101ravimtaime

SISUKORD Alustuseks HARILIK RAUDROHI HARILIK KALMUS HARILIK MAARJALEPP KORTSLEHT HARILIK SIBUL KÜÜSLAUK KARULAUK LEPP HARILIK ALTEE AEDTILL HARILIK KIKKAPUTK VILLTAKJAS HARILIK LEESIKAS MUST AROONIA KOIROHI MUST BELLADONNA KASK KOLMISRUSE SINEP HARILIK SAIALILL KANARBIK HARILIK KÖÖMEN RUKKILILL MAASAPP ISLANDI KÄOKÕRV TEEKUMMEL LÕHNAV KUMMEL HARILIK VEREURMAROHI HARILIK MAIKELLUKE

9 12 14 16 18 20 22 24 26 28 30 32 34 36 38 40 42 44 46 48 50 52 54 56 58 60 62 64 66 68 5

VIIRPUU HARILIK NÄSINIIN HARILIK OGAÕUN VEREV SÕRMKÜBAR MAARJA-SÕNAJALG PURPUR-SIILKÜBAR AHTALEHINE PÕDRAKANEP VÄIKESEÕIENE PAJULILL PÕLDOSI HARILIK ANGERVAKS HARILIK APTEEGITILL METSMAASIKAS MÕÕL SOO-KASSIURB HARILIK KÄOKULD HARILIK ASTELPAJU HARILIK HUMAL KOERA-PÖÖRIROHI LIHT-NAISTEPUNA MUST PÄSSIK AEDVAAK HARILIK KADAKAS SOOKAIL VEISTE-SÜDAMEROHI HARILIK LEESKPUTK HARILIK LINA KARUKOLD SIDRUNMELISS PIPARMÜNT ROHEMÜNT UBALEHT HARILIK PORSS AEDMAJORAAN HARILIK PUNE HARILIK JÕHVIKAS UNIMAGUN AEDPETERSELL HARILIK KUUSK 6

70 72 74 76 78 80 82 84 86 88 90 92 94 96 98 100 102 104 106 108 110 112 114 116 118 120 122 124 126 128 130 132 134 136 138 140 142 144

HARILIK MÄND TEELEHT KIRBUROHI TEDREMARAN HARILIK SOOPIHL HARILIK NURMENUKK HARILIK TOOMINGAS HARILIK TAMM HARILIK TÜRNPUU HARILIK PAAKSPUU MUST SÕSTAR KIBUVITS HARILIK VAARIKAS PAJU AEDSALVEI MUST LEEDER HARILIK MAAVITS HARILIK PIHLAKAS HARILIK VAREMEROHI HARILIK SOOLIKAROHI HARILIK VÕILILL NÕMM-LIIVATEE AED-LIIVATEE PÄRN AASRISTIK PAISELEHT KÕRVENÕGES HARILIK MUSTIKAS HARILIK POHL HARILIK PALDERJAN ÜHEKSAVÄGINE HARILIK MAILANE HARILIK LODJAPUU KANNIKE

146 148 150 152 154 156 158 160 162 164 166 168 170 172 174 176 178 180 182 184 186 188 190 192 194 196 198 200 202 204 206 208 210 212

Eesti- ja ladinakeelsete taimenimetuste register

214

7

Alustuseks

Esimest korda käisin ma seenel koos vanaemaga. Koju naastes olid meie korvipõhjad – vanaemal suurem, noorel seenelisel pisem – vaid kasina saagiga kaetud. Nägin erisuguselt ahvatlevaid seeni küll õige palju, kuid minu pärimisele, mis seen see või teine on, rehmas vanaema enamasti põlastavalt käega ning kostis: Tuu om sitaseen! Ja läksime muudkui jälle edasi. Nõnda kujunes mulje, et peaaegu kõik seened just seda sorti ongi. Tulenes see halvasti valitud seenemetsast, ruumirännaku valest ajastamisest, vanema seltsilise kehvast söögiseente tundmisest või korraga sellest kõigest, on tagantjärele raske öelda ja see polegi tähtis.

Tähtis on hoopis see, et nii nagu inimene ei pista kohe metsas seent suhu, ei pista ta enamasti suhu ka ravimtaime. Ta hoopis TEEB sellega enne MIDAGI. Just see „midagi” võib, aga ei pruugi muuta teatud seened söögiseenteks ja teatud taimed ravimtaimedeks. Mürgiste taimede ja seentega on asi õnneks või vahel ka õnnetuseks ühesem.

