei osuta näiteks elutähtsaid teenuseid side ja erakorralise meditsiini valdkondades, seetõttu peab kriisisituatsioonis vältimatult tegema koostööd eraettevõtjatega.

Pime Tartu linn: üks viiest «Conexil» läbiharjutatavast stsenaariumist on ulatuslik voolukatkestus.

«Me näeme, et need asutused, kelle igapäevane töö on valmistuda mingisuguse riski realiseerumiseks, olgu selleks siis kaitsevägi või politsei, on võimelised reageerima ootamatustele palju kiiremini,» märgib Kont. «Aga meil on väga palju segmente või sektoreid, alustades sihtasutustest ning lõpetades elutähtsaid teenuseid osutavate ettevõtetega, millel võib olla oluline mõju ühiskonna turvalisusele ja riigikaitsele.» ««Conexi» puhul on uus, et me toome sisse need segmendid – elektrivarustus, tervishoid, kübersektor –, mida tegelikult oleks vaja vaadata natukene kõrgemal juhtimistasandil: mis meetmeid me saame rakendada, valitsuse vaates, kui me räägime elektri taastamisest või kriitilise taristu kaitsmisest,» selgitas Kont. Kondi sõnul on küsimusi, mille üle õppusel pead murda, mitmeid. «Kuidas toimub info liikumine sündmuskohalt valitsuseni ja kuidas koordineeritakse erinevate osapoolte tegevusi? Kuidas toimib käsuliin, millise õigusliku alusega me toimetame? Kas ja millistel tingimustel on meil õigus anda näiteks ettevõtjale suuniseid ja seada piiranguid?» toob ta näiteid. Õppuse uus aspekt on ka see, et saab harjutada eriolukorra ja erakorralise seisukorra väljakuulutamisega seonduvat. Kont rõhutab ka, et «Conexi» puhul pole tegu kindlasti kontrollõppusega. «Meil pole eesmärgiks panna meie partnereid ebamugavasse olukorda, vaid tuvastada võimelünki,» ütleb ta ja lisab, et õppuse mõtteks on see, kuidas juhtida riiki kriisis, ning lauaharjutuste läbimängimine annabki võimaluse võimalikest teoreetilistest vigadest õppida. Kriisireguleerimisõppus toimub vahetult enne kaitseväe suurõppust «Siil 2015». «Conex 2015» ja «Siil 2015» moodustavad koosmõjus laiapindse riigikaitse õppuse.

foto: margus ansu

riigikaitse.ee

FOOKUSES: «SIIL»

31. oktoober 2014

Kindel linn ja varjupaik – Eesti esimene suur reservõppekogunemine fotod: eraarhiiv

LIISA TAGEL Postimees

aaberriigis Fantaasia on läinud võim impeeriumimeelsete kätte ja olukord Eestis on destabiliseerunud. Fantaasia ähvardab jõulise sekkumisega Eesti asjadesse elik sõjaga. Fantaasiamaalased koondavad piiri äärde vägesid ning ka nende laevastik on juba otsapidi kuskil Hiiumaa joonel. Seepärast ongi kaitsevägi tõstetud kõrgendatud lahinguvalmidusse ning asutud mobiliseerima reservväelasi ja formeerima reservjalaväepataljone. Nõnda pani 1999. aasta augustis toonase Vahipataljoni ülema kapten Riho Terrase sõnad kirja toonane Eesti Päevalehe ajakirjanik Peeter Tali. Algas valmistumine Eesti esimeseks pataljoni tasemel reservväelaste õppuseks «Kindel linn», kus osalesid tollastes Harjumaa, Tallinna ja Rapla riigikaitseosakonna arvel olnud reservistid. Kaks etappi õppekogunemisest oli õigupoolest juba seljataga – kevadel kogunesid kõigepealt reservohvitserid ja siis lisandusid allohvitserid, augustis tuli kokku kogu isikkoosseis. Õppusele kutsutud reservistid, 30 ohvitseri, 74 allohvitseri ja 388 reameest asusid moodustama niinimetatud 829. jalaväepataljoni. Vastutegevust markeeris nendega võrreldes käputäis mehi – see ei olnud võistlus, vaid tõsine õppimine. Õppuse üldjuht oli kaitsejõudude peastaabi ülema kohusetäitja, nüüdseks juba toonela teele läinud kolonel Oskar Mark. Läbi viis õppuse vahipataljon, mille ülem kapten Terras täitis brigaadiülema kohustusi – pataljoni õppusel mängiti osaliselt läbi ka brigaadi tase. Kindralmajor Terras on nüüdseks pea kolm aastat olnud Eesti kaitseväe juhataja, kolonelleitnant Tali töötab aga kaitseministeeriumi avalike suhete osakonna juhatajana. Nii mõnedki õppustel osalenutest olid juba 1999. aastal arvamusliidrid ning ühiskonnas tuntud ja tunnustatud mehed. «Alguses oli väike hirm nende ette astudes – olin ju ajateenijatega harjunud,» meenutab klassitunde andnud «Kindla linna» tagalakompanii ülem Veljo Volt, kes pani aasta enne õppust maha ameti vahipataljonis, ent oli enne seda Terrasele lubanud, et aitab reservkogunemist ette valmistada. Kartused osutusid sealjuures asjatuks ja meeskond koostöövalmiks. Paljud mehed ei osanud tegelikult reservkogunemiselt suurt midagi oodata. Miinipildujapatarei rühmaülem Kalev Kiviste räägib, et eks ikka kahtlustati, et võib tulla üks suur metsas joomine. Jalaväerühma ülemana osalenud kirjanik Andrei Hvostov meenutab, et kõigil temasugustel, Nõukogude armee kogemusega meestel, seostusid kordusõppused päev läbi kaartide mängimise, joomise ja vahetult enne kojuminekut mõne «pakilise» ülesande täimisega – näiteks väeosa ümber okastraadi kerimisega. Tema sõnul oli vaja tõestada, et Eesti kaitsevägi on midagi teistsugust, ja sellega saadi hakkama. Hvostov nendib, et 20 päevaga ta

Ehkki õppuse nimes on «linn», möödus see metsas. Plaane teevad lipnik Peeter Tali, lipnik Madis Päts, Koit Raud, Indrek Lindsalu ja lipnik Heino Piirsalu.

Meegomäel küll tegelikult nõukogude õhukaitseväe seersandist Eesti jalaväe rühmaülemaks ei saanud, ent see ettevõtmine oli pigem meelsuse näitamiseks: «See oli selleks hea, et tõestada haritlaskonna seotust kaitseväega.» «See õppus kokku muutis ühiskonna üldist arvamust,» räägib Terras ja rõhutab samuti, et õppusele võeti ohvitserideks palju juba tuntud arvamusliidreid. Samuti kutsuti kokku eelkõige neid ohvitsere, kes juba olid reservohvitseride kogu liikmed. Terras meenutab ka, et õppusele lisasid prestiiži kaitseminister Jüri Luige ja peaminister Mart Laari külastus.

Eesti kaitseväe ohvitserid olid toona väga erineva taustaga – Nõukogude Liidu lagunemise järel käidi end täiendamas erinevates välisriikides ja igaüks tõi oma õpingutelt kaasa ka juhtimistavad. «Ma arvan, et see oli üks samm praeguste «Kevadtormide» juurde,» sõnab Terras, rääkides, kuidas sel ajal hakkas Eesti katsetama oma kontseptsiooni reservväest ja selle toimimisest üldse. Samal ajal toimus muide Eesti kaitsejõudude jaoks veel muudki olulist – koostamisel oli NATO liikmestaatuse saavutamise plaan ehk MEP. Reservkogunemisel võeti kasutusele ka ühtne NATO staabiprotseduur. Eesti kaitseväe ohvitserid olid toona väga erineva taustaga – Nõukogude Liidu lagunemise järel käidi end täiendamas erinevates välisriikides ja igaüks tõi oma õpingutelt kaasa ka juhtimistavad. «Kindlale linnale» eelnenud väljaõpe toimus erinevais paigus, ka augus-

tis koguneti kõigepealt Pahklas, Piirsalus ja Männikul. Õppus ise, mis toimus 16. ja 17. augustil, leidis aset Piirsalus. Stsenaariumi järgi oli tegemist kompanii liikuvkaitselahinguga hoonestatud alal, ehkki tegelikult harjutati ikkagi metsas. Terras räägib, et nii õppuse sisu kui nimi on seotud eelkõige Vahipataljoniga, mille eesmärk on Tallinna kaitse. Reservohvitserid käisid staabiga näiteks ka Toompeal, Kadriorus ja lennuväljal, ent siis tegeleti eelkõige kaardistamisega ning vaadeldi pigem teoreetiliselt linnavõitlust ja lennujaama kaitsmist. Nime «Kindel linn» taga on Terras ise, ent ta meenutab, et luteri koraalist pärit fraasi (kindel linn ja varjupaik) kasutamine seostub ilmselt ka õppuse kaplani ja personaliülema Lauri Kurvitsaga, kes on ordineeritud EELK vaimulikuks. Praegu töötab Kurvits kaitseressursside ameti juhatajana, ent kannab ka Tallinna maleva kaplani ametit. Haavatute toetamise teemalisi rollimänge õppusel küll ei harrastatud, ent ühe ühispalvuse pidas kaplan Kurvits küll. Õppusi meenutades muheleb ta, et arvamus, justkui oleks kõige rohkem erialanalju arstidel ja vaimulikel, vastab tõele ning kaplan on see, kes puutub kokku mõlema maailmaga. Pea kõik mehed, kellega mul õnnestub «Kindlast linnast» rääkida, kipuvad mingil hetkel nentima, et tore aeg oli ja on selge, et neil kõigil võib olla veel palju öelda nii õppuse korralduse kui seal juhtunu kohta. Ilmselt on nad seda isekeskis ka palju teinud – möödas on ikkagi 15 aastat ja omavahel suheldakse siiani. Toredat aega meenutavad muide mitu 1999. aasta augustis koostatud, sõdurinalja tõsiste pöördumistega kombineerivat trükist. Üks neist – nimega 829. pataljoni häälekandja Kindlus – küljendati Kaarli kirikus, kus Kurvits toona diakoniametit pidas.

Selles võtavad sõna õppuse juhid ja meedikud, aga muuhulgas saab ka lugeda, mida reservväelastele süüa anti. Menüü paistab õppustel käinutele ilmselt siiani kodune ja tuttav – makaronid, sprotid, räim tomatis. Tali, kes trükise üles leidis, teeb kohe äärmiselt olulise paranduse – menüü ei läinud päris seal toodud versioonis käiku, «Kindla linna» toimumispäevadeks ette nähtud kuivtoit jäeti ära. «Kuivtoit, see ei ole küll kena,» leidnud Tali sõnul Terras, kellel olevat ka hääl pisut ära olnud. Et kõik tegutsesid ühes baasis Piirsalus, asendatigi planeeritud kreekeripäevad ikkagi katlatoiduga. «Minul on ainult meeles, et olin jube magamata ja kogu aeg oli midagi teha, see oli väga intensiivne periood,» räägib Terras. Kiviste helistab mulle aga päev pärast meie vestlust uuesti ja räägib ühe loo, kus tegelaseks just nimel Terras. Keegi reameestest otsustanud õppuse ajal hüppes käia ning lootis, et saab vaikselt tagasi hääletada ja keegi ei saagi tema kadumisest teada. Õnnetul mehel õnnestus aga kuidagi Terrase auto peale sattuda. Lisaks sellele, et tore oli, on meestel meeles ka suur entusiasm, millega tegutseti. Toona maksti reservõppusel osalejale sama suurt palka, kui ta oleks samal ajal saanud oma põhitööl. «Seal olid mõned palganumbrid ikka väga suured,» meenutab Terras ja toob välja, et nii mõnigi loobus sellest rahast. «Kaitsevägi tervikuna sai sellest õppusest suure õppetunni,» leiab Tali. Ta meenutab, et tekkis küll mõningaid logistilisi segadusi, ent neist tehti järgmisteks õppusteks väga kasulikke järeldusi. «Kokkuvõttes õpetati välja ikkagi terve pataljon, kuhu kuulusid kolm jalaväekompaniid, staabikompanii, tagalakompanii, miinipildujapatarei ja õhutõrjepatarei,» võtab ta praegu «Kindla linna» kokku.

