BOB SPITZ
1
3
Pühendatud Sandy ja Angie D’Amatole ja Lilyle ja kõigile neile, kelle elu biitlite muusika on rikkamaks muutnud
5
T H E B E AT L E S . A N S A M B L I L U G U
„Kui muutub muusika laad, siis vappuvad linnamüürid.” PLATON
6
SISU KO RD
Proloog ........................................................................................................ 9 ÕNNELIKUD JUHUSED
1. peatükk Korralik kasvatus .................................................................... 21 2. peatükk Messia saabumine ................................................................... 41 3. peatükk Sooned ja lihased..................................................................... 55 4. peatükk Meelelahutaja ......................................................................... 76 5. peatükk Saatuse sõrmenips ................................................................. 101 6. peatükk Puuduvad lülid ..................................................................... 123 7. peatükk Päris põnev etendus .............................................................. 138 8. peatükk Koolibänd ............................................................................ 150 9. peatükk Tuli ja vesi............................................................................ 161 10. peatükk „The Moondogs” ja inglased ................................................. 171 11. peatükk Teeleminek: „Jacaranda” ...................................................... 186 12. peatükk Tuleristsed ........................................................................... 213 13. peatükk Unustamatu nägemus ........................................................... 245 14. peatükk Mister X ............................................................................... 265 15. peatükk Vettehüpe tundmatus kohas .................................................. 283 16. peatükk Tee Londonisse .................................................................... 295 17. peatükk See, mida ikka tehakse ........................................................... 317 18. peatükk Starri-aeg.............................................................................. 336 19. peatükk Pisut nagu rändtsirkus .......................................................... 360 20. peatükk Surmani rahul ....................................................................... 380 MAANIA
21. peatükk Džunglitrummid .................................................................. 397 22. peatükk Džunglikuningad .................................................................. 420 23. peatükk See siis ongi biitlimaania........................................................ 440 24. peatükk Ükskord Ameerikas .............................................................. 471 7
T H E B E AT L E S . A N S A M B L I L U G U
25. peatükk Homme ei tea kunagi ............................................................ 500 26. peatükk Orkaani keskmes .................................................................. 520 27. peatükk Appi tulevad Lennon ja McCartney ...................................... 554 28. peatükk Kosmilise teadvuse poole ...................................................... 582 MEISTRID
29. peatükk Nagu mingi ebardite näitus ................................................... 613 30. peatükk Torm veeklaasis .................................................................... 646 31. peatükk Väga veider kogemus ............................................................ 677 32. peatükk Armastuse suvi ..................................................................... 702 33. peatükk Vihma käest räästa alla .......................................................... 729 34. peatükk Lisaharrastus ........................................................................ 755 35. peatükk Hüvasti, bändikaaslased! ....................................................... 786 36. peatükk Rahurikkujad ....................................................................... 818 37. peatükk Ja lõpuks... ........................................................................... 845 Lõpetuseks .............................................................................................. 876 Tänusõnad .............................................................................................. 878 Märkused ............................................................................................... 882 Bibliograafia ........................................................................................... 979 Diskograafia ........................................................................................... 990 Nimeloend .............................................................................................. 993
