Tere, Kool!

PÕHITEEMAD:

Lasteaiast kooli Lk 2–3 Silma tervis olgu luubi all Lk 4 Presõbralikud tööandjad toetavad koolilapsi Lk 6–7

Eesti Haridustehnoloogide Liidu esimees ja Pärnu Vanalinna põhikooli haridustehnoloog

Diana Veskimägi:

Ei tohi olla kinni vanas ning arvata, et digivahendid on kurjast.

Tere, KOOL!

Lk 10–11

TEEMALEHT 16. AUGUST 2019

2 || TERE, KOOL!

POSTIMEES, 16. AUGUST 2019

OSKUSED. Kooli minnes peab laps oskama mingil määral lugeda, arvutada, kirjutada ning loovalt ja loogiliselt mõelda. Kuidas aga aru saada sellest, et laps on sotsiaalselt ja emotsionaalselt kooliks valmis, uurisime psühholoog Astra Schultsilt.

Esimeste kuudel vajavad rohkem tuge lapsed, kes on loomult häbelikud ja tagasihoidlikud.

saab enne õppetöö algust tutvuda koolimajaga või kohtuda õpetajaga. Sellised ettevalmistused ja rahustavad rituaalid on toeks.

Last abistavat infot tasub jagada õpetajaga, rõhutab Schults. Näiteks öelda, et lapsel aitavad häbelikkusest üle saada paar julgustavat sõna. Või kui midagi läheb valesti, tuleks tagasisidet jagada vaikselt ja mitte kõigi kuuldes.

Suhtlemisoskus kui võtmetegur

Lasteaiast kooli

Kuidas aru saada, et laps on kooliks valmis?   toimetaja



K

uigi koolivalmiduse alla kuuluvad tõesti oskus liita, lahutada ja lugeda, on

oluline seegi, millised on lapse sotsiaalsed oskused ja emotsionaalne valmisolek, näiteks enesekontroll, konfliktide lahendamise ja suhtlemisoskus, sõnaosavus, kannatlikkus ning valmisolek iseseisvalt tegutseda.

Kõiki oskusi saab vanem koos lapsega harjutada, räägib Schults, ent toonitab, et nipid on individuaalsed ega tööta iga lapse puhul. Oma lapsele

sobivad lahendused võib leida tasapisi katsetades ja harjutades.

Tähelepanu häbelikkusele Schultsi sõnul vajavad esimestel kuudel rohkem tuge loomu poolest häbelikud ja tagasihoidlikud lapsed. Minna võõrasse keskkonda ja tutvuda uute inimestega – neile on see keerulisem, sest ujedatel lastel on raske uudses olukorras kohaneda

ning neil võtab kooliga harjumine kauem aega. Üldjuhul ei lähe need lapsed ise tutvusi sõlmima ega tervita kõiki särava naeratusega.

Veelgi enam, ootus, kas teised tulevad kampa kutsuma, tekitab selles lapses ärevust, selgitab Schults. Ta lisab, et häbelikud lapsed võivad olla väga head suhtlejad, aga nende niinimetatud ülessoojenemise aeg võib olla pikk. Hiljem jälle on

keeruline juba väljakujunenud ja toimivatesse suhtlusringkondadesse sulanduda ning nii võib laps jääda kõrvale. Üldiselt teab iga vanem, kui ta laps on häbelik, samuti teab ta hästi, mis on lapsel seni aidanud arglikkusest üle saada. See võib olla taskusse pistetud talisman või on ehk abi toredast sõnumist, mida mõttes korrata.

Vahest on toeks sõber, kes on juba klassis ootamas või kui laps

Tähtis sotsiaalne kompetents on oskus küsida abi. Lastel, kel see selge, läheb koolis paremini, räägib Schults. Samas on see jälle üks ohukoht häbelike laste puhul – kui ujedad lapsed tunnis mõnest ülesandest aru ei saa, siis ei julge nad abi küsida ning see võib pikapeale õpiedukuse alla viia, räägib ta.

Samuti on pikaajalistes uuringutes selgunud, et kuna arglikud lapsed ei suhtle väga palju teistega, siis ei arene nende sõnaosavus ja keelelised oskused nii kiiresti kui teistel. Ent just neid võtmepädevusi on koolis eriti vaja – nii selleks, et aru saada, mida õpetaja täpselt ootab, kui ka selleks, et ennast selgelt väljendada.

Eakaaslastega suhtlemise harjutamine toimub enamasti lasteaias või eelkoolis. Üha enam kasutatakse ka algklassis erinevaid aktiivõppe meetodeid, mille käigus õpitakse teineteisest paremini aru saama.

Juba siis on tähtis jälgida, kas laps julgeb võõraste laste poole pöörduda ning nendega suhelda. Samuti tasub tähele panna, kas laps on tegevuse algataja ja teised ise mängu kutsunud, kas tal on püsivust, kas ta peab

TERE, KOOL! || 3

POSTIMEES, 16. AUGUST 2019 reeglitest kinni, kas ta kipub domineerima või hoopis kõrvale jääma. Valvas tasub olla siis, kui laps on mängides alati ühes kindlas rollis, sest pidev ühetaoline tegevus ei aita arendada teisi oskusi. Kui ta rolle vahetab, on kõik hästi.

Suhtlemisoskusega on veel väga tihedalt seotud võime lahendada konflikte. Selle oskuse harjutamiseks on vaja täiskasvanut, räägib Schults. Näiteks kui lapsel tekib sõbraga tüli, peaks vanem esmalt laskma ühel poolel selgitada, mida tema tegi, ning siis paluma sama teha teisel. Vahel taipavad lapsed arutlemise käigus isegi, miks tüli tekkis ja mida oleks saanud teisiti teha, aga teinekord on vaja, et täiskasvanu aitaks olukorda peegeldada ja välja tuua põhjuse-tagajärje seose.

