http://www.serk.ee/files/arhiiv/abielutootus

Page 1


ABIELUTÕOTUS

Originaali tiitel: Committed A Love Story Elizabeth Gilbert Viking Kujundanud Britt Urbla Keller Toimetanud Helve Võsamäe © Elizabeth Gilbert, 2010. All rights reserved. © Tõlge eesti keelde. Anne Kahk, 2010 ISBN 978-9985-3-2135-5 Kirjastus Varrak Tallinn 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif


Para J. L. N. – o meu coroa


ABIELUTÕOTUS

6


Sisukord Lugejale selgituseks

9

Abielu ja 체llatused 15 Abielu ja ootused 37 Abielu ja ajalugu 61 Abielu ja meeletu armumine 93 Abielu ja naised 139 Abielu ja autonoomia 203 Abielu ja t천kked selle teel 231 Abielu ja tseremoonia 265 T채nuavaldused

7

275


ABIELUTÕOTUS

„Pole midagi riskantsemat abielust. Kuid samas pole suuremat õnne, kui seda on õnnelik abielu.” B ENJ AMI AMIN N D I SRAELI , 1870 – kirjast kuninganna Victoria tütrele Louise’ile, keda ta õnnitles kihlumise puhul.

8


Lugejale selgituseks

M

õned aastad tagasi kirjutasin ma raamatu pealkirjaga „Söö, palveta, armasta”, mis rääkis loo sellest, kuidas ma läksin pärast hingelaastavat lahutust üksinda maailma rändama. Ma olin tookord tublisti üle kolmekümne ja kõik selle raamatu aspektid tähendasid minu kui kirjaniku jaoks olulist murrangut. Enne „Söö, palveta, armasta” ilmumist tunti mind kirjandusringkondades (kui ikka tunti) autorina, kes kirjutab peamiselt meestele ja enamasti meestest. Olin töötanud aastaid selliste eelkõige meeslugejale suunatud ajakirjade juures nagu „GQ” ja „Spin” ning keskendunud oma artiklites mehelikkuse vaagimisele igast mõeldavast vaatevinklist. Mu kolme esimese raamatu (oli siis tegemist ilukirjanduse või tõsieluliste lugudega) peategelasteks olid tõelised matšomehed: kauboid, homaaripüügist elatuvad kalurid, jahimehed, veoauto- ja kaugsõidujuhid, metsatöölised... Toona öeldi mulle sageli, et ma kirjutavat nagu mees. Mul pole küll päris selget ettekujutust, mida see „kirjutab nagu mees” peaks õieti tähendama, kuid arvata võib, et ütleja ise peab seda üldreeglina komplimendiks. Mina igatahes võtsin seda alati kui komplimenti. Ühe „GQ” artikli jaoks ei pidanud ma isegi paljuks ennast meheks maskeerida ja nädal aega niimoodi ringi käia. Lõikasin tookord juuksed lühikeseks, sidusin rinna lamedaks, toppisin linnuseemnetega täidetud kondoomi püksi ja kleepisin alahuule alla väikese habemetuti – kõik ainult selleks, et võimalikult isikliku kogemuse kaudu pääseda lähemale selle peibutava müsteeriumi mõistmisele, mida endast kujutab meheks olemine. 9


ABIELUTÕOTUS

Peaksin vist siinkohal lisama, et minu kõrgendatud huvi meessoo vastu avaldus ka mu eraelus. See põhjustas pahatihti probleeme. Ei – see põhjustas alati probleeme. Armuelu keerdkäigud ja ametialaselt kitsas spetsialiseerumine andsid tulemuseks niivõrd põhjaliku süüvimise meessoo sügavamasse olemusse, et mul ei tulnud pähegi uurida naiseks olemise erinevaid tahke. Kohe kindlasti ei pööranud ma vähimatki tähelepanu iseenda kui naise sügavamale olemusele. Kuna sellele lisandus veel harjumuspärane ükskõiksus, mida ma ilmutasin oma isikliku heaolu suhtes, siis võib öelda, et ma olin iseendaga vaevalt teretuttav. Kui siis viimaks kolmekümnenda eluaasta künnisel mulle must masendus nagu hiidlaine peale vajus ja mu pikaks ajaks enda alla mattis, polnud mul ei valmidust mõista minuga toimuvat ega ka oskust seda arusaadavalt väljendada. Kõigepealt tabas kriis mu keha, seejärel lagunes koost mu abielu ja lõpuks – ühe kohutava, hirmutava perioodi vältel – lakkas normaalselt toimimast mu mõistus. Mehelik vaatevinkel ei pakkunud sellises olukorras vähimatki lohutust; ainus lootus hingelisest kriisist välja tulla oli lihtsalt tunde järgi, käsikaudu kobades edasi liikuda. Lahutatud, murtud südamega ja üksildane, jätsin ma kõik sinnapaika ning suundusin aastaks laia maailma ja iseennast avastama, olles otsustanud võtta uurimise alla isikliku hingeelu ja pühenduda sellele tegevusele vähemalt samasuguse põhjalikkusega, nagu kunagi varem ameerika kauboilegendi lahates. Ja siis, kuna ma olen kirjanik, kirjutasin ma sellest raamatu. Ja siis, kuna elu on vahel ikka väga imelik, sai sellest raamatust rahvusvaheline superhüper menuk ja täiesti ootamatult hakati minust, kes ma olin enne seda kümme aastat kirjutanud ainult meestest ja meheks olemise müsteeriumist, rääkima kui naistekate autorist. Jälle pean tunnistama, et ma päris täpselt ei tea, mis need naistekad on, kuid samas olen üpris kindel, et selle tiitli omistamine pole mitte kunagi kompliment. Nii või teisiti päritakse minult nüüdsel ajal sageli, kas ma oskasin kõike seda ette näha. Tahetakse teada, et kas ma aimasin juba „Söö, palveta, armasta” kirjutamise ajal, millise tohutu edu see saavutab. Ei. Nii võimsat vastukaja poleks ma osanud uneski näha ega kuidagimoodi selle 10


