untitled

Dana bru

100 km

Utsjoki

NORRA Murmansk Inari

Kiruna

Rovaniemi

ROOTSI

Luleå

VENEMAA

Oulu

S O O M E Koli Vaasa Kuopio Jyvaskylä Savonlinna Juva Tampere

Punkaharju

Pori Mäntyharju

Imatra

Rauma Lahti Virolahti

Brändö

Viiburi

Lieto Turu

Vantaa Porvoo

Mariehamn

Hanko

Fiskars Fagervik Raasepori Tammisaari

Helsingi

Kotka Langinkoski Peterburi

T천nu Tuulas

Avastamas

Soomet Reise, muljeid ja maitseid

Fotod: Tõnu Tuulas, Iikka Väisänen (lk. 16, 38, 43, 44, 127, 133, 135, 144, 147, 150, 162, 163ü, 165, 166, 168, 170, 171ü, 173), Clive Barda (ArenaPAL/Scanpix, lk. 48), Stanislav Stepaško (lk. 91, 138, 139, 142), Alar Müürisepp (lk. 94, 95) Kaart: Alari Paluots Toimetanud Ruta Rannet, Sirje Ratso Kujundanud Sirje Ratso © Tõnu Tuulas, 2009 ISBN 978-9985-3-1899-7 Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

MINU PERELE, KES ON MINU KINDLUS.

SÜDAMLIKUD TÄNUD SÕPRADELE IIKKALE, STANISLAVILE, ALARILE JA URMASELE, KELLETA POLEKS SEE RAAMAT POOLTKI NII HEA. SUURIMAD TÄNUD VIKTORIALE, KEDA VÕIB VABALT ÜHEKS KAASAUTORIKS PIDADA.

Reisivaba päev ehk Paar päeva tänapäeva inimese elust

Iga kord, kui ees ootab merereis, vaatan hommikul ärgates esimese asjana tähelepanelikult aknast välja. Kas puude ladvad kõiguvad? Kas on kõikumine rahulik või heitlik või hoopis meeleheitlik? Viimasel ajal sõidan merd vähemalt paar korda nädalas: mõne aasta eest kolisime abikaasa töö tõttu Soome, minu töökoht on aga endiselt Eestis.

Sellel hommikul rapsis tuul meie Helsingi kodu magamistoa aknast paistvate noorte, kitsa ja pikliku võraga paplite latvades usinalt. Meresõidu ärajäämine tundus hetkega üsna kindel. Minema siiski pidin ja abikaasa oli ka sel korral valmis mind autoga sadamasse ära viskama.

Helsingi kodust mereäärsele teele jõudes selgus, et merel on kõva maru − minu põhiline vaenlane viimaste aastate jooksul. Pealegi ei hoiata tuulemaru pikemalt ette, millal kavatseb merel võimu võtta. Heal juhul päevakese ehk.

Makasiiniterminaali sisenedes põleski suurtel monitoridel punases ja lõikavas kirjas iga Seacati väljumise taga teade – edasi lükatud. Sama teade oli muidugi ka Linda Line’i kiirlootsikute väljumiste kohta. Terminali uksel trehvasime juhuslikult ühte abikaasa tuttavat, kes teatas õhinal, et vaatamata maruilmale pidi kiirlaev Nordic Jet Line siiski Katajanokkalt väljuma.

Kohale jõuame umbes kümme minutit enne väljumist. Ma ei mäleta, et oleksin millalgi varem nii viimasel minutil laevale jõudnud. Jätame kaasaga kähku hüvasti – ja juba annabki kiirlaev otsi lahti.

Helsingi saarte vahel tunduvad lained üsna leebed. Laev on pooltühi, vanemad daamid tellivad mõnuga süüa ja juua. Valjuhääldist teadustatakse, et baari ja poode ei soovitata külastada, sest torm hakkab laeva kõvasti kõigutama. Ei pruugi enam oma kohale tagasi jõuda. Naishääl soovitab jääda oma istekohale kogu reisi ajaks. Just nagu lennukis, kus kapten teatab poole reisi ajal, et tulemas on turbulents, tualetid suletakse ning turvavööd tuleb kinni hoida. Soome prouad minu lähedal hoiatusest ei hooli. Nad on baaris edukalt ära käinud ja laua toidupoolisega katnud.

