ISC Magazine by Profimeedia

AS Ilves-Extra kliendiajakiri. TASUTA

SÜGIS / TALV

Magazine ISC Lady Ski: maraton ainult naistele

Eveli Saue

laskesuusatamisest

ThinsulateTM kosmoseajastu soojustus Läti bobi kihutab!

Nanseni jälgedes suuskadel üle Gröönimaa

ISC (Ilves Sportswear Company) on AS Ilves-Extra registreeritud kaubamärk. Kõik õigused kaitstud.

Seiklus: Ecuadori tulemägesid vallutamas

seiklus  sport  mood  innovatsioon  materjalid  inimesed

Sisukord 6

5 Riided teie firmale 6 Nanseni jälgedes läbi Gröönimaa Timo Palo ja norra seikleja Audun Tholfseni ülimalt ekstreemne, ligi 600 km pikkune retk viis Gröönimaale, et tähistada 120 aasta möödumist maailmakuulsa maadeavastaja Fridtjof Nanseni Gröönimaa esmaületusest.

14 Kosmoseajastu soojustusmaterjal Kosmoseajastu kontseptsioon, mis muudab täielikult inimeste arusaama enda soojas hoidmisest.

19 Alar Sikk riietub 20 ISC koostöö Soome Suusaliiduga 22 Andrus Veerpalu riietub 26 Lauskmaalt mägedesse Kuidas algaja lumelaudur hoolimata sinisest sabakondist poole talvega korralikult sõitma õppis.

31 Deyvid Oprja riietub

32 Vulkanoloogid Jane Riga seekordne reis viis teda koos abikaasa Tarmoga hoopis Ecuadori vulkaanidele, kuhu ka kohalikud tihtipeale ronida ei söanda.

44 Läti bobi kihutab 49 ISC kauplused 54 Laskesuusatamise kolm vaala Pühendunud laskesuusatajana annab Eveli Saue ülevaate Lääne-Euroopa selle talve laskesuusatamisetappidest – ühest suurema publikuhulgaga alast, milles pinge on haripunktis kuni viimase ringini.

58 Hooldusmärgid ja mõõtude tabelid

ISC Magazine:

ea tundega esitleme teile meie tuliuut, arvult juba seitsmendat kliendiajakirja. Seitse ei ole küll teab mis suur number, kuid väljendab meie silmnähtavat arengut. Ajakirja eelmisi numbreid on tihti võrreldud päris teemaajakirjadega ja nii mõnestki neist paremaks peetud! Tõesti – tahame head olla ka sel rindel, kuigi ajakirjandusturul koha pärast võistlemine pole meie otsene eesmärk. Pigem üritame propageerida aktiivset elustiili ja selgitada, miks üks või teine asi on hea just antud tingimustes. Kui juba midagi teha, siis hästi! Olgu selleks meie ajakiri või ISC kollektsiooni tooted. Nii ka seekord. Loodame, et meie teemakäsitlus on jätkuvalt huvitav ja kaasakiskuv ning leiate enda jaoks ka midagi kõrvataha panekuks - et ajakirja käest pannes ei tekiks raisatud aja tunnet. Järgnevatelt lehekülgedelt leiad palju huvitavaid jutte meie toodetes maailma avastanud seiklejailt. Jutud on spetsiaalselt võimalikult autentsed, et pöörastel seiklustel saadud emotsioonid saaks ehedalt edastatud. Põnevate juttude vahele pikkisime ka seekord ISC kollektsiooni talvetoodete ja kasutatud materjalide kohta korraliku ülevaate. Eks eliitkollektsioonina loodud, tehniliselt keerukas toodang lausa vajab põhjalikku tutvustamist! Vastasel korral pole meie erikoolitusega tippspetsialistidel mingit mõtet pikki tööpäevi kulutada parimate lahenduste ja materjalide otsimisele, kui saavutatud tulemusest kellelegi ei räägita. Talvetoode on oma tehniliselt olemuselt väga keerukas, mis aga kaupluses toodet katsudes kuidagi ei selgu. Ei piisa ka ainult heast materjalist. Toote muudavad täiuslikuks täpselt läbimõeldud konstruktsioonid, neid tuleb soojustada aktiivtegevust võimaldavate materjalidega, õmblusi on vaja teipida, varustada vastavate lukkudega jne. Ühesõnaga – terve teadus! Ka sina, armas lugeja, tahad teada, mille eest sa tegelikult maksad. Kas valitud tooted ikka sinu harrastustele vastu peavad? Lihtne on teadmatusest valesid valikuid taha, kuid see võib mõnes olukorras lausa eluohtlikuks osutuda. Näiteks viibides keset Gröönimaa liustikke, kus lähima kolmesaja kilomeetri kaugusel ei ole peale külma, jäälõhede ja metsikute kiskjate mitte midagi, on hilja avastada, et valitud sai valed rõivad. Just hädavajaliku teabe võimalikult heaks ja põhjalikuks edastamiseks ongi meie ajakiri loodud. Kui ka sellest väheseks jääb, siis küsige meilt otse – ise tehes tunneme oma tooteid läbi ja lõhki, ning suudame seeläbi ka parimaid lahendusi leida. Seoses ISC kollektsiooni uute sihtturgude avanemisega on ISC Magazine saadaval seekord lausa neljas keeles: eesti, vene, inglise ja soome. Sisukalt veedetud aega meie ajakirja veergudel soovides, Alvar Landson Müügijuht/peatoimetaja Peatoimetaja: Alvar Landson Disainer-stilist: Tiia Orgna Modellid: Janina ja Risto/Beatrice Mass Modelnet, Helen Randmäe Meik: Lana Vallo Täname: Extreme Sport (Flow ja Rossingnol) Tootefotod: Jaan Künnap Kujundus: Profimeedia Väljaandja: AS Ilves-Extra, Kastani 42, 50410 Tartu Telefon: 730 9900 Faks: 730 9930 e-post: ilves@ilves.ee Internetiaadress: www.isc.ee ISC Magazine ilmub kaks korda aastas. Ajakiri ei ole mõeldud müügiks, vaid tasuta jagamiseks seiklejatele, sportlastele ja muidu aktiivsetele inimestele, eesmärgiga pakkuda lahedat lugemist otse seiklejate sulest. Mõnusat lugemist! Käesoleva kataloogi fotod on illustratiivsed ja ei pruugi vastata täpselt kauplustes pakutavale värvigammale. Kaubavalik kauplustes muutub pidevalt. Iga mudel võib esineda kuni seitsmes värvikombinatsioonis!

Klient on kuningas!! Tere. Teenindus oli asjaKäisin eile õhtul teie kaupluses. Müüja juhtus olema Jane. riideid proovima. lihtsalt tulin et , asjaolu tundlik ja sõbralik, eriti kui arvestada ja püksid, aga et joped Tartust e tellitaks nimelt tele töötaja Meie firma osadele suurusnumbrit teaks, tuleb ikka proovida. meili saata; tihti Veelkord tänud meeldiva teeninduse eest. (Otsustasin kiitva ju ainult laidetakse.) Soovitan teid teistele ka. Lugupidamisega - Lemmi valt vastik ilm, vihSoovin anda positiivset tagasisidet. Siin Yllasel oli eile kohuta punase-mustaga see oli seljas ja tundi kolm ma kallas ojadena. Suusatasin siiski ka vihmasajus :) da suusata võib et lahe, Väga vett. pidas See ! soojendusdress - Laura arid! Lisaks selLugupeetud Ülemiste ja Rocca al Mare Ilvese poodide müüjat (üks neist 2 m lapsed minu said lahked, ja kaunid kôik seal lele, et te olete ja parajad ISC head endile pikk) tänu teie abivalmidusele ja asjatundlikkusele riided. Tänuga ja lugupidamisega - mamma Pille -

Meie autoritest Timo Palo – mees, kes töö ja hobide tõttu viibib suurema osa aastast polaarjoone taga väga ekstreemsetes oludes. Eelmise talve ISC Magazine’is oli väga kaasakiskuv jutt Timo pooleaastasest Tara jääseireekspeditsioonist Põhja-Jäämere jäistele väljadele. Tema ja norra seikleja Audun Tholfseni seekordne, ülimalt ekstreemne, ligi 600 km pikkune retk viis Gröönimaale, et tähistada 120 aasta möödumist maailmakuulsa maadeavastaja Fridtjof Nanseni Gröönimaa esmaületusest. Jane Riga – ISC Magazine’is juba varemgi väga humoorikalt kirjutanud oma seiklustest Antarktikas ja Argentiinas. Seekordne reis viis teda koos abikaasa Tarmoga hoopis Ecuadori vulkaanidele, kuhu ka kohalikud tihtipeale ronida ei söanda. Mõni on liiga usklik ja kardab mäejumala needust, mõni aga lihtsalt ei kannata vulkaanist erituvat mädamunahaisu. Eveli Saue – tubli ja söakas naissi oleme juba aastaid jälginud tegemi kelle spor tlane, ja toetanud. Pühendunud laskesuusatajana annab Eveli ülevaate Lääne-Euroopa selle talve laskesuusatamisetappidest – ühest suurema publikuhulgaga alast, milles pinge on haripunktis kuni viimase ringini. Loodame, et meilgi see huvitav spordiala rohkem huviorbiiti tõuseb. Grete Mäsak – lumelaudur, kes hoolimata sinisest sabakondist poole talvega korralikult sõitma õppis ja nüüd teistelegi seda julgelt soovitab. Lisaks saab tarbijakeskse ülevaate ka Läti, Slovakkia ja Norra suusakeskustest, kuhu igal vähegi laua peal püsival algajal minna soovitame.

ISC - esinduslikult moodne igal elualal! Kollektiive aitavad: Alo Abiline, tel 730 9902, e-post: alo.abiline@ilves.ee Vesta Kiisler, tel 730 9907, e-post: vesta.kiisler@ilves.ee Jaanika K端tt, tel 5300 5088, e-post: jaanikak@ilves.ee Alvar Landson, tel 510 4855, e-post: alvar@ilves.ee 4

ISC i l l e T

moodsad kvaliteetrõivad sinu firmale

ISC kollektsioon pole mõeldud ainult sportimiseks, vaid seda on võimalik kasutada ka märgatavalt soliidsemalt. Paljud firmad, organisatsioonid ja klubid on seda kenasti taibanud ning tellivad ISCd juba aastaid esindusrõivasteks.

a miks ka mitte – ISC kollektsiooni tooteid arendatakse pidevalt. Seetõttu on need alati parimate, tihtipeale multifunktsionaalsete disainilahendustega. Muutes näiteks aktiivvärvigammas mäejope ühe-kahevärviliseks, on tulemuseks üliheade tehniliste omadustega ja väga mugav, isegi tänaval viigipükstega kantav toode. ISC-tech 8000 mm on küll tavakandmiseks oma kõrgete tehniliste näitajate poolest natuke liiga vinge, kuid meie viimaste aastate talvedega vaata et ainuvõimalik. Külma eest on end suhteliselt lihtne kaitsta, aga kui talv osutub väga niiskeks, on ISC õige asi õigel kohal. Pakutavate termojopede puhul ei mõjuta ilm kuidagi kandmismõnu. Suurtootjana on meil võimalik kasvavale nõudlusele adekvaatselt reageerida. Seepärast on AS Ilves-Extra loonud firmaja klubitellimuste tootmiseks vajaliku operatiivse, tõrgeteta toimiva süsteemi. Täna on meil pidevalt töös 320–360 eritellimust, mille haldamisega saame suurepäraselt hakkama. Partii ei pea olema väga suur – meie hästitoimiv süsteem võimaldab täita alates 20 tootest koosnevaid tellimusi! Toodete hinda, tehnilisi omadusi, värvikombinatsioone, tikkimis- ja trükkimisvõimalusi ning pikka kandmisaega arvestades saate tõenäoliselt parima võimaliku pakkumise. Tagatud on kõik olulised aspektid, mida korralikult esindusrõivalt nõuda saab: eristumine konkurentidest, suurepärane reklaam ja miks mitte ka firmasisene ühistunde loomine.

FARO-3 meeste ja FLO-3 naiste pööratud mikrofliisist pluus

Klubidele on ühtne, klubivärvides riietus parimaks eristumisvõimaluseks: üritustel saab oma võistkonnakaaslasi hõlpsasti üles leida ning ühtses vormis kaasa elades kõlab hääl võimsamalt kui üksiküritajal. Püsiva stiili ja värvide kasutamine on samas ka parimaks reklaamiks ning avaldab võimalikele sponsoritele meeldivat muljet. Ja mis kõige olulisem – alati saab liikmeskonna suurenemisel sarnaseid tooteid juurde tellida.

Nanseni jälgedes

suusatades üle Gröönimaa TEKST: Timo Palo

15. augustil 1888. aastal alustas tuntud Norra polaaruurija Fridtjof Nansen koos oma viie kaaslasega rännakut üle Gröönimaa mannerjää. Idarannikult läänerannikule fjordi äärde jõuti 26. septembril, läbides esimeste inimestena Gröönimaa senitundmatu siseosa. Polaaravastuste ajaloo üks olulisi küsimusi oli sellega lahenduse leidnud.

sume 120 aastat hiljem, 2008. aasta 9.mai tuulevaiksel ja sombusel ennelõunal, koos norralasest hea sõbra Audun Tholfseniga suuskadel teele Gröönimaa idaranniku väikesest asulast Isortoq eesmärgiga korrata Nanseni suurejoonelist saavutust ja ühtlasi sellega täide viia üks oma elu suurunistusi. Meie suusaretk kannab nimetust “In Nansen’s footsteps – 120 years since first Greenland crossing”

Ei mäletagi, mis ajast, aga mulle on alati meeldinud lehitseda maailmaatlaseid ja maakaarte. Otsides ning avastades enese jaoks sealt uusi huvitavaid paiku. Loon oma mõtetes kujutluse neist paigust, uurides hiljem raamatutest mõnd huvipakkuvamat põhjalikumalt ning mõeldes võimalustele, mis laseksid mul neid enese jaoks avastada. Meie planeet Maa ning tema loodus paeluvad mind kogu oma hiilguses. Iseäranis köitvad on minu jaoks olnud just polaaralad. Need valged laigud maakaartidel, mis tunduvad olevat nii kättesaamatud, ihaldusväärsed, väljakutsuvad ning ehk mingis mõttes isegi müstilised. Või suisa muinasjutulised. On ju läbi ajaloo retki ja seiklusi polaaraladele

saatnud teatav müstika, eelarvamused, mõistatuslikkus ja isegi hirmud. Tegu ongi viimaste nn valgete laikudega meie geograafilistes teadmistes. Need avastused tehti veel üsna hiljuti ja polaaralad on maakaartide üks viimaseid täiendusi. Ning ometi veel tänagi teame me suhteliselt vähe nende alade kohta. Nii teistmoodi on see maailm seal. Läbi raamatu lehekülgede jõudsin kunagiste polaarseiklejateni, kes mind on inspireerinud ja nende võrratute lugudeni, mis on andnud mullegi julgust proovida.

tigi oli kuus kuud väikesel laeval just paras aeg panna proovile meie sobivus ja üksteist tundma õppida. Nädal järelemõtlemisaega oli see, mida Audun vajas, enne kui jaatava vastuse andis. Ma olin siis veendunud, et me selle ka teoks teeme.

Retk algab Nii me seal siis seisime, Gröönimaa idarannikul 9. mai ennelõunal, keerates suusaninad läänesuunda ning jättes enda seljataha viimase asustatud punkti tähistava, rannikul asetseva pisikese küla Isortoqi. Liigume esialgu mõnda aega mööda merejääd, saadetuna jäämägede võimsatest müüridest. Leidnud uuesti koha, kust maismaale pääseb, hakkame ülespoole rühkima, et liustiukservale pääseda. Esimesed meetrid on järsud ja nii veame mõlemaid kelke järgemööda kahekesi pingutades. Üks eest tõmmates ja teine tagant lükates. Õige pea hakkab väga palav, päike praeb ja lumi sulab. Higistame pärast tõsist pingutust kõvasti. Kelgud on rasked, mõlemal 100 kg ringis. Gröönimaa ületamise juures on tarvis arvestada ühe olulise faktiga. Nimelt on ekspeditsiooni alguseosa just raskem pool retkest. Alustada tuleb tõusuga liustikukuplile ja sel ajal on ka kelgud kogu retke toidumoona sisaldades raskeimad.

Miks Gröönimaa? Gröönimaa, maailma suurim saar, maakaartidel laiutav valge laik on köitnud mind aastaid. 2003. aastal võtsin enese jaoks vastu kindla otsuse: viie aasta pärast, kui möödub 120 aastat Nanseni esmaületusest, tähistan seda sündmust oma ühe unistuste retkega, suusatades üle Gröönimaa. Kui juba enne seda olin hankinud teadmisi polaarseikluste korraldamisest, siis pärast kindla daatumi paikapanekut keskendusin just Gröönimaale. Kui esialgu oli mul plaanis saar ületada üksinda, siis vastavalt Taani polaarkeskuse ettekirjutustele osutus see teostamatuks, vähemasti legaalsel moel. Nimelt peetakse Gröönimaa ületamist üksi liiga ohtlikuks, et seda võimaldada. Või vähemasti üritatakse teha kõik võimalik, tagamaks turvalisus ja vältimaks õnnetusjuhtumeid. Selletarvis on kogu ekspeditsioonide organiseerimine kindlalt taanlaste kontrolli all ja nii on vaja täita mitmed eeltingimused, et endale see luba hankida. Üheks nendest on ka kallis SAR (search and rescue) kindlustus. Lisaks on nõutav teatud varustuse olemasolu ning uuritakse ka sinu varasemaid kogemusi ja valmisolekut. Ühesõnaga, kuna üksi polnud võimalik, siis tuli leida sobiv kaaslane. Muidugi oli see algul tagasilöök, sest kui oled end just vaimselt häälestanud ja valmistanud sooloretkeks, tuleb ju mingis mõttes nagu otsast peale alata enese mentaalse poole häälestamisega. Oma ettevalmistusi paberite ajamises alustasin ma 2007. aasta suvel, mil viibisin ise

Ettevaatlik algus tegelikult juba polaarala südames, pooleaastasel ekspeditsioonil, põhjapooluse lähistel arktika jääväljal triivival laeval Tara. Sellise võimaluse sattumist minu teele enne Gröönimaad ei osanud ma kuidagi ette näha. Üheks kümnest meeskonnaliikmest sel laeval oli ka norrakas Audun. Teadmine kehtivatest uutest reeglitest, mis minuni jõudis just Tara laeval olles, pani mind mõtlema ekspeditsiooni kaaslase otsingutele ja nii Audunile sattusingi. Ta on hea suusataja, omab kogemusi polaaraladel toimetulekuks ning mis võiks olla veelgi uhkem kui suure norrlase saavutust tähistada just norralasest retkekaaslasega. Liia-

Mida päev edasi, seda kergemaks muutuvad kelgud ja laugemaks läheb tõus, kuniks jõuame tasasele jääkupli laele ja sealt edasi algab juba allapoole laskumine. Seega, planeerimise juures tuleb alati silmas pidada, et päevateekonnad on esialgu lühikesed ja läbitud kilomeetreid ei kogune just palju. Esimesel poolel jääme selgelt alla oma planeeritud keskmisele päevateekonnale, kuid see on loomulik ja arvestuslik. Ühelt poolt on hea minna teadmises, et iga päevaga peaks minema kergemaks ja kilomeetreid kogunema rohkem, kuid teisalt lajatab Gröönimaa ekspeditsioon kohe kogu oma raskusega just alguses, mil meie kehad pole veel koormusega

nii hästi kohanenud. Seepärast tulebki alustada ettevaatlikult ja oma entusiasmi jahutada, et mitte kohe üle pingutada. Enne õhtut jõuame mägijärvele, millelt avaneb kaunis ja kauaigatsetud vaade. Mõni kilomeeter eemal kiiskab päikesekiirtes mandriliustiku serv. Valge nõlv tõuseb üles sinise taevalaotuse suunas ja kaob lõputuna kuhugi sinna, kus päike loojub. Pole näha ühtki mäge, ei ühtki kaljunukki enam, vaid lõputuna tunduv valge väli. Istume ja puhkame. Arutame isekeskis ning otsustame esimese laagri püstitada liustikuservale. Naudin hetke, mida olen oodanud pikisilmi ja mille nimel töötanud. “Nüüd me siis kohtusime lõpuks,” lausun endamisi mõttes. Sel hetkel sõlmin jääväljaga sõprussideme, lubades austada selle suursugusust ja jõudu, püüdes hakkama saada kõigi selle tujudega. Nii on mul kombeks alati suhelda loodusjõuga, tema mistahes avaldumisvormiga. Ma tunnetan alati mingi kõrgema vaimu kohalolekut, mis mind ühelt poolt rahustab ja teisalt annab justkui pidepunkti ümbritsevaga kontakti otsides.