LUGEJALE SELGITUSEKS

poole pürgida. Hoopis vastupidi, ma julgesin kirjatöö ajal ainult loota, et memuaaride kirjutamine mulle ikka andeks antakse. Muidugi, minu lugejate ring polnud just suur, kuid nad olid sellised lojaalsed lugejad, kellele oli alati meeldinud see reibas noor naine, kes kirjutas asjalikke lugusid mehistest meestest nende mehistel elualadel. Ma ei osanud arvata, et minu lugejatele võiks meeldida võrdlemisi tundeküllane mina-vormis kirjeldus lahutatud naise pürgimisest hingelise tasakaalu poole. Lootsin siiski arglikult, et nad on piisavalt suuremeelsed ja saavad aru, kui painav oli minu täiesti isiklik vajadus läbielatu kirja panna, et sellest ei tehta erilist numbrit ja me kõik läheme oma eluga edasi. Aga läks hoopis teisiti. (Igaks juhuks mainin siinkohal ära, et ka see raamat, mida te praegu käes hoiate, ei kujuta endast asjalikku lugu mehistest meestest nende mehistel elualadel. Et pärast ei saaks keegi väita, nagu ma poleks ette hoiatanud!) Veel päritakse minult pidevalt, kuidas on „Söö, palveta, armasta” mu elu muutnud. Sellele küsimusele on raske vastata, sest tegemist on millegi suisa mõõtmatuga. Lapsepõlvest meenub mulle käepärane analoogia. Kui ma alles plikatirts olin, viisid vanemad mu ükskord New Yorgi südames asuvasse Ameerika Loodusteaduste Muuseumisse. Me seisime seal kolmekesi keset ookeanide saali. Isa osutas sõrmega sinivaala elusuuruses mudelile, mis rippus laes otse meie peade kohal. Ta tahtis, et ma tajuksin selle merehiiglase määratut suurust, kuid mina ei näinud mingit vaala. Kuigi seisin täpselt selle all ja vaatasin, pea kuklas, aga mingit muljet ta mulle ei jätnud. Mu meeled polnud lihtsalt võimelised midagi nii üüratut haarama. Mina nägin vaid sinist lage ja imestust, mis peegeldus teiste inimeste nägudelt (järelikult oli teoksil midagi põnevat!), samal ajal kui vaal ise jäi mulle tabamatuks. Midagi taolist tunnen ma mõnikord „Söö, palveta, armasta” suhtes. Mingil hetkel hakkas raamat juba täiesti oma elu elama, nii et mul järg käest kadus, ja siis ma ei püüdnudki enam toimuvat mõistusega haarata, vaid pidasin paremaks tegeleda millegi muuga. Aia rajamisest oli palju abi – perspektiivitunde säilitamise seisukohalt pole midagi tõhusamat kui tigude noppimine tomatitaimedelt. 11


ABIELUTÕOTUS

Samas pean tunnistama, et ma ei kujuta hästi ette, kuidas ma saan pärast midagi nii pöördelist kunagi veel ennast kõrvalt jälgimata kirjutada. Mitte et ma tahaksin teeselda nostalgitsemist kirjandusliku tunnustamatuse järele, lihtsalt minevikus ma kirjutasin oma raamatuid ikka kindla teadmisega, et neid loevad üsna vähesed inimesed. Muidugi oli selline mõte valdavalt masendav. Kuid sellega seostus ka üks lohutav vaatevinkel: kui ma ennast põhjalikult häbistan, siis pole sellel vähemalt kuigi palju tunnistajaid. Üleüldse oli see küsimus nüüdseks oma aktuaalsuse kaotanud, sest järsku pidin ma arvestama miljonite lugejatega, kes kõik ootasid kannatamatult mu järgmist üllitist. Aga millise imeväega kirjutatakse raamatuid, mis rahuldavad miljonite ootusi? Soovimata kehastuda oma annet maha parseldavaks bravuuritariks, ei saanud ma ometigi hüljata neid terase mõistusega, kirglikke ja enamjaolt naissoost lugejaid – pärast kõike seda, mis me olime üheskoos läbi elanud. Suutmata otsustada, millist teed valida, asusin ma ikkagi teele. Ühe aastaga valmis täielik mustand sellestsamast raamatust – viissada lehekülge, – kuid ma taipasin kohe pärast viimaste ridade kirjapanekut, et midagi on valesti. See polnud minu hääl. See oli hääl, mis kostab läbi megafoni, kusjuures sõnade mõte on tõlkes kaduma läinud. Ma panin käsikirja silma alt ära, et seda enam mitte kunagi kätte võtta, ning suundusin tagasi aeda keskendunult kaevama ja kobestama ja elu üle järele mõtlema. Tahaksin siinkohal ühe asja veel selgeks teha: see polnud tegelikult minu jaoks kriisiperiood, nimelt see aeg, mil ma ei osanud välja nuputada, kuidas ma peaksin edaspidi kirjutama, õigemini kirjutama mulle omaselt. Sest muidu oli elu tõesti ilus ning tänumeel isiklike ambitsioonide rahuldamise ja ametialase edu üle ei lubanud mul tekkinud ummikust enda jaoks kuigi suurt probleemi teha. Ja ikkagi oli see nimelt ummik, kuhu ma sattunud olin. Kaalusin isegi võimalust, et minu kui kirjaniku tee on lõpuni käidud. Kirjanikuameti mahapanek ei tundunudki sel hetkel kõige karmima saatusena, kui saatus mulle tõepoolest seda ette nägi, ma lihtsalt polnud veel milleski selgusele jõudnud. Ütleme nii, et selle sasipuntra lahtiharutamisele kulus veel pikki tunde tomatite keskel. Lõpuks leidsin ma lohutust mõttest, et mul ei õnnestu mitte iialgi kirju12


