Terviseeri detsember 2017

TEEMALEHES: Sünnitusjärgne depressioon teeb jõuetuks. LK 2 Molutamine aitab aju tööle panna. LK 4 Kehv toit toob niru une. LK 6 Talvel ei tasu nahka unarusse jätta. LK 7

Irena Bartels:

Naine saab oma last imetades panustada ka iseenda tervisesse, väheneb haigestumine südame- ja veresoonkonna ja teistesse kroonilistesse haigustesse. LK 8

TERVISEERI

TEEMALEHT 12. DETSEMBER 2017

2 || Terviseeri

postimees, 12. detsember 2017

Toimetaja kolumn Triin Ärm

triin.arm@postimees.ee

Hea terviseeri lugeja!

Meil kõigil on vastutus oma tervise hoidmise ees.

Arstid pole jumalad, kes meid alati terveks teevad, vaid ka nemad on inimesed, kes püüavad oma teadmiste ja kogemustega aidata. Lõpuks oleneb aga palju siiski meist endist. Sellest, mida me loeme, usume ja igapäevaselt praktiseerime, et hästi elada.

Tasub mõelda, mida saame ise enda parema tervise heaks ära teha. Kui tasakaalustatud on näiteks sinu toitumine? Enne jõulupühi oleks mõistlik oma söömisharjumused üle vaadata ja teha vajadusel korrektuure. Nii on ehk lihtsam võidusöömise võistlusel kaotajaks jääda.

Liikumine ja tegutsemine on kahtlemata olulised, aga ka liigselt rapsides võib üle pingutada.

Olgu selleks korralik uni või pimedatel kuudel Dvitamiini võtmine, tervise hoidmisele tuleb see ikka kasuks. Ja nagu selgub ka teadlase soovitustest, aitab isegi aju paremini tööle panna molutamine. Ei ülepingutamisele!

Selge see, et kõiki tervisemuresid ei saa, vahel ka ei oska ennetada. Kui paljud mõtleksid näiteks lapseootuse ajal, et pärast väikese ime sündi võib neid tabada sünnitusjärgne depressioon?

Või unistaksid, et rinnaga toitmist saadab pidev valu ja ebamugavustunne? Tublid emad jagavad terviseeri külgedel, kuidas nad selliste muutustega toime on tulnud.

Ehk tasubki leppida, et nii elu kui ka terviseseisund võivad olla pidevas muutumises, kuid hoolimata sellest ei tasu lükata vastutust kellegi teise õlgadele ja lõpetada oma tervisest hoolimist.

Hoidkem ise oma tervist!

AVALDA ARVAMUST! Jaga meiega oma mõtteid Terviseeri lugudest ning anna teada, millest sooviksid rohkem lugeda, aadressil terviseeri@postimees.ee

Teemalehe toimetaja: Triin Ärm, triin.arm@postimees.ee Projektijuht: Sirle Kübar, sirle.kubar@eestimeedia.ee Reklaamitoimetaja: Jelena Bazanova, jelena.bazanova@eestimeedia.ee Keeletoimetaja: Triin Ploom-Niitra, triin.ploom-niitra@eestimeedia.ee Kujundaja/küljendaja: Kristiina Sillandi, kristiina.sillandi@eestimeedia.ee Väljaandja: AS Eesti Meedia, Maakri 23a, Tallinn

Tasub teada Sünnitusjärgse depressiooni sümptomid võivad ilmneda umbes 2–3 kuud pärast lapse sündi.

• huvi puudumine igapäevaste tegemiste vastu • elurõõmu langus • pidev väsimus/ unetus • tugev meeleolu kõikumine • sagedane häbi- ja süütunne • seksuaalsuse langus või puudumine • raskused lapsega toimetamisel • kurbuse, rahutuse ja rõhutuse tunne • tõrjutuse või üksinduse tunne • söögiisu vähenemine või suurenemine • enese või lapse vigastamise mõtted.

Allikas: Kairi Tozen-Pütsepp

Sünnitusjärgne depressioon ei ole emamasendus Ida-Tallinna keskhaigla naistekliiniku ämmaemandusjuht Vivian Arusaar ütles, et sünnitusjärgset depressiooni ei tasu segamini ajada emamasendusega (ing baby-blues).

«Väga sageli, kui äsja sünnitanud naistega rääkida, siis kõik ajab nutma, see on täiesti normaalne ilming,» seletas Arusaar. Ta märkis, et emamasendus on meeleolukõikumine, mis on tingitud hormoonide taseme muutustest.

Psühholoogi Tozen-Pütsepa sõnul kaasneb emamasendusega ärevust, kurbust, ärrituvust ja seda teinekord korraga või järgemööda. «Vaevab magamatus ja vähene keskendumisvõime. See kõik toimub paar päeva pärast lapse sündi ja kestab kuni kaks nädalat,» lausus ta.

EMA JA LAPS. Sünnitusjärgset depressiooni põevad umbes 15 protsenti maailma emadest. Oma kogemust haigusega toimetulekust jagab kahe lapse ema.

Sünnitusjärgne depressioon algab mõttega – mis saab nüüd minust?

Karin Kivipõld tervis@postimees.ee

raskused

«P

ärast esimese lapse sündi mul depressiooni ei tekkinud. Olid mõningad rasked hetked uue eluga harjumisel, nagu öised söötmised ja varajased ärkamised, aga kindlasti polnud see sünnitusjärgne depressioon. Selleni mul esimese lapsega asi ei jõudnud. Küll aga siis nüüd teise lapsega,» rääkis Janne (nimi muudetud – toim), kellel sünnitusjärgne depressioon (SJD) hakkas avalduma nädal pärast teise lapse sünnitamist.

Janne sõnul algas haigus hirmuga. Ta seletas, et esimene laps oli juba peaaegu kolmene ja käis lasteaias ning neil oli abikaasaga tekkinud rohkem aega enda asjadega tegelemiseks. Nüüd aga seisis ta silmitsi asjaoluga, et tahes-tahtmata tuleb elu jälle pisikese järgi hakata ümber korraldama.

«Oli hirm selle ees, kuidas jälle väikese lapsega hakkamasaamine kulgema hakkab, aga kõige suurem hirm oli, mis saab minust. Kuhu sobitun nüüd sellesse uude peremudelisse mina?

Kuidas jääb nüüd minu enda soovidega ja vajadustega?» selgitas naine tol hetkel tekkinud mõtteid.

Haigus kulges huvipuuduse kasvamisega Janne rääkis, et tema jaoks oli sünnitusjärgse depressiooni juures kõige raskem toime tulla täiesti tavaliste igapäevaste asjadega – hoida kodu korras ja puhas, tegeleda lastega ja olla nendele ema, keda nad vajavad ja abikaasale naine, keda ta vajab. «Mind ei huvitanud, milline mu kodu välja nägi. Raske oli isegi söögivalmistamine perele ja lõpuks ma ei teinudki seda enam üldse,» tõdes naine ja lisas, et raske oli ka lastega mängida, õues käia ja jalutada. Janne sõnul võttis viimaks kõik toimetused üle abikaasa, kes oli lastele nii ema kui ka isa eest. «Mina soovisin olla vaid üksi, teki all ja teha mitte kui midagi,» ütles ta.

Päev-päevalt lisandusid kurvameelsus, ükskõiksus, apaatsus ja huvipuudus kõige vastu. «Mul oli täiesti ükskõik, kas kodu oli korras või soe toit laual. Ma ei soovinud kuskil käia ega midagi teha ning mul ei olnud huvi kellegagi suhelda,» rääkis Janne.

Kuidas hakkama sai?

Depressiooni avaldumisel püüdis Janne esmalt hakkama saada omal jõul. «Uurisin haiguse kohta internetist, hankisin eneseabiraamatuid, osalesin meditatsiooni õpitubades ja käisin kristalliteraapias. Tuleb tõdeda, et õpitoast oli vähemasti minu puhul kõige vähem abi ja leevendust ei toonud ka kristalliteraapia,» rääkis naine.