Enesekontroll ja selle harjutamine Õpetajate sõnul on koolis järjest rohkem lapsi, kellel on keeruline

Konfliktide lahendamise oskuse õppimiseks on kindlasti vaja juurde täiskasvanut.

Lapsevanemad saavad lapsega erinevaid sotsiaalseid oskusi õppida ja harjutada. : 

45 minutit paigal püsida. Sisuliselt tähendab see, et neil puudub oskus oma käitumist juhtida, räägib Schults. Ta selgitab, et niipea kui lapsel on tugevate tunnetega seotud olukord, kui miski teda heidutab või ärritab või kui ta midagi vägavä-

Sõnaosavus ja keelelised oskused on võtmepädevused, mida on koolis eriti vaja.

ga tahab, tegutseb ta nii, nagu esimene impulsiivne tunne teda juhatab.

Enesekontrolli nagu ka teisi oskusi saab õppida järjepidevalt harjutades. Kui laps tahab kangesti nutitelefoni või maiustust, aga parasjagu pole see võimalik või kohane, siis tuleb aidata lapsel olukord ületada. Näiteks suunata ta mõtlema millestki muust, sest mõtete kõrvale juhtimine aitab Schultsi sõnul emotsionaalset impulssi hästi ohjata.

Teine praktiline oskus, mida lapsele enesekontrolli harjutamiseks saab õpetada, on hingamine ja rahunemine. Kui miski tekitab lapses elevust, võib tekkida pinnapealne lõõtsutav hingamine. Selles olukorras tuleks lapsega koos rahulikult hingata, näiteks võib koos proovida, kuidas hingata nii, et küünlaleek hakkab kergelt värelema.

Schults rõhutab, et neid võtteid ei saa lapsele õpetada siis,

kui ta on enesekontrolli juba kaotanud. Väga kergesti ärrituvate laste puhul tuleks enesekontrolli harjutada rahulikus olukorras ning liikuda sammsammult keerulisemate situatsioonide poole.

Liigne tähelepanu ei riku kedagi Järgmine tähtis oskus, millele kooli minnes peaks tähelepanu pöörama, on kannatlikkus. Kui laps on kodus harjunud saama palju tähelepanu, siis koolis tuleb tegutseda iseseisvalt. Schults rõhutab, et tähelepanu fookuses olemine ei ole lapsele kindlasti halb ega riku lapse iseloomu, pigem kipub probleem olema selles, et lastel on vajaka kannatusest – nad tahavad tähelepanu saada kohe ega malda kasvõi pisutki oodata.

Jälle saab lapsevanem iseseisvust ja kannatlikkust lapsega harjutada. Näiteks kui laps tegutseb ise või püüab midagi

üksi teha, siis tuleks teda selle eest tunnustada. Märgata, kui laps kasutab arendamist vajavat oskust ning pakkuda sinna teadlikult enda toetust. Sel moel saab laps aru, et teda märgatakse ka siis, kui ta tegutseb üksi.

Kannatlikkuse õppimiseks sobivad samad nipid nagu enesekontrolli arendamiseks, sest nende kahe tunde taust on sama – lapsel on tugev tunne ning ta peab kiiresti saama seda, mida ta tahab.

Eelnevat kokku võttes sõnab Schults, et kõige olulisem on lapsele anda piisavalt aega. Esimesed paar kuud koolis on kohanemisperiood, olgu laps nii valmis kui tahes, ning enne oktoobrivaheaega ei saa kindlasti lõplikke järeldusi teha ega tasu ka liialt muretseda. «Täpselt samamoodi, nagu vajavad uute inimeste, olukordade ja keskkonnaga harjumiseks aega täiskasvanud, vajavad seda lapsedki.»

4 || TERE, KOOL!

POSTIMEES, 16. AUGUST 2019

TERVIS. Koolilapse toa valgustus on tänaseks palju rohkem kui üldvalgus ja kirjutuslaua lamp. Kohati võib valikurohkus lausa silme eest kirjuks võtta.

Raske on otsustada, mida võtta, mida jätta.

Koolilaps vajab korralikku valgustuslahendust -  toimetaja

I



ga koolilapse tuppa saab kavandada personaalse, täpselt õppuri vajadustest lähtuva valgustuslahenduse ja luua erinevaid valgusrežiime. «Väga teadlik lapsevanem võib luua suisa valgustuse reguleerimise vastavalt ööpäevarütmile, mil hommikuti vajame külmemat valgust (4000– 5000 kelvinit) kiiremaks ärkamiseks ja õhtuti hämaramat ja kollast valgust (2700 kelvinit ja 30–50 luksi) puhkama ja magama sättimiseks,» räägib Ülle Jõks valgustite müügi ettevõttest Hektor Light. Koolilapsel on fookus kindlasti laualambil, mis aitab valgustada konkreetset ala.

«Lugemisvalgusti juures on oluline, et seda oleks kerge seada sobivasse asendisse, eelkõige optimaalsesse kaugusesse vaadeldavast objektist ehk ideaalis on see muudetava kõrgusega.

Mugav on kasutada suunatava kupliga lampi, mille valgusvihu laius küllaldane, et valgustada ära kogu vajaminev ala. Lamp peaks jääma silmadest madalamale,» selgitab Jõks.

Ta meenutab, et alati peab kohtvalgusele lisaks kasuta-

ma ka üldvalgust, et ei väsitataks asjatult silmi – pupillid teatavasti laienevad ja ahenevad vastavalt valgustugevusele. Valguse ühtlasem jaotumine vähendab kontraste valgete ja pimedate piirkondade vahel ning võimaldab silmadel töötada ühtlases mugavas valguses.

