E
ma oli Andrale rääkinud, et võõraste meestega ei tohi suhelda. Tegelikult teadis Andra seda isegi. Ta oli üles kasvanud Mustamäe kivimajade vahel ning näinud kodutuid prügikastides sorimas ja joodikuid bussipeatustes
konutamas. Mustamäel elas igasuguseid inimesi. Aga see väikest kasvu vanamees, kes nende maja juures ringi luusis, ei tundunud Andrale sugugi ohtlik. Ta oli pigem kurb ja heitunud ning vaatas üsna mureliku näoga ringi. Tüdrukul hakkas sellest kulunud mantlis kühmus hallist kujust isegi veidi kahju, ent ta ei osanud ka midagi peale hakata. Hetke pärast oli vanamees majade vahele kadunud. Nii kestis see mitu päeva. Lõpuks oli Andra juba täiesti harjunud kohtama teekonnal koolist koju väikest ebalevat mehikest, kes teda nähes kiiresti plehku pani. Andra hakkas teda pidama sama tavaliseks nähtuseks nagu maja ees mängivad lapsed ja luuaga vehkiv kojanaine. Kuni ühel päeval pärast kooli koju tulles ei leidnud ta vanataati maja eest. Ja pärast seda hakkas juhtuma kummalisi asju.
5