Tervis 14.05.2019

TEEMALEHES:

Reisi eel uuri vaktsiinide kohta LK 2-3 Kõhulihased trimmi LK 4 Putukahammustuse esmaabi LK 6 Antidepressanti ei pea kartma LK 8-9

TERVIS

NEUROLOOG KATRIN GROSS-PAJU:

Reeglina öise käte suremisega muud haigused ei alga ning käte suremist põhjustab peaaegu alati karpaaltunneli sündroom. LK 5

TEEMALEHT 14. MAI 2019

2 || Tervis Toimetaja kolumn Maiken Mägi

maiken.magi@postimees.ee

Hea terviselehe lugeja!

Nüüdseks oleme saanud juba esimesi sooje kevadpäevi nautida ning kaugel see suvigi enam on.

Seekordses teemalehes valmistumegi suveks. Haigustest prii puhkuse tagamiseks saame ise ära teha seda, et ei pane oma soolestikku proovile väga kummaliste toitudega, jälgime hoolsalt hügieenietiketti ning uurime, kas sihtkohariigis levib haigusi, mida saaks vaktsiini või ravimitega ennetada. Selline on näiteks sääsehammustustega leviv malaaria, mida Eestimaa pinnal õnneks karta ei tule.

Küll tasub enne suve teadlik olla kõige efektiivsemast esmaabist putukahammustuse või nõelamise korral. Ohtlikumaks võib meie kliimas pidada puuke, kelle levitatava haiguse ja selle tagajärgedega ei taha vist keegi kokku puutuda. Üldiselt kehtib iga putuka nõelamise korral kuldreegel, et vaja on jaole saada, nõelamiskoht puhastada ja turset vähendada ning jälgida organismi reaktsiooni nii juhtunu järel kui ka pisut pikemas perspektiivis.

Rannahooaeg on ukse ees, kuid kahjuks pole imevahendit lodeva keha selleks ajaks vormisaamiseks. Treener Janika Aavamägi rõhutab terviselehes, et trimmis keha on aega ja järjepidevust nõudev projekt, mis vajab pühendumist ning kindlasti mitte vabanduste otsimist.

Põhjalik lugu on terviselehes ka antidepressantide kohta, millest levivad müüdid, et need tekitavad sõltuvust ning teevad sinust justkui teise inimese.

Psühhiaater Mari-Liis Laanetu lükkab need väited ümber, kuid rõhutab, et ravimite valik on lai – katsetamisel tuleb leida just endale efektiivseim valik.

Antidepressant võib tagasi anda pikka aega kadunud energia ja motivatsiooni. Ilmselt see on lõpptulemus, mille nimel tasub katsetada ja pingutada.

Vastutav toimetaja: Johanna Heinmaa, johanna.heinmaa@eestimeedia.ee Toimetaja: Maiken Mägi, maiken.magi@postimees.ee Keeletoimetaja: Piret Bristol Reklaamitoimetaja: Jelena Bazanova Küljendaja: Andres Didrik Projektijuht: Sirle Kübar, sirle.kubar@eestimeedia.ee Väljaandja: AS Postimees Grupp, Maakri 23a, Tallinn

postimees, 14. mai 2019

KAITSE END. Tüüpilisi soolehaigusi ennetab korralik hügieen, raskemate tõbede vältimiseks tasub aga võtta aeg ja raha ning pigem vaktsiin ära teha.

Enne suvist puhkusereisi kontrolli üle oma vaktsineeritus Paula Rõuk

paula.rouk@postimees.ee

nakkushaigused

P

eatselt saabuvatel suvekuudel on inimesed tihti kimpus n-ö mustade käte haigustega, mida saaks enamasti ennetada hügieeninõuetest kinni pidades. Kui on plaan välismaale reisida, tasub kindlasti tutvuda sihtkohas sagedamini levivate tõbedega ja end vajadusel vaktsineerida.

«Sooja ilmaga on oht nakatuda erinevatesse sooleinfektsioonidesse. Nende vältimiseks tuleb jälgida, et toit ei jääks pikemaks ajaks sooja kohta seisma, kuna see on hea kasvupinnas haigustekitajatele,» rääkis Tartu ülikooli kliinikumi nakkusarst Karmen Jaanisoo. Seetõttu on ennekõike oluline kätehügieen – kui sooja vett ja seepi käepärast pole, peaks kasutama käte antiseptikumi. Terviseameti nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje osakonna nõunik Irina Dontšenko lisas, et soolenakkuste ennetusmeetmetena tuleb värske toidukraam

kindlasti pesta, liha läbi küpsetada ja toitu korrektselt säilitada. «Need lihtsad võtted hoiaksid ära väga palju soolenakkuste juhtumeid,» rõhutas ta.

Eestis ohustavad enim puugihaigused Soojemate ilmadega ohustavad inimesi ka puukidega levivad haigused, mistõttu tuleks alati pärast looduses viibimist keha ja riided üle kontrollida ning leitud puugid võimalikult kiiresti eemaldada, rääkis Jaanisoo. Apteekides müüakse spetsiaalseid pintsette, millega puugi eemaldamine on lihtne ja kõigile jõukohane. Puugid levitavad Eestis puukentsefaliiti, -borrelioosi, erlihhioosi ja tulareemiat, millest kõige ohtlikum on vaktsiiniga välditav entsefaliit. Kuigi puugihaiguste kõrghooaeg kestab aprillist oktoobrini, esineb Dontšenko sõnul soojade ilmade tõttu entsefaliidijuhte ka detsembris ning niiskemates paikades võib puuke aasta läbi leida.

«Paljudes regioonides on ajalooliselt ka kõrgem puugihaiguste esinemine kui Eestis keskmiselt – Saaremaal, Hiiumaal, Läänemaal ja borrelioosil Pärnumaal,» loetles Dontšenko.

Tema sõnul võiks Eestis end puukentsefaliidi vastu vaktsi-

neerida kõik inimesed. Vaktsiini põhikuur koosneb kolmest süstist – esmalt tehakse esimene, kuu pärast teine ja 9–12 kuu pärast kolmas. Dontšenko sõnul on vaktsiin tõhus ning seda kasutatakse igal pool Euroopas.

«Ainuke miinus ongi, et peame selle tasuma enda taskust,» nentis ta ja soovitas vanematele ja vanavanematele vaktsiini näiteks kinkida.

Entsefaliidi vastu kujuneb immuunsus kas vaktsineerides või haigust läbi põdedes.

Viiruse ülekandumine nakatunud puugilt toimub peaaegu kohe ning haigus kulgeb kahe faasina. «Kaks kolmandikku põevad gripilaadset haigust ja viirus ajju ei levi. Kolmandik haigestub aga raskelt ja vajab haiglaravi,» rääkis Dontšenko. Kuna entsefaliidile spetsiifiline ravi puudub, leevendatakse sümptomeid. Borrelioosi ravi on pikk antibiootikumikuur. Mida hiljem seda alustada, seda suurem on tõenäosus, et tekivad tüsistused. «Inimene peaks kindlasti arstile rääkima, kui on märganud, et puuk on teda hammustanud ning tekivad gripilaadsed haigusnähud – siis oskab tohter ka uuringud teha,» sõnas Dontšenko.

