3
Originaali tiitel: Елена Зубкова Прибалтика и Кремль 1940–1953 Москва 2008 РОССПЭН
Toimetanud Marika Mikli Teaduslik toimetaja Tõnu Tannberg Kujundanud Heino Prunsvelt © ROSSPEN, 2007 © Tõlge eesti keelde. Margus Leemets, 2009 ISBN 978–9985–3–1780–8 Kirjastus Varrak Tallinn 2009 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif
4
Sisukord Sissejuhatus ..............................................................................................................7 1. peatükk. Riigialamad ja partnerid: ajalooline lühiekskurss 1.1. Baltimaad ja impeerium .......................................................................... 17 1.2. Moskva ja Balti riigid: suhtlemiskogemused iseseisvuse aastatel ....... 19 1.3. Presidentide diktatuurid sovetiseerimise seisukohast: poolt ja vastu 26 2. peatükk. „Veniv” 1940. aasta: allaneelamise tehnoloogia 2.1. „Me leidsime vormi...”: 1939. aasta konfliktid ja kokkulepped........... 37 2.2. Sissetung: paktidest ultimaatumiteni ..................................................... 51 2.3. „Rahvarevolutsioonide” imiteerimine Nõukogude emissaride järelevalve all ............................................................................................ 61 2.4. Kas piiride taastamine või okupatsioon: Nõukogude Liidu tegevuse iseloom Baltimaades 1940. aastal ........................................... 72 2.5. Nõukogude võim Baltimaades: esimese aasta kogemused.................. 78 3. peatükk. Teistkordne sovetiseerimine: inimesed, struktuurid, vahendid (1944–1953) 3.1. Nõukogude mõjutsoon ja Baltimaad ..................................................... 97 3.2. „Moskva vaatlejad”: ÜK(b)P Keskkomitee Läti, Leedu ja Eesti büroode loomine .................................................................................... 105 3.3. Kaadripoliitika sovetiseerimise vahendina ......................................... 109 3.4. „Omad” ja „võõrad”: rahvusküsimus poliitilistes otsustes ja igapäevaelus ............................................................................................. 114 3.5. Kollektiviseerimine: „Balti variant”...................................................... 123 4. peatükk. Sõda pärast sõda: relvastatud vastupanu Baltimaade territooriumil 4.1. Kes olid metsavennad? Motiivid, koosseis, organisatsioon ............. 141 4.2. Vastasseis: etapid, taktika, ohvrid ......................................................... 162
5
5. peatükk. Baltimaade poliitiline eliit:kollaboratsionismi ja rahvusliku kommunismi vahel 5.1. „Stalinliku põlvkonna” rahvuslik eliit Baltimaades: sotsiaalpoliitilise portree eskiisid.......................................................... 186 5.2. „Peremehed” või „juhatajad”: konfliktid võimustruktuurides ......... 206 5.3. „Kohaliku natsionalismi” fenomen: „Eesti süüasi” aastail 1949–1952 ................................................................................... 217 6. peatükk. 1953. aasta: Kremli „uus kurss” ja Baltimaad ................... 232 Lõpetuseks .......................................................................................................... 246 Järelsõna. Kreml ja Baltikum aastatel 1940–1953: kuidas sovetiseerida väikeriike ..................................................... 252 Märkused ............................................................................................................. 258 Isikunimede register .......................................................................................... 299
6
Sissejuhatus Baltimaad. Inimeste jaoks, kellele nõukogude aeg oli osa nende elust, on sellel sõnal eriline tähendus. Nõukogude Lääs – selline nimetus kinnistus Lätile, Eestile ja Leedule sel ajal, kui need riigid olid osa NSV Liidust. Baltimaad olid nõukogude elu vitriin ja samal ajal oli see üks suure riigi kõige ebanõukogulikum piirkond. See oli midagi rohkemat kui lihtsalt geograafia. Venemaal nimetati Baltimaadeks juba ammusest ajast neid maid, mis piirnesid Läänemerega. Sellel mõistel pole kunagi olnud juriidilist staatust, veel vähem riiklikku tähendust. Nagu seda pole ka sellistel nimetustel nagu Kamamaa, Baikalimaa, Aasovimaa... See on lihtsalt territoorium, mis asub mingi veekogu ääres – kas jõe või mere ääres. Kuid erinevalt tavalistest toponüümidest pole sõnal Baltimaad mitte niivõrd geograafiline kui ajalooline tähendus, kõige harjumuspärasemalt just sõnaühendis Nõukogude Baltimaad. Ega muid Baltimaid polegi olnud. Olid ja on jälle iseseisvad riigid Eesti, Läti ja Leedu. Enne seda olid aga Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubermangud Vene impeeriumi koosseisus. Veel varem kuulusid Läänemere-äärsed alad Rootsile, Rzeczpospolitale, Liivi ordule. Vene impeeriumis oli nende kubermangude ühiseks nimetuseks Ostsee piirkond. Just sellise nime all olid need alad, mis ulatusid Narva jõest kuni Preisimaani, kirjas ka 19. sajandi 60. aastail avaldatud geograafilis-statistilises sõnastikus.1 Märksõna „Baltimaad” selles sõnastikus ei ole. Kuid 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse vene publitsistikas ja asjaajamises kasutati sõnaühendeid Balti piirkond või Balti kubermangud küllaltki ulatuslikult, sealt jõudsid need ka nõukogulikku sõnavarasse, juba tegelikule olukorrale vastava parandusega – kas siis Baltimaad või Balti riigid. Just selline nimetus, millega tähistati Lätit, Leedut ja Eestit ning ka Soomet, esineb Nõukogude diplomaatilises kirjavahetuses ja ka Poliitbüroo otsustes 1920.–1930. aastatel. 1940. aastal ilmusid Euroopa kaardile uued tähistused: Läti NSV, Leedu NSV ja Eesti NSV. Mitteametlikult olid endiselt kasutusel nende iseseisvuseaegsed nimetused, piirkonna kui terviku tähistamiseks aga – Baltimaad. Nõukogude sõnastikud, nagu ka Vene impeeriumi aegsed, ei nimetanud Baltimaid, kuid keeles see määratlus juurdus ja on kasutuses tänini.
7
Mis puutub nõukogude inimestesse, siis leksika peensused neid ei huvitanud, nende jaoks polnud Baltimaad mitte lihtsalt geograafiline nimetus, vaid sümbol, mille tähendus pole meie noorematele kaasaegsetele vist isegi mõistetav, nemad on nõukogude ajastust juba küllalt kaugel, et suhtuda sellesse kui ajaloosse. „Nõukogude Läänest” kirjutasid rohkem välismaa ajakirjanikud, nõukogude inimeste jaoks aga olid Baltimaad ehtne Lääs, mitte küll „aken Euroopasse”, sest selle akna kaudu polnud võimalik kusagile pääseda, vaid kõige ehtsam Euroopa ise. Riia ja Tallinna tänavatel vändati filme Lääne elust, puhkamist Riia rannas võrreldi välisreisiga, pehmet aktsenti, millega rääkisid vene keelt enamik sealseid elanikke, peeti millekski salapäraseks ja võõraks ja seetõttu ka stiilseks. Ilmselt just seepärast etendasid nõukogude filmides välismaalaste osi enamasti läti, leedu ja eesti näitlejad. Esimestena hakkasid nad juurutama ka esialgu üsna arusaamatut ja isegi taunitavat seksisümboli tiitlit. Baltimaad olid nõukogude inimese jaoks muide üldse teatav sümbol. See sümbol sisaldas üsna veidrat assotsiatiiv-suveniirset rida – alates kogu Nõukogude Liidus kuulsast Riia palsamist ja liköörist Vana Tallinn ning lõpetades Čiurlionise muusika plaatidega ja orelikontsertidega Riia Toomkirikus. Olid veel ka parfümeeriatooted ja tarbekaubad. Nõukogude daamid ostsid innukalt Riia sukkpükse, mis polnud küll nii elegantsed kui Saksa toodang, kuid pidasid ometi palju kauem vastu kui Tušinos valmistatud sukad. Läti firma Dzintars lõhnaõlid asendasid edukalt enamikule tundmatuid Prantsuse parfüüme, nõutavad olid Eesti trikootooted ja keraamika. Ja muidugi merevaik. Vaevalt et ükski teine maa maailmas peale Läti on üle elanud nii kirglikku vaimustust selle kollase kivimi suhtes. Oli ka tõsisemaid asju – näiteks raadiod. Need, kes tahtsid kuulata Lääne „hääli”, jahtisid Spidolasid, makstes defitsiitse aparaadi eest Moskvas vahel tegelikust hinnast kolm korda rohkem. Millegipärast suutis just seda marki vastuvõtja „segajatega” kõige paremini toime tulla. Nii seostusid Baltimaad veel ka sõnaga „vabadus” – nii seda nimetust kandva raadiojaamaga kui vabadusega üldse. Nõukogude inimesed suhtusid Baltimaadesse üldiselt teatava pieteediga, kuid suhtlemises jäi puudu soojusest. Häiris tunne, et „meid seal ei armastata”. Vähe sellest, tagaselja, aga vahel ka avalikult, nimetati venelasi okupantideks, püüti igati mõista anda, et nad on Baltimaades võõrad, ja kui jumal annab, siis ka ajutised. Selline suhtumine oli muidugi solvav ja kutsus esile sama negatiivse vastureaktsiooni. Asja põhjustesse polnud aega õieti süveneda ja ega seda ei tahetudki teha. Kõik ju teadsid, et esiteks, „nad ise palusid meil ennast vastu võtta”, ja teiseks, „meie vabastasime nad”. Nii kirjutati kõigis nõukogude õpikutes, vastavaid tähtpäevi tähistati korrapäraselt igal aastal. Ja kui Balti vabariigid 1980. aastate lõpus esimestena kuulutasid, et nad ei taha enam NSV Liidu koosseisus elada, oli see paljudele tõeline šokk. Müüt „murdumatust Liidust” kärises kõigist õmblustest, koos sellega ka kõik teisedki müüdid. Ka müüt Baltimaadest. See osutus niisama nõukogulikuks ja selles mõt-
8
