Kaane kujundanud Mari Kaljuste Konsultant: Vidadi Mamedov Toimetanud Arno Oja Korrektuuri lugenud Reet Sepp Fotod: Aidõn Balajevi kultuurilooliste fotode kogu, Andres Herkeli erakogu, Veronika Kotek, Piia Soms, Scanpix © Andres Herkel, 2010 ISBN 978-9985-3-2146-1 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif 2
Sisukord Saateks
5
ASERBAIDŽAAN LINNULENNUL 7 I Aserbaidžaani mitu palet 9 II Peotäis fakte 12 III Aserbaidžaani rahvad 18 IV Atropatene ja Albaania 23 V Širvanšahhidest Säfäviidideni 26 VI Nizami renessansihumanism 31 VII Venemaa laienev haare 36 VIII Aserbaidžaan XIX sajandil 40 IX Eeläratajad: Bakõhhanov ja Ahhundov 44 X Ärkamisaja tegelased 49 XI Pantürkism 54 XII Revolutsioon ja rahvusküsimus 57 XIII Demokraatlik Vabariik 61 XIV Varane nõuka-aeg 66 XV Mämmäd Ämin Räsulzadä 70 XVI Teine maailmasõda ja Iraani küsimus 75 XVII Hiline nõuka-aeg 80 XVIII Must aed 84 XIX Iseseisvuse algus 90 XX Võimu üleandmine Älijevilt Älijevile 93 KIRJAD VILJALE BAKUUSSE 99 I Armas Vilja-hanõm 101 II Sõbrad, teid saab riimida! 107 III Veel Ahhundovist, sekka Montesquieu’st ja Voltaire’ist IV Reis Kaukaasia Luxemburgi 125 3
117
V Ma imetlen Lalat 131 VI Missioon tühja basseiniga 140 VII Pisut loba ja esimene kiri Agajevi asjus 154 VIII Teine kiri Agajevi asjus 160 IX Kuidas ma Eesti–Armeenia suhteid rikkusin 169 X Khaani valimine 176 XI Mis juhtus Aserbaidžaaniga? 181 XII Viimane visiit 190 XIII Rahvusluse väljavaated 204 XIV Strasbourg, jaanipäev, Lahõtš 213 Nimede kirjutamisest 218 Väike kronoloogia 221 Isikunimede register 227 Nimeregister 232
4
Saateks Saatus viis mu õige tihedalt Aserbaidžaaniga kokku. Pean tunnistama, et enne seda, kui mind 2004. aastal valiti Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) raportööriks Aserbaidžaani küsimuses, ei teadnud ma tollest maast eriti palju. Teadsin Aserbaidžaani tähtsust Türgi maailma osana ning suurte energiaressursside valdajana. Kujutasin ka ette, kui raske on teha valikuid, millega määratletakse oma kuulumine kas Läände või Itta, demokraatlikku maailma või autokraatlike kalduvustega endiste liiduvabariikide klubisse. Kõige rohkem on Aserbaidžaan viimasel ajal maailma huviorbiidis püsinud sellega, mis saab Karabahhist ning kas gaasi- ja naftatorusid õnnestub Venemaad läbimata Euroopasse suunata. Vahel räägitakse ka demokraatia kehvast olukorrast ja vangistatud ajakirjanikest. Aga vähem tuntakse selle maa kaugemat ajalugu, mille esmakordne tutvustamine eesti keeles on mulle suur väljakutse. Veel enam huvitavad mind need sisemised rütmid, mis mõjutavad ühiskonna elukorraldust, inimesi ja nende mentaliteeti. 2004. aasta suvel algasid mu tihedad sõidud Bakuusse ja erinevatesse Aserbaidžaani regioonidesse. Need reisid ja missioon, mida pidin täitma, andsid unikaalseid kogemusi. Lõpuks sai teoks kuusteist ametlikku ja kaks mitteametlikku visiiti. Olen külastanud vanglaid ja ministrite kabinette, kohtunud umbes kümnel korral presidendiga, kuulanud välisriikide diplomaate ja käinud British Petroleum’i peakorteris. Provintside kubernerid on mind söögi ja joogiga küllastanud. Kohe seejärel olen harilikult kohtunud opositsiooniga nende kõige tagasihoidlikumates tubades või lihtsalt mõnes pisikeses tšaihanaas teed rüübates. Päris algul käisin Karabahhi põgenike laagris, mis nägi välja, otsekui oleksid inimesed mõne kuu eest sõja jalust põgenedes ajutise 5
peatuspaiga leidnud. Tegelikult oli põlvkond teismelisi lapsi nois armetutes tingimustes üles kasvanud. Mainima pean Kaspia mere lainete ja Aserbaidžaani mägede võlu, mida olen nautinud vähem kui tahtnuks, kuid piisavalt, et nende järele igatsust tunda. Peaprokurör isiklikult on püüdnud mind veenda selles, et visiidikavad on liiga tihedad ja aega tuleks võtta kauni looduse nautimiseks. Olen selle soovituse iga kord ebamäärasesse tulevikku lükanud, püüdes jonnakalt oma arvukatesse teemalõikudesse süveneda. Pea iga visiidi võttis kokku pressikonverents ja hulk intervjuusid. Mõnda ajakirjanikku ja avaliku elu tegelast olen kohanud vastandlikes olukordades – kord on nad vangis, kord vabad. Inimesi, keda ma selle raamatu puhul tänama peaksin, on palju. Mitmedki neist on ühel või teisel kujul jäädvustatud raamatu teises osas. Mu eriline tänu kuulub Vilja Peetsile ja Vidadi Mamedovile. Mõlemad olid algusest peale selle raamatu sünni juures kui väsimatud innustajad, kirjasõbrad ja kaasamõtlejad. Lisaks varustas Vidadi mind hulga faktidega, mille otsimine ja täpsustamine käinuks mul üksi üle jõu. Mu algne kavatsus oli vabas esseistlikus vormis vahendada muljeid, mõtteid ja värvikamaid olukordi, millesse oma töös tihti sattusin. Nii hakkasid sündima „Kirjad Viljale Bakuusse”. Peagi mõistsin, et selline käsitlus nõuab selgituseks kas pikemat sissejuhatust või lühemat ajalooesseed, mida täiendaksid viited kirjandusele, kaardid ja väike kronoloogia. Ja siis selgus, et paarikümne leheküljega pole võimalik piirduda, sest Aserbaidžaan nõuab enamat. Aga Aserbaidžaani mineviku ja kaasaja kõrval püüan selles raamatus anda ka ülevaate, missugune on poliitiku töö rahvusvahelistes organisatsioonides ja välismissioonidel. Loodan väga, et selle raamatu lugejate seas on neid, kellega juhtub samamoodi, nagu minuga juhtus. Põgusast tutvusest Aserbaidžaaniga võib saada pikk kiindumus.
