Eestikoopad

SISUKORD Sissejuhatus 9 Koobaste tekkelugu

14

Koobaste uurimise ajalugu Eestis Koobaste mõõdistamine

33

Elustik koobastes 34 PÕHJA-EESTI KOOPAD Astangu tunnelid

40

Gabrieli koobas

44

Hõbeallika koobas Ilmandu koobas

46 48

Iru tunnelkoobas

50

Kostivere urked

54

Kuimetsa koopad Pae urked

38

58

62

Pargimäe koopad

64

Tiskre Röövlikoobas

68

Viimsi Kuradikoobas

70

Virulase koobas Ülgase koopad

74 76

22

LÕUNA-EESTI KOOPAD Age koobas

80

82

Ahja koopad – allavoolu liikudes Kantsimäe koobas Merioon

87

88

90

Patrioja koobas Kotli koobas

94

96

Möksi koobas

98

Kuradikoopad (osaliselt hävinud) Allikukalju koobas (hävinud) Oosemäe koobas

103

104

Emalätte koobas (osaliselt hävinud) Neitsikoobas

112

Soeoos (hävinud)

114

Koplipera koobas

115

Allikukivi koopad

116

Antsla allikakoopad Aruküla koopad

118

122

Hansimikko koobas Helme koobas

130

134

Härma kelderkoobas Ivani koobas Juudatare

140

142

143

Kallaste koopad

144

Kalmetumäe koobas

146

Kangsti kelderkoobas Karisöödi koopad Koodioru põrgu Koorküla koobas

6 / EESTI KOOPAD

102

150 152 155

148

110

Kullamäe koopad Loodi koopad

158

160

Lopa koobas

162

Matu koobas

164

Metste koopad

165

Mägiste põrguhaud Piusa koobastik

166

170

Põrgu-Nähri koobas Suislepa koobas

184

Sõmerpalu koobas Sänna koobas

182 186

188

Võhandu koopad – allavoolu liikudes Kitsekoobas

192

Põdramüüri koopad Vokiniidu koobas

193

194

Sõjatare müüri koopad

196

Kalmete müüri koopad

202

Punnküla koobas

202

HÄVINUD KOOPAID

204

Kiidjärve grott Tori põrgu

206

207

Tilgu koopad

212

Lustivere karstikoopad Koobaste kaitse

190

216

218

Kasutatud ja muu oluline kirjandus

222

Raamatus kirjeldatud või fotoga esindatud koobaste register

224

8 / EESTI KOOPAD

SISSEJUHATUS Mis on koobas? Eimidagi, lihtsalt ruumitäis õhku – ka nii võiks vastata. Koobas on asi, mida pole, asi, mille olemus seisnebki tühjuses. Koobast ümbritsevad kivimid – selge, niisugune on maapõue geoloogiline ehitus, koopast niriseb allikas – selge, see on põhjavesi.

Samasugused kivimid ja sama põhjavesi on kõikjal lähikonnas. Ometi on koopad oma „eimillegagi” erilised. Kas on mõnda teist ruumitäit õhku, mille kohta on nii palju muistendeid ja legende? Ise enamasti väikesed, kujutavad koopad endast suurt inspiratsiooniallikat kõiksugu rahvajuttude loojatele. Maa-alune ruum on otsekui erilisem, väärtuslikum, põnevam – ja nii vist polegi maa peal kohti, mis inimeste tähelepanu koobastega võrdselt köidaks.

Koopa defineerimine – mis siis on koobas – pole lihtne ülesanne. Päris tore on levinud määratlus, mille kohaselt koobas on tühimik, kuhu inimene sisse mahub. Aga kui suur inimene? Ja kas seisev või kummargil kõndiv või hoopis roomav inimene? Kui märkamatuks peaks inimene koopas jääma? Kui pime peab ümberringi olema – ja kas üldse peab pime olema –, et saaksime koopast rääkida? Võib seada kõiksugu künniseid – tühimiku maht või pindala, käigu pikkus, õhuvahetuse kiirus jne –, mis aitaksid meid koopa defineerimisel edasi.

Aga ühtegi neist ei saa pidada nii universaalseks, et saaks kindlalt väita: see siin on koobas ja too tühimik seal mitte. Seetõttu on ka mõistetav, miks meil on arvepidamine kooobaste üle hajusavõitu. Koobas pole kivirahn, mis on kogu oma suuruses nähtav ja lõplik, koobas jätab igasugu küsimusi õhku.

Nagu ta ise ka on vaid õhk. Tõsi, veidi teistmoodi õhk.