7

Kohe kui Suomenlinna siluett ahtris kahanema hakkab, paiskavad esimesed vihased lained vööri järskude liigutustega üles-alla. Millegipärast olen just maruga Nordicule sattunud. Eelmisel korral, aastaid tagasi, kandis torm laeva enne Naissaart tugevalt lääne suunas, pea Paldiski alla välja. Meile teadustati, et tugeva külgtuule tõttu peame triivima allatuult, sest laev ei suuda lainetega võistelda. Äriklassi stjuardess kukkus, kandik käes, meie laua ette kõhuli maha ja veiniklaasid lendasid mööda põrandat laiali. Tundus, nagu oleks teda kostitatud mõnes Hollywoodi märulis kõige jõhkrama tukitulega. Tookordne merereis venis tavapärasest tunni võrra pikemaks. Võib-olla võtab Nordic teistest suuremaid riske, ei tea.

Helsingi saarestiku viimaste kivilaidude vahel katab lainelöök Nordicu kiirpaadi reisijatesaali kõrged külgaknad hetkega üleni veega. Kostavad esimesed kilked ja stjuardess hakkab kliendisõbraliku naeratuse saatel reisijatele suuri pruune paberkotte pakkuma. Pruun värv selleks otstarbeks mõeldud kottide jaoks ei ole kõige lohutavam, mõtlen. Võib-olla on tootja mõelnudki just sellele, et kui juba teatud reaktsioon tekkima hakkab, siis ongi parem lasta sellel kiiresti kulminatsiooni jõuda. Kui noor ja tubli teenindaja juba kolmandat korda mulle kotti pakkuma tuleb, mõtlen, et selle kotiga nina all vehkimine võib mind tõepoolest ükskord öökima ajada. Torm mitte, see mulle isegi meeldib, vähemalt seni.

Oma kohalt ei ole tõepoolest mõtet tõusta, kui just jalalihastele kerget trenni teha ei soovi. Naaberlaua daamid on äsjase hommikusöögi lõpuks teatud valu ja vaevaga neile lahkelt antud pruunidesse kottidesse ära mahutanud ja istuvad nüüd kaamete nägudega, pilgud tühjusse suunatud. Tallinn on veel tõepoolest kaugel ja üksnes Neptun teab, mis sellel teekonnal veel juhtuma hakkab. Merehaigus piinab merel olijat eriliselt küünilisel moel, paneb aja vaevaliselt liikuma ja viib sihtsadama tavapärase ajaarvamise mõistes hoomamatusse kaugusse.

Tallinna sadamasse jõudes on laev siiski enam-vähem graafikus ja ühes tükis. Prouade tuju paraneb kiirelt, kui Viru siluett juba käegakatsutavana tundub. Ei tea, kas neil on ka tagasipilet Nordicule võetud, mõtlen kaastundlikult.

Mina ei tahaks täna enam kiirlaevaga sõita. Tekilt lahkudes kuulengi meeskonnaliikmeid omavahel rääkimas, et see jääb täna küll viimaseks reisiks. Hiljem saan uudistest teada, et ka tagasisõit toimus, ja siis viskas laeva ahtri sedavõrd lainetest välja, et vindi tühikäigu tõttu seiskusid korraks mootorid ja kadus vool. Paanikas reisijad olevat hakanud päästeveste selga ajama, enne kui meeskond jõudis selgitada, et midagi hullu pole juhtunud ja laev jätkab kohe teed.

8

9

Minu teekond jätkub taksoga: kerge vahepeatus Viimsis ja edasi juba Ülemiste, mitte veel Lennart Meri nimelise lennujaama suunas. Frankfurdis on kahe lennu vahel paras paar tundi aega ja öösel kella kaheks jõuan lõpuks Limassoli hotelli.