Arvutis töötamiseks kasutatakse ruumis tausta- või peidetud valgust, näiteks karniisi või süvisvalgusteid, mis ei segaks ekraani ega hakkaks tagasi peegelduma. «Pimedas toas eredalt valgustatud ekraan mõjub väga suure kontrastina ja hakkab aja jooksul last väsitama. Kokkuvõttes võib see hakata psüühikale negatiivselt mõjuma,» sõnab Jõks.

Rõhk on praktilisusel Kaasaja valgustuslahenduste märksõnaks on saanud silmasõbralikkus. Oluline on valgustus ise, mis tänu tehnoloogia kiirele arengule on säästlikum ja võimalusterohkem. Uue põlvkonna valgusallikas on keskkonnasõbralik LED, mis sobib hästi ka lastetuppa.

«Oli aeg, kus õppimiseks ja kirjatööks peeti vajalikuks vähemalt 60-vatist hõõglampi.

Laste, eriti teismeliste puhul tuleb jälgida, et nad lisaks kohtvalgustile ka üldvalgust kasutaks, sest nii koormatakse silmi vähem. : 

Alati peab kasutama lisaks kohtvalgusele ka üldvalgust, et ei väsitataks asjatult silmi.

Tänapäeval saab selle asendada kaheksavatise LED-iga. 50-vatise halogeeni saab aga asendada viie- või kaheksavatise LED-iga ja 11-vatise säästupirni seitsmevatise LED-iga,» selgitab Jõks.

Ta ütleb, et kui kasutada lapse toa laes leedvalgusteid, tuleks vältida valguse räigust – silma ei tohiks häirida otsene pimestav valgusvoog. «Valgustite räigusvaba toime saa-

vutatakse tänu erilisele optikale, mis omakorda tagab ühtlase valgusjaotuse. Räigusenäitaja UGR peaks olema alla 19. Mida väiksem number, seda silmasõbralikum valgus,» sõnab ta.

Kõik sellised näitajad peaksid lapse tuppa valgustite valimisel olema eespool konkreetse valgusti välimusest. Lambi ilus välimus on tore, aga ei tohiks olla prioriteet.

Silma tervis olgu pidevalt luubi all F -  toimetaja



K

ooli alustavale lapsele tuleks kindlasti silmakontroll teha, meenutab Kreutzwaldi Silmakeskuse silmaarst Merike Meren. Õigupoolest tuleb lapse silmade seisukorda esmalt kontrollida juba kolmeaastaselt ja teist korda enne kooli.

Silmaarsti külastuseks tuleb laps ette valmistada. «Et koostöö sujuks, mängige lapsega enne visiiti arstilkäiku.

Internetist on võimalik vaadata Lea Hyvärineni laste nägemiskontrolli tabelit, mida enamus arste Eestis kasutab. Lapsel tuleb kujutistele nimed panna – õun, maja, rõngas, kast – või ütelda just sellised nimetused, mis talle kõige õigemad tunduvad. Laps peab vaadates sulgema käe või kattega ühe silma ja nimetama kujundeid, mida te talle näitate. Samasugune toiming ootab last arsti juures.

Kui ta juba vara teab, mida te-

maga seal tehakse, ei karda ta nii palju ja tulemused on täpsemad,» selgitab Meren.

Märgiks, et lapse silmadega pole kõik ehk nii korras, kui võiks, on kindlasti see, kui laps kissitab silmi, läheb telerile või loetavale tekstile tavatult lähedale või kipub nii-öelda ninaga kirjutama ehk paberile liiga lähedale vajuma.

Nutiseadmed on kindlasti üks erinevate silmahädade põhjustaja. «Et nutiseadmete mõjust paremini aru saada, peavad vanemad ja ka lapsed mõistma, kuidas töötavad silmalihased lähedale ja kaugele vaadates.

Lugedes teksti, peavad silmad pöörduma sissepoole, niinimetatud lugemisasendisse. Sel juhul pingutuvad silma välised lihased. Et tekst oleks lugemisel selge, peavad silma sisemised lihased pingutuma, et muuta läätse kuju nii, et valguskiired koonduksid teravalt nägemise punkti ja tekst oleks kontrastne. Kui sellist pingutust silmalihastele on palju ja pikka aega järjest, siis ei ole silmalihased võimelised enam lõõgastuma, et pilti kaugele selgeks saada,» räägib Meren.

70

B

C

P T E O

B Z F E D O F C L T B

60

50

40

30

T E P O L F D Z

20

L P C T Z D B F E O

15

Z O E C F L D P B T

10

E T O L E B Z E F D C

7

B O F C P T E B L F BE Z C O P E

4

Silmade tervist tuleb kindlasti kontrollida enne esimest klassi, et välistada kehvast nägemisest tingitud probleemid õppimisel. : 

Nutiseadmete kasutamisel soovitab Meren silmas pidada, et silmale on kergem, kui ekraan on kaugemal ja suurem. «Lauamonitori peaks eelistama nutitelefonile.

Muidugi ei tähenda see, et lauamonitori taga võib istuda lõputult. Ka seal tuleb pause teha,» sõnab ta.

Arsti sõnul võib algkoolilaps järjest olla arvutis korraga pool tundi. Hiljem võib seansse päeva jooksul lisada.

T ä napäeva ekraanikeskses

maailmas peab kindlasti leidma võimaluse silmi puhata.

Lapsel on selleks suurepärane võimalus värskes õhus ja päikese käes mängides.

«Füüsiline koormus tasakaalustab hästi koolistressi ja muudab laste tuju paremaks. Lähitöö puhul on väga oluline pause teha,» ütleb Meren.