6
ASERBAIDŽAAN LINNULENNUL
7
8
I ASERBAIDŽAANI MITU PALET Aserbaidžaan – see on pikk nimetus, mis tähistab ühte maad. On Aserbaidžaani Vabariik ja on aserbaidžaanlased ehk aserbaidžaanid. Kõlab samuti nagu Eesti ja eestlased, see tähendab, et on maa, riik ja rahvas. Teadagi: ajalugu on keeruline ning sellepärast ei saa me ilma lisaselgitusteta hakkama. Aserbaidžaani puhul on nood selgitused mitmetahulisemad kui tavaliselt. Segadust põhjustab juba see, kuidas toda rahvast kutsuda. Suupärane lühivorm „aserid” pole päris täpne ega kohane, ehkki see kipub vohama ka näiteks inglise keeles – azeries. Ometi ei kutsu me ju lätlasi lättideks või moldovlasi moldodeks. Räägitakse ka aseri keelest, kuid see on eksitav, sest nii nimetati hoopis ühte ammust keelt, mida kõneldi tuhat aastat tagasi, enne türgi hõimude suurearvulist maaletulekut. Maana jaguneb Aserbaidžaan kaheks. Kõigepealt Põhja-Aserbaidžaan, mis moodustabki tänase Aserbaidžaani riigi. Peale selle on olemas Lõuna-Aserbaidžaan, mis kuulub Iraani koosseisu. Lõuna-Aserbaidžaan on Põhja-Aserbaidžaanist palju suurem. Territooriumilt ületab ta Põhja-Aserbaidžaani ligikaudu kaks korda ning rahvaarvult veel enam. Aserbaidžaani Vabariigis on kokku umbes üheksa miljonit elanikku, kellest küllalt suur osa ei ole aserbaidžaani rahvusest. Iraani puhul räägivad mõned allikad kuni kolmekümnest miljonist aserbaidžaani päritolu elanikust. Tegemist võib olla täpsete andmete puudumisest tingitud liialdusega, kuid paarikümne miljoni Iraani aserbaidžaaniga võime liialdust kartmata kindlalt arvestada. See raamat tegeleb peamiselt 9
Põhja-Aserbaidžaaniga. Samas on aserbaidžaanide arvukus naaberriigis kõnekas fakt. Miks Aserbaidžaan kahestus? Allpool vaatleme seda põhjalikumalt, kuid lühiselgitus on järgmine. Alates XVI sajandist valitses Iraani ja Aserbaidžaani türgi päritolu dünastia – Säfäviidid. Kui Säfäviidide mõjuvõim paar sajandit hiljem nõrkes, killunes Põhja-Aserbaidžaan kiirelt väikesteks khaaniriikideks, mis oli kerge saak oma mõjuvõimu laiendavale Vene impeeriumile. Sisuliselt ulatub Aserbaidžaani tänane lõhestumus tagasi 1828. aastal Venemaa ja Iraani vahel sõlmitud Türkmäntšäi rahulepinguni. Sestsaadik jäid suure rahva kaks kildu erinevatele kultuuriväljadele. Lisaks Venemaa ja Pärsia mõjudele on kolmandana kaasa mänginud Türgi, mis on küll kultuuriliselt kõige lähem, kuid poliitiliselt väiksema mõjuga. Kuivõrd saab aserbaidžaane üldse türklastest eraldiseisvaiks pidada? Keeleline sarnasus on väga suur, palju suurem kui näiteks eestlaste ja soomlaste vahel. Türklane ja aserbaidžaanlane saavad vaevata vestelda, erinevused meenutavad pigem sama keele eri dialekte. Paljud teadlased eelistavad isegi mitte rääkida aserbaidžaanidest või aserbaidžaanlastest, vaid Aserbaidžaani türklastest. Audrey Altstadt on nõnda pealkirjastanud oma ülevaateraamatu*, osutades korraga nii territoriaalsele kui ka keelelisele ühtekuuluvusele. Mõistet „aserbaidžaanlane” saab kasutada ka laiemas tähenduses, hõlmates sellega kõik Aserbaidžaanis või täpsemini Aserbaidžaani Vabariigis elavad rahvad. „Aserbaidžaan” rahvuse nimetusena tähendaks siis sedasama, mis „Aserbaidžaani türklane”. Seda tegelikult üsna praktilist eristust visandades imestan jätkuvalt nende võõrale nähtamatute kultuurikoodide üle, millega Aserbaidžaani rahvad üksteist eristavad. Ka sulaselget aserbaidžaani keelt kõneleva vestluskaaslase puhul määratletakse kiirelt ja üheselt, kas ta oma tegelikult päritolult on näiteks kurd, talõšš või lesg. Kui Aserbaidžaani türklased on esmajoones just türklased, siis tekib üsna loomulik küsimus, miks ei nimetata nii ka Kesk-Aasia rahvaid: * Audrey Altstadt. The Azerbaijani Turks: Power and Identity under Russian Rule. (Studies of Nationalities.) Stanford: Hoover Institution Press, 1992. 10