Küprosel kohtab mind Vahemere mahe ja pehme kliima. Kuidas küll võib olla, et ilmaõhk muudab su korraga udukergeks. Just nagu paitaksid sind hetkega kellegi väga lähedase inimese soojad ja sõbralikud käed. Õhk on korraga niivõrd kerge, et isegi gravitatsioonijõud tundub vähenevat. Ja valgust on määratult rohkem. Sellise kliimamuutusega kaasneb alati teatud annus ettearvamatust, uudsust ja põnevust.

Limassoli hotellis proovin numbritoas uinuda, see ei õnnestu kohe. Pika reisi elamused ei taha veel kuhugi kaduda. Hommikul suudab mind äratada üksnes soov hingata Eesti ja Soome sügavsügisesel ja pidevpimedal ajal päikeseküllast ning kerget Vahemere suvist õhku. Meie ajavöönd on suurema osa aastast karm ja pime: september tuletab seda leebelt ja ettevaatlikult meelde, oktoobri lõpus läheb karmimaks ja november on siin kandis tavaliselt üks pikk masendus. Küprose september on midagi enamat kui meie parim suveilm.

Kui järgmisel hommikul kell kaheksa hotelli restorani hommikusöögilauda suundun, ootab mind seal juba klient. Paari tunni pärast on kohtumine Küprose advokaatidega. Päevagraafik tundub esmapilgul ebaõiglane – olen ju soojal maal, siia tullakse tavaliselt hoopis muretult puhkama. Juba hommikul on väljas 30 kraadi sooja ja üha kuumemaks läheb. Õnneks lõpetame keskpäeva paiku, enne kella ühte töötegemise.

Lennuk Küproselt tagasi väljub juba järgmisel ööl pool kaks. Hommikutundidel maandun Frankfurdis. Tallinna lennuki väljumist tuleb seal oodata tervelt viis tundi. Tallinnas tagasi olen hilisel pärastlõunal. Õhtupoolikul jõuan vaevu täita mõned töökohustused ja ajada korda paar isiklikku laadi asjatoimetust. Õhtul vajun Viimsi kodus mitme reisi väsimusest rammestatuna tavalisest palju varem voodisse.

Järgmise päeva hommikul on kaks kohtumist klientidega ja juba pärastlõunal reisin kiirlaevaga Tallinnast Helsingi suunas. Meri on leebe. Uinun ja tukun terve paaritunnise reisi.

Sel hommikul ärkan Helsingi-kodus. Vaatan voodist hoolega läbi akna noorte ja kitsa võraga paplite latvu, mis ei rahmi enam nii tugevalt nagu mõni päev tagasi. Võtab mõne hetke, enne kui suudan paika panna, mitme päeva eest olin siit lahkunud. Olen jälle Helsingis. Ja ees on selline päev, mil mul ei ole vaja minna kiirlaevaga merele. Tõepoolest − reisivaba päev.

10

12

Kauppatori Helsingi kesklinna turg ehk Kauppatori ja selle ümbrus sobivad kohaks, kust alustada Soome avastamist ja vaatamisväärsustega tutvumist. Omal ajal nimetati Helsingit Põhjala valgeks linnaks just nimelt Kauppatori vahetus läheduses paiknevate 19. sajandil valminud ajalooliste ehitiste järgi. Meritsi Lõunasadama akvatooriumisse saabuja näeb Helsingi toomkirikut oma valges hiilguses üle suursuguste klassitsistlikus stiilis hoonete juba kaugelt. Peaaegu Kauppatori vastas asub Soome presidendiloss, presidentinlinna või lihtsalt linna, nagu soomlased seda ise nimetavad. Võrreldes Peeter I rajatud Kadrioru lossi suursuguse eraldatusega uhkes iidses pargis ning mitmekülgse hooneteansambliga, on Soome presidendiloss asjalikult otstarbekas, isegi askeetlikult tagasihoidlik.