TERE, KOOL! / SISUTURUNDUS || 5

POSTIMEES, 16. AUGUST 2019

KIUSAMISVABA KOOL. Kiusamist saab ja tuleb ennetada – teadlastel on selleks mitmeid soovitusi, mille tõhusustki uuritud. Mida lapsevanemana kooliperelt küsida, veendumaks, et kool teeb kõik inimlikult võimaliku, et kiusamist ennetada ja tõhusalt peatada?

Mida küsida koolilt (tõhusa) kiusuennetuse kohta?  

SA Kiusamisvaba Kooli tegevjuht

K

ui laps läheb kooli – olgu 1. või 12. klassi – eeldame, et ta on seal hoitud. Paneb ju põhikooli- ja gümnaasiumiseaduski koolidele kohustuse tagada laste vaimne ja füüsiline turvalisus. Ent kuna väga palju täpsemalt ei ole seadusandja koolidele seatud ootusi lahti kirjutanud, pusivad koolipered sageli väljakujunenud tavadele tuginedes ning oma hea äranägemise järgi, et nõutud kord «turvalisust ohustavate olukor-

dade ennetamiseks, neile reageerimiseks, juhtumitest teavitamiseks, nende juhtumite lahendamiseks» oleks paigas.

Praktikas võib seetõttu juhtuda, et kooli kodukord jääb õpilaste tegelikest muredest ja vajadustest kaugele ega võta arvesse, mida peab teadus turvalisuse tagamisel mõjusaks, mida mitte.

Kui tuleohutuse tagamiseks on põhjalikud riiklikud nõuded (haridus)asutustele, siis vaimse turvalisuse tagamiseks, sealhulgas kiusamise ennetamise ja peatamise tarbeks on juhised üldsõnalised, andes koolidele üsna vabad käed. Sellele, et koolide ja koolipidajate hoolsuskohustust tuleks täpsustada, on viidanud Riigikohuski.

Ku(n)i riiklikud hariduspoliitikaveskid mõtet aegamööda jahvatavad, on võimalik teadlas-

te soovitustele tuginedes koolidelt juba praegu üht-teist küsida, veendumaks, et kool teeb kõik endast oleneva, et kiusamist oleks vähem ning tekkivad juhtumid saaksid võimalikult kärmelt lahendatud.

Milline on kooli kiusamisvastane strateegia?

Suulised vastused nagu «klassijuhataja tegeleb» või «sotsiaalpedagoog vestleb» ei tohiks olla piisavad. Et kiusamine erineb tavakonfliktidest ja arusaamatustest ning tagajärjed on tõsisemad ja pikaajalisemad, on kiusuvastane strateegia sama oluline kui dokumendid ja plaanid tuleohutuse tagamiseks või muu hädaolukorra ennetamiseks ja lahendamiseks. Sealjuures on korralikult läbi mõeldud strateegias paigas, kes, mida ja kui sageli teeb, et kiusamist ennetada,

ning kes, mida ja kui kiiresti võtab ette, kui teavitatakse kiusamise all kannatavast lapsest.

Seega: kuidas kool kiusamist ennetab ehk kujundab teadlikkust, oskusi ja hoiakuid nii õpilastes, personalis kui vanemates? Kui seda ei ole kirjas kiusamisvastases strateegias, oskab koolipere ehk vähemalt põhjalikumalt seletada, kuidas kiusuennetustöö toimub. Näiteks kuidas õpitakse eristama konflikti kiusamisest? Millistele materjalidele ennetustöös tuginetakse?

Kui sageli ja kellega neil teemadel peatutakse? Milliseid oskusi õpetatakse nii lastele kui täiskasvanutele?

Milline on kooli sekkumisplaan, kui teavitatakse kiusamise all kannatavast lapsest? Kes koolis vastutab

kiusamisjuhtumite lahendamise eest? Kes kellega ja kui kiiresti vestleb? Millistele võtetele toetudes? Kuidas veendutakse, et juhtum laheneb? Millal teavitatakse lapsevanemaid? Kuidas on kaasatud klassijuhataja?

Kuidas veendutakse, et tehtaval kiusuennetustööl on mõju? Kuidas ja kui regulaarsuselt uuritakse õpilaste kogemust? Milliseid järeldusi saadud tulemustest tehakse?

Veel tasuks tähele panna, kas tegevused kõlavad kokku teadlaste hinnangul oluliste kooliterviklikkuse ja järjepidevusega ning kas ennetusfookus on kõrvalseisjate sekkuma innustamisel või muul.

Tõhusaks kiusuennetuseks ei pea kool tingimata liituma ühegi programmiga, vaid võib põhimõtted teaduspõhisele kir-

jandusele ja soovitustele tuginedes ise luua, õpetajatele ootused seada jne. Ometi on kõigile märksa lihtsam lahendus tuua kooli juba mõõdetud mõjuga KiVa kiusuennetusprogramm, mille puhul nii rahvusvahelised kui kodumaised õpilasküsitlused ja uuringud näitavad, et ohvrite vähendamine on võimalik.

KiVa ongi 2019/20. õppeaastal kasutuses juba ligi 90 koolis ja õppekohas üle Eesti. Kas kool KiVa kasutab, seda saab vaadata lehelt kiusamisvaba.ee.

Kui kooli nimekirjas ei ole, on meie kogemuse põhjal palju kasu, kui vanemad uurivad koolijuhilt, miks ei ole veel liitutud või utsitavad kooli sellele vähemalt mõtlema.

Soovitusi lapsevanematelegi leiab aadressilt www.kiusamisvaba.ee!

6 || TERE, KOOL!

POSTIMEES, 16. AUGUST 2019

PERESÕBRALIK TÖÖANDJA. 2016. a alustas Sotsiaalministeerium koos partneritega Euroopa Sotsiaalfondi toel peresõbraliku tööandja märgise mudeli väljatöötamist. Programmiga pakutakse ettevõtetele nõu ja tuge töö- ja pereelu ühitamise võimaluste väljatöötamisel.

