Seto 100 Eesti riigis by Postimees

Elavad pildid Setomaalt

SETOMAA LIPP

Evelin Leima toimetaja

ea lugeja! Lugupidamine esivanemate vastu, südamesoojus ning tunne, et just seda maad ja neid inimesi sa armastad, kus sündisid – kas kõlab tuttavalt? «Seto 100 Eesti riigis» Postimehe eriväljaanne kannab sügavat sõnumit – 1918. aastal välja kuulutatud Eesti Vabariigiga on 100 aastat koos astunud ka setod. Eriliselt ja väärikalt. Sõjaline kaitse ja tunnetus, et Petserimaad hoitakse ja kaitstakse, oli juba 100 aastat tagasi tuntav – kui Laidoner ütles, et vaenlane tuleb visata Eesti piiride taha, siis mõtles ta juba toona, et Irboska taha. Ka Eesti Asutav Kogu nimetas paberi peal Setomaad 100 aastat tagasi Eesti osana. Lehes on lugemist ja mõtlemist minevikust, olevikust ja tulevikust kõigile. Vaimusuurust, sisukust, õrnust, tugevust, inimesi – Setomaale edenemist! Ilusat kevadet kõigile! 

1920. aastad – sõdurid elasid seto peredes laagrihoonete ehitamise aegu.

Maailma loomine

VAPP

PEALINN Setomaa ajalooline pealinn on olnud Petseri. USK Setomaa ja setod on ajalooliselt kuulunud õigeusu kultuuriruumi. TERRITOORIUM Setode ajalooline asuala on jagatud kahe riigi – Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel. Ajaloolise Setomaa (Petserimaa) pindala on umber 1700 km2. Alates 1. jaanuarist 2018 on Eesti haldusse jääv Setomaa liidetud Setomaa vallaks. Setod ise on oma asuala jaganud 12 nulgaks ehk piirkonnaks. Ühes nulgas on 15–20 küla.

22. juunil 1924. a toimus II Petserimaa laulupidu.

RAHVASTIK 2011. a rahvaloenduse põhjal on Eestis umbes 12 500 inimest, kes mõistavad seto keelt. Neist umbkaudu 3500 elab Setomaa vallas, 8500 mujal Eestis ja mujal maailmas ning umbes 200 Venemaal Pihkva oblasti Petseri rajoonis ametlikult.

Setu Perenaiste Seltsi majapidamise ja käsitöö kursus 14.–26. oktoobril 1929. a.

9000

aasta eest

Esimene inimene Setomaal

862

Varjaagi vürstide kutsumine (vürstinna Olga – seto)

Fotod: Ahto Raudoja erakogu

1473

Petseri kloostri asutamine

INFO Setomaal eksisteerib korraga ürgne pärimuskultuur, puhta looduse vägi ning neil kahel põhinev innovatsioon, mis teeb sellest linnamelust painatud puhkajale ihaldatud sihtkoha. Vaata kõige selle kohta lähemalt: www.visitsetomaa.ee

1776

Esimene setokeelne tekst

12 000 aastat tagasi lõppes viimane jääaeg. Setomaa lõunaosa koos Haanja kõrgustikuga oli esimene jäävaba piirkond Eesti alal. 862 asus Kiievi krooniku andmetel Irboskasse Truvor – üks kolmest varjaagi vürstist. 28. VIII 1473 pühitseti Jumalaema Uinumise kirik, seto keeles Maar´a kerk, seda loetakse Petseri kloostri asutamise tähtpäevaks. 1776 tõlkis Värska preester Anikita Jakovlev seto keelde pihtimiskorra, mis on teadaolevalt vanim säilinud setokeelne kirjalik tekst.

 SETO 100 EESTI RIIGIS 

Setomaa ütine tii Eestiga Peko mingu’ riik rikkast, kõva kolk korgõst!

Hõrna Aare

Setomaa ülembsootska

öörkidõ tähtpäivi aigu õks kaias tagasi ni silmätäs, kuis olle alostus ni kuvvamuudu om lännü mi rahvidõ elo. Minevä aastaga saiõ täüs 100 aastatsõõri -ust pääväst, ku Pärnu liinah loeti rahvalõ ette «Kuulutaminõ kõigilõ Eestimaa rahvilõ». A alostus olle õks sis, ku kõik ilm luudi. Vannu juttõ perrä olõgi mii’, seto’, siih Piusa jiu ja Pihkva järve vaihõl elänü’ maailma luumisõst pääle. Ilm luudi vahtsõst sis, ku iä minemä läts mi maiõlt 10 000 aastakka tagasi. 1000 aastaga seeh om maarahvas olnu Kiievi Vinnemaal, Novgorodi vürstiriigih, Pihkva vürstiriigih, Moskva vürstiriigih, Vinne tsaaririigih, Vinne keisririigih, Vinne Vabariigih, Saksa Keisririigih, Eesti Vabariigih, Nõukogodõ Vinnemaal, vahtsõst Eesti Vabariigih, Nõukogodõ Liiduh, Kolmandah Reichih, Nõukogodõ Liiduh, Eesti Vabariigih ja üteh Eestiga Euroopa Liiduh. Kadonu Haabsaarõ Enn umah raamatuh arvas, õt setodõ vana-vana-vanõmba’ itsevanast olli’ nuu’, kiä’ teije’ viikingitõga Vana-Vinne Kiiova riigi. Igor Tõnuristi arvamisi perrä mälehti’ seto naase’ viil Kiiova aol saadu’ viikingidõ viise, Vabarna Anne om laulnu laulupidol: Võtti ma iks vije sis viikingilta, põlluääle ma kaubapoisilt. A inäbä olle’ õks ao’, ku maarahva käest küüsütä-s, mäntseh riigih nä ellä’ tahasi’, valtsõjidõ kaa laravva terä üteh kirätarku tettü’ lepingidõga jaije’ mi maid nii, kuis korgilõ kuningilõ sündü ni meeleperi olle. Seto’ olõ-s tundmalda maapoolõl, kirämehe’ Kreutzwald, Hurt ja Kallas kiti’ Pihkvamaa vai Petseri eestläisi nime all mi vanaao laula ja tiidmisi ni seledi’, õt mi olõ innine jago eesti rahvast, mi kõik olõ ütest kannust kasunu’ puu ossa’. Setodõ kotsilõ naati 110 aastakka tagasi kirotama raamatit, Taeluva preestri Karl-Karp Ustav kõrrald Tartoh seto õdagit, andsõ Postimehe toel 1909–1910 vällä aolehte Petseri Postimiis. Eesti kirätarga’ ni korgõ’ tiidüsmehe’ ja rahva juhi’ naksi’ tiidmä, õt hummogu poolõ Piusa jõkõ eläs laululinõ rahvakõnõ. Tulle edimäne ilmasõda, mia seije Vinne Keisririigi jovvu är’ ni 1917 andsõ Nikolai II võimu käest. Ni sis tunti, õt

1847

Kreutzwaldi Setomaal käik, setode üleluge mine

Kimmä sammuga edesi!

hüä olõsi’ olla’ üteh kubõrmanguh ja otsustada’ eis’ uma õgapäävädse elo üle. Märdsikuuh määräti Eestimaa kubõrmangu juhist edimäne eestläne – Jaan Poska. Timä ja tõisi rahvuslisi juhtõ kõrraldamisõl ni rahva toel kor´ati eestläisi maa Eestimaa kubõrmangu kokko. Karl Ustav tundsõ Oskar Kallast, Jaan Tõnissoni ja arvada’, õt näidega arotadõh saiõ märko tuust, õt om vaia anda’ tiidä’ ka setodõ soovist saia’ Eestimaaga ütitsidõ piire sisse. 1. juulil 1917 om kirotõt Petserimaa eestläste ehk setukeste palvõkiri Eestimaa Maanõukogolõ Eestiga ühinemise as´oh. Paprõlõ om käe ala pandnu’ 74 Lobotka, Petsere, Pangjavitsa ja Irboska valdu volinikku. Setomaa juhi’, vallavoliniku’, preestri’, koolioppaja’ ja tõõsõ’ rahva juhi’ naksi’ säädmä Setomaad Eestiga ütele tiile. Eesti juhi’ võti’ kuulda’ setodõ hellü ni alosti’ tüüd Setomaa tulõkist Eestimaa kubõrmangu. A sis võti’ verevä’ 1917. aastaga oktoobrih võimu, 1918. aastaga alostusõh haard´ Saksa koon’ Pihkvani maa hindä ala, märdsikuust om sakslaisi otsus, õt Petserimaa liidõtas Eestimaaga – arvatõh Irboskast pääle kõik maa Võro maakunnaga. Novembrih, ku sakslasõ’ olli’

1904

Jakob Hurda Setukeste laulud I

pildi om üles võtnu: Reigo Teervalt

minemäh, kirodi’ Setomaalt rahva vedosniku’ kirätähe Eesti Ajutisõlõ Valtsusõlõ, õt aig om saata’ Petserehe Eesti võimumiis, komissar. Eesti vägi kutsti Eesti riigi piiri valvama. Komissarist saiõ Karl Ustavi poig Boriss Ustav, verrev vägi käve viil kõrra Talina all ni sis naas´ Eesti rahvaväe puult tougatult tagasi viirdümä. 4. veebruaril 1919 jouti Petserehe, 25. mail Pihkvani. Vapu valimisi perrä tulle 23. aprillil 1919 kokko Asotav Kogo, kiä 4. juunil võtt´ vasta Eesti Vabariigi valtsõmisõ ajutisõ kõrra. Sääl sais , õt kõrvuisi tõisi maakotsidõga om ka Petserimaa Eesti riigi all: § 2. Eesti vabariigi maa-alasse kuulub: Petserimaa (Petseri linn ühes Petseri, Irboska (Isborski), Pankovitsa ja Labotka (Slobotka) vallaga. Pääle tuud tulle Vabadussõa lõpõtaminõ, Tarto rahuleping, minkõga saiõ piiri paika Tessevitsa külä taadõ. Tetti maareform, tulle väärnimmi pandminõ, kuulõ ehtäminõ, I Seto Kongress ja I Seto laulupido. Sis Petsere palaminõ, 1940. aastaga uma riigi kaotaminõ, 1941. aastaga küüditäminõ, sõda, Setomaa poolõst jagaminõ, 1949. ja 1950. aastaga küüditäminõ, kolhoosi ajaminõ, rahva maapoolõlõ tulõminõ.

