SÜGIS AIAS TEEMALEHT
6. SEPTEMBER 2011
SeLLeS LeHeS:
Aed-päevaliilia – müüt ja tegelikkus
Sügisesed aiatööd lilleaias teevad meele rõõmsaks
Pihlakamarjad on südamekurjuse vastu
AARNE KÄHR
MARGIT VEROMANN
LK 5
Sügisväetiste kasutamine korvab mulla magneesiumipuuduse
LK 6
ENELI KÄGER
AARNE KÄHR
LEMBIT KAARNA
LK 2
Lopsakas segadus – taotluslik stiil peenrakujunduses JAANA VAINO
LK 4
Et veesilm säraks ILONA LEPIK
Sügistöid vaarikaaias LK 3
ENEL LIIN
Kompostides saad rammusat aiamulda LK 7
LK 7
Lüübnitsa sibula- ja kalalaadal LK 6
MARGIT VEROMANN
LK 8
SÜGIS AIAS Septembris on õige aeg anda mitme-aastastele ilutaimedele ja murule sügisväetist, et taimed jõuaksid vajalikud toitained ja mikroelemendid omastada enne kasvuperioodi lõppemist. Baltic Agro – Teie abiline aias
Baltic Agro soovitused sügiseseks väetamiseks Sügisväetis aiale ja murule
Koostisega NPK 0-11-22 sisaldab 0% lämmastikku (N), fosforit (11% P2O5) ja kaaliumi (22% K2O) ning mikroelemente. See väetis sobib kõikidele okaspuudele (elupuud, kuused, nulud, männid, kadakad), kiviktaimla taimedele, hekkidele, roosidele, mitmeaastastele aiataimedele, rododendronitele jt. happelist keskkonda vajavatele taimedele.
Sügisväetis murule
Koostisega NPK 3-11-20: 3% N+11% P2O5+ 20% K2O sobib kõikide muruliikide sügisväetamiseks. Erinevalt aiataimedest vajab muru väikesel hulgal lämmastikku juurtesse toitainete varumisel talveks. Sellepärast sisaldab Baltic Agro muru sügisväetis vähesel määral lämmastikku ja sobib väga hästi meie aia uhkuse, rohelise muruvaiba, sügiseseks hooldamiseks.
Kui palju?
Muru 4 kg/150 m²; ilupuud, -põõsad, hekitaimed 50-70 g/m²; okaspuud, kiviktaimlataimed 40 g/m²; mitmeaastased aialilled 30-50 g/m²; roosid 50-60 g/m²; rododendronid 50-60 g/m²; maasikad, vaarikad 40 g/m²; sõstrad, karusmarjad 40-50 g/m² (80-125 g/põõsa kohta); viljapuud 80 g/m². 1 kuhjaga spl vastab umbes 20 grammile. Pakendid 1 kg, 4 kg ja 15 kg.
Küsi Baltic Agro sügisväetiseid hästivarustatud aiakauplustest.
www.balticagro.ee
SÜGIS AIAS
2
6. SEPTEMBER 2011
Sügisesed aiatööd lilleaias teevad meele rõõmsaks September on nagu neli aastaaega. Kui kuu algus on ikka suve nägu, siis septembri teine pool flirdib juba sügisega. Aarne Kähr aednik
S
ügisesed lilled õitsevad kärata, õied nagu õied ikka, ent mäherdune hulk! «Küpse ea õitsemine on palju tugevam ja kirglikum kui noore kevade rahutu ja kergemeelne tembutamine,» on öelnud aiandusˇ klassik Karel Capek.
Sügis on ikka veel istutamise kuu Kuu esimesel poolel istutatud püsikud jõuavad veel külmadeni juurduda. Puid ja põõsaid võib istutada ka hiljem. Okaspuid võiks istutada septembri lõpuni, lehtpuid-põõsaid isegi kauem. Istutatud puud tuleb kindlasti toestada, et talvine tuul ei lõngutaks juurduvat taime. Septembris on aeg kevadel õitsevate lillede sibulaid maha panna. Sibulad tasuks maha panna istutuskorvis, mis kaitseb tülikate vesirottide eest, lisaks hoiab ära sortide segimineku. Mahapanekut ootavad sibullilled nagu aedhüatsint, tulp, nartsiss, mitmed laugud, püvilill, siniliilia, krookused. Alustage nartsissisibulatest, need vajavad juurdumiseks enam soojust. Sibulate mahapanekul kehtib reegel: sobiv sügavus on sibula kolmekordne läbi-
mõõt ja vahekauguseks mahapaneku sügavus.
Sibulad ja mugulad aiamullast välja
del taimel millestki välja kasvada. Väljakaevatud taimed pestakse, kuivatatakse 10–14 päeva ja hoitakse hiljem kuivas turbas või liivas. Sobivaim talvitumistemperatuur on 4 kraadi piires. Gladiooli võib välja kaevata peale kergeid öökülmi. Esmalt lõigatakse nad tagasi 10 cm peale, kuivatakse, puhastakse. Sobivaim talvitumistemperatuur on 5 kraadi piires.
Kroonülase mugulad välja kaevata ja jahedasse keldrisse Talvituvad meelsasti viia on õige aeg siis, kui taime lehed on hakanud kolletuma. jahedas ruumis Aedkrüsanteemid, mis EesTemperatuur ei tohi talvel ületada +6 kraadi. Toasoojuses mu- tisse sisse tuuakse, on sageli potikrüsanteemid. Et lillepoed ei gulad hukkuvad. Mugulbegoonia on väga anna kaasa sordinimetusi, ei ole külmaõrn – ei tohiks hilineda võimalik teada saada uute sortiväljakaevamisega. Lõigata es- de kasvuomadusi. On sorte, mis malt tagasi 10 cm peale ja hiljem kuiva katte all võivad talvituda hoitakse ruumis, kus tempera- ka avamaal, enamik sorte on soovitav hoida ületalve keldris, tuur 8–10 kraadi. India kanna on väga külma- sügisel potti istutatuna. õrn. Kaevatakse enne öökülmi välja, is- «On rikaste ja vaeste floora. tutatakse potti, kus Vaeste oma on parem, liiatigi on kergem muld, mulla ja turba segu kuivab rikaste floora tavaliselt sel või liiv. Lõigatakse ajal ära, kui nad ise suvitamas on.» tagasi 20 cm peale. Temperatuur peab Suurelehine hortensia võib olema 12–15 kraadi, ei tohi langeda alla 10 kraadi. Taimi tuleb talvituda ka avamaal, aga kindaeg-ajalt üle vaadata ja mädane- lam on ta siiski istutada sügisel potti ja viia talveks keldrisse. On vad taimeosad välja lõigata. Daaliad kaevatakse välja talvitatud edukalt ka lavades, peale esimest kerget öökülma. kaevates taimed sügisel süvisKui on oodata suuremat öökül- tesse, ning kaetud mõnekümne ma, katta taimed kinni. Külma sentimeetri paksuse kuiva katsuhtes on eriti tundlikud juure- tega. Süvistesse kaevatult peakaelal olevad pungad. Kui need vad taimed olema lehitud. Siidpööriseid võib soojas sokülmuvad, pole järgmisel keva-
bivas kasvukohas kasvatada ka avamaal. Kui on aga probleeme talvitumisega, võib siidpööriseid kasvatada suurtes nõudes ning need viia talveks keldrisse.
Lõikamisega ei maksa liialdada Muru pügame, kui ilmastik nõuab, kas või novembrini. Talveks oleks ideaalne jätta muru 5-10 cm pikkuseks. Roosid puhastame lehtedest, sest neile võivad talvel tekkida seenhaiguste kolded. Roose ei soovita lõigata sügisel, sest siis need on vastuvõtlikumad haigustele. Parim kate roosidele on liivakuhik, millest väljajäävad roosioksad painutame raskuse all pinnale. Korralikud inimesed püüavad maha lõigata peenardel kõik, mis vähegi võimalik. Sügisel ei tohi maha lõigata kõrrelisi ega talvehaljaid sõnajalgu. Ka püsikutega võiks olla leebem, mitte lõigata neid maha mullapinnani. Mõnekümnesentimeetrised tüükad koguvad talvel lund taime kaitseks. ˇ Karel Capek on öelnud: «On rikaste ja vaeste floora. Vaeste oma on parem, liiatigi kuivab rikaste floora tavaliselt sel ajal ära, kui nad ise suvitamas on.» Kui loeme kevadel üle talvekaod, siis sügisel arvestame kokku taimed, kes on suve üle elanud. Talvel on aeg teha kokkuvõtteid, millised taimed kuidas kasvasid ja millest võiks loobuda. Viimased võime kevadel naabritele kinkida.
