EESTI LOOMA
Peeter Ernits
Tekst © Peeter Ernits, 2012 Fotod © Autorid, 2012 Toimetaja Anu Nõulik Kujundaja Mari Kaljuste ISBN 978-9985-3-2486-8 Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee Printon trükikoda AS
Sisukord Saateks 8 Hallhüljes 10 Ogasäär-sinitiib 12 Koibik 14 Söödav rannakarp 16 Harilik lauluritsikas 18 Sõgelane 20 Lest 22 Krabiämblik 24 Harilik vesineitsik 26 Suur merivaiklane 28 Vesijooksik 30 Kollaserv-ujur 32 Seitsetäpp-lepatriinu 34 Veekonn 36 Samblapäevik 38 Kilu 40 Tähnikvesilik 42 Harilik laibakärbes 44 Vaskuss 46 Harilik kärnkonn 48 Mutt 50 Suur-punasuru 52 Harilik vihmauss 54 Jõevähk 56 Meemesilane 58 Võsapuuk 60 Nastik 62 Sametlest 64 Arusisalik 66
5
Suurkõrv 68 Marjalutikas 70 Meririst 72 Risuvana 74 Tuhatjalg 76 Sadajalg 78 Toakärbes 80 Rohukonn 82 Rästik 84 Laulusääsk 86 Orav 88 Metskarihiir 90 Harilik kiilassilm 92 Haug 94 Särg 96 Põdrakärbes 98 Harilik prussakas 100 Käosülglane 102 Ristämblik 104 Suur-kapsaliblikas 106 Aasa-verikireslane 108 Lapsuliblikas 110 Päeva-paabusilm 112 Väike-koerliblikas 114 Riidekoi 116 Täpik-maaherilane 118 Maipõrnikas 120 Kuuse-kooreürask 122 Ahven 124 Räim 126 Luts 128 Ogalik 130 Latikas 132 Lõhe 134 Koger 136 Hunt 138 Halljänes 140 Pruunkaru 142 Ilves 144
6
Mügri 146 Kährikkoer 148 Metssiga 150 Rebane 152 Mink 154 Tuhkur 156 Kobras 158 Metsnugis 160 Põder 162 Rändrott 164 Leethiir 166 Kaelushiir 168 Metskits 170 Harilik siil 172 Jaanimardikas 174 Admiral 176 Leinaliblikas 178 Keldriöölane 180 Mullamurelane 182 Toominga-võrgendikoi 184 Kartulimardikas 186 Koduhiir 188 Maakimalane 190 Pähklikärsakas 192 Okaspuu-kooresikk 194 Raisamatja 196 Laanekuklane 198 Oa-lehetäi 200 Harilik kõrvahark 202 Mäger 204 Suur-seatigu 206 Harilik järvekarp 208 Saarmas 210 Register 212 Fotod 217
7
Saateks Kui kirjastus palus mul kirjutada raamatu „101 Eesti looma”, olin hulk aega kimbatuses. Kohe seletan, miks. Teadlased jagavad eluslooduse viide riiki. Üks neist on loomariik. See on väga suur, väga võimas ja väga kirev riik. Palju võimsam kui kõik inimeste riigid kokku. Seda esiteks. Teiseks, Eestis elab umbes 25 000 liiki erinevaid loomi. Neist üle 20 000 liigi on putukad, paar tuhat ämblikud, pooltuhat ümarussid ja keriloomad, ligi 400 linnud ja sama palju koorikloomad ehk vähid, 300 ripsloomad ja 80 teod. Imetajaid on kõigest 71, kalu 83, kahepaikseid 11 ja roomajaid 5 liiki. Keda neist võtta ja keda jätta? Selle raamatu kõige raskem külg oligi valiku tegemine. Midagi polnud parata. 101 on täpselt 101. Loomulikult tuleks välja jätta need loomad, kes Eestis küll elavad, kuid kelle olemasolust me paraku seniajani ei tea. Isegi 21. sajandil on selliseid loomi uskumatult palju. Peaaegu sama palju kui neid, keda me teame... Otsustage ise. Eestis on seni kindlaks tehtud 350 liiki ainurakseid loomi, aga arvatakse, et neid on hoopis 700. Eestis elab kolm käsnaliiki, arvatakse aga, et neid peaks olema kuus. Rõngusse on kindlaks tehtud 140 liiki, tegelikult võiks 100 julgelt juurde lisada. Ämblikulaadseid on meil teada ligi 800 liiki, tegelikult peaks neid olema üle kahe tuhande. Kahetiivalisi on 2241, ilmselt aga hoopis 4500 liiki. Veidi täpsemaks minnes: Eestis lendab ringi kärbseid 1400 liigist, zooloogid aga pakuvad, et tegemist peaks olema hoopis 2700 liigiga. Sääskedega on umbes samasugune lugu: zooloogid on tuvastanud meil 875 sääselist, tegelikult peaks neid aga hoopis 1800 liigi ringis olema. Mardikaid on kindlaks tehtud ligi 3100, peaks aga olema 3400 liiki. Jne, jne, jne. Tundmatute välja jätmine muutis mu töö veidi kergemaks. Kuid üksnes veidi. Kui ma oleksin tahtnud süstemaatiliselt korrektne olla, oleksin pidanud selles raamatus portreteerima tervelt 70 putukat. Igast kümnest loomast seitse on teatavasti putukad. Kuid siis oleks raamatusse mahtunud vaid mõni imetaja, kala, kahepaikne ja roomaja. Mingis mõttes tegi kirjastus mu töö lihtsamaks – „101 Eesti lindu” on juba olemas. Loomast rääkides mõistab inimene „loomana” tavaliselt nn karvloomi ehk imetajaid. Kuid imetajatest üksi ei piisa, Eestis lihtsalt ei ela nii palju erinevaid imetajaliike, et 101 täis saaks. Vahest üksnes siis, kui metsloomadele ka koduloomad ja ammustel aegadel elanud, kuid tänaseks välja surnud või siit kadunud loomad nagu
