Eestiarmastus

Sissejuhatus Eesti armastusest pole lihtne kirjutada. Väljastpoolt vaadates ei tundu seda isegi olemas olevat, peetakse eestlasi ju lihtsalt liiga tuimadeks ja kiretuteks. Eestlastele võivad äärmusest äärmusesse paiskuvad tundepuhangud aga näida pealiskaudsete ja kerglastena.

Eestlase elu on tavaliselt raske, ja armastus, kui see peale tuleb, on ikka väga tõsine asi, õigemini lausa saatus. Nii on seda nimetanud ka eesti armastusest osa saanud sakslased, soomlased, lätlased, venelased, poolakad. See ei tähenda aga, et eesti armastuses ei oleks kirge. Kui armastus peale tuleb, võib eestlanegi päris hulle tükke teha.

Igaüks on oma abikaasa ära teeninud, nii kinnitavad elukogenud inimesed. Mõned arvavad, et kuulsate inimeste abielus on alati teine pool, olgu mees või naine, milleski süüdi. Ta kas ei mõista geniaalset isiksust või vaevab teda mõttetute argiprobleemidega.

Vahel soovib aga lausa häbematult, et ka teda veidi armastataks, kuigi geeniusel on ometi armastada terve inimkond. Nii oleks üks pool tuntud inimeste abielus just nagu viletsam või väheväärtus­ likum. Eriti kerged on seda laadi üldistused tulema, kui abikaasad on eri rahvustest. Küll olevat lätlane Michelson teinud õnnetuks eesti suurima luuletaja Koidula, küll polevat sakslane Jenny Hurt 8

Eesti suured armastuslood

mõistnud oma geniaalset meest. Rahvuse suurkujude ainus armas­ tus tohiks justkui olla vaid nende isamaa. Ent sama kehtib ka ühest rahvusest abikaasade puhul. Vahel võivad tuntud olla mõlemad abikaasad, kuid üht neist võetakse ikka kuidagi alaväärsena. Vaim­ set partnerlust nad abikaasale igatahes ei pakkunud. Elo Tuglast tahetakse näha vaid geeniuse usina ümmardajana ja Artur Adsonit suure luuletaja teenrina.

See pilt ei pea ilmtingimata paika pidama, õigemini öeldes on see enamasti täiesti vale. Vahel on lausa raske öelda, kumb abi­ kaasadest on päriselt suurkuju. Abikaasad kasvavad teineteisega kokku, moodustades ühe terviku kaks poolt, millest üheta ei saa toimida ka teine. Nii pole ime, et pikalt koos elanud paarid lõpuks ühte nägu lähevad ...

Ka on öeldud, et kuulsa mehe taga otsi naist. Ent sama kehtib ka kuulsate naiste kohta. Abikaasa arendab ja vormib oma teist poolt rohkem kui keegi teine, pannes ta püüdma sihte, neid tihti isegi sõnastamata. Üksnes abikaasa suudab kodus luua rahu või rahu­ tuse, mis kannustab looma ja pürgima. Jaan Tõnisson põhjendas 1906. aastal esimese eestikeelse tütarlastegümnaasiumi asutamist sõnadega: „Mees on küll pere pea, kuid naine on kael, mis seda õiges suunas pöörab.” Asi pole ainult selles, kuid kindlasti ka selles.

Omamoodi tõestust esitatud väitele pakuvad siia raamatusse kogutud 50 lugu Eesti lähemast ajaloost. Armastuslugusid Eestis jätkub. Esitatud valik on selgelt subjektiivne, lähtudes ka kättesaada­ vast materjalist. Hoidutud on lugudest, mille üks osapool on veel elus, ja üldse materjalist, mis on ajaliselt väga lähedal.