Pealinna liikluse üks peamisi tuiksooni, Kauppatori ja presidendilossi vahelt kulgev Pohjoisesplanadi, suletakse aga tähtsate riiklike vastuvõttude ajaks rahumeeli. Tihti kaunistavad Lõunasadamat väärikas eas uhked purjelaevad.

Tundub, et siin on täitunud parimal moel mereäärse linna kujundaja unistused kesklinna avatusest merele.

Kauppatori arhitektuurne tervikpilt kõneleb Soome ja soomlase olemusest üsna palju. Põhjanaabrite juures pikemalt elades hakkab silma nende omalaadne suhtumine venelastesse: ägedushoos nimetatakse neid sageli põlastavalt ryssä’deks, kuid huvitaval kombel on samaaegselt tuntav, et kusagil hingepõhjas soomlased ka austavad venelasi. Võib-olla on see austus isegi alateadlik.

Silmas peetakse muidugi seda vana ja uhket vene rahvust, kelle aadlikud olid tuntud oma heade maneeridega ning kelle kunsti hinnatakse kogu maailmas kõrgelt praegugi, justkui väärikat ja lugupeetud vanahärrat. Paljud eestlased ei teagi võib-olla, et soomlased ei ole kunagi elanud pärisorjuses. Keskaja lõpul ehk 16. sajandi alguses elas Soomes umbes 350 000 inimest. Neist peaaegu 90% olid talupojad, kes – teisiti kui sakslaste poolt orjastatud eestlased – säilitasid nii oma vabaduse kui ka maaomandi. Vaatamata sellele, et pärisorjust ei olnud, põhjustasid teatud omandisuhted kohalikele talupoegadele siiski pikkadeks aastateks orjusega sarnaseid katsumusi. Eriti kannatasid maaomanike ikke all 13

kingitustena jagatud mõisamaadele elama jäänud talupojad, kes korraldasid 1779. aastal isegi ülestõusu. Soomlased pääsesid pärisorjusest suuresti maa geograafilise asendi ehk siis eelkõige muust Euroopast eraldatuse tõttu. Oma osa oli siin Rootsi strateegilistel huvidel ja isegi teatud kaitsel, aga ka sellel, et Soome inimasustus oli väga hajutatud.

Liivimaale rajati euroopalik feodaalne mõisamaaomandil põhinev kord ning palju ei puudunud, et sama süsteem oleks võetud kasutusele ka Soomes, ent Rootsi aktiivsus kindlustas soome talupoegadele traditsioonilise maaomandi. Soomlaste kauaaegsed valitsejad ja praegused head naabrid rootslased ei orjastanud neid. Pärast võidukat sõda rootslastega 1809. aastal andis Vene keiser Aleksander I Soome aladele erilise autonoomia. Selline samm oli Venemaa poolt vallutatud territooriumil erakordne.

Soome autonoomia tähendas õigust kohalikele seadustele ja oma maapäeva. Vene keisririigi ja Soome vahele loodi koguni tollipiir ning Vene alamatel ei olnud Soome aladel kodanikuõigusi. Lisaks jättis Aleksander I puutumata seal valitsenud luteri usu.

Soomlastele oli südamelähedase usu säilimine kultuuriliselt ja ka rahvuse arengu seisukohalt väga tähtis. Tänapäevalgi kuulub suurem osa soomlastest luteri kirikusse. Luteri kogudused on olnud Soomes läbi aegade ühed peamised rahvusliku identiteedi kandjad. Vene valitsejad pidasid Soome alamaid nimelt eriliselt seaduskuulekateks ning uskusid vallutatud Soome aladel kohalike seaduste paremasse toimesse. Tõepoolest, Vene valitsejad ei eksinud – riigivõimu austamine ja seaduskuulekus on tegelikult tänapäevani soomlastele iseloomulik.