1909

Petseri Postimees

64 000 Setomaa elänikust jäie kotusõpääle elämä puul rahvast. Ni sis tulle vahtsõnõ heräneminõ: Seto leelopäivi tegeminõ, Eesti Kongress, Eesti Vabariigi tagasitulõminõ, III Seto Kongress, Seto Kuningriigi päävä’, Seto lipp. 12 500 inemist üle Eestimaa om rahvalugõmisõ aigu pandnu hinnäst kirja setona, kodo Setomaa tiid, koh käu Sibirä setodõ tii, Petseri poolõl saami kokko maarápäävä aigu, Radajil Seto Perridõ kokkotulõmisõl jo ütstõist aastakka. Sóo 100 aastaga seeh om olnu’ hüvvi päivi ja ilosit tegemisi. Om ka asju, mis meil om vaest võlssi lännü ni muttúnu. Suurõ’ riigi’ omma’ meele säädnü’ kannahtuisi ja vaiva, murõht ni kaotuisi. A mi olõ õks olõmah, mi maal lehvisõ’ kõrvuisi sinimustvalgõ Eesti lipp ja valgõverrev Seto ristilipp. Setomaal om edimäst kõrda aoluuh ütine hindävaltsõminõ tuuhjaoh, koh tuu om parhilla’ võimalik. Seto leelokoori’ omma’ Talinah, Tartoh, Võroh, Põlvah, Petsereh, Sibiräh. Setomaa aoleht joud pallósidõ setodõ kodo, raadioh omma’ setokeelidsõ’ uudisõ’, setokeelidsit raamatit omma jo mitmõ riiuli täüs kirotõt. Koolih omma’ seto keele ja kultuuri tunni’. Eesti Vabariigi president ja timä kaasa säädse’ sälgä Eesti riigi kõkõ tähtsämbäl pääväl seto meistridõ tettü’ rõiva’. Seto om olla’ uhkõ, Setomaad ja Seto Kuningriiki tundas nii hummogu puul Irboskat ku õdagu puul Piusa jõkõ. Mõtlõmi nuidõ pääle, kiä’ omma’ tüüd tennü’, kannahtanu’ ja surma lännü’ Eesti riigi iist. Olõmi uhkõ’, õt Eesti riik om saanu pitä’ umma 100. aastapäivä ja 100. aastapäivä Vabadussõa võidust. Tulõ 100 aastakka Tarto rahust. Ja olõmi uhkõ’, õt Setomaa om käunu sóo tii üteh Eestiga. Ku olõmi kõrrast kaenu’ tagasi, pidotanu’, mälehtänü’ liiva lännü’ Eesti ja Setomaa inemisi, kinkõ töie läbi om mi täämbäne päiv kätte joudnu, sis mõsõmi suu, soemi pää, kängimi jalga aujala’ – ni vahtsõst tiile – järgmisõ’ 100 aastakka tegemisi, tüü’ ja ilo’, mi tulõvasõ’ põlvõ’ uutva’! Peko ütles kiiorast kasunu pühäle tammõlõ Petsere mastõra pühäl mäel: Seni olõ_ks Sa, tamm taiva all, pikä’ lehe ala pilve, kooni eläs ilmakõnõ, om tark taivakõnõ! (Seto eepos «Peko») 

1917

Setukeste palvekiri

disain Evelin Urm Hurmart

Seto Kongressi Vanõbidõ Kogo tiidäandminõ Obinitsah 13.02.2019

iil om mi õgapääväelo kõõ tähtsäp jago, mia’ määräs suurõh jaoh mi hindetiidmise, om mi kultuurilinõ ni aoluulinõ mälehtäminõ. Seto keele, ku üte põliskeele häöminõ om suur kaotus setodõlõ ni tüütäs vasta setodõ inemisõst olõmisõ õigusõlõ. 40 saandikku 6700 ilma keeltest om tämbä häömisohoh, minkast inämpüs om põlisrahvitõ keele’. 2016. aastagal võtt Kogonõnu’ Rahvitõ Pääassamblee vasta resolutsiooni A/ RES/71/178, minkaga’ kuulutõti 2019. aastak rahvidõvahelitsõst põliskiili aastakast. Põliskiili aastaga mõtõh om: • kasvata’ põliskiili vahelist kuuhtüüd ni näid tunnusta’; • luvva’ tingimuisi põliskiili alalhoitmisõst ni jaka’ umavaihõl parempit keele alal hoitmisõ võttit; • luvva’ põliskiili kasutamisõst inämp võimaluisi; • kasvata’ põliskiili kasutust õgapääväeloh; • tugõda’ põliskiili kasutamist. Setomaa ja seto rahva esindüskogo, Seto Kongeress võtt 2002. aastagal vasta otsusõ, õt seto’ omma’ mustinõ rahvas ja aastagal 2017, kiteti ja toetõdi tuud. Vanõbidõ Kogo om saanu’ Seto Kongressilt volitusõ kõnõlda’ seto rahva ja timä põlitse keele iist, tuuperäst and Vanõbidõ Kogo tiidä’: 1. 2019. aastak om seto keele aastak. 2. Kõigil setodõl, Setomaa organisatsioonõl anda’ tuust kõõlõ ilmalõ tiidä’. 3. Kõik, kiä' mõistva' seto kiilt, ku ütte põliskiilt, erilitsõ hoolõga' pruumi' õgapäävätselt kõnõlda seto keeleh, ni anda' umma tiidmist edesi tõisilõ, esieränes latsilõ ni noorilõ. Hõrna Aare

Seto Kongressi päävanõmb

1918

Setomaa liitmine administratiivselt Eestiga

1847 tegi Võru arst F. R. Kreutzwald Setomaale uurimisretke, kutsus Õpetatud Eesti Seltsis peetud ettekandes üles Setomaalt rahvalaule korjama; Kreutzwaldi järgi oli tollal setosid, nn Pihkva eestlasi, 8892. 17. VIII 1848 (vkj) sündis Seretsüvä külas Petseri kloostriülem arhimandriit Arkadi. 22. VIII 1860 (vkj) kasutati teadaolevalt esmakordselt trükisõnas etnonüümi «seto» (Tartu kultuurilehes Das Inland kunstnik Hermann Eduard Hartmanni sulest ilmunud artiklis «Neuhausen und die Pleskauschen Esten»: «Settu», «Settuke», «Settuke(se)d»). 1861 kaotati Venemaal pärisorjus. 27. II 1864 sündis Matśuri külas lauluema Miku Ode. 1865 valmis Pihkva–Riia kivitee (maantee), mis läbis Setomaad; ehitust alustati 1847. 21. XII 1877 sündis Võporsuva külas lauluema Anne Vabarna. 1889 valmis Pihkva–Riia raudtee, mis läbis ka Setomaad. 6. VI 1904 vastu võetud seadus talurahva ja põlduharivate linlaste Aasia-Venemaa riigimaadele siirdumise kohta soodustas massilist väljarändamist maapuuduses Setomaalt Siberisse, kuhu lahkus hinnanguliselt umbes 1/5 setodest. 1904–1907 ilmus Jakob Hurda koostatud «Setukeste laulud» kolmes paksus köites Helsingis ja kujunes seto kultuuri visiitkaardiks teadusmaailmas. 1. VI 1909 (vkj) ilmus Taeluva preestri Karl Ustavi toimetusel trükist esimene number Petseri Postimeest, mille viimane number ilmus 1. IV 1910 (vkj).

 SETO 100 EESTI RIIGIS 

Nüüd tasutakse ülekohut vana, õnn tunda enda rahvast tugevana. Setomaa kojutulek 1919

disain Evelin Urm Hurmart

Valdur Raudvassar

Nüüd tasutakse ülekohut vana, õnn tunda enda rahvast tugevana. Juhan Jaik «Sõjasonetid» 1919

eed sõjasonetid kirjutas sinelitaskus kantud märkmikku 19-aastane Juhan Jaik, hiljem tuntud kirjanik Võrumaa lääneosast Tsooru (Lepistu) vallast. Tema Vabadussõja tee verivärske lipnikuna kulges Vastseliinast üle Vorokino, Zatrubje, Vašina Gora ja Irboska lahingute, üle Setumaa Eesti uuele idapiirile. Selle sõjakäigu mõte oli mõistetav ka vanemasse põlvkonda kuuluvale Võrumaa mehele, Eesti vanimale ajaloolasele Hindrik Prantsule (1858–1932), kes kirjutas: «Mõlemal pool Mäda- ja Piusajõge elab rahvas, kelle ühtsust ligi tuhat aastat kestnud lahutus pole suutnud lõpetada.» Eesti Vabadussõja käigus saabus aeg, mil omariiklusele tõusnud eestlastel oli jõudu tõsta võõrvõimude pandud Setumaa piir Piusa jõelt Pihkva järvest lõunasse laiuvate soode veerele. Ei saa unustada ka 12 aastat enne Vabadussõda surnud «võrovelle» dr Jakob Hurda (1839–1907) panust Vabadussõja võidule ja Piusa-taguse Eesti ühendamisele emamaaga. Too Põlvast pärit teadlane oli rahvaluulekogujana rännanud mööda Petserimaad, loonud rahvapärimuste kogujate võrgu ning talletanud üheskoos üle 1000 rahvalaulu, mis kirjastati Helsingis 1904–