31. oktoober 2014

riigikaitse.ee

FOOKUSES: «SIIL»

Luurajad: nii hea väljaõpe, et kaota või mehed metsa «Esmalt läbisime korraliku väljaõppe, mida viis läbi selline legendaarne mees nagu Jaanus Karm,» meenutab luurerühma ülem Indrek Lindsalu. Väljaõpe olevat olnud nii hea, et kui enne lahinguid käskis Karm neil metsa laagri teha ja tuli vaatama, kui hästi mehed end ära peitsid, ei leidnudki ta neid üles. Lindsalu mäletab, et esialgu oli plaanis luurajaid teele saata staabist, ent nemad nõudsid huvitavamat tööd ja saadeti siis ligi nädalaks vaenlase tagalasse. Et tegu oli õppusega, visati nad sinna muidugi autoga ja ehkki luureohvitser Erik-Niiles Kross hankis neile ka Motorola raadiosaatjad, mida sõjaväel endal polnud, käis osa sidepidamisest nii, et Kross sõitis oma džiibiga kuskile kohale ja luurajad hiilisid sinna. «Päris sõjas muidugi nii ei käiks,» muheleb Lindsalu, kes nüüdseks tegeleb oma turvafirmaga. Luurajatel õnnestus end õppusel kogemata peita paika, kuhu vaenlane peagi oma staabi üles pani ja avanes võimalus sõda kiiresti lõpetada. Ülemad

otsustasid siiski, et see ei oleks ehk parim lahendus – tegelikult tahetakse ikkagi kõik õppusele planeeritu läbi mängida. Luurerühm sai õppuse lõpus ka kiita ning Lindsalul on tunnustuseks saadud pussnuga siiani kodus alles. Krossi jaoks oli «Kindel linn» esimene päris õppus, selle eel läbis ta ka allohvitseri kursused ja sai seersanditriibud. Teine luureohvitser oli praegune vandeadvokaat Madis Päts. Küsimuse peale, mida kasulikku «Kindel linn» õpetas, räägib Kross kohe ühe loo. Raadio teel teatati, et kolm vastase soomukit pääses läbi, see registreeriti kohe kaardil ära, ent kuna neist rohkem kuskil midagi ei kuuldud ja kuskil teises küljes käis «ilge jama», unustati soomukid ära. «24 või 12 tundi hiljem astusid staapi vastutegevuse mehed ja ütlesid, et me oleme nüüd surnud,» jutustab Kross. «Gruusia sõjas oli sellest palju kasu!» teatab ta, hüpates loo teise poolega üheksa aastat edasi. «Soomukid tulid läbi ja mul läks kohe tuli põlema – ei tohi ära unustada!»

Miinipildurid: sentigi riigi raha ei läinud raisku

Juba õppuste ajal pildile lisatud allkiri kinnitab, et need pole tuletõrjujad, vaid jalaväelased.

«Ma ei olnud varem miinipildujat isegi mitte näinud,» räägib Kaitseliidu Rapla malevasse kuuluv leitnant Kalev Kiviste, kes «Kindla linna» ajal oli miinipildujapatarei ülem. Kiviste meenutab, et kapten Terras rääkis kunagi enne õppust, et kui läheb päriselt Tallinna kaitsmiseks, võiks jalaväeüksused olla linnast endast ja Harjumaalt ning miinipildurid Raplast. «Ta korraks vist mainis, aga mulle see mõte meeldis ja jäi kõrvu,» ütleb Kiviste, kes oli enne «Kindlat linna» läbinud Meegomäel reservohvitseri kursuse esimese etapi – õppus oli tema jaoks praktika ja ta avaldas ise soovi sel osaleda. Kõigepealt õpetati Kiviste ise miinipilduriks ja peagi valmistas ta juba ette õppuse reakoosseisu. Peagi pärast õppust, novembris lõi ta Rapla malevasse miinipildujarühma, millest sai Kaiu miinipildujapatarei ja nüüdseks on Kiviste olnud aastaid selle pealik. «Isad hakkavad juba vanaks jääma ja oleme välja õpetanud pojad,» sõ-

nab tänavu 15-aastaseks saava miinipildujarühma ülem. Tal ongi praegu kahju vaid sellest, et neist algselt välja koolitatuist, kes õppuse lõpuks juba küllalt vilunud olid, ei ole tema üksuses enam kedagi. Ent samas nendib ta, et see pole ka nii tähtis ja mõne mehega käib ta siiski siiani niisama läbi, teiste seas ka «Kindla linna» miinipildujapatarei ülema Urmas Lindmaniga. Kaiu miinipildurite üksusele aluse panemine tuleb õppuse nii-öelda kaugeleulatuvatest tagajärgedest rääkides kohe meelde veel nii mõnelgi teisel mehel. Ka Terras räägib, kuidas reservohvitseride kursustel käinute seast vaadati spetsiaalselt välja need, kes võiks miinipilduri õpet saada, ning meenutab, et juba peagi teisi mehi koolitanud ohvitserid alustasid ise erialaõpet peaaegu nullist ning kõik ei kuulunud enne isegi vist Kaitseliitu. «Iga kroon, mis riik minusse panustas, on ilmselt asja ette läinud,» muheleb «Kindlast linnast» raskeväelasepisiku saanud Kiviste.

Jalavägi: sõjaväelt võiks integratsiooni osas õppida

Jalaväe rühmaülem lipnik Andrei Hvostov.

Jalaväepataljoni reservallohvitserid puhkehetkel.

Jalaväe rühmaülem lipnik Harry Lahtein.

«Ma sain sealt silmi avava kogemuse, see kujundab tänase päevani minu hoiakuid selles, mis puudutab konkreetselt niinimetatud integratsiooni,» meenutab «Kindla linna» ajal jalaväerühma juhtinud kirjanik Andrei Hvostov. Tulenevalt tema nimest ja rahvuslikust taustast – «Sisserändaja poeg,» mainib ta – anti Hvostovile rühm, mille rahvuslik koostis järgis üsna täpselt Eesti mudelit – kaks kolmandikku eestlased, üks kolmandik venekeelsed. Pärast õppusi avaldatud Eesti Päevalehe artiklis on näiteks integratsioonile mõeldes kirjutatud, et tema rühm oligi peaaegu võõrleegion. Hvostov leiab, et on kummaline, kuidas integratsioonist räägivad Eestis nii poliitikud kui sotsiaalteadlased, ent professionaalsete sõjaväelaste häält ei kosta. «Kuigi nemad teavad midagi sellist, mida keegi teine ei tea,» kinnitab ta, lisades, et kõige enam teavad seda ilmselt rühma- ja kompaniiülemad. Nüüdne Eesti sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juht Harry Lahtein oli toona tööl kaitseminis-

teeriumis ning räägib, et õppus andis ametnikele parema ülevaate sellest, mida tähendab kaitsevägi üksikvõitlejale. Lahtein sai «Kindla linna» ajal esimese rühma juhtimise kogemuse ja see osutus väga edukaks – Tali meenutab, et pärast õppust astus kogu tema rühm üheskoos Kaitseliitu. Lahteinale meenub, et temagi sai tänuks ja autasuks hea töö eest pussnoa. «Mehed olid väga erineva taustaga,» räägib Lahtein, «seda nii keeleliselt-kultuuriliselt kui hariduslikult, aga nad õnnestus saada tööle ühtse meeskonnana, kes end õppuse ajaks kollektiivselt isegi kiilaks ajas.» Lahtein räägib, kuidas õppusel, tema jaoks esimesel, sai ka selgeks nii mõndagi, mida peab linna kaitsmiseks valmistuvate meeste varustust kokku pannes silmas pidama, et nad pisivigastuste pärast võitlusvõimetuks ei jääks. Tema ise astus näiteks kohe õppuse alguses suure roostetanud naela läbi saapa. «Terrasel oli selliste asjadega palju peavalu,» meenutab Lahtein ja räägib, et selgeks sai vajadus kanda tugevdatud kaitsmeid ja saapaid.

riigikaitse.ee

AJALUGU

Pidevad ühisõppused ja koostöö liitlastega pakuvad väikeriigile vajalikku heidutust, mida Eestil maailmasõdade vahel polnud.

Loota polnud kellelegi JÜRGEN TAMME Postimees

ööretes ja suurtes murrangutes peitub tihti võimalus. NATO on end Ukrainas toimuva tõttu leidnud taas silmitsi alliansi loomise tõukeks saanud ülesandega – vajadusega tagada liikmesriikide kollektiivne kaitse. Selleks on lubatud tõsta NATO üksuste reageerimiskiirust ja tugevdada liitlaste kohalolekut alliansi piiririikides, muu hulgas ka Läänemere piirkonnas pidevalt NATO õppusi korraldades. Eesti riigikaitse toetub kahele põhisambale – esmasele iseseisvale kaitsevõimele ja kollektiivkaitsele. Sarnaselt nähti Eesti riigikaitse tagamist ka maailmasõdade vahel. Kuigi toona puudus Eestil selge kaitsedoktriin, võib sellise järelduse teha riigi- ja sõjaväejuhtide sõnavõttude, artiklite ning omakeskis peetud jutuajamisi kajastavate arhiividokumentide järgi. «Kui meile vastaseks on N. Vene, siis […] peame 2 viisil end kaitsma: oma kaitsejõuga ja peale seda kaitset ettevalmistama diplomaatilisel teel,» ütles riigivanem Konstantin Päts 1934. aasta aprillis riigikaitse nõukogu koosolekul, on kirjas toonases protokollis. «Meie ei tohi end mitte lasta purustada esimese löögiga. Peame pidama rida lahinguid territooriumi samm-sammuliseks kaitseks, püüdes võita omal jõul aega vähemalt 4-5 nädalat,» rõhutas samal kohtumisel kindralmajor Nikolai Reek.