türkmeene, kasahhe, usbekke, kirgiise või ka peamiselt Hiinas elavaid uiguure? Ühed türgi keelesugulased on nad ju kõik. Vastus peitub asjaolus, et oguusi hõimuliitudest arenenud rahvad ehk türklased, aserbaidžaanid ja türkmeenid kujutavad endast suure türgi sugupuu üht oksa. Teiste keelte mõjul on ka meile jõudnud terminoloogiline eristus, mille järgi on olemas türklased ja türgi keel ning turgi rahvad ja turgi keeled. Vene keeles eristuvad turetskii ja tjurkskii, inglise keeles turkish ja turkic. Eristus ise on asjakohane, ehkki minu meelest ei ole ka varem eesti keeles juurdunud „türgi–tatari” oluliselt halvem mõiste kui viimasel ajal kasutusele võetud „turgi”. Lisaks geograafilisele ja poliitilisele eraldatusele Türgist eristab Aserbaidžaani teistsugune islam. Türklased on sunniidid, aserbaidžaanidest aga suurem osa ehk umbes kaks kolmandikku šiiidid. Ometi on islamistlik side hoidnud aserbaidžaane ajaloo jooksul kontaktis Iraani kultuuriruumiga. Teisalt püüab šiiitide ja sunniitide erinevaid hoiakuid ära kasutada Venemaa. Tadeusz Swietochowski väidab raamatus „Venemaa ja Aserbaidžaan”*, et XIX sajandi Vene–Türgi sõdades õnnestus tsaarivalitsusel kasutada Aserbaidžaani šiiite Türgi vastu ja isegi Põhja-Kaukaasia vabadusvõitleja Šamili mahasurumiseks, aga sunniitidega need plaanid läbi ei läinud. Tänapäeva Aserbaidžaan on hämmastavalt ilmalik islamimaa. Islami „jahutamine” toimus Venemaa ja kunagise Nõukogude Liidu mõjul. Vastavalt lahknes ka Iraani ja Venemaa mõjusfääris elanud aserbaidžaanide meelelaad. Tihedamat sidet Türgi ja teiste türgi-tatari rahvastega püüti luua eeskätt Aserbaidžaani esimese vabariigi ajal (1918–1920) ja president Äbülfäz Eltšibäj valitsemisajal (1992–1993). Mõlemad perioodid olid lühikesed ja ebastabiilsed. Mida tähendab sõna „Aserbaidžaan”? Selgus valitseb vaid ses osas, et mõiste tekkis algul geograafilise nimetusena, rahvast hakati nii hüüdma alles XX sajandil. Enne seda kutsuti Aserbaidžaani türklasi nende * Tadeusz Swietochowski. Russia and Azerbaijan: A Borderland in Transition. New York: Columbia University Press, 1995, lk. 10. 11
territooriumil eksisteerinud keskaegse riigi järgi ka širvaniteks ning Kura ja Araksi jõe vahele jääva ajaloolise piirkonna järgi araanideks. Levinuima teooria järgi on „Aserbaidžaan” kauge tuletis kreekakeelsest nimetusest „Atropatene”, mis omakorda pärineb IV sajandi Pärsia satraabi Atropatese nimest. Atropatene erinevate pärsiakeelsete ¯zarba¯dga¯n, mille türgi muganduseks kujuneski nimekujude seas oli A Aserbaidžaan. Kui aga lähtuda aserbaidžaanide endi kõnepruugist, siis tuleks pisut teisiti hääldada: „Azärbaidžan”. Teine seletus tuletab Aserbaidžaani nime etümoloogia põhjal. Keskmise silbi lähtekohaks on ka täna aunimena kasutatav „bäj” või „bek” (tõlkes „kuulus”, „tubli”). Viimane silp on muundus sõnast „khaan” ehk „valitseja”. Esimeste silpide „azär” tekitab kõige enam kahtlusi, aga eeskätt arvatakse see olevat tule muistne nimetus ja tule seos Aserbaidžaaniga on ilmne. Tulekummardajate usund ehk zoroastrism levis tänapäeva Aserbaidžaani territooriumil. Kauge kaja neist aegadest on harva esinev mehenimi Zärdüšt, mis viitab muinaspärsia Zarathustrale, kellest kreeka keeles sai Zoroastre¯s. Bakuu lähedal oli zoroastristide pühamu, kus viimased tulekummardajad veel saja aasta eest tegutsesid. Nüüd on seal muuseum. Mis võinukski olla tulekummardajatele parem paik kui Bakuud ümbritsev naftarikas Apšeroni poolsaar, kus põlev aine on pinnasele nii ligidal! Samuti on zoroastrismi iidne leviala rikas gaasivarude poolest. Veel seostub tuli valitseja Atropatese nimega. Selle nime ¯tarepa¯ta tähendas vanapärsia keeles tule kaitsealust. Legendi algkuju A ¯tarepa¯ta üks Zarathustra poegadest. Tuleleegi kujutist näeme järgi oli A ka tänapäeva Aserbaidžaani vapil.
