Tervis 9.02.2021

TEEMALEHES:

Külmakahjustus pole kerge pakase näpistus lk 2 Millal pöörduda sinikaga arsti poole? lk 4–5 D-vitamiini erinevad rollid kehas lk 6 Ravimata diabeet peidab salakavalaid ohte lk 7

TERVIS

ÜLDARST PATRICK PIHELGAS:

«Külmaga õues viibides võib alkohol esialgu tekitada soojatunde, kuid tegelikult kaotad kehasoojust kiiremini.» lk 2

TEEMALEHT 9. VEEBRUAR 2021

2 || Tervis

postimees, 9. veebruar 2021

KIIRE TEGUTSEMINE. Külmakahjustuse kahtlustusel tuleb tegutseda selle nimel, et vältida edasist külmetumist – märjad riided vahetada kuivade vastu, minna sooja või soojendada külmetunud kohta leiges vees.

Külmakahjustuse hirmus ei pea talvemõnud nautimata jääma Heidi Ruul

heidi.ruul@ postimeesgrupp.ee

PAKANE «Külmakahjustus on külmaga kokkupuutest tingitud naha ja nahaaluste kudede terviklikkuse häirumine, mis võib olla pindmine või ulatuda sügavamale,» selgitab külma ilmaga kaasnevat probleemi Viimsi perearstikeskuse üldarst Patrick Pihelgas.

«Olulisi põhitõdesid silmas pidades on võimalik muretult külma trotsida,» kinnitab ta.

Külmaga tõmbuvad veresooned esialgu kokku, seejärel hakkavad rakkudesse tekkima jääkristallid ning lõpuks verevool peatub ja koed hakkavad surema. «Tuleb eristada kerget külmanäpistust ja tõelist külmakahjustust. Esimesele on iseloomulikud nahavärvuse muutus, nahk võib olla hell, suriseda,

TERVIS

nagu sipelgad jookseksid, võib veidi ka tursesse minna, ülessulamisel võib näpistada saanud koht hakata valutama ning kindlasti on valus liiga sooja veega kokkupuude. Näpistuse tunnused peaksid hiljemalt mõne tunniga mööduma ega jäta püsivat kahjustust,» räägib doktor Pihelgas.

Kui kaebused ajaga süvenevad, võib kahtlustada külmakahjustust, mille puhul sarnaselt kuumakahjustusele eristatakse nelja staadiumit. «Esimese astme külmumise korral tiheneb kahjustatud kohal nahk, muutub tundetuks, enamasti kahvatub, võib tekkida ka turse. Teise astme külmumise korral tekivad kahjustatud piirkonda villid, mis on täis läbipaistvat või piimjat vedelikku. Nahk võib punetada või turses olla,» selgitab arst.

Sellised sümptomid avalduvad tavaliselt 12 kuni 36 tundi pärast ülessoojenemist.

«Kolmanda astme külmumise korral muutub villide sisu

punaseks ja tekivad «verevillid» – see tähendab, et kahjustus on jõudnud sügavamasse nahakihti,» ütleb Pihelgas. «Neljanda astme külmumise korral haarab kahjustus juba muid kudesid – luid, lihaseid, kõõluseid, mis hakkavad surema ning üheksa kuni 15 päeva jooksul mustaks tõmbuvad. Pikema aja vältel koed kuivetuvad ning võivad ära kukkuda.» Ta lisab, et esialgu võib olla väga raske kahjustuse ulatust hinnata – kahjustatud piirkonda tuleb jälgida pikema aja vältel.

Valdavalt puutuvad inimesed kokku külmanäpistuse või madalama astme külmetumisega. «Nendel juhtudel saavad kannatada põhiliselt sõrmed, varbad või näo väljaulatuvad osad – kõrvad, nina, põsed, lõug.

Sügavamat kahjustust esineb vähemalt kümme korda vähem kui kergemat, kuid tihtilugu ei saa inimene ise arugi, et midagi on juhtunud, ning saab probleemist teada alles siis, kui keegi sellele tähelepanu juhib,» teab üldarst.