tes ajalukku kaduvaks kui kogu Nõukogude Liit. Müüt Baltimaadest kui ehtsast Euroopast kukkus kokku kohe, kui piirid avanesid ja meie inimesed pääsesid Läände uudistama. Baltimaad aga muutusidki tõesti välismaaks, see oli nüüd lihtsalt fakt, endisest muinasjutulisest välismaast ei jäänud enam jälgegi. Nii selgubki, et Baltimaad on vaid mõiste nõukogude ajaloost. Nõukogude periood Balti riikide ajaloos, see aeg, mil nad olid Nõukogude Baltimaad, kestis peaaegu viiskümmend aastat. Selle aja olud pole mitte niivõrd teadusliku uurimise kui poliitiliste arutluste objekt: poliitilised huvid mõjutavad teemade valikut ja uurimise suunda, need mõjutavad hinnanguid ja tõlgendusi, kujundavad kangelasi ja antikangelasi. Baltimaade nõukogude-perioodi ajalugu kujutatakse ühelt poolt sealsete rahvaste hädade ja õnnetuste loona, teiselt poolt aga nende vägivaldse allasurumise loona. Uurimisvälja selline teadlik kitsendamine võib olla piisav, et vastata poliitilisele nõudmisele ja rahuldada emotsioone, mis enamasti on mõistetavad. Mis aga Leedus, Lätis ja Eestis sel perioodil tegelikult toimus, kuidas inimesed kohandusid uue olukorraga, kuidas tekkisid ja lahenesid konfliktid, kuidas olid korraldatud suhted vabariikide ja keskvõimu vahel – selle mõistmiseks jäävad seatud raamid liiga kitsaks, mõnikord koguni moonutavad tegelikku pilti. Nõukogude maastikul olid Baltimaad üsna veider moodustis. Kolme sealse vabariigi ühendamine ühisnimetaja alla polnud rangelt võttes päris õiglane. Neil olid etnilised erinevused ja erinevad kultuuritraditsioonid, ka majanduselus oli märgatavaid lahknevusi. Leedut hakati arvama Baltimaade hulka alles 20. sajandil, kui sündis iseseisev Leedu riik. Kuid kõigile nende alade rahvaste iseärasustele ja erinevustele vaatamata suhtus Moskva, s.t. keskvõim, sellesse piirkonda kui tervikusse ja kujundas vastavalt sellele ka oma poliitikat. Selline suhtumine kujunes välja juba sõjaeelsel perioodil, kui Läti, Leedu ja Eesti olid sõltumatud riigid, see jätkus ka pärast seda, kui neist oli saanud NSV Liidu osa. NSV Liidus puhkenud kriisi ja liidu lagunemise seisukohast on Keskuse (Moskva) ja Läänemere-äärse piirkonna (Leedu, Läti ja Eesti) suhetel ja probleemidel iseseisev ja mõnes mõttes erandlik tähendus. Erinevalt teistest NSV Liidu subjektidest – Ukrainast, Valgevenest, Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia vabariikidest – lülitati Baltimaad liitriigi koosseisu võrdlemisi hilja, siis, kui riikliku korralduse põhimõtted, sealhulgas ka keskuse ja ääremaade vastastikuste suhete põhimõtted, olid juba välja kujunenud. Seejuures oli Baltimaadel rida iseärasusi, mis ei võimaldanud keskvõimul vanemate liiduvabariikide suhtes kehtivaid juhtimispõhimõtteid Eestile, Lätile ja Leedule mehaaniliselt üle kanda. Moskval oli küll kogemusi erineva majandusliku tasemega ja erinevate kultuuriliste traditsioonidega piirkondade üheks tervikuks liitmisel, ent tuli arvestada Baltimaade probleemi iseärasustega. Need iseärasused olid: 1) Baltimaade orienteeritus Läänele; 2) kommunistliku ideoloogia ja kommunistlike parteide nõrk mõju; 3) tugev püüd riikliku iseseisvuse poole; 4) opositsiooni aktiivne, kohati ka relvastatud vastupanu sovetiseerimispoliitikale.
9
Selle perioodi keskne probleem ongi Balti liiduvabariikide sovetiseerimine – see on ka tänapäeva historiograafia üks teravamaid probleeme. Okupeerimine, annekteerimine ja sovetiseerimine – see on Moskva ja Baltimaade suhteid käsitlevate ajakirjanike lemmiktriaad. Tõsi, nende mõistete, õigemini küll sõnade (sest mõiste eeldab mõistmist) liiga sagedase kasutamise taga pole mitte nende konkreetne sisu ega mõte, vaid nendega kaasnev negatiivne mõju, seega jällegi emotsioonid. Niisiis, selleks, et asja olemust mõista, tuleks esmalt n.-ö. maha jahtuda: pole ilmselt juhus, et esimestena tegid katset heita pilk 1940. aastale ja sellele järgnenud sündmustele kui ajaloo probleemile hoopis kolmanda (neutraalse) poole esindajad, just lääneriikide ajaloolased. Gerhard Simon näiteks tegi ettepaneku läheneda sovetiseerimise mõistele instrumentaalselt, võtta seda kui nende instrumentide kogumit, mille abil tagati annekteeritud territooriumide inkorporeerimine nõukogude süsteemi.2 Käesolevas raamatus mõistetakse sovetiseerimise all protsessi, mille eesmärgiks oli „hõlmata” kõnealune piirkond nõukogude süsteemi, kujundada poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud struktuurid nõukogulikule mudelile vastavaks. Selle eesmärgi saavutamiseks kasutati erinevaid mehhanisme ja vahendeid, mille kasutamise võtted ja sisu aja jooksul muutusid, kui suhtelise liberaalsuse perioodid vaheldusid järjekordse „kruvide kinnikeeramisega”. Kremli Baltimaade-poliitika põhijooned, s.t. Keskuse ja Balti liiduvabariikide vastastikuste suhete iseärasused ära määranud poliitika põhijooned kujunesid 1940.–1950. aastail. Just siis arenesid ja sõlmusid need poliitilised, etnilised ja territoriaalsed konfliktid, mis mõned aastakümned hiljem olid ka üheks NSV Liidu lagunemise teguriks. Seepärast ongi Baltimaade nõukoguliku ajaloo esimene aastakümme määrava tähtsusega selleks, et mõista kogu sündmustekompleksi, mis seostub Kremli ja Balti liiduvabariikide hilisemate suhetega, kuni viimaste riikliku sõltumatuse saavutamiseni. Baltimaade probleemi uurimisel, seda ka nõukogude ajaloo kontekstis, on oma traditsioonid. Kuid aktiivsem teaduslik huvi selle teema vastu tekkis alles pärast NSV Liidu lagunemist ja iseseisvate Balti riikide moodustamist. On uurimusi, mis vaatlevad Balti probleemi laiemas ajaloolises kontekstis – läbi mitme sajandi, viimasel sajandil või ka mõne aastakümne vältel.3 Paari aasta vältel äratasid huvi peamiselt 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse sündmused.4 Uurimuste hulgast, mis analüüsivad Venemaa ja Balti riikide vaheliste suhete ajalugu, võib esile tõsta neid, mis on pühendatud Vene impeeriumi ja NSV Liidu rahvuspoliitikale.5 Ka Baltimaade sovetiseerimise ajaloo uurimises on välja kujunenud teatud traditsioon.6 Terve uurimuste kompleks on pühendatud 1940. aasta probleemistikule – Nõukogude anneksioonile Leedus, Lätis ja Eestis.7 Eesti ajalugu aastail 1940–1945 käsitletakse fundamentaalses uurimuses, mille on koostanud suur rahvusvaheline autorite kollektiiv.8 Mis puutub sõjajärgsesse, Baltimaade nõukoguliku ajaloo aega, siis siin võib märkida, et nii ajaloolaste kui teistegi autorite huvi selle perioodi erinevate probleemide vastu on olnud valikuline, olgu siis tegemist üldistavate või
10
kitsamalt spetsialiseerunud töödega Kõige rohkem läbi uuritud ja kõige suurema hulga publikatsioonidega – mitte ainult uurimustega, vaid ka dokumendikogumikega – on kaetud peamiselt kaks teemat: relvastatud võitlus sovetiseerimispoliitika vastu (siin domineerivad Leedu materjalid) ja massirepressioonid.9 Peale tööde, mis käsitlevad Baltimaade sõjajärgset ajalugu tervikuna, on ka uurimusi, mis analüüsivad Balti liiduvabariikides pärast 1944. aastat toimunud protsesse.10 Autorite innukas huvi sovetiseerimispoliitika repressiivsete külgede vastu on jätnud nende tähelepanu alt välja selle keerulise protsessi mitmed muud küljed. Uurijate tähelepanu pole pälvinud Baltimaade majanduse arengu probleemid nõukogude ajal. Ainus erand selle probleemse valdkonna käsitlemisel on Olaf Mertelsmanni põhjalik monograafia, mis on pühendatud Eesti majandusele 1940.–1950. aastail.11 Kollektiviseerimispoliitika teostamise majanduslikele ja poliitilistele probleemidele Eestis on pühendatud David Feesti monograafia.12 Selektiivsest põhimõttest pole suutnud hoiduda ka viimaste aastate kõige fundamentaalsema projekti – Läti ajaloo komisjoni välja antud 15-köitelise koguteose autorid.13 Selle väljaande 14. köide, kus on projekti autorite kõige huvipakkuvamad uurimused, ilmus nii läti kui inglise keeles.14 Saksa ajaloolane Edward Mühle, kes on analüüsinud koguteose kõigi 15 köite sisu, tegi huvitava järelduse: kokku oli avaldatud 278 artiklit, neist 127 puudutavad Teist maailmasõda ja Saksa okupatsiooni (seejuures pooled neist on pühendatud juutide jälitamisele ja holokaustile). Läti sovetiseerimist käsitletakse 117 artiklis, neist 45 puudutavad perioodi 1940–1945, ning 59 artiklit käsitlevad sõjajärgset perioodi, aastaid 1944–959. Nendes artiklites on esikohal küüditamiste ja repressioonide teema.15 Uurimused, mis käsitlevad Balti liiduvabariikide sõjajärgset arengut, puudutavad tavaliselt nii või teisiti ka „Moskva mõju” probleemi. Kuid selle mõju teostamise konkreetsetest vormidest pole kirjutatud kuigi palju, mis on seletatav esiteks Venemaa arhiivide vähese tundmisega, teiseks aga lihtsalt vastava otsese informatsiooni puudumisega. Kuid Venemaa arhiivides leiduvad dokumendid võimaldavad taastada selle keeruka mehhanismi põhielemendid, mis tagasid nõukogude mõjuvõimu Balti vabariikides. Käesolev raamat ei ole Baltimaade sovetiseerimise ajalugu: see käsitleb Baltimaade sovetiseerimisel tehtud otsuste ajalugu, Kremli poliitikat Läti, Leedu ja Eesti suhtes. See on küll Baltimaade ajalugu, kuid Moskva perspektiivist vaadatuna. Uurimise keskmes on Baltimaade asjus tehtud otsuste vastuvõtmise mehhanismid, bürokraatlik rutiin, nende kanalite ja vahendite otsimine, millega seda piirkonda juhtida. Kuidas muutusid ja arenesid Baltimaade sovetiseerimise poliitika meetodid ja vormid ja tehtud otsuste kontrollimise võtted? Millisel määral need otsused arvestasid Baltimaade elanikkonna meeleoludega ja kuidas elanikkond neid otsuseid korrigeeris? Kuidas kujunesid suhted Kremli ja kohaliku eliidi esindajate vahel? Kus lõppes „Moskva käsi” ja algas kohalik „isetegevus”? Need ja teisedki küsimused määrasidki lähenemise Baltimaade sovetiseerimise probleemile, mida selles raamatus on käsitletud.