Esimeste öökülmadega tuleb kannad maha lõigata ja keldrisse talvituma viia. FOTO: andres didrik
SÜGIS AIAS
6. SEPTEMBER 2011
3
Lopsakas segadus – taotluslik stiil peenrakujunduses Segadus on vastand puhtusele, selgusele ja korrapärale. Kui aga segadust luua teadlikult, siis omandab see teatud võlu. Jaana Vaino opsakus tähendab, et midagi on rohkem või lausa külluslikult. Selline kujundamine on suhteliselt harmooniline, sest ka looduses ei ole olemas täiesti selgeid piire. Nn lopsakat stiili peenar sobib vastanduma range moodsa arhitektuuriga ja samas on see ka hästi sulanduv looduspärase aiaga. Siduvuse võtmesõnad võiksid olla sarnane värvuskäsitlus ning sarnased kasvukujud. Sära annavad oskuslikult lisatud aktsendid nii värvuse kui pilkupüüdva kujuga.
vides lilled (päevalilled, karvaste päevakübarate üheaastased sordid, peiulilled; lõhnavad neitsikummelid, pruudisõled). Lisame neile õhulisust sanvitaaliate, lõvilõugade ja soo-mustjalaga. Kontrasti andmiseks lisame violetset (heliotroop, argentiina raudürt, halli salvei sordid. Võib jätkata ka nii, et kõige kontrastsema värvi annab hoopis soe lipupune ja/või mustjaspunane (lutiklill, bataat, riitsinus). Õitsvatele lilledele võiks lisada lehtdekoratiivseid suvelilli (halli lehestikuga viltristirohtu, padipõõsast). Õhulistest kõrrelistest sobivad vitshirss, violetne ja harjasjas hiidhirss.
Algajale aiapidajale – harjutusi suvelilledega
Edasijõudnud aednikule – püsikupeenra rajamine
Kõige parem on õppida lopsakat segadust tekitama suvelilledega. Enamus neist vajab päikeselist kasvupaika ja parasniisket tavalist aiamulda. Kõigepealt valime meeldiva värvikombinatsiooni – külma värvigamma moodustavad sinakad, lillakad külmad roosad toonid, sobitudes valge ja halliga, ning sooja värvigamma kollased, oranžid ja soojad punased toonid, segatuna mustja ja halliga. Oleme valinud soojades vär-
Püsililledega kujundamisel tuleb tunda rohkem taimi, sest need jäävad samale kohale kauemaks. Kõige olulisem on valida hea haljastusväärtusega tolerantsed liigid (paljud sobivad poolvarju – selliseid valgustingimusi on meie aedades kõige rohkem). Alustada võiks varjupeenra kujundamisest. Ka siin tuleks mõelda lehtdekoratiivsete taimedele. Dekoratiivsus ei peaks esile tulema ainult vormi, vaid ka värvi kaudu. Eriti hea oleks kasuta-
Räpina Aianduskooli õpetaja
L
Loo oma aeda kasulikke putukaid ligimeelitav keskkond Kahjurputukaid aias aitavad ohjes hoida lepatriinud, kiilassilmad, jook siklased, sirelased jt. Et neid oma aeda ahvatleda, leia koht neile kasuli kele putukatele sobivatele peidupaikadele ning neid ligimeelitavatele taimedele. Lepatriinud on armasad ja kasulikud mutukad, kes teevad elu kibe daks mitmesugustel lülijalgsetel, nagu lehetäid, võrgendlestad, karila sed jt. Et lepatriinud end aias koduselt tunneksid, võiks aias kasvada aed tilli, apteegitilli ehk fenkolit, päevakübaraid, harilikku soolikarohtu. Le patriinude talvekorteriks peaks aias leiduma mõni lehehunnik, kuivanud taimevarsi, puunotte, puukoorealuseid peidukohti. Kui lepatriinusid on aias vähe või pole üldse, võib neid ka mujalt oma aeda asustada. Lehetäisid hävitavatele kiilassilmadele ja sirelastele meeldivad nek taririkkad taimed, nagu heinputk, moorputk, kikkaputk, koriander, bud leiad, palderjan, kilbirohud, piparmünt, harilik naistenõges, iisop, pune ning enamik korvõielisi (karikakrad, kummelid, päevakübarad), päeva liiliad ja laialeheline parkjuur. Ka salati ja kapsaste õied meelitavad ligi paljusid putukaid. Kiilassilmad talvituvad üsna samasugustes tingimus tes nagu lepatriinudki, seega mõtleme lehehunnikut või vartekuhilat aia nurka jättes ka neile. Kui aias on puid ja põõsaid, on sobilik elupaik ole mas ka sirelastele. Allikas: loodusaed.kirikiri.ee
Viie meelega taimi tajudes
Lopsakas segaduses on oma korrapära korduvate taimegruppide ning sarnase värvikäsitluse näol. FOTO: Margit Veromann da hostade ja helmikpööriste ja kõrreliste liike – sorte, mis on helehallid, kollased, valkjad erinevates variatsioonides. Varjulisemas kohas võiks aluseks võtta külmad sinakad lehetoonid, millega harmoneeruvad mustjad ja hallikad lehed, roosad ja sinised õied. Varju on lausa kohustuslik lisada paljudes valgetes toonides taimi. Ühte poolvarjupeenrasse sobivad erinevad hosta sordid, lursslilled, kortslehed, päevaliiliate valkjaskollaste õitega sordid, astilbed, koldnõgesed, suureõieline iminõges, sinaka ja punaka lehetooniga helmikpöörised, murtudsüdamed, korea kitseenelas, laialehelise tarna sordid, kopsurohud, punane angervaks, ürt-punanupud, brunnerad. Kõrrelistest võib kasutada teravaõielise kastiku, hariliku sinihelmika, luht-kastevarre ja hariliku keraheina sorte. Selles peenras mõjuvad hästi lõosilmad, aed-kuukress ja roosakates, lillades ning valgetes toonides tulbid kevadel.
Elustada saab ka valmis kompositsioone Kui aias on peenar pojenge, nende ees priimulate rida, on
mõlemad suve teiseks pooleks õitsenud. Kummalgi taimeliigil on suhteliselt tuimad lehed. Pilt tundub mittemidagiütlev. Peenra elustamiseks oleks vaja tähelepanu pöörata nii vormile kui värvile. Õhulisuse loomiseks võiksime lisada suured graatsilised roog-sinihelmikad, värvuse saaksime, kui istutaksime hostasid, mis on heleda lehega, ning sügiseks võiks lisada kauneid kukeharju. Ühte aeda võib juhtuda palju erinevaid taimi, mida on püütud igale poole laiali istutada. Kui vaateväljas on koos palju domineerivaid taimi, ei pääse keegi esile – need võistlevad omavahel. Kui võistlevad läbisegi ka külmad ja soojad värvitoonid, siis ongi paras häda käes. Ühes pilgule avatud aiaruumis peaks mingis mõttes valitsema sarnane stiil, mille tavaliselt moodustab peenrajoonis. Nendesse peenardesse võib taimed sättida nii, et taimed on suhteliselt erinevad kuid kordub sarnane värv. Aeg-ajalt on hea, kui joonistub välja tugev fookus kas mõne aktsenttaime või elutu objekti (pink, vaas, skulptuur) näol.
Taluaedadest tuntud suureõielised lilled nagu pojengid, floksid, päevakübarad, daaliad, gladioolid ja käokingad, kukekannused on olemuselt tugevad dominandid. Neid maksaks rühmitada värvi järgi ja kasutada suuremas aias, kus nad tulevad võimsamalt esile. Väikses aias sobivad nad üksiktaimena rohkem nurkadesse või mõne põõsagrupi juurde.