Haigusnähud ilmnevad ku-

ni kolme nädala jooksul ning borrelioosist annab juba varem märku punane laik hammustuskoha ümber. Apteegis müüakse ka borrelioosi kiirtesti, millega saab haigust testida kaks nädalat peale puugihammustust. Kõige tähtsam on aga puuk võimalikult kiiresti eemaldada. «Entsefaliidiviirus läheb väga ruttu verre, borrelioosi haigestumine võtab kauem aega. Erinevalt entsefaliidist on võimalik borrelioosi elu jooksul mitu korda põdeda,» ütles Dontšenko.

Lahtistes mageveekogudes ujudes võib Eestis nakatuda enteroviirustesse. «Pole muud, kui ujuda suud kinni hoides, vett mitte alla neelata ja ennast veest välja tulles üle kasta. Haigus levib ka fekaal-oraalsel teel ehk mustade käte ja toidu kaudu. Kui on seedimisega probleeme, tuleb toiduvalmistamisega väga ettevaatlik olla,» rõhutas Dontšenko.

Eksootilised haigused jõuavad aina lähemale Sääsed on Eestis vaid tüütud ning haigusi ei levita, kinnitas Jaanisoo. Sellegipoolest esineb igal aastal sääskedega levivat Dengue viirusinfeksiooni ning malaariat. Need haigused on

Tervis || 3

postimees, 14. mai 2019 alati välisriikidest toodud, ütles Dontšenko. Tema sõnul kulgeb haiguste sissetoomise oht lainetena – enne ja peale jõule ning uue aasta paiku ehk siis, mil inimesed planeerivad puhkusi. Enne reisileminekut tuleks immuniseerimispassi kontrollida ning vajadusel küsida nõu reisimeditsiini kabinetist või perearstilt.

Vaktsiinide tegemise vajalikkus sõltub riigist ja reisi eesmärgist. Näiteks palverännakule minnes tasub vaktsineerida meningokokk-nakkuse vastu.

Dontšenko soovitab 1,5–2 kuud enne reisi tohtri käest uurida, millised vaktsiinid peaksid olema tehtud, et arvestada ka immuunsuse tekkimise ajaga. Näiteks kollapalaviku vastu peab olema vaktsiin tehtud vähemalt kümme päeva enne riiki sisenemist ning selle kohta nõutakse piiril ka tõendit. Kuigi malaaria vastu vaktsiini ei ole, määratakse enne haiguspiirkonda minekut antibiootikumiravi kuur, millest tuleb tõsiselt kinni pidada. «Rohtusid tuleb hakata võtma enne reisi, reisil ja teatud perioodil ka kodus. On olnud juhtumeid, kus inimene võttis muidu korralikult ravimit, kuid peale reisi enam mitte, sest arvas, et pole vaja, ning haigestus,» rääkis Dontšenko.

Kliima soojenemise tõttu võib muidu eksootilisi viirusi kohata ka lähemal. «Kliima soojenemisega on seostatud sääskedega leviva Lääne-Niiluse viirus­infektsiooni puhangut mullu Lõuna-Euroopas. Euroopa Liidu riikides esines 1503 juhtu ja 181 surmajuhtu, mida on vähemalt seitse korda rohkem kui varasematel aastatel,» avaldas Jaanisoo. Samuti on kliima soojenedes laienenud Dengue, Zika

Perega reisil olles jälgi kindlasti toiduohutuse reegleid ning vii end kurssi sihtkohariigis levinumate tõbedega, mida Eestis ei pruugi esineda.

ja Chikungunya viirust levitavate sääskede leviala kuni LõunaEuroopani. «Lähitulevikus ei ole siiski ette näha, et need haigused Eestis levima hakkaksid.

Eksperdid jälgivad hoolega aga Läänemere soojenemist, kuna see loob hea võimaluse sooleinfektsiooni põhjustavale Vibrio

bakterile siin puhangute põhjustamiseks,» sõnas Jaanisoo.

Leetrid levivad laialdaselt lähiriikideski Ei tasu unustada ka leetreid, eriti välisriikidesse reisimisel. Eelmise aasta leetritepuhang Saaremaal sai samuti alguse soo-

jal maal haigestunud inimesest.

Kuna Saaremaal on aga immuniseeritus piisavalt kõrge, ei levinud haigus kaugemale, kuigi haigestunud inimesed olid ka koolides ja üritustel, sõnas Dontšenko. Euroopa põleb leetrite suhtes aga jätkuvalt: haigestumine kasvab Rumeenias, Itaa-

lias, Prantsusmaal, Poolas, Ukrainas, Kreekas jm.

«Väga hea näide on Leedu, kus eelmisel aastal registreeriti kokku 30 juhtu, aga nüüd on olnud juba üle 500. See on tingitud naabrusest Poola ja Ukrainaga ehk regioonidega, kust tuleb tööjõud sisse ning haiges-

Foto: Shutterstock

tuvad nii kohalikud kui töötajad,» tõdes Dontšenko. Kindlasti saab öelda, et peale 1993. aastat sündinud inimesed peaksid olema vaktsineeritud kahe MMR vaktsiini doosiga, kuid ülejäänutel tasub enne reisi see kas üle kontrollida või teha igaks juhuks täiendav vaktsiin.

4 || Tervis

postimees, 14. mai 2019

KEHA VORMI. Kõhu saavad trimmi need, kes pühenduvad täielikult tervislikule eluviisile.

Kõhulihased joonistuvad välja tänu toitumisele Paula Rõuk

paula.rouk@postimees.ee

rannahooaeg

K

õhu saledaks saamiseks piisab enamasti toitumise korrigeerimisest ning kõhurasv kaob koos ülejäänud keharasvaga järk-järgult. Treening annab kõhule aga ainult plusspunkte juurde ning just sellega on võimalik kõhule ka kaunid kuubikud vormida.

«Kõigil on kõhulihased olemas – meie keha kasvatab kerele lihased, olenemata sellest, mida me oleme teinud või teeme. See, kas lihased ka välja paistavad, sõltub enamasti toitumisest,» rääkis toitumisnõustaja ja fitnesstiimi Blue Diamond treener Janika Aavamägi. Kui eesmärk on sale kõht, on toitumine olulisem. Kes tahab aga lihaseid kõhul välja tuua, sel tuleb treening seada toitumisest natuke kõrgemale.

Sage soovitus süüa 2000 kilokalorit päevas on Aavamäe sõnul väga üldine. Seda on tihtipeale naistele liiga palju ja meestele vähe. Treeneri sõnul on kõige kindlam arvutada välja pikkuse, vanuse ja kehakaalu järgi välja enda baasainevahetus ehk kilokalorite hulk, mis kulub ööpäevas alati ära ainuüksi elus püsimiseks. See moodustab päevasest kaloraažist 70 protsenti – sellele 30 protsenti liites saame energiakoguse, millega säilib praegune kehakaal.

Kui on soov kõht vormi saada, tuleb langetada keha üldist rasvaprotsenti, milleks on vaja süüa vähem, kui päeva jooksul ära kulutatakse, seletas Aavamägi. Kaloridefitsiidiks soovitab ta süüa päevasest kaloraažist 300–500 kilokalorit vähem.