Eesti ja Soome sõjaline koostöö kujunes 1930ndatel aga vaatamata liidulepingu puudumisele ja 1934. aasta riigipöördele järgnenud poliitiliste suhete jahenemisele ulatuslikuks eriti rannakaitse alal. Seega mõisteti nii Eesti poliitilises kui ka sõjalises juhtkonnas, et välisabile saab loota, kui ollakse ise suutelised end kaitsma vähemalt sõja algperioodil. Seetõttu püüti demonstreerida välisriikidele, kellele hädas loodeti, ka oma igakülgset kaitsetahet ja -võimekust. 1920ndate alguses sidus iseseisvunud piiririike eesmärk kindlustada riigi julgeolek ja suveräänsus. Selleks prooviti luua ka ühist poliitilist ja kaitseotstarbelist liitu, kuid Läänemere idakaldal asuvate riikide suhted takerdusid koostöö asemel tihti vastastikuseks nääklemiseks ja rivaalitsemiseks. Seda, kuni Teise maailmasõjani püsima jäänud suhtumist iseloomustavad paljuski Oskar Öpiku sõnad, kes Eesti saadikuna Kaunases märkis, et Eesti ja

Leedu poliitikute vastastikune mõistmine põhineb lätlaste kirumisel. Kõnekas on, et Leedu pea- ja välisminister Augustinas Voldemaras pidas Öpikut samal ajal Poola spiooniks. Selliseid sõlmküsimusi, mis riike sidusid ja ühtaegu üksteisest eemale tõukasid, oli aga rohkem. Kõige reaalsem oli sõjalise lepingu sõlmimine Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Soome vahel 1920ndate alguses. 1920. aasta jaanuaris toimunud Helsingi konverentsil leidis Soome, et liidu kavandamine on võimalik aga vaid Poolaga, demonstreerides oma vastumeelsust Balti riikide nõudmisele, et plaanitav kaitseleping oleks suunatud ohu vastu, mis lähtub nii Venemaalt kui ka Saksamaalt, kes Soomet sõjas punaste vastu aitas. Erimeelsusi põhjustas ka Eesti valmisolek sõlmida Nõukogude Venemaaga separaatrahu. Uuesti kohtusid viie riigi esindajad sama aasta hilissuvel Lätis Bulduris, kus konverentsist võttis osa ka Ukraina delegatsioon. Kokku lepiti sõjalise lepingu projektis, kuid selle sõlmimise püüdlusi tabas tagasilöök, kui Poola väed vallutasid Vilniuse ning Varssavi taotles ka läti-poola segarahvastikuga alasid. Viie riigi koostöö olukorras, kus Leedu ja Poola suhteid iseloomustas sõjategevuseta sõjaseisukord, ei saanud enam kõne alla tulla. Kõnelused jätkusid aga suure Balti liidu (Soome, Eesti, Läti ja Poola) ja väikese liidu (Eesti, Läti ja Leedu) moodustamise üle. Leedu ja Poola vahel valides eelistanuks Eesti viimast kui sõjaliselt tugevamat, Läti oli aga kahevahel. Soome pidas enda julgeoleku otsest sidumist lõunapoolsete riikidega aga kahjulikuks, orienteerudes Skandinaaviale, kuigi viimane Soomet päris omaks ei pidanud. «Sidudes ennast nõrgemate ja ohtlikumate Balti vabariikidega kas poliitiliste või sotsiaalsete lepingute kaudu, võis Soome nende ja Nõukogude Liidu vahelise konflikti puhkedes saada kistud ohtlikesse keeristesse,» on põhjendanud Soome ajaloolane Seppo Zetterberg, miks Soome ametlikult Balti riikidega distantsi hoidis. Teisisõnu pakkus koostöö Skandinaaviaga Soomele märksa rohkem välispoliitilist mänguruumi. Viimane tõsisem katse liidu moodustamiseks Soome, Eesti, Läti ja Poola osavõtul tehti 1922. aastal Varssavis. Poliitilise lepingu kõrval sõlmisid riikide välisministrid ka salajase lisaprotokolli, millega allakirjutanud võtsid kohustuse kindlustada «maksimaalse koostöö võimalike sõjaliste operatsioonide ettevalmistamiseks ja juhtimiseks». Lepingu pidid heaks kiitma riikide parlamendid, kuid Soome Eduskund otsustas seda 119 poolt- ja 54 vastuhäälega mitte arutlusele võtta. Nimelt kartsid vasakpoolsed suhete halvenemist Nõukogude Venemaaga, ka parempoolsed kahtlesid, leides, et leping pole idanaabri vastu piisavalt selgesõnaline. Sõjalise liidulepingu sõlmimine kao-

31. oktoober 2014

fotod: eesti filmiarhiiv

tas edaspidi aktuaalsuse. Koostöö toimus aga Soome, Eesti, Läti ja Poola peastaabi vahel, kes jagasid omavahel luureinfot idanaabri kohta. Sõjalise liidulepinguni jõudsid vaid Eesti ja Läti, kes lootsid, et teised liituvad sellega hiljem. 1921. aastal allkirjastatud lepingu salajases lisas pandi paika vastastikuse sõjalise abi osutamise tingimused. Lepingu lõpliku vormistamiseni jõuti enam kui kaks aastat hiljem. Viivituse tingisid piiriprobleemid, sealhulgas Ruhnu saare kuuluvus, kuid ka küsimus, kui palju peaksid lõunanaabrid maksma Eestile kompensatsiooni sõjalise abi eest 1919. aastal. Kuigi kaks riiki soovisid ühtlustada kaitsevägede organisatsiooni, väljaõppe põhimõtteid ja riigikaitset puudutavaid seadusi, jäid initsiatiivid ideetasandile ning liit osutus praktikas väheefektiivseks. Mõlema riigi laevad külastasid küll sageli naabri sadamaid, kuid õppe-eesmärgid olid enamasti tagaplaanil. Piirduti sõprusavaldustega, millega kaasnesid vastuvõtud, tseremooniad ja ka jalgpallilahingud. 1930. ja 1931. aastal toimusid Muhu väinas ning Riia lahes siiski Läti ja Eesti sõjalaevastiku kahed ühisõppused. Maismaa-alane koostöö oli tagasihoidlikum ja maavägede ühismanöövriteni ei jõutud. Koostööd piirialal harjutati küll 1934. aasta ühistel staabiõppustel, kuid pärast autoritaarsete režiimide kehtestamist omavahelised suhted halvenesid. «Läti oli küll meie liitlane, kuid üksmeelest ja vastastikusest usaldusest ei saanud olla juttugi,» iseloomustas Eesti sõjavägede staabi operatiivosakonna ülema abi kapten Harald Roots kahe riigi nõrka liitlassuhet. Seda, et Eesti-Läti sõjalise liidu leping oli dekoratiivne, tunnistasid ka Eesti juhid. Näiteks nentis Johan Laidoner 1937. aastal, et kui kaitseleping Lätiga lõpeks, siis tema pisaraid ei va-

laks. Laidoneri suhted Läti sõjaministri kindral Jānis Balodisega olid külmad nagu ka Pätsi ja Kārlis Ulmanise ning välisministrite läbisaamine. Ajaloolase Heino Arumäe sõnul oli konflikti olulisimaks põhjuseks kahe riigi erimeelsused välispoliitika ja riigikaitse küsimustes, eriti suhtumises NSVLi ja Saksamaasse. Nimelt nägi Riia eriti 1930ndate teises pooles julgeolekuohtu lisaks NSVLile ka Saksamaalt, kellele Eesti idanaabrist lähtuva ohu korral lootis. Eestlased polnud kindlad, kas lätlased konflikti korral NSVLile vastupanu osutavad, Saksamaad suuremaks ohuks pidavad lätlased süüdistasid eestlasi aga koostöös Berliiniga. Lätlastel oli ka omajagu õigus. Eesti vahetas Saksamaaga luureinfot, saades ka raadioluure tehnikat, mille abil jälgiti NSVLi sidevõrke. Lisaks osteti Saksamaalt relvastust. Kuid Eesti tegi luurealast koostööd ka Suurbritannia, Prantsusmaa, Jaa-

Eesti ostis 1934. aastal Poolast kuus tanketti T-3 (TKS).

31. oktoober 2014

Eesti kaheraudne rannakaitsesuurtükk Aegna saarel, mis pidi koostöös soomlastega peatama konflikti korral Soome lahele ilmunud nõukogude laevad.

Grupp Läti ja Eesti mereväelasi ühismanöövril.

riigikaitse.ee

pani, Ungari, Ühendriikide ja Rootsiga. Relvastust ja varustust osteti 1930ndatel põhiliselt lisaks Saksamaale Suurbritanniast, aga ka Prantsusmaalt, USAst, Soomest, Rootsist, Belgiast, Poolast, Tšehhoslovakkiast, Austriast. Relvi vahetati peamiselt Soome, Läti ja Poolaga. Ka tegutses Eesti relvaeksportöörina – Peruule müüdi kaks oma sõjalaeva ning kodusõda pidavasse Hispaaniasse relvastust ja laskemoona. Ka olid sagedased sõjaväelaste, sõjalaevade ja lennukite vastastikused visiidid. Teadaolevalt külastas vabadusaastate jooksul Eesti sadamaid ligi 300 sõjalaeva. Oma sõjaväelasi saadeti õppima ka teiste riikide sõjaväeõppeasutustesse ning stažeerima sõbralike riikide sõjaväeosadesse. Ühiste õppusteni jõuti aga harva. Tõsi, ühised maavägede õppused polnudki tollal kombeks. Miks ikkagi Soomest Poolani ulatuva sõjalise liidu idee läbi kukkus? Lisaks mainitud Leedu-Poola tülile ja Soome orienteerumisele Skandinaaviale võib välja tuua Balti riikide majandusliku konkurentsi, poliitilise korra ning ka kultuurilised erinevused. Nimekiri pole kaugeltki täielik. Olulisemate välispoliitiliste faktoritena tasub märkida, et nii Hitleri Saksamaa kui eriti NSVL polnud huvitatud Balti riikide tugevast koostööst. Alates 1920ndatest kasutas Moskva oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks mõjutusvahendina ka transiiti, millele Balti riigid panid suuri lootusi, arvates, et see elavdab majanduselu. Lootustes aga pettuti ning soov saada majandussillaks Venemaa ja Euroopa vahel varises kokku. Idanaaber kasutas viilutamistaktika elluviimiseks ka teisi majanduslikke vahendeid – näiteks soodsamate kaubanduslepingute pakkumist. Balti riikide ning Soome ja Poola lõhestamiseks pidas NSVL nendega kõnelusi eraldi. Taktika oli edukas. Leedu otsus sõlmida NSVLiga mittekallaletungileping võeti teistes Balti riikides vastu kriitikaga. Kui Läti parafeeris 1927. aastal NSVLiga mittekallaletungilepingu, süüdistasid mitmed riigikogu väliskomisjoni liikmed Lätit ühise liidulepingu rikkumises. Paradoksaalsel kombel sai Balti liidu moodustamine 1934. aastal Eesti, Läti ja Leedu vahel võimalikuks aga tänu Moskva soovile. Viimane püüdis sel moel demonstreerida oma rahumeelseid kavatsusi, kuid idanaabrit ajendas soov laiendada mõjusfääri ja rajada Baltikumi sõjaväebaase. NSVLi vastuseisu tõttu ei saanud formaalne liit Balti riikide vahel sisaldada mingeid sõjalisi punkte. Soome Tallinna-saadik ja hilisem välisminister Paavo Juho Hynninen ei eksinud, kui nimetas seda liitlasteta liiduks. Eesti ja Soome sõjaline koostöö kujunes 1930ndatel aga vaatamata liidulepingu puudumisele ja 1934. aasta riigipöördele järgnenud poliitiliste suhete jahenemisele ulatuslikuks eriti rannakaitse alal. Ühine kava nägi ette sõja korral NSV Liiduga Soome lahe sulgemist selle kõige kitsamas, umbes 30-kilomeerises lõigus Mäkiluoto saare ja Naissaare vahel. Selleks rajasid riigid merealuse kaabliühenduse, vahetasid kaitseplaane puudutavat salajast infot ja laskemoona, ühendasid kahe riigi mereluure ühtseks mereluurevõrguks ning koordineerisid relvastuse ostmist. Näiteks pidid Eesti soetatud allveelaevad Lembit ja Kalev minema sõja korral soomlaste juhtimise alla. Soome ajaloolane Jari Leskinen on tabavalt märkinud, et soomlaste ja eestlaste käes olid Soome lahe võtmed, millega sai sulgeda ja avada teekonda Läänemerele. Esimesed ühised staabiõppused peeti 1933. aastal ning nende maskeerimiseks kasutati Soome soomuslaeva Väinämöinen ametlikku visiiti Tallinna. Viiepäevased õppused, mille käigus vaadeldi Soome-Eesti sulu toimimist ehk sisuliselt operatiivset tegutsemist sõja ajal, toimusid Tallinnas kõrgemas sõjakoolis ning nendest võttis osa mõlema riigi sõjaline juhtkond. Seejuures suheldi omavahel saksa keeles.