Külmakahjustuse kahtlustu-

Toimetaja: Marilin Vikat, marilin.vikat@postimeesgrupp.ee Keeletoimetaja: Piret Bristol, piret.bristol@postimeesgrupp.ee

sel tuleb tegutseda selle nimel, et vältida edasist külmetumist – märjad riided vahetada kuivade vastu, minna sooja või soojendada külmetunud kohta leiges vees. «Soojendamine toimugu järk-järgult. Kindlasti ei tohi kasutada soojendamiseks kuuma vett ega kahjustatud kohta hõõruda – see võib probleemi süvendada. Valu vastu on mõistlik võtta käsimüügis saadaval olevaid valuvaigisteid, näiteks ibuprofeeni,» soovitab ta.

Tugeva külmetumise puhul tuleb välistada, et kannatanu oleks alajahtunud. Alajahtunud inimene väriseb tugevalt, võib olla uimane ja segaduses ning kõnest on raske aru saada. «Sügavama külmakahjustuse või alajahtumise korral tuleb pöörduda EMO-sse või võtta ühendust perearstiga. Kahjustuse lõpliku ulatuse saab kindlaks teha alles pikema aja möödumisel, mistõttu esmaabi seisneb ikkagi kahjustuse soojendamises ja valuvaigistite andmises. Vajadusel määratakse antibiootikumravi.

Kui aga ilmneb, et kahjustus on

Reklaamitoimetaja: Elina Sirol, elina.sirol@postimeesgrupp.ee Küljendaja: Andres Didrik, andres.didrik@postimeesgrupp.ee

väga sügav, on vaja teostada operatsioon vigastatud kudede eemaldamiseks,» selgitab doktor Pihelgas.

Aeg-ajalt võib kuulda lugusid inimestest, kes on purjuspäi lumme magama jäänud. Sageli toob see kaasa sügavad külmakahjustused, mis võivad viia

sõrmede ja varvaste, kui mitte tervete käte-jalgade amputeerimiseni või ära kukkumiseni.

«Mustaks külmunud koed tekitavad tugevat põletikku ning on hea pesa bakteritele. Need aga võivad omakorda viia šoki tekkeni ning inimene võib ära surra,» hoiatab arst.

Kuidas külmakahjustuse tekkimist vältida?

Olulisi põhitõdesid silmas pidades on võimalik muretult külma trotsida: • Arvesta ilmaga: külma, tuulise ja märjaga pole külmakahjustuse tekkeks palju aega vaja, mistõttu raskete ilmaoludega väldi õues viibimist või riietu vastavalt.

• Vali õige riietus: kanna mitut kihti riideid, mis poleks liiga ümber, kaitseksid niiskuse ja tuule eest. Sõrmikutele eelista käpikuid.

Kaitse kõrvu mütsiga ning nina ja lõug kata maski või salliga.

Saapad olgu õiges suuruses, et ei pigistaks jalgu.

• Väldi alkoholi: külmaga õues viibides võib alkohol esialgu tekitada soojatunde, kuid tegelikult kaotad kehasoojust kiiremini.

• Söö korralikult, tarbi piisavalt vedelikku: keha saab sooja hoidmisega sel juhul paremini hakkama.

• Jälgi end külmakahjustuse tekkimise osas: sümptomite esinemisel mine sooja.

• Hoia end liikumises: külmakahjustused tekivad väiksema tõenäosusega, kui hoiad vere aktiivselt ringlemas.

Projektijuht: Rauno Vomm, rauno.vomm@postimeesgrupp.ee Väljaandja: AS Postimees Grupp, Tartu mnt 80, Tallinn

Tervis || 3

postimees, 9. veebruar 2021

ÕIGE HINGAMINE. Külmas õhus treenides on oluline jälgida, et hingamisel tekiks ühtlane rütm. Hea on hingata nina kaudu sisse ja suu kaudu välja.

Kuidas külma ilmaga tervise turgutamiseks ihule vatti anda Lilian Alice Laanepere

tervis@postimees.ee

PAKANE Füüsiline aktiivsus on organismile talvel äärmiselt oluline ja seepärast tuleks viibida regulaarselt värskes õhus, et parandada aju ja teiste organite verevarustust.

Regulaarne trenn aitab turgutada immuunsüsteemi ning kaitseb organismi haiguste eest.

Samuti aitab trenn leevendada stressi, pingeid ja vähendab oluliselt depressiooni riski – mis on teatavasti pühade paiku haripunktis. «Külma ilmaga treenimine aitab kehal külmades oludes sooja hoida ka muul ajal, toetades südame tööd ja parandades vereringet,» nentis personaaltreener Siim Tõemets.

