Botaanika

B O TA A N I K A AEDNIKELE Aianduse kunst ja teadus Üle 3000 botaanikamõiste

Inglise keelest tõlkinud Thea Kull ja Malle Leht

Sisukord Mis raamat see on

6

2 . P E AT Ü K K

Botaanika lühiajalugu

8

K A S VA M I N E , K U J U J A Ü L E S A N D E D Taime kasv ja areng

44

Pungad

51

1 . P E AT Ü K K

Juured

56

TA I M E R I I K

Varred

62

12

Lehed

66

Leht- ja helviksamblad

14

Õied

71

Samblikud

18

Seemned

74

19

Viljad

78

Sibulad ja teised maa-alused säilitusorganid

82

Vetikad

Sõnajalad ja nende sugulased

Paljasseemnetaimed: okaspuud ja nende sugulased 22 Katteseemnetaimed: õistaimed

25

Üheidulehelised ja kaheidulehelised

28

Taimede määramine ja rahvapärased taimenimed

29

Taimesugukonnad

31

TA I M E S I S E E L U

Perekond

34

Rakud ja nende jagunemine

86

Liik

36

Fotosüntees

89

Hübriidid ja sordid

39

Taimede toitumine

91

Toitainete ja vee laiali kandmine

96

Taimehormoonid

98

Dahlia ×hortensis,

3 . P E AT Ü K K

aeddaalia 4 . P E AT Ü K K

PA L J U N E M I N E Vegetatiivne paljunemine

102

Suguline paljunemine

110

Aretustöö – taimekasvatuse areng

118

5 . P E AT Ü K K

E LU A L GUS

4

Seemnete ja viljade arenemine

124

Seemnete puhkus

125

Idanemine

126

Seemnete külvamine ja säilitamine

132

Seemnete säilitamine

134

6 . P E AT Ü K K

VÄ L I S E D M Õ J U D Muld

138

Mulla reaktsioon

144

Mullaviljakus

145

Mullaniiskus ja sademed

148

Toitained ja toitumine

152

Elu maa peal

153

7 . P E AT Ü K K

KÄRPIMINE Milleks kärpida?

160

Puude kärpimine

164

Kärpimine suuruse ja kuju vormimiseks

170

Õitsemist soodustav kärpimine

172

Aloe brevifolia, lühilehine aaloe

Bibliograafia

220

8 . P E AT Ü K K

Veebilehed

220

TA I M E T E A D U S J A M E E L E D

Register

221

Valguse nägemine

178

Lõhna tajumine

184

Lõhn kui peibutusvahend

185

Vibratsioonitundlikkus

186

B O TA A N I K U D J A I L L U S T R A AT O R I D Gregor Johann Mendel

16

Barbara McClintock

32

9 . P E AT Ü K K

Robert Fortune

54

KAHJURID, HAIGUSED JA HÄIRINGUD

Prospero Alpini

60

Richard Spruce

76

Putukkahjurid

190

Charles Sprague Sargent

94

Teised levinumad kahjurid

194

Luther Burbank

108

Seened ja seenhaigused

198

Franz and Ferdinand Bauer

116

Viirushaigused

203

Matilda Smith

130

Bakteriaalsed haigused

205

John Lindley

150

Parasiit- ehk nugitaimed

207

Marianne North

168

Kuidas taimed ennast kaitsevad

209

Pierre-Joseph Redouté

182

Haiguskindluse aretamine

214

James Sowerby

196

Füsioloogilised kõrvalekalded

215

Vera Scarth-Johnson

218

B O TA A N I K A A E D N I K E L E

M i s r a a m at s e e o n

S

ee raamat pakub aiandushuvilisele võimaluse

väga tihedalt seotud aladele, nagu mullateadus,

tutvuda taimede maailmaga veidi teaduslikumast

taimepatoloogia ja -entomoloogia. Raamatut ei pea

küljest. Teaduslik käsitlus jääb raamatus siiski

lugema peatükkide järjekorras, sest iga peatükk on

üldarusaadavale tasemele ja kõiki mõisteid ja

iseseisev teema, ja kui ühes peatükis esitatud teave

termineid on seletatud. Veelgi enam, autorid on

puudutab mõnes teises peatükis käsitletavat, on sellele

hoolega jälginud, et nad ei eemalduks igapäevase

viidatud.

aiapidamise alalt, seetõttu on paljud illustreerivad

Raamatus on tutvustatud tuntud botaanikute ja

näited taimede kohta, mida aednikud tõenäoliselt

taimeillustraatorite elutööd ja saavutusi. Selle

tunnevad ja on ise kasvatanud. Raamatus on rubriik

eesmärgiks on meenutada lugejale botaanika ajalugu

„Rakenduslik botaanika”, milles esitatud teave on

ja seda, mida aednikud võlgnevad taimeteadlaste

praktilist laadi.

sajandeid kestnud tegevusele. Viisteist väljavalitud

Raamat on jagatud üheksaks peatükiks, millest

botaanikut pole mingil juhul lõplik nimekiri –

igaüks käsitleb mõnda aednikele olulist taimeteaduse

botaanika ajaloos leidub hulgaliselt tähelepanuväär-

valdkonda. On peatükid taimeriigist ja taimenimedest

seid isikuid, kes on teinud niisama tähelepanuväärseid

(1. peatükk), seemnete idanemisest ja kasvamisest

avastusi, vahel lausa võidelnud oma ideede tunnusta-

(5. peatükk), samuti teaduslikust lähenemisest

mise nimel. Botaanika on uurimisvaldkond, mis ei

taimede tagasilõikamisele (7. peatükk). 6. ja 9. pea-

ammendu iial.

tükk astuvad botaanikast veidi kõrvale, aga sellega

Kuna raamat on mõeldud aiandushuvilistele botaaniliste teadmiste jagamiseks, pole praktiliste näidete ja nõuannete osakaal kuigi suur. 9. peatükis on kirjeldatud paljusid kahjureid ja haigusi ning nende tõrjevõimalusi, 7. peatükis mitmeid tagasilõikamise meetodeid. Need, keda huvitaks põhjalikum rakenduslik teave, saavad ehk tõuke midagi lisaks lugeda. Loodame, et see raamat ergutab elukestvat huvi aianduse vastu.

Prunus persica, harilik virsikupuu Prunus ehk ploomipuu on suur dekoratiivsete ja söödavate taimede perekond, kuhu kuuluvad ka kirsipuu ja virsikupuu.

Liigitäiend persica viitab Pärsiale (nüüdne Iraan), kust liik on Euroopasse jõudnud.

6

M I S R A A M AT S E E O N

PEAMISED LEHEKÜLJED Neil lehekülgedel on peatüki keskne info. Selge sissejuhatus ja alapealkirjad teevad teksti kergesti jälgitavaks. Lisatud taimeillustratsioonid on varustatud nii teaduslike kui ka eestikeelsete nimetustega.

R A K E N D U S L I K B O TA A N I K A Rubriik, mille lühikesed nõuanded tutvustavad võimalusi, kuidas teooriat rakendada.