Lisaks sai Soomest ajapikku Vene valitsejate jaoks ihaldatud ja turvaline puhkepaik, kus omati mitmeid suvemaju, losse ja villasid, käidi sageli kalastamas ja lõõgastumas. Vaieldamatult väljendus selles 14

15

Vene valitsejate eriline suhe Soomega, justkui omamoodi lugupidamisavaldus Soome kohaliku võimu vastu. Alateadvuses on soomlased veel praegugi Aleksander I kingitud autonoomia eest venelastele tänulikud ja seda isegi vaatamata Talve- ja Jätkusõjas kantud tohututele inimkaotustele ning ulatuslike idaalade sunniviisilisele loovutamisele. Kindlasti mängis Aleksander I leebus suurt rolli ka hiljem, Urho Kaleva Kekkoneni valitsemisajal nn. finlandiseerumispoliitika kujunemisel. Veel tänapäevalgi tundub, et ehkki Soome poliitikud võiksid öelda vabalt välja oma arvamuse Venemaa poliitika või üksikute poliitiliste aktide kohta, hoiavad nad oma riigi üldist poliitilist kurssi Venemaa suhtes siiski piisavalt vaos, justkui kartes õrritada vene karu. Karudega tuleb käituda kavalalt, näib olevat soomlaste tarkus.

Kauppatorist mõnesaja meetri kaugusel asuva toomkiriku esisel Senaatintoril ilutseb uhke Aleksander II kuju. See valitseja andis muu hulgas 1863. aastal välja määruse, mille alusel pidi soome keel saama kahekümne aasta jooksul asutustes ja kohtutes rootsi keelega võrdse staatuse. Vaatamata sellele kestis rootsi keele ülemvõim 20. sajandi alguseni. Senaatintorile pääseb Kauppatorilt jalgsi mõne minutiga. Senaatintori on Soome tähtsaim väljak ja kindlasti iga Soomet külastava turisti jaoks kohustuslik vaatamisväärsus. Kui läheneda Senaatintorile turu poolt, kõrgub toomkirik nõlvakul otse üle väljaku. Soome külastajale tuleks teha kohustuslikuks võtta kas või kordki istet kirikuesisel võimsal trepil – nii saab teha hõlpsalt sammukese Soomele ja soomlastele lähemale. Suvel on seal päikeselise ilmaga mõnus jalgu puhata ja linnaelu jälgida.

Nõnda elavad vene elemendid Kauppatori ümbruses oma elu tänapäevalgi vaikselt edasi. Ajaloo jäljed on selgelt tuntavad nii linnapildis kui ka soomlaste südameis.

K AUP PATO R I K A L A SE KTSI O O N koosneb kolmest-neljast suuremast telgist, kus kalamehed ja kalakaupmehed kauplevad. Suvel lisanduvad telkidele kõrval asuva kai äärde mõned paadid, millest müüakse värskelt püütud kala ja erinevaid kalahõrgutisi. Kalaturu valik on Läänemere kalaliike arvestades väga hea. Mõistagi on kalaturul esindatud ka Soome järvede elukad, suitsukalad ja mitmel erineval viisil kalast valmistatud suupisted. Viimasel ajal on olnud müügil näha ka mitmeid Atlandi saadusi, näiteks ülisuurt Atlandi lesta.

Hommikuti on mõnus kalaturul jalutada ja müügil olevat lõputut valikut põhjalikult uurida. Jalutuskäigu ajal tekib alati kümneid ideid, millisest kalast ja kuidas toitu valmistada. Vahel võib see olla isegi häiriv, sest kohapeal on valikut raske teha. Lihtsam oleks minna turule kindla plaaniga, millist kala ja 17

kui palju osta. Valitseb alaline oht osta vajalikust rohkem, kuigi ülejäägi võib ju näiteks soolata, mis on nii kala valmistamise põhiviisina kui ka tagavaravariandina alati käepärane.

Turg on söögikultuuri alus ja algus. Alati värske kraam, mida usinad tootjad on ise pakkumas. Hommikuses karguses segunevad õhus erinevad hõrgud aroomid. Ostjate maitsemeeli teravdab selline aroomikokteil märkimisväärselt. Ja kindlasti ärgitab see ka fantaasiat avastama uusi maid kokakunsti võluraamatus.