Idee nende lugude kirjapanemiseks tekkis aastaid tagasi Tiit ja Maris Pruuli korraldatud ekskursioonil Kroonlinna, mille rüüstatud

Sissejuhatus

9

kalmistul puhkab üksinda Eduard Michelson. Ekskursioonil osa­ lejad nõudsid toona Kroonlinnas peetud ettekande avaldamist, millest sai alguse artiklite seeria, sellest omakorda aga käesolev raamat. Tiit ja Maris ise on selle raamatu lehekülgedele sattumiseks kaugelt liiga noored, kuid olgu see raamat pühendatud ka neile, Katrini ja minu ristipojale ning meie ühistele rändudele. Armastus kestab üle aja.

-

Johann Voldemar Jannsen. Eesti Kirjandusmuuseum Emilie Jannsen. Eesti Kirjandusmuuseum

-

Oskar Kallas

Aino Kallas ( Krohn)

O

skar Kallas oli mu elu saatus. Vältimatu, paratamatu jõud, mis kujundas kogu mu elu,” kirjutas Aino Kallas mehe surma järel. Nii see tõesti oli. Abielludes ennustas Aino Kallas, et nende kooselu ei kujune mitte lüürikaks, vaid draamaks. Tõepoolest, Kallaste abielu ei saa kohe kuidagi tavaliseks nimetada. See oli korduvalt purunemise ohus, täis kirgesid ja traagikat. Ometi püsis armastus seni, kuni surm nad lahutas.

Eesti üks tuntumaid rahvaluuleteadlasi, rahvuslikke tegelasi ja esimesi diplomaate Oskar Kallas sündis 13. oktoobril 1868 Saare­ maal Kaarmal köstri pojana. Vaesusest hoolimata sai andekas noor­ mees hea hariduse, õppides esiteks Tartu ülikoolis ning täiendades end seejärel Soomes. Tartu ülikoolis liitus Oskar Kallas rahvusliku liiku­misega ning otsustas oma elu pühendada eestluse teenimisele.

See viis 1891. aastal kihluse katkemiseni kaunitar Jenny Lippega, kes peigmehe rahvuslikke vaateid ei jaganud. Kallas kibestus sellest pikaks ajaks.

2. augustil 1878 sündinud Aino Julia Maria Krohni isa oli Hel­ singi ülikooli legendaarne professor Julius Krohn, poolvend Kaarle

Ateljeefoto Aino ja Oskar Kallasest, 1899. Hiiumaa Muuseumid

Oskar Kallas ja Aino Kallas (Krohn)

67

Krohnist sai aga tuntud rahvaluuleteadlane. Aino Krohn kasvas üles materiaalselt kindlustatud, tugevate kultuurihuvidega perekonnas, sirgudes silmapaistvaks kaunitariks.

Aino ja Oskari esimene kohtumine leidis aset 1892/1893. aasta talvel. Üliõpilasele ei jätnud tumedate juuksepalmikutega kooli­ tüdruk küll vapustavat muljet, kuid midagi ta temas leidis. Ega muidu oleks ta endamisi ülemeelikult otsustanud – seda mustlast ma küll ei kosi. Aino ja Oskari teine kohtumine 1899. aasta augustis osutus neile aga saatuslikuks. Aino oli endale juba nime teinud kirjanikuna ning oli Soome ühiskonna üks säravamaid noori naisi. Oskar oli kõvasti töötanud, mööda maailma rännanud, tundnud end aga jär­ jest enam üksiku ja kibestununa. Aastaid oli ta naisi vältinud, nende suhtes hoolimatuks ja pilklikuks, koguni küüniliseks muutunud.

Ning nüüd ta armus. Mehes toimunud muutus oli nii suur, et haaras kaasa ka Aino Krohni, kes sündmuste selliseks arenguks veel üldse valmis polnud. 8. augustil pani Oskar Kallas tuleviku ühele kaardile, kui saatis Ainole kirja, mille lühike kokkuvõte oli ettepanek „Ole oma!”. See osutus võidukaardiks – Aino vastus oli jaatav. Peagi oli kihlus välja kuulutatud ning 1900. aasta juulis pandi noored Helsingi saksa kirikus ametlikult paari. Kuna tegemist oli nii Soomele kui ka Eestile olulise sündmusega, tulid kohale mõlema ühiskonna juhtivad tegelased. Eestlaste poolt esinesid pulmas kõnega Rudolf Kallas ja Jaan Tõnisson, kelle „Willkommen” avaldas sügavat muljet.