SISSEJUHATUS / 9

Meie tuntuim koopauurija Ülo Heinsalu (1928–1994) käsitles oma kooparaamatus („Eesti NSV koopad”, 1987) umbes 200 koobast, teiste seas oli ka mitmeid urkeid, kurisuid, karstitühimikke ja -lõhesid, uurdeid ja tehiskäike. Neid oleks kindlasti veelgi rohkem kirja saanud, aga kusagile tuli tõmmata piir. See, et näiteks Kuimetsa karstiala sisaldab kümmekonda suuremat maa-alust tühimikku, ei läinud üldarvu puhul arvesse, Kuimetsa oli kirjas kui üks koobastik.

Eesti ürglooduse raamat, ilmselt kõige täielikum ja ühtedel alustel koostatud ning 2001. aastaks valminud andmebaas, sisaldab infot umbes 50 koopa või koobastiku ning lisaks veel umbes 150 uurde kohta. Ka siin ei ole paljud väiksemad pugemikud arvesse läinud. Tosinat koobast on kirjeldatud hiljuti valminud pärandkultuuri inventuuris, mille fookus oli küll veidi teine. Loodus- ja muinsuskaitse all on hulk koopaid, need on ametlikes nimestikes enamasti veidi peitunud (nagu koobastele kohane!) urgete, paljandite, pelgupaikade, ajaloomälestiste ja teiste laiemate mõistete varju. Nii et kokkuvõttes: koopaid on Eestis parasjagu, tõsiselt võetavaid paarkümmend, maastikul märgatavaid vahest veel sadakond lisaks. Siin tuleb piirduda sama täpsusklassiga nagu koobaste maa-alustes juhistes: pika käigu lõpus hoia vasakule, seal poe läbi madalast praost ja hinda siis, ise kõhuli olles, avanenud saali pindalat.

Ülo Heinsalu ja Matti Masing on oma raamatutes andnud ülevaated Eesti koobastest, esimene geoloogi, teine käsitiivaliste uurija seisukohast.

10 / EESTI KOOPAD

SISSEJUHATUS / 11

Tori koobas

Selle raamatu koostamisel tuli lahendada ka probleem, kuidas koopaid ülevaate andmiseks rühmitada. Liivakivikoopaid on nii Lõuna- kui Põhja-Eestis, karstikoopaid lubjakivis on suhteliselt vähe – need ei anna hästi keskmise klassi mõõtu välja. Murrutuskoopaid on nii mere- kui meie suurte järvede, Peipsi ja Võrtsjärve rannikul. Tehiskoopaid on kõikjal, sellesse rühma kuuluvad kaevanduskäikudega koos uuristatud maa-alused katakombid, militaarrajatised, arvukad kartuli- ja muud keldrid, geoloogilise uuringu strekid ja šahtid, mõisaparkides esinevad grotid jm. Valik läheb kirjuks.

Eestis on küll piirkondi, mis selgelt eristuvad looduslike koobaste rohkuse poolest (Mulgimaa, Kagu-Eesti), ent samaväärset piirkondlikku liigestust pole mujal lihtne välja nuputada. Tehiskoopad ületavad mahu (ruumala) poolest looduslikke pea jagu, samas on see ülekaal saavutatud selgelt mäetehnoloogiliste

12 / EESTI KOOPAD

võtetega ja kogu selle rühma võrdlus looduslike koobastega on veidi kahtlane.

Mõned tehiskoopad on siiski nii kuulsad, et neid tuleb raamatus käsitleda.

Otsustasime seega piirduda kõige lihtsama jaotusega: Põhja-Eesti koopad ja Lõuna-Eesti koopad, lisaks veel üks rühm: hävinud koopad, mis on olnud varem hästi tuntud, ent nüüdseks on valdavalt kinni varisenud. Koopad on pidevas arengus, seega võivad nad kõik kunagi kinni vajuda. Hävinud koobaste rühm on seetõttu küllalt suur ja kasvab üha. Nende seas on koopaid, millest mööda minna ei saa, kasvõi nende kunagiste mõõtude või kogutud rahvapärimuse tõttu. Ja mõistagi võib olla tinglik see rajajoon, millest alates lugeda ühte koobast hävinuks – päris jäljetult nad ju ei kao ja kinnivarisenud allikakoopas algab uue koopa sünd kohe pärast varingut. Kindlasti pole me siin raamatus käsitlenud kõiki Eestimaa koopaid, valik peegeldab olemasolevat infot ja koha esinduslikkust.