1907 kolme tüseda raamatuna «Setukeste laulud». 1919. aastal avaldati raamatu eessõna ülemjuhataja Laidoneri käsul omaette brošüürina ja jagati kõigile Petserimaal võitlevate Eesti üksuste ülematele. Selles oli Petseri maakonna kaart ja maa jaotus 12 «nulgaks» (venepärane maa jaotus 6 vallaks jäi võõraks põlisrahvale). Sõja käigus hoidsid setud pea eranditult Eesti Rahvaväe poole. Ka põhiliselt venelastega asustatud Laura nulgast teatas rühmaülem ltn Särev 2. rügemendi ülemale kirjalikult: «Lahingust võtsid ka kohalikud elanikud meie poolt osa.» Petserimaa venelaste alalhoidlikku poolt pahandas Vene punaväe omavoli ja riisumine. Pangevitsa vallavalitsus teatas Eesti sõjaväele: «Vallas leidub 200–300 ustavat meest, kes moodustaksid omakaitse üksuse, kui eestlased neile relvad annaks, kuna üksuse ülalpidamine jääks valla kanda.» Petserimaa elanikud üldiselt Vabadussõtta ei jõudnud, enne lõppes sõda. Eesti valitsus kuulutas välja mobilisatsiooni Rahvaväkke 19.–37. eluaastani Irboska vallas 30. detsembril 1919, Sloboda vallas 6. jaanuaril 1920, Petseri linnas ja vallas 11. jaanuaril. Kuid setude poolehoid Eesti sõjaväele säilis rahuajalgi ja oli märgatavamgi kui Eesti sisemaal. 1930. aastate lõpus Petseri Lõunalaagris aega teeninud sõdur meenutas, et kui marsiti läbi setu küla, neile lehvitati ja hüüti: «Elagu Eesti vägi!». Puhkehetkel tulid eidekesed õuntega: «Võta no sõaherr ubinat!» …Aga kui pikal lahingrännakul vastu hommikut kompanii läbi Võru ulja lauluga marssis, ei jooksnud keegi tervitama, vaid hetkeks avanes üks hoovivärav ja mossis näoga vanamoor

pahandas valjult: «Läävä tan nigu pilliga!» Ometi oli Võrumaa oluline lüli, mis läbi aegade sidus Petserimaad Eestiga. Setusid ja võrukaid ühendasid põline tutvus, mõistetav kõnekeel, taoti ka perekondlikud sidemed. Sajandeid püsinud kubermangupiir Piusal ja Mädajõel Pihkva ja Liivimaa (Eesti) vahel polnud mingi läbipääsmatu «raudeesriie». Ka mitte siis, kui see lahutas vene vürstide ja saksa rüütlite valdusi või Vene ja Rootsi impeeriume. Seda ületati luba küsimata jalgsi ja kaubavankriga. Sajandeid põgenesid Piusa taha mõlemalt kaldalt võõrvõimuga pahuksisse sattunud mehed ja petetud lapseootel tüdrukud – tagasi ei saadetud kedagi. Võrumaa ja Setumaa sidemed tihenesid veelgi Eesti aja tulekuga. Eestiga ühendatud Petserimaa pakkus piiramatult töökohti Eesti haritlastele ja ettevõtjatele, kuna kohalikud jõud istusid alles koolipingis. Läbi esimese iseseisvusaja olid Petseri linnapeadeks Vastseliina kihelkonna mehed, vennad Gustav ja Nikolai Grünthal ning Paul Mägi. Petserimaa KL-maleva pealikuks oli kol-ltn Hugo Ploomipuu Mõnistest. Neil olid sidemed Petseriga juba enne Vabadussõda nii ärialal kui ühiskonnaelus. Petserimaa vallapolitseinikeks olid valdavalt Võrumaa päritoluga konstaablid, sest see amet eeldas vastastikust mõistmist ja usaldusväärseid suhteid rahvaga. Peale etniliste sidemete seob Petserimaad Eestiga ka sarnane maastik ja tihe teedevõrk – 2 raudteed ja hulk maanteid. Venemaale viib vaid üks raudtee ja üks Riia-Pihkva maantee. Seda vastuolu märkas ka Vene valitsus 18. sajandi lõpul, liites Petserimaa

Liivimaa kubermanguga, (st Eestiga), paraku vaid paari kümneks aastaks. 20. sajandil oli Eesti Petserimaa arengule juba sama tähtis kui Petserimaa Eesti püsimisele – see lühendas poole võrra meie kagupiiri, mis jooksis piki suure soo serva Pihkva järve. 1928. aastal pandi Valga– Petseri raudteel käiku kaks korda päevas 2-vaguniline kiirrong, rahvakeeles «mootor», vastandina auruveduriga kaubarongile «paravossile». Petseri laadale käidi Võrumaalt ka hobuvankril, puhati paar tundi ja söödeti hobust tuttavas talus enne Piusa jõge ja jätkati sõitu, et päikesetõusuks Petseri jõuda. Eesti riik oli huvitatud Petserimaa oma eliidi kasvamisest ja Petseri gümnaasiumi õppemaks hoiti madalam kui Võrus või Valgas. Seepärast saatsid ka Võrumaa vanemad lapsi Petserisse edasi õppima. Petserimaa polnud võõras meile kunagi. Mu isa võitles kogu Vabadussõja Petserimaal, ema töötas noorena ühes Petseri äris kuni Petseri põlemiseni 24. mail 1939. Nad ei rääkinud, et võitlesid või töötasid välismaal… Ema vend oli ajateenistuses Petseri garnisonis. Isa tädipoeg oli õpetaja Luhamaal, lellepoeg konstaabel Rootova vallas. Nad teenisid omal kodumaal. Petserimaa ei jäänud võõraks ka järelpõlvele peale II maailmasõda. Tegime koolivendadega matku sinna. Kuigi Petseri oli taas liidetud Venemaa külge, lummasid meid ainus säilinud Venemaa klooster (tänu Vabadussõjale) ja Eesti ajal ehitatud uuslinn esindusliku gümnaasiumihoone, Eesti Panga ja Kaitseliidu majadega, uusgootilise Peetri kiriku ja metsistuva haavapargiga. Neid ei saa enam unustada kunagi. 

1930. aastatel arenes Petseri jõudsalt. Linna rajati palju kaasaegseid uusehitisi ja Petserist sai euroopalik väikelinn. Panoraam pandud kokku Ahto Raudoja ja Nikolai Gavrilovi fotokogude põhjal.

21. XI 1918

Palve Eesti väeosade sissetoomiseks Petserimaale, et sulgeda Eesti piiri

22. XI 1918

Eesti valitsuse poolt määrati Petserimaa komissariks Boris Ustav

Rein Taagepera:

«Arukas tallinlane peaks paari nädalaga hakkama seto keelt jagama»

etomaa on selline erineva keelega ääremaa, kus muistne rahvalaul on säilinud. Seda on hea ette näidata välismaal ja see teeb eesti kultuuri mitmekesisemaks. Seda omapära peaks katsuma säilitada, ent hõlbus see pole. Kui töökohti pole, siis rahvas lahkub, aga kui töökohti peaks juurde tulema, siis tõmbab juurde inimesi mujalt. Kuidas neid saada seto keelt omandama sedavõrdki, et saavad jutust aru ja suudavad lugeda? Vaatan ameeriklasi Hawai’is (just nii see hääldub, setodele tuttava kurgusuluga). Neil areneb kodukoha-uhkus, nii et heaks tooniks on hawai’ikeelseid sõnu oma inglise keelde pikkida. See võiks olla eeskujuks. Need Setomaa elanikud, kes pole seto päriolu, saavad siiski olla tublid setomaalased. Majanduslikult on Setomaa isegi ääremaa jaoks ääremaa – piiriala üsna suletud piiri ääres. Mõnel pool mujal maailmas piirialade omapära just ergutab majandust. Selline võiks olla ka Setomaa, kui suhted Pihkva piirkonnaga muutuksid mõistlikumaks. Siis tekiks Setomaast ja Petserist ühine turismipiirkond, mõlema kasuks. Aga sellest vist igal pool nii pea aru ei saada. Mind huvitab eriti seto keele suhe eesti keelega. Arheoloogia, geenisegu ja balti keelelaenude varal hindab Valter Lang, et läänemeresoome keelega rahvas tuli Moskva kandist Daugavat kaudu mere äärde 3000 aastat tagasi. Ja peatselt eraldus nende üks osa, siirdudes tagasi sisemaale Võrtsjärve ja Koiva ülemjooksu vahele, arendades välja ugandi keele, mille puhtaim järglane on seto keel. Põhjaeesti, soome ja vepsa keeled eraldusid üksteisest palju hiljem. Hiljem on põhjaeesti keel väga tugevasti mõjutanud tarto ja ka võro keelt – ja vastupidi. Aga ka seto keele sõnavara on saanud lisa põhja poolt sedavõrd, et arukas tallinlane peaks paari nädalaga hakkama seto keelt jagama. Mind paelub just see kahe ajajärguga suhe keelte vahel – et 2500 aasta eest tulevased tallinna ja seto keel hakkasid erinema, kui nende vahel püsis tühermaa, kuid 1000 aasta eest hakkasid taas lähenema, kui Emajõe kandi tühermaa asustati, nii et kokkupuude taastus. Ise olen Setomaal käinud korduvalt, ka teatris, ent ikka lühiajalise turistina. Tartus puutun kokku seto taustaga inimestega ülikoolis ja mujal. Mul on kodus võro- ning setokeelsed lugemikud ja aeg-ajalt katsun end harida. Olles lapsepõlves kokku puutunud tarto keelega, on võro lihtne. Kui see on käpas, siis on seto käeulatuses. 

12. I 1919

Saatserinna preestri mahalaskmine Petseris kaaskannatajatega

4. II 1919 – 3. I 1920 Vabadussõja lahingud Petserimaal

2. II 1920

Tartu rahuleping

1913 valmis Eesti esimene etnograafiline film «Teekond läbi Setumaa», milles jäädvustati esmakordselt Setomaad ja Petseri linna; filmi võttis hilissuvel 1912 ja kevadel 1913 üles Tartu fotograaf Johannes Pääsuke. 1. VII 1917 allkirjastasid 74 Setomaa elanikku Karl Ustavi algatusel «Petserimaa eestlaste ehk setukeste palve Eestiga ühinemise asjus» ja saatsid Eestimaa Kubermangu Maanõukogule, kes otsustas 14. X 1917 (vkj) palvet kuulda võtta. 1918. a. märtsis ühendati Saksa okupatsiooni ajal setode asuala Petserimaa (Petseri maakonna) nime all administratiivselt Eestimaa kubermanguga. 22. XI 1918 määrati Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse poolt Petserimaa komissariks Karl Ustavi poeg Boris Ustav, kes jõudis Petserisse ka kohale. 12. I 1919 tapsid enamlased Petseris Saatse preestri Vassili Solovski, koguduse vanema Stepan Grivonogovi koos poja Konstantiniga ja kooliõpetaja Andrei Trusliti; 24. VII 2004 kuulutati Vassili Solovski Konstantinoopolis õigeusu märtriks ja pühakuks. 4. III 1919 jõudsid Setomaale Vabadussõja lahingud, Eesti väed vabastasid Petseri linna enamlaste võimu alt. 3. I 1920 jõustus relvarahu, sõjategevus lõppes ka Petserimaal. 2. II 1920 sõlmiti Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahuleping, mis määras kindlaks Eesti Vabariigi piirid.