Roosid tahavad silma paista Et tegemist on aia kuningannadega, siis sobivad roosid täiesti omaette peenrale. Soovitan valida tagasihoidlikuma õietooniga variandid ning sobitada neid tagasihoidlike taimedega, näiteks kollased roosid pehme kortslehe, vägiheina ja kollaseõieliste heleeniumitega, valged roosid karpaadi kelluka, kukekannuse, siilkübara valgeõieliste sortidega, roosad roosid Faasseni naistenõgese, alpi ogaputke, kannuslilledega. September on hea kuu püsikute istutamiseks. Talve jooksul jõuab varuda mõtteid suvelilledega kujundamiseks. Head katsetamist!
Igal taimel on inimesele oma sõnulseletamatu mõju. Kuigi loodus on meile andnud viis suurepärast meelt, kasutame looduses kõndides peamiselt nägemistaju. Lisaks vaatamisele võiks va hest proovida taimi kombata – elamusi saab sõrmitsedes jäne sesaba, siidpöörist, bambust ja kammheina. Vahva on katsuda hariliku sarapuu krussis okste ga vormi või lokilist luga, puu dutada pehmetele lehtedega aedsalveid. Karune karusõrg meenutab puudutades korra pärast joonia sammast, suur suguselt mõjuvad hiidlauk ja preeriaküünal. Taimi saab ka kuulata – tar vitseb panna tuulise ilmaga kõrv vastu puutüve ning kuula tada okste müha kumisemas otse puu sees. Kuulata võime ka eri liiki puude okste rabinat, sahinat, krabinat ja kohinat. Kui oskame kuulata, kuuleme kui das hiljukesi sahisevad erine vad kõrrelised: pilliroog, helmi kad ja aruheinad, värihein ja tarn või klõbisevad sahhalini kirburohu varred. Mõned taimed lõhnavad ootamatult – näiteks haisev lursslill ja mitmed naistenõge sed, hiidiisop või haisev habe õis. Väga mõnus on nuusutada kõiki neid taimi, mida hindavad kõrgelt ka mesilased ja liblikad, nagu angervaks, pärnaõied, budleia, kivikilbik, levkoi. Virgu tavalt lõhnavad mündilised, köömen, putkelised, basiilik, lavendel, koriander, mänd, sal vei, rahustavalt kummel, aniis, aed-liivatee, palderjan. Maitsta võib peterselli, erine vaid laukusid, sibulat, kikkaput ke, leeskputke, estragoni, sa repta sinepit, iisopit, rosmarii ni, kadakamarju, basiilikut, ma joraani, aedmonardat, pipar rohtu. Lõhna-, maitse-, kuulmis- ja kompimismaailma kasutame me looduses liiga vähe – lisaks silmailule pakuvad naudingut ka helid, lõhnad, maitsed ja vorm. Oma kõiki meeli kasuta des muudame sisemise har moonia leidmise nii endas kui looduses lihtsaks ning ker geks.
SÜGIS AIAS
4
6. SEPTEMBER 2011
Aed-päevaliilia – müüt ja tegelikkus Aed-päevaliiliate õitseaeg on selleks hooajaks lõppenud. Niiskemate sügisilmade saabudes on taas hea võimalus neid suurepäraseid taimi juurde soetada, paljundada ja ümber istutada. LeMBit KAArnA Aednik, aed-päevaliiliate kollektsionäär
A
rvatakse, et päevaliiliad on praktiliselt hooldusvabad, sobivad hästi kasvama pideva järelvalveta maakodude juurde, mugavust armastavate aiapidajate ning laiskade aednike istutusaladele. Tegelikkuses on asi pisut teine. nii nagu nõudlik inimene peab oma soovide eest rohkem maksma, on ka päevaliiliatega – mida uhkem, kaasaegsem sort, seda rohkem vajab ta hoolt ja tähelepanu.
Eri sordid vajavad eri hoolitsust Kui aias kasvavad kõrvuti näiteks kollaste lihtõitega Flava, Stella de Oro, Texas Sunlight või mõni teine tagasihoidlikus ilus särav ruuge või roosaõieline sort ja tema kõrval troonib uhkeldav darla Anita, Jeann Swann, Congo Coral, double Firecracker või mõni teine samalaadne, tuleb arvestada üsnagi erineva hooldamisega. Esmalt nimetatud on hakkamasaajad igas olukorras, kuigi hooldamine annab ka neile sära juurde. Kui unustate vahel nende väetamise või kastmise, ei juhtu midagi halba. Teiste
puhul ilusate õite saamiseks seda viga teha ei tohiks. Kui kasta, siis tugevalt, et vesi imbuks vähemalt 20-25 cm sügavusele. Veekulu nt kolmeaastase jõulise kasvuga puhma kohta tuleks mõõta kuuajalise põua korral mitmekümne liitriga. Kui kastmisvee hankimine on probleem, siis tuleks jätta taimed kastmata. Puuduliku kastmise korral võib taim piltlikult öeldes juured ülespoole keerata, muutudes talveõrnaks ja põuatundlikuks. Hõlpsam on toime tulla lihtsamate kollase-, roosaja ruugeõieliste aed-päevaliiliatega. Eksklusiivsete tippsortide puhul võivad tekkida kohe mitmed probleemid – tumedaõielistel sortidel pigmendilaiksus, mõnel sordil pole jõudu õienuppude täielikuks avanemiseks ja sordiomase õiemustri väljajoonistumiseks. Viletsate kasvutingimuste tõttu võivad puhkemata õienupud variseda või ei tekigi õisikuvarsi.
Väetamiseks vali õige aeg ja õige mullaniiskus Keegi on kunagi sõnastanud aed-päevaliiliate väetamise kuldreegli järgmiselt: igal juhul tuleb väetada, kuid pigem vähem, kui üle väetada. On soovi-
Pildil sort 'Lacy Doily', mis on täidisõielistest üks kindlamini õnnestuvaid tänu oma vähenõudlikkusele. tatud ka väetada esimesel korral kevadel ja teisel korral kohe enne õitsemist. Aed-päevaliiliate puhul jääb õitsemine südasuvisesse vahel üsna põuasesse perioodi. Kuiva pinnase väetamisel puudub mõte. Sügisvihmade saabudes hakkab väetis toimima ja taimeke lööb haljendama ega taha teada midagi paratamatult saabuvaks talveks valmistumisest. nõnda võib juhtuda, et aias üks äravusserdatud taim juures. Põuaperioodil kaasnegu väetamisega alati tugev kastmine. Väga oluline on oma taimi
hoolega jälgida. Võrdleksin aedpäevaliiliate ja ka laiemalt taimede kasvatamist lemmiklooma pidamisega. Samamoodi tuleks jälgida taimekesi aias, püüda mõista nende vajadusi ja panna hoolega tähele, kuivõrd üks või teine hooldusvõte mõjutab nende edenemist ning õitsemise kvaliteeti. Eduka taimekasvatamise võti ei peitu niivõrd sulle istiku müünud kaubandustöötaja või aedniku näpunäidetes, kuivõrd just sinu enda oskustes hakkama saada elusolendiga, kes sõnadega oma vajadusi selgitada ei saa.
FOTO: OÜ AIASÕBER
ALGAJA AedNIK PÄRIB: Minu eelmisel aastal ostetud 'Autumn Red' ei õitsenud. Kasvukoht on päikseline, suvel kastsin korralikult, kevadel väetasin kanakakaga. Mis võiks olla valesti? Kanakakaga on lihtne üle väetada, see on hirmus rammus kraam. Kui lehestik on tumeroheline, siis võib lämmastikku ülearu olla. Kui lehes tik on kollasepoolne roheline, siis on millestki puudu. Kui tavaline sala tiroheline, siis ehk õitseb järgmisel aastal. Kui järgmisel aastal ka õisi ei tule, siis peaks asukohta vahetama. Kevadel tuleks vaadata taim üle külmakergituse suhtes. Kroon peab mullas olema, see on koht, kus lehed ja juured välja kasvavad – nagu ini mesel istmik. Vöökohani olgu päevaliilia mullas. Vahel talv kergitab tai mi, siis tuleks neid multšida. 'Autum Red' on üldiselt hästi vastupidav sort. Vastas: Lembit Kaarna, OÜ Aiasõber
SÜGIS AIAS
6. SEPTEMBER 2011
5
Pihlakamarjad on südamekurjuse vastu Margit Veromann teemalehe toimetaja
J
uba meie esivanemad uskusid, et pihlakas hoiab kodust eemal kurjad vaimud ja õnnetused. Pihlapuu koduaias loob turvatunde, sügisel punaste marjakobaratega ehitud puu on rõõmuks nii inimestele kui lindudele. Pihlakas oli püha puu juba muinasajal, eriti laialt olid pihlakaga seotud uskumused levinud Põhja-Euroopa rahvaste seas. Skandinaavlastele oli pihlakas Thori puu, kelle elu pihlakas oli päästnud. Šotimaal ja Eestis on usutud, et pihlakas kaitseb pikselöögi eest. Oluline oli pihlakas venelastele, karjalastele ning setudele, kes seostasid seda puud naiselikkuse ja tundeeluga.