Seda trenni arvelt suurendada ei tasu, sest nii tulemusi ei näe.

«Soovitan unustada igasugused kalorikellad. Need näitavad liiga optimistlikke asju, näiteks ühe trenni kuluks 500 või 1500 kilokalorit, mis on tihti utoopiline.

Hinnatakse hästi palju üle oma liikuvust ning alahinnatakse toitumise kaloraaži,» tõi treener välja.

Kui jääda päevase kaloraaži juurde, võib süüa ükskõik millal. Aina enam leitakse, et pole erilist vahet, kas süüa korraga palju või hoopis vähem ja mitu korda. Siiski võib juhtuda, et inimene sööb alles õhtul esimese korraliku eine ning selleks ajaks on nälg juba nii suur, et päevakaloraaž läheb ainsa toidukorraga lõhki. «Kõige paremad tulemused, ilusam ja tselluliidivaba keha saadakse ikkagi regulaarse toitumisega, 4–5 korda päevas. Muidu võib tulla takistuseks see, et pole jõudu trenni teha, suurest näljast süüakse üle või on halb tuju,» sõnas Aavamägi.

Makrotoitained paika Lisaks kaloraažile on oluline ka õige makrotoitainete vahekord, mis Aavamäe sõnul võib inime-

Sirgete kätega rippudes too kõhulihaseid pingutades põlved rinna poole. Harjutuse juures tuleks eriti jälgida, et jalad ei läheks puusadest tahapoole, et kaitsta alaselga.

Tõuse ülakehaga üles ja puuduta küünarnukiga vastasjala põlve. Hoia kere tugev ning selg sirge. Harjutust võib teha ka maas, lastes paarilisel Fotod: Madis Sinivee jalgu kinni hoida.

seti erineda. Treener suurendab enda soovitustes valgutarbimist, et jääks natuke rohkem varu lihasmassi kasvuks ja immuunsüsteemi taastootmiseks. Kuigi igasuguse väga madala kaloraažiga võib alla võtta, siis piisava valgutarbimiseta muutub inimene jõuetuks. Valk hoiab kõhu täis, immuunsus püsib ja lihas jääb alles.

Treeneri soovitusel võiks treeniva ja lihasmassi kasvatava inimese üks toidukord sisaldada umbes 30 grammi valku, kuigi paljud võivad öelda, et selline valgukogus on liiga suur. Kust aga saada 30 grammi valku? Nii palju leidub umbes 150 grammis kanafilees või kaheksast munavalgest valmistatud omletis.

Aavamägi soovitab lihtsalt olla leidlik ja tarbida erinevaid valguallikaid. «Kui ei taha ainult muna, võib omletile lisada kodujuustu. Kui teed hommikul putru, saab sinna sisse segada vahustatud munavalget ning tuleb hästi hea ja kreemine puder. Võib kasutada ka valgupulbrit või süüa pudru kõrvale leiba kanafileesingiga,» andis ta soovitusi.

Kõht tahab muutumiseks tugevat trenni Kõhulihase vormimisse võiks Aavamäe sõnul suhtuda nagu iga teisegi lihase treenimisse. «Nagu igale teisele lihasele, peab oma tegevusega näitama, et lihasel ei ole võimalik enam praeguses suuruses toime tulla ehk tuleb anda põhjus muutumiseks,» toob Aavamägi välja põhitõe. Kuna kõhulihas taastub kiiremini, tuleb seda ka treenida intensiivselt ning jätta harjutuste vahele lühikesed pausid. Et anda igapäevaselt töös olevale lihasele pinget, tuleb ka mõnikord kaks korda rohkem pingutada.

Aavamägi soovitab teha kõhulihasele nädalas vähemalt korra 12 seeriat trenni. «Näiteks üks harjutus kolm seeriat ja nii neli harjutust üheminutiliste pausidega. Sellist treeningut võib teha kaks korda nädalas ja harjutusi vahetada, et oleks huvitavam,» soovitas ta. Põhiline on aga teha intensiivne treening, sest lihas kasvab vaid siis, kui tegevus on tavapärasest raskem. Keha reageerib aeglaselt ja enamasti teeb ta seda tõsiselt vaid intensiivse treeningu peale. Seega soovitab treener teha kas kaks intensiivset treeningut nädalas või iga päev natukene.

«Ainult tunde järgi ei saa trenni teha, sest võib-olla tunne on, et oled väsinud ja lõpetad ära. Aga treeningu edusammud algavadki sealt, kus tekib väsimus, kuid teed ikka edasi. Näiteks võib üles kirjutada, kui palju jõuad väsimuspunktini teha, ja üritada teha seda topelt,» seletas treener.

Kõige olulisem nii kõhu vormi saamisel, toitumise kui ka treeningu juures on aga järjepidevus. «Tuleb tulemused ära oodata, need võtavad aega,» kinnitas ta. Suurimad komistuskivid tulevad ette neil, kes tegelikult väga vormi saada ei tahagi, vaid teevad seda kellegi teise jaoks.

«Neil on igasuguseid vabandusi: kas laps jäi haigeks, oli ema sünnipäev või kadusid trenniriided ära. Teine suur probleem on nädalavahetus. On näha, et inimene nädala sees pingutab, aga esmaspäeval tuleb trenni, kratsib kukalt ja ütleb, et jälle läks käest ära. Nädalas on ainult seitse päeva ja kui kaks päeva nendest oma toitumist üldse ei jälgita, siis nullitakse kogu tulemus ära,» nentis treener. Üks toidukord pole patt, aga kahte tervet päeva trenniga tasa teha pole tema sõnul võimalik.

Tervis || 5

postimees, 14. mai 2019

SURISEB JA KIHELEB. Jäsemeid ei muuda tuimaks ainult üks kindel tegur ning seetõttu ei saa seda tunnet hästi ka ennetada.

Käte öist suremist põhjustab levinud sündroom

«Karpaalkanali sündroomi esineb üsna sageli, hinnanguliselt kuni 3,8 protsendil elanikkonnast.»

Neuroloog Katrin Gross-Paju

Paula Rõuk

paula.rouk@postimees.ee

KÄED

K

äsi muutub tuimaks ja hakkab seejärel ebameeldivalt surisema, tekitades justkui imepisikeste nõeltega torkimise tunde. Valu sellega üldiselt ei kaasne, kuid tuju võib see hetkeks rikkuda sellegipoolest, eriti kuna käte suremine leiab enamasti aset öösel ja häirib und.

Miks käed surevad ning kas seda seisundit peaks ravima? Lääne-Tallinna keskhaigla närvihaiguste kliiniku juhataja ja neuroloog Katrin Gross-Paju aitab asjasse selgust tuua.

Miks käed öösel näilise põhjuseta surevad?

Põhjuseks, miks inimesed kaebavad öist käte suremist, on kõige tavalisem närvi survesündroom. Käte suremistunnet põhjustab surve käe mediaannärvile randmepiirkonnas – n-ö karpaaltunneli piirkonnas, kus on anatoomiliselt närvile ruumi suhteliselt vähe.

