SISUKORD Saateks 8 1. Eesti esimesed monumendid 10 2. Kas meie lohukivid on monumendid? 12 3. Trapetskivid – monumendid kellele? 14 4. Eesti vanim teadaolev figuraalne monument 16 5. Keskaegne memoriaal pühakutele 18 6. Terrakotamonument ristisurmale 20 7. Kenotaaf keskaja metseenile 22 8. Esimene hauatähis konkreetse nimega eestlasele? 24 9. Jeruusalemma mäe lahingu mälestusmärk 26 10. Monument Toompea vallutamise auks 28 11. Monument vaprale vene bojaarile 30 12. Monument Eestimaa vabastajale moskoviitidest 32 13. Monument Sitakoti Matsile 34 14. Eestimaa põhjapoolseim monument 36 15. Ajas muutuv monument 38 16. Esimene riigimonument eestikeelsete kirjadega 40 17. Esimene Schillerile pühendatud ausammas maailmas 42 18. Monument hobusele 44 19. Monument kuulsaimale eestimaalasele 46 20. Hauatähis keisri hullule 48 21. Kivipostike Eestis, mis on UNESCO kaitse all 50 22. Monument monumendile 52 23. Esimene eestlase modelleeritud monument 54 24. Monument Eestist pärit kuulsaimale teadlasele 56 25. Monument perverdile, sadistile ja ülijulmale timukale 58 26. Monument meie esimesele Titanicule 60 27. Monument Kalevipojale või Kuradile? 62 28. Monument eesti rahvusliku maalikunsti rajajale 64 29. Esimene monument Eesti vabadusele 66 30. Monumente nagu seeni pärast vihma 68 31. Vabaduse märk, mis jäi püsima ka nõukaajal 70
32. Hauatähis, mille säilimine nõukaajal oli ime 72 33. Suurim Vabadussõja monument 74 34. Esimene taastatud Vabadussõja sammas ENSV-s 76 35. Monument lauluisale 78 36. Monument Linnutajale 80 37. Monument või mälestusehitis? 82 38. Pronksist kuningas Tartus 84 39. Monument Koidulaulikule 86 40. Monument eesti sümfonismi rajajale 88 41. Monument sinimustvalgele 90 42. Eesti esimene monument elus olevale isikule 92 43. Monument tööle ja ilule 94 44. Monument elus olevale riigipeale 96 45. Kivipink maailmakuulsale heliloojale 98 46. Monument Aljošale 100 47. Monument ajaloolisele valele 102 48. Obelisk põgenevatele punastele 104 49. Memoriaal ühes verises lahingus langenute mälestuseks 106 50. Monument meie eepose esimesele kujundajale 108 51. Monument Sakalamaa kaitsjatele 110 52. Monument okupatsiooni ülistuseks 112 53. Monument arvule 100 000 114 54. Monument Eesti rängimale lennuõnnetusele 116 55. Monument Hüpassaare laulikule 118 56. Monument maarahva laulikule 120 57. Monument Puuaiasõja Raudmehele 122 58. Monumendid Buddha õpetusele 124 59. Nabakivi Eestimaa südames 126 60. Monument seto lauluemale 128 61. Monument eesti kirjanduse paavstile 130 62. Monument Arno, Tootsi, Teele ja Kiire „isale” 132 63. Monument rahvaluule suurkogumise algatajale 134 64. Monument julgetele inimestele 136 65. Monument esimesele eestikeelsele Piiblile 138 66. Monument Balti ketile ehk Balti teele 140 67. Monument kõikidele teisitimõtlejatele 142 68. Monument üliandekale poeedile 144 69. Monument igavesele teisele 146 70. Monument eestlaste esimesele ühisele suurpeole 148
71. Monument tuntuimale eestlasest kunstnikule 150 72. Monument kuulsaimale eestlasest rammumehele 152 73. Monument Läänemere Titanicule 154 74. Monument hiidlasest hiiglasele 156 75. Memoriaal Eesti ajaloo suurimal lahingutandril 158 76. Monument koolipapa Maurusele 160 77. Kivipink nimekaimudele 162 78. Monument Koodi-Jaanile 164 79. Monument ühe linna muinasnime auks 166 80. Monument teadmata kadunud suurmehele 168 81. Monument truule koerale 170 82. Monument Põhjamaa kaunile jumalannale 172 83. Monument ajale? 174 84. Monument üliandekale heliloojale, kes otsis sinilindu 176 85. Monument vägede ülemjuhatajale 178 86. Monument kaduvikule 180 87. Monument tuntuimale tartlasele maailmas 182 88. Monument Eesti esimesele kitsarööpmelisele raudteele 184 89. Monument Suka Antonile 186 90. Monument Academia Gustaviana asutajale 188 91. Iseseisvuse alguspäeva monument 190 92. Kadakavai Euroopa keskpunktis 192 93. Vabadussõja võidusammas 194 94. Jalgrattaga noormees, kellest sai suurmees 196 95. Monument Põhjamaade ristilipu sünnipaigas 198 96. Monument ühe küla nime auks 200 97. Monument Eesti diplomaatia suurvaimule 202 98. Ainuke monument Eestis arhitektile 204 99. Monument Suurele Saarlasele 206 100. Monument Eesti riigikeele loojale 208 101. Monument Haapsalu legendile 210 Nimeregister 212 Fotode ja jooniste allikad 221
