armastuse soda.indd by Pärtel Vurma

s천da

armastuse

Originaali tiitel: Amélie Nothomb Les Sabotage amoureux Roman Albin Michel

Käesolev teos on välja antud kirjastamist toetava programmi raames ning Prantsusmaa Välisministeeriumi, Prantsuse saatkonna Eestis ja Tallinna Prantsuse Kultuurikeskuse kaasabil. Cet ouvrage, publié dans le cadre du programme d’aide à la publication, bénéficie du soutien du Ministère français des Affaires Etrangères, de l’Ambassade de France en Estonie et du Centre Culturel et de Coopération Linguistique de Tallinn. Toimetanud Triinu Tamm Kujundanud Dan Mikkin Copyright © Éditions Albin Michel S.A., 1993 © Tõlge eesti keelde. Helle Michelson, 2009 ISBN 978–9985–3–1811–9 Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

sõda

Galoppisin uhkelt oma hobusel ventilaatorite keskel. Olin seitsmeaastane. Ei olnud midagi meeldivamat kui tunda tuult peas tuhisemas. Mida enam kiirust, seda rohkem hapnikku ja kuppel tühjenes. Minu tee läks Suure Ventilaatori väljakule, mida lihtlabaselt kutsuti Tien An Meniks. Edasi pööras see paremale, Koledate Majade puiesteele. Hoidsin ratsmeid ühes käes. Teine väljendas vehkides minu ääretult laia hinge ja paitas kordamööda hobuse laudjat ning Pekingi taevast. Minu uljas hoiak lausa rabas möödujaid, süljeplärakaid, eesleid ja ventilaatoreid. Mul polnud vaja oma ratsut tagant kihutada. Hiina oli loonud ta minu näo järgi, kaasakiskuvalt kiirekäigulisena. Ta toitus sisemisest tuhinast ja rahvahulkade imetlusest. Juba esimesest päevast peale mõistsin ma vaieldamatut tõsiasja: ventilaatorite südalinnas oli kõik, mis ei olnud hiilgav, jube. See tähendas seda, et peaaegu kõik oli jube. Otsene järeldus: selle ilma ilu olin mina. Mitte et sellest seitsmeaastasest nahast, lihast, juustest ja luudest oleks piisanud varjutamaks Allahhi aedade ja rahvusvahelise kogukonna geto imeväärseid olendeid. 3

armastuse

Selle ilma ilu oli see pikk suursugune pavana-tants, hobuse väledus, minu purjena kõrguv laup ventilaatorite tuules. Peking haises lapse okse järele. Üksnes galopiheli Koledate Majade puiesteel suutis üle käia häälekast rögastamisest, hiinlastega suhtlemise keelust ja pilkude kohutavast tühjusest. Linnamüüri juures võttis ratsu hoo maha, et valvurid jõuaksid mind ära tunda. Ma ei paistnud neile tavalisest kahtlasemana. Tuiskasin San Li Tuni getosse, kus olin elanud kirja leiutamisest peale, see tähendab ligi kaks aastat, umbes neoliitikumi ajast saadik, nelikjõugu valitsuse all. „Maailm on kõik, millega on tegu,” kirjutab Wittgenstein oma suurepärases proosas. 1974. aastal ei olnud Pekingis tegu mitte millegagi: ma ei näe võimalust olukorda paremini iseloomustada. Wittgenstein ei olnud minu lemmikautor, kui olin seitsmeaastane. Aga minu kõiketaipav pilk oli eelnevat süllogismi ennetanud ja tegi järelduse: Pekingil polnud maailmaga suuremat pistmist. Ma püüdsin kohaneda – mul oli hobune ja õhku sondeerivad ajukombitsad. Mul oli kõik. Ma olin üks lõputu seiklus. Tundsin sugulust vaid Hiina müüriga: ainus inimkätega tehtud rajatis, mida võib näha kuultki, tema vähemalt tunnistas minu mastaapsust. Tema ei piiranud pilku, vaid viis selle lõpmatusse.

sõda

Igal hommikul tuli orjatar mu juukseid kammima. Ta ei teadnud, et ta oli minu ori. Ta pidas ennast hiinlaseks. Tegelikult polnudki tal rahvust, sest ta oli minu ori. Enne Pekingit elasin ma Jaapanis, kus olid parimad orjad. Hiinas jättis orjade tase soovida. Jaapanis, kui ma olin nelja-aastane, oli üks ori ainuüksi minu käsutuses. Ta põlvitas tihti mu jalge ees. See oli tore. Pekingi orjatar ei tundnud neid kombeid. Hommikul alustas ta minu pikkade juuste kammimisega: ta pahmas neis jõhkralt. Ma karjusin valust ja jagasin talle mõttes piitsahoope. Siis põimis ta mulle ühe või kaks imeväärset patsi niisuguse iidse punumiskunstiga, mida kultuurirevolutsioon polnud karvavõrragi kahandanud. Mina eelistasin ühte patsi, sest mulle tundus, et see sobis minutasemelise isikuga rohkem kokku. Hiinlanna nimi oli Tre, mis oli mulle kohe algusest peale vastuvõetamatu. Ütlesin talle, et ta peaks kandma sama nime, mis oli olnud minu võluval jaapanlasest orjal. Ta vaatas mind jahmunud pilguga ja laskis end ka edaspidi Treks kutsuda. Tollest päevast peale taipasin, et selle maa poliitikas on midagi mäda. Mõned maad toimivad nagu narkootikum. Nendest üks on Hiina, millel on uskumatu võime muuta väga tähtsaks kõiki, kes seal on käinud, ja isegi neid, kes sellest vaid räägivad. Tähtsus paneb kirjutama. Tulemuseks on ilmatu hulk Hiina-teemalisi raamatuid. Sarnaselt neid inspireerinud maa kuvandiga on need teosed kas parimad (Leys, Segalen, Claudel) või halvimad. Mina mahtusin samuti selle reegli alla. Hiina oli muutnud mind väga tähtsaks.