SKEEMID Lisaks paljudele botaanilistele illustratsioonidele ja joonistele on raamatus ka hulgaliselt lihtsaid skeeme.

E SILE TÕSTETUD LEHEKÜLJED Niisugused leheküljed pakuvad aednikele parajate annuste kaupa praktilist teavet. Näiteks lehekülg tagasilõikamisest ja seemnete dormantsuse ehk puhkeseisundi katkestamisest.

B O TA A N I K U D J A TA I M E I L L U S T R A AT O R I D Kahel kõrvutisel leheküljel on tutvustatud botaanika ajaloos tuntud isikuid, nende elulugu ja seda, mil kombel on nende tööd tähtsad.

Sõna

„botaanika” tuleneb kreekakeelsest sõnast botanē ’taim’.

Cycas siamensis, siiami palmlehik

Teadus taimede uurimisest, sealhulgas nende füsioloogia, ehituse, geneetika, ökoloogia, leviku, klassifikatsiooni ja majandusliku tähtsuse uurimisest.

7

B O TA A N I K A A E D N I K E L E

B o ta a n i k a l ü h i a j a l u g u simesi lihtsaid taimevaatlusi tegid juba ürg-

E

paljasseemnetaimede vahel (vt lk 22–29). Ta jagas

inimesed, paleoliitikumi ehk vanema kiviaja

taimed nelja rühma: puud, põõsad, aluspõõsad ja

kütid-korilased, kes olid ka esimesed juurikate

rohttaimed. Ta käsitles ka selliseid olulisi teemasid

muldapanijad ja põllupidajad. See oli kogemuslik

nagu seemnete idanemine, taimede kasvatamine ja

tegevus, mis põhines põlvkonnast põlvkonda edasi

levimine.

antud teadmistel, millised taimed on maitsvad ja

Botaanika algusaegade teine tähtis nimi oli

kõlbavad süüa ning millised on mürgised. Hilisem

Pedanius Dioscorides. Ta oli keiser Nero armees arst ja

pärimuslik kogemus hõlmas juba taimede kasutamist

botaanik. Aastatel 50–70 pKr kirjutas Dioscorides

haiguste ja muude hädade leevendajana.

viieköitelise entsüklopeedia „De materia medica”, mis

Esimesed ülestähendused taimedest tehti umbes

käsitles taimede farmakoloogilist kasutamist. See oli

10 000 aastat tagasi, kui kirjutatud tekst oli kujunenud

16. ja 17. sajandi vahetuseni kõige mõjukam teos ja

teadmiste vahendajaks. Tõelised taimeuuringud algasid

tähtis teatmeteos ka hilisemate botaanikute jaoks.

Theophrastosega (371–286 eKr), keda tuntakse

Keskaegses Euroopas vajus botaanika tagaplaanile ja

botaanika isana. Theophrastos oli Aristotelese õpilane,

jäi taimede raviomaduste uurimise varju, taimi käsitleti

teda peetakse taimede uurimise ja seega ka botaanika

peamiselt ravimtaimeraamatutes, millest ilmselt

kui distsipliini alusepanijaks. Tema paljude teoste

tuntuim on Culpeperi „Complete Herbal & English

hulgas on tähtsaimad „De historia plantarum”

Physicians”.

(„Teadmisi taimedest”, 9 raamatut) ja „De causis plantarum” („Taimede algpõhjustest”, 6 raamatut).

Theophrastos sai aru erinevustest kaheiduleheliste ja üheiduleheliste taimede ning katteseemnetaimede ja

Botaanika kui teadusliku distsipliini osatähtsus looduse uurimises taastus alles Euroopa renessansi ajal 14.–17. sajandil, mil botaanika kujunes iseseisvaks teaduseks. Ravimtaimeraamatutesse lisati piirkonna või riigi üksikasjalikke looduslike taimede loetelusid.

Mikroskoobi leiutamine 1590. aastatel innustas taimede anatoomia ja sugulise paljunemise täpsemat uurimist ja esimesi taimefüsioloogilisi eksperimente.

Lonicera ×brownii, Browni kuslapuu Roniv kuslapuu – igihalja kuslapuu (Lonicera sempervirens) ja karvase kuslapuu (Lonicera hirsuta) hübriid.

8

B O TA A N I K A LÜ H I A J A LU G U

Kuna kaugete maade uurimine ja kaubavahetus nendega üha laienes, avastati ka palju uusi taimeliike.

Neid kasvatati sageli Euroopa aedades. Paljudest kujunesid uued toidutaimed, nii et nende korrektne määramine ja klassifitseerimine muutusid väga oluliseks.

1753. aastal, ainult veidi rohkem kui sajand enne seda, kui Darwin avaldas oma töö „Liikide tekkimine”, ilmus Carl Linné raamat „Species plantarum” („Taimeliigid”), üks tähtsaimaid töid bioloogias.

Linné käsitles kõiki sel ajal teada olnud taimeliike.

Ta oli rajanud taimede süstemaatika, mis tegi võimalikuks taimi nende väliste tunnuste alusel üles leida ja määrata. Ta rühmitas taimed ja andis igale taimele binaarse (kaheosalise) nime. Sellest sai alguse universaalne binaarne nomenklatuur ehk kahesõnaline nimetamisviis, mis on kasutusel siiani. Üha rohkem teadlasi hakkas tasapisi Linné tööd täiendama ja tehti üha enam avastusi, tänu millele suurenesid arvestatavalt botaanilised teadmised. Ja avastusi tehes süvenesid teadlased üha enam

Alyogyne hakeifolia kasvab Austraalia lõunaosas.

Perekond Alyogyne sarnaneb hibiskuse (Hibiscus) perekonnaga.

temaatikasse, jõudes nii üha uute avastusteni.

19. ja 20. sajandil suurendas keerukamate teaduslike tehnoloogiate ja meetodite kasutuselevõtmine uurimistöös hüppeliselt botaaniliste teadmiste hulka.

19. sajandil pandi alus nüüdisaegsele botaanikale.

Uurimistulemused jõudsid uurimisasutuste, ülikoolide

20. sajandil aitasid radioaktiivsed isotoobid,

ja instituutide väljaannetesse. See polnud enam väheste

elektronmikroskoobid ja paljud uued tehnoloogiad,

elitaarsete „teadushärrade” pärusmaa – kogu uus teave

nende seas ka arvutid, mõista, kuidas taimed

sai kättesaadavaks palju laiemale lugejaskonnale.

kasvavad ja keskkonnamuutustele reageerivad.