Hägustuv silmapiir 14. mail kaovad lõpuks mäed silmist. Üks püramiidjas tipp saatis meid veel mõnda aega ning siis kadus seegi. Uuesti peaksime mägesid nägema läänerannikul, rohkem kui 500 kilomeetrit eemal. Esimesed päevad on olnud rasked: pehme, suusapõhjade alla kleepuv sulalumi, raske koorem ning sombune ja pilves ilm, mis nähtavuse kohati olematuks muudab.

Kui taevas kattub üleni pilvedega ja kaovad varjud, siis sulandub kõik ühte valge liustikupinnaga. Kõik on kui üks suur valge piimjas mass, pole taevast ega maad ning puudub horisondi selge piir nende vahel. Sellises keskkonnas on väga raske kindlat kurssi hoida, sest silmadel puudub pidepunkt, millest kinni haarata. Ei ole kontarste ega detaile. Polaarseiklejate hulgas kutsutakse sellist olukorda white out. Ainult kompassi ja GPSi kasutades saad aru oma liikumissuunast. Sellistes tingimustes on hea ka kogeda, kuhu poole inimene kaldub minema, sest teadupärast pole ju inimese keha ideaalselt sümmeetriline. See white out, mis on põhjustatud mitte tuisust ja tuulistest ilmadest, vaid just madalast pilvisusest, saadab meid ekspeditsiooni algul mitmel päeval. Vahetame pidevalt eesmineja rolli, sest pidev silmade pingutamine ja kompassi jälgimine kurnab rohkem. Erinevalt tagatulijast pole eesminejal ju mingit pidepunkti. Kord hakkasin suurest silmade pingutusest ka viirastusi nägema. Uskusin end nägevat karja polaarrebaseid riburadapidi eemal jooksvat. Audun muidugi ei näinud midagi, kui talle sellest mainisin. Sain ka ise peagi aru, et tegu oli pettekujutelmaga. Edeneme tasapisi seitsmetunniste päevade kaupa. Kilometraaž jääb neil päevadel enamasti 10 ja 20 kilomeetri vahemikku. Ainukesteks saatjateks meie teel on mõned üksikud linnud, kes sisemaa liustiku kohale rännakuid teevad ja vahel seda isegi ületavad. Peamiselt on need tõsised rännumehed hangelinnud, ühed vähestest arktika värvulistest. Neid kohtame hil-

bades lu , e m e id s s u r p õ väljaga s ä jä in hakkas lm e õ d s ü l ü e p tk , u d u jõ Sel he ugusust ja s r u u s a m te a d austa ga. e d ju tu a m te i ig ma saada kõ

 ISC-tech 8000 mm märgistusega pealiskangas võimaldab kiiresti ISC tootevalikus orienteeruda ja põhimaterjali veepidavust kindlaks teha. Veepidavuse testimeetod vastab rahvusvahelisele BS EN 2008 AATCC testisüsteemile. 8000 mm-ne veepidavus on piisav märjale pingile istumiseks, ilma et tagumik märjaks saaks. Teine, veelgi olulisem omadus on materjali hingavus. Selle kanga hingavus on 8000 g/m2/24 h. Test vastab ISO 15496 standardile. Mõlemad väga olulised toote parameetrid: veepidavus ja hingavus - on jopedele kaelakaarde sisse trükitud. Lisaks on materjalil vetthülgav Suppleks R/S pinnaviimistlus ja kõrge UV-kaitse (UPF 600-800). Tänu sellele on ISCtech materjalist valmistatud tooted kaitstud nii päikesekui ka aktiivsest pesemisest tingitud pleekimise eest. Selle märgistusega tooteid võib masinas pesta 40 OC juures. Lubatud tsentrifuugipöörete arvuks on 1000.

ANDI etnotikandiga termojope ja HANS mäesuusapüksid

jem veel kaugemalgi sisemaal ning paaril korral õnnistavad nad meid ka oma kauni vilistava laulujupiga, mis tundub nii meeliülendav ja kodune selles jäises vaikuses.

Tuulte küüsis

siia üles liustikule on ta küll sattunud kas mingi eksituse või navigatsioonivea tõttu. Vahel ehmudes lendab ta korraks telgist välja, kuid on peagi heas varjulises paigas tagasi ning kössitab seal eeskojas meie termoste vahel. Kahju on sellest pisikesest. Lõpuks tuleb tal ju ikkagi lahkuda.

Ühel tõusupäevadest satume nii rasketele lumeoludele, et oleme sunnitud pärast nelja tunniga kolme kilomeetri läbimist püstitama telgi ja ootama ilma paranemist. Sulalumele on peale sadanud värsket lund ja see kleepub suusapõhjade alla, nagu juhtub nullkraadise ilma korral kliistriga värskele lumele sõitma minnes. Meie suuskade alla moodustuvad sellised lumepakud, et ähvardavad jala murda. Võtame vastu otsuse nihutada oma kellasid ja liikuda rohkem öisel, jahedamal ajal ning magada osaliselt päeval. Läheme pärast mitmeid kella ja ajaga katsetusi lõpuks üle Eesti ajale. See tähendab kohalikus ajas väga varajast hommikust teeleminekut ja pärastlõunast laagrisse jäämist. Nii on meil poolel päevast vähemasti head lumeolud ja varasem laagrisse jäämine tähendab päikese poolt soojaks köetud telki, mis võimaldab varustust kuivatada.

Kui liustiku laele tõustes saatsid meid sulalumi ja liig kõrged temperatuurid, siis 1700 meetri peal muutub ühel päeval järsku kõik. Me tunnetame seda sõna otsese mõttes hetkega. Justkui astuks toast õue. Selle suusasammu käigus muutub lumi, muutub õhutemperatuur ja tugevneb tuul. Siit alates on soojad ilmad seljataha jäänud ja meid ootab ees liusiku laele omane karge õhk ja sagedased tuulesuuna muutused. Kuigi päris tipuni, 2,5 kilomeetri peale on minna veel mitme päeva jagu, siis ometigi võime nüüd ühe etappidest lõppenuks kuulutada. Alanud on laugema reljeefiga liustikuosa, mis siiski veel kilomeetri jagu tõuseb. Ja seda tõusu tunnetame me oma kehadega väga hästi, kuigi visuaalselt ei pruugi alati isegi mitte märgata. Kelgudki on

Gröönimaa idarannikult üles minnes on mitmel ekspeditsioonil tulnud rinda pista ka kardetud liustiku laelt laskuva tuule piteraqiga. Seda võib ehk õigustatult pidada üheks ekspeditsiooni kõige suuremaks ohuks. Tuule kiirus võib piteraqi korral ulatuda 70 m/s. Selline tuul pühib kõik oma teelt. 11. mai öösel meid üks selliseid nõrgemaid laskuvaid tuulepuhanguid tababki. Kuigi tuulekiiruseks jääb 10-15 m/s, tuleb meil ometigi öösel telgist välja kobida ja tuulemüüri tarvis saega lumest plokke lõigata. Lumetuisk tahab telgi enese alla matta. See jääb ka viimaseks korraks, kui meil tuulemüüri jaoks otsene vajadus tekkis. Telk, mille kaasa oleme toonud, on lihtsalt suurepärane ja eriti tormikindel. Olles juba üsna kaugel rannikust, saame ühel varajasel hommikul ootamatu külastuse osaliseks. Meiega koos on telki ööbima pugenud väike suleline. Tegemist on värvulisega ja tema šokeeritud olekust, räsitud sabast võib välja lugeda, et

muutunud kergemaks. Sööme vaheldumisi mõlemast kelgust toidumoona vähendades. Oleme mõlemad vabanenud juba viiest kilost moonast. Kuigi algul oli kogu selle üheks päevaks arvestatud kalorihulga (5000-5500 kcal) tarbimisega raskusi, siis nüüd hakkab toit üha libedamalt minema. Organism hakkab harjuma ka tavapärasemast suuremate rasvakogustega. Lisame oma toidu hulka õli ja võid ning lisaks tarbime omavalmistatud pemmikani. Pemmikan on ammune Ameerika indiaanlaste toit, mille polaarseiklejad kunagi suure energiasisalduse pärast üle võtsid. Originaalis tähendab see

purustatud, kuivatatud liha segamist rasvaga, kuhu on lisatud kuivatatud marju. Marjadest on tänapäeval pigem küll loobutud. Kuid see energiarikas toit on jäänud polaarrändureid saatma tänini.

Inimene kohaneb kõigega Mida päev edasi, seda pikemaks venivad ka meie päevateekonnad ning uued pikkusrekordid sünnivad järjepanu. Liigume nüüd 8-10 tundi päevas ning kilomeetreid koguneb ikka rohkem kui 20, enamasti 30 kilomeetri kanti juba. Libisemisolud on märgatavalt paremad, kuigi madalate hommikuste temperatuuride tõttu on ka siin kuival ja külmal lumel raskusi. Külm ilm ja tihti ka tugev tuul on sedapuhku meie kõige suuremateks ebamugavusteks. Kuna tõuseme varahommikul päikesetõusu ajal, siis on nüüd kahe kilomeetri kõrgusel meid sageli vastu võtmas –25o kuni –30o pakane, mis magamiskotist välja pugemi-

Sellistes tuulistes oludes tõuseb tuule ja õhutemperatuuri koosmõjust tingitud külmatundefaktor -45 kraadini. se teeb eriti vaevaliseks ja ebameeldivaks. Samas kihutab see meid takka rutem teele asuma, et sooja saada. Mõnel päeval lisandub pakasele ka vali tuul kiirusega üler 10m/s. Siis on aluspinna kohal tuisk ning neli esimest meetrit õhukihti on kõik lendlevat lund täis. Kui peade kohal sätendab päike

päevateekonnad peaksid veelgi pikenema. Meie järgmiseks sihtmärgiks on keset liustikku kõrguv DYE II, ameerkilastele kuulunud, nüüdseks hüljatud külma sõja aegne radarijaam.

ja sinetab taevas, siis tugeva tuisu tõttu on edasiliikumine vaevaline. Sellistes tuulistes oludes tõuseb tuule ja õhutemperatuuri koosmõjust tingitud külmatundefaktor (inglise keeles windchill) –45 kraadini ja see on juba tõsine väljakutse hoidmaks oma perifeerseid kehaosi. Kogu meie raskevarustus läheb neil päevadel käiku. Meil pole ühtki katmata kehaosa ning enamasti oleme kaetud kõikjalt mitmekihilise isolatsiooniga. Nägu katvale maskile on jäetud vaid vaevumärgatav hingamisava, mis aga jäätub väljahingatava veeauru tõttu silmapilkselt. Hingeldame üsna kõvasti, sest ka kõrgus on organismile koormuse talumisel tuntav. Eesliikuja peab pidevalt pilgu taha heitma, kuna sellistes oludes võime kergesti teineteist kaotada ja siis on asi õige hull.

tub äpardus, mida küll kõige vähem oleksime oodata osanud. Pärast paaritunnist hommikust liikumist, kui jaamani jäi veel ca 15 kilomeetrit, kuulen Audunit tagant hõikamas, et miski murdus. Esimese välgatusena käib mul peast läbi muidugi suusakepp. “No pole viga, meil on varu olemas,” mõtlen endamisi. Kuid tagasivaadetes tunduvad mõlemad kepid Auduni käes terved olevat. “Siis läks suusk,” jõuan veel mõelda. Ka sellele leiaksime rohtu. Kuid Audun tõstab üles oma jala ning tetab, et murdunud on suusasaapa ninas asuv metallpulk, mis klambris saabast kinni hoiab. Vaat see on pauk. Esimese hooga ei löö pähe ühtki abinõud selle parandamiseks. Peame aru ja otsustame, et püüame minna vähemasti radarijaama juures asuva ameeriklaste telkbaasini ja eks seal siis vaatab, mis edasi saab. Haagin endale sappa mõlemad kelgud ja Audun lippab ühel suusal edasi. Need viisteist kilomeetrit kujunevad kahe kelguga oodatust raskemaks, sest liustikupind veel ka tõuseb veidi enne rada-

15. päeva lõunaks oleme jõudnud jääkupli kõrgeimasse punkti meie teel. GPS märgib kõrguseks 2484 meetrit. Nüüd hakkame algul küll tasapisi, kuid siiski pidevalt allapoole liikuma ja

Vana radarijaam Järgnevad päevad kujunevad mõeldes kilomeetritest, mis meid veel radarijaamast lahutavad. Päevateekonnad venivad nüüd juba üle 30 kilomeetristeks ja tihti liigume 10 või enam tundigi. Nelja päeva pärast paistabki juba ca 20 kilomeetri kauguselt DYE II valge suur kuppel. Kuid enne kui õnnelikult pärale jõuame, juh-

rijaama. Päeva lõpuks oleme siiski kohal ja õigel ajal ka, sest ilm keerab jälle näruks. Tõuseb tuul ja algab tuisk. Vana radarijaama vahetusse lähedusse rajavad ameeriklased nüüd igal suvel viieks kuuks treeningotstarbelise lennuraja, harjutamaks võimsate Hercules tüüpi transpordilennukite õhkutõusu ja maandumist. Need rahvusliku õhukaardiväe piloodid treenivad end siin, enne kui lendavad kaugele Antarktikasse polaarjaamu varustama. Seetõttu on siia püstitatud telklaagris nimega Camp Raven (ronk) ka kaks inimest, kelle kanda on kõik lennuraja korrashoiuga seotud hooldustööd. Nii nad sõidavad pea iga päev ringi oma kahel võimsal, mägedes kasutataval rajatraktoril. Lou ja Mark on abielupaar, keda pea kõik siit mööduvad ekspeditsioonid külastavad ning kes seetõttu on aastate jooksul saanud mingis mõttes osaks tükikesest Gröönimaaga seotud polaarajaloost. Nende külalisteraamat on tulvil erinevates keeltes kirjutatud sissekannetest.

Ameeriklastel külas Lou ja Mark võtavad meid lahke naeratusega vastu ja kostitava kuuma tee ning magusate suupistetega. Nähes meie õnnetut suusasaabast, võib nende nägudelt välja lugeda, et sellist probleemi ei kohta nad siin mitte esimene kord. On varasematelgi ekspeditsioonidel seda ette tulnud, nagu hiljem kuuleme. Otsustame ka järgneva päeva siin veeta ja üritada saabas sõidukorda saada. Pealegi lubab ilmateade tunduvat ilma halvenemist ja tuule järsku tugevnemist. Püstitame oma telgi Lou ja Marki laotelgi vahetusse lähedusse ning läheme 800 meetrit eemal asuva radarijaama laoruume tuhlama, et sealt midagi sobilikku suusasaapa metallpulga asendamiseks leida. Jõudes jaama vahetusse lähedusse, tajume, kui väikesed me tegelikult selle hiiglasliku karkudele rajatud metallmonstrumi kõrval ole-

mõned vajalikud poldid ja keermelati tükid, mis oma läbimõõdult sobivad suusasaapa ninasse. Õhtul ameeriklaste soojas telgis asume parandustööde kallale ja saame selle peagi tehtud. Pistame kotti veel kolm polti varuks.

me. See ehitis mõjub siin keset liustikku tõesti kosmilisena. Justkui mingi ulmeteosest välja lõigatud lehekülg. 1988. aastal, kui jaam hüljati, tehti seda käsu peale ilmselt päevapealt ja maha jäeti kõik, mis ei väärinud kaasavõtmist. Nii on siin laoruumid täis igasugu vidinaid, köögid ja sahvrid pungil toidukraami, baaris lõhkikülmunud õllepudelid ning kokakoola purgid, laudadel vedelemas ajakirjad ja taldrikud. Tekib mingi ebamaine tunne seal pealambi valgel ringi kolades. Kunagi võis selles hoones elada-töötada ühekorraga kuni 60 inimest. Seegi annab ettekujutuse ehitise suurusest. Leiame

Järgmisel päeval on ilm veelgi hullem ja nähtavus väheneb iga tunniga. Ilmaprognoosid lubavad hullematki ning selle tunnistuseks langeb ka baromeetri näit pidevalt. On selge, et meil tuleb siia paigale jääda ja oodata. Õhtuks on asi juba nii hull, et enam ei seleta paarikümne meetri pealegi ja GPS on taskus, kui kahe telgi vahet käime. Korra pidime ka selle abi kasutama, sest ühtäkki halvenes nähtavus veelgi ja me kaldusime vaid sajakonna meetri jooksul oma teest niipalju kõrvale, et oleksime eksinud ja teab kuhu kadunud. Tuulekiirus on tõusnud üle 20 meetri sekundis ja tuiskab märga jäist lund, mis meie riietega kokkupuutel jäätub hetkega. Järgnev öö ja päev too-

vad tormile jõudu juurde ning tuul paisub esialgu 30 ning siis koguni 40 meetrini sekundis. Nüüd on selge, et meid on paigale sundinud kardetud Gröönimaa piteraq. Telgist välja pole enam asja, sest püstiseismine on raske ja kui sekunditekski välja minna, siis topitakse sind ülepeakaela lund täis, kuigi tormijope ja -püksid on suletud äärmise põhjalikkusega. Väljas ei saa ka õieti hingata, sest tuule surve ja lumest paks õhk muudavad olukorra väga raskeks. Lebame telgis ühtekokku ööpäeva. Tuul on nii vali, et teineteisega rääkimiseks peame karjuma. Telk rappub ja väriseb tuules, nagu ähvardaks kohe ribadeks laiali pudeneda. Poeme kõhedusega sügavamale magamiskottidesse. Me ei tea, kuidas läheb Loul ja Markil. Alles pärast tormi raugemist kuuleme, et neilgi oli probleeme omajagu. Lumi tungis telki ja ustest ei pääsenud enam välja. Nii olid nad sunnitud traktorit kasutama, et telgi ümbrus lumest jälle vabastada. Nende seadmed mõõtsid tuult enam kui 40 meetrit sekundis ja sellega saadi uus rekord baasi ajaloos.

