Originaali tiitel: Леонид Млечин Брежнев 2008 Toimetanud Marika Mikli Kujundanud Mari Kaljuste © Млечин Л. М., 2008 © Tõlge eesti keelde. Jüri Ojamaa, 2011 ISBN 978–9985–3–2264–2 Kirjastus Varrak Tallinn, 2011 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif
4
Sisukord Autorilt .................................................................................................................7 ESIMENE OSA. VIIMANE JUTUAJAMINE HRUŠTŠOVIGA................................9 Kes mängis esimest viiulit? ................................................................................15 Vandenõu salavedrud ........................................................................................18 Käsk kaitsemeeskonna ülemale .........................................................................28 Lõplik valik ........................................................................................................39 TEINE OSA. TEEKOND TIPPU............................................................................45 Perekondlikku ....................................................................................................45 „Väikese maa” kangelased .................................................................................54 Kodukolde tuhaasemele, kindralipagunid õlgadel ............................................65 Vabariigi peremees .............................................................................................73 Keskkomiteest Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Poliitilisse Peavalitsusse .80 Nikita Hruštšovi isiklik ülesanne ......................................................................86 Teine mees riigis...............................................................................................102 KOLMAS OSA. VÕIMU TIPUS ON RUUMI VAID ÜHELE ..............................112 Tagandamised ja kohalemääramised ...............................................................114 Kohaliku tähtsusega lahingud Keskkomitee Presiidiumis ..............................120 Štšerbitski tagasitulek ......................................................................................123 Kas kommunistlikud noored ikka kavandasid vandenõu? .............................129 Štšolokovi määramine, ehk Jõuproov .............................................................138 Riikliku Julgeoleku Komitee esimehe väljavahetamine ..................................142 Moskva juht heidab peasekretärile väljakutse .................................................146 Vabanemine peamisest võistlejast ...................................................................156 „ Minu peale ei ole keegi niimoodi karjunud” ................................................160 Suur vangerdus Kiievis ....................................................................................165 Juhti on ohtlik sinatada ...................................................................................177 Podgornõil palutakse Presiidiumist lahkuda ..................................................181 NELJAS OSA. IDEOLOOGIARINNE ON KÕIGE TÄHTSAM .........................187 Politseijaoskonna ülem ehk Parteitule hoidja .................................................187 Kes juhib Sekretariaati, see ka otsustab ...........................................................205 Arveteklaarimine Ivan Denissovitšiga .............................................................211 Ajaloo parandamine ........................................................................................215
5
Ja mida arvab Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Poliitiline Peavalitsus? ...219 Juhatajad ja asejuhatajad. Aparaaditöötajad ja automaaturid ........................224 Luuletaja saatus ................................................................................................233 Lõpmatud vaidlused Stalini üle .......................................................................249 Jagodkin läks liiale ...........................................................................................254 VIIES OSA. PINGELÕDVENDUSE ÕITSENG JA ALLAKÄIK ........................268 Malinovski asemele tuleb Gretško ...................................................................269 Damanski saar .................................................................................................272 Gromõko ei sallinud Kossõginit ......................................................................276 Avameelne jutuajamine Ameerika Ühendriikide presidendiga ......................281 Unistus täitub: marssalipagunid ......................................................................293 Pistrik ja rahusobitaja ühes isikus ...................................................................304 Raketid Euroopas.............................................................................................310 KUUES OSA. LÄHIRING ....................................................................................317 Nõunikud, abid, kirjutajad ..............................................................................319 Kantselei valitseja .............................................................................................329 Andropov ja tema asetäitjad ............................................................................334 Poliitbüroo liikme argipäev .............................................................................342 Nomenklatuurse elu privileegid ......................................................................349 Kuidas tehti karjääri .........................................................................................354 Riigivargus, ebaseaduslik rikastumine, korruptsioon .....................................375 SEITSMES OSA. MIKS KOSSÕGINI REFORM EBAÕNNESTUS ......................387 „Minu düstroofikust vend” .............................................................................387 Abikaasa surm .................................................................................................396 Meie Deng Xiaoping? ......................................................................................401 Gorbatšov Ministrite Nõukogu esimehe vastu ...............................................410 Vahetus kerkib esile .........................................................................................420 „Kas sina oled teises ilmas olnud?”..................................................................424 KAHEKSAS OSA. KURB FINAAL .........................................................................429 Põlvitades öeldud toost ...................................................................................430 Armastus briljantide ja ilusate meeste vastu ...................................................437 Tabletid enam ei avita ......................................................................................447 Raugalik egoism ...............................................................................................453 „Tahan puhkama minna” ................................................................................467 „Väike maa” kirjanduses ja laval ......................................................................481 Traagiliste tagajärgedega külaskäik tehasesse ..................................................492 Leonid Brežnevi elu ja tegevuse lühikronoloogia ...........................................502
6
Autorilt Mul on hästi meeles, millal ma esimest korda kuulsin Brežnevist ja nägin tema fotot. 1964. aasta septembris läksin ma esimesse klassi. Me elasime siis ootuses, et jõuab kätte Hruštšovi lubatud kommunism. Meie klassijuhataja, kes oli lõpetanud pedagoogilise instituudi Mordvas, täpsustas asja, lähtudes rajooni haridusosakonna soovitustest: „Pidage silmas, et kommunism ei saabu ühe päevaga, ärge arvake, et hommikul teatatakse raadios: tänasest päevast algas kommunism. Kommunism tuleb ajapikku.” Kuid kommunismi peatses saabumises ei kahelnud keegi – kuni NLKP Keskkomitee oktoobripleenumini, kus Hruštšov erru saadeti. Just siis ma nägingi Leonid Iljitš Brežnevit: tema foto ilutses kõikide ajalehtede esiküljel. Ma ei tea, mida näidati neil päevil televiisoris, televiisor oli veel luksuskaup ja minu vanematel selle ostmiseks raha ei olnud. Kuid ajalehti tellisid nad hulgi. Kui täiskasvanud läksid kööki, et vahetada mõtteid meie maal aset leidnud vapustavate muutuste üle, jäid ajalehed minu käsutusse. Fotosid oli kaks: Brežnev ja Kossõgin. Kuid ma mäletan, et täiskasvanud rääkisid ainult Brežnevist. Kas nad said aru, et just temast saab riigi juht? Mulle ta igatahes meeldis. Niisama selgelt on mul meeles ka tema surmapäev. 10. novembril 1982, pärast pikka komandeeringut lõunas, saabusin lennukiga külma Moskvasse. Kui ma kodus reisikotti lahti pakkisin, panin mängima raadio ja sain aru, et midagi on juhtunud. Kõikidest raadiojaamadest ja telekanalitest tuli nukrat klassikalist muusikat. Oletati: kas Tema või mitte Tema? Sümpaatiast Brežnevi vastu ei olnud enam midagi järel. Riik oli temast väsinud. Kaheksateist Brežnevi võimuloleku aastat olid minu poisiea- ja noorusaastad, neil aastatel sain ma täiskasvanuks ja minu ellusuhtumine kujunes aktiivseks. Kui ma kirjutasin seda raamatut, oleksin ma otsekui kõik need aastad uuesti läbi elanud. Tõsi, oli ka nukraid hetki. Sel ajal kui ma Brežnevi elulugu kirjutasin, lahkusid üksteise järel inimesed, kes Brežnevi ajastul olid etendanud üsna tähtsat osa ja mulle paljustki rääkinud. Ma matsin ka oma võõrasisa, keda ma väga armastasin ja keda on selles raamatus samuti mainitud, muuhulgas olen ma talle võlgu arusaamise Brežnevi võimu mehhanismist. Kuid mõistagi oli veelgi kurvem tõdeda, et need olid käest lastud võimaluste, asjata raisatud jõu aastad! Brežnev tuli võimule riigis, mis ootas uuendusi ja
7
unistas edasiliikumisest, kuid jättis maha riigi, kus valitses pettumus, riigi, mida oli laostanud varjamatu silmakirjalikkus ja mis oli jäänud maha enamarenenud maadest. Ent nüüd tõttan ma juba ette… Kui 1964. aasta oktoobris tuli meie maal võimule Leonid Iljitš Brežnev, ei arvanud keegi, et ta jääb Nõukogude Liitu juhtima tervelt kaheksateistkümneks aastaks, kuni oma surmani.