Ta selgitab, mida talvel sportides kindlasti silmas pidada.

Lihased soojaks ja korralikult riidesse Külma ilmaga õues treenimiseks tuleks esmalt teha siseruumides sooja. See tähendab, et enne

trenni tuleks läbi liigutada kõik peamised liigesed. «Jooksjatel saavad koormust enim just hüppe- ja põlveliigesed, mistõttu tuleks soojendusel erilist tähelepanu pöörata just nendele piirkondadele. Ka lihased tasub enne külmas treenimist korralikult soojaks teha,» rõhutas Tõemets.

Meie mitmekülgses ning kohati väga krõbedas kliimas võib toast välja minekul olla temperatuuri vahe talviti 25–45 kraadi ning seetõttu tuleb riietuda vastavalt. Selleks peaks muretsema külmadeks ilmadeks endale treeningaluspesu ehk sooja pesu, mis säilitab kehasoojust ja hoiab

Külma ilmaga treenimine aitab kehal külmades oludes sooja hoida ka muul ajal, toetades südame tööd ja parandades vereringet.

Treener Siim Tõemets

naha kuiva. Selleks sobivad higi hülgavatest (dry fit) materjalidest treeningriided. «Külma ilmaga on parim viis sooja hoida riietuda kihiliselt – soovituslik on kanda mitu kihti õhemaid spordiriideid, mitte pakse kampsuneid või fliise. Riided ei tohiks oluliselt takistada liikumisulatust ja sooritust ning ka külmas õhus võiks nahk hingata. Vältida tuleks palja naha otsest kokkupuudet külma õhuga – külm õhk kuivatab nahka ja võib tekitada kahjustusi,» rääkis personaaltreener.

Kuidas pakases hingata?

«Külmas õhus treenides on oluline jälgida, et hingamisel tekiks ühtlane rütm. Hea on hingata nina kaudu sisse ja suu kaudu välja, et vältida külma suhtes tundlike hingamisteede liigset koormamist ja kahjustamist,» soovitas Tõemets. Hingamisteede koormus on külmas õhus niikuinii suurem, sest õhk on talviti külmem ning organism peab rohkem vaeva nägema, et hapnikku omandada. Seetõttu tuleks vältida miinuskraadides väga kõrge intensiivsusega treeninguid, mis sunnivad õhku ahmima. Külmas õhus võiks teha kestvustrenni nagu kiirkõnd või sörkjooks.

Külma ilmaga on parim viis sooja hoida riietuda kihiliselt.

Foto: Shutterstock

4 || Tervis

postimees, 9. veebruar 2021

OLULINE TEADA. Kindlasti tuleks arstiga ühendust võtta juhul, kui sinikad paari nädala jooksul ei taandu või hoopis suurenevad.

Sinikad taanduvad tavaliselt ise, aga mõnikord võib olla vaja sekkumist Heidi Ruul

heidi.ruul@ postimeesgrupp.ee

SINIKAD «Talvise libedaga kaasnevad igasuguste traumadega sageli sinikad, mille põhjuseks on suuremad või väiksemad verevalumid.

Need on tingitud veresoonte kahjustusest ja kudede vigastusest, mille käigus naha all olevates kudedes lõhkevad väikesed või suured veresooned,» sõnab perearst Sergey Saadi.

Sinikad võivad tekkida kukkumise, õnnetuse, spordivigastuse või meditsiinilise protseduuri tagajärjel. «Vanematel inimestel tekivad sinikad kergemini veresoonte suurenenud hapruse ja pehmete kudede elastsuse vähenemise tõttu. Teatud tervisehäirete puhul sinikad võivad samuti kergesti tekkida, isegi eelneva vigastuseta,» selgitab doktor Saadi.

Kui veresooned lõhkevad naha all, siis on seda näha sinikana, kuid verevalumid võivad tekkida ka sügavamal – lihastes, siseelundites, mõnikord põh-

justades valu ja nende elundite talitluse häiret ilma väliste nähtudeta. Sellised sisemised verevalumid võivad sageli operatiivset ravi vajada.