Miski pole liiga lihtne Pärast kolme päeva paigalolekut ja tormi üleelamist oleme puhanutena taas valmis oma retke jätkama. Nüüd rühime innustatult edasi meie lõpp-punkti tähistava liustikuserva poole. Järgnevad päevad mööduvad kui järjestikku läbitavad suusamaratonid: 51 kilomeetrit, 59 kilomeetrit jne. Päevateekonnad kanduvad üha enam öösse, venides 17 tunnini. Tunnetame maa lähedust ja see innustab meid pingutama. 2. juunil, retke 25. päeval näeme lõpuks taas silmapiiril mägesid. Maa paistab ja see teadmine päästab valla võiduka karjatuse. Istume ning naudime hetke ja vaadet. Teame, et peagi oleme all liusikuserval ja saame taas tunda tõelist maapinda oma jalge all. Jäänud on veel vaid allalaskumine, mis meie teada saab olema mõnus ja väljateenitud nauditav lõpu viimistlemine. Anname paaristõugetega hoogu ja lausa lendame oma suuskadel. Kuid just sellest oodatud kergest lõpplahendusest kujuneb tegelikkuses kogu retke pingelisim ja raskeim osa. Juba mõne kilomeetri pärast, kui jäänud on veel

 ThinsulateTM Insulation on 3M kvaliteedistandardile vastav, kaasaegsel fiiberkiutehnoloogial põhinev soojustusmaterjal. Materjali eripäraks on, et see kasutab ära kõik, mis inimkeha ise toote soojustamiseks teha saab. ThinsulateTM ca 25 kilomeetrit, hakkame aru saama, et midagi on valesti. Liustik muutub üha ebatasasemaks ja raskemini läbitavamaks. Esialgu tulevad väiksemad sulajõed ning sulaveelombid, mille nõrk jää meie suuskade all kokku vajub. Neist saame mööda, kuid siis muutuvad jõed suuremaks ja sulavee kanalid sügavamaks, lisanduvad lõhed. Ühtäkki oleme täielikult lõksus, ümbritsetuna kõikjal, kuhu silm ulatub, suurtest jäävallidest ja liustikulõhedest. On selge, et siit edasi enam ei pääse. Sellisesse justkui ülesküntud jäämurdu siseneda on meeletus ja väljasaamine siit võib võtta teab mitu päeva veel. Tuleb minna tagasi ja proovida uuesti leida läbipääsu. Nüüd on selge, et sel aastal on suvi saabunud varem ja me oleme hiljaks jäämas. Liustiku järsema kaldega servaala muutub sulades tundmatuseni. Tunneme end väikeste, abitute putukatena suurel ülesküntud jäisel põllul. Nüüd läheb lahti tõelise labürindimõistatuse lahendamine. Me näeme 10 kilomeetrit eemal maad, kuid ei tea, kust ja kuidas sinna pääseks. Sellest jõgede, lõhede ja jääkanjonite labürindist läbimurdmiseks kulub meil ühtekokku 27 järjestikust suuskadel veedetud tundi, kus adrenaliinitulvas ja ärevuses pole mahti mõelda ei näljale ega unele. Laskume üha uuesti ja uuesti, et siis taas tagasi tulla ning uut võimalust otsida. Vahel jätame kelgud maha ning otsime ringi liikudes läbipääsuteid.

Insulation laseb läbi kehaniiskuse, kuid mitte kehasoojust. Tekib sama efekt, mis kodus vannist tulles – märjana hakkab külm, aga kohe pärast kuivatamist on jälle soe olla. Sellise tehnoloogia tulemusena on ThinsulateTM vatiiniga soojustatud tooted ülikerged, üliõhukesed ja mis kõige olulisem – väga soojad! ISC kollektsioonis kasutatakse 3 mm paksust, 120 g kaaluvat, talvejopedeks optimaalse paksusega ThinsulateTM’i. ThinsulateTM on olnud pikki aastaid USA ja Kanada suusakoondiste sponsoriks, kellelt on saadud ka parimat tagasisidet.

BISMARCK meeste pikk termojope ja HANS mäesuusapüksid MARIE naiste termojope ja HANNE mäesuusapüksid

Võiduka lõpuni Sulamine kiireneb iga päevaga ja iga päevaga muutuvad jõed suuremaks ning lõhedel olevad lumesillad õhemaks. Me teame seda ja kiirustame, et siit pääseda. Kes teab, kui paljude kilomeetrite järel oleme lõpuks 26. päeva hilisõhtuks väljas liustiku servamoreenil. Me saime hakkama, lahendasime viimase suure küsimuse. Langen põlvili maha ja suudlen märga moreenipinda. Nii hea tunne on taas maad puudutada. Niisiis olime 26 päevaga läbinud peaaegu 600 kilomeetrit ja jõudnud välja liustiku lääneservale. Nagu kaks päeva hiljem all politseijaoskonnas end registreerides kuuleme, oli tänavune olukord liustikul vastu suve olnud tõepoolest hull ja olime ühed vähestest, kes helikopteri abi ei kasutanud. Me olime sel hooajal viimased, kes läänerannikul liustikult maha astusid.

A A STA

PÄ

isolatsioonimaterjal

ui seda materjali 1978. aasta juulis tutvustati, siis olid tavapärased koheva väljanägemisega välisrõivad. Tegelikult oli pea igaühel kohev jopp või jakk. Kolmkümmend aastat hiljem on maailm udusulgede asemel omaks võtnud õhukese voodri. 1978. aastal oli see siiski uudne mõte ning paljud välistingimustes tegutsejad ei olnud päris veendunud, kas see toimib. ThinsulateTM isolatsioonimaterjalist, mida esialgu kasutati rõivatööstuse manustes, sai tootemark, mida tarbijad hakkasid otsima talispordi ja elustiili alal. ThinsulateTM isolatsioonimaterjali katsetasid Min-

nesota karmis talves lennujaama pagasikäitlejad ja postitöötajad ning Põhja-Minnesotas asuva Lutseni suusakuurordi liftioperaatorid, aga ka ehitustöölised Alaska torujuhtmete ehitusel. Iga katse näitas, et Thinsulate isolatsioonimaterjal andis sama paksuse juures peaaegu kaks korda nii palju sooja kui enamik tavavoodreid. Uue voodri kiud imavad vähem kui 1% vett oma kaalust, mis aitab voodril kiiresti kuivada ja oma kuju taastada. Pärast seda, kui õhuke sünteetiline vooder 1978. aastal leiutati, on Thinsulate'ist saanud üks maailma enim tuntud markidest välisrõivaste, jalanõude ja rõivamanuste turgudel.

1978 - ThinsulateTM isolatsioonimaterjal võetakse kasutusele välisrõivastes ja rõivamanustes

1992–95 - Will Stegeri polaarekspeditsioonide ametlik sponsor 1990 -võetakse kasutusele ThinsulateTM Lite LoftTM isolatsioonimaterjal

1994 - esimest korda USA suusameeskonna varustaja

Lühidalt Thinsulate ajaloost TM

1983 -Thinsulate voodrit hakatakse kasutama jalanõudes

1993 - hakatakse kasutama ThinsulateTM Ultra isolatsioonimaterjali

1992 -taliolümpia sponsor

1998 - taliolümpia sportlased kannavad rõivaid, millel on Thinsulate vooder; politseijaoskonnad teevad sellest oma vormirõiva osa

1998

KUS ME OLIME 1978

ThinsulateTM isolatsioonimaterjali hakatakse kasutama rõivastes ja manustes. 1983 ThinsulateTM isolatsioonimaterjali hakatakse kasutama jalanõudes. 1986 Mägironijad tõusevad Andides El Plata mäele, kandes ThinsulateTM isolatsioonimaterjaliga parkasid. 1990 Võetakse kasutusele ThinsulateTM Lite LoftTM isolatsioonimaterjal. 1992 1992. aasta olümpiamängude sponsor. 1992–95 Will Stegeri juhitud rahvusvahelise Arktika-projekti ametlik sponsor. 1993 Võetakse kasutusele ThinsulateTM Ultra isolatsioonimaterjal. 1994–99 USA suusameeskonna mäesuusatajate välisrõivaste kategooria sponsor. 1995 Võetakse kasutusele ThinsulateTM isolatsioonimaterjal koos taaskasutatud kiududega. 1997 ThinsulateTM Acoustic isolatsioonimaterjali hakatakse kasutama autotööstuses.

1999

Pitsat toimetatakse kohale kottides, mis on vooderdatud ThinsulateTM isolatsioonimaterjaliga; vooder hoiab eemale niiskust, hoides pitsa krõbeda ning aidates hoida optimaalset serveerimistemperatuuri. 3Mil on turunduskampaania, pakkumaks nahkrõivaid koos ThinsulateTM voodriga, mis ei ole kohev, kuid annab sooja.

KUS OLEME PRAEGU 2000 2001 2002

1999 - seda kannavad töölised Siberi naftaväljadel

ThinsulateTM isolatsioonimaterjali kannavad esmakordselt töölised Siberi naftaväljadel. ISC kollektsiooni toodete soojustamiseks hakatakse kasutama ThinsulateTM isolatsioonimaterjali. Tarbijatele mõeldud reklaamikampaania Venemaal tutvustab ThinsulateTM isolatsioonimaterjali Vene tarbijatele. ThinsulateTM Acoustic isolatsioonimaterjali hakatakse kasutama mere- ja erisõidukitööstuses. Võetakse kasutusele ThinsulateTM Supreme isolatsioonimaterjal.

2004

Will Stegeri juhitud Arktika-ekspeditsiooni sponsor. Select Comfort tutvustab uut tekki, milles on kasutatud ThinsulateTM isolatsioonimaterjali. ThinsulateTM isolatsioonimaterjal Premium Quilt Batting (vatiin) lapitehnika tegijatele. 2006 ThinsulateTM Acoustic isolatsioonimaterjali kasutatakse Honda, Toyota, GMi ja Fordi autodes. 2007 ISC toetatud ekspeditsioon “Esimesed eestlased Antarktika kõrgeimal tipul” Mt. Vinsonile. Üleilmse soojenemise 101 põhjapolaarjoone ekspeditsiooni sponsor, mida juhib Will Steger koos Richard Bransoni ja Ed Viestursiga. 2007–11 USA ja Kanada mäesuustajate meeskondade varustaja.

2007 - töörõivaste turule tuuakse ThinsulateTM Insulation FR (tulekindel) 2004 - Select Comfort hakkab valmistama voodiriideid ThinsulateTM voodriga

2007–2011 - USA ja Kanada suusameeskondade ametlik sponsor

2007–2008 - Thinsulate varustab Will Stegeri Arktika-ekspeditsioone, mis ajavad kliimamuutuse põhjuste jälgi

2002 - Akustilist isolatsioonimaterjali ThinsulateTM Acoustic hakatakse kasutama mere- ja erisõidukite turgudel 2006 - Thinsulate akustilist isolatsioonimaterjali hakatakse kasutama ka autotööstuses

Kosmoseajastu kontseptsioon, mis muudab täielikult inimeste arusaama enda soojas hoidmisest

970ndate lõpus oli üldiselt teada, et külma eest kaitsmiseks on kõige soojem materjal udusuled. Mida paksem materjal ja kohevam jopp, seda soojem. Seda seni kuni tulevikku vaatav 3M uurimis- ja turundusmeeskond pööras igapäevatarkuse pea peale ja oli esimene, kes tuli välja Thinsulate™ soojustusmaterjaliga, mis on praegu tuntumaid sünteetilisi isolatsioonimaterjale maailmas. Thinsulate voodrimaterjali leiutamine oli näide kavandatud uuendusest. 3Mi teadlased otsisid viise, kuidas võimalikult hästi ära kasutada ettevõtte mikrokiududest lausmaterjali valmistamise tehnoloogiat. Sellel tehnoloogial põhines juba materjal, mis sobis ideaalselt kütusereostuse absorbeerimiseks. Lausmaterjal oli ka väga tõhus näomask, ning 3Mi respiraatorite alustala. Mikroskoobiga vaadates nägid teadlased materjali, mis sarnanes ehituselt sulega – ning see sarnasus äratas neis uudishimu. Kas kiuline, sulega sarnane materjal võib olla soe nagu hea isolatsioonimaterjal? Vastused ei tulnud kergelt. Esialgu oli materjal nii õhukene, et kui keegi oleks laboris kogemata aevastanud, siis oleks see sulgkerge materjal mööda laborit laiali lennanud. Kandsid jopet üks kord ja kiud lamendusid ning langesid voodri allossa. Panid jaki pesumasinasse ja sellega oli lõpp.

3M meeskond ei heitunud, sai üle igast takistusest ning leiutas lõpuks mahulise struktuuriga ja soojapidava materjali, mida rõivatööstus vajas. Välikatseid tehti karmides talvetingimustest; Minnesota lennujaama pagasikäitlejatel ja postitöötajatel paluti kanda kindaid, mis olid vooderdatud Thinsulate materjaliga. 3M saatis kindad isegi Alaska torujuhtmetel töötavatele ehitusmeestele. Vastus? Nad keeldusid kindaid tagastamast. 3M oli välja töötanud voodri, mis oli sama paksuse juures teistest isolatsioonimaterjalidest kaks korda soojem, kuid ikkagi jäi küsimus – kas keegi seda ostaks? 3M turundajad mõistsid, et nende kosmoseajastu kontseptsiooni tuleb müüa koos teadusuuringuga. Kõigepealt tegi USA sõjaväe uurimislabor Massachusettsis Natickis soojusülekande uuringud, kontrollides toote omadusi. Seejärel välgatas 3Mi inimestel mõte kasutada termograafiat, et teha värvikad ja meeldejäävad pildid soojuse kaost ja soojapidavusest. Tehke pilt jopest, mis on pooleldi vooderdatud udusulgede ja pooleldi Thinsulate voodriga, ning te näete ilmselgelt seda uuenduslikku materjali.

3M esitles oma uut leidu klientidele, kes selle suurepäraseid omadusi kõige enam hindaksid: suusatajad, matkajad, mägironijad ja teised välitingimustes tegutsejad, kes hindasid soojust, mugavust ja stiili. Head Ski oli esimene, kes tuli 1978. aastal välja täieliku suusarõivaste kollektsiooniga. Sellele järgnesid teised välisrõivaid tootvad ettevõtted ja kohe nende kannul hakkas huvi üles näitama ka tavarõivatööstus. Tuntud olümpiasuusataja Jean Claude Killy kasutas Thinsulate voodrit oma suusarõivaste kollektsioonis ja üsna varsti näitasid modellid viimaseid moode Thinsulate voodriga New Yorgi poodiumitel. Thinsulate vooder on käinud isegi kaasas Arktika-uurija Will Stegeri igal polaarekspeditsioonil. Õhukesest sünteetilisest voodrist sai üleilmne fenomen, mille maailm on omaks võtnud. Thinsulate vooder, mis on „soojus kohevuseta”, on praegu maailmas üks enim tunnustatud marke välisrõivaste, jalatsite ja rõivamanuste turgudel.

UKU meeste termojope ja DEYVID profipüksid ULLA naiste termojope ja TIIU profipüksid

 RECCO® unikaalne laviinipäästesüsteem, mis võimaldab kõrgsagedusel töötava võnkeradari abil kiiresti määrata ohvri asukohta.  Kaheosaline süsteem koosneb RECCO® detektorist, mida kasutavad organiseeritud päästemeeskonnad, ja RECCO® reflektorist, mis on õmmeldud jope varrukasse.  RECCO® reflektoril pole mootorit ja seetõttu pole seda vaja käima lülitada. Selle signaal on stabiilse tugevusega ega vaja töötamiseks patareisid. See välistab süsteemi kasutamistõrked ja tagab tõhusa toimimise.  Reflektoriga varustatud tooted on kõik masinaga pestavad.  Enne reisile minekut soovitame külastada RECCO® kodulehte www. recco.com, mis esitab maailmajagude kaupa kuurordid, mille päästemeeskondadel on vastavad seadmed olemas.

 Dialight membraaniga Soft Shell pealismaterjal on kolmekihiline liitmaterjal: pealiskangas + membraan + alusfliis. Selline unikaalne kooslus tagab täiusliku tuulepidavuse, suurepärase hingavuse ja väga kõrge veepidavuse. Viimase puhul tasub siiski meeles pidada, et lausvihmas

võib mõne tunni möödudes toote õmblustest vesi läbi imbuma hakata, juhul kui toote õmblused on teipimata.  ISC kollektsioonis kasutatav Soft Shell on toodetud Jaapanis, kus Mitsubishi Co laboratooriumites suudetakse omavahel liita pealiskanga veniv trikotaaž, kuni 200% venivusega unikaalne Dialight membraan ja aluskihi hästihingav mikrofliis (esineb ka fliisvõrguna). Tulemuseks on ülimugav, täiuslikult tuulekindel, elastne ja väga heade tehniliste näitajatega toode, mille veepidavuseks on mõõdetud 20 000 mm ja hingavuseks 10 000 g/m2/24 h.

UNGRU meeste Soft shell jope ja LEO Soft Shell püksid UNGRU W naiste Soft shell jope ja BIRI Soft Shell püksid

Alar Sikk riietub Kiiver langevate kivide kaitseks Ninakaitsega päikeseprillid Kolmes suunas kapuuts reguleeritav Polartex hingav mikroﬂiis Brynje võrkpesu ISC-tech 28 000 koorikjope Kõik õmblused teibitud Vetthülgavad lukud Sääretasku Küljeõhutuslukkudega matkapüksid Alaserva tugevdus Alumine serv stopperitega reguleeritav Poolkõrged vibram tallaga täisnahast matkasaapad

Suuskadel ainult naised! maastikel. Lisaks 10 ja 20 km distantsidele võis valida ka lühema sõidu, mis viis suusastaadioni kõrvale varju alla vorste praadima. Mitmed osalejad langetasid valiku kepikõnni kasuks.

Meeleolu esimese

5. märtsil 2008 korraldati Jyväskyläs esimene naistele mõeldud suusaüritus. Uue ürituse korraldas 100. juubelit tähistav Soome Suusaliit ja läbiviimise eest hoolitses Jyväskyläs asuv murdmaasuusatamise eriselts Huhtasuon Hiihto 2000. Sündmuse toimumiskohaks oli seekord valitud Jyväskylä Laajavuori.

Virgutusvõimlemine

ISC Ladyski stardis Soome (nagu ka Eesti) kasina lumega ja sulasegune talv esitab suusaharrastajatele tõsise väljakutse. Suurem osa suusatajaid on väga umbusklikud, et kas suusatama pääsebki. Paljud ei jõua talvel kuigi palju suuski proovida. Loomulikult mõjus see osalejate arvule. Jyväskyläs olid suusarajad aga heas korras.

Euroopa 4 juhatusel

Organiseerijad

ISC LadySki on mõeldud kõigile naistele, kes tahavad hea vormi ja enesetunde eest hoolitseda. Lõõgastav nädalavahetus sõprade seltsis annab energiat ja pakub mõnusaid elamusi. Võistlemine on jäetud tagaplaanile. Päevakavas oli lisaks suusatamisele muuhulgas suusakool, hommikune virgutusvõimlemine Euroopa 4 juhatusel ja õhtune pidu. Suusarada kulges Laajavuori

Jyväskyläs

ISC LadySki võeti hästi vastu. Kesk-Soomes ja Jyväskylä ümbruses on väga hea maastik ja suusaradade võrk suusatajate päralt. Järgmisel talvel korraldatakse üritus uuesti, toimumisajaks on 14. märts 2009. Organiseerijad kutsuvad kõiki leedisid lähedalt ja kaugemalt Kesk-Soome!