LUGEJALE SELGITUSEKS

tada raamatut, mis meeldiks ühtviisi miljonitele. Vähemalt mitte teadlikult. Lugu on lihtsalt nii, et ma ei oska kirjutada tellimuse peale menukit, mille lugejad vaimustusega vastu võtavad. Kui ma oskaksin kirjutada tellimuse peale menukeid, mille lugejad vaimustusega vastu võtavad, siis, uskuge mind, ma oleksin vorpinud neid algusest peale, sest see oleks mu elu juba ammu hulga lihtsamaks ja mõnusamaks teinud. Aga nii need asjad ei käi, vähemalt mitte minutaolise autori puhul. Nimelt kirjutab minutaoline raamatuid sisemise sunni ajel ja just nii hästi, kui oskab, misjärel ta lihtsalt ei saa muidu, kui peab need välja andma ja leppima mõttega, et edasine justkui polekski enam autori asi. Niisiis, õige mitmetel isiklikel põhjustel pidin mina kirjutama nimelt selle raamatu – järjekordsed memuaarid (kauba peale on vahele pikitud mõned sotsiaal-ajaloolised esseed), mis annavad ülevaate minu ponnistustest leppida keerulise ühiskondliku institutsiooniga, mida endast kujutab abielu. Teema suhtes pole ma kunagi kahelnud, aega võttis ainult oma loomuliku hääle taasleidmine. Taipasin viimaks, et minu ainus võimalus kunagi veel midagi avaldada on kärpida otsustavalt – vähemalt oma kujutlustes – nende inimeste arvu, kelle jaoks ma kirjutan. Pidin alustama otsast peale. „Abielluma mõistetud” uut varianti ei kirjutanud ma enam miljonitele. Uus tekst on suunatud kahekümne seitsmele lugejale. Täpsuse huvides toon ma need kakskümmend seitse nime ka siinkohal ära: Maude, Carole, Catherine, Ann, Darcey, Deborah, Susan, Sofie, Cree, Cat, Abby, Linda, Bernadette, Jen, Jana, Sheryl, Rayya, Iva, Erica, Nichelle, Sandy, Anne, Patricia, Tara, Laura, Sarah ja Margaret. Need kakskümmend seitse naist moodustavad minu väikese, kuid elutähtsa sõbrannade, naabrite ja sugulaste ringi. Nende vanus ulatub vaevalt kahekümnest kaugelt üle üheksakümneni. Üks neist on juhtumisi minu vanaema, teine mu kasutütar. Üks on mu vanim sõber, teine kõige uuem tutvus. Üks on värske abielunaine; kaks või kolm alles unistavad abiellumisest; mõned abiellusid hiljaaegu uuesti; üks aga tänab õnne, et ta mitte kunagi mehele ei läinud; veel üks lõpetas äsja peaaegu kümme aastat kestnud suhte naisterahvaga. Seitse neist on emad, kaks (vähemalt praeguste ridade kirjapaneku aegu) on lapseootel, kuid ülejäänud on las13


ABIELUTÕOTUS

tetud, kusjuures nende põhjused on sama erinevad kui nende suhtumine sellesse tõsiasja. Mõned on pesapunujad, teised karjäärinaised, ja paar tükki, olgu nad kiidetud, on nii pesapunujad kui ka karjäärinaised. Enamik on valged, mõned on mustad, kaks on pärit Kesk-Idast, üks Skandinaaviast, kaks on austraallased, üks lõunaameeriklane, veel üks on cajun. Kolm on sügavalt usklikud, viis ei tunne usuasjade vastu vähimatki huvi, enamik pole religioosseid küsimusi enda jaoks veel lõplikult lahendanud ja ülejäänutel on läinud aastatega korda Jumalaga mingi täiesti omaette leping sõlmida. Kõigil on keskmisest arenenum huumorimeel. Kõik on mingil eluhetkel kogenud muserdavat kaotust. Pikkade aastate jooksul olen ma istunud ühe või teisega neist armsatest naistest teed rüübates või klaasi kummutades ja vahetanud mõtteid abielu, inimliku läheduse, seksuaalsuse, lahutuse, truuduse, perekonna, vastutuse ja iseseisvuse üle. Käesolev raamat on ehitatud nende vestluste karkassile. Oma lugu kirja pannes leidsin ma ennast mõnikord sõna otseses mõttes valjusti rääkimas nende oma sõprade, sugulaste ja naabritega, vastamas isegi kümneid aastaid tagasi esitatud küsimustele või esitamas omalt poolt täiesti uusi küsimusi. Seda raamatut poleks olemas ilma mõjutusteta neilt kahekümne seitsmelt erakordselt naiselt ning ma olen piiritult tänulik nende kollektiivse panuse eest. Nagu varemgi, on pelgalt nende juuresoleku tajumine minu jaoks ühtaegu hariv ja julgustav. Elizabeth Gilbert New Yersey, 2009

14


E S I M E N E

P E A T Ü K K

Abielu ja üllatused Abielu on politseivõimude poolt tunnustatud sõprussuhe. – Robert Louis Stevenson –