«Suurem tõenäosus sinikate tekkeks on inimestel, kes põevad pahaloomulist kasvajat, raskemat maksahaigust; kelle suguvõsas on erinevatel põhjustel teada kalduvust verevalumite tekkele; kes tarvitavad verevedeldajaid; kes tarvitavad pidevalt mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid või muid spetsiifilisi ravimeid; kellel on diagnoositud pärilik verehüübivushäire – näiteks hemofiilia, mis on pärilik veritsustõbi,» räägib arst. «Suurem tõenäosus sinikate tekkeks on ka inimestel, kellel on vähe trombotsüüte ehk vererakke, mis vastutavad vere hüübimise eest, ning neil, kellel alatoitumise tõttu või muudel põhjustel esineb raske C- või Kvitamiini puudus.»

Enamik sinikaid kaob kahe nädala jooksul Paranemisprotsessi ajal muudab sinikas tavaliselt värvi. «Algul on see punane, sest värske hapnikurikas veri on alles naha alla kogunenud. Umbes paari päeva

Sinikaid aitab vältida väga hea koordinatsioonivõime, mille saab saavutada regulaarselt aeroobika, võitluskunstide või joogaga tegeledes.

Foto: Shutterstock

Sooduskood kehtib kuni 28.02.2021

Tervis || 5

postimees, 9. veebruar 2021 letikku provotseerida. Ta lisab, et vajadusel võib valuvaigisteid tarvitada.

Mõni uuring on näidanud hepariini sisaldavate geelide, näiteks Liotoni mõningat efektiivsust turse ja valu vähendamiseks ning normaalse verevoolu taastamiseks peale kohaliku verevarustuse häiret (näiteks verevalum ja sinikas peale traumat). «Et tegu on paikse vahendiga, ei ole sellest ilmselt oodata efekti sügavamate või suuremate hematoomide puhul. Mõnikord kasutatakse mageveekäsna, arnikat, kvertsetiini, K-vitamiini ning muid aineid sisaldavaid kreeme ja kompresse, kuid nende efektiivsus on küsitav,» ütleb perearst.

Ennetada on võimalik

Verevalumi ja sellega kaasneva pehmete kudede turse vähendamiseks võiks hoida võimalusel kahjustatud jäset kõrgemal.

pärast hakkab veri hapnikku kaotama ja värvi muutma. Mõne päeva vanune sinikas tundub sageli sinine, lilla või isegi must.

Umbes viie kuni kümne päeva jooksul muutub see kollaseks või roheliseks ja kümne kuni 14 päeva pärast kollakaspruuniks või helepruuniks. Need värvid pärinevad ühenditest, mida nimetatakse biliverdiiniks ja bilirubiiniks ja mida organism hemoglobiini lagundamisel toodab,» selgitab perearst.

Sinikad ei põhjusta siiski alati valu. «See sõltub sinika tekkimise põhjusest, kas see on tekkinud traumast või veresoo-

ne lõhkemisest muul põhjusel, sinika paiknemisest ja inimese valulävest. Eriti dementsetel eakatel inimestel, kellel on valulävi kõrge, võivad suured sinikad ja hematoomid vajaliku tähelepanuta jääda.»

Enamik sinikaid kaob ravita umbes kahe nädala jooksul.

«Suuremad verevalumid võivad paraneda mitme kuuga. Lastel paranevad sinikad tavaliselt kõige kiiremini, eakatel kõige aeglasemalt,» räägib doktor Saadi.

Sinikatest põhjustatud vaevuste vastu Kuid mida siis tuleks teha, et

sinikas ja sellest tingitud vaevused kiiremini ära läheks?

«Verevalumi ja sellega kaasneva pehmete kudede turse vähendamiseks hoidke võimalusel kahjustatud jäset kõrgemal. Kuni 48 tundi peale vigastust võib teha jahutavat kompressi, näiteks võtta sügavkülmast külmakott või lihatükk, mässida rätiku sisse ja asetada umbes 15 minutiks kahjustatud piirkonnale. Protseduuri võib korrata iga tund,» soovitab doktor.

«Kui tegu on traumaga, on soovituslik kahjustatud piirkond elastiksideme või ortoosiga fikseerida – nii vähen-

TERVISEABI- JA INVAABIVAHENDITE MÜÜK JA LAENUTUS Liikumine

Põetus ja hooldus Taastusravi ja treening Uriinipidamatus

Emadele ja lastele

Riietumine ja olme

Tasuta nõustamine ning renditud abivahendite tasuta hooldus ja remont!