II PEOTÄIS FAKTE Aserbaidžaani kohta võib esitada palju häid mälumänguküsimusi. Kus ja millal sündis esimene demokraatlik riik islamimaailmas? Vastus: see oli Aserbaidžaani Demokraatlik Vabariik, mis kuulutati välja 12
28. mail 1918. aastal. Kuigi vastus võib pisut hinnanguline paista, ei saa aserbaidžaanidega selles küsimuses üldse vaielda. Nimelt kirjutasid nende kavalad esiisad otse iseseisvusdeklaratsiooni, et see on esimene parlamentaarne vabariik Idas ja kogu islamimaailmas. Iseseisvuse väljakuulutamine toimus Thbilisis (Tiflisis), kus tol ajal tegutses Taga-Kaukaasia Seim. Kõigepealt lõid Georgia delegaadid sellest lahku ja kuulutasid Georgia iseseisvaks. Kohe seejärel otsustas muslimite fraktsioon ka Aserbaidžaani iseseisvaks kuulutada. Esimese vabariigi esimene pealinn oli Gändžä, sest 1918. aasta sügiseni jäi Bakuu bolševike kätte. Esimene Aserbaidžaani Vabariik oli ilmalik riik, kus võtmerolli mängis vabalt valitud parlament. Juhtiva Müsavat’i (tõlkes „Võrdsus”) partei kõrval jätkus parlamendis ruumi veel mitmele parteile. Esindatud olid ka armeenia, vene, poola, juudi ja saksa vähemused. Kahe aasta jooksul oli esimesel vabariigil kokku viis valitsuskabinetti, kusjuures kõigis osales Müsavat. Enamuse kindlustamiseks tuli müsavatistidel sõlmida kokkuleppeid teiste poliitiliste jõududega. Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigi rajajana läks ajalukku Mämmäd Ämin Räsulzadä. Tema oli iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutaja. Jäädes ilma brittide toetusest, kes toona võinuks oma sõjalise kohalolekuga noore Aserbaidžaani riigi päästa, langes vabariik 1920. aasta aprillis bolševike saagiks. Minu hinnangul pole Aserbaidžaani ühiskond suutnud sellest löögist tänaseni üle saada. Millisel islamimaal ja millal anti naistele esmakordselt valimisõigus? Vastus: Aserbaidžaani Demokraatlikus Vabariigis 1919. aastal vastu võetud seadusega. Kuigi see oli tollal tekkinud riikide tavaline praktika, oli Aserbaidžaan nende seas ainus islamimaa. Lisagem, et kakskümmend aastat varem avas ettevõtja ja filantroop Zeinalabdin Tagijev Bakuus ilmaliku tütarlastekooli – samuti islamimaailma esimese. Zeinalabdin Tagijev Kus ja millal sai alguse tööstuslik nafta13
tootmine? Vastus: 1871. aastal kasutati Bakuus nafta väljapumpamiseks aurumasinat. 1870-ndatel rajasid vennad Nobelid Bakuus oma naftaimpeeriumi ning XX sajandi algul oli Bakuu naftatööstus esikohal kogu maailmas. Aga millises ajalooallikas on Bakuu naftat esmakordselt kirjeldatud? Vastus: Marco Polo, kes XIII sajandil rändas Aserbaidžaani läbinud siiditeel, kirjutas oma reisiraamatus: „Gruusia piiri lähedal on aga allikas, kust purskab joana nii ohtralt õli, et sada laeva saaksid seal ühekorraga lastitud. See õli ei kõlba söögiks, kuid põleb hästi ja on hea salv sügeliste ja kärntõve vastu nii inimestele kui ka kaamelitele. Inimesed tulevad kaugelt siia õli järele ja kogu ümbruskonnas põletatakse ainult seda”.* Kus ja millal loodi islamimaailma esimene ooper? Vastus: 1907. aastal Aserbaidžaanis. Autor oli silmapaistev rahvusliku liikumise tegelane Üzeir Hadžõbäjov ning ta esiooper põhineb muistse Oriendi ühel enim
Üzeir Hadžõbäjov * Marco Polo. „Reisid”. Tallinn: Olion, 2004, lk. 37. 14
levinud armusüžeel „Leili ja Medžnun”. Hadžõbäjovi muusikale on loodud ka hümn, mis nagu lipp ja vappki pärinevad esimese vabariigi ajast. 1911. aastal valmis Bakuu ooperiteater. Hoone ehitati hämmastava kiirusega. Ka siin oli osalt mängus suurtööstur Tagijevi käsi, kuid legendi järgi sai hoog alguse ühe teise tollase rikkuri armumisest vene lauljatari. Diiva polnud nimelt rahul sellega, et Bakuus pole paremat esinemiskohta kui kasiino või tsirkus. Lisaks pretendeerib islamimaailma esimese aule ka Aserbaidžaani teater. Aserbaidžaanide tähtsaima rahvuspüha Novruz Bairami ajal, 1873. aasta kevadel toodi lavale Mirzä Fätäli Ahhundovi „Länkärani khaani vesiir”* ning seda loetakse professionaalse teatri sünniks. Kus ja millal mindi esmakordselt islamimaailmas araabia tähestikult üle ladina tähestikule? Vastus: 1924. aastal Aserbaidžaanis. Näiteks Türgi järgis seda neli aastat hiljem. Kõige suuremat tööd ladina tähestiku kasuks tegi just mainitud XIX sajandi valgustaja Ahhundov. Tema unistus teostus aastakümneid hiljem, kuigi vaid tosinaks aastaks, sest varsti tegi nõukogude võim juba teise tähestikureformi ning viis aserbaidžaanid üle kirillitsale. Iseseisvuse taastamise järel eelmise sajandi lõpus pöörduti uuesti ladina tähtede juurde. * * * Geograafiliselt on Aserbaidžaan teravate kontrastide maa. Märgatava veidrusena torkab silma suur Nahhitševani lahustükk. Bakuu ja Nahhitševani vahel laiub tükk Armeeniat, kuhu aserbaidžaanid Karabahhi kaotuse järel oma jalga ei tõsta. Autosõit Iraani kaudu on seevastu pikk ja keeruline. Lennuühendus on küll tihe, kuid normaalseks läbikäimiseks ebapiisav. Üheksast miljonist Aserbaidžaani elanikust elab kolmsada tuhat Nahhitševani Autonoomses Vabariigis. Geograafilist asendit naabrite suhtes iseloomustab maitsi kulgeva riigipiiri pikkus. Armeeniaga on Aserbaidžaanil umbes 1000 kilomeetrit ühist piiri. Karabahh, mis de facto Aserbaidžaanist eraldati, on selles ar* Мирза Фатали Ахундов. Комедии. Проза. Поэзия. Литературно-критические статьи. Баку: Азербайджанское Государственное Издательство, 1987 15