8
ESIMENE OSA
VIIMANE JUTUAJAMINE HRUŠTŠOVIGA NLKP Keskkomitee Presiidiumi istung, kus tagaselja otsustati riigi juhi Nikita Sergejevitš Hruštšovi saatus, toimus 12. oktoobril 1964. Kohal oli kogu Moskvas töötav partei juhtkond. Rahvusvabariikides töötavaid Presiidiumi liikmeid ei olnud veel kohale kutsutud. Ei olnud ka Hruštšovi ennast – ta puhkas Pitsundas koos oma esimese asetäitjaga valitsuses Anastass Mikojaniga. Hruštšov koostas juhtkonna endast noorematest inimestest, kuid isiklikus läbikäimises tundis ta end kõige mugavamalt Mikojaniga. Mitte ainult sellepärast, et nad olid eakaaslased – neid liitis aastatepikkune koostöö Stalini ajal. Kui NLKP Keskkomitee esimest sekretäri polnud kohal, juhatas Presiidiumi istungit Leonid Iljitš Brežnev. Hruštšovi äraolekul juhtis Brežnev kogu parteimajandust. Ta oli äsja jõudnud tagasi Berliinist, kus ta oli käinud ametliku delegatsiooni juhina õnnitlemas idasakslasi Saksa Demokraatliku Vabariigi 15. aastapäeva puhul. Pealtnägijate tunnistuste kohaselt oli Brežnev väga ärevil. Ka saalis, kuhu olid kogunenud partei ja riigi juhid, oli tunda närvilisust ja hirmu. See polnud mingi tavaline istung: Keskkomitee Presiidiumi liikmed otsustasid Nikita Hruštšovi partei Keskkomitee esimese sekretäri ja Ministrite Nõukogu esimehe ametikohalt maha võtta. Lõpmatud salajased läbirääkimised sellel ohtlikul teemal olid kestnud juba mitu kuud. Kuid 12. oktoobril olid nad kogunenud täiesti ametlikult. Keskkomitee üldosakonna juhataja Vladimir Malin pani nagu tavaliselt väikestele kaardikestele kirja esinejate peamised teesid. Tõenäoliselt just asjaolu, et kohal viibis Malin, andis tunnistust sellest, et Hruštšovi päevad on loetud. Vladimir Malin oli juhatanud üldosakonda kümme aastat ja teda peeti Hruštšovi eriti usaldusväärseks abiliseks. „Nagu Poskrebõšev Stalini juures,” ütles Malin enda kohta uhkusega. Mida Presiidiumi istungil arutati? Mis ettekäändel kutsuda Hruštšov Moskvasse, et ta ei hakkaks midagi kahtlustama ega rakendaks vastuabinõusid? Seda esiteks. Ja teiseks seda, kuidas läbi viia jutuajamine Hruštšoviga, kes mis järjekorras esineb ja mida nimelt ütleb. Rääkisid põhiliselt Brežnev ja teised mõjukad isikud partei juhtkonnast: Keskkomitee sekretärid Nikolai Podgornõi, Andrei Kirilenko ja Aleksandr Šelepin.
9
Šelepin ei olnud veel Keskkomitee Presiidiumi liige, kuid tema positsioon võimuhierarhias ja roll Hruštšovi kukutamise ettevalmistamisel olid sellised, et teda kuulati eriti tähelepanelikult. Peaaegu otsekohe otsustati: on vaja anda sõna Ukraina Kommunistliku Partei esimesele sekretärile Pjotr Šelestile, see oleks tähtis signaal – Kiiev kritiseerib Hruštšovi. Sest just Ukraina parteiorganisatsiooni peeti Hruštšovi peamiseks toetajaks. Kiievi juhtkonnas oli palju neid, keda oli kohale määranud tema ise. Ka Šelestit peeti Hruštšovi meheks. Ta meenutas Hruštšovi koguni väliselt: väikest kasvu, ümar robustsevõitu nägu, täiesti kiilas… Moskvasse otsustati Hruštšov kutsuda ettekäändel, et seoses tema kirjaga põllumajanduse reorganiseerimise kohta oli kuhjunud palju küsimusi. Samas kerkis küsimus: kes peaks Pitsundasse helistama? Ka see oli paras katsumus. Hruštšoviga rääkida oli kõhedavõitu. Hruštšov Presiidiumi liikmetega ei tseremoonitsenud, ta võis igaühe neist vabalt kus seda ja teist saata. Ajal, mil Brežnev oli Berliinis, juhtis parteimajandust Nikolai Podgornõi, visa ja auahne mees. Kuid Podgornõi keeldus kategooriliselt: ta oli äsja Hruštšovile jooksvatest asjadest üksikasjalikult ette kandnud ja Nikita Sergejevitš imestaks, et miks talle siis kohe tekkinud probleemidest ei räägitud? Hoidku Jumal, kui ta midagi kahtlustama hakkab… Siis otsustati, et helistab Brežnev. Kes siis veel? Tema ju täidab vanema seltsimehe kohustusi. Õhtul kella üheksa paiku võeti valitsuse linnadevahelise kõrgsagedusside kaudu ühendust riikliku suvilaga Pitsundas. Kõne võttis vastu Hruštšov. Šelesti sõnul Brežnev närveeris. Ta kahvatas, huuled tõmbusid siniseks, hääl värises. Kuulanud ta ära, ütles Hruštšov pahaselt: „Mis teil seal lahti on? Kas te ei saa minuta päevagi läbi? Hea küll, ma mõtlen järele. Mikojan on siin, ma pean temaga nõu. Helistage mulle hiljem uuesti.” See tund möödus Keskkomitee Presiidiumi liikmetele pinevas ootuses. Hruštšovist, kes kümne aasta kestel oli hõlpsasti vabanenud oma võistlejatest ja konkurentidest, võis kõike oodata. Tund aega hiljem helistas Brežnev uuesti Hruštšovile. Hruštšov ütles ärritatult: „Hea küll, ma lendan koos Anastass Ivanovitšiga homme hommikul kell üksteist Moskvasse.” Lõpetanud arutelu, valmistasid Presiidiumi liikmed ette korrakohase otsuse: „1. Seoses sellega, et NLKP Keskkomiteesse on laekunud järelepärimised põhimõttelist laadi arusaamatuste kohta küsimustes, mida on kavas arutada NLKP Keskkomitee pleenumil käesoleva aasta novembris, ning ka uue viie aasta plaani väljatöötamise küsimustes, tunnistada edasilükkamatuks ja vajalikuks arutada need läbi NLKP Keskkomitee Presiidiumi lähimal istungil sm. Hruštšovi osavõtul. Teha sm-tele Brežnevile, Kossõginile, Suslovile ja Podgornõile ülesandeks
10
võtta telefoni teel ühendust sm. Hruštšoviga ja teha talle antud otsus teatavaks eesmärgil viia Keskkomitee Presiidiumi istung läbi 13. oktoobril 1964. 2. Seoses sellega, et sm. Hruštšovi kiri 18. juulist 1964. a. (№ П1130) „Põllumajanduse juhtimisest seoses üleminekuga intensiivistamise teele”, mis on saadetud parteiorganisatsioonidele, sisaldab segaseid seisukohti ja on kohtadel kutsunud esile palju arusaamatusi, kutsuda nimetatud kiri parteiorganisatsioonidest tagasi. 