ISC ja Soome Suusaliidu koostöö Soome Suusaliit ja ISC sõlmisid 2007. aasta suvel koostöölepingu. ISC koostööpartneriteks on Suusaliidu murdmaasuusatamise alaüksustest harrastussuusatajad, seltsitegevus, noortesport ja liidu treenerite klubi.

oostöö hõlmab peamiselt mitmesuguseid turundusmeetmeid Soome Suusaliidu kaudu, millega tutvustatakse ISC kaubamärki ja tooteid murdmaasuusatamisega seotud inimestele. Näiteks Suusaliidu murdmaasuusatamise veebileht ja muud materjalid, lehed ja voldikud, kus ISC on nähtavalt eksponeeritud. 2007. aasta sügisel ja 2008. aasta kevadel keskenduti edasimüüjate võrgustikule, et tutvustada ISC kaubamärki ka murdmaasuusatamise vallas. Näiteks orienteerumises on ISC-l juba pikad traditsioonid ja kindel koht Soo-

me turul. On leitud häid kontakte ja müüjaid. Suusaliidu murdmaasuusatamise üksuse eestvõtmisel arendatakse praegu mitmesuguseid tugivõimalusi edasimüüjate jaoks koos ISC-ga, et kergendada müügitööd ja klientidega kontakteerumist. Soome Suusaliidule alluvad suusaklubid on oluline klientuur, kellele see tegevus on suunatud. Paljud klubid on juba valinud uueks rõivatarnijaks ISC. ISC tugevuseks on kvaliteet, tehaste lähedus, lühikesed tarneajad, hind ja tarnekindlus. ISC rõivad on trendikad ja uuenduslikud, mistõttu nad sobivad nii harrastus- kui ka võistlussuusatajatele. Rõivaste tellijad ja kasutajad on ISC toodetega väga rahule jäänud. Konkurents spordirõivaturul on ka Soomes tihe. ISC tugevuseks on olla Euroopa rõivatootja, kelle tooted valmistatakse Euroopa Liidu riikides. Nii mõneski mõttes on see turvalisuse näitaja nii kliendi kui ka rõivaste kasutaja jaoks. 2008. aasta kevadel suusatati Jyväskyläs esimese ISC LadySki suusaürituse raames, mis oli mõeldud üle 19-aastastele naistele. Suusaliidu

ja Kesk-Soomes asuva Huhtasuo Hiihto eestvõtmisel arendatakse sellest üritusest iga-aastane naiste massisuusaüritus.

Koostöö ürituste korraldamisel Suusaliidul on kavas korraldada hooajal 2008-2009 piirkondlikke naiste spordiüritusi, kus tutvustatakse üleriigilist ISC LadySki üritust ja registreeritakse sellele osavõtjaid. Üleriigiline üritus toimub järgmine kord märtsi keskel 2009. aastal Peurunka kandis Kesk-Soomes. Planeeritud üritusel osaleb Soome naiste kõrval märkimisväärne hulk naisi ka Eestist. Ilma ISC ja Suu-

saliidu koostööta ei suudetaks seda üritust organiseerida ja see jääks toimumata.

Tippsportlaste rõivalepingud Uueks turundusvaldkonnaks on ISC ja tippsuusatajate vahel sõlmitud personaalsed rõivalepingud. Praegusel hetkel on kehtivad lepingud ISC-ga Ville Nousiaisel ja Riikka Sarasojal. Mainitud sportlased on nende toodete olulised turustajad, testijad ja kasutajad. Tulevikus võtame veel mõne Soome tippsportlase ISC kaubamärgi alla.

Koostöö pikemas perspektiivis ISC ja Suusaliidu koostöö on jätkusuutlik ja operatiivne. Rõhuasetusi ja tegutsemisviise kujundatakse igal aastal ümber vastavalt vajadusele. Nõupidamiskontaktid on suurepäraselt toiminud ja koostöö eesmärgid on selgelt määratletud, nii et kumbki osapool võib teise peale kindel olla. Kõige olulisem eesmärk on, et mõne aasta pärast on ISC Soome turul hästi tuntud ja heal positsioonil suusarõivatootja.

Higipaelaga lükramüts Brynje võrkpesu

Andrus Veerpalu riietub Kaheosaline, suurepäraselt liikumist võimaldav suusakostüüm Hingamist võimaldav võrkmaterjal põlveõndla taga Tuuletakistusega põlvekaitsematerjal Püksisääre alaosas pidurkumm kerkimise vältimiseks

 Sensitive® on Itaalia tekstiili- ja moetööstuse lipulaeva, Eurojersey poolt spetsiaalselt spordirõivaste jaoks loodud veniv materjal. Sensitive® kaubamärgi all valmistatud materjal on siidjalt pehme, venib neljas suunas ja hingab väga hästi. Kõik see muudab tooted ülimugavaks ja annab kandjale liikumisvabaduse, mistõttu Sensitive® tooteid kasutatakse maailmas laialdaselt just profitiimide rõivaste valmistamiseks.

SPEED ONE 2 suusakostüüm

 Superroubaix® Jerseylycra on välja töötatud spetsiaalselt venivate talvetoodete valmistamiseks. Koostis 85%PE, 15%EL. Antud materjal on valmistatud Itaalias, Miti kvaliteettootja tehastes. Materjal on väga hea neljasuunalise venivusega ja hingab väga hästi. Lisaks on selle suurepärase lükra aluskülg talvetoodetele sobivalt karvastatud. ISC kollektsioonis kasutusel talviste suusakostüümide seljamaterjalina.

 WindTex – kõrgete Euroopa kvaliteedistandardite alusel toodetud eriline materjal tuulekindlate spordirõivaste valmistamiseks. Tuulekindluse tagab kanga spetsiaalne, mitmekihiline kude, mitte enam klassikaline membraan. Tehnoloogia tulemusena on WindTex materjalist tooted lisaks tuulepidavusele ka hea venivusega, pehmed, soojad ja väga praktilised. Rõivaste tagumine sisekülg on karvastatud. ISC kollektsioonis kasutatakse materjali murdmaasuusakomplektide esiosade õmblemisel.

DEVON suusajakk, DEV vest ja POINT püksid meestele DEVON W suusajakk, DEV W vest ja POINT W püksid naistele

Lauskmaalt

ehk minu

TEKST JA PILDID: Grete Mäsak

Lubadus lumelauduritega EV aastapäevaks Slovakkiasse sõita sai antud kergekäeliselt. Lumevaesel talvel kummikutega mudas sumbates on talverõõmude olemust raske hoomata.Veidi enne reisi meenus, et ma ju ei oska lumelauaga sõita. Enamgi – olin lumelauda näinud vaid poes. Proloog. Cesis, Läti Kahetunnisel teekonnal Tartust Valga kaudu Cesisesse termosest kohvi rüübates viskame eestlaste-lätlaste temaatilisi nalju. Et esimene kohtumine lumelauaga toimuks võimalikult väheste pilkude all, asusime teele hommikuhämaruses, sest siis on mäel vähem rahvast. Kuid tähtsusetu polnud ka soov vältida piinlikke olukordi juba eos. Meie Eesti numbritega tumedat pikapit peatasid rohelises mundris piiripolitseinikud koguni kahel korral. Aga

" mAgedesse

esimene lumelauahooaeg ID-kaardid olid kaasas ja autodokumendid korras! Asfalt muutus auklikumaks kui Tallinna kesistel teedel. Ääremaa ikkagi! Ometi asub Cesises lähestikku kaks arenevat talvespordikeskust. Neist uuem, pikemate ja käänulisemate radadega, ootab külastajaid vaid õhtuti. Esimese lumelaua valis mulle laenutuse lätlasest töötaja. Minu hinnangul oli sõiduriist ilus ja naiselik – neoonroosa nii pealt- kui altpoolt, sekka paar valget triipu ja peal tunnustatud spordifirma logo. Lumelauaõpetajaks värvatud sõber, keda on iseloomustatud kui maailma kõige kannatlikumat inimest, kiitis valiku heaks hoopis teisel põhjusel – pehmet lauda on algajal mugavam juhtida. Lumelauasaabaste kinnituspaelad venisid mulle lõuani. Algselt rulluisutamiseks mõeldud randmekaitsmete mahutamisega suusakinnaste alla esines samuti tõsiseid raskusi. “Kinnita esialgu vaid üks jalg! Proovi libistada! Mis tunne on?” uuris mu “personaaltreener” hoolitsevalt. Sain loa kinnitada teisegi jala. Esialgu jäid katsed end lauale püsti ajada edutuks. Ukerdasin lumes ja piidlesin häbelikult ümbritsevaid inimesi. Õnneks oli neilgi piisavalt tegemist iseenda püsti hoidmisega. Samas märkasin, et mõne kolmeaastase mäesuusataja oskused tegid paljudele silmad ette. Lastemäe nõlv oli peaaegu kallakuta ning üles tuli end libistada nöörtõstuki abil. Nõuanne raskus esimesele jalale kanda ning seejärel külg ette keerata kõlas väga lihtsalt. Selle täitmine päädis taas kukkumisega. Kiirus, millega lastemäest alla vajusin, näis meeletu. Parem oli end igaks juhuks tagumikule kukutada, vähemalt seni, kuni sabakont veel võimaldas. Aegamisi tekkis siiski mingi tunnetus ning lastemägi muutus jõukohasemaks. Esmamulje päris-mäelt oli: kõrge ja järsk. Taibates, et tagumisel kandil allasõitmisega saab kiirust reguleerida ning kandu maha lüües kiiresti pidurdada, muutus liikumine julgemaks. Kuid sabakont valutas. “Sõitsin” parem külg ees, mis lah-

tiseletatult tähendab, et kukkusin paremale käele. Jaladki tegid haiget – ainult kantidel sõitmine olevat lumelauasõidus kõige väsitavam. Uueks võtteks osutus esimesel kandil sõit. Nägin, kuidas laudurid ja suusatajad minu poole kihutasid. Hirmust otsasõidu ees ning liiga elavast kujutlusvõimest – kõikide luude murdumisest, tõin kuuldavale karje. Lubasin end lahkesti koos lumelauaga mäele matta ja ähvardasin mägedest igavesti hoiduda. Mõistsin ühtäkki, miks lumelauad on altpoolt värvilised ja logodega kaetud – algaja laudur on elav reklaamikandja, sest lauaalust näevad kõik tõstukisabas seisjad väga tihti. Algaja lumelauduri tunneb mäel hõlpsasti ära – vaid nemad vantsivad, laud kaenlas, väsinud sammul mäkke. Nööptõstukil enam kui viis meetrit sõitmine ja samal ajal ka tasakaalu hoidmine osutus mulle ületamatult raskeks.

Slovakkia, Poprad Hommikul kell 8.00 kogunes Balti jaama parklasse kahekordse bussi juurde paarkümmend suuremõõtmeliste pakkidega reisijat. Algamas oli järjekordne suusa- ja lumelauareis Tatra mäestikku Slovakkias. Rohkete peatustega sõites püsisime graafikus ning õhtuks jõudsime Varssavi äärelinna hotelli. Seejärel tõttas seltskond väsimatuid, bussiistme järgi vormunud kehasid hämarasse ööklubisse sirgeks venitama. Tõsi, poolakad ei suhtu mägisaabastes diskotajatesse kuigi sõbralikult. Hoopis rõõmsama naeratusega võttis meid Popradis vastu hotellilähedase söögikoha baaridaam. Slovakkidele on eesti turist nagu soomlane eestlasele. 27 sõpra liitsid väikesed lauad üheks pikaks ning jõid väikese baari vaadiõllest tilgatu-

maks. Kõigile soovijatele ei jätkunud ka vürtsikat küüslaugusuppi keedumunaga. Becherovkat tellitakse pudelikaupa ning segatakse kuuma musta tee või apelsinimahlaga. Ometi lehvitas baaridaam lahkudes rõõmsalt ja lubas järgmiseks päevaks tellida uue vaadi õlut. Madal-Tatra suusakeskuste laugemadki nõlvad tunduvad lauskmaalt pärit algajale lumelaudurile liiga kõrgetena. Eestlasi oli seal palju, liigagi palju – kuus bussitäit ühe suusakeskuse parklas sarnanes lumenäljaste invasioonile. Omakeelsed õpetussõnad kõlasid mõjuvalt, kuid nende järgi toimimine lõppes esialgu eranditult horisontaalasendis. Sabaots, mis esmakordselt tõsist maaühendust tunda sai Cesises, valutas kohati suisa pisaraid silma kiskudes. Kuidas kanda raskus esimesele jalale, kui hetke pärast järgneb meeletu hoog? Kuidas keerata end esimesele kandile ja libiseda mäest alla selg ees? Kuidas ületada hirmu kiiruse ees, kui jäist ja algajale ilmselgelt kitsast nõlva ümbritsevad tihedalt jämedad puud? Üksteise vastu oldi õnneks sõbralikud. Kedagi riivates võis vabandada eesti keeles, sest külastajate enamus näis koosnevat eestlastest. Iga laskumisega muutusid algajad osavamaks. “Viimase ringi aeg oli eelmisest pool tundi parem!” hüüdis kaaslastele säravate silmadega tüdruk, kes esimest päeva üritas Slovakkias lumelauda taltsutada. Oskajad muigasid, sest neil kulub allasõiduks kuus minutit.

lt, kee g r a k , lt e k s r ä v Õhk lõhnas es sel ts li a v s e d e g ä m vadiselt. Ka keelti s e e is m , s u s e a v hooajal lume na tähendab kohati de ümberpanduunst)lumekihti. kahemeetrist (k Väsinud jalgadega on raskem sõita. Kehahoiaku krampi aitab leevendada must tee, millesse segatud lonks rummi. Rahvusmärjuke, kohaliku nimega Um, sisaldab etiketi andmetel piiritust, suhkrut ja rummiaroome. Kõrvale võib hammustada šokolaadi või näksida friikartuleid. Osta võis ka praadi, ent kõrge adrenaliinitaseme tõttu söögiisu peaaegu puudus. Kevadine Slovakkia meenutas paradiisi. Lund Popradi tänavail polnud. Õhk lõhnas värskelt, kargelt, kevadiselt. Ka mägedes valitses sel hooajal lumevaesus, mis eesti keelde ümberpanduna tähendab kohati kahemeetrist (kunst)lumekihti. Murdmaasuusarajad kutsusid ahvatlevalt. Hoolimata paksust lumest soojendas päike õhu kuue plusskraadini. Esimesel mäepäeval kaasa võetud seljakott kahe fliisjakiga osutus liigseks. Intensiivsel tasakaalu hoidmisel olid isegi soe pesu ja koorikjope liiast. Vähemaga algajal siiski sõita ei tasu, sest järskudel nõlvadel kukkumised lohistavad laudurit suure hooga, mitmeid meetreid mööda teralist lund. Ka kiiver ei ole pelgalt moeasi, ses meditsiiniteenistuse mootorsaan, kanderaam järelkäruks, kiirustas palju kordi päevas hädalistele appi. Minulgi õnnestus rajalt välja sõita. Pärast esmaste sõiduvõtete omandamist sai algajast “proff”. Tõepoolest – kiiruselt võinuksin võistelda kogenud sõitjatega, kuid tehniline pool jäi kesiseks. Vältimaks otsasõitu järsult suunda muutnud suusatajale, avastasin end ühel hetkel mitu meetrit rajast eemal, laudapidi kinni pehmes lumes, võimaluseta iseseisvalt välja pääseda. Reiteni lumme vajus ka appi tõtanud kaaslane. Õnneks pääsesime mõlemad vigastusteta: nii uljas laudur kui tuttuus lumelaud. Termaalvee basseinid mõjusid väsinud kehale turgutavalt. Looduslikult soe ja mineraaliderohke vesi oli rohkest rauast punaka tooniga. Heledate trikoode omanikud vaatasid basseine põhjendatult kahtlustava pilguga. Pärast aktiivset päeva kirkas päikeses pealpool pilvi mõjus hämar ruum salapärase veealuse valgusega kuidagi õõvastavalt, aga basseinis lõõgastusid nii keha kui vaim. Mõnusaks elamuseks oli mullibassein õues, mis valutavaid lihaseid ja liigeseid korralikult masseeris.

 Teibitud õmblused on vajalikud membraaniga toodete õmblusjärgse veekindluse taastamiseks. Iga membraaniga varustatud kangatüüp saadetakse teibitootjale, kes laboratoorsete katsete tulemusena valmistab just sellele membraanile sobiva teibi. Valmis teip vulkaniseeritakse ülikõrgel temperatuuril (kuni 550 oC) õmbluste kohalt kanga membraani külge. Temperatuur on vajalik mõlema poole molekulaarstruktuuride segunemiseks ja teibi püsimiseks. Protsessi tulemusena sünnivad täiuslikult veekindlad tooted!

ANGE etnotikandiga termojope ja HANNE m채esuusap체ksid

Ööklubi Surprise oli avatud seitse päeva nädalas. Vilkuvate tuledega neoonreklaam lubas lisaks tantsupõrandale ka kasiinot ja baari. Päevinäinud trepp viis teisele korrusele. Diskoripult peitus kõrge barjääri taha, millel troonis Lenini büst. Metalltoruga lava pani fantaasia lendama. Slovakikeelseks osutus vaid teenindus, sest külastajaiks olid hotellist ja suusakeskustest tuttavad eestlased. Esmakordsel külastamisel üllatas muusikavalik: Marju Länik vaheldus Meie Mehe ja kaheksakümnendate nostalgilise, klassikaks muutunud diskomuusikaga. Reede õhtul saabusid ka kohalikud, värskendades eestlaste puntratantsustiili. Peo lõpetas klubi sulgemine. Eesti suusaturistid lahkusid ohates, sest aeglastele lauskmaalastele tundus, et pidu justkui alles algas. Vaikne mägedevaheline Poprad ei pakkunud ka muud öist meelelahutust. Unine linnake magas sügavalt, kui peolised hotelli poole sammusid.

Epiloog. Hemsedal, Norra Lumelauapisikusse nakatunult broneerisin aprilli keskpaigaks lennukipiletid Oslosse. Lühikese lennu ja kolmetunnise rendiautosõidu järel jõudsin Hemsedali suusakeskusesse. Tõsi, Alpincente-

ri nimeline mäeke on ka Nesbyeni külakeses, milles lahked eesti tüdrukud meile kodumaise vürtsikilu ja musta leiva eest öömaja pakkusid. Absoluutne kõrgus jääb siinkandis 1500 meetrini, kuid lumekihi paksus ulatub pea kahe meetrini. Ja lund sadas järjest juurde! Teisel mäepäeval valitses tipus tõeline lumetorm. Mägedele kohaselt muutus ilm minutitega. Tõstukijaamadesse tekkisid norrakeelsed kollased hoiatussildid, et väljaspool rada sõidetakse omal vastutusel. Norra kõige kehvemad rajad on oluliselt paremad Slovakkia parimaist. Paraku ei pakkunud need enam huvi. Hoopis põnevam oli offroadida – tõstukiga üles sõites jätta meelde võimalik tagasitee ning seejärel laskuda. Möllav purgaa muutis nähtavuse olematuks. Läbi kollaste suusaprillide võis teekonda vaid aimata, mõnikord ka tunnetada sabakondi või randmega. Sõita puude vahel pea kahemeetrises, tugevas või ka värskelt sadanud puuderlumekihis on mõnus elamus. Ootamatused muutsid rajavälise sõidu ekstreemseks – näiteks asendus pehme lumevaip mõnemeetrise tühjusega kaljunuki taga. Sel juhul päästis hullemast vaid kiire pidurdus.