Kui esimene õnneuim hakkas hajuma, sai selgeks, et Kallaste abielu kujutas endast algusest peale tõsist väljakutset. Oskar Kallas tõi oma hellitatud ja praktilises elus kogenematu naise turvalisest kodust kitsastesse majanduslikesse oludesse, et rajada eestikeelne perekond. Aino Kallas kirjutas sellest sõbrannale: „On imelik, et 68

Eesti suured armastuslood

armusin mehesse, kelle arusaam naisest on nii teistsugune kui meil üldiselt. [---] Sina tead, et kogu see mõtteviis – kodu, lapsed – on minus väga vähe vastukaja leidnud, enamasti mõtlesin ma mehe ja naise hingelisele kooselule, nende ühisele vaimsele arengule.”

Oskar Kallas lubas abielludes, et abikaasa võib jätkata tegevust kir­ janikuna. Seda lubadust Kallas ka pidas, toetades kogu elu Aino kirjanikukarjääri. Esimesed abieluaastad ei kujunenud kirjutami­ seks siiski soodsaks, sest need tähendasid Aino Kallasele peami­ selt majapidamis­muresid, rasedusi ja lapsi. See muutis vaimsest enese­teostusest unistava Aino tõrksaks ja rahutuks. Kui Oskar see­ juures talle iseloomulikult rahulikuks jäi, hakkas Aino teda puiseks ja igavaks pidama. Kuidas Aino oma abikaasat kõrval nägi, sellest saab ettekujutuse tema kirjanduslikust loomingust. Oskar Kallast võib leida „Reigi õpetaja” Paul Lempeliuses, aga ka mitmes novel­ lis. Tegemist on usaldusväärsete, tugevate ja armastavate mees­ tega, kes ei suuda naises aga äratada sellist kirge, nagu äratavad deemonlikud, geniaalsed, igas mõttes vabad mehed. Nii läks see ka elus. Aino Kallasel järgnes üks armumine teisele, Oskar tundis end kõrvalejäetuna ja kannatas kohutavalt. Ometi käitus ta Aino Kallase kinnitusel au­mehena ja tõelise rüütlina. See ei toonud aga Ainot tema juurde tagasi. Ametlikult püsis nende abielu küll koos, olles sisuliselt purunenud. Oskar Kallas jumaldas seejuures oma naist endise kirglikkusega. Andmeid neist raskeist aastaist on vähe säilinud, puudub ka Kallaste omavaheline kirjavahetus.

1920. aastate alguses said „tormi ja tungi aastad” Kallaste abi­ elus siiski läbi. Mõlemad olid kõvasti kõrvetada saanud, ometi leidis Oskar Kallas endas jõudu, et puruks rebitud otsi taas kokku sõlmida.

1922. aastal kirjutas ta abikaasale: „Vaatasin su kirja lõppu „armas

Oskar Kallas ja Aino Kallas (Krohn)

69

rakas Oskar! Väike musu”. Näib, nagu paistaks läbi enam ja enam harveneva udu tükk minevikku uuesti kätte, kus oli nii palju päikest ja palju sooja. Mina püüan sinna poole tagasi, sest siis oli parem elada, kui pärast seda. Kui Sa ka ühes aitad, Ainik, küll me siis teine­ teise sääl leiame, kus meie teed lahku läksid, ja seal katsume ühes edasi astuda.” Teineteise taasleidmist toetas ilmselt ka keskkonna vahetamine. Oskar Kallas määrati saadikuks Londonisse, mille elu Ainole hästi sobis. Kätte jõudis tema loominguline kõrgperiood, millele Oskar igati kaasa üritas aidata. Nii oli Aino ja Oskari armastus peagi sama soe kui varem. Kui Aino Kallas pidi korduvalt Helsingis ravil käima, on Oskar Kallase kirjad talle täis armastust ja hellust.