Setode püha puu Sel suvel oli teatrihuvilistel Setumaal võimalus näha Kauksi Ülle näidendit «Mar’atsäuk» («Marjakobar»), milles jutustati vaatajale tuntud setu muinasjutt kurja saatuse tõttu pihlakobaraks muutunud neiust. Eestlased seletavad pihlaka pühadust muu hulgas marja otsas oleva risti tõttu, mis tegelikult on täht või viiskand. Pihlakane punn oherdiaugu ees hoidis ära kodukäijad, haigused ja kurjad vaimud. Pihlakas on andnud nime Räpina linnale, nimi tuleb venekeelsest sõnast «rjabina». Ka tänapäeval usuvad inimesed pihlaka kaitsvasse ja pu-
hastavasse toimesse, pihlakaoks koduukse kohal või autos arvatakse kaitsvat õnnetuse eest. Pihlaka puit ei ole üldiselt laia kasutust leidnud, kõlbmatu see ometi ei ole. Tuntud on pihlakased vankriteljed ja -kodarad, rehapulgad ja muusikariistade osad.
Vanarahvatarkusi pihlaka väest Hambavalu kannataja läheb met sa, laseb pihlakapuu sisse augu, paneb hamba verd sinna sisse, pulk ette ja hammas ollagi terve. Pihlakakoore tee on vähja ravi vahend, õietee – külmetuse vas tu, marjad verevaesuse vastu.
Pihlakas ja õunapuu on sugulased Pihlakas on vähenõudlik, külmakindel ja pilkupüüdev. Kevadel õitsvast pihlapuust möödudes tunneme juba kaugelt ta õite tugevat erilist lõhna. Pihlakad on valguslembesed, nad küll kasvavad ka hämaras, aga ei vilju. Liigset niiskust pihlakad ei talu. Õunaaedade läheduses ei ole teda soovitav pidada, sest pihlakas ja õunapuu on lähedalt sugulased, mõlema vili on õun ja kahjuridki on neil samad. Pihlaka värsked viljad on kibedad, aga esimesed öökülmad viivad mõru maitse. Pihlakatest on aretatud söödavate viljadega kultuurvorme, mille marjadel puudub mõrkjas maitse. Pihlakas on kasulik ravimtaim: viljad sisaldavad C-, P-, Evitamiini, para- ja sorbiinhappeid ning parkaineid. Pihlaka raviomadusi uurinud doktor Aili Paju sõnul sisaldavad pihlakamarjad rikkalikult pektiinühendeid, mis suhkrutega ühinedes moodustavad seedekulgla limaskestadele kaitsekihi ja viivad kehast välja mürgiseid ühendeid. Lisaks on pihla-
Päävalu vastu keedetakse pihla kapuu koort ja antakse juua. Pihlakamarjasahvt on hää köha rohi. Pihlakaõietee piimaga on ka põiele hea ja ka silmele. Nohu vastu on head pihlakamar jad – süüa paljalt või keeta teed. Kui oled kehast lahti, siis söö kas toorelt marju või ka keedetult moosi. Ilma suhkruta on parem. Võib ka suhkur olla, pihlamarju paremast mõjub ilma suhkruta.
Pihlakas on karjala rahvausundis võimsa väega puu. Pihlakad Kiži saarel.
ka viljades on ka amügdaliini – ainet, mis suurendab organismi vastupanuvõimet radioaktiivsele (ka röntgeni-) kiirgusele.
Marjad vitamiinivaeguse ja köha vastu Pihlakamarjad aiatavad köha, ateroskleroosi, kõrge vererõhu, reuma, mao alahappesuse ja podagra korral. Lehtedest tehtud tinktuuri on kasutatud nahahaiguste raviks. Pihlakamarjad tõstavad organismi vastupa-
ROHELINE
LAAT00
HINNAD ALL KUNI
2L5AADA
% 0 6
Lehtpõõsad
PAKKUMIST
Aed-päevaliiliad
Elupuu hekitaimed
Hind alates
80/100 cm hind alates
2.67 HIND ALATES
1€
4.34 KUNI
-40%
Pakkumine kehtib kuni 02.10.2011 või kuni kaupa jätkub! Avatud: E-R 10-20 / L-P 10-18
KUNI
-50% www.hansaplant.ee
nuvõimet ja aitavad vitamiini vaeguse ning veresoonte lupjumise vastu, samuti soodustavad seedimist. Rahvameditsiinis kasutatakse pihlakamarju skorbuudi, köha ja verejooksu vastu, higistama ajava vahendi ja lahtistina. Punaste marjakobaratega pihlakas loob nostalgilise sügismeeleolu. Pihlakas on talu- ja koduaia armastatumaid puid. Nõtke ja sitkena peab ta vastu sügistuultele ja talvepakasele, süli täis kauneid punaseid vilju.
FOTO: Aapo Ilves
Pihlakaliike on maailmas üle saja. Pihlakad kasvavad kogu Euroo pas ja Aasias ning Põhja-Ameeri kas. Esmakordselt juhtis pihlaka le suuremat tähelepanu sordiare taja Ivan Mitšurin. Eestis kasvab looduses kolme liiki pihlakaid: harilik pihlakas (Sorbus aucupa ria), pooppuu (Sorbus interme dia), tuhkpihlakas (Sorbus aria). Esineb nii valgete, kollaste, roosa de kui lillakaspunaste marjade ning tervete lihtlehtede kui ka sulgjate lehtedega pihlakaliike. Allikas: Wikipedia
Pihlakaõisi korjatakse siis, kui nad veel täielikult ei õitse, neid kasutatakse köha ja kopsuhaigu se vastu. Pihlakas puhastab ja kaitseb, toas ja autos peavad inimesed ikka üht pihlakast oksa. Pihlakal pidada niisamasugune abivägi olema paha silma ja sõ na vastu nagu kadakal ja ka sa mal põhjusel: see on rist marja otsas. Ka muinasjuttudes tuleb ette, kus nõiakunsti mehed, kes kas head tehes või kurja vastu võitlemiseks tarvitasivad kada ka- või pihlakakeppi. Pihlakamarjad on südamekurju se vastu rohud. Allikas: herba.folklore.ee
SÜGIS AIAS
6
ja veepinnale ilmub vetikavaip. Täielikult pinda katva vetika kihi alla ei pääse valgus ja hapnik, mistõttu elutingimused ja vee kvaliteet halvenevad. Ka kaldataimestiku niitmine on soovitatav. Milliseid taimi vette, veepiirile või kaldale istutada? Taimestikul võiks lasta ise kujuneda. Parimad on madalakasvulised taimed tiigi kaldavööndis (tarnad, valge kastehein, parthein, parkhein, lõosilm, varsakabi, vesimünt). Kui tuua tiiki liike loodusest, siis tuleb jälgida, et ei tooks kogemata sisse midagi, mida ei soovi. Ettevaatlik tuleb olla taimede võtmisel lemledega veekogudest, sest need on kiire levikuga ja hakkavad laialt kasvama.
Kaladega tiik võib muutuda elutuks veekoguks, kus elavadki ainult kalad.
FOTO: ilona lepik
Et veesilm säraks Ideaalse tiigina kujutleme puhtaveelist veekogu, millel on lopsakas kaldataimestik, veepinnal vesiroosid ja vees lupsu löövad kalad.