3. Võttes arvesse tekkinud küsimuste ja nende eelseisva arutamise olulist tähtsust, pidada otstarbekaks kutsuda Moskvasse NLKP Keskkomitee liikmed, NLKP Keskkomitee liikmekandidaadid ning NLKP Keskrevisjonikomisjoni liikmed, et kanda pleenumile ette küsimuste NLKP Keskkomitee Presiidiumis arutamise tulemused. NLKP Keskkomitee pleenumi läbiviimise aeg otsustada sm. Hruštšovi juuresolekul.” Keskkomitee esimese sekretäri kirja, millesse tavaliselt suhtuti aukartusega, nimetati „segaseks”, kuigi Presiidiumi liikmetele oli kõik täiesti selge. Kolm kuud enne seda, 11. juulil, oli Hruštšov Keskkomitee pleenumil esitanud oma uue idee: põllumajanduse juhtimine põhjalikult ümber korraldada – luua iga tooteliigi jaoks omaette ametkond. Üks peavalitsus tegeleks teraviljaga, teine lihaga, kolmas karusnahkadega. Stalini kombel arvas ka Hruštšov, et majandusprobleemid on lahendatavad organisatsiooniliste ja kaadrialaste meetoditega: kui on ülesanne, siis loo ametkond, kes selle lahendab. Kuid Presiidiumi liikmeid ehmatas miski muu. Hruštšov oli juba likvideerinud maapiirkondade rajoonikomiteed, oli taandanud maakohtades töötava parteiaparaadi tootmisvalitsuste parteikomiteede teisejärgulisse rolli. Põllumajanduse juhtimise uues süsteemis ei jäänud parteiorganitele enam üldse kohta. Kuidas pidid sellele reageerima elukutselised parteisekretärid? Kutsunud Hruštšovi kirja tagasi, näitas Keskkomitee Presiidium kohalikule parteiaparaadile, et Hruštšov ei ole enam peremees. Seda, et Keskkomitee liikmed kutsutakse Moskvasse, Hruštšovile muidugi ei öeldud. Vastasel korral oleks ta kohe aru saanud, mis toimub. 1957. aasta suvel, kui teda oli püüdnud kohalt kangutada „vana kaardivägi” – Molotov, Malenkov ja Bulganin –, käskis ta Keskkomitee liikmed kokku kutsuda. Kui nood lennukil Moskvasse jõudsid, pühendasid Hruštšovile ustavad inimesed neid asja sisusse, tegid selgeks, milline on jõudude vahekord ja keda peab toetama. Hruštšov rääkis sageli ja nautides, kuidas ta oli tolle lahingu võitnud. Nüüd kasutasid tema kogemusi ära teised… Otsuses loetletud neli nime – Brežnev, Kossõgin, Suslov ja Podgornõi – annavad tunnistust sellest, kes nimelt sündmusi juhtisid. Brežnevi nimi oli esikohal, järelikult etendas peaosa tema. See otsus lõikas Presiidiumi liikmetel taganemistee ära. Nüüd ei saanud
11
enam keegi neist Hruštšovi ees pattu kahetseda ja öelda, et esimese sekretäri puudumisel olid nad Presiidiumi istungil „lihtsalt juttu ajanud”. Nad pidid minema lõpuni. Palju aastaid hiljem oli mul võimalus küsitleda mõningaid inimesi, kes olid nendest sündmustest osa võtnud. Kõige tähtsam küsimus oli: miks nad astusid Hruštšovi vastu välja ja kas nad pole hiljem seda kahetsenud? Asjaosaliste sõnul ei kahetsenud seda keegi. Kuigi võimu tipus on teadupärast ruumi ainult ühele. Nende sündmuste peamised osalised, välja arvatud Brežnev, sattusid peagi ebasoosingusse ja jäid oma ametikohtadest ilma. Hruštšovi tagandamise põhjuseid seletasid nad erinevalt, kuid rõhusid peamiselt sellele, et Hruštšov oli muutunud riigile lihtsalt ohtlikuks. Oma isiklikke motiive nad ei nimetanud. Kuid mõistagi ei olnud ka need tähtsusetud. Nikita Hruštšov oli fantastiliselt energiline inimene. Ettearvamatu ja juhitamatu, uskumatu kavalpea, kuid seejuures elavaloomuline ja avameelne. Ta on küll meelde jäänud taltsutamatu räuskajana, kentsaka välimusega inimesena, kes jättis ilmselgelt anakronistliku mulje, kuid kodumaine ajalookirjandus on teda alahinnanud. Tema roll meie maa ajaloos on veel lahti mõtestamata, tema isiksus on jäänud avamata. Kõrge ametikoht ei muutnud teda ükskõikseks. Ta nägi, kui raske oli riigi olukord. Ta ütles ausalt: „Ma olin tööline, sotsialismi ei olnud, aga kartul oli. Nüüd on sotsialism üles ehitatud, aga kartulit ei ole.” Hruštšov käskis anda sööklates leiba tasuta. Ta tahtis riigi viletsusest välja tirida, kuid lootis seda teha mingite utoopiliste ideede abil, lahendada probleemid ühe hoobiga. Ta oli sõjajärgses nõukogude juhtkonnas vist ainuke, kelles oli säilinud kröömike nooruslikku idealismi ja usku paremasse tulevikku. Nüüd, mil Keskkomitee Presiidiumi seitsme luku taga hoitud protokollid (kõigi kümne Hruštšovi valitsemisaasta omad) on avaldatud ja võib lugeda, mida Nikita Hruštšov rääkis omade ringis, on selge: kommunismi ülesehitamise idee, mille üle juba siis nalja heideti, ei olnud tema jaoks küüniline abstraktsioon. Selle poolest erines ta oma seltsimeestest parteiaparaadis, kes juba ammu enam midagi ei uskunud. 14. detsembril 1959 esines Hruštšov Keskkomitee Presiidiumis NLKP programmi projekti küsimuses. Ta seletas, kuidas nimelt ta kujutab ette liikumist kommunistliku ühiskonna poole: „See tähendab, et kõik lapsed võetakse internaati, kõik lapsed võetakse sünnist alates kuni haridustee lõpetamiseni riiklikule ülalpidamisele, kõiki vanureid – alates teatud east – varustatakse kõigega… Ma arvan, et kui me töötame kaks-kolm viisaastakut, siis saame üle minna sellele, et anname igale inimesele süüa nii palju, kui ta tahab. Meil saab olema leib, liha – veel kaks viisaastakut (maksimaalselt), ja olge lahked – sööge. Kuid ega inimene ei söö rohkem, kui ta suudab. Koguni
12
kapitalistlikes maades on restorane, kus võid teatud rahasumma eest süüa seda, mida tahad. Miks siis ei saa nii teha meie sotsialistlikus ja kommunistlikus ühiskonnas?…” Minu vanemad (nende nooruspäevad langesid Hruštšovi aega) elasid tollal väga kasinalt, kuid jutustasid, et see idee ajas koguni neile hirmu nahka: tasuta sööklakotletid (ilmselt peaasjalikult leivast) olid nende meelest õudne perspektiiv… Puudulik haridus tõukas Hruštšovi sageli tegema arulagedaid ja mõttetuid uuendusi, mille üle heitis nalja kogu riik. Pealegi halvenes tema kümneaastase valitsusaja lõpuks majanduse olukord. Tugeva põua tõttu ikaldus 1963. aastal teraviljasaak. Paljudes linnades tuli minna üle kaardisüsteemile. Esmakordselt osteti leivavilja välismaalt – 9,4 miljonit tonni, ligikaudu kümme protsenti kogutud saagist. Kauplustest kadusid jahu, küpsised, präänikud, liha. Piima järel seisti järjekorras. Hruštšovi reputatsiooni õõnestas 1961. aasta rahareform ja hindade tõus. Ta minetas oma aupaiste kui „rahva kaitsja” bürokraatide ja ametnike eest. Ent hirmu tema ees ei tuntud. Teiselt poolt oskas ta häälestada enda vastu parteiaparaadi (lammutades harjumuspärase valitsemissüsteemi), sõjaväe (vähendades ohvitserikorpust), julgeolekuteenistuse (näidates tšekistide vastu üles täielikku