AJALUGU

Õppustel selgitati välja, kui tugeva positsiooni suudaksid Soome ja Eesti mereväe alused, rannakaitsesuurtükid ja õhujõud tekitada Soome lahele NSVLi rünnaku vastu. Õppuste tulemusena otsustas Eesti taastada Naissaarel asunud vana suurtükitorni, rannakaitsesuurtükiväge tugevdati aga Soomelt saadud ballistiliste otstega mürskudega. Soomlaste ettepanekul muudeti laskekauguse parandamiseks ka suurtükkide tõstenurka ning hakati välja ehitama tulejuhtimis- ja mõõtevõrgustikku, et ühendada need merekaabli kaudu Soome võrgustikuga. Need sammud suurendasid Eesti rannakaitsesuurtükkide tulejõudu mitmekordselt. Enne esimesi praktilisi koostööõppusi harjutati koostööd NSVLi kallaletungi puhul veel mitme staabiõppuse käigus. Esimeste rannakaitsesuurtükkide päristulistamisteni jõuti 1936. aasta septembris. Nii mindi kaartide abil simuleerimiselt üle praktilisele koostööle. Esimestel taktikalistel õppustel jälgiti mudelit, mida oli kavas sõja puhkedes Soome-Eesti suurtükipositsiooni püstitamisel ellu viia. Sama tehti ka 1937. aasta augustis ja septembris kolme nädala jooksul toimunud teisel rannakaitsesuurtükiväe sõjalisel õppusel, mis oli juba märksa ulatuslikum. 1938. aastaks plaanitud laskmised jäid aga Eesti tsiviil- ja sõjaväeametnike erimeelsuste tõttu pidamata. Nimelt ei suutnud ametnikud kokku leppida merekaabli kasutamisõigustes ning sellega kaasnevates kulutustes. 1939. aasta suvel viidi kahel korral Soome lahel läbi ühised allveelaevade rünnakuõppused, mille käigus harjutati koostööd olukorras, kus NSVLi allveelaevadel õnnestus idapoolsest Soome-Eesti sulust läbi pääseda. Vaenlase laevadeks olid kehastunud mõlema riigi sõjalaevad, mille vastu Soome ja Eesti allveelaevad torpeedorünnakuid harjutasid. Sama aasta lõpus toimusid veel rannakaitsesuurtükiväe ühised õppused, mis jäid viimasteks. Baaside leping, Eesti okupeerimine ja annekteerimine tähendas, et ühist plaani ei õnnestunud ellu viia. Küll aga kasutasid riigid kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aasta juunis peastaape ühendavat merekaablit luureinfo edastamiseks. Muu hulgas saatsid eestlased Talvesõja ajal soomlastele Punaarmee lahtimuugitud raadiokoodid. Soome lahe sulgemine sai siiski teoks, kui Jätkusõja alguses sulgesid soomlased lahe koostöös Eesti okupeerinud Saksa vägedega. Tasub märkida, et Soome ja Eesti koostööst olid teadlikud veel mitu riiki. Rootsi, kes avalikult rõhutas küll ranget neutraliteedipoliitikat, andis kaitsekoostööle oma heakskiidu. Suluplaanidest olid teadlikud ka Poola sõjaväe juhtkond ning Suurbritannia, Londoni kaudu tõenäoliselt ka Prantsusmaa ja USA. Kuigi kava püüti hoida salajas, oli sellest teadlik ka NSVL, kelle sõjaväeluurele edastas salajast infot Soome peastaabis töötanud leitnant Vilho Armas Pentikäinen. Ligi viis aastat NSVLi kasuks tegutsenud Pentikäineni värbas NSVLi sõjaväeluure juba 1928. aastal. Pentikäinen tabati 1933. aastal peastaabis salajasi materjale pildistades otse teolt, kuid tal õnnestus põgeneda idanaabri juurde. Kuigi Eesti panustas võimaliku konflikti puhkedes suuresti välisabile, polnud ükski välisriik valmis end Eestiga tihedamalt siduma. Isegi kui Eesti oleks 1939. aastal abipalvega Soome ja Läti poole pöördunud, ei tähendanuks see automaatselt, et naabrid oleksid Eestit sõjaliselt toetanud. Piiririikide puhul kehtis põhimõte, et riik, kes pidas oma positsiooni soodsamaks, ei soovinud oma saatust ebakindlamas seisundis naabri toetamisega kaalule panna. Nii jäi Eesti 1930. aastate lõpuks sõjalist koostööd silmas pidades isoleerituks ning sai loota vaid enda jõule, millest ei piisanudsõjapidamiseks idanaabriga. Autor tänab ajaloodoktor Urmas Salot abi ja märkuste eest.

Karu ja mesilane LAURI VAHTRE Ajaloolane

iigagi sageli kuuleme halamist: Eesti on väike, Eestil pole mingit võimalust end kaitsta, kui Venemaa täie jõuga ründama peaks. Pihkva dessantväelased olla kahe tunniga Tallinnas ja meie sõjavägi mängusõjavägi. Need väited on õnneks sügavalt ekslikud. Paljudel juhtudel on pealegi tegemist tahtliku vaimu närimisega, meie kaitsetahte sihiliku halvamisega. Rahvas, kes usub, et ta ei suuda, ei suudagi – ja vastupidi. Ajalugu on täis näiteid, kuidas karu mesilast maha lööma läks, nõelata sai ja ära suri. Või siis nii üles paistetas, et meeisu tükiks ajaks kadus. Nende näidete juures tasub märgata olulist asjaolu: tegemist ei ole taevaste jõudude sekkumise ega mingi müstilise «tahte metafüüsikaga» või imelise sõjakandlega, mis vaenlased pagema paneb. «Maleva» filmis naerdakse metafüüsiline sõjakannel välja, nii et aitab. Tegu on täiesti objektiivsete asjaoludega, mis võimaldavad vastuhakku mitmekordselt ülekaalukatele jõududele. Esimene näide: 300 spartalast Termopüülides, kes küll langesid, kuid Kreeka siiski ära päästsid. Tõsi, nad polnud üksi – õige mitu tuhat meest oli veel –, kuid pärslaste armee kõrval oli see siiski köömes. Ent maakitsus ei võimaldanud pärslastel oma jõudu kasutada.

«Maleva» filmis naerdakse metafüüsiline sõjakannel välja, nii et aitab. Tegu on täiesti objektiivsete asjaoludega, mis võimaldavad vastuhakku mitmekordselt ülekaalukatele jõududele. Sama printsiipi kasutab igasugune meetod, mis sunnib vaenlase jõud kokku (väravasse, trepikäiku, sillale, kitsasteele jne), nii et ta oma arvulist ülekaalu maksma ei saa panna. Eestis on selle fenomeni kasutamise võimalused ahtad, kuid mitte olematud. Ainus mastaapsem kitsastee on see, millesse Punaarmee 1944. aastal toppama jäi – Virumaal soode ja mere vahel, kus on ka Sinimäed. Asukoht on strateegiline, nii et tasub meelde jätta nii otseses tähenduses kui metafoorselt. Põhimõtteliselt korrati seal 1944. aastal spartalaste vägitegu. Teine näide: Inglise armee püssituli Napoleoni sõdades. Korduvalt juhtus, et kaks viirgu laskureid peatasid ja sundisid seejärel taganema Prantsuse kolonni, mis neid arvuliselt mitmekordselt ületas. Võidujanu ei lugenud, luges matemaatika: inglise sõduritest võtsid lahingust aktiivselt osa kõik, viimane kui üks (esimene viirg tulistades ja tagumine püsse laadides), prantslastest vaid kolonni esimesed viirud. Tegelikult sama printsiip, mis esimeses näites, ehkki vähem silmatorkav: tekitada olukord, kus arvulises vähemuses olijal on tegelikke püssilaskjaid rohkem kui ülekaalu omaval poolel. Kolmas näide: Paide kaitsmine Liivi sõjas 1560. aastal Caspar von Oldenbockumi juhtimisel ülekaalukate Vene vä-

gede vastu. Või sellele ajaliselt lähedane Egeri kindluse kaitsmine (1552) tohutu Türgi armee vastu. Mõlemal juhul tegutsesid kaitsjad sihipäraselt, ratsionaalselt ja meelekindlalt. Ja mõlemal juhul toimis taas sama printsiip, mis avaldus kahes esimeses näites: tegelikult rindupidi kokku minevate meeste arv oli võrdne, arvulise ülekaalu eelis oli miinimumini viidud. Eelis ilmneb pika piiramise jooksul peamiselt selles, et suurema armee sõdurid saavad rohkem puhata. Arvulisest vähemusest sugenenud magamatus ja väsimus oli üks põhjus, miks küllaltki võitlusvõimeline Loodearmee 1919. aastal lõpuks Petrogradi alt siiski tagasi löödi. Neljas näide: Kircholmi lahing 1605. aastal, milles Poola-Leedu armee purustas kolm korda suurema Rootsi armee. Põhjus: oskusliku manööverdamisega saavutatud ülekaal otsustaval hetkel otsustava(te)s punkti(de)s. Kõigi nende näidete puhul torkab silma ilmne ühisjoon: vähemuses olija peab tuvastama lahingu või sõja otsustava punkti ja otsustava hetke, ning looma seal ja ainult seal – vähemalt esialgu – endale maksimaalselt soodsad tingimused. Vähemusest rünnates tähendab see ülekaalu teatud punktides (nagu poolakatel Kirchholmi all), vähemusest kaitstes vähemalt jõudude võrdsustamist (nagu Istvan Dobo Egeris). Viies näide: Soome Talvesõda 1939– 1940. Soomlased olid umbes kahekordses arvulises vähemuses (lennukite ja tankide osas oli vähemus koguni sajakordne), kuid nad sõdisid targalt ja motiveeritult ning suutsid vastu pidada hetkeni, mil agressoril osutus otstarbekamaks sõja jätkamise asemel see lõpetada. Õppetund: ükski agressor ei ürita sõda võita iga hinna eest; kui hind kõrgeks kruvida, siis ta võib loobuda – kas sõja jätkamisest või isegi juba selle alustamisest. Siin võibki taas meenutada «Maleva» filmi, kus sõjakandle ja sõjalehma väljanaermise kõrval räägitakse ka siilist. Sedagi irvitades, kuid siil on tegelikult hea paralleel ja meenutab Soome Talvesõda. Siil ei muuda enda ärasöömist võimatuks, kuid ta muudab selle nii raskeks ja valuliseks, et karu (hunt, koer, rebane) lihtsalt loobub. Ja siin on ka see koht, kus sõda praegu juba käib – psühholoogilise sõja lahinguväljadel. Putini režiimi mõjutustegevus püüab nii meil kui meie liitlaste hulgas (kui igaks juhuks ka Venemaa elanike hulgas) külvata muljet, et Eesti ei ole kaitstav ning et Eesti, Läti, Leedu ja Poola hõivamine vajab vaid sõrmenipsu; meie asi on nii endale, liitlastele kui Putini režiimile signaliseerida, et nii see päriselt ei ole. Kusjuures ei olegi. Vene tankid ei jõuaks Pihkva alt kahe tunniga Tallinna isegi mitte siis, kui me kõik maantee ääres neid ergutaks. Ka mitte siis, kui me lihtsalt mitte midagi ei teeks, sest päris kindlasti saab mõnel tankil ootamatul hetkel kütus otsa ja mõnel teisel läheb düüs umbe. Ja hoopis kindlasti mitte siis, kui me vastu hakkame, mis on vägagi võimalik, sest rünnak ei tabaks Eestit mingil juhul ootamatult, mastaapse rünnaku ettevalmistamist ei saa kunagi päriselt salajas hoida. Võiks arvata, et olles vähemuses, töötab aeg meie kahjuks. Kuid NATO liikmena oleme hoopis ülekaalus ja aeg töötab meie kasuks. Kui keskendume kriitilistele punktidele, on vastupanu võimalik, ja Kreml teab seda.