8
P RO LO OG
27. detsember 1960 Nagu tavaliselt, hakkasid nad Litherlandi väikelinna kogunema siis, kui uste avamiseni oli jäänud veel pool tundi. Nad olid ööelukad, noored ja saledad, ning nende kõnniteedel sibavad jalad näisid tänavalampide sinakas valguses ebaloomulikult pikad. Sel aastaajal valitses Sefton Roadil kell pool seitse juba täielik pimedus; õhtu oli varakult maale laskunud ja trööstitut taevast viirutasid tumehallid pilved, sõudes aegamisi üle jõe itta, panetunud Liverpooli linna poole. Teisipäevaõhtuid Litherlandi raekojas iseloomustasid korraldajad tavaliselt sõnaga „malbed” – tegu oli keset nädalat toimuvate üritustega, mis meelitasid kokku 600 kuni 700 tantsuhuvilist; see oli küllaltki talutav hulk, võrreldes 1500pealise massiga, mis valgus kohale nädalavahetusteks –, kuid tänast tantsuõhtut oli müürilehtedel reklaamitud kui „Jõulupidu” ja see seletas kohaletulnute erakordselt suurt arvu. Iga mõne minuti järel peatus raekoja kõrval ägisedes järjekordne kahekorruseline buss ja poetas sillutisele rahutu sülemi teismelisi. Hääbuvas õhtuvalguses korrapäratult voogav rahvamass paisus nagu õhupall, mis on kohe lõhkemas. Need, kellele oli määratud saada peaesinejateks, polnud veel saabunud. Bänd venitas nagu alati, oli West Derby Village’ist teele asunud hiljem, kui ajakava nõudis, kuna koostati nimekirja kõigile vastuvõetavatest lugudest õhtuse ülesastumise tarvis. Valiku tegemine iseenesest ei valmistanud mingit raskust, kuivõrd nende repertuaaris oli tublisti üle 150 rokipala, alates seksuaalsusest nõretavaist hittidest („Whole Lotta Shakin’ Goin’ On”, „What’d I Say”) kuni klassikaliste poplugudeni („Better Luck Next Time”, „Red Sails in the Sunset”) ja lõpetades suhteliselt tundmatute pärlitega („You Don’t Understand Me”), ent siiski tuli iga loo juures pisut aru pidada. Pärast seda tõsteti pillid ja muu varustus vanasse sügavrohelisse furgooni, mis oli seks otstarbeks üüritud alles sama päeva hommikul. Neli poissi istusid määrdunud veokasti hämaruses tihedalt üksteise kõrval 9
T H E B E AT L E S . A N S A M B L I L U G U
nagu astronaudid kitsukeses kosmosekapslis, klammerdudes vilunud moel kõigesse, mis ei liikunud, kui päevinäinud autologu kolistas mööda Stanley Roadi põhja poole, möödudes poodidest, mille vaateakendel ilutsesid kleepja fluorestsentsvärviga maalitud jõulukaunistused. Maantee kulges piki rannikut ning nad nägid kauguses paistvaid sadamatulesid ja kaisid, siis tuli järsk kurv ja edasi läks sõit rööbiti Leedsi-Liverpooli kanaliga sisemaa poole. Isegi kohalikel – ja nad kõik olid kohalikud – oli raske aru saada, kus lõppes üks väikelinn ja algas teine: Crosbyst sai Kirkdale, siis ootamatult Bootle ja viimaks Litherland, asulatevahelisi piire tähistasid üksnes laiad ristmikud ja mõni harv poesilt, millele maalitud nimi sisaldas killukest kohalikku ajalugu. Mõnda aega vahtisid nad vaikides tagaaknast välja, imedes endasse viirastuslikku pimedust. Paul McCartney ja George Harrison, mõlemad rabavalt nägusad, istusid kumbki kaksiratsi ühe kandilise võimendi otsas, nihelev ja vilava pilguga Pete Best troonis aga kauboi kombel sirgeselgselt basstrummi kastil. Vaikis ka John Lennon, kes oli varem kaks korda Litherlandis käinud ning istus autojuhi kõrvalistmel, et teda õigesse kohta juhatada. Chas Newby teadis, et ta on selles seltskonnas valge vares. Nikeldatud rattakoopa kohal eluohtlikult kummargil, tundis ta oma reisikaaslaste suhtes aupaklikku võõristust. Ta polnud neid peaaegu pool aastat mängimas kuulnud – kuni eelmise nädalani. Tookord, vaid mõni kuu tagasi, olid nad olnud samasugused nagu