«Lõpuks, aru saades, et sellest kõigest eelnimetatust ei piisa, hakkasin külastama raseduskriisi nõustajat,» ütles ta ning lisas, et külastas ka kliinilist psühholoogi ja kohtus paaril korral psühhiaatriga. «Depressiooni ravin siiani. Psühhoteraapia sai mõned kuud tagasi läbi ja jätkan veel antidepressantide võtmist,» rääkis Janne.

Jalgealune muutus raviga kindlamaks Praegu on laps, kelle sünni järgselt Janne depressiooni koges, üheaastane. «Imikueas, kus ema ja lapse vahelise lähedussuhte loomine on ääretult tähtis, põrusin mina emana. See süütunne käib minuga kaasas iga päev,» pihtis naine. «Just seetõttu püüan nüüd poisiga tegeleda ning pakkuda talle lähedust nii palju kui võimalik,» lisas ta.

Jannel on tänaseni raske, kui lapsed pikalt tähelepanu nõuavad. «Väsin kiiresti ja vajan siis omaette olemist, justkui enda akude laadimist. Raske on neile selgeks teha, et mingil hetkel vajab emme omaette olemist,» rääkis ta.

Erinevus tänase päeva ja alguse vahel on aga Janne sõnul see, et jalgealune on kindlam.

«Olen õppinud aktsepteerima olukordi, mida ei saa muuta ja leidma kompromisse. Vahel on see kuramuse raske,» tõdes Janne, täiendades, et tänaseks on kurvameelsus ja pessimism seljatatud. «Möödas on püsiv huvipuudus kõige vastu, mis mind valdas pikka aega. Ning, mis peamine, naeratus ja naer on tagasi tulnud,» ütles ta.

Lähedaste toetus Janne rääkis, et abikaasa ja ema olid haiguse ajal väga tähtsad. «Abikaasa oli lastele ka ema eest ning tegeles töö kõrvalt koduga,» seletas naine. «Kui abikaasa hommikul tööle läks, tuli ema minu juurde ja õhtul tehti siis jälle vahetust.

Abikaasa ja ema enda elu jäi minu tõttu tahaplaanile ja kogu nende tähelepanu keskendus vaid mulle… Ja kõik selle nimel, et aidata mind mü l k a st välja,» kõneles naine ja ütles, et neile ääretult tänulik.

Janne nõuanne naistele, kes kogevad sünnitusjärgset depressiooni, on, et tuleb julgeda murega pöörduda nii arsti kui ka lähedaste poole ja kasvõi kõige elementaarsemat abi paluda. «Olgu selleks poest söögi toomine, lastega mängimine või nende õue viimine või tubade tolmuimejaga üle käimine,» ütles ta ja lisas, et kapseldamine on kõige hullem, mida endale teha

saab. «Üksi ei tohi selle haigusega jääda!»

Kuuendik emadest kogeb depressiooni Psühholoogi ja raseduskriisi nõustaja Kairi Tozen-Pütsepa sõnul on lapse sünd arengukriis, milles mees ja naine kasvavad pereks. «Uut moodi koos elama õppimine võib olla väljakutsuv,» ütles ta ja lisas, et sünnitusjärgne depressioon pole häbiasi. «Muid oskusi me ju õpime läbi elu ja keegi pole sündinud olema lapsevanemaks kohe sõrmenipsust,» sõnas raseduskriisi nõustaja.

Mul oli täiesti ükskõik, kas kodu oli korras või soe toit laual.

Ma ei soovinud kuskil käia ega midagi teha ning mul ei olnud huvi kellegagi suhelda.

Tozen-Pütsepp rääkis, et SJD-d esineb 10–20 protsendil maailma emadest. «Enam kui kolmandik raseduskriisi nõustajate poole pöördumise põhjustest on seotud sünnituseelse ja -järgse depressiooniga,» nentis Tozen-Pütsepp.

Haiguse tekkimist soodustavad muutused organismis Ta rääkis, et SJD väljakujunemist soodustavad erinevad faktorid. «Pärast sünnitust toimub naiste organismis progesterooni ja östrogeeni taseme kiire langus. Muutused hormoonsüsteemis võivad tekitada kurvameelsust,» märkis Tozen-Pütsepp.

Lisaks mängivad psühholoogi sõnul rolli bioloogilised tegurid – sünnitus on naise organismi jaoks suur füüsiline ja emotsionaalne pingutus. Ta selgitas, et hemoglobiin võib olla madal ning unetus suurendab depressiooniriski.

Psühhosotsiaalsetest teguritest, mis võivad naise vaimset tervist mõjutada, tõi Tozen-Pütsepp välja naise keha ja vaimu kohandumise emarolliga, raske sünnituse, ematunde puudumise või selle hilisema tekkimise, probleemid rinnaga toitmisel, ebarealistlikud ootused enesele või lapsele, lähedaste inimeste toetuse puudumise ja sünnitusjärgse seksuaalhuvi puudumise.

Ta lisas, et SJD suhtes on enim haavatavad need, kel on varem esinenud psüühikahäireid.

Parimal juhul piisab lähedase toest Tozen-Püttsepp sõnas, et märgid, et naine vajab hädasti abi, on igapäevaste tegemistega ja eriti beebiga tegelemisega mittetoimetulemine, kerge ärrituvus või apaatne distantseerumine ning pettumuse ja abituse väljendamine vägivaldsete mõtetega endast või lapsest.

Tähelepanelik peaks tema sõnul olema, kui need ajapikku tunduvad süvenevat. «Äsja emaks saanud naise vastu tasub huvi tunda ka siis, kui algul mõni sümptom võib tunduda juhuslik – on see siis väsimus, tujude muutus või hajevilolek,» rõhutas Tozen-Pütsepp.

Erinevate uurimuste põhjal esineb SJD ka 4–18 protsendil isadest. TozenPütsepa sõnul mõjutab mehi enim partneri depressiivsus, halvad omavahelised suhted ning intiimsuse puudumine, vähene toetus lähedastelt, rahulolematus töösuhetega ja beebiga seonduva informatsiooni mittevaldamine.

Psühholoogi sõnul on SJD põdemisel kõige olulisem saada õigel ajal psühholoogilist abi ning kergel juhul piisab toetavast ja toimivast lähedaste võrgustikust. «Tähtis on naine ära kuulata ning anda märku, et teda mõistetakse,» seletas Tozen-Pütsepp ja lisas, et oluline on pakkuda abi igapäevastes toimingutes.

Ta lisas, et SJD pole häbiasi, vaid organismi reaktsioon, kui meil on raske toime tulla teatud olukordades ja keskkonna muutustega. «Me ei saa ega jõua alati kõigega toime tulla ja seeläbi haigestume,» ütles raseduskriisi nõustaja Tozen-Pütsepp.

Depressioon on haigus ja selle põdemist või ravimist ei tasu häbeneda. Foto: Scanpix/Panther Media

4 || Terviseeri

postimees, 12. detsember 2017

MÕISTUS. Tänapäeva kiire elutempo juures mõeldakse sageli, kuidas oma aju kõige paremini tööle panna, kuid tihti unustatakse, et ka pidevat infoga tegelev aju vajab puhkust.

Üheksa reeglit, kuidas oma aju võimekust tõsta Triin Ärm

Millised on mälu liigid?

triin.arm@postimees.ee

«M

eie aju pole loodud tänapäevase töökeskkonna jaoks,» rääkis Tartu Ülikooli ajuteadlane, dr Jaan Aru tervise innovatsioonikonverentsil peetud ettekandes. Tema sõnul on inimese aju kiviaja tasemel. Ehk kui korilane käis metsas marju korjamas, pidi ta pöörama tähelepanu igale oksapraksatusele. Nii märkamegi tänapäeval samamoodi iga nutiseadme ekraanil vilkuvat teavitust.

Et paremini keskenduda ja aju tööle panna, peab inimene esimese reegli järgi teadma, kuidas molutada. «Ei pea kogu aeg tööd tegema,» pani ajuteadlane inimestele südamele, kuna sageli ei oska inimesed enam aega maha võtta ja lihtsalt olla. Õigemini ei oska nad teha seda ilma oma nutiseadmeta.

«Me õpime ja mõtleme efektiivselt ainult siis, kui me keskendume,» rääkis Aru. Tema teine reegel näebki ette, et keskenduda tuleb korraga ühele ülesandele, mitte püüda teha kõike korraga rööpräheldes. Tähelepanu ühel tegevusel hoida on aga keeruline, sest aju on kerge häirida.