11
Viimastel aastatel on Baltimaade sovetiseerimise ajaloo kohta ilmunud arvukalt allikapublikatsioone.16 Suurem osa neist on pühendatud Nõukogude võimu Lätisse, Leedusse ja Eestisse tungimise ajaloole, seega siis aastaile 1939–1940. Dokumendikogumikes, mis käsitlevad sõjajärgset aega, on enamuses publikatsioonid Baltimaades toimunud repressioonide kohta. Mis aga puudutab Balti liiduvabariikide juhtimise „köögipoolt” pärast seda, kui neist oli juba saanud NSV Liidu osa, siis seda materjali pole seniajani avaldatud – enamgi veel, see on hajutatud erinevate arhiivide erinevate fondide vahel. Käesoleva uurimuse allikateks ongi peamiselt just need arhiividokumendid. Et rekonstrueerida Baltimaade suhtes langetatud otsuste „köögipoolt”, oli vaja vastata küsimustele: 1) milline informatsioon Baltimaades valitseva olukorra kohta Moskvasse jõudis, kes oli selle informatsiooni allikas; 2) millised allüksused ja persoonid tegelesid ÜK(b)P–NLKP Keskkomitees ja teistes keskasutustes Baltimaade probleemidega; 3) milliseid otsuseid langetas Keskuse juhtkond Leedu, Läti ja Eesti suhtes (nende motiivid, initsiaatorid, kontrollimehhanismid); 4) kui efektiivselt toimis juhtimisvertikaal: Moskva–Vilnius (Riia, Tallinn)–kohalikud võimuorganid. Neile ja teistelegi küsimustele vastamiseks on uurimise alla võetud hulk erinevaid arhiivimaterjale. Esimese allikaterühma moodustavad parteistruktuuride – ÜK(b)P– NLKP KK Poliitbüroo, Orgbüroo ja Sekretariaadi materjalid, kus suurimat huvi Keskuse poliitika arenemisest Baltimaade suhtes pakkusid järgmised dokumentide kategooriad: 1) Poliitbüroo, Orgbüroo ja Sekretariaadi nende istungite protokollid (ja neile protokollidele lisatud materjalid), kus arutati Balti vabariikidega seotud küsimusi; 2) Leedu, Läti ja Eesti büroode esimeeste aruanded ja informatsioonid; 3) Leedu, Läti ja Eesti kommunistlike parteide esimeste sekretäride aruanded; 4) ÜK(b)P–NLKP Keskkomiteest Balti liiduvabariikidesse sealset olukorda kontrollima saadetud volinike ja inspektorite ettekanded; 5) ÜK(b)P KK Leedu, Läti ja Eesti büroo istungite protokollid; 6) Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) ja Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi (NKGB) Eesti, Läti ja Leedu volinike informatsioon; 7) aruanded Balti liiduvabariikide elanikkonna poliitiliste meeleolude kohta. Teise ametlike allikate rühma moodustavad need keskametkondade materjalid, mis asuvad NSVL Rahvakomissaride Nõukogu (Ministrite Nõukogu), NSVL Riikliku Plaanikomitee, NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi (Siseministeeriumi), NSVL Rahanduse Rahvakomissariaadi (Rahandusministeeriumi) ja NSVL Statistika Keskvalitsuse fondides. NSVL NKVD–MVD (Siseministeeriumi) materjalide seas on eriline koht Banditismivastase Võitluse Peavalitsuse (GUBB) dokumentidel. See dokumentidekompleks koos teiste allikatega võimaldab taastada Baltimaades toimunud vastupanuvõitluse ajalugu. Peamine instants, kus otsuseid langetati, olid ÜK(b)P Keskkomitee Orgbüroo ja Sekretariaat. Poliitbüroos reeglina vaid kinnitati osa eelpool nimetatud
12
organites vastu võetud otsuseid. Kõiki Baltimaade kohta tehtud otsuseid pole võimalik välja selgitada, sest osa neist dokumentidest on uurijatele seniajani kättesaamatud. Lisaks tuleks arvestada, et nõukogude kombe kohaselt ei jäänud mõnedest otsustest ühtegi jälge. Kuid sellest, kui intensiivselt partei kõrgemad instantsid tegelesid Baltimaade olukorraga, suudavad anda aimu ka uurijatele avatud dokumendid. Orgbüroo ja Sekretariaadi protokollid ajavahemikul 1944. aastast kuni 1952. aasta oktoobrini annavad sellise pildi: selle aja jooksul tehti Leedu kohta 311, Läti kohta 304 ja Eesti kohta 256 otsust. Sisu (teemade) järgi võib neid otsuseid liigitada järgmistesse põhilistesse rühmadesse: 1) parteielu küsimused: vabariikide kommunistlike parteide kongresside korraldamine, vabariikide, oblastite ja linnade parteikonverentside korraldamine; parteikoolide ja kursuste tegevus; parteisse vastuvõtu küsimused; partei ürituste finantseerimine, raha eraldamine partei hoonete remondiks jm; 2) vabariikide põhiseaduse ja hümniga seotud küsimused (nende tekstide kinnitamine, muudatuste tegemine); 3) valimised NSV Liidu Ülemnõukogusse (korraldamise tähtajad, propagandakampaaniate korraldamine jne); 4) administratiiv-territoriaalne jaotus ja piiriküsimused; 5) majandusküsimused (tööstuse, transpordi ja põllumajanduse tegevus, plaanide täitmine jne.); 6) kolhoosiehitus; 7) teadus ja kultuur; 8) kaadriküsimused (ametissemääramised ja kaadrivahetus); 9) juubelite ja pidupäevade tähistamine; muud küsimused. Nii et Balti liiduvabariikide kõik eluvaldkonnad olid partei keskorganite kontrolli all. Siin ei olnud Balti vabariigid NSV Liidu keskvõimu ja regioonide vaheliste suhete süsteemis mingi erand. Siiski tuleb märkida, et suur osa otsuseid, mis ÜK(b)P Keskkomitee hiljem kinnitas, olid kavandatud kohtadel ja kohapealse algatusena. Ametlikele materjalidele lisanduvad ka isiklikku laadi dokumendid – mälestused, päevikud ja kirjad. Nende autorid on töötanud erinevatel ametikohtadel: ühed olid juhtivais ameteis, teised aga lihtsalt sündmustes osalejad või pealtnägijad. Igaühel neist on oma lugu ja oma suhe Baltimaade ajalooga. Kuid nende tunnistusteta, mis tihti on omavahel vasturääkivad, milles on ebatäpsusi ja ilmselgeid vigu, mis tulenevad inimese mälu ebatäpsusest, ei saa ka ajalugu olemas olla. Otsuseid teevad lõpuks ikkagi vaid inimesed. Seega ei jutusta käesolev raamat mitte lihtsalt „mehhanismidest”, vaid ka inimestest, kes nende taga seisid. Ka nendest, kes ei langetanud mingeid saatuslikke otsuseid – kes lihtsalt elasid sel ajal ja on juba ainuüksi seetõttu Ajalukku sattunud. Raamatu kirjutamise mõte tekkis juba üsna ammu, mitme aasta jooksul toetasid mind selle kallal töötamise juures erinevad inimesed, fondid ja instituudid. Esialgu Avatud Ühiskonna Instituut, mille stipendiaadina ma sain alustada otsinguid arhiivides. DAAD-i (Saksamaa Akadeemiline Vahendusamet) ja Saksamaa Uurijate Ühenduse (Deutsche Forschungsgemeinschaft) rahaline toetus võimaldas mul töötada mõned kuud Saksamaal – Tübingeni, Marburgi ja Konstanzi ülikoolis, tutvuda seal suure hulga välismaise kirjandusega Bal-
13
timaade ajaloo kohta. Tänu Herderi Instituudile Marburgis sain ma töötada selle unikaalse, Baltimaade ajalooga tegeleva teadusasutuse raamatukogu ja arhiivi fondides. Viimasel kolmel aastal finantseeris minu uurimistööd Venemaa arhiivides Venemaa Humanitaarne Teadusfond (RGNF), mis andis mulle ka toetust selle raamatu avaldamiseks. Ma tänan kõiki mind toetanud fonde abi ja usalduse eest. Venemaa Teaduste Akadeemia Vene Ajaloo Instituudis, kus see projekt algusest lõpuni valmis, tundsin ma kogu aeg direktsiooni mõistvat suhtumist ja kolleegide sõbralikku toetust. Eelkõige tahan ma tänada oma lähimaid kolleege Kodumaa Kultuuri Uurimise Keskusest – Aleksandr Golubevi, Vladimir Jessakovi, Boriss Ilizarovit, Tamara Krassovitskajat, Vladimir Nevežinit, kes võtsid vaevaks minu käsikirjaga tutvuda ja tegid hulgaliselt kasulikke märkusi. Mu eriline tänu kuulub Leonid Nežinskile ja Gennadi Kostõrtšenkole, kes lugesid kogu raamatu läbi ja teatavas mõttes andsid sellele „lähetuse ellu”. Iga ajaloolise uurimuse juures on kõige huvitavamad just uued dokumendid. Tänu Venemaa Sotsiaal-poliitilise Ajaloo Arhiivi (RGASPI), Vene Föderatsiooni Riigiarhiivi (GA RF) ja Venemaa Uusima Ajaloo Riikliku Arhiivi (RGANI) töötajate kvaliteetsele abile ja heatahtlikule suhtumisele õnnestus mul koguda mitmekülgne, kohati lausa unikaalne materjal, mille eest ma neid kogu südamest tänan. See raamat valmis Moskvas ja Tübingenis. Juhtus nii, et just