Ainot ja Oskarit ei suutnud teineteisest eemale tõrjuda ka Eesti oku­ peerimise järel perekonda tabanud rängad katsumused: 1941. aastal hukkusid traagiliselt tütar Laine Ilona ja poeg Sulev Julius. Enne uut Nõukogude okupatsiooni lahkusid Kallased Eestist, peatudes esialgu Rootsis ja lootes edasi siirduda Londonisse. Sellest plaanist ei saanud kahjuks asja. Oskar Kallase tervis halvenes ning 26. jaanuaril 1946 aastal ta suri. Surivoodil öeldud viimased sõnad abikaasale olid: „Ma armastan Sind üle haua.” Oskar Kallase surm mõjus Aino Kallasele raskelt. Ta üritas kokku panna raamatut elukaaslasest, nimetades seda küll au-, küll armastusvõlaks, kuid ei suutnud teost lõpule viia. Aino Kallas suri 1956. aastal Soomes. Kõigile tormidele vastu pidanud armastus oli lõpus sama romantiline kui alguses.

Kolga-Jaani kirikuõpetaja Villem Reimani pere u 1910.

Foto autor Juhan Jüristo (Jürgenson). Maarja Aasmäe erakogu

-

Juhan Luiga

Erna Villmer

O

leks eelmise sajandi algul Eestis ilmunud ajakiri Kroonika, oleks järgnev armukolmnurk olnud selle põhiteema. Kõmama lõi see aga ka omaaegse Eesti seltskonna. 1913. aastal esietendus Esto­ nias Eduard Vilde näidend „Tabamata ime”, mille peaosades särasid tihti armastajateks peetud Theodor Altermann ja Erna Villmer, kes oli tegelikult kihlatud hoopis doktor Juhan Luigaga. Paul Pinna valas õli tulle etenduses Juhan Luigat imiteerides. Villmer on kirjutanud, et Luiga oli vanemas eas üldse edevaks muutunud, tundnud, et tema renomeed naiste juures on riivatud, ning korraldanud kihlatule kodus stseene. Vanad vingamehed olid ka Vilde ja Luiga.

Erna Villmer (sündinud 1889) oli sajandi alguse Eesti hiilgavamaid näitlejannasid, tõeline primadonna. Erinevalt teistest oma kaasaegse­ test oli ta enne lavale pääsemist kõigepealt näitlejaks õppinud. Kehva­ dele oludele vaatamata oli ta saanud korraliku saksa hariduse ja kasvatuse. Idee teatrilavale astuda sai Erna koolist, kus tema deklamee­ rimisoskust kiideti. Ema kohkus tütre unistusest kuuldes päris ära, sest tollaste arusaamade kohaselt kõlas see umbes samamoodi kui: „Tead ema, ma mõtlesin siin, et kui hakkaks õige lõbutüdrukuks.” Kange neiu surus oma tahtmise siiski läbi ning sõitis 17-aastaselt Moskvasse, Juhan Luiga. Eesti Kirjandusmuuseum Erna Villmer 1912. aastal. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Juhan Luiga ja Erna Villmer

109

kus kogus lapsehoidjana nii palju raha, et võis astuda näitekursustele.

Eestisse tagasi pöördudes sai temast loomulikult täielik staar.

On arusaadav, et selline ilmutus tõmbas mehi ligi nagu kärbse­ paber kärbseid. Romantilise paari moodustas Erna Villmer oma lavapartneri Theodor Altermanniga, kes oli omal ajal soovitanud teatrihuvilisel neiukesel esiteks kuskile midagi õppima minna. Nüüd oli aga just Villmer see, kes veenis vahepeal Saksamaale kadunud Altermanni Eestisse tagasi tulema, et see saaks – nagu tagantjärele selgus – uues Estonias oma lühikese elu parimad rollid mängida.