Nagu kolmas reegel ütleb, tuleb keskendumiseks segajad kinni panna. Aru sõnul segab telefon töötegemist isegi siis, kui ta on lihtsalt laual. Lisaks välistele segajatele tuleks vaigistada oma sisemised signaalid ehk kõik see, millest inimene mõtleb. «Peas on justkui eesmärkide sasipundar aju. Sisemiste segajatega tuleb ka võidelda,» lausus Aru. Sel juhul

Inimestel on sageli keeruline töötegemise ajal keskenduda, üks suurimaid segajaid on seejuures nutitelefon.

• Protseduuriline – kuidas midagi teha (kingapaela sõlmimine, rattasõit) • Episoodiline mälu – võimaldab inimesel mäletada oma elu sündmusi (teadmised sellest, mida tegite eelmisel nädalavahetusel või enne selle artikli lugemist) • Semantiline mälu – vahendab teadmisi maailma kohta (poissmehed ei ole abielus, europarlamendis on kõrged palgad) Allikas: Endel Tulving, Jüri Allik

soovitab ta ära otsustada, millise tegevusega parajasti tegeled ja püüda sellele keskenduda.

Neljanda reegli kohaselt tuleb planeerida oma aega ja aju.

Viies reegel toetab tugevalt eelmist ja ütleb, et kõige olulisemad asjad tuleb teha oma võimete tippajal. Ehk siis pole mõtet panna kõige viljakamale ajale vähem süvenemist nõudvat koosolekut, vaid pigem keerulise aruande koostamine.

Me õpime ja mõtleme efektiivselt ainult siis, kui me keskendume.

Mahukate ülesannete puhul võib aga takistuseks saada hoopis soov ülesannet pidevalt edasi lükata. Aru hinnangul on edasilükkamise maaniast lahtisaamiseks lihtne viis. Kuuenda reegli järgi tuleb oma tööülesanded ära viilutada. Näiteks kui pead tegema 20 slaidiga esitluse, siis tee täna kaks slaidi. See võib tunduda küll vähe, kuid on ikkagi parem kui null slaidi ja kohustust üha edasi lükates teha seda lõpuks viimasel minutil.

Või loe ja saa aru lepingu esimest leheküljest, kirjuta oma magistritööst kaks esimest peatükki, mõtle välja oma raama-

tu teise peatüki algus. «Väikeste sammudega saavad suured asjad tehtud,» kinnitas ajuteadlane.

Seitsmes reegel ütleb, et aju arendamiseks tuleks teha pause ja vajadusel isegi tukkuda.

Kaheksanda reegli järgi peaks inimene treenima oma nn keskendumise musklit. Ehk siis tulekski võtta ette konkreetne ülesanne, mille puhul tajutakse keskendumisraskusi, ja proovida sellega tegeleda. «Kui tahad näiteks keskenduda köiel kõndimisele, siis harjutagi just seda,» tõi Aru näite.

Seda ülesannet võib võtta ka sportlikult ja pidada punktiarvestust. Näiteks võib tööl korraldada kolleegidega võistluse, kes suudab kõige kauem keskenduda.

Aga kuhu jääb loovus? «Loovus on müüt. Räägitakse, et jood veini ja ideed kohe tulevad,» lausus ajuteadlane. Tema sõnul on loovuse aluseks alati keskendumine. Seega selleks, et teha midagi innovatiivset, polegi vaja muud kui keskenduda, et aju suudaks moodustada väikestest infokildudest suuremaid infoühikuid.

«Loovus tähendabki, et loome ajus uusi seoseid,» lisas Aru, kes soovitab üheksanda reeglina oma mõtteid ka teistega arutada, et sünniks veelgi rohkem uusi seoseid ja nende kaudu ka paremaid ideid.

Foto: Scanpix/Panther Media

reg nr EE/BEN/PA/A/18/01/08.16/OHT

keskendumine

Terviseeri || 5

postimees, 12. detsember 2017

PÄIKESE PUUDUS. Kuigi D-vitamiiniga annab ka liialdada, kimbutab Eesti inimesi sageli pigem päikesevitamiini nappus.

Kui palju D-vitamiini inimene vajab?

Triin Ärm triin.arm@ postimees.ee

ennetus

S

elle vitamiini puudusest annavad IdaTallinna keskhaigla kesklabori bioanalüütilise töö koordineerija Kaja Osi sõnul märku väsimuse tunnused: jõuetus, lihaste nõrkus ja kurnatus.

Lisaks võib esineda raskustunne jalgades, valu luudes, sagedased infektsioonhaigused ja depressioon. «Reeglina tähendab see, et D-vitamiini on organismis tunduvalt vähem kui normaalseks peetakse,» lausus Osi.

Kui D-vitamiini on kehas liiga vähe, võib kujuneda välja osteoporoos ehk luukoe hõrenemine, suureneb mõnede vähkkasvajate tekkerisk ja lastel võib häiruda luustiku areng.

Tema sõnul saab D-vitamiini puuduse selgeks teha vereanalüüsiga ning kui tulemus on suurem kui 75 nmol/L, ei ole muretsemiseks erilist põhjust.

Muret peaks tundma aga siis, kui tulemus on väiksem kui 50 nmol/L.

Millistest toitudest saab D-vitamiini?

Vitamiini D päevane vajadus täiskasvanutel on 10 mikrogrammi ja eakatel 20 mikrogrammi.

Parimad D-vitamiini sisaldavad toidud on kala, maks ja (rikastatud) piimatooted, samuti leidub seda ka mõningal määral munades ja lihas, rääkis Tervise Arengu Instituudi projektijuht, toitumisnõustaja Kristin Salupuu.

«See muidugi ei tähenda, et iga päev peaks sööma vähemalt 20 grammi tursamaksa, 45 grammi kuumtöödeldud lõhet või liitri jogurtit,» lausus Salupuu. Toituma peaks mitmekesiselt, tehes valikuid nii toidugruppide vahel kui ka sees.

D-vitamiini leidub Salupuu sõnul looduslikult vaid loomses toidus. Veganitele soovitab ta D-vitamiini allikana toidulisandeid ja vitamiiniga rikastatud taimse päritoluga jooke.

Miks organismile D-vitamiini vaja on?

Osi sõnul reguleerib D-vitamiin kaltsiumi ja fosfori imendumist peensoolest ning nende ainete talletumist luudes ja hammastes. D-vitamiin hoiab korras närvid, naha, südame ja lihased, toetab organismi immuunsüsteemi ja aitab veresuhkrul püsida õigel tasemel.

Samuti reguleerib see vähirakkude tekkimist, mõjutab raskete haiguste, nagu polüskleroos, autoimmuunhaigused, teket ja kulgu ning võimaldab verel hüübida. «Seega võib öelda, et D-vitamiin on äärmiselt vajalik vitamiin, mis mõ-

Toitudest leidub D-vitamiini näiteks kalas. Foto: Scanpix/Panther Media

Tasub teada Päevane kogus 10µg D vitamiini leidub: • ligikaudu 20 grammis tursamaksas; • ligikaudu 45 grammis kuumtöödeldud lõhes või räimes; • ligikaudu 110 grammis kuumtöödeldud kohas; • ligikaudu 1 liitris rikastatud maitsestamata jogurtis

jutab organismi nohust kuni vähkkasvajateni,» lausus Osi. Kui D-vitamiini on kehas liiga vähe, võib D-vitamiini teemal doktoritöö kirjutanud Mart Kulli sõnul kujuneda välja osteoporoos ehk luukoe hõrenemine, suureneb mõnede vähkkasvajate tekkerisk ja lastel võib häiruda luustiku areng.

Osi sõnul võivad D-vitamiini omandamist häirida meditsiinilised põhjused: imendumishäired peensooles, ülekaalulisus, vanus, liigne alkoholi tar-

vitamine ja suitsetamine, ravimite pikaajaline tarvitamine, maovähendusoperatsioon.

D-vitamiini preparaatidega liialdamine võib põhjustada näiteks neeruhädasid, seetõttu oleks krooniliste tervisehädadega inimestel kasulik enne nende võtmist konsulteerida arstiga.

