101laeva

Sisukord Eessõna 9 1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

22.

23.

24.

25.

26.

27.

28.

29.

Eestlaste muinaslaev 10 Pärnu hansakoge 12 Peipsi lodi 14 Väinamere uisk 16 Maasilinna laev 18 Parklaev Hioma 20 Kihnu kivilaev 22 Tulelaev Revalstein 24 Parklaev Lilly 26 Parklaev Rock City 28 Parklaev Linda Morgenrøden 30 Reisi-kaubalaev Kassari 32 Piirivalvelaev Kõu 34 Barkantiin Andreas Weide 36 Kauba-reisiaurik Kalevipoeg 38 Kaubaaurik Kodumaa 40 Kaubaaurik ja dessantlaev Moonsund 42 Suurtükilaev Tartu 44 Kaubaaurik Merisaar 46 Kaubaaurik Kajak 48 Tulelaev Hiiumadal 50 Reisi-kaubalaev Aegna 52 Reisilaev Vironia 54 Meremärkide panija Lood 56 Kuunar Blue Sirius 58 Reisi-kaubaaurik Grenen 60 Peipsi suurtükilaev Ahti 62 Suurtükilaev Lembit 64 Kaubalaev Lake Lucerne 66

30.

31.

32.

33.

34.

35.

36.

37.

38.

39.

40.

41.

42.

43.

44.

45.

46.

47.

48.

49.

50.

51.

52.

53.

54.

55.

56.

57.

58.

59.

60.

61.

62.

63.

64.

65.

66.

67.

68.

6

Jõeaurik Pavel 68 Aurik Eestirand 70 Reisi-kaubalaev Estonia 72 Jäämurdja-suurtükilaev Tasuja 74 Purjekas Ahto II 76 Meremärkide panija Ja suurtükilaev Uku 78 Kauba-reisiaurik ja suurtükilaev Taara 80 Peipsi piirivalvelaev Erilane 82 Jäämurdja Suur Tõll 84 Torpeedopaat Sulev 86 Hävitaja Lennuk 88 Kaubaaurik Maia 90 Mootorpurjekas Viliandi (Viljandi) 92 Miinitraaler Tahkona 94 Barkantiin Tormilind 96 Barkantiin Jaen Teär 98 Parklaev Kruzenshtern 100 Aurik Lenna 102 Jäämurdja-puksiir Merikaru 104 Allveelaev Lembit 106 Mootorpurjekas Juhan 108 Vahilaev Pikker 110 Mootorpurjekas Triina 112 Kaljas Iris 114 Mootorpurjekas Erma 116 Traallaev Merituul 118 Barkantiin Vega 120 Õppe- ja reisilaev Juku 122 Patrull-laev Ristna 124 Jõereisilaev Pegasus 126 Miinijahtija Wambola 128 Abilaev Ahti 130 Reisilaev Tallinn 132 Külmutustraaler Juhan Sütiste 134 Kaubalaev Sõrve 136 Jäämurdja Tarmo 138 Ujuvbaas Fryderyk Chopin 140 Piirivalvelaev Torm 142 Miinitraaler Olev 144

69.

70.

71.

72.

73.

74.

75.

76.

77.

78.

79.

80.

81.

82.

83.

84.

85.

86.

87.

88.

89.

90.

91.

92.

93.

94.

95.

96.

97.

98.

99.

100.

101.