riigikaitse.ee

PÄEVAKAJALINE

Idanaaber tõlgendamas «13 000 reeglit» Diplomaatia peatoimetaja

igi 30 aasta eest, 1980ndate keskpaigas hakkas külma sõja jää Euroopas lõpuks sulama. Ning selle sulava jää alt ilmusid tasapisi nähtavale reeglid ja kokkulepped, kui suuri relvajõude tohivad kunagised vastased Euroopas hoida ja milliseid õppuseid nende osalusel korraldada. Relvastuskontroll ja maharelvastumine – inglise keeli vastavalt arms control ja disarmament – polnud tolleks ajaks maailmas ju enam põhimõtteliselt uued nähtused. Pärast Esimest maailmasõda tekkisid näiteks rahvusvahelised lepingud, mis seadsid piirangud lahingulaevade hulgale ja suurusele. Piirangud, mõistagi, kehtisid vaid lepinguga vabatahtlikult ühinenud riikidele. Ning 1970ndad olid tunnismeesteks ka mitme tuumarelvade arvukust piirava leppe sünnile. Kuid nood viimased puudutasid esiteks vaid strateegilisi tuumarelvi ning teiseks polnud tegemist mitte rahvusvaheliste, vaid USA ja Nõukogude Liidu kahepoolsete lepingutega. Kui suurt hulka tavarelvastust (tanke, suurtükke, lahingulennukeid ja -koptereid) ja konventsionaalseid vägesid tohivad erinevad osapooled Euroopas hoida ning millise ulatusega sõjaväeõppuseid võib korraldada – selle kõige üle asutigi läbi rääkima alles 1980ndate teises pooles. Miks oli see oluline? Lihtsal põhjusel: kui tuumarelvadega sõdu lõpetatakse – sest lõpuks ei jää alles enam kedagi, kes võitlust jätkaks –, siis tavarelvadega neid tavaliselt alustatakse. Nende erinevates raamistikes toimunud läbirääkimiste tulemusena sündis 1980ndate lõpuks – 1990ndate algu-

• Õppuseid, millel osaleb 13 000 – 40 000 sõdurit või 300–900 tanki, tohib liikmesriik korraldada kuni kuus korda aastas. Eespool mainitud kuuest ainult kolmel õppusel tohib osaleda rohkem kui 25 000 sõdurit või 400 tanki.

«Zapad-2013»: Valgevene president Aleksander Lukašenka poeg Nikolaiga, Vene president Vladimir Putin ja foto: ria novosti / scanpix kaitseminister Sergei Šoigu Kalilingradis õppust jälgimas.

seks kaks erinevat kontrolli- ja usaldusloome mehhanismi. Neist esimene, Euroopa tavarelvastamise piiramise leping (ingl Conventional Forces in Europe, CFE) sõlmiti NATO ja Varssavi bloki riikide vahel. CFE pani üksikasjalikult paika, kui palju sõjatehnikat üks või teine konkreetne riik tohtis maksimaalselt omada. Teiseks olid aga OSCE (toona CSCE – ingl Organization for Security and Co-operation in Europe) raames peetud aastatepikkuste läbirääkimiste tulemu-

Vältimaks välisriikide vaatlejate soovimatut kohalolu, «jagas» Venemaa 2009. aastal korraldatud ühe ja ühtse, mastaapse strateegilise õppuse formaalselt kaheks – õppusteks «Zapad-2009» ja «Ladoga-2009».

Ameerika Ühendriikide õhuväe robotlennuk X-37B veetis Maa orbiidil peaaegu kaks aastat. Arvatakse, et salamissiooniga katsetati uusi andureid ja teisi uue põlvkonna satelliittehnoloogiaid. Juhtimine: pardal on GPS ja lennujuhtimissüsteem. Maandumine on autonoomne.

Sabatüürid Piduriluuk Tehnilised andmed: Pikkus: Tiivaulatus: Stardimass: Naasmise kiirus: Orbiidi ulatus: 177-800 km

Kuumakaitse: kuumakindlad keraamilised plaadid kaitsevad alust atmosfääri sisenemisel äärmiselt kõrge temperatuuri eest.

8,38 m 4,6 m 5 tonni 25-kordne helikiirus

Eksperimendiruum JP-8 keroseeni raketikütuse paak

Vesinikperoksiidi paak Võrdlus kosmosesüstikuga

X-37B

Elektroonikasüsteemid

X-37B missioonid

• 42-päevane etteteatamiskohustus maaväe õppuste puhul, kus osaleb rohkem kui 9000 sõdurit või 250 tanki või rohkem kui 3000 õhudessantväelast ja/või merejalaväelast.

• Õppuseid, millel osaleb rohkem kui 40 000 sõdurit või 900 tanki, tohib liikmesriik korraldada ühel korral kahe aasta vältel.

USA salalennuk maandus

Lastiruum: Tehisrõhuta ala, mil suurust umbes kaubaauto kasti mahtu. Orbiidil annavad energiat lahtivolditavad päikesepaneelid.

OSCE liikmesriikide piirangud õppuste korraldamisel

• Kõigil liikmesriikidel on õigus saata vaatlejaid maaväe õppustele, kus osaleb rohkem kui 13 000 sõdurit või rohkem kui 300 tanki või rohkem kui 3500 õhudessantväelast ja/või merejalaväelast.

KAAREL KAAS

Mootor: vedelkütusel rakettmootor manöövriteks orbiidil.

31. oktoober 2014

Manööverdusmootorid

Alus

Start

Maandumine

OTV-1

22. apr 2010

3. dets 2010

8 kuud

OTV-2

5. märts 2011

16. juuni 2012

15 kuud

OTV-3

11. dets 2012

14. okt 2014

22 kuud

Kestus

Allikad: USA õhujõud, Boeing, Space.com

sena sündinud n-ö usaldusloome meetmed, mis koondati Viini dokumendina tuntuks saanud rahvusvaheliste lepingute seeria alla. Usaldusloome meetmete mõte oli iseenesest õige lihtne – kõik OSCE liikmesriigid jagavad omavahel informatsiooni oma relvajõudude kohta, alluvad kindlatele reeglitele õppuste korraldamisel (vt faktikasti) ja teiste riikide teavitamisel eesseisvatest õppustest, lubavad oma õppustele teiste riikide vaatlejaid jne. Ning just viimatimainitud OSCE raamistikus sõlmitud lepingutes tulenebki «13 000 sõduri reegel» – kui OSCE liikmesriik korraldab õppused, millel osaleb enam kui 13 000 sõjaväelast, on kõigil liikmesriikidel õigus saata seda õppust jälgima oma sõjalised vaatlejad. Viimase viie aasta vältel on Venemaa vähemalt kahel korral selle reegli järgimisest kõrvale hiilinud. Vältimaks välisriikide vaatlejate soovimatut kohalolu, «jagas» Venemaa 2009. aastal korraldatud ühe ja ühtse, mastaapse strateegilise õppuse formaalselt kaheks – õppusteks «Zapad-2009» ja «Ladoga-2009». Tegelikult võis toonastel sõja-

Allikas: Jeffrey A. Larsen, James M. Smith. «Historical Dictionary of Arms Control and Disarmament»

mängudel osaleda isegi kuni 50 000 – 70 000 sõjaväelast. Ligilähedaselt sarnast praktikat kasutati mullu, kui Vene ja Valgevene territooriumil toimunud õppustel «Zapad-2013» osales ametlikult umbes 22 000 sõjaväelast. Aga et formaalselt toimus tegevus kahe riigi territooriumil, oli Vene kaitseministeeriumil taas võimalik etendada näitemängu rahvusvaheliste mängureeglite vormilisest täitmisest olukorras, kus nende reeglite sisulises eiramises pole põhjust kahelda. Seda enam, et samaaegselt «Zapad-2013-ga» toimus terve rida õppusi Balti riikide lähipiirkonnas ilma, et noid ettevõtmisi oleks formaalselt esitletud suurõppuse osadena. Mida need tegelikult loomulikult ju olid. Kui liita eelmainitud Venemaa vassimistele ka Moskva 2007. aasta otsus «ühepoolselt peatada» CFE-lepingu täitmine, joonistub välja pilt pea kõigi külma sõja lõpus või lõpu järel saavutatud kontrolli- ja usaldusloomemehhanismide sihiteadlikust lammutamisest. Ehk siis soovist revideerida ligi veerand sajandit kehtinud rahvusvahelise julgeolekulise elukorralduse aluseid.

