Suvi 2018

TEEMALEHES: Eesti põnevaimad majutuskohad. LK 5–6 Suur suvekalender kutsub seiklema. LK 10–13 Kodumaine siider lööb järjest enam laineid. LK 19 Kalapüügiks peab olema sobilik varustus. LK 22

SUVI

Anton Ketler:

Sa võistled eelkõige iseendaga. Lähed vaatad, kas saad parema tulemuse kui eelmine kord. Lk 14

TEEMALEHT 6. JUUNI 2018

2 || suvi

johanna vahuri teemalehe toimetaja

postimees, 6. juuni 2018

SUVEMOSAIIK

Seiklusteks valmis!

E

estlased on justkui jagunenud kaheks. Ühed on need, kes suvepuhkuse saabudes kodumaa tolmu jalge alt pühivad ning kibekiiresti välismaale tormavad. Teised aga ei puhka üldse suvel, sest talvel ootab ees mõni kaugem Bali või Phuketi reis. Vaid väikene hulk on neid, kes otsivad suvel seiklusi just Eestist ja neid tegelikult alati ka leiavad.

Arusaadavalt ei ole Eesti ilmad kuigi lollikindlad ja puhkuse planeerimine kodumaal on kui õnnemäng – see valitud nädal võib kostitada kas lõõmava kuumusega või hoopis aastaringse suusailmaga. Ometi on ka siin, nagu kõigis teistes maailma riikides, tegevusi iga ilma ja meeleolu jaoks.

Värskes Suve numbris vaatamegi, mida saaks teha siis, kui ilm ei ole puhkajatele just heldekäeline ning vihma kallab kui oavarrest.

Kindlasti ootab mõni avastuskeskus, kus käimata või kuhu pole juba aastaid sattunud. Alternatiive leidub veel mitmeid ning soovituste hulgast ei puudu ka vihma käes tantsimine ja lapsepõlve meenutamine.

LK 4–5 Eestlased pakuvad looduses põnevaid ööbimisvõimalusi LK 6–9 Sibulateel kohtuvad kaks rahvust ja kolm kultuuri

LK 10–13 Eesti suvi: sündmused, mida tasub kindlasti külastada

Toas püsimise asemel tasuks sooja suvevihma käes hoopis tantsu lüüa ja lapsepõlve meenutada.

Teeme tutvust Eestis laineid lööva uue spordiala kettagolfiga, mille mängimist võib harrastada igas Eestimaa otsas. Selleks, et kaugele rännanud ja värskest õhust väsinud spordisõbrad aga ka hea aseme leiaks, tutvustame lugejatele põnevaid ööbimispaiku, mida meie metsade vahelt võib leida. Kuna suved on siiski soojad ja meel seiklusteks valmis, võiks vahelduseks hotellile proovida hoopis põhumaja või tünnikämpingut.

Kuna sageli asuvad majutuskohad just mõne järvekese või jõe ääres, siis ühtlasi jagame nõuandeid, kuidas õnge otsa õige suur kala püüda. Nippe ja nõkse hea saagi koju toomiseks on üksjagu, kuid üheks oluliseks komponendiks on alati soov ja entusiasm.

Eestimaal on niivõrd palju avastamist, põnevaid kohti ja unustusse vajunud paiku, et ühe nädalase puhkuse saab kenasti ära sisustatud. Kui nädalat kodumaa jaoks võtta ei raatsi, siis piisaks ka mõnest nädalavahetusest, mida mööda Eestit ringi sõites veeta ja ka meie päris oma suve nautida.

LK 14–18 Kettagolfi pandeemia murrab noori ja vanu LK 19 Eesti õun annab siidrile sisu ja metsikust

LK 21 Kuus põnevat paika, mida Eestis suvel külastada

Teemalehe toimetaja: Johanna Vahuri, johanna.vahuri@postimees.ee Reklaami projektijuht: Kristi Neemesto, kristi.neemesto@eestimeedia.ee Reklaamitoimetaja: Jelena Bazanova, jelena.bazanova@eestimeedia.ee Keeletoimetaja: Triin Ploom-Niitra Kujundaja/küljendaja: Kristiina Sillandi Väljaandja: AS Eesti Meedia, Maakri 23a, Tallinn Trükk: AS Kroonpress

LK 20 Ka vihmase ilmaga saab suvitada

LK 22 Kalapüük nõuab korralikku varustust ja teadmistepagasit

4 || suvi

postimees, 6. juuni 2018

ELAMUSMAJUTUS. Üle Eesti leidub mitmeid põnevaid ööbimisvõimalusi, mis pakuvad toredat alternatiivi harjumuspärasele hotellitoale või turismitalule. Miks mitte võtta selle suve sihiks mõni neist ära proovida.

Eestlased pakuvad looduses põnevaid ööbimisvõimalusi anna-liisa mets reporter

puhka välja Tünnikämpingud Harjumaal Rummu järve ääres pakub Paekalda puhkekeskus omapärast võimalust majutuda veepealses kämpingus.

Tünnikämpingus ööbimise teeb väga eriliseks tünni klaasist otsasein, mis tekitab tunde, justkui ööbitaks keset avatud vett. Klaasseinast avaneb vaade järvele ja õhtusele päikeseloojangule.

Kämpinguid on kokku saada viis ning iga majake mahutab kaks täiskasvanut ja ühe lapse. Kämpingu juurde kuulub väike, kahe istekohaga terrass.

Võimalik on korraga broneerida ka kõik viis tünni, et korraldada pere või sõpradega mõnus rahulik koosviibimine.

Sobib hästi matka- ja loodushuvilistele.

Tünnikämpingud.

Foto: Paekalda puhkekeskus

Linnumäe loodustalu Linnumäe loodustalu on tõeline pärapõrgu – sinna ei satu puhkajaid tülitama mitte keegi peale looduse enda. Tsivilisatsioonist saab end täielikult ära lõigata, sest endisaegses kehvikute popsitares Ohepalu raba veerel puudub isegi elekter.

Valgust annavad küünlad ja õlilambid.

See on just selline talu, milles eestlased sajandeid elanud on – puhkajaid ootab ees tõeline juurte juurde minek.

Linnumäe majutust on võrreldud võimalusega ööbida vabaõhumuuseumis – nii ehedaks hindavad seda siin peatunud inimesed. Külaliste käsutuses on lisaks peamajale saun ja kümblustünn, tare kõrval on järv. Tellida saab ka loodusmatku.

Ripptelgid.

Linnumäe loodustalu.

Foto: scanpix

Foto: Margus Kalmann

PESÄ Mornamaal.

Ripptelgid

PESÄ Mornamaal

Kas poleks huvitav ööbida telgis, mis harjumuspärase maapinnale kinnitamise asemel hoopis õhus püsib ja puude külge on riputatud?

Sellist elamusmajutust pakub näiteks Taevaskoja puhkekeskus.

Ripptelgi puhul on väga tore, et jääb ära igasugune vajadus tasase maapinna otsimiseks – vali vaid välja sobivad puud ja lase puhkekeskusel telk õigesse kohta üles tõmmata.

Ripptelke on nii kahe- kui kolmekohalisi, telgis ööbimiseks tuleb majutuse broneeringul kaasa võtta vaid oma magamiskott.

Telgi paigaldamisega ööbijail tegeleda ei tule. Enne põnevat ööbimist saab puhkekeskusest mitmeid ajaviitetegevusi tellida.

PESÄ on Mornamaa veinitalu ööbimiskoht, mis jätkab uuel tasemel paljude rahvaste sammasaitade ja postmajade traditsiooni.

See on maja, kuhu ei pääse kerge vaevaga ei vesi, loom ega võõras inimene, Siberi rahvaste lugudes on selline nii-öelda kanajalgadel maja müstiline paik.

Suure seinaaknaga majakesed pakuvad miljonivaatega puhkusevõimalust kogu perele: majas on nari, diivan ja suur kast ning neid esemeid kombineerides saab luua üsna mitu magamiskohta.