Uurimislaev Mare 146 Parvlaev Regula 148 Miinilaev Sulev M412 150 Parvlaev Tehumardi 152 Parvlaev Vana Tallinn 154 Staabi- ja toetuslaev Admiral Pitka 156 Patrullkaater Grif P401 158 Tuukri- ja toetuslaev Tasuja A432 160 Reisilaev Georg Ots 162 Uurimislaev Livonia 164 Abilaev Laine A432 166 Tiiburlaev Polaris 168 Puistlastilaev Kristjan Palusalu 170 Miinijahtija Admiral Cowan M313 172 Tiiburlaev Jaanika 174 Merekaater Thule 176 Kiirlaev Tallink Autoexpress 178 Hüdrograafialaev EVA-320 180 Jäämurdja Botnica 182 Kiiljaht Lennuk 184 Kiiljaht Martha 186 Piirivalvehõljuk Pvh-1 188 Piirivalvelaev Vapper PVL-111 190 Viikingilaev Valkyria 192 Parvlaev Romantika 194 Jaala Vikan 196 Parvlaev Galaxy 198 Lodi Jõmmu 200 Parvlaev Muhumaa 202 Katamaraan Nordea 204 Parvlaev Runö 206 Reostustõrjelaev PVL-101 Kindral Kurvits 208 Uurimislaev Jakob Prei 210

Laevanimede register 212 Fotode ja jooniste allikad 216

7

34 purjekas ahto ii

Varasemad nimed: Elisabeth, Vineta Mõõtmed: 8,8 × 2,5 × 1,8 m Meeskond: 2–4 inimest

1911

Purjekas Ahto II ehitati 1911. aastal Otto Eggersi töökojas Tallinnas. Mootorluubi pikkus oli 8,8, laius 2,5 ja süvis 1,8 meetrit. Kandejõud oli alusel kõigest 6 tonni. Kuulsaks sai see laev 1931. aastal, kui selle ostis Eestimaa Merejahtklubi liikme Kurt Bergi käest 525 krooni eest üks tuntuimaid Eesti meresõitjaid Ahto Valter (1912–1991).

Mees pärines kuulsast Käsmu kandi meremeeste Valterite soost, kuigi oli sündinud hoopis teises meie mereajaloos tuntud paigas, Heinastes, ja sooritas aastatel 1930–1933 viis reisi üle Atlandi ookeani. Ahto isa Rudolf Valter oli kaugsõidukapten ja mitme merekooli õppejõud. Ka Ahto tavatute nimedega vendadest Kõust, Jarilost ja Ukust said meremehed.

Ahto Valter oli juba enne selle purjeka ostmist kogenud ookeaniületaja. Aastatel 1930–1931 sõitis ta koos oma venna Kõuga Eestist Ameerikasse ja seejärel tagasi kuni Inglismaani purjekal Ahto I (endise nimega Auli; pikkus 8,4 ja laius 2,3 meetrit), mis oli Ahto II-st veidi väiksem. Seega ületas Valter Atlandi oma esimesel laeval kaks korda. Seejuures ei saanud väike purjekas Eestist lahkudes kaugsõiduluba ning Ahto ja Kõu asusid formaalselt teele lühikesele kalaretkele. Ookeanil seilamiseks polnud noormeestel vastavaid kogemusi, purjekal ei olnud abimootorit ega sidevahendeid, probleeme oli söögi ja joogiga. Kuid meestel oli õnne ja ka kogemustepagas täienes.

Ahto Valter ristis Bergilt ostetud laeva oma nimega 76

(varem oli alus kandnud nimesid Elisabeth ja Vineta ja oli väiksem kui tollal Suur Tõllu päästepaat), ületas sellega kahel korral Atlandi ookeani ja üritas 1931. aastal esmakordselt ümbermaailmareisi. Paraku ei õnnestunud ümbermaailmareis põhiliselt rahaliste raskuste tõttu.

Kuid optimistlik Ahto Valter ei löönud käega, vaid üritas 1932. aasta sügisel uuesti. Seekord pandi purjepaadile ka 5-hobujõuline mootor. Toetuse kogumiseks kasutati mitmeid mooduseid, näiteks korraldati Estonias ja Ajakirjanike Liidus tuluõhtud. 1931 ja 1932 purjetas A. Valter üle Atlandi Tallinna Jahtklubi lipu all. Tasub mainida, et meresõitja populaarsust kasutas ära ETK tubakatööstus, paisates turule rahvusvärvides kujundusega (purjekas merel) rahvapaberossid nimega Ahto. Autor (H. O.) peab vajalikuks märkida, et Ahto Valteri laevade ja tema erinevate reisikaaslaste liikumistest arusaamiseks pidi ta endale joonistama õige mitu skeemi.