Kukkumisi tuli varasemaga võrreldes harvem ette, kuid need muutusid ohtlikumaks. Pärast mõnemeetrist lendu kiivrile maandudes ohkan õnnelikult – võinuks minna hullemini. Norra Afterski vääriks omaette peatükki. Pisikestes mäealustes pubides muutusid nõlvadel kargelt ja tagasihoidlikult naeratavad põhjamaalased tõelisteks peoloomadeks. Suusasaabastes ning elava muusika saatel trambitakse põrandal vaid algatuseks. Beebipakk sisaldab Norras ilmselt mäesuusavarustust, sest väikseim nähtud suusataja lutsis isukalt lutti, samal ajal kui vanemad teda tõstukile aitasid. Lumised mäed, lahked kaaslased ning kirjeldamatu vabadusetunne liuglemisest – see on lühikokkuvõte lumelauasõidust, mille Eestis harrastamise huvi kaob pärast tõeliste mägedega kohtumist. Räägitakse, et Norras ning Alpides saab osal nõlvadest sõita aastaringselt, s.t ka südasuvel.

Deyvid Oprja riietub

Kolmes suunas reguleeritav kapuuts

ISC kootud nokats Brynje spordipesu Ülikõrgete tehniliste näitajatega jopematerjal ISC-tech 8000 ISC mäesuusakindad Teibitud õmblused Vetthülgavad lukud Käiseotsikud varrukasuus Soft Shell jakk Tuulevöö Scotchlite helkurniidiga kangas Ärakäivate traksidega suusapüksid

Vulkanoloo

Kui Tarmo hakkas umbes pool aastat tagasi mulle õhtuti viisi "El Condor Pasa" ümisema, aimas mu süda halba. Kui öökapile ilmus muinasjuturaamat "Lugu Mapuchest, kes ronis vulkaani otsa", kartsin juba halvimat ja põhjusega. TEKST JA PILDID: Jane Riga

3. jaanuar. Nüüd oleme siis Ecuadoris, plaaniga ronida nii paljudele vulkaanidele kui tervis ja aeg lubavad. Väikesed viperused algasid juba lennul Amsterdamist Limasse. Kõigepealt unustas stjuuard praetud pähklid ja salvräti ulatamata ning seejärel kruiisis ta minust sujuvalt mööda, ilma et oleks jookegi pakkunud! Kui Quitosse jõudes minu pagas lennukilt saabumata jäi, ei

imestanud ma enam üldse. Küll aga imestas Tarmo, et kus ometi on tellitud transport. Võtsime siis ise takso ja kimasime peenesse haciendasse San Jorgesse, mis asub mäeküljel linnast väljas. Kell oli 1.30 öösel. Pimedusest kostis hirmsaid lindude

ja/või loomade häälitsusi. Kloppisime akendele ja ustele. Ka taksojuht aitas kaasa ja hõikas aeg-ajalt midagi hispaania keeles. Lõpuks süttis üks tuli ja aknale ilmus vanem mees, kes vaatas mind korraks (valges jakis valge naine valgussõõris), otsustas siis ilmselt, et tegemist on vaimuga ning kustutas tule ja lahkus. Meie erakordselt vastutulelik taksojuht helistas veel mitu korda majja oma mobiililt, aga enam ei kostnud kippu ega kõppu. Tarmo pakkus, et püstitame telgi siiasamasse. Mina aga tõmbasin nina vingu, sest ei nõustunud telkima pärast 30-tunnist vintsutust lennujaamades ja lennukites. Niisiis – valisime Lonely Planeti raamatust hotelli "Real Audencia" Quito vanalinnas, mille nime tõlgendasime kui "tõeline vastuvõtt" ja lasime end taksojuhil sinna sõidutada.

ogid 4. jaanuar. Kaunis koloniaallinn Quito Ütlen ausalt, et kõik mured ja viperused ununesid, kui hommikul särava sinitaeva alla kiiskavasse päikesevalgusse astusin ja tänavanurgal rahulolevalt päikeseprillid ninale sättisin. Olime ju äsja saabunud Pimeduse Südamest – Eesti detsembrist. Ostsime provianti ja priimusele gaasi, et telkida vulkaani jalamil. Jalutasime kaunis vanalinnas. Sõime palju ja hästi: Tarmo kartuli- ja maisikäkke, mina cevichet. Ronisime gooti katedraali kellatorni, mis kaugelt paistis kui imetegu, aga seest tabamata imena. Seal kohtasime ka esimest suuremat turistide gängi – noori ja väga suuri ameeriklasi. Mõned olid kitsastel keerdtreppidel hirmsasti hädas ja libistasid end tagumikul alla. „Nii noored ja juba invaliidid,“ arvas Tarmo. Reedeõhtuse missa puhul võtsime linna

vanima kiriku esisel platsil mõned õlled. Imetlesime kohaliku rahvatantsutrupi kalpsamist ja keerutusi, mis, tuleb tunnistada, olid üsna kaasakiskuvad. Ja loomulikult telefoneerisime pidevalt kahte lennufirmasse ja küsisime, kus on meie pagas ja millal see saabub. Saime põiklevaid vastuseid.

5. jaanuar. Lahkume linnast, saabume maale Kuna Eesti aeg on Ecuadori ajast 7 tundi ees, kippus meil kell kaheksa õhtul uni tulema ja kell kuus hommikul olime üleval kui kaks kägu. Hotell nii vara hommikusööki ei pakkunud ja me läksime vanalinna kondama. Leidsimegi ühe toreda töölissöökla, milles kohalikud suppi sisse vihtusid. Tarmo tellis samuti kaustäie krevettidega ollust ning pöördus seejärel umbes kuus korda minu poole, et kas oskan arvata, mida konk-

reetne tükk tema kausis sisaldab. Enamuse supi koostisosade suhtes jäime eriarvamusele. Lennufirmad andsin endiselt põiklevaid vastuseid ja asi tundus õige halb. KLM süüdistas TACAt ja vastupidi. Kumbki ei suutnud öelda, kuhu mu kott oli kadunud. Arutasime juba, et kui õmblen Tarmo matkapüksid oma rinnahoidja külge, kas saan sellises riietuses mäkke ronida. Otsustasime ise lennujaama minna ja ilma selguseta mitte tagasi tulla. Pärast tundidepikkust jändamist saime lõpuks mu koti kätte, mis tegelikult oli juba saabumisjärgmisel hommikul kohale tulnud, kuid seda lihtsalt ei leitud üles. Võtsime siis takso ja sõitsime ühte vulkaani-alusesse hosteriasse nimega Papagayo, kus olime bronninud toa mitmeks päevaks ning transpordi mitme vulkaanini ja tagasi. Meie õnneks osutus Papagayo igati toimivaks ja avatud asutuseks. Quitost minema saada oli tõeline

Saatjaks saime hosteria koera, kellele panime nimeks Rumiñahui (see on üks vulkaan, mis siit paistab). õnnistus. Küll aga osutus tüütuseks taksojuht, kes kasutas tüüpilist trikki: jäi alguses tasuga nõusse, kuid poolel teel hakkas tegema vinguvaid häälitsusi ja lunis lisaraha. Meil on sellise olukorra tarvis välja kujunenud kindel strateegia: mina ütlen: „Condiciones sont bestiales!“ (’tingimused on loomalikud, see tähendab ebainimlikud’) ja Tarmo lisab: „Viva la revolution!“ ja kui sellest veel vähe, lisame koos: „Cuba libre!“. Vähesed taksojuhid riskivad sellele reageerida. Tegime kohe pika jalutuskäigu mööda külavaheteid mäekülge pidi üles 3500 meetri kõrgusele. Saatjaks saime hosteria koera, kellele panime nimeks Rumiñahui (see on üks vulkaan, mis siit paistab). Rumiñahui püsis visalt meie kannul ja iga kord, kui Tarmole pildistamiseks poseerisin, trügis otsustavalt kaadrisse. Teiste farmide (ja koerte) territooriume läbides hoidis ta aga targu meie seljataha.

Pashochoa osutus üllatavalt meeldivaks treeningpaigaks. Džiip poetas meid maha keset eksootilist võsa umbes 3500 meetri kõrgusele. Ees terendas kaunis rohetav põllumajandusmaastik lehmadega. Loomade vahel passis kaabuga härrasmees, kes kasseeris maatüki läbimise eest kümme dollarit. Nagu siinmail tavaks, saime lõuna paiku korraliku vihmasahmaka ja tipus rahet. Allatulek oli seetõttu väga mudane ja minagi päeva lõpuks samuti. Spordipäev kestis kella kolmeni. Pärast sõime niipalju kui jaksasime ja siis veel natuke.

7. jaanuar. Teine vulkaan –

6. jaanuar. Esimene

El Corazon

vulkaan – Pashochoa!

Teiseks vulkaaniks olime valinud tiba kõrgema – nii umbes 4800 meetrit. Spordilaagri tunne süvenes, kuna päeva algus oli identne eelmisega. Sedakorda alustasime umbes 3600 meetri kõrguselt. Tõusta tuli päris palju, algul mööda

Esimeseks vulkaaniks olime valinud ühe pisikese, Pashochoa nimelise, mis kõigest umbes 4200 meetrit kõrge. Olgu öeldud,

et planeerisime konservatiivse aklimatiseerumisprogrammi – alguses mitu väiksemat vulkaani enne suuremaid. Igatahes meenutas meie päevaplaan spordilaagrit: kell 6.30 äratus, 7.00 hommikusöök ja 8.30 start "treeningule".

TIGER meeste teibitud Soft Shell jakk TIGER W naiste teibitud Soft Shell jakk

 Vetthülgavate lukkudega varustatakse kõrge veepidavusega toodang, mis on mõeldud väga erinevaks, ka kõige ekstreemsemates oludes kasutamiseks. Luku hambuv osa on pööratud sissepoole ja pindmine kiht on kaetud veekindla, kummeeritud kihiga. Lukke kasutatakse nii esiosa- kui taskulukkudena just kehalähedast sooritust soosivate toodete puhul. Tavalise luku veekindluse tagamiseks varustatakse toode vähemalt kolme lukuliistuga: kaks luku peale ja üks alla - kuid kõik see teeb toote kasutamise märgatavalt ebamugavamaks.

Tüüpilist Andide Tihetaimestikku (selline tugev, lehtedest kamar, läikiv ja okasteta, palja jala all meeldiv), hiljem mööda paramot, mida ilmestavad hiiglaslikud, rinnuni ulatuvad rohutuustid. Kõige lõpuks tuli kaljudel ka käpp maha panna. Tipus sadas natuke, nagu ikka, ja näha oli enamasti vaid pilvi. Alla tulles sain teravalt aru, miks Tarmo mu jalgu kõrsikuteks kutsub. Erinevalt eelmisest spordipäevast ei tabanud mind pärastlõunal elajalik söögiisu, vaid hoopis kerge külmavärin ja peavalu. See ei takistanud mind muidugi ära söömast juurviljasuppi, mille Tarmo endale tellinud oli. Õhtu edenedes kõik ebameeldiv süvenes. Tundus, et kerkis kole palavik ja maksimaalne mossitus tuli ka peale. Ühesõnaga – mägihaigus vulgaris ehk lihtlabane mägitõbi kõige ehedamas vormis. Olgu lisatud, et Tarmo lõi vähemalt põlve vastu džiibiust ära, nii et polnud ka tema päris terve.

8. jaanuar. Ai-ai-ai! Tegelikult oli meil plaanis ronida taaskord 4800 meetri kõrgusele, ööbida ja järgmisel varahommikul teha kolmas vulkaan – 5200 meetri kõrgune Illiniza Norte. Juba varahommikul oli selge, et ma torpedeerin plaani täiega. Küll meelitas Tarmo mind kuuma kohvi ja pannkookidega. Soovitasin tal selle jutuga Rumiñahui poole pöörduda ja viisin jutu hoopis palmi all rippuvale võrkkiigele, leebele ookeanibriisile ja vihmavarjukesega kaunistatud jääkülmale kokteiliklaasile. Tarmot mu fantaasialend ei vaimustanud. Ta jättis mu

mõneks ajaks üksi ja kui tagasi tuli, oli tal tekkinud plaan, et lisame erinevalt algselt plaanitule puhkuse lõppu veel paar rannapäeva. Tegelikult oli mul päris halb olla. Kui hästi meenutada, siis varem pole mul vist kõrgusest nii halb olnudki. Mõtlesin, et võib-olla ma ei saagi enam terveks. Aga ennäe imet – juba pärastlõunal tabas mind arbuusi-isu. Päeva veeredes suutsin järjest rohkem toitu sisse toppida ja enne õhtut soostusin koguni jalutuskäiguga, Rumiñahui saatel, muidugi. Ühesõnaga, ei jäänud alles ühtki vabandust, miks mitte jälle ronida.

9. jaanuar. Tragikoomiline intsident härrasmehega Kuna tippu teha polnud plaanis, alustasime seekord teekonda kell 12, umbes 4000 meetri kõrguselt, sihiks refugio, ehk pisike hütt sadulal Illiniza Norte ja Illiniza Suri vahel, 4800 meetri kõrgusel. Teekond kulges pilvepiiril, mis algul tähendas hõredaid vihmapiisku, hiljem tihedat sadu ja lõpuks lund. Muidugi arvame, et oleme üsna kogenud matkajad. Aga kohati siiski laisad ja lollid, mida saime valusalt tunda. Tarmo ei viitsinud panna jalga vihmakindlaid tunkesid ja mina kätte labakuid, kui sadama hakkas, sest refugio oli ju "kohe siinsamas". Tulemuseks oli, et vihm sadas Tarmole saabastest sisse ja mina tundsin üles jõudes vaevu oma väikeseid sõrmi.

Kõigele lisaks avastasime, et mu väike seljakott, mis teoreetiliselt pidi vihmakindel olema, polnud seda mitte, sest mu pikk pesu, fliis ja sulevest said läbimärjaks. Nagu „kogenud“ matkajad kunagi, polnud me ju pidanud vajalikuks midagi peale šokolaadi kilekotti pakkida. Õnneks oli refugios gaasipõleti, mille abil asju kuivatada sai ja Tarmo keha on üsna radiaatori sarnane. Mu fliisi ja sulevesti kuivatas ta seljas ära ning sokke ja kindaid – magamiskotis lebades kõhul. Refugiosse oli kogunenud kentsakat rahvast, teiste hulgas üksik prantsuse härrasmees André. Tema kaaslase renditud plastsaapad läksid teel katki ja giid pöördus koos Kingpoolega tagasi. Prantslane kooris märjad riided seljast ning tõmbas ülle lumivalge puuvillase pika pesu ja lumivalged sokid. Tagatipuks koukis kotist lumivalged ja tikanditega hotelli-froteesussid. Olime imetlusest tummad. Mõtlesin, et huvitav, miks mul endal ometi selliseid ilusaid susse kaasas pole. Umbes poole tunni möödudes kooberdas André õue ja naases juba vaarudes. Õnneks püüdis Tarmo ta kinni. André, näost sama valge kui ta pesu, tunnistas, et tal on väga paha. Tekkis äge sebimine. Õnneks mõistis André inglise keelt. Panime ta põrandale pikali ja korrutasime: „Hinga! hinga!“ Küsitlesin, kui kõrgel ta on enne käinud. Mis selgus – ta tuli otse Galapagoselt ja polnud varem mägedes viibinud. Nende palgatud giid oli väitnud, et ronimine kohe 4800 ja

5200 meetri kõrgustele ongi hea aklimatt! Suure sebimise tõttu tõusis ühest koikust väike nässistunud tüüp, kes osutus refugio valvuriks ning kes telefoneeris giidile. Pakkisime André koos valgete sokkidega kokku (sussid, muide, unustas ta maha), andsime juua ja šokolaadi kaasa ja nii ta valvuri saatel alla läks. Giid pidi talle poolele teele vastu tulema. Öösel ma ei maganud, sest pea valutas ja natuke paha oli ka. Tarmol oli palav ja mul külm, nagu alati.

10. jaanuar. Läheb asjaks Ärkvel olime nagunii, sest Tarmo hakkas sebima kella viie paiku. Keegi teine huvi ei ilmutanud, mina kaasaarvatud. Tarmo oli tegelikult valmis ka üksi minema, aga noh, mõtlesin, et ehk läheb värskes õhus peavalu üle. Muide – läkski. Seni ronisime enamasti pilvedes, mis tähendas, et nähtavust eriti polnud. Peamiselt paistsid rohetavad põllumajandusmaastikud, mis samahästi võinuksid olla näiteks Iirimaal. Kuid enne päikesetõusu ja parajal kõrgusel saime lõpuks näha, mille pärast olime tulnud: uhked ja võimsad Cotopax, Cayambe, Chimborazo. Illiniza Norte tipp polnud samuti kaugel ja sealt pidid avanema veelgi väärikamad vaated. Esimesed poolteist tundi läksid ludinal. Siis aga algas oi-oi-oi. Mina ei ole mingi mägironija, nii

et 50-kraadine lumenõlv ja 60-kraadine kalju on mulle kole koht, eriti veel ilma kassideta. Lund oli sadanud rohkem kui tavaks ja marsruut tundus kirjeldatust raskem. Õnneks oli Tarmol kirka ja ta sidus mulle köie külge. Tipus olid vägevad vaated, aga mina mõtlesin peamiselt, kui mitu korda ma alla minnes veel kukun. Kas on vaja lisada, et Tarmol oli tipus kogu aeg suu kõrvuni? Ta jooksis pildistama kribinal mööda peenikest kaljuharja ka pisut madalamasse kõrvaltippu. Veel ütles ta pärast, et pole mind kunagi nii sõnakuulelikuna näinud. Ma olevat iga asja peale vastanud jah: jah tulen; jah, hoian sealt; jah jalg sinna; jah, saan aru; jah, julgestus peab. Teel refugiost autoteeni kohtasime üles liikumas – arvake, keda? Andréd, seljas tuliuus kuldkollane vihmakeep. Otsustasime vahelduseks teises kohas ööbida ja lasime end sõidutada pisut peenemasse haciendasse El Porvenir. Kohe saime aru, et tegu on tõeliselt šiki paigaga: me polnud jõudnud veel higiseid riideid seljast koorida, kui sinjoriina tõi kandikul tuppa kaks tassi teed, neli pirukat ja ... kannu puskarit! Maitses hää. Õhtusööki serveeris hacienda omanik Don Pedro isiklikult: koriandrisupp, praetud forell kartulipudruga ja puuviljasalat. Kõik maitses väga hästi. Kogu aeg küsiti, kas ehk juurde ja kui, siis mida. Tunnistasin Tarmole, et niimoodi võiksin

küll mägironijaks hakata. Öösel magasime väga hästi, kuid hommikul hakkasid hobused akna all hirnuma.