Seinaaknast saab imetleda päikesetõusu ja loojumist ning mööduvaid metsloomi.

Maja seinaakna ees on rõdu, majakesed on omavahel ühendatud puidust terrassidega.

suvi || 5

postimees, 6. juuni 2018 Ohessaare tuulik

Nina põhumajad

Saaremaal Sõrve sääres Ohessaare panga läheduses saab kasutada harukordset võimalust ja ööbida tuulikus.

Mererannast saja meetri kaugusel asuvas ainulaadses romantilist elamusmajutust pakkuvas pukktuulikus saab puhata kahel korrusel: esimesel korrusel on õdus eluruum diivaniga, kuhu saab sättida ka kaks lisakohta.

Alumisel korrusel on ka hommikusöögi söömise võimalus.

Teisel korrusel magamistuba kahele. Tuuliku kõrval asuvad kuivkäimla ja välidušš.

Elektrit tuulikus, muide, ei ole.

Tuuliku kõrval asub mõnus suvekohvik, kust avaneb ilus vaade otse merele. Kohvikust saab lisaks kohvile kooke ja pirukaid ning jäätist.

Kolm Nina põhumaja asuvad Peipsi rannas ja seda sõna otseses mõttes: järveni on majadest kõigest 30 meetrit.

Majakestes on ruumi kahele kuni neljale inimesele, ööbida saab neis aastaringselt.

Majad on väga lihtsalt sisustatud, igas majas on väike kööginurk ja vajalik ööbimiseks, näiteks linad, padjad ja tekid. Jahedama ilma korral saab maja soojaks puuküttega.

Kuivkäimla ja päikesedušš asuvad õues.

Suurema elamuse otsijail on majutuse pakkujatelt võimalik tellida ka mitmesuguseid erinevaid süstamatkasid Peipsi järvel.

Kes Nina majades ööbinud, need räägivad, et tunne on seal justkui mere ääres.

Parvemajad Vigala jõel

Saxby vaatetorni puhkemajad

Vigala jõe parvemajad on aastaringselt kasutatavad ujuvad majad, mis mahutavad korraliku hulga rahvast. Majad sobivad hästi suurema või pisut väiksema seltskonnaga puhkamiseks, pidude, ka näiteks pulmade pidamiseks ja paljuks muuks. Suvel saab nautida võimalust jões ujuda ja kümblustünnis kümmelda, talvel on võimalik sobiva ilma korral jõejääl uisutada. Majas sees on põrandas asuva luugi kaudu võimalik ka kala püüda.

Kui on vaja ära mahutada tõeliselt suur seltskond, saab kaks parvemaja omavahel ühendada. Siis mahutavad majad ühtekokku 76 inimest, ööbima mahub 50. Parvemajade juures kaldal on võimalik ka telkida.

Saxby majad asuvad Vormsi saare looduskaitsealusel paesel kaldal. Sauna- ja puhkemaja olid algselt prožektori- ja meeskonna maja. Ühest lükati välja suur prožektor piiri valgustamiseks, teises elasid piirivalvurid.

Nüüd on mõlemad hooned ehitatud ümber mõnusateks majutuskohtadeks.

Majakesed on valgusküllased, suurepärased kohad päikeseloojangu imetlemiseks. Palju on rõhku pandud ümbritsevale keskkonnale, hea vaade nii metsale kui merele. Saunamaja mahutab neli, puhkemaja viis inimest. Mõlemas majas on täismugavustega köök ja puupliit. Telerit ja WiFit siit aga otsida ei maksa: nende majakeste eesmärgiks on pakkuda tõelist puhkust.

Foto: scanpix

Ohessaare tuulik.

Parvemajad Vigala jõel.

Nina põhumajad.

Foto: Nina põhumajad

Saxby vaatetorni puhkemajad.

Foto: triin ree

Foto: Parvematkad

Foto: Vaatetorni puhkemajad

6 || suvi

Sibulatee oluliseks komponendiks on m천istagi sibulad. Neid saab siit k체lat채navatelt kaasa osta kas v천i terve talvevaru jagu.

postimees, 6. juuni 2018

Fotod: scanpix

suvi || 7

postimees, 6. juuni 2018

KULTUURIREIS. Sibulatee on kodumaine reisisihtkoht, mida oma silmaringi avardamiseks peaks külastama iga eestlane, sest selles hämmastavas paigas on kokku saanud kaks rahvust ja sündinud omapärane elukeskkond.

Sibulateel kohtuvad kaks rahvust ja kolm kultuuri ja), mille ehteks on vanausuliste kirevavärvilised majad ja väga põnevad mitmekesised aiad.

anna-liisa mets

Kohalik toit sibulast kalani

reporter

PEIPSI PÄRL Rahvusteks, kes siin Peipsi järve veerel omavahel kokku saanud ja läbipõimunud, on mõistagi eestlased ja venelased. Kultuuridest on esindatud aga ehe Eesti talupoja- ja baltisaksa mõisa- ning vene vanausuliste kultuur. Tulemuseks on tõeliselt paeluv kodukootud multikultuurne keskkond, mis tundmaõppimist väärt.

Umbkaudu 20 kilomeetri pikkuse Sibulatee üks ots asub Emajõe suudmes Varnjas, teine aga Kallaste linnas. Sibulatee käib soovi korral läbi ühe päevaga, aga kel tahtmist pikemalt peatuda, ei pea kindlasti pettuma – tegevust siin jagub.

Tee kõige säravamateks tähtedeks on vaieldamatult selle servadesse jäävad tänavkülad (näiteks Varnja, Kasepää ja Kolk-

Luuletaja Juhan Liivi kaunis kodukoht on Sibulateel see osake ehtsast Eesti taluelust. Tuntud luuletaja eluloo kõrval saab siin tutvuda ka piirkonna ajalooga laiemalt.

Sibulatee teiseks oluliseks punktiks on kohalik sibul ja kala. Silte, mis ühe või teise müügikohtadest teada annab, kohtab Sibulatee veeres hooajal massiliselt. Sibulakasvatus ja kalapüük ongi siinsete elanike oluliseks sissetulekuallikaks, Peipsiveere sibul aga üle Eesti tuntud ja legendaarne, sest võrdset vastast on talle raske, kui mitte võimatu leida. Kui tahad proovida ehtsat kohalikku toitu, külasta kindlasti Sepikoja Külalistemaja või Kivi Kõrtsi Alatskivil. Ja tingimata osta kaasa hooajalisi aiasaadusi!

Kui juba Alatskivil keha kinnitada, tasub kindlasti pilk peale visata ka Alatskivi lossile, mis on suurepäraseks näiteks kohalikust baltisaksa kultuurist. Küllalt tagasihoidliku vanausuliste kultuuri kõrval on see 19. sajandist pärit neogooti stiilis mõisahoone tugevaks kontrastiks. Tegemist jagub siin tublisti: mõi-

8 || suvi

postimees, 6. juuni 2018 Mis toimub?

Kui niisama Sibulateele uitama minna ei taha, vaid soovid, et samal ajal kindla peale ka midagi põnevat toimuks, siis vaata üle, mis suvel sealkandis tehakse. Siinkohal pisteline ülevaade: • Naboika päev. 17. juunil peetakse Kolkjas Naboika ehk kangatrüki päeva kangatrükkal Prostatovi pere mälestuseks. Prostatovile kuulusid veel 20. sajandi algul kanga trükkimise töökojad Kolkjas, Viljandis ja Paides. Naboika päeva raames toimuvad eelregistreerimisega õpitoad nii lastele kui täiskasvanutele.

• Peipsi Järvefestival 2018. Festival rändab 30. juunist 6. juulini mööda Peipsi sadamaid ja jõuab 3. juulil Kolkja sadamasse.