Tervise Arengu Instituudi andmetel on D-vitamiini maksimaalne ühekordne ohutu kogus toidust ja toidulisanditest kokku päeva kohta on 100 mikrogrammi ehk 4000 toimeühikut.

6 || Terviseeri

postimees, 12. detsember 2017

TERVISLIK ÖÖ. Kehva une korral tasub üle vaadata oma menüü ja toitumisharjumused, sest näiteks hiline söömine või toitainetevaene söök võivad magamajäämist raskendada või ööund häirida. Söömise ja une teemal vastab küsimustele toitumisterapeut Annely Soots.

Unehäired võivad tekkida ka söömisvigadest Triin Ärm triin.arm@ postimees.ee

MAGAMINE Kuidas on omavahel seotud uni ja toitumine?

Kuigi uni on seotud suures osas psüühika ja stressiga, võivad unehäirete põhjuseks olla ka söömisvead ning mineraalaineteja vitamiinide puudus, mille peale tihtilugu ei osata tullagi.

Und mõjutavad mitmed toitumisega seotud tegurid – ebaregulaarne ja ebatervislik toitumine, samuti hiline söömine, liiga suured toiduportsjonid hilistel õhtutundidel kui ka toitainetevaene menüü. Selline menüü võib soodustada unehäirete tekkimist.

Milliseid peamisi vigu teevad unehäirete käes vaevlejad toitumisel?

Unehäireid põhjustab sageli liiga hiline õhtusöök ja raskesti seeditava toidu tarbimine hilisõhtul. Tööinimestel on õhtusöök sageli suurim söögikord, mistõttu kiputakse just hilistel tundidel liigselt sööma. Toitu ei jõuta korralikult ära seedida, täis kõht ning gaasid soolestikus segavad rahulikku uinumist ja korralikku und.

Tüüpiline on, et ei toituta re-

gulaarselt ega sööda vahepalasid. Nii suurendatakse isu. Kui päeval ollakse söönud vähe, siis süüakse õhtul liigselt.

Sageli püütakse uinumist soodustada alkoholitarbimisega enne magamaminekut. Kuna pärast esialgse stimuleeriva mõju möödumist lühendab alkohol uinumise aega, siis võib näida, et see parandabki und. Alkohol häirib aga une teist poolt – inimene magab hommikupoole ööd rahutult, ärkab tihti ja tal on raskusi uuesti uinumisega.

Kuidas neid vigu parandada või vähemalt leevendada?

Toitumine peaks olema regulaarne ja menüü tervislik, lõpetada tuleks hilisõhtune söömine ja liigsöömine. Parim aeg söömiseks on umbes kolm tundi enne magamaminekut. Õhtusöök peaks olema kerge, sisaldama rikkalikult liitsüsivesikuid, peamiselt tera-, kaun- või aedvilja, ning võimalikult vähe lihtsüsivesikuid, näiteks suhkrut ja magustoite. Soovitav ei ole liialdada ka loomse valguga, rikkalikud liharoad on raskesti seeditavad.

Vähendada tuleks kohvi ja alkoholi tarbimist ja suurendada menüüs und soodustavate toitainete osakaalu.

Millised toiduaineid soodustavad und? Mida nad sisaldavad?

Melatoniini tootmiseks vajab organism eeskätt B-grupi vitamiine, magneesiumit ja tsinki ning aminohappeid. Organismi melatoniinitaset tõstavad tõhusalt köögiviljad, rohkesti mineraalaineid ja B-vitamiine sisaldavad ka täisteraviljatooted, pähklid ja seemned.

Tööinimestel on õhtusöök sageli kõige suurem söögikord, mistõttu kiputakse just hilistel tundidel liigselt sööma.

Annely Soots, toitumisterapeut

Foolhapet saab aga kõige paremini värsketest aedviljadest, mida tuleks süüa toorelt ning võimalikult värskelt, samuti on seda ning teisi B-grupi vitamiine rohkesti maksas.

Hea une jaoks on väga oluline ka lõdvestumine, mida toetab eeskätt magneesium. See aitab suurendada organismi vastupanuvõimet stressile, vähen-

dab ärrituvust ning aitab taastada hea une rütmi. Magneesiumit saab näiteks täisteraviljatoodetest, seemnetest, pähklitest ja rohelisest teest.

Kuigi kõige tähtsam on muuta toitumist, võivad vajalike toitainete saamiseks ning unehäirete leevendamiseks osutuda hädavajalikuks ka toidulisandid, kuna kehva toitumise korral on organism suures toitainetepuuduses, eeskätt stressirohkel perioodi.

Osa inimesi väidab, et neile kofeiin ei mõju, näiteks saavad nad juua kohvi kas või kell üheksa õhtul ja jäävad sellest hoolimata õhtul magama. Millest see tuleb?

Kohvioad sisaldavad tegelikkuses suures koguses melatoniini, teisalt sisaldub kohvis kofeiin, mis jällegi pärsib melatoniini tootmist kehas. Kliiniliste uuringute tulemused on vastuolulised: mõne kohaselt vähendab kohv melatoniini sekretsiooni, teistes aga suurendab seda.

Kumb neist mõjudest domineerib ja kas see mõju on kõigil inimestel samasugune, pole paraku teada. Usun, et siinkohal mängib rolli individuaalne tundlikkus, aga kindlasti ka kofeiini kogus.

Kuivõrd on omavahel seotud unehäired ja kehakaalu tõus?

Inimese bioloogiliste rütmide ja une-ärkveloleku tsükli häi-

Kehv uni tekitab ka päeval väsimust ja võib panna tegema ebatervislikumaid toiduvalikuid.

Foto: Scanpix/Panther Media

rumist peetakse paljude terviseprobleemide, sealhulgas rasvumise ja südame-vereringe haiguste, riskifaktoriks. On uuringuid, mis viitavad seostele väheste unetundide ja suurenenud kehamassiindeksi vahel. Üheks põhjuseks võib pidada hormonaalseid muutusi, mis viivad söögiisu suurenemisele, teiseks seda, et magatakse vähe ja ollakse üleval kaua – viimane toob kaasa ka rohkem söömist.

Seosed on olemas ka uneaja lühenemisega – kui öine uneaeg jääb pidevalt lühemaks kui seitse tundi, siis on tõenäoliselt põhjust muretseda ka kaalutõusu ning sellega kaasnevate terviseprobleemide pärast.

Kui võimalik on unehäirete korral kaalu langetada? Millest see tuleb?

On võimalik ja tegelikult peakski seda tegema. Näiteks pole me rääkinud uneapnoest, mis on väga tõsine probleem väga paljudele, eriti ülekaalulistele. Kui kehakaal langeb, siis on võimalik paljudel juhtudel uneapnoest vabaneda.

Kui inimene muudab oma toitumise tervislikuks, kaasneb sellega palju plusse.

Kui ta saab koos kaalulangusega ka vitamiinide-mineraalainete ja fütotoitaineterikast toitu, siis tõenäoselt paraneb ka uni. Toitumisega saame mõjutada parajal määral ka stressi ning hormoonide toimimist.

Terviseeri || 7

postimees, 12. detsember 2017

KÜLM ILM. Suur temperatuuride kõikumine, jäine tuul ja pakane muudavad naha kuivaks ja karedaks. Halvemal juhul võivad külmad ilmad põhjustada ka tõsisemaid nahahädasid.

Talvel tuleb naha hooldamisel olla eriti tähelepanelik Eva-lotta kivi eva-lotta.kivi@ postimees.ee

hea teada

N

ahaarst Ene Mäestu sõnul muutub nahk kuivaks niiskusesisalduse vähenemise tõttu marrasknahas: «Talvine külm ja kuiv õhk kahjustavad marrasknaha loomulikku kaitsebarjääri – vedeliku kadu sarvkihis põhjustab mikropragude teket, mille kaudu sisenevad nahka ärritavad ained ja allergeenid, tekib põletik ja sügelus.»