vestuses Aserbaidžaani osa. Nii näeb seda ka rahvusvaheline õigus. Üldiselt on maismaapiiri pikkus naaberriikidega lausa müstiline suurus, mille puhul erinevate allikate andmestik tugevalt kõigub. Juuresoleval kaardil on õrnalt näha Nahhitševani Autonoomse Vabariigi puutepind Türgiga. Isegi selle piiririba pikkus kõigub allikati 9 ja 15 kilomeetri vahel*. 52 protsenti Aserbaidžaani elanikkonnast elab linnades. Bakuu on Kaukaasia suurim linn (koos linnastuga 2,3 miljonit elanikku). Aserbaidžaanis järgnevad talle iidne Gändžä (324 000) ja uudne Sumgajõt (282 000) ning juba väiksemad Mingätševir (101 000), Nahhitševan (76 000), Širvan (varem Äli-Bairamlõ, 76 000) ning Šäki (66 000). Keskmine eeldatav eluiga on Aserbaidžaanis 67 aastat – meestel 63 ja naistel 71. Aastas sünnib seal ligikaudu 150 000 last, mis teeb 17 vastsündinut iga tuhande elaniku kohta aastas. Võrdlusena Eestis tuleb umbes 10 kuni 11 sündi tuhande elaniku kohta, mis on isegi pisut kõrgem Euroopa Liidu keskmisest. Ligi pool Aserbaidžaani territooriumist on mägine, kõrgeimad tipud maa põhjaosas ulatuvad enam kui 4000 meetrini merepinnast. Suurima asustustihedusega alad on Kura ehk Küri ja Araksi ehk Arazi jõgede orud ning eriti Apšeroni poolsaar. Kirev maastik määrab ka suure klimaatilise erinevuse, mis ulatub külmast kõrgmäestikust põhjas ja läänes kuni niiske subtroopikani Länkärani piirkonnas, mis asub merepinnast tunduvalt allpool. Temperatuur kõigub 43-kraadisest kuumusest Apšeroni poolsaarel, Kura madalikul ja Nahhitševanis kuni 30 külmakraadini Nahhitševani mägedes. Apšeroni poolsaarel asub lisaks Bakuule ka tööstuslinn Sumgajõt. Naftatootmise tagajärjel on see üks enim saastunud alasid, kuid mida aeg edasi, seda enam panustab Aserbaidžaan keskkonnahoidu ja vana * Vt. erinevaid allikmaterjale: Antoine Constant. L’Azerbaïjan. Paris: L’Édition KARTHALA, 2002, lk. 14 jj.; CIA World Factbook. Azerbaijan. https://www.cia.gov/library/ publications/the-world-factbook/geos/aj.html; Азербайджан: 100 вопросов и ответов. Баку: Англо-Азербайджанское молодежное общество, 2008. Aserbaidžaan. – Maailma maad. Eesti Entsüklopeedia 15. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007, lk. 52–55; Aserbaidžaan. – TEA entsüklopeedia, 3. köide. Tallinn: TEA, 2009, lk. 24–31. 16
VENE MAA (DAG ESTA N)
GEOR
GIA Thbilisi Ku r
a
Kaspia meri
Kuba Šäki Mingätševir
Kazahh A
RM
EE
Gändžä
N
Šamahhõ
A S E R B A I D Ž AA N
IA
Stepanakert (Hankändi) MÄGI-KARABAHH
Jerevan
Sumgajõt Apšeroni poolsaar
Bakuu
Širvan
s
ak
Ar
Nahhitševan Länkäran Täbriz IRA
AN
saaste puhastamisse. Bakuu on sisuliselt rajatud poolkõrbe, kuid sajandivanused pargid annavad linnale hubase ilme. Tänase Bakuu üht suurimat probleemi kujutab mu meelest intensiivne, kuid üpris kaootiline ehitustegevus. Linna ilme muutub kiiresti, kuid liiga tihti kannatab ajalooline koloriit. Kuiv Apšeron on läbi aegade olnud hädas veevarustusega ja juba kolmandat korda tuleb siin mainida suurtööstur Tagijevi nime. Tema rajas XX sajandi algul oma aja kohta suurepärase veevärgi, mis mägede puhta vee Bakuusse juhtis. Osalt kasutatakse Tagijevi veevärki tänaseni. Igasuguse statistika ja muu andmestiku puhul, alates riigipiiri pik17
kusest ja lõpetades mägede kõrguse või jõgede laiusega, peame arvestama, et aserbaidžaanid pole kunagi loobunud ega kavatsegi loobuda arvestamast Karabahhi oma maa loomuliku osana. See võib mõnikord pisut segadust ja ebatäpsustki põhjustada, aga selline on Kaukaasia reaalsus ja minu meelest ka aserbaidžaanide loomulik lähenemine, de iure staatust arvestades.
III ASERBAIDŽAANI RAHVAD Aserbaidžaanide etnogenees hõlmab palju põnevaid kihistusi. Suur murrangukoht on oguusi hõimude saabumine XI–XII sajandil. Enne seda oli maal nii kaukaasia, pärsia (iraani) kui ka türgi-tatari keeli kõnelevaid hõime. Oguuside tulekuga sai valdavaks türgi element. Kooliajaloos tuntakse oguusi hõimude liikumist Läände türklaste-seldžukkide vallutuskäiguna, mis päädis Euroopa südame ligi ulatunud impeeriumi rajamisega. Türgi keelte laiem levik ei iseloomustanud üksnes Aserbaidžaani. Neil sajandeil türgistus ka Anatoolia ehk tänapäeva Türgi Vabariigi ala. Aserbaidžaani türklased sulatasid endasse varasemad paiksed põlluharijarahvad, nii pärslased kui ka albanid. Viimased olid muistse Albaania riigi peremehed, kelle oletatavaid keelesugulasi on tänapäeval vähe alles jäänud, kuid keda praegusaegsed aserbaidžaanlased ometi oma esivanemaiks peavad. Nagu sellistel puhkudel ikka – osa rahvaid hävis, osa võib-olla sulandus pikkamisi, aga mõned rahvakillud jäidki omaette. Peamiselt nendele ongi pühendatud see peatükk. Tänapäeva Aserbaidžaanis kõnelevad pärsia keeli talõššid, kurdid, taatlased ja mägijuudid. Neist taatlased ja mägijuudid on keeleliselt väga sarnased, kuid erineva usutunnistusega: esimesed on muslimid, teised juudid. Alustame talõššidest kui suurimast rühmast. Nende asuala jääb Aserbaidžaani Vabariigi lõunaossa, vastu Iraani piiri. Tänapäeval iseloomus18