Surve tekkepõhjuseks peetakse ühelt poolt ümbritsevate kudede turset, mis avaldab närvile survet, teisalt ka võimalikke kudede liiteid karpaaltunnelis, mida närv läbib enne sõrmedeni jõudmist. Surve takistab närviimpulsside normaalset edasiandmist sõrmedele. Seetõttu nimetatakse öist käte suremist sageli karpaalkanali sündroomiks.

Seda sündroomi esineb üs-

Jäseme suremine võib öösiti üles ajada.

na sageli, hinnanguliselt kuni 3,8 protsendil elanikkonnast.

Paljudele inimestele on see näiliselt tavaline probleem kurnav ja häiriv haigus, sest annab endast ebameeldivalt märku päeval ega lase ka öösiti korralikult magada. Võib juhtuda, et valu kiirgab käsivarde või isegi kaela.

Kas käte suremine on seotud töö iseloomu või sundasendiga?

Reeglina pole karpaalkanali sündroomil üht konkreetset põhjust. Üsna harva põhjustab survet mediaannärvile konk-

reetne faktor nagu ülekoormus, trauma või põletik. Käte suremist esineb sagedamini raseduse ajal. Küll on haigus seotud sooga – naistel esineb seda palju sagedamini kui meestel.

Vanasti peeti karpaalkanali sündroomi tõepoolest peamiselt ülekoormushaiguseks ning arvati, et see on seotud raske füüsilise tööga. Tänapäeval on karpaalkanali sündroom probleem ka arvutiga töötavatel inimestel. Reeglina annab tunda pigem käsi, mida rohkem kasutatakse, näiteks paremakäelistel parem käsi.

Foto: Shutterstock

Mida saaks sündroomi ennetamiseks ise teha?

Kuna enamasti täpset põhjust käte suremisel ei ole, siis pole olemas konkreetset võimalust käte suremise vältimiseks. Üks riskifaktor karpaalkanali sündroomi tekkes on randmete ülekoormus. Seega võiks olla ettevaatlik suure koormusega maalritööde, aiatööde ja muude randmete koormust järsult suurendavate tegevuste planeerimisel.

Kui pingeline tööperiood on möödas, mööduvad sageli ka sümptomid.

Soovitame sageli labakäte

monotoonset liikumist nõudvate tööde korral (õmblustöö, töö arvutiga, viimistlus jms) teha regulaarselt väikesi puhkepause – tuleks lõdvestada käsi ning teha kergeid sõrmede liikumisega seotud harjutusi.

Kas käte suremisest võib areneda ka raskem seisund?

Reeglina öise käte suremisega muud haigused ei alga ning käte suremist põhjustab peaaegu alati karpaaltunneli sündroom.

Käte tuimustunnet võib esineda ka teiste haiguste korral nagu diabeet, reumaatilised haigused

ja sclerosis multiplex. Kui inimesel on kaasuvate haiguste foonil käte tundlikkuse häired, siis on see vaid tagasihoidlik probleem paljude teiste haigusspetsiifiliste sümptomite foonil.

Raviks soovitatakse kergematel juhtudel kasutada vaid käeortoose, mis hoiavad käed randmest sirgena ning takistavad edasise surve teket mediaannärvile. Ortoose soovitame enamasti kasutada öösel, vajadusel ka päeval. Kui probleemid püsivad või süvenevad, tuleks kindlasti konsulteerida perearstiga.

6 || Tervis

postimees, 14. mai 2019

SUVISED MURED. Et putuka sutsakad ei valutaks ega rikuks tuju, ole teadlik esmaabivõtetest.

Putukahammustuse A ja O Maiken Mägi

maiken.magi@postimees.ee

esmaabi

P

uugid on aprillist saati liikvel, õige pea ilmuvad välja esimesed kiuslikud sääsed ning suve alguses peame rahulikuks jääma ka mesilaste-herilaste juuresolekul. Paraku juhtub vahel

ikka, et üks või teine putukas teeb inimesele sutsaka ära. Teeme ekspertide abil selgeks, milline võiks olla putukahammustuse esmaabi, mis aitaks sellejärgset valu ja turset leevendada ning millisel juhul tuleb pöörduda arsti juurde või erakorralise meditsiini osakonda.

Tülikalt pinisevad sääsed Apotheka proviisor Janika Tähnase sõnul ei tohiks meie kliimas sääse nõelamine tõsist ohtu kaasa tuua. Mõnel inimesel jääb väike märge nahale, kuid

tundlikumal võib nõelamiskoht paiste minna ja sügelema hakata. Sügelust põhjustab reeglina allergiline reaktsioon sääse süljes leiduvate ainete suhtes, mis toimivad antigeenidena. «Harva reageerib inimene hammustusele suuremate kuplade või villilise lööbega. Allergilisema kalduvusega võib reaktsioon olla äge, kuid eluohtlikku anafülaktilist reaktsiooni ei tohiks sääsed põhjustada,» ütles perearst Ingmar Lindström. Üldiselt möödub sääsehammustusest tekkinud punetus-sügelus mõne päevaga, kuid kui pidevalt kratsida, pole harvad ka paarinädalased kaebused.

Inimesi, kel kaebusi üldse pole, on arsti hinnangul pigem vähe.

Tähnas soovitab esmalt hammustuse koht seebi ja külma veega puhtaks pesta. See aitab vähendada ärritust ja sügelust ning ära hoida põletiku tekkimist torkehaavas. Suurema turse vältimiseks või leevendamiseks võib abi olla külmast kompressist. «Kui ärritus ja sügelus on tugevad, on abi allergiavastastest preparaatidest, aga ka antiseptikuga puhastamisest, jahutavast salvist või geelist, mis sisaldab aaloed, eukalüpti või teepuuõli. Muidugi leiab apteegist spetsiaalselt sügeluse ja nahaärrituse leevendamiseks mõeldud tooteid,» loetles ta. Need, kellele tulevad sääsehammustustest tavaliselt suured kublad või villid, võivad Lindströmi sõnul allergiaravi-

meid kasutada profülaktiliselt ehk sääsehooajal pidevalt.

Hoidu ohtlikke haigusi levitavatest puukidest Kõrges rohus tuleb hoida end puukide eest. Arukas on kanda looduses heledaid riideid, kust putukas kohe silma paistab, ning panna püksisääred sokkide sisse. Puugihammustuse tagajärjed ei avaldu kohe, kuid vajavad sellegipoolest reageerimist.

Puugi eemaldamiseks tuleb spetsiaalse vahendi või sõrmedega haarata puugi peast võimalikult nahapinna lähedalt ja tõmmata, kuni puuk lahti laseb.

Hoiduda tuleb puugi kehale surumisest. Puugi väljavõtmiseks ei ole vaja pöörduda arsti juurde ega EMOsse, ütles perearst Karmen Joller. «End naha sisse imenud puuk ei ohusta lühikese aja jooksul inimese elu ega tervist. Ei ole oluline, kes selle välja võtab,» kinnitas ta. Puugi puhul kehtib aga reegel, et mida kiiremini ta välja tõmmatakse, seda parem.

Kui puugi pea naha sisse jääb, on tegu surnud puugiga.