Ennetamaks ja leevendamaks naha kuivust, soovitab Mäestu nahka regulaarselt kreemitada. «Talvised baaskreemid peaksid olema rasvasema konsistentsiga. Need aitavad taastada marrasknaha kaitsebarjääri, kattes naha õlise kihiga ja takistades niiskuse kadu sarvkihist,» selgitas nahaarst.

Valvekliiniku üldarsti Kadi Tomsoni sõnul tuleks talvel jätta kõrvale alkoholi sisalda-

vad tooted: «Neil on küll tihti meeldiv ja isuäratav lõhn, kuid niisutav toime on lühiajaline, sest kokkuvõttes kuivatab alkohol nahka.»

Näonahka, mis on talvel eriti õrn, tuleks Tomsoni hinnangul puhastada mitsellaarveega, seepi, pidevat koorimist ja kraanivee kasutamist tuleks pigem vältida. Sagedane duši all või vannis käimine teeb üldarsti sõnul nahale samuti karuteene, jälgida tuleks ka seda, et vesi ei oleks pestes liiga kuum.

«Külma ilmaga ei ole soovitav pärast pesu ja kreemitamist vähemalt pool tundi välja minna. Seda peaks silmas pidama ka näo- ja kätekreemi kasutamisel. Tähtis on valida ka külmale ilmale sobiv riietus ja lühendada õues viibimise aega,» toonitas Mäestu.

Eriti tundlikud on nahaarsti sõnul väikesed lapsed, sest nende marrasknahk on õhem, veerohkem ja kuivem, kuna nende rasunäärmed ja ole veel täielikult välja arenenud.

Külma toimel võivad Mäestu sõnul imikute ja väikelaste põskedele tekkida 48–72 tundi

hiljem punased valutud tihked sõlmed, tegemist on nahaaluse rasvkoe põletikuga. «Nahk paraneb mõne nädalaga, ravi ei ole vajalik, kuid edaspidi tuleb vältida pikemat kontakti külmaga,» selgitas nahaarst.

Salakaval nõgestõbi Ka mitmed nahahaigused, nagu atoopiline dermatiit, psoriaas ja käte ekseem, mille juhtivaks sümptomiks on naha kuivus, ägenevad Mäestu sõnul just külmal aastaajal. Esineda võib ka külmaga avalduvat nõgestõbe – külmaurtikaaria ehk nõgestõbi on naha reaktsioon külmale, mis avaldub külma ilmaga pikalt väljas viibides, näiteks talvespordi harrastajatel, aga ka ujumisel külmas vees, konditsioneeriga ruumis viibides või isegi külma jooki rüübates.

Külma ilmaga ei ole soovitav pärast pesu ja kreemitamist vähemalt pool tundi välja minna.

Külmaga kokkupuutunud kehaosadel, sagedamini näol, kaelal ja kätel, tekib nahaarsti sõnul sügelev kublaline lööve. Sümptomid algavad varsti pärast temperatuuri järsku langust, tavaliselt siis, kui temperatuur on alla 4 kraadi, aga mõnel juhul ka juba kõrgema temperatuuri juures, eriti just niiske ja tuulise ilmaga.

«Ei ole täpselt teada, mis külmaurtikaariat tekitab. Külmaärritusel tekib allergiline reaktsioon, mille käigus vabaneb histamiin, ning sattudes vereringesse põhjustabki sümptomeid nagu naha punetus, turse ja sügelus, harva võib tekkida süsteemne ehk kogu keha reaktsioon, mida nimetatakse anafülaksiaks,» rääkis Mäestu.

Nahaarsti sõnul võib külmaurtikaaria avalduda igas vanuses, sagedamini tekib see lastel ja noortel vanuses 18–25 aastat. Ta võib olla seotud eelnevalt põetud viirusinfektsiooniga või olla mõne muu haiguse sümptomiks. «Haigus võib kesta kuid või aastaid, enamasti mööduvad sümptomid keskmiselt viie aasta pärast. Sellegipoolest on need sümptomid

Külmaurtikaaria lapse kätel.

FOTO: Picasa/Caters News Agency/Scanpix

Soovitused nahakuivuse ennetamiseks: • Nahka tuleb regulaarselt kreemitada. Talvised baaskreemid peaksid olema rasvasema konsistentsiga. Vältida tuleks alkoholisisaldusega kreeme.

• Vältima peaks sagedasi veeprotseduure ja kuuma vett. Pärast basseinis ujumist tuleks nahk loputada ja kohe kreemitada.

• Külma ilmaga ei ole soovitav pärast pesu ja kreemitamist vähemalt pool tundi välja minna.

• Väikelapse näole võiks niisutavat kreemi määrida pärast jalutuskäiku.

• Toitudest aitavad nahal niiskustasakaalu säilitada näiteks erinevad pähklid ja seemned, avokaado ja lõhe.

Allikas: Ene Mäestu, Kadi Tomson

väga stressitekitavad,» selgitas Mäestu.

Allergiasümptomite leevendamiseks soovitab nahaarst võtta antihistamiinseid ravimeid, raskemal juhul pidada nõu arstiga. Harva esi-

nev kaasasündinud perekondlik külmaurtikaaria kestab kogu elu. Sel juhul on iseloomulik raskem haiguspilt – nõgeslööve tekib üle kogu keha, kaasnevad ka gripilaadsed sümptomid.

8 || Terviseeri

postimees, 12. detsember 2017

POOLT VÕI VASTU. Eesti Ämmaemandate Ühingu asepresidendi ja ämmaemanda Irena Bartelsi sõnul alustab 98 protsenti Eestis sünnitanud naistest rinnaga toitmist, kuid rinnaga toidetud laste osakaal väheneb proportsionaalselt lapse vanuse suurenedes.

Kas pean rinnaga imetama, kui ei taha?

Karin Kivipõld tervis@postimees.ee

beebi

36-aastane ühe lapse ema Paidest Mina ei saanud imetada olude sunnil. Mul oli väga raske sünnitus. Viis päeva pärast sünnitamist jõudsin imetada ja siis haigestusin. Mul avastati verest platsentatükk ja tehti kaks operatsiooni. Kui ma lõpuks haiglaravilt koju sain, ei olnud mul enam jaksu imetada ja piima ei tulnud.

Ma ei arva, et lapse rinnaga imetamata jätmine lapseema suhtele kuidagi mõju avaldas. Minu arvates oli sünnitamise protsess sideme loomisel palju tähtsam – kõik see pressimine on koostöö lapsega ja pärast ta enda kõhule asetamine.

Andsin lapsele piimasegu ja ta oli päris pontsakas kuni käima õppimiseni. Tervis oli tal korras.

43-aastane kahe lapse ema Tallinnast

P

õhjuseid, miks naised oma lapsi ei imeta, võib Bartelsi arvates olla mitmeid. Ta rääkis, et ollakse arvamusel, et piimasegud on rinnapiimast toitvamad ning aitavad lastel rahulikumalt ja pikemalt magada. Lisaks ütles ta, et kui laps on pidevalt rinnal, jääb emadel enda jaoks liiga vähe aega.

Rinnapiim või piimasegu?

Imetamist võrdleb ämmaemand Bartels «elu vundamendi» loomisega, sest see on panustamine lapse ja ema tervisesse. «Rinnapiima koostis ei ole võrreldav piimaseguga,» tõdes ta ja selgitas, et rinnapiim sisaldab üle 200 erineva koostisaine, muuhulgas kaitsekehi, pikaahelalisi rasvhappeid ja liigiomaseid hormoone.

Imetamine on tema sõnul väga oluline protsess, mis pole samavõrdne joomisega lutipudelist. «Kui naisel puuduvad nii füsioloogilised kui sotsiokultuurilised takistused oma last rinnaga toita ja ta ikkagi last rinnapiimaga ei imeta, ei ole ta järelikult teadlik imetamise kasulikkusest,» märkis Bartels.

Lapse imetamine loob ämmaemanda kinnitusel ema ja lapse vahelise kiindumussuhte, füüsiline lähedus toetab lapse kasvu ja emotsionaalset arengut ning paneb aluse lapse turvatundele.

Emad jagavad kogemusi

Rinnaga toitmisel võib tekkida rinnapõletik, mis muudab selle tegevuse valusaks.