Novembris 1932 asus Valter oma viiendale reisile üle Atlandi ookeani kavatsusega ikkagi teha tiir ümber maakera. Seekord olid tema kaaslasteks ameeriklasest motorist Tom Olsen ja kaks Eesti vasakpoolset ajakirjanikku (kellest hiljem said kirjanikud) – Evald Stein-Tammlaan ja Rudolf Sirge. Võib-olla seetõttu ongi just see reis saanud enim tähelepanu. Mõlemad kirjamehed kirjutasid reisikirju, mis avaldati Eesti ajalehtedes. Paraku nurjus ka see reis rahaliste raskuste tõttu. 1933 kevadel lahkusid Lääne-Aafrikas Dakaris

purjekalt Tammlaan ja Sirge ning sõitsid kodumaale tagasi. Võimalik, et nende otsust mõjutasid ka konfliktid meeskonnas. Evald Tammlaanel õnnestus Ahto pardal olles üle noatera pääseda surmasuust: nimelt kandis suur laine mehe Biskaia lahes üle parda, kuid kaaslased suutsid ta siiski päästa.

Ahto Valter abiellus pärast seda reisi 1935. aastal ameeriklanna Margaret Duffiga ja avaldas samal aastal koos Tom Olseniga oma reise kirjeldava raamatu „Racing the Seas”. Tema rahaline seis paranes kas siis abikaasa varanduse, raamatumüügitulude või muude asjaolude tõttu ja lõpuks õnnestus mehel oma eesmärgile jõuda.

Nimelt aastatel 1938–1940, kui mees elas juba Ameerika Ühendriikides, sõitiski ta ümber maakera. Teele asus ta 2. novembril 1938 Massachusettsis asuvast sadamalin-

nast juba suuremal, 17,6 meetri pikkusel kaljasel Ahto III (ehitatud 1932 Saaremaal ja kandis varem nime Rannik) ja naasis sinna II maailmasõja algperioodil 2. mail 1940, olles läbinud ka juba sõjategevusest haaratud Atlandi ookeani. Kuna otseselt ei olnud reis seotud Eestiga, on see kodumaal varju jäänud. 1939. aasta juulis oli Ahto III esimene Eesti lipu all sildunud laev Austraalias Sidney sadamas.

Ahto Valter külastas 1972. aastal ka okupeeritud kodumaad, kuid kodukanti Käsmusse võimud teda ei lubanud. Ta suri 1991. aastal Kariibi meres asuval St. Thomase saarel.

B: Anto Juske. Ahto Valter 100. Käsmu, Tallinn, 2012; Anto Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril. Haapsalu, Käsmu, Tallinn, 2009; http://www.hot.ee/ahtowalter/

77

47

aurik lenna

Varasemad nimed: Dalegarth, Cambo, Radium Kogumahutavus: 1576 brt Mõõtmed: 76,2 × 11,19 × 6,1 m Jõuseade: 952 hj aurumasin Kiirus: 8,5 sõlme Meeskond: 19 inimest

1897

Lenna oli ehitatud 1896–1897. a Inglismaal West Hartlepoolis. 1928. a ostis laeva Oskar Tiedemann. Eesti lipu all sõites hakkas ta vedama metsamaterjali peamiselt Läänemere ja Inglise sadamate vahel, talviti oli ka süteveol Bristoli kanalist Prantsusmaale.

1933. aastal, kui laev oli Gdyniast sütt Norrasse viimas, sõitis talle sisse üks Hollandi aurulaev. Kuigi pealesõitja kohe ka lahkus, otsiti kindlustusühingu Lloyd’s abiga süüdlane üles ning nõuti sisse remondikulud. Pikantseks tegi loo see, et just sellesama firma käest olid Käsmu Laevaomanikud ostnud oma auriku Sigrid.