Pea mädaneb ise välja 3–4 nädala jooksul. «On müüt, et naha sisse jäänud pea on ohtlik,» kinnitas Joller. Puuk tuleb lihtsalt välja tõmmata. Pärast seda tuleks hammustuskoht desinfitseerida või pesta vee ja seebiga. Enda enesetunnet tuleb paari kuu jooksul jälgida, sest kui puuk ka kandis borrelioosi- või

Üksikud sääsehammustused lapsele liiga ei tee ning mõne esimese Foto: Shutterstock kevadise piste järel harjub ta nendega ära.

entsefaliidinakkust, ei pruugi sümptomid kohe avalduda.

Ägeda allergilise reaktsiooni korral kutsu kiirabi Kui oled nõelata saanud mesilaselt või herilaselt, tuleb mürgi imendumise pidurdamiseks tõmmata torkekohast pintsettidega välja putukaastel (kui see seal on) ja asetada torkekohale jää või jääkott. Jääd tuleks hoida torkekohal väikeste vaheaegadega paar tundi. Valu leevendamiseks võib määrida torkekohta kihelust leevendava geeliga ning sisse võtta samuti käsimüügis olevat allergiavastast preparaati.

«Kui nõelata on saadud kõrivõi neelupiirkonda, hingamine on raskendatud ja hääl muutub kähedaks, tuleb kutsuda kiirabi.

Kõriturse on väga ohtlik, piste kõri- ja suupiirkonda võib halvasti lõppeda,» hoiatas perearst Lembi Põlder. Mesilase ja herilase mürk võib tundlikel inimestel põhjustada allergilist reaktsiooni. Raskemal juhul on anafülaktilise šoki oht, mis võib abi viibimisel lõppeda surmaga. Ülitundlikkuse korral tuleks võidelda anafülaktilise reaktsiooni tekke vastu. Allergikul on kasulik kaasas kanda vastumürgikomplekti. Kiirabi vajavad allergilised ja putukapiste järel üldist halba enesetunnet kurtvad inimesed. Raskete allergianähtudega inimestel soovitab Janika Tähnas suvel looduses hoida lähedal esmaabikarp adrenaliinisüstla, glükokortikoidi ja mõne antihistamiinset ainet sisaldava allergiarohuga.

Tervis || 7

postimees, 14. mai 2019

JALAD KORDA. Ilmselt ei taha keegi oma varvastel näha jalaseent, mistõttu tasub ujulas plätusid kanda ning pestud jalad korralikult kuivatada.

Ebameeldiv jalaseen varitseb ühiskasutatavates paikades Maiken Mägi

maiken.magi@postimees.ee

nakkushaigus

J

algade seenhaigus algab tavaliselt üsna tagasihoidlike sümptomitega neljanda ja viienda varba vahel.

Algul ei pruugi see põhjustada mingeid vaevusi, mõnikord esineb naha sügelust. Edaspidi kahjustuvad ka teised varbavahed ning tallad. Nahk haigestunud varbavahedes ketendab, vahel on valkjas ja niiske, jalad higistavad ülearu ja lõhnavad halvasti. Lõhna põhjustavad kahjustunud nahal kiiresti paljunevad bakterid. Taldade naha haigestumise tunnused on tagasihoidlik punetus ning peenehelbeline ketendus nahavagudes.

«Inimesed ei kontrolli jalgu ega märka tihtipeale, et varba vahele on tekkinud punetus ja ketendus,» sõnas dermatoveneroloog Ene Mäestu. Seenhaigus võib edasi kanduda jalalabale, -tallale, küüntele, aga ka kubemesse. «Küüne seenhaigus ei parane ise kuidagi, pigem läheb

hullemaks,» lisas arst. Kui jala seenhaigus on juba tekkinud, soovitatakse haiguse kubemepiirkonda levimise takistamiseks panna sokid jalga enne aluspesu.

Seenhaiguste profülaktikas on oluline isiklik hügieen. «On elementaarne, et inimene peseb iga päev jalgu ja vahetab iga päev sokke,» märkis arst.

Nii pole seenel võimalust varvaste vahele kinnituda. Mäestu hinnangul pole kasulik ka kinniseid jalanõusid pikka aega järjest kanda. «Seetõttu on riskigrupis näiteks sõdurid, kes kannavad kaua samu jalanõusid, ei saa end igal hetkel pesta ning lisaks kasutavad ühist pesuruumi.» Kui pereliikmel on diagnoositud jalaseen, on oluline mitte kanda temaga samu jalatseid või susse ega kasutada samu rätikuid.

Jalaseenega nakatumine toimub haige inimese küüntest ja taldadelt eraldunud imepisikeste osakeste kaudu, mis sisaldavad seeneniidistiku elemente. Selle tekitajaid leidub kõige enam niisketel basseiniäärsetel pindadel ning üldkasutatavate duširuumide ja saunade põrandal, mistõttu tasub neis kohtades alati kanda plätusid. Harvem nakatutakse kodus teiste pere-

liikmete või võõraste jalanõude kandmisel. Nakatumist soodustavad naha mikrotraumad, õhku mitteläbilaskvate jalanõude kandmine, jalgade liighigistamine ja verevarustuse häired.

Apotheka apteeker Kerli Valge soovitab seenhaiguste ennetuseks kasutada näiteks Cutasept feeti spreid ning pöörata erilist tähelepanu jalgade, eriti varvaste ja varbavahede hoolikale kuivatamisele. «Jalanaha seeninfektsioone diagnoosib arst. Kui aga varbavahed on hauduma läinud, kuid seennakkust pole kindlaks tehtud, võib terbinafiini või naftifiini sisaldavaid ravikreeme kasutada ka

profülaktiliselt. Isegi kui nähtav ketendus on vaid paari varba vahel, tuleb ravikreemi määrida kogu tallale, sealhulgas kõigi varvaste vahele,» kirjeldas ta.

Seesugune ravi on igapäevane ja tuleb korrektselt läbi teha.

Ravimit tuleb nahale kanda sõltuvalt toimeainest üks või kaks korda päevas ning jätkata kuni kaks nädalat pärast sümptomite möödumist. Uuesti nakatumise vältimiseks soovitab apteeker desinfitseerida ka sokid ja jalanõud. Kui on mure jalgade ketenduse või diagnoositud jalaseenega, võib raviva toote valimisel alati nõu pidada apteekriga.

Nutikas nipp: kuivata jalad fööniga Suvel umbseid jalanõusid kandes tuleb olla tähelepanelik, et jalad liigselt ei higistaks ega muutuks niiskeks, sest niiskus loob bakterite paljunemiseks soodsa keskkonna. Kui jalad peavad taluma niisket keskkonda, tuleb eriti hoolas olla jalgade pesemisel ja kuivatamisel.

Enamasti kuivavad jalad õhu käes kuni pool tundi ja isegi siis ei pääse õhk alati kõige probleemsematesse kohtadesse varvaste vahel. Sellele vaatamata pannakse sokid ja jalatsid kiiresti jalga ning minnakse päevatoimetustega edasi.