Nüüd ka Tallinnas! www.itak.ee

LASNAMÄEL Tähesaju tee 31

Avatud: E–R 9–19 ja L 9–15

ÕISMÄEL

Õismäe tee 1b Avatud: E–R 9–19

ITAK kauplused üle Eesti: Tartu, Tallinn, Narva, Jõhvi, Jõgeva, Valga, Võru, Viljandi, Põlva E-pood: pood.itak.ee

Foto: Shutterstock

datakse pihta saanud kudede edasist kahjustumist. Kergema vigastuse ja sinika puhul, mis tähendab, et ei ole luumurdu, tõsisemaid kudede kahjustusi, sinika suurus ei ületa kümmet kuni 12 sentimeetrit ning tegemist ei ole kaela ega näo piirkonnaga, võib alates kolmandast-neljandast päevast kasutada soojakotti samuti 15 minutiks kolm kuni viis korda päevas. See võib hematoomi tagasitõmbumist soodustada,» ütleb doktor Saadi, kuid hoiatab, et tuleb olla ettevaatlik, sest liigne hematoomi soojendamine võib kahjustatud piirkonnas põ-

Et sinikad tekivad reeglina kukkumiste ja vigastuste tõttu, saab üht-teist nende ennetamiseks teha. «Ärge pange ega jätke põrandale asju, mis suurendavad kukkumisohtu – näiteks vaibad või laste mänguasjad. Teravate servade ja nurkadega mööbel tuleks ukseavadest ja tihedama käidavusega kohtadest eemale tõsta,» annab perearst nõu.

Sinika piirkonnas tekkinud tugev valu, mis ei allu kodusele ravile ja käsimüügis olevatele valuvaigistitele, on samuti piisav põhjus perearsti või -õega ühendust võtta.

Perearst Sergey Saadi

«Kindlasti tuleks oma kehakaalu jälgida, sest ülekaalulised inimesed on liikumisel mõnevõrra kohmakamad kui normaalkaalus inimesed. Et normaalkaalus püsida, oleks hea sporti teha,» sõnab ta.

Kuid ka spordis on sinikad kerged tekkima. «Kontaktspordi praktiseerimisel, jalgrattaga sõitmisel või mõnel muul ohtlikumal tegevusel tuleks kanda kiivrit ja kaitsmeid. Lisaks aitab sinikaid vältida väga hea koordinatsioonivõime, mille saab saavutada regulaarselt aeroobika, võitluskunstide või joogaga tegeledes.»

Millal pöörduda arsti poole?

Pereõe või -arsti poole tuleks sinikaga pöörduda siis, kui see on tekkinud silmade lähedusse ning esinevad nägemishäired.

«Kindlasti tuleks arstiga ühendust võtta, kui sinikad paari nädala jooksul ei taandu või hoopis suurenevad. Ka hematoomi tõttu oluliselt takistatud jäseme või mõne muu kehaosa liikuvus on piisav põhjus abi otsida,» kinnitab perearst.

Arsti konsultatsioonile minekut võiks kaaluda, kui sinikaid ja verevalumeid esineb sageli selge põhjuseta või kui sinika piirkonda on tekkinud tükk, mis ei taandu või hoopiski suureneb kolme kuni nelja nädala jooksul. «Sinika piirkonnas tekkinud tugev valu, mis ei allu kodusele ravile ja käsimüügis olevatele valuvaigistitele, on samuti piisav põhjus perearsti või -õega ühendust võtta. Loomulikult tuleks kohe spetsialistiga konsulteerida, kui koos sinikatega esineb verejooks ninast, pärasoolest või kui uriin muutub veriseks.»

6 || Tervis

postimees, 9. veebruar 2021

OOTAMATU RISKIRÜHM. Erilist tähelepanu tuleb pöörata ka kasvueas olevate laste D-vitamiini tasemele, sest puberteedieas moodustub suur osa luumassist.

Miks on D-vitamiin organismi jaoks oluline? seselt või kaudselt D-vitamiini poolt reguleeritud.

Janika Tähnas Apotheka proviisor

D-vitamiin

E

rinevad uuringud näitavad, et ligikaudu 75 protsendil eestimaa lastel esineb D-vitamiini puudust. Miks on D-vitamiin organismi efektiivseks toimimiseks oluline ning mida võib kaasa tuua järjepidev D-vitamiini defitsiit?