1847. aastal räägiti esimest korda teooriast, mis

Aastatuhande vahetusel oli tuline arutlusteema

puudutas fotosünteesi osa päikeseenergia salvesta-

geneetilised manipulatsioonid taimedega, ja sellel

misel. 1903. aastal eraldati taimeekstraktidest

tehnoloogial on ilmselt suur roll ka inimkonna

klorofüll ning 1940. ja 1960. aastate vahel sai

edasises tulevikus.

täielikult selgeks, kuidas toimub fotosüntees. Alus

On siiski selge, nagu näitab ka see raamat, et on

pandi uutele uurimisvaldkondadele, nende seas

väga palju asju, mida me taimede kohta veel ei tea.

rakendusbotaanilised alad, nagu põllumajandus,

Tuleks meeles pidada, et fotosünteesi saladus on

aiandus ja metsandus, samuti taimede ehituse ja

leidnud lahenduse alles viimase 60 aasta jooksul.

funktsioonide detailsemale uurimisele ehk bio-

Sadadel tuhandetel taimeliikidel on veel palju

keemiale, molekulaarbioloogiale ja rakuteooriale.

saladusi, mis ootavad lahendamist.

9

Iris ensata, K채mpferi iiris

4 . p e at ü k k

Paljunemine

Õ

igupoolest pole teada, kes täpselt avastas taimede seksuaalsuse, aga enamasti saab au endale saksa botaanik Rudolf Jacob

Camerarius, kes kirjutas sellest 1694. aastal ilmunud raamatus „De sexu plantarum epistola”. Selleks ajaks olid botaanikud üsna veendunud, et õites on isas- ja emasosad ning nende vahel toimub suguline paljunemine.

Taimede edukas levik põhineb täielikult nende suurepärasel sigimisvõimel. Paljunemine võib toimuda sugulisel või vegetatiivsel teel. Viimati mainitud juhul kasvavad taimetükikestest uued taimed, ja seda paljundamisviisi kasutavad aednikud pidevalt, et saada uusi taimi võimalikult väikese vaevaga.

Aedniku, põllumehe, sordiaretaja või põllumajandusteadlase jaoks on taimede valmidus pidevalt paljuneda väga kasulik. Seemnest saab võrse, pistoksast uus taim, ja me võime mõelda endast kui nende loojatest, mis on õigupoolest vale. Meil on lihtsalt oma tagasihoidlik roll nende elutsüklis, me aitame neil vastu pidada, kasutame neid, nagu soovime, ja ühtlasi säilitame neid põlvkonnast põlvkonda. Iga umbrohtu kasvanud peenra ääres seisev aednik peab tunnistama, et taimede elu läheb omasoodu … koos meiega või ilma.

B O TA A N I K A A E D N I K E L E

Vegetatiivne paljunemine Aseksuaalne paljunemine (paljunemine ilma

neile võime areneda uueks tervikorganismiks. See on

viljastumiseta) on omane kõigile taimedele.

totipotentsus ehk kõikvõimelisus, võime tekitada

See on võimalus, kuidas taimed saavad tekitada

kõiki teisi kudesid. Teoreetiliselt peaks igast taimeosast, milles leidub algkude, saama kasvatada

uusi isendeid vegetatiivsetest taimeosadest,

uue taime. Kogenud aednikud teavad, et eri liikide

nagu varred, juured ja isegi lehed. Uued taimed

puhul saab paremaid tulemusi eri taimeosade

on geneetiliselt identsed taimega, kellest nad pärinevad: nad on kloonid.

pistikutega. Näiteks hübriidülase (Anemone ×hybrida) paljundamisel eelistatakse juurepistikuid, lavendlid (Lavandula) kasvavad aga paremini varrepistikutest.

Vegetatiivseks paljunemiseks arenevad sageli erilised

Viimastel aastatel on teadlased välja arendanud

vahendid, nagu võsundid ja risoomid (vt 2. ptk).

mikropaljundamise meetodid, mille abil saab taimi

Säilitusorganid, nagu risoomid, sibulad ja mugulsibu-

kasvatada laboritingimustes meristeemsetest

lad, on samuti võimelised maa sees uusi osi kasvatades

rakukultuuridest. Kuigi mikropaljundus on

igal aastal vegetatiivselt paljunema. Aednikud

enamikule aednikest küllap ainult unistus, on need

kasutavad seda võimalust tihti uute taimede saamiseks,

meetodid teinud revolutsiooni mõnede taimeliikide,

kartulimugulad on hea näide. Korralik kartulitaim

näiteks hostade kaubanduslikus paljundamises.

võib anda viis-

Mikropaljundamine on palju kiirem kui taimede

kuus suurt mugulat,

jagamine, eriti aeglaselt kasvavate taimede puhul, ja

millest kõigist võib

võimaldab saada ühest eksemplarist suure hulga

kasvatada uue taime.

taimi, mis omakorda on muutnud paljud eri tüüpi

Kõik sügisel aian-

taimed kasvatajale taskukohaseks.

duskeskustes müügil olevad lillesibulad on ulatusliku vegetatiivse

Vegetatiivne paljundamine ja aednik

paljunemise tulemus.

Meristeemkoe

Kultuurtaimede kasvatamisel eelistatakse vahel

olemasolu enamikus

vegetatiivset paljundamist, kuna nii saab kindlustada

taimeosades annab

soovitud tunnuste püsimise. Sugulise paljundamise korral võib osa tunnuseid muutuda vähem märgatavaks või hoopis kaotsi minna. Aiataimede hulgitootmiseks kasutatakse seda laialdaselt.

Aednikud eelistavad vegetatiivset paljundamist sageli seetõttu, et see on lihtsam kui taimede seemnetest kasvatamine, eriti kui mõni taim annab seemneid harva ja vähe. Mõned kultuurtaimed

102

Lavandula stoechas,

polegi tegelikult võimelised seemneid moodustama,

prantsuse lavendel

nagu täidisõielised roosid, keda on aretatud nii, et

PALJUNEMINE

Rosa ’Duc d’Enghien’,

Tütartaimed

burbooniroos

Tütartaimed on noored, maa pealt või maa alt emataimega ühendatud taimed. Neid on lihtne emataimest eraldada ja mujale istutada. Tütartaimi võib näha näiteks kivirikkudel, mägisibulatel ja linaliiliatel. Algul on tütartaimedel vähe juuri ja nad sõltuvad täiesti emataimest; juured kujunevad tavaliselt välja esimese kasvuperioodi lõpuks.

Mõned üheidulehelised, nagu tõlvpuu (Cordyline) ja tääkliilia (Yucca), moodustavad võrseid ja noori taimi oma juurte küljest, ka need on tütartaimed.

Neid saab eraldada, kui kraapida ettevaatlikult taime ümbert muld ära ja lõigata tütartaim terava noaga lahti, soovitatavalt koos mingi osaga juurest, mille küljes ta on.

Tõlvpuid (nagu Cordyline stricta, jäik tõlvpuu) saab edukalt paljundada, kui varre alusele juurtest moodustunud tütartaimed ettevaatlikult eraldada.

nende tolmukad ja emakad on muutunud kroonlehtedeks. Sellisel juhul on vegetatiivne paljundamine ainus võimalus uusi taimi saada.

Jagamine Kõige tavalisem mitmeaastaste rohttaimede vegetatiivse paljundamise viis on jagamine, mille puhul taimepuhmast tekitatakse kaks või rohkem osa.