Niiske keskkond on aga seenele kõige mõnusam kasvulava, mistõttu aitab jalgade täielik kuivatamine jalaseene levimist piirata. Pärast pesemist kuivata jalgu föönist tuleva õhusurvega, keskendudes eriti küüntele ja varbavahedele. Föön teeb töö kiiresti ära.

Allikas: Purewow

Spaas ja ujulas käies tasub kanda plätusid, et viia seenhaigusega Foto: Shutterstock nakatumise risk miinimumini.

8 || Tervis

postimees, 14. mai 2019

VAIMNE TERVIS. Esimestel antidepressantidega harjumise nädalatel võib enesetunne olla isegi sandim, ent siis läheb elu kiirelt ülesmäge.

Hirmu tekitav ravim aitab depressiooni võita Marilin Vikat marilin.vikat@ postimees.ee

antidepressandid

A

ntidepressa ndid kui abilised võitluses meeleoluhäirete vastu jäävad tihti sahtlisse, kuna nende kohta liiguvad hirmutavad linnalegendid.

Ajades need segi rahustitega nagu Xanax, kardetakse jääda sõltuvusse, sest Xanaxist võib see tõepoolest tekkida. Vaimse tervise häire dikteerib elu, aga antidepressante peljatakse rohkem kui elumuutust.

«Kui olla väga depressiivne, ei pruugi olla jaksu midagi teha. Oleks hea meelega kodus ja voodis. Sageli ongi kõigepealt vaja antidepressante, et saada jõudu ja motivatsiooni, et võtta ette järgmisi samme ja teha elus korrektuure – terveneda,» tõdes meditsiinikeskuse Confido psühhiaater Mari-Liis Laanetu. Ravim üksi depressiooni või ärevust välja ei juuri, kuid kui mõttemustreid ja elu ei muuda, tuleb häire kunagi tagasi, rõhutas psühhiaater.

«Teisi haigusi ju ravime – kõrge vererõhu puhul võetakse ravimeid elu lõpuni. Depressiooniga on sageli nii halb, et vaevu tullakse toime, aga see ei pea kaugeltki nii olema. Mõistlik on ennast ära ravida,» sõnas arst.

Ta lisas, et depressioon on ajule ränk, põletikuline seisund. Ei kaasu vaid viletsam meeleolu, vaid halvenevad ka tähelepanu, info töötlemise kiirus ja mälu.

Samuti saab antidepressantide abil leevendada elu juhtima asunud ärevust. Laanetu sõnutsi öeldakse tihti, et peres on kõik muretsejad ja on harjutud ka nii elama. «Kui saadakse ravi, siis nähakse, et on võimalik elada nii, et kogu aeg ei ole pinges, muretsev ega ärev.» Kui ärevushäire on kestnud aastakümneid ja ärevus ravimitega langeb, võib tunne olla alguses ka võõras.

Laanetu sõnul on praegu antidepressantide valik lai ning igaühele leidub sobiv. «Loomulikult ei pruugi igaühele iga asi sobida ning midagi hullu sellest ei juhtu. Tulebki proovida, et leida õige ravim,» sõnas ta.

Otsuseid ei saa teha vaid paari päeva põhjal. «Reeglina enamuse antidepressantide võtmise alguses esimesed paar nädalat võib olemine varasemast isegi kehvem olla. Võib olla ärevust rohkem, esineda alustamisega kaasnevaid kõrvaltoimeid, mis näitavad organismi harjumist ravimiga, mitte selle sobimatust.

Väga sageli seda ei teata – arst ei räägi või ei olda ta jutust tä-

hele pannud –, siis võetaksegi kolm päeva ja öeldakse, et oli vale rohi. Siis võetakse järgmist rohtu kolm päeva,» kirjeldas psühhiaater sagedast praktikat.

Lõpuks inimene teabki, et antidepressandid talle ei sobi.

Tegelikult ei ole neist ühtegi proovitud selle ajani, et oleks näha muud peale alustamise reaktsiooni. Laanetu märkis, et efekti ei peaks ka liiga kauaks ootama jääma. «Kui määrame ravimi ja inimene seda võtma hakkab, peaksid kahe-kolme nädalaga kindlasti näha olema mingid muutused positiivses suunas. Kui neid ei ole, siis on suur tõenäosus, et ei tule ka hiljem.»

Hoia kõrvaltoimetel silm peal Positiivsed muutused ei tähenda, et kahe-kolme nädala pärast peaksid kõik sümptomid läinud olema. «Aga on näha, et on juba ärevust vähem, meeleolu parem.» Kui kõrvaltoimed on väga häirivad või püsivad pärast kahte nädalat, tuleks rääkida arstiga ja leida teine preparaat. «See ei ole kindlasti koht, kus peaks, hambad ristis, pikalt võtma ravimit, millel on häirivad kõrvaltoimed. Üldjoontes peaks ravimi võtmine toimuma nii, et sellest midagi püsivalt negatiivset ei tunne,» rääkis Laanetu.

Sagedasemad kõrvaltoimed on seedeprobleemid, iiveldus, peavalu, seksuaalfunktsioonide kõrvaltoimed nii meestel kui naistel, rohkem higistamist, vahel unehäired. «Kui neid asju väga karta, lugeda põhjalikult infolehte, näeme paraku, et kõrvaltoimed tulevad enne, kui ravim imenduda jõuab. Ehk et psüühika on väga võimas. Kui võtan tableti, mille puhul on tohutu kartus, hakkavad küllap toimed ka varsti tulema,» sedastas psühhiaater.

Ravimilehel näeb kõrvaltoimetena ka sümptomeid, mida üritatakse ravida – sinna on kirja pandud kõik ravimiuuringu ajal täheldatu. Näiteks väsimustunne on ka üks depressiooni põhitunnuseid. «Ongi küsimus, kas väsimus on haiguse sümptom või ravimist? Kas ravim ei ole piisavalt aidanud?» nentis psühhiaater.

Kas raviefekt on olnud piisav, võikski üle vaadata kolmneli nädalat pärast raviga alustamist, mil alguse kõrvaltoimed on möödunud ja näha esimesed positiivsed märgid. Depressiooni ja ärevuse sümptomeid peaks olema vähem, väsimus väiksem ja olemine rahulikum. Mingid sümptomid jätkuvalt püsivad ja siis liigutakse ravimiannusega üles. «Meditsiinis on seisukoht, et püütakse ravida minimaalse toimiva annusega ehk järkjärgult liigume sinnamaale, et leida kõige väiksem annus, mis piisavalt hästi aitab,» selgitas Laanetu. Tema sõnutsi tehakse tihti viga, et kui algannusega läheb paremaks, siis sellega rahuldutakse. «Et on juba talutav ja nii jääbki. See on kehv praktika.

Kui meil jäävad jääksümptomid näiteks depressiooni puhul, on palju suurem tõenäosus, et haigus tagasi tuleb,» lisas ta.

Kui tableti võtmine ununeb Kui sümptome enam ei ole ja inimene funktsioneerib nagu varem, võiks ravi kesta veel kuus kuni kaheksa kuud, et tagada püsiv tulem. Laanetu tõdes, et tihti on inimestele ravi kestus hirmutav. Võrreldes aga juba aastaid saatnud halva enesetunde või krooniliste haiguste raviga, on ravi tegelikult lühike. «See ei ole kuus kuud kannatamist, ideaalis peaks lihtsalt meeles pidama ravimit võtta.»