Villmeri ja Altermanni armastus täielikult õitsele ei puhkenudki.

Ilmselt Altermann teadis, mis teda ees ootab, ega tahtnud, et Villmer end temaga seob, ning tõmbus eemale. See ei tähenda, et Villmeri teised austajad talle meele järele oleksid olnud. Üks Villmeri järjekindlamaid austajaid oli temast 17 aastat vanem, tollase Eesti üks säravamaid intellektuaale Juhan Luiga. Luiga oli sündinud 1873. aastal Tartumaal ning õppinud Tartu ülikoolis arstiteadust. Ta kaitses 1904. aastal Tartus suurt kõmu tekitanud väitekirja ning üritas seejärel psühholoogilisi meetodeid viia ajaloo­ teadusesse. Kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi. Närviarst Luigal oli hedo­ nistliku naistemehe maine, tal oli olnud suhe nii Anna Haava kui ka Aino Kallasega. See, et huvitav hingetohter endast oluliselt noorema neiu lõpuks vallutas, oli ootuspärane. Luiga oli ka Päevalehe kaas­ tööline ja Estonia nõukogu liige, kes üritas kõhklejaid vaimustada teatritempli valmimist toetama. Luiga ja Villmeri vaated teatrile ja elule langesid üldiselt kokku. 1913. aasta sügisel nad abiellusid.

Samal 1913. aasta sügisel esietendunud Eduard Vilde „Tabamata ime” tekitas pahameeletormi. Estonia nõukogu langes kriitikatulva alla, peale Luiga nägid end pilatuna teisedki kultuuritegelased, 110

Eesti suured armastuslood

Erna Villmer 1928. aastal.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

näiteks Ants Laikmaa. Nii Vilde kui ka Altermann panid Paul Pinnale selle vempu pahaks – kuigi Luiga jäljendamine oli olnud meisterlik, juhtis see vaatajate tähelepanu etenduse tegelikust ideest kõrvale.

Pinnal olid Luigaga omad arved õiendada, sest viimane oli kritiseeri­ nud saksa moodi teatritegemist ja ka Pinna mängulaadi. 1915. aastal Altermann suri ning üks periood Estonia ajaloos sai läbi.

Villmeri kooselu Luigaga kujunes heitlikuks, kuigi mitte teatri­ intriigide pärast. Oma osa selles oli alanud maailmasõjal. Luiga saadeti sõjaväearstina Helsingisse, kus Villmer sai tal isegi külas käia. Siis saadeti Luiga aga Lätti, praktiliselt juba otse rindele, ning abikaasade läbikäimine jäi harvemaks. Tsaaririik varises kokku, Eesti iseseis­ vus, algas Vabadussõda. Juhan Luiga astus mitme teise haritlaste kombel Kalevi malevasse, tegi läbi püssiõppuse ja läks Vabadussõja kõige kriitilisematel päevadel 1919. aasta jaanuari alguses Lasnamäelt koos kaaslastega vabatahtlikult otse rindele, tehes kalevlastega kaasa otsustavad lahingud ja vastupealetungi Narvani välja. Lapsi abielu­ paaril polnud, sest sõja ajal rasestununa oli Villmer aborti teinud.

Juhan Luiga ja Erna Villmer

111

Näitlejana sai Villmer aga üha paremaks. Näitlemise kõrval tegeles ta järjest enam ka lavastamisega ja saavutas ka selles silmapaistvat edu. Tema ellu oli selleks ajaks tulnud uus armastus – Estonia teatri värske esinäitleja Ants Lauter. Esialgu polnud Villmer vinnilist maa­ poissi tähele pannud, kuid leebus, kui see tõusis esinäitlejaks. Lauteri nooruslik jõud ja soov kõik tõkked ületada avaldasid Villmerile muljet.