Saateks Provotseerin veidi. Millal püstitati Eestis esimene monument? Esimesed asukad saabusid Eesti aladele jää taandumise järel arvatavasti u 9000 eKr. Kas surnud maeti või jäeti metsloomadele järada? Põletati? Kas noil kaugetel esivanematel üldse oli surnutekultust? Kas nad leinasid oma lähedasi? Osa loomigi ju leinab, seda teevad isegi linnud. Arvan, et mingigi tähis lahkunu surnukeha kõrvale jäeti. Oli see siis maasse torgatud toigas või mingi kivimürakas. Need olidki esimesed monumendid. Muidugi pole neist ükski säilinud meie ajani. Umbes 2000 aastat hiljem (7000 eKr) on matmiskombestik juba olemas. Mesoliitilisi kalmistuid pole leitud küll Eestist, kuid suur sellesarnane on avastatud Lätis. Möödus veel mitu tuhat aastat. Surnuid maeti küll erinevate kombestikega, kuid ei jälgegi hauatähistest. Kas need olid puidust? Eesti esimesed teadaolevad monumendid on meie kivikirstkalmed – omalaadsed „hauakambrid”, mille ehitamine algas u 1000 eKr. Kõik muu tuli hiljem. See raamat ei ole monumentaalskulptuuridest, vaid monumentidest, s.o mingitest tähistest, mis on rajatud kellelegi või millelegi. Ehkki skulptor või arhitekt on monumendi-mälestusmärgi kujundamisel väga tähtis, on selles raamatus keskendutud eeskätt vastavale isikule või sündmusele, kellele või millele on monument püstitatud. Eelistuseks võtsin, et igal monumendil peab olema rääkida oma lugu. Kunstiväärtusest ei räägi. Milleks? Las igaüks otsustab ise, mis on kunst ja mis mitte. Tähtis on, et see sündmus või isik oleks südamelähedane eesti rahvale ja peegeldaks meie ajalugu. Monumendid on raamatus toodud küll ajaloopõhisena, kuid järjestatud nende valmimisaasta järgi. Väikelinna Haapsalu poisina ja maaelu patrioodina-austajana püüdsin sisse tuua võimalikult palju monumente väljaspool suuremaid linnu. Selge see, et Tallinnas ja Tartus on monumente kõige rohkem ja nendega võiks kogu raamatu sisustada. Väga raske oli Eesti tuhandete mälestusmärkide seast vaid 101 välja valida. Mõnele suurkujule on püstitatud ju mitmeid mälestusmärke. Tegin südame kõvaks ja ei valinud neid ei paremuse või mulle meeldiva ilu pärast. Pea kõikjal on eelistatud just esimesena vastavale isikule püstitatud taiest. Siiski andsin endale loa kajastada ka muid ausambaid erinevates paikades, mis antud isiku või südmusega seotud on. Seega kasvas monumentide arv 101-st mitmesajaliseks, aga reegleid rikutud ei ole. 101 sekka läheb leheküljel vaid põhiline, kõik muud selle juurde on lisad. Eks igaüks otsustagu, tegin ma õigesti või valesti. Aga uskuge, ülesanne oli väga raske!
14 Vaindloo saar
TALLINN 7, 9, 10, 12, 23, 26, 27, 37, 43,
81 Rutja
46, 48, 50, 55, 64, 69, 72, 73, 80, 93, 94, 97 Muuksi Valkla
0
50 km
31 Risti
Tahkuna Reigi
Vormsi
15 Ristimägi 71 Ühtri 68 Koguva
Vilsandi
5 Karja kirik Kihelkonna
92 Mõnnuste Ohessaare
Kaali Kaarma
3 Hanila Karuse
Pöide
82 Saareküla
99 Kuressaare 49 Tehumardi
13 Kullamaa
Käru
17 Puhtulaid Lavassaare 39, 88, 91, 98 PÄRNU
Paide
Vändra 36 Kurgja
Veltsa
Meosaare
51 Lõhavere
Tori
Kõpu
Piibe Laiusevälja
59 Adavere
Lilli Helme
16–21 mälestusmärki 3–4 mälestusmärki üksikmonument raamatus kirjeldatud muud mälestuskivid või -sambad
Kallaste
20 Võisiku
