101toitu

eesti toitu ja toiduainet Ester Bardone Anu Kannike Inna PĂľltsam-JĂźrjo Ulrike Plath

Raamatu valmimist on toetatud järgmiste uurimisprojektide raames: ETF9419 Baltimaade toidukultuuri ajalugu. Tootmine, tarbimine ja kultuur keskkonnaajaloo perspektiivist IUT34-32 Kultuuripärand kui ühiskondlik-kultuuriline ressurss ja probleemne valdkond IUT31-6 Eesti ajaloo rahvusülene raamistik: transkultuurilised põimingud, ülemaailmsed organisatsioonid ja piiriülene ränne (16.–21. saj)

Tekst © Autorid, 2016 Fotod © Autorid, 2016 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kalev Lattik Kujundanud Mari Kaljuste Kirjastus on püüdnud ühendust saada kõigi fotode autorite või nende volitatud isikutega.

Palume neid, kellega me pole ühendust saanud, pöörduda Varraku poole.

ISBN 978-9985-3-3917-6 Kirjastus Varrak Tallinn, 2016 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Printon Trükikoda AS

Sisukord Aiamarjad 10 Angerjas ja silm 12 Eksootilised mereannid 14 Hapukoor 16 Hapupiim, pett ja keefir 18 Heeringas 20 Herned ja oad 22 Hirss ja mais 24 Hoidised metsa- ja aiasaadustest Hüljes 28 Juust 30 Jäätis 32 Kakao ja šokolaad 34 Kalamari 36 Kali 38 Kama 40 Kanep 42 Kapsas 44 Karask ja kakud 46 Karpkalalised 48 Kartul 50 Kasemahl 52 Kilu 54 Kodulinnuliha 56 Kodused koogid ja tordid 58 Kohupiim 60 Kohv 62 Kringel 64 Kurk 66 Kõrvits 68 Küpsised 70

26

Küüslauk ja teised laugulised 72 Lambaliha 74 Leiva- ja saiatoidud 76 Liköör 78 Lill-, nui- ja teised kapsad 80 Limonaad 82 Looduslikud toidutaimed 84 Lõhelised 86 Lõunamaised puuviljad 88 Mageveekalad 90 Maitse- puuviljad 92 Maitsetaimed 94 Makaronid ja nuudlid 96 Mandlid ja martsipan 98 Marja- ja puuviljavein 100 Merekalad 102 Mesi 104 Metsamarjad 106 Metslinnud 108 Muna ja munatoidud 110 Mõdu 112 Naeris ja kaalikas 114 Pagarikoogid ja -tordid 116 Pagarileib 118 Pannkoogid ja vahvlid 120 Pastinaak, mustjuur, maapirn 122 Piim 124 Piparkook 126 Pirukad 128 Porgand 130 Punapeet 132 Puuviljad 134 Pähklid 136 Rabarber 138 Rasv ja pekk 140 Redis ja rõigas 142 Riis 144 Rukkileib 146 Räim 148

6

Sai ja sepik 150 Saiakesed 152 Salatid 154 Sealiha 156 Seened 158 Sibul 160 Sool 162 Spargel 164 Subproduktid 166 Suhkur 168 Sült 170 Tatar 172 Tee 174 Teraviljapudrud 176 Tomat 178 Ulukiliha 180 Vein 182 Veiseliha 184 Veretoidud 186 Vesi ja mineraalvesi 188 Viin ja piiritus 190 Vorst 192 Või 194 Võileivad 196 Vähk 198 Vürtsid 200 Õlid 202 Õlu 204 Õun 206 Äädikas 208 Ürditee 210

7

SAATESÕNA Aegade algusest peale on inimese elu keerelnud toidu hankimise, valmistamise ja söömise ümber. Meie päevil avaldatakse ohtralt kokaraamatuid, populaarsed on toiduportaalid ja b­ logid, mitmesugused toitumisnõuanded ja -teooriad. Teisalt on söök nii loomulik igapäevaelu osa, et sageli on raske märgata selles kultuuri kõige laiemas tähenduses. Toidukultuur väljendub selles, milliseid roogi me omaseks peame ja milliseid võõrastame, kuidas toitu lauale seame, kellega ja mil moel söömaaegu jagame. Toit seostub nii keha kui ka vaimuga, selles on ilu ja poeesiat, loovat jõudu ja väge.

Selles raamatus ei tähenda Eesti toit ainult traditsioonilist talurahvakööki või rahvusroogi, vaid silmas peetakse siinset toidukultuuri kogu selle ajalises, ruumilises ja kultuurilises mitmekesisuses. Eesti toidu näo on kujundanud looduskeskkond ja kliima, samuti rahva peamised tegevusalad – põllundus ja karjakasvatus. Mitmekesist toidulisa on pakkunud ka metsad ja rabad, Läänemeri, järved ja jõed. Söökide iseloomu ja maitseid on vorminud nelja aastaaja vaheldumine. Läbi aegade on Eesti köök olnud avatud kultuurimõjudele: keskajast peale on kõige tuntavam saksa, Lääne-Eestis ja saartel rootsi, põhjarannikul soome, Kagu- ja Ida-Eestis vene mõju. Mõistagi on toidukultuuri kujundanud ka aianduse, elamuarhitektuuri, disaini ja tehnoloogia areng.

Alahinnata ei saa kodumajandushariduse tähtsust Eesti köögi moderniseerumisel, tervisliku ja mitmekesise toitumise ideede levitamisel.

Eesti traditsiooniline talupojaköök on muutusi omaks võtnud ettevaatlikult. Pikka aega olid selle tuumaks teraviljatoidud, eriti rukkileib, seejärel kartul. Leivakõrvaseks tarvitati hapupiima, sealiha ja kala, pidupäevadel rüübati õlut. Meie rahvale on olnud omane vähenõudlikkus söögi suhtes, kuid see ei tähenda lugupidamatut suhtumist toitu. Vastupidi, pigem on valitsenud hoiak, et toidu üle ei sobi nuriseda. Lihtrahvas oli valmis toime tulema ja leppima vähesega, sest toit oli eeskätt kõhutäide. Argipäevane kasin ja üksluine menüü vaheldus pidu- ja pühadelaua märksa mitmekesisemate roogade ja paremate paladega. Just pidulaua kaudu jõudsid uuendused – toiduained, valmistamisviisid, söögid – ka igapäevamenüüsse. Seevastu linnade ja mõisate peenes köögis, siinse gastronoomia oaasides, kajastus küllaltki täpselt Euroopa kokakunsti areng. Selles raamatus ei piirdu me pelgalt eestlaste toidukultuuriga, vaid pöörame tähelepanu ka baltisakslastele, kes on elanud siinmail aastasadu. Valdavalt just baltisaksa köögi kaudu jõudis eestlasteni Euroopa kokakunsti areng ja innovatsioon.