Tübingenis, IdaEuroopa Ajaloo Instituudis, ilmusid avalikkuse ette minu uurimistöö esimesed tulemused, seal panin ma tööle ka punkti. Ma tänan Dietrich Beyraud ja kogu Tübingeni meeskonda osavõtlikkuse eest minu ja selle raamatu saatuse suhtes. Meid ei seo mitte ainult kutsealased, vaid ka sõbralikud suhted. Mul oli ka võimalus arutada uurimuse materjale Konstantzi, Marburgi ja Göttingeni ülikoolis toimunud kollokviumidel. Selle eest olen ma väga tänulik oma kolleegidele Bianca Pietrow-Ennkerile, Stefan Plaggenborgile ja Manfred Hildermaierile. Marburgis, Herderi Instituudis viibimise ajal, osutasid mulle hindamatut abi ja konsulteerisid mind Csába Janos Kenéz ja Peter Wörster. Ma tänan oma kolleege Tartust, Eesti ajaloo asjatundjaid Olaf Mertelsmanni ja Tõnu Tannbergi, kes andsid mulle kasulikku nõu ja kirjandust. Pidasin Venemaa Riiklikus Humanitaarülikoolis magistrantidele Baltimaade nõukogude perioodi ajaloo loenguid. Ma tänan magistrante ja üliõpilasi elava osalemise eest dialoogis, värskete vaadete ja järelduste eest. Raamatu aluseks olevad materjalid ja minu mõtisklused kõlasid ka raadios Svoboda, kus me koos Vladimir Toltsiga ja Olga Edelmaniga juhtisime programmi „Mineviku dokumendid”. See kogemus oli mulle raamatu kirjutamisel suureks abiks. Ma olen mitu aastat teinud koostööd kirjastusega ROSSPEN. Seetõttu polnud mul vähemalt muret, kus käsikiri avaldada, kui see lõpuks valmis sai. Ma tänan kirjastust valmiduse eest senist traditsiooni jätkata. Raamatu edu sõltub suurel
14
määral sellest, millise toimetaja kätesse see satub. Selles osas on mul vedanud: töötada koos sellise toimetajaga, nagu seda on Ljudmilla Makarova, pole autori jaoks mitte lihtsalt vedamine, vaid suur õnn. Kuid ometi poleks see raamat võib-olla üldse ilmunudki, kui ma poleks kogu aeg tundnud oma kõige lähemate inimeste, oma perekonna toetust. Minu abikaasa Aleksandr Kuprijanov võttis enda kanda käsikirja esimese toimetaja ülesanded ning tegi ära kogu tehnilise töö käsikirja vormistamisel. Vaid tänu tema visadusele suutsin ma lõpuks raamatule ka punkti panna.
15
16
1. peatükk
RIIGIALAMAD JA PARTNERID: AJALOOLINE LÜHIEKSKURSS
1.1. Baltimaad ja impeerium Baltimaad olid Nõukogude Liidus erilises seisundis. See eristaatus – mida ametlikult pole küll kusagil fikseeritud – on seletatav paiknemisega läänepiiril, ja ajateguriga, sellega, et Leedu, Läti ja Eesti sattusid NSV Liidu koosseisu hiljem kui ülejäänud liiduvabariigid, ning ka elanikkonna küllaltki tugeva vene- ja nõukogudevastase hoiakuga, mis sundis keskvõimu otsima niisuguse potentsiaalselt plahvatusohtliku piirkonna ohjamiseks spetsiaalseid „võtmeid”. Teatavat mõju avaldas Kremli ja Baltimaade suhetele ajalooline traditsioon – mida osapooled ise tegelikult alati ei tunnetanudki – et Balti kubermangudel oli Vene impeeriumis alati olnud eristaatus. Eestimaa ja Liivimaa sattusid 1710. aastal, Põhjasõja ajal, Venemaa alluvusse ja said Peeter I-lt tasuks lojaalsuse eest Vene võimule erilisi privileege. Need puudutasid esiteks rüütelkondi, kelle õigused olid kaua aega palju suuremad kui vene aadlikel, ja teiseks luteri kirikut, millele tagati status quo sellel territooriumil. Pärast Poola jagamisi 18. sajandi 70.–90. aastatel lisandusid Venemaa Balti kubermangudele Kuramaa ja Latgale, mis olid seni kuulunud Poolale. Nende alade elanikkond oli katoliku usku, piirkond oli ka majanduslikult nõrgemini arenenud, nii muutus see esmalt Liivimaa ja hiljem ka Läti „tagahooviks”. Katoliku usku olid ka leedulased, kes olid elanud Poola–Leedu riigi sellel territooriumil, mis pärast Poola jagamisi sattus Venemaa alluvusse. Erinevalt baltisakslastest polnud poola aadlikel nii ulatuslikke privileege, kuigi Venemaa keskvõim püüdis leida nendega kompromissi ja neid enda poolele võita. Piirkonna nimirahvad – lätlased, leedulased ja eestlased – olid peaaegu kõik maksukohustuslikud talupojad, seetõttu privileegid, peale usutunnistuse (luterliku ja katoliikliku) ning õiguse rääkida oma emakeeles, neile ei laienenud. Venestamine algas Baltimaades ja Poolalt võidetud aladel alles 1860. aastate lõpus, eriti tugevaks muutus see keiser Aleksander III valitsemise ajal. Venestamispoliitika tulemused aga jäid küllaltki tagasihoidlikeks, sellega ei kaasnenud suuremat venelaste sisserännet ega kohalike keelte väljatõrjumist vene keele poolt (seda ei juhtunud isegi siis, kui leedu keel, nagu ka ukraina ja valgevene
17
keel, 1863. aastal ametlikult keelustati).1 Luteri kirik jäi püsima ning hoolitses oma koguduste harimise eest, see aitas kaasa kohalike rahvaste haridustaseme kiirele kasvule: juba 1800. aasta paiku oli lätlastel ja eestlastel hulk omakeelseid algkoole, 19. sajandi lõpus oli kirjaoskajaid eestlaste seas 94%, lätlaste seas 85%, mis olid Vene impeeriumi kõrgeimad näitajad.2 Eesti ja läti talupojad paistsid silma ka isikuvabaduse saavutamise seisukohast, kuigi see polnud antud juhul nende endi pingutuste tagajärg, vabaduse andis talupoegadele Venemaa valitseja. Balti kubermangude talupoegade vabastamine pärisorjusest toimus nelikümmend aastat varem kui Venemaal. 1816.–1819. aastal tegi Aleksander I Eestimaa ja Liivimaa kubermangust oma reformiplaanidele omamoodi eksperimentaalpolügooni. Leedu talupojad said vabaduse kätte koos kõigi teistega – 1861. aastal (välja arvatud Suwałki kubermangu leedulased, kes vabastati pärisorjusest juba 1807. aastal, kuid ilma maata). Impeeriumi võimude suhtumine ühelt poolt eestlastesse ja lätlastesse ning teiselt poolt leedulastesse tulenes suuresti erinevast suhtumisest Baltimaade ja Poola eliiti – saksa parunitesse ja poola šlahtitšitesse. Esimestele oli tagatud õigus autonoomsele seisuslikule esindatusele, millega kaasnesid vastavad omavalitsuse institutsioonid ja maaomandi erikord. Poola aadlikke püüdis keskvõim täielikult vene aadelkonda inkorporeerida (selle tulemusena olid lõpuks pooled Venemaa pärilikest aadlikest poolakad), neid kaasati aktiivselt ka riigiteenistusse. Seejuures kujunes välja kummaline olukord: vaatamata baltisakslaste eristaatusele ei peetud neid pikka aega ohuks impeeriumi terviklikkusele, valitsejad olid nende lojaalsuses kindlad. Mis aga poolakatesse puutub, siis hoolimata sellest, et poola aadlikke oli isegi keisri lähedaste hulgas, oli ikkagi käibel müüt nende salakavalusest, see aga tekitas pidevalt kahtlusi, et poolakad tahavad impeeriumist eralduda või siis vähemalt selles segadust külvata. Ega need kartused päris asjatud ei olnudki, seda kinnitas ka 1863. aasta Poola ülestõus. Väikesearvuline leedu aadelkond oli suuresti poolastunud – seda mitte ainult keelelt ja traditsioonidelt, vaid patriotismi ja riikliku iseseisvuse ihkamise poolest. Ajaloolaste hinnangul tärkas leedulaste rahvuslik liikumine varem kui lätlastel ja eestlastel, juba 19. sajandi alguses (nn. rahvusliku ärkamise periood).3 Küsimus balti aadlike privileegide tühistamisest kerkis vene ajakirjanduses ja valitsusringkondades korduvalt esile, kuid esmakordselt hakkas valitsus sellega tõsiselt tegelema alles Esimese maailmasõja päevil. Sõjaline konflikt Saksamaaga vallandas vene ühiskonnas kampaania võitluseks sakslaste ülemvõimuga (vastav komisjon tegutses isegi riigiduumas), selle kampaania üheks osaks oli nõudmine lahendada Baltimaade küsimus, s.t. tühistada Balti kubermangude eristaatus.4 Duumas esitati üheaegselt mitu seaduseelnõu (suurmaaomanike õiguste piiramisest, luteri kiriku tegevuse kontrollimisest, semstvoreformist jne.), kuid nagu tavaliselt, oli tulemus oodatust tagasihoidlikum. Kõige otsustavam samm selles suunas – mõisnikest maaomanike privileegide tühistamine – lubas nüüd Balti kubermangudes ka teiste seisuste esindajatel maad saada.