USA kosmoselennukite missioonid pikenevad ARKO OLESK TLÜ/Postimees

USA õhuväe mehitamata lennuk naasis oktoobris kolmandalt pikaajaliselt katselennult Maa orbiidil. Kõik mõistatavad üksteise võidu, mida Pentagon sellise kosmoselennukiga teeb. See, et USA õhuväe tellitud ja Boeingu välja töötatud lennuki X-37B lennud toimuvad, pole olnud saladus. Avalikkusele on teada antud lennuki põhilised tehnilised näitajad ja missioonide põhiline info. Teame, et sõidukeid on kaks: üks neist viibis 2010. aastal esimese missiooni käigus Maa orbiidil 224 päeva ja naasis äsja 675 päeva pikkuselt missioonilt. Teine on teinud seni ühe, 469 päeva pikkuse lennu, mis lõppes 2012. aasta suvel. Programmi koduleht ütleb, et kosmoselennukil on kaks peamist eesmärki: taaskasutatavad kosmosetehnoloogiad Ameerika kosmosetuleviku tagamiseks ning eksperimentide läbiviimine kosmoses ja nende Maale tagasi toomine. Ja sellega avalik info piirdub. Ei midagi täpsemalt eksperimentide sisust

või konkreetsematest tegevustest orbiidil. Mis on loomulikult viinud arvukate spekulatsioonideni Pentagoni eesmärkide ja võimaluste üle. Boeingu eksperimentaalsete süsteemide direktor Ken Torok on ajakirjandusele öelnud: «Innovaatiline X-37B ühendab lennuki ja kosmosesõiduki parimad omadused mehitamata sõidukisse, mis on taskukohane ja juhitav. See näitab taas, et taaskasutatavad kosmosesõidukid on taskukohane viis elutähtsate missioonide toetamiseks.» Selles suhtes järgib X-37B ehk katseline orbitaalsõiduk (Orbital Test Vehicle), nagu seda ka kutsutakse, kunagist kosmosesüstikute puhul kasutatud lähenemist. Samamoodi nagu süstik, lennutatakse alus kosmosesse kanderaketiga, ent maanduda suudab ta nagu lennuk. X-37 suudab seda seejuures autonoomselt, inimese juhtimata. Peamine hirm, mida on testlennukiga seoses väljendatud, seostub selle võimaliku kasutusega nn kosmosepommitajana. Orbiidilt saaks pommi, ehk isegi tummapommi, poetada täpselt soovitud paika maakeral. Teine versioon, mis annaks tunnistust sellest, kuidas sõjapidamine kosmosesse kolib, on seo-

tud võimekusega orbiidil hävitada, manipuleerida või jälgida teisi satelliite. Mõlemad võimalused lükkavad asjatundjad tagasi kui vähetõenäolised. Peamiselt seetõttu, et kumbki ülesanne nõuaks üsna ulatuslikku manööverdamist orbiidil ja orbiiditasandite vahetamist, mis on omakorda üsna kütusekulukas. Samuti on X-37B piisavalt suur, et ka amatöörastronoomid saavad seda Maa pealt jälgida, seega oleks satelliitidele lähenemine kohe näha. Lendude eesmärgiks on pakutud ka luuremissiooni. Lennuki eelis satelliitide ees, mida USA-l on samuti ohtralt, on võimekus liikuda kiiremini huvipakkuva regiooni kohale (mis on ent samuti kütusekulukas) ning kasutada ehk uuemat ja eesmärgikohasemat tehnoloogiat. Või viiakse lennuki abil hoopis täiendavaid satelliite ilmaruumi? X37B lastiruum pole küll kuigi suur, pikapauto kasti mõõtu, kuid mõned minisatelliidid sinna mahuvad. Ilmselt on tubli annus tõtt siiski sees ka ametlikul selgitusel, mis räägib eksperimentidest ilmaruumis. Kosmosetingimustes katsetatakse kõiksugu tehnoloogiat, anduritest alamsüsteemideni, mis võib leida kasutust tulevastel missioonidel.

31. oktoober 2014

riigikaitse.ee

PÄEVAKAJALINE

Raudhobused ei ole kunagi varem jõudnud Venemaale nii lähedale LIISA TAGEL

USA sõjaväelased Tapal

Postimees

ktoobri algusest umbes jõuludeni Tapal tegutseva Ameerika Ühendriikide 1. ratsaväediviisiga – embleemi järgi raudhobustega – on eestlased varemgi kokku puutunud – 2004. ja 2008. aastal osales Eesti jalaväerühm nende koosseisus operatsioonil «Iraagi vabadus». Praegu Eestis teeniva 8. ratsaväerügemendi 2. pataljoni mehhaniseeritud jalaväekompanii sõduritest keegi toona Iraagis aga ei teeninud. Avalike suhetega tegelev leitnant John DePinto kinnitab, et keegi neist ei olnud varem ilmselt ühegi eestlasega kohtunud, poolel lausel meenub talle aga, et päris tõsi see siiski pole. «Pean oma sõnad tagasi võtma – meie komandör käis eelmisel aastal siin õppusel «Steadfast Jazz»,» meenub talle. Sellegipoolest rõhutab Eesti kaitsevägi, et nende siin viibimist võib pidada relvavendluse jätkamiseks ja arendamiseks 1. ratsaväediviisiga ning ega USA sõduridki teisiti arva – relvavendlust arendatakse siin kindlasti. Praeguse seisuga on DePinto üksus viimane USA sõjaväe planeeritud rotatsioon Eestis. Nende siinolekuga kaasneb aga vähemalt üks tähelepanuväärne «esimene». Ratsaväerügemendil on kaasas kaheksa jalaväe lahingumasinat Bradley ja üheksa soomustransportööri Stryke ning tegu on esimese korraga, mil USA raskeüksused paiknevad Venemaale nii lähedal.

Kas raudhobused võtavad üle ka Nõukogude armeed kiitva loosungiga hoone, jääb mul nägemata – teabeohvitserid saavad oma materjalid kätte ja külm hakkab neil ka. Muidugi tunnistavad ka sõdurid ise, et ehkki paljud neist on jõudnud teenida juba mitmel kontinendil, ei ole nemadki kunagi Moskvale nii lähedale jõudnud. «Kõige rohkem ongi eestlastel huvi olnud meie masinate, eriti Bradleyde vastu,» räägib DePinto. Bradleyd sarnanevat nimelt Eesti kaitseväe ostetavate lahingmasinatega CV9035NL. See, mida Texases baseeruvad USA sõdurid ise siin tähelepanuväärseks peavad, on juba varasemate üksustega kohtumistest tuttav: uus keel – raske, ent kõik üritavad siiski mõne sõna meelde jätta; uus maastik – metsad, künkad, üldiselt ju lame maa, aga nähtavus on halb; uus toit – puder! Keegi pole varem pudruga kohtunud, selle söömine läheb vaevaliselt ja ohtra moosiga. Uus kliima – nad on esimene rotatsioon, kes saab siin talve saabumist näha. Kokkupuude ajateenistusega. Tapal teenivate sõdurite jaoks on see viimane õige otsene – Eestis osalevad nad sageli just ajateenijate väljaõppes. Ka sel külmal oktoobripäeval – vist esimesel, mil temperatuur hommikul juba –7 kraadini langes –, kui mina Tapal nendega kohtun, on kavas harjutus ajateenijatega – linnalahing vanas sõjaväelinnakus, kus silikaattellistest

• Ligi 600 USA maaväe 1. ratsaväediviisi 1. brigaadi sõdurit vahetasid oktoobri alguses Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas välja siin aprilli lõpust viibinud 173. õhudessantdiviisi sõdurid. Tapal viibib 8. ratsaväerügemendi 2. pataljoni mehhaniseeritud jalaväekompanii – ligi 150 meest ja naist, kellel on kaasas kaheksa jalaväe lahingumasinat Bradley ja üheksa soomustransportööri Stryke. • Bradley M2A3on 27,6-tonnine lintidel jalaväe lahingumasin, mille relvastuses on lisaks 25 mm kaliibriga kiirlaskekahurile 7,62 mm kuulipilduja ning tankitõrjesüsteem TOW. Bradleyt käitab 600-hobujõuline diiselmootor ning masin suudab liikuda kuni 66 km/h. Kokku mahutab M2A3 kümme inimest, kellest kolm kuulub meeskonda. • Soomustransportöörid Stryker M1126 on relvastatud 12,7 mm raskekuulipildujaga ning lisaks kaheliikmelisele meeskonnale suudavad pardale võtta üheksa võitlejat. 350-hobujõuline mootor võimaldab 16,5-tonnisel soomukil sõita kuni 100 km/h, lisatulejõudu annavad 14,5 mm soomusega masinale juurde 40 mm kaliibriga granaadiheitja MK19 ning 7,62 mm kuulipilduja MK240. Leitnant John DePinto

hoonetelt võib lugeda kirillitsas kiitust Nõukogude armeele. USA sõdurite ülesandeks on korraldada vastutegevust 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljoni ajateenijatele, kes püüavad neid samu hooneid kaitsta. Loomulikult võtab USA mängu ka masinad. Bradleysid ma kahjuks näha ei saa, aga neli Strykerit on garaažist välja aetud. Uus maastik ja uued kliimaolud annavad hea võimaluse neidki proovile panna. Üks ei pea vastu ja murrab peaaegu ratta küljest – veidi liiga uljalt sõideti läbi testala, mis on mõeldud masinate rahulikuks katsetamiseks. Lahingu algust ootavad sõdurid on teinud väikese lõkke – ilmselt külma ilma pärast, päris lahingus see nii ei käiks – ja söövad selle ümber oma isiklikest kuivtoidupakkidest maiustusi. Peagi liigutakse positsioonidele. DePinto lahingus ei osale ja tema kosutab end digilaigulises pakis Eesti pähkliseguga. Koos tema, 1. jalaväebrigaadi teabeohvitseri Simmo Saare ja kahe alles nädalavahetusel saabunud USA teabeohvitseriga paigutame end mahajäetud linnaku keskele – kuskile, kust saaks märulit kõige paremini jälgida. Ameeriklastel on kaasas ka videokaamera. Külalised jäävad siia kaheks nädalaks, et jäädvustada koostööd eestlastest relvavendadega. Selgub aga, et USA sõdurite pildile püüdmine Eesti sügismaastikul ei olegi kõige lihtsam ülesanne – nende hallikas vorm ei sobi küll kuigi hästi meie metsadega suveperioodil, aga kuivavate sügiskõrte vahelt ei taha nad kuidagi välja paista. Peagi hakkavad kostma paugud,

Kõige enam pakkuvat eestlastele huvi jalaväe lahingumasinad Bradley.

katsume sõdurite teele mitte ette jääda ning vaatame, kuidas USA sõdurid tungivad kõigepealt läbi müüriaugu linnakusse ja asuvad seejärel ükshaaval hooneid puhastama. Julgestuseks saabuvad linnakusse ka Strykerid. Paukpadrunite tärina keskel kostab neist mõnikord üksik pasunaheli, mis markeerib Strykeri kuulipilduja tuld. Kas raudhobused võtavad üle ka Nõukogude armeed kiitva loosungiga hoone, jääb mul nägemata – teabeohvitserid saavad oma materjalid kätte ja külm hakkab neil ka.

Jalaväe soomustransportöör Stryker.

Soomusmasinatega koos treenimine aitab mõista nii liitlasi kui vastast 1. jalaväebrigaadi Scoutspataljoni operatiivjaoskonna ülem kapten Kaido Kivistik (pildil) teenis ESTPLA-15 rühmaülemana Iraagis 2007. aastal. Tema rühma vastutusala keskmes oli Bagdadist umbes 15 kilomeetrit põhja poole jääv väike linn Sab al Bor. «Tagalaalaselt toetusime Camp Taji’le, kus põhiliselt baseerusid 1. ratsaväediviisi 1. brigaad ja seda toetavad üksused koos Iraagi armee üksustega,» meenutab ta. Eesti rühm oli tema sõnul üks orgaaniline osa USA 1. ratsaväediviisi 1. brigaadi struktuurist ja operatsioonidest ning kui ei nähtud üksteist füüsiliselt, hoiti kogu aeg raadiosidet. Ka Kivistiku enda autojuht ehk lahingupaariline oli amee-

riklane. 8. ratsaväerügemendi 2. pataljon oli nende naaberallüksus. «Ei ole saladus, et võimekus, millega ameeriklased praegu siin on, ei ole meil endil veel välja arendatud. Nende abiga saame oma tulevikuprojektide tarbeks välja selgitada palju olulisi aspekte,» näeb Kivistik USA sõjaväe siinviibimise olulisust. Ta leiab, et soomusmasinatega koos treenimine aitab lisaks liitlaste taktikale mõista paremini ka potentsiaalse agressori võimalusi. Liitlaste siin viibimise puhul ei olegi Kivistiku sõnul oluline, kui palju neid parasjagu kohal on, vaid see, kuidas rotatsioonide vastu võtmine ja nendega harjutamine võimaldab valmistuda reaalseteks kriisideks.

riigikaitse.ee

PÄEVAKAJALINE

Saudi Araabia õhuväes teeniv prints Khaled bin Salam hävitajas pärast Süüria kohal toimunud islamistidevastaselt operatsioonilt naasmist.