ABIELUTÕOTUS

16


hel 2006 aasta suvisel õhtupoolikul leidsin ma ennast väikesest Põhja-Vietnami külast, istumas tahmava koldetule ääres koos kohalike naistega, kelle keelt ma ei osanud, ja püüdmas esitada neile küsimusi abielu kohta. Olin juba mitu kuud reisinud ringi Kagu-Aasias koos mehega, kellest pidi peagi saama mu abikaasa. Muidugi, harilikult öeldakse sellise isiku kohta „kihlatu”, kuid me mõlemad võõrastasime seda sõna ega soovinud seda kasutada. Tegelikult ei suhtunud kumbki meist abiellumisplaani erilise vaimustusega. Kumbki polnud seadnud abielu sõlmimist eesmärgiks ja kumbki ei pidanud seda ihaldusväärseks. Kuid siis oli mängu astunud saatus ja nii me rändasimegi sihitult ringi Vietnamis, Tais, Laoses, Kambodžas ja Indoneesias, kogu aeg pürgides selle poole – kohati lausa meeleheitlikult –, et naasta USA-sse ja astuda abiellu. Nimetatud ajaks oli kõnealune mees olnud rohkem kui kaks aastat mu armuke, minu kallim, keda ma kavatsen selle raamatu lehekülgedel nimetada Felipeks. Felipe on armastusväärne ja hooliv Brasiilia härrasmees, minust seitseteist aastat vanem; ma kohtasin teda ühel teisel reisil (korralikul planeeritud reisil), mille olin võtnud ette mõned aastad varem oma purunenud südame turgutamiseks. Kui reis lähenes juba lõpule, kohtasin ma Felipet, kes oli elanud aastaid Balil vaikselt ja üksinda, oma purustatud südant ravides. Vastastikune sümpaatia kasvas peagi üle pikaleveninud kurameerimiseks, kuni mõlema hämmastuseks puhkes armastus. Seega polnud meie vastumeelsus abielu suhtes mitte kuidagi seotud armastuse defitsiidiga. Vastupidi, meie Felipega armastasime teineteist piiritult. Me ei kõhelnud teineteisele igal mõeldaval moel kinnitamast, et tahame surmani kokku jääda. Olime juba jõudnud vahetada vastastikuse truudusevande, olgugi täiesti eraviisiliselt. Häda oli selles, et me mõlemad

Ü

17


ABIELUTÕOTUS

olime elanud üle laastava lahutuse, mistõttu juba pelgalt mõte ametliku abielu sõlmimisest ükskõik kellega, isegi nii toreda inimesega nagu meie kaks seda olime, täitis meid paratamatult süngete eelaimdustega. Muidugi mõista võib enamikku lahutusi nimetada ränkadeks (Rebecca West ütles kunagi, et „abielu lahutamine on umbes sama tore ja kasulik tegevus nagu eriti kallihinnalise serviisi lõhkumine”), ja meie omad polnud mingid erandid. Võttes aluseks lahutuse ränkuse Richteri skaala, (kus 1 tähistab sõbralikku teineteise vabaksandmist ja 10 neid juhtumeid, kus ellujäänu pannakse vangi), hindaksin mina oma lahutust umbes 7,5 palliga. Lugu lõppes küll ilma enesetappude ja mõrvadeta, kuid muidu oli kõik just nii inetu, kui see kahe üldiselt hästikasvatatud inimese puhul üldse võimalik on. Pealegi kestis see piin kauem kui kaks aastat. Mis puutub Felipesse, siis tema abielu (intelligentse Austraalia ärinaisega) oli lagunenud koost peaaegu kümme aastat enne meie kohtumist Balil. Lahutus ise oli olnud võrdlemisi viisakas, kuid naisest ilmajäämine (mis ühtlasi tähendas hüvastijättu kodu ja lastega, kahest aastakümnest jagatud elust rääkimata) oli vajutanud sellele väärikale mehele nukrameelsuse pitseri, rõhuasetusega kahetsusel, äralõigatusel ja rahaasjade pärast muretsemisel. Niisiis oli isiklik kogemus meid mõlemaid abielu kui pühaks kuulutatud kooselu vormi võlude suhtes ärevaks, kahtlevaks ja eelkõige umbusklikuks teinud. Nagu igaüks, kes mäletab tühjaks joodud lahutusekarika kibedat järelmaitset, teadsime meie Felipega kumbki omast käest, et ükskõik millise lähedase suhte hurmava pealispinna all varitseb kerratõmbunult totaalse hävingu salakaval madu. Ka seda oli elu meile õpetanud, et abielusidemete sõlmimine on tunduvalt lihtsam kui selle sõlme lahtiharutamine. Elukaaslastel, kelle kokkukuulumine pole seadusega sätestatud, on vaba voli karile jooksnud suhe neile sobival hetkel lõpetada. Seevastu sina, kes sa oled ametlikult abielus, võid hukule määratud suhtest väljapääsu otsides avastada, et oluline osa sinu abielulepingust kuulub hoopis riigile ning et riik võib lasta sul väga kaua oodata, enne kui lubab sul oma teed minna. Ja nii surutakse sind pikkadeks kuudeks, kui mitte aastateks juriidilisse suluseisu, millel pole armastusega enam vähimatki pistmist, ning sa leiad 18


ABIELU JA ÜLLATUSED

ennast olukorrast, mis meenutab põlevat maja. Ja selles põlevas majas oled sina, mu kullake, see, kes aheldati keldris käeraudadega radiaatori külge – rabele palju tahes, must suits täidab pikkamööda kõiki ruume, ülevalt kostavad laetalade raksatused... Vabandust, see vist ei kõla kuigi entusiastlikult? Ma paljastan teile neid süngeid mõtteid ainult soovist ära seletada, miks Felipe ja mina olime päris oma armuloo alguses sõlminud veidi ebahariliku vastastikuse kokkuleppe. Me nimelt andsime püha vande, et me mitte kunagi, eluilmaski, mitte mingil tingimusel ei astu abiellu. Me isegi lubasime hoiduda oma maise vara teineteisega jagamisest, et mitte iialgi enam pahaaimamatult astuda selle maamiini otsa, mida endast kujutab kraaklemine selliste asjade pärast nagu ühine majalaen ja muud võlad, säästud ja kodumasinad ja lemmikraamatud. Kui need lubadused kord antud said, võisime mõlemad rahuliku südamega oma korralikult lahterdatud suhet nautida. Nii nagu vandega kinnitatud liit annab paljudele paaridele õnnestava turvatunde, nii kinkis meie ühine otsus mitte kunagi abielluda meile kahele meelerahu, mis lubas meil armastusele veel ühe võimaluse anda. Ning see meie teistmoodi vanne – ametlikkusest rikkumata – mõjus tõesti imetabaselt vabastavalt. Me justkui oleksime leidnud Loodeväila juurdepääsuks ülima läheduse mandrile, millegi sellise, mille kohta García Márquez kunagi kirjutas: „See meenutas armastust, kuid oli vaba armastusega kaasnevatest probleemidest.” Nii me olimegi elanud kuni 2006. aasta kevadeni, tundes täit rahuldust oma kenasti sektoriteks jagatud kooselust, teiste inimeste asjadesse nina toppimata. Ja nii me oleksime võinud õnnelikult elada oma elupäevade lõpuni, kui meie teele poleks veerenud üks kohutavalt tüütu takistus. Nimelt astus mängu USA Siseriikliku Julgeoleku Osakond.