armastuse

Aga mul oli vabandus, mida vaid vähesed isehakanud sinomaanid võivad välja käia: olin viiene, kui tulin, kaheksane, kui lahkusin. Ma mäletan hästi päeva, mil sain teada, et hakkan elama Hiinas. Olin vaevalt viieaastane, aga taipasin kohe põhilist, teadsin, et võin hakata hooplema. See on reegel, millel pole erandeid: isegi kõige suuremad Hiina mahategijad tunnevad end kõrvust tõstetuna võimaluse puhul sinna sattuda. Mitte miski ei upita inimest rohkem kui ütlus: „Ma tulen Hiinast,” eriti, kui seda öelda ükskõiksel ilmel. Veel praegugi, tundes, et keegi ei jumalda mind küllalt, pistan ma nagu muuseas jutu sisse: „Siis, kui ma veel Pekingis elasin”. See on omapärane nähtus, niisama hästi võiksin ma ju ütelda: „Siis, kui ma veel Laoses elasin”, mis on kindlasti veelgi erakordsem. Ent see ei ole nii peen. Hiina on vaieldamatu klassika, Chanel n° 5. Snobism ei seleta kõike. Suur ja vankumatu on ka pettekujutuse roll. See, kes astub Hiina pinnale ilma paraja annuse hiina illusioonideta, ei näe seal muud kui jubedusi. Minu emal on maailma kõige õnnelikum iseloom. Aga meie Pekingisse saabumise õhtul masendas teda ümbritsev näotus niivõrd, et ta hakkas nutma. Ometi ei nutnud see naine iial. Muidugi oli seal Keelatud Linn, Taevatempel, Lõhnav Mägi, Hiina müür, Mingide dünastia hauad. See kõik oli aga pühapäev. Ülejäänud nädal, see oli räpasus, meeleheide, betoonmüürid, geto, järelevalve – tohutult keelde-käske, mida hiinlased imeväärselt täita oskavad.

sõda

Mitte ühelgi teisel maal pole võimet selliselt pimestada: inimesed, kes sealt ära tulevad, räägivad hiilgusest, mida nad on näinud. Hoolimata siirusest, on neil kalduvus jätta mainimata täiesti hoomatavat inetust, mis ei saanud neil kahe silma vahele jääda. Tegu on kummalise nähtusega. Hiina on nagu osav kurtisaan, kes paneb unustama oma loendamatud füüsilised küündimatused neid sugugi varjamata ja kes ikkagi kõigis oma kallimates kiindumust äratab. Kahe aasta eest, kuuldes oma Pekingisse määramisest, oli isa olnud väga tõsise näoga. Mina leidsin olevat ilmvõimatu jätta maha Shukugawa küla, mägesid, maja ja aeda. Isa seletas mulle, et asi ei ole selles. Tema jutu järgi oli Hiina maa, kus elu ei läinud väga hästi. „Kas seal käib sõda?” küsisin ma lootusrikkalt. „Ei.” Mossitan. Mind sunnitakse lahkuma jumaldatud Jaapanist, et minna maale, kus isegi sõda pole. Nojah, Hiina – see kõlab kaunilt. Asi seegi. Aga kuidas saab Jaapan hakkama ilma minuta? Ministeeriumi mõtlematus teeb mind rahutuks. 1972. aastal lähevad lahti ettevalmistused sõiduks. Olukord on pinev. Minu plüüskarud pakitakse kohvrisse. Kuulen, et Hiina on kommunistlik maa. See paneb mind mõtlema. Palju tõsisem lugu on see, et maja tühjeneb asjadest. Ühel päeval pole enam midagi. Tuleb ära sõita. Pekingi lennujaam: selge, see on teine maa. Teadmata põhjustel ei ole meie pagas saabunud koos meie-