Aedniku jaoks pole midagi lihtsamat, see ei nõua erilisi teadmisi ega vahendeid, ainult labidat ja harki. Kuigi tugevaid puhmikuid, nagu on mõnedel kõrrelistel ja bambustel, tuleb vahel isegi saagida või raiuda.

Jagamisega võib ka noorendada ülekasvanud ja kulunud välimusega kehvalt kasvavaid taimi. Sellisel juhul tavaliselt puhma vananenud keskosa likvideeritakse. Parim aeg mitmeaastaste rohttaimede jagamiseks on vahetult pärast õitsemist, hilistel õitsejatel aga sügisel või järgmisel kevadel.

103

B O TA A N I K A A E D N I K E L E

Fragaria ×ananassa,

Võsundid

aedmaasikas

Võsund on taime peavarrest lähtuv roomav horisontaalne maapealne vars. Võsundite sõlmekohad juurduvad ja annavad alguse uuele isendile – võsundehk tütartaimele. Tüüpiline näide on aedmaasikas (Fragaria ×ananassa).

Taimi sellisel moel paljundades tuleb osa võsundeid teiste elujõulisuse huvides eemaldada – parem vähem suuri kui palju pisikesi. Suruge tütartaim traatrõnga abil hästi ettevalmistatud mulda või väikesesse kompostmullapotti. Kui taim on korralikult juurdunud, lõigake teda emataimega ühendav vars läbi.

Mõned taimed rakendavad oma võsundeid ja stooloneid, nagu ka risoome ja juurduvaid varsi (vt 2. ptk), suurte alade hõivamiseks. Voolja pargitatra (Reynoutria japonica) väga invasiivsed ja raskesti väljajuuritavad juured teevad sellest taimest maailma ühe „edukama” umbrohu, osjade (Equisetum) vastupidavad risoomid põhjustavad peavalu kõigile

aednikele ning põõsasmuraka (Rubus fruticosus) kaarduvad ja juurduvad varred vallutavad kiiresti uusi territooriume. Ühest küljest on paljude taimede pidevalt laienev kasvuviis ja aiaumbrohud aednikele nuhtluseks, teisalt aga on paljudes ökosüsteemides Reynoutria japonica, vooljas pargitatar

selliste taimed juurestikud pinnase erosiooni vältimiseks väga olulised. Näiteks on luidekaer (Ammophila) väga oluline liivadüünide kinnistamisel ja rannajoone muutuste takistamisel.

Pookimine Ühe taimeosa teise peale siirdistutamist tuntakse pookimisena. Need kaks taimeosa funktsioneerivad edaspidi kui üks taim. Poogitud taime ülemine osa on poogend ja alumine osa pookealus. Pookimise abil paljundatakse sageli selliseid taimi, keda on teiste meetoditega raske paljundada. Sageli kasutatakse seda puukoolides taimede hulgitootmiseks.

Meetodi kasulikkus seisneb ka võimaluses ühendada mõlema taime väärtuslikud tunnused.

104

PALJUNEMINE

Sobiva pookealusega saab parandada taime taluvust

Pistikud

mullatüüpide või kahjurite suhtes, pookeoksa aga saab valida selle dekoratiivsuse või viljade kvaliteedi alusel.

Pistikute võtmine on üks vegetatiivse paljundamise

Viljapuid poogitakse sageli nii, et pookealus valitakse

viise. Pistik on taimeosa, mida saab ergutada juurduma.

kasvukuju (näiteks kääbusjas või poolkääbusjas) ja

Fakt, et taimed on võimelised sel moel uuenema, räägib

poogend sordi järgi. Seega, kui tahate tillukest

sellest, et nähtus on kujunenud vastusena keskkonna-

õunapuud, millest on võimalik üle astuda, võite

mõjudele.

kasvatada sorti ’Lord Lambourne’ väga madalakas-

Paljud puud ja põõsad, kes kasvavad vee ääres, näiteks pajud (Salix), on võimelised kasvama

vulise pookealuse ’M27’ peal.

Poogitakse ka mõningaid aedvilju, nagu tomateid ja

hakkama puitunud pistikutest, mis on lõigatud talvel,

baklažaane. Poogitud taimede eelis on, et nende

kui puu on puhkeseisundis ja lehtedeta. Puitunud

pookealus on valitud kasvujõudluse ning mullakahju-

pistikuid on lihtne kasutada: need tuleb lihtsalt

ritele ja haigustele vastupidavuse järgi. Pookoks

mulda torgata ja lasta loodusel hoolitseda ülejäänu

valitakse viljade maitse alusel ja kombineerituna

eest. Looduses võivad talvised tormid ja üleujutused

elujõulise alusega võib taimel olla suurem saagikus.

murda veeäärsetelt puudelt oksi ja need eemale kanda. Kui taim suudab sellisest „pistikust” kasvama hakata – kui see on lõpuks mõnel kaugemal kaldal pidama jäänud –, annab see liigile võimaluse uusi alasid asustada.

Uute taimede kasvatamine lühikestest varre- või juurejuppidest on väga kasulik ja paindlik vegetatiivse

1. Pookoksa ettevalmistamine

2. Kohale seatud pookoks

3. Kinniseotud ühenduskoht

paljundamise meetod. Sel moel saab paljundada paljusid erinevaid taimi: puid, põõsaid, ronitaimi, roose, okaspuid, mitmeaastasi rohttaimi, viljapuid, maitsetaimi, toataimi ja poolkülmakindlaid püsikuid.

Varrepistikutega paljundamise eesmärk on kutsuda esile varrele lisajuurte tekkimist ja korraliku juurestiku kujunemist.

Kaks peamist ohtu, mis pistikuid enne juurdumist varitsevad, on läbikuivamine ja haigused. Aednikud saavad pistikuid aidata, vähendades lehtede kogupinda (eemaldades pistikult mõned lehed), hoides pistikuid piisavalt niisketena ja paigutades nad poolvarjulisse kohta.

Pistikute võtmist tuleb õppida, see nõuab aega ja harjutamist, toetuda saab teiste teadmistele ja tasapisi tekkivale isiklikule kogemusele. Tavaliselt võetakse korraga mitu pistikut, kuna eeldatakse, et nii mõnigi neist sureb enne juurdumist.

105

B O TA A N I K A A E D N I K E L E

Tavalised pistikute tüübid Varrepistikuid on põhiliselt nelja tüüpi: rohtsed pistikud, ladvapistikud, poolpuitunud ja puitunud pistikud. Need võetakse aastas erineval ajal sõltuvalt sellest, millal soovitud materjal kättesaadav on ehk teisisõnu, sõltuvalt taimevarre kasvutüübist.

Enamik varrepistikuid on sõlmepistikud, s.t pistiku läbilõige tehakse vahetult sõlmekoha paksendi alt.

Sõlmekohas on rohkesti kude, mis on võimeline lisajuuri moodustama ja kõrge hormoonide kontsentratsiooni tõttu juurte kasvu stimuleerima. See kude paikneb tavaliselt sõlme all ja on tugevam ning vastupidavam seenhaigustele ja mädanikele.