Kolga-Jaani
34 Lalsi
TARTU 6, 16, 24, 32, 38, 47,
53, 56, 61, 62, 70, 76, 77, 78, 87, 90
Elva
Ungurini
Torma
Palamuse
85 Viljandi
44 Tahkuranna Mõisaküla
101 EESTI MONUMENTI
Pilistvere
Hüpassaare 28 Suure-Jaani Risti kabel Sindi-Lodja
Matsirand
75 Sinimäe 30, 32 Narva
Avinurme
25 Mäo 66 Särevere
Vigala
RAKVERE 8, 79, 86, 94 18 Mõdriku
54 Moe Kadila 42 Järva-Madise Väike-Maarja 21 Simuna
Alensi
HAAPSALU 40, 45, 101
11 Kõrkküla
Kaarli
Neeruti
Kose
Turba
4 Ridala 58 Tuuru
74 Kassari Ninase
1 Jõelähtme Kuusalu Haljala 22 Kumna 29, 100 Paldiski 2 Assaku 65 Jüri 33 Kadrina Ämari
89 Kunda
67 Viru-Nigula
Raul Vaiksoo 1.12.2017
Muraste
Uderna
Ahja Himmaste
57 Räpina
41 Otepää 63 Põlva 19 Jõgeveste 35 Võru
Paju Valga tank
Rõuge
Obinitsa 60, 96
Karisöödi
Huvitav on teada, millised on Eesti monumentide geograafilised äärmused. Kõige põhjapoolsem – Vaindloo saare monument – on raamatus toodud (vt nr 14). Lõunapoolseim on metallsilt mõrvaragendi tapetud metsavenna Enn Luhtmaa nime ja kuupäevaga 14. juuli 1954. See asub Karisöödi külas, vaid umbes 4,5 km Eesti lõunapunktist põhja pool (N 57°33’04”; E 26°33’26”). Läänepoolseim on tahvlike Vilsandi ilmajaama seinal ja pühendatud nn Vilsandi linnukuningale Artur Toomile (1884–1942). See asub umbes 3 km Eestimaa läänepunktist ida pool (N 58°22’57,5’’; E 21°48’50”). Idapoolseim on 2008. aastal Narva sõudebaasi seinale paigaldatud mälestustahvel siin asunud kunagises Nõukogude koonduslaagris (1945–1955) hukkunutele. Tahvel asub umbes 200 m Eesti idapoolseimast punktist lääne pool (N 59°22’56”; E 28°12’22”). Kes on tuntuimad eestlased ja eestimaalased maailmas? Kas neile kõigile on ka monumendid püstitatud? Paraku mitte. Tahvlikesi ja hauatähiseid jätkub, kuid suuremat monumenti avalikus ruumis mitte kõigile. Ka ootab aega hulk ausambaid, mida on vaja püstitada möödunud sajandil valitud „sajandi 100 Eesti suurkujule”. Nimekirju eestimaalastest maailmakuulsustest on tehtud mitmeid. Üks selline lüheldane on antud ka selles raamatus (vt nr 24). Muidugi on kõik maailmas subjektiivne ja sellest nimekirjast võib ju kellegi välja jätta või siis hoopis lisada. Kahjuks on Eestimaal läinud nii, et kõige tuntumale Eestist pärit inimesele me monumenti kunagi püstitada ei saagi. Tallinnas sündinud Alfred Rosenberg (1893–1946) oli hariduselt arhitekt, kuid maailmatuntuse sai ta kui natsismi ideoloog. Raul Vaiksoo
© Raul Vaiksoo 2009
EESTI ESIMESED MONUMENDID
1
u 1000–300 eKr
Nooremal pronksiajal hakati Eestis maahaudadesse matmise asemel rajama esimesi spetsiaalseid „hauakambreid” – kivikirstkalmeid. Need ongi siis meie esimesed teadaolevad monumendid. Hoogustus nende ehitamine pronksiaja lõpus (800–500 eKr) ja eriti varase (eelrooma) rauaaja alul (500–300 eKr), mil sagenesid ka põletusmatused kalmetes. Kivikirstkalmete põhielementideks on suurematest kividest 3–10 m läbimõõduga ring ja selle keskele laotud kirst, kuhu asetati lahkunu. Kirst kaeti suuremate paeplaatidega ja kogu konstruktsiooni peale kuhjati umbes 1 m kõrgune kiviküngas. Eelrooma rauaaja keskjärgus kivikirstkalmete ehitamine soikus (ilmusid varased tarandkalmed), kuid järelmatused jätkusid veel 1. sajandini pKr ja tõenäoliselt hiljemgi. Praeguseks on Eestis teada üle 1000 enam-vähem kindlat kivikirstkalmet. Sarnaseid kalmeid on teada ka Soomes ja Skandinaavias. Kes kalmetesse maeti? Eks ikka ülikud. Elanike arv oli aga Eestis ju tunduvalt suurem. Kuhu lihtrahvas maeti? Võib-olla maapealsetesse puitkirstudesse, nagu paljudel soomeugri rahvastel veel praegugi kombeks. Neist pole jälgegi järel. Egiptuse esimesed püramiidid ehitati u 2000 aastat varem, sumerite templid veelgi varem. Lääne-Euroopa varased megaliitkalmed on samuti vähemalt 2500 aastat varasemast ajast.