31. oktoober 2014

foto: afp/scanpix

Iraagi püsimise eest võitlevad lääs ja araabia riigid koos PEETER RAUDSIK Doha

meerika Ühendriigid on korduvalt öelnud, et praegune sõjaline kampaania Iraagis ja Süürias Islamiriigi (IS) äärmuslaste vastu ei ole võrreldav kahe viimase sõjaga. «See [USA tegevus] ei hakka sisaldama Ameerika Ühendriikide maavägesid võitlemas võõral maal,» on rõhutanud USA president Barack Obama. Lisaks tõstavad ameeriklased esile praegust laia koalitsiooni, kuhu traditsiooniliste liitlaste kõrval kuulub ka suurim arv araabia riike alates Lahesõjast 1990ndate algul. Vähem tähtis pole ka see, et erinevalt eelmisest on sel korral ameeriklastel ka Iraagi valitsuse igatine toetus rünnakute läbiviimiseks riigi pinnal. Süüria puhul on tegevus küll küsitavam. Septembris moodustatud laiapõhjalisse koalitsiooni kuuluvad Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia, Jordaania, Bahrein ja Katar. 2. oktoobril liitus viie araabia riigiga Türgi. Kõik need regiooni riigid pelgavad Iraagi võimaliku kokkuvarisemisega tekkivat kaost ja islamiäärmuslaste võidukäiku. Koostööd on viimastel aastatel tehtud varemgi, kui Katar, Ühendemiraadid ja Jordaania aitasid ameeriklastel läbi viia operatsioone Liibüa lennukeelutsooni tagamisel. Koostöö Ameerika Ühendriikide ja araabia riikide vahel on tegelikult veelgi pikem, kuna ühiselt on osaletud väljaõppel ja harjutustel. Oluliseks on seejuures laheriikide õhujõudude keskus Araabia Ühendemiraatides, kus on õppinud eranditult kõik praegu operatsioonides osalevad araabia riikide piloodid. «Oli aeg, mil nende kaasamine operatsioonidesse oleks olnud väga keeruline,» tõdes araablaste tegevusega rahul olev USA armee staabiülemate komitee direktor kindralleitnant David Goldfein. Hinnanguliselt viiakse igal nädalal ISi

sihtmärkide vastu ühiselt läbi umbes 70–80 õhulööki. Praegu on värske allianss võtnud endale kolm põhiülesannet. Esiteks õhurünnakute läbiviimise ISi sihtmärkide vastu Süürias ja Iraagis operatsiooni «Inherent Resolve» («Sisemine lahendus») raames. Teiseks toetatakse Iraagi julgeolekujõude oma võitlusvõime taastamisel. Kolmas ja keerukaim on Süüria mõõdukate mässuliste toetamine ja väljaõpetamine, kus põhirolli peaksid Washingtoni kõrval mängima Ar-Ryadh ja Doha. Õhurünnakute eesmärgiks on ISi toetuselementide (väljaõppelaagrid, varustusteed, paiknemisalad jm) hävitamine, et halvata organisatsiooni juhtimist. Seni pole küll õhurünnakud märgatavalt vähendanud ISi võimekust viia läbi keerukaid rünnakuid Bagdadi šiiidi eeslinnades. Terrorirünnakud, mis koosnevad autopommide, enesetaputerroristide ja miinipildujatule kasutamisest, toovad jätkuvalt igal nädalal kümneid uusi tsiviilohvreid. Küll aga sundis liitlaste tegevus ISi võitlejad taanduma Türgi-Süüria piirilinna Kobani (ar ’Ain Al-Arab) keskosast.

USA ei soovi muutuda šiiitide õhuväeks, mis viib Iraagis läbi rünnakuid sunniitidega asustatud aladel. Niisiis on Ühendriigid koos liitlastega võtnud väga selgelt toetava rolli, lootes maa peal Iraagi armee taastuvale võitlusvõimele Anbari provintsis Bagdadist idas, kurdi pešmerga vastutegevusele riigi põhjaosas ja teistele kurdi omakaitsjatele Türgi piiri vahetus läheduses Süürias. Lõviosa õhurünnakutest viiaksegi läbi just Süüria territooriumil, kus kurdi võitlejate vähesus ja piiratud relvastus on ISi edenemise peatamise raskemaks muutnud. Iraaki panustatakse eeskätt relvastuse ja rahaga. Nii näiteks loodab Pen-

tagon novembriks saata Iraagi armeele 800 laserjuhitavat Hellfire-raketti. USA ei soovi muutuda šiiitide õhuväeks, mis viib Iraagis läbi rünnakuid sunniitidega asustatud aladel. Viie sunniitliku araabia riigi kaasamine ISi vastu on samuti osa sellest kuvandiloomest. Piiratud rünnakute tõttu peab linnade ülevõtmine toimuma Iraagi armee ühispingutusel ja koostöös kohalike sunni rühmitustega. Viimasega peavad iraaklased ise toime tulema. Positiivseks arenguks on siinkohal Iraagi uue kaitseministri määramine, kelleks sai sunni liider Khalid Al-Obeidi.

Süüria mõõdukate mässuliste väljaõpetamine on püstitatud eesmärkidest kõige keerulisem, kuna sealsed rühmitused on väikesed ja vaevlevad sisetülides ning paljudel neist on sidemeid ka islamiäärmuslastega. Kurdi võitlejate relvastamise Süürias muudab küsitavaks nende seotus Kurdistani Töölisparteiga, keda NATO peab terroriorganisatsiooniks. Konflikt Süürias ei näita lahenemismärke. Viimase tõttu nimetas president Obama ISi-vastast kampaaniat pikaajaliseks protsessiks, millel ei ole kiiret lõppmängu.

Liibüa vägivalla küüsis PEETER RAUDSIK Doha

«Jagasime lendlehti, kui kuulsime laske. Jooksime suvaliste majade ustest sisse, et snaiprite eest varju saada,» meenutab Tripolist pärit Muhammad kolme aasta taguseid araabia kevade sündmusi. Olukord Liibüas pärast Muammar Gaddafi kukutamist pole palju ohutumaks muutunud. Kodusõja asemele on tulnud rivaalitsevate relvastatud jõukude ja grupeeringute vahelised kokkupõrked, millest ühed viimased nõudsid Benghazis 14 inimese elu. Laias laastus võib Liibüas tegutsevad rühmitused jagada kahte leeri. Ühel pool on pärast juunis toimunud valimisi parlamendis enamuse saavutanud niinimetatud sekulaarsed jõud. Neile vastanduvad pärast Gaddafi kukutamist võimul olnud üleminekuvalitsuse liikmed ja islamistid. Ometigi pole tegu vaid parteidega, vaid mõlemal osapoolel on oma relvastatud rühmitused, kes kontrollivad erinevaid riigi osi. Islamistliku leeri puhul väärivad esiletõstmist kaks osapoolt. Esiteks koalitsioonigrupp Liibüa Koidik (ar Fajr Libya – toim), kelle kontrolli all on augusti lõpust alates ka pealinn Tripo-

li. Liibüa kodusõda analüüsinud Mary Fitzgerald märgib siiski, et kuigi Liibüa Koidikus mängivad keskset rolli Misratast pärit võitlussalgad, pole nende puhul niivõrd tegu islamistide, kuivõrd võimule soovivate rühmitustega, kes on praegu lihtsalt liitunud islamistide leeriga. Hoopis murettekitavam on riigi idaosas võitlev Ansar Aš-Šaria, kelle videoläkitused meenutavad aina enam Iraagis ja Süürias tegutseva Islamiriigi äärmuslaste omi. Viimane on teinud murelikuks lääneriigid ja Egiptuse, kes on asunud toetama islamistliku leeri vastu koondunud, juunis võimule tulnud Liibüa parlamenti. Niinimetatud parlamendileeri löögirusikaks on kindral Khalifa Haftari juhitav operatsioon «Al-Karamah» («Eneseväärikus»), kus osalevad endised Liibüa armee üksused. Haftari peetava lahingu raskuskese on koondunud riigi idaossa Benghazi ümbrusesse. Väidetavalt viivad ka Egiptuse õhujõud Haftari toetuseks läbi õhurünnakuid islamistide positsioonide vastu. Konflikti Liibüas ei saa taandada islamistide ja mitte-islamistide vaheliseks võitluseks. Paljuski toetub praegune vastasseis hoopis Gaddafi-aegsete ja 2011. aasta revolutsiooni järel kerkinud rühmituste soovile kontrollida riigivõimu ja ressursse.

31. oktoober 2014

PÄEVAKAJALINE

riigikaitse.ee

Viimane Helmandi väekoondise juht:

afgaanidel on võimalus Seal on lennuväli ja kui on olemas lennuväli, siis ma usun, et see jääb afgaanidele ka tulevikus jätkuvalt tähtsaks tugipunktiks.

EVELYN KALDOJA Postimees

ah, Talibanil leidub LõunaAfganistanis jätkuvalt märkimisväärsel hulgal toetajaid, möönis intervjuus Riigikaitse. ee-le viimane Helmandi väekoondise ülem brigaadikindral James Woodham. Samas usub Briti ohvitser, kelle alluvuses teenis ka viimane AfganistaniEstcoy, et afgaanidele on loodud suurepärased tingimused, kust nad võiksid edasi liikuda püsiva rahu juurde.

ISAF jagas Afganistani provintside haldamise erinevate riikide vahel ära. Kas pikalt brittide juhitud Helmandi väekoondise ja tsiviilülesehituse järel võiks rääkida ka mingist erilisest briti pärandist selles provintsis?

Kuidas saite te juba aprillis oma teenistuse lõpetada, kui Helmandisse jäi veel koalitsioonivägesid?

Üleminekuperioodi vältel, kui hakkasime julgeoleku tagamist afgaanidele üle andma, tekkis võimalus vähendada Helmandis teenivate koalitsioonisõdurite arvu. Osana sellest tuli ka aeg, kus vajadus väekoondise peakorteri järele kadus. Mina olin viimane Helmandi väekoondise komandör möödunud aasta oktoobrist tänavu aprillini. Selleks hetkeks saime väekoondise peakorteri, mida enam vaja polnud, minema viia. Allesjäänud väed integreeriti USA merejalaväelaste väejuhatuse alla. (See taastekkis mõned aastad vaid Briti juhtimise all olnud Helmandi väekoondise kõrvale Camp Bastionisse 2009. aastal, kui USA president Barack Obama korraldas Afganistani vägede juurde viimise kampaania; kui kõik ülejäänud Afganistanis teeninud Estcoy-nimelised jalaväekompaniid läkitati Briti väejuhatuse alla, siis 2009. aasta Estcoy-E allus ameeriklaste Helmandi väejuhatusele – toim.) See oli ühisväejuhatus, kus teenis ka terve rida Briti ohvitsere.

Järgmiseks faasiks on tingimused loodud. Ning ma loodan, et Taliban näeb võimalust relvade mahapanekus ja poliitilisse protsessi tulemises. Milles seisnesid teie tööülesanded? Oli see ainult pakkimine?