8

Samas võtsid kohalikud sakslased vastu eestlaste toidukultuuri mõjutusi. Oma osa on olnud ka vene mõjudel, mis jõudsid meile kaupmeeste, kokkade, aednike ja restoranipidajate vahendusel. Nende kultuuride koosmõjul ongi kujunenud Eesti köök.

Meie toidukultuuri eripära on ka piirkondlik mitmekesisus: selgelt omapärane on setude ja saarlaste, Peipsija Võrumaa toidupärand. Tänapäeval osatakse üha enam hinnata kohalikke maitseid ja neid ka kultuuri osana tutvustada. Igapäevane kodune toit omandab erilise tähtsuse ja muutub võõrsil elavate inimeste identiteedi osaks. Hästi ilmneb see väliseestlaste puhul, kellele sümboliseerisid must leib, eestipärane kringel, rosolje ja sült kaotatud kodumaad ning Eesti toitude valmistamine aitas luua kogukonnatunnet. Sedagi värvikust püüdsime raamatus esile tuua.

Raamatut kirjutama hakates tõdesime, et teadmisi eesti toidukultuuri ajaloost napib, see alles ootab kirjeldamist ja mõtestamist. Eesti toidu teema ei ole üpris marginaalne, kohati lausa nähtamatu mitte ainult akadeemilistes uurimustes, vaid ka ilukirjanduses ja mälestustes. Väheste eriuurimuste kõrval toetusime mitmekesistele allikatele: arheoloogiline leiuaines, kroonikad, arhiivide ja muuseumide materjalid, ajaloolised esemed, kokaraamatud, käsiraamatud, mälestused, ajakirjandus, joonistused, maalid, aga ka suuline pärimus, sealhulgas tuttavate ja lähedaste mälestused ning isiklikud kogemused. Arvestada tuli allikate fragmentaarsuse ja eripäradega. Retseptides on kirjas justkui toidukeele ideaalne grammatika. Enamik varaseid allikaid annab ettekujutuse ühiskonna eliidi toidulauast ja pigem piduroogadest, mitte lihtrahva toidust ega tavalisematest söökidest. Siiski saab ajaloolistest kokaraamatutest aimu kunagi kasutatud toorainetest, toidu valmistamisviisidest, serveerimismoodustest ja varjatumalt ka toiduga seotud väärtushinnangutest. Lisaks sellele on toidutegemise tarkusi õpitud vahetult koos süüa tehes, paraku on isiklikud kogemused ja mälestused kaduvad allikad.

Raamatu idee sündis 2014. aastal ühel lumisel juunikuu päeval eesti toidukultuuri seisukohalt olulises kohas – Kurgjal Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis – ühise mõttetöö viljana. Kui kaks ajaloolast ja kaks etnoloogi asusid raamatut kirjutama, oli peamine eesmärk võimalikult sisukas ja eri ajastuid hõlmav teos. Siiski võttis mitme autori tööpanuse terviklikeks lugudeks vormistamine aega. Lugude autorid on Anu Kannike, Ester Bardone ja Inna Põltsam-Jürjo, baltisaksa aineses tuginesime ka Ulrike Plathi materjalidele. Meile oli see igas mõttes hindamatu kogemus, kogu tööprotsess oli ühtaegu õpetlik, hariv ja innustav. Ei ole ju akadeemiliste uurimuste puhul kuigi tõenäoline, et kokku saavad ja koostööd teevad näiteks keskaja argimenüü ja ajutiste (pop-up-) restoranide uurijad. Sarja „101 Eesti ... ” formaat aga just sellist võimalust pakkus.

Märksõnad ja raamatus esitatud seisukohad väljendavad autorite üksmeelset valikut. Eelistatud on eesti toidukultuuri ja siinse rahva menüüd võimalikult pikka aega mõjutanud ja kujundanud toiduained ja toidud.

Illustratsioonid valisime raamatusse samade printsiipide alusel nagu märksõnu valides. Soovisime katta võimalikult pikka ajavahemikku ja näidata, et toidukultuuri materiaalse ja esememaailma kõrval on olulised ka toiduga seotud tegevused ja inimesed.

Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo

9

AIAMARJAD

1

Aiamarjade kasvatamine sai Eestis alguse ilmselt keskajal kloostriaedades, kust need jõudsid linnakodanike ja mõisate aedadesse. Isegi mõnel jõukal talupojal võis olla marjapõõsaid. Aiamarjade sortiment oli esialgu väike, arheoloogilistel kaevamistel on leitud musta ja punast sõstart. Suurem osa Eesti inimesi korjas keskajal marju ikka metsast.

Ka varauusajal leidus marjaaedu peamiselt vaid mõisates ja linnade ümbruses. Tollal ei tehtud metsaja kultuurmarjadel alati vahet, näiteks metsmaasikaid kasvatati ka aias. Kokaraamatutes kirjeldatakse, kuidas marju sisse teha ning kasutada neid kookides ja magustoitudes. Baltisakslased armastasid karusmarju, millest tehti moosi ja praekõrvaseid kastmeid ning mida kasutati salatites. Ajastu lemmikud olid kukerpuumarjad, millest keedeti mahla ja siirupit. 19. sajandi algul sõi jõukas rahvas talvelgi maasikaid, mis olid valminud köetavates kasvuhoonetes. Sajandi keskpaigast on teada mitut sorti suureviljalisi kultuurmaasikaid. Aiamarjade levikuga mitmekesistusid ka nendest tehtavad toidud-joogid: jäätised, tordid, kastmed, kreemid, liköörid.