Rohtsed pistikud Rohtsed pistikud võetakse varre kõige nooremast, kasvuperioodil pidevalt kasvavast osast. Kuigi neid võib võtta kasvuperioodil igal ajal, tehakse seda sagedamini kevadel, et jätta pistikutele aega enne talve Hydrangea macrophylla, suurelehine hortensia

korralikult juurduda.

Kuna nad pole puitunud, on neid pistikuid kõige raskem elus hoida. Õnneks on need pistikud tänu oma

Pistikute juurdumisedukuse suurendamine

noorusele ja elujõule varrepistikutest kõige võime-

Kuigi mõned taimed juurduvad oluliselt kehvemini kui

kamad juuri moodustama.

teised, on erinevate meetoditega siiski võimalik

Kiirel kasvamisel on üks puudus: pistikud kaotavad

juurdumist kiirendada ja parandada. Juurdumis-

rohkesti vett. Kord juba kuivama ja närbuma hakanud,

hormoonipulbrid ja -geelid võivad aidata, aga need

ei juurdu nad enam, seega peavad aednikud olema

pole imerohud ja neist ei pruugi alati abi olla, samal

ettenägelikud. Kui pistikuid võtta, tuleks neid ka kohe

ajal võib hormooni üleannus pistikud isegi hävitada.

kasutada, aga esmalt panna niiskesse sule-

Mõned raskesti juurduvad taimed reageerivad hästi

tavasse kilekotti. Kuivamise

sellele, kui tekitada varrele vertikaalne haav. Selleks

vastu on abi ka samasse kotti

tuleb eemaldada pistikualuselt õhuke 2,5 cm pikkune

pandud niiskest vatitükist.

kooretükike ja torgata haavaga pistik juurdumishormoonipulbrisse.

Suureleheliste taimede pistikutel, näiteks hortensiatel, on kasulik lõigata lehed horisontaalselt pooleks: see vähendab lehe pindala ning ühtlasi aurumist ja närbumist. Teised taimed juurduvad paremini, kui pistikud on võetud kannaga, see tähendab koos peavarre kooreribaga.

106

Rohtne pistik

PALJUNEMINE

Ladvapistikud

Juurepistikud

Ladvapistikud sarnanevad

Juurepistikuid saab võtta taimedelt, kelle

rohtsete pistikutega, aga need

juured kasvatavad lisavõrseid. Selliseid taimi on

võetakse lehtedega varte tipust

palju vähem kui varrepistikutega paljundatavaid, aga

ajaliselt veidi hiljem, hiliskevadest kesksuveni.

nende hulka kuuluvad mitmedki populaarsed aiataimed, nagu hübriidülane (Anemone ×hybrida),

Poolpuitunud pistikud

äädikapuu (Rhus typhina), verev kurereha (Geranium

Poolpuitunud pistikuid võetakse suve

sanguineum) ja hambulislehine priimula (Primula

keskpaigast kuni poole sügiseni, kui varred on

denticulata). Nende pikad lihakad juured tuleb

hakanud küpsema ja puituma. Pistiku alumine

hilissügisel osadeks murda ja vertikaalselt mulda

osa peab olema puitunud, tipuosa aga veel rohtne. Kuna need on paksemad

panna. Kõige sobivam koht on taimelava.

Ladvapistik

ja tugevamad kui rohtsed

Lehepistikud

pistikud ja omavad suuremat

Lehepistikuid saab võtta paljude toataimede, näiteks

toidutagavara, on neid palju lihtsam elus hoida. Aga kuna neil on tavaliselt rohkesti lehti, võib ka neid veekaotuse tõttu ähvardada

säntpoolia (Saintpaulia), kolmevöödilise havisaba (Sansevieria trifasciata) ja paljude begooniate lehtedest. Vähem teatakse õuetaimi, keda niimoodi paljundada saab, sellised on näiteks lumikellukesed (Galanthus) ja märtsikellukesed (Leucojum).

närbumine.

Mahalõigatud lehed tuleb katta osaliselt juurutuskomPoolpuitunud pistik

postiga ja lasta katte all päikese eest varjatult juurduda.

Puitunud pistikud Puitunud pistikutega on kõige lihtsam, kuna neil pole mädanema kippuvaid lehti ja on rohkesti varuaineid. Paljude lehtpuude, põõsaste, rooside ja pehmeviljaliste viljapuude paljundamiseks on see parim meetod.

Pistikud võetakse täiskasvanud okstelt pärast lehtede varisemist, kui taim on puhkeseisundis. Kuna täiskasvanud puit on kõige vanem ja kõige nõrgema kasvujõuga puiduosa, tuleb valida alati varred, mille juurdekasv on kõige parem.

Kuigi seda tüüpi pistikutel võib juurte ja võrsete moodustumine toimuda aeglaselt, on nad tavaliselt edukad. Pistikud juurduvad aastaga, siis võib nad üles võtta ja kasvukohale istutada.

Puitunud pistik

Galanthus elwesii, suureõieline lumikelluke

107

B O TA A N I K A A E D N I K E L E

Seemnete ja viljade arenemine Pärast viljastumist (vt lk 115) areneb sigimikust vili ja munarakust seeme. Nende kahe areng jätkub koos loote ehk embrüo kasvamisega. Seeme koosneb embrüot (arenevat taime) ümbritsevast kestast ja endospermist (noore organismi toitainevarud). Rakkude jagunemise tõttu hakkab embrüo suurenema ning moodustuvad idupung, idujuur ja idulehed.

Idulehed on seemiku esimesed lehed, kuid vajadusel võivad nad olla koos endospermiga ka toitainete allikad (vt lk 75). Üheidulehelistel, nagu nimigi ütleb, on üks iduleht ning kaheiduleheliste kaks (vt lk 28).

Lootekoti viljastatud teistuumast areneb korduva mitootilise jagunemise tulemusena endosperm, mis

Valik kõrrelisi: orashein, oder, nisu

toimib toitekoena ja kujutab endast õhukeste rakuseintega üksteisest eraldatud rakkude rühma.

Ricinus communis,

Enamasti talletatakse toitained tärklise kujul, kuid

riitsinus

sõltuvalt liigist võib endosperm sisaldada ka rohkelt valke ja õlisid. Nii näiteks on riitsinuse (Ricinus communis) seemned väga õlirikkad, nisu (Triticum) omad aga sisaldavad rohkelt nii valku kui ka tärklist.

Muuseas, see jahu, mida me saiatainaks kasutame, ongi suuremas osas nisu endosperm.

Seemne valmides areneb seemnekest ning sigimikust saab küps vili. Marjade ja luuviljade puhul areneb sigimiku seinast lihakas perikarp, mille ülesanne on kaitsta seemet ja aidata kaasa tema levikule. Seemne arengu viimaseks etapiks on seemne veesisalduse märkimisväärne vähenemine 90%-lt 10–15%-ni. Nii väheneb seemne ainevahetuslik aktiivsus ning seemnel saab alata puhkeperiood.