Luiga oli loomult endassetõmbunud, küllap igatses Villmer suuremat soojust. Luiga jälgis arenevat romanssi kõrvalt ja aimas, millega see lõpeb, kuid ei suutnud midagi teha. 1920. aastal sõitis Villmer koos Lauteriga mitmeks aastaks end välismaale täiendama ning kõik läkski nii, nagu Luiga oli ennustanud. Ta resigneerus, pühendudes rohkem poliitikale ja ajakirjanikutööle. 1924. aastal läksid Villmer ja Luiga lahku, kuid ametlikud lahutused võtsid veel aega, sest ka Lauteril oli seaduslik naine ja tütar. 1927. aastal Luiga suri ajuverejooksu tagajärjel.

Villmer etendas Eesti teatris olulist rolli, kuni 1937. aastal tabas teda ränk halvatus, mis aja jooksul üha süvenedes ta täielikult liiku­mis­võimetuks muutis. Lauter jäi tema kõrvale, püüdes naise eest kõigiti hoolitseda. 1941. aasta suvel mobiliseeriti Lauter sunniviisil Punaarmesse ja saadeti Venemaale. Ta suutis tööpataljonide põr­ gust eluga välja tulla ning naasis koos laskurkorpusega 1944. aastal Eestisse, olles nüüd tehtud mees. 1950. aastal ta siiski lahutas halva­ tud Villmerist ja abiellus Estonia näitlejatari Heli Viisimaaga. Villmeri eest jäi ta aga lõpuni hoolitsema. Eesti teatriajaloo üks säravamaid tähti Erna Villmer suri 1965. aastal.

Gustav Suits 1934. aastal. Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum Aino Suits. Eesti Kirjandusmuuseum

-

Marie Under Artur Adson

K

laasrõdul vara ootasin ma sind, kui üle läve päikse kuldne king arg-aralt astus. Nagu kirju lint end keris üle aia lõhnaving.

Sa tulid läbi valge õilmemöllu, mis sädeles kui liblikate ring.

Kui hiljem läksime me üle põllu, kus laisalt õõtsus rukki ruuge puri – siis näis kui astuksin ma praegu ellu: kõik uuenes, kõik vana minus suri.

Pilk pöörat magunate lõõsa ahju, mu süda hõõgus sinule kui uri, ma kandsin eneses suurt tulikahju.

Marie Under 1915. aastal. Eesti Kirjandusmuuseum Artur Adson. Eesti Kirjandusmuuseum

Marie Under ja Artur Adson

175

Nii kirjutas poetess Marie Under ühest suvepäevast. Marie Underi ja Artur Adsoni armastuse lugu on täis kirge ja samas piiritut pühendu­ must. Siuru kaaslaste poolt antud nimed Printsess ja Paaž on neile igati iseloomulikud. Kui Tuglaste abielus pühendus naispool mehe täielikule vabastamisele argimuredest, siis Adsonite peres oli lugu vastupidi – Adsoni ülim soov oli teenida oma käskijannat nii, et see saaks vaid luulele pühenduda.

Marie Under oli sündinud 1883. aastal Hiiumaalt Tallinna pare­ mat elu otsima tulnud koolmeistri tütrena. Isa ise paremat elu võibolla ei leidnudki, kuid oma andekale tütrele suutis ta anda korraliku saksakeelse hariduse, koolitades selle lastekasvatajaks. Särtsakas neiu jõudis pidada lastekasvataja ja müüjapreili ametit, kuid tema elu muutis tööleasumine sekretärina Teataja toimetusse, mille mehed Underisse viivitamatult ära armusid. Eduard Vilde kirjutas talle armastuskirju, kuid teda põlgas Under liiga vanaks, naistemees Ants Laikmaaga arenes aga juba põhjalikum romaan. Abiellus Under aga veel enne kahekümneseks saamist sootuks teise suunda – Hiiu­ maalt tulnud Saku õlletehase ekspediitori Carl Hackeriga, kes olevat olnud lihtsalt väga ilus mees. Noorpaar kolis elama Moskvasse, neil sündis kiiresti kaks tütart. 1906. aastal pöörduti Tallinna tagasi ja Marie hakkas pidama kirjanduslikku salongi, kus tema abikaasa pidi leppima järjest kõrvalisema osaga.