 SETO 100 EESTI RIIGIS 

Vahemees Ustav Vahur Aabrams kirjandusteadlane

disain Evelin Urm Hurmart

ui Jakob Hurt 1906. aasta viimasel päeval suri, jäi kavas olnud «Setu raamat» küll lõpetamata, kuid «vanavara aidamehe» tehtud töö eestlastele setode olemasolu teadvustamisel ja seto kultuuri tutvustamisel oli siiski vilja kandnud. Eestlaste senise üleolekutunde oli mõnikord asendanud poolehoid, mis sest, et ebalev. Näiteks võõristas Võrumaa mees Artur Adson noorpõlves setosid, kuid tundis samas uhkust laulude üle, mida Hurda «Setukeste laulude» kolmest köitest (1904– 1907) luges. Üks neid, kes pärast Hurda surma setode teadvustamise-tutvustamise tööd jätkasid, oli tollane ainus eesti rahvusest preester Setomaal Karl Ustav. Tartumaalt Palamuse kihelkonnast Kassinurme külast pärit Karl (Kaarel) Ustav sündis 20. septembril (ukj 2. oktoobril) 1867 luteriusulises eesti taluperes, käis Palamusel leeris ja läks siis üle õigeusku (õigeusu nimi Karp, sestpeale perekonnanimi tihti ka Usstav). Ta sai hariduse Pihkva gümnaasiumis ja Peterburi vaimulikus akadeemias ning pühitseti 1892. aastal Pihkvamaal Toropetsi maakonnas Vedrilovo eesti asunike koguduse preestriks. Aastatel 1905–1917 teenis Karl Ustav Pihkvamaal Petseri vallas Taeluva (Tailovo) seto-vene segakogudust, olles selles ametis teadaolevalt esimene eestlane. Tollesse aega langeb ka põgus periood, mil Taeluvas olid ametis ainult eestlased, sest aastatel 1907–1910 töötas seal köstrina Nikolai Raag (1888–1983), kellest 1917. aastal sai naaberkoguduse Obinitsa preester ja kes Eesti Vabariigis oli ajuti ka Petseri maavanem. Karl Ustavi käes muutus Hurda teadvustamis- ja tutvustamistöö kahesuunaliseks. Ustav tegeles ka eestlaste olemasolu teadvustamisega ja eesti kultuuri tutvustamisega setodele, esindades vaatenurka, mida pakub vennasrahva pilk. Setomaal tööle asunud eesti päritolu õigeusu vaimulikest oli Ustav esimene, kelle tegevus oli kantud ka eestluse ideoloogiast – ta oli hingekarjane, aga ka eesti rahvuslane.

1921

I Seto Kongress I Seto Laulupidu maade krunti ajamine

Karl Ustav perega Taeluva preestrimaja trepil.

Karl Ustavi südameasjaks oli Setomaal eestikeelse jumalateenistuse juurutamine ja eestikeelse koolihariduse kehtestamine. Seda tööd saatis ajutine ja osaline edu. 1907. aastal sai Ustav Pihkva konsistooriumilt loa Setomaa kirikutes (vabal ajal) ja koolides (usuõpetuse tunnis) eesti keelt kasutada, kuid 1913. aastal see keelati. Eestikeelset jutlust oli saanud Setomaal selleks ajaks igatahes vahel kuulda peamiselt Taeluvas. Ja vähemalt kolmel korral, 1908., 1909. ja 1910. aasta maarjapäeval, jutlustas Ustav eesti keeles ka Petseri kloostris. Ustavi tegevuse tulemus oli ka see, et Pihkvamaa vaimulikud otsustasid 1907. aastal setode kohta nimetust «полуверцы» (pooleusulised) enam mitte kasutada, vaid rääkida edaspidi «Petseri eestlastest», mis

1921

Perenimede andmine

Aladár Bán, 1911. ERM Fk 164:33 Aladár Bán oli Ungari õpetlane, kes viibis 1911. aasta suvel Setomaal ja peatus oma uurimisretkel Karl Ustavi juures Taeluvas.

küllap soodustas selle ühendi juurdumist ka eesti (ametlikus) pruugis. Sündmusi, mis Taeluva preestri algatusel 1907. aasta sügisel Setomaal aset leidsid, eestlaste enamus küll ilmselt vaevalt märkas, kuid vähemalt eesti haritlaste huvi setode vastu tänu sellele kasvas, samuti osavõtlikkus.

Kirikuõpetaja Setomaa tollastest õigeusu vaimulikest eristas Karl Ustavit peale rahvuse ka luterlik taust, millega küllap vähemalt osaliselt seletub ka tema mitmekülgne ja sageli algatav tegevus väljaspool kirikut. Ustav meenutas rahvavalgustuslikult aktiivset luteri pastorit Baltikumi vanemast traditsioonist – kirikuõpetajat. Ka tema naine Pauline Alide Charlotte (s Niederberger)

oli endine luterlane. Paula pärines Preisimaalt 19. sajandi keskel Baltikumi kolinud sakslaste perest. Taeluvas, kus Ustavite näol elas tosinkond aastat muu Setomaa taustal ebatüüpiline preestripere, pidi tollal kõlama ka saksa keelt ja hõljuma balti pastoraadi hõngu. Ustavite kodu oli ka paik, kus Setomaa uurijad kogumisretkedel peatusid. Setode usuelu hindamisel jagas õigeusklik Ustav luteri pastori Jakob Hurda arusaama, mis ootas ristiinimeselt Pühakirja tundmist. Selles valguses oli setode kristlasteks pidamisega raskusi. Ja nii olid omakeelne, kirjaoskust eeldav kirik ja kirjaoskust pakkuv kool Ustavi silmis lahutamatult seotud. 1906. aastal asutas ta Serga külas algkooli, kus õppetöös kasutati eesti (seto) keelt (hiljem ainult usuõpetuse tunnis). See kool oli

1939

Petseri palaminõ Punavägede sissetulek

esialgu kaua registreerimata. 1913. aastast peale õpetas Ustav preestrikohustuste kõrvalt ka Petseri kõrgemas algkoolis, millest kasvas Eesti Vabariigi ajal välja Petseri gümnaasium. Ustav rajas Taeluvasse eestikeelse raamatukogu. Setomaal sellist enne polnud. 1917. aastaks oli seal juba üle 2000 köite, mis olid enamasti kõik kingitustena omandatud. Raamatuid oli saadetud Tartu seltsidest ja raamatuäridest, oli ka ridamisi eraannetajaid, seejuures õige nimekaid.

Petseri Postimees Kui 1909. aasta juuni alguses ilmus trükist esimene number Petseri Postimeest, siis täitis see Jaan Tõnissoni rahastatud ja Ustavi toimetatud leht, milles ilmus artikleid eesti, võru ja seto keeles, mitut eesmärki.

1940

Juunipööre

See oli mõeldud küllap tõesti setodele «niiku umakeelse kooli eest», nagu ajalehes seisab, kuid peale selle oli see väljaanne vahendiks, kuidas eestlasi setodele tutvustada ja ka vastupidi. Et kaks korda kuus ilmunud ajalehe eluiga jäi lühikeseks (6. VI 1909 – 1. IV 1910) ja seda ilmus ainult 19 numbrit, seletub paljuski setode suhteliselt vähese kirjaoskusega (tollal umbes 20%) ja veel vähesema ladina tähestiku tundmisega. Petseri Postimehes ilmunud tekstidest on kaalukaim Võrumaa mehe Jaan Räppo setokeelne luuletus «Kate ilma veere pääl» (15. IX 1909), mis trükiti peagi ära ka Postimehes (30. X 1909), nii et seda võis ka laiem eesti avalikkus lugeda. Luuletust läbiv mõte eestlastest ja setodest kui ühest rahvast, kes kunagi Saksa ja Vene

1941

Eesti ohvitseride arreteerimine

13. I 1920 Petserimaa maakorralduse seaduse vastuvõtmine ja maade kruntimise algus. 19. IX–29. XII 1921 toimus perekonnanimede panek kõigile Petserimaa elanikele, setod said kokku umbes 2500 erinevat perekonnanime; 9.–10. X 1921 toimus Petseris I Setu Kongress. 23. V 1922 vallareformiga jagati Petserimaa senised neli suurt valda (Irboska, Lobotka, Pankjavitsa ja Petseri) rahvuslikul printsiibil 11 väiksemaks, seejuures liideti osa endisest Pankjavitsa vallast (Luhamaa nulk) Võrumaa külge. 1922 ilmus trükist «Seto lugõmik» (1924 ka II osa «Kodotulõ'»); Petseris toimus esimene seto rahvalaulikute pidu. 12. VI 1924 sündis Värskas luuletaja Paul Haavaoks; 19. VIII 1924 suri Helbi külas lauluema Miku Ode (Jevdokia Kanniste); 21. VI 1924 toimus Petseris I Setu laulupidu. 1924–1925 avati avarad algkoolid Värskas, Jaaskas, Kośsolkas ja Irboskas. 1926 ilmus trükist Uue Testamendi nelja evangeeliumi setokeelne tõlge «Mii' Issändä Jeesusõ Kristusõ pühä Evangeelium», teose tõlkis Ernst Puusepp, toimetas Paulopriit Voolaine – mõlemad Võrumaa mehed. 12. II 1926 asutati Tartus Setumaa Eesti Üliõpilaste Selts (likvideeriti juba 1927). 23. III 1926 suri Petseris (alates 1920. a-st) kloostriülem arhimandriit Arkadi (Andrei Tsänk) 25. III maeti Petseri kloostri koobastesse. 1926 hakati Petseri laskevälja pühjapoolsesse külge rajama Põhjalaagrit, lõunapoolsesse külge Lõunalaagrit; tänaseks on kõik Lõunalaagri hooned hävinud, Värska läheduses asunud Põhjalaagrist, kus Eesti Vabariigi ajal elas suviti umbes 1000 sõjaväelast, on säilinud tänaseks kümmekond hoonet. 1927 laulis Anne Vabarna paari kuuga Paulopriit Voolaine näpunäidetel valmis eepose «Peko». 1. XI 1931 avati Tartu–Petseri raudteeühendus. 5. IX 1933 alustas Petseri kloostri juures tööd Petseri vaimulik seminar, mis oli esimene õigeusu vaimulikke koolitav õppeasutus Eestis.