tab neid islami suurem mõju, mida seletatakse tihedamate Iraani-sidemetega. Talõšše elab ka Iraani Ärdäbili provintsis, kus nende arvukuse kohta esitatakse vastakaid andmeid. Talõššide arvukus Aserbaidžaanis on samuti küsitav. Aktivistid räägivad 800 000-st ning hoogu minnes isegi enam kui miljonist talõšist, ametlik statistika ütleb aga 1999. aasta loendusele tuginedes, et talõšše on kümme korda vähem – 76 800. Talõši kirjakeelt õpitakse algkoolis, ent kasutatakse vähe. Veebilehe www.minorities.aznet.org* andmetel õpetatakse talõši keelt koguni 248-s koolis enam kui 29 000-le lapsele. Kui arvestada, et see number jaguneb vaid nelja aastakäigu laste vahel, siis on talõššide ametlik arvukus kahtlemata vähendatud. Õpetamise kitsaskohad peituvad keeleõpikute ja ettevalmistatud pedagoogide puudumises. Katsed õpetada talõši keelt taasiseseisvunud Aserbaidžaani Länkärani ülikoolis on nüüd võimude poolt lõpetatud. Negatiivne suhtumine talõššidesse süvenes pärast üheksakümnendate aastate algul Älikram Hümbätovi poolt korraldatud katset luua iseseisev Talõši-Mugani Vabariik. 2008. aastal mõisteti kümneks aastaks vangi talõššide kultuuriliikumise üks liidreid, paljude sõnaraamatute ja keelealaste tööde autor Novruzäli Mämmädov. Paljus just Venemaal elavate rahvuskaaslaste tõttu on talõššide rahvusliikumisele osaks saanud süüdistused Vene orientatsioonis. Kahjuks on Aserbaidžaani võimude suhtumine talõššidesse kohati väiklaselt vaenulik. Taatlaste arvukus jääb talõššide omale alla. 1999. aasta loenduse järgi oli neid Aserbaidžaanis 10 900, mis on umbes poole vähem kui kakskümmend aastat varem. Vähesel määral leidub taatlasi Dagestanis, kuid kõige enam – umbes 300 000 inimest – elab neid Iraanis. Erinevalt talõššidest ei paikne taatlaste asuala Aserbaidžaanis Iraani keelesugulaste naabruses, vaid Bakuud ümbritsevates provintsides. Seetõttu on nende urbaniseerumine ja assimileerumine kiire. Statistilised hinnangud teeb tihti segaseks tõik, et taatlastele lisatakse automaatselt keeleliselt väga lähedased mägijuudid. Usult on taatlased šiiidid, kuid leidub ka pisike rühm kristlasi. * Ka nende andmete täpsuses ei saa ma päris kindel olla. Märkigem, et selle raamatu trükiks ettevalmistamise ajal valmistuti Aserbaidžaanis uueks rahvaloenduseks. 19
1897. aastal loendati Vene impeeriumi Kaukaasia osas 95 000 taatlast, eeldatavalt enamik Aserbaidžaanis. Selleks ajaks oli Bakuu tööstuslik areng juba käivitanud taatlaste kiire lahustumise, millele aitas kaasa kirjakeele puudumine. 1926. aasta rahvaloendusel fikseeriti Nõukogude Aserbaidžaanis kõigest 28 443 taatlast. Tõsi, seesama loendus lisas 38 300 „taadi keelt kõnelevat aserbaidžaanlast”. Taadi keelt õpetatakse vaid kolmes koolis. Mägijuudid on oma identiteeti kiivamalt hoidnud kui taatlased. Eriti kuulus on maaliline Krasnaja Sloboda asula Kuba provintsis. Enamik umbes 100 000-st mägijuudist elab nüüd Iisraelis. Aserbaidžaani jäi 24 000 inimest. Venemaal on mägijuute vähe, kuid nende seast võrsus palju Vene uusrikkaid. Mägijuutide eneseteadvusest annab märku viimasel ajal levima hakanud teooria, mille kohaselt taadi keel on küll väga lähedane, kuid mitte seesama, mis mägijuutide keelepruuk. Meie võiksime tolle juutlusele viitava džuhuri keele suupärasemalt nimetada juudi-taadi keeleks. Kurdide tähtsamad asualad jäävad Latšini ja Kälbadžari piirkonda Karabahhis. Kurdid on Karabahhi konflikti ohvrid, kes nüüdseks on asunud põgenikena ka Aserbaidžaani teistesse piirkondadesse. Nende arvukuse hindamisel haigutab taas lõhe ametlike andmete ja kurdide endi hinnangute vahel. 1999. aasta loenduse järgi oli kurde Aserbaidžaanis 13 000, samas hinnatakse nende hulka tihti ka kümme korda suuremaks. Ehkki keskajal valitses Kura ja Araksi jõe vahelisel alal koguni kurdi päritolu Šaddadiidide dünastia, on enamik Lõuna-Kaukaasia kurdidest asunud sinna suhteliselt hilja. Et kurde kiusati taga nii Pärsias kui ka Türgis, algas nende laialdasem tulek Lõuna-Kaukaasiasse siis, kui Venemaa XIX sajandi algul piirkonna üle kontrolli saavutas. Ka tänapäeval on kohati levinud kurdide süüdistamine venemeelsuses. Kaukaasia keeleperekonda kuuluvad Aserbaidžaani rahvastest lesgid, avaarid, udid, tsahurid, ingolanid ja hinalugid, samuti pea täielikult oma emakeelsuse kaotanud buduhhid ja krõzid. Neist kõige arvukam 20