Kalamüüjad on ostjate hulgas populaarsed. Kalamüüja amet on ilmselgelt väärikas ja oluline. Kesklinna snoobide korterite elanikud saavad aga vaid väikese värskendava jalutuskäigu kauguselt peaaegu igal hommikul (pühapäeviti on turg suletud) laias valikus värsket kala osta. Võib kõlada uskumatuna, kuid ka siin mängib väike tutvus olulist rolli. Ühel kargel päikselisel talvepäeval näiteks oli mu tuttav kalamüüja hoidnud ilusat meriforelli (meritaimen) parimate klientide jaoks leti all. Kui seisin järjekordselt nõutult leti ees ega teadnud, mida valida, võttis ta värske meriforelli peidust välja ja kinnitas, et see on tõeline delikatess – just täna siitsamast jäätükkide vahelt kätte saadud!

KIIRSOOLA MERIFORELL Roogi umbes kilone kala ja eemalda liigne soomus. Pese hoolikalt külma vee all ning kuivata lõpuks paberiga.

Lõika kala terava fileerimisnoaga mööda selgroogu keskelt pooleks. Eemalda pea ja saba, aseta fileed, nahk allpool, ovaalsele vaagnale küpsetuspaberi peale.

Sega jäme söögisool ja suhkur vahekorras 3 osa soola KIIRSOOLA ja 1 osa suhkrut. Võta 5−6 loorberilehte. Raputa MERIFORELL soola ja suhkru segu kalale (ära üle soola!). Seejärel raputa mõõdukalt peale sidrunipipart. Lõpuks kata • 1 seest puhastatud maitsestatud pinnad ühtlaselt 2−3 loorberilehega. terve meriforell (vikerKeera kala küpsetuspaberisse ja pane külmkappi. forell, jõeforell, siig), Kala on valmis 24 tunni pärast. Parema soolasuse 800 g kuni 1 kg saamiseks võid 6 tunni möödudes lisada natuke • jämedat söögisoola jämedat soola.

• suhkrut Serveeri kuuma keedukartuli ja hapukoorega • sidrunipipart või mustast rukkileivast tehtud võileival. Lisa haki• 5−6 loorberilehte tud tilli.

18

LUTS US T (sm. made) ei teadnud ma enne Soome kolimist suurt midagi.

Mõistagi kalast, mitte kirjamehest. Luts on üks isemoodi kala, justkui ussi ja kala ristsugutis. Ta sarnaneb üpris palju näiteks emakalaga (Zoarces viviparus), keda ma lapsena koduranna kivide vahelt püüdsin. Selleks tuli kõigepealt köögist mõni kahvel vaikselt kõrvale toimetada, see kusagilt leitud puuvarre või paremal juhul vasktoru otsa kinnitada – ja püügivahend oligi valmis. Ahing ühes ja kivide kangutamiseks mõeldud puuront teises käes, saigi mereäärsete kivide vahele emakat – nii me emakala hüüdsime – nottima mindud.

Eestis on luts üpris vähetuntud kala. Poeletilt seda mereelukat naljalt ei leia, ka turult mitte.

Soomes seevastu on luts jaanuaris ja veebruaris üks popimaid kalaliike. Seda müüakse nii turul kui ka LU T S U S U P P supermarketites, nii nülitult kui ka tervelt. Lutsu (kuni 8 inimesele) nülgimine on peen kunst. Kala sisikond eemaldatakse, kuid maks jäetakse avatud kõhu külge • 2 tervet lutsu, lõpuste alla elegantselt rippuma, justkui pummelkumbki 800 g kuni 1 kg danud mehikese hooletult seotud kikilips. Eelistan • 150 g juursellerit hankida lutsu tervena, kuna soovin nautida kogu • 2 keskmise suurusega protsessi algusest lõpuni. punast sibulat Lutsust saab ülimaitsva supi. Talve jooksul • 150 g koorevõid tuleks seda valmistada kindlasti mitu korda, sest • 2−3 loorberilehte läheb aega, enne kui jälle saab.