D-vitamiin ehk kaltsiferool kuulub rasvlahustavate vitamiinide hulka. Selle peamine ülesanne on kehas kaltsiumi ja fosfori ainevahetuse regulatsioon, millest sõltub luukoe jätkusuutlik areng ja luude tugevana püsimine. D-vitamiinita võivad luud hõreneda ja nende kuju võib kergemini muutuda.

Lisaks mõjutab D-vitamiin veel ka immuunsust, lihastööd, verehüübimist ja närvikoe talitust.

D-vitamiini puudust on seostatud mitme vähkkasvaja kõrgema esinemissagedusega, aga ka südameveresoonkonna haiguste ja autoimmuunhaigustega, kuna vitamiini puhul on tegemist tugeva steroidhormooniga. D-vitamiini retseptoreid on paljudes kudedes ja organites, enam kui 2000 geeni on ot-

D-vitamiini kättesaadavus D-vitamiini leidub piiratud kujul ka toidus. Loomset päritolu toiduainetest saadakse vitamiini D3 ehk kolekaltsiferooli, millel on parem bioloogiline omastatavus. Head allikad on rasvane kala, munakollane, maks ja kalamaksaõli. Taimse päritoluga on vitamiin D2 ehk ergokaltsiferool, kuid selle omastatavus on märkimisväärselt halvem.

Et toiduga saada 400IU D-vitamiini, on vaja ära süüa näiteks kümme keskmist muna, neli kilo juustu, neli kilo maksa või 20 liitrit 2,5-protsendilist piima ja seda iga päev! Kui süüa rasvast kala, näiteks heeringat, siis piisab ligi 100 grammist päevas, kuid praktiline elu näitab, et eestimaalased ei tarbi kala iga päev, mistõttu ei saa me toiduga piisavat kogust.

Päikesevalguse käes viibimine on oluline D-vitamiini allikas, sest D-vitamiini sünteesib päikesevalguse toimel ka nahk.

UV-kiire mõju oleneb palju aasta- ja kellaajast, pilvisusest ja päikesekaitsevahenditest. Et Eesti ilmad ei pruugi ka suvel olla päikeserohked, siis D-vitamiin ongi ainus vitamiin, mida olenevalt ilmast tuleks tarbida toidulisandina aasta ringi.

Apteegist leiab D-vitamiini toidulisandit mitmel kujul: õli-

Üle 65-aastastel väheneb naha ja neerude võime toota D-vitamiini.

kapslite, närimistablettide, tilkade ja pihustina. Oluline on silmas pidada D-vitamiini kontsentratsiooni ja leida endale kõige mugavamas vormis preparaat.

Eeldusel, et inimesel on D-vitamiini tase organismis normis (optimaalne seerumitase üle 75 nmol/L), soovitavad Tartu ülikooli teadlased Eestis iga päev tarbida D-vitamiini järgnevalt.

Täiskasvanud iga päev 15–20 mcg (600–800 IU/p ehk RÜ-d, rahvusvaheline ühik), eakad ja riskirühma kuuluvad inimesed 30–50 mcg (1200–2000 IU/p) ja lapsed sõltuvalt vanusest 10–20

(400–800 IU/p). Euroopa Toiduohutusameti kinnitatud tarbimise ohutu ülempiir on alla üheaastastel lastel 25 mcg (1000 IU/p), ühe- kuni kümneaastastel lastel 50 mcg (2000 IU/p) ja vanematel kuni 100 mcg (4000 IU/p).

Riskirühmad ja üleannustamine Keskmisest suuremat D-vitamiini annust peaksid võtma inimesed, kes liiguvad suvel vähem väljas ja kel seetõttu on D-vitamiini tootmine nahas vähenenud. Riskirühma

Foto: Shutterstock

kuuluvad kõik, kes tarvitavad regulaarselt alkoholi või on rangel taimse toidu dieedil. Dvitamiini vajadus suureneb ka lapseootel naistel, kuna siis on vaja varustada arenevat loodet kaltsiumiga. Erilist tähelepanu tuleb pöörata kasvueas olevate laste D-vitamiini tasemele, sest puberteedieas moodustub suur osa luumassist ning mida tugevam see on, seda väiksem on tõenäosus, et hiljem tekib probleeme luude hõrenemisega.

D-vitamiini puuduse riskirühma kuuluvad lisaks rinnapiima saavad imikud, kuna

emapiim sisaldab D-vitamiini vaid 25 IU liitris piimas ja sageli on naistel imetamisperioodil vitamiinide vaegus. Samuti kuuluvad riskirühma eakad (>65 a), kuna neil väheneb naha ja neerude võime toota D-vitamiini.