18
Kardinaalsemaid meetmeid valitsus ei söandanud võtta. Vaatamata rünnetele „sakslaste ülemvõimu” vastu ja kahtlustele, et balti parunid võivad Saksamaaga toimuva sõja ajal olla omamoodi „viies kolonn”, oli nende varasem lojaalsus keskvõimule garantiiks ka tulevikule mõeldes. Parunite mõjule oleks vastukaaluks võinud saada põlisrahvaste – eestlaste ja lätlaste eliidi esindajad. Seda enam, et tol ajal olid eesti ja läti rahvuslaste liidrid kindlalt Venemaa poolel, arvates, et juhul, kui sõja peaks võitma Saksamaa, saksastatakse Baltimaad täielikult.5 Keskvõim kohalikku eliiti siiski stabiliseeriva jõuna ei arvestanud, suhtudes sellesse pigem kui separatistlike tendentside kandjasse . Seetõttu, usaldamata õieti kedagi, tegi keskvõim panuse hoopis kolmandale jõule – administratiivsele, s.t. iseendale, asudes tugevdama riiklikke institutsioone, mis tagaksid Keskuse kontrolli kogu selles piirkonnas.6 Sama traditsiooni võib edaspidi märgata ka kommunistliku võimu tegevuses, mis püüdis Baltimaid sovetiseerida. Balti erikorda ära kasutades hakkas arenema ka kohalik rahvuslik liikumine: esialgu oli juttu vaid kultuurautonoomiast ja kohalikust omavalitsusest „vene kotka” kaitse all, nagu selle idee sõnastas riigiduuma saadik, lätlane J. Goldmanis.7 Baltimaade rahvuslik eliit – ainus keskvõimuga vahetult suhtlev jõud – nihkus projektilt, mis rahuldus autonoomiaga Venemaa koosseisus, suhteliselt aeglaselt seisukohani, et tuleb saavutada rahvuslik iseseisvus,8 igatahes ei jõudnud see sammu pidada eestlaste ja lätlaste kiiresti radikaalsemaks muutuva meelsusega. Leedulastel muutis selle protsessi keerulisemaks täiendav tegur – oma rahvusliku territooriumi puudumine Vene impeeriumi koosseisus. Rahvusriikluse loomise teel – kui see idee koos impeeriumis alanud kriisiga oli muutumas hüpoteetilisest juba üsnagi reaalseks – oli kõigi kolme rahva peamiseks probleemiks omariikluse kogemuse puudumine. Polnud juhus, et rahvuslikult meelestatud ajaloolastel tuli hakata kiiresti ümber kirjutama küll Leedu suurvürstiriigi või isegi Liivi ordu ajalugu, täpsemalt, hakata otsima leedulaste, lätlaste ja eestlaste suveräänse eksisteerimise ajaloolisi juuri. Seejuures unustati, et suveräänsus ajaloolist põhjendamist ei vaja.
1.2. Moskva ja Balti riigid: suhtlemiskogemused iseseisvuse aastatel Kui bolševikud olid võimule saanud, kuulutasid nad, et teevad lõpparve minevikuga, Vene impeeriumi pärandiga. Kujutlus impeeriumist kui rahvaste vanglast lubas kommunistlikel liidritel kergesti loobuda rahvuslikest äärealadest, milledest osa, sealhulgas ka Eesti, Läti ja Leedu olid 1918. aastal saavutanud iseseisvuse. Kurvaks tegi vaid üks asjaolu: uutest riikidest ei saanud punase Venemaa väikeseid koopiaid, need riigid valisid suveräänse eksisteerimise tee. Muide, kodusõja keerises, kui bolševike võimu tulevik oli suure küsimärgi
19
all, ei mõelnud keegi sellistele asjadele kuigi tõsiselt. Need probleemid jäeti maailmarevolutsiooni südametunnistusele, mille nimel ju kogu võimuvõitlust oli alustatud. Seetõttu kirjutaski Nõukogude Venemaa 1920. aastal ilma suuremate probleemideta alla rahulepingutele Eestiga (2. veebruaril), Leeduga (12. juunil) ja Lätiga (11. augustil), juhindudes rahvaste enesemääramise õigusest. See tähendas, et VNFSV tunnustas Balti riikide sõltumatust ja loobus kõigist „Vene impeeriumi suveräänsetest õigustest” nende riikide territooriumide ja rahvaste suhtes. Nendest lepingutest kuni Leedu, Läti ja Eesti annekteerimiseni 1940. aastal kulus kaks aastakümmet. Kui vaadata tagasi sellele ajale, kerkib paratamatult küsimus: millisel hetkel tekkis Nõukogude juhtkonnal idee kaotus tasa teha, saada Balti riikide territooriumid tagasi, et need sovetiseerida. Kohati heidavad 1940. aasta sündmused minevikule nii tugeva varju, et tahtmatult tekib tunne: see kava oli Nõukogude välispoliitikas sees juba päris algusest peale. Teose „Läti ajalugu. 20. sajand” autorid on veendunud, et 1920.–1930. aastatel võis Balti riike reaalselt ohustada ja vallutada vaid Venemaa.9 Tegelikult polnud asi mitte päriselt nii. Täpsemalt, üldsegi mitte nii. Nõukogude Liidu suhetes oma läänenaabritega võis 1920.–1930. aastatel märgata „tendentsi, et mure oma julgeoleku pärast hakkas muutuma nõudmiseks revideerida oma läänepiire” – nii arvavad Poliitbüroo eritoimikuid uurinud Oleg Ken ja Alaksandr Rupasov: „Nõukogude propagandas (eriti vabariiklikul ja kohalikul tasandil) omandas nende plaanide elluviimise perspektiiv NSV Liidu naabruses asuvate territooriumide kommunistliku „vabastamise” jooned. Kuid ei Poliitbüroo otsused ega ka nende interpreteerimine olemasolevate dokumentide valguses ei luba väita, et NSV Liidu juhtkonnal oli ühtne nägemus või plaan selle eesmärgi poole liikumiseks või et Poliitbüroo tegelastel oli pidevalt mõtteis kavatsus sovetiseerida NSV Liidu naaberriike.”10 Kahtlemata polnud bolševistlike juhtide teadvus päris vaba impeeriumi taastamise sündroomist. Kuid esialgu avaldus see suhtumises Balti riikidesse kui endistesse provintsidesse, väikestesse ja seega mitte päris täieõiguslikesse partneritesse Euroopaga aetavates asjades. Selline käitumine oli küllaltki veider, eriti kui võtta arvesse, et sellel ajal ei saanud NSV Liit enam tunda ennast maailma riikide seas võrdse partnerina, veel vähem sai ta pretendeerida kunagise suure impeeriumi staatusele. Selle olukorraga tuli nüüd arvestada ja kohandada reaalpoliitika nõudmistega oma esialgu alles ähmaselt tajutavat impeeriumimeelsuse kompleksi, nagu ka silmanähtavalt läbikukkunud ideed revolutsioonilisest messianismist. Poliitbüroo ja Nõukogude välisteenistuse dokumendid kinnitavad, et pärast 1920. aastat kujunes Nõukogude Venemaa seisukohti rahvusvahelistes suhetes määravaks Realpolitik.11 Reaalpoliitiline optika, nii nagu ka suhtumine „väikestesse” riikidesse, muudab kujutluspilti omaenda võimaluste mastaapidest. Seetõttu, kui rahvakomissar Kliment Vorošilov mõtiskles 1925. aastal Balti riikidest, nimetas ta neid pisut põlglikult „meid ümbritsevate riigikeste äärispitsiks”, kuid
20
samas tunnistasid bolševistlikud strateegid: „...kui need väikesed riigid meid ründaksid, siis me saaksime lüüa.”12 Sellistel kartustel polnud midagi ühist Läti, Leedu ja Eesti tegelike kavatsustega, kuid sisemine ebastabiilne olukord sundis Nõukogude juhte reageerima eriti teravalt vähimalegi sõjaohu suurenemisele ning suhtuma oma naabritesse kui potentsiaalsetesse sõjalistesse vastastesse. Ega siis Läänerinne asjata eksisteerinud edasi ka veel viis aastat pärast sõjategevuse lõppu, alles 1925. aasta aprillis nimetati see ümber sõjaväeringkonnaks. Kuni 1930. aastate keskpaigani ei peetud Nõukogude sõjaväejuhtkonnas peamiseks sõjaliseks ohuks mitte Balti riike, vaid Poolat, kuid Eestit ja Lätit peeti Poola võimalikeks liitlasteks. Seepärast jälgitigi Moskvas väga pingsalt suhete arenemist Balti riikide vahel ja Balti riikide liidu tekkimise perspektiive. Eri aegadel oli mitu erinevat projekti Balti riikide liidu loomiseks – oli suur liit ja väike liit. Suurde liitu oleksid projekti järgi kuulunud Soome, Poola, Läti ja Eesti. Väikese Balti liidu puhul oli kaks varianti: kas Poola, Läti ja Eesti või siis Leedu, Läti ja Eesti. Poola ja Leedu konflikt Vilno linna ja selle ümbruse pärast, mille poolakad 1920. aasta oktoobris olid hõivanud, muutis võimatuks nende kahe riigi lähenemise teineteisele, isegi mitmepoolse liidu raames. Balti liidu moodustamist, eriti kui selles oleks osalenud ka Poola, hinnati Moskvas kui otsest ohtu NSV Liidule,13 seetõttu tegutsesid Nõukogude diplomaadid eelkõige sellise liidu moodustamise vastu. Ametlikes dokumentides kõlas ajuti mõte vajadusest seda liitu lagundada, kuigi lagundada polnud esialgu midagi, sest ei suurt ega väikest Balti liitu ei sündinud tegelikult kunagi. Ainsaks reaalseks sammuks