1935. aastal suri oma laeva pardal Falmouthi sadamas äkksurma kapten Gustav Lepni. Kapten Lepni maeti Käsmu kalmistule oma abikaasa Elfriede Lepni kõrvale, kes oli samuti merel – Rumeenia sadamalinna Braila reidil tüüfusesse surnud.

1938. a kevadel renditi Lenna Cardiffi firmale Moorsom & Co. ja ta vedas Inglismaalt Portugali peamiselt sütt.

Lenna oli tavaline kaubaaurik ja me ei teeks temast juttu, kui ta 1938. aastal hukkunud ei oleks ja noor Saksa marinist Hans W. Spitzmann seda laevahukku üles ei oleks maalinud.

Algas lugu sellega, et 1938. aasta sügisel sai Lenna Põhjalahel, Soome läänerannikul asuvas Kaskö sadamas saematerjali laadungi, mille ta pidi viima Londonisse.

Puit on teadupärast väikese erikaaluga ja sellised 102

puidulastid kõrguvad lisaks lastiruumidele ka peateki kohal. Nii ka seekord.

Taani väinadele lähenedes kippus ilm tormile ja kapten Karl Heinmaa otsustas oma laevaga sõita läbi Kieli kanali, kus oli muidugi rahulik. Kui laev oli Põhjamerele jõudnud, tõusiski ööl vastu 24. novembrit loodetorm, mis paisus orkaaniks. Tohutud lained käisid üle sügavalt vees istuva laeva ja uhtusid tekilasti üle parda. Lõpuks katkes veel roolikett. Selle parandamiseks sellise tormiga ei olnud võimalust ja laev jäi nüüd lainete meelevalda.

Katkesid tekilaadungit hoidvad trossid ja laadung läks liikvele, ähvardades lömastada igaühe, kes seda rasket mängu peatada üritaks. Ja ega üritatudki. Vahist vaba meeskond kogunes sillale, kust võidi laeval toimuvat vaid jälgida. Lenna vajus ohtlikult kreeni ja temalt püüti anda märku hädasolekust. Öösel süüdati kaks punast (häda)tuld ja valges tõmmati üles appikutse signaal.

Kuna oldi laevateel, märgati avaristi Saksa banaanilaeval Pionier, mis sõitis tühjalt Hamburgist Kameruni. Selle kapten Robert Meyer laskis võtta kursi õnnetuspaigale ning jõudis kohale 24. novembril päevavalges. Pionieri esimene tüürimees Walter Keller asus koos kuue sõudjaga paati, mille manööverdamisel kulus üle tunni, enne kui esimesed 13 Lenna meeskonnaliiget avaristilt maha said võetud. Nende hulgas oli kaks naist, kusjuures stjuuardess Lilli Evartson, kes kuni viimase võimaluseni oli tormist väsinud mehi toitnud ja lauluga nende meeleolu ülal

hoidnud. Laevale jäi veel koos kapten Heinmaaga 5 meeskonnaliiget. Selleks ajaks, kui Pionieri paat tagasi jõudis, oli Lenna peaaegu külili läinud ja viimastel laeval olevatel meestel oli tegemist, et märja parda peal püsida. Et Lenna aurumasinat ei olnud keegi peatanud, pöörles laeva sõukruvi edasi, ähvardades inimesed vette kukkumise korral tükkideks jahvatada.

Lõpuks saadi ka viimased merehädalised Pionieri paati. Lennat hoidis seni vee peal puidulast, ent kui kogu meeskond oli Pionierile jõudnud, keeras too Käsmu Laevaomanike omand põhja taeva poole. Pionieri radist oli hea meretava kohaselt Lenna appikutsesignaali korranud ja nüüd jõudsid sündmuspaigale veel kaks Saksa kaubaaurikut, samuti päästelaev Borkumi loodenurgal

olevast sadamast. Viimane üritas kummuli pöördunud Lennat puksiiris varjule toimetada, kuid 24. novembri õhtul kadus see veepinnalt ja mõned päästeauriku mehed, kes olid end Lenna põhjale sisse seadnud, tuli trossi otsas läbi vee oma laevale tõmmata. Võib arvata, et torm oli selleks ajaks vaibunud. Päästetud toimetati Emdeni sadamasse. Meresõitjate päästjatele annetati Saksa merepäästeühingu poolt medalid ja rahaline autasu.