enamik teisi kuulsusele püüdlevaid Liverpooli ansambleid – andekad, kuid silmapaistmatud, esitades parajasti moes olevaid hitte täpselt samamoodi nagu kõik teisedki. „Päris kindlasti ei arvanud ma, et nad võiksid millegi erilisega meelde jääda,” räägib Newby, meenutades bändi ebamäärast kõlapilti, nende kohmakat, mehaanilist biiti ning nende alateadlikult anarhistlikku hoiakut. Tegelikult polnud Newby enda kunagine bänd „The Blackjacks” – kuhu varem kuulus ka Pete Best – ei parem ega halvem, kui nad mängisid meelelahutuseks teismelistele, kes kohalike ansamblite kannul ühest tantsuklubist teise ja teisest kolmandasse ringlesid. Igal väljakuulutatud tantsuõhtul kandsid müürilehele trükitud viis ansamblit ette ühtedest ja samadest paladest koosneva repertuaari – ja täpselt ühtmoodi. Ühetaolisus määras selles valdkonnas kõik. Nüüd oli kõik äkki muutunud. Kui Chas eelmisel nädalal Pete’i West Derby Village’is asuvasse majja saabus, võttis see, mis teda seal ees ootas, ta üsna sõnatuks. Elutuba oli palav ja näis valgem kui tavaliselt. Diivanilaua kohal hõljus tumesinine suitsupilv ja kõikjal vedelesid kokapudelid otsekui ümber kukkunud malendid. Kui Newby diivani poole nihkus, avanes tema silmadele pilt, mis meenutas Rouault’ süngeid mustvalgeid gootilikke maale: diivanil istusid kõrvuti neli kaarnataolist kuju, pealaest jalatallani kurjakuulutaval moel nahka ja 10
PROLOOG
musta riietunud – püksid, T-särgid, jakid ja saapad – tõeline musta pillerkaar. Tal kulus mitu sekundit, et uurida salapärase neliku nägusid, kuni ta taipas, et tegemist on Pete Besti ja muusikutega, keda ta varasemast mäletas kui ansamblit „The Quarry Men”. Bänd polnud aina hullemaks muutuva kriisi tõttu juba mitu nädalat esinenud ja see oleks neile peaaegu saatuslikuks saanud. Ning siis, nädal tagasi, tehti neile ootamatult neli soliidset pakkumist, mille nad pikemalt mõtlemata vastu võtsid, vaatamata tõsisele takistusele: nende bassimängija Stuart Sutcliffe oli Saksamaal oma sõbratari juures jõuluvaheaega veetmas. „Meil on vaja bassimeest,” kurtis üks bändi liige, püüdes Newbyt ära rääkida. Best noogutas tähendusrikkalt: „Muretse endale bass ja hakkame koos proovi tegema,” ütles ta. Newby jaoks oli nende pakkumine ühtaegu naljakas ja liigutav. Ta oskas käsitseda üksnes rütmikitarri, kuid kumisevad bassikäigud polnud talle samuti päris võõrad ning George Harrison, kes oli ühtlasi bändi helitehnik, loobus vabatahtlikult bassimängija kohast, mis tegi otsuse langetamise tema jaoks lihtsamaks. Newby laenas basskitarri oma sõbralt Tommy McGurkilt ja nõustus osalema improviseeritud harjutusel. Prooviruum seati sisse Besti ruumikas keldris – õhtuti toimis see majaosa „Casbahi” nime kandva tantsuklubina, kuhu teismelised kogunesid aega veetma ja tantsima – ja mängiti läbi mõned lood. „Sedalaadi muusikat, mida nad mängisid, oli võrdlemisi lihtne omandada,” meenutab Newby. Kuid bändi sound võttis ta nõutuks. Teatud määral järgis seegi parajasti moes olevate lööklugude järeleaimatud kõlapilti, kuid erinevalt kõigi teiste Liverpooli bändide aupaklikest kaveritest aimus siit ka midagi hoopis uut. Nende laulud polnud ülipüüdlikud imitatsioonid, neis polnud mitte midagi siivsat ega talitsetut. Pigem olid need raevukad ja lärmakad, neis oli tõelist jõudu, mida rõhutas Besti tarmukas trummipartii – hoogne piitsutav põrinavalang, mis viis iga loo paratamatult kulminatsioonini – ja McCartney vokaalne akrobaatika. Newbyt hämmastas, et just Paulist, kunagisest võimekast svingijast oli saanud huilgav rokkar, kelle hääleulatus ennustas suuri muutusi edetabelites. „Paul oli võtnud kasutusele sellise falseti, et see lõi mul täiesti jalad alt,” räägib ta. „Keegi teine Liverpoolis ei laulnud niiviisi – nagu Little Richard – mitte keegi.” *** Lennon oli rohkem kui keegi teine teadlik sellest, et nad olid astunud pika sammu edasi. (Aastaid hiljem mainis ta seda põgusalt, öeldes: „Me pidasime end nii Hamburgis kui Liverpoolis parimaiks veel enne seda, kui keegi meid üldse 11
T H E B E AT L E S . A N S A M B L I L U G U