124

Seemnete puhkus

E

namikul taimedel toimub enneaegse idanemise

Keemilised inhibiitorid, nagu näiteks abstsiishape (vt

ärahoidmiseks seemne valmimise käigus hulk

lk 99), pidurdavad embrüo kasvu selliselt, et viimane

protsesse. Soikeseisund ehk dormantsus on ellujäämis-

pole võimeline seemnekesta läbima. Mõnedel taimedel

abinõu, mis annab seemnele levimisaega ja soodustab

on termopuhkus, mis tähendab, et nad reageerivad kas

idanemist just sobivamates keskkonnatingimustes. Paljud

soojale või külmale. Osal taimedel on valguspuhkus

suvel ja sügisel valmivad seemned ei jääks vastu talve

ehk nende seemned reageerivad valgusele.

idanedes tõenäoliselt ellu, kuid õnneks tagavad kindlad mehhanismid seemnete idanemise just kevadel.

Mõned seemned võivad olla puhkeseisundis väga pikka aega. Teiste idanemisvõime säilib aga üllatavalt lühikest aega.

Morfoloogiline puhkus Morfoloogiline puhkus tähendab, et seeme pole levimise ajaks veel lõplikult küps. Idanemist ei toimu

Aednikke võib vahel segadusse ajada

enne embrüo täielikku väljaarene-

seemnepakkidele kirjutatud „kõlblik

mist, mis võib viibida näiteks vee

kuni”, mis tähistab tegelikult ainult

puudumise või ebasobiva tempera-

seemnete eeldatavat eluiga. Hiljem ei

tuuri tõttu.

pruugi kõikide seemnete embrüod enam eluvõimelised olla.

Küllap on aednikud märganud

Lathyrus odoratus, lõhnav lillhernes

ka seda, et mõned seemned võivad päris pikka aega mullas redutada

Füüsiline puhkus

ning tärkavad alles pärast mulla-

Füüsilise puhkuse korral on

pinna liigutamist. Siin on paslik

seemnekest veele ja gaasidele

meenutada vanasõna „Narri põldu

läbimatu. Tüüpiliseks näiteks on

üks kord, narrib põld sind üheksa

liblikõieliste seemned, mis on väga

korda vastu” ehk kui ühel aastal lased

väikese niiskusesisaldusega ning

umbrohutaimedel seemneid külvata, tuleb hiljem mitu

peavad seemnekesta kaudu vett imama. Seemnekesta

aastat nendest tärkavaid taimi rohida.

kerge vigastamine hõlbustab vee sissetungi seemnesse.

Igikeltsast väljakaevatud ahtalehise põisrohu (Silene stenophylla) 31 000 aasta vanuseks hinnatud seemned

Seda soovitatakse näiteks lõhnava lillherne (Lathyrus odoratus) seemnete paremaks idanemiseks.

osutusid edukalt idanevateks.

Puhkeperiood võib olla esile kutsutud embrüosisestest

Mehaaniline ja keemiline puhkus

või -välistest põhjustest. Haruldane pole ka eri põhjuste

Mehaaniline puhkus tähendab, et seemnekest või mõni

kooseksisteerimine. Näiteks võhumõõga seemnetel võib

teine kest on liiga tugev selleks, et embrüo saaks

korraga olla nii füsioloogiline kui ka mehaaniline

idanedes selle sees paisuda. Keemiline puhkus toetub

dormantsus.

kasvuregulaatoritele ja teistele keemilistele ühenditele, mis paiknevad embrüot ümbritsevates katetes.

Füsioloogiline puhkus

Keemilisi ühendeid uhutakse looduses seemnetelt ära

Füsioloogiline puhkus hoiab ära idanemise seni kuni

kas vihma- või lumesulamisveega. Aednikud võivad

embrüos pole toimunud vajalikke keemilisi muutusi.

seda protsessi jäljendada seemneid pestes või leotades.

B O TA A N I K A A E D N I K E L E

Idanemine

Puhkeperioodi katkestamine

Idanemiseks nimetatakse seemne arengut

Puhkeolekus seemnetel tuleb enne idanemise algust

hetkest, mil vallandub embrüo kasv (tavaliselt

puhkeperiood katkestada. Tavaliselt põhjustab

pärast puhkeperioodi). Idanemiseks peavad

puhkeperioodi katkemise kõrge või vahelduv temperatuur, külmumine ja sulamine, tuli või suits,

olema täidetud kolm peamist tingimust: embrüo

põud või loomsete seedemahlade toime. Mitmed

peab olema eluvõimeline ehk elus, igasugune

kultuurtaimed on aga aretatud sellisteks, et nende

puhkeperiood peab olema lõppenud (vt lk 125) ja peavad valitsema sobivad keskkonnatingimused.

seemnetel puhkeperiood niisama hästi kui puudub.

Stratifitseerimine Et seemned idanema hakkaksid, tuleb nende puhkepe-

Keskkonnatingimused võivad kergesti sobimatuteks

riood katkestada ja mõnikord ka looduslikke tingimusi

pöörduda. Kui seemned idaneksid ühekorraga, võiksid

imiteerida. Selleks on mitmeid võimalusi. Esimene on

nad selles väga haavatavas kasvustaadiumis halbade

stratifitseerimine (temperatuuriga mõjutamine), mille

ilmade saabudes kõik kergesti hukka saada. Selle

abil saavad aednikud anda seemnete arengule vajaliku

vältimiseks on paljudel taimedel välja arenenud kaval

tõuke.

kohastumus, niinimetatud kindlustuspoliis: seemned

Siilkübara (Echinacea) seemned on suhteliselt

ei idane sugugi ühekorraga, vaid järk-järgult väikese

kehvad idanejad, kuid kuu aega jahedas külmkapis

viivitusega.

hoidmine ergutab oluliselt nende idanemist. Analoogne töötlemine toimib hästi mitmete heitlehiste puude ja põõsaste seemnete puhul. Mõned seemned vajavad soojale perioodile järgnevat jahedamat perioodi ning seejärel veel kord sooja perioodi.

Sellistele seemnetele on vajalik niihästi köetava kasvulava kui ka külmiku olemasolu.

Skarifitseerimine Aeg-ajalt on seemnete tugevast kestast jagu saamiseks vaja kasutada veidi jõudu – sellist protsessi nimetatakse skarifitseerimiseks. Looduses aitab loomulik lagunemine või loomade tegevus. Kärsitud aednikud, kes ei malda oodata, võivad seemnetel kesta viiliga veidi õhemaks hõõruda või (väiksemate seemnete puhul) raputada neid liivapaberiga vooderdatud purgis – sellisele töötlusele alluvad hästi näiteks akaatsiaseemned (Acacia). Teised võimalused seemnekesta veeAkaatsiaseemneid, näiteks pildil olevaid katehhu-akaatsia (Acacia catechu) seemneid, tuleb enne külvamist neli tundi soojas vees leotada või liivapaberiga skarifitseerida.

126

ELU ALGUS

läbilaskvuse parandamiseks on selle lõikamine, täksimine või nõelaga läbi torkamine.