mammut, karvane ninasarvik ja põhjapõder juurde lisada. Sama kehtib kahepaiksete, roomajate ja kalade kohta. Aga inimene ise? Ka inimene kuulub ju loomariiki. Pange tähele, oma olemuse määratlemisel kasutab inimene sõna „iseloom”. Niisiis tulnuks paar lehekülge kulutada tingimata ka inimesele. Eestis elab 1,34 miljonit inimest. Seda on palju rohkem kui siinsetes laantes luusivaid kõiki hunte, karusid, ilveseid, mäkrasid, rebaseid, põtru ja metskitsi kokku. Inimene on Eesti üks arvukamaid loomaliike. Vähe sellest, inimene on ainus Eestis elav poliitiline loom. Juhtumisi on Riigikogus 101 saadikut, teiste sõnadega, 101 poliitilist looma. Aga kuhu jäävad koer, kass, veis, siga, hobune ja lammas? Eestis on koeri palju rohkem kui hunte. Sama käib kasside, sigade ja veiste kohta. Mis kõige tähtsam – viimastega puutub tänane eestlane palju sagedamini kokku kui hundi, karu või ilvesega. Ometi pole neid selles raamatus. Kui aus olla, kirjutasin ma ka nende loomade lood valmis. Aga viimasel hetkel viskasin nad välja. Vastasel korral poleks raamatusse metsakutsu hunt ise sisse mahtunudki. Loogika ütleb, et kuna eestlane hundi ja ilvesega reaalselt enam kokku ei puutu, tuleks nad raamatust välja jätta. Samas, kuidas sa jätad kõrvale meie ajaloos ja mütoloogias ikkagi nii tähtsad loomad? Püüdsin selles raamatus portreteerida loomi, kellega eestlane kõige enam kokku puutub: ükskõik, kas siis kodus, suviti maal, aias, põllul, metsas või rannas. Inimesekirbu viskasin ilma igasuguse süümepiinata välja, sest kunagi nii tavaline parasiit on viimasel ajal üsna haruldaseks muutunud. Angerja puhul saadab mind aga tänini süütunne. Nagu ka tillukese äädikakärbse puhul, kes sügiseti igas köögis ringi lendab. Ühel päeval tundus mulle olulisem üks, teisel päeval jällegi teine loom. Ma võtsin ühe looma välja ja kirjutasin uue loo. Et mõne päeva pärast hoopis kolmas loom neljanda vastu välja vahetada... Nii kogunes arvutisse palju rohkem lugusid kui need 101. Viimaks tuli lõplik valik teha. Liisk pidi langema. Need siin on minu 101 Eestimaa looma. Kõige väiksem loom, keda ma oma raamatus olen portreteerinud, on vähem kui 3 mm pikkune oa-lehetäi. Kõige suurem on ligi kolme meetri pikkuse kerega põder. Kõik ülejäänud mahuvad nende kahe tegelase vahele. Samas ei saa ma kuidagi öelda, et lehetäi oleks põdrast vähem tähtis. Peeter Ernits
SEITSETÄPPLEPATRIINU
13
Coccinella septempunctata Pikkus: 5−8 mm
Kevadises metsas on õitsev pajupõõsas kõige kuumem klubi. Seal saadakse kokku, juuakse ja nauditakse teineteise lähedust. Väikesed lepatriinud saavad idanema pandud just selles klubis. Terve talve puhkas seitsetäpp-lepatriinu − meie kõige tavalisem ja kõige kuulsam õnnetriinu − pehkinud puurondi sisemuses. Esimeste soojadega, kui ta kuus lühikest kõverat jalga üles sulavad, poeb ta oma rõskest ja hämarast koopast välja ning lendab päikest võtma. Nii kestab see mitu nädalat. Päeval laeb talvega tühjaks jooksnud patareisid, öösel puhkab koorepraos. Viimaks lendab ta pajutihniku poole. Ootamatult saabunud soojalaine on urvad pakatama löönud ja kuldsed tolmukad ja emakad on ennast hallidest urvatibudest jõuliselt välja murdnud. Magus meelõhn uputab ümberkaudseid heinamaid ja metsaservi. Keda kõike õitsvate pajude vahel ei kohta! Suuri ja karvaseid emaskimalasi, kes kodu otsimise raske töö vahel puhkehetkel siia on põiganud. Lapsuliblikaid, koerliblikaid, kes oma pika ja kõvera imilondiga kiirustades emakaid kombivad. Kõikvõimalikke kärbseid, küll metalselt rohelises, küll maitsekalt hallis, laia musta triibuga kuues, kohmakaid lutikavanamehi, nobedaid sipelgaid, melanhoolseid ämblikke ja triinusid. Mitte üksnes punaseid, nagu seitsetäpp-lepatriinu, vaid ka kollaseid, pruune ja musti. Eestis elavast poolesajast lepatriinuliigist kõige tuntum on seitsetäpp-lepatriinu. Teda tunnevad alates lasteaialastest kõik. Lepatriinu
34
Lepatriinu pulmad on kevadel.