kuulnud oli.”) Kuid alles tollesama aasta augustis oli bänd pannud Liverpooli publiku peaaegu et õlgu kehitama. Neil puudus oma stiil ja nende püüdlused olid ebaselged. Linna peal räägiti, et nende ansambel on kõigist kohalikest bändidest halvim – õieti ei saanudki rääkida mingist bändist, kui võtta arvesse, et nad polnud suutnud leida endale püsivat löökriistamängijat. „Seniors’ide” trummar Howie Casey, kes mängis ühel päeval nädalas „Wings’ides”, on öelnud: „Päris kindlasti polnud me neist kuulnud ja ma ei usu, et ka keegi teine... neist midagi teadis.” Ainult ühe toonase tuntuma ansambli juht suutis meenutada üht košmaarset maikuist tantsuõhtut maikuus Liverpooli eeslinnas Seafortis, kus Lathom Hallis mängisid kolm bändi. Ta ütles: „Nad olid nii armetud, et [korraldaja] tõmbas lihtsalt eesriide ette.” Siis oli bänd sõitnud Hamburgi ning pärast sealt tagasitulekut maitsesid muusikud mõnda aega töömeheleiba, kes õpipoisina Liverpooli kaubasadamas, kes ametnikuna Puuvillabörsil või Briti raudteel, või lukksepaabilisena mõnes paljudest autotöökodadest, mis olid eeslinnadesse siginenud. Oli täiesti selge, et pärast Saksamaad ei maksnud enam hõlbuelule loota. John Lennon visati kõrgemast kunstikoolist täieliku huvipuuduse pärast välja, kusjuures selline häbilugu näis talle isegi meeldivat, otsekui oleks seeläbi leidnud kinnitust mingi sünge ennustus. Paul McCartney oli hävitanud oma kunagi paljutõotava akadeemilise tuleviku, sooritades eksamid nii halvasti, et õpetajad kaotasid lootuse, et ta võiks jõuda ülikooli sisseastumiseks nõutavale tasemele. George Harrison, kelle jaoks kool kujutas endast lihtsalt üht kohutavat nuhtlust, otsustas eksamid siiski ära teha – ja kukkus neis kõigis läbi. Esinemisest vaimustunud Pete Best oli heitnud kõrvale plaanid astuda pedagoogilisse kooli. Ainult Stuart Sutcliffe, kes oli pühendanud end maalikunstile ja oli juba ka tunnustust leidnud, võis loota mõningasele edule, ning tema bändikaaslased teadsid, et ühel päeval hülgab ta muusika ja järgib oma kutsumust saada tõeliseks kunstnikuks. Kuid Hamburg oli toonud nende kõigi ellu järsu pöörde. Seal oli juhtunud midagi kummaliselt tähendusrikast; miski tabamatu oli löönud valla väikese lootuseakna ja andnud nende unistustele ootamatult taas tiivad. Nende esinemine oli hakanud esile kutsuma peaaegu anarhiani küündivat vaimustust. Tüdinud inglise rokibändidele tunnuslikuks saanud hädisest soigumisest, kasutasid nad ära oma „pätikamba”-kuulsuse ja keerasid võimenduse põhja. Nad korraldasid oma etteaste ümber, et saavutada kontroll publiku üle veidruste abil, mille olid võtnud kasutusele sellised skandaalsed kujud nagu Gene Vincent ja Jerry Lee Lewis. Selle tulemusena ei saanud neist mitte üksnes vilunud lavaprofessionaalid, vaid nad omandasid ka tohutu populaarsuse sakslastest ööklubikülastajate hulgas. 12
PROLOOG
Ning siis varises kõik kokku sama kiiresti, kui oli alanud. Hamburgi-turnee lõppes äkilise ja korratu põgenemisega, poisid saadeti kõige jõhkramal kombel maalt välja, pannes nad põhja poole suunduvale laevale, mis tõi nad pärast mitut vahepeatust lõpuks tagasi koju. Kaks nädalat hulkusid nad kurvalt ja sihitult mööda Liverpooli, vältides üksteist nagu loomad, kes on loomaias sunnitud viibima samas puuris. Märgid sellest, et nende unelm on purunenud, olid täiesti ilmsed ja kaaslase masenduse nägemine oleks muutnud olukorra igaühe jaoks neist veel raskemini talutavaks. Just siis, kui süvenev depressioon kulges haripunkti poole, sattusid John ja Pete ühel ajal „Jacaranda” nime kandvasse tillukesse kohvikusse. Nad olid tulnud kohvi jooma ja kohtasid siin juhuslikult Bob Woolerit, kahekümne kaheksa aastast energilist ja peente kommetega härrasmeest, kelles polnud enam midagi nooruslikku peale kire popmuusika vastu. Mitte keegi ei juhtinud Liverpooli rock’n’roll’i-kogukonda nii osavalt kui äpardunud laulukirjutaja Wooler, kuni Brian Epsteini raudne surve sundis teda mõni aasta hiljem kõrvale astuma. Ta oli lausa näitlejalikult sõnaosav ning kui ta rääkis, oli ta hääles mingi kerge, muretu alatoon, mis tekitas tema noortes hoolealustes mulje, et teda võib usaldada. Ümbritsetud habetunud tudengite kampadest, istusid Lennon ja Best kogu pärastlõuna tusaste ja rahulolematutena laua ääres, mis oli tilluke nagu postmark, ja kurtsid Woolerile bändi kurba saatust. Nad