Festival tutvustab külalistele Peipsi järve tavapärasest oluliselt põnevamal moel. Toimuvad kontserdid, õpitoad ja laevasõidud.

Mõistagi pakutakse hulganisti kohalikku toitu.

• Tõukerattatuur. 14. juulil saab tõukerattatuuri käigus tutvuda Sibulateega väga mõnusal moel. Giidiga tuuril näed kohalikke hoove, arhitektuuri, sibulapeenraid. Tehakse mitmeid peatusi, vaadatakse üle Kostja Sibulatalu, Voronja galerii, Varnja palvela jt kohad. Samal ajal toimub Alatskivil ka vanavara laat.

• Kallaste kala- ja sibulalaat. 25. augustil toimub Kallastel legendaarne kala- ja sibulalaat, kust käiakse üle Eesti endale talveks sibulaid soetamas. Mõistagi kaasneb ühe korraliku laadaga tõeline laadamelu ja sibula ning kala kõrval leidub siin rohkelt tegevust tervele perele.

Väga ehtsat Peipsiveere toitu saab näiteks Kivi kõrtsis Alatskivil.

sas asuvad restoran, külastuskeskus, käsitöökojad, looduskeskus ja hotell. Siin asub ka üks eriline ööbimispaik: lossitorni ümmargune sviit, millesarnaseid Eesti mõisates sageli ei kohta.

Eesti talukultuurist on Sibulateel esindatud mitmed rahvuseeposega seotud paigad, lisaks sellele asub piirkonnas Rupsi külas luuletaja Juhan Liivi kodukoht, kus tänasel päeval tegutseb majamuuseum, mis tutvustab nii tuntud luuletaja kodu ja elulugu kui ka ümbritseva Kodavere kihelkonna ajalugu.

Ära piirdu vaid vaatlemisega

Sibulatee käib soovi korral läbi ühe päevaga, aga kel tahtmist pikemalt peatuda, ei pea kindlasti pettuma – tegevust siin jagub.

Kuna kõigi kolme kultuuri seas on läbi aegade osatud hinnata käsitööd, siis ei ole imestada, et ka oma kätega tegemise võimalusi pakub Sibulatee külastajale hulganisti. Näiteks Turgi käsitöötalus saab õppida kangastelgedel kudumist, Peipsimaa Külastuskeskuses Kolkjal aga saab endale valmistada pakutrükis kandekoti või kudumistehnikas ripatsi. Alatskivi lossis saab valmistada ka keraamikat.

Huvitavaks isetegemisesihtkohaks on kindlasti Ambu-

lARToorium. Tegemist on vanas arstipunktis asuva kunstimajaga, kus toimuvad fotolaagrid ja temaatilised õpitoad ja Vene Filmi Päevad. Mõistagi saab pika ajalooga majas õppida tundma ka vanausuliste aegade tagust elu-olu.

Kuna sibulateeliste seas on läbi aegade äärmiselt oluline koht olnud loodusel, pakutakse ka küllatulnuile võimalust selle kandi looduslikke eripärasid põhjalikult tundma õppida.

Väga levinud on igasugu järvematkad. Põnevaks sihtkohaks kalastushuvilistele on kindlas-

ti Vaino talu: siia on teretulnud nii algajad kalastajad, kes proffide juhendamisel käe valgeks tahavad saada, kui ka kogenud kalurid, kel vaja järvele vedu, kalastustarbeid või kohta, kus oma kalastusüritus korraldada.

Alatskivi Looduskeskuse juurest algab ilus kohalikku loodust tutvustav matkarada, tellida saab juhendatud ekskursioone. Ka Välgi puhkemaja pakub juhendatud retkede võimalust kohalikes metsades. Sibulateel saab laenutada ka jalgrattaid, mis muudavad piirkonnaga tutvumise eriti mugavaks.

suvi || 9

postimees, 6. juuni 2018

Põnevat arhitektuuri kohtab Sibulateel, nii et vähe pole. Siin näiteks Kolkja erksavärviline maja ühes suuskadest valmistatud aiaga.

Alatskivi loss on Sibulatee suurepärane näide baltisaksa mõisakultuurist. Täna on lossist saanud võimas külastuskeskus.

Peipsi Järvefestival on põnevaks võimaluseks õppida tundma sibulateeliste elude seotust Venemaa kaldale ulatuva järvega.

postimees, 6. juuni 2018 Foto: Reuters/Scanpix

10 || suvi

suvi || 11

postimees, 6. juuni 2018

SUVESÜNDMUS. Üle Eesti toimub suvisel ajal tohutult palju sündmusi. Teeme asja natuke lihtsamaks ja toome välja suurimad või põnevaimad, mida kindlasti külastada tasuks.

Eesti suvi: sündmused, mida kindlasti külastada tasub

Tallinna Merepäevad 13.–15. juulini toimuvad merepäevad moodustavad Eesti suurima kogu perele sobiva mereteemalise festivali.

Guns N`Roses 16. juulil astub Tallinna Lauluväljakul oma maailmaturnee «Not In This Lifetime» raames üles legendaarne rokkbänd.

Baltic Sun Uus, 18.–21. juulini peetav Oleg Pissarenko muusikafestival toob Narva kohale igasuguse muusika folgist rokini. Esinevad näiteks Koit Toome ja Alexander Rybak.

TARTUMAA Maitsev Tartu 3.–5. augustini tutvustatakse tartlastele ülelinnalise toidufestivali raames põnevat maitsvat toitu ja jooki.

Eesti lennupäevad 2018 9.–10. juunini peetakse Lange küla lennundusmuuseumis üleriigilisi lennunduspäevi.

Rõõmsate Laste Festival 21. juunil toimub Pärnus Eesti suurim spetsiaalselt lastele pühendatud festival, kus tegemist jagub nii suurtele kui väiksematele lastele.

Weekend Festival

Tartuff 13.–18. augustini toimub Tartus Eesti suurim armastusfilmide festival. Festivali raames näidatakse linnaelanikele parimaid armastusfilme üle maailma.

PÄRNUMAA

PEIPSIMAA III Peipsi Järvefestival 30. juunist kuni 7. juulini mööda Peipsi sadamaid järve põhjaotsast lõunasse kulgev kultuuriüritus. Lisaks sõidab lodi Jõmmu Vasknarvast Värskani peatudes iga päev uues sadamas.

Pärnu suve tippsündmus toimub tänavu 16.–18. augustini. Üles astuvad Afrojack, David Guetta, Prodigy ja paljud-paljud teised.

Foto: Agnes Aus/Scanpix

HARJUMAA

25. augustil toimub laat, kus on aukohal sibula- ja küüslauguvanikud. Lisaks ka kirev kultuuriprogramm, erinevad töötoad ja konkursid.

16.–17. juunini toimuva festivali raames näeb külgkorvide MM-etappi, quad’ide EM-etappi, öökrossi ning mäkketõusu Eesti meistrivõistluste etappe.

Foto: Ants Liigus/Scanpix

reporter

Kiviõli motofestival

Foto: Madis Sinivee/Scanpix

anna-liisa mets

Foto: Margus Ansu/Scanpix

Lüübnitsa sibula- ja kalalaat

IDA-VIRUMAA

se piknikupeo, kus saab korraga nii head sööki kui head muusikat.

Viru Folk 10.–12. augustini toimuv folk on pühendatud vabariigi sünnipäevale: kogu programm on tehtud läbinisti Eesti-keskseks.

EV100 üritus!

LÄÄNE-VIRUMAA

VILJANDIMAA

Disco Tallinn Piknik

Keskaja Päevad

Pidudesari Disco Tallinn ja kokk Peeter Pihel toovad 7. juulil Eisma sadamasse suurepära-

13. ja 14. juulil taaselustatakse Viljandi Ordulinnuses keskaja kultuur, köök, kaubandus ja

12 || suvi

kombed. Tegemist on Bonifatsiuse Gildi kingiga vabariigile.