Lisaks on teada, et ka tumedanahalistel inimestel on takistatud D-vitamiini süntees organismis, sest nahas olev pigment melaniin blokeerib UV-kiirte läbivust ja seetõttu vähendavad melaniini rakud naha võimet toota provitamiini (D-vitamiini eelühendit). Et D-vitamiin on rasvlahustuv, siis tugevalt ülekaalus inimestel ei lase rasvkoe rohkus D-vitamiinil vabalt tsirkuleerida ja seeläbi täita oma biofunktisoone, mistõttu kuuluvad riskirühma ka ülekaalus olijad sõltumata vanusest.

D-vitamiini ületarbimise mürgitusnähud võivad ennekõike tekkida kestval ülisuurte toidulisandi annuste tarbimisel.

Tartu ülikooli kliinikumi andmetel on maksimaalne ohutu päevane annus pikaaegsel kasutamisel 10000 IU/p ehk 250 mcg/p. UV-kiirguse abil nahas sünteesitud ja toidus oleva D-vitamiiniga ei ole võimalik saada üledoosi. Üleannustamisel võivad tekkida kõrvalnähud nagu iiveldus, kõrge vererõhk, kõhuvalu, kõhukinnisus, neerukivid, veresoonte kaltsifitseerumised, lihasnõrkus, sügelus ja tugev janu.

Tervis || 7

postimees, 9. veebruar 2021

TERVISE VUNDAMENT. Diabeetilist neuropaatiat või selle süvenemist aitavad vältida kontrolli all olev veresuhkur ja tervislik elustiil.

Kõrge veresuhkur võib jätta jälje närvidele Marilin Vikat marilin.vikat@ postimees.ee

DIABEET «Neuropaatia ehk närvikahjustus on diabeedi tüsistus, mis tekib kõrgete veresuhkrute pikaajalise esinemise tagajärjel. Kõige sagedamini avaldub neuropaatia kätel või jalgadel, aga võib esineda ka teistes organites,» ütleb Ida-Tallinna dia­ beediõde Aili Saukas.

Eesti Diabeediliidu andmetel põeb II tüübi diabeeti teadaolevalt ligikaudu 60 000–65 000 inimest. Lisaks arvatakse, et umbes sama palju inimesi põeb II astme diabeeti enese teadmata.

Ligikaudu 7000 inimest põevad I tüübi diabeeti.

Liidu andmeil esineb 30–50 protsendil diabeetikutest diabeetilist neuropaatiat – diabeedi tagajärjel tekkivaid närvisüsteemi muutusi.

Sõltuvalt mõjutatud närvidest võivad diabeetilise neuropaatia sümptomid ulatuda valust ja tuimusest jalgades kuni seedetrakti, kuseteede, veresoonte ja südamega seotud probleemideni. Osa haigetest kogeb kergeid sümptomeid, mõne jaoks võib diabeetiline neuropaatia aga kaasa tuua elukvaliteeti oluliselt mõjutavat valu. Teadlased on arvamusel, et aja jooksul kahjustab kontrollimatu kõrge veresuhkur närve ja häirib nende võimet saata signaale, mis viib diabeetilise neuropaatiani.

Kõrge veresuhkur nõrgestab ka väikeste veresoonte ehk kapillaaride seinu, mis varustavad närve hapniku ja toitainetega.

Diabeetilise neuropaatia leevendamiseks on diabeediõde Saukase sõnul oluline veresuhkru hea tasakaal. Seda väljendavad kodus mõõdetud veresuhkrud ja kolme kuu keskmine veresuhkruprotsent ehk glükolüseeritud hemoglobiin (HbA1c).

Soovitav HbA1c tase on kuusseitse protsenti.

Diabeetilise neuropaatia leevendamiseks on oluline veresuhkru hea tasakaal.

Diabeediõde Aili Saukas

«Intensiivse glükeemilise kontrolliga saab neuropaatia kulgu rohkem mõjutada kahjustuse varases faasis. Diabeedikompensatsiooni aitavad parandada veresuhkru taseme sage jälgimine, õige toiduvalik ja füüsiline aktiivsus,» sõnab diabeediõde.