rühm on lesgid, ehkki statistikas valitseb siingi abrakadabra. Mõne rahvusliku allika järgi on lesge 1,2 miljonit, neist pooled Aserbaidžaanis. 1999. aasta loendus esitab palju väiksema arvu – Aserbaidžaanis elab 178 000 lesgi. Lesgid on üks aserbaidžaani vanimaid rahvaid, nende osalemist lahingus Aleksander Suure vastu IV sajandil e.Kr. peetakse ajalooliseks tõsiasjaks. Hiljem kuulusid nad Albaania riigi koosseisu. Islami levik algas VIII sajandil, kuid etnoloogid kinnitavad, et kuni XV sajandini oli valdavalt levinud animism. Erinevalt Aserbaidžaani üldisest tavast on lesgid sunniidid. Tsaari-Venemaa arvepidamises loeti lesgideks ka nende keelesugulasi – tabassaraane, rutuleid ja teisi dagestani rahvaid. Lesgide traagika seisneb nende jagunemises Dagestani (Venemaa) ja Aserbaidžaani vahel. 1993. aastal võttis lesgide äärmusrahvuslik organisatsioon Sadval („Ühtsus”) vastutuse Bakuu metroos toime pandud ohvriterikka pommiplahvatuse eest ning see sündmus mürgitab aserite ja lesgide suhteid tänaseni. Aserbaidžaan suhtub lesgide kahe kogukonna lähenemisse osalt põhjendatud umbusuga, sest tõenäoliselt üritab Dagestani kaudu seda protsessi kontrollida Venemaa. Siiski on lesgide kultuurielu arenenum ja ilmselt ka soositum kui talõššide oma. Emakeelt on võimalik õppida kuni XI klassini ning seda võimalust kasutab umbes 15 000 lesgi last. Sama võimalus on tagatud veel avaaride, tsahurite ja ingolanide lastele. Väiksema arvukusega hinalugide ja udide puhul piirdub emakeel esimese nelja klassiga. Kõige suuremat etnoloogilist huvi pakuvad udid, vana kaukaasia rahvas, kes elab peamiselt Aserbaidžaani põhjaosas Gäbälä provintsis. Keeleliselt peetakse neid lesgide kaugemateks sugulasteks ja muistse albani keele edasikandjateks. Udid on kristlased. 1999. aasta loenduse järgi oli neid 4700. Vähesel määral elab udisid ka Georgias. 1999. aasta hinnangu järgi elab Aserbaidžaanis 120 000 armeenlast, kuid nende asualaks on okupeeritud Mägi-Karabahhi territoorium. Vaid kakskümmend aastat varem oli armeenlasi Aserbaidžaanis tervelt 475 000, neist suur osa Bakuu linnaelanikkonnast. Karabahhi sõda tä21
hendas armeenlaste ja aserbaidžaanide täielikku eraldumist, mille järel toimus armeenlaste lahkumine Aserbaidžaanist nagu ka aserbaidžaanlaste lahkumine nii sõjas kaotatud Karabahhist kui ka Armeeniast. Aserbaidžaanid peavad armeenlaste tulekut Kaukaasiasse väga hiliseks. XIX sajandi algul sõlmitud Vene–Iraani ja Vene–Türgi lepetega toodi Iraanist ja Anatooliast Lõuna-Kaukaasiasse kokku umbes 150 000 armeenlast. Sellega ei seleta aserite allikad mitte ainult armeenlaste asumist Karabahhi, vaid suuresti kogu tänase Armeenia, kus varem domineerisid türgi hõimud, asustamist. Armeenlased sellise ajalookäsitlusega ei nõustu. Nende kinnitusel on türklased läbi ajaloo armeenlasi taga kiusanud ning Karabahh (armeenia keeles Artsahh) on kaetud hoopis armeenia kultuuriloo muististega. Samuti püüavad armeenlased kinnitada, et just nemad kui kristlased on kunagi Aserbaidžaanis valitsenud albanite pärijad. Kumbki pool süüdistab teist ajaloovõltsingutes. Me ei peatu pikemalt Aserbaidžaani türklastele lähedastel Mesheedi türklastel ja tatarlastel, samuti peamiselt nõukogude perioodil saabunud venelastel ja ukrainlastel. Mainigem, et Aserbaidžaani rahvaste kaarti rikastavad Ismajõllõ lähedal Ivanovka külas tänaseni kolhoosikommuunina koos elavad vanausulised, kes on tuntud tänu Ivanovkanimelise odava, kuid mitte väga halva veini tootmisele. XIX sajandi lõpus ja XX sajandi algul oli Bakuus ka Kaukaasia eestlaste mõnesajaliikmeline kogukond, mille ajalugu on uurinud Džäfär Mämmädov.* Omaette teema moodustavad aserbaidžaanid, kes elavad väljaspool ajaloolist kodumaad. Nende arvukust on raske hinnata, kuid et mitte pidetuks jääda, pakun Awde’i ja Hilli ülevaateteose andmed.** Suuremad * Džäfär Mämmädov. Eestlased Aserbaidžaanis XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul. Tlk. Silvi-Aire Villo. Tallinn: Ilo, 2007. ** Nicholas Awde, Fred James Hill (eds.). The Azerbaijanis: people, culture and history. London: Bennet ja Bloom, 2009. 22
Aserbaidžaani türklaste kogukonnad on Türgis (umbes 800 000), Venemaal (650 000) ja Georgias (285 000). Kui arvestada juurde võõrtöölised, siis on aserbaidžaane Venemaal tegelikult palju rohkem. Suuremad kogukonnad elavad ka Kasahstanis, Saksamaal, Ukrainas, Hollandis, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides. Eestis loetleti 1989. aastal 1238 aserbaidžaani. Neist valdas esimese keelena aserbaidžaani keelt 869 ja vene keelt 342 inimest.* Hiljem aserbaidžaanide arvukus pisut langes ja 2000. aasta rahvaloenduse andmetel on neid 880. Aserbaidžaani kogukond Eestis paistab silma vilka kultuurieluga. Lisaks aserbaidžaanidele kinnitab 2000. aasta rahvaloendus 123 lesgi, 30 avaari, 6 talõšši, 4 taatlase ja 3 rutuli rahvusest inimese olemasolu Eestis. Talõššide kohta ütleb mu hea nõuandja Vidadi Mamedov, et teab neid isiklikult oluliselt suuremal hulgal kui rahvaloenduse andmed kinnitavad.