Selleks ajaks oli Marie Under endale luuletajana nime tegemas.

Algul luuletas ta saksa, kuid 1904. aastast Laikmaa soovitusel eesti keeles. Underi luule äratas ka noor-eestlaste tähelepanu. 1913. aastal kohtus Marie endast oluliselt noorema luuletaja Artur Adsoniga, kes temasse kõrvuni armus ning hakkas jumaldatud poetessi erasekre­ täriks. Carl Hackerile oli selleks ajaks selge, et kui ta kunagi kosis 176

Eesti suured armastuslood

Siuru rühmituse kirjanikud 1917. aasta suvel. Eesti Kirjandusmuuseum

endale elava luulehuvilise neiu, siis nüüd oli ta abielus Eesti erootilise luule kuningannaga. Carl Hacker võis palju taluda, kuid mitte lõpu­ tult. 1915. aastal oli nende abielu läbi ning Printsess võis jumaldava Paaži embusse vajuda, mida ta Adsoni märkmete kohaselt esialgu praktiliselt iga päev ja vahel mitu korda päevas tegi. Lahutust Carl Hacker talle aga niisama lihtsalt ei andnud, mis viis Adsoni meele­ heitele. Ilmselt just sellest eluperioodist pärineb mitmeid omal ajal skandaalseid ja eestlaste maailmapilti avardanud luuletusi.

Artur Adson oli sündinud 1889. aastal ja kasvanud Võrumaal.

Asjata ei kutsuta teda „Sänna laulikuks”. Mitmel pool õppinuna, kuid kokkuvõttes iseõppijana oli ta maailmasõja ajaks silma paistnud võru­

Marie Under ja Artur Adson

177

Marie Under ja Artur Adson 27.03.1953. Eesti Kirjandusmuuseum

murdeliste luuletustega. Aja jooksul on hakatud neid ja nende lihtsat kodulähedust isegi rohkem hindama. Adson polnud siiski mingi kui­ vik, vaid valmis igasugusteks seiklusteks, mida tõendab tema kuu­ lumine Siuru asutajate hulka. Loomult oli Adson kaaslastest siiski konservatiivsem, üritades Underi luule erootilisust pigem tagasi hoida kui tagant tõugata. Samas oli Adson pühendunud armastaja, kes ei väsinud hoolitsemast oma jumalanna elu pisemategi nüansside eest.

Vene revolutsiooniaasta 1917 suvi oli Siuru suvi. Koolitüdrukud kirju­ tasid punastades oma salmikutesse Underi värsse ümber. 34-aastases 178

Eesti suured armastuslood

Marie Under omakäeliselt pealkirjastatud-allkirjastatud poliitiline testament, koostatud 24. juunil 1968 Stockholmis. Eesti Kirjandusmuuseum

kahe tütre emas aga süttis kirg äsja välismaalt tulnud ning korraga kõigi neidude unistuseks saanud Friedebert Tuglase vastu. Loomu­ likult ei saanud Tuglas kirelõõmale vastu, kuigi oli abiellumas Elo Oinasega. Tasub vaid võrrelda Tuglase samadel päevadel Elole ja Marie Underile saadetud kirju, et saada aru, mis vahe on kainel arvestusel ja meeletul kirel. Sellest lõõmast inspireeritud luuletused ilmusid Underi järgmises luulekogus. Mõlemad kainenesid ja pöördusid turvaliste valikute juurde tagasi – Tuglas abiellus Eloga ja Under Adsoniga. Ühe uurija sõnul armastus ehk kaotas, kuid kirjandus kahtlemata võitis.