Ophrys apifera, mesilasõis

Leotamine Leotamine eemaldab seemnest looduslikud keemilised inhibiitorid, nii et vesi saab seemnesse imenduda.

Seemneid hoitakse tavaliselt kuumas vees ööpäev läbi või nii kaua, kuni nad hakkavad silmanähtavalt paisuma; kõik veepinnale ulpima jäänud seemned tuleb välja visata. Seemned külvatakse kohe pärast leotamist.

Lõhnava lillherne (Lathyrus odoratus) seemneid võib idanevuse parandamiseks kergelt skarifitseerida ja leotada.

Austraalias ja Lõuna-Aafrikas aitavad sageli tuli ja suits seemnetel puhkeperioodist väljuda. Mõnikord piisab puhkeolekust väljatulemiseks kõrgest temperatuurist, kuigi vahel võib vajalikuks osutuda seemnete eelnev füüsiline vabastamine nende „kookonist” (nagu eukalüptil kuprast või banksial kukrust). Suitsu kaudu toimivad seemnetele tõenäoliselt suitsus sisalduvad kemikaalid, mis aitavad seemnetel puhkeperioodi katkestada.

peatada ning järgnev läbikuivamine saab seemnele hukatuslikuks. Mõnede teiste liikide seemned

Idanemistingimused

seevastu võivad ilma suuremate kahjudeta vett korduvalt sisse imada ja läbi kuivada.

Kõik seemned vajavad idanemiseks vett, sobilikku temperatuuri ja hapnikku. Sageli on võtmeteguriks ka

Hapnik

valguse olemasolu või puudumine, näiteks vereva

Hapnik on vajalik aeroobseks hingamiseks, et

sõrmkübara (Digitalis purpurea) pisikesed seemned

võimaldada rakkude ainevahetust ja energia

vajavad idanemiseks valgust ja seetõttu tuleb neid

põletamist. Enne kui seemik kasvatab oma esimesed

külvata mullapinnale.

rohelised lehed ja saab fotosünteesivõimeliseks, on see tema ainus energiaallikas. Endospermita

Vesi

orhideeseemned peavad looma mükorriisseid suhteid

Väikese veesisaldusega seemnete jaoks on vee

mullas elavate seentega, kes varustaksid neid

olemasolu äärmiselt oluline. Läbi mikropüüli

idanemisel hingamiseks vajaliku kütusega.

(vt lk 75) imendunud vesi aktiveerib ensüümid, mis muudavad varuained kättesaadavaks, seeme paisub ja

Temperatuur

seemnekest lõhkeb.

Teatud temperatuurivahemikust väljaspool seemned

Kui vesi on juba imendunud, pole paljude liikide seemnetel sageli enam võimalik idanemisprotsessi

üldjuhul ei idane. Temperatuur mõjutab rakkude ainevahetust ja ensüümide aktiivsust. Aednike jaoks 127

B O TA A N I K A A E D N I K E L E

on väga oluline teada seemnete vajadusi ning säilitada

mõne suurema puu ümberkukkumise tagajärjel.

stabiilne temperatuur, sest nii liiga külmas kui ka liiga

Kesk-Euroopas on näiteks sõrmkübar (Digitalis) selline

soojas võib idanemisprotsess seiskuda.

taim, kelle seemned vajavad valgust ning keda seetõttu kohtab sageli raiesmikel.

Valgus Mitmete taimeliikide seemned vajavad idanemiseks

Idanemise füsioloogia

valgust ja idanevad ainult juhul, kui asuvad mullapinnal. Sügaval mullas paiknevatel seemnetel ei jätku

Seemne põhilised varud on endospermis, idulehtedes

idandi maapinnani kasvatamiseks vajalikke varusid.

ja embrüos paiknevad süsivesikud, rasvad, valgud ja

Enamiku taimeliikide seemneid valguse tugevus

õlid. Peamise osa varudest moodustavad õlid ja tärklis

oluliselt ei mõjuta, kuigi leidub ka selliseid, mis

(üks süsivesikute vorme). Vee imendumine embrüosse

fotosünteesiks vajaliku valguse puudumisel idanema ei

aktiveerib ensüümid, mis omakorda käivitavad

hakka. Niisugused seemned sisaldavad valgustundlikku

idanemisprotsessi.

pigmenti fütokroomi. Seda mehhanismi võib sageli

Endosperm ja embrüo on nüüd kaks aktiivset

täheldada metsaliikidel, kes saavad idanema hakata

keskust, kus toimuvad ensüümide juhituna kas

alles piisava hulga valguse olemasolul, mis võib tekkida

kataboolsed (suuremad molekulid lagundatakse väiksemateks) või anaboolsed (väiksematest üksustest ehitatakse suuremaid) protsessid. Varuainete katabolism tähendab lühidalt kokku võetuna valkude lagunemist aminohapeteks, süsivesikute lagunemist lihtsuhkruteks (tärklis maltoosiks ja seejärel glükoosiks) ning rasvade lagunemist rasvhapeteks ja glütserooliks.

Järgnevalt läbivad need väiksemad osakesed rea anaboolseid reaktsioone, et ehitada embrüo kasvamiseks üles uusi rakke. Aminohapetest moodustuvad uued valgud, glükoosi kasutatakse tselluloosi ehitamiseks ning rasvhappeid ja glütserooli läheb tarvis rakumembraanidele. Sünteesitakse ka idanemisprotsessi mõjutavaid hormoone. Raku ainevahetuse abistamiseks kasutatavat gükoosi leidub embrüo eri kasvupiirkondades.

Esimeste tundidega tarbib seeme ära enamiku oma toitainetest ja kaotab suure osa kuivkaalust. Samal ajal ei ole ta veel võimeline fotosünteesima ega ise toitaineid tootma. Kaalu langus kestab kuni esimeste Digitalis lutea, kollane sõrmkübar Selle metsalille seemned vajavad idanemiseks valgust. Sõrmkübara seemneid külvates ärge katke neid mullaga, vaid suruge kergelt vastu mulda.

128

ELU ALGUS

roheliste lehtede tekkimiseni. Seejärel tõmbub

Oa idanemine

endosperm lõplikult kokku ja närbub.

Esimesed päris lehed

Embrüo areng Embüo arengus on kolm peamist etappi: raku

Idulehed Idu

jagunemine, kasvamine ja diferentseerumine.

Raku jagunemine

Idujuur

Seemnekest

Esimene silmaga nähtav märk on idujuure kujunemine. Idujuur on positiivselt geo troopne, mis tähendab maa sisse suunatud kasvu, ning selle tulemusena kinnitub seeme mulda.

Maapealse idanemise korral idu pikeneb ja tõmbab mullast välja idulehed.

Rakkude jagunemine ja kasvamine toimub juure tipus.

Raku edasise jagunemise tulemusena areneb idujuure

ja kõdunevad. Selline idanemine iseloomustab näiteks

kohalt hüpokotüül koos idulehtedega. Juur on kaetud

liblikõielisi.

peente juurekarvadega, mis ammutavad mullast vett ja mineraale.