EV100 üritus!

Viljandi Pärimusmuusika Festival «Sajaga!»

26.–29. juulini peetav festival tutvustab vabariigi juubeliaasta raames põhjalikumalt Eesti pärimusmuusika tulevikutalente. EV100 üritus!

VÕRUMAA Uma Pido 2. juunil tähistab võrokeelne laulu- ja rahvapidu ühtaegu nii vabariigi sajandat sünnipäeva kui enda viiendat toimumisaastat. Peo keskmes on rõõm oma riigist. EV100 üritus!

Maarahva Laat 16. ja 17. juunil toimub Vastseliinas 22. Maarahva Laat, mis on üle riigi tuntud oma maalähedase ja praktilise talukaubavalikuga. Lisaks korralik laadaprogramm.

Foto: Sirje Lemmik/Scanpix

Foto: Elmo Riig/Scanpix

postimees, 6. juuni 2018

suvi || 13 RAPLAMAA

Foto: Kristjan Teedema/Scanpix

Foto: Eero Vabamägi/Scanpix

postimees, 6. juuni 2018

Kapa Rock 2. juunil juba 18. korda toimuv Kapa Rock on seekord pühendatud vabariigi sajandale sünnipäevale. Peaesinejaiks Riho Sibul ja Ultima Thule. EV100 üritus!

Kirikumuusika Festival

Foto: Madis Sinivee/Scanpix

Foto: Toni Läänsalu/Scanpix

26. juulil algava festivali patrooniks on peapiiskop Urmas Viilmaa, peaesinejaks Eesti Rahvusmeeskoor. Festival kestab 5. augustini. EV100 üritus!

SAAREMAA Juu Jääb Muhu tulevikumuusika festival toimub tänavu 5.–8. juulini. Üles astuvad näiteks Ann Shirley, Maya Vik ja Jazztronik.

astuvad üles mitmed Eesti armastatud artistid: Ultima Thule, Singer Vinger ja paljud teised. EV100 üritus!

JÄRVAMAA

Kuressaare Merepäevad Kukemuru Ambient 9.–11. augustini toimuvad Merepäevad on Kuressaare suve üks tippsündmusi. Kolme päeva vältel on linn otsast otsani merega seonduvaid tegevusi täis.

Naljaka nimega sündmus on mõjukaim omalaadne Baltimaades ja Skandinaavias. Toimub 3. ja 4. augustil Laupa mõisas.

JÕGEVAMAA

10.–11. augustini peetakse Paides juba legendaarseks saanud arvamusfestivali.

Peipsi Folk Ühes Mustvee linna päevadega peetaks 14. juulil Mustvees Peipsi Folki. Palju tegevusi ja korralik kultuuriprogramm.

Augustikuu muusika 18. augustil peetakse Põltsamaa lossihoovis kontserti, kus

Arvamusfestival

VALGAMAA RetroBest 29. juunil toimub Otepääl üks suurimaid retromuusikapidusid, kuhu on oodatud kõik nostalgitsejad.

Leigo järvemuusika 3. ja 4. augustil astuvad Leigol üles muusikud nii Eestist kui välisriikidest. Kontserdid on pühendatud Eesti, Läti ja Soome juubeliaastatele.

HIIUMAA Sõru Jazz 15.–18. juunini astuvad kolmes kohas üle Hiiumaa üles mitmed erinevad Eesti džässmuusikud.

Kalana saund 26.–29. juulini peetakse Sõru sadamas alternatiivmuusikafestivali, mille esinejate nimekiri on aukartustäratavalt pikk.

PÕLVAMAA Öömatk 29. juuni õhtul algab Põlva jär-

ve äärest päikesetõusuni kestev öömatk, mille pikkus on umbkaudu 25 kilomeetrit. Matk on tasuta. EV100 üritus!

Intsikurmu festival 3. ja 4. augustil korraldatakse Põlvas muusika-, kunsti ja omamoodi arvamusfestival.

LÄÄNEMAA Augustibluus 2.–5. augustini peetav bluusifestival tähistab tänavu 25. toimumisaastat. Peaesinejaiks tänavu Sugaray Rayford ja Bob Margolin USAst.

Valge Daami Aeg 24.–28. augustini muutub Haapsalu vanalinn suurlinlikult kihavaks: legendaarse Valge Daami auks toimuva festivali kultuuri- ja laadaprogramm on kirev ja kirju.

14 || suvi

postimees, 6. juuni 2018

VABA AEG. Eestlastel kisub jätkuvalt metsa poole, kuid seenekorvi asemel võetakse tänapäeval kaasa plastkettad, mida võidu peale korvi visata.

Foto: Laura Meigas

Kettagolfi pandeemia murrab noori ja vanu Sander Punamäe reporter

sport Eestis kõige kiiremini arenev spordiala on disc-golf ning nagu nimest saab järeldada, on see sarnane tavalise golfiga, kuid palli auku lükkamise asemel tuleb korvi visata plastikketas.

2003. aastal sõpruskonnas levima hakanud Ameerika sportmäng on saamas kõige populaarsemaks alaks Eestis.

«Neid, kes telefoniga oma tulemusi märgivad, on 11 000,» ütles Eesti Olümpia Komitee alaliidu president Rein Rotmeister. Võrdluseks: jalgpalli harrastajaid on spordiregistri järgi umbkaudu 19 000, võimlejaid 18 000, ujujaid 12 000 ja korvpallureid 8000.

Plahvatuslik harrastajate kasv sai alguse umbkaudu ne-

li aastat tagasi. «2012 oli mõnisada mängijat Eestis. 2014. aasta lõpus kuskil 2500, täna juba minu hinnangul 20 000,» ütles Rotmeister.

Rotmeisteri sõnul pole Eestis maakonda, kus poleks tekkinud kettaviskajate kogukonda või kohaliku omavalitsuse toel ehitatud rada. «Tallinn, Tartu, Elva, Põlva, Mammaste, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnu, Ida-Virumaa – igal pool loobitakse,» loetles ta.

Rotmeister sattus ala juurde tänu pojale Martinile. «Ta ei tahtnud tükk aega mängidagi seda. Arvas, et on ikka paremat teha, kui metsas ketast loopida. Aga sõbrad kutsusid ja kui üks kord läks, oli kohe müüdud mees!» selgitas ta. Martin Rotmeister on kaks korda Eesti parimaks mängijaks tunnistatud ja mitmekordne eesti meister.

Rotmeister usub, et ala fenomen seisneb selles, et see sobib absoluutselt kõigile, kuna ei küsi vanust, sportlikku vormi ega sugu. «Sa võistled eel-

kõige iseendaga. Lähed vaatad, kas saad parema tulemuse kui eelmine kord. Eesti meistrikatel oli kõige noorem meil 13-aastane ja kõige vanem üle 70.»

ba neljas aasta pillun,» rääkis Ketler.

Ketleri sõnul on metsa vahel kettagolfi radadel väga palju inimesi – nii noori kui vanu. «NädaEestis levib viirus, mis lavahetusel on Ketta nädalavahetuseti metsa poole viib. nagu laulupidu, loopimine aga ma olen See on raske tõbi, mis ei küsi vanust, vanust ei küsi penskar, võin sugu ega sportlikku vormi. See jääb 71-aastane Ankäia, millal takülge esimesest kokkupuutest ja ravi ei ton Ketler üthan,» tõdes ta. les ausalt: «Ma Ketler jõunäi olevat. Kui ilm vähegi lubab, on meie olen Eesti kõidis mängu metsaalused täis inimesi, kes jalutavad ge vanem discjuurde tänu poringi ja loobivad plastikust kettaid. golf’ar!» Ka tejale, kuid nüüd ma sattus metsa on pisik jõudnud Õnneks ei kaasne mänguga kettaid korvi loopika tema abikaasanegatiivseid kõrvalnähtusid – ma tänu pojale. Terni. «Vahel hakkas ei rahalisi, füüsilisi ega haiguseks minema, ve elu tublilt sporti teinud mehe jaoks on ketastahad koguaeg pilduda. vaimseid. te loopimine mõnus elamus, Nüüd tuleb naine ka, õhtumis aitab keha ja vaimu virgeti käime pildumas seal, kus ta tahab,» ütles Ketler. na hoida. «Ma olin Soomes tööl ja käisin keppidega kõndimas, Ü k s Vanemseeniorite klassis on kord käi- Ketleri sõnul konkurents tihe. et end vormis hoida. Poiss kodus ütles, et mis sa niisasin koos poja- «On üks 68-aastane Gustav, siis ma kõnnid, hakka parem ga, siis ostsin enda- üks mees on Hiiumaalt, siis on kettaid pilduma. le kaks ketast ja nüüd ju- 60-aastane Pärnu poiss ja siis

HOIATUS!

veel Annikorust, tema on 61.