lugupidamatust ja keeldudes andmast neile privileege). Kõrgemal ladvikul olid omad põhjused Hruštšovi mitte sallida. Ametnikud ihkasid rahu ja mugavat elu, kuid Hruštšov viis läbi katkematut kaadrirevolutsiooni. Ta pillutas Keskkomitee liikmeid ringi ja kihutas neid tagant nagu poisikesi. Pöördudes oma seltsimeeste poole Keskkomitee Presiidiumis, ei hoidnud ta end tagasi: „Lollpea, looder, laiskvorst, räpane kärbes, märg kana, rämps…” Vaat nii võttis Hruštšov näiteks 23. detsembril 1963 Presiidiumis läbi oma käealuseid. Hruštšov rääkis töötasust põllumajanduses ning tungis kallale oma asetäitjale valitsuses Dmitri Poljanskile: „Seltsimees Poljanski, ma ei ole teiega nõus. See mittenõustumine kujuneb teatud hoiakuks. Te olete võtnud endale julge ülesande kaitsta küsimust, mida te ei tunne. Selles avaldub muidugi teie südikus. Kuid see ei innusta ei mind ega teisi. Mul on väga raske neis küsimustes teie peale loota. Ta loobite vastutustundetuid lauseid.” „Te küsisite minult ja ma vastan: riigile on teravili ja kolhoosisaadused odavamad kui sovhoosi omad,” pareeris Poljanski. Ärritunud Hruštšov pöördus Šelepini poole, kes oli Partei- ja Riigikontrolli Komitee esimees: „Seltsimees Šelepin, võtke õiend ja torgake see Presiidiumi liikmele nina alla. Enne siiasõitmist, võtsin ma statistika keskvalitsusest õiendi.” Ning pöördus siis jälle Poljanski poole:
13
„Te moonutate. Teil ei ole õigus.” „Ärge hõõruge nina alla,” andis Poljanski vastu. „Ma olen inimene. Kuidas peaks teiega rääkima? Kui öelda välja oma arvamus, siis läheb asi kohe teravaks. Võib-olla on suhtumine minusse selline?” „Nähtavasti ongi, ma ei eita. Minus tekib väga suur usaldamatus. Ma ei saa teie peale loota. Võib-olla on see subjektiivne. Las Presiidium otsustab. Istuge minu kohale ja mina istun teie kohale.” „Ärge ärrituge,” jäi Dmitri Poljanski endale kindlaks, arg ta ei olnud, ”rahandusministeerium ja plaanikomitee on arvudega näidanud, et kolhooside toodang on odavam.” Hruštšov pöördus kõigi Presiidiumi liikmete poole: „Ma püstitasin selle küsimuse teravalt, seltsimehed. Ma ei pea Poljanskit täiesti objektiivseks. Meil oli väga terav jutuajamine pensionide küsimuses. Kas õigus oli teil või minul?” „Miks peab igaüks meist tegema ilmtingimata ideaalse ettepaneku?” ei andnud Poljanski alla. „Sellele kirjutasid peale Keskkomitee sekretäride alla viis Presiidiumi liiget. Miks te arvate, et selle ettepaneku tegi seltsimees Poljanski üksinda?” „Sest teie valmistasite seda ette.” „Teil on ainult selle ühe fakti alusel ilmaaegu niisugune arvamus tekkinud,” vastas Poljanski teravalt. „Mitte ainult ühe fakti alusel,” vastas Hruštšov ähvardavalt. „Võib-olla tuleb see minu vanusest, kuid ma ärritun, närveerin, reageerin. Nähtavasti reageerin ma oma surmatunnini välja. Ma ei saa endast võitu. Näib, et mis mul sellega asja. Ma olen seitsekümmend aastat vana, kurat teiega, tehke, mida tahate. Kuid ma olen kommunist. Kuni ma elan, kuni ma hingan, võitlen ma partei ürituse eest…” Veidi hiljem lisas Hruštšov: „Nähtavasti on mul aeg pensionile minna. Ei suuda oma iseloomu talitseda. Olen kole äge.” Siis tungis ta kallale oma teisele asetäitjale Aleksei Kossõginile: „Kossõginit siin ei ole. Kuid siin lõhnab Kossõgini järele. Niidid viivad Kossõginini. Tema vaated on vananenud…” Hruštšov saavutas selle, et partei XXII kongressil 1961. aasta oktoobris võeti vastu uus põhikiri, mis nõudis juhtivate parteiorganite pidevat uuendamist. Oli ette nähtud uuendada rajoonikomiteesid valimistel iga kord poole võrra, oblastikomiteesid kolmandiku võrra, NLKP Keskkomiteed neljandiku võrra. Just sellepärast vihkasidki ametnikud Hruštšovi ja toetasid Brežnevit, kes lubas neil istuda oma tugitoolis viisteist aastat järjest. Hruštšovi lähikondlased ei kiitnud heaks tema liberaalseid aktsioone, Stalini kritiseerimist, Solženitsõni ja Tvardovski soosimist, katseid leida ühist keelt Läänega, vähendada sõjaväge ja sõjatööstust. 27. veebruaril 1964 kirjutas tuntud luuletaja, ajakirja „Novõi Mir” peatoimetaja Aleksandr Tvardovski oma päevikusse:
14
„Mulle on selle kaadri seisukoht selge. Nad on järjekindlad ja vankumatud, hoolimata sellest, mis kõlas viimasel kongressil ja koguni Keskkomitee viimasel pleenumil, nad seisavad surmkindlalt endiste aegade kirjatähe ja vaimu eest. Nad on distsiplineeritud, nad ei kritiseeri kongresside otsuseid, Nikita Sergejevitši juhtnööre, nad vaikivad, kuid hinges imetlevad oma „mehisust”, usuvad, et „segadus”, „segane aeg”, „voluntarism” – see kõik möödub, aga see vaim ja kirjatäht jäävad alles. See on nende põhihuvi, see on nende enesesäilitamise instinkt ja kogu nende elu õigustus… Neist võib aru saada, nad ei kiirusta sellesse pimedasse auku, kuhu nad varem või hiljem paratamatult läkitatakse – parimal juhul unustuse auku. Ja kui palju neid on! Nad on ustavad kultusele – kõik muu näib neile heitlik, ebakindel, on tulvil äraarvamatuid tagajärgi, ähvardab neid privileegide kadumisega, ja see hirmutab neid kõige rohkem. Ja veel: nad aimavad vaistlikult, aga aastad on vaistu arendanud ja selle teravaks lihvinud, et seda nende usinust ei karistata mitte mingil juhul, sest kõrgemal pool ei piisa lõplikku otsustavust, et nende teenetest loobuda.” 17. aprillil 1964, Hruštšovi seitsmekümnendal sünnipäeval, tulid kõik Keskkomitee Presiidiumi liikmed ja liikmekandidaadid teda tervitama villasse Lenini mägedel. Stalini ajal elasid Poliitbüroo liikmed Kremlis. Hruštšov tegi kõigile ettepaneku kolida uutesse villadesse Moskva ülikooli kõrghoone naabruses. Juubilar oli ergas, reibas ja heas tujus. Külalised jõid pitsi konjakit, vestlesid natuke aega ja kiirustasid lahkuma ettekäändel, et Hruštšovi ei tohi „väsitada”. Kõiki kiirustas tagant Brežnev, teda toetas Podgornõi, kuigi Hruštšov oleks ilmselt meelsasti edasi pidutsenud. Ettevalmistused Hruštšovi tagandamiseks olid juba alanud. Pjotr Šelest kirjutab, et mõned Presiidiumi liikmed pidasid end ülal üsna närviliselt ja koguni võdisev-arglikult: äkki Hruštšov aimab midagi?