Ravimtaimede olemuse paremaks mõistmiseks osundame Ravimiseadust (2004): § 2. Ravim. (1) Ravim on igasugune aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks, ravimiseks või haigusseisundi kergendamiseks inimesel või loomal, inimese või looma elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu.

Seega, ravim ainult ei ravi, vaid seondub tervisega real muulgi moel; ka sõna „ravimtaim” on oma näilises ühemõttelisuses ebatäpne, sest ravimtaim kaugeltki alati ei ravi, kuid teeb tervise heaks palju muud.

Ravimtaim on droogi allikas. Droog omakorda on kuivatatud, harva ka värske taim või selle osa (aga ka loomne materjal), mida kasutatakse meditsiinilisel eesmärgil.

Enamasti ei kasuta me ravimtaime droogi kujul, vaid tarvitame tooraine ja inimkeha vahelüli – ravimvormi.

Ravimvorme (tabletid, kapslid, salvid, kreemid, geelid jne) tootes lähtub farmaatsiatööstus peenestatud droogidest, neist saadud kuivekstraktidest, eeterlikest õlidest, rasvõlidest, fraktsioneeritud toimeainerühmadest, teatud tüüpi ühendite summast, põhitoimeainest vm. Neid droogi ja inimese vahelülisid, mida me kodusel teel ise valmistame (teed, alkoholtõmmised, pulbrid, salvid, õlid, aur jne), nüüdisteaduse mõistes ravimvormideks pidada ei saa ja seega jääb kodune ravimtaimede kasutamine nii või teisiti rahvameditsiini pärusmaaks. Seetõttu on käesolevas raamatus, ja eks see tuleneb juba pealkirjastki, üsna suurt tähelepanu pööratud meie ravimtaimede kasutamise etnomeditsiinilisele vaatenurgale.

Keda pidada Eesti ravimtaimedeks ja kui palju neid on? Toomas Kukk määratleb oma raamatus „101 Eesti lille” (2010) meie taimi järgnevalt: Kodumaiste taimede all mõeldakse neid taimeliike, kes kasvavad kõikjal vabas looduses ja saavad hakkama inimese hoolitsuseta. Tõsi, nende sekka võib sattuda ka mujalt toodud taimi, keda on algselt kasvatatud ilutaimena, kuid kes hiljem on metsistunud, st omapäi levima hakanud.

Pärast Teist maailmasõda oli pikki aastakümneid ainsaks ravimtaimeraamatuks „Eesti NSV ravimtaimed” (autorid Johannes Tammeorg, Oskar Kook ja Gustav Vilbaste), mille viimane, 5. trükk (1984) käsitles ligi 110 ravimtaime. Kui nende seast looduslikult mittelevivad liigid välja arvata, ei saaks me kuidagi kokku 101 Eesti ravimtaime.

9

Vaatame siis abiotsivalt rahvameditsiini poole. Umbes 30 000 kogutud ja Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA) tallele pandud pärismusteksti teatud osa põhjal saab väita, et meie esivanemad tundsid ja kasutasid ligi neljasada ravimtaime. Seega tarvitati rahvameditsiinis laias laastus neli korda rohkem taimeliike kui teadusmeditsiinis ehk oleme nokk kinni, saba lahti olukorras – seda on meie raamatu jaoks jälle liiga palju. 101 loodusliku liigi valimine nende seast ei tekitaks teab mis raskusi, kuid siiski ei tahaks seda teed minna, sest igast mehest ei saa seenelist ja igast taimest ravimtaime. Näiteks ei ole nüüdisajal teaduslikult tõsiselt võetavat ravimtaime saanud sellistest pärimusmeditsiinis tuntud tegelastest nagu harilik sigur, tarinõges, maajalg, harilik käbihein, tõnnike, harilik käokannus, silmarohi, madar, lõhnav varjulill, harilik kirikakar ja paljud teised.

101 ravimtaime nimekirja kokku pannes tuli mul vahel valida meie kui maarahva põlise pruugi ja nüüdisaegse teaduspõhisuse vahel. Farmakognostina kaldusin siis viimase poole ning lülitasin nimekirja kultuurtaimigi, kes ei pruugi Eestis pikkade kasutustraditsioonidega olla, kuid leiavad ravim- ja maitsetaimedena maailmas laialdast kasutamist ning on suhteliselt hästi uuritud. Nimetan neid selles raamatus kodutaimedeks (võtke seda kerge huumoriga), sest peale koduloomade ümbritsevad meid kodutaimedki.