selles suunas võiks pidada 1923. aasta novembris allkirjastatud kaitsealast kokkulepet Eesti ja Läti vahel. Balti riikidel ei õnnestunud ühise julgeolekusüsteemi loomisel edasi liikuda ei 1920. aastatel ega ka 1930. aastate teisel poolel, kui oht, et nad võidakse kas Saksamaa või Nõukogude Liidu poolt alla neelata, oli muutunud juba tajutavaks reaalsuseks. Läti, Leedu ja Eesti omavahelised vastuolud ning nende riikide poliitikute ilmne lühinägelikkus ei võimaldanud luua Balti liitu ehk Balti Antanti, nagu seda hiljem nimetama hakati.14 Kolmepoolse liidu moodustamine jäi toppama välispoliitilise tegevuse tasandil: 1934. aasta 12. septembril kirjutasid Läti, Leedu ja Eesti alla kokkuleppele, mis nägi ette välispoliitika-alast koostööd ja diplomaatilist toetust rahvusvahelistes küsimustes.15 Moskva suhtumine Balti liitu aga muutus. Varem kehtinud seisukoht, et igasugune liit Balti riikide vahel on lubamatu, konkretiseerus 1920. aastate lõpus eesmärgiks, et Eesti, Läti ja Leedu kolmikliidu loomisele on vaja vastu tegutseda. Välisasjade Rahvakomissariaadi kolleegiumil 1930. aasta lõpus otsustati toetada Leedu ja Eesti vahel juba sõlmitud kokkulepet ja samasugust kokkulepet ka Leedu ja Läti vahel (tegemist oli kaubanduskokkuleppega), kuid mitte lubada, et nende kahepoolsete lepingutega liituks ka kolmas osapool: leedulastele tuleb selgitada, et neile on ohtlik liitumine väikese Balti liiduga,
21
samas tuleb Riiat ja Kaunast hoida tagasi lähenemisest Tallinnale.161934. aasta kevadel muutis Kreml oma hoiakut Baltimaade küsimuses, demonstreerides toetust Leedu plaanidele Lätile ja Eestile lähenemise asjus. Selle pöörde, nagu ka kogu Moskva Balti-poliitika aktiviseerumise üheks olulisemaks põhjuseks oli jõudude vahekorra muutumine Euroopas pärast seda, kui natsionaalsotsialistid olid Saksamaal valimised võitnud. 1934. aasta jaanuaris kirjutasid Saksamaa ja Poola alla kokkuleppele, et kahepoolsetes suhetes ei kasutata jõudu. Enne selle dokumendi allkirjastamist oli NSV Liit pidanud Poolaga läbirääkimisi, et sõlmida ühisdeklaratsioon Baltimaade asjus, milles mõlemad pooled oleksid olnud Balti riikide sõltumatuse garandid. Lõpuks aga lükkas Poola Nõukogude poole ettepaneku tagasi. See sundis Nõukogude Liitu otsima Balti regioonis uut jõudude tasakaalu ja suurendama seal oma mõju, toetades Balti liidu loomist, seega siis Balti riikide liitu ilma Poolata. Moskva oli valmis võtma endale vahendaja rolli Balti liidu loomisel: Välisasjade Rahvakomissariaat tegi ettepaneku kutsuda üheaegselt Moskvasse läbirääkimistele Leedu, Läti ja Eesti välisministrid.17 Selle plaani realiseerimist takistasid aga Eestis ja Lätis riigipöörete tagajärjel puhkenud valitsuskriisid, sest neis riikides vahetusid ka välisministrid. 1940. aastal juhtunu üks paradokse on selles – kui poliitika puhul ikka üldse võib paradoksidest rääkida – et kavatsust moodustada Balti liit, mida Moskva oli 1934. aastal toetanud, peeti siis, kuus aastat hiljem, Moskvas motiiviks, mille najal süüdistada neid riike Nõukogude Liidu vastases tegevuses ja saada ajend sissetungiga ähvardamiseks. Kuid 1934. aastal oli kõik alles teistmoodi, Nõukogude Liidu ja Balti riikide suhetes võis märgata esimesi lähenemiskatseid. 1934. aasta jaanuaris võttis Poliitbüroo vastu otsuse „Baltimaadest”,18 mis sisaldas terve meetmete kompleksi – alates Balti riikide juhtide visiitidest Moskvasse kuni ulatusliku kultuurivahetusprogrammini ja majandussidemete tugevdamiseni. Eraldi punktis märgiti ära sõjalise koostöö perspektiivid: alustuseks olid kavandatud Läti ja Leedu sõjaväejuhtide visiidid (Eesti sõjaväelasi esialgu Moskvasse kutsuda ei kavatsetud, kuna Eestis valitses ebamäärane poliitiline olukord ja oli toimunud Konstantin Pätsi riigipööre). Lõpuks aga sai teoks vaid selle programmi kultuuriline osa: 1934. aasta kevadel külastasid Leedu, Läti ja Eesti ajakirjanikud Nõukogude Liitu, Moskvas toimus läti kunsti näitus, Tartus aga nõukogude graafika näitus. 1934. aasta peamiseks tulemuseks oli vastastikuste mittekallaletungilepingute pikendamine kümneks aastaks, need olid Eesti ja Lätiga sõlmitud kahe aasta eest, Leeduga aga juba 1926. aastal. Kuid Moskva poliitika aktiviseerimist Balti riikide osas ei maksa siiski üle hinnata. 1930. aastate keskel kujunes Nõukogude välispoliitikas küll välja Balti suund, senistelt üsnagi spontaansetelt kontaktidelt üksikute riikidega läks Moskva üle pikaajaliste ja mitmepoolsete suhete loomisele. Kuid endiselt ei olnud Balti suund Nõukogude diplomaatias prioriteetne. Seda kinnitab kaudselt ka fakt, et kui Poliitbüroos arutati mitmesuguseid küsimusi, siis Leedut, Lätit ja
22
Eestit puudutavad otsused võeti vastu küsitluse tulemusena, s.t. Poliitbüroos neid otseselt ei arutatudki. Ilmselt ei suutnud Nõukogude juhid ületada oma eelarvamusi väikeste naaberriikide suhtes, nad eelistasid ajada asju suuremate partneritega. Seetõttu toodi ka Balti riikide huvid tihti ohvriks, kui nende arvel oli võimalik saavutada mingi kokkulepe mõne mõjukama partneriga. Nii juhtus näiteks 1934. aastal, kui pikendati mittekallaletungilepingut Leeduga, mille üheks oluliseks punktiks oli 1926. aastal sõlmitud lepingu kohaselt nn. Tšitšerini noot, mis tagas Kaunase valitsusele Moskva toetuse „Vilno küsimuses”. Samal ajal pidas Kreml analoogilisi läbirääkimisi Poolaga (leping allkirjastati 1934. aasta 5. mail) ja Moskva Leedu-meelne hoiak ähvardas muutuda tõsiseks takistuseks lepingu sõlmimisel Varssaviga. Samal põhjusel viivitati Moskvas Leedule relvade müümisega, mida Kaunas oli soovinud.19 Samas ei kuulunud Moskva plaanidesse ka Poola seisundi tugevnemine Ida-Euroopa asjades. Teatavaks vastukaaluks Poola mõjule ja Leedu huvide tagatiseks oleks võinud saada Leedu liit Läti ja Eestiga – Balti liit, see määras ära ka Nõukogude Liidu muutunud suhtumise sellise liidu loomise perspektiividesse.20 Oma huve Baltimaades ei järginud Moskva mitte ainult ametliku diplomaatia kaudu. Sama tähtsat rolli mängisid ka mitteametlikud või poolametlikud kontaktid mõnede Balti riikide poliitika- ja ühiskonnategelastega. Osa neist sai Nõukogude poolelt rahalist ja muud toetust, nende hulgas olid ka Leedu, Läti ja Eesti tulevased valitsejad – Antanas Smetona, Kārlis Ulmanis ja Konstantin Päts. 1999. aastal avalikustas eesti ajaloolane Magnus Ilmjärv Eesti Päevalehe artiklis Venemaa arhiivides leiduvad andmed Balti riikide juhtide salajasest koostööst Nõukogude Liiduga.21 See publikatsioon muutus kohe sensatsiooniks, põhjustades rea uute kirjutiste avaldamise, milles paljastati Eesti, Läti ja Leedu juhte kui Kremli agente,22 Eestis puhkes sellega seoses tõeline skandaal.23 Balti riikide avalik arvamus, mis selleks ajaks oli juba harjunud kujutama oma sõjaeelseid presidente rahvuskangelastena, kes otsustavatel hetkedel langesid lihtsalt Kremli intriigide ohvriks, reageeris väga valulikult informatsioonile nende vabatahtlikust koostööst Moskvaga. Tõsi, selle koostöö ulatus ja iseloom oli Leedu, Läti ja Eesti juhtide puhul erinev. On teada, et toetust sai Läti Talurahva Liit ja selle juht Kārlis Ulmanis. Tulevane Läti president võttis abi vastu, kui aga Moskva tegi katset teda endaga kindlamalt siduda, pakkudes välja, et saadikuks Moskvas võiks saada Talurahva Liidu esindaja, siis Ulmanis keeldus.24Aastail 1922–1923 aktiviseerusid Kremli kontaktid Leedu rahvuslaste partei Tautininkai liidrite Antanas Smetona, Augustinas Voldemarase ja Vincas Kreve-Mickevičiusega.25 Need kontaktid olid saanud alguse veel enne, kui Tautininkai ametlikult parteiks kujunes ja aitasid suuresti kaasa rahvuslaste poliitiliste positsioonide tugevnemisele Leedus. Nõukogude pool andis rahalist toetust partei trükiväljaannetele, sealhulgas ka ajakirjadele Tautos Vairas (Rahvuse Kiiver) ja Lietuvis (Leedulane). Kolme aasta jooksul, 1924. aasta kevadest kuni 1926. aasta 17. septembri putšini, andis Moskva selleks