10
N
0
2m
Lüganuse Tark-Jaagu kivikirstkalme plaan u 600/400 eKr
Jõelähtme kivikirstkalmed N 59°26'23"; E 25°08'05" Peterburi maantee 23. kilomeetril ühtib vana maantee uuega. Jõelähtme bensiinijaama juures teisel pool teed paikneb Jõelähtme muinaskalmistu vanimate teadaolevate kivikirstkalmetega Eestis (~1000 eKr). Hilised kirstud pärinevad varasest rauaajast (viimased arvatavalt 400/300 eKr). Igas kirstus olid ühe surnu põletamata luud. Kalmistus puuduvad kivikalmetele tavaliselt omased järelmatused hilisemast ajast. Kalmed avastati 1982. aastal maantee laiendamise käigus (kokku 36 kalmet, kuid neid võis olla rohkemgi). Praegused eksponeeritavad kalmed ei ole oma algsel kohal. Need asusid praeguse kiirtee all. 1985–1987 kalmed demonteeriti ja laoti u 20 m lõuna pool taas üles. Praegu ongi see kõige atraktiivsem kalmeväli Eestis ja on ka pideva hoolduse all. Teine välja kaevatud ja vaadeldav kalmeväli on Hundikangrud N 59°29'50"; E 25°30'41". Need asuvad Muuksi linnamäe lähedal, kuid kahjuks võsastuvad aasta-aastalt. Samas, need seal on originaalid!
25
50
75
100 km
Rannamõisa Muraste
HARJUMAA >500 Adila Kõpu
Hirmuste
Mustjala
Sõrve Lülle
Pidula Kaarma
Vaivara Jäbara Napa Lüganuse
Moe
IDA-VIRUMAA LÄÄNE-VIRUMAA <50 >50 RAPLAMAA JÄRVAMAA <5? Kehtna <5? Tirma LÄÄNEMAA Peipsi jv <25 JÕGEVAMAA <5 Nava Kurese
Uugla
Kaseküla Loona
Väo, Lagedi, Lehmja-Loo jm
PÄRNUMAA <5
Audru?
SAAREMAA >100 Türju
VILJANDIMAA <10 Remsi
Bullumuiža
KURAMAA
HILISPRONKSIAEG 800–500 eKr EELROOMA RAUAAEG 500 eKr–50 pKr
Võrtsjärv
TARTUMAA >10
Mõnnaste
Burtnieki jv
Vehendi
PÕLVAMAA 0
VÕRUMAA 0 VALGAMAA 0
r e s o o m l a s ed ä än e m e
HIIUMAA <15
Valkla,Muuksi,Uuri Rebala,Kahala, Loo, Jõelähtme jm Võhma
l Id a-
© Raul Vaiksoo 2009
0
LÄTIMAA
Tihedalt kalmetega kaetud alad 6–10 (ja rohkem) kalmet 2–5 kalmet üksikkalmed
HAUATÄHIS, MILLE SÄILIMINE NÕUKAAJAL OLI IME
32
1925
Paju lahingu 100. aastapäeva puhul välja antud postmark 2009
Kuperjanovi haud N 58°23'46"; E 26°43'33" Paju lahingu monument N 57°49'39"; E 26°06'49"
Kui esimeselt ettejuhtuvalt eestlaselt küsida mõne Vabadussõja sangari nime, siis, kui üldse kedagi nimetada osatakse, on see suure tõenäosusega Julius Kuperjanov. Aga rohkem kui teda ennast, teatakse tema hauatähist Tartus Raadi kalmistul. Kas see on lihtsalt hauatähis või on ka Vabadussõja monument?
Vabadussõja ühe legendaarsema vähejuhi Julius Kuperjanovi hauast kujunes nõukogude ajal vaikse vastupanu sümbol, kuhu viidi salaja lilli ja küünlaid. Miks seda nõukaajal ei hävitatud? Siin on versioone palju. Usutavaim on neist vennapoeg Ants Kuperjanovi oma: „Mind kutsuti korduvalt KGB-sse, aga mina raiusin: „See pole Vabadussõja monument, vaid hauamonument!”” On ka versioone, et kuna hauamonument asub teiste tavahaudade vahel, siis selle õhkimine hävitanuks ka ümbruskonna hauad. Monumendi äraviimine oli raskuse tõttu liialt suur ning tülikas ettevõtmine (küll kõrvaldati sellelt kangelase nimeplaat). Pealegi olevat KGB arvates monument seotud vedrumehhanismil lõhkeseadeldisega ja seda ei julgetud puudutada. No, taevas, appi, Vene võim nüüd sellest hoolinuks! Riik, aatomipomm ja, ja,mis misveel veelhirmsam, hirmsam,–Stalin, kellel oli aatomipomm Stalin,eieijulge julgekäsku käsku eirates lõhata mingit väikest ausammast. Siin oli asi vist ikkagi muus. Arvan, et see oligi võimude välja mõeldud „kärbselint”, kus sai teisitimõtlejaid kinni nabida. Vene võim oli küll vastik limukas, aga päris loll ta polnud. Tollal, minu Nõo Keskkooli ja TRÜ õpingute ajal 1970ndatel, sai haua juures ikka käidud. Aga mäletan, et kõhedus hinges oli. Hirm polnud tollal enam otseselt KGB kui institutsiooni ees, vaid me kartsime koolist väljaviskamist. Nii arg ma ka olin, et ei käinud seal kordagi ei jõulude ajal ega vabariigi aastapäeval, mil paljud tollal hauatähisele küünlaid viinud teisitimõtlejad arreteeriti, vahel rühmade kaupa, ja ülikoolist eksmatrikuleeriti. Nuhid-informaatorid olid ju kõikjal, ka meie endi seas. Tunnen uhkust kõigi nende tollaste uljaspeade üle, kes eesti vaimu üleval hoidsid. Ise ma nii kõva mees ei olnud.