punane kuub, mida ehivad seitse musta täppi, on hoiatusvärvus neile, kes lepatriinut veel lähemalt ei tunne. Ohu korral valgub lepatriinu esijalgade pinnale vastiku maitse ja lõhnaga mürgine apelsinikarva vedelik. Kui sellest ei piisa, teeskleb lepatriinu surnut. Kevadel sööb seitsetäpp-lepatriinu hakatuseks kõhu nektarit täis. Oma põhitoidu − lehetäide − kallale asub lepatriinu veidi hiljem, siis kui sipelgad on oma lüpsikarja välja ajanud. Ematriinu muneb siis lehetäide karja naabrusesse. Nii ei pea tema näljased lapsukesed hakkama pärast koorumist teineteist murdma. Ematriinu kinnitab oma pikergused kollakasvalged munad patareidena lehe alumisele küljele. Juba mõne päeva pärast kooruvad neist sinkjasmustad vastsed. Lepatriinuvastne on kollakate
laikudega kirjatud sinkjasmust olevus ja meenutab natuke kartulimardika last. Hakatuseks pistab ta oma munakesta nahka. Seejärel aga asub põhitoidu ehk lehetäide kallale. Kuigi valvursipelgad hoiavad oma karjal silma peal, ei pelga väikesed röövlid lehetäisid rünnata. Iga jumala päev tapab lepatriinu laps kuni sada täid. Paari-kolme nädala jooksul teeb see kokku oma paar tuhat looma. Paari nädala pärast ronib nukukestast noor mardikas välja. Vastkoorunud lepatriinu on veel kollane. Punaseks muutub ta alles mõne tunni pärast. Kuigi ka lepatriinu ise õgib lehetäisid, on tema isu oma laste omast palju väiksem. Ilmaasjata ei kutsuta lepatriinut lehetäilõviks. Tegelikult elab meil Eestis isegi kaks erinevat lehetäilõvi: teine on kiilassilma röövik. Soojal suvel saab tuule tiibadesse kaks põlvkonda lepatriinusid. Hirmutavale välimusele vaatamata leidub
neid, kes seitsetäpp-lepatriinut siiski ka süüa himustavad. Ämblikud, sipelgad, aga ka mõned linnud kütivad lepatriinusid. Mõnel aastal läheb seitsetäpp-lepatriinu rändama. Üle mere lennates väsib ta ära, kukub lainetesse ja upub. Lained kannavad lepatriinude elutud kehad pärast seda massiliselt randa. Vanasti peeti seda väga pahaks endeks − arvati, et sõda on tulemas. Sügisel, enne külmade saabumist, poeb lepatriinu kooreprakku. Tihtilugu koguneb ühte talvekorterisse tarve kari triinusid. Seitsetäpp-lepatriinu elab vaid ühe aasta. Punaseid triinusid on mitu eri liiki. Viistäpp-lepatriinul on viis, üksteisttäpp-lepatriinul 11 musta täppi, tillukesel kakstäpp-lepatriinul on neid kõigest kaks. Kilptriinul ja komatriinul on mustal kuuel punased, rohutriinul aga kollased täpid. Aias võib kohata sidrunkollast mustade täppidega ehitud õnnetriinut.
Lepatriinul on hulk rahvapäraseid nimesid nagu lepalind, maarjakana ja käolehm.