T
egelikkuses on tiigi puhtana hoidmine ja taimestiku ohjamine üsna keeruline tegevus. Kalad aga kunstlikult tekitatud tiiki ei sobi. Tiigi elu-olu puudutavatele küsimustele vastas Ilona Lepik, Riikliku Looduskaitsekeskuse Hiiumaa talituse liigikaitse spetsialist. Miks tiigid kinni või umbe kasvavad? Miks kaob mõnest tiigist suvel vesi, mõnest aga mitte? Tiik, mida pidevalt ei hooldata, hakkab paratamatult kinni kasvama. Vees olevad toit ained satuvad sinna nii sissevoolu teel ümbritsevast pinnasest (erosioon) kui ka tiigielustiku (taimed, loomad) elutegevuse tulemusena. Tiigi kuivamine on seotud peamiselt sellega, et tiik on kas madal ja vesi aurab ära või tiik asub pinnasel, mis ei pea vett kinni. Ka võib tiigis olla liiga palju taimestikku ning sinna on kujunenud aegade jooksul turvastunud pinnas. Tiigi rajamiseks tuleb leida vesisem, niiskem ala või koht kus on kõrgem põhjavee tase. Põhja peab jääma vettpidav pinnasekiht. Kõige parem on tihke
savi, aga sobib ka savikas tihe liiv, plaatjas paas või savikas kruus. Kui põhi vett ei pea, siis aitab ainult savist põhja tekitamine või tuleb kasutada põhjaks kunstmaterjale (geotekstiil). Tiiki, mis oleks püsiv, ei õnnestugi igale poole rajada. Ajutisel tiigil on omad väärtused ja rõõmu võiks tunda sellest, et tiigis on elu, konnad saavad sigida ja erinevad taimeliigid kasvada. Sellist tiiki on lihtsam ka hooldada. Millal puhastada tiiki? Parim aeg tiigi puhastamiseks on sügis, eelkõige seetõttu, et siis ei häirita sellega tiigielanikke. Enamus tiigis elavaid liike on sügiseks sealt välja läinud. Kui on soov tiik täielikult ümber kujundada või muda eemaldada, võiks seda teha kas suvel, kui vesi on madal, või hilissügisel. Kui on võimalus tiik puhastamise ajaks veest tühjendada, oleks see väga hea. Miks ei sobi tiiki kalad? Üldlevinud on arvamus, et kui tiigis pole kalu, siis on see väga mõttetu ning elutu tiik. Tegelikkus on vastupidine. Kaladega tiik võib muutuda elutuks
veekoguks, kus elavad ainult kalad. Kalad peaksid elama veekogudes, kus on nende loomulik elukeskkond. Tiik kui isoleeritud veekogu ei ole kaladele loomulik, kuna siin puuduvad neil vaenlased ja võimalus rändeks. Kalad (eriti kogred jm karplased), kes toituvad nii taimsest kui loomsest toidust, on tiigis toiduahela tipus. Kalad on võimelised eri vanusejärkudena ära hävitama tiigi kogu elustiku. Kõige halvem on kalade mõju planktonile. Plankton on veekogus lüli, mis tagab vee läbipaistvuse ning hea kvaliteedi. Kui palju ja milliseid taimi tuleb tiigist eemaldada? Taimestikku tuleb kindlasti hoida kontrolli all. Ohtlikud on väga kõrgekasvulised risoomidega levivad liigid, nagu pilliroog ja hundinuiad. Nad varjutavad veekogu ja võivad selle ajapikku kinni kasvatada. Vee sisesed taimed (kardhein, vesi kuusk, mõned penikeeleliigid) võivad kasvatada suve jooksul tiheda massi, mis kogu veekihi ummistab. Täiesti taimestikuvabades tiikides võivad hakata vohama vetikad, vesi muutub rohekaks
Mis annab tunnistust sellest, et tiigi vesi on puhas? Mis viitab, et vesi on saastunud või roiskunud? Tunnused, mis näitavad halba vee kvaliteeti on: 1) laialehine hundinui katab kogu veekogu või peaaegu kogu veekogu; 2) väike lemmel katab veekogu; 3) vesi on täielikult täis vesikatku, kardheina vms veesisest taimestikku; 4) vees on palju niitjaid rohevetikaid; 5) vesi on hägune, rohekas, mõnikord ebameeldiva haisuga; 6) puuduvad kahepaiksete vastsed (v.a harilik kärnkonn, kelle kullesed elavad kaladega koos, kuna nad on mürgised; tunnuseks on see, et tiigis võib näha kärnkonna kulleste suuri musti kogumikke veekihis ujumas). Hea vee kvaliteediga tiigis: 1) on vesi selge ja läbipaistev; 2) esineb veepõhjas kasvavaid taimi ja mändvetikaid; 3) on liigirikas loomastik, esineb kahepaiksete vastseid; 4) taimed ei kata ega täida kogu veeala; 5) tiiki ei suubu ühtegi kraavi ega oja.
6. SEPTEMBER 2011
Sügistöid vaarikaaias Enel Liin Põlvamaa vaarikakasvataja Sügisese hoolduse puhul on oluline vaarikate vanade marju kandnud varte väljalõikamine. Samal ajal peaks vajadusel harvendama noori puitumata võrseid, kui neid on liiga tihedalt, ning selliseid, mis on jää nud kasvus kängu. Olen jätnud 10 tugevat vart jooksvale meetrile. Vaarika tippude tagasilõikamist saab teostada sügisel peale lehtede varisemist, kuid soovitan seda teha siiski kevadel. Kevadeks selgub, kui palju on ladvad külma tõttu kahjus tunud (muutuvad mustjaks), kui pal ju on murdunud ja lamandunud ok si, mis on samuti tarvis eemaldada. Muidu teeme topelttööd. Varte kõrguseks jäetakse umbes eelmise aasta kõrgus. Tagasi võib lõigata vajadusel kuni pool meetrit või rohkem. Vihmasel suvel kipub vaarikas venima. Mida tugevam on vars, seda suuremad marjad. Vaarika väetamisega tasub olla ettevaatlik. Üle väetades hakkab vaarikas vohama (liigsed noored varred) ja loodetud kasu asemel on tekitatud hoopis kahju. Erinevad sordid reageerivad väetamisele eri
nevalt. Augustis ja septembris an takse vaarikale vähese lämmastiku sisaldusega sügisväetist (saadaval aianduspoodides, sobib kloorivaba sügisväetis). Samuti on vaarikatele sobiv mõistlikus koguses kompost, kuid sellega tuuakse põllule ja aeda pal ju umbrohtu, mille kõrvaldamine vaarikatest ei olegi nii lihtne. Oma koduaia kogemuste põhjal võin öelda, et väga oluline on vaari kale ka toestamine ning võimalusel vaarikataimede hoidmine ja suuna mine toestuspiirete sisse.
Enne talve viljapuu- ja marjaaias • Kaeva läbi viljapuude ja marjapõõsaste alused, et tõrjuda mulda pugenud kahjureid. • Kaeva valmis kevadel istutatavate viljapuude ja marjapõõsaste istutusaugud, et muld saaks pakases mureneda pehmemaks. • Viljapuutüvede ümber pane liimivöö, nii on võimalik kinni püüda puusse talvituma minevad kahjurid. • Mustsõstrapõõsastelt korja ära pahklestakahjustustega lehed, väga nakatunud põõsad juuri välja. • Väeta marjapõõsaid ja viljapuid sügisväetisega. • Pärast viimaste sõstarde korjamist tuleks põõsaid väetada nii spetsiaalsete marjapõõsaste jaoks mõeldud väetiste kui ka puu tuhaga. Paljastunud juurtele tuleks lisada kompostmulda ja kõ dusõnnikut. • Korja õunapuu alt ära kõik õunad, mädanenud ja kärntõvega õunad mata aianurka maha. • Niiske ilmaga tuleb sammal kergesti puult maha. Pane kätte paksud kummipeopesaga kindad ja hakka puutüvelt sammalt maha silitama. • Sügisel on viljapuude ja marjapõõsaste pritsimine lihtsam, sest puudel pole lehti. Kulub ka vähem mürgilahust. • Jänesed võivad noori õunapuid kahjustada ka meetri kõrguselt. Seepärast mässi noore õunapuu tüvi ja oksad kinni katteloori, kapronsukkpükste, jõupaberi või spetsiaalse tüvekaitsega, millest pikk-kõrva hambad läbi ei näri. Allikas: aiandusspetsialistide nõuanded
Algaja aedniku katsetused ja järeldused le kokku või murda lehed õisikualg me peale.
• Peenraid ei pea alati ilmtingimata kaevama. Söötis maa või tavalise ro humaa võib kevadel niita, niiduse maha jätta ja teha maapinnale mul last, põhust või rohu ja mulla segust vaod või peenrad. Väetamist selline maa ei vaja.