Ei olnud. Meie missioon koosnes kolmest osast. Üks oli töö jätkamine Afganistani julgeolekujõududega, nende ettevalmistamine ajaks, kui NATO rahvusvahelisi julgeolekuabijõude (ISAF) enam Helmandis pole. Afgaanid juba juhtisid julgeoleku tagamist Helmandis, kuid nad isegi tunnistasid, et leidus veel valdkondi, kus nad olid nõrgemad, ja nendes me aitasime neid. Aga tegime seda toetava jõuna, tagades, et nad ei äpardu. See kulges väga edukalt. Ja kuna andsime julgeolekuvastutust üle, ei läinud enam vaja meie baase Kesk-Helmandis. Sel ajal kui mina väekoondist juhtisin, saime kinni panna Ühendkuningriigi baasid. Palju neid baase tolleks hetkeks veel alles oli?

Kui ma oma ametisse asusin, olid meil alles suured kampaaniabaasid: Laskar Gah, Lashkar Gah Duray, Price, vaatlusbaas Sterga ja Camp Bastion. Ehk umbes viis. Arv polnud suur, aga need olid suured baasid. Varem olime kinni pannud kõik väiksemad. Minu tööks jäi suurte baaside sulgemine. See oli mu

Brigaadikindral James Woodham käis Afganistanis tehtut ka Tallinnas kokku võtmas.

missiooni teine osa: neist kõige tagasi Camp Bastionisse toomine. Kolmas osa oli vägede lähikaitse. Selles piirkonnas püsis märkimisväärne Talibani oht. Ning kuigi Taliban oli välja surutud kõigist suurematest asustatud punktidest, olid nad jätkuvalt üsna tugev jõud väljaspool. Nad kujutasid endast jätkuvalt ohtu ISAFi vägedele – nii Briti kui Eesti sõduritele – ning meil tuli teha palju tööd iseenda kaitsmiseks. Me võtsime jätkuvalt sihtmärgiks nende komandöre ja varustusteid ning suutsime edukalt vähendada ohtu meie enda vägedele sellega, et viisime läbi mõned lahingoperatsioonid. Isegi siis, kui afgaanid olid juhtimise üle võtnud ja katsid suurema osa oma julgeolekust, olime Helmandis kaunis aktiivsed. Ning see seadis meie sõdureid jätkuvalt ohtu. Kas afgaanid ühtki mainitud viiest baasist üle võtta ei tahtnud? Kuidas näeb välja praegune Helmandi julgeolekusüsteem?

Afgaanidele vägagi meeldivad kontrollpunktid ja julgeolekujõudude baasid. Nende kultuuris on otsene seos julgeoleku tundmise ning vormis isikute ja baasi nägemise vahel. Sestap läksid paljud väiksemad baasid, mida ISAF viimase kaheksa aasta jooksul kasutas, üle Afganistani vägedele. Sissejuhatuseks tegime nendega koostööd ja uurisime välja, milliseid nad endale tahavad, ja andsime need neile üle. Need, mida nad ei tahtnud, panime kinni ning muutsime tagasi kõrbeks või milleks iganes, mis seal varem oli. Me lahkume Helmandist olukorras, kus seal on paigas hea jätkusuutlike baaside struktuur, kust tegutsevad nüüd afgaani väed. Asjad on muutunud nii, et nüüd on afgaanidel Helmandis baseeruv armeekorpus. Nende vastutusel on Helmand ja naaberprovints Nimruz. Varem seda polnud. ISAF on oma aja jooksul suutnud tagada julgeolekut nii, et võimaldada afgaanide korpuse loomist, mehitamist ja väljaõpetamist. Nende komandöriks olev kindral on praeguseks tähtsaim sõjaväelane selles piirkonnas. Afganistanil on nüüd selles

fotod: mil.ee

Mul on sellele küsimusele pisut raske vastata, sest teisi provintse ma nii hästi ei tunne. Kuid usun, et Ühendkuningriik suutis alates 2006. aastast Helmandi juhtriik olles kombineerida sõjalise missiooni ja samuti Ühendkuningriigi juhitud provintsi ülesehituse nii, et see võimaldas minu hinnangul üsna head tingimused, mis võiksid tagada helmandlastele head tulevikuvõimalused. Me suutsime tagada baasjulgeoleku, mis andis afgaanidele natuke aega ehitada üles oma julgeolekujõude ja võtta vajalikul ajal julgeolekuvastutus üle. Julgeolekumulli sees suudeti taastada afgaanide võim mitte ainult provintsi, vaid ka piirkondade tasemel. Ning me suutsime rajada piirkondlikud kogukonnanõukogud, mis võimaldasid neil kasutada osasid hõimustruktuure ja panna nende abil alus afgaani oma valitsusele. Me suutsime teha koostööd Afganistani valitsusega nii, et nüüd on sealsel rahval märksa parem ligipääs tervishoiule ja haridusele. Ning loomulikult saavad inimesed märksa vabamalt ja julgemalt ringi liikuda, et tuua oma kaubad ja toodangu turule. Minu jaoks näeb see välja nagu funktsioneeriv riik: inimestel on turvaline olla, valitsus hoolitseb rahva eest paremini ning kui inimestega rääkida – ja ma tegin seda tihti –, on nad väga ühemõttelisel seisukohal selles, et neil on parem elada piirkonnas, mille eest hoolitseb Afganistani valitsus, kui piirkonnas, kus domineerib Taliban. Lõpetuseks: mida ennustate Talibani osas?

riigi osas olemas funktsioneeriv armeeüksus, kes suudab teha koostööd politsei, luureteenistuste ja kohaliku omavalitsusega. Mida näeb nüüd kohas, kus vanasti paiknes Helmandi väekoondise keskne ja suurim baas Camp Bastion?

Camp Bastion on jätkuvalt avatud. Praegu tegeletakse selle baasi miinimumini viimisega. Lähinädalail jõuame seisu, kus selle saab kinni panna ja ISAF saab täielikult lahkuda. Alles jäävad vaid need tükid Bastionist, mida läheb vaja afgaani julgeolekujõududele. (Intervjuu toimus mõni nädal tagasi. Praeguseks on Camp Bastioni koalitsioonivägede osa ja selle kõrval asunud USA baas Camp Leatherneck suletud. Nende kahe baasi pidulik sulgemistseremoonia toimus möödunud pühapäeval. – toim) Väike sõjaväebaas jääb sinna siis ikka alles?

Ma usun, et Afganistani armeele jääb see oluliseks baasiks. Siis, kui mina Afganistanist ära tulin, käisid endiselt arutelud selle üle, milliseid hooneid neil vaja läheb.

Lõuna-Afganistanis domineerivad puštud ja Taliban esindab seal jätkuvalt olulist osa rahvastikust. Ning kuigi Afganistani valitsusel on õnnestunud turvata kõik suuremad asulad ja teed selles riigis, on siiski piirkondi, kus domineerib Taliban. Rahvusvaheline kogukond ja ISAF on suutnud Lõuna-Afganistanis taas aluse panna õiguspärasele Afganistani valitsuse esindatusele ja tekitada julgeoleku, mis laseb afgaani valitsusel toimida. Saavutatud pole aga püsivat rahu, lepitust erinevate poliitiliste tiibade vahel – see on suurim väljakutse. Järgmiseks faasiks on tingimused loodud. Ning ma loodan, et Taliban näeb võimalust relvade mahapanekus ja poliitilisse protsessi tulemises. Kui nad seda teeksid, oleks see parim võimalus püsivaks rahuks Afganistanis. Tingimused on loodud. Mina olen optimistlik. Lisaks tahaksin öelda veel üht asja. Helmandi väekoondise komandörina oli mul tõeline rõõm juhtida koalitsiooni, kus lisaks Briti vägedele oli väga tugev panus Eesti kaitsejõududelt. Minu kogemus viimase aasta jooksul näitab, et Eesti sõdurite oma juhtimise all omamine on tõeline rõõm ja au ning minu hinnangul olid nad väga töökad, professionaalsed ja rohke Helmandis töötamise kogemusega. See üksus oli väga edukas. Ma lihtsalt tahaksin tänada Eesti rahvast, valitsust ja kaitsejõude nende panuse eest ISAFi.

riigikaitse.ee

PÄEVAKAJALINE

Eurofighterid – praegu Ämaris baseeruvad lennukid

31. oktoober 2014

Eurofighter Typhoon hävitajad läksid masstootmisse aastal 2001. Neid valmistab nelja Euroopa riigi – Hispaania, Itaalia, Saksamaa ja Suurbritannia – ühisettevõte ning kasutavad lisaks valmistajamaadele endale veel kolme riigi – Austria, Omaani ja Saudi Araabia – õhuväed.

pikkus: 15,96 m tiibade ulatus: 10,95 m

Infrapunaseade Piloodid saavad kasutada kiivriga sihtimise süsteemi, tuvastamaks, tabamaks ja hävitamaks õhk-õhk-tüüpi rakettidega sihtmärk-lennukit.

AIM-120 AMRAAM

ASRAAM

Kõrgtehnoloogiline õhk-õhk tüüpi keskmaarakett. Löögiulatus: 50 km

Kõrgtehnoloogiline õhk-õhk-tüüpi lühimaarakett. Löögiulatus: 10 km

Kaks EJ200 turbomootorit: maksimumkiirus on kahekordne ülehelikiirus (2388 km/h), kiirendite mahavõtmisel võib lennata 1,1-kordsel ülehelikiirusel, et laiendada oma tegutsemisraadiust.

Tüüpiline missioonilaadung: 13 välishoidikut, milles on neli AMRAAMi, kaks ASRAAMi, kaks tiivaalust 1500-liitrist kütusepaaki ja seitse 450-kilogrammist pommi.

Stealth Lennuki kerel on kasutatud rohkelt radarisignaali absorbeerivat materjali. See lennuk on vaenlase radareile vaevu-vaevu nähtav.

Meteor: keskmaarakett, mida kasutab Eurofighteril Briti kuninglik õhuvägi.

Esimese 620 Eurofighteri tellijad Saksamaa

Itaalia

Hispaania

232

180

121

Oma võimalikku huvi on ilmutanud näiteks Bahrein, Belgia, Kanada, Poola, Soome ja Taani.

18 000

10 000

Eurofighter

F-14 Tomcat

F/A-18 Hornet

Tornado

järelveetav radarisegaja 100-meetrise kaabliga

Oskustöökohad, mille Eurofighter tõi Hispaania

Hooldustunde lennutunni kohta

Võimalikud uued ostjad

Suurbritannia

Saksamaa

Hooldus

tüür

Suurbritannia lennuki keres olev kütusepaak

15 000

langevarjuuks kiirendi

süsinikkiuga tiivapaneelid ja kütusepaagid

Itaalia

15 000 pidurduspaneel Martin Bakeri Mk 16A katapultiste õhustankimise sond

segaja ja raadioantenn tiiva tipus õhuvõtuava Itaalia

Saksamaa

Kes mida ehitab? Saksamaa

ECR 90 radar: suudab tuvastada korraga kaheksa sihtmärki kuni 150 km kauguselt

Digitaalne lennujuhtimissüsteem tagab, et piloot ei saa ületada lennuki lendamispiiranguid.

Hispaania ja Itaalia

Suurbritannia Suurbritannia ja Itaalia

Allikas: Graphic News