Peresõbraliku tööandja programm võimaldab ühildada töö- ja pereelu Kuidas toimub märgise taotlemine?   toimetaja

 Kes saavad kandideerida?

Kandideerida saavad tööandjad era-, avalikust ning kolmandast sektorist. Varem ei pea peresõbralikke meetmeid kasutuses olema – piisab, kui on soov areneda ning peresõbralikku organisatsioonikultuuri rakendada. Märgise taotlemises osaleb ka programmi rakendaja määratud assessor, konsultant ja hindaja.

Mida tuleb kandideerimiseks teha?

Osalemiseks tuleb täita kolmeosaline ankeet. Esimeses osas tuleb välja tuua põhiinfo tööandja kohta, teises hinnata organisatsioonis hetkel valitsevat peresõbralikku kultuuri ning kolmandas osas kirjutada motivatsioonikiri. Ankeete saab esitada jooksvalt aasta läbi.

Taotlemine koosneb neljast erinevast etapist, mille põhiosa läbimine võib võtta kuni kolm aastat. Sel ajal tuleb taotlejal teha sisulist tööd kokku ligikaudu 120 tundi. Tööandjale langeb programmi intensiivsem aeg konkursiga liitumise alguses. Meetmetega kaasnev ajakulu oleneb valitud meetmetest ning sõltub, missuguse taseme (kuld, hõbe, pronks) märgist tööandja soovib saada.

Mida tähendavad lõppmärgise kuld-, hõbeja pronkstase ning mille poolest need erinevad?

Mis on algmärgis?

Kuld-, hõbe- ja pronkstase näitavad tööandja peresõbraliku organisatsioonikultuuri rakendamise taset. Kuld on kõrgeim ja pronks madalaim tase.

Algmärgis näitab, et tööandja on läbinud eelhindamise ning koostanud tegevuskava.

Milliste kriteeriumite alusel teeb komisjon otsuse?

Komisjoni spetsialistid tegelevad iga päev organisatsioonide juhtimise ja personalitöö-

ga. Programmi tööandjate valikul võetakse arvesse tööandja hetkeolukorra kirjeldust ja motivatsioonikirja. Jälgitakse, et programmis osaleksid erineva profiiliga tööandjad (sektor, suurus, valdkond) ning et programmi sisenevad tööandjad oleksid erineva peresõbralikkuse tasemega (kuld-, hõbevõi pronkstaseme potentsiaal).

Kus saab märgist kasutada?

Märgist saab kasutada organisatsiooni tutvustamisel, töötajate värbamisel, sisekommunikatsioonis, avalikel üritustel jne.

Allikas: www.tooelu.ee

Programm kutsuti ellu, et soodustada lapsevanemate võimalusi töötegemist ja pereelu edukalt ühildada ning samas toetada ja tunnustada tööandjaid, kes väärtustavad head tööõhkkonda ja arvestavad töötajate pereeluga.

Sotsiaalministeeriumi laste heaolu osakonna peaspetsialist Triin Paas

Töö, pere ja hobid peaksid olema loomulik osa elust, et elu erinevad tahud oleksid tasakaalus.

TERE, KOOL! || 7

POSTIMEES, 16. AUGUST 2019

Üha enam pööravad ettevõtted tähelepanu sellele, et töötajatel oleks võimalik töö- ja pereelu ühildada.

PROEKSPERT AS, PERESÕBRALIK TÖÖANDJA 2018 (KULDMÄRGIS)   personalijuht

Peresõbralikkus on meie ettevõttesse juba algusaegadest sisse kirjutatud ja kindel kultuuri alustala. Selle all ei mõista me aega ainult lähedastele, vaid võimalust ja hoolivust olla ise oma elu peremees ja kujundada see võimalikult inspireerivaks ret-

keks. Peresõbralike ettevõtete projektis osalemisega soovisime inspireerida ja ideid pakkuda ka teistele ettevõtetele.

Meie arvates on oluline olla peresõbralik tööandja, et töö, pere ja hobid oleksid loomulik osa elust ning elu erinevaid tahke ei hoitaks lahus, vaid need moo-

dustaksid suure terviku, mille igaüks saab oma äranägemise järgi kujundada.

Kõige olulisem Proeksperdis on vabadus ning selle toetamine: vabadus valida tööaega, rolli, projekte, initsiatiive, füüsilist asukohta jms. Kõik see toetab omakorda väärtuslikku pereaega, hobisid ja isiklikku

BALTIC RESTAURANTS ESTONIA AS, PERESÕBRALIK TÖÖANDJA 2018 (PRONKSMÄRGIS)  -

ruumi. Töötajate tervise hoidmiseks on meil esimesed kaks haiguspäeva tasustatud. Pakume võimalust käia psühholoogilise nõustaja või coach’i vastuvõtul.

Usume, et tänu peresõbralike põhimõtete järgimisele on meil tugev organisatsioonikultuur ning meie inimesed on hoitud.

personalijuht

Peresõbralikud väärtused on meil alati au sees olnud ning märgise taotlemine oli asjade loomulik käik. Et peresõbralikkus ei saa olla üksnes juhtkonna otsus, vaid kogu ettevõtte mõtteviis, on meil hea meel, et

TARTU VANGLA, PERESÕBRALIK TÖÖANDJA 2018 (HÕBEMÄRGIS)  ,

personali peaspetsialist

Oleme peresõbralikkust alati tähtsaks pidanud. Et meie kandev väärtus on põhimõte hoolida töötajatest ning meile on oluline nende rahulolu ja motiveeritus, otsustasimegi programmi kandideeri-

da. Lähtume põhimõttest, et pere ei tähenda ainult lapsi – proovime võimaluse piires toetada kõiki.