• Toominga- või koirohulehed kap sa ümber hoiavad eemal kapsalibli ka, kasu on ka poolikutest muna koortest. • Kasvuhoones aitab pisikeste sipel gate vastu musta pipra või kaneeli puistamine.
• Peenravahesse võib jätta maha lõi gatud umbrohud ja taimede pealsed. Aedviljade vahele võib külvata peiu lille või aed-harakputke, mis rikasta vad mulda huumusega ja paranda vad selle struktuuri.
• Aiamaal kardavad kahjurid kõikvõi malikke kange lõhnaga taimi ja nen dest taimedest valmistatud leotisi.
• Raamatutarkus ütleb, et aiamulla viljakust suurendavad ka kurgirohi, valge sinep, aedmalts, lehtsinep, sa repta sinep, põld- ehk hall hernes, ha rilik hernes, lääts, aeduba, põlduba. • Et peenravahede rohimine ei vii daks ära ilusat suveaega, võib keva del peenarde vahele laotada pappi ja need katta umbrohupuhaste mätas te, põhu või heinaga. • Niiskuslembesed kultuurid võib katta pealt või ümbert niidetud rohu ga, see hoiab mulla niiske. • Köögivili ja maitsetaimed valmivad varem kõrgpeenras, kus muld on soojem. Esimesed porgandid kõrg peenrast saab varase külvi korral ju ba jaanipäeva paiku. • Maasikapõllu saab teha ka kaeva mata – niidetud maale võib laotada
Põllumaa omaniku meelespea
pappi ja ajalehti, sinna peale kiht mulda, siis rohtu või põhku, peale jäl le kiht mulda. Noorte taimede istu tusauku panna kompostmulda, tai mede ümber niidetud heina. Tütar taimedel võib vao vahel lasta rahuli kult kasvada, lõigata vaid lahti emas taime küljest, nii saab istandus lop sakam. • Loori all kasvab porgand suur ja mahlane. Lill- ja spargelkapsas taha vad niiskust ja sooja, pead tekivad neil siis, kui siduda lehed nende pea
Põllu viljakust parandavad haljas väetised, oa ja herne kasvatamine. Head haljasväetistaimed on ka rüps, raps, ristikud, valge mesikas, lutsern, lupiin, tatar, sinep, hiirhernes. Võimalikud külvikorrad: 1. aastal kasvatatakse eri maalap pidel: hernest, kartulit, porgandit, kapsast. 2. aastal vastavatel maatükkidel: kapsast, hernest, kartulit, porgandit. 3. aasta: porgandit, kapsast, her nest, kartulit. 4. aasta: kartulit, porgandit, kap sast, hernest. Allikas: «Looduslähedane koduaed», Varrak, Tallinn 1992.
SÜGIS AIAS
6. SEPTEMBER 2011
7
Kompostides saad rammusat aiamulda Aarne Kähr aednik
K
õige looduslähedasem ja otstarbekam on sügiseste aiatööde ülejäägid, lehed ja mahalõigatud püsikud komposteerida. Põletada lehti ja oksi ei tohiks. Kompost tuleb ladinakeelsest sõnast componere, mis tähendab kokku panemist. Komposteerimine tundub olevat lihtne tegevus, ent ometi võiks anda komposteerimiseks mõne soovituse. Kõige parem on komposteerida kasti, mille mõõtmed on 1,21,21,2 m ning selle külgedel peaksid olema õhupilud. Kompostihunniku alla on soovitav panna 20 – 30 cm kuiva põhku või oksarisu, et orgaanilise aine lagunemiseks hunnikus oles piisavalt hapnikku. Kompostimise eelduseks on, et temperatuur hunniku sees tõuseks 60–70 kraadini. Niisugune temperatuur hävitab tõvestavad mikroobid, teod, umbrohuseemned, kahjurputukad. Soojemal ajal, kui on intensiivne orgaanilise aine lagunemine, on soovitav mõne päeva tagant kuhja segada, et ka väli-
Ära aiamööblit talveks õue unusta!
mised kihid kuhja sees puhastuksid.
Komposteerimise kolm olulist punkti: • Kompostitav materjal tuleb peenestada. Ideaalne on, et kompostitavate jäätmete läbimõõt pole suurem kui 2,5 cm. • Kompostitav materjal peab olema parajalt niiske. Väga kuiva komposti puhul võib tekkida isesüttimine. Seega on kuival ajal soovitav komposti aeg-ajalt kasta. Kui on väga vihmased ilmad, on hea kompostkastid ja -hunnikud katta nt kilega. Liiga märjas keskkonnas orgaanilise aine lagunemine pidurdub. • Kompostitavas materjalis peab olema õige süsiniku ja lämmastiku vahekord: 25–35:1. Kui süsiniku osakaal on suurem, laguneb orgaaniline aine väga aeglaselt. Kui aga süsiniku osakaal on väiksem, hakkab kompostihunnik haisema ammoniaagi järele. Kui majapidamises ei teki piisavalt lämmastikurikkaid jäätmeid, siis lisatakse kompostihunnikule väetisi. Nt 100 kg õlgede, kase- ja tammelehtede komposteerimiseks on vaja lisada 1,2 kg karbamiidi. Sama kogu-
Mahalangenud lehed saavad heaks väetiseks nii maapinnal kui kompostikastis. FOTO: INTERNET
se saepuru komposteerimiseks on vaja lisada 2,1 kg karbamiidi. Sügisel on väga oluline lehtede komposteerimine. Arenenud ühiskond peab orgaanilise aine põletamist lausa barbaarsuseks ja kuriteoks. Sellel on ka teine pool. Aiaprahi madalal temperatuuril põletamisel moodustub rida aastakümneid säilivaid toksilisi aineid, mis sadestuvad ümbruskonna aedade mullale ja taimedele. Prahi ja kulu põletamisega ületame toksiliste ühendite loodusliku fooni. Üks võimalus on kaevata lehed sügisel maasse. Teine võimalus on kompostida. Maasse kaevatud lehed on väga hea väetis. Eriti halenaljakas on, kui lehed põletatakse sügisel ja kevadel ostetakse kallist sõnnikut. Lehtede põletamisega põletame oma raha. Puhas okkakompost sobib
eelkõige hapulembestele taimedele nagu eerikad, kanarbikud, rododendronid. Kuuseokka multš on biodünaamilise aianduse seisukohalt ideaalne vaarikatele. Lehtede riisumist peavad paljud sügise kõige tähtsamaks aiatööks. Tegelikult oleks kasulikum, kui puhastataks lehesodist ainult esinduspaigad. Kui aed aastast aastasse langenud lehtedest lagedaks riisuda, katkeb toitainete looduslik ringlus. Tagajärjena kasvavad muru, püsikud ja puud-põõsad kehvasti ja talvituvad veel kehvemini. Kui sügisesed lehed tahetakse ilmtingimata ära riisuda, tuleb need komposteerida ja komposti kujul kevadel maale tagastada. Kindlasti tasuks puutumata jätta vähemalt puuja põõsaalused ning püsikupeenrale varisenud lehed, sest need parandavad mullastikku ja kaitsevad taimejuuri. Küll
vihmaussid toimetavad need maapõue sulatusahju, kus valmib väärtuslik huumus. Küllap mäletame kõik mõnda sügist, kui lumi tuli maha nii vara, et paljudel jäi aed riisumata. Kevadel olid lehed kadunud kui tina tuhka ja kogu aed imehästi talvitunud. Ent kui mõnel pereliikmel käsi ikka kangesti reha järele sügeleb, siis peretüli pole ka mõtet tõsta. Eks riisumisel ole omad plussid: reibas liigutamine sügiseses looduses tuleb vähemalt tervisele kasuks! Kompostikasti ei sobi siiski ka kõik majapidamisjäätmed, nt kivisöetuhk, grillahjusüsi, immutatud puidujäätmed, nõudepesuvesi, rasv, õlid, kasside ja koerte väljaheiteid. Viimased võivad levitada ohtlikke haigusi. Samuti pole paslik komposteerida aias toidujäätmeid, sest need meelitavad ligi närilisi. Toidujäätmed komposteeritakse kinnistes kiirkompostrites.