Lenna oli kindlustatud alla väärtuse ja laevaomanikud said tema kaotuse tõttu oluliselt kahju.

B: Pekka Erelt. Mineviku traagilised laevahukud. – Eesti Ekspress, 17. veebr 2005; Werner Timm. Schiffe und ihre Schicksale. Rostock, 1976, lk 186–188.

103

84 merekaater thule

Mõõtmed: 8,45 × 2,85 m Kütusemahutid: 200 l Veemahuti: 108 l Mootor: 150 hj

1995

Lugu president Lennart Meri kaatrist sai alguse 1995. aasta mais, kui Tallinnas toimus meremess ja selle raames Rootsi merekaatrite näitusmüük. Seda külastanud Merile hakkasid need veesõidukid väga meeldima ja sama aasta augustis ostiski Vabariigi Presidendi Kantselei meresõiduhuvilise ärimehe Viktor Siilatsi firmalt Balti Merekaatrid 8 meetri pikkuse Nimbus 27 tüüpi merekaatri, millega tal oleks hea oma Läänemaal asuvas Noarootsi vallas paiknevas Paslepa residentsis saarte vahet sõita ja väliskülalisi sõidutada: nimelt mahtus seda tüüpi alusele kokku 8 inimest. Selliseid merekaatreid valmistas Göteborgis asuv 1969. aastal asutatud firma Nimbus AB. Rootsis valmistatud paat maksis ligi miljon Eesti krooni, kuid Meril õnnestus hinda alla kaubelda: valmistajatehas, arvestades asjaolu, et kaatriga hakkab sõitma Eesti Vabariigi president, langetas hinna 856 890 kroonile. Presidendi tütre ja raamatus „Hõbevalge” toodud Thule, ka Ultima Thule järgi, mis on antiik- ja keskaegses kirjanduses figureeriv müütiline maailma äärel asuv saar (sellega on seostatud ka Saaremaad), sai kaater oma nime. Tegelikult olevat president rihtinud sama firma 11-meetrist kaatrit, kuid selle 2,5 miljoni kroonini ulatuv hind osutus liiga raskeks katsumuseks.

Kaater varustati navigatsiooniseadmete, radari, prožektori ja raadiojaamaga. Seda protseduuri kirjeldab Viktor Siilats üsna humoorikas võtmes oma 2011. aastal 176

Tallinnas ilmunud raamatus „Paadiga Euroopasse“.

Nimelt soovinud Lennart Meri uhiuut kaatrit otsekohe kasutada Eestit külastava Saksamaa välisministri Klaus Kinkeli sõidutamiseks ja tellinud Siilatsi firmast kuldsete kätega meistrimehe, kes pidi navigatsiooniseadmed ja muu ohutuks meresõiduks vajaliku võimalikult kiiresti paigaldama. Paraku läinud kaks meest radari asukoha pärast omavahel raginal tülli ja Siilats pidi kogu oma diplomaatiliste oskuste tagavara kasutades seda konflikti klaarima. Igal juhul sai Thule lõpuks sõidukorda ja Eesti president võis ohutult merd sõita.

Lennart Meri presidendiks oleku ajal, mis kestis 2001. aasta oktoobrini, leidiski Thule aktiivset kasutamist.

Järgmised riigipead Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves nii suured meresõitjad ei ole olnud, pealegi eelistasid nad Paslepa asemel teisi suvituskohti. Nii jäi vananenud ja remonti vajav kaater, mis oli viimati vees 2006. aastal, kurvalt kaldale seisma.