Töötajate motiveerimiseks on meil erinevaid tegevusi. Maksame tulemustasu, märkame ja tunnustame ametialaseid töövõite, kogu-

kondlikke algatusi ja kodanikujulgust, korraldame ühisüritusi nagu pere- ja spordipäev, suvepäevad ja laste jõulupidu, toetame töötajate sportlikke eluviise. Lisaks püüame võimaldada paindlikku tööaega. Õnnitleme lapse sünni puhul, samuti

: 

töötajad mõtlevad aktiivselt kaasa.

Esmalt viisime läbi küsitluse, et välja selgitada, millised hüved meie inimesi enim kõnetavad. Et suur osa töötajatest eelistas tervise taastamise teenuseid, otsustasime pakkuda lisatervisekindlustust.

Võimaldame ka pe-

resõbralikku paindlikku tööaega, korraldame perede ühisüritusi ning ootame töötajaid ettevõtte uusaastapeole kaaslasega.

Käsitleme ettevõtte töötajaid tervikuna ning töötame soodustusi välja erinevatele sihtgruppidele. Näiteks on kollektiivis palju

vanavanemaid, keda ootame lastelastega perepäevale.

Oleme uhked, et oleme toitlustusvaldkonnas esimene märgise saaja, ning kindlad, et see annab meile konkurentsieelise ning aitab tööturul eristuda. Töö peresõbralike väärtuste hoidmisel jätkub.

HELMES AS, PERESÕBRALIK TÖÖANDJA 2018 (ALGMÄRGIS) saab töötaja lapsehoolduspuhkuselt naastes valida, millise koormusega soovib töötada. Töö eripära järgi pakume töötajatele ka psühholoogilist nõustamist.

Suuri lisakohustusi ei ole programmis osalemine meile kindlasti

toonud, ent mainekujundusele on see suur pluss.

Usume, et see annab meile konkurentsieelise. Kahtlemata oleme organisatsioonina kasvanud ning palju õppinud. Tunnustust pälvides töö aga ei lõppenud, vaid käib järjepidevalt edasi.

 

töökeskkonna disainer

Meie arvates on oluline olla peresõbralik tööandja – muud moodi lihtsalt ei saa. Peresõbralikkus on meie ettevõtte kultuuri osa. Meie põhiväärtus on töötajad ning soovime nende hea-

oluga igati arvestada.

Kui mõelda, mida programmis osalemine on andnud, siis oli esimene reaalne võit see, kui kaardistasime ja teadvustasime oma nõrkused. Teiseks oli palju kasu tegevusplaanist, kus mõtlesime põhjali-

kult läbi kitsaskohtadega tegelemise. Kolmandaks muidugi juba tehtud ja käegakatsutavad tulemused – näiteks lounge, mänguruum, uued koosolekuruumid, infoteleviisorid.

Programmis osalemine on protsesse paran-

danud, pannud rohkem märkama ning toonud töödesse süstemaatilisust. Tulevikus soovime olla paindlikumad ja avatud, kaasata töötajaid ja nende peresid. Oluline on ajale jalgu jäämata arvestada muutuvate vajadustega.

8 || TERE, KOOL!

POSTIMEES, 16. AUGUST 2019

Lapse huviringidega ei tohi hulluks minna -  toimetaja

P

 

ea kõik lapsevanemad soovivad, et järeltulija tegeleks üldhariduse omandamise kõrval mõne hobiga, aga sageli kiputakse sobiva trenni või ringi leidmisel rabistama.

Et huviringist lapsele vastikut kohustust ei saaks, soovitab lasteklubi Väike Päike turundusspetsialist Liivika Tensok märgata lapse huvisid ja andeid. «Kui tegevus last huvitab, ta räägib sellest kodus, imiteerib seda või jälgib järjepidevalt internetist, on suur tõenäosus, et talle võib selle valdkonna huviring rõõmu pakkuda. Kui lapsel avalduvad mõnes valdkonnas anded, tasuks neid samuti arendada professionaali käe all huviringis,» soovitab ta.

Kindlasti on sobiva valiku tegemisel abiks seegi, kui lapsega maha istuda ja rääkida, millega ta ise tegeleda tahaks või mis talle huvitav tundub, ütleb Tallinna huvikeskuse Kullo di-

Huviala, millega tegeleda põhjalikumalt ja süvitsi, võiks olemas olla igal lapsel.

rektori asetäitja õppetöö alal Siret Reinaru.

Kui lapsevanem on veendunud, et lapsele võiks mõni huviring sobida, aga laps selle vastu ise huvi üles ei näita, võiks Tensoki sõnul siiski katsetada: näiteks tasuks minna lapsega ringi vaatama ja näidata perspektiive. «Lapse ettekujutus huviringist ei pruugi sageli kokku minna reaalsusega ja võib olla kujunenud võõra kogemuse põhjal,» selgitab ta. Ka konkreetse ringijuhendaja karisma võib saada lapse puhul sageli otsustavaks.

Märksõna mõõdukus Innukatel lapsevanematel on sageli oht trennide ja ringide lapse päevakavva lülitamisega liiale minna. Siis pole neist rõõmu enam kellelegi, kõige vähem lapsele. «Huviringi koormust valides peaks silmas pidama, et lapsele jääks kooli ja huvitegevuse kõrval piisavalt mänguaega. Olenemata huvitegevuse liigist on see lapse jaoks ikkagi kohustus ja kindlasti ei asenda vaba mänguaega,» räägib Tensok.

Alustada tasub igal juhul tagasihoidlikumalt ja väiksema koormusega, mida suurendada jõuab alati. Huviala, millega laps tegeleb tõsisemalt ja süvitsi, võiks Siret Reinaru sõnul olemas olla siiski igal lapsel.