18. sajandi lõpul leidus taluaedades karusmarju, punast ja vähem musta sõstart. Majandusolude paranedes hakkasid talupojad 19. sajandi lõpus rohkem aiamarju kasvatama. Esimene eesti pomoloog Jaan

Johannes Pääsukese ema Ell punaseid sõstraid korjamas. ERM Fk 2823:48

10

Spuhl-Rotalia tutvustas „Kodumaa marjades” (1897) Eesti tingimustesse sobivaid sorte, nendest valmistatavaid toite ja marjade tervislikkust. Sõstraid nimetab ta põhjamaa viinamarjadeks ning peab punase, musta ja valge sõstra kasvatamist kõigile jõukohaseks. Erikarvalised tikerberid ehk karusmarjad sobisid küpsena hästi lauamarjaks, samuti hoidisteks, magustoitudeks ja vürtsikaks soustiks („tikerberi sodi”). Vaarikad ehk vabarnad ja maasikad olid head niisama maiustamiseks, hoidisteks ja magustoitude lisandina. Meisterkokk Jaan Koor pakub 1903. aastal magustoiduraamatus arvukalt marjatoite: soojad ja külmad püreed ja supid, „vahusöögid” (munavalgevahu ja želatiiniga külmad marjakreemid), kissellid, kastmed, glasuurid, pudingud, suflee („kobe-leib”) ja süldid (tarretised).

1920.–1930. aastatel laienes marjakasvatus aianduskursuste mõjul. Aiamarju propageeriti kui võimalust igapäevatoitu mitmekesistada ja tervislikumaks muuta. Musti sõstraid innustati sööma rohke C-vitamiini sisalduse tõttu, neid peeti kasulikumaks kui kalleid apelsine. Väärtuslikuks marjaks peeti maasikat, ehkki 1920. aastatel oli see taluaedades vähe levinud.

Kokaraamatutest ja ajakirjandusest leiab suhkru või meega puuvilja- ja marjasalateid. Värskeid marju võis lauale anda erinevate lisanditega: vahu- ja hapukoorega, piimaga, kohupiima- või mannavahuga, pähklitega, kaerahelvestega, biskviidiga. Samuti soovitati marju tarretistesse, kompottidesse ja „küpsistesse” (ahjuvormid). Rohkesti pakuti vahukoore või piimaga serveeritavate kissellide ja mannavahtude retsepte.

Hoolimata marjatoitude propageerimisest jäi nende roll menüüs tagasihoidlikuks.

Sõjajärgses Eestis peeti marjakasvatust eriti tähtsaks, sest külmas hävinud puuviljaistanduste taastamine võttis aega. Marjaistandusi rajati kolhoosidesse ja sovhoosidesse. Sõjajärgsele põlvkonnale, eriti lastele, olid marjad ja puuviljad sageli ainus maiuspala. Marjakasvatus ja ­tarbimine hakkas kodumajapidamistes kasvama alles 1960. aastatel, kui asuti looma aiandus-

Koduaia vaarikad. Foto: Mari Kaljuste

kooperatiive. Nõukogude ajal levis Eestis Venemaalt ja Kesk-Aasiast siia toodud must aroonia, mida kasvatati nii eraaedades kui ka majandites. Paljud sõjaeelsed marja-magustoidud olid levinud ka nõukogude ajal, märgatavalt suurenes hoidistamine.

Tänapäeval on üks populaarsemaid Eesti marjakultuure aedmaasikas. Tänu sügavkülmutuse kättesaadavusele valmistatakse kodudes värskest marjadest rohkem toitu. Viimastel kümnenditel on hakatud marju nimetama supertoiduks, mis kuulub terviseteadlike inimeste menüüsse. Marjad on populaarsed komponendid smuutides ja toorsalatites, neid kombineeritakse uute põnevate lisanditega (näiteks maasikaid basiiliku, palsamiäädika või roseepipraga), aiamarju kasutatakse liha- ja kalakastmetes, marinaadides ja grillroogades.

Juba tuttavatele marjamagustoitudele on lisandunud uudsed desserdid (maasikaparfee, küpsetatud juust vaarikakeedisega jm). Tekkinud on marjakasvatustalud, kus soovijad võivad ka oma käega marju korjata.

Aedades ja kasvandustes on koha leidnud kultiveeritud metsamarjad (kultuurmustikad jm).

11

ANGERJAS JA SILM

2

Eesti vetest püütud kaladest on aastasadu, tõenäoliselt veelgi kauem hinnatud maiuspalana angerjat ja silmu.

Vahel on neisse nende välimuse või eluviisi tõttu suhtutud eelarvamusega. Keskaja Euroopas oli angerjas eriline seepoolest, et teda sai pikka aega elusana hoida ja transportida töötlemata kujul püüdmiskohast kaugele. Kui suur oli angerja ja silmu osa Eesti lihtrahva toidus, on võimatu hinnata, kuid võib arvata, et eriti paastu ajal pakkus rasvane angerjas tänuväärset kõhutäidet. Kirjalike teadete järgi oli angerjal kohaliku eliidi menüüs kindel koht, sageli pakuti seda just pidulaual.

Näiteks 1501. aastal Tallinnas piiskopi auks korraldatud võõruspeol pakuti talle muu hulgas soolatud angerjat pipraga, samuti värsket angerjat kastmega.

Keskajal eksporditi Narva jõest püütud angerjat ja silmu Lääne-Euroopasse. Angerjad soolati tünnidesse, silmud röstiti ning parema säilivuse huvides marineeriti, lisades võimaluse korral vürtse, nt pipart ja ingverit. Narva tolliraamatute andmeil oli ka varauusajal tähtsaim eksportkala angerjas, mis jõudis kohalikule turule harva. Tsaari-Venemaal olid Narva silmud nõutud kaubaartikkel, 19. sajandi lõpul veeti neid sinna raudteel madalates ja laiades puutünnides.

Baltisaksa kokaraamatud õpetavad keetma vürtsisegus hoitud angerjat, kala võis hautada ka veinis. Peen roog oli hakitud muna, anšoovise ja sibulaga täidetud, kokku rullitud ja keedetud angerjas, mis lõigati viilu12

deks, asetati vaagnale vaheldumisi sidrunilõikude, oliivide ja kapparitega ning kaeti keeduvedelikust tehtud tarretisega. Angerjat praeti paneeritult võis, küpsetati vardas ning marineeriti äädika ja vürtsidega. Angerjasuppi keedeti kartuli ja maitseainete, samuti õunte, pirnide, maitsepuuviljade ja klimpidega.

Läbi aegade on silmude parimaks valmistusviisiks peetud sütel röstimist. Küpsetatud silme soovitati süüa sinepi, sidrunimahla või äädikaga või marineeritult.