Kes mängis esimest viiulit? Ajaloolased püüavad juba pikka aega välja selgitada, kes oli selle vandenõu liikumapanev vedru, kuigi sõna „vandenõu” paljudele ei meeldi. On kaks versiooni. Ühe järgi mängisid esimest viiulit Brežnev ja Podgornõi. Teise järgi Šelepin ja tema sõber, KGB esimees Vladimir Semitšastnõi. Kui perestroika-aastatel tekkis võimalus avameelselt arutada meie minevikku, ei saanud ei Brežnev ega Podgornõi oma arvamust enam avaldada. Šelepin ja Semitšastnõi rääkisid oma intervjuudes, et võtmeroll kuulus Brežnevile, kuigi nende jutu järgi käitus ta ebajärjekindlalt ja koguni argpükslikult. Šelepini ja Semitšastnõi versioon näib mõnelegi ajaloolasele ebaveenev. Nad arvavad, et just äsjased komnoored, kes olid otsusekindlamad ja visamad, organiseerisidki Hruštšovi kukutamise, sest nad olid huvitatud sellest,
15
et võimu kõrgemas ladvikus tekiksid vabad kohad. Nad pürgisid esimestele kohtadele… Tõelisi asjaolusid selle kohta, kuidas nimelt küpsesid Hruštšovi-vastased meeleolud, kuidas otsustasid tema kaasvõitlejad minna sellele jutuajamisele ja kuidas nad selle vandenõu organisatsiooniliselt kujundasid, me enam teada ei saa. Kuid see, mis teada, annab tunnistust sellest, et aktiivselt astusid Hruštšovi vastu välja kaks gruppi. Esimene: Presiidiumi liikmed Brežnev, Podgornõi, Poljanski, keda Hruštšov tihtilugu kõvasti läbi võttis. Nad olid väsinud pidevast pingest, mille all Hruštšov neid hoidis. Teine: kommunistliku noorsooühingu kasvandikud, kes koondusid Šelepini ja Semitšastnõi ümber. Ilma KGB esimehe Semitšastnõi osavõtuta oli väljaastumine Keskkomitee esimese sekretäri vastu põhimõtteliselt mõeldamatu. Šelepin oli eeskujuks tervele noorte parteitöötajate põlvkonnale, kes olid läbi teinud kommunistliku noorsooühingu kooli. Kuid kõrgema võimuladvikuga Šelepin ja Semitšastnõi läbi rääkida ei saanud: takistuseks olid nii nende noorus kui ka ametikoht. Semitšastnõi oli kõigest Keskkomitee liikmekandidaat. Vabariikide ja oblastite juhtidega rääkisid peamiselt Brežnev ja Podgornõi. Sõjaajaloolane kindralpolkovnik Dmitri Volkogonov, kes esimesena Brežnevi isiklikule arhiivile ligi pääses, pööras tähelepanu sellele, et alates 1964. aasta keskpaigast loobus Brežnev pidamast päevikut, mida ta oli teinud kakskümmend aastat. Ta pani endiselt kirja Hruštšovi juhtnöörid, kuid ei märkinud üles, kellega ta oli kohtunud ja millest oli räägitud. Brežnev sai aru, et ta osaleb tõelises vandenõus ega tahtnud sellest jälgi jätta. Alles pärast Hruštšovi errusaatmist hakkas ta uuesti lühidalt kirja panema seda, millega oli päeva jooksul tegelenud. Tolleaegne Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu esimees Viktor Grišin on meenutanud, et Brežnev palus teda toetada ettepanekut saata Hruštšov pensionile. Seejärel kutsus Grišini enda juurde Keskkomitee sekretär Pjotr Demitšev, kes ütles, et mitmed seltsimehed kavatsevad tõstatada küsimuse Hruštšovi vabastamisest tema ametikohtadelt. Grišin vastas, et Brežnev oli temaga juba rääkinud. Demitšev oli rahul: „Mul on hea meel, et me oleme ühel meelel.” Demitšev palus oma kabinetti tulla ka Nikolai Jegorõtševil, kes oli saanud tema asemel pealinna parteikomitee esimeseks sekretäriks. Demitšev viis Jegorõtševi akna alla – telefoniaparaatidest kaugemale – ja ütles: „Kas tead, Nikolai Grigorjevitš, Hruštšov käitub valesti.” Lisaks osalesid vandenõus need keskastme parteiametnikud, ilma kelleta läbi ei saadud. Arvatakse, et tähtsaimat rolli etendas Keskkomitee administratiivorganite osakonna juhataja Nikolai Mironov. See osakond kureeris KGB-d, sõjaväge, prokuratuuri ja kohtuid.