Vähemalt oli niisugune meie esivanemate kodu.

Raamatus on endale koha leidnud ka rida mürgiseid taimi, keda esivanemad omal ajal pruukisid, kuid nüüdisajal kasutab ainult farmaatsiatööstus. Pole liigne neidki ja neist tuleneda võivaid ohtusid tunda.

Taimed on selles raamatus järjestatud teadusmaailmas kombekohaste ladinakeelsete perekonnanimede järgi, mitte nende vägevate raviomaduste või muude „pagunite” põhjal.

Ma ei usu, et peale eestlaste leidub mõnda teist rahvast, kellel oleks saja tuhande elaniku kohta välja antud sedavõrd palju omakeelseid ravimtaimeraamatuid. Kui siia juurde arvata veel muud taimi käsitlevad teosed, saaks keegi antud sarja jätkata pealkirja all „101 Eesti taimeraamatut”. Siit ka põhjus, miks selles raamatus ei ole tavakohaseid taimekirjeldusi. Vabaks jäänud kirjaruumi olen jätnud teistsugusema lähenemisnurga tarvis, mis on tavalisest etnoloogilisem ja samas sihilikult subjektiivne – kui mitte öelda enesekeskne. Meie rahvas on ikka ja alati loodusele läbi enese vaadanud, seetõttu algavad järgnevad taimeloodki enamasti mõne meenutuse või sisekaemusega. Neid kirjutades olen nii mõnigi kord mõtelnud kadunud kolleegile ja filosoofiahuvilisele Vambo Vaharile, kelle üheks lemmiklauseks oli tõdemus: subjektiivne on primaarne.

Rahvapäraste taimenimetuste ja rahvameditsiini kajastamisel olen peamiselt toetunud Gustav Vilbaste andmetele1, 2 ning ERA allikatele, tsitaatide lõpus on kohanimedena valdavalt kihelkonnad. Kuna ERA rahvabotaanika kartoteegist ei õnnestunud leida andmeid kõigi 101 taime kohta, tuli paiguti osundada historistlikku Eesti rahvameditsiini botaanilist andmebaasi HERBA3, millest paraku pärimuse kihelkond ei selgu.

Droogide keemiline koostis on selles raamatus kirjeldamist leidnud õige põgusalt (sulgudes toodud toimeainete loetelud ei ole lõplikud), samuti ei leidu siin hirmpikki nimekirju jutuks tulevate ravimtaimede „teadaolevatest” toimetest ning nendega seotud kasutusaladest. Nii nagu ravimitel, on ka ravimtaimedel Vilbaste, G. Eesti taimenimetused. Eesti TA Emakeele Seltsi Toimetised nr. 20 (67), Tartu, 1993.

Vilberg, G. Meie kodumaa taimi rahva käsitluses. Loodusvaatelja, Tartu, I – 1934, II – 1935.

3 Sõukand, R., Kalle, R. (koostajad). 2008. HERBA: Historistlik Eesti Rahvameditsiini Botaaniline Andmebaas.

Võrguteavik. Tartu: EKM Teaduskirjastus. http://herba.folklore.ee 1

2

10

enamasti üks, kaks või kolm toimet. Drooge tuleb, nagu ravimeidki, õigesti annustada ning ka ravimtaimede tarvitamisega kaasnevad kõrvaltoimed ja piirangud. Põhjalikumaid andmeid droogide keemilise koostise ning kõikvõimalike toimete ja ohtude kohta leiab huviline minu varasematest teostest, nagu „Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest” (2005), „Maailma ravimtaimede entsüklopeedia” (2010) ja „Farmakognoosia” (2010).

Rea taimede juures on viidatud meie uuringutele, mille all mõeldakse Tartu Ülikooli farmaatsia instituudis tehtud droogide analüüse, millest suur osa on valminud koostöös Tallinna Tehnikaülikooli (Anne Orav) ja Eesti Maaülikooliga (Tõnu Püssa).