11. jaanuar. Pesu- ja puhkepäev Plaanisime enne tõusu Cotopaxile puhkepäeva. Eelmistele vulkaanidele ronisime niisama, trenni mõttes. Oluline oli ka kuivatada varustus, mis Illinizalt laskudes vihmast märjaks sai. Mudaste, higiste, märgade ja juustustena El Porveniri saabudes küsisime kõigepealt, kas toas on kamin. Oli küll, kuid tuld teha ei tohtinud, sest hacienda katus oli meisterdatud paramo-heinast ja ilm tuuline. (No milline normaalne inimene ehitab katuse heinatuustidest, nii et tuba ei saa kütta?) Ei jäänudki muud üle kui kimada teise haciendasse, kusjuures reserveerisin telefonis, puhtas hispaania keeles ja rõhutades, et tuba peab olema con fuego, st tulega, kuna sõna kamin meie sõnastik ei sisaldanud. Vähimagi valehäbita rihtisime välja ainsa rõduga toa ning kaunistasime maja fassaadi märgade saabaste, sokkide, jopede ja pesuga. Puhkepäev möödus süües, õlut juues ja päevitades.

12. jaanuar. Kohtame väsimatut Andréd Juba kell kaheksa hommikul korjas meid peale särasilmne džiibiimees, et sõita refugiosse 4800 meetri kõrgusele, Cotopaxi jalamile. Teel kohtasime ... Andréd! Sõpra prantslast, kes ütles lihtsalt: „If I could do it, you can do it!“ Ühesõnaga – väsimatu prantslane oli roninud Cotopaxi tippu. Tarmot tänas ta pisarsilmil, sest ta oli öelnud:

Stiilsed, rustikaalsed ja hubased talumajapidamised on lahedad kohad. Neis peetakse huvitavaid elajaid ning kogu aeg on tunne, et viibid maal sugulastel külas. tee sa mees, mis teed, aga peaasi on, et hingad! See olla teda palju aidanud. Refugiot ilmestas 30–40 teismelist ameeriklast, kes olid pähe võtnud, et miks mitte ka Cotopaxile ronida, kui juba Ecuadoris ollakse. Neid vaadates hakkas õudne, sest, seljas vaid tavalised dressid, veetakse neid liustikule ning näidatakse esmakordselt kirkat ja kasse. Sõime nii tihti kui jaksasime ja kobisime koikule kell seitse õhtul, sest äratus oli planeeritud enne südaööd.

13. jaanuar. Tunnen mädamuna haisu! Umbes kell pool kolm öösel, olles juba paar tundi järsust lumenõlvast üles rühkinud, hakkasin aru saama, miks mõni paadunud peoloom on ühtlasi ka teenekas mägironija – pole ju vahet, millega ööd läbi tervist kurnata, kas viina või ronimisega. Esimene tund-poolteist möödusid elevuses. Ilm oli ka üsna soe ja läbi pilve paistsid tähed. Siis hakkas minema järjest raskemaks ja mida edasi, seda rohkem tahtsin keset nõlva lihtsalt kerra tõmbuda. Ilm keeras ka koledaks. Tõusis nii kõva torm, et toppisin selga sulejope ja ajasin kõik kolm paari kindaid kätte. Tippu jõudsime enne päikesetõusu kuue tunniga, kiiremini kui olime arvanud. Pi-

medas tundsin mädamunahaisu, mis jäigi ainsaks märgiks, et oleme maailma ühe kõrgema tegevvulkaani tipus. Näha polnud pilvedes ja lumetormis mitte muhvigi. Vaevu aimasime teineteist paari sammu kaugusel ja kuulsat kraatrit ainult kujutlesime. Kügelesime tuules külmetades pool tundi, kuni läks veidi valgemaks. Kui lõpuks kohale jõudis, et rohkem seekord midagi ei näidata, koperdasime alla tagasi. Illiniza lumenõlvadel oli Tarmo peainstruktsioon mulle – rammi ninaga! Seekord esitas ta uudse korralduse – usalda esihambaid (kassidel muidugi)! Ega see mul teab mis kergelt tulnud, sest järsk ja jäine nõlv viis üle koleda liustikulõhe. Ja pealegi – kuidas on võimalik täpselt näha, kuhu lähed, kui liigud selg ees ja nägu mäe poole? Sellises olukorras võib pime kana leida mitte tera, vaid lõhe. Ühel puhkehetkel võttis Tarmo ponnistused kokku nii: "Täna oli huvitav päev – samahästi võinuksime kinnisilmi mõnda trenažööri panna. Selline see mägironija elu kord on." Seejärel tuli arutlusele, kas ja kuivõrd mägironija naise elu peaks selline olema. Teema jätkub meil siiani ja pole näha, et see niipea ammenduks. Pärast üheksat tundi ponnistusi jõudsime väsinuna

refugiosse tagasi. Kuid võrreldes järgmiste tulijatega liikusid minu jalad üsna sirgelt. Ameeriklasest jõudis tippu kaks spordipoissi. Minu tungival initsiatiivil lahkusime sedakorda haciendade piirkonnast ja laskusime ööbima 2000 meetri kõrgusele, või siis pigem – madalusele. Stiilsed, rustikaalsed ja hubased talumajapidamised on lahedad kohad. Neis peetakse huvitavaid elajaid ning kogu aeg on tunne, et viibid maal sugulastel külas. Kuid, nad kõik asuvad 3300–3600 meetri kõrgusel, mis tähendab, et õhtul läheb külmaks ja ka kaminaga küttes ei saa tuba palju soojemaks. Aitab ainult puskar ja laamavillane pontšo, ehk meie puhul – sulemagamiskott.

 Aerocool pluusimaterjali omapäraks on ülikiire kuivamisvõime ja väga hea hingavus. Sellest materjalist tooteid on õige kasutada kõrgete tehniliste näitajatega ülerõivaste all, sest see ei ima kehaniiskust, vaid laseb niiskuse endast läbi. Lisaks on sellest materjalist tooteid ülilihtne

hooldada: klassikalisest masinpesust piisab täiesti, tsentrifuugimiseks soovitame kuni 1000 pööret. Tooteid ei ole vaja pärast pesemise triikida. See tootegrupp on väga mugav just matkal ja reisil, sest ka kõige püüdlikumal kortsutamisel ei ole võimalik selle head välimust rikkuda.

Niisiis laskusime sedakorda terve kilomeetri madalamasse resorti totaalses bomžolekus. Kujutlege pühapäeva pärastlõunat imekaunis, õitsvas, basseinide ja vesiatraktsioonidega palmiaias, kuhu kogunevad valgetes särkides ja lühikestes pükstes pered. Ja siis saabub sinna kaks fliisides ja tunkedes higist tegelast, jalas mudased hiigelsaapad. Ega see loe, et pärast riietusime meiegi üks valgesse särki ja teine – maani kleiti, sest otsustab ikkagi esmamulje. Basseini, muide, me ei jõudnudki. Sõime ja tähistasime, magasime kolm tundi, sõime veel ja magasime hommikuni. Nii paljukest siis resordis lõõgastumisest. Sportlase elu on ikka kole piiratud!

Sundsi MP meeste- ja Sundsi WP naiste mikroomadustega hingavad pluusid

14. jaanuar. Tervisevetel Kuna enesetunnet turgutada pole kunagi liiast, otsustasime siirduda tervisevetele Bañosesse ja liguneda maa seest välja vusiseva, vulkaani soojendatud ja kasulike ainetega täidetud vees. Vulkaanil paraku puudub mõõdutunne ja osa vett oli nii kuum, et ei saanud varbaidki sisse pista. Baños on tore koht, umbes nagu Katmandu või mõne teise turismimeka linnaosa: pooled majad on hostelid või restoranid, kus kõikidest ustest kostab muusikat. Igal tänavanurgal saab tellida massaaži, mis tšakrad nii valla lööb, et ei tea, kas enam kinni lähevadki. Turistidel on selline nägu – küll me oleme vast lahedad tegelased lahedas kohas! Bañost eristab teistest asupaik vulkaan Tungurahua jalamil, mis tegi mõne aasta eest paar kõva kärakat ja pole siini päris rahunenud. Igatahes evakueeriti tookord kogu linn ja koju tagasi said elanikud alles kõva lunimise (loe: rahvarahutused) peale. Tungurahua on siin nii tähtis tegelane, et pooled praed on nimetatud tema järgi ja kirikus palvetatakse õhtuti pikalt, et ta linnakese rahule jätaks. Vahemärkus naislugejatele: unustage body balance ja vesiaeroobika! Ronige paar nädalat mägesid ja numbri võrra väiksem ümbermõõt saab garanteeritud! Kusjuures süüa võite kõike ja niipalju kui jaksate. Tulemuse püsivust siiski tagada ei saa.

15. jaanuar. Läheneme ettevaatlikult Chimborazole Kohe hommikul hakkas Tarmo kaeblema, et ei saanud öösel minu köhimise tõttu magada. Tõsi ta on, olen hankinud koleda köhataudi, mille pikad rögisemis- ja läkastushood lõpevad mingi suure eluka surmaeelset korinat meenutava

häälitsusega. Sellise repertuaariga inimeste poolehoidu just ei võida. Pigem täheldasin, et meid silmitsetakse hirmunult. Ühesõnaga – kõne alla tuli päeva võrra kauem tervist turgutada ja köha peletada. Kuna mina ei tunne tõhusamat ravimeetodit kui jääkülm, vihmavarjukesega kaunistatud kokteil ja võrkkiik palmi all, kibelesin randa. Kujuteldav meremüha mattis mu mõistuse hääle täielikult. Enne lahkumist jõudsime süüa nii hommikust kui varalõunat. Erandlikult hakkas seekord supikausi taga ohkima Tarmo, kes tavaliselt ka plastmassi meenutavad lennukimaiustused aplalt alla kugistab. Nii sain mina osa tema juurvilja-krevetileent endale. Olime eelmisel päeval Angelo nimelise mehega kokku leppinud, et ta korjab meid kell 12.30 hotellist peale. Logistika on siin mägede vahel suhteliselt lihtne, juhul kui leiad piisavalt selgesilmse autojuhi koos sõidukõlbuliku džiibiga. Hispaaniakeelse tiraadi soovime transporti x vulkaanini ja tagasi, kui ilm on hea, siis homme, kui ilm on halb siis ülehomme, ja me kindlasti helistame teile suudame mõlemad soravalt kuuldavale tuua. Angelo toimetas meid kõigest kahe ja poole tunniga Chimborazo jalamile, Carreli nimelisse hütti 4800 meetri kõrgusele. Lisaks jagas ta ka ohtralt soovitusi ja infot marsruudi kohta. Edasi tatsasime veel 40 minutit ülesmäge, 5000 meetri kõrgusele Whymperi nimelisse hütti. Sattusime üsna üksildasse paika, sest peale meie oli kohal vaid refuugiopidaja Washington ja pisike jänki Mike. Ütlesime Mike’ile tere, ei midagi enamat, ja vastuseks kuulsime tunniajalist loengut teemal "Mike, tema 52 aastat elu siin maamunal; kaunid naised tema elus; kauneim tõmmu Anna, kes teda Miami biitšil ootab; 20 aastat ronijakarjääri Alaskal; kuidas ta koos 2 sõbraga juba teist korda Chimborazo otsa ronitud ei saanud ja kui väga ta selle üle imestab; et tegelikult on tal üks

pruut Moskvas ja teine Peterburis". Tegelikult oli tegemist toreda tüübiga. Lisaks sellele, et ta mitu päeva oma lugudega meie meelt lahutas, selgus, et ta tunneb hästi meie Antarktika-giidi Verni, kes samuti Alaskal resideerub. Mike’i ebaõnn Chimborazol, eriti selle tehnilised üksikasjad: kui raske on liustikukeelelt liustikule pääseda, kui pikk on 60-kraadine jäänõlv, kuidas nad seal mitmeid kordi edutult ponnistasid jne jne – surusid Tarmo kulmude vahele sügavad kortsud. Kuna Mike’i kaaslased olid jalga lasknud, polnud tal oma 60-meetrise köiega suurt midagi peale hakata. Meil aga võis seda vaja minna küll ja Tarmo tõi selle alumisest hütist ära. Arvestades, et tegemist oli 5000-meetrise kõrgusega, magasime ülihästi. Pehme madrats on alati pool võitu.

16. jaanuar. Kust kaudu El Castillole? Ärkasime pool kuus, embasime Mike’i, lasime tal end pisut saata ja juhatada, embasime veel kord ning et klišee oleks täiuslik, surus ta mulle 2 pakki kommi pihku ja – nii me lahkusimegi. Kommid, muide, oli väga head, umbes nagu energiageel kummikommi kujul. "Parim asi, mis Ameerikast viimasel ajal tulnud on," ütles Mike ise nende kohta. Plaanisime tõusta 5500 meetri kõrgusel asuvale lamedale kaljuplatvormile El Castillo, telkida, ilma passida ja sobival hetkel tippu tõusta. Küsimus oli ainult, et kust kaudu. Normaalmarsruut viis El Corridori kaljuastangu kaudu kiireimat teed mööda El Castilloni, seal aga oli oht päevasel ajal kivimürakatega pähe saada. Teine tee, mida soovitas ka Angelo, oli pikem ja viis kõigepealt rusunõlva mööda harjale ja sealt ümber El Castillo. Mul pole õnneks väga kõva pea ja see siinkohal asja otsustaski. Aga ega me väga

pikka ringi ka teha viitsinud. Ikka üritasime natuke lõigata. Lõppes see kolmetunnise rüselemisega rusunõlval ja minule ka mõningate sinikatega. Isegi Tarmo, kes alati jooksusammul ja särasilmi kõigist nõlvadest üles läheb, oli kuidagi morn. Harjal paistis El Castillo kenasti kätte, kuid mida ei paistnud, oli loogiline tee ümber minekuks või otsa ronimiseks. Tarmo läks rada tudeerima ja oli nii kaua ära, et jõudsin isegi väikese meeldiva uinaku teha. Selgus, et El Castilloni sealtkaudu kergesti ligi ei pääse, küll aga on võimalik laskuda 20-meetrisest kaljuseinast köie abil. Seda siiski öösel või varahommikul, kui päike seinale ei paista ja kive lahti ei sulata. Tegelikult kuuldus ka öösel kolinat, sest päikesest võimsamalt sulatas kuum tuhk, mida Tungurahua vahetpidamata välja pahvib. Pärastlõunal siirdus Tarmo marsruudiluurele (temal nimelt on kõva pea ja pudenevad kivid ei tähenda seega midagi) ja tuli tagasi meeliülendava teatega, et Mike’i kirjeldatud, võimatuna näivaid ja läbimatuid kohti teel ei ole, vähemalt liustikukeelel mitte. Mike’i köie kinnitas ta üles, õnneks mitte küll kõike 60 meetrit. Õhtupoolik möödus idülliliselt: kügelesime oma pisikeses Bibleri telgis ja lugesin ajaviiteks ette kolme Travellunchi paki koostisosad kõigis keeltes, mis pakil kirjas olid. Saksa keelt Tarmo isegi parandas.

17. jaanuar. Kes ei karda trenazhööri? Kell üks öösel hakkas Tarmo rahutult nihelema ja teatas, et kuuleb hääli (inimeste omi, kes Whymperi hütist tipu poole liiguvad). Kuna ilm oli lauspilves, vastasin vingusninaliselt, et teist trenažööriööd à la Cotopaxi mina küll ei tee, sest aega meil on ja toitu ka. Tarmo rahutust see ei leeven-

danud. Vabandusega, et täpset marsruuti nõlval ta ju ei tea ja tuleb ikka vaadata, kustkaudu giidid kommertsgruppe veavad, kobis ta telgist välja. Kui ärkasin, oli väljas valge ja pilvine, nagu rahulolevalt tuvastasin. Aga keda polnud, oli mu mees. Ei saa väita, et oleksin tema pärast eriti muretsenud. Kohati tundus, et pilvede vahel nõlval paistab mingi üksik kuju. Kell pool kümme oli ta tagasi seletusega, et ei suutnud ahvatlusele vastu panna. Sõltuvusi on ju igasuguseid! Ühesõnaga – tipus käidud, või vähemalt nii ta kehva nähtavuse tõttu arvas. Järgnes enam kui tunniajane perekondlik arutelu, mida nüüd teha. See, kellele tipp tähtis, oli ära käinud, mis sest, et midagi näha polnud. Pooltja vastuargumente teistkordseks tipputõusuks tuli mõlemalt ja paljud neist kattusid. Tarmo arvates oli liustik ohtlikum kui lugenud olime. Tungurahua, va kurivaim, oli lume Chimborazolt pursetega sulatanud. Järel oli vaid jää. Enamus marsruuti oli 45 kraadi all viltu. Mina ei oska jääl uisutadagi, ronimisest rääkimata. Nii et oli kaks varianti: kas siirduda kohe haciendasse tähistama ja seejärel randa päevitama või passida mäel kitsukeses telgis, 3x6-meetrisel platsil, süüa Travellunchi ja oodata ilma. Cienega menüüga juba eelnevalt tutvunud, valisin meile sellest kohe välja eelroad. Olime Angeloga kokku leppinud, et helistame talle kell 11 ja teatame, kas tulla meile järele või mitte. Ka broneering oli meil samaks õhtuks tehtud. Tarmo taris kosmosekontaktimasina välja, sõrmitses klahve ja ... palus Angelol tulla päev hiljem. Cienegast raporteeriti, et nad

ige lähem punkt kõ al un m aa m st Se t! es er Ev ge Unusta borazo tipus. m hi C id va , al se e itt m le po e el päikes võtavad meid rõõmuga vastu ka järgmisel päeval. Seega jätkus meie päev mäekülgedelt lund püüdes, seda veeks sulatades, magades ja süües. Imestasime ka selle üle, kui palju tuhka kusagilt me telgile langenud oli.

18. jaanuar. Unustage Everest! Sest maamunal kõige lähedasem punkt päikesele pole mitte seal, vaid Chimborazo tipus. (Sest maakera teatavasti pole mitte ümmargune, vaid lapik, ja seisab kolme vaala ja mõne kilpkonna seljas.) Niisiis, kell üks hommikul, kui ilm oli selge ja tuuletu ning kuu mäenõlvu kuldas, veeretati mind telgist välja ning suruti õhtul valmistatud segu lahustuvast cappucinost ja šokolaadikreemist pihku. Ma ei saanud õieti arugi, kui juba keset pimedust liustikul olin. Allpool nägin üksikuid külasid ja ühte pisikest linna. Kuu läks pilve taha ja seejärel looja. Natuke enne 6000 meetri piiri olin sunnitud Tarmole ütlema lause, mis muidu mõeldud vaid taksojuhtidele: "Condiciones sont bestiales." Raske oli! Tarmo vastas läbitungival toonil, märksõnadega: kasuta kasside kõi-

ki kümmet hammast, astu täistallaga, ära püüa esihammastel seista, löö kirka kihv ka sisse, kas sa pauerbaari ei taha? Oli hetki, kus tahtsin ainult koju ja teki alla. Aga siiski – ilm valgenes. Tarmo kinnitus, et kohe läheb laugemaks, sai ootamatult tõeks. Kuue tunniga jõudsime Chimborazo kõrvaltipule ehk Veintimillale. Peatipuni ehk Whymperini oli tükk maad kuumaastikku ja natuke tõusu. Sel hetkel osutusid määravaks loetud jooksusammud, mida Nõmme mändide all mõne kuu vältel tegin. Niisiis – lipp lehvinud päikesele lähemal kui iial varem ja Sõrmuste isanda triki tegime ka ära. Üks peapõhjusi enda siia vedamiseks oli tegelikult, et tahtsime vahetada sõrmuseid päiksetõusul Chimborazo tipus. Nägime Cotopaxit ja suurt hulka teisi vulkaane, ainult Tungurahua, vana sinder, oli pilvepeidus. Alla tulime kolme tunniga ja mina – üsna suure eneseületusega. 20-meetrisest kaljuseinast üles minnes vajusin selili, kuigi Tarmo manitses, et ära kätega kividest võta, kukuvad veel kaela. Nelja tunni pärast olime Angelo autos, kes see-

kord gaasi andmisega tagasi ei hoidnud. Ilmselt oli tal reede õhtu puhul ka endal mingi plaan. Kell viis aga istusime valge linaga kaetud laua taga, lõime šampusepokaale kokku ja ootasime kannatamatult palmito cevichet, veiseliha carpacciot, majasalatit ja mereandide vol au vent’i. Kamin jäi meist põlema, sest kustusime juba kell pool üheksa.