armastuse

ga. Tuleb jääda mõneks tunniks lennujaama seda ootama. Kui mitmeks tunniks? Võib-olla kaheks, võib-olla neljaks, viimati ehk kahekümnekski. Üks Hiina võlusid on ettenägematus. Hästi. See võimaldab mul alustada koheselt olukorra analüüsi. Ma jalutan lennujaamas ringi inkvisiitori ilmel. Mulle oli räägitud tõtt: see maa on väga eriline. Ma ei oskaks täpsemalt ütelda, milles seisneb see erilisus. Ta on inetu, selge, aga see inetus on niisugune, mida ma pole varem näinud. Kindlasti peab olema mingi sõna, mis iseloomustab täpsemalt seda inetust: seda sõna ma veel ei tea. Ma mõtlen, et mis asi see kommunism võiks olla. Olen viieaastane ja see käiks mulle au pihta küsida täiskasvanuilt, mida see sõna tähendab. Ma ei ole ka rääkima õppimisel nende abi vajanud. Kui ma oleksin küsinud neilt iga sõna tähendust, siis laliseksin ma veel praegugi. Sain täiesti iseseisvalt aru, et koer tähendab koera, et kuri tähendab kurja – ei tea, mis häda pärast peaks mulle veel üht sõna õpetatama. Seda enam, et see ei tohiks olla raske: siin on midagi väga eriomast. Mõtisklen, mis see võiks olla: on inimesed, kes kõik kannavad ühesuguseid riideid, on valgus, mis on nagu Kobe haiglas, on… Pole mõtet hoogu sattuda. Siin on kommunism, see on kindel, aga pole õige sellele sõnale kergekäeliselt tähendust anda. See on tõsine asi, sest tegu on sõnaga. Ja mis on siin siis see kõige veidram asi? Äkitselt murrab see küsimus mu maha. Heidan lennujaama kivipõrandale pikali ja jään silmapilk magama.

sõda

Ärkan. Ma ei tea, kaua ma maganud olen. Vanemad ootavad ikka pagasit, näod pisut tülpinud. Mu vend ja õde magavad põrandal. Olen unustanud kommunismi. Mul on janu. Isa annab joogi ostmiseks raha. Käin ringi. Värvilisi ja gaseeritud jooke, nagu Jaapanis, ei ole osta kuskilt. Müüakse ainult teed. „Hiina on maa, kus juuakse teed,” taipan ma. Mis siis ikka. Astun väikse vanamehe juurde, kes seda müüb. Ta ulatab mulle kausi tulikuuma teega. Istun sellega põrandale. Tee on kange ja jumalik. Ma ei ole ealeski niisugust joonud. Mõne sekundiga tõuseb see mulle pähe. Tunnen esimest korda elus joobumust. See meeldib mulle. Ma hakkan sellel maal veel suuri tegusid tegema. Kalpsan mööda lennujaama ringi, pöörlen kui vurrkann. Ja järsku kukun ninapidi vastu kommunismi. Väljas on juba kottpime, kui meie pagas viimaks saabub. Auto viib meid läbi lõputult kummalise maailma. Kohe on käes südaöö, tänavad on laiad ja tühjad. Isa-ema on endiselt tülpinud nägudega, minust vanemad õde ja vend vaatavad kõike imestusega. Teiin tekitab mu ajus ilutulestiku. Kuigi ma ei lase midagi välja paista, olen erutusest hull. Kõik tundub mulle grandioosne, alates minust enesest. Kõiksugu ideed mängivad mu peakolus keksu. Ma ei taipa, et see vaimustus ei ole antud olukorras kohane. Et on käärid minu ja nelikjõugu Hiina vahel. Need käärid püsivad kolm aastat. Auto jõuab San Li Tuni getosse. Geto on ümbritsetud kõr-

armastuse

ge müüriga, müür on ümbritsetud hiina sõduritega. Ehitised sarnanevad vangimajadega. Meile on määratud korter viiendal korrusel. Lifti ei ole ja kaheksa trepijätku läigivad uriinist. Viime kraami üles. Ema nutab. Ma mõistan, et ei ole hea toon näidata välja oma eufooriat. Hoian selle endale. Oma uue toa aknast näen nii koledat Hiinat, et see ajab naerma. Saadan armuliku pilgu taeva poole. Hakkan voodi peal üles-alla kargama. „Maailm on kõik, millega on tegu,” kirjutab Wittgenstein. Hiina ajalehtede järgi oli Pekingis tegu igasuguste vooruslike asjadega. Mitte ühtegi neist polnud võimalik tõestada. Diplomaatilised kohvrid tõid iga nädal saatkondadesse kodumaiseid ajalehti: Hiinale pühendatud lugudest jäi mulje, et jutt käib mõnest teisest planeedist. Hiina valitsusliikmete seas levitati väikse tiraažiga ringkirja, mis saadeti mingist arusaamatust läbipaistvuse soovist ka diplomaatidele: see tuli samast pressiagentuurist kui „Rahva Päevaleht” ja sisaldas teateid, millega polnud midagi peale hakata. Need olid küll piisavalt vähe ülistavad, et võida olla tõesed, samas oli nende täpsust võimatu kontrollida: teadete erinevate versioonide meisterdajad olid nelikjõugu valitsemise all ise ka segaduses. Välismaalaste kogukonnal oli raske selles orienteeruda. Nii mitmedki diplomaadid ütlesid, et tegelikult polnud neil vähimatki aimu, mis Hiinas toimus. Seetõttu olid aruanded, mida nad pidid oma ministeeriumidesse saatma, nende ametiaja kõige kaunimad ja kirjan-