 SETO 100 EESTI RIIGIS 

«Petserist kolm versta Võru poole, paremat kätt maantee ligidal, paistab väikesest puiestikust oja kõrgel kaldal kullatud ristiga torni ots teekäijale silma. See on Tailovi kirik, üks vanematest kogu Petserimaal.» (Karl Ustav, Postimees 1. II 1913, nr 27, lk 2.)

valitsejate poolt kaheks kisti, kui kahest vennast, kes nüüd disain Evelin Urm ära tunnevad, jälle teineteise Hurmart vastas täielikult Karl Ustavi visioonile. Räppo luuletus võib ollagi olulisel määral Ustavi kujutluspiltidest inspireeritud, kohati Räppo lausa tsiteerib Ustavi äsjast kirjatööd «Pihkva eestlased» (1908) – näiteks seal, kus eestlasi ja setosid võrreldakse ühe (vana) kännu kahe võsuga, mis tuleb kokku kasvatada. 1990. aastatel Setomaa hümni staatuse omandanud luuletust võib lugeda Ustavi ajalehe programmina. Moodsa hümnina käibib Räppo luuletus aga lühendatud ja kohendatud kujul – eemaldatud on viited setode kultuurilisele mahajäämusele ja eestlaste üleolevale suhtumisele, erimeelsustele, mida ainult Jumala arm, nagu Räppol kirjas, võib kaotada. Ustav uskus, muide, et just etnonüümis «seto» elab edasi kunagiste tšuudide nimetus ja et üks osa tšuude on läänes saanud aja jooksul lihtsalt uue nime – eestlased.

Kultuurivahetus Tähtis ja nähtav oli Ustavi huvi setode laulukultuuri vastu. Ehkki ta seto rahvaluulet peaaegu ei korjanud, käis ta oma «setukooriga» ka eestlastele 1912. aastal Tartus Vanemuises ja Valgas Sädes «Setu õhtutel» esinemas. Tema muusikaarmastus oli vana: Peterburis oli ta õppinud ka keiserlikus laulukooris muusikat ja laulmist, Petseris oli ta asutanud eestlaste muusika- ja lauluseltsi Kalev. 1921. aasta jaanipäeva eel käis Ustav setode kooriga Haapsalus, Tartus ja Tallinnas. Tallinna esinemine täitis lehearvustaja meelest kahte eesmärki: näidata tallinlastele tundmatut seto kultuuri ning samal ajal näidata seto noortele Eesti pealinna. 1907. aasta suvel oli Ustav toonud mõne seto Tartu elu vaatama; «Setu saadikud», nagu ta neid kirjas Oskar Kallasele nimetas, kohtusid eesti tegelastest ka Jaan Tõnissoniga. Tartus nähtu oli avaldanud muljet, varsti olnud kogu Setomaa reisist «kõmu täis». Kui otsida Karl Ustavi tegevuse nimetamiseks sobivat sõna, siis võiks kasutada kultuurivahetuse mõistet. Kultuurivahetus on kahepoolne, vastastikune protsess. Kui setode koor Tallinnas esines, oli käes juba Eesti Vabariigi aeg, mis tähendas Karl Ustavi jaoks suurt elumuutust.

1941 1949 / 1950 Siberisse viimine

Ta ei olnud enam Taeluva preester. Keerulised poliitilised olud ja perekondlikult raske periood (1918. aastal lesestumine, kümnest lapsest olid nooremad veel alles väikesed) olid sundinud Ustavi äsja moodustatud Petseri maakonnast lahkuma. Ka Taeluva eesti raamatukogu polnud enam, selle olid enamlased kaasa viinud. Kuid rahulolematu ei võinud Ustav kokkuvõttes olla. Jah, ta oli Setomaalt pidanud selleks ajaks lausa kahel korral lahkuma, esmalt Veebruarirevolutsiooni eel 1917. aasta alguses: kuna suhted Pihkvamaa kirikuvõimudega olnud «liig teravaks läinud», nagu ta kirjas Kallasele teatas, oli ta asunud tööle Läänemaal Paadrema koguduse preestrina. Kuid juba 1918. aasta kevadel oli setode maa Petserimaa nime all muu Eestiga ühendatud. Et nii läks, selles oli Ustavil suuri teeneid.

Vahemees Venemaa Ajutise Valitsuse määrusega 30. märtsist 1917 (vkj) liideti Liivimaa kubermangu põhjaosa Eestimaa kubermanguga, nõnda sündis sisuliselt eestlaste rahvuskubermang. Väljapoole jäid vaid Narva, Valga ja Setomaa. 1917. aasta suvel jõudis Eestimaa Kubermangu Maanõukogusse «Petserimaa eestlaste ehk setukeste palve Eestiga ühendamise asjus», mis kannab daatumit 1. juuli 1917 (vkj). Samal kuupäeval ilmus Postimehes Karl Ustavi sulest pikem setosid tutvustav artikkel, milles on mainitud ka õhus olevat Petserimaa Eestimaa kubermangu ja piiskopkonnaga liitmise kavatsust. See oli päev, mil Maanõukogu esmakordselt kokku tuli. Ligi kolm kuud pärast palvekirja esitamist, septembri lõpus, küsis Ustav Päevalehes, «kudas selle asjaga lugu on». 14. oktoobril 1917 (vkj) otsustas Maanõukogu «setude ettepanekut kuulda võtta». Setode palvekirjale oli alla kirjutanud 74 inimest. Ustavi allkiri on esimene. On hästi mõeldav, isegi väga tõenäoline, et palvekirja algataja ja isegi sõnastaja oligi tema. 1918. aasta novembri lõpus, kui Setomaa oli näinud juba enamlaste ja sakslaste valitsemise aega, saabus ta koos oma vanima poja Borisiga Setomaale, nüüd juba ametlikult Petserimaale, Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse esindajatena saks-

lastelt võimu üle võtma. Boris Ustav, jurist ja alamkapten, oli määratud Petserimaa komissariks, Karl Ustav oli siseministri volinik. Kuid juba mõni päev hiljem pidid isa ja poeg enamlaste eest taanduma. 1919. aasta kevadel saabus Karl Ustav haridusministri volinikuna uuesti Petserimaale, mis oli nüüd juba kindlalt Eesti käes. Tema ülesandeks oli Petserimaa koolide korraldamine. Pingete tõttu kohapealsete haridustegelastega pidas Ustav juba sügisel paremaks riigiteenistusest lahkuda. Pärast preestriaastaid Haap salus, Antslas ja Tapal veetis ta pensionipõlve Petseris, ajuti ka sealset Varvara kogudust teenides. 1944. aastal põgenes ta juba eaka mehena Eestist ja suri 18. augustil 1953 paguluses Saksamaal Augsburgis. Sinna on ta ka maetud. Taeluvast, mille vanal kalmistul puhkab esimene üle Eesti tuntud seto lauluema, Jakob Hurda poolt 20. sajandi alguses «avastatud» Miku Ode (Jevdokia Kanniste), sai pärast Petserimaa likvideerimist ja kaheksjagamist 1945. aastal Venemaa osa. Karl Ustav on tänapäeval enam-vähem unustatud, ka setode poolt, kuid ajal pärast Hurda surma ja enne Eesti Vabariigi sündi oli ta setode ja Setomaa küsimustes suurimaid asjatundjaid ja autoriteete, oluliseks toeks nii mõnelegi, kes Setomaad uurima suundusid. Ilmne oli tema juhtiv roll tol perioodil ka Petseri ühistegevuse käivitamisel ja vedamisel. Selle juures on iseloomulik, et Ustav püüdis kaasata Petserisse ja ümbruskonda asunud eestlaste seltsiellu alati ka setosid – mis tollal oli ebatavaline, sest eestlased ja setod hoidsid pigem omaette. Et Ustavi positsioon oli keeruline, sellest tunnistab tõsiasi, et tsaariajal süüdistasid teda Pihkvamaa kirikuvõimud ja kohalik vaimulikkond setode eestistamises, Eesti Vabariigi algusaegadel heitsid kohalikud haridusametnikud talle ette hoopis venemeelsust. Karl Ustav kuulub nende Setomaal elanud eestlaste hulka, kes on ennast väljaspool Setomaad setona esitlenud ja keda on nii mõnigi kord setoks ka peetud, kuid kellel seto päritolu õigupoolest ei ole. Pole aga kahtlust, et Setomaa oli Ustavi jaoks teine kodumaa, kus möödusid kõige tegusamad aastad tema pikast elust. 

23. VIII 1944 Petserimaa jagamine

1944–1957 Perdaku Vabariik

Taeluva kirik.

Gavril Kirillov, 1912. ERM Fk 87:1

Taeluva koguduse alt Meldova külast pärit Gavril Kirillov (Kirilä Kavra) oli esimene elukutseline seto päevapiltnik. Ta õppis Pihkvas ja Peterburis ning töötas enne Eestisse opteerumist Leningradis Nevski prospektil oma ateljees. Tema foto järgi valmis 1936. aastal esimene Konstantin Pätsi portreega kirjamark.

Karl Ustavi haud Augsburgis.

1957. EAA.5355.1.363.55

Vasakult esimene on Nikolai Raag. Kauaaegne Obinitsa koguduse preester Nikolai Raag oli Karl Ustavi õpilane. Ustavi hinnang noore Raagi kohta, kes 1907. aasta novembris Taeluvasse köstriks saabus: «Mees igapidi tubli, rahvuslikus töös nõuab aga veel koolitamist, aga abi on igatahes.» (K. Ustav O. Kallasele 25. XI 1907.)

1964

 Leiko alustus  Anne Vabarna surm

1972

Värska sanatoorium

1934–1935 viidi praost Nikolai Raagi juhtimisel läbi kirikureform, mille käigus jagati Petserimaa kogudused rahvuslikul pintsiibil ükskeelseteks, eesti (seto) ja vene kogudusteks. 21. VII 1935 avati Taeluva kalmistul Eesti haridusmisteeriumi toetusel Miku Ode kivist mälestusrist; 1935. a-st peale loeti Eesti ametlikus statistikas setod eestlaste hulka. 24. V 1939 toimus Petseris tulekahju, mille tagajärjel hävis 650 elumajast 244 (umbes 1/3). 17. VI 1940 saabus Irboska kaudu Petserimaale Punaarmee. 1940. a. juunis toimus Eestis riigipööre; Petseri vaimulik seminar suleti 6. VIII 1940. 14. VI 1941 arreteeriti Petseris Kaitseliidu majas Eesti ohvitserid. 1941, 1949 ja 1950 viidi Petserimaa territooriumil läbi küüditamine. 15. ja 18. I 1945 Vene NFSV Ülemnõukogu Presiidiumi ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega likvideeriti Petseri maakond ja liideti suuremas osas 23. VIII 1944 moodustatud Pihkva oblasti külge; Eesti NSV-le määratud osa Petserimaast ühendati Võrumaaga, Vene NFSV-s moodustati Petseri rajoon. 1948 ilmus trükist Juhan Smuuli poeem «Järvesuu poiste brigaad». 1957 kohendati Eesti NSV ja Vene NFSV vahelist piiri: Perdagu ja Podmotsa külad liideti Eesti NSV-ga, Väiko-Kuuleski küla Vene NFSV-ga. 1964 alustas Värska kultuurimaja juures regulaarset tööd leelokoor Leiko; lauluema Anne Vabarna suri 7. XII 1964 Värskas. 1967 puuriti Värskas (Õrsava järve lähedale) esimene mineraalvee puurkaev. 1972 asutati Värska lahe ääres Väiko-Rõsna küla mail Värska sanatoorium, mille hoone valmis 1976–1980 (arhitektid Vilen Künnapu ja Ülevi Eljand). 1973 alustati Värska mineraalvee villimist.