Marie Under ja Artur Adson

179

Puuduvad andmed, et Under asjade käiku kunagi kahetsenud oleks. Polnud ka põhjust. Kõik asjaosalised tegid head nägu ja jäid sõpradeks. Adson proovis kätt teatri alal ja lõi läbi kriitikuna, ede­ nedes ühtlasi ametiredelil, temast sai filmitsensor. Adsoni peamine ülesanne oli aga Eesti esipoetessi õnnelikuks tegemine, selle vabas­ tamine kõigist argimuredest. Sellega sai Adson suurepäraselt hak­ kama. Underi anne lõi Adsoni hoolitsusel tõeliselt särama, nii nagu Elo toetusel tõusis Eesti kirjanduselu etteotsa Friedebert Tuglas.

Adson ehitas perele Nõmmele Vabaduse puiestee äärde ruumika maja, kus lootis rahulikult vanaduspõlve nautida. Need lootused paraku ei täitunud.

Nõmme maja valmis 1940. aasta suveks, kui kõik Eestis oli muu­ tumas. Eesti Vabariik hävitati ja koos sellega pere senine elu. Underi luulesse ilmuvad uued noodid. Iseenda asemel kajastas ta nüüd üha rohkem rahva poolt üleelatut. Tema luuletused said üldtuntuks. Eriti käib see esimest Nõukogude aastat otsekui kokku võtva luuletuse „Jõuluõhtu 1941” kohta. Selle avaldamise järel polnud Underil küll enam mõtet uue Nõukogude okupatsiooni lähenedes Eestisse jääda.

Artur Adsonile oli see selgemast selgem ja erinevalt mõnestki teisest õnnestus tal sujuvalt organiseerida perekonna põgenemine Rootsi.

Vähemalt sel alal osutus ta oluliselt osavamaks Elost, kes suutis oma hoolealuse Tuglase 1944. aasta sügisel vaid Läänemaale Paatsalu randa toimetada.

Pagulus polnud Marie Underile kerge kanda. Nii mõnigi luule­ tus annab sellest selget tunnistust. Teist võimalust aga polnud.

Sidemed Eestiga küll taastusid, kuid piirdusid siiski vaid põgusa kirjavahetusega nende tühjaks jäänud majja elama asunud Tuglas­ tega. Nõu­kogude võimuga Eestis nad ei leppinud. Underi loomingut 180

Eesti suured armastuslood

tervikuna ei keelatud, küll aga hilisema loomeperioodi luuletused.

Under jätkas luuletamist kõrge eani ning kuigi enamik loodust oli isikuluule, sattus sekka ka poliitilise alatooniga värsse. Under jätkas ka tõlkimist, tema suurimaks saavutuseks sel alal oli Anna Ahma­ tova „Reekviemi” eestindamine.

Marie Under ja Artur Adson elasid pika elu, jäädes viimastel elu­ aastatel üsna viletsaks, kuid ikka kokku. Ehkki Under oli haigem ja väetim, suri esimesena 1977. aastal Adson, Under järgnes talle 1980. aastal. Eesti taasiseseisvumiseni oli jäänud veidi üle kümne aasta. Eesti saatuse 20. sajandil võtab kokku Marie Underi luuletus „Mälestus ja tõotus”.

Nüüd mälestades seiskem palja päi: mis võet’ meilt, meenutagem, ja mis meile jäi.

Kõik kaotused ja surma vahesein – see hoiab püsti meid: meid liidab püha lein.

Me mure-kodu – seiskem selle ees kui elav müür, nii nooruk, rauk kui mees.

Arm selle mulla vastu rinnast rinda käib, kus puhkab meie hõim, kus kasvab meie leib.

Meilt palju võetud – siiski meile jäi me uhkus, au ja viha: seiskem püsti päi!

Marie Under ja Artur Adson

181