Imetamisest loobumine suurendab haigusriske Bartels rääkis, et lapsed, kes rinda ei saa, haigestuvad sagedamini lapseea infektsioonidesse ja kõhulahtisusse, on enam ohustatud ülekaalulisusest, lapseea suhkruhaigusest ning hilisemas elus teistest kroonilistest haigustest.

«Lisaks saab naine oma last imetades panustada iseenda tervisesse, näiteks väheneb haigestumine südame- ja veresoonkonna ja teistesse kroonilistesse haigustesse,» lausus Bartels. Samuti on neil väik-

Nüüd tagantjärele targana mõtlen, et see ralli polnud seda väärt, et lapse esimesed elukuud suhtlesin pigem oma rindade kui lapsega.

Foto: Scanpix/Panther Media

sem rinna- ja munasarja pahaloomuliste kasvajate esinemissagedus Ta nentis, et lapse tervisele on rinnalt imetamine vastunäidustatud väheste haiguste korral, milleks on ema ohtlik nakkushaigus HIV või AIDS või aktiivne tuberkuloos.

Samuti ema narkosõltuvus või vajadus kasutada rinnapiima imenduvaid ravimeid, nagu vähiravimit, liitiumi, ergotamiini, metrotreksaati, rahustit või uinutit, ja lapsel harvaesinev ainevahetushaigus galaktoseemia.

Juba sünnitusmajas kästi pudelist lisatoitu andma hakata. Pulbripiimaga toitmisega paralleelselt jätkasin rinnaga toitmist, sest no kuidas sa ikka alla annad. Lõpuks ometi võiks ju tolku olla, et oled terve elu pidanud rindu kaasas tassima!

Titt kakles rinnaga kogu aeg, nagu tahtis ja samas ei tahtnud, järas nibud katki. Tegelikult oleks olnud stressivabam ainult pudeliga edasi minna, aga seda ma ütlen tagantjärele. Pool aastat pidasime vastu. Üldse oli igavene jama selle söömisega, pidime kogu aeg kaaluma. Kohutav aeg oli. Laps oli ka nahaallergik.

Tagantjärele usun, et tal oli rinnapiimatalumatus, st ta tahtis juua, aga see kas kõrvetas või oli mingil muul moel ebameeldiv. Sestap kakles.

Ja võib mõelda, et kas ta praegune valikuline toitumine on sellega seotud. Ta kardab uusi toite, kuigi enam allergik pole. Aga pisikesena oksendas välja kõik, mis ei meeldinud või mis tundus ohtlik.

Kummaline on, et järgmine laps, kellel rinnaga mingeid probleeme polnud, on ka valiktoituja. Võib-olla olid temal titena lihtsalt teistsugused allergiad-talumatused.

Aga see on aspekt, mida arst ei oska aidata leida – lapse suutmatus rinnast toituda võib olla seotud näiteks rinnapiimatalumatusega ja lihtsalt palju kergem oleks kõigile kohe pudel võtta.

35-aastane ühe lapse ema Tallinnast Mul oli selline lugu, et vaatamata punnitamisele ei olnud piisavalt piima. Pudelit ei lubatud anda, imetamisnõustaja rangelt keelas.

Lüpsin kaheksa korda päevas, jamasin, jootsin last topsiga, ise hirmul, et uputan lapse ära. Keegi ei öelnud pea neli kuud, et äkki annaks pudeliga. Lõpuks lastehaigla neuroloog – kui seal kontrollis olime – vaatas seda pulli veidi ja siis ütles need sõnad. Võtsin tänuga vastu ja andsin pudeli. Aga reaalselt sai kahjustada minu suhe lapsega ...

Nüüd tagantjärele targana mõtlen, et see ralli polnud seda väärt, et lapse esimesed elukuud suhtlesin pigem oma rindade kui lapsega.

Terviseeri || 9

postimees, 12. detsember 2017

MÕÕDUKUS. Toitumise kohta levib internetis palju vastuolulist informatsiooni, mistõttu on üha keerulisem orienteeruda. Seda eriti juhul, kui mõnikord kipuvad piirid kaduma ja tahaks hoolimata kaalutõusu hirmust kohe kõik hea ja parema põske pista.

Liigne söömine teeb tervisele karuteene Triin Ärm triin.arm@ postimees.ee

toit

«T

oitumisele peaks lähenema nagu maja ehitamisele: kõik algab vundamendist. Alles pärast seda tulevad seinad ja katus,» rääkis toitumisnõustaja ja Tervise Arengu Instituudi projektijuht Kristin Salupuu.

Millega liialdatakse?

Suur osa Eesti inimestest sööb tema sõnul liiga vähe köögi- ja puuvilju ning ka seemned ja kvaliteetsed õlid võiksid sagedamini toidulauale kuuluda.

Seevastu liha ja maiustustega kiputakse liialdama.

Menüü võiks koosneda võimalikult paljudest erinevatest toiduainetest, kuid tugevalt töödeldud toitu oleks mõistlikum vältida. Tasakaalustatud toitumine aitab nii kaalu langetada kui ka paljusid haigusi ära hoida.

Südamearst professor Margus Viigimaa sõnul on tervisele kahjulik ka liiga rasvase ja soolase toidu tarbimine, kuid kogu tsivilisatsiooni üks suuremaid probleeme on liigne magusatarbimine. «Kõige ebatervislikumad toiduained on kõige odavamad ja suhkru meeletu ületarbimine paistab igal sammul silma,» rääkis Viigimaa.

Lisaks kehakaalu tõusule hävitab suhkur Viigimaa sõnul veresooni, pannes nende lupjumisprotsessi tunduvalt suuremate pööretega käima. «Ja kui juba tüsistused tekivad, siis sel-

gub, et tegelikult on suhkruhäired olnud mitukümmend aastat enne, aga nendele ei ole tähelepanu pööratud,» märkis ta.

Viigimaa tõdes, et inimesed on harjunud väga magusa, rasvase ja soolase toiduga ega suuda sageli enam puhtaid maitseid nautida.

«Kui süüa küll mitmekesiselt, aga siiski hiigelsuuri portsjoneid, siis kaal ei lange,» hoiatas toitumisnõustaja Ketlin Jaani. Samas ei ole olemas ühte kindlat kogust, mis sobiks kõigile, vaid see sõltub kehakaalust, soost, vanusest ja inimese tervislikust seisundist.

Tartu Ülikooli professor, meditsiinibiokeemik Mihkel Zilmer on öelnud, et toitumine saab alguse mõtlemisest ning maailma enda jaoks paika panemisest. Tema sõnul on tänapäeval kõige suurem probleem see, et levib vastuoluline info ja kohati ei julgeta enam midagi süüa. «Minu esimene soovitus on, et lõpetage söömisalane tõmblemine, sest lühiajalise toitumiseelistuse puhul ei muuda te organismis tegelikult midagi,» sõnab Zilmer.

Kontrollimatu ülesöömine Mõnikord on väär toitumine seotud häirega. Tervise Arengu Instituudi järgi tuleneb kontrollimatust ülesöömisest pealesundiv söömishäire. Kontrollimatut ülesöömist võib esineda nii anoreksia- kui ka buliimiahaigetel, kuid ka kompulsiivse ehk kontrollimatu söömishäirega inimestel. Kui kontrollile allumatut ülesöömist esineb keskmiselt kaks-kolm korda nädalas kolme kuu jooksul, ongi tegemist kompulsiivse söömishäirega.

Enamik tõsise kompulsiivse söömishäirega inimesi sööb

Söömise soovitused • Magusate näkside asemel söö puu- ja köögivilju, nendest saad lisaks võimalikule väikesele kogusele suhkrutele vitamiine, mineraalaineid ja kiudaineid.

• Söö rohkem kiudaineterikast toitu (täisteratooted, köögiviljad).

• Tarbi vähem magustatud jooke, maiustusi ja magusaid valmistoite.

• Jää soovitatud päevase toiduenergia piiridesse.

• Loe toidupakendite märgistust.

• Jälgi tervisenäitajaid regulaarselt (kehakaal, vererõhk, kolesteroolija veresuhkru tase).