Kuna Eesti riik Paslepa residentsi erastas, tuli kaater 2007. aastal Tallinna kolida. Paraku tuli siin Pirita sadamas tasuda paadi eest kopsakat hoiutasu, seega püüdis presidendi kantselei tülikast kaatrist lahti saada ja pärast pikki arutelusid kingiti see märtsis 2009 Mereakadeemiale õppevahendiks. Thulet kavatseti rakendada väikelaevajuhtide ja tüürimeeste praktilise väljaõppe ja päästeoperatsioonide korraldamiseks ning avamerejahi õppesõitude julgestamiseks. Autori

andmetel on kaater käesoleval ajal töökorras ja täidabki nimetatud ülesandeid.

Siinkohal võiks meenutada ka üht lugu, mis seondub esimese Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi ja kaatriga. 1940. aasta 16. juuni varahommikul asus piki põhjarannikut Virumaale Oru lossi poole teele Kaitseliidu kiirkaater, et tuua sealt ära president ja püüda teda sissetungivate okupantide eest päästa. Paraku olid punalipulise Balti laevastiku sõjalaevad alustanud 14. juunil Eesti ja Läti mereblokaadi ja kontrollisid kõiki

laevu. Osa neist otsiti läbi ja lasti teekonda jätkata, mõned aga kaaperdati. 16. juuni varahommikul kell 3.39 kaaperdas NSV Liidu allveelaev P-1 ka selle kaatri. Selle meeskond (kaptenmajor Jaen Klaar ja motorist Anton Viina) arreteeriti ja viidi koos kaatriga Kroonlinna, kus Klaar hukati. Kaatrit ennast ei näinud eestlased enam kunagi.

B: http://www.nimbus.se/home. aspx; Viktor Siilats. Kuidas ma Lennartile paati müüsin. Navigaator, 2007, nr 1, lk 18–21.

TTÜ Eesti Mereakadeemia väikelaevajuhtide õppe- ja praktikakaater Thule on talvekorteris Hundipea sadamas.

177

92 viikingilaev valkyria

Mõõtmed: 16 × 4 × 1,4 m Veeväljasurve: 23 t Jõuseade: 62 hj mootor Reisijakohti: 12

2002

Esimene taasiseseisvunud Eestis ehitatud viikingilaev oli Valkyria nime saanud alus, mille valmistasid 2002. aastal Saaremaal aktsiaseltsi Saare Paat meistrimehed.

Hiljem lisandus sellele veel vähemalt kaks väiksemat viikingilaeva, millest tuleb samuti juttu.

Valkyria ehitamise idee pärineb Soomes tegutsevalt Hanko viikingiklubilt, kes telliski saarlastelt laevaehitusteenuse 2001 kevadel. Saare Paat tegi jahikonstruktor Eivind Stilli projekti põhjal (kes oli põhiliselt järginud seni leitud Norra eeskujusid) Nasval valmis viikingilaeva, mis sai nimeks Valkyria. 16 meetri pikkune ja 4 meetri laiune laev veesati pidulikult 2002. aasta kevadel, tehti proovisõite ja kõik tundus olevat parimas korras. Valkyria süvis oli 1,4 meetrit ning veeväljasurve täislastis olles 23 tonni. Laev oli tõeline kaunitar – lihtne, tugev ja praktiline.

Kereplangud olid 25 mm paksusest männipuust, kiil ja täävid tammepuust, kaared aga õhukestest puitlamellidest kokku liimitud lehisest. Laeva tääve kaunistavad lohepead nikerdas üks Hanko klubi kunstiandega liige.

Sepistatud osad valmistas firma Saaremaa Sepad, puri aga tehti Tallinnas Tiit Haagma purjetöökojas. Valkyria mast ja raa on mõlemad 12 meetrit pikad. Tänapäeva nõuete kohaselt oli viikingilaeval ka Germanischer Lloyd’si Austria esinduse reisijateveo sertifikaat, muidu ei tohiks sellega üldse merele minna. Nimetatud dokumendi kohaselt on tegemist mootorjahiga, mis võib kaldast eemalduda 20 miili kaugusele ja kanda 192

pardal 12 inimest. Tegelikult on laeval 14 sõudjakohta.