Üheidulehelistel, eelkõige kõrrelistel, on arenev juur ja võsu kaetud kaitsvate tuppedega, mida nimetatakse vastavalt koleoriisaks ja koleoptiiliks.

Kasvamine

Koleoptiili kasv lakkab maapinnale jõudes ning

Embrüonaalne võsu on negatiivselt geotroopne,

kaitsvast tupest kasvavad välja päris lehed.

kasvades maa külgetõmbejõudu trotsides idupungast ülespoole. Idupung annab alguse järgmisele varrelülile,

Idandi kasvamine

mida nimetatakse epikotüüliks. Epikotüül ja hüpokotüül paiknevad teine teisel pool idulehti.

Seemnest on saanud idand, kui temast on välja kasvanud idujuur ja idulehed. Sellega on idanemine lõpuni

Diferentseerumine

jõudnud ning algab edasine teekond täiskasvanud

Idulehtede maapinnale jõudmiseks on kaks viisi.

taimeni. Idandi staadiumis on taim väga vastuvõtlik

Esimesel juhul tõukab idujuur kasvades seemne

haigustele, tundlik herbivooride ja kahjurite ning kõrge

maapinnale, teisel juhul jääb seeme idupunga kasvades

ja madala temperatuuri suhtes, haavatav üleujutustest ja

maa sisse. Esimest juhtu nimetatakse maapealseks

põuast.

idanemiseks: idulehed kasvavad maapinnale,

Paljud taimed toodavad võimalikult palju seemneid

muutuvad rohelisteks ja avanevad. Maapealsele

lootusega, et vähemalt mõnedel neist õnnestub ellu

idanemisele viitab idanemise käigus idulehe külge

jääda. Teised vastupidi investeerivad kogu energia

jäänud seemnekest. Iseloomulikud maapealsed

mõnda üksikusse seemnesse. Sellistel juhtudel peab liigi

idanejad on näiteks kõrvitsad.

püsimiseks olema tagatud idanevuse kõrge tase ja taime

Maa-aluse idanemise korral kasvab idupung.

edukas areng. Sageli kasutavad taimed idanemiseks

Idulehed jäävad maa sisse ning nende vahelt kasvavad

loomade abi, mille eest tasutakse viimastele näiteks

idupungast vars ja esilehed. Seejärel idulehed närbuvad

mahlase viljaga (vt kl 78–81).

129

M at i l d a S m i t h 1854–1926

K

unstnik ja taimemaalija Matilda Smith sündis Bombays, kuid kolis juba lapsena Inglismaale

Tookord kandis ajakiri nime The Botanical Magazine ja selle esimene number trükiti 1787. aastal.

elama. Tema 45-aastase karjääri kõige kuulsamad

See ülimalt eakas perioodiline väljaanne on vanim

taimejoonistused pärinevad ajakirjast Curtis’s

värvilistele illustratsioonidele rõhku panev botaaniline

Botanical Magazine.

ajakiri. Iga neljaosaline köide sisaldab 24 taimeportreed, mis on trükitud rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnike akvarelltehnikas originaalide järgi. Aastatel 1984–1994 kandis ajakiri nime The Kew Magazine, kuid 1995. aastal mindi tagasi juurte juurde ning ennistati ajalooliselt populaarne nimi Curtis’s Botanical Magazine.

1826. aastast oli ajakirja toimetaja väga kogenud botaanik William Jackson Hooker, kellest hiljem sai Kew’ kuningliku botaanikaaia esimene direktor. Tema poeg Joseph Dalton Hooker käis oma isa jälgedes ning 1865. aastal sai ka temast Kew’ botaanikaaia direktor ning ajakirja toimetaja. Samal ajal taandus ajakirja juures 40 aastat

Maria Smith oli ajakirja Curtis’s Botanical Magazine viljakas kunstnik.

töötanud kunstnik Walter Fitch.

Fitchi lahkumise järel sõltus ajakirja saatus Joseph Hookeri oskusest leida ja välja õpetada uus pühendunud illustraator, kes ajakirja erilist suunda jätkaks.

Hooker, kes ka ise väga hästi joonistas, teadis oma sugulase Matilda Smithi kunstiandeid ning asus

Rhododendron concinnum, kütkestav rodo John Nugent Fitchi joonistus kütkestavast rodost. Pildi originaal ilmus Curtis’s Botanical Magazine’is ja selle autor oli Matilda Smith.

130

viimast pühendunult õpetama ja

Pandanus furcatus,

juhendama. Juba aasta jooksul

harkjas kruvipuu

ilmus ajakirjas Matilda esimene

See joonistus on Matilda Smithi ja Walter Fitchi koostööna valminud Botanical Magazine’i jaoks.

joonistus. Aastatel 1878–1923 tegi ta Curtis’s Botanical Magazine’ile üle 2300 illustratsiooni.

juures võeti ta esimese ametliku

Matilda tegi kaastööd ka

kunstnikuna Kew’ herbaariumi

paljudele teistele trükistele. Nii

meeskonda. Seega sai temast esimene

illustreerivad 1500 tema

riigiteenistuses töötav botaanik-

valmistatud tahvlit Hookeri

kunstnik.

teost „Icones Plantarum”

Matilda Smithil oli erakordne

(„Taimeillustratsioonid”), mis

oskus elustada oma joonistustel ka

kirjeldab Kew’ herbaariumi taimi. Tema pidi tegema

kuivatatud ja pressitud taimi. Tema illustreeritud on

ka Kew’ raamatukogu haruldastele, kuid lõpetamata

paljud raamatud, sealhulgas „The Wild and Cultivated

köidetele puuduvad illustratsioonid. Väidetavalt on

Cotton Plants of the World” („Maailma looduslikud ja

Matilda Smith loonud rohkem värvilisi joonistusi

kultuuristatud puuvillataimed”). Ta oli ka esimene

elavatest liikidest kui ükski teine tema kaasaegsetest

kunstnik, kes joonistas ohtralt Uus-Meremaa

kunstnikest.

taimestikku ühe Joseph Dalton Hookeri kirjutatud

Pärast kaht aastakümmet katkematut tööd ja tänu oma erakordsetele oskustele ning panusele ajakirja

raamatu tarvis.

Tänu oma erakordsele panusele botaaniliste illustratsioonide loomisel sai ta ajaloos teise naisena Linné Ühingu liikmeks. Samuti autasustati teda Kuningliku Aiandusühingu hõbedase mälestusmedaliga (Royal Horticultural Society Silver Veitch Memorial Medal) oma taimi kujutava kunsti eest, eriti seoses Botanical Magazine’iga. Ta oli ka esimene naine, kes sai Kew’ Guildi (Kew’ aedade seeniortöötajate ühingu) presidendiks.

Tema auks on nimetatud taimeperekonnad Smithiantha ja Smithiella.

Lühend M.Sm. taime teadusliku nime taga viitab Matilda Smithile kui liigi esmakirjeldajale.

Rhododendron wightii, sikkimi rodo Üks Matilda Smithi paljudest rodopiltidest, mis on ilmunud ajakirjas Curtis’s Botanical Magazine.

131