60-aastaste klassis on mul lootust isegi. Aga Soomes on mul 60-aastaste klassis raske midagi saavutada. Üle 70-aastaste klassis tulin korra teiseks,» lausus Ketler, lisades, et Eesti meistritiitel on tal veel võitmata.

«Eks ma siin metsas selle jaoks trenni teen ka!»

Ketleri sõnul hoiab teda ala juures pidev eneseületamise soov.

«Järjest tahad tulemusi paremaks saada. Vaatad, et mõni koht läks viletsamalt ja siis tahad paremini saada. Läheb paremini, aga ülejärgmine kord läheb viletsamalt, siis paremini, siis jälle halvemini. Mõnikord teed raja nulliga, teine kord pluss kuuega, nii see on,» avas Ketler mängu psühholoogiat.

Ta tunnistas, et noorte meeste konkurentsis on tal keeruline häid kohti püüda. Vaja on plahvatust, käe kiirust ja puttimisel (korvi sisse viskamisel – S. P) on tähtis täpsus, loetles Ketler. Et ala nõuab eelkõige tehniliselt

16 || reklaam

postimees, 6. juuni 2018

jäätis, teises sald�jums? Selleks tule pidutse

postimees, 6. juuni 2018

reklaam || 17

18 || suvi

postimees, 6. juuni 2018

Anton Ketler on Eesti kõige vanem kettagolfi mängija, kes ei jäta metsa vahele minemata ka talvel.

Silver Lätt ja Kristina Tattar on elukaaslased, kel ühiseks huviks kettagolf. Silver on Eesti parim mees- ja Fotod: Laura Meigas Kristina parim naismängija.

head sooritust, pole jõud kõige tähtsam. «Aga ma teen trenni ka ikka, iga päev võimlen, kummidega venitan. Ma vaatan, et noored tulevad ja kohe pilluvad, ei nad võimle ega midagi, mina vanainimene pean ikka kondid lahti liigutama, muidu tõmban kohe ära. Ikka kümme minutit soojendan enne,» ütles Ketler.

Tema sõnul kujunevad trennid kohati kolme-nelja tunni pikkusteks. Mõni päev jalutab metsa all maha 20 000 sammu, teine kord veel rohkem. «Rekord on 35 000!» ütles ta.

«Ketaste loopimisega» alustamine pole Ketleri sõnul keeruline, hea tunde saab kätte juba esimese korraga. «Alguses on võib olla ketaste otsimist rohkem, ei näe kuhu viskasid, aga seda on järjest vähem.»

Ketleri sõnul on ala väga mõnus, sest ei nõua suuri väl-

fi leviku suurusele. Euroopa mõistes oleme ala suurriik,» ütles Rotmeister. Suurema koondisega tulevad võistlustele vaid põhjanaabrid soomlased. Eelmisel aastal seadis Euroopa katuseorganisatsioon maailma kettagolfi riigid pingeritta, Eesti on seal viiendal kohal.

Maailma mastaabis valitsetakse kettaloopimise kunsti kõige paremini ala sünnimaal – Ameerika Ühendriikides. Maailma parima 20 mehe hulka mahub umbes neli inimest, kes pole USAst. «Põhi on meil tugev all, aga päris tippe pole võib-olla, kuna see on meil ikka noor ala,» rääkis Rotmeister. Lisaks on Eesti kliima tõttu kettaloopimine siiski hooajalise iseloomuga. «Ameerika on nii suur, seal saab mõnel pool aasta läbi korvi visata,» selgitas Rotmeister.

jaminekuid. «Kettad on odavad, neid on mul siin üle saja. Ostsin endale käru ka, ei jaksa kõiki raja peal muidu kaasas tassida,» lausus ta, lisades, et ainuke kulu on transport. «Mul on pensiraha väike ja igale poole sõita ei saa koguaeg,» ütles ta.

rõõmustas Ketler, kes ise viskab umbkaudu 80–90 meetri kaugusele. Eesti tipud viskavad umbes 160 meetrit, harrastajd 130–140 meetrit.

Ketler käib metsa vahel trenni tegemas ka talvel. «Algul küll vandusin, et elu sees ma ei lähe sügava lume sisse pilduma. Pärast naine ütles, et näe põlvini lumi ja ikka käib pildumas,» sõnas ta.

Eestis pole maakonda, kus poleks tekkinud Eestlased maailmas esirinnas kettaviskajate Rotmeister usub, et kettagolfi taga on seda vekogukonda või populaarsuse davad ja propageerivad inimekohaliku omavalitsuse sed. «See on kõva fenomen, et toel ehitatud rada. Eesti on Euroopas teine-kolmas Nüüd õpetab Ketler kettagolfi võlusid ka oma lapselastele. «Nad panevad väga vingelt, viskavad kaugemale kui mina,»

riik oma koondise suuruselt,» ütles Rotmeister. Augustis toimuvatele Euroopa meistrivõistlustele sõidab 16 eestlast. «Sinna eraldatakse kohti vastavalt riikide tulemustele ja kettagol-

Rotmeisteri sõnul on Eestis sisuliselt kolm inimest, kes elatuvad kettagolfist: Kristin Tatter, Silver Lätt ja Martin Rotmeister.

«Nad peavad ka muud tegema peale spordi. Müüvad varustust, teevad koolitusi, aga nad on ennast sidunud disc-golf’iga.»

Olümpiakomiteega on alaliidu presidendil head suhted. Ülemaailmne katuseorganisatsioon on eesmärgiks seadnud ka olümpiale jõudmise, kuid Rotmeister seda ennustada ei julge.

«Siin pole meil Eestis suurt teha, see ei olene meist,» ütles ta.

Eesti kõige suurema discgolf’i klubi juhi Silver Leetma sõnul on Eestis üsna noorel alal sisuliselt kõigil võimalik üsna lühikese ajaga jõuda heade tulemusteni. Sportlik taust tuleb küll kasuks, aga hobikorras saavad metsa vahele viskamisega hakkama kõik.

«Muidugi oleks suurepärane alustada mõne kogenud mängijaga koos. Näiteks üks-kaks trenni Eesti parima Silver Lätiga ja ma usun, et saab juba väga hea põhja alla,» ütles Leetma.

Leetma sõnul on kettagolf Eestis hetkel pigem rahvaspordi tasemel, kus hobimängijaid on päris palju, kuid noori, kes võiks maailma mõttes tippu jõuda, on pigem vähe.

«Noortel on nii palju võimalusi, et keeruline on kambavaimul põhineva jalgpalliga võistelda,» lausus Leetma.

Ta ise on ala juures olnud kolm aastat. Ennast harrastajaks pidav Leetma usub, et Eesti kettagolf liigub tõusvas joones. Eestlasi, kes välismaal mängimas käivad, tuleb järjest juurde ja ka harrastajate suhtumine on muutunud professionaalsemaks.

suvi || 19

postimees, 6. juuni 2018

Enne «õige» korgi peale panekut lastakse pudelil pea alaspidi seista, et siidrivalmistamisel tekkinud sete korgile koguneks.