Silmust keedeti ka suppi ja küpsetati pirukat. Peenes köögis praeti silme võis, samuti keedeti neid prantsuspäraselt punase veini, puljongi, sibulate, šampinjonide ja maitseainetega ning serveeriti röstitud leivaviiludega vaagnal. 20. sajandi algul ei söönud talurahvas angerjat igal pool, sest teda seostati välimuse tõttu maoga.

Selle aja kokaraamatutes korduvad saksapärased retseptid, angerjatoitude juurde soovitatakse pakkuda kappari- või majoneesisousti, samuti šampinjonidega maitsestatud oliiviõlikastet.

19.–20. sajandi vahetusel tõusis angerja hind mõne aastaga kümme korda, see muutis angerjapüügi kohalikele kaluritele tänuväärseks tuluallikaks. Eestis püü-

Silmud röstimisrestil. Foto: Ülle Jukk

Angerjarüsa korrastamine 1960. aastal. ERM Fk 1972:1

tud angerjad osteti elusana kokku ja viidi välismaale.

Angerjat püüti rohkesti 1930. aastail, kui kasutusele võeti suur angerjamõrd bottengarn. Angerjat püüti keskmiselt umbes 300 tonni, silmu ligi 100 tonni aastas. Intensiivpüügi tõttu kahanes angerja arvukus järsult. Silmude arvukust vähendasid jõgedele ehitatud tammid ja paisud.

Enne Teist maailmasõda olid angerjas ja silm kallid kalad, eriti suitsuangerjas. Silmu söödi enamasti röstitult ja marineeritult. Müügil olid ovaalsed metallkarbid marineeritud silmudega, mis olid taskukohased vaid jõukaile. Kokaraamatutes õpetati lisaks tuttavatele roogadele valmistama angerjapasteeti ehk ahjuvormi, milleks tükeldatud angerjas pannakse vormi vaheldumisi pekiviiludega, kaetakse võis praetud sibulate, seentega ja peterselliga ning küpsetatakse tainakaane all.

Nõukogude aja algul oli suitsuangerjas vabalt müügil, hiljem sai sellest defitsiit. Suitsu- või marineeritud angerjas oli peolaua ehe. Narva silmusid müüdi poes

suurtes karpides. Silmu osteti kaluritelt ka käest kätte ja neist valmistati kodus konserve, marineerides silme keedupotti, hiljem ka purkidesse. Kuigi silm oli poes defitsiit, sai seda restoranis suupisteks tellida.

Eestis on angerjapüük piiratud, kehtib angerja majandamiskava. Angerjat kasvatatakse peamiselt rannikumeres ja Võrtsjärves, kus asub Euroopa suurim angerjakasvatus. Angerjatoidud on jäänud suuresti klassikaliseks, marineerimisel kasutatakse taas rohkem vürtse ning pigem veini- või õunaäädikat. Silmude levinuim valmistamisviis on endiselt röstimine, kuid neid ka suitsutatakse. Lisaks marineerimisele süüakse röstitud silme mitmesuguste kastmetega. Eriti maitsvaks peetakse värskelt röstitud silmu musta leivaga.

Röstitud ja marineeritud silmud on endiselt müügil, kuid nii pakend kui ka maitsestamisviis erinevad varasemast. Silmud on nii hinnalised, et neid pakutakse eraldi suupistena külmlauas.

13

EKSOOTILISED MEREANNID

3

Varauusajal läksid üle Euroopa peene maiuspalana moodi austrid. Mõistagi soovis ka Eesti eliit selle hõrgu delikatessiga maiustada ja see nõudlus pani aluse austrite impordile. Hiljemalt 18. sajandi alguskümnenditel nautisid Tallinna raehärrad oma suurejoonelistel pidusöökidel tõenäoliselt Prantsusmaalt pärit austreid, mille juurde serveeriti kindlasti ka sidrunit. 1771. aastal toodi Tallinna 126 836 värsket austrit. Austreid söödi sel ajal Euroopas nii palju, et nende looduslikes elupaikades tekkis ülepüük, ning ajuti austrite püük keelati ja see ajendas rajama austrikasvandusi. 19. sajand oli Euroopas eriti intensiivne austrite tarbimise aeg. Eestis leitakse arheoloogilisetel kaevamistel just varauusajauusaja kihistustest suures koguses austrikarpe, mis annab tunnistust, et need olid populaarsed ka siinmail.

Baltisaksa köögis söödi ka praetud ja sütel röstitud austreid, neile lisati võid, pipart ja muskaatõisi ning need puistati üle riivleivaga. Samuti küpsetati neid koos vasika- või kanalihatükikestega ahjus oma karpides. Austreid lisati ka linnu- ja kalaroogadele ning kastmetesse. Neid hoidistati võis või äädikas, samuti valmistati kuivatatud austritest pulbrit, mida kasutati kalaroogade ja raguude maitsestamiseks ning võileibade kaunistamiseks. 18. sajandi alguses hinnati baltisaksa köögis kõrgelt ka kammkarpe, kuid järgmise sajandi lõpul nende söömise komme taandus, ehkki tühjades kammkarpides serveeriti raguud ja teisi liha-

14

ning kalaroogi. Homaare imporditi elusalt, 19. sajandi teisel poolel levisid ka homaarikonservid. Homaaridest tehti suppi, pudingut ja pulbrit. On säilinud ka juhiseid, kuidas säilitada homaari äädikas ja viinas.

Austrikarpide avamise, austrite söömise ja austriroogade valmistamise õpetusi leiab ka 19. sajandi lõpu eestikeelsetest kokaraamatutest, ent tõenäoliselt maitsesid neid vaid üksikud jõukad eestlased. Jaan Koor õpetas, et kõige paremad on suured austrid, mis maitsevad hästi koos sidrunimahla ja parmesani juustuga. Lyda Panck aga soovitas ahvenahautisele lisada austri- või šampinjonipulbrit.

1920.–1930. aastate kokaraamatutes ja ajakirjanduses mainiti eksootilisi mereande harva. Need olid nõudlike külastajate soovil laual vaid peenemates lokaalides. Näiteks 1930. aastatel võis Tallinna restoranis Du Nord tellida Prantsuse austreid. 1937. aastal maksis üks auster restoranis lausa 2 krooni 25 senti – kõrge hind oli tingitud tollimaksust. Moodsatele seltskonnainimestele tutvustati eksootiliste mereandide söömise kunsti: rannakarpe ja austreid tuli serveerida väikeste kahvlite ja teelusikatega; homaari kinnihoidmiseks tuli kasutada vasemas käes olevat riista, lisada kalanoa või paremas käes oleva kahvliga majoneesi ja seejärel tükike vasema käega suhu pista.