Ohutuse mõttes on Valkyria varustatud 62-hobujõulise diiselmootoriga ning 400-liitrise kütusetankiga. Pardal on ka nüüdisaegne elektrisüsteem ja nõuetele vastavad käigutuled.

Kuid siis sattus Hanko viikingiklubi rahalistesse raskustesse ja müüs laeva edasi ühele Austria ärimehele, kellel oli kavas sõidutada selle eksootilise alusega Vahemerel turiste, kellel oleks kindlasti põnev mõneks ajaks hirmsateks viikingisõdalasteks kehastuda. Paraku pööras õnn laevaehitusprojektile jälle selja – austerlane sattus autoavariisse, sai raskelt vigastada ja loobus oma äriideest. Nii jäigi laev pärast 2002. aasta Kuressaare merepäevadel osalemist Saare Paadile, kus ta õiget kasutust ei leidnud ja konserveerituna Nasval valmistajafirma õuel pidi seisma. Alles 2004. aasta mais õnnestus Valkyria soomlastele maha müüa. Viikingilaev läks firmale Wilson Marine AB ja sellest ajast tegutseb ta Saaristomerel Turu piirkonda rajatud Ruissalo viikingikülas. 25. mail sõitis Valkyria Nasvalt välja ja anti soomlastele üle Kuivastus, kust see siis saatelaeva julgestusel üle Läänemere oma uude asukohta sõitis. Kuid viikingilaevahuvilisi mehi ja naisi Eestis jagub ning peagi ilmusid meie vetesse uued lohepeadega laevad.

2008. aasta maikuus algas Tartus Lodjaseltsi algatusel uue, 11 meetri pikkuse viikingilaeva ehitus. Turma nime

kandva aluse eeskujuks võeti Lõuna-Soome rannikult leitud nn Lapuri vrakileid, mille järgi soomlased on rekonstrueerinud Sotka nime kandva viikingilaeva.

Viikingilaevade ehitusvõtteid on põhjalikult uuritud ja selle teemaga tutvuti nii Soomes kui Taanis Roskildes Viikingilaevamuuseumis. Laeva ehitamist toetasid EAS, Tartu linn ja Riigimetsa Majandamise Keskus. Lisaks Lodjaseltsi laevaehitusmeistritele osales ehitusel ka arvukalt vabatahtlikke.

Viikingilaev Turm lasti vette 6. juunil 2009 ning osales peagi koos teiste vanalaevadega laulupeotule viimises Tartust Tallinna mööda ajaloolisi siseveeteid (läbi Võrtsjärve ja Pärnu) ning seejärel Läänemerel.

Lisaks purjele ja aerudele liigub Turm edasi ka hääletu elektrimootori jõul. 2011. a sügisel osales Turm Pariisis

Eesti kultuurifestivalil „Estonie tonique”, kus tema purjel etendati iidsetest Eesti legendidest jutustavat varjuteatrit. Pärast seda jäi viikingilaev Pariisi lähistele talvituma. Järgmisel kevadel tutvustati Eestit L’Aigle’i ja St. Germaini linnakestes ja seejärel alustati Pariisist Seine’i jõelt reisi Euroopa jõgesid ja kanaleid pidi Saksamaale ja sealt edasi koju.

2010. aastal ehitati Turmale seltsiks Käsmu meremuuseumis ka 10-meetrine viikingilaev Aimar ja 2012. a Paunküla veehoidla ääres Kiruveres MTÜ Eesti Viikingid 11,6-meetrine Äge. Läänemaal Nõval lasti 2011. aastal vette viikingipaadid Neyve ja Thule.

B: Toivo Külvet. Viikingilaev. – Tehnikamaailm, 2004, nr 3; www.lodi.ee; Aare Laine. Saarlaste ehitatud viikingilaev sõitis Soome Turu viikingikülla. – Meie Maa, 28. mai 2004.

Merepäevad Kuressaares, 2002. a august.

193