Rõhutan veel kord kõige olulisemat: mitte taim ei toimi ega mõjuta meie tervist, vaid see miski, mis temast saab valmistatud. Järelikult on ülioluline see, KUIDAS seda tehakse ja ka manustatakse. Seepärast on iga taime juures toodud retsept. Retseptides on kasutatud järgmisi lühendeid: spl – supilusikatäis, tl – teelusikatäis, kl – klaasitäis. Üliõpilasi hindama harjunud õppejõuna panin oma parima äratundmise järgi hinded ravimtaimedelegi: 5 – suure praktilise väärtusega ja enamasti ohutu, 4 – toime võib jääda nõrgaks ja valikuliseks, 3 – vähe uuritud ja/või ebakindlate toimetega, 2 – ei soovita: võimalik kahju võib üles kaaluda võimaliku kasu, 1 – ei soovita: mürgisuse tõttu droogina kodusel teel mitte kasutatav.

Vanaema ajas meid hommikuti vara üles. Päe paist juba persede! tavatses ta seda tehes maarahvaliku lopsakusega ütleda. Tõepoolest, ärgem magagem maha... ... päikesepaistet ja heinamaad.

Nendest kahest, nagu ka paljust muust loodusega seotust, algab meie olemine eestlasena. Iidse maarahvana. Maarahvas ei pea tingimata maal elama, kuid tema toit ja ravim on võrsunud sealtsamast, kuhu ulatuvad tema sügavad juured – isamaa mullast.

Aga elu läheb edasi – ärme unustame vajaduse korral arstil käia ja mõjusaid apteegirohtusid tarvitada.

Ain Raal

11

HARILIK RAUDROHI

1

Achillea millefolium

Raudrirohe oli aavaparandaja ja vere kinnipanija (Tõstamaa).

Sugukond: korvõielised (Asteraceae) Rahvapärased nimetused: aavarohi, rauaraie, raudhain, raudraierohi, raudvererohi, uuehaavarohi, verihain Eluvorm: mitmeaastane rohttaim Kõrgus: 30–80 cm Õite värvus: valged, harva roosad Levik: pärismaine – tavaline Kasvukoht: peamiselt inimtegevusest mõjutatud kohad Kogumine: õisikud ja ürt juunist augustini Hinne: 4 Raudrohi on oma laia leviku tõttu nagu lahke teeline, ole vaid mees ja siruta abi järele käsi. Raudrohu õite eriomases lõhnas ja neist tehtud tee mõrkjas maitses on midagi turvaliselt ajatut ning igikestvat. Mehisele raudrohule võib iga ilmaga kindel olla, kuigi ta koostis on muutlik nagu tütarlapse tuju. Kas just mehed vanasti rauast olid, aga rauast relvad ja tööriistad olid neil küll. Tegijal ikka juhtus ja sõjamehel pidigi juhtuma, polnud naistelgi raua eest pääsu. Juhtus 12

muudki kurja, sest elu mööda kulgedes maailm ja vahel ka veri voolasid, sealtsamast lähedalt tuli abigi – raudrohi.

Müüdi kohaselt olevat Achilleus Trooja sõjas raudrohuga oma sõdurite haavu ravinud, siit raudrohu ladinakeelne perekonnanimigi. Antiikajal kutsuti raudrohtu lausa sõdurirohuks (herba militaris). Rooma leegionite sõjaväearst Dioskorides andis käsu, et kõik relvavennad „tuhandelehist sõjamehe rohtu” haavaravimina kaasas kannaksid. Raudrohu nimetamisel tuhandelehiseks (millefolium) on aluseks tema rohked sulglõhised lehed.

Kõnekäänd Kus kasvab raudrohi, seal keegi teab tuleneb usust, et raudrohu nuusutamine parandab intuitsiooni. Nõiataimena on raudrohi kasutusel olnud halbade loitsude tühistajana ja kurjade vaimude peletajana, ukse ette istutatuna pidavat ta lausa kuradi enda eemale hoidma.

Lisaks enamasti värsketele lehtedele, mida sõrmede vahel hõõruti, läksid haavarohuna vahel käiku ka õied. Mahl, kompressid või vannitused sobisid mädastele haavadele. Teine peamine kasutusala oli köha: Raudrohu tee on köha vastu hea, aga vihalt joodud (Palamuse). Looduses enam levinud valgete õitega vormile eelistati vahel hoopis harvem esinevat roosade õitega raudrohtu, sest eks haruldasem tundu ikka väärtuslikum. Siia passib hästi tsitaat Berndt Riegerilt, aga ilma kohustuseta seda uskuda: Raudrohu raviomaduste spekter on niivõrd lai, et võiks rajada terve raudrohumeditsiini. Õisikud ja ürt sisaldavad seskviterpenoidseid laktoone (ahillitsiin, millefoliid, milletiin) ja eeterlikku õli (0,1–1%, hamasuleen, β-pineen, sabineen). Vere hüübimist soodustav toime tuleneb K1-vitamiinist (vt ka Kõrvenõges, lk 198). Seskviterpenoidsed laktoonid suurendavad mõruainetena söögiisu ja soodustavad seedimist. Eeterlik õli on nõrgalt põletikuvastase toimega, mistõttu raudrohi sobibki kasutamiseks