19


ABIELUTÕOTUS

H

6

äda oli selles, et kuigi Felipel ja minul oli palju ühist ning me nautisime samu inimühiskonna hüvesid, ei laienenud see rahvuslikule kuuluvusele. Tema oli Brasiilias sündinud, Austraalia kodakondsusega ja meie kohtudes elanud pikemat aega Indoneesias. Mina seevastu olin ameeriklanna, kes, reisimist kõrvale jättes, oli veetnud suurema osa oma elust USA idarannikul. Kumbki ei osanud esiotsa arvata, et meie isamaatu armulugu võiks meile sekeldusi kaasa tuua, kuigi tagantjärele tarkusega võiks ju öelda, et oleks pidanud taipama – mingi jama sellest veel tuleb. Nagu ütleb vanarahvatarkus: kala ja lind võivad ju armuda, aga kus nad elama hakkavad? Meile endile vähemalt tundus, et selle probleemi lahendab mõlema rändav eluviis (mina võisin ju olla sukelduja lind ja Felipe lendkala) ning esimene kooseluaasta mööduski nii-öelda vee kohal õhus rippudes – soov teineteise seltsis aega veeta lennutas meid pidevalt üle ookeanide ühelt kontinendilt teisele. Õnneks tegi mõlema tööelu sellise maapinnast irdumise võimalikuks. Mina kui kirjanik sain oma töö igale poole kaasa võtta. Väärisehete ja kalliskivide maaletooja Felipe, kes müüs oma kaupa USA-s, pidi nagunii palju reisima. Polnudki vaja muud, kui reisiplaanid omavahel kokku sobitada. Niisiis lendasin mina Balile; tema tuli Ameerikasse; me läksime koos Brasiiliasse; järgmine kord saime kokku Sydneys. Tennessee Ülikool korraldas loova kirjutamise lühikursusi, nad pakkusid mulle tööd ning me veetsime mõned ulmelised kuud ühes Knoxville’i räämas hotellitoas. (Muuseas, ma soovitan just seesugust majutusvarianti kõigile, kes tahavad iseloomude sobivuse oma noores suhtes tõeliselt proovile panna.) Meie elu kulges staccato-rütmis, me olime kogu aeg lennus, enamasti koos, kuid alati teel, nagu me oleksime kuulunud mingi veidra rahvusvahelise tunnistajakaitse programmi alla. Meie suhe, olgugi et isiklikul tasandil turvatunnet pakkuv ja tüün, osutus logistika koha pealt mitte ainult närvesöövaks, vaid ka neetult kulukaks, arvestades pidevaid rahvusvahelisi lende. See oli ka hingeliselt kulutav. Iga taaskohtumine tähendas vajadust teineteist uuesti tundma õppida. See alati korduv ärevusesööst lennujaamas, kui sa ootad tema saabumist, peas kummitamas küsimused: 20


ABIELU JA ÜLLATUSED

Kas ma tunnen temas ära sama mehe? Kas tema tunneb minus ära sama naise? Niisiis hakkasime mõlemad juba aasta pärast midagi stabiilsemat tahtma ja see oli Felipe, kes astus suure otsustava sammu. Ta loobus oma tagasihoidlikust, kuid imearmsast Bali eluasemest ja kolis minu juurde tillukesse majja, mille ma olin hiljuti Philadelphia äärelinnas üürinud. Valmisolek vahetada Bali mingi Philly magala vastu võib tunduda mõnele veider valik, kuid Felipe vandus mulle, et troopikas elamine on teda juba ammu ära tüüdanud. Ta kurtis, et Balis on elu liiga lihtne – iga päev on eelmise päeva meeldiv, kuid igav kordus. Ta oli juba mõnda aega sealt ära tahtnud, koguni enne meie tutvuse algust. Ma saan muidugi aru, et inimesel, kes ise pole mitte kunagi paradiisis elanud, võib olla raske mõista, kuidas keegi üldse saab elust paradiisis ära tüdineda (mulle endale tundub see ausalt öeldes pisut hullumeelne), kuid Felipele oli see hakanud aastatega täiesti siiralt närvidele käima. Ma ei unusta mitte kunagi ühte neist viimastest sulnitest õhtutest, mille me veetsime koos tema Bali pesakeses: me istusime aias, paljajalu, ihu pärlendamas novembrikuu soojast hingusest, jõime veini ja vaatasime tähistaeva tuledemängu riisipõldude kohal. Aromaatne tuulehoog sahistas palmioksi, kandes me kõrvu templitseremoonia kaugeid helisid. Felipe vaatas mulle otsa, ohkas ja ütles ilma keerutamata: „Mul on kogu sellest pasast nii kõrini. Saaks juba tagasi Phillysse.” Niisiis, Philadelphiasse, lahkesse lohulinna viis meid tee! Kahtlemata meeldis see kant meile mõlemale. Meie väikesest üürimajast mitte kaugel elas mu õde oma perega, nende inimeste lähedus oli juba aastaid minu meelerahu tagatis ja tekitas uues kohas kohe koduse tunde. Pealegi, pärast pikki ühiseid reise kaugetesse maadesse oli järsku mõnus ja isegi innustav elada USA-s, mõlema jaoks kõigi ta vigade kiuste huvitavas riigis – kiirelt muutuvas, multikultuurses, lakkamatult arenevas, hulluksajavalt vastuolulises, loomingulisi väljakutseid esitavas ja ürgselt elujõulises paigas. Philadelphia oma peakorteriks valinud, asusime me Felipega korraldama esimesi pikemaajalisi katseid jagatud koduse elu vallas, mida saatis kohe julgustav edu. Tema müüs oma juveelitooteid; mina tegelesin sellise kirjatööga, mis eeldas paigalpüsimist ja taustauuringuid. Tema tegi süüa, 21