 SETO 100 EESTI RIIGIS 

disain Evelin Urm Hurmart

Mihhail Lotman: «Setod ajavad oma asja ja on riigimehed või edukad ärimehed»

uhtumine seto rahvasse, seto keelde ja Setomaasse on mingil määral Eestis paraku kahetine. Ühelt poolt tuletatakse setosid ikka meelde, kui on tarvis tõstatada küsimust Tartu rahu piiridest – öeldakse, et setod piinlevad Vene võimu all. Teiselt poolt aga on tunda teatud ettevaatlikku, et mitte öelda tõrjuvat suhtumist. Ehk et ühelt poolt setod on nagu kõige õigemad eestlased, teisalt võõrkeha ning taoline topeltsuhtumine avaldub ka suhtumises keelde. Eksisteerib (eesti) keeleteadlaste konsensus, mille kohaselt on seto keel n-ö jutumärkides keel. Tegelikult on see võro keele murrak. Ainus küsimus on, kas võro keel on päris keel või omakorda eesti keele murrak. Võib märgata sellist hierarhiat: on olemas üldrahvalik eesti keel, milles on mitu murret ja nendest üks on võro keel. Seto keel on aga võro murde murrak. Ma ei taha öelda, et see on päris vale, vale algab siis, kui sellist käsitlust peetakse ainuvõimalikuks. Siinkohal tuleb teha terminoloogiline täpsustus: puht lingvistiliselt (dialektoloogiliselt) on reaalne vaid isogloss, keelenähtuse levikuala piir. Murrak on samuti dialektoloogiliselt selge mõiste, ehkki murraku piirid on mõnikord problemaatilised, kuna erinevad isoglossid ei pea kattuma, sest nende eri tunnused ei pruugi kokku langeda. Seevastu keel ei ole puht lingvistiline, vaid sotsiolingvistiline nähtus. Keele puhul on olulised kultuurilised ning sotsiopoliitilised faktorid. Tihtipeale tähistab (rahvus)keele piire riigipiir. See, et seto keel on võro keele «dialekt», ei ole mitte niivõrd lingvistiline, kuivõrd poliitiline otsus. Lingvistiliselt võiks sama hästi (ja võib-olla isegi paremini) käsitleda võro keelt seto keele dialektina. Ma saan hästi aru poliitilistest põhjustest, miks seda ei tehta. Asi on selles, et kui tunnistada seto keelt päriskeelena, siis arvestades setode päritolu, kultuurilisi ja religioosseid erinevusi, on oht sellise arusaama tekkimiseks, et Eestis on kaks põlisrahvast: eestlased ja setod. See aga võib õõnestada rahvusriigi kontseptsiooni ning inspireeriks ka näiteks Peipsi vanausulisi võitlema vene keele ametliku staatuse eest. Peale seto keele on setodel olulised rahvuslikud erinevused alates toidust ja lõpetades religiooniga. Väga oluliseks asjaoluks pean seda, et setodel on autentne rahvuseepos, mitte Kreutzwaldi laadis kunsteepos. See on väga tugev rahvuse tunnus ja see on väga oluline keele tunnus. Kui me vaatame näiteks tsaariaegseid allikaid, siis setukid olid eraldi rahvas. Kui rääkida setode osalemisest erinevates Eesti elu valdkondades, siis võib jääda mulje, et tegemist on krüptorahvaga: nad ajavad oma asja ja on riigimehed või edukad ärimehed. Seto kultuur on Eesti hõimude seas ehk kõige autentsem ja omapärasem. Setod on kõikidest Eesti hõimudest kõige hoolikamalt säilitanud oma kultuuri ja see on väga oluline kogu tänapäeva Eestis jaoks. Rahvuslik identiteet ei ole kunstlik konstruktsioon või museaal, vaid elava kultuuri pideva arengu allikas ja tagatis. 

Roman Haavamägi Petserimaa Vabadussõja samba kavand, ja pildid selle graniiti raiumisest.

Fotod: Margus Haavamägi

Petserimaa Vabadussõjas langenute mälestussammas Jaak Pihlak

Viljandi Muuseumi direktor

Aare Hõrn

SA Setu Kultuuri Fondi juhataja

2004. aastal Laidoneri muuseumi juhi Hannes

Walteri poolt tehti ettepanek püstitada Petserimaa Vabadussõjas langenute mälestussammas Setomaale. Seto Kongressi Vanematekogu ja Setomaa Valdade Liit kiitsid mõtte heaks ja olid valmis olema Laidoneri muuseumile partneriteks. Hannes Valter suri 2004. aasta sügisel ja peale seda jäi tema algatatud idee pooleli. Uuesti võeti mõte üles 2017. aastal, mil Värskas toimus 15.06.2017 Petserimaa Vabadus-

sõja samba püstitamise algatuskoosolek, kus osalesid Värska vald, Seto Kongressi Vanemate Kogu, Setomaa Valdade Liit, Kaitseliidu Võrumaa ja Põlvamaa malevad, SA Setu Kultuuri Fond, Viljandi muuseum. Otsustati taastada Petserimaa Vabadussõja sammas võimalikult algsel kujul ning püstitada see Värskasse kui Setomaa kõige enam külastatavasse kohta. Petserimaa Vabadussõjas langenute mälestussamba püstitamise ideed asus toetama ka Riigikogu Setomaa toetusrühm Priit Sibula eestvedamisel. Nende ettepanekul viidi 2019. aasta riigieelarvesse rida Petserimaa Vabadussõja samba taastamiseks Setomaa valda võimalikult esialgsel kujul. See suursugune monument oli plaanis avada Petseri linna südames – Vabadusväljakul 1940. aasta augustis, kuid jäi teostamata alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu. Samba kogukõrguseks

oli kavandatud 7,40 meetrit, kusjuures sellest moodustanuks hallist graniidist sõdurikuju 2,25 meetrit ning postament alusega 5,15 meetrit. Postamendil seisev kiivriga sõdur hoidis ühe käega langetatud mõõka ja teise käega kilpi, mille esiküljel Eesti Vabariigi vapp, kilbi ülaosas pärg. Postamendi esikülje ülemisse kolmandikku oli planeeritud sõdurivapruse sümbol – Vabaduse Rist, postamendi esikülje alaossa oli algselt mõeldud tekst: Vabaduse eest võitlejaile! Sõdurikuju ja postament olid ette nähtud valmistada hallist graniidist. Samba autor tunnustatud Haapsalu skulptor Roman Haavamägi. Graniidist sõdur oli tema poolt välja raiutud juba 1939. aasta novembriks, kuid samba alus ja postament ei valminudki enne järgmisel suvel alanud Nõukogude okupatsiooni. Väärib nimetamist, et sõdurikuju oli alles veel Saksa okupatsiooni lõpul, 1944. aasta

suvel. Teise nõukogude okupatsiooni ajal aga hävitati kõik, mis monumendist järel oli. Petserimaa Vabadussõjas langenute mälestussammas on sümboolse väärtusega ning tuleb taastada kui tänutähis neile, kes rajasid iseseisva Eesti riigi. Petserimaa oli 1920–1944. aastatel osa Eesti Vabariigi territooriumist, mille Nõukogude Venemaa loovutas jäädavalt Eestile Tartu rahulepingu alusel. 

TOETA PETSERIMAA VABADUSSÕJA SAMBA TAASRAJAMIST! Petserimaa Vabadussamba annetuste arve number EE722200221041933698 SA Setu Kultuuri Fond

1991

1977

I Seto Leelopäev Värskas

1986

Lauluema kuju Obinitsas

1987

Eesti Muinsuskaitse liikumises Setu Seltsi asutamine Petseris

24. II 1990

Petserimaa saadikute valimine Eesti Kongressile

Petserimaa Ühendus 1992 Setu Kultuuri Fond 1993 III Seto Kongress

20. VIII 1977 peeti Värskas Anne Vabarna 100. sünniaastapäeva puhul esimene Leelopäev; traditsiooni algatasid Värska külanõukogu esimees Paul Mäeste, Põlva keskkooli direktor Paul Lehestik ja luuletaja Paul Haavaoks; samal päeval laulis Põrstõ koor Veera Pähnapuu poolt selleks päevaks loodud laulu «Laul läts läbi Setomaa», millest sai aja jooksul leelopäevade hümn. 16. VIII 1980 avati II Leelopäeval Värska kalmistul Anne Vabarna mälestussammas (skulptor Elmar Rebane). 30. IX 1983 suri luuletaja Paul Haavaoks. 25. X 1987 asutati Petseris Eesti muinsuskaitseliikumise käigus Setu Selts. 24. II 1990 valiti Petserimaa alalt saadikud Eesti Kongressi. 1990 Petserimaa ühenduse asutamiskoosolek Tartus. 1. X 1992 asutati SA Setu Kultuur Fond. 9. X 1993 toimus Värskas III Seto Kongress.

 SETO 100 EESTI RIIGIS 

Nii kui lillekesed aasa peal haljal võivad langeda vikati ees.

disain Evelin Urm Hurmart

Nii meiegi võitluse väljal võime langeda kuulide ees. Ei iial ma saa jätta maha, keda südamest armastab hing ja mõtle iila või näha oma armastatud kodumaa Sind.

Raivo Tamm 2012. aastal Värskas «Peko» etendusteks valmistumas. 24 mängukorral käis seda vaatamas Foto: erakogu ühtekokku ligi 19 tuhat inimest.