Karmo ja Veranika Haas kolisid neli aastat tagasi maale, et hakata tootma kodumaist siidrit.

Fotod: tairo lutter/Scanpix

Kui siider valmis, paneb Tori Siirditalu perenaine Veranika oma käega talle ka sildi peale.

MEELDIV JAHUTUS. Kuumal suvepäeval pakub kihisevat kosutust kodumaine käsitöösiider.

Eesti õun annab siidrile sisu ja metsikust maria joost reporter

hea maitse Kui käsitööõlled plahvatuslikult üle Eesti levima hakkasid, paistis see uue teenäitajana lahja alkoholi turul. Nüüdseks on poelettidele jõudnud ka käsitöösiidrid.

Pärnumaal Tori külas õunapuude vahel tegutseb Tori siidritalu. Nii talu peremees Karmo Haas kui ka perenaine Veranika on mõlemad tegelikult pärit Tallinnast, neli aastat tagasi müüsid nad aga kogu oma maise vara Tallinnas maha ja kolisid Torile. «Siin on minu vanavanemate kodu,» põhjendas Karmo. «Kuna see maakoht oli meil siin olemas ja majake ootas uut hingamist, siis nii me siin nüüd toimetame.» Maja ümbritseb 20 hektarit põllumaad, millest kaheksa on õunapuuistandiku all.

Idee hakata siidrit valmistama oli paarikese peas küpsenud pikemalt. «Ma olen terve elu toitlustuses töötanud ning hea söök ja jook on minu jaoks alati tähtsal kohal olnud,» märkis Karmo. Alguses valmistati koduveini hobikorras enda tarbeks ja sõpradele. «Siis saatsime kahel aastal oma tooted ka Maalehe korraldatud koduveinikonkursile ja mõlemal korral õnnestus meil ka kohe finaali pääseda. Eks sealt tekkis julgus, et see vein pole mitte ainult hea meie arust, vaid teistelgi kõlbab juua.»

Karmo sõnul oli neli aastat tagasi ainuõige aeg maale

kolida ja ettevõttega algust teha. «Nüüd tagantjärele mõeldes oli see õige aeg. Ilmselt praegu, neli aastat hiljem, ma ei ole kindel, kas enam viitsiks seda sammu ette võtta,» sõnas ta ja tõdes, et noorena on kergem elus suuremaid ümberkorraldusi teha, kuid nüüd, kus peres on kolm last kasvamas, tuleb suuremad otsused pikalt läbi mõelda ja kaalutleda. «Aga kahetseda ei ole küll midagi, ma arvan, et see on väga äge, et me selle julguse sisse võtsime ja selle sammu julgesime teha.»

gi. «Siidri jaoks võib ka natukene koledama välimusega õun olla, tegelikult ta annab võibolla isegi parema ja kvaliteetsema siidri,» rääkis ta. «Näiteks viinamarja puhul öeldakse, et need õiged kvaliteetveinid tulevad sealt aedadest, kus viinamarjad on natukene nagu stressis kasvada saanud, eks sama kehtib ka õunte puhul – liigne lopsakus ja mahlasus polegi alati tähtis, pigem et ta oleks saanud puhtalt looduslikult kasvada.»

Siider Eesti õunast Küsimusele miks just siider, leiab Karmo, et see on väga loogiline samm meie piirkonnas ja kliimas. «Õun on kindel asi, mis meil kasvab. Isegi sellise halva suvega, nagu möödunud aastal, õunad saame ikka kätte,» selgitas ta ja lisas, et kui mõnel aastal peaks isegi juhtuma, et enda aiast õunu ei saa, siis mõne naabri aiast võib siiski saada. «Õun on traditsiooniline puuvili, mida kasvatada ja meie piirkonna õun on veel eriti hea – võrreldes Poola õunaga nagu öö ja päev, maitseomadused on hoopis teised.» Ühe olulise nüansina tõi Karmo välja ka mahedalt kasvatamise, sest tema sõnul keskendutakse masstoodangus järjest rohkem kiirusele ja hulga vähem sisule. «Me üritame just olla need, kes toovad tootmise tagasi looduse keskele ja tahame teha asju võimalikult käsikäes,» märkis mees.

Soomaa külje all elades ja toimetades tunneb Karmo, et patt oleks kasutada kemikaale, et saada suurt ja läikivat muinasjutuõuna, mida pole siidri tegemise jaoks tegelikult vaja-

«Me ei saa teha õunamahla, see läheb meil käärima,» sõnas Tori Siidritalu peremees Karmo Haas.

Hea siidri saamiseks on ka oluline, et õun oleks happeline.

Siin tuleb aga põhjamaine kliima siidritootjatele appi. «Meil ei ole siin võib-olla nii magusad ja kommised need õunad, kui lõunamaades kasvatatud, aga meie õuna iseloom ongi just pigem selles sisukuses,» kirjeldas ta.

Esialgu kasutas pere siidri valmistamiseks vaid oma aia õunu, kuid kui plaani tuli suurem tootmine ja turustamine, siis sai üsna pea ka selgeks, et enda aia õuntest jääb väheks. Pere hakkas naabritelt õunu sisse ostma ning oli neidki, kes tõid õunad tasuta, sest oma aias oli õunauputus. «Kui on tõesti selline aasta, et õunu on nii palju, et ise ei jõua ära kasutada, siis palun väga, siia saab ikka tuua, pole probleemi,» kinnitas Kardo.

Ka kasemahlast võib siidrit teha Lisaks õuntele kasutab nende siidritalu siidri valmistamiseks pihlakaid ja arooniaid.

Sel aastal korjati ka kasemahla, et suve paiku kasemahlasiidriga välja tulla. «See on natukene katsetamine ka,» märkis Kardo. «Proovid ühte, proovid teist, vaatad, milline meeldib kliendile rohkem, sest ega me ei tee seda kõike ju ainult enda jaoks.» Vaadatakse, mis võiks oleks tarbijale huvitav ja mida oleks võimalik kohapealt mahedalt kätte saada.

Aias on ka viinamarjaistikud, kuid see nõuab Kardo sõnul palju vaeva. «Viinamari on muidugi üks selline asi, mis on alguse hullustus, mis mul tuli, et lahe, tahaks ikka viinamarju ka kasvatada, õige vein tuleb ikka viinamarjast,» selgitas Kardo. Eelmisel aastal saadi esimest korda suurem saak viinamarjadest ning hetkel on kahesajaliitrises tammetünnis viinamarjaveini küpsemas. «See ei ole kerge, kindlasti ma ei soovita seda teistele ette võtta, sest tööd on ikkagi viinamarjadega meeletult ja fakt on, et see kliima ei ole ikkagi päriselt looduslik viinamarjade kasvatamise kliima.»

Turul siiski küllaltki uus Käsitöösiidriga turule tuleku vastuvõtt oli Kardo sõnul üpriski positiivne. Samas märkis ta, et uudistootega on turule tulla alati kergem, kuid hiljem tuleb seda joont jätkata ja siis tuleb juba hoolitseda selle eest, et turul koht säiliks ja käive kasvaks. Kardo leiab, et kuigi suurtootjatele jääb alati nende sihtgrupp, siis järjest rohkem leidub ka inimesi, kes on valmis uusi asju proovima ja

Käsitöösiidri valmistajad Eestis • Tori Siidritalu (Pärnumaa)

• Siidrikoda (Põlvamaa)

• Jaanihanso (Pärnumaa)

• Peenjoogivabrik Nudist (Tallinn)

• City cider (Harjumaa)

• Siidrimaja (Tallinn)

kes hindavad joogi sees kohalikku toorainet ja naturaalsust.