Nõukogude ajal oli mereandide sortiment väike, enamik neist pärines lõunapoolsete liiduvabariikide vetest, aga ka Vaikse ookeani rannikult. Mereelukad jõudsid Eestisse enamasti konservina. Väga levinud oli kalmaarikonserv, haruldasem ja kallim oli krabikonserv, mille purgis oli iga lakk pakitud eraldi pärgamentpaberisse. Nõukogudeaegsetes kokaraamatutes õpetati valmistama konservkrabisid muna-võikastmes ja piimakastmes üleküpsetatult, samuti salateid.

Mõnikord pakuti kalade külmletis ka kaheksajalga ja krevette. 1985. aastal hakkas Kirovi kalurikolhoos Jaapanist ostetud liinil tootma värske tursa massist ehk surimist krabipulki, mõne aja pärast ka salatitesse sobivaid krabinuudleid.

Alfred Hirv, „Natüürmort vähiga” (1910. aastad). EKM j 25040 M 5672

Tänapäeval võib mereande osta kõigist toidukauplustest, peenematest poodidest saab ka austreid, homaare, merivähke ja languste. Igapäevatoitudes on levinuimad krevetid, mida küpsetatakse maitseainetes, kasutatakse salatites ja makaroniroogades, samuti tarretistes ja kalatoitudes. Sinikarpe lisatakse suppidele, paellasse, risotosse, pajaroogadesse ja ka kalaroogade kaunistamiseks. Kammkarpide õrn liha sobib carpaccio valmistamiseks, peen roog on kammkarbid veinikastmes. Mitme-

kesiselt tarvitatakse ka austreid: neid süüakse elusalt ning grillitakse, hautatakse ja gratineeritakse. Kaheksajalgu ja kalmaare frititakse, vokitakse, grillitakse, hautatakse. Krabipulki kasutatakse suupistena ning külmades ja soojades roogades. Poes on levinud sügavkülmutatud või konserveeritud mereandide kokteilid. Mereande saab tellida ka Eesti restoranides: näiteks sinimerikarpe valge veini kastmes, homaari kreemsuppi, Kamtšatka krabi jalgu, röstitud Atlandi kammkarpe.

15

HAPUKOOR

4

Piimalt riisutud koorest hapukoort saada pole tehnoloogiliselt kuigi keerukas. Peale selle võimaldab hapendamine piimatoodet paremini säilitada. Juba kasvõi seetõttu võiks hapukoorel olla Eesti köögis pikk ajalugu. Ent kirjalikud teated hapukoore kasutamise kohta pärinevad suhteliselt hilisest ajast.

Baltisaksa köögis oli hapukoor – ilmselt ka Vene köögi mõjul – levinud toiduaine. Hapukoort lisati supile, pudrule, kastmele, magustoidule. Baltisaksa kokaraamatutes õpetati valmistama mitut sorti magusat hapukoorepudingut, mida võis serveerida marjakastme või veinivahuga, samuti sidrunimahla ja kardemoniga maitsestatud hapukoorekooki. Hapukoorega tehti pannkooke, vahvleid ja sellega täideti pärmitainast kukleid. 1764. aastal Katariina II ringireisi ajal Eesti- ja Liivimaal kästi varuda tema kostitamiseks postijaamades muu moona hulgas ka hapukoort. Tüüpiliseks Liivimaa toiduks peeti redist hapupiima- või hapukoorekastmes. Mõisates kasutati hapukoort suviti või asemel ning 19. sajandi lõpupoole ka äädika-õlikastmete kõrval salatites.

Veel 19. sajandil esimesel poolel valmistati Eesti taludes hapukoort vähe, sest piim tarvitati toiduna ära ja kui piima kooritigi, siis tehti sellest pigem võid. Sajandi keskpaigast alates aga muutus hapukoor tänu piimanduse arengule tavapäraseks ka talupoegade toidulaual.

Peamiselt lisati hapukoort supile, nii värske- kui ka hapu16

Hapukoor Seto savikausis. Foto: Marju Kõivupuu

kapsaleemele – mitte niivõrd maitse parandamiseks kui lihanappuse korvamiseks. Hapukoort pandi ka pudrusilmaks ja pruugiti käkkide kõrvaseks. 1890. aastatel oli hapukoor Tallinna turul rõõsa koorega samas hinnas või kallimgi. Veel 20. sajandi algupoolel läks taludes suur osa hapukoorest võiks. Sajandivahetuse eestikeelsetes kokaraamatutes tutvustatakse hapukoorega lehtsalatikurgisalatit, kuhu pandi ka peeneks hõõrutud keedetud munarebud, ning seenesalatit, samuti magusaid hapukoorepudinguid ja -kooke. Lihatoitudest lisati hapukoort kooreklopsile, strooganovile ja raguudesse.

1920.–1930. aastatel hakati valmistama tööstuslikku kultuurhappega kääritatud hapukoort. Turul müüdi hapukoort lahtiselt. 1935. aastal anti välja koguni määrus, mis sätestas, et müügil olev hapukoor peab sisaldama vähemalt 30% piimarasva. 1930. aastate retseptides soovitatakse hapukoort sageli lihata aedviljapüreesuppidesse ja vormiroogadesse rammu andmiseks. Hapukoort propageeriti toor- ja pooltoortoitude ning salatite lisandina: näiteks riivitud rõigas, kõrvits või peet hapukoorega, täidetud tomatid hapukooreriivleiva-juustuseguga. Hapukoor sobis hästi kapsavormiroogadesse ja -hautistesse, samuti kapsarullide juurde ja soolastesse pudingutesse. Soolaheeringat pakuti külmlaual hapukoorekastme ja sibulaga liuale sätituna, see oli ka söögisaalide ja restoranide menüüs.

Pühadelauale sobis hapukoorega heeringakreem. Hapu-

koort kasutati muretainast küpsetistes, hapukoorelisandiga serveeriti kohupiimapannkooke. 1930. aastate ajakirjanduses ja kalendrites tutvustati uudsemaid toite: soolast hapukooresuppi, magusat hapukooretarretist sidruniõliga, hapukoorekohri (suflee).