Värska Petseri monument Raivo Tamm

Värska Vabadussamba püstitamise patroon Riigikogu Isamaa fraktsiooni liige

salesin Värskas külalisnäitlejana teatri «Vanemuine» suvelavastuses «Peko» kolmel suvel 2011– 2013. See ei olnud minu esimene kokkupuude Setomaaga. Nii mõnedki etenduses osalenud seto memmed olid juba ammused tuttavad, kui nendega koos sai üles astutud ka 1996. aasta Von Krahli teatri etenduses «Eesti mängud. Pulm» ja koos väisatud lausa maailmalavasid New Yorgi, Londoni, Stockholmi, Helsingi ja Riia teatrites. Tol ajal sai osa proove lisaks Tallinnale ka Värskas tehtud ning sellega seoses ka II Seto Kuningriigi päeva külastatud 20. augustil 1995. Kui suvelavastuses «Peko» tuli seto keelt kõnelda, siis väga raske ülesanne see ei olnudki, kuid õppima ikka pidi ja suureks rõõmuks mõni publiku hulgast küsis isegi, et kas olen miskitpidi siit kandist pärit.

1993

Petserimaal kontrolljoone sulgemine

Seda siiski mitte. Ema oli mul pärit Jõhvi kandist, isa on saarlane. Kuid juba esimesed korrad, kui nägin seto rahvariideid, küllap millalgi päris lapsepõlves ja küllap mõnel Tallinna laulupeol, avaldasid need sügavat muljet ja oli hetkega selge, et tegu väga erilise kultuurikilluga meie kallil Eestimaal. Ning Seto Kuningriigi päeva pidustused kinnitasid seda arvamust täieliselt! See on midagi, mis lummab ja imeb su endasse täielikult. Sarnaselt Kihnu omapäraga. Seega oli väga meeldiv too võimalus tulla 2011 taas Setomaale. Muidugi sai käidud ka Vanemuise «Taarka» etenduse aegu taas siinkandis, kui mu abikaasa tolles etenduses kaasa tegi. 90-ndate lõpus seto memmedega etendust tehes ei olnud nii väga Petseri teemal omavahelist juttu, kuid teise aastatuhande kümnendate alguses küll. Oli ju «Pekos» konkreetselt Petseri kloostrist juttu ja etenduse finaal oli hingekriipivalt valus, kuidas nõukogude sõdurid setokesed oma triibuliste piiripostide nihutamisega Petserimaalt eemale ajavad. Palju rääkisime sel teemal. Nii palju, et lõpuks esietenduse

1994

peol hansapitsikest tõstes ei jäänud mul muud toostiks lausuda, kui et olen valmis seda etendust nii kaua mängima, kuni me Petseri tagasi saame! Loomulikult ei mängita etendusi nii kaua ja pikalt, kui riikide vahelist ajalugu tehakse, aga minu poliitiline kreedo – Eesti piir on paika pandud Tartu rahulepinguga ning ei ole vaja mingeid uusi piirileppeid – ootame rahulikult paremaid aegu –, see sai aina rohkem kinnitust. Ka erakonna Isamaa nimekirjas Riigikokku kandideerides rääkisin sellest oma kreedost. Siis küsiti taaskord, kas olen sealt – Petseri kandist – pärit, et see mul nii südameasjaks on? Nüüd tundus sama küsimus juba päris imelikuna – me pole ju Stalini-aegse piiriga mitte ainult Petserist ilma jäänud, vaid ka Jaanilinnast ja Narva-tagustest maadest. Ei, ma ei ole Petserimaalt pärit, aga see ei saa olla ainult petserimaalaste mure, see on meie kõigi asi! Minu vanaisa võitles pärast Esimeses maailmasõjas raskelt haavatasaamist vabatahtlikuna Vabadussõjas ja kui mulle tehti ettepanek hakata Värskasse paigaldatava Pet-

Setomaa Valdade Liidu loomine

seri Vabadussõja monumendi taastamise patrooniks, tundsin kõige selle kogumina, millest siin eelnevalt olen kirjutanud, et midagi rohkem austusväärset oma elus ma ei suudakski ette kujutada! Meie ajalugu on selline, et meie tänase päeva Vabadussõja ausambad on tulnud kõik taastada. Petseri ausammas saaks olema nende reas aga veelgi erilisem – seda pole kunagi püstitatudki, uus sõda tuli peale ja siis jäimegi juba lisaks vabadusele ka Petserist ilma. Ja nüüd paneme ta püsti Värskasse, sinna kus setode jaoks ei ole siiamaani Petserist ilmajäämine ükskõik ja unustatud. See eriline sammas saab nüüd püsti. Ja kui ka terveid maju nihutatatakse vajadusel ühest kohast teise, võibolla saab kunagi seesama sammas ka Petserisse edasi nihutatud. Või kui ta Värska rahvale nii kalliks saab, siis teeme kunagi Petserisse juba sootuks uue mälestusmärgi, ka neile kõigile, kes tänase Värska samba jaoks annetusi on teinud. Suured tänud kõigile ausambaga seotud inimestele ja headele annetajatele. 

1994

I Seto Kuningriigi Päiv

Jaan Kaplinski: «Setod on tõestanud oma võimeid igal alal – olgu kunstides, teaduses. Nüüd on küsimus hoopis… »

ana Setomaa oli selgete piirideta, siin olid nii vene kui seto külad, mõlemad elasid oma elu oma kommete järgi. Midagi sellist oli iseloomulik mitmetele piirkondadele Euroopas. Nii elas tänase Leedu ja Valgevene aladel poolakaid, valgevenelasi, venelasi, leedulasi, juute. Sitsiilias on tänini kreeka ja albaania piirkondi. Nüüdne Setomaa on osa endisest setode asumisalast, Venemaa poolele jäävad külad on suuresti tühjad, niisama ei ole Eesti poolel arvestatavat vene asustust. Selline etniline lahknemine on samuti tänapäeva Euroopale üsna iseloomulik. Itaallased on nüüdsest Sloveeniast suuresti lahkunud, juudid on Ida-Euroopast hävitatud ja ellujäänud enamjaolt lahkunud. Muutunud on suhtumine setodesse. Veel minu lapsepõlves peeti neid sageli rohkem venelastele kui eestlastele lähedaseks. Võru keeles oli «seto» sageli venelase nimetus. Setosid peeti harimatuteks, laiskadeks, neid iseloomustas eetri joomine, praasnikute pidamine, setod olid vähemus, kes tuli eestistada, kultuuristada. Suhtumine umbes nagu kolonisaatoritel pärismaalastesse. Nüüd on sellist suhtumist hoopis vähem. Setod on tõestanud oma võimeid igal alal, olgu kunstides, teaduses, äris. Nüüd on suur probleem hoopis see, kuidas hoida seto põlist oma kultuuri, hoida setosid assimileerumast tänases euro-Eestis. Ning vältida ka seto kultuuri muutumist turistidele määratud kohaliku koloriidi šõuks. Setomaa ja setod on erilised Eestis kahes suhtes. Esiteks oli ja on Setomaal alles püsinud väga palju põlist eesti ja üldisemalt läänemeresoome kultuuripärandit, mis mujal on saksa ja luteri kiriku mõjul kadunud. Selles on oma suur osa olnud õigeusu kirikul, mis üldiselt on kohalikesse kommetesse ja keelesse suhtunud palju sallivamalt kui protestantlus. Nii on seto rahvausk uurijale äärmiselt huvitav: siin on põimunud ürgvana loodusekummardamine kirikupühade pidamisega, elus püsisid viimaste aegadeni viljakusrituaalid nagu Peko kultus ja paaba-praasnik. Isegi «maajumalatele» ohverdamisest on teateid veel XX aastasaja algusest. Setomaal säilis kauem kui mujal elavana regilaul, vähe sellest, et laule mäletati ja lauldi, laule ka loodi juurde, improvisatsioon oli veel minu nooruses päris tavaline. Niisama püsisid Setomaal kaua rahvariided ja nendega seotud kombed. Minu esimene kokkupuude Setomaaga, seto kultuuriga oli päris lapsepõlves raamatute kaudu. Minu vanaisa kodus peatus mõne aja Soome folklorist Kaarle Krohn, kes kinkis vanaisale kolm köidet Jakob Hurda välja antud «Setukeste laule», mida siis uurisin ja millest püüdsin aru saada. Mõnede setodega on elus saanud kokku puutuda, tuttavate hulgas on zooloog Nikolai Laanetu, kadunud Mart Nikolai poeg Remmel, näitleja-luuletaja Merca. Andekad, huvitavad, erilised inimesed. 

1995

Eepos «Peko»

1998

Seto Talumuuseum

1993 suleti Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kontrolljoon. 1994 asutati Setomaa Valdade Liit. 20. VIII 1994 toimus Obinitsas I Seto Kuningriigi päev; esimeseks ülembsootskaks valiti ürituse idee autor Tartu etnoloog ja folklorist Paul Hagu. 1995 ilmus trükist Paul Hagu toimetatud eepos «Peko» (2. trükk 2017). 1995 alustas ilmumist ajaleht Setomaa. 1998 asutati Seto Talumuuseum; kunagise Petseri laskevälja aladele loodi Mustaoja maastikukaitseala (3470 ha).

 SETO 100 EESTI RIIGIS 

Reigo Ahven:

«Kavatsen neid juuri alla kasvatada ka lastele»

Grünbergi Maria, Setomaa nuursootska:

«Setomaa 100 aastaga peräst»

joo lugu om tävveste mino puult vällä mõeldu’, ma olõ-i ennustaja, nõid, kaartõ päält tulõviku kaeja. Setomaa om 100 aastaga peräst pall’o tõistsagamanõ. Siski, küläkotusõ ommava’ samah paigah, kontrolljuun juusk Petsere iist ja Saatse takast. Pedäjä’ kasusõ’ Piusa jõõ perve pääl. Mastõra kellä’ helisese’. Elo lätt väega raholikult, tasakõtsi. Pall’o inämb külli om Eesti poolõ pääl tühäst jäänü'. Vaihõpääl om Petsere poolõ küllihe setokõisi mano tulnu’, selle õt vaihõpääl oll piirirežiim loohkap, perüs pall’o seto inemisi omma’ lännü’ uma esivanõmbite küllihe elämä. Samah omma’ kõkk külä’ kantu’ kaardilõ, sõltmalda tuust, kas sääl eletäs vai mittõ. Seto kiilt mõistva’ väega vähese’. Nimä’ omma’ väega avvu seeh- tuntas huvvi säändse keele vasta. Minkagiperäst aga opma naada-i. Laulõ õi tettä mano. Lauldas õnnõ vanno laulõ, selle õt inämbus inemisi mõista-i seto kiilt. Siski laulõ laultas, küll pall’o vähemb ku parhilla. Pigõm tandstas seto tandsõ, noid om lihtsap ar oppi ku laulõ. Seto Kuningriigi päiv toimu õga 3 aastaga takast, a aastas 2119 om tettü kuningriigipäiv ka kontrolljuunõ takah. Kogo kiiora ülõminõ ots om vüid ja pailu täüs köüdet’. Val’tas ka nuursootskat. Jär’est inämb muutu Petsere liin Setomaa keskusest. Pall’o setokõisi käu nii siit-ku säältpuult piiri Petserihe tüühü, sääl käu kokko ka seto «klubi», kokkosaamisõ ja märgotamisõ kotus. Tähtsä’ ja suurõmba’ kotusõ omma’ viil Verska, Meremäe, Obinitsa, Pankjavitsa, mingil määral ka viil Unkavitsa ja Pruntova. Üle Setomaa om ka viil ar märgit’ kõik nulga ja külli setokeelidsõ nime’. 