16
Nikolai Mironov oli Brežnevi mees – ta oli pärit Dneprodzeržinskist. 1941. aastal oli ta läinud rindele, pärast sõda naasis parteitööle, temast sai Kirovogradi oblastikomitee sekretär. 1951. aastal, kui Stalin oli käskinud järjekordse komando tšekiste istuma panna ja Lubjankal tekkisid vakantsed kohad, korraldati parteilaste värbamise kampaania ning Mironov võeti riikliku julgeoleku ministeeriumisse otse kindrali ametikohale – sõjalise vastuluure peavalitsuse ülema asetäitjaks. Kui Lavrenti Beria oli saanud siseministriks, kihutas ta 1953. aasta märtsis parteitöölt tulnud uued inimesed minema. Neilt võeti ära autod ja kõigil paluti vabastada kabinet. Ühel ööl kutsus Beria välja mõned inimesed, kes olid organitesse suunatud parteitöölt. Ning ütles neile toorelt: „No nii, sitapead, tšekistitööd te ei tunne. Peab teile midagi lihtsamat leidma.” Mironovi viis ta üle palju madalamale ametikohale – Kiievi sõjaväeringkonna eriosakonna ülema asetäitjaks. Pärast Beria arreteerimist toodi Mironov tagasi endisele kohale keskaparaati. Seejärel juhtis ta riikliku julgeoleku valitsust Leningradis. 1959. aastal usaldas Hruštšov tema kätte Keskkomitee administratiivorganite osakonna. Enne Mironovit oli see osakond juhtinud ka meditsiini ja sporti. Ning temalgi tuli lahendada jalgpallimeeskondade omavahelisi tülisid. Mironov saavutas, et tema alluvusse jäid ainult jõustruktuurid. Tolleaegne KGB esimehe asetäitja Sergei Beltšenko jutustas oma biograafile Aleksei Popovile: „Mironov püüdis mind Brežnevi ringkonda kaasa haarata. Tegi mulle ettepaneku minna mingile õhtule, sisuliselt kõrgete parteiametnike joomapeole. Ma keeldusin, ta solvus rängalt.” Kindralpolkovnik Beltšenko oli ettevaatlik inimene. Kuid Mironov sidus oma karjääri Brežneviga, tegi panuse õigele hobusele. „Mironov äratas väga kiiresti tähelepanu,” on meenutanud kindral Filipp Bobkov, kes jõudis KGB esimehe esimese asetäitja ametikohale, „ta hoolitses väga oma välimuse eest. Mironov pidas end julgeolekuorganites profülaktika isaks. Kui ta ei oleks varakult surnud, oleks ta jõudnud kõrgetele kohtadele mitte ainult KGB süsteemis, vaid ka parteis.” Mironov hukkus lennuõnnetuses 1964. aasta oktoobris, mõni päev enne Hruštšovi errusaatmist. Lennuk, millega Nõukogude delegatsioon eesotsas Kindralstaabi uue ülema marssal Sergei Birjuzoviga lendas Jugoslaaviasse Belgradi vabastamise kahekümnenda aastapäeva tähistamisele, põrkas halva nähtavuse tõttu vastu mäge. Hiljem selgus, et sünoptikud olid soovitanud reis ära jätta. Kuid marssal Birjuzov käskis lennata. Ta ei kartnud midagi. Ta oli sõjas viiel korral pihta saanud. 1941. aasta oktoobris oli ta diviisikomandörina sattunud piiramisrõngasse ja saanud mõlemast jalast haavata. Sõdurid olid ta välja toonud. Hruštšov määras
17
Birjuzovi strateegiliste raketivägede ülemaks ja 1963. aastal Kindralstaabi ülemaks marssal Matvei Zahharovi asemel, kelle ta saatis juhtima Kindralstaabi Akadeemiat. Hruštšov ei sallinud Zahharovit: „Ei saa jätta Kindralstaabi ülemaks inimest, kes viis minutit pärast koosoleku algust juba tukub või lihtsalt magab. Kas võib siis usaldada riigi kaitsmist inimestele, kes on füüsiliselt kurnatud?” Räägiti, et Hruštšov kavatses teha marssal Rodion Malinovski asemel kaitseministriks Birjuzovi. Kui Birjuzov hukkus, siis levis muidugi kuulujutt, et Kindralstaabi ülem kõrvaldati, et ta ei segaks Hruštšovi ärakoristamist. Kuid need olid kõigest kuuldused: Hruštšov usaldas Malinovskit viimase päevani täielikult. Ta ei teadnud, et Brežnev oli juba kaitseministriga kokku leppinud… Keskkomitee Presiidiumi liige ja Vene NFSV valitsuse esimees Gennadi Voronov on samuti öelnud, et teda värbas nimelt Brežnev. Kutsus Zavidovosse jahile. Tagasiteel tegi ettepaneku istuda tema Tšaikasse. Kolmandana oli valitsuse avaras autos Keskkomitee sekretär Juri Andropov, kes vastutas sidemete eest sotsialismimaadega. Keeranud üles klaasi, mis eraldas sõitjaid autojuhist, ütles Brežnev, et on idee Hruštšov vastutusele võtta. Voronovi sõnul oli Brežnevil olnud käes partei kõrgema juhtkonna liikmete nimekiri ja ta teinud märke nimede juurde, kellega oli juba kokku lepitud ja kellega oli veel vaja vestelda.
Vandenõu salavedrud Tolleaegne Ukraina Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär Pjotr Šelest on väga üksikasjalikult rääkinud sellest, kuidas Hruštšovi kukutamist ette valmistati. 1964. aasta juulis puhkas ta Krimmis, riiklikus suvilas nr. 5 nimega Tšair. Valve hoiatas, et talle tuleb külla Brežnev. Šelest oli hämmingus: ta ei olnud Brežneviga lähedane. Šelest ootas Podgornõid, kes puhkas naabruses, Muhholatkas, ja kellega tal oli sõbralik vahekord. Enne üleviimist Moskvasse oli Podgornõi olnud Ukraina juht. Ta vedas ka Šelestit ülespoole. Saanud NLKP Keskkomitee sekretäriks, soosis ta endiselt Šelestit. Saabus Brežnev. Nad võtsid pingil istet. Nende juurde tuli Šelesti lapselaps, samuti Pjotr. „Mis su nimi on?” küsis Brežnev poisilt lahkesti. Poiss vastas ja tundis omakorda huvi: „Ja mis sinu nimi on?” „Mina olen onu Ljonja.” Pjotr vaikis ja ütles siis: „Ahaa, ma tean. Sa oled onu Ljonja kinoputkast.” Brežnev kohmetus mõnevõrra, kuid selgus, et ta sarnanes veidi oma nimekai-
18