Nõukogude ajal sai valdavaks hapukoore tööstuslik tootmine, selleks töötati välja kogu Nõukogude Liidus kehtinud standardid. Valmistati erineva rasvasisaldusega hapukoort (20, 25 ja 30%) ja dieethapukoort.

Hapukoort müüdi väikestes klaaspurkides, samuti lahtiselt, hiljem plasttopsides. Seda kasutati palju salatites ja supilisandina. Hapukoort söödi kodujuustuga, mulgipudruga, tatrapudruga, sõrnikutega, pelmeenidega, verikäkkidega. Suviti tehti keedukartulite juurde külma hapukoorekastet sibulapealsetest, tillist ja värskest kurgist. Sööklates müüdi hapukoort ka klaasiga. Lihtne

magustoit saadi hapukoorele suhkrut ja kakaod lisades.

Maal pandi mõnes peres hapukoort ka kohvi peale, kui piima või koort polnud. Samuti määriti hapukoort või asemel saiale-leivale.

Tänapäeval toodetakse nii lahjat kui rasvasemat, ka eriti rammusat 30% hapukoort. Tervislikes toitudes soovitatakse hapukoore asemel kasutada pigem maitsestamata jogurtit. India pähklitest või päevalilleseemnetest valmistatakse veganihapukoort. Hapukoort kasutatakse endiselt paljudes varasemast ajast tuttavates toitudes. Uudsetest roogadest tehakse hapukoorega dipikastmeid, mida süüakse köögiviljade, krõpsude, leivasuupistetega. Hapukoorega valmistatakse kooke ja magustoite, näiteks populaarset kräsupead.

Välismaal elavate eestlaste hulgas on hapukoor üks toiduaineid, mille järele kõige enam puudust tuntakse.

Hapukoore söömise võistlus Tartu piimakombinaadis. EPiM FK 2459

17

HAPUPIIM, PETT JA KEEFIR

5

Eesti rahvapärane piimandus on traditsiooniliselt olnud idaeuroopalik ehk tuginenud hapendatud piima kasutamisele. Igiammu on tuntud piima hapendamist ja kalgendamist. Et piima ja hapupiima rohkem jaguks, lisati sellele ka vett. 17. sajandi krooniku Thomas Hiärne sõnul olnud hapupiim eestlaste igapäevane jook, mida pruugiti toidu kõrvale.

18. sajandi baltisaksa köögis asendasid hapupiim ja hapukoor tihti rasvaineid. Levinud oli soolane hapupiimakaste, millele mõnel pool lisati koort ja sibulat.

Katariina II 1764. aasta ringreisist Eesti- ja Liivimaal on teada, et postijaamadesse tuli varuda paastuvabadeks päevadeks kaks toopi hapupiima.

18. sajandi lõpul ilmunud esimesest eestikeelsest kokaraamatust leiab petisupi retsepti. Seda suppi keedeti korintide, sidrunikoore, vürtside ja suhkruga. Petti kasutati ka leivaküpsetamisel. Varaseimad andmed keefiri tootmise kohta pärinevad 1885. aastast Kuressaarest. Suur-Konguta mõisameiereis toodetud keefiri eksponeeriti 1899 Peterburis ülevenemaalisel piimandusnäitusel. Keefiril oli sellel ajal mitu kummalist nimetust: „piima wein”, „piima wiin”, „rammupiim”.

Taluperedes kurnati piim pärast lüpsi püttidesse, mida hoiti sahvris või aidas riiulitel. Piima hapendati olenevalt temperatuurist 1–3 päeva. Piima pealt kooriti ära hapukoor. Hapupiimast tehti paksu piima

18

ehk kohupiima. 19. sajandil anti hapupiim lauale savikausiga, kust igaüks seda võttis. Argipäeviti rüübati hapupiima kartulite, soolasilgu või leiva kõrvale. Jahuja tanguputru kasteti lusikaga eraldi kausis serveeritud hapupiimasse. Kooritud hapupiimast ja jahust või tangukördist valmistati kirnupiima, mis jäeti paariks päevaks kirnu hapnema ja siis võeti lähkriga töödele kaasa, söödi pudru või leiva kõrvale. Hapupiima pandi ka karja- ja koolilastele moonaks. Hapupiimakaste ja hapupiimaga tehtud kama olid suvise kiire tööaja toit.

Tehti hapupiimapudi – piimasse segati leivatükikesi ja veidi soola. Suurem hapupiimategu vähenes seoses koorelahutajate tulekuga 20. sajandi alul. Maitsvaks peeti ka haput võipiima ehk petti, mida mõnes peres joodi niisama, pudru kõrvale või lisati kastmetele ja jahtunud jahukördile.

19. sajandi lõpus peeti hapupiima piimhappebakterite teadusliku uurimise mõjul suisa imerohuks.

1920.–1930. aastate ajakirjanduses küll õpetati valmistama kodus jogurtit ja keefiri, aga need ei levinud laialt.

Jogurtit nimetati tollal eriliseks hapupiima liigiks. 1930. aastatel reklaamiti piimatööstustes toodetud keefirit, või- ja hapupiima kui häid suviseid karastusjooke.

Kümnendi lõpul olid need söögikohtade menüüdes ja neid tarbiti linnades aasta ringi. Hapupiima soovitati tarvitada ka külma soolase või magusa supina, lisades sellele vastavalt sibulat ja maitsetaimi või rõõska koort, kuivatatud puuvilja ja pähkleid.

Nõukogude ajal oli hapupiim kvaliteetne toode, mida valmistati esialgu pudelitesse pandud piimale piimhappebaktereid lisades. Hapupiima müüdi pooleliitristes triibulise korgiga pudelites. Keefiri valmistamiseks piim esmalt kuumutati, siis lisati hapendamiskultuurid. Keefirit tehti mitmetonnistes tankides ja villiti väikepakenditesse, algul pooleliitristesse rohelise plekk-korgiga pudelitesse, hiljem tetrapakendisse. Keefir oli populaarne nii kodudes kui ka sööklates. Keefiriga tehti ka mitmesuguseid magustoite: lihtsaim oli lisada seda omatehtud moosi, samuti valmistati keefiritar-

retist. Hapupiimast soovitati valmistada karastavat jooki, lisades sellele mett, puuvilja- või marjasiirupit ja puistates peale maisihelbeid.