IV ATROPATENE JA ALBAANIA Riikide ajalugu Aserbaidžaani alal algab Manna riigiga IX sajandil e.Kr., mis tekkis võitluses niisama muistse Urartu ja veel vanema Assüüriaga. Mõne sajandi pärast hõlvas Aserbaidžaani juba Meedia riik, mis hiljem kuulus Pärsia Ahhemeniidide alla. Meedlased kuulusid pärsia–iraani keeleperekonda ja nende riik oli zoroastrismi tuumikala. Kui pärslased Aleksander Suurelt Gaugamela lahingus 331. aastal e. Kr. lüüa said, siis kõrvaldati endine Meedia valitseja ja üks Pärsia tähtsamaid väejuhte Atropates võimult. Kuid juba sel ajal teati, kuidas poliitikat teha. Olles loonud abielusidemed Aleksandri lähikondlasega, taastas Atropates peagi oma positsiooni Meedia põhjaosas, mida nimetati algul Meedia–Atropateneks, aga hiljem lihtsalt Atropateneks. Tänasel maakaardil paikneks Atropatene umbes Lõuna-Aserbaidžaani ja Iraani Kurdistani kohal, ehkki oma paremail päevil ulatus ta ka Araksi * Vidadi Mamedov. Aserbaidžaanid. – „Eesti rahvaste raamat”, koostaja Jüri Viikberg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999, lk. 34–35. 23
jõest põhja poole jäävatele aladele. Atropatese dünastia valitses riiki algul iseseisvalt, hiljem erinevate suurdünastiate nagu Aršakiidide ja Sassaniidide vasallina. Rahvuslikult koosseisult oli Atropatese riik väga kirju, usundeist domineeris zoroastrism. VII sajandil tungivad Atropatenesse araablased ja heidavad maa kalifaadi rüppe. IV või III sajandil e.Kr. tekkis teinegi Aserbaidžaani ajaloos suurt rolli mänginud riik – Albaania. Balkanil asuva nüüdisaegse Albaania riigiga ei seo teda miski peale nime. Kui Atropatene asus geograafiliselt enam-vähem tänase Lõuna-Aserbaidžaani kohal, siis Albaania ala langeb suuresti kokku Põhja-Aserbaidžaaniga. Nõukogude ajal kujunes just albanistika viljeldavaks teadussuunaks, samas kui Atropatenele vaevalt tähelepanu pöörati. Kurval kombel kujunes Albaania kultuuripärand nüüdse võimuvõitluse vahendiks, sest nii aserbaidžaanid kui armeenlased tahavad end albanite pärijaiks pidada. Vanimad kreeka-rooma allikad, kus Kaukaasia Albaaniat mainitakse, pärinevad meie ajaarvamise piirilt. Straboni „Geograafia” järgi oli albanitel 26 hõimu, oma keel ja kuningas ning nad paiknesid Kura jõest põhjas. Hiljem kirjeldatakse maad juba laiemana, nii asunud ta ida–lääne suunal Kaspia mere ja Ibeeria vahel, ulatudes põhja–lõuna suunal Sarmaatia steppidest põhjas kuni Araksi jõeni. Muistse Albaania suurtest keskustest jääb tänapäeva Aserbaidžaani territooriumilt välja meresadam Derbent (Därbänt), mis asub Dagestanis. Albaania ja Atropatene muistne eraldusjoon kattub üsna hästi tänase Põhja- ja Lõuna-Aserbaidžaani piiriga. Alates kolmandast sajandist kuni oma languseni kaheksandal sajandil oli Albaania kristlik riik. Huvi muistse Albaania vastu on muuseas kõrgel hoidnud legendaarne Thor Heyerdahl, kes otsis Kaukaasiast Skandinaavia jumala Odini sünnikodu. Olgu Odini päritoluga kuidas on, kuid just Heyerdahli kaudu püsib Norra huvi albanite vastu siiani elavana. Norra abiga on taastatud albanite muinaskirik Šäki lähedal. Albanite kirjakeelest on väga vähe jälgi. Mitmeid allikaid säilitatakse armeeniakeelsete tõlgetena ja see ongi andnud nüüdse Armee24
nia ideoloogidele lisaargumendi kuulutamaks end Albaania kristliku kultuuri pärijaiks. Samuti kasutatakse tõika, et albanid olid esimesed kristlased Kaukaasias. Aserbaidžaanlased omakorda rõhutavad, et keelelist sugulust albanite ja armeenlaste vahel pole ning kui pärivusest rääkida, siis oli muistsetel albanitel kaalukas osa tänapäeva aserbaidžaanlaste etnogeneesis. Kui Araabia kalifaat VII sajandil peale tungis, oli Albaania formaalses vasallsõltuvuses Iraani Sassaniididest, säilitades seejuures laialdase autonoomia. Koos Sassaniididega pandi mitukümmend aastat kalifaadile vastu, kuni Albaania prints Džavanšir 667. aastal soostus lõpuks Kalifaadiga vasallsõltuvuse tingimuste üle läbi rääkima. Siiski ei alistunud Albaania lõplikult, vaid kalifaadi siseprobleeme nähes asus Džavanšir otsima liitu kristliku Bütsantsiga. Samas tuli tal põhjas sõdida hasaaridega, kes kuulusid türgi keeleperekonda ning on samuti tänapäeva aserbaidžaanide eelkäijad. Bütsantsi nõrgenedes otsis Džavanšir uut liitu juba araablastega. Lõpuks tähendas see islami üha jõulisemat tulekut Kaukaasiasse ning kristluse mõju nõrgenemist. Tähtsamatesse Albaania keskustesse paigutati Araabia garnisonid. Ilmselt polnudki Albaanial palju võimalusi islami pealetungist kõrvale jääda, sest neil aastasadadel toimus selle usu peatumatu võidukäik, mis ulatus Hispaaniast Indiani. Albaneid ei pööratud islami usku alati vägivaldselt, vaid muslimite suhtes hakati rakendama pehmemat maksupoliitikat ja nii saavutati järkjärguline üleminek. Ühe tõlgenduse järgi sulandusid need, kes visalt kristlasteks jäid, ajapikku armeenlastega. Teisalt võib seda muljet kannustada tõik, et see, mis iseseisvast Albaania kirikust sajandeid hiljem tsaarivõimu kohale jõudes veel alles oli, anti Armeenia kiriku alluvusse. IX sajandi algul tõusis Araabia ülemvõimu vastu Babek (Babäk), keda tänapäeva aserbaidžaanid peavad oma rahvuskangelaseks. Sünnilt oli Babek lihtne muslim, kuid nooruses tutvus ta hurramiitide õpetusega. See põhines kahel kohalikul pärimususundil – zoroastrismil ja mazdakismil. Babek al-Hurrami on võetud ja rõhutatult mittemuslimi nimi. 25