Julius Kuperjanov (1894–2.02.1919) Eesti Vabadussõja väejuht ja kangelane. Sünnitalu nimi Pihkva all olevat olnud Kupper, mille järgi Kupperi Jaan tsaarisõjaväes Kuperjanoviks saanud. Rahvuselt setoeestlane. Pere kolis 1903 Lõuna-Eestisse. I maailmasõja ajal 1915 mobiliseeriti sõjaväkke. Sai sõja ajal 7 aumärki. 28. 11. 2018 algas KuuKuu hiljem, jõulu24.11.1918 algasVabadussõda. Vabadussõda. hiljem, laupäeval 1918 lõi Kuperjanov Puurmani mõisas jõululaupäeval 1918 lõi Kuperjanov Puurmani mõisas Tartumaa partisanide pataljoni, nn Tartumaa partisanide pataljoni, nn Kuperjanovi Kuperjanovi „kuradid”, kujunes üks „kuradid”, millest kujunesmillest üks kuulsusrikkamaid kuulsusrikkamaid vabatahtlikest koosnevaid vabatahtlikest koosnevaid löögiüksusi Vabaduslöögiüksusi Vabadussõjas. Vaid ühe kuuga teenis sõjas. Vaid ühe kuuga teenis ta kolm Vabadusristi. ta kolm Vabadusristi. 31.01.1919 sai ta surmavalt 31. 01. 2019 sai ta surmavalt haavata Paju lahingus haavata lahingus all ja suri Tartus 2. Valga all Paju ja suri Tartus 2.Valga veebruaril. Julius Kuperveebruaril. Julius kuulub Eestihulka. 20. janov kuulub EestiKuperjanov 20. sajandi suurkujude sajandi suurkujude hulka.
Kasutatud on ajalehe Sirp artiklit „Julius Kuperjanov – Eesti iseseisvuse märter?”. Mart Laar 2009.
72
Ristna tipp
Kuperjanovi Partisanide Rügemendi lipp
Mäletan hästi kuperjanovlaste surnupealuuga lippu ärkamisajal 1989. Nimelt organiseeris meie tollase Tõru klubi president Trivimi Velliste tõeliselt vägeva retke nn soomusrongiga läbi Eesti Lätimaale Võnnu võidulahingu paika. Veduri ees kummalgi pool lehvis kaks lippu – üks sinimustvalge, teine mustvalge pealuulipp. Lätlased võtsid meid Cēsises vastu kui „vabastajaid”. Toimus miiting ja meeleolu oli tõesti ülev. Kuna oli jaanilaupäev, siis võidupäeva pidu lätlastega lõkete ääres kitarri saatel lauldes kestis hommikuni. Lätlaste jaanipeod on, kus pagan, vägevamad kui meie omad!
Jaan Koort (1883–1935) Eesti skulptor, Kuperjanovi hauatähise looja (1925). Paljude eestlastele teatud kujude autor. Tuntuim neist muidugi „Metskits” Tallinnas Nunne tänaval. Paju lahingu mälestussammas Valga lähedal Paju lahingus 31.01.1919 sai surmavalt haavata Julius Kuperjanov. Nurgakivi sellele kolossaalsele ausambale pani Laidoner 1938. Muldkeha valmis 1940, kuid seoses Nõukogude okupatsiooniga sammas künka otsas ei valminudki. See avati alles Paju lahingu 75. aastapäeva eelõhtul 30.01.1994.
SUURIM VABADUSSÕJA MONUMENT
33
1926 1990
Ristna tipp
Ligi 10 m kõrge Kadrina mälestuskalju. Mitte ühelgi teisel Eesti Vabariigis püstitatud monumendil ei olnud nii palju pühenduskirjasid. Lisaks ka veel graniitpingid Koidule ja Hämarikule! Seda mälestusmärki vahele jätta ma kohe kuidagi ei saa. Liiga naljakas oli sellega seotud see ammune lugu 1988.