Tänapäeval on hapendatud piimajookidest levinuim keefir, vähem pett ja hapupiim. Tööstuslikult valmistatakse ka seedimist hõlbustavat atsidofiilhapupiima, milles kasutatakse vastavat piimhappebakterit. Keefirit kasutatakse liha marineerimisel, kuna see pehmendab lihakiude. Kokaraamatutest võib leida kama-kee-

firikoogi, keefiri-marjakoogi, keefirisaia ja keekside retsepte. 1990. aastatel jõudis eestlaste toidulauale jogurt – esialgu importkaubana, ent peagi hakati seda tootma ka meie piimatööstustes. Praegu valmistatakse erisuguste lisanditega jogurtit, paksemaid jogurteid ja joogijogurtit, väherasvast, funktsionaalset ja laktoosivaba jogurtit. Teadlikud tarbijad eelistavad naturaalset mahejogurtit, mida saab ise maitsestada. Tervisejookideks peetakse keefiri- või jogurtismuutit.

Piimapropaganda toimkonna plakat 1930. aastatest.

19

HEERINGAS

6

Heeringas jõudis eestlaste toidulauale hansakaupmeeste vahendusel hiljemalt 13. sajandil ning sealtpeale kuulub soolaheeringale eesti toidukultuuris eriline koht. Keskajal oli heeringas soola järel Liivimaa tähtsaim impordiartikkel. Kõige tuntum oli Skåne heeringas, kuid kaubeldi ka Taani Belti ja Bornholmi heeringaga, 16. sajandil hakkasid turgu vallutama Ålborgi heeringad.

Majonees, heeringas, sai ja sidrun. ERM Fk 2942:289

20

Heeringat hinnati eriti tema hea säilivuse tõttu.

Keskajal söödi Eestis soola- ja kuivatatud heeringat, heeringat küpsetati ja praeti, harva söödi suitsuheeringat. Heeringas oli ka tähtis pidutoit, eriti paastu ajal.

Näiteks Tallinna mustpead sõid paastu ajal õllekõrvase suupistena koguni praetud heeringapäid. Soolaheeringaid müüdi tavaliselt tünni kaupa, hind olenes sordist ja kvaliteedist. Kindlasti ei olnud tegu odava kalaga, näiteks võis keskaja lõpul tünn (soola)lõhet olla heeringatünnist kolm korda odavam. Sellegipoolest kuulus viimane kindlalt ka lihtrahva toidulauale. Heeringas oli nimelt üks peamisi toiduaineid, mida talupojad linnakaupmeestelt ostmas käisid. Niisamuti jagati heeringat linnavaestele toiduks.

18. sajandist leiame retsepte sibulaga pikitud ja võis praetud värskest heeringast, mida söödi korindikastmega. Mõnikord mähiti heeringat enne pannile panekut ka võiga määritud paberi sisse. Praeheeringaid marineeriti ka äädika ja vürtsidega. Heeringarulle tehti pooleks lõigatud heeringatest, pea keerati läbi saba

sisse tehtud augu, valati kuuma veega üle, lasti tõmmata ning söödi siis koos peterselli, äädika ja õliga.

Täidetud heeringapoolikuid küpsetati ka paberi sees.

Heeringast tehti suppi, pudingut ja pasteeti. Tihti kombineeriti heeringat ka lihaga, näiteks tehti lihafrikadellidega heeringapasteeti või pikiti lambaliha enne küpsetamist anšooviste või heeringatega. Heeringakastet pakuti prae juurde ning tehti heeringakäkke koos seasingiga. 19. sajandil levisid ka heeringaga salatid, sealhulgas praegugi baltisaksa köögi oluliseks osaks peetav rosolje.

Eesti talupojale oli heeringas pidutoit, mida osteti pühadeks. 19. sajandi lõpus hakati seda sööma ka argipäeviti. Selle aja kokaraamatud jagavad õpetusi, kuidas heeringat praadida, keeta ja küpsetada. Näiteks soovitatakse heeringaid „rohu sees praadida”: tünniheeringaid leotada päev vees, teisel päeval rõõsas piimas, seejärel pesta ja puhastada, mähkida värskelt lõigatud orasrohtu, köita kinni ja küpsetada sütel.

1920.–1930. aastatel osteti heeringat kauplusest või rannameestest vahendajatelt, kellega kala ka vilja vastu vahetati, juba tünni kaupa. Heeringas oli igapäevane toit, kala sisseveost moodustas see 80%. 1930. aastatel soovitati heeringat süüa selle rikkaliku mineraalainete ja vitamiinisisalduse tõttu liha asendajana. Levinumad heeringatoidud olid hapukoore, muna ja peterselliga kaunistatud heeringas keedetud kartuli ja aedvilja kõrval, kastmeks sinepi- ja äädikakaste hapukurgitükkidega. Samuti kaunistati heeringaid marineeritud sibularõngastega ja juustukastmega. Valmistati kasukat ehk kihilist kartuli-porgandi-peedi-heeringasalatit ja heeringa-peedisalatit ehk rosoljet. Pidulauale seati ka munaga, sibula, sinepiterade ja kadakamarjadega täidetud heeringarulle. Peeneks hakitud heeringatest tehti muna, sidruni, sibula ja võiga heeringakreemi.

Läbi hakklihamasina lastud kartulitest, sibulast ja heeringast kujundati vaagnatele „valeheeringaid”. Heeringat kasutati ka kastmete lisandiks, tunti suitsuheeringasuppi ja heeringa ahjuvorme. 1930. aastatel lahkusid

Heeringate rappimine ja soolamine 1930. aastatel. EAA.2111.1.14232.1

mõned poolakatest põllutöölised Lõuna-Eesti talude teenistusest just üksluise, peamiselt heeringast koosnenud toidu tõttu. Eestlased hakkasid heeringapüügiga tegelema 1932. aastal Islandi ranniku lähedal, ka nõukogude ajal käidi heeringat toomas Atlandil. Vabariigi ajast tuntud heeringatoite söödi ka nõukogude ajal.

Meie päevil tuuakse heeringas lauale külmsuitsutatult, soolatult või siis marineeritult, samuti rullide ehk rollmopside kujul. Armastatud toit on heeringas keedukartuliga. Heeringat soovitatakse ka tervisetoiduna, eriti kasulik on see lihastoonuse parandamiseks ja jõu suurendamiseks. Nii tööstuslikult kui ka kodus valmistatakse mitmesuguses marinaadis heeringaid, sealhulgas Skandinaavia moodi magusat heeringat.