köha puhul – tee asemel on tõhus teha raudrohuauru.

Mõruained ja flavonoidid suurendavad sapieritust.

Raudrohi vähendab gaasidest tulenevaid seedevaevusi ja spastilisi valusid. Raudrohuteed sobib juua külmetushaiguste korral, kasuks tuleb nõrk uriinieritust soodustav toime. Eeterliku õli ja mõruainete sisalduse poolest tasub ürdile eelistada õisikuid.

Päevane annus 5–15 g droogi. Vastunäidustatud ülitundlikkuse korral. Mitte kasutada raseduse ajal, sest tujoon võib põhjustada nurisünnitust.

Retsept. Võta 1 tl peenestatud droogi, vala üle 1 kl keeva veega ja jäta 10–15 minutiks seisma, seejärel kurna. Joo 1 kl 3–4 korda päevas enne sööki.

Meie uuringute andmetel varieerub eeterliku õli sisaldus erinevates droogides kuni 10 korda. Väga muutuv on ka hamasuleeni sisaldus eeterlikus õlis

(0–44%), samuti on kõikuv α-tujooni (0–27%), kampri (0,1–25%), β-pineeni (0–23%), sabineeni (0–17%) jt sisaldus. Valge- ja roosaõielised raudrohuvormid sisaldavad erinevas koguses sabineeni, β-pineeni, nerolidooli ja α-terpinüülatsetaati; siiski ei saa üht värvi vormi teisest toime poolest paremaks pidada.

Fakt on aga see, et äärmiselt varieeruva keemilise koostisega raudrohi on seetõttu toimelt ebakindel.

Kolm head põhjust kasutamiseks: looduslikult laialt levinud, maitselt mõõdukalt mõru, sisaldab mitmeid põletikuvastase toimega aineid.

13

HARILIK KALMUS

2

Acorus calamus

Kalmukad kasvavad soisel kohal, linaleo või saviaugu kaldail. Neid pandi aseme kotti, siis ei tekkivat kirpe (Kolga-Jaani).

Sugukond: võhalised (Araceae)

Rahvapärased nimetused: jaanijuur, jõekalm, kaalijaanid, kalmujuur, kirburohi, sooingver, tätersälg Eluvorm: mitmeaastane rohttaim Kõrgus: 60–150 cm Levik: pärismaine – hajusalt, sagedamini Lõuna-Eestis Kasvukoht: veekogude kaldad ja madalal vees Kogumine: juurikad kevadel või sügisel Hinne: 2 Kalmusel on minu jaoks koolivaheaja ja suve ning eluootuse pisut hullutav lõhn. Kui kalastajast mööduva mootorpaadi laine jõekaldale jõuab, uhab see kalmuse risoomi veelgi paljamaks. Palaval suvel võib vee ääres õngitsedes tunda saada kalmuse iseomaselt karmivõitu aroomi. Kalmuski on sõjameeste taim: temaga saab mängida mõõgavõitlust või siis heita teda oda või ammunoolena. Kalmuse pistodatera meenutavad lehed panevad kõrvus kõlama lauluviisi filmiklassikast: Ühel seikleval priiuserüütlil...

14

Ent mäletatavasti sai Gabriel poolvenna Ivo käe läbi eluohtliku torke omaenda pistodalt. Ons kalmus pigem sõber või loomuldasa hoopis vaenlane? Kaldun arvama, et ennemini kui inimeste raviks sobib ohtlike kõrvalmõjudega kalmus kirpude tõrjeks.