23
2500 dollarit.26 Smetona ei jäänud võlgu. 1926. aasta septembris kirjutas ta ajakirjas Lietuvis: „Moskva on sõjalises mõttes võitmatu. Seepärast ei saa meie astuda ühtegi liitu, mis hakkaks tulevikus Venemaa vastu võitlema.”27 Passus Nõukogude Venemaa võitmatusest oli teadagi liialdus, kuid leedu rahvuslased, kes sel ajal pidasid juba riigipöörde korraldamise plaane, vajasid „tugevat Moskvat”, kes garanteeriks, et Poola ei sekku tulevikus Leedu siseasjadesse. Suhtumine Poolasse ja Poola-vastased meeleolud oligi see alus, kus Moskva ja Smetona huvid kokku langesid. Kremlis kujunes ajapikku välja veendumus, et just Smetona on see mees, kellele tuleb Leedus panus teha. Suhted Moskva ja leedu rahvuslaste vahel olid sel ajal nii usalduslikud, et Smetona ja Voldemaras arutasid Moskva saadikutega eelseisva riigipöörde üksikasju. Sellised kohtumised olid regulaarsed, need kestsid mitu tundi, ainsaks erimeelsuseks oli küsimus sellest, milline sotsiaalne rühm peaks olema riigipöörajatele toeks: venelased, lähtudes bolševistlikest stereotüüpidest, soovitasid toetuda rahvamassile, Smetona ja Voldemaras kinnitasid, et selleks piisab täielikult ka armeest.28 Riigipöörde initsiaatorid ei tundnud erilist muret ideoloogia ja sõnastuse pärast, nemad olid teinud panuse enda kontrolli all olevale ustavale jõule. Kui aga riigipööre oli teoks saanud, jõudis kätte aeg hakata mõtlema ka selle legitiimsusele. Siis ei suutnud Smetona ja Voldemaras mõelda välja midagi paremat, kui kuulutada putš preventiivseks sammuks, mis aitas ära hoida bolševike kommunistliku riigipöörde. Aastapäevad pärast riigipööret, 1927. aasta detsembris, Smetona väitis: „Me saime usaldusväärset informatsiooni, et bolševikud olid oma jõud mobiliseerinud ja kavatsesid rünnata vabadust.”29 Leedu väikese kommunistliku partei liikmed arreteeriti kohe pärast putši, neli juhtivat kommunisti mõisteti surma. Leedu kommunistide süüdistamine vandenõuplaanis võis panna halba valgusesse ka need, kes Moskvas olid seda toetanud, sest kommunistlikke vandenõusid peeti loomulikult Moskva sepitsusteks. Et vältida soovimatut konflikti Moskvaga, mõtlesid Leedu uued juhid Smetona ja Voldemaras välja üsnagi veidra loo „kommunistlikust putšist”, mille initsiaatoriks olevat olnud... Poola. Selle ülimalt originaalse versiooniga tuli välja Voldemaras ühes intervjuus Lääne ajakirjandusele: „Ühest küljest puudub Leedus kuigivõrd oluline oht kommunistide poolt... proletariaadi diktatuur on vaid müüt. Teisest küljest on see oht aga märgatav, sest Poolast õhutatakse kommuniste, et anda Pilsudskile ettekääne Leedu asjadesse sekkumiseks.”30 Samal ajal, vaatamata sellele, et pöörde käigus võimule tulnud Leedu uus juhtkond ajas Poola suhtes karmi vastasseisupoliitikat, nähti lääneriikides Smetonat ja Voldemarast tegelastena, kes suudavad kahe riigi vahelise konflikti reguleerida ning stabiliseerida ka Leedu siseolukorra. Seepärast ei tunnustatud Leedu uut valitsust mitte ainult Kremlis, vaid ka Läänes – Suurbritannias, Prantsusmaal ja Itaalias.31 Märksa tihedamad sidemed olid Nõukogude Liiduga Eesti juhil Konstantin Pätsil. Mõjukat poliitikut kasutas Moskva ära oma huvide toetajana Eesti valitsuses ja parlamendis. Kanalid, mille kaudu kaasati koostööle Eesti juhtivaid
24
tegelasi, olid täiesti legaalsed kommertsstruktuurid ning ka Eesti–Nõukogude ühisettevõtted ja kompaniid. Päts oli ühe sellise ettevõtmise – Eesti–Nõukogude Kaubanduskoja üks peamisi organiseerijaid (1924). Hiljem tegutses Päts ka Eestis kaubelnud Naftasündikaadi juriidilise konsultandina ning oli Tallinna Laevandusseltsi aktsionär. Mõlemad organisatsioonid olid oma tegevusalal Eestis turuliidrid. Päts oli pidevalt ühenduses Nõukogude diplomaatilise esindusega Tallinnas ning sai sealt vajalikke juhtnööre.32 Alates 1930. aastast, nagu arvab Pavel Sudoplatov, oli ta seotud ka Nõukogude eriteenistustega, kes hindasid eesti poliitiku ja ärimehe teeneid väga kõrgelt.33 Pätsi koostöö Moskvaga ei toimunud päris omakasupüüdmatul alusel: oma teenete eest sai ta „materiaalset hüvitust”, mille tingimusi ja mahtu arusaadavatel põhjustel kusagil esile ei tõstetud. Magnus Ilmjärv avastas need andmed salajasest diplomaatilisest kirjavahetusest. Näiteks Pätsi „töötasuks” Naftasündikaadi juriskonsuldina määras Nõukogude pool 4000 dollarit ehk 18 000 eesti krooni aastas. Riigikogu saadikuna sai Päts samal ajal 488 dollarit aastas. Nõukogude kaubandusettevõtte juriskonsuldi teeneid hinnati hoopis kõrgemalt kui presidendi või riigikogu esimehe tööd: nemad said riigilt oma töö eest poole vähem – 9000 krooni aastas.34 Ajal, kui Päts töötas Eesti–Nõukogude Kaubanduskojas ja Naftasündikaadis, ei olnud ta riigiameteis, poliitikuna oli ta sel ajal opositsioonis. Pole olemas dokumentaalseid tõendeid, et ta sai Moskvast raha ka pärast 1934. aastat, kui temast sai president. Kuid juba mainitud Pavel Sudoplatov arvas, et Pätsi sidemed Moskva eriteenistustega kestsid kuni 1940. aastani.35 Selliseks järelduseks on alust, ka Magnus Ilmjärv arvab, et pärast Naftasündikaadi tegevuse lõpetamist võis Pätsi rahaline toetamine jätkuda Tallinna Laevandusseltsi kaudu, mille aktsionär Päts oli kuni kompanii natsionaliseerimiseni 1940. aastal.36 Sõltumata sellest, kui kestvad ja intensiivsed olid Nõukogude Liidu kontaktid Balti riikide poliitilise eliidiga, on märkimisväärne, et Moskvas tehti panus nendele liidritele, kes riigipöörde tagajärjel võimu lõpuks enda kätte haarasid, seega tulevastele diktaatoritele. Moskva valis oma potentsiaalseteks poliitilisteks partneriteks just need tegelased, keda toetasid tegelik, poliitiline ja – mis pole vähem tähtis – ka sõjaline jõud, mitte aga peaaegu tundmatuid kommunistide juhte. Nende liidrite kiindumus natsionalismi ideedesse, varjamatu sümpaatia Itaalia fašismi ja Saksa natsionaalsotsialismi saavutuste vastu ei tundunud olevat eriliseks takistuseks taoliste kontaktide sõlmimisel. Selliste eelistuste ja Nõukogude Liidu juhtkonna sammude tõttu, millega tegelikult tunnustati Smetona, Ulmanise ja Pätsi režiime ja isegi soodustati nende tekkimist, oli Nõukogude Liidu positsioon 1940. aastal küllaltki kahemõtteline: Nõukogude Liit väitis ju, et tuleb neisse riikidesse taastama demokraatiat ja vabastama Baltimaade rahvaid fašistlikest režiimidest. Kremli arvestused Nõukogude mõju suurendamise koha pealt Balti regioonis olid osaliselt õigustatud. Riia poliitikas võis juba 1935. aasta suvel märgata teata-
25
vat pööret Moskva suunas.37 Oma huvist arendada suhteid Nõukogude Liiduga rääkis korduvalt ka Leedu president Antanas Smetona. Vesteldes 1934. aasta märtsis Nõukogude saadiku Mihhail Karskiga, rõhutas ta eriti, et „Leedu vajab NSV Liidu toetust – nii poliitilist, majanduslikku kui ka sõjalist”.38 Pätsi positsiooni tugevnemine pärast tema korraldatud riigipööret 1934. aasta jaanuaris oli Eesti riigipeaga ammustes sidemetes olnud Moskva jaoks pigem positiivne märk. Kuid 1930. aastate keskel tekkis Moskvale tugev konkurent, kes samuti pretendeeris oma mõjuvõimu laienemisele Balti riikides. Selle konkurendi osas – ja peab tunnistama, et vägagi edukalt – esines Saksamaa. Balti riikide ümberorienteerumine Saksamaale tegi Nõukogude juhte ja diplomaate rahutuks, kuigi see pööre ei toimunud ootamatult ega olnud ka nii lõplik, kui nõukogude analüütikutele teinekord tundus. Läti lähenemist Saksamaale takistas näiteks Ulmanise degermaniseerimispoliitika. Läti ilmsest lähenemisest Saksamaale võib läti ajaloolaste arvates rääkida alles alates 1938. aasta kevadest.39 Kuid siis ei osanud keegi veel oodata, et möödub vaid pisut rohkem kui aasta, ja näiliselt lepitamatud vastased ja konkurendid lepivad omavahel kokku ning muudavad Ida-Euroopa sõltumatud riigid lihtsalt oma „huvisfääriks”.