ABIELUTÕOTUS

mina hooldasin muru, tuli ette sedagi, et üks meist lülitas sisse tolmuimeja. Kodune elu kulges sujuvalt, me jagasime kodutöid ilma tülideta. Meeleolu oli edasipüüdlik, produktiivne ja optimistlik. Elu oli ilus. Kuid sellised stabiilsuse perioodid ei kestnud kunagi kaua. Felipe viisatingimused lubasid tal kõige rohkem kolm kuud seaduslikult USA pinnal viibida, mistõttu ta pidi vahepeal mõneks ajaks kuhugi ära sõitma. Seega lendas tema minema ja mina jäin niikauaks üksinda oma raamatute ja naabritega. Paar nädalat hiljem, saanud kätte uue üheksakümne päeva viisa, naasis Felipe Ühendriikidesse ning me võisime oma kodust rutiini jätkata. Sügavat ärevust, mida püsisuhte igavikuline iseloom meis tookord äratas, aitab illustreerida tõsiasi, et need üheksakümnepäevaseks nüditud kooselutsüklid tundusid meie jaoks täpselt parajad – pikema aja peale tehtud tulevikuplaanid oleksid kahele ärahirmutatud lahutusohvrile ehk isegi liiga ahistavad tundunud. Siiski mõnikord, kui mu ajakava seda võimaldas, saatsin ma Felipet tema seadusega ettenähtud viisareisidel. Mis seletab ära, miks me ühel ilusal päeval tulime kahekesi tagasi tema ärireisilt ookeani taha ning maandusime – nagu saatus oli määranud odavate ümberistumisega lennukipiletite läbi – Dallase Fort Worthi rahvusvahelisel lennuväljal. Mina läbisin passikontrolli esimesena, liikudes sujuvalt edasi koju naasvatest kaasmaalastest koosnevas järjekorras. Teisele poole jõudnud, jäin ootama Felipet, kes seisis alles pika välismaalaste järjekorra keskel. Ma vaatasin, kuidas ta jõuab viimaks immigratsiooniametit esindava mehe palge ette ning kuidas ametnik asub keskendunud tähelepanuga uurima tema piiblipaksust Austraalia passi, jätmata vahele ainsatki lehekülge, märget, hologrammi. Harilikult polnud passikontroll nii põhjalik ning ma hakkasin juba muretsema, miks seekord nii kaua aega läheb. Ma vaatasin ja ootasin, kõrv kikkis, et mitte maha magada õnnestunud piiriületuse võidukat heli – külalislahke pitseri jõulist, matsuvat vajutust, mis viisa ainsa liigutusega heaks kiidab. Kuid see jäigi mul kuulmata. Selle asemel tõstis ametnik hoopis telefonitoru ja ütles midagi summutatud häälel. Hetk hiljem saabus USA Siseriikliku Julgeoleku vormi kandev mees ja viis mu kullakese endaga kaasa. 22


ABIELU JA ÜLLATUSED

6 allase lennuvälja mundrimehed kuulasid Felipet üle kuus tundi. Ja kuus tundi istusin mina, ilma õiguseta teda näha või kelleltki aru pärida, Siseriikliku Julgeoleku Osakonna ooteruumis – kõledas neoonvalgusega ruumis koos teiste igast maailma otsast pärit inimestega, kõik ühtmoodi hirmust kanged. Mul polnud aimugi, mida nad seal kusagil Felipega teevad, milliseid küsimusi talle esitavad. Ma teadsin, et ta pole teinud mitte midagi seadusevastast, kuid see mõte ei tundunud nii lohutav, kui võiks ehk arvata. Käsil olid George W. Bushi valitsusaja viimased aastad, seega mitte just kõige muretum aeg inimese jaoks, kelle välismaalasest kallim võimuorganite poolt kinni peetakse. Püüdsin rahustada ennast kuulsa palvega, mille autor on neljateistkümnenda sajandi müstik Norwichi Juliana („Kõik on hästi, kõik on hästi, kõik saab alati lõpuks korda.”), kuid tegelikult ei uskunud sellest silpigi. Mitte miski polnud praegu hästi. Ja mitte miski ei paistnud lõpuks korda saavat. Iga natukese aja tagant tõusin ma oma plastmasstoolilt, lootuses meelitada välja mingitki teavet kuulikindla klaasi taga valvet pidavalt immigratsiooniametnikult. Kuid see mees jäi mu palvetele külmaks, vastates iga kord samade sõnadega: „Me teatame teile kohe, preili, kui meil on teie sõbra kohta midagi uut öelda.” Olgu öeldud, et taolises olukorras ei tunne inglise keel enam mannetumat sõna, kui seda on sõber. Ametniku üleolev toon andis selgelt mõista, kui tähtsusetu on tema silmis meie suhe. Ei saa ju ometi nõuda, et valitsuse esindaja annaks sulle aru tühipalja sõbra kohta. Oleksin nii väga tahtnud ennast talle arusaadavaks teha, öelda: „Kuulge, see mees, keda te seal tagaruumis kinni peate, on mulle palju tähtsam, kui te üldse oskate ette kujutada.” Kuid ma taipasin isegi oma ülierutatud seisundis, et sellest poleks mingit kasu. Vastupidi, ma kartsin, et minupoolne ülepakkumine võib Felipe olukorda ainult halvendada, ning tõmbusin abitust tundes tagasi. Taipan alles praegu, et oleksin vist pidanud helistama advokaadile. Kuid mul polnud telefoni kaasas ja ma ei tihanud lahkuda oma valvepostilt ooteruumis, pealegi ei tundnud ma ühtegi Dallase advokaati ja kõige tipuks oli veel pühapäeva õhtupoolik, nii et kas ma üldse oleksin kedagi kätte saanud.