Ringide arvu valikul tasub tema sõnul silmas pidada, et lapse kasvades suureneb tihti ühe ringi tundide maht. «Huvikeskuses Kullo on näiteks põhikooliealistel lastel ühes huvi-

Lapsevanema suurimad vead huviringi valimisel • Lapsel on liiga palju huviringe ning tal ei jää kooli või lasteaia ja huvitegevuse kõrvalt vaba mänguaega.

• Lapsevanemal on soov, et laps mõne alaga tegeleks, aga lapsel puuduvad huvi ja anne.

• Huviringid on lapsele ebasobival ajal ja logistiliselt sobimatus kohas.

• Lapsevanemad lubavad lastel liiga kergekäeliselt ringist loobuda. Soovitav on teha enne huviringiga liitumist põhjalikum eeltöö, et valikus kindel olla.

Huviringidega ei tasu liiale minna, aga millegagi võiks laps lisaks üldhariduse omandamisele siiski tegeleda.

Parem, kui ta saab huviala ise valida. : 

ringis keskmiselt kuus akadeemilist tundi nädalas,» sõnab ta.

Lapse v anemal tasuks

end valmis panna sellekski, et valitud ring ei pruugi kujuneda üheks ja ainsaks, millega laps aastateks tegelema jääb. Lapsed tahavad katsetada erinevaid asju ja on loomulik, et mõni valik ei osutu õigeks.

«Vanem ja laps peaksid kokku leppima, mis aja tagant on mõlemale vastuvõetav lapse soovi korral huviringi vahetamine,» soovitab Reinaru. Kindlasti, ütleb Tensok, tuleb enne lapse huviringist äravõtmist ringijuhilt uurida, miks lapsel see soov tekkis.

«Sageli tekib soov hetkeemotsiooni ajel – parim sõber lõpetas ringis käimise, laps kaotas tunnis korraldatud võistluse või ei valitud näidendi peaossa,» selgitab Tensok. Sellisest vahejuhtumist tingitud tüdimus või väsimus enamasti pärast pisikest puhkust ja vestlust kaovad.

Kui soov ringi vahetada endiselt püsib, tasuks lapsega kokku leppida kindel tähtaeg, kui kaua laps peab ringis käima, näiteks jõulude või hooaja lõpuni. Kindlasti tuleks huviringis käivat last regulaarselt motiveerida, et tal oleks huvi jätkata ka mad a l se isus olles.

TERE, KOOL! || 9

POSTIMEES, 16. AUGUST 2019 VALIKUD. Pikkadel koolitunde ja huviringe täis päevadel on väga tähtis, et lapsel oleksid jalas mugavad jalanõud. Kooli alles alustavate laste vanemad on sageli aga suures segaduses, mida lapsele siis jalga panna.

Hea jalanõu tekitab tunde, nagu midagi polekski jalas -  toimetaja



K

erttu Välba-Piir, kes peab lastejalatsite veebipoodi Sepuke.ee, on asja endale täpselt selgeks teinud. «Et lapsed veedavad jalatsites terve koolipäeva, peaksid need ennekõike olema mugavad. Piisavalt laia ninaosaga, et varbaid liigutada, ja õhukese ja painduva tallaga, et tekiks tunne, nagu kõnniks paljajalu,» selgitab Välba-Piir. Seda tüüpi on paljajalujalatsid (inglise keeles barefoot shoes).

Välba-Piir räägib, et kui siiani on oldud seisukohal, et lapse jalatsid peavad olema tugevad, igatpidi toestavad ja tallatugedega, siis paljajalujalatsid pööravad selle arvamuse pea peale.

Ta ütleb, et väga paljud ortopee-

did on siiani arvamusel, et jalanõu olgu tugev, toestatud ja jäik.

«Aga mõelgem nüüd, kuidas on inimesel tegelikult mugavam ja parem käia? Ikka paljajalu. Nõnda ei suruta varbaid kokku ja varbad ei deformeeru. Sellisest jalanõust ei teki varbakonti, mis on väljaulatuv ning valu tekitav. Samuti saavad lihased piisavalt tööd teha ning ei ole kartust, et need ära vajuksid või unarusse jääksid.

Kuskilt on jäänud meelde ütelus: «Kui Jumal oleks meile, inimestele, soovinud paindumatut ja tugevat talda, oleks ta meile kabjad loonud»,» võtab VälbaPiir kenasti kokku, miks võiksid nii lapsed kui ka vanemad eelistada paljajalujalatseid.

Paljajalujalanõud on väga head ka talvel, kui paljudel las-

Kuidas on inimesel tegelikult mugavam ja parem käia?

Ikka paljajalu.

tel õues jalad külmetama kipuvad. Välba-Piir ütleb, et sageli on külmatunne tingitud sellest, et jalad on jalatsis kokku surutud ja veri ei pääse hästi liikuma. Tavapärasest oluliselt laiema liistuga paljajalujalatsiga sellist muret ei teki.

Paljud tänapäeval müügil olevad jalatsid on jala tervise seisukohalt täiesti läbi mõtlemata ja deformeerivad varbaid, millest Välba-Piiri sõnul võivad vanemas eas tulla põlve-, puusa- ja alaseljahädad. Kuid ka igakülgselt toestatud jalanõud ei ole head, sest toestavad jalga liialt ja nii ei ole kõik lihased, mida kõndimiseks tegelikult kasutama peaksime, pidevas töös. «Inimesed ei pruugi sellest aru saada nii kaua, kui on proovinud jalatseid, mis on täpselt naturaalse jala kujuga,» sõnab ta.