35
VÄIKEKOERLIBLIKAS
53
Aglais urticae
Tiibade siruulatus: 45−55 mm
Samamoodi, nagu inimesed ennustavad lapsuliblika kollaste tiibade järgi kuldset suve, arvavad nad, et väike-koerliblika kohtamine tähendab seiklusterikast kirjut suve. Väike-koerliblikas on Eestimaal väga tavaline. Tema apelsinikarva tiibu ehivad mustad, valged ja kollased laigud. Tiibade välisserva piirab aga erksiniste laikudega kirjatud must sametine riba. Kuid nii on vaid seni, kuniks koerliblikas oma kauneid tiibu pole sulgenud. Pärast seda meenutab ta kuivanud puulehte. Emasliblikas on isasest veidi suurem. Väike-koerliblikas elab laialdastel aladel nii Euroopas kui ka Aasias. Eestis on väike-koerliblikas üks tavalisemaid liblikaliike. Ta lendab varakevadest hilissügiseni. Üksnes augustikuus võib kahe põlvkonna vahele lühike paus jääda. Eriti rohkesti lendab koerliblikaid mahajäetud ja nõgestesse kasvanud vanade taluhoonete ümbruses. Põhjus on lihtne − koerliblika röövikud söövad vaid seda taime. Kevadel võib imetleda, kuidas koerliblikad keereldes ja teineteist taga ajades hullavad. Pärast pulmi kleebib emasliblikas oma rohelised ribilised munad noore nõgese lehe alumisele küljele. Igas portsus on sadakond muna. Juba mõne päeva pärast muutuvad munad tumedamaks ja neist ronivad tillukesed röövikud välja. Kuni 3 cm pikkuseks kasvavad röövikud on mustad, kirjatud peente valgete laikude ja kahe katkendliku kollase küljejoonega. Mustad ja kollased teravad ning hargnevad ogad muudavad nad natuke hirmuäratavaks. Algul
114
Väike-koerliblikas on Eesti üks tavalisemaid liblikaid.
on nad vaevalt 5 mm pikkused ja võrguniidist kootud hallikas pesas tihedasti koos. Nende isu on meeletu, juba nädala pärast on tublimad neli korda pikemaks sirgunud. Seepärast jätavad nad nõgesest vaid luukere järgi. Kahe nädala pärast otsib neist igaüks sobiva koha ja jääb, pea alaspidi, mõne varre külge rippuma. Mõne aja pärast on temast saanud metalselt helkiv kuldne ja ogaline nukk. Ühel ilusal hommikul ronib pragunema hakanud kookonist kaunis liblikas välja. Selleks, et lendama hakata, pumpab ta tiivasooned kehavedelikku täis. Pärast seda jääb noor liblikas tundideks liikumatult rippuma: sel ajal ta tiivad kuivavad ja nende sooned muutuvad jäigaks. Keskpäevaks on asi sealmaal, et koerliblikas stardib oma esimesele lennule. Kahekuuselt saab ta täiskasvanuks. Suve jooksul lendab tervelt kolm koerliblika põlvkonda. Viimane põlvkond talvitub. Ükski teine liblikas peale väike-koerliblika ei tule talveks nii meelsasti inimese juurde majja. Koerliblikas talvitub keldris, lakas, garaažis või saunaakna vahel. Mõnel soojemal päeval võib koerliblikas korraks virguda ja ruumis veidi ringi lennata, et siis taas uinuda. Kui koerliblika röövik pistab nõgeselehti, siis liblikas ise korjab õielt õiele lennates nektarit. Koerliblikale sobib iga õis, teda on maiustamas nähtud tervelt paarisajal taimel. Koerliblikal on palju vaenlasi: linnud, hiired, paljud
parasiitputukad. Kuigi kireva värvusega liblikat ennast üldiselt peljatakse, siis seda enam süüakse tema röövikuid ja nukke. Üks parasiitne herilane muneb röövikusse oma muna. Sedamööda, kuidas herilase röövik kasvab, jääb koerliblika röövik aina põduramaks. Viimaks, kui liblikaröövikust enam midagi võtta pole, ronib parasiit tühjast kestast välja ja nukkub. Kuid parasiidi õnn võib olla üürike. Teine, veelgi rafineeritum parasiit muneb oma muna parasiidi nuku sisse. Samamoodi nagu tema sugulased admiral ja ohakaliblikas, armastab ka koerliblikas aeg-ajalt rännata. Paraku ei paista koerliblika rännakud hästi silma. Talvitunud koerliblika eluiga võib ulatuda 7−8 kuuni.
Enne kui koerliblikas nurgelisest nukurüüst välja poeb, ripub see puuriidas.