D

23


ABIELUTÕOTUS

Viimaks, pärast kuuetunnist ootamist saabus vormiriides tegelane, et juhatada mind läbi mitme koridori, läbi bürokraatia läbipaistmatuse rägastiku väiksesse viletsalt valgustatud tuppa, kus istus Felipe koos teda küsitlenud Siseriikliku Julgeoleku Osakonna esindajaga. Mõlemad nägid väsinud välja, kuid ainult üks neist oli minu mees, mu armastatu, kelle nägu ma tundsin paremini kui kellegi teise oma. Teda sellises seisundis nähes tõmbus mu süda valusast igatsusest kokku. Oleksin tahtnud teda puudutada, kuid tajusin, et see pole lubatud, ning jäin seisma. Felipe naeratas mulle kurnatult ja lausus: „Kallis, meie elusaatusel on määratud nüüd mõnevõrra keerulisemaks muutuda.” Enne kui ma midagi vastata jõudsin, haaras ülekuulaja ohjad enda kätte – ainult tema oli siin see, kes selgitusi andis. „Proua,” ütles ta, „me tõime teid siia selleks, et teile teatada: me ei luba teie sõbral enam USA-sse siseneda. Me paigutame ta vanglasse, kuni avaneb võimalus saata ta lennukiga tagasi Austraaliasse, sest tal on Austraalia pass. Hiljem pole tal enam lubatud Ühendriike külastada.” Kõige esimesena reageeris minu organism. Tundsin, kuidas veri mu soontes tarretab, silme ees läks mustaks. Järgmisel hetkel hakkas aju ületuuridel tööle. Adusin ainsa hetkega selle ootamatu ja ränga katsumuse mitmetahulisi aspekte. Juba ammu enne meie kohtumist oli Felipe hakanud käima USA-s raha teenimas – vääriskivide ja juveelitoodete täiesti ametlik maaletoomine Brasiiliast ja Indoneesiast nägi igal aastal ette mitut lühiajalist Ühendriikide-külastust. USA oli temataolisi ärimehi alati avasüli vastu võtnud, toovad ju nemad meie riiki materiaalseid väärtusi ja raha ning arendavad kaubandust. Vastutasuks oli Felipe USA-s rikastunud. Aastakümnetega teenitud dollarite eest olid tema lapsed (nüüd juba täiskasvanud) saanud hariduse Austraalia parimates erakoolides. Kogu ta äritegevus oli keskendunud USA-le, kuigi ta polnud siin varem elanud. Tema peakontor ja kõik ärialased kontaktid asusid Ühendriikides. Sellesse riiki naasmise keeld tähendas tema jaoks praktiliselt äritegevuse lõppu. Rääkimata tõsiasjast, et mina elan USA-s ja Felipe soovib minuga koos olla, kusjuures minu jaoks on oluline rajada kodu nimelt siia, seda eeldasid nii perekondlikud sidemed kui ka töö. Felipest oli saanud minu perekonna 24


ABIELU JA ÜLLATUSED

liige. Mu vanemad, mu õde, mu sõbrad, kogu minu maailm oli ta omaks tunnistanud. Kuidas me saame jätkata oma ühist eluteed, kui tema ei tohi enam kunagi siia tulla? Mis saab edasi? („Kuhu me sinuga magama heidame?” küsib kurblik Wintu armastuslaul. „Kas horisondi lahtikäristatud krobelise serva peale? Kuhu me sinuga magama heidame?”) „Mis alusel te ta maalt välja saadate?” küsisin ma Siseriikliku Julgeoleku ametnikult nii autoriteetsel toonil, kui oskasin. „Kui täpne olla, proua, siis pole siin tegemist maalt väljasaatmisega.” Erinevalt minust ei pidanud ametnik pingutama, autoriteetsus kukkus tal loomulikult välja. „Me lihtsalt ei luba teda USA pinnale põhjusel, et ta on viimase aasta jooksul siin liiga sageli käinud. Ta pole küll kordagi viisarežiimi rikkunud, kuid tema tulekutest ja minekutest võib teha järelduse, et ta on elanud teie juures Philadelphias alati kolm kuud korraga, sõitnud siis korraks ära ja tulnud kohe jälle Ühendriikidesse tagasi.” Sellele olnuks raske vastu vaielda, sest täpselt nii oli Felipe tõepoolest toiminud. „Kas see on kuritegu?” küsisin mina. „Mitte päriselt.” „Kas mitte päriselt või ei, ei ole?” „Ei, proua, see pole kuritegu. Sellepärast me ei vangista teda. Kuid kolme kuu viisa, mida USA valitsus väljastab sõbralike välisriikide kodanikele, ei ole mõeldud lõputute järjestikuste külaskäikude jaoks.” „Aga meie seda ei teadnud,” ütlesin mina. Felipe sekkus jutusse: „Muuseas, härra, kord New Yorgis ütles üks immigratsiooniametnik meile selge sõnaga, et ma tohin käia USA-s nii sageli kui ise tahan, ainult viisa üheksakümne päeva limiiti ei tohi ületada.” „Ei tea, kes teile niimoodi ütles, igatahes ei pea see paika.” Neid sõnu kuuldes meenus mulle Felipe ammune hoiatus seoses riigipiiride ületamisega: „Ära kunagi suhtu sellesse kergemeelselt, kallis. Pea alati meeles, et millal tahes võib ükskõik millise riigi piirivalvur täiesti suvalisel põhjusel otsustada, et ta ei luba sul oma riiki tulla.” „Mida te ise praegu teeksite, kui oleksite sattunud meie olukorda?” küsisin mina. See on võte, mida ma olen õppinud aastate jooksul kasuta25