Allikas: Südamearst Margus Viigimaa

ebatavaliselt suuri koguseid ja tunneb, et söömine on väljunud kontrolli alt, kuid suure hulga toidu söömine ei tähenda alati, et tegemist on kompulsiivse söömishäirega. Sellega kaasneb ka emotsionaalne häire, tihtipeale on ülesöömine tingitud stressist.

Kõige ebatervislikumad toiduained on kõige odavamad ja suhkru meeletu ületarbimine paistab igal sammul silma.

Kompulsiivse söömishäirega inimesi iseloomustab see, et nad peavad tihti dieeti ja kerge ülekaal on neil tekkinud noores eas.

Umbes pooled neist on kannatanud lapsepõlves stressi all ning sageli ajab neid sööma viha, kurbus, igavus või masendus. Paljud sellise söömishäirega inimesed tunnevad end ebakindlalt ja väldivad avalikke üritusi.

Eesti kohta puuduvad andmed, kuid USA-s kannatab sel-

le söömishäire all umbes kolm protsenti kõikidest täiskasvanud inimestest. Kompulsiivne söömishäire võib esineda igas vanuses inimestel, kuid seda esineb rohkem täiskasvanutel vanuses 46 kuni 55 aastat, rohkem naistel kui meestel. Õgimise vallandab sageli viha, mure, üksildus, vahel ka õnnetunne. Liigsöömist seostatakse ka vanemate käitumisega, kes last valu või mure puhul maiustustega lohutavad. Nii võivad nad täiseaski stressi puhul leida lohutust maiustustest.

Liigsöömist seostatakse ka sooviga olla täiuslik. Kuna liigsöömise puhul õgitakse suures koguses magusat, rasvast ja soolast toitu, võib sellega kaasneda vitamiinide ja mineraalainete defitsiit. Kompulsiivse söömishäirega inimesed on tavaliselt endast väljas oma kompulsiivse söömise pärast ja võivad muutuda rusutuks.

Kompulsiivse söömishäirega inimesed, olenemata sellest, kas nad on ülekaalulised või normaalse kehakaaluga, peaksid pöörduma psühholoogide, psühhiaatrite või toitumisteadlaste poole.

Lookas jõululaud tekitab ahvatlusi, millele on raske vastu panna.

Foto: Scanpix/Panther Media

Teravilja tarbimine ei vii gluteenitalumatuseni Triinu-Mari Ots perearst

Täisteratoodetest rääkides tuleb ümber lükata müüt, nagu võiks rohke teraviljatarbimine viia gluteenitalumatuseni.

Gluteenitalumatus on tõsine haigus, mille põhjuseks on immunoloogilised häired kombineerituna keskkonna- ja geneetiliste faktoritega. Toidutalumatuse korral võib väita, et enamasti ei ole süüdi toiduaine ise, vaid pigem ühekülgne toitumine, kiire söömine (kehv mälumine), energiarikas toit ja pidev ülesöömine, samuti toitainetevaene toit.

Kõik see viib sooleseina suurenenud läbilaskvuse, imendumishäireteni, ja kuna suur hulk immuunsüsteemist asub sooles, võimegi saada vastuseks immuunhaiguse.

Lõpetuseks – ei ole halba ega head toiduainet. Loomulikult võib tarbida ka valget saia, peenleiba või muid pagaritooteid, mis meele järele on. Kõige alus on mõõdukus ja teadlikkus oma valikutest. Laste puhul lasub vastutus lapsevanemal, mistõttu tehkem oma otsuseid teadlikult ja südamega. Ning ei tasu ära unustada, et laps peab ka piisavalt liikuma ja korralikult magama.

10 || Terviseeri

postimees, 12. detsember 2017

MURE. Juuksed võivad välja langeda igas vanuses inimestel ning seda mitmel põhjusel, alates pingetest igapäevaelus kuni mõne raske haiguseni.

Alopeetsia tüübid

Alopeetsia võib tabada ka terveid inimesi

Koldeline alopeetsia (Alopecia areata) – kõige levinum vorm, mida esineb umbes ühel protsendil inimestest. Tekib üks või mitu 3–5-sentimeetrist juusteta laiku, ilma et tekiks põletikku või moodustuks arme. Koldelist juuksekadu esineb mõlemal sugupoolel igas vanuses, kuid sagedamini 20–50-aastaste seas. Haigestunutel esineb sageli atoopiline nahapõletik või autoimmuunhaigused. Enamasti taandub seisund aastaga, kuid mida suuremalt alalt juuksed korraga välja langevad, seda tõenäolisemalt kiilaneb inimene täielikult. Koldeline alopeetsia võib aja jooksul muutuda alopecia totalis’eks või alopecia universalis’eks.

Piret Lakson

tervis@postimees.ee

JUUKSEKADU

N

ii naiste kui meeste puhul mängivad olulist rolli ka suguhormoonid. Nõmme polikliiniku dermatoveneroloogi Margit Allik-Pedoski sõnul on juustekao sagedasemaks põhjuseks geneetiliselt päritud suurenenud tundlikkus ühe meessuguhormooni vormi – dihüdrotestosterooni (DHT) – suhtes. DTH põhjustab juuksekarva elutsüklis kasvufaasi lühenemist.

Ravi sõltub vormist Juuksekarva arengutsüklis on kolm faasi: kasvufaas, üleminekufaas ja puhkefaas. Kui suurem osa juuksekarvu jääb üheaegselt puhkefaasi, tekibki massilisem juuste väljalangemine.

Kõige levinum alopeetsia vorm on koldeline alopeetsia, mille tekkepõhjused jäävad sageli ebaselgeks. Lisaks pärilikkusele võivad seda tekitada aneemia, kilpnäärme üle- või alatalitlus, krooniline stress, pahaloomuline kasvaja, raske toitumishäire, hormonaalne häire, süüfilis, rasedus jpm.

Samuti ravimite kasutamine, sagedamini põletiku- ja trombivastased, tsütotoksilised ning südame-veresoonkonna ravimid.

90 protsendil patsientidest normaliseerub juuste väljalangemine kuni kahe aasta möödudes. Raviks kasutatakse ärritava toimega aineid, nagu fenooli, aga ka lokaalset tugevat või väga tugevat kortikosteroidi sisaldavat lahust või emulsiooni, minoksidiillahust ning füsioteraapiat.

Koldeline alopeetsia võib aja jooksul muutuda alopecia totalis’eks või alopecia universalis’eks, millega on seotud kõige raskemad juuste väljalangemise ravijuhud. Neil juhtudel ei tarvitse karvakasv enam taastuda. Esimese puhul kukuvad välja kõik juuksed, teise puhul ka nahakarvad.

Ravi sõltub konkreetselt alopeetsia vormist, näiteks viimati nimetatud vormide raviks kasutatakse süsteemset suukaudset kortikosteroidravi. Kortikosteroidid on tuntud kui efektiivsed põletikuvastased ained.

Alopeetsia võib tekkida ka trauma tagajärjel: juuste kinnitusvahenditest, juuste blondeerimisest persulfaadi ja vesinikperoksiidi seguga, juustetarvikutest ja liigsest harjamisest.

Põhjus võib doktor Allik-Pedoski kinnitusel jääda ka täiesti selgusetuks. Haigustunnu-

dumisel jääb üle võimalus siirata juukseid või kanda parukat.

Muudest vahenditest toetavad ravi vaskpeptiide sisaldavad juuksehooldustooted ning biotiini ja teisi multivitamiine sisaldavad preparaadid, mis aitavad pärssida DHT moodustumist nahas.

Diagnoos põhineb kliinilisel pildil, laboriuuringutel, vajadusel ka mikroskoopilisel uuringul ja nahabiopsial, lisaks tehakse vereanalüüs.

Arstile jõuavad naised

Juuste väljalangemine on alopeetsia ainus sümptom ja seda saab inimene ka ise jälgida. Kui on mure, tasuks pöörduda arsti poole. Haiguse ravi oleneb aga täpsemalt sellest, milline alopeetsia vorm esineb.

Foto: Scanpix/Panther Media

Naispatsiendile ei ole haigus ainult füüsiline, vaid kindlasti ka emotsionaalne.