115
TÄPIKMAAHERILANE
55
Vespula germanica
Pikkus: 12−16 (20) mm
Suve teisel poolel, kui perenaised hakkavad moosi keetma, ilmub toidulauale herilane. Magusa lõhn meelitab ta juba kaugelt kohale. Läbi avatud õhuakna on tüütu olevus supsti! köögis ja elutoas. Kui käega vehkima hakata, võib herilane kergesti nõelata. Ei maksa siiski arvata, et kõik Eestis elavad herilased teevad seda. Kaugel sellest. Inimese rahu segab enamasti vaid kaks paharetti − täpik-maaherilane ja liht-maaherilane. Nagu kõikidel herilastel, on ka täpik-maaherilase tagakeha kollase ja mustatriibuline. Metsherilasest eristab teda laubal asuvad kolm musta täppi. Herilane külastab prügikaste ja kompostihunnikut, tatsab sama meelsasti nii väljaheidetel ja raipel kui ka moosisaial või tordilõigul. Ilmselt oli just herilane too, kes esimesena paberi valmistamise tehnoloogia leiutas. Herilane kraabib lõugadega kuivanud puu, maja või aiaposti pinnalt puitu, mälub selle korralikult läbi, immutab kleepuva süljega ja valmistab õhukese paberilehe, millest lõpuks mitmekihiline herilasepesa sünnib. Iga kärjekannu põhja kleebib emasherilane muna. Soojal suvel on kuu aja pärast noor herilane valmis, jahedal ja vihmasel kevadel kulub selleks kuni 50 päeva. Nüüdsest langeb enamik töid nende teha. Herilase majas kerkivad aina uued ja uued korrused, erinevalt inimese majast mitte üles, vaid allapoole. Kõige noorem korrus on kõige alumine. Sügiseks on täpik-maaherilase pesas kuni paar tuhat looma. Sügisel muutuvad täpik-maaherilased eriti
118
Liha tassib herilane pessa lastele.
kurjaks. Pärast seda kui emas- ja isasherilased pesast lahkuvad, lõpetavad töölised ehitamise ja vastsete eest hoolitsemise. Vähe sellest, nad viskavad vastsed kärjekannudest välja või pistavad hoopistükkis nahka. Kõik see kestab esimeste külmadeni. Herilane nõelab nii valges kui pimedas. Ta võib seda teha ka korduvalt. Kui mesilane pärast nõelamist sureb − ta ei suuda oma astelt inimese nahast välja tõmmata −, siis herilasel seda muret pole. Tema astlal olevad kidad on väikesed. Herilasepiste on valus, pistekoht punetab ja tursub, allergikutel võib tekkida hingamisseisak. Looduses ehitab täpik-maaherilane oma pesa maa sisse. See ei erine oma konstruktsioonilt kuurilaes rippuvast pesast. Ainult et ta asub hiire pesakoopas ja on kinnitatud mõne tugeva juure külge. Ka täpik-maaherilase maaalusesse pessa saab sisse altpoolt. Asulates peidab ta oma pesa raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse − ventilatsioonišahti, seinapaneeli sisse või müüriõõn-
susesse. Saksi-metsaherilane, kes oma rusikasuuruse halli pesa kuurilakke või pööningule ehitab, tülitab inimest harva. Herilase põhiliseks saakloomaks on kärbes. Herilane teeb oma tugevate lõugadega kärbsest hakkliha ja viib selle pessa lastele. Sama juhtub köögis, kui herilane praeliha tükile maandub. Peale kärbse ründab herilane ka liblikaid ja nende röövikuid, ritsikaid, rohulutikaid, ämblikke ja lehevaablasi. Ja muidugi mesilasi. Ise toitub herilane nektarist. Sügisel näeb herilast üliküpset pirni, ploomi ja õuna närimas. Tihti närib ta puuvilja seest tühjaks, nii et puu otsa jääb üksnes tühi kest rippuma. Tänu suurepärasele kohanemisvõimele on täpik-maaherilane vähem kui
sajandiga jõudnud kolmele kontinendile. 19. sajandi lõpus rändas ta Euroopast laevaga Ameerikasse. Pärast viimast maailmasõda avastati ta ootamatult UusMeremaalt, seejärel Austraaliast. Järgmise sammuna ilmus täpik-maaherilane Lõuna-Aafrikasse ja Tšiilisse. Pesad võivad asuda lähestikku. Kui inimene ühe pesa ära lõhub, kolib allesjäänud seltskond naabrite juurde. Uus-Meremaal (õnneks mitte meil!) omandavad täpikmaaherilase pesad kohati hiiglaslikud mõõtmed. Üks selline, mis puu otsas rippus, oli 4,5 meetrit pikk ja 1,5 meetrit lai, teise läbimõõt, mis maa seest leiti, oli üle meetri... Seal on täpik-maaherilane tõeliseks nuhtluseks muutunud.
Kuigi herilase põhiliseks saakloomaks on kärbes, ei ütle ta ära ka muust lihast.