Suviste aiapidude uustulnuk on marineeritud heeringast soolane jäätis. Meie traditsioonilist heeringat kombineeritakse ka maailma köögi elementidega, näiteks sobib see hästi tortiljarullide ja lahtiste pirukate, näiteks quiche’i täidiseks.

21

HERNED JA OAD

7

Hernes ja uba ning vähem lääts on eestlaste toidus tähtsat osa etendanud juba mitu tuhat aastat. Nende eeliseks on toitvus, samuti on neid lihtne kasvatada.

Keskajal olid kaunviljad kui odavad valguallikad kogu Euroopas hinnatud, sageli korvasid need ikaldunud viljasaagi. Herned-oad olid sel ajal ka Eesti inimeste toidulaual tavalised, neid söödi enamasti koos liha, kala või rasvainega. Tänu toitvusele ja soodsale hinnale sobisid need hästi sõdurite ja vaeste toitmiseks.

Tallinna Lauagild jagas vaestele hernest peki, õli või mitmesuguse kalaga, s.o tursa, lõhe või heeringaga.

Kasinuses elanud kloostrielanikud hindasid samuti kaunvilju, seepärast saatsid näiteks Tallinna mustpead igal aastal advendiajal dominiiklastele missateenistuse eest tünni herneid. Säilitamiseks herneid-ube peamiselt kuivatati.

17. sajandil veeti herneid Eestisse isegi sisse, nii jõudis neid aastal 1669 ainuüksi ühe laeva pardal Tallinna tervelt 50 tünni. Herneid kasvatati igapäevaseks toiduks mõisates, samuti võeti neid talupoegadelt koormiseks. Varauusaja baltisaksa kokaraamatutes tutvustati koos kaunaga söödavaid suhkurdatud herneid.

19. sajandi algul sõid baltisakslased herneid peamiselt kala, vähkide ja valge liha kõrvale. Niinimetatud Läti pruunid herned maitsesid head pekikastmega. Ubadest olid kõige enam levinud Türgi ehk aeduba, mida tavatseti äädikaga sisse teha.

22

Talurahvas sõi kartulieelsel ajal, kui liha oli vähe, rohkesti herneid, ube ja läätsi. Kaunvilju kasvatati eriti Kagu- ja Lääne-Eestis. Kui herned ja läätsed kasvasid põllul, siis oad kodu juures oaaias ridades. Põldoa kasvatamine vähenes 19. sajandi lõpul, kadudes seejärel mõnel pool Eestis sootuks. Vanemal ajal tehti korraga valmis suur kogus herne- või oahautist koos tangudega, herne- või oasuppi ning seda söödi mitu päeva järjest. Keedetud ube ja herneid söödi ka niisama, rüübates peale hapu- või rõõska piima. Leiba kaunviljade kõrvale ei võetud, sest need olid niigi toitvad. Kui leivajahu oli vähe, jahvatati sellele ube hulka. Oalõikuse ajal keedeti soolvees värskeid kaunu, mida armastasid eriti lapsed. Soolaube söödi õlle kõrvale. Hernesupp oli Põhja-Eesti taludes nädalamenüüs veel 20. sajandi algul. Lõuna-Eestis kasvatati kaunvilju rohkem ja seal püsisid kauem sellised põlised toidud nagu herne- ja oapuder, -käkid, samuti herne- ja oajahu kama koostises. Oa- ja hernepudrule ehk -tambile segati hulka rasva. Oa- ja hernekäkkidele lisati praelihatükke sibulaga. Soolaga keedetud oad olid Lõuna-Eestis suure neljapäeva ja suure reede toit. Põhja-Eestis oli komme süüa soolaga herneid öisel surnuvalvamisel. Keedetud herneid meeveega valmistati matuselistele Setu ja Peipsi-äärsetes külades. Herne- ja oasuppi pakuti varrudel, pulmades ja peiedel. Koos tangudega olid oad-herned üle Eesti tuntud vastlapäevatoit.

Kui 20. sajandi alguse kokaraamatutes leidub vaid keedetud ja hautatud ubade-herneste retsepte, siis iseseisvusajal muutus kaunviljaroogade valik mitmekesisemaks, neid lisati suppidele ja salatitele ning hakati hoidistama. Uudsed road olid näiteks suhkruhernetarretis majoneesiga, kiirmarinaadis oad apelsini-sidrunikastmega, oapuding. Herned ja oad sobisid ka moodsatesse taimetoitudesse. Nii soovitati herne-, oa-, läätse- ja kaerajahu segust taimetoitlase praadi, millesse lisati seeni, pähkleid ja sidrunimahla, samuti riivitud õunte ja sibulaga hautatud kollaseid ube.

Nõukogude ajal oli hernesupp tavaline toit. Püsis

komme pakkuda hernesuppi vastlapäeval. Sotsialismimaadest pärit konservherned olid lihatoitude tüüpiline lisand peolaual, samuti pandi neid kartulisalatisse.

Ube seevastu kasutati toiduks võrdlemisi tagasihoidlikult.

Tänapäeval tehakse hernest ja hernevõrsetest mitmesuguseid toorsalateid. Herneid sügavkülmutatakse, soolatakse ja marineeritakse koos teiste juurviljade ja maitseainetega. Imporditud noori suhkruhernekaunu kasutatakse aasiapärastes roogades. Uudse-

mad toidud on värskest hernest püreesupid, moodne hernetamp ja hernevaht ning hernepihvid. Hinnatud kaubaartikkel on juba nõukogude ajal Eestis toodetud purgihernesupp, müügilt leiab ka põldoasupi. Uba kasutatakse värskelt, kuivatatult, soolatult ja konserveeritult. Aed- ehk Türgi oad sobivad salatitesse, prae ja hautise lisandiks. Keedetud ube kasutatakse suppides, ühepajatoitudes, salatites. Vaheldust pakuvad imporditud kuivatatud ja konserveeritud kaunviljad: punane ja valge uba, lääts, kiker- ja harilik hernes.

Liplapi aiandus- ja kodumajanduskooli õpilased herneid korjamas. See aastail 1910–1927 Halliste kihelkonnas tegutsenud õppeasutus oli Eesti ja kogu Venemaa esimene omataoline aiatöö- ja majapidamiskool. ERM TM Fk 1406

23