Kui jätame Vabadussõja mälestusmärkide loetelust välja kõik hooned, väravad, kirikutornid jms, siis oma haardelt oli kõige suurem Kadrina Vabadussõja memoriaal ehk rahva seas tuntud kui mälestuskalju. See ei hiilga mitte ainult oma kõrgusega, vaid ka laiahaardelisusega kirikuesisel platsil. Kunstiväärtuses tuleb muidugi kahelda. Siin on näide sellest, kuidas üks mees kunstnikke-arhitekte ei usaldanud ja otsustas teha monumendi ise. Kuningas ärgu trügigu kingsepaks. Ta ei oska seda tööd. Vaid õige kunstnik jagab ära, et palju on alati palju, aga ka õige vähe võib palju olla! No see ausammas seda nüüd tõesti on! Punased olevat juunis 1941 mitu päeva põmmutanud, et seda vaid poole kõrguseni õhkida. Üks aktivistidest olla lausa rikošetikillust surma saanud. Oli laulev revolutsioon 1988. Eestimaal alustati Vabadussõja mälestussammaste taaspüstitamist. See oli imeline aasta. Sõitsin tollal pidevalt Eesti ühest otsast teise, et olla sündmuste keskpunktis. Sain mitu kutset mälestusmärkide taaspüstitamiseks. Suvel 1988 olin äsja Kadrina kirikuõpetajaks saanud sõbra Illar Hallaste (1959–2012) kutsel Kadrinas. Illar näitas mulle samba avamise päeval 1926 tehtud protokolli ja monumendi kirjeldust. No mida seal kõike ei olnud! Eriti „muljetavaldav” oli pronksbareljeefi kirjeldus, mis pidi alles valmima. Tegin osaliselt protokollist ja eriti valmivast bareljeefist käsitsi kiire ärakirja ja siin see on... 74
Kadrina monument N 59°20'36"; E 26°07'40"
Tulevase bareljeefi kirjeldus 1926: „Keskpaigas ratsa ülemsõjaväejuht; tema ees kaovad wiimased waenlased; tema taga sammuvad Eesti sõdurid, nende järel Poska rahulepinguga. Sõjajuhi pea kohal kaks pilve. Ühest vaatab välja püha Kadri – Kadrina kaitsepühak. Teisest astub wälja lauluisa Kreutzwald kannel käes. Pildi raamiks soomusrong.” Naersime pastoriga laginal. Hallaste tsurkas veel juurde Šveijki-raamatust Otto Katzi välialtari kirjelduse, kus on öeldud, et eemalt vaadates sulas kogu Kolmainsus ühte ja jättis mulje, nagu sõidaks rong jaama. Ehkki Illar ütles mulle, et seda tahvlit ei pea ma ju tegema, loobusin siiski kategooriliselt ja andsin selle töö oma kolleegile. Alles hiljem selgus, et sellist bareljeefi omal ajal siiski sellisena ei tehtudki. See oli vaid Beermanni mõtetes. Kahju, oleks olnud, mida vaadata.
Gustav Johannes Beermann (1870–1945) Vaimulik. Viru praost 1935–1941, Kadrina pastor 1919–1941. Põneva elusaatusega mees ja suur Eesti patrioot. Muide, Beermann oli minu ema suguseltsi kaudu minu kauge sugulane (küll mingit naisliini pidi). Tema isa oli kirikute ehitaja, kes ehitas nt Tallinna Kaarli kiriku (1870), Tartu Peetri kiriku (1884), Narva Peetri kiriku (1886) jm. Eks seetõttu otsustas Beermann ka ise arhitektiks hakata ja tegi Kadrina monumendi omapäi. Eesti Vabadussõjas langenute mälestuse jäädvustamisel oli Beermann üks esimesi, kes seda liikumist Eestis algatas. Ausamba kavand valmis 1923. Ehitati see kihelkonna küladest kogutud sobivatest looduslikest kividest. Peale langenute nimede on sellel kujutatud veel Eesti, sealhulgas Kadrina lähiste ajaloosündmusi ning mütoloogiat. Töid juhatas pastor ise. Kompleks avati augustis 1926. 1941 lasksid kohalikud kommunistid ausamba õhku. Taastatud samba pidulik taasavamine toimus 23. juunil 1990.
Kadrina ausammas on taas püsti. Sammas taasavati pidulikult võidupäeval, 23. juunil 1990. See foto on tehtud üsna ammu, aastal 2006, seega 12 aastat tagasi. Pildil on minu poeg Raul Markus, näitleja Üllar Saaremäe tütar Marii Ingriin ja meie koer Rudolf. Taastatud mälestuskalju on tänaseks püsti juba ligi 28 aastat. Esimesel iseseisvusajal oli selle iga vaid 14 aastat. Mõelgem, kui õnnelikud me oleme, keegi ei suuda allutada Eesti väge! Sügav kummardus praost Beermanni ees, kes ausamba kunagi püstitas, ehkki see minu silmis nüüd maailma kunstitasemeni ei küüni. Aga mis tähtsust sel on, me oleme vabad!
75
MONUMENT LAULUISALE
35
1926
Ristna tipp
Kummaline, et Kreutzwaldit ei kujutatud meie rahatähel. Ta on Kreutzwaldi kuju Võrus ju meie eepose „Kalevipoeg” autor. N 57°50'42"; E 26°59'23" Samas on just Kreutzwaldile Eestis kõige rohkem monumente püstitatud. Aga veel. Adamsoni modelleeritud Kreutzwaldi kuju Võrus on esimene eestlasele püstitatud monument avalikus ruumis. Teine oli Koidula Pärnus ja kolmas Tobias Haapsalus. Kõik varasemad monumendid asusid hauatähistena surnuaedades.