tahtsid uuesti mängima hakata – üliväga tahtsid. Neile kõlbas kõik: see võis olla mõni avalik üritus, tantsupidu, klubiõhtu või lihtsalt seltskondlik koosviibimine. Wooler peab neid aitama, lihtsalt peab, sisendasid nad talle. Ainsaks mainimisväärseks võimaluseks oli eelseisvate jõulude ajal toimuv tantsupidu Litherlandi raekojas. Wooler helistas „Jacaranda” köögist peo korraldajale Brian Kellyle, Lennon ja Best aga seisid siinsamas kõrval ja kuulasid pingsalt iga tema sõna. Kelly teatraalne ohe liini teises otsas kruvis pinge lakke. Tujuka antreprenöörina, kes kuulus rock’n’roll’i-evangeeliumi levitamisega tegelevate misjonäride väikesearvulisse rühma, oli ta kõike seda juba kuulnud ning harjunud ka Wooleri jõulise retoorikaga, kui asi puudutas muusikutele töö otsimist. Niipalju kui Kelly asjast aru sai, püüdis Wooler kätt tema taskusse ajada. Liiati oli Kelly kõnealuse tantsuõhtu tarvis kolm ansamblit juba palganud. Kuid Wooler püüdis teda ümber veenda. „Nad on fantastilised,” kinnitas ta Kellyle, kes selle ülistava avalduse peale kuuldavalt mühatas. „Ehk on teil võimalik panna nad esinema lisabändina? Nad on mänginud Hamburgis, nagu ma juba ütlesin.” Rõhutamaks viimase märkuse kaalu, küsis Wooler Kellylt bändi tasuks kaheksa naela, mis oli kohalikes oludes enneolematu summa. Kellyl kulus vastami13
T H E B E AT L E S . A N S A M B L I L U G U
seks vaevalt sekund. „See on naeruväärne!” Et oma eesmärgile lähemale jõuda, võttis kõigutamatu Wooler kasutusele uued argumendid. „Jah, aga praeguseks on neist saanud professionaalid,” ütles ta. See pani Kelly põlglikult turtsuma. „Professionaalid! Mul on täiesti kama, kas nad on professionaalid või mitte,” ütles ta. Wooler kiikas korraks üle õla teda valvsalt jälgivate poiste poole, kelle näod hilise pärastlõuna hämaruses kord esile tõusid, kord varju kadusid. Talle turgatas pähe, et Hamburg on nad vanemaks muutnud. Kasvult pikemal Bestil oli siilisoeng, tontlikult tühi pilk ja pühapäevahommikuse meelelahutaja pehmejooneline nägu, mis pani küllap tüdrukutel südame kiiremini põksuma. Lennon oli Bestist mõne sentimeetri võrra lühem, ent eestvedaja näis olevat pigem tema, otsustades raske, läbitungiva silmavaate ja sünge näo järgi, millele kokkusurutud huultega suu andis praegu rahuloleva ilme. Kuid neile mõlemale oli selge, et vestlus ei kulge nii, nagu oli kavatsetud. Hetkeks segadusse sattunud, saatis Wooler poiste poole kiire valvenaeratuse ja asus siis taas müügitööga tegelema. Nad vestlesid Kellyga veel viis minutit, kumbki oma huvidest lähtuvalt tingides ja kaubeldes, kuni jõuti mõlemaid pooli rahuldava kokkuleppeni. Pärast seda tuli Wooleril maha pidada veel üks raske lahing, mille käigus ta veenis Besti ja Lennonit nõustuma Kelly pakutud kuuenaelase esinemistasuga. Seda oli tunduvalt vähem sellest, mida poisid olid teeninud välismaal, igal juhul ei suurendanud see kuigivõrd nende motivatsiooni. Ent samas, neile oli pakutud tööd ja see oli järjekordne võimalus mängida rock’n’roll’i. Selleks korraks olid nad jälle sadulas. Pärast Bootle’i vana konteinerisadamat hargnes Stanley Road mitmeks kahe sõidureaga teeks, mis kõik viisid Lincare Roadile. Sõit kulges allamäge ja pärast lauget kurvi nägid nad lõpuks linna, mis kalgis talvevalguses näis väljavenitatud soolikana. Litherlandis oli üpris palju kauplusi, siin tegutses ka metodistikogudus, kelle massiivset punastest ja kollastest tellistest kirikut oli Blitz’i1 ajal kasutatud surnukuurina. Lõuna poolt tulijatele oli majakaks Richmondi vorstivabriku helendav reklaamsilt, millel ringiratast kõndiv neoonsiga vedas enda järel viineriterodu; linna teises otsas ergas „Regal Cinema” lai madal fassaad; ülejäänud linn paiknes teisel pool peatänavat künkanõlval. Ei mingit erilist vaadet, näha võis vaid lamedaid maju, mis olid kvartalite kaupa küljetsi kokku ehitatud ning nägid välja nagu nöörile lükitud odavad plasthelmed. Kunagi oli olnud aeg, mil Litherland oma jõukate, rohelusse uppunud taludega valvas uhkelt Mersey jõe suuet, kuid Luftwaffe oli selle idülli varemeteks muutnud. Tellisfassaadiga ti1 Blitz – ajavahemik II maailmasõjas 07.09.1940–19.05.1941, mil sakslased Suurbritanniat laialdaselt pommitasid. Toim.