must kinomehhaanikuga, kes käis riiklikus suvilas Ukraina Keskkomitee sekretäri perele filme näitamas. Sellest ajast peale palus Brežnev Šelestiga rääkides alati: „Petro, tervita tingimata oma lapselast kinoputka onu Ljonja poolt.” Brežnev ja Šelest käisid suplemas ja istusid lehtlas. Brežnev päris Šelesti käest, kuidas arenevad asjad Ukrainas. Ja küsis otsekui möödaminnes: ”Kuidas Hruštšov sinusse suhtub?” „Minu meelest suhtub Nikita Sergejevitš minusse rahulikult, nagu suur juht nooremasse,” vastas Šelest distsiplineeritult. „Ta ei ole minu peale kunagi karjunud või minuga jämedalt käitunud.” „Selline on ta näost näkku, aga seljataga võib muudki öelda. Ja ütleb ka,” turtsatas Brežnev. Šelest sattus segadusse, ta mõtles, et Brežnev teab, kuidas Hruštšov temasse tegelikult suhtub. Kuid ütles igaks juhuks: „Hruštšovi positsioon on selline, et tal ei ole vaja öelda näost näkku ühte ja selja taga teist. Üldsegi on tema vastutus ja koormus selline, et me peame temast aru saama, kui ta ka ütleb midagi teraval toonil. Kuid loomult ei ole ta vihapidaja, otse vastupidi, ta on hea ja osavõtlik.” „Sa tunned teda halvasti,” vastas Brežnev rahulolematult, „oled oma provintsi asjadesse süvenenud, ei näe ega tunne midagi.” Šelest solvus: „Mida keegi tegema peab, seda ta ka teeb.” „Seda küll, kuid toimuvat tuleb näha avaramalt,” ütles Brežnev. „Kõik, mis toimub parteis ja meie maal, sõltub teist, Keskkomitee Presiidiumi liikmetest. Me näeme, et te kiidate Hruštšovile takka, plaksutate talle esimestena. Aga meil on raske Hruštšoviga koos töötada. Sellest ma tulingi sinuga avameelselt rääkima, Petro. Meie jutuajamisest ei tohi keegi teada.” Jõudis kätte lõunaaeg. Brežnev ei öelnud pitsikesest ära. Ta lõdvestus, luges luuletusi. Ütles Šelesti naisele vihjamisi mitu korda: „Petro ei mõista mind.” Šelesti poeg oli Aafrikas komandeeringus. Brežnev lubas Šelesti miniale, et too sõidab mehe juurde ja lisas: „Ja see ei lähe sulle mitte midagi maksma.” Lõuna venis pikale. Kui nad välja läksid, hakkas juba pimenema. Pärast joodud viina muutus jutt avameelsemaks. „Petro, sa pead meid aitama, meid toetama!” ütles Brežnev. Šelest ei tõtanud lõplikku vastust andma. „Ma ei saa aru, milles ja keda nimelt ma toetama pean? Seleta mulle ära.” „Hruštšov ei arvesta meiega, on jäme, annab meile hüüdnimesid ja riputab meile silte kaela, ta võtab otsused vastu omapäi. Hiljuti ütles, et meie juhtkond on vana ja seda on vaja noorendada. Ta kavatseb meid kõiki laiali peksta,” vastas Brežnev. Brežnev ei kavaldanud. Šelest oli ise Hruštšovi suust kuulunud, et „Keskkomitee Presiidiumis on kõik puha vanad”…
19
„Kui vana sina oled?” küsis Brežnev. „Viiskümmend neli on täis.” „Siis oled ka sina Hruštšovi meelest vana.” „Hruštšov muretseb kaadri noorendamise pärast. See on hea, järjepidevus peab säilima,” jätkas Šelest mängu. „Sa said minust valesti aru,” ütles Brežnev. „Peab ju aru saama, et tegelikult tahab ta kogenud kaadri laiali peksta, et ise kõike otsustada…” Kortsutas kulmu ja lisas: „Kahju, et sa ei taha minust aru saada. Aga meie jutuajamine jäägu saladuseks.” Šelest ei pidanud vastu: „Kui te mind ei usalda, siis poleks pidanud minu juurde sõitma, aga konfidentsiaalsust pole vaja mulle ülearu meelde tuletada.” Brežnev jagas ära: „Petro, saa minust õigesti aru. Mul on raske kõike seda rääkida, kuid teist teed meil ei ole. Hruštšov mõnitab meid, eluisu on otsas.” Ta silmad läksid märjaks. „Ilma sinuta, ilma niisuguse suure organisatsioonita, nagu seda on Ukraina kompartei, ei saa me midagi ette võtta.” „Te peate kõik kokku tulema ja Nikita Sergejevitšiga puudustest avameelselt rääkima,” soovitas Šelest. „Ma arvan, ta saab aru.” „Sa räägid nii sellepärast, et sa ei tea asjade tõelist seisu,” katkestas teda Brežnev. „Kui me proovime seda teha, peksab ta meid kõiki laiali.” Nad läksid suvilasse tagasi, jõid ja sõid veel. Brežnev embas Šelestit, suudles teda ja ütles tähendusrikkalt: „Petro, me loodame väga sinu peale.” Brežnev sõitis ära ja Šelest jalutas peaaegu koidikuni kaldapealsel, vaagides, mida ta peaks tegema ja kelle poole hoidma. Ka tema pelgas ettearvamatut Hruštšovi, ka teda oli ära tüüdanud väsimatu esimese sekretäri alatine rahulolematus. Hruštšov käis meelsasti Kiievis, esines vabariigi Keskkomitee pleenumil ja siunas kohalikku juhtkonda: „Ukraina on oma positsioonid käest andnud, asjade seis teeb murelikuks… Olete halvasti töötama hakanud… Ma olen juba kritiseerinud Ukraina juhtkonda, kuid lõunalauas on kriitika neile nagu hane selga vesi, aga kui kritiseerida avalikult, siis näen – hakkavad kössi vajuma… Viimastel aastatel on nii, et nagu suvi kätte jõuab, püüavad kõik väikesed ja suured ülemused mitte mööda lasta kõige paremat Mustas meres suplemise aega. Seda enam, et nüüd on ka Krimm teie oma, on, kuhu sõita. Seltsimehed, kes töötasid Ukrainas koos minuga, teavad, et ma töötasin Ukrainas kolmteist aastat ja olin nende kolmeteistkümne aasta jooksul ainult üks kord puhkusel…” Alluvate juuresoleku tõttu ei jäänud Šelestil ja teistel Ukraina juhtidel muud üle kui hapult naeratades Hruštšovile aplodeerida. Hommikul helistas Šelest Podgornõile Muhholatkasse ja ütles, et eile oli tema juures käinud Brežnev. Podgornõi tundis huvi:
20
„Mida sa teed?” „Elan eilset jutuajamist läbi.” „Kui saad, sõida siia, elame koos läbi.” Šelest rääkis Podgornõile üksikasjalikult jutuajamisest Brežneviga. Podgornõi kuulas teda tähelepanelikult ja ütles: „Seda kõike ma tean.” Selgus, et Brežnev oli juba käinud Podgornõi juures ja rääkinud talle jutuajamise sisust. Šelest oli üllatunud: „Milleks ma siis pidin kõike kordama?” Podgornõi tunnistas ausalt: „Ma ei teadnud, kas Brežnev rääkis mulle kõik ära.” Podgornõi ei usaldanud täielikult Brežnevit. Igaüks vandenõulastest võis viimasel hetkel kõik Hruštšovile ära rääkida ja teised hukutada. Šelest tahtis teada, miks oli tema juurde tulnud Brežnev ja mitte Podgornõi. „Nii oli vaja,” vastas Podgornõi salapäraselt. „Hiljem saad teada.” Šelest oleks võinud isegi taibata. Ka Brežnev ei usaldanud Podgornõid ega tahtnud mitte tema suust kuulda, vaid isiklikult veenduda, kelle poole Šelest hoiab. Podgornõi ütles, et olukord on tõsine. „Ma sain aru,” noogutas Šelest, ”minuga rääkides läksid Brežnevil koguni silmad märjaks.” „Kas tõesti?” küsis Podgornõi irooniliselt. „Tõesti,” kinnitas Šelest. „Sa ära seda nii väga usu,” täheldas Podgornõi. „Pea meeles ütlemist: Moskva pisaraid ei usu.” Teise korruse verandalt silmasid nad Brežnevit. „Ära ainult välja näita, et sa tead, et ta juba käis minu juures,” hoiatas Podgornõi Šelestit. Brežnev viis jälle jutu sellele, kui raske on koos Hruštšoviga töötada. Loetles tema tehtud vigu. On põllumajanduse oma monopoliks teinud. Reorganiseerib lõpmatult rahvamajandust. Jagas parteiorganisatsioonid linna- ja maaorganisatsioonideks. Ei pööra tähelepanu ideoloogiaküsimustele, ütleb, et see on tühi lobisemine, vaja on teha konkreetset tööd… Šelest kordas, et on vaja kõigil kokku tulla ja Hruštšovile oma arvamus välja öelda. „Ma ju ütlesin sulle,” ei pidanud Brežnev vastu, „et kes sellest esimesena iitsatab, see kihutatakse juhtkonnast minema.” Šelest vaatas tähendusrikkalt otsa Brežnevile, siis Podgornõile. Viimane lülitus mängu: „Aitab peitusemängimisest. Ma tean teie jutuajamisest Brežneviga. Petro, katsu kõigest, mida tehakse, õigesti aru saada. Sellega tuleb minna Keskkomitee pleenumile, aga ilma Ukraina ja Ukrainast valitud Keskkomitee liikmete seisukohata ei