Monumente meie lauluisale on püstitatud tõesti palju. Esimene neist valmis 1926. aastal Võrus ja selle autoriks oli skulptor Amandus Adamson. 1933 avati puidust monument kirjaniku arvatavas sünnikohas Ristimetsa külas. See asendati kirjaniku bareljeefiga graniitsambaga 1953. Kolmas tagasihoidlik sambake püstitati Rakvere linnamäe esisele 1937. Skulptor Aleksander Eller. Neljas monument, üsna sarnane eelmisega, paigaldati 1952 Tartusse Emajõe äärde mahavõetud Vabadussõja mälestusmärgi asukohale. Skulptorid Johannes Hirv ja Martin Saks. 2003 nihutati Tartu Kreutzwaldi kuju u 80 m lõuna poole, et taastatud Vabadussõja sammas – Kalevipoeg – saaks tagasi endisele kohale. Viies monument püstitati 1958 Tallinnasse Kadrioru Luigetiigi äärde. Skulptorid Endel Taniloo ja Martin Saks. See on taas taas monumentaalne monumentaalnejajaveidi veidisarnane sarnaneesimesega esimese, Võrus püstitatuga. püstitatuga. Kuues – kroon Kreutzwaldi Kaarli kroonikivil – avati 1984. Algne pronkskroon varastati 1996. Uus kroon tehti betoonist ja avati 2003. Väiksemaid tahvlikesi ja büstikesi, mis suurmehe auks paigaldatud, ei jõua keegi üles lugeda. Taarausulised soovisid oma algusaastatel kasutusele võtta kolmainsuse printsiibi, kus Isa oleks Friedrich Reinhold Kreutzwald, Poeg Carl Robert Jakobson ja Püha Vaim ehk Neitsi Maarja Lydia Koidula. Nojah, eks nalja peab ka saama. Aga kuhu siis Hurt jääb?
78
Kreutzwaldi kuju Tallinnas N 59°26'15"; E 24°47'14" Kreutzwaldi kroon Kaarlis N 59°21'26"; E 26°27'59" Kreutzwaldi kuju Tartus N 58°22'55"; E 26°43'29"
Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882) 41-aastasena. Hueberi õlimaal 1844.
Eesti kirjanik ja Võru linnaarst. Austavalt nimetatud ka lauluisaks ja Viru laulikuks. Tema peateoseks on meie rahvuseepos „Kalevipoeg" (1857–1861, rahvaväljaanne 1862). Sündis Jõepere mõisa Ristimetsa vabadikutalus Kadrina kihelkonnas. Siin ta elas vaid mõne kuu, kuna pere kolis Rakvere lähedal asuvasse Kaarlisse, kus möödus tulevase kirjaniku lapsepõlv. Esialgu oli poisi perenimi Reinholdsohn. Perekonnanime Kreutzwald mainitakse esmakordselt alles tema Rakvere kooliajal 1817. See on siis otsene saksakeelne tõlge tema sünnitalu nimest (ristmetsa = sks kreutzwald). Pole senini selge, kuidas see nimi tekkis, kas tõesti sünnitalu järgi? „Vidri Reinupoeg Ristmets”. Tegelikult on see legend. Pole teada, et Kreutzwald ise oleks sellist nime tunnistanud.
Esimene monument Kreutzwaldile Võrus 1926 Skulptor Amandus Adamson (vt nr 26). Monumendi esiküljel paikneval reljeefil on kujutatud Kalevipoja võitlust sarvikuga. Monumendi küljel väikeses õõnsuses on üsna naljaks väike mehike, kes peaks vist olema Vanemuine.
Viies monument lauluisale Tallinnas 1958 Skulptorid Endel Taniloo ja Martin Saks (1902–1962). Monument asub Kadriorus Luigetiigi ääres ja selle alusel on bareljeefid: ees „Vanemuise laul”, lõuna pool „Sõda raudmeestega”, taga „Sõit maailma otsa” ja põhja pool „Linna ehitamine”. rändrahn
Endel Taniloo (*1923) Viljakas eesti skulptor, Kreutzwaldi Tallinna monumendi looja.
Kroonikivi Kaarli külas 1984 nr 51). Skulptor Renaldo Veeber (vt (vtnr Rändrahn, millel legendi järgi tavatses Kreutzwald poisikesena karjas olles istuda. Siinses Kaarli mõisas möödus tulevase lauluisa lapsepõlv. Aastail 1804–1817 pidas tema isa siin aidamehe ametit. Kaarli mõisas elas Kreutzwald mõnekuusest imikust kuni 13-aastaseni. Siit käis ta Rakvere linnakoolis ja kreiskoolis. Nii mõisahoonestu kui ka tema lapsepõlvetalu on hävinud. 1984. aastal avati kirjaniku mälestuseks kivil suur pronksist „karjasekroon”. Kahjuks langes see 1996. aastal metallivaraste saagiks. Ligi meetrise läbimõõduga kroon kivil taasavati 2003. aastal, kuid sedapuhku oli see valmistatud betoonist.
58°49'11" N; 26°42'51" E Kurgja talu kalmistu Torma N 58°40'02"; E 25°14'41"
MONUMENT LINNUTAJALE
36
1927
Ristna tipp
Viljandi 58°21'53" N; 25°36'00" E
19. sajandi rahvusliku ärkamise üks liider Carl Robert Jakobson (pseudonüüm Linnutaja) jõudis oma lühikese elu jooksul teha palju. Suri vaid 40-aastasena ja maeti oma Kurgja talu surnuaiale Pärnumaal.