Kui füüsilise aktiivsuseta tundi või huviringi on paljajalujalats kindla peale minek, siis sportimiseks tasuks eelistada siiski spetsiaalseid spordijalatseid. Paljajalujalatsitega

Koolilapse jalanõud peaksid olema kerged, õhukese tallaga, hästi painduvad ja mugavad.

: 

Kuidas valida sobiva suurusega jalats?

• Kõige tähtsam on lapse jalg ära mõõta. Pane jalg paberile ja joonista pliiatsit täisnurga all hoides paberile jala kuju. Mõõda lapse jala pikkus ning päka kõige laiem koht.

• Samuti on oluline jälgida, mis kujuga on varbad: milline varvas on pikim või kas kõik varbad on enamvähem ühepikkused.

• Üks olulisi kriteeriume on silma järgi või proovides mõista, kas lapsel on kõrge, keskmise kõrgusega või madal jalg. Kui paljude jalatsite paelad või krõpsud jäävad kinnitades pikaks, on jalg madal. Kui saab paelu ja krõpse kinnitada tavapikkusesse, on jalg keskmise kõrgusega. Kui krõpsud või paelad lähevad nibin-nabin kinni, on tegu kõrge jalaga.

• Hea, kui lapse jalal jääks jalanõu ninaossa 1–1,5 cm ruumi. Samuti külgedelt: laiusest ei tohiks jalanõu kitsas olla.

võib küll sporti teha, aga siis tuleb teada tehnikat, kuidas jalgu põrutamata joosta ja hüpata.

«Me ju enam õues paljajalu ei jookse ega hüppa ning

oleme harjunud spordijalatsite kannakõrgendusega, mis aitavad. Paljajalu seda kõrgendust ei ole,» selgitab Välba-Piir. Niisiis on eelkõige lastel koolitun-

nis ning trennis kindlasti lihtsam ja ohutum harjumuspäraste pehmendatud ja kannakõrgendustega varustatud jalatsitega.

TERE, KOOL! || 11

POSTIMEES, 16. AUGUST 2019

tuid arenguvõimalusi

Robotite kasutamine õppetöös toob õpilased koolipingist välja mõõtma ja katsetama.

Robot aitab matemaatikat õppida   Tallinna ülikooli õpperobootika nooremteadur

Eesti on sattunud eesrindliku digitehnoloogia kasutamisega koolis huvitavasse olukorda: ühest küljest käivad haridusdelegatsioonid kogu maailmast uudistamas meie PISA edu tagamaid ja teisalt räägivad eesti haridusteadlased õpimotivatsiooni langusest eriti reaalainetes. Üks põhjus on see, et tunnis õpitaval on vähe seost reaalmaailma probleemidega.

Kuigi digitaalsed vahendid muudavad traditsioonilise õppesisu interaktiivseks, ei pa-

ne arvuti abil joonistatud ja rääkiv-laulev digitaalne kolmnurk last oluliselt rohkem tajuma Pythagorase teoreemi vajalikkust, võrreldes pliiatsiga vihikusse kirjutamisega.

Siin tulevad appi tehnoloogiaga rikastatud õpimeetodid, kus õpperobotist, sensorist või muust tehnoloogilisest seadmest saab tänuväärne vahendaja teooria teadmise kasulikkusest päris maailma probleemide lahendamisel. Näiteks saame panna roboti joonestama kahemeetrise haaraga täisnurkset kolmnurka, et mõõta maad

parki lillepeenra rajamiseks. Õpime aru saama, et meie arvutus- või loogikaviga võib reaalsuses maksta inimelu, kui robotauto õigel ajal LEGO-mehikesest jalakäijat märgata ei suuda.

Matemaatikaõppes roboti kasutamisel toome lapsed koolipingist välja mõõtma-katsetama, julgustame koostööd ja loovat mõtlemist ning, mis kõige olulisem, saame pakkuda lastele huvitavaid ja motiveerivaid matemaatikatunde. Lisaks matemaatika visualiseerimisele arenevad sellise õpimeetodi käigus laste

digipädevus ning kujunevad algteadmised robotitest, mida meie automatiseeritud tulevikus kõigil vaja läheb.

Janika Leoste uurib doktoritöös robotitega toestatud matemaatikaõppe mõju matemaatika motivatsioonile. Tänu sadadele õpetajatele ning tuhandetele õpilastele on ta saanud teada, mis meetodi rakendamist koolis toetab, aga ka takistab. Väga oluline on kooli juhtkonna tugi sellise haridusuuenduse elluviimisel ning õpetajate tahe ja pealehakkamine. Loe lisa www.edulabs.ee.

Valik õpetajate digitaalsetest lemmiktöövahenditest Ajatelg

Timetoast MyHistro Sutori

E-raamat

Issuu Storybird Calameo

3D modelleerimine

SketchUp Tinkercad Blender

Ristsõna

LearningApps Puzzlemaker CrosswordLabs

Animatsioon

MovieMaker GoAnimate iMove

Ekraanisalvestus

Screencastomatic Screencastify Camstudio

Programmeerimine

Scratch Code.org KoduGameLab

Sõnapilv

Mentimeter AnswerGarden WordCloud

Audio

Audacity Voice Record SoundCloud

Mäng

Kahoot LearningApps Quizizz

Robootika

Bee-Bot LegoWeDo Ozobot

Kuldvillak

JeoparyLabs JeoparyApp eQuizShow

:    (.   ) Projektijuht: Andrus Valdmann, andrus.valdmann@postimeesgrupp.ee || Reklaamitoimetaja: Jelena Bazanova || Keeletoimetaja: Piret Bristol Küljendaja: Jelena Kasterpalu || Väljaandja: Postimees Grupp AS, Maakri 23a, 10145 Tallinn || Trükk: AS Kroonpress

12 || TERE, KOOL!

POSTIMEES, 16. AUGUST 2019