Kuna Tori Siidritalus on tööl kaks inimest – Kardo ja Veranika – ja kõik joogid valmivad käsitööna, siis ei anna nende ettevõtte toodangut võrrelda suuremate ettevõtetega. «Me ei saa võrrelda neid hindu suurtootjatega, kellel tuleb päevas seal võib-olla mitukümmend tuhat pudelit liini pealt välja, kui meil siin tuleb võib-olla aasta jooksul kokku, mis neil ühe päevaga. Siin on see vahe.»

Pärnumaal on käsitöösiidri tootjaid veelgi, üsna Pärnumaa ja Raplamaa piiril, Aasa küla lä-

hedal asub Jaanihanso siirditalu. Kardo sõnul tunnevad nii nende talu rahvas kui ka Jaanihanso oma, et nad on pigem kolleegid kui konkurendid, sest mõlemad soovivad oma toodetes kohalikku piirkonda välja tuua. «Me ise Alvariga (Alvar Roosimaa, Jaanihanso peremees – M. J) patsutame teineteisele õlale ja ütleme, et Pärnumaa on uus Normandia. Normandia on maailmakuulus siidrivalmistamise piirkond, Eesti kontekstis võiks tulevikus kõik teada, et Pärnumaa on just see koht, kust tulevad need kõige ägedamad siidrid,» rääkis Kardo.

20 || suvi

postimees, 6. juuni 2018

SAJUILMAD. Eesti suveilma peale panuseid teha ei maksa, niisiis peab alati olemas olema varuplaan, mida teha siis, kui puhkuse ajal muudkui kallab.

Ka vihmase ilmaga saab suvitada anna-liisa mets reporter

vaheldus Spaad Suvemeeleolu säilitamiseks on vihmase ilma puhul raske leida paremat alternatiivi kui spaad ja veekeskused.

Eestis on neid juba õige rikkalikult ja midagi oma maitsele sobivat leiab kindlasti igaüks.

Väga luksusliku spaapuhkuse saab veeta Pärnu Hedon Spas või Tartus V Spas, romantikud siirduvad Grand Rosesse Kuressaares, pered Viimsisse või GO Spasse.

Kindlasti ei maksa tähelepanuta jätta ka pika ajalooga spaasid Ida-Virumaal! Kui spaasse ei pääse, ajab asja kindlasti ära ka kohalik ujula.

Avastuskeskused AHHAA teaduskeskus on alati kindla peale minek, olgu te-

gemist lastega perega või täiskasvanutega. Igav ei hakka siin kellelgi ja tegevust jagub terveks päevaks.

Kuna suve lahutamatuks osaks on vesi ja veemängud, siis ka see osa on AHHAAs eeskujulikult esindatud: pea poole ühest saalist võtavad enda alla erinevad veega seotud ülesanded.

Kaalumisele tasub võtta ka kõik teised interaktiivsed muuseumid ja keskused, näiteks Energia Avastuskeskus Tallinnas.

Tubane kultuurireis Vihmane ilm on paras hetk, et istuda autosse ja sõita külastama kõiki neid majamuuseume ja mõisaid, mis ilusa ilmaga valikust välja langeks, sest kes see siis ikka lõõskava päikesega tolmustes kambrites kolistada tahab.

Suvise vihmapäeva ajal on see aga suurepäraseks ajaviitetegevuseks.

Vahele pikkige ohtralt põnevaid söögikohti, kuhu niisama lihtsalt ei satu.

Raamatukogud Inimesed külastavad raamatukogusid üha vähem. Millal viimati käisid?

Kui on raske meenutada, on üks suvine vihmane päev just õige aeg selleks, et vana harjumus jälle ellu äratada. Ja toas vihmasabina saatel raamatut lugeda on ju äärmiselt mõnus.

Korraldage näiteks perekondlik lugemisõhtu snäkkidega.

Viimsi Spa.

Foto: Liis Treimann/Scanpix

Mine välja!

Kui lõpetuseks kristalselt aus olla, on inimeste hirm vihmase ilma ees pisut põhjendamatu: õige riietusega on suviselt vihmases looduses väga mõnus aega veeta.

Otsige välja mõni RMK matkarada, mille läheduses katusealune piknikupidamise koht ja lõkke tegemise võimalus, ning minge tehke üks mõnus suvevihmane matk, mille lõpetate lõkketulel soojendatud supi ja mõnusate suupistetega.

Vapramad võivad isegi samasse telkima jääda.

AHHAA teaduskeskus.

Foto: Kristjan Teedema/Scanpix

Rudolf Tobiase majamuuseum.

Foto: Priit Pullerits/Scanpix

Foto: Arvo Meeks/Scanpix

Õige riietusega on suviselt vihmases looduses mõnus.

Foto: Elmo Riig/Scanpix

suvi || 21

postimees, 6. juuni 2018

Pariisi küla.

Foto: Meelis Meilbaum/Scanpix

Vilsandi rahvuspargi akvatoorium.

Foto: Marianne Loorents/Scanpix

AVASTA EESTIT. Eestlane kipub ikka arvama, et kodumaal on kõik juba tehtud-nähtud ja siin põnevat puhkust pidada ei õnnestu. Tegelikult on meie kandis palju avastamata paiku, mida kindlasti külastada tasuks.

Kuus põnevat paika, mida Eestis suvel külastada anna-liisa mets reporter

SUVESEIKLUS Vilsandi rahvuspargi akvatoorium Kas oled kunagi kuulnud, et Vilsandi rahvuspargis on paik, kus saab hülgeid vaadelda, ja veelgi enam, nendega koos suisa sukelduda? Heal päeval on nähtavus isegi kuni kümme meetrit. Sukeldumiseks professionaal olema ei pea: kuna hülged eelistavad enamasti madalamat, neljaviie meetri sügavust vett, sobib sukeldumine nende loivalistega suurepäraselt ka algajale.

Neeruti mäed.

Foto: Marianne Loorents/Scanpix

Suurlinnanimelised külad Pariisi küla teavad Eestis enamvähem kõik, aga kas teadsid, et meil on olemas ka oma Moskva, Veneetsia, Kairo, Torino, London, Rooma, Dublin ja Milano? Üheks selle suve eesmärgiks võikski seada kõik need suurejooneliste nimedega külakesed üle vaadata – nõnda õpite kodumaad väga mitmest uuest küljest tundma, sest sihtkohtade vahel liikudes hargnevad kindlasti uued seiklused.

UFOde jälgi otsima Kel huvi maavälise elu vastu, võiks kindlasti külastada Kolgu raba Raplamaal, millega on seotud mitmed UFO-legendid nõukogude ajast. Kõige tõenäolisemalt on lood sellest, kuidas raba on UFOde maandumispaigaks ja suisa baasiks meie planeedil saanud alguse sellest, et võõrvõimu ajal asus läheduses raketibaas, aga mis sellest – põ-

UFOde jälgi otsima.

nev paik oma silmaga üle vaatamiseks päris kindlasti. Julgemad saavad soosaarele ka ööbima jääda.

Foto: elmo riig/Scanpix

Lääne-Virumaal Kadrina külje all. Neeruti kandis matkamine paneb oma tõusude ja langustega vähem treenitud inimese vastupidavuse kenasti proovile, nii et mäed on täiesti olemas ja ausad. Mägede vahele peidetud järvede ääres saab aga mõnusalt puhata ja piknikku pidada.

Eestis on palju avastamata paiku, mida kindlasti Tahkuna rannapatareid Militaarajaloost huvitatud külastada tasuks. peaksid kindlasti ette võtma Neeruti mäed Oleme harjunud, et Eesti põhjaosas on maa lauge ja igasugused viited mägedele kuuluvad Lõuna-Eesti koosseisu. Paraku kiputakse siinkohal liiga tihti unustama Neeruti mägesid

reisi Hiiumaale Tahkuna neeme põhjaossa, kus saab näha nii Peeter Suure merekindluse kui ka teise maailmasõja aegseid ranna- ja suurtükipatareisid. Metsast leiab usin otsija üles nii vanad punkrid kui laskemoonalaod, mõned rajatised on aja jooksul vett täis val-

gunud, mis muudab need veelgi müstilisemaks. Samas asub ka militaarmuuseum.