sõda

duslikumad üllitised. Selles valguses on selge, miks paljudel tärkas Pekingis kutsumus kirjutamiseks. Kui Baudelaire oleks võinud teada, et „ükskõik kus väljaspool maailma” kehastub kusagil sellises tõe ja vale, ebatõe ja ebavale kuhjumises, nagu see juhtus Hiinas, poleks ta seda nii palavalt ihaldanud. Pekingis 1974. aastal ei lugenud ma ei Wittgensteini, Baudelaire’i ega „Renmin Ribaod”. Ma lugesin vähe: mul oli liiga palju tegemist. Lugemine kõlbas laisklevatele täiskasvanutele. Nad pidid ju ka millegagi tegelema. Minul oli tähtsaid asjatoimetusi. Mul oli hobune, kes võttis kolmveerandi minu ajast. Mul oli vaja panna inimhulki end imetlema. Mul oli vaja hoida oma kõrget marki. Mul oli vaja luua legendi. Kõigele lisaks, ja see oli peamine, toimus sõda: San Li Tuni geto kuulsusrikas ja kohutav sõda. Võtke kari erinevast rahvusest lapsi ja pange nad kokku kitsale betoneeritud alale. Laske nad seal vabaks ning jätke järelevalveta. Need, kes arvavad, et põngerjad ulatavad suures sõpruses üksteisele käe, on naiivsest naiivsemad. Meie saabumine langes kokku tippkohtumisega, kus deklareeriti, et Teine maailmasõda oli lõpetatud ülepeakaela. Kõik tuli ümber teha, olgugi et põhimõtteliselt polnud mitte midagi muutunud: sakslased olid pahad ning selleks nad ka jäid.

armastuse

Ja sakslastest San Li Tunis igatahes puudust polnud. Peale selle polnud viimane maailmasõda olnud päriselt ülemaailmne, nüüd aga loeti Liitlaste armee hulka kõikvõimalikke rahvusi, kaasa arvatud tšiillased ja kamerunlased. Aga mitte ameeriklased ja inglased. Rassism? Ei, geograafia. Sõja piirideks olid San Li Tuni geto müürid. Inglased aga paiknesid vanas, Wai Jiao Ta Lu nime kandvas getos. Ka ameeriklased elasid omaette, kellegi George Bushi nimelise suursaadiku ümber koos. Nende kahe rahvuse puudumine ei häirinud meid vähimalgi määral. Me võisime rahulikult läbi ajada ilma ameeriklaste ja inglasteta. See-eest ei saanud me aga kuidagi läbi ajada ilma sakslasteta. Sõda algas aastal 1972. Just siis avastasin ma tohutu tõe: mitte keegi pole siin maamunal ilmtingimata vajalik, välja arvatud vaenlane. Ilma vaenlaseta pole inimolend mitte keegi. Teda valdab hirmus masendus, tühjus ja tüdimus. Vaenlane on Messias. Paljalt tema olemasolust piisab, et panna inimolend tegutsema. Tänu vaenlasele muutub see kurbloolus, milleks on elu, eeposeks. Niisiis oli Kristusel õigus ütelda: „Armastage oma vaenlasi.” Sellele aga pookis ta juurde tõsiseid eksiarvamusi: vaenlasega on vaja ära leppida, keerata talle ette vasak põsk jne. Kuid see on ju tobe! Kui lepitakse ära oma vaenlasega, pole ta enam sinu vaenlane.

sõda

Ja kui ei ole enam vaenlast, tuleb see uuesti leida: kõik algab otsast peale. Nii ei jõua mitte kuskile. Järelikult tuleb armastada oma vaenlast, aga ei tohi talle seda ütelda. Mitte mingil juhul ei tohi välja näidata leppimise soovi. Armuandmine on luksus, mida üks inimolend endale lubada ei saa. Selle tõestuseks on, et igasugused rahuajad viivad alati välja uute sõdadeni. Samal ajal kui sõjad lõpevad enamasti rahuga. Niisiis on rahu inimesele kahjulik, sõda aga seevastu kasulik. Ja sõja mõningase kahjulikkusega tuleb nõustuda filosoofiliselt. Ükski päevaleht, ükski pressiagentuur, ükski ajalookäsitlus ei ole kunagi maininud San Li Tuni geto maailmasõda, mis leidis aset aastast 1972 aastani 1975. Nii saingi ma oma varases nooruses teada, kuidas suhtuda tsensuuri ja desinformatsiooni. Sest lõpuks, kas võib pidada tühiseks kolm aastat kestnud konflikti, millest võtsid osa kümned rahvad ja mille kestel pandi toime uskumatult kohutavaid julmusi? Meedia vaikimise vabandus: sõdijate keskmine vanus jäi kümne eluaasta kanti. Kas siis ajalugu lapsi enam ei tunnista? Pärast 1972. aasta rahvusvahelist tippkohtumist kandis üks nuhk täiskasvanutele algavast sõjast ette.