19. jaanuar. La dolce vita Ärkasime linnulaulu peale ja avaldasime kahtlust, kas kell kuus hommikusööki antakse. Sestap magasime edasi. Pika hommikueine järel poosetasin päikesepaistel mööda mõisaterritooriumi maani kaharas seelikus ja Tarmo pildistas. Lennuk viis meid rannikule Manta linna väikese viivitusega. Leidsime reipa oleku ja puhta särgiga taksojuhi, kes meilt 100-kilomeetrise reisi eest 35 dollarit küsis. Olles meid natuke maad sõidutanud, küsis ta, kas võib ka sõbra kaasa võtta. Vahetasime Tarmoga pilke ja muutusime umbusklikuks. Aga – no mis seal ikka! Sõber tuligi. Mägismaalt tasandikule saabumist ilmestas fakt, et taksol oli vähemalt kaks akent kogu aeg lõpuni alla keritud. Paksus pimedu-

 Dialight membraaniga Soft Shell pealismaterjal on kolmekihiline liitmaterjal: pealiskangas + membraan + alusfliis. Selline unikaalne kooslus tagab täiusliku tuulepidavuse, suurepärase hingavuse ja väga kõrge veepidavuse.  ISC kollektsioonis kasutatav Soft Shell on toodetud Jaapanis, kus Mitsubishi Co laboratooriumites suudetakse

omavahel liita pealiskanga veniv trikotaaž, kuni 200% venivusega unikaalne Dialight membraan ja aluskihi hästihingav mikrofliis (esineb ka fliisvõrguna). Tulemuseks on ülimugav, täiuslikult tuulekindel, elastne ja väga heade tehniliste näitajatega toode, mille veepidavuseks on mõõdetud 10 000 mm ja hingavuseks 10 000 g/m2/24 h.

ses ja troopilises vihmasajus parkisime Mandala hosteria ette, mille baaris mängis hea muusika ja välisuksel vedeles neli (!) Baskerville’ide koera. Viies viibis jooksuaja tõttu luku taga. Isegi minusugune pikajalgne pidi koertest ülesaamiseks sooritama hüppe. Hosteria itaallasest omanik oli joviaalselt purjus. Panime jalad terrassi servale ja tellisime kohe kolm õlut ja kuhja cevichet. Sooja oli 28 kraadi ja lainemurdumise mürin nii tugev, et ütlesin Tarmole, et siin vist küll ujuda ei saa.

20. jaanuar. Ja lõpuks siis need vihmavarjud Öösel jätkus intensiivne troopiline vihmarabin. Hommikul tegid linnud väga kõva häält. Terminist metsavaikus pole siin ilmselgelt keegi kuulnud. Tarmo ajas mööda rannaliiva taga väikeseid krabisid, kuni nood aukudesse peitusid. Lõunaks sõime austreid, krevette ja kala. Pärastlõuna möödus võrkkiiges ja kokteilide saatel. Kõiki kohalikke puuvilju sai tequilaga segatud. Isegi Tarmol ununes mägironimine, kui ta vastse lainelaudurina avastas, et kusagil ookeanis on peidus ultimate wave, mida tundidepikkuse veeshulpimise tulemusena kohata võib.

ADO meeste transparenttrükiga Soft shell jakk AARI naiste transparenttrükiga Soft shell jakk

Läti neljamehelise bobikelgumeeskonna võit 2008. aasta FIBT Euroopa meistrivõistlustel Cesana olümpiarajal oli meeldiv üllatus, aga sellele järgnenud esikoht legendaarsel St Moritzi kelgurajal nädal hiljem ei jätnud enam kahtlusteks ruumi: Janis Minins, 27-aastane tuletõrjuja Kuldiga väikelinnast ning tema kaaslased Daumants Dreiskens, Oskars Melbardis ja Intars Dambis Läti neljamehelisest tiimist on leidnud oma koha rahvusvahelises bobisõitjate ladvikus.

Läti bobi kihutab

onkurents bobisõidus kasvab ning ala arendamise eest vastutavad ametnikud naeratavad rahulolevalt, sest uute staaride ilmumine toob alati kaasa suurema huvi selle spordiala vastu. “Mul on veel suured reservid, niisamuti nagu tervel meeskonnal ja varustusel”, ütles Minins, kes ei mõtlegi veel jääda loorberitele puhkama. Sellel alal võidavad kogenud mehed ja Mininsi parimad aastad on veel ees. Sündinud 15 augustil 1980 Kuldigas, võttis Minins esimest korda rooli kätte kaheaastaselt – oma kolmerattalise jalgratta rooli muidugi. Kui ta oli viiene, juhtis tulevane tšempion juba mopeedi. Tema isa Sergjs tahtis, et ta poeg tegeleks motospordiga. Kaheksa-aastaselt võistles Minins juba edukalt endast kolm aastat vanemate poistega. Sellegipoolest pidi ta varsti oma armastatud hobi maha jätma – rasketel üleminekuaastatel ei suutnud Mininsi isa, kes oli tavaline töömees, oma pojale konkurentsivõimelist ratast muretseda. Minins ei osanud elu ilma spordita ette kujutada ning järgnevate aastate jooksul proovis ta erinevaid spordialasid: rattasõitu ja lauatennist, tõstmist, tuletõrjesporti ja käsipalli. Mininsi rattatreenerid kiitsid tema andekust, aga mees ise ei tahtnud võistelda karja hulgas, õlg õla kõrval teiste võistlejatega. Sportmängud ei meel-

dinud talle ka, kuigi Läti Spordiakadeemias eriala valides otsustas Kuldigast pärit noormees käsipalli kasuks. Ühel päeval treeningul olles avastas tema ande spordiinstruktor Vita Kotane, kel oli silma bobisõiduks sobilike noorte sportlaste leidmiseks, sest tema abikaasa Rihards oli läti noorte bobisõitjate koondise treener. “Treeninglaagris olid mõned vabad kohad ja ma võtsin ta sinna ja lasin tal proovida”, ütleb Rihards Kotans, kes meenutab, et pärast esimesi testisõite ei paistnud ta millegi erilisega teiste algajate hulgast silma. Varsti tundus, et Minins ei kõlba kelgul tõukajaks. Aga siis avanes meeskonnas vaba koht piloodile ja Minins võttis vastu treeneri väljakutse: kui sa tahad jääda bobisõidu juurde, siis PEAD enda kätte võtma roolimise. Minins osutus sel alal osavaks. Oma esimesel bobisõiduhooajal tuli ta kuuendaks juunioride maailmameistrivõistlustel, kuigi ta oli roolimise algtõed selgeks saanud omal jõul. Minins meenutab, et ta ei häbenenud küsida nõu teiste riikide koondiste pilootide käest, kes siis veel ei näinud noores algajas ohtlikku rivaali. Aga Minins on alati ise tähtsad otsused vastu võtnud. “Janis arvab alati, et tema roolimisstiil on kõige õigem”, ütles Janis Skrastins, kes oli tollel ajal läti meeskonna treeneriks, vihjates sellele, et sportlase iseseisvus ei ole alati positiivne nähtus. Lätis tegeletakse bobisõiduga ainult rahvusliku meeskonna tasemel, sest head varustust ja raha napib laiema ringi tegelejate jaoks. Seepärast on noorte bobisõitjate karjäär kitsas käänuline tee ülespoole. Ka Minins pidi mitmed hooajad võistlema teisejärgulistel võistlustel, kuni ta ootas kohta rahvusmeeskonnas. 2003 aasta sügisel jättis läti rahvuskoondise kauaaegne juht Sandis Prusis spordiga hüvasti ning tema lahkumine tähendas kriisi läti bobisõidule. Siiski suutis Minins hooaja alguses valitsenud üleüldisest pessimis-

“Sügisel arvasin, et on hea, kui lõpetame kuue parema hulgas. Nüüd näib ka neljas koht maailmakarika arvestuses liiga vähe!” mist jagu saada, roolides oma kelgu esikümnesse bobisõidu maailmakarikaturniiril. Ka järgnev oli võrratu: kaks kuldmedalit juunioride maailmameistrivõistlustelt Cortina d´Ampezzo raskel rajal ning mis parim, kolmas koht maailmakarikaetapilt Iglsis, kus ta sai jagu mitmest olümpiavõitjast. Mininsist on saanud läti meeskonna juht. “Ma nägi temas lootustandvat roolijat juba kolm aastat tagasi”, ütles Zintis Ekmanis, Läti Bobisõidu Föderatsiooni asepresident ning Sarajevo taliolümpia pronksmedaliomanik intervjuus ajalehele Diena. Ekmanis toonitas, et Janise kiire tipputõusmise taga on tema tahtejõud, võitlejahing ja võime oma vigadest õppida. Kõik need kolm imetlusväärset omadust on aidanud Mininsit järgnevatel hooaegadel ka, kui tema kiire tõus asendus kohaltammumisega ja isegi tagasiminekuga. Janist vaevasid erinevad probleemid. Kuigi tema treenerid arvasid, et ebaõnnestumiste taga on sportlase enda vead, kaldusid teised leidma vigu kelgu konstruktsioonis. Ebaõnnestumiste nahka läks ka tema ettevalmistus Torino olümpiaks. Lõpuks ometi sai ta sel hooajal oma varustuse ja kiiruse korda ja sõidud rajal muutusid jälle põnevaks. Cesana rajal lõpetasid Minins ja endine korvpallur Daumants Dreiskens kõrgel kuuendal kohal kahebobide arvestuses. See saavutus veenis nii võistlejaid kui ka rahalise poole eest vastutajaid, et nende kõva töö on end ära tasunud ja raha õigesti kulutatud, kui maailma kõrgeimad tipud on siinsamas peaaegu käeulatuses. 2007. aasta hooajal sai kogenud piloot Sandis Prusis läti meeskonna peatreeneriks, andes tiimile uue tõuke. “Suur pluss on see, et ta lõpetas võistlemise alles hiljuti ja mäletab veel selgelt, mis tunne on rajal olla. Ta on range ja nõudlik, aga ta oskab olla ka paindlik”, ütles Minins, nõustudes sellega, et nende vastastikune koostöö paraneb. Talvel sündis Mininsi perre tütar ning Janis koos meeskonnakaaslasega tõusis Maailma Karika etappidel mõlemal pool Atlandi ookeani võitjate pjedestaalile neljal korral. Ainus asi, mida ta täielikuks õnneks vajas, oli saavutus hooaja kõige tähtsamatel võistlustel – Maailma ja Euroopa Meistrivõistlustel – samuti nagu ka mõnda esikohta. “Sügisel arvasin, et on hea, kui lõpetame kuue parema hulgas. Nüüd näib ka neljas koht maailmakarika arvestuses liiga vähe”, ütles Minins hooaja lõppedes ning möönis, et ta isu kasvab iga päevaga.

“Ma vabandan oma kehva kiiruse pärast stardis. Mind vaevab ikka seljavigastus”, teatas Minins pärast esimesi võistlusi 2008. aasta hooajal Calgarys ja Park Citys, kus lätlaste nelik lõpetas “alles” viiendana ja neljandana. Jaanuaris Cortinas lõpetas meeskond esimese sõidu kolmandana ja jäid seitsmendaks kahe sõidu kokkuvõttes. Sellele järgnesid kaks kuldmedalit, üks Cesenas ja teine St Moritzis, rajal, mis lätlastele alati raskusi on valmistanud. Need kaks võitu panid bobisõidu statistikapidajad pikkadeks tundideks arhiivides tuhnima, kuni nad viimaks kinnitasid, et viimane kord, kui läti piloot saavutab kaks võitu järjest, oli olnud 1984. aastal, kui olümpiavõitja Janis Kipurs oli olnud võitmatu. “On palju erinevaid põhjusi, miks me võitsime oma kuldmedalid, “ ütles Minins. “Aga esimene ja tähtsaim on kogu meeskonna töö: hea koostöö treeneriga ning mehhaanikute ja arstide jõupingutused. Tõukajad tegid muidugi ka head tööd. Võib väita, et meil vedas”. Võitjate pjedestaalilt tulles tänas Minins kõiki oma kaastöötajaid ja rõhutas, et isu sportlike saavutuste järele kasvab iga päevaga. Ja nii see saab olema kuni 2010. aasta olümpiamängudeni Vancouveris.

Pisut Läti bobisõidu ajalugu: Bobisõiduga on Lätis tegeletud 25 aastat. Esimese kelgu disainisid ja ehitasid treenerid ja entusiastid VEFi tehases ning 1984. aastal võitsid Janis Kipurs ja Aivars Snepsts Euroopa meistritiitli. Samal aastal võitis Zintis Ekmanis pronksmedali Sarajevos ning tuli 1985. aastal Euroopa meistriks. Maris Poikans ja Ivars Berzups tulid 1986. aastal Maailma Karika võitjateks. 1988. aastal võitis Janis Kipurs kuld-ja pronksmedali. On loomulik, et bobisõitjad kandsid Läti lippu kolmel järgneval olümpial: Janis Kipurs Albertville´is, Zintis Ekmanis Lillehammeris ning Sandis Prusis Naganos. 2003. aastal juhtis Sandis Prusis läti neljameeste kelgu Euroopa meistritiitlini ning 2004. aastal tuli Janis Minins ühena vähestest kahekordseks tiitlivõitjaks juunioride sarjas. 2008. aastal võitsid läti bobisõitjad Janis Mininsi roolimisel pronksi Maailma Karika üldarvestuses.

KARLA jope

 ISC-tech 8000 mm märgistusega pealiskangas võimaldab kiiresti ISC tootevalikus orienteeruda ja põhimaterjali veepidavust kindlaks teha. Veepidavuse testimeetod vastab rahvusvahelisele BS EN 2008 AATCC testisüsteemile. Teine, veelgi olulisem omadus on materjali hingavus. Selle kanga hingavus on 8000 g/m2/24 h. Test vastab ISO 15496 standardile. Mõlemad väga olulised toote parameetrid: veepidavus ja hingavus - on jopedele kaelakaarde sisse trükitud. Lisaks on materjalil vetthülgav Suppleks R/S pinnaviimistlus ja kõrge UV-kaitse (UPF 600-800). Tänu sellele on ISC-tech materjalist valmistatud tooted kaitstud nii päikese- kui ka aktiivsest pesemisest tingitud pleekimise eest. Selle märgistusega tooteid võib masinas pesta 40 OC juures. Lubatud tsentrifuugipöörete arvuks on 1000.

Väljas külmetab ja midagi pole selga panna. Pole probleem - külasta ISC veebipoodi ja hangi endale kõik vajalik kodunt lahkumata! Kliki meie kodulehel www.isc.ee vastavale lingile, telli mis sulle meeldib ja naudi talverõõme! Ostude eest saate tasuda Hansapanga ja Ühispanga Internetipankade kaudu.

Alati parimaid lahendusi pakkuv, sinu ISC!

Veebipoes kehtivad samad kliendisoodustused kui esinduskauplusteski: 5% igalt ostult, 10% üle 5000-krooniselt ostult. Eesti-sisese ostu korral kannab postikulu meie firma. Tarneaeg Eesti piires on kuni 7 päeva. Riigist välja transportimisel esitame Teile transpordipakkumise, mis sisaldab saatmiskulusid ja võimalikku tarneaega.

esinduspoed Miks just esinduspoed? Aga miks ka mitte! Olles läbi aegade suurim Eestimaine spordimärk, on üsna loomulik, et täiskollektsiooni pakkumiseks on kõige parem just oma poodide olemasolu. Ise teeme, ise müüme ja võtame julgelt ka vastutuse tehtu ees. Tänaseks oleme avanud kolm esinduskauplust Tallinnas, kaks esinduskauplust ja ühe tehasepoe Tartus. Muude eestimaalaste soovidele vastu tulles ka veebipoe Internetis.

Kui väärtuslik on ISC? Omades esinduskauplusi, suudame me maksimaalselt kontrollida ja suunata väljamüügihinda, hoides seda kliendile võimalikult soodsal tasemel. Lihtsa edasimüügi puhul suureneb oluliselt kasusaajate ring, mis muudab aga ostjale väljamüügihinna kahtlemata kallimaks. Meie üritame oma esinduskaupluste kaudu müüa mitte õhku, vaid ikka konkreetset kvaliteettoodet koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Skaalal hind-kvaliteet-materjalomadused-disain on ISC tooted alati konkurentidest oluliselt odavamad. Kliendid, kes oma tervist ja raha kalliks peavad ja asja süveneda on viitsinud, on selle väga targalt enda kasuks pöörata osanud. Seda on ka näha meie ülikiiresti kasvavast, kliendiks registreerunud ostjate hulgast.

Informatsioon tasuta jagamiseks! Aga hind hinnaks, olulisem on teave, mida meie müüjad kliendile edastavad. Olles ise ISC väljamõtlejad ja tootjad, tunneme oma toodangu viimseid peensusi. Meie koolitatud müüjad tunnevad meie kaupa ja on alati valmis seda teavet ostjatega jagama. Enne loodusse minemist on ikka väga hea teada, mis tingimustes riided sind kaitsta suudavad. Eksida saab siin ainult korra! Ei saa ju näiteks Gröönimaa liustikul või Antarktika lumeväljal puuduvat toodet juurde ostma minna. Sellepärast - küsitlege julgesti meie müüjaid. Koos suudate leida parima toote just Teie vajaduste ja elustiili jaoks.

klubi, sõpruskond või tiim, kes ühtmoodi rõivastega massist eristuda soovib, siis küsi julgelt. Kokku leppides vastava kaupluse töötajaga, kes antud te e m a ga tegeleb, saate kohapeal endale vajaliku toote ka valmis disainida ja tehasesse töösse anda. Nii, et sinu poolt mõte ja logod, meie poolt professionaalne teostus.

Järelhooldus Lisaks on võimalik ostetud kaubale ka tasulist järelhooldust tellida. Seda pakume juba ainuüksi sellepärast, et enamuse ISC toodete tehnoloogilised lahendused on nii keerukad, et neid polegi võimalik mujal kvaliteetselt parandada. Rõivaparandustel selliseid materjale ja seadmeid kindlasti pole. Kui näiteks tõmbate kogemata jope katki, vajab tõenäoliselt väljavahetamist kogu detail, rääkimata õmbluste teipimisest. Selleks tuleb toode meie kauplusesse tuua ja saatekiri täita. Seejärel korraldatakse parandusse saatmine. Pood ei oska küll öelda parandamise hinda. Maksumuse teatavad meie spetsialistid juba paari tööpäeva jooksul telefonitsi.