«Kroonilise haiguse tagajärjel tekkinud polüneuropaatia ei taandu, kuid mida paremini on ravitud põhihaigus, seda aeglasemalt närvide kahjustus süveneb,» ütleb Saukas.

Diabeedi ennetamisel ja kontrolli all hoidmisel on olulised tervislik toitumine ja piisav füüsiline Foto: Shutterstock koormus.

Kui tihti on vaja kontrollida veresuhkrut?

Nõuanded jalahoolduseks neuropaatia puhul

Sõltumata kehakaalust ja muudest riskifaktoritest soovitatakse Põhja-Eesti regionaalhaigla endokrinoloog-ülemarst Mart Roosimaa sõnul veresuhkru testimist alustada 45. eluaastast. Varem esinenud rasedusdiabeedi või teadaoleva kergemakujulise veresuhkru taseme kõrgenemise, niinimetatud prediabeedi ehk diabeedieelse seisundi puhul on vaja kontrollida veresuhkrut sõltumata vanusest igal aastal.

• Kontrollige jalataldu iga päev, et avastada tekkinud haavand võimalikult kiiresti; • lõigake küüsi ettevaatlikult, vältige kumerat lõiget, see väldib sissekasvanud küüsi; • vältige õues paljajalu käimist, et mitte vigastada jalgu; • kuiva jalanahka kreemitage pehme kreemiga, see võiks sisaldada uureat; • vältige kõvade ja pigistavate jalanõude kandmist; • vältige jalanõude kandmist paljastel jalgadel; • peske jalgu iga päev leige veega, kuivatage peale pesu ka varbavahesid; • vältige jalgade soojendamist radiaatori või ahju vastas ja kuumas vees, need võivad jalanahka kahjustada; • kandke mittepigistava kummiga sokke.

Allikas: Põhja-Eesti regionaalhaigla

Neuropaatia sümptomid • Jalgade ja/või käte tundlikkuse häired, nende suremistunne, põletustunne • Valud jalgades ja pöidades rahulolekus, ka öösel • Mitteparanevad ja halvasti paranevad haavad • Liigese reflekside nõrkus või puudumine • Lihaste nõrkus või atroofia jäsemetel Allikas: Ida-Tallinna keskhaigla

Kui on tekkinud haav või kannalõhe, katke see puhta sidemega. Vajadusel pöörduge abi saamiseks pereõe või arsti poole, kui haaval on punetus ja turse ning haav ei ole mõne päeva jooksul paranenud.

Allikas: Ida-Tallinna keskhaigla

Diabeet ja muud kaasneda võivad haigused Südame- ja veresoonkonna haigused Diabeetikute risk haigestuda südame- ja veresoonkonnahaigustesse on kasvanud: ateroskleroosi haigestumise risk on kolm kuni viis ja aju verevarustuse häiretesse haigestumise risk on kaks kuni neli korda suurem kui elanikkonnal keskmiselt.

Riski vähendab suitsetamisest loobumine ning heatasemelise rasvaainevahetuse häirete ja kõrgenenud vererõhu ravi.

Diabeetiline nefro­ paatia (neeruhaigus) Diabeetiline nefropaa-

tia võib põhjustada neerupuudulikkust ja dialüüsravi vajavat haigust. Neerukahjustuse esmane märk on mikroalbuminuuria, mis kujuneb välja umbes 35–50 protsendil diabeetikutest. Mikroalbuminuurias eritub vereringest uriini pidevalt normaalsest enam teatud valku, albumiini. Diabeetiku neerude funktsioneerimist jälgitakse vereanalüüside ja uriinianalüüside abil.

Diabeetiline retinopaatia (silma võrk­ kesta haigus) Silmapõhja võrkkesta nähtavaid muudatusi

nimetatakse retinopaatiaks. Diabeetiku silmi tuleb uurida – välja arvatud alla kümneaastaseid haigestunuid – juba dia­ beedi diagnoosimisel.

Pärast seda jätkatakse uuringuid I tüübi dia­beetikutel igal aastal ning II tüübi dia­ beetikute puhul vastavalt vajadusele.

Jälgimisvahemik lüheneb, kui diagnoositakse silma võrkkesta muudatused. Umbes 80–100 protsendil alla 30-aastasena I tüübi diabeeti haigestunutel esineb retinopaatiat, kui diabeet on kestnud 20 aastat.

Allikas: Eesti Diabeediliit