Psühhiaater toonitas, et antidepressant üksi haigust välja ei ravi, kaasnema peaksid teraapia või elus korrektuuride tegemine. «Kui võtan ainult ravimit ja ise midagi teistmoodi ei tee, tulevad probleemid suure tõenäosusega varem või hiljem tagasi, sest pole paremaid tööriistu, millega järgmine kord stressi või pinge puhul toimetada ning tulemus on samasugune.»

Kindlasti peaks kaasnema vähemalt kolm korda nädalas pool tundi mõõdukat füüsilist aktiivsust, mil südame löögisagedus läheb üles, aga pole nii intensiivne, et pigistaks välja viimse kui jõuraasu.

Antidepressante tuleb pidevalt võtta. Kui suuremate annuste puhul jääb päev-paar vahele, võivad tekkida ärajäämanähu sümptomid. Nende vastu aitab ainult õige ravimi manustamine. Kui on tavaks võtta ravimit hommikul, aga meelde tuleb alles õhtul, tasub see veel samal päeval ära võtta. Kui tuleb järgmine päev meelde, ei tohi võtta

«Tuleb arvestada, et kui tarvitan alkoholi ravimiga või ilma, on suurem tõenäosus, et järgmised paar päeva on ärevust rohkem, meeleolu kehvem. Peo pärast ei peaks aga ravim jääma võtmata.»

Psühhiaater Mari-Liis Laanetu

Tervis || 9

postimees, 14. mai 2019

Pärast esimesi nädalaid, mil organism harjub ravimiga, peaks regulaarne antidepressantide võtmine enesetunnet üha parandama.

tagantjärele topeltdoosi, vaid tavaline annus. Ununemise korral tasub panna näiteks telefoni meeldetuletus. «Kui natuke võtan ja natuke ei võta, siis lõpuks ei saa keegi aru, mis toimub, sest kordamööda on uuesti alustamise ja ärajäämanähud. Tundubki, et üldse ei ole hea, kuna ravim­ aine kontsentratsioon kõigub ja sellest tulevad sümptomid,» selgitas Laanetu.

Alkohol soodustab suuremat ärevust Antidepressantide võtmist ei maksa vahele jätta, kui õhtul

ootab ees pidulik koosviibimine ja paar pokaali veini. Ehkki alkoholi tarbimine pole kunagi soovitatav, ei reageeri enamus antidepressante alkoholiga. «Tuleb arvestada, et kui tarvitan rohkem alkoholi ravimiga või ilma, on suurem tõenäosus, et järgmised paar päeva on ärevust rohkem, meeleolu kehvem. Peo pärast ei peaks aga ravim võtmata jääma,» õpetas psühhiaater. Alkoholiga reageerivad rahustid ja unerohud, mida ei tohi koos samal ajal võtta, kuna need tugevdavad üksteise toimet.

Pidev alkoholi joomine segab kindlasti antidepressantide raviefekti. Laanetu möönas, et joomise järel näib, et see toimib kiire antidepressandi või lõõgastina, pannes paremini magama.

See efekt on uuringute järgi alkoholil vaid kolm ööd, siis läheb kõik allamäge. Ajapikku tekitab see ka ärevust ja depressiooni. «Kui pidev alkoholi tarvitamine ära jätta, võib ka depressiivsuse sümptomaatika palju paremaks minna,» tõdes Laanetu.

Ravi lõpetamine peaks kindlasti toimuma koos arsti-

ga, mitte ise. Ravi lõpetatakse järk-järgult, tehakse spetsiaalsed skeemid, et ei kaasneks häirivaid ärajäämanähte liiga järsu ravimi kontsentratsiooni languse tõttu.

Laanetu julgustab juba kauem viletsana püsinud meeleoluga rindapistmise asemel pöörduma arsti poole. «See on meie aeg, mis raisku läheb, kui end pidevalt kehvasti tunda – me ei saa teha valikuid ise, vaid ainult seda, mida tervis või ärevus võimaldab. Maksab pigem paremini elada. Keegi ei pea kogu aeg kannatama.»

Foto: Shutterstock

Ravimid lähevad üha paremaks Antidepressandid on vaimset tervist mõjutava toimega ravimid. Esimesed antidepressandid iproniasiid ja imipramiin tulid kasutusele 1950. aastatel.

Uusimatel antidepressantidel on lisaks antidepressiivsele toimele ka rahustav, ärevust ja hirmu vähendav toime. Kui esimesed antidepressandid olid pikatoimelised ja üsna paljude kõrvaltoimetega, siis uue põlvkonna antidepressantidel on vähem kõrvaltoimeid, neid talutakse paremini ja nende antidepressiivne efekt saabub kiiresti, isegi nädala jooksul.

Allikas: Kliinik.ee

10 || Tervis

postimees, 14. mai 2019

TÄISVÄÄRTUSLIK ELU. Kui hooldust pakkuda vajaduse järgi, säiliks eakate jaoks võimalus kodus edasi elada ega peaks alati kolima hooldekodusse.

Eakatel peaks olema võimalus elada inimväärselt kodus Marilin Vikat marilin.vikat@ postimees.ee

omastehooldus

«

Olen tundnud end lapsest saati omastehooldajana,» tunnistas sellega nüüd tööl tegelev Marion Teder. Ta isal oli raskekujuline skisofreenia, mis mõjutas tugevalt ka ema psüühikat. Vanemate elutee läks tütre varastel eluaastatel lahku. Ema sai uue partneriga poja, kellel diagnoositi Aspergeri sündroom. «Kasvasin üles venna ning ema juhendaja ja toetajana. Ühel hetkel sain aga aru, et ei saa jääda seda igavesti tegema. Nägin, kuidas ema sisuliselt läbi põles ning vajab ise nüüd vaimselt ja füüsiliselt väga palju abi,» märkis Teder.

Veel on peres vanatädi, kes dementsuse tõttu on ööpäevaringsel hooldusel. Talle oli paar aastat tagasi võimatu leida abi kodus elamiseks – kohalik omavalitsus soovitas tema üle 80-aastasele õele, kes oli ainus lähisugulane, et tuleb leida naaber, kes hooldamas käiks. «Aga kes sellise kohustuse ometi

enda kaela võtta sooviks ja ka reaalselt aidata saaks?» laiutas Teder käsi. Et vanal naisel puudusid pere ja lapsed, püüti kaugemate lähedastena olla ise olemas, käia poes, koristada, viia arstile. «Kuid kui ta üks hetk oma õde ehk minu vanaema enam jutulegi võtta ei tahtnud ning teised sugulased ei teadnud, kuidas dementsega ümber käia, tundus, et peaksime kõik koolituse läbima ja ise hooldamist korraldama.»

Seaduse järgi peaks kohalik omavalitsus vanatädi eest hoolitsema, aga abi sai ta Tederi sõnul minimaalselt. «Tihti olime šokis, kui nägime reaalsust – vanatädi oli oma roojas mitu päeva põrandal pikali olnud, sest oli kukkunud ega saanud enam püsti ega kuidagi meid teavitada.» Teder tundis oma kibedate kogemuste tõttu, et perel on aina enam vaja professionaalset abi. «Et seda saada, tuligi Eestis ise midagi teha,» tõdes ta.