armastuse

Vanemad mõistsid, et sõjakuseaste oli ülearu tugev vältimaks ähvardavat konflikti. Ent uus saksavastane sõda oleks löönud tõsise lõhe suhetesse täiskasvanud teutoonidaga. Pekingis pidid mittekommunistlikud maad ühte hoidma. Vanemate delegatsioon tuli välja oma tingimustega: „Olgu pealegi maailmasõda, kui see on vältimatu, kuid mitte ühtegi läänesakslast ei tohi vaenlaseks pidada.” See klausel ei heidutanud meid vähimalgi määral: idasakslasi oli küllalt, et meile vastasteks olla. Aga täiskasvanud tahtsid rohkemat: nad nõudsid, et läänesakslased oleksid inkorporeeritud Liitlaste armeesse. Sellist otsust me teha ei saanud. Nõustusime neid mitte kahjustama, aga nendega ühel poolel sõdida oleks olnud loomuvastane. Muide läänesaksa lapsed ei nõustunud samuti sellega: vaenlase puudumisel madaldati need vaesekesed neutraalseteks. Neil oli surmigav. (Välja arvatud mõned pisiäraandjad, kes läksid Ida poolele üle: isevärki reeturid, kellest kunagi juttugi ei tehtud.) Niisiis oli olukord täiskasvanute meelest lahendatud: laste sõda oli sõda kommunismi vastu. Ma tunnistan, et laste silmis polnud sel mingitki tähtsust. Meid innustasid ainult halvad sakslased. Näiteks ei võidelnud me kunagi ei San Li Tuni albaanlaste ega muude bulgaarlaste vastu. Need vähesed jäid mängust välja. Venelastega seoses polnud ka mingit küsimust, nad elasid samuti omaette. Teised idabloki maad resideerisid Wai Jao Ta Lus, välja arvatud jugoslaavlased, keda meil ei olnud mingit põhjust vaenlasteks pidada, ja ka rumeenlased, kelle värbamist

sõda

nõudsid täiskasvanud, sest tol ajal peeti heaks tooniks, kui sul oli rumeenlastest sõpru. Need olid meie vanemate ainsad sekkumised sõja väljakuulutamisel. Pean rõhutama, et need tundusid meile vägagi kunstlikena. 1974. olin mina oma seitsme eluaastaga Liitlaste pesamuna. Rühmavanem, kes oli kolmeteistkümnene, tundus mulle vanamehena. Suurem osa meie koosseisust olid prantslased, kuid kõige arvukamalt esindatud maailmajagu oli Aafrika: kamerunlased, malid, zaiirlased, marokolased, alžeerlased ja teised täitsid meie pataljone. Oli ka tšiillasi, itaallasi ja neid kurikuulsaid rumeenlasi, kellega me eriti ei arvestanud, sest nemad olid meile peale sunnitud, nad olid justkui ametlik delegatsioon. Belglasi ei olnud rohkem kui kolm: minu vend André, õde Juliette ja mina. Rohkem meie kaasmaalasi polnud. 1975. aastal tulid kaks väikest peent flaami tüdrukut, kes olid nii lootusetult patsifistlikud, et meil polnud nendega midagi peale hakata. Armee sees moodustus 1972. aastal kõva tuumik kolmest maast, vankumatud nii sõpruses kui võitluses: prantslased, belglased ja kamerunlased. Viimased kandsid täiesti jahmatavaid eesnimesid, rääkisid kõva häälega ja naersid kogu aeg: nad meeldisid kõigile. Prantslased paistsid meile veidrad: nad palusid meil täiesti siiralt rääkida belgia keelt, mis meid naerma ajas ja nende jutu seest kostis sageli tundmatu nimi – Pompidou, mis mulle hullupööra nalja tegi. Itaallased olid kas parimad või halvimad: nende hulgas oli võrdselt nii argpükse kui ka vapraid. Ja veel: nende kangelaslikkus sõltus sellest, kuidas nende meeleolu oli. Kõige

armastuse

kartmatumad võisid juba päev pärast kangelastegu osutuda kõige aremateks. Nende seas oli ka üks poolitaallanna, poolegiptlanna nimega Jihan: ta oli kaksteist aastat vana, 1 meeter 70 pikk ja 65 kilo raske. Niisugune mürakas meie ridades oli tõeliseks trumbiks: tema üksi võis teha saksa patrullile tuule alla, ja see, kuidas ta hoope jagas, oli uhke vaatepilt. Kuid tema hirmuäratav kasvamine oli ta muutnud ohjeldamatuks. Neil päevil, kui ta parasjagu kasvas, oli ta talumatu ja temast oli parem eemale hoida. Zaiirlased olid kõvad võitlejad: häda oli aga selles, et nad taplesid samavõrd omavahel kui vaenlasega. Ja kui me sekkusime nende omavahelisse kaklusse, siis saime meie ka oma osa. Sõda võttis kiiresti nii laialdased mõõtmed, et me ei saanud läbi ilma hospidalita. Geto sees, tellisetehase kõrval leidsime suure konteineri, mida oli kasutatud kolimisel ja kuhu me mahtusime kümnekesi püsti seisma. Selle kolimiskasti valisime üksmeelselt sõjaväehospidaliks. Meil puudus veel üksnes meditsiiniline personal. Minu kümneaastane õde Juliette oli tunnistatud rindel võitlemiseks liiga ilusaks ja õrnatundeliseks. Tema määratigi õeks-arstikskirurgiks-psühhiaatriks-intendandiks ja ta tuli sellega suurepäraselt toime. Ta varastas šveitslastelt, tuntud tervislike eluviisidega diplomaatidelt, steriilset gaasi, kaaliumpermanganaati, aspiriini ja C-vitamiini – seda viimast pidas ta ülimalt tõhusaks ravimiks arguse vastu. Ühe ulatusliku luureretke käigus õnnestus meie armeel hõivata ühe Ida-Saksa perekonna garaaž. Garaažid kujuta-