Ida-Viru kaevandusreis Ka Ida-Virumaal on tänu veega täituvatele kaevandusšahtidele võimalik sarnaselt Tuhalale omalaadseid nõiakaevusid näha, kus vanadesse kaevanduskäikudesse kogunenud vesi maapinnale pressib. Nii moodustuvadki väikesed justkui ülekeevad kaevud.

Kui neid kaevanduse ümbruse metsadest otsima minna, siis tasub kindlasti külastada ka kaevandusmuuseumi ja miks mitte võtta plaani karjäärisafari, kus giidi juhendamisel saab tutvuda kaevanduse-eluga läbi ja lõhki.

Tahkuna rannapatareid.

Foto: priit pullerits/Scanpix

Ida-Viru kaevandusreis.

Foto: Meelis Meilbaum/Scanpix

22 || suvi

postimees, 6. juuni 2018

HOBI. Kalamees õpib, kuni ta kala ei saa ehk, kui hakatakse kala saama, kujuneb ka usk oma oskustesse.

Elukutseline kalamees soovitab algajatel käsiõngega kätt proovida.

Foto: Erki Tammleht

Kalapüük nõuab korralikku varustust ja teadmistepagasit Kristina Kostap reporter

suur saak Ei ole olemas sellist asja nagu halb kalailm, on vaid kogenematus, valesti valitud varustus ja kehv ajastus.

Kalapüük pakub korraga nii meeldivat ajaviidet kui ka võimalust loodust nautida. Kalale minnes tasub aga esmalt üle vaadata oma varustus ning teadmistepagas. Kuna kalastamise varustus ja püügiviis sõltuvad enamjaolt püütavast kalaliigist ja aastaajast, ei saa igaks olukorraks universaalset vahendit ja juhtnööre jagada. Eesti Kalastajate Seltsi juhatuse esimees Erki Tammleht soovitab algajatel seetõttu alustada lihtsast käsiõngest, mille hind ei ole kuigi kõrge ning mis mehe sõnul kuulub ka igameheõiguse hulka ning ei vaja eelnevalt väga laialdasi baasteadmisi.

«Sealt saab tunnetuse kätte ja kui meeldib, siis saab juba edasi areneda ja rohkem spetsiifiliseks minna,» märkis Tammleht. Varustust soetades tuleb aga arvestada üsna märkimisväärse kuluga. Kalamees Valeri Semjonovi sõnul saab püügiõnn alguse juba varajases planeerimisfaasis, mistõttu peavad kõik algajad õngemehed veenduma oma varustuse vastupidavuses, aga ka efektiivsuses. Mida parem varustus, seda kõrgem on tõenäosus vees olev kala omale konksu otsa tõmmata.

«Kui sul on vilets rull ja vilets spinning, midagi läheb nässu ja sa veel ei oska ka väga hästi, siis ei tule sul sellest

midagi välja ja viskad selle asja nurka,» tõdes Semjonov.

Mehe sõnul peaks korraliku varustuse ühes õnge, kummikute ja muu olulisega 500 euro eest kätte saama. Kui on aga soov lihtsalt õngitseda, ajab ka mõneeurone kulutus asja ära.

Arenev kalamees õpib Semjonovi sõnul oma vigadest ning saab aru iga kalastuskorra möödapanekutest, et oma oskusi järgmisel õngitsemiskorral taas lihvida. Õppetundide kõrval on aga üheks olulisemaks faktoriks ilm.

Lisaks kalastusvarustusele tasub kalale kaasa võtta piisavas koguses ja ilmaprognoosile vastavaid riideid ühes varuriietega.

Kui plaanitakse aga veidi pikemaks õngitsemist nautima minna, võiks kaasa võtta joogi- ja söögivaru, et looduses mitte hätta jääda. Loomulikult tuleb hiljem kõik kaasavõetud materjal taas endaga ühes võtta, mitte maha unustada, paneb Tammleht kalastushuvilistele südamele.

Kala näkkab reeglina paremini hommikul ja õhtul Tammlehe sõnul satub kala konksu otsa pigem pilvise ilmaga kui lauspäikesega, kuigi imesid on juhtunud ka tõeliste rannailmadega. Peegelsiledast veest näkkab mehe sõnul üldjuhul kehvemini.

Kalavõtu aktiivsus sõltub kalur Rain Erala sõnul paljudest nüanssidest: ilmast, veetasemest, aastajast, kellaajast jne.

Kalamees õpib teiste kogemusest Erala soovitab algajatel ennast mõne kogenuma kalastaja kõrvale sättida, et nende elutarkus ja kogemus aegsasti kõrva taha panna. Edukas kalapüük nõuab aega ja kannatust, ühte toimivat retsepti mehe sõnul ei ole.

Kogenud kalameeste juhtnöörid • Kalad tunnevad tohutult hästi lõhna. Semjonov toob hea näite: «Puuritsad kasvatasid mõned aastad tagasi Võrstjärve ääres angerjaid. Söötmisaja saabudes pani üks pereliige käe korraks voolava vee sisse, mis omakorda kandis käe lõhna edasi kaladeni. Ohtu tajunud angerjaid ei olnud seejärel mitu tundi söötmisalal näha.»

• Pretensioonikaim kala on jõeforell – püüdmise jaoks pead olema kalamehena piisavalt arenenud, pead oskama visata, tundma kala elulaadi ja kombeid. Teda saab ära petta täpse putuka või kala imitatsiooniga.

• Kõige lihtsamini satuvad konksu otsa viidikad, särjed, lepiskalad.

• Kalailma tunned ära vihmapilve tulles – täpselt vahetult enne vihma algust on hea aeg kalapüügiks. Päikeseloojangul ja päikesetõusul – kalameeste seas teada-tuntud ajad, mil välja tulla.

• Kaluri esmavarustusse võiksid kuuluda käsiõng, spinninguritv, rull, lant, tamiil, nöör, kummikud, sööt.

• Sööt peab kala silmis võimalikult atraktiivne olema. Mida elutruum sööt, seda suurem on tõenäosus kala konksu otsa meelitada.

Kalalkäiku tasub võtta kui üht mõnusat, kohustustevaba ajaveetmisvormi. Ei tasu üle pingutada ning oma pead muremõtetega vaevama hakata. Kogemus ja oskused tulevad ajapikku.

Eestis on palju liigirikkaid jõgesid ja järvesid, kus kalastamisega algust teha.

Kalamees on nagu sportlane, kes teeb igapäevaselt trenni ning tunneb, et läheb iga päevaga järjest paremaks. Selle arvelt tõuseb ka hasart ja kalastamishuvi.

Kalamees õpib, kuni ta kala ei saa ehk lahtiseletatult – kui hakatakse kala saama, siis tärkab Tammlehe sõnul ka usk oma oskustesse.

«Ühest juhtnööri suure saagi saamiseks on keeruline anda, aga käitudes loodusega väärikalt ja mitte ahnitsedes rohkem, kui ise tarbida jaksad, siis tekib ka tunnetus ning hakkavad tulema kenad saagid,» lisas Tammleht.

Kalamees on ise oma õnne sepp Eestis on palju liigirikkaid jõgesid ja järvesid: Emajõed, Kasari jõe harud, Pärnu jõgi, Peipsi järv, samuti ka Eesti rannikumeri. Tammlehe sõnul ei saagi üheselt öelda, kus on hea ja kus ei ole hea kala püüda.

«Oleneb väga palju, millist kala armastatakse püüda ning mõni sõidab pikki vahemaid ihaldatud saagi tabamiseks, teine leiab oma õnne kodulähedasest veekogust,» rääkis Tammleht. Kui kala näkkab, on ka kalamehe päev korda läinud, sõltumata asukohast.