Kalmus hoiab ikka vee – tiikide, jõgede, järvede – ligi. Legendi kohaselt jõudis kalmus Aasiast Euroopasse tatarlastest sõjameestega, kelle meelest kõlbas joogiks vaid selle veekogu vesi, milles või mille ääres kasvas kalmus. Nii saadetud enne Tšingiskhaani vallutusretke Venemaale esmalt teele luurajad, kuivatatud lihaviilude vahel kaasas värsked kalmusejuurika tükid, mis veekogudesse pilluti ja nende ääres kiiresti kasvama läksid. Seetõttu nimetavadki venelased kalmust tatari taimeks.

Vanade eestlaste arvamise järgi pidi vee ääres kasvav kalmus aitama seisma jäänud veest tingitud tõbede korral, nagu neeru- ja põiekivid, tursunud liigesed, soolesulgus, kõhukinnisus jms. Kalmusetõmmisega suu loputamine pidi eemaldama halva suulõhna, mis usuti tekkivat kehas mädaneva vee tõttu. Kalmus aitas paha silma vastu (Jõhvi). Kalmuseteed tarvitati mitmel pool sisemise haiguse korral, see pidi isu tõstma ja olevat kõhuparandajad rohud (Torma); ka loodeti üle Eesti kalmusest abi köha puhul, neeru-, sapi- ja põrnahaiguste korral ning temaga aeti koguni välja laiussi (Tallinn). Jooksva korral

võis abi saada kalmuseviinast (Jõhvi jt). Kalmuse närimine loodeti kaotavat hambavalu (Tõstamaa).

Vahel tarvitati kalmusepulbrit: noaotsatäit peeneks jahvatatud kalmusepulbrit on soovitatud suus hoida ja mäluda suitsetamisest loobujatel, sest põhjustab ebameeldivat iiveldust.

Juurikad sisaldavad eeterlikku õli (asaroon, asarüülaldehüüd, kalamenool) ja mõruaineid (akoroon).

Tulenevalt mõruainetest suurendab kalmus nagu raudrohigi söögiisu ja soodustab seedimist. Eeterlik õli vähendab gaasidest tingitud kõhupuhitust. Gaaside, aga ka kõhuvalu korral võib abi olla kalmuse alkoholtõmmisest. Vähemal määral on kalmus tuntud kui uriini- ja higieritust soodustav vahend.

Tatari sõjameeste meelehärmiks tuleb aga lisada, et märkimisväärset bakterivastast toimet kalmusel ei ole. Päevane annus kuni 10 g droogi. Mitte tarvitada raseduse ja imetamise perioodil, sest võib põhjustada pärilikke muutusi.

Eeterliku õli komponendil β-asaroonil on vähki tekitav toime, tervisele on vähem ohtlikud kalmuse asaroonivabad või -vaesed kemotüübid. Ameeriklased peavad kalmust sedavõrd ohtlikuks taimeks, et tema saaduste lisamine jookidele ja toitudele on USA-s keelatud.

Retsept. Võta 1 tl peenestatud droogi, vala üle ½ kl keeva veega ja jäta 10–15 minutiks seisma, seejärel kurna. Joo ½ kl vähemalt 20 minutit enne sööki isu suurendamiseks ning seedetegevuse elavdamiseks ja korrastamiseks.

Meie uuringute andmetel esineb Eestis nii β-asarooni rohke (eeterlikus õlis 85%) tetraploidne kui ka selle vaene (9–10%) triploidne kemotüüp.

Kolm mõjuvat põhjust mittekasutamiseks: võib toimida kantserogeenselt, genotoksiliselt ja mutageenselt, vänge lõhn ja ebameeldiv maitse, leidub teisigi samalaadse toimega ning ohutumaid ja maitselt meeldivamaid taimi.

15

HARILIK MAARJALEPP

3

Agrimonia eupatoria

Maarjakadakad (Agrimonia eupatoria).

Maksahaiguste ja mädapaisete vastu (Herba).

Sugukond: roosõielised (Rosaceae)

Rahvapärased nimetused: krassid, maapihelgas, maarjakadakas, maarjapihlakas, maarjatakjas, papirohi, üheksapäelill Eluvorm: mitmeaastane rohttaim Kõrgus: 20–90 cm Õite värvus: kuldkollased Levik: pärismaine – tavaline Kasvukoht: puisniidud, tee- ja metsaservad Kogumine: ürt juunist augustini Hinne: 3 Koolis käies lõbustasime üksteist vahel mitmesuguste mõistatustega, mõni neist üsna sapine. Teate ju küll, midagi sellist: mis on ühist meriseal ja naisteadlasel?