14
PROLOOG
kuvabrikust, mida tabasid sakslaste süütepommid, oli järel vaid mustav kraater, kaugemal aga andsid lagedad platsid ridamajade vahel ning kirikute sisselangenud katused tunnistust selle piirkonna võitlusrohkest minevikust. Bändi autojuht Frank Garner (ühegi ansambliliikme kodus polnud autot) ajas masina sissepääsule nii lähedale kui võimalik, et poisid saaksid oma varustuse maha laadida. Tihenevas pimeduses nägid nad umbes kümmekonda teismelist uste juures kõõlumas. Sumiseva järjekorra puudumine muutis bändi rahutuks, kuni nad taipasid, et kõik olid juba sisse läinud, pääsemaks roisuleha käest, mis imbus õhku otse raekoja taga Field Lane’il asuvast parkalitöökojast. Nad rüsisid autost välja, haarasid pillid ja võimendid kaenlasse ning kiirustasid vanasse tahveldatud seintega eeskotta ning sealt edasi valveta riidehoidu, mis haises tugevasti Minori juukselaki ja mingi desinfektsioonivahendi järgi. Linnavolikogu koosolekuruum ja kõikvõimalikud kabinetid, kus linnaelanikud käisid oma arveid maksmas, olid suletud juba kell pool kuus, bänd ruttas tühjadest tubadest mööda, piki koridori, et jõuda lava taha, kus Wooler tegeles õhtuse repertuaari kooskõlastamisega. Wooler oli bändi nähes meeldivalt üllatunud. Kui John Lennon tookord läbirääkimiste käigus turtsus, et esinemise eest saadav tasu pole vaeva väärt, oli Wooler palunud: „Jumala pärast, ärge mind alt vedage.” Lennon oli talle kinnitanud, et nad tulevad kohale, kuid Wooler polnud selles eriti kindel. Siiski otsustas ta saata nad lavale kell üheksa – „täistabamuseks”, nagu selle kohta öeldi – „The Deltones’ite” ja „The Searchers’ite” vahele. Wooler meenutab: „See tähendas, et sel ajal on kõik majas. Pole enam hilinejaid ja keegi ei hakka veel koju minema. Pool tundi said nad olla Liverpooli tähelepanu keskmes.” Miks ta just nii talitas, see on jäänud mõistatuseks isegi talle endale. Kuigi ta oli nende bändi varem kuulnud, oli see kõigest üksainus laul ning ta läks pärast seda kõrtsi pakku, olemata kuuldust just eriti kõrgel arvamisel. Samuti ei meeldinud talle nende hoiak. Kuid inimesena, kes teadis hästi, mida tähendab kunstniku jaoks lootuste nurjumine, tekitas bändi armetu olukord ja eriti Johni haavatavus Bobis talitsematut tungi neid aidata. Wooler tajus, et Lennonis on varjul erakordselt keeruka hingeeluga auahne isiksus; sellest poisist näis erituvat soojust, mis andis tunnistust ehedast pulbitsevast andest. Ta tegi järelduse, et tegemist on millegagi, mis väärib lähemat uurimist. „Nii et ma usaldasin oma vaistu, uskudes, et neid ootab ees tavatu ja erakordne karjäär.” Tantsusaali täitsid ähmased siluetid – see polnud kari purjus meremehi nagu Hamburgis, need olid kohalikud teismelised, kellest paljud olid bändi liikmetega koos koolis käinud. Wooler tegeles viimaste ettevalmistustega, kuid vaheajal, teise ja kolmanda plaadi vahepeal (kehtis reegel, et bändide vahetumise ajal 15
T H E B E AT L E S . A N S A M B L I L U G U
lasti plaadimängijalt ainult kolm lugu, et mitte anda võimalust alustada kaklust) astus ta poiste juurde ja ütles veel mõned soovitussõnad. „Ma kuulutan teid välja,” rääkis ta rutates, „ja niipea kui eesriie avaneb, alustate esimest lugu.” Poiste nägudelt luges ta välja, et nood olid öeldust aru saanud, kuid täheldas nende reageeringus ka mõningast pettumust. Mis seal’s ikka, mõtles ta. Oli kuulda, kuidas teisel pool eesriiet käratseb kuumaks köetud rahvamass, kelle tähelepanuvõime hakkas hajuma. Tunglevad teismelised vajasid tegevust. Nad olid eelmise bändi lavalt lahkumise järel meeletult tantsinud, ent ükski plaat ei suutnud asendada elavat muusikat ning nüüd andis hele naer ja läbilõikav kisa märku sellest, et nende elevus on kohe-kohe kasvamas üle kärsituseks. Lisaks küttis kirgi ka uudishimu, sest järgmine bänd oli lisatud kavva alles n-ö kaheteistkümnendal tunnil ja kuulutusel seisis nende kohta vaid „otse Hamburgist”. Niisiis sakslased. See võis huvitav vaatepilt olla, see nende kurguhäälne aktsent ja nende