sõda

sid endast olulisi strateegilisi paiku, sest just neis hoidsid täiskasvanud toiduvarusid. Ja Jumal teab, et need varud olid olulised Pekingis, kus turgudel ei müüdud sugugi sealiha ega kapsast. Selles teutooni garaažis avastasime kastitäie pakisuppe. Konfiskeerisime need ja viisime oma hospidali. Nüüd oli vaja pakisuppidele ka rakendus leida. Asja uuriv komisjon sedastas, et pakisupp on parim pulbrina. Kindralid kohtusid salajas õde-arstiga ja otsustasid, et sellest pulbrist saab meie sõjaline platseebo: sellest pidi saama imerohi, mis ravib nii füüsilisi haavu kui ka psüühilisi hädasid. Kes oleks suvatsenud sellele vett lisada, oleks läinud sõjatribunali alla. Imerohul oli selline menu, et hospidal polnud kunagi tühi. Simulante võis täiesti mõista: Juliette oli dispanserist teinud tõelise Eedeni eestoa. Ta paigutas „haiged” ja „haavatud” „Renmin Ribaodest” madratsitele, ta kuulas nende hädad ära tõsiselt ja mõistvalt, laulis neile unelaulu ning leevendas nende olukorda pakisupi suhu puistamisega. Allahhi aiad ei oleks pakkunud mõnusamat äraolemist. Kindralitel olid kahtlused nende epideemiate tõelisuse osas, ent nad ei mõistnud hukka sõjakavalust, mis lõppude lõpuks mõjus hästi nende üksuste moraalile ning meelitas sõjaväkke juurde sõdureid, kes kõik tahtsid haavata saada. Kuid juhid ei kaotanud sealjuures lootust vormida neist tublisid sõdalasi. Mina pidin üles näitama suurt järjekindlust, et pääseda Liitlaste ridadesse. Mind peeti liiga väikseks. Getos oli minuvanuseid lapsi, isegi minust nooremaid, kuid neil ei ilmnenud veel militaarseid ambitsioone.

armastuse

Mina käisin välja oma väärtused: julgus, visadus, piiritu ustavus, eriti aga väledus ratsu seljas. Viimane omadus äratas tähelepanu. Kindralid vaidlesid omavahel kaua. Lõpuks kutsusid nad mu välja. Tulin kohale värisedes. Nad tegid teatavaks, et väikse kasvu ja väleduse tõttu määratakse mind luurajaks. „Pealegi, kuna sa oled veel titt, ei oska vaenlane sind kahtlustada.” See väiklane põhjendus ei suutnud mingilgi moel vähendada minu rõõmu. Luuraja – ma ei oleks osanud endale ette kujutada ilusamat, suuremat ja väärikamat nimetust. Seda sõna võisin ma võtta ükskõik mis nurga alt, ratsutada sellel kui mustangil, rippuda kui trapetsil – ikka oli ta kaunis. Luurajast sõltus armee saatus. Oma elu ohtu seades liikus ta üksi tundmatul territooriumil, et avastada võimalikku hädaohtu. Ta võis väiksemastki saatusekapriisist tingitult sattuda miinile ja lennata tuhandeks tükiks – tema keha, nüüdsest vaid kangelaslik puzzle, langeks aeglaselt maale, joonistades õhus lihakildudest aatomiseene – ning laagris olevad võitluskaaslased hüüaksid: „See on luuraja!” Ja siis, olles kord tõusnud nii kõrgele, nagu seda nägi ette ajalooline õiglus, tarduksid need tuhanded killud hetkeks eetris ning langeksid siis sulnilt maapinnale, nii et isegi vaenlased nutaksid sellise suursuguse ohvrimeelsuse peale. Just niisugusel moel unistasin ma surra: see ilutulestik teeks minust igavese legendi. Luuraja ülesanne on luurata, seda väga mitmes tähenduses.