Praegu naisteadlasi näinuna ma enam nii ei arva, mistõttu paneksin merisea kõrvale hoopis maarjalepa, kellel tõepoolest ei ole vähimatki pistmist ei Maarja ega lepaga. Tema lehed meenutavad pigem pihlaka omi, siit siis vähemalt nime seos pihlakaga. Taime krassideks nimetamine võib Gustav Vilbaste meelest 16

tuleneda sellest, et Saaremaal kutsuti rassideks takja vilju, kusjuures mõlema taime viljad jäävad riiete külge kinni.

Saksamaal usuti paiguti, et maarjalepp mõjub pea alla panduna uinutavalt ning inimene magab niikaua, kuni taimed pea alt ära võetakse. Juba keskajast on pärit arvamus, et maarjalepp kaitseb mürgiste loomade salvamise eest, seetõttu kasutati teda maohammustuste korral. Marutõbise koera hammustushaava püüti ravida peeneks hõõrutud maarjalepaga.

Antiikaja õpetlased tundsid maarjaleppa eelkõige maksahaiguste rohuna. Teda peeti mõnel pool Saksamaal kõikide rohtude kuningaks, kes aitas ka kõhutõve korral, leevendas köha ja kollatõbe, ajas välja usse ja liigset vett, pani seisma verejooksu, parandas haavu jm. Euroopa teiste rahvaste seas on maarjaleppa pruugitud kasvajate vastu ja sisemiste verejooksude vaigistamiseks, Hiinas ka üldtugevdava vahendina.

Eestlaste rahvameditsiiniline pärimustik ei ole selle taime osas kuigi jutukas, mainides vaid paiseid, maksahaigusi ja venitust. Mõnel pool pesti lahtilöönud paiseid mitu korda päevas keeduveega, mis saadi võrdsetes osades võetud maarjaleppadest ja soo-osjadest; vahel segati selle hulka ka mett: säherdune ravim pidi haava puhastama ja edendama selle paranemist, samaks otstarbeks pandi haavadele värskeid maarjalepa lehti (Türi). Kõhuvenituse korral soovitati teha rohtu maarjalepa segust ojamõõla, angervaksa, kukemarja, koirohu jt taimedega, mida võetakse ühepalju, keedetakse, kuni tõmmis mustjaspruuniks muutub, ja lisatakse säilitusainena piiritust (Räpina). Maarjalepa keeduvett joodeti sisse lehmadele, et piim hea maitse tagasi saaks. Kui piima veel puupüttides hoiti, siis keedeti ja hautati neid maarjalepa keeduvees, mis andis anumale meeldiva lõhna.

Ürt sisaldab tanniine (3–11%) ja flavonoide (1–2%, luteoliin-7-glükosiid), mis annavad droogile kõhtu kinnistava ja uriinieritust soodustava toime. Nüüdisaegses tähenduses ongi droogil kaks põhitoimet: kootav ja diureetiline. Arvatavasti annab mõningasele põletikuvastasele toimele lisa kergelt tärpentinilõhnaline eeterlik õli. Eelnevast tulenevalt soovitatakse maarjalepateed juua peamiselt kõhulahtisuse (eriti lastel), soolepõletike ja kusepõiepõletiku korral, kurgupõletiku korral aga sellega kurku kuristada.

Traditsioonilist kasutamist maksahaiguste korral võib seletada nimetatud flavonoidi sapisekretsiooni soodustava toimega. Tarvitatakse ka alkoholtõmmisena. Päevane annus kuni 6 g droogi.

Retsept. Võta 1–2 tl peenestatud jämedate varteta ürti, kalla üle 1 kl veega ja keeda nõrgal tulel 5–10 minutit, kurna kuumalt ja jäta jahtuma. Joo 1 kl kolm korda päevas ülaltoodud põhjustel.

Eestis kasvav karvane maarjalepp (A. pilosa) kuulub looduskaitsealuste liikide III kategooriasse ning tema korjamine on keelatud. Selles taimes sisalduval agrimoniinil on loomkatsetes täheldatud vähivastast mõju, droogi vesitõmmis vähendab märkimisväärselt veresuhkru sisaldust.

Kolm kahtlusi tekitavat asjaolu: erinevate rahvaste juures tuntud toimed on liialt laialivalguvad, Eestis kasutatud vaid paiguti, teadusmeditsiinis on suhteliselt uuritum ja tuntum meil looduskaitsealune karvane maarjalepp.

17