• 1 kalapuljongi kuubik

LUTS US U P P Alustuseks haki juurseller hästi peeneks ja tee sama umbes kahe keskmise punase sibulaga. Prae saadud segu kiirelt koorevõis. Kogus võiks olla selline, et tavamõõtmega praepanni põhi oleks ühtlaselt kaetud. Järgmiseks täida suurem supipott veega ja pane keema. Nüüd asu lutsu kallale. Aseta kala lõikelauale, lõika ettevaatlikult sappi vigastamata lutsu

• 4 keskmise suurusega porgandit • 6 keskmise suurusega kartulit • nisujahu • tilli • peterselli • maitseainesegu

19

kõhunahk lahti. Eemalda hoolikalt sapipõis ja viska see kohe prügikasti. Seejärel eemalda ettevaatlikult maks ning pane see eraldi kaussi.

Lutsult naha eemaldamine on tegelikult lihtne. Selleks aseta kala lõikelauale ja hoia köögipaberi abil kala peast kinni. Teise käega tee noaga kala pea tagant ainult nahka läbiv lõige kogu kala laiuses. Nüüd võta naha servast kõvasti kinni ja tõmba ühtlaselt tugeva liigutusega peast allapoole nahk ära. Seejärel ürita kätte saada nii palju fileed kui võimalik. See võib tunduda tülikas, kuid hea supi nimel tasub vaeva näha. Eemalda saadud fileest kõik luud ja pane puhtad kalafilee tükid eraldi nõusse.

Pane roogitud selgroog potti veega keema. Hea maitseaine on toidu valmistamisel pool võitu. Soovitan kasutada Kuchareki (Vegeta, Maggi) maitseainesegu. Sega puhastatud filee kausis maitseaineseguga. Kui vesi on potis keema tõusnud, kurna luud potist välja, puhasta ja pese pott hoolikalt. Pane kalaluud uue veega keema ja keeda 20 minutit. Seejärel eemalda puljongist luud, lisa juurselleri ja sibula segu, paar loorberilehte ning üks kalapuljongi kuubik. Lõika 3−4 porgandit õhukesteks ratasteks ning 5−6 kartulit väikesteks tükkideks. Pane need potti ja keeda pehmeks, maitsestades Kuchareki maitseaineseguga. Pane suurem praepann tulele, praadimiseks kasuta kergemat oliiviõli. Paneeri lutsuliha tükid jahuga ja prae need enne potti panemist kergelt läbi. Keeda kogu supisegu kuni 10 minutit ja võta lõpuks pott tulelt, haki tilli ja rohelist peterselli ning riputa see supile. Supp ongi serveerimiseks valmis.

K AUP PATORI K A L ATURUL ringi luusides hakkab lõpuks veidi kurb, et Eestis midagi sellist pole. Samasugune kalaturg sobiks ideaalselt kusagile Tallinna kesklinna lähedale. Ei tea, kas selleks peaksid koonduma kalamehed ise või peaks hoopis mõni kaupmees asja käsile võtma. Kalamehed ise suudaksid kindlasti ehedamat teenust pakkuda. Kuuldavasti on Tallinna linnaplaneerijate kavades sellise turu asukoht juba siiski paika pandud – seegi tubli sammuke edasi. Kahjuks on nõukaaegne suurpüügihullus hävitanud Eestis väikeettevõtlusel põhineva kalapüügi- ja ka turustamiskultuuri. Üheks esimeseks reegliks Eesti uue kalaturu tarvis võiks olla müügikeelu kehtestamine külmutatud kalale!

Hommikul vara on Helsingi turule mõnus minna, sest see sarnaneb veidi varahommikuse kalaleminekuga. Elu linnas on alles hoogu saamas, siin-seal kohtab üksikuid tööleruttajaid – kes jalgratastel, kes jalgsi –, õhk on karge, meri loksub vaikselt kalalettide kõrval. Kalaturg või ükskõik milline kalaostu- või kalasöögikoht peakski ikka mere lähedal asuma – kas sadamas või mereäärsel bulvaril.

.

20