Põnts lähedaste rahakotile Tartu ülikooli sotsiaalpoliitika ja sotsiaaltöö eriala õppides sai Tederile selgeks, et Eestis on sotsiaalsüsteem lapsekingades. Sattudes tööle Norrasse ja Soome, nägi ta inimelu väärtust. «Ini-

mesi toetati rohkem ning kellelgi ei tundunud olevat eluraskusi, milles mina üles kasvasin.» Lõputöö kirjutamise ajal käis ta Inglismaal ja sai teada, et on olemas koduhooldust ja isikuabi toetavad agentuurid. Ta asus ühes neist tööle kodutoe ametikohal – ta koolitati välja nädalaga. Teder kohtas kodus elavaid peresid, kus ühel pereliikmel puude või vanaduse tõttu abikäsi tarvis. «Inimlikkus ja võrdsed õigused inimväärikale elule on seal suurimad märksõnad.»

Teder tõdes, et Eestis loodud lahendused keskenduvad enamasti tagajärgedele. «Kui olukord on juba väga halb, tuleb riik appi hooldekodukoha pakkumise või pisikese toetusega. Toetust saavad need, kellel toimetulekupiir on madal,» rääkis ta.

Eestis on lähedaste hooldamine seaduse järgi perekonna ülesanne. Hooldekodusse asumise korraldab kohalik omavalitsus, kui abivajajal puuduvad seadusjärgsed ülalpidajad või ei saa nad oma tervise ja vähekindlustatuse tõttu abivajajale vajalikku hooldust tagada. Ülalpidajat loetakse vähekindlustatuks, kui ta pere sissetulekud

«Tihti olime šokis, kui nägime reaalsust – vanatädi oli olnud oma roojas mitu päeva põrandal pikali, kuna oli kukkunud ja ei saanud sealt enam püsti ega kuidagi meid teavitada.»

Omastehooldaja Marion Teder

pärast alaliste eluasemekulude mahaarvamist ja hoolduskulude katmist jäävad alla kahekordse toimetulekupiiri perekonnaliikme kohta. «Hooldekodukoht, kuhu lähedast tahaks panna, maksab tuhande euro kanti kuus. Hooldekodu on väga kallis lahendus ja tegutsetakse alles siis, kui tagajärjed juba päris kehvad,» teeb Tederile tuska. Tema arvates toob hooldamiskulude eest vastutuse jätmine perele viletsaid tagajärgi. «Et kulu on

suur, jäetakse see ära ja võetakse hooldus ette oma aja ja teinekord ka töö arvelt või jäetakse lähedased sootuks omapäi ega hoolita, kuni olukord on päris hull.»

Noor naine leiab, et hooldekodud on palju kallim lahendus kui vajaduspõhise abi pakkumine kodus. «Üks suurim kulu meie haigekassas on üle 65-aastaste inimeste haiguste ravi ja turgutus. Kuid see on taas tagajärje kulu. Õenduskulud on ühed suurimad, samas peaks õenduse hind spetsialisti puhul olema palju kõrgem. Õed peavad tegema tihti hooldaja töid.»

Kodune hooldus vajaduse järgi Teder nõustub, et kõike ei saa riik kinni maksta. Ta rõhutas, et rohkem ressursse tasuks suunata ennetusse ja toetava keskkonna loomisesse, et inimesed oleksid kauem terved ja õnnelikud. On tarvis paindlikke lahendusi, mida kasutada vastavalt vajadusele. Kallis hooldekodukoht ei pruugi olla vajalik, kui inimene vajab abi paar tundi päevas. «Hooldekodud peaksid olema suunatud neile, kes vajavad 24 tundi ööpäevas järelvalvet,» märkis ta. «Et inimene ei

peaks kodust ära kolima. Võiksime rohkem toetada ja suunata inimesi abi saama oma kodus.»

Kui abikäed pakuvad alustuseks kasvõi paar tundi nädalas abi, saavad ka sugulaste hooldajad Marioni sõnul korraks kodusest «lõksust» välja. «Lähedase hooldamine, eriti pikka aega, on emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav. Omastehooldajad peavad olema ka enda suhtes tähelepanelikud – ennast hindama ja hoidma, sest muidu on ühel hetkel oht ise ohvri rollis olla.

Kahjuks olen pidanud nägema seda ema pealt, kes hetkel põeb tugevat depressiooni ja vajab palju tuge,» tunnistas Teder.

Apaatseks muutev üksildustunne Teder lõi omastehoolduse teenust pakkuva asutuse CareMate’i, kus abi pakuvad nii hooldaja kutsega kui koolitustega oskused omandanud inimesed. Eestis olukorda nähes on selgunud, et abi saama pöördutakse enamasti alles siis, kui olukord on juba väga kehv, hoolduse vajajad on vaimselt läbi või päris voodihaiged. Lähedaste hinnangul on tavaliselt nende olukord sinnamaale jõudnud kuidagi äkitselt.

postimees, 14. mai 2019 «Kindlasti tuleks hakata mõtlema abikätele, kui seisame valiku ees, kas peame oma tegevuse kõrvale lükkama ning hooldust vajava lähedase abi prioriteediks seadma,» sõnas Teder. «Pidev abipalumine võib olla ebamugav nii küsijale kui lähedasele, kes aitab. See kõik annab panuse vanemaealiste depressiooni, mis on süvenev probleem,» tõdes ta.

Rahvusvahelise Share’i uuringu tulemuste järgi on depressiooni sümptomid veidi alla 40 protsendil Eesti elanikest vanuses 55–64 ja 65–75eluaastat. Veel vanematel on depressiooni tundemärgid juba pooltel. «Lisaks kimbutab neid üksildus. Sageli ei ole eakatel kedagi, kellega olulisi küsimusi arutada ja kes argimurede lahendamisel aitaks. Tähelepanuta depressioon võib viia apaatia ja huvipuuduseni maailma vastu, olukorrani, kus inimene ei söö ega liigu enam vajalikult,» kirjeldas Teder. Ta muheles, et mõni nende klient on olnud väga rõõmus, et saab oma elutarkusi jagada hooldajatööd tegevate tudengitega ja tunda end kasulikuna. «Samas on kliente, kes ootavad visiiti tegema vanemaid inimesi, et oleksid sarnased huvid ja kes tulevad ka appi jalutama.»

Tederi arvates oleks kohalikel omavalitsustel võimalik korraldada hooldusteenuseid parima äranägemise järgi, kuid talle tundub, et nad ootavad juhiseid, kuidas ja mis vahendeid kasutada ning riik võiks anda rohkem suuniseid. «Üldhooldekodusüsteem sai kenasti tööle, kuid kodus elamise toetamine peaks olema prioriteet number üks.»

Tervis || 11

Eakate üksildustunne ja depressioon on Eestis suureks probleemiks, millele pakuks leevendust mõni tund kokkupuudet ja suhtlust osavõtliku inimese, näiteks kodu külastava Foto: Panthermedia/Tomas Anderson hooldajaga.