1.3. Presidentide diktatuurid sovetiseerimise seisukohast: poolt ja vastu Poliitilisi režiime, mis olid Balti riikides enne nende sovetiseerimist, on historiograafias nimetatud presidendidiktatuurideks.40 Peale selle kasutatakse ka mõisteid rahvuslik-konservatiivne diktatuur, korporatiivne autoritaarne režiim41 ja isegi autoritaarne demokraatia.42 Need, keda terminoloogilised peensused eriti ei huvita, on harjunud meenutama Smetona, Ulmanise ja Pätsi aega. Leedulaste, lätlaste ja eestlaste ühiskondlikus teadvuses on need kinnistunud hea ajana, hea ja halva piirjooneks pole neil mitte parlamentliku demokraatia lõppemine Leedus 1926. aastal ning Lätis ja Eestis 1934. aastal, vaid 1940. aasta – sovetiseerimise algus. Riikliku sõltumatuse kaotamine, mis oli 1940. aasta sündmuste peamine tagajärg, oli Balti riikides kõige kaalukam argument poleemikas autoritaarsete režiimide üle. Kukutatud ja võimetud vastupanu osutama, omandasid need režiimid paratamatult ohvri ja täitumata jäänud võimaluste oreooli. Ajendi arutlemiseks täitumata jäänud võimaluste vaimus andsid Balti riikide juhid ka ise. Tunnetades oma seisundi juriidilist haavatavust, rääkisid nad korduvalt, et nende diktaatorivolitused on ajutised ja ütlesid, et demokraatlik kord tulevikus kindlasti taastatakse. Antanas Smetona kinnitas oma kaasmaalastele: „Autoritaarne režiim ei kehti Leedus igavesti. Elu dikteerib oma tingimused. Tuleb aeg, mil meil on hoopis teistsugune riigikord.”43 Konstantin Päts võrdles diktaatorit arstiga, kes peab „haige” eesti ühiskonna ravimiseks kasutama
26
karme võtteid. Need võtted kehtivad seni, kuni „patsient” on terveks saanud.44 Järeldus näib tulenevat otsekui iseenesest: ülemineku presidendidiktatuuridelt uuele demokraatiale peatas Balti riikides uus, Nõukogude diktatuur. Just samuti, nagu positiivsed muutused agraarpoliitikas, rahanduses, tööstuse arengus ja sotsiaalsfääris, mis olid alguse saanud autoritaarse moderniseerimise ajal.45 Ja lõppjäreldus on: „Kõik plaanid kriipsutas läbi 1940. aasta 17. juuni.”46 See seisukoht ongi Leedu, Läti ja Eesti ajaloolaste seas praegu valitsev. Selline hoiak ei tähenda, et Ulmanise, Smetona ja Pätsi režiime sugugi ei kritiseeritaks, kõik määrab ära võrdlus, mille järgi „oma” diktatuur näib olevat palju sümpaatsem, kui „võõras”. Kuid rahvuslike eelistuste kõrval on sellisel võrdlusel ka täiesti vaieldamatu argument: ükski Ida-Euroopa niinimetatud autoritaarne diktaator ei jätnud endast maha nii palju verd ega nõudnud nii palju ohvreid kui Stalin ja Hitler. Isegi Balti riikide riigipöörded toimusid suhteliselt rahulikult ja tsiviliseeritult, kui ikka võib sellist sõna kasutada niisuguse konstitutsioonivastase akti kohta, nagu seda on riigipööre. Autoritaarsed režiimid võitlesid poliitilise opositsiooniga ja ühiskonnas leviva teisitimõtlemisega, kuid mitte kusagil ei läinud asi massilise terrori ja massilise küüditamiseni. Selle kõik tõid endaga kaasa Stalini diktatuur ja Nõukogude võim. Balti riikide autoritaarsete režiimide iseärasusi, nende tugevaid ja nõrku külgi, arutatakse üsnagi põhjalikult teaduslikes uurimustes.47 Nende uurimuste autorid ei saa Balti riikide liidrite poliitika tulemusi hinnates loomulikult mööda vaadata 1940. aasta probleemist. Poleemika Ida-Euroopa poliitiliste režiimide olemusest ja potentsiaalist on omandanud juba rahvusvahelise iseloomu, seetõttu tunnetavad selles osalejad ka vähem rahvusliku faktori survet. Küllalt ilmekas on selles mõttes saksa ajaloolase Erwin Oberländeri hoiak, kes leiab, et autoritaarsed struktuurid olid ideaalseks eelduseks, et võim sai minna üle kommunistide kätte – seega olid need sovetiseerimise eelduseks.48 Autoritaarne juhtimine lihtsustas sovetiseerimist oluliselt – nii seletab Oberländer – sest kommunistidel ei tulnud kusagil võidelda demokraatliku ja parlamentaarse riigikorraga, oli lihtsalt vaja vahetada autoritaarsed valitsejad kommunistliku personaliga, seejuures oli autoritaarsete režiimide kalduvus majandust riiklikult kontrollida soodsaks eelduseks kommunistliku plaanimajanduse kiirele kehtestamisele.49 Analoogilise hinnangu annab Balti riikide poliitilistele režiimidele enne Nõukogude sissetungi ka Magnus Ilmjärv, pidades neid vastutavaks iseseisvuse vaikiva kaotamise eest.50 Millised Balti riikide autoritaarsete režiimide teod annavad alust kahtlustada neid sovetiseerimise ettevalmistamises? Rahvuslikult orienteeritud liidritena olid Smetona, Päts ja Ulmanis loomulikult sellisest ideest ääretult kaugel, katsed kujutada neid Kremli agentidena pole siinkohal midagi muud kui ajend käivitada ajalooline ja antud juhul ka poliitiline sensatsioon. Autoritaarne juhtimisstiil kujunes Balti riikides välja suuresti just välisohu mõjul, paljud nende maade poliitilised liidrid – mitte ainult diktaatorid
27
ise, vaid ka nende konkurendid – pidasid seda riikliku sõltumatuse säilitamise garantiiks. Kuid autoritaarsetel režiimidel on oma loomupärased omadused, mis paratamatult lähendavad neid nõukogude mudelile, ja selles mõttes võib neid vaadata ka sovetiseerimise eelduste loojatena. Poliitilise pluralismi puudumine, opositsiooni mahasurumine, riikliku kontrolli kehtestamine majanduse üle, natsionalism ja rahvusvähemuste õiguste piiramine – need tendentsid avaldusid Leedus, Lätis ja Eestis küll erinevalt ja erineva intensiivsusega, kuid kolme Balti riigi areng kulges enne Nõukogude sissetungi just selles suunas. Riigipöörded Balti riikides said alguse parlamentide laialisaatmisest ja parteide tegevuse keelustamisest. Riigis kehtestati sõja- või erakorraline seisukord. Võim läks presidendi (Smetona), ministerpresidendi, st valitsusjuhi (Ulmanise) või riigivanema (Pätsi) kätte. Parlamendi ja muu seadusandliku võimu puududes sai riigipea piiramatu õiguse anda välja määrusi, vabastada ja määrata ametisse ministreid ning teha muudatusi põhiseaduses. Parlamentide – Leedu Seimi ja Eesti Riigikogu tegevus hiljem küll taastati, Lätis aga ei tulnud Seim pärast 1934. aasta 15. mai riigipööret kuni 1940. aasta juunini enam kordagi kokku. Leedus ja Eestis võeti 1938. aastal vastu uus põhiseadus (Leedus võeti muudetud põhiseaduse esimene variant vastu 1928. aastal), mis seadusandlikult kinnitas toimunud muudatused ja nihutas võimu raskuspunkti presidendi ja täitevvõimu poole. Üsna ilmekalt näitab uue režiimi õigusliku aluse üldiste tendentside muutumist Leedu 1928. aasta põhiseadus. President valiti nüüd seitsmeks aastaks, temal oli õigus ametisse määrata ja vabastada peaminister ja teised ministrid, saata laiali Seim, anda ilma parlamendi nõusolekuta välja seadusi, kuulutada riigis välja eriolukord jne.51 Ka Ulmanis lubas oma kaasmaalastele, et reformib põhiseaduse, kuid tema kuus aastat väldanud valitsemisaja jooksul Läti uut põhiseadust ei saanudki. Kuni 1938. aasta augustini kehtis riigis erakorraline seisukord. Eestis pikendas Päts eriolukorda mitut puhku, isegi veel pärast 1938. aasta jaanuaris kehtima hakanud uue põhiseaduse vastuvõtmist – 1938. aasta septembris, ja ka 1939. aasta septembris.52 Eesti valitsus pidas eriolukorra režiimi universaalseks juhtimismeetodiks, ning et ennast selle pikendamisega igal aastal mitte vaevata, püüti 1939. aasta kevadel Riigikogus kinnitada seaduseprojekt „Riiklikust julgeolekust ja avalikust korrast”, millega erakorralise olukorra režiim oleks muudetud alaliseks. Kuid tavaliselt presidendile vägagi lojaalne Riigikogu oli selle seaduseelnõu vastu.53 Erakorraline olukord ja muud vabadusepiirangud viisid paratamatult riigijuhtide diktatuurini. Balti riikide presidendid ümbritsesid end tasapisi ideoloogilise atribuutikaga, mis sellise seisundiga kaasnes, harjudes „rahvuse juhi” tiitliga. Esimesena tegi seda Antanas Smetona,54 kuid ka tema poliitilised järgijad Lätis ja Eestis harjusid üsna kiiresti oma uue staatusega. Läti ajakirjandus nimetas Kārlis Ulmanist meelsasti Euroopa silmapaistvaimaks tegelaseks ja topeltgeeniuseks.55
28