sõda

Ja luuramine oli see, mis sobis mulle suurepäraselt: ma oleksin kui inimtungal. Ja ka vastupidi: nagu osav kameeleon, võis luuraja muutuda nähtamatuks, kuuldamatuks. Arglik siluett, mis poetub märkamatult vaenlase ridadesse. Pikareskne spioon maskeerib end, eepiline luuraja aga ei lasku sellise moondumiseni. Varju hoidudes riskeerib ta uhkelt oma eluga. Ja kui pärast eluohtliku retke jõuab luuraja tagasi oma laagrisse, võtab tänutundest ja imetlusest rabatud armee vaimustusega vastu tema hindamatud luureandmed, mis on nagu taevamanna. Kui luuraja avab rääkimiseks suu, ei saa kindralid pilku tema huulilt. Mitte keegi ei õnnitle teda, kuid talle saadetakse avalaid ja säravaid pilke, mis on palju kõnekamad. Mitte ükski nimetus minu elus ei tähendanud mulle nii palju kui see: mitte ükski nimetus ei tundunud mulle nii täiuslikult sobivat kokku selle väärtusega, mis ma arvasin endal olevat. Hiljem, kui ma lepin kas meditsiini või märterluse Nobeli auhinna laureaadiks olemisega, soostun ma suurema kahetsuseta nende pisut lihtsakoeliste rollidega, tuletades endale meelde, et suursuguseim elujärk on mul juba seljataga ning et mitte keegi ei saa seda minult ära võtta. Et ma võin surmani hurmata inimesi lihtsa lausega: „Sõja ajal Pekingis olin ma luuraja”. Isegi kui ma oleksin lugenud Ho Chi Minhi, tõlkinud Marxi klassikalisse hetiidi keelde, teinud stilistilise analüüsi epanolepsistest „Väikses punases raamatus” kirjutanud vigurkeeles ümber Lenini teosed, teinud kommunismist oma vaimutoidu, või vastupidi, ei suuda ma ometi ületada oma viieaastaselt tehtud järeldusi.

armastuse

Ma olin vaevalt asetanud jala Punasele maale, ma polnud isegi lennujaamast välja saanud, kui ma juba taipasin. Leidsin ainsa vektori, mis lubas olukorra ühe lausega kokku võtta. See väide oli ühtaegu ilus, lihtne, poeetiline ja natuke petlikki, nagu tõed ikka. „Vesi keeb saja kraadi juures.” Selle lause elementaarne ilu annab endast kõik ära. Ent tõeline ilu ei tohi kõike kätte anda: ta peab jätma hingele mõne ihalusekillu. Ja minu lause oli ilus. Vaat selline: „Kommunistlik maa on niisugune maa, kus on ventilaatorid.” See lause on struktuurilt nii selge, et seda võiks tuua näiteks Viini loogikute kursusel. Kuid peale stilistiliste võlude on see väide just seepärast põrutav, et ta ongi tõene. Pekingi lennujaamas, kui ma sattusin ninapidi vastu trobikonda ventilaatoreid, paiskus see tõsiasi mulle näkku ilmutuse enesestmõistetava selgusega. Need võõrad, kastidesse suletud keerlevate õielehtedega lilled olid vaieldamatud märgid eriskummalisest olustikust. Jaapanis olid konditsioneerid. Ma ei mäleta, et oleksin seal näinud neid plastmassist taimi. Kommunistlikes maades võis ju olla konditsioneere, aga need ei töötanud: pidi olema ventilaator. Hiljem elasin ma teistes kommunistlikes maades, Birmas ja Laoses, seal sai minu arusaam aastast 1972 kinnitust. Ma ei ütle, et mittekommunistlikes maades ei ole ventilaatoreid, aga neid on seal harva, ja mis eriti märkimisväärne, nad ei ole tähtsad.

sõda

Ventilaator on kommunismile nagu epiteet Homerosele: Homeros ei ole ainuke kirjanik maailmas, kes kasutas epiteete. Kuid just tema sule all said nad oma tõelise tähenduse. 1985. aastal tehtud filmis „Isa on ametireisil” näitab Kusturica stseeni kommunistlikust ülekuulamisest, kus on kolm tegelast: küsitleja, küsitletav ja ventilaator. Lõputus küsimuste ja vastuste sajus keerab mehaaniline pea end halastamatu järjekindlusega kord küsija, kord küsitletava poole. Ta tardub hetkeks, enne kui pühib tuhinal minema teises suunas. Ja see mõttetu, võigas liikumine muudab episoodi täiesti paranoiliseks. Kogu ülekuulamise ajal ei liigu mitte midagi, ei need kaks inimest ega kaamera: on üksnes ventilaatori edasi-tagasi liikumine. Ilma selleta ei tekitaks see stseen sedavõrd tugevat pinget. Ventilaator täidab antiikkoori aset, on aga hoopis raskemini talutav, sest ta ei avalda arvamust, ei mõtle midagi, ta rahuldub sellega, et on kohal, paneb asjad kaasa võnkuma, teeb vääramatu täpsusega oma ventilaatoritööd: kindlameelset ja arvamustest vaba, nagu koor, millest unistavad totalitaarsed režiimid. Ma kahtlen, kas kuulsa jugoslaavia filmimehe käendus on piisav, et veenda minu ventilaatorite-alaste mõtiskluste paikapidavuses. Aga see polegi tähtis. Kas on olemas veel küllalt naiivseid hingi kujutamaks ette, et teooriaid peab uskuma? Teooriad on selleks, et ärritada vaimupimedaid, et võluda esteete ja teisi naerma panna. Kummastavate tõdede omadus on see, et nad allu analüüsile. Vialatte on kirjutanud sellise imepärase lause: „Juulikuu on väga kuine kuu”. Kas on kunagi öeldud midagi nii tõest ja nii kummalist juulikuu kohta?”