esinemismaneer, võrreldes parimate Liverpooli ansamblite elegantsiga. Saal oli puupüsti täis teismelisi, kellest paljud olid järgmist bändi oodates kogunenud mõlema külgseina ääres asuvate lauakeste ümber. Enamik publikust kandis rõivaid, mida lugupidavalt kutsuti „maitsekaks riietuseks”, kuna neid kanti jõuluvaheaja pidudel, nii palju kui neid veel jäänud oli. Puhtaks küüritud poisid, kelle tumedad ülikonnad täitsid ühtlasi ka koolivormi funktsiooni, näisid paindumatud ja enesekindlad, poolde säärde ulatuvatesse kitsastesse seelikutesse ja valgetesse pluusidesse topitud tüdrukud aga voorisid rõõmsalt vadistades ülemisel korrusel asuva tualettruumi vahet, et anda oma jumestusele viimast lihvi. Tantsijad liuglesid hooletult mööda avarat piireteta tantsupõrandat, hoides silma peal laval, mille eesriide taga ansambel kiirustades kohti sisse võttis. Siis kostis võimendite krõpsumine: esmalt lülitus sisse Johni ja George’i ühiskasutuses olev Truvoice, mis teenis neid juba lapsepõlvest saadik, ja kohe vajutas ka Paul oma ustava mererohelise Ampigo nupule. Publik tardus ja pöördus lava poole, kui Wooler teatraalselt sõnu venitades eeslaval seisvasse mikrofoni hüüdis: „Ja nüüd, rahvas, bänd, keda te olete oodanud. Otse Hamburgist –” Ent veel enne, kui ta jõudis nende nime öelda, avas Paul McCartney suu ja karjatas eesriide avanemise saatel täiest kõrist saali poole, pikalt ja kimedalt: „I’m gonna tell Aunt Mary | ‘bout Uncle John | he said he had the mis’ry | buthegotalotoffun...” Oi jessas! Sihitu sebimine tantsupõrandal lakkas paugupealt. Publiku reaktsioon oli nii ootamatu, et Wooler ei jõudnud paari esimese sekundi jooksul sellele tähelepanugi pöörata. Osaliselt oli põhjuseks ka kurdistav kärgatus, mis pani majaseinad vabisema. Iga veerandnooti saatis raevukas löök basstrummi pihta. 16
PROLOOG
Esimene kõlas pärast seda, kui Paul oli kriisanud „Tell”, põrkudes seintelt metsiku kajana tagasi. „Mary” järel kostis teine pauk ning kohe ka kolmas, seejärel paiskus saali põrgulik valang, mis meenutas mõnd kohalikku sihtmärki hävitava „Messerschmitti” tuttavlikku katkematut tüminat: see oli tahtlik ja ettekavatsetud rünnak. Kui kindlas rütmis kostev tagumine oli kord alanud, ei tahtnud see enam lõppeda. Lagedal tantsupõrandal polnud kohta, kuhu selle eest varjuda. Kõikide pead jõnksatasid ettepoole ja rahvas jõllitas päranisilmi selle kurdistava müra allikat. Kuulajatele kaela paiskuv muusika oli äratuntavalt rock’n’roll, kuid seda mängiti nii, nagu mitte keegi polnud veel kuulnud. „Oh ba-by, yeahhhhhh | now, ba-by, woooooo...” See oli kramplik, kole, ehmatav ja kriipis sisikonda, küttes publikus üles tumedaid kirgi. Bändi füüsiline olek suurendas jahmatust veelgi. Ühe pika viivu vältel rahvas lihtsalt vaatas ehmunud nägudega, püüdes kogu seda kummastavat vaatepilti endale meelde jätta. Neljal pillimehel olid seljas mustad rõivad, mis nad olid ostnud Hamburgi „Texas Shopist”: uhked kulunud, siit-sealt pragunenud nahkjakid, mille õlad olid polsterdatud ning mille kunstlambanahast vooder, nagu selgus, pani nende kandjad prožektorite kuumuses kohutavalt higistama, mustad T-särgid ja siidja läikega liibuvad püksid. Nad seisid seal, pillid vöökohal rippumas, kehastades otsekui mingit mässumeelsete teismeliste unelmat. Ükski saalisviibija ei saanud silmi ära ka lameda, otsekui raiutud kontsaga toornahksetelt kauboisaabastelt, mida muusikud kandsid; erilist tähelepanu pälvisid Johni saapad Twin Eagles, mille pöia- ja kannaosa kaunistasid sissepressitud linnukujutised ja valged iluõmblused. „Ma polnud kunagi näinud, et mõni bänd niimoodi riides oleks,” meenutab Liverpooli muusikaprodutsent Dave Foreshaw, kelles laval avanev vaatepilt tekitas sügavat hämmingut. „Ma mõtlesin: „Mis see on? Kes need on?”” Otsekui mingi nähtamatu märguande peale tormasid kõik saalisolijad lava poole, püüdes trügida rambituledele nii lähedale kui võimalik. Nii poisid kui tüdrukud unustasid seltskondlikud käitumisnormid ja lasksid end juhtida ainuüksi