Ka tellida on võimalik!

Kuuendat hooaega on meie kauplustes saadaval ka Nikwaxi hooldusvahendid, mille õigeaegne kasutamine pikendab oluliselt toodete kandmisiga. Pakkuda on TechWash® pesuainet, TX.Direct® Wash In sissepestavat hooldusvahendit, TX.Direct® Spry On pinnatöötlusvahendit ja uudisena spetsiaalselt Soft Shell toodete veekindluse taastamiseks mõeldud, sissepestavat hooldusvahendit.

Uudsena saab esinduspoodide kaudu ISC kollektsiooni unikaalseid tooteid ka tellida. On sul

Uudisena pakume hoolduseks spetsiaalselt Eesti kareda vee jaoks toodetud pe-

SAXBY W naiste kampsun

 Scholleri tehases Saksamaal toodetud ülikvaliteetne lõng. Koostis: 50% akrüüli ja 50% meriinovilla. Sellest lõngast kootud kampsunid ja mütsid on soojad, pehmed, kandjasõbralikud ja ei kaota suurepärast väljanägemist. Kampsikute klassikaline viga on nende kiire muutumine topiliseks, mis Scholleri lõngast valmistatud toodete puhul on harva esinev nähtus. Kui ülitugeval hõõrdumisel tekivadki materjali pinnale kerged topid, siis on neid väga lihtne ära noppida, ilma et toote välimus sellest karvavõrdki kannataks.

SAXBY meeste ja SAXBY W naiste kampsunid

Vaata kaupluste asukohainfot ajakirja tagakaanelt. suvahendit KW Sport, mis aitab väga hästi säilitada kõiki kanga tehnilisi omadusi ja sobib seetõttu ülihästi just sporditoodete hooldamiseks.

Kliendiks saab ülilihtsalt! ISC kaupu saab soodsamalt soetada meie kliendiks registreerudes. Selleks ei ole tarvis mingeid üleloomulikke pingutusi, vaid asi on kliendile lihtsamast lihtsam. Sinu rahakoti vahel olev ID-kaart ongi Ilves-Extra kliendikaart! Selle aktiveerimiseks tuleb meie kaupluses täita lühike avaldus ja soodustused hakkavad seejärel kohe kehtima! Ei mingit rahakoti risustamist liigsete kliendikaartidega, ei mingit hirmu, et kaart maha ununeb. Kes tahakski kvaliteetset ISC kaupa ostes soodustustest loobuda. Reeglina kutsuvad just meie tooted klienti jälle ja jälle uuesti ostma. Eks teiste jutt meie headusest ei maksa paljude silmis midagi, aga ise proovides saab tõe kiiresti teada. Sellest ka vajadus meie kaubamärgi austajate armeele teatavaid soodustusi pakkuda.

Kokkuhoiupoliitika Jätkuvalt saavad Ilves-Extra püsikliendid kõikidelt ostudelt nii Tallinna kui Tartu esinduskauplustes 5% soodustust. 5000-kroonise või suurema ostu korral on kliendisoodustus aga juba 10%. Soodustused kehtivad ka siis, kui kaupluses käib toodete laost lõppemise tõttu allahindluskampaania. Kui oled registreerimisankeedi täitnud ja ka oma meiliaadressi lisanud, planeerime tulevikus suurematest kampaaniatest meili teel teada anda. Me ei tee seda küll eriti tihti ega kavatse postkaste risustama hakata. Kirjutame vaid siis, kui meil on tõesti midagi kasulikku pakkuda. Tule, külasta meie kauplusi! Koos leiame alati parima lahenduse!

VELA naiste FIN-FIL 170g soojustusega t채navajope. K채isetikand: stiliseeritud kibuvitsa천is.

Laskesuusatamise kolm vaala Oberhof 2008. Kella kümne ajal lähevad esimesed sportlased treeningule. Selle päeva võistlusstardini on jäänud veel 7 tundi ja 20 minutit. Staadionile koguneb rahvas, algab meelelahutusprogramm, rada on juba publikuga palistatud. Trummid, pasunad, kellad-viled otsitakse välja. "Heia-heia, auf gehts..." TEKST: Eveli Saue

roovi siis rahulikult sõita. Eriti hulluks läheb asi siis, kui sattub kõrvuti suuska libistama mõne sakslasega, sel juhul on oma mõtete kuulmisega teatud probleeme. Ja see pole veel võistlus, kus inimesesi on viis korda rohkem. "Autogramm, bitte, autogramm!" Ei, seda viga ei tohi teha, muidu jäädki piiramisrõngasse, las valivad uue ohvri. "Eveli, Eveli" - no see on teine jutt, kui juba nimepidi kutsutakse. Vanem härrasmees, kelle tirooli kaabut kaunistavad biatlonimärgid sellest ajast, kui mind veel olemaski ei olnud, lööb lahti oma kaustiku kohalt „Estland“ ja näe – minugi pildid olemas. Autogrammid, paar sõna, õnne ja jõudu. Treening läheb edasi.

Ruhpolding 2007. Minu elu esimene mass-start. Nädal tagasi põetud haigusest pole keha veel päris taastunud, aga vaim keeldub loobumast võimalusest MK-sarja kolmekümne parima hulgas startida. Kahjuks oli kehal siiski rohkem õigus - kolmandast ringist alates sõidan pikalt viimasena, eelviimast pole näha ka mitte. Kolmandasse tiiru saabun täielikus vaikuses, isegi trahviringil pole enam kedagi. Terve staadion keskendub minule. Asjatundlik publik teab, kuidas reageerida. Iga tabamust saadab rõõmus "Hei!" ja möödlasku nukker "Ohhh...". Viimases tiirus lasen kiire nulli ja publik pole kiitusega kitsi.

Anterselva 2008. Sportlastel on õhtusöök söödud, igaüks tegeleb oma asjadega: õpitakse, loetakse, mängitakse, tehakse kuiva. Telekas hakkab üle kandma "Star Biathloni", mis toimub selsamal suusastaadionil, kus meie päeval võidu kihutasime. Showvõistlus, kus võistkondadesse kuuluvad Saksamaa kuulsused ja endised laskesuusatajad. Pilt tribüünidelt näitab, et vabade kohtadega on kitsas. Nalja saab. Ligi 150-kilone meesterahvas hüppab suuskadega vähemalt meetri kõrgusele ja jääb mulje, nagu üritaks tagurpidisaltot. Kukkudes puruneb suusakepp neljaks tükiks. 52-aastane Fritz Fischer, olümpiavõitja, maailmameister, maailmakarika üldvõitja, annaks lasketäpsuses

Meelelahutusprogramm kestab hommikust hilisõhtuni, korraldavad väikelinnad elavad puhtalt biatlonirütmis. ja suusavalitsemises nii mõnelegi praegusele võistlejale silmad ette. Rahvas möirgab, igav pole kellelgi. Ülekanne lõppeb, sportlased lähevad magama, aga staadionil kestab pidu veel tunde. Oberhof-Ruhpolding-Anterselva on biatlonimaailma kolm vaala või kolm püha lehma, keda muudkui lüpstakse, aga hoitakse ka. Vanasti tunti seda kolmikut „Biathlon Trophy“ nime all, viimastel aastatel „IBU Golden Classics“. Võistlused toimuvad iga ilmaga, vajadusel tuuakse kohale kasvõi purustatud jää Põhja-Jäämerest. Ärajätmine ei ole võimalus. Saksamaa etapid – Oberhof ja Ruhpolding - koguvad 5 päevaga ligi 100 000 pealtvaatajat, parematel päevadel üle 25 000 päevas. Itaalias, Anterselvas on pealtvaatajaid pisut vähem, aga selle kompenseerib

temperament ja traditsiooniliselt ilus ilm: 1600 meetrit üle merepinna, valged mäetipud sinisinise taeva taustal. Meelelahutusprogramm kestab hommikust hilisõhtuni, korraldavad väikelinnad elavad puhtalt biatlonirütmis, elanike arv mitmekordistub mõneks ajaks.

Olulised MK-etapid

Prestiiži mõttes järgnevad need kolm MK-etappi kohe tiitlivõistlustele. Palju publikut, palju võistlejaid. Lõppude-lõpuks oleme meie, sportlased, pisut edevad ka ning suure hulga kaasaelajate ees on lõbusam rassida kui üksinda metsa vahel. Kuna järgnevate aastate tiitlivõistlused asuvad üks ühel, teine teisel pool maakera: veebruaris 2009 on maailmameistrivõistlused PyeongChangis Lõuna-Koreas ning 2010 olümpiamängud Vancouveris Kanadas, siis on just need MK-etapid Euroopas laskesuusatamise tippsündmusteks.

Ruhpolding, Bavaria, Saksamaa (Müncheni lähedal) 13-18.01.2009 http://www.biathlon-ruhpolding.de/

Oberhof, Thüringen, Saksamaa (Frankfurdi ja Berliini vahel) 7-11.01.2009 http://www.biathlon.oberhof.de/

Antholz/Anterselva, Trentino-Alto Adige (Itaalia-Saksamaa-Austria piirinurgas) 22-25.01.2009 http://www.biathlon-antholz.it/

toetab Peasponsor

Ville Nousiainen isiklik koostööpartner

FIS Saku Suverull suursponsor

Eeri Vahtra isiklik koostööpartner

MTÜ Klubi Tartu Maraton suursponsor

Tiiu Nurmberg isiklik koostööpartner

Soome Suusaliit koostööpartner

Soome Suusa- ja Orienteerumisliit koostööpartner

Pakilan Veto koostööpartner

ISC Adventure Team riietaja, toetaja

Orienteerumisvõistlus Leedus toetaja

OK Ilves sponsor

Kuutsemäe Puhkekeskus koostööpartner

Eesti Akadeemiline Spordiliit koostööpartner

MTÜ Tallinna Spordiselts Kalev toetaja

Deyvid Oprja isiklik koostööpartner

Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon - suursponsor

27.06. – 29.06. 2008. VENTSPILS, LATVIJA

Orienteerumisvõistlus Lätis toetaja

Eesti Suusaliit ametlik rõivatootja

Eesti Judoliit koostööpartner/toetaja

Jukola –Viesti orienteerumisteatevõistlus peasponsor

MTÜ Klubi Kekkose Rada toetaja

16. Üliõpilaste MM orienteerumises peasponsor

Judoklubi DO sponsor

Andrus Veerpalu isiklik sponsor

Kaspar Kokk isiklik koostööpartner

FIS MK etapp Otepääl suursponsor

Riikka Sarasoja isiklik koostööpartner

Helsingin Kisa-Veikot koostööpartner

Soome orienteerumisnädal koostööpartner

SA Tartu Sport koostööpartner

Haanja Maraton toetaja

VK Janika koostööpartner

Kehamõõdutabel Lapsed Suurus Inimese pikkus Rinnaümbermõõt Vööümbermõõt Puusaümbermõõt Jala siskülje pikkus maani Mõõt kaelast randmeni

104 104 58 55 62 44 44,8

116 116 62 57 66 51 49,6

128 128 66 60 70 58 54,4

140 140 72 64 76 65 60,2

152 152 78 68 82 71,5 66

164 164 84 72 88 77,5 72

Naised Suurus Inimese pikkus Rinnaümbermõõt Vööümbermõõt Puusaümbermõõt Jala siskülje pikkus maani Mõõt kaelast randmeni

32 164 76 61 87 79 72

34 166 80 64 90 80 73

36 168 84 67 93 81 74

38 168 88 70 96 81 74

40 170 92 74 99 81 75

42 172 96 78 102 81 76

44 172 100 82 106 81 76

46 172 104 86 110 80 77

48 172 108 91 115 80 77

50 172 112 95 119 80 77

52 172 116 99 123 80 77

54 172 120 103 127 80 77

Mehed Suurus Inimese pikkus Rinnaümbermõõta Vööümbermõõt Puusaümbermõõt Jala siskülje pikkus maani Mõõt kaelast randmeni

44 172 88 73 92 72 76,5

46 175 92 78 96 79 78

48 178 96 83 100 80 79,5

50 181 100 88 104 81 81

52 184 104 93 108 81 82,5

54 186 108 98 112 82 84

56 188 112 103 116 82 85,5

58 190 116 108 120 83 87

60 190 120 113 124 83 87

62 190 124 118 128 83 87

64 190 128 123 132 83 87

66 190 132 128 136 83 87

Hooldusmärgid Pesemine

Kuivatamine

Keemiline puhastamine

Kõrgeim temperatuur 95o C Normaalne toiming

Normaalne kuivatustoiming

Normaalne keemiline puhastamine

Kõrgeim temperatuur 95o C Mõõdukas toiming

Kuivatamine madalal temperatuuril

Normaalne keemiline puhastamine

Kõrgeim temperatuur 60o C Normaalne toiming

Trummelkuivatamine keelatud

Mõõdukas keemiline puhastamine

Kõrgeim temperatuur 60o C Mõõdukas toiming

Triikimine

Mõõdukas keemiline puhastamine

Kõrgeim temperatuur 40o C Normaalne toiming

Triikida temperatuuril mitte üle 200o C

Keemiline puhastamine keelatud

Kõrgeim temperatuur 40o C Mõõdukas toiming

Triikida temperatuuril mitte üle 150o C

Kloorpleegitamine

Kõrgeim temperatuur 40o C Eriti mõõdukas toiming

Triikida temperatuuril mitte üle 110o C

Kloorpleegitamine lubatud

Käsipesu Kõrgeim temperatuur 40o C

Triikimine keelatud

Kloorpleegitamine keelatud

Pesemine keelatud

Pikemalt pesujuhendite kirjeldustest: www.ginetex.org

ISC esinduskauplused Eestis Tallinn

 Ilves-Extra esinduskauplus

Rocca al Mare Kaubanduskeskuses, C korpus 2. korrus, Paldiski mnt 102, tel 665 9154; avatud E-P 10-21 e-mail: rocca@ilves.ee  Ilves-Extra esinduskauplus Järve Keskuses, Pärnu mnt 238, tel 614 0323; avatud E-P 10-21; e-mail: jarve@ilves.ee

Ülemiste Keskuses, Suur-Sõjamäe 4, tel 603 4600; avatud E-P 10-21 e-mail: ylemiste@ilves.ee

Tartu:  Ilves-Extra vabrikupood

Kastani 42, tel 742 7502; avatud E-R 10-18, L 10-16 e-mail: kastani@ilves.ee

Edasimüüjate kauplused Venemaal

Soomes

 “Sportivnaja Linija”, Vladimirsky pr.,

 Tampereen Suunnistajan Kauppa Oy

1/6 Sankt-Peterburg tel +7-812-713-3647  “Sportivnaja Linija”, Novosibirskaya ul., 2 Sankt-Peterburg tel +7-812-492-5069  “Sportivnaja Linija”, Vyborgskoe sh. 13 TC "Kosmopolis", 1st floor, Sankt-Peterburg tel +7-812-336-9660

Edasimüüjad Lätis  LUSIS EXTRA SIA office address:

Bezdelīgu iela 12, Riga, LV-1048, LATVIA, Jolanta Lamberte e-mail: lusis.extra@gmail.com tel +37126481818  KRUMS SIA, Janis Krumins, Stirnu street 47-58, Riga LV-1084, LATVIA, phone +371 29176890 e-mail krums@maxim.lv

Leedus  SILVA A.Ambrazienes I.I., J.Jablonskio g.16, Si

auliu Arena, Siauliai, Lithuania, tel +370 699 691 94 e-mail: aine@silva.lt, www.silva.lt

Austrias  Linord Export-Import, Kirchfeld 7, 6112 Wat

tens, AUSTRIA tel/fax: +43 5224 93 748, Mob. +43 66 45 36 70 22 Jelizaveta Hagleitner, e-mail: info@linord.net

Saksamaal  Ol - Shop Conrad, Dorfstrasse 16c,

01814 Bad Schandau, GERMANY Helmut Conrad tel +49 35022 413 05 e-mail OL-Conrad@t-online.de www.ol-shop-conrad.de

Sammonkatu 66 b 33540 TAMPERE tel +358 3 2613 200 fax +358 3 2613 320 e-mail: tampere@suunnistajankauppa.fi  Helsingin Suunnistajan Kauppa Oy Museokatu 34 00100 HELSINKI tel +358 0 444 894 fax +358 0 449 885 e-mail: helsinki@suunnistajankauppa.fi

Suurbritannias  Ultrasport Ltd, Nova House Audley Avenue

Enterprise Park Audley Avenue Newport, Shropshire TF10 7DW tel +44 1952 813 918 fax +44 1952 825 320 Simon Broad e-mail: simon@ultrasport.freeserve.co.uk www.ultrasport.co.uk

Lõunakeskuses, Ringtee 75a, tel 731 5554; avatud E-P 9-21 e-mail: lounakeskus@ilves.ee  Ilves-Extra esinduskauplus Tartu Kaubamajas, Riia 1, tel 731 4888; avatud E-L 9-21, P 9-18 e-mail: kaubamaja@ilves.ee

 Turun Suunnistajan Kauppa Oy

Stålarminkatu 1 20810 TURKU tel +358 2 2535 061 fax +358 2 2535 061 e-mail: turku@suunnistajankauppa.fi  PKL Neon Sport Puistokatu 24, 38200 Vammala, Finland tel +358 40 7010139 Email. pkl@neonsport.fi www.neonsport.fi

Leedus  Sport shop ,,S-SPORTAS", J. Jablonskio g. 16, Siauliu arena, Siauliai, LITHUANIA

 SKISC OY Kaakkuri 18

FI-40340 Jyväskylä, Finland tel + 358 40 037 8440 skiscoy@gmail.com  PKL Neon Sport Puistokatu 24 38200 Vammala, Finland tel +358 40 7010139 email: pkl@neonsport.fi www.neonsport.fi

Šveitsis

Norras

 McPearson AG, Büelweg 4, 6222 Gunzwil,

 JARVIS X4 O-SPORT

SWITZERLAND tel +41 41 450 30 08 fax +41 41 450 00 57 e-mail info@mcpearson.ch www.mcpearson.ch

Itaalias  Orisport snc, via Del Capitello 126, 38070

Cadine -Trento, ITALY; Tiziano Serafini tel +390 461 865 269 e-mail: orisport@orisport.it; www.orisport.it

Taanis  O-butikken, Højager 21, 2980 Kokkedal,

DENMARK tel +45 49 149809 fax + 45 49 149 801 e-mail: o-butikken@mail.dk www.o-butikken.dk

Soomes  Westervesa Oy Sammonkatu 66 b 33540

Tampere, FINLAND tel +358 3 2613 230 fax +358 3 2613 320 e-mail: info@westervesa.fi

Fjellveien 30, 5034 BERGEN, NORWAY Owen Westergård tel +4790615850 e-mail: jarvisx4@gmail.com

 High Tech sport og fritid

Barkveien 4c, 1659 TORP, NORWAY Harald Aasen tel.+4795094753 e-mail: harald@conseptbygg.no

Rootsis  Klas Nilsson, Skare of Sweden,

Klövervägen 4, 93145 Skellefteå SWEDEN tel +46702838621 e-mail: skare@klasnilsson.com

Venemaal  Gais Sport, Tikhoretskiy pr. 9/5, 194064

St. Petersburg, RUSSIA tel +7812 550 7842, +7812 556 2796 e-mail: info@skiline.ru; www.skiline.ru