Nii nagu pimedas koopas on orienteerumine ja ülevaate saamine paras katsumus, nii on see sageli ka koopasuude otsimisega maa peal. Eriti väiksemad liivakivikoopad, mis on kujunenud järsakute või paljandite alumises osas, on sageli raskesti leitavad. Ülaltpoolt ähvardavad neid varingud, suudmesse võib jõgi kanda igasugu oksarisu. Teinekord variseb kokku vaid koopasuu, koobas suures osas säilib, ent inimese pilgule on ikkagi kadunud. Koobaste arv ja teadmised neist muutuvad pidevalt. Ka mõni selles raamatus kirjeldatud koobas võib juba olla liikunud hävinud koobaste rühma, samas võib mõni sellest rühmast uuesti nähtavaks saada.

Vahel võib tunduda, et koopad on tervikuna pigem hääbuv loodusnähtus.

Seda versiooni toetab asjaolu, et inimesi elab maapiirkondades vähem ja nad ei aita enam kaasa koopasuude laiendamisele, ei hoia koopaid avatuna, ei vaja pelgupaika jne. Uute keldrite ja muude panipaikade uuristamine kaldajärsakusse pole kuigi igapäevane. Nii et pooleldi inimtekkelisi koopaid juurde ei lisandu.

Kinnivarisemine võiks jälle olla pidev protsess, mille seoseid maaparanduse, tallamise ja metsaraiega võib küll oletada, ent mille muutumist ajas pole ilmselt võimalik üheselt seletada. Eesti geoloog, liivakivi uurija Anne Kleesment on pikema perioodi andmeid võrreldes välja selgitanud, et looduslike koobaste puhul esineb nii nende kasvamist kui kahanemist. Valdav on siiski kahanemine.

Kui me võtame aga arvesse, et aeg-ajalt tekib meil ka täiesti uusi koopaid, näiteks Vaabinas 2006. aastal, siis võib ehk arvata, et koobaste üldine bilanss – kasvamine ja kahanemine – on tasakaalus. Selles lootuses, et koopaid jätkub ka tulevastele põlvedele, siirdumegi neid lähemalt vaatama.

Andres Tõnisson Ain Vellak SISSEJUHATUS / 13

Grott Tihemetsa dendropargis

KOOBASTE TEKKELUGU Tavapärase käsitluse kohaselt on koobas kas looduslik (tekkinud karsti, sufosiooni või murrutuse käigus) või inimtekkeline maa-alune ruum, milleks võib olla tühimik, grott, õõnsus, käik või neist kujunenud kompleks. Koopad võivad esineda kas üksikute grottidena või siis suisa suurte käikude süsteemidena. Koobaste uurimise käigus on jõutud teatud arusaamadele, kuidas koobast eristada teistest pinnavormidest. Koopasuu peab olema piisavalt suur, et inimene sinna mahub, ja koobas ise peab olema nii pikk, et ulatub nn pimeduse piirkonda, st nii kaugele, kuhu valgus ei ulatu. Koopa kogupikkuseks loetakse kõikide nende käikude pikkuste summat, mida mööda on inimene liikunud.

14 / EESTI KOOPAD

Kuke koopad Sindi lähistel on tekkinud klaasiliiva kaevandamise tagajärjel.

Tehiskoopad on üldjuhul korrapärase põhiplaani ja võlvja laega.

Eestis on lood üldiselt nii, et ainult kümmekond koobast vastab kõigile nendele tingimustele. Kõige tavalisem on olukord, kus suure koopa puhul ei teki nn pimeduse tsooni, sest koopa suu on nii suur, et valgus tungib ka kõige kaugemasse punkti. Mõnedki väiksemad koopad jälle on pikad ja kitsad ning seetõttu inimesele ligipääsmatud. Paljud koopad võiks nende lühiduse tõttu liigitada pigem uureteks või urgudeks. Koopauuringute andmete põhjal on üle 5 meetri pikkuseid looduslikke koopaid Eestis vaid kakskümmend. Selles raamatus ei ole me väga kinni meetrites ja liigipääsuvõimalustes, käsitleme huvitavamaid maa-aluseid tühimikke ikkagi koobastena. Järgnevalt rühmitame looduslikud koopad nende tekkeloo alusel. Põhilised koopaid kujundanud tekkeprotsessid on sufosioon, karst, murrutus.

Sufosioon Sufosioon (sageli nimetatakse seda ka pseudokarstiks) on põhjavee liikumisega seotud väikeste kivimiosakeste kandumine läbi jämedateralise keskkonna pooride. Protsess sõltub osakeste geomeetrilisest kujust ja pooride struktuurist.

Osakeste kuju peab olema selline, et need suudavad läbi pooride liikuda. Sufosioon on teisisõnu põhjaveetoimeline erosioon, mille puhul põhjavee liikumise tulemusena kantakse pisikesed osakesed kivimimassiivist välja ning maasisesed tühikud järjest laienevad.

KOOBASTE TEKKELUGU / 15