119
LATIKAS
62
Abramis brama
Pikkus: 20−30 (50) cm Kaal: 100−500 g (5,5 kg)
Latikas on kaunis kala. Latikal on kõrge turi ja suur lapik keha. Kalamehed teavad, et mida rikkalikum on latika ninaesine, seda võimsama turja ta endale kasvatab. Suu on latikal viltune. Selle kohta räägitakse, et latikas olla kord paha suuga Vanaisa osatanud, selle peale saanud teotaja vildaka suu. Ühe latika selg on rohekaspruun, teisel sinakasmust, küljed on seevastu kõigil hõbedased või vasekarva, kõht aga valge. Lapikuid külgi katavad õrnad soomused. Kuigi täiskasvanud latikas on 20−30 sentimeetri pikkune ja kaalub kuni pool kilo, õnnestub aeg-ajalt kalameestel välja tõmmata palju suuremaid purakaid. Holstre järvest olla püütud 9-kilone, Mähklest aga 8-kilone latikas. Latikas elutseb umbes 170 Eesti mandriosa järves ja suuremates aeglase vooluga jõgedes. Mõni latikas eksib ka magestunud merelahte. Latikas elab suures parves ja otsib toitu järve põhjamudas. Päevas on latikal kaks söögikorda: hommikul ja õhtul. Sel ajal näeb teda mõnikord veepinnal mängimas. Üle kõige maitsevad latikale surusääse vastsed, need punased ussikesed mudas. Neid on latikal mõnus oma pika lõõtsataoliselt väljasopistuva suuga mudast välja imeda. Noored latikad sulistavad kaldavees. Latikas hakkab kudema toominga õitsemise ajal. Kui latikas kudema hakkab, on vesi soojaks läinud. Massiline kudemine käib 15−17 kraadi juures. Vanad kalurid räägivad särglatikast, toomelatikast ja kesalatikast. Esimesed latikad koevad koos särjega, teised toominga õitsemise ajal, siis kui
132
kudemise kõrgaeg on, kolmandad jaanipäeva paiku, kui õunapuu õitseb, koha on lõpetanud kudemise ja linask veel koeb. Esimest korda hakkab latikas pulmi pidama kuueaastaselt. Sel ajal tõmbab ta endale uhke pulmarüü selga. Helmeskate muudab latika keha karedaks. Latikad koevad aastaid ühes kindlas kohas. Iga isaslatikas hõivab siis madalas kaldavees oma lapikese. Seal, kus latikas koeb, ulatab vesi tavaliselt põlvini. Kudemisrände ajal on latikas väga ettevaatlik. Vanasti keelati Rootsis sel ajal isegi kirikukellade löömine. Võru kalamehed käisid aga garnisoniülemat palumas, et trummarid sel ajal Tamula-äärsel platsil ei harjutaks. Kui pulmad peale hakkavad, kaotavad nad valvsuse. Iga isaslatikas kaitseb oma tillukest lapikest ja ajab konkurendid suure veesolinaga minema. Kui emaslatikas talle läheneb, hakkab isane teda jälitama. Ta püüab oma pead pruudi keha vastu hõõruda. Edasi suundub paarike kudema. Mõnikord avaneb õhtul järve kaldal selline vaatepilt nagu istuksid keeva katla ääres. Käib hirmus pladistamine, latikad kargavad veest välja ja langevad lapiti sinna tagasi. Emaslatikas koeb pärast seda 100 000−150 000 marjatera. Mari kleepub taimede külge. Sageli on nendeks möödunudaastased tarnad. Kümne päeva pärast kooruvad vastsed. Latika vaenlased on haug, luts ja koha. Mõnel latikal on õnnestunud eriti kaua siinilmas elada. 32 aastat peaks latikate vanuse rekord olema. Aga selline latikas on juba 80 sentimeetri
pikkune ja kaalub ligi kuus kilo. Eesti suurim latikas püüti välja Võrtsjärvest ja ta oli 58 sentimeetri pikkune. Neil suurtel on ropult vedanud. Nad on osanud nooruses vältida kohtumist haugi, lutsu või kohaga. Latika liha on valge ja maitsev, sööja jaoks on luid natuke palju. Suur latikas neelab isuga konksu otsa lükatud ööussi. Mida suurem ööuss konksu otsa panna, seda suuremat latikat
on lootus veest välja tõmmata, arvavad õngemehed. Väiksemat latikat aetakse segamini nuruga. Võrtsjärve ääres jälgiti vanal ajal teraselt, millal siga esimest korda poris püherdama hakkab ja kiilid pulmalennuks õhku tõusevad. Selle järgi teadsid Tarvastu kandi kalamehed, millal latikapüügile minna ja millal see lõpetada. Latikas on üks meie tähtsamaid püügikalu.
Võrtsjärve ääres Tarvastus teati, et latikas hakkab kudema siis, kui siga esimest korda mudavanni võtab, ja lõpetab siis, kui kiilid pulmalennuga alustavad.