21
ole seda küsimust võimalik lahenda. Kõik teavad, et Ukraina parteiorganisatsiooni osakaal on suur ja et see on Hruštšovi peamine tugi. Seepärast pead sa olema valmis avameelselt, kuid ettevaatlikult rääkima kõigi oma seltsimeestega, kes kuuluvad NLKP Keskkomitee koosseisu, neid aga on Ukrainas palju – kolmkümmend kuus inimest. Võib-olla peaks korraldama vestluse usaldusväärse aktiiviga.” „Õige asja nimel võib rääkida küll,” vastas Šelest, „kuigi see on väga riskantne. Kuid on kolm inimest, keda ma ei saa usaldada. Need on Senin, Korneitšuk ja Ivaštšenko. Nemad võivad Hruštšovile kõik kohe eraviisiliselt ette kanda.” Olga Ivaštšenko oli Ukraina kompartei Keskkomitee sekretär (kureeris kaitsetööstust) ja Hruštšov meeldis talle väga. Ivan Senin oli alates 1953. aastast vabariigi valitsusjuhi esimene asetäitja. Hruštšov ja Senin olid nooruses õppinud töölisfakulteedi ühes rühmas ning sellest ajast peale sõbrad. Aleksandr Korneitšuk oli tuntud dramaturg, sotsialistliku töö kangelane ja akadeemik, mingit ametikohta tal ei olnud, kuid ta kuulus juba Stalini ajast peale NLKP Keskkomitee koosseisu. Brežnev ütles, et võtab Ivaštšenkoga rääkimise enda peale: „Ma tean, kuidas temasugustega rääkida.” „Ljonja, ära võta enda peale liiga palju,” soovitas Podgornõi, „võid kärinal läbi kukkuda.” Šelest ja Brežnev sõitsid Krimmi kolhoose vaatama. Käisid tollal kuulsas kolhoosis „Družba Narodov”. Kolhoosi esimees Ilja Jegudin korraldas neile lõunasöögi vabas õhus. Võeti napsi. Brežnev küsis, kuidas suhtuvad juuresolijad oblastikomiteede ja oblasti täitevkomiteede jagamisse linna ja maa omadeks. 1962. aasta oktoobris oli Hruštšov saatnud Keskkomiteesse kirja „Tööstuse ja põllumajanduse parteilise juhtimise ümberkorraldamisest”. Ta oli teinud ettepaneku jagada parteiorganid tööstuslikeks ja põllumajanduslikeks. Nii tekkis igasse oblastisse ja kraisse partei ühe oblastikomitee asemel kaks – üks tegeles tööstusega ja teine põllumajandusega. Võimu jagamine läks valuliselt, tekitas intriige ja tülisid ning äratas vaid viha Hruštšovi vastu. Keegi ei soovinud Brežnevi küsimustele otseselt vastata. Jegudin ütles otsekoheselt: „Meil ükskõik, peaasi, et ei segataks, sekkutaks vähem meie asjadesse ja varustataks kõige vajalikuga – meie endi raha eest.” Brežnev oli lootnud kuulda kriitikat Hruštšovi aadressil, kuid juuresolijad ei tahtnud ohtlikku poliitilisse vestlusse sekkuda: „Teie otsustasite partei-, nõukogude ja majandusorganite reorganiseerimise küsimused. Teie ka otsustage, mis edasi saab.” Tagasiteel küsis Brežnev Šelestilt, miks „rahvas vaikib”? „Ja miks teie keskuses vaikite, kui arvate, et midagi tehakse valesti?” vastas Šelest küsimusega. Ivaštšenko ja Senin puhkasid Aluštas. Brežnev, Podgornõi ja Šelest sõitsid
22
nende juurde. Jalutasid kõik koos pargis. Brežnev püüdis jääda Ivaštsenkoga kahekesi, kuid see ei õnnestunud. Lõunaajaks aga saabus Hruštšovi tütar Julia koos mehega. Avameelne jutuajamine osutus võimatuks. Lõunalauas ütles Brežnev toosti Hruštšovi auks. Tagasiteel päris Podgornõi õelalt: „Noh, Ljonja, kas rääkisid Olgaga?” „Neetud eit,” turtsatas Brežnev. 12. augustil kandis Šelest telefoni teel Hruštšovile ette asjade seisust vabariigis. 14. augustil helistas talle Brežnev ja palus üksikasjalikult rääkida kõnelusest Hruštšoviga. 21. augustil lendas Kiievisse Podgornõi. Nüüd muutus murelikuks juba Šelest – asi kippus venima. Aga viivitamine võis olla ohtlik. Selgus, et „ka Podgornõi ei olnud rahul Brežnevi tegevusetuse ja inertsusega ja oli üldse jõudnud järeldusele, et tema peale ei saa kindel olla”. „Peab otsustavamalt tegutsema, muidu võidakse meid reeta,” ütles Podgornõi. „Kes seda võiks teha?” küsis Šelest. Podgornõi muigas: tal ei olnud illusioone riigi parteilise juhtkonna osas. „Kui ma Moskvasse tagasi jõuan, hakkan Ljonjale peale käima. Ta on araks löönud,” vastas Podgornõi. Septembri keskel tegi delegatsioon, mida juhtis Brežnev ja mis lendas Bulgaariasse, paaritunnise peatuse Kiievis. Šelest oli delegatsioonile Borispoli lennujaama vastu tulnud. Võttis Brežnevi kaasa ja viis ta Keskkomitee hoonesse. Ning hakkas Brežnevit veenma: „Asjasse on pühendatud liiga palju inimesi ja viivitamine võib kaasa tuua suuri ebameeldivusi.” Brežnev vastas enesekindlalt: „Ära muretse, Petro. Me rakendame kõiki abinõusid, aga kuidas seda asja lahendada, seda me veel ei tea. Peame nõu.” Laupäeval, 26. septembril, kogunes Kremli Sverdlovi saali Keskkomitee Presiidiumi laiendatud istung, mida juhatas Hruštšov. Arutati rahvamajanduse arendamise seitsme aasta plaani küsimust. Paljud osavõtjad teadsid juba, et Hruštšov kavatsetakse ära koristada. „Kuid seni ei teadnud veel keegi ei tähtaega ega ka seda, kuidas kavandatu ellu viiakse,” meenutas Šelest. „Organisaatorid ise olid veel mingis rammestuse, ebakindluse ja ebaselguse seisundis.” Seepärast näitasid koosolijad Hruštšovi vastu üles täielikku ustavust ja lugupidamist. Pärast istungit kogunes riigi juhtkond kitsamas ringis Keskkomitee Presiidiumi tuppa. Hruštšov küsis: „No nii, seltsimehed, mida te arvate läbiviidud üritusest ja minu esinemisest?”
23