Muretsetakse, kaua see kestab, kui palju juukseid välja langeb, kas see kõik jääbki nii.

seid märkab tohtri sõnul siiski igaüks, kes ennast jälgib – juuksed kammi küljes, vanni põhjas, padjal. Juuste väljalangemine on ka alopeetsia ainus sümptom.

Meestetüüpi juustekao ehk androgeense alopeetsia ravi sõltub patsiendi vanusest. Näiteks alla 35-aastased saavad abi minoksidiillahusest ning minimaalne raviaeg on neli kuud.

Teinekord võib ravikuur väldata ka aastaid. Ravi efekti puu-

Statistiliselt pöörduvad juuste väljalangemise probleemiga arsti poole enam naised. «Naispatsiendile ei ole haigus ainult füüsiline, vaid kindlasti ka emotsionaalne. Muretsetakse, kaua see kestab, kui palju juukseid välja langeb, kas see kõik jääbki nii,» ütles doktor Allik-Pedosk, kelle sõnul on naha ja karvkatte probleemid esteetiline teema, mõjutades kindlasti ka enesehinnangut. Alopeetsiast põhjustatud stress ja depressioon sõltub tohtri sõnul isiksusest, vahel ka patsiendi elukutsest.

Kui Eestis pole alopeetsiast väga palju räägitud, siis näiteks mujal Euroopas püütakse sellele tähelepanu tõmmata jooksmisega. Nii korraldavad alopeetsiat põdevad inimesed üle maailma heategevusjookse, millega kogutakse raha näiteks alopeetsiat põdevate laste parukate jaoks.

Meeste juustekadu ehk androgeenne alopeetsia – juuste hõrenemine ja lõpuks juuste väljalangemine alates oimupiirkonnast ja pealaelt. Suurel osal patsientidel on põhjuseks seborröa või ekseem. See on sage probleem meestel ja väiksemal hulgal üle 40-aastastel naistel. Meeste puhul võib esineda perekondlikku soodumust, naistel on seos östrogeenide ehk naissuguhormoonidega. Ühtlane juuste hõrenemine ehk telogen effluvium – tegemist on ajutiselt suurenenud juuste väljalangemisega. Seisundit iseloomustab ühtlane juuste hõrenemine üle kogu pea. Tihti põhjustab juuste hõrenemist emotsionaalne stress, haigestumine ja rasedus või sünnitus.

Terviseeri || 11

postimees, 12. detsember 2017

EBAMUGAV. Mõnikord võib muutuda hammas magusaga kokku puutudes hellaks, hambaarsti hinnangul annab magusatundlikkus sageli märku kaariesest ehk hambaaugust.

Magusa suhtes tundlik hammas vajab ravi Triin Ärm triin.arm@ postimees.ee

ennetus

«H

ambas võib ol la au k või pole vanad täidised enam hermeetilised ja vajavad uuendamist,» rääkis hambaarst Jane Pulver. Samuti võivad ealiste muutuste, valede hügieenivõtete või igemehaiguste tõttu olla paljastunud hammaste juurepinnad.

Probleem võib olla ka hammaste kulumises. «Füsioloogiline kulumine on paratamatu protsess, mis kaasneb ajaga,» ütles Pulver. Sageli lisandub ka patoloogiline kulumine, mis tekib siis, kui kasutada valesid hügieenivahendeid või -võtteid.

Selleni võib viia ka hammaste liigne kokkusurumine või krigistamine (bruksism).

Miks on hambad tundlikud?

Pulveri sõnul on peamine hammaste tundlikuks muutumise põhjus igemete taandumine, mille tagajärjel paljastuvad hambajuurel asuvad väikesed avatud torukesed ehk dentiinikanalid. «Need avatud torukesed suunduvad otse ham-

banärvi ja põhjustavadki valu,» selgitas stomatoloog.

Ta lisas, et hamba krooniosas on kanalid kaetud emailikihiga, mis mängib terviklikkuse säilitamisel põhirolli. «Tundlikkus on hambanärvi kaitsereaktsioon, mis annab märku ennasthävitavast teguviisist,» rõhutas Pulver.

Näiteks harjab suur osa inimesi hambaid liiga tugevasti ning eelistab ka kõvade harjastega hambaharja. Ka kahjustab hammast kaitsvat emailikihti hammaste pesemine vahetult pärast söömist, eriti happelise toidu söömist – oodata tuleks vähemalt 30 minutit. «Hapete toimel on email pehmem ja kulub harjamisel kiiremini,» ütles Pulver.

Tundlikuks võivad hambad muutuda ka siis, kui kasutada pidevalt valgendavat hambapastat, sest enamik neist on abrasiivsed ja õhendavad emaili. Samuti ei maksaks korraga süüa-juua kuuma ja külma – nii võivad tekkida mikropraod, kuna järsk temperatuurimuutus lõhub molekulidevahelisi sidemeid. Pulveri sõnul võib seda protsessi võrrelda olukorraga, kui valada külma klaasi kuuma vett.

Ajutine tundlikkus võib tekkida ka pärast hammaste valgendamist või hambaravi, näiteks puhastamist, kroo-

traumat aga tekkida pöördumatu närvikahjustus ja hammas vajab juureravi.

Tundlikkus on hambanärvi kaitsereaktsioon, mis annab märku ennasthävitavast teguviisist.

Kuidas ära hoida?

Hammaste tundlikkust saab ära hoida, kui harjata hambaid õigesti: pestes tuleks teha pehmelt pühkivaid ringjaid liigutusi. Samuti tasuks eelistada pehmet (soft) või eriti pehmet (extra soft) hambaharja, tugevamaid harju Pulver hammaste puhastamiseks ei soovita. Peale hambaharja peaks kasutama ka hambaniiti või -vaheharju.

Nagu öeldud, tasuks vältida hammaste pesemist pärast happelist sööki

nimist või täidise asetamist.

Stomatoloogi sõnul möödub selline tundlikkus üldiselt mõne nädalaga.

Mõnikord võib aga hammaste tundlikkus tulla hoopis nende kokkusurumisest ja krigistamisest. Ka võib see probleem tekkida, kui hammustatakse midagi kõva. «Kui selle tagajärjel ei teki murdu, on probleem enamasti pöörduv,» lausus tohter. Mõnikord võib pärast

või kohe pärast söömist. Küll aga võib suud puhta veega loputada, et happeid neutraliseerida. Pärast hambapesu Pulver suud loputada ei soovita, sest nii saavad hambapastas sisalduvad mineraalid kauem toimida.

Kui kasutada tundlikkust vähendavat pastat, tuleks see määrida ööseks näpuga hammastele. Sel juhul on pastal pikem mõjuaeg, remineraliseerumine vähendab tundlikkust.

Samuti on tundlikkuse ärahoidmiseks oluline ravida igemehaigusi õigel ajal, muidu loob hambakivi mikroobidele soodsa elukeskkonna.

Bruksismi puhul võib valmistada hammaste kaitseks kaped, mis pannakse suhu tavaliselt ööseks. «Neid kandes ei riku patsient oma hambaid, vaid kulutab kapet,» seletas hambaarst.

Foto: Scanpix/Panther Media

Miks võib hammas olla pärast ravimist tundlik ja isegi valutada?

Katrin Kallastu

Nordic hambakliiniku hambaarst

Hammast katab inimorganismi kõige tugevam kude – hambaemail. Selle all, hambas sees, on dentiin ehk hambasäsi, mis on tunduvalt pehmem

kude ning kohe vahetult selle all asub hamba pulbiruum ehk siis hamba n-ö katlaruum, kus asuvad närvid ja veresooned.

Tihti on nii, et hamba välispinnal asetsev hambaauk ei levi emaili tugevuse tõttu mööda hamba pinda laiali, vaid uu-

ristab tee läbi emaili ning hakkab arenema hoopis tunduvalt pehmemas dentiinikoes.

Sageli, kui hambaarstid hakkavad seda nn väikest emailis asetsevat auku puurima, siis ilmnebki, et hamba sees on kaaries teinud ulatus-

likku kahju ning kahjustunud kudet on tunduvalt rohkem.

Ravi eesmärgiks on aga kogu infitseerunud ja kahjustunud hambakoe eemaldamine, sest maja ei saa ehitada lagunenud vundamendile. Sama lugu on ka hambatäidistega.