133
REBANE
72
Vulpes vulpes
Pikkus: 50−90 cm Saba pikkus: 30−60 cm Kaal: 4−10 kg
Rebase keha on 50−90 cm pikk. Sellele lisandub veel 30−50 cm pikkune uhke ja kohev saba. Rebase kasukas on punakaspruun, kõht aga valge või hall. Kuna rebased näevad väga erinevad välja, räägivad jahimehed tuli-, soo-, paju-, roo-, kivi- ja ristirebastest. Ühtedel rebastel on selg kollakaspunane, teistel punakaspruun, kolmandatel erepunane, neljandatel hoopis tumepruun. Peaaegu kõigil rebastel kohtab tagakehal nn ohakat − pealiskarvade tipp on kas lumivalge või kollane. Kõht on rebasel hall, mõnel üksikul isegi süsimust. Kohev ja ilus saba lõpeb reeglina aga lumivalge otsaga. Rebane kaalub 4−6 kilo, üksikud suured isased isegi kuni 10 kg. Rebast võib kohata kõikjal. Eriti meeldib talle kultuurmaastik ja metsaservad. Viimasel ajal on rebane kolinud isegi linnadesse ja alevitesse. Euroopas on rebane juba tükk aega üks tavalisemaid linnaloomi. Ka meie siin Eestis oleme sinnapoole teel. Rebase jäljerida kulgeb nagu nööri mööda. Üksik jälg meenutab koera oma, kuid on tollest märksa pikem. Päeva veedab rebane urus põõnates, hämariku saabudes suundub aga jahile. Rebane kütib igasuguseid hiiri, jäneseid ja linde. Kõige sagedamini langevad ta lõugade vahele meie kõige arvukamad pisinärilised: põld-uruhiir, leethiir, kaelushiir ja mügri. Rebane kuuleb hiire piiksumise ära juba saja meetri kauguselt. Mõnikord tapab ta jahikires ka muti või karihiire, kuid selle jätab ta vastiku muskuselõhna pärast söömata. Lindudest püüab rebane laanepüüd,
152
Rebasepoeg piilub urust.
tetre ja nurmkana. Jänese puhul langevad rebase ohvriks enim kevadised pojad. Kui toitu on ülearu või ohver on ühekorraga nahka panemiseks liiga suur − nii juhtub see tedre, emasmetsise ja jänese tabamise korral −, peidab rebane üht-teist maa alla ära. Esmalt kaevab ta augu, veab söömata jäänused sinna sisse ja katab pealt korralikult mullaga. Hiljem, kui maitsev suutäis meelde tuleb, otsib ta panipaiga taas üles. Talvel ei ütle ta ära isegi teraviljaorasest ja jõhvikatest. Mõnele rebasele hakkab teatud loom maitsema ja pärast ei taha ta pikka aega enam teisi küttidagi. Üks spetsialiseerub ondatrale, teine kodulindudele, kolmas lausa kodukassile. Sellise rebase uru juurest võib paljude kiisude maiseid jäänuseid leida. Metsas hulkuvad kassid on rebase konkurendid hiirte püüdmisel. Rebane on ka kuulus kanavaras. Kui kukelaul poleks Eestimaa paljudest küladest kadunud, teeks ta veel ka täna talupidajatele meelehärmi. Eelmise sajandi keskpaigas tapsid rebased igal aastal umbes 100 000 kodulindu. Nutika loomana suudab rebane ohu suurust hinnata. Kui koer haugub, aga on ketis, ei pelga reinuvader isegi õue tulla või kanaaeda ronida. Samas pelgab ta talvel üle suusaraja astuda ja liigub seepärast hulk aega piki seda. Heal hiireaastal jääb rebane paikseks, muidu liigub kümnekonna või isegi paarikümne kilomeetri suurusel alal ringi. Oma valdusi
tähistab rebane junnikestega ja sirtsutamisega. Junnid jätab rebane alati väljapaistvale kohale − kivi peale või kännu otsa. Nii on ühtepidi rahulik asjal käia, teiselt poolt märkavad piiritulpa ka kontvõõrad. Rebane peab pulmi veebruari päikeselistel päevadel. Just siis näeb teda ka päevavalguses ringi hulkumas: emasrebase kannul sageli lausa mitu kavaleri, sirtsutavad need ennastunustavalt ja seejärel püherdavad seal mõnuga. Osa rebaseid kaevab endale ise uru, teised kolivad mägralinna allüürnikuks. Üsna tihti sätib rebane ennast aga ka kivi- või kännuhunnikusse elama. Pojad (tavali-
selt on neid 4−5 tükki) sünnivad aprillikuus. Esimesed kaks elunädalat on rebasekutsikad pimedad. Juba maikuus näeb rebasepoegi end uru ees soojendamas ja mängimas. Vanemad toovad pesa juurde kasvatuslikel eesmärkidel poolelusaid saakloomi. Mõnikord lehkab rebaselaste mänguväljak tugevasti. Nahkade, kontide ja sulgede järgi saab hea ülevaate rebasepere viimase aja toidulauast. Sügisel läheb igaüks neist oma teed. Rebane saab täiskasvanuks aasta vanuselt ja kui hunt või kärn- ja marutõbi teda varem ära ei vii, elab ta siinilmas 12−15 aastat.