tunnetest. Põrandale ei jäänud enam ühtegi tantsijat; kõiki tõmbas meeletu jõuga lava suunas. Arvates, et on puhkenud kaklus, tormas Brian Kelly saali, mitu tursket väljaviskajat kannul. Hetkeks haaras peokorraldajat tõeline kabuhirm. Bob Wooler: „Tükk aega hiljem ütles [Kelly] mulle, et ei puudunud palju, et nad oleksid hakanud inimesi laiali peksma, kuid taipasid siis, mis on kogu selle segaduse põhjus.” Ka bänd kahtlustas kaklust ja asus rahvast üles kütma. Võimendid keerati põhja ja laval algas meeletu jämm. Lasknud käiku Saksamaal kasutusele võetud „lavaakrobaatika”, väänasid ja jõnksutasid bändiliikmed oma keha, nii kuidas 17
T H E B E AT L E S . A N S A M B L I L U G U
jaksasid. Seejärel asusid John ja George ringi karglema nagu puremisvalus koerad ja trampisid muusika rütmis valjusti vastu lavapõrandat. (Newby, kes oli sunnitud jälgima Harrisoni käsi, et näha, millal too akorde vahetab, trallitas aeg-ajalt kaasa, kuid pidi oma jahmatuseks tõdema, et kenade kauboisaabaste puudumisel jäi tema osa komejandis „tunduvalt vähem efektseks”.) „See kõik oli nii harjumatu,” on meenutanud Bill Ashton, toonane Briti riikliku raudteekompanii lukksepaõpilane, kes tööst vabal ajal laulis lavanime Billy Kramer all ansamblis „The Coasters” ja oli tulnud Litherlandi, et „välismaistele” esinejatele pilk peale heita. „Sel moel laval käituda ja teha niisugust muusikat – see võttis mu jalust täitsa nõrgaks.” Nii nagu kõik teised, oli ka Kramer harjunud bändidega, kes matkisid Cliff Richardit ja ansamblit „The Shadows”, inglise rock’n’roll’i esinumbreid, kelle lavaline liikumine oli sujuv ja väga täpselt paika pandud. Kuni selle hetkeni olid kõik „The Shadows’i” elegantseid tantsusamme järele aimanud. Ent see bänd siin oli hoopis teist masti. Dave Foreshaw on öelnud: „[Sellised populaarsed Liverpooli bändid] nagu „The Remo Four” ja „The Dominoes” tulid tavaliselt lavale ja... esinesid viisakalt ja korralikult. Selle bändi etteaste ajas rahva marru. Nende [mängulaad] oli agressiivne ja nad ei tundnud oma kuulajate vastu mingit austust. Nad sõna otseses mõttes ründasid publikut!” Ning kui John Lennon astus mikrofoni juurde ja hüüdis: „Laske oma alukad alla!”, siis kisas rahvas mingis alateadlikus talitsematus eufooriahoos talle vastu ja tõstis vaimustunult käed üles. Kelly tajus õhkkonnas toimunud seismilist nihet eriti teravalt ja tõttas kärmelt seda ohjeldama, paigutades uste juurde väljaviskajad, et mitte lasta Foreshaw’-taolistel konkureerivatel produtsentidel kaelasadanud taevaõnnistuselt kasu lõigata. Kuid midagi ette võtta oli juba liiga hilja. Kui bänd lõpetas oma pooletunnise etteaste hoogsa versiooniga palast „What’d I Say,” mille ajal Paul McCartney välguna läbi rahvamassi sööstis ja siis tagasi lavale kargas, vallandus lapseohtu publiku ekstaatiline reaktsioon ning saalis puhkes hüsteeria. Viimase pöörase aplausi ajal õnnestus Wooleril poetada: „Mehed, see oli fantastiline!”, kuid on kahtlane, kas keegi teda tähele pani. Pillimeestel polnud aega, et juurelda äsja laval toimunud sündmuste üle, mis oli muutnud nende mängu ühel tähtsusetul jõuluaegsel tantsupeol täiemõõduliseks jumalikuks ilmutuseks. Üks oli selge: mingi trikiga oli bänd kohaliku muusikamaastiku täiesti segi paisanud ja see oli nüüdsest jäädavalt muutunud. Müriseva heliseina varjus, musta nahka peitununa olid nad asunud nõudma oma kohta ajaloos. Ja just sel hetkel olid neist saanud biitlid.
18
Ringo ja John jagavad Astrid Kirchherriga mälestusi, olles teel Münchenist Hamburgi, kus biitleid võeti 1964. aastal vastu kui kangelasi. M ax S c h e l e r / Re d f e r n s
Biitlid loevad ajalehest „Sunday Mirror” Don Shorti artiklit – temalt ilmus iga päev uus biitleid käsitlev kirjutis. Mirrorpix
Ringo oma kodus koos ema Elsie ja võõrasisa Harryga enne biitlite kolmanda heliplaadi väljalaskmist 1964. aastal. M ax Sch eler/K&K/Redferns
Aastate jooksul klassikaks saanud lavapilt, kusjuures kogu heli tuleb neist nadivõitu võimenditest. Mi r r o r p i x