armastuse

Praegu ei ela ma enam Pekingis ja mul ei ole enam hobust. Ma vahetasin Pekingi valge paberi ja hobuse tindi vastu. Minu kangelaslikkus on läinud kalevi alla. Olen kogu aeg teadnud, et täiskasvanuiga ei tähenda midagi: puberteedist alates on eksisteerimine vaid epiloog. Minu elu Pekingis oli põhjapaneva tähtsusega. Inimkond vajas mind. Pealegi olin ma luuraja ja käis sõda. Meie armee leidis vaenlasega võitlemiseks uue mooduse. Hiina võimud tõid igal hommikul geto elanikele hapendatud piima. Nad panid iga korteri ukse taha kastikese klaaspurkidega, mis olid suletud ainult mingi paberiga. Piimal oli peal paks kollakas kiht vedelikku. Varahommikul tuli jagu meessõdureid Ida-Saksa korterite uste taha, nad tõstsid üles purkide katted, rüüpasid pealt katva olluse ning asendasid selle sama värvi vedelikuga, mida nende organism eritas. Siis panid nad tagasi paberid, nagu poleks midagi olnud, ja läksid mujale jõlkuma. Me ei saanud kunagi teada, kas meie ohvrid seda ka sõid. Uskuda aga võis, olgugi et ühtki kaebust ei esitatud. Needsamad hiina piimatooted olid nii hapud, et mingi ebamäärane maik võis jääda märkamatuks. Selle manöövri alatus ajas meid ekstaasist huilgama. Me leidsime, et oleme ilged. See oli võimas. Ida-Saksa lapsed olid vastupidavad, julged ja tugevad. Nad piirdusid meie klobimisega. Nii labane vaenutegevus oli meie kuritegude kõrval igatahes tühine. Meie olime suuremõõdulised kaabakad. Meie armee musk-

sõda

lite summa oli vaenlase omaga võrreldes naeruväärne, olgugi et nende armee oli väiksem, ent õelust meil jätkus. Kui keegi meist idasakslaste kätte langes, sai ta tulema tunni aja pärast, küll muhkude ja sinikatega. Kui juhtus vastupidi, sai vaenlane nii et aitas. Kõigepealt kestis meie töötlus palju kauem. Väiksel sakslasel oli õigus meelelahutusele, mis kestis vähemalt terve õhtupooliku. Vahel tunduvalt kauemgi. Alustuseks me lustisime tema kallal vaimselt, pidades aru tema saatuse üle. Rääkisime prantsuse keeles ja teutoon ei taibanud mõhkugi: seda enam ta kartis. Ja et meie esinemine oli kantud niisugusest joovastusest ning julmast õhinast, siis olid ka meie näod ja hääl vägagi kõnekad. Mingi mõistukõne oleks meie väärikuse pihta käinud. „Lõikame tal Selle ja Need maha,” käisime välja klassikaliseks sissejuhatuseks oma sõnalise rikkuse. (Idasakslaste seas ei olnud ühtegi tüdrukut. See oli mõistatus, millele ma kunagi lahendust ei leidnud. Võib-olla jätsid vanemad nad kodumaale mõne ujumis- või kuulitõuketreeneri hoolde.) „Härra Changi kööginoaga.” „Ei, härra Ziegleri habemenoaga.” „Ja sunnime teda Need ära sööma,” lõikas vahele üks pragmaatik, kes pidas igasugu viisimäärusi teisejärguliseks. „Ja peale anname Selle ja Selle.” „Ja kõik toimub väga aeglaselt,” jätkas määrsõnade pooldaja. „Jah, ta peab hästi läbi mäluma,” sõnas lahtimõtestaja. „Ja siis peab ta kõik välja oksendama,” tähendas jumalateotaja.

armastuse

„Seda küll mitte! Ta oleks sellega väga rahul! Ta peab Selle oma kõhtu jätma,” hüüdis vahele teine, kes pidas pühadusest lugu. „Eriti kui kinni toppida tema See, et see mitte kunagi välja ei tuleks,” pakkus üle üks kaasvõitleja, kes oskas asju ette näha. „Jah,” kinnitas püha Matteuse õpilane. „See ei aita,” kommenteeris juhmakas, keda keegi ei kuulanud. „Töömeeste tsemendiga. Ja suu ka, et ta ei saaks abi kutsuda.” „Kõik topime kinni!” hõiskas müstik. „Hiina tsement on sitt,” täheldas asjatundja. „Seda parem. Niiviisi topitakse ta sitaga kinni!” lisas transis müstik. „Aga siis ta sureb ju ära,” pomises argpüks, kes pidas end Genfi konventsiooniks. „Ei sure,” lausus püha Matteuse õpilane. „Me ei lase tal seda teha. See oleks liiga labane.” „Ta peab piinlema lõpuni!” „Mis lõpuni?” küsis Genfi konventsioon. „Lõpuni, noh. Kuni me laseme tal nuttes ema juurde lipata.” „Ja ema nägu selle peale, kui ta näeb, kuidas tema vastik jõnglane on ära seatud!” „Oma viga, et tal on saksa lapsed!” „Ainsad head sakslased on hiina tsemendiga kinnitopitud sakslased.” See üsnagi morbiidne aforism tekitas tõelist entusiasmi ja pani seltskonna lausa huilgama.