Carl Robert Jakobson (1841–1882). Eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog. Päris noorukina 1859–1862 oli ta juba Torma kooliõpetaja. Torma lähedal asuva Linnutaja mäe nimest pärineb tema luuletajanimi Linnutaja. 1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet, mis 1870 ilmusid raamatuna. 1874 ostis Jakobson Vändra lähedal Kurgja talu, millest ta kavatses teha näidismajapidamise. Ta õpetas esimesena talupoegadele teaduslikku talupidamist. 1878. aastal asutas Viljandis ajalehe Sakala, milles kritiseeris kirikut ja nõudis viimase eristamist rahvakoolist. See tõi kaasa vastasseisu eestlastest kirikuõpetajatega. Eriti teravaks kujunes vastuolu varasema sõbra Jakob Hurdaga. Kaks suurt olid vastakuti. Rahvuslik liikumine lõhenes. Kogu austuse juures Jakobsoni vastu kaldun mina ikkagi Hurda leeri. Ei meeldi mulle usuvastasus ja venemeelsus. Jakobsoni oli kujutatud aastatel 1992–2010 käibinud Eesti suurimal, 500-kroonisel rahatähel. See on üsna groteskne, sest ta oli alailma võlgades. Uue raha kujunduskonkurss toimus 1989. aasta lõpus. Tingimustes oli kirjas, et rahatähtede põhimotiivina kujutatakse Eesti kultuuri suurmeeste ja -naiste portreed. Konkursi võitis ülekaalukalt Vladimir Taiger, kes kujundaski suured kupüürid. 1- ja 2-kroonised 2-krooni-sedkujundas kujundas Urmas Urmas Ploomipuu. Ploomipuu. Suurt rolli suurmeeste valikul olevat mänginud suur-meeste valikul olevat mänginudka kaJaan JaanEilart. Eilart.
Tegelikult sattus Jakobson 500-kroonisele täiesti juhuslikult, olles ka väiksematelt kupüüridelt vahepeal üldse eemaldatud. Pärast kujunduskonkurssi ja sellele järgnenud edasisi pikki vaidlusi kinnitas nõukogu aprillis 1990 kupüüride nimiväärtused ja tegelaste portreed: 1 kr – Raud (algselt oli rahatähel Jaan Poska) 2 kr – Baer (ainuke mitte-eestlane rahatähel) 5 kr – Keres 10 kr – Hurt 25 kr – Tammsaare (algselt oli rahatähel Jakobson) 100 kr – Koidula Seega oli Jakobson kupüüridelt eemaldatud. Siis aga „Jakobsonil” vedas. Inflatsioon tekitas tarviduse kasutusele võtta ka 500-kroonine. Et uut rahatähte polnud aega kavandada, lasti kahekümneviieselt eemaldatud Jakobsoni portree meie suurimal rahatähel käiku. Hiljem lisandus 50-kroonisel ka Tobias. Meie kroonid olid ikka ilusad küll. Euro-lepalehed ei pääse lähedalegi.
Osaliselt on kasutatud Delfi artiklit „Carl Robert Jakobson – kroonilisest võlglasest krooni kangelaseks”. Andres Laasik 2011. 80
Üsna ootamatu foto. Selline nägi välja noor Jakobson u 20-aastasena.
KURGJA TALU KALMISTU Kalmistu rajati 1875. aastal, kui 1874. aastal talu ostnud Carl Robert Jakobson soovis oma kolmenädalaseks elanud esimese lapse Olga matta ise oma talu maadele. Järgmisel aastal surid taas imikuna tema kaksikud tütred ja nad maeti samale kalmistule. Jakobson haigestus 1882. aasta kevadtalvel kopsupõletikku ja suri (eestlased kahtlustasid tapmist sakslasest arsti poolt). Seega maeti suurmees neljanda isikuna perekonnakalmistule, mille ta ise mõni aasta tagasi oli rajanud. Jakobsoni sünnipäeval 14. juulil 1882 paigutati rahva ühisjõul tema kalmule talu maadelt Pärnu jõest väljatõmmatud kivi, mis kavandati hauakabeli nurgakivina. Kabelit pole aga ehitatud. Linda selts paigaldas samal aastal hauale mälestustahvli (nüüd kinnitatud müürile). Kalmistu planeeringu ja Jakobsoni mälestussamba kavandas 1926. aastal kujur Jaan Koort (vt nr 32). Kavandatu lõpetas kujur Ferdi Sannamees. Monument avati pidulikult 14.08.1927. Kalmistule on maetud 13 inimest, viimane matus oli 1957. aastal. 1948 avati Kurgjal Jakobsoni tegemiste jäädvustamiseks muuseum.
Linnutaja monument Viljandis 1998 Skulptor Mati Karmin (vt nr 64), arhitekt Tiit Trummal (vt nr 64). See on järjekorras kolmas monument, mis on püstitatud Jakobsonile avalikku ruumi. Arvult teine monument Jakobsonile oli paigaldatud pika saaga järel Torma kooli juurde 1957. Too büst pole eriti atraktiivne, on üsna sarnane Kurgja omaga, kuid veidi väiksem ja alussammas on sihvakam.
Kasutatud on Vikipeedia artiklit „Kurgja talu kalmistu”. Robert Treufeldt 2015.