ABIELUTÕOTUS

ma iga kord, kui läbirääkimised mõne kalgi klienditeenindaja või apaatse bürokraadiga on lootusetult liiva jooksmas. Selline küsimuseasetus sunnib kogu võimutäiust omavat inimest hetkeks peatuma ja asetama ennast võimust ilma jäetu olukorda. Kaval meetod kaastunde äratamiseks. Mõnikord see aitab. Enamasti, kui aus olla, pole sellest tuhkagi kasu. Kuid praegu haarasin ma kinni igast õlekõrrest. „Ütleme nii, et kui teie sõber tahab veel kunagi USA-sse pääseda, siis peab ta hankima endale parema, pikemaajalise viisa. Mina teie asemel hangiksin selle talle.” „Hästi,” ütlesin ma. „Milline on kõige kiirem tee talle parema, pikemaajalise viisa hankimiseks?” Siseriikliku Julgeoleku ametniku pilk rändas Felipelt minule ja siis jälle Felipele. „Kas ütlen ausalt?” küsis ta. „Te peaksite lihtsalt abielluma.”

6 u süda vajus peaaegu kuuldava kolksatusega saapasäärde. Samas tajusin ma, kuidas kitsukese ruumi teises otsas Felipega sama lugu juhtus – kaks südant, aga üks kolksatus. Tagantjärele panen ma isegi imeks, et see ettepanek minu jaoks nii ootamatult kõlas. Jumal hoidku, kas ma siis polnud mitte kunagi kuulnud elamisloa saamiseks sõlmitud abieludest? Ka see tundub otse uskumatu, et – arvestades tekkinud olukorra kriitilisust – ei toonud abielu kui võimaliku lahenduse väljapakkumine mulle mitte kergendust, vaid ainult suurendas mu meeleheidet. Meile anti vähemalt võimalus valida, eks ole? Ja ikkagi tuli see nagu välk selgest taevast. Ja tegi haiget. Ma olin abiellumismõtte nii kindlameelselt oma teadvusest välja tõrjunud, et sellise võimaluse valjusti välja ütlemine mind ära ehmatas. Mind valdas sügav kurbus, ma oleksin nagu rusikaga kõhtu saanud, mu keha muutus raskeks, mind oleks nagu jäetud ilma millestki minu jaoks väga olulisest, kuid eelkõige tundsin ma ennast lõksupüütuna. Me mõlemad olime lõksu sattunud. Lendkala ja sukelduja-lind siplesid samas võrgus. Kahjuks mitte esimest korda elus andis

M

26


ABIELU JA ÜLLATUSED

süüdimatu sinisilmsus mulle otsekui märja rätikuga vastu nägu: Kuidas sa võisid üldse loota, et teil lastakse lõpmatuseni elada nii, nagu te ise tahate? Maad võttis vaikus, kuni meie sõnatuid muserdatud ilmega nägusid tähelepanelikult silmitsenud Siseriikliku Julgeoleku ohvitser viimaks küsis: „Vabandust, aga miks see mõte teid nii hirmsasti masendab?” Felipe võttis prillid eest ja hõõrus silmi – see oli äärmise kurnatuse märk, nagu ma pikaajalisest kogemusest teadsin. Ta ütles ohates: „Oh, Tom, Tom, Tom...” Taipasin alles nüüd, et mehed on sina peale üle läinud, kuigi kuuetunnise ülekuulamise puhul on see tõenäoliselt paratamatu. Eriti, kui ülekuulatav on Felipe. „Kuulge, ma mõtlen täitsa tõsiselt – milles asi?” tahtis ohvitser Tom teada. „On ju selge, et te olete juba kooselu proovinud. Seegi on selgelt näha, kui väga te teineteisest hoolite; kumbki pole abielus kellegi teisega...” „Sa ei saa aru, Tom,” selgitas Felipe lähemale kummardudes usalduslikul toonil, mis ei sobinud mitte kuidagi kokku ruumiga, kus me viibisime. „Asi on selles, et nii Liz kui mina oleme käinud läbi tõelisest lahutusepõrgust.” Ohvitser Tom tõi kuuldavale kerge kaastundliku ohke. Nüüd võttis temagi prillid eest ja hõõrus silmi. Mu pilk rändas vaistlikult ta vasaku käe keskmisele sõrmele. Ma ei näinud seal sõrmust. Panin sõrmuse puudumise ja instinktiivse kaastunnet väljendava väsinud liigutuse põhjal kiire diagnoosi: mees on lahutatud. Meie edasine vestlus kiskus üha imelikumaks. „Miski ei takista teid sõlmimast abieluvaralepingut,” soovitas ohvitser Tom. „Noh, et kui te kardate lahutusega kaasneva majandusliku kaose kordumist. Aga kui need on suhteprobleemid, mis teile muret teevad, siis tasub ehk pöörduda nõustaja poole.” Mina ainult kuulasin ja imestasin: USA Siseriikliku Julgeoleku Osakonna ametlik esindaja jagab soovitusi armuasjades? Ülekuulamistoas? Dallase Fort Worthi rahvusvahelise lennujaama müüride vahel? Kõnevõime tagasi saanud, tulin ma lagedale geniaalse lahendusega: „Ohvitser Tom, mis siis, kui ma abiellumise asemel hoopis palkan Felipe tööle? Ma ju tohin tuua ta USA-sse kui mehe, kes töötab minu majapidamises?” 27



Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.