Kui aiamööbel on seisnud pidevalt lageda taeva all, on see ilmselt päikese ja sademete tõttu oma värske väljanä gemise kaotanud. Enne mööbli talvekorterisse pane kut vaata üle selle seisund. Tumenenud puitpind pese pesuvahendiga, kui pind on vigastatud või kriimustatud, tuleb seda lihvida. Puitmööblit võib õlitada, peitsida või värvida. Õlitades tuleb puiduõli kanda puidu pinnale pintsli või käsnaga 1-2 korda. Üleliigne õli pühi ära. Lase kui vada 10 minutit ja hõõru kareda lapiga, näiteks «karukeelega». Kanna peale teine kiht ja kuivata ülemäärane õli. Õli tatud pinna võid üle poleerida näiteks mõne vana villase esemega. Peitsimiseks sobib mööbli enda too nile kõige lähedasem toon. Peitsi võib ka üle lakkida või õlitada – nii saab tume dama tooni. Kahe lakkimise vahel võib pinnad peene liivapaberiga üle lihvida. Õlitada ja peitsida võiks mööblit aas tas mitu korda. Plastmassmööblile piisab puhasta misest, suve jooksul tuleb tähele pan na, et mustus poleks mööblisse imen dunud. Puhastatud plastmööblit võib näiteks vahatada või ka hoopis üle vär vida. Enne värvimist tuleb sile pind lii vapaberiga karestada. Kui soovid, et aiamööbel oleks kaua kaunis, ei tohiks seda hoida pidevalt lauspäikeses ja vihmas. Abiks oleks mõni varjualune kuhu saaks lauad-too lid vahest varjule tõsta. Talvekorteriks sobib mööblile kõige paremini jahe ning mitte liiga kuiv paik – sahver, pööning või garaaž.
Sügisväetiste kasutamine korvab mulla magneesiumipuuduse Eneli Käger aianduskonsultant
Millal oleks vajalik kasutada sügisväetist? Kindlasti tuleks kasutada fosfori-
ja kaaliumirikkaid väetisi siis, kui ke vade ja suve jooksul pole neid piisa valt kasutatud, vaid on piirdutud peamiselt lämmastikurikaste väetis tega, sh ka kanasõnnikuga. Ajaloo liselt oleks õige aeg anda sügisväe tist suve teisel poolel viljapuudele ja marjapõõsastele (järgmise aasta õiealgmeta arengu algus). Köögiviljamaale raputatakse sü gisväetist pärast saagi koristamist ja vahetult enne maa ümberkaeva mist. On oluline, et väetises olev tai medele kahjulik kloor uhutaks sü gisvihmade ja lumesulamisvee poolt välja enne kasvu algust. Kaas aegsetes mineraalväetistes on tava liselt piisavalt taimele vajalike toi teelemente juba puhastatult ja nii on näiteks väetiste kasutusjuhendis kirjas, et puudub vajadus eraldi sü gisväetise järele. Heaks sügisväetiseks on kindlas ti sügisesed lehed, mida võiks kogu da mõnele tasasele alale ja murunii dukiga purustada. Peenestatud le hepuru võtab vähem ruumi kom postkastis ja sobib ka ideaalselt pee nardesse kaevamiseks.
“Naabrid lähevad kadedusest ROHELISEKS nagu õunapuud SÜGISVÄETISEL!”
Heaks magneesiumipuuduse indikaatoriks aias on vaarikas. Foto: Eneli Käger
Orgaaniline Biolani ISTUTUS- JA SÜGISVÄETIS on fosforit ja rohkelt kaaliumit sisaldav kadestamisväärselt hea eriväetis nii istutamiseks kui sügisväetamiseks. Väetis ei sisalda taimede talvisele puhkeajale üleminekut häirivat lämmastikku. www.biolan.com
Keemilise nimetusega magneesium sulfaat – rahvasuus tuntud kui mõru sool – aitab taimedel taastuda nn talvisest luitumisest-pruunistumi sest, mis on tingitud fotosünteesi häirest. Magneesiumi puudus mul las võib paiguti olla väga erinev. Kui Harju- ja Järvamaa muldadest kan natavad puuduse käes kohati roh kem kui pooled põllumullad, siis Saaremaal ja Lõuna-Eestis selliseid muldi peaaegu ei olegi. Magneesiumi puudus ilmneb tih ti okaspuudel ja rododendronitel varakevadel (lehtedele tekkib mar morjas muster – lehed kolletuvad roodude vahelt) ja sügisel viljapuu del, sõstardel, vaarikatel ning pea miselt pärast pikemaid vihmasadu sid, kui magneesium on kas mullast otsa saanud või taime juurte ulatu sest välja uhutud. Koduaias tekita me magneesiumipuuduse tihti taht matult ka ise, kasutades arutul hul gal igaks juhuks fosfori- ja kaaliumi rikkaid «sügisväetisi».
SÜGIS AIAS
8
6. SEPTEMBER 2011
Lüübnitsa sibula- ja kalalaadal Lüübnitsa sibula- ja kalalaadal kaubeldi sibula, viinamarjade, käsitöö ja muu põnevaga Margit Veromann teemalehe toimetaja
A
ugusti lõpp Pihkva rannakülas tekitab tunde, justkui oleksid sattunud lõunamaale – päike on ere ja õhk suviselt soe. Laadal kaubeldakse sibula, kala, viinamarjade, istikute, käsitöö ja riidekraamiga. Õhkkond on kodune, lõunaeestlaslikult sõbralik ja setupäraselt kirev.
Käsitööks vajalik materjal otse siitsamast järvekaldalt Looduslikest materjalidest vaaside, korvide ja vaipade punuja Urmas Udso Räpinast jutustab, et tema käsitööesemed ei ole päris etnograafilised, pigem võiks kasutada sõna etnopop, aga materjal on kohalik ning peaaegu sada protsenti looduslik. Punutistes kasutab Urmas
Looduslikest materjalidest vaaside, korvide ja vaipade punuja Urmas Udso iseloomustab oma tööd sõnaga etnopop. järvekaislat, pilliroogu, pajupulgakesi ja -vitsu, tarna, vahest ka heina. Karkassid ja kinnitised on traadist või metallist. Urmas
teab, et mõni käsitöömeister kasutab punutisteks ka kraasitud hundinuia, aga see on töömahukas ettevõtmine. Ta on kasuta-
nud kübarate tegemiseks näiteks heina, ent seegi on keerulisem kui kaislast mütsikeerutamine. Urmas Udso sõnul on just praegu, hilissuvel, õige aeg koguda tarna ja järvekaislat, mis on veel rohelised – punutised jäävad kenad ja värsked. Pilliroogu kogutakse talvel. Piisav hulk materjali varutud, jagub ajaviidet pikkadeks pimedateks õhtuteks nii nais- kui meesperele. Lihtsamate esemete, näiteks pilliroost või kaislast vaipade punumisega saab Urmas Udso sõnul hakkama igaüks. Korvide, vaaside ja kübarate tegemine nõuab juba oskusi. Kohalikest järveranna taimedest võib Urmase sõnul sisustada kasvõi terve kodu – värskelt lõhnavad vaibad, korvid, vaasid, matid, torbikud jm muudavad kodu hubaseks ja looduslähedaseks.
Eesti parim sibul on pärit Peipsi-äärsetest rannaküladest
P
eipsi (Pihkva) järve ääres sibulapeenraid silmitsedes võib Lüübnitsat ja muidugi ka teisi ümberkaudseid külasid nagu Beresje ja Audjassaare julgelt Lõuna-Eesti sibulakasvatuse keskusteks pidada. Lüübnitsa augustikuist sibulalaata on nimetatud ka 2010. aasta parima turismisündmuse nominendiks. Sibulat on Lüübnitsa kandis kasvatatud juba aastasadu – nii kaua, kuni rahvas mäletab. Küsimuse peale, miks just siinkandis sibul eriti jõudsalt kasvab ja nii mahlane-maitsev on, kehitab kohalik sibulakasvataja Mihhail Skobel õlgu ja ütleb, et ei tema tea. Aga näe, kasvab.