SETO 100 EESTI RIIGIS

Toimetaja Evelin Leima, evelin.leima@setomaa.ee Väljaandja SA Setu Kultuuri Fond Seto 100 logo Evelin Hurm Ajajoone kunstnik Evar Riitsaar Päises kaader Erki Jürise maalist «Kumarus» ja Raili Riitsaare tikandist Keeletoimetaja Piret Bristol Kujundaja-küljendaja Andres Didrik Trükk ja teostus AS Postimees Grupp

2003

Seto lipu kongress Obinitsas

disain Evelin Urm Hurmart

olme lapse isa, muusik Reigo Ahven (37) on veetnud lapsepõlvesuved Obinitsa vahetus läheduses Tessova külas. Oh üllatust – ikoon toanurgas, sõir ning paasapüha on ka Eesti staartrummarile igati loomuomased ja tuttavad mõisted. Kuidas sa Setomaale sattusid? Ikka vanaisa ja vanaema juurde. Vahel viidi kolmeks kuuks ja standardlahendus oli, et kõik tööd tuleb lihtsalt ära teha – kui on poisil ka omi toimetusi, siis need algavad pärast talus täitmist vajavaid ülesandeid. Peedilehti lehmale, kanadele kuuri all söögi tegemine, hobuse etterakendamine – kas oled ka loomadega kokku puutunud? Toimetamist oli kogu aeg ja loomade talitamine on seotud alalise konstruktiivse ning aupakliku hirmuga, sest kõik elukad olid ju kakskümmend korda endast suuremad. Kas hobune rääkis seto keeles Reigoga? Hobust tuli ette rakendada. Vanaisa rääkis seto keeles, tema kirjakeelest nii-öelda ei pidanud. Kui ma korrektselt aru polnud saanud, sain vastu kukalt seni, kui õigesti läks. Praegu mõeldes oli sellel oma võlu. Kas su abikaasa ja lapsed teavad, et isa Reigo on tegelikult seto? Teavad täpselt. Mu naisele seto– eksootika väga maitseb ning lastele kavatsen ka neid juuri alla kasvatada. Tallinnas sündimine ei vähenda päritolu kaalu. Telliskivi Loomelinnak või Lõuna– Eesti mets – millises keskkonnas tulevad värvikamad ideed? Kus sa parema meelega oma vaba aega veedad? Ma arvan, et minu jaoks ei ole sellist dihhotoomiat. Hindan mõlemat ja pean nii urbaniseeritud keskkonna elujõulisust ning kooskõla sootsiumiga kui Setomaa metsades kikkaseente tagaajamise idülli kestmist möödapääsmatult oluliseks. Kuna meelelahutaja meel on juba eos üsna lahutatud, läheksin vabal päeval pigem metsa.

2003

Petseri Eesti kool venekeelseks

Seto saa kala kätte õgast paigast.

Missugune on Reigo Tallinna elu? Mulle meeldib oma linnaelu juures see, et elame nii kenasti kesklinna lähedal, et üks laps läheb kooli rattaga, teisega jalutame lasteaeda. Jazziklubi Philly Joe’s asub 11–minutilise jalutuskäigu kaugusel ja Eesti Muusika– ja Teatriakadeemia juurde on ka vähe sammuda. Maal elamist oleme praktiseerinud suvel isapoolses põlistalus elades, mis asub Järvamaal Vahukülas. Mis tõdede järgi toimetab oma igapäevas üks trummar ja jazziklubi omanik? Johtuvalt minu tööst on minu argipäev meeleolu mõttes kui pidu. Puhkepäevadel proovin käia kalal, olla perega või pilli harjutada. Pigem hoian seda liini, et küll hauas jõuab rahulikult ühe koha peal olla, elu peab ikka seiklus olema. Kolm fakti Ahvenast, mida keegi ei usuks. Ütlen neli. Käin aastas üle 70 korra kalal – lõhet, meriforelli püüdmas. Olen põhjustanud metsatulekahju – oma metsas. Tarbin alkoholi minimaalselt – vahel pool aastat üldse mitte. Mulle meeldib poks ja olen koos pojaga viis aastat poksitrennis käinud. Kus sellel aastal Reigo Ahvenat esinemas saab näha? Minu aasta on üsna lustakas.

2008

 I Radaja Festival Petseri poole peal  Seto Kirävara algus

Foto: erakogu

Lenna uus plaat «3x» viib 2019. aastal paljudesse põnevatesse kohtadesse ning palju tuleb ka Reigo Ahven Trio kontserte (Juu Jääb, Kõue Mõis, Tallinn jne). Samuti mängin djembe trumme ja cajone erinevate muhedate inimestega kõikjal Eestis. Missugune paistab sinu jaoks Setomaa aastal 2019? Käies just sõbra Maido Ruusmanniga Setomaal – Obinitsas, Lüübnitsas, Helbil, Tessovas, Meremäel, Treskis, Värskas – avastasime, et inimeste algatusvõime on ikka tohutu. Setomaa on üks kõige paremini toimivaid piirkondi. Mulle tundub, et kogukonna tervis on hea, kokku hoitakse oluliselt rohkem kui mujal ning ma ei välista üldse, et ühel hetkel tulen ka oma pisikese leibkonnaga sinnakanti maakoju. Samuti on mulle väga olulised inimesed Setomaal alles ning tahaksin ka oma onu Kalju ja tädi Milviga võimalikult palju läbi käia. Ka ema õde Senni ja vend Aleks elavad seal – kõik on uhked oma päritolu üle. See on vist tendents. Ka sinu bändikaaslane Lenna on Setomaale maakoha soetanud. Jah, mulle meeldib, et Setomaasse armuvad ka uussetod nagu Lenna ja paljud teised. Soetavad maakohad, teevad neid korda, uurivad kohalikke traditsioone

2017

Setomaa rahvas otsustas rahva hääletusel Setomaa valla loomise

ning saavad sealt head kangust ja inspiratsiooni. Maal elamine ka mulle tegelikult sobib. Ahju kütmine, peenrast oma porgandi võtmine, naabritelt munade ja piima ostmine on mõnus. Mida Setomaa veel vajab? Setomaa vajab, et taludevõrgustik taastuks ning ma usun, et Eestis on see võimalik. Vaja on töötada suure pildiga ning luua strateegia pikemaks ajaks. Tarvis on teha kollektiivselt kõik, mis võimalik, et Setomaa oleks veel tugevam suunanäitaja tervele Eestile ning miks mitte maailmale. Setomaa 100 aasta pärast Ahvena silme läbi on… Seto keele kõla on midagi sellist nagu saami joig või itaaliakeelne ooper. Talukohad on taastatud roheliselt, nad on täisväärtuslikud traditsioone hoidvad elualtarid, kuhu mitmendat põlve pered on tulnud, et jääda. Setomaa on positiivne näide ja kadeduseallikas tervele maailmale – kuidas saab elada suveräänselt, samas olla tihedalt seotud nii maailma tähtsate metropolidega kui kõrval asuva metsatukaga. Mulle väga meeldib, et minu lapsepõlve kujundas Setomaa. See on alati olnud oma ja arusaadav, mitte võõras ja kummaline. 

2019

Õt saas valgõt päivä nätä tulõvikuh Setomaa!

9. IV 2002 kuulutas Värskas setode esinduskogu Seto Kongress setod omaette rahvaks. 2003 valiti Obinitsas VII Seto Kongressil ja 2004 pühitseti Värskas Jüri kirikus sisse Seto lipp. 2003 muudeti Petseri Eesti II keskkoolis eestikeelsed tunnid venekeelseteks. 4. VIII 2005 esietendus Obinitsa Seto seltsimaja hoovis Vanemuise teatri suveetendusena Kauksi Ülle näidend «Taarka» (lavastas Ain Mäeots). 2008 jõudis kinodesse esimene setokeelne mängufilm «Taarka» (lavastas Ain Mäeots); Petseri rajoonis Radaja külas toimus esmakordselt festival «Setomaa perridõ kokkotulõk». 2009 kandis UNESCO valitsustevaheline vaimse kultuuripärandi kaitse komitee seto leelo inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. 2010. a. märtsis loodi Setomaa ja seto kultuuri alase teadustöö edendamiseks Seto Instituut. 1. VII 2011 esietendus Värskas Kauksi Ülle ja Olavi Ruitlase kirjutatud näidend «Peko» (lavastas Ain Mäeots). 2013–2017 ilmus Seto Instituudi väljaandena 13 köitest koosnev setokeelne raamatusari «Seto kirävara», mis valiti rahvusvahelisel raamatukujundusvõistlusel 2015 Maini-äärses Frankfurdis 14 premeeritud võidutöö hulka (sarja kujundas Agnes Ratas). 2015 oli Meremäe valla keskus Obinitsa soome-ugri kultuuripealinn (Obinitsa valiti selleks 11. VIII 2014 Helsingis). 29. I 2017 toimunud rahvahääletusel otsustasid Mikitamäe, Värska, Meremäe ja Misso valla Luhamaa nulga elanikud luua ühine Setomaa vald. 2017. a. suvel külastas Eesti setode delegatsioon esmakordselt Siberis elavaid setosid, kes olid sinna üle saja aasta tagasi maapuuduses välja rännanud. 2018 ilmus trükist «Eesti riigi põhikirä» – iseseisvusmanifest ja Eesti Vabariigi põhiseadus Paul Hagu setokeelses tõlkes.