153
HARILIK SIIL
82
Erinaceus europaeus Pikkus: 14−30 cm Kaal: 600−1200 g
Siil tegutseb aias, kalmistul, pargis, karjamaal, leht- ja segametsas ning puisniidul. Paksu okasmetsa siilil seevastu asja pole. Siil on ööloom, kes päeval magab mõne põõsa all. Vaid harva võib teda päeval tegutsemas näha, näiteks pärast kerget vihmasadu. Märg ninaots maas, uurib jahiretkele suundunud siil igat mätast ja uruava, mis ta teele jääb. Siili toidulaud on rikkalik: vihmaussid, heinaritsikad, maipõrnikad, sitasitikad, teod, väiksemad konnad, sisalikud, maod, hiired, kevadel ka maas pesitsevate lindude munad ja pojad. Hea meelega pistab siil ka raibet. Ühe siili valdused võivad ulatuda kuni 25 hektarini. Öö jooksul jõuab ta vudida paar-kolm kilomeetrit. Arvestades, kui lühikesed on siili jalad ja priske tema kere, pole see naljaasi. Selle aja jooksul sööb siil umbes 70 grammi. Siil murrab nii jooksikuid, ööliblikate röövikuid, vihmausse, tigusid, saja- ja tuhatjalgu kui ka ämblikke. Pulmi peab siil kevadel, kohe peale talveunest ärkamist. Sel ajal jooksevad püstiaetud okastega isassiilid närviliselt ringi, turtsuvad ja püüavad teineteist mõnest katmata kohast, näiteks jalast, näost või küljest näksata. Sel ajal kuuleb muidu nii vaikset siili märtsikassi kombel kisamas. Kui suur isassiil on suutnud väiksemad velled minema peletada, näeb siilipaarikest, ninad koos, miilustamas. 35 päeva pärast, maikuus, sünnib sellest 3−6 poega. Need kaaluvad vaid paarkümmend grammi ja on kõigest kuue sentimeetri pikkused. Igaühel neist on seljas sadakond
172
Öisel jahiretkel läbivad siili lühikesed jalad mitme kilomeetri pikkuse teekonna.
pehmet valget okast. Kui siil viimaks täiskasvanuks saab, kaitseb teda juba kuus kuni kaheksa tuhat okast. Laste eest hoolitseb ainult emassiil. Ta soojendab pisikesi ja joodab neid poolteise kuu jooksul piimaga. Siilipoegade silmad ja kõrvad avanevad kahe nädala pärast. Kuid juba kolmenädalaselt suundub siilipere esimesele ühisele jalutuskäigule. Esialgu ei oska siililapsed midagi karta, emassiil peab neile terava vilega märku andma, kui midagi kahtlast märkab. Suve jooksul jõuab siil tervelt kaks korda emaks saada. Teine pesakond sünnib juulisaugustis. Teise pesakonna pojad veedavad talve koos emaga. Sageli on siil inimese naaber. Seejuures veel selline naaber, kes inimest ei pelga. Selline siil tuleb uurima, kas koera söögikaussi midagi järele pole jäänud. Kui siil pahaseks saab, hakkab ta turtsuma. Ohu korral tõmbab enda kerra nii, et ka nägu ja kõhualune jäävad okastega varjatuks. Tänu tugevale nahalihastikule suudab siil end kiiresti kerra tõmmata. Ja seda veel nii tugevasti, et jõuga teda enam lahti ei saa. Rohus liikudes kogub siil oma kasukasse hulgaliselt puuke. Neist lahtisaamine pole aga kerge, et mitte öelda, see
on lausa võimatu. Siiski lakub siil pärast kärnkonna hammustamist keelega okkaid. Võib-olla püüab ta sedasi puukidega võidelda. Sügisel, kui lehed puudelt langema hakkavad, valmistab siil endale samblast, lehtedest ja rohukõrtest sooja pesa ja jääb pooleks aastaks magama. Enne seda sööb ta ennast aga korralikult rasva. Siili talveuni kestab oktoobrist-novembrist märtsi-aprillini. Talvel lööb siili süda harva. Suvise 190 korra asemel vaid 20 korda minutis. Talv on siilile kurnav. Kevadine siil on sügisesega võrreldes kõvasti kõhnunud. Ta on kaotanud oma kehakaalust vähemasti viiendiku, tihti aga märksa enam. Väga paljud siilid surevad just talveunes. Mõnikord pesitseb siil kompostihunnikus.
Siil elab umbes viis aastat. Kui ta muidugi varem teed ületades auto alla ei jää. Siilil on palju vaenlasi: rebane, koer, metsnugis ja kassikakk. Uuemal ajal on selleks saanud auto. Noortel pehme okaskasukaga kaetud siilidel on rohkem vaenlasi. Neid ohustavad rebased, nugised ja mitmed röövlinnud. Leidub kassikakke, kes on siili küttimisele spetsialiseerunud. Selliste kassikakkude valdustes vedeleb siilinahku iga nurga peal. LõunaEestis elab veel teine siililiik. Kaelussiili nägu ja kõht on erinevalt harilikust siilist kohvipruunid. Nagu nimi juba ütleb, kannab kaelussiil valget kaelust. Mõnes paigas võib kohata kahte erinevat siililiiki kõrvuti.
Ühelgi teisel meie loomal ei kata selga okkad.
173