Ja arvab, et küllap le 1. maid, kuni 8. maion põhjusi mitmeid: ni. Kas on vana kuu või noor, see on ka sobilik ilm, järvelt tulev niiske õhk, hitra teada,» pileredam päike, gutab Feodor siloma sibulaseema, kuid ei täpme. Mihhail selsusta, kumb siis gitab lahkelt, peab olema. kuidas mustast «Kahe nädala sibulaseemnest pärast ajan traksaab tippsibul toriga haina ära, ja siis suur sibul siis tuleva naasõ ja uus seeme. jälki kablaga ja Seemet ei ostekitkma. Vot nii. ta, vaid kasvaRaske töö, raske töö. Ühe koha tatakse ise, pidevast tippsibupeal kasvatada last kasvatamikaua ei saa, sibul tahab vahesest head saaki tada kohta, siis ei saa. Feodor Golubov «miskit Beresje küla külge» sibulale ei pane. kasvab parem. elanik Feodor Vana mees juba, Golubov jutustab, et sibulaga on ei jõua, pool tonni sain see aasnagu muu aiaviljaga: mõni aas- ta, aga seemnesibul on veel korta on nii, mõni naa. Sõltub sel- jamata.» lest, kui palju ja millal vihma Sibul kasvab Lüübnitsa mail on. Palju vihma ei ole ka hea. vagudes nagu kartul, mitte kõrFeodori sibulad on suured ja getes peenardes. Tädi Maria rääkuldsed. Kuidas väetamisega gib, et Peipsiveere külades on lood on? Ei, «miskit külge» sibu- muld viljakam, aga ei saa kurta lale Feodor küll ei pane, ainult ka siinse üle. Tuleb teada kavasõnnikut. «Kasvatamine on ras- lusi, näiteks hoida tippsibulaid ke,» nendib Feodor, «üks paras enne mahapanekut natuke aega käsitöö. Panen sibula maha pea- kergelt soolases vees. Istutama
Järgmine Postimehe aianduse teemaleht
Kevad aias ilmub 2012. a mais.
SÜGIS AIAS Teemalehe toimetaja: Margit Veromann, margit.veromann@ut.ee Reklaamitoimetaja: Virge Lomp, tel 739 0391 virge.lomp@postimees.ee Kujundus/küljendus: Andres Didrik Väljaandja: AS Postimees Maakri 23a, Tallinn tel 666 2202 | faks 666 2301
Kui vanasti kasvatati pere kohta kümme tonni sibulat, siis nüüd vaid umbes pool tonni. KÕIK FOTOD: ANDRES DIDRIK .
peab parajalt sügavale. Suve lõpupoole peaksid mugulad maapinnal näha olema, siis saavad need päikese käes valmida. Maria on sibulat kasvatanud sünnist saati ehk 78 aastat. Varem tuli saaki 10 tonnigi, seda viidi müügiks Venemaale, Tallinna, ümberkaudsetesse küladesse... Nüüd ei viida sibulat enam ammu kuhugi. Realiseerida on raske, kuigi siinne sibul on suur ja ilus, väetisevaba, parajalt kange ja hea maitsega. Praegu kasvatavad külainimesed pere peale umbes pool tonni sibulat. Maria räägib, et punase sibula seeme siiski tuuakse sisse, kui on proovitud oma seemnest panna, tuleb punase-kollane vahepealne. Ilusa sibula kasvamiseks on oluline, et kevadel sajaks ja sibula moodustamise ajal oleks kuivem. Enne sibulakoristust võib sibulapealseid rullida, siis saavad kobedamad sibulad. Tippsibulaid säilitatakse soojemas kohas, kus üle 20 kraadi sooja. Küüslauku paistis Lüübnitsa laadal suhteliselt vähe silma. Audjassaare sibula- ja küüslaugukasvatajate pere emand räägib, et küüslauk hakkab Eestist ära kaduma, ilmastik muutub talle ebasobilikuks. Müügil on sibulakasvatajal nii suve- kui ka taliküüslauku – suveküüslauk on mahedam, talve oma krehvtisem. Küüslauk tahab kasvamiseks niiskemat maapinda. Perenaine kattis küüslaugu heinamultšiga kinni, aga suure vihmaga läks see heina all mädanema. Seda peab jälgima. Sibul ja küüslauk kasvagu eri peenras, sibul vaos, küüslauk peenras. Maha paneb Audjassaare rahvas küüslaugu siis, kui hakkavad külmad. Vanast tuntud seemnest kasvab ikka parim ja suurim sibul ning küüslauk, kinnitab sibula- ja küüslaugukasvatajate pere.
Pruuli-Kaska talu perenaise Liia sõnul kasvab viinamari Eestis hästi ka avamaal.
Eesti viinamarjasordid on magusad ja vürtsikad
S
ee, et Eestis saab avamaal kasvatada viinamarju, meloneid ja arbuuse, pole enam ammu uudiseks. Aga et meie kliimas avamaal vastupidavaid viinamarjasorte on nii rohkesti, poleks osanud arvatagi. Viinamarjasort «Zilga» kasvab ja viljub avamaal lõunaseina ääres hästi ka ilma talvekatteta. Lüübnitsa laadal oli oma talu viinamarjaistikute ja marjadega kauplemas ning huvilistele näpunäiteid jagamas viinamarjakasvataja Liia Kaska Võrumaalt, kel enda talus kasvamas umbes 1000 viinapuud. Viinamarjakasvatus Eestis pole sugugi uuema aja mood, neid kasvatati juba mõisate ajal. Lüübnitsa laadal oli väljas vaid üks osa Pruuli-Kaska talus kasvavast viinamarja sortimendist, aga neidki oli muljetavaldavalt palju. Huvilisi sumises siniste, punaste ja roheliste maiusmarjade ümber rohkesti. Maitstes eri sorti marju nentisid laadalised, et kodumaised viinamarjad on magusamad, tummisemad ja maitsekamad kui lõunamaised poeviinamarjad. Kuna Eesti viinamarjasordid on reeglina hübriidset päritolu, on nende maitse kergelt vürtsikas ja igal sordil on oma maitsenüanss. Viinapuu istikuid müües küsib Liia Kaska kõigepealt seda, kus ning mis otstarbeks viinapuud soovitakse kasvatada, osad sordid on ka lihtsalt ronitaimena väga dekoratiivsed. Viinamarja saab kasvatada nii avamaal kui ka kasvuhoones. Mitmed sordid taluvad kuni 25-kraadist pakast, mõni isegi enam. Eesti külmakindlad sordid on saadud ristamisel Põhja-Ameerika ja IdaAasia liikidega. Algajale aednikule soovitab Liia Kaska näiteks sorti «Zilga», mis ei vaja talvekatet ning talub isegi 40 külmapügalat. Näpunäiteid elu esimese viinapuu omani-
kule jagub nii istutamise ja hooldamise osas: viinapuu istutatagu lõunapoolse seina äärde, umbes poole meetri sügavusele, umbes 20 cm seinast, räästast ei tohiks vesi peale tilkuda, latv tuleks sügisel taimel ära näpistada ning hilissügisel varred maha painutada. «Zilgale» lumekattest piisab. Pärast 15. septembrit viinapuud enam istutada ei soovitata, sest istikud ei jõuaks siis juurduda. Kasvuhoones kasvavad viinapuule külge suuremad marjad. Avamaa viinamarju saab ka kasvuhoones kasvatada, kuid mõned eelistavad siiski jahedamat kasvukohta, liigsoojas võivad marjad lõhki minna. Eesti viinamarjast tehakse väikest viisi ka veini. Veini nn labruska maitse võib olla harjumatu ja võõras, osadele aga on justnimelt mokka mööda. (Labruska maitse tuleneb Ameerikast pärit Vitis labruska nimelise viinamarjaga ristamisest, mille marjad on erilise maitsega). Veel saab algaja viinapuu omanik teada, et kohe järgmisel aastal vilju oodata ei maksa, neid saab maitsta alles kolmandal aastal. Soovitusi algajale viinamarja kasvatajale: • Viinapuu on dekoratiivne ronitaim, millega saab katta terrasse ja majaseinu. Lisaks kannab see ronitaim lõunapoolsel küljel ka veel marju. • Viinamarjakasvatuse juures on väga oluline viinapuude lõikus. Olulisim kärpimine tehakse novembris. • Viinapuu vajab korralikku toestust. Seina najal kasvav viinamari ei mädanda seina ega kahjusta majavärvi vaid hoopis kaitseb. • Liiga rammus muld soodustab viinapuul liigset lehtede kasvu ja marjade kasvatamine jääb tagaplaanile.