Eestimetsad

SISUKORD Lugejale 10 Eessõna 12 Metsa mõiste 15 Pole midagi elusamat kui surnud puu 20 Kas Eestis on ürgmetsad või põlismetsad? 24 Loodusmetsad 29 Kuidas jälitada metsa ajalugu? 31 Alustame kaartidelt 31 Kui vana on puu? 44 Männi vanus 48 Kuuse vanus 52 Lehtpuude vanus 55 Mets ja keskkonnatingimused 59 Metsamullad 59 Kasvukohatüüpide rühmad 65 Nõmmemetsad 65 Palumetsad 66 Loometsad 67 Laanemetsad 68 Salumetsad 69 Soostuvad metsad ehk soovikumetsad Rabastuvad metsad 71 (Klass) soometsad 72 Reljeefi mõju metsale 73 Loodus tühja kohta ei salli – esikmetsad 78

70

Protsessid metsamaastikul 86 Soostumine ja kuivendamine 86 Looduslikud häiringud 104 Metsapõleng 108 Tuul ja torm 118 Vesi 126 Ulukid 132 Putukad ja seened 107 Kultuurmaastikele kujunenud metsad 148 Puisrohumaade lugu 148 Kuidas ära tunda kunagisele puisrohumaale kasvanud mets? 155 Põldudele, niitudele ja lagedatele karjamaadele kasvanud metsad 160 Võsast loodusmetsaks – puuliikide vaheldus 165 Hall lepp 165 Põõsastikud 168 Mänd 152 Kask 175 Kuusk 178 Haab ja saar 181 Teised võsastunud põllumajanduskõlvikute tunnused metsas 184 Metsamajandus 200 Metsamajandusliku tegevuse tunnused loodusmetsas 202 Kokkuvõtteks 219 Kirjandus 221

Eesti metsad | 7

EESSÕNA Mina näen metsa kui pidevas muutumises olevat maastikku, mille praegune ilme on lähema või kaugema mineviku pärand. Täna metsades midagi tehes või tegemata jättes kujundame tuleviku metsi. Mets on ühtlasi ökosüsteem – ta on üleni elus, alustades puudest ja lõpetades mikroskoopilise mullaelustikuga.

Igale võimalikule muutusele reageerib teatud osa liike ning mõju kandub läbi arvukate liikidevaheliste seoste kogu ökosüsteemile. Mida enam liike, seda rohkem ka muutusi tasakaalustavaid arenguteid.

Käesolev raamat keskendub tänaste loodusmetsade kujunemisele. Olenevalt vaadeldavast metsast ja kasutatud lisamaterjalidest saab mõnel juhul aimata mitme sajandi eest valitsenud olusid, teisal on uus mets sündinud meie endi silme all viimase paari aastakümne jooksul. Ka sellise puistu edasist looduslikku 12 | Eesti metsad

arengut on võimalik teatud määral prognoosida. Metsa eluringi kirjeldades jutustan eelkõige neist nähtustest, mis otseselt määravad metsa struktuuri kujunemise ja tema tänase looduskaitseväärtuse. Ütlen ausalt, et väga raske oli valida raamatu teemade järjekorda. Metsa arenguteel on kõik nähtused omavahel läbipõimunud ning raamatud või artiklid, mis üsna ammendavalt kirjeldavad metsa pärastjääaegse arengu lugu, metsa kasvukohatingimusi või metsa majandamise meetodeid ja ajalugu, Eesti omamaiseid liike, metsa pärandkultuuri, väärtuslikke metsaelupaiku ja nende äratundmist, on juba kirjutatud ning kättesaadavad. Kuidas panna kõigest sellest ja enda teadmistest-kogemustest kokku uus tekst?

Alustan lühikesest sissejuhatusest: mida on mets eestlasele tähendanud ja kuidas on metsa kasutamine viimaste sajandite jooksul muutunud. Jätkan kahe üsna eraldiseisva, kuid edasise mõistmiseks vajaliku peatükiga kaartidest ja puude vanusest: kaartidelt väljaloetav annab kohale ajaloolise maakasutuse tausta, puude vanus on oluline puistu arengutee pikkuse näitaja. Kirjeldan raamatu lugemiseks vajalikul määral metsakasvukohti ning jõuan lõpuks selleni, kuidas mets Eestimaal üldse alguse sai ja saab, missugused looduslikud tegurid teda kujundavad. Loodan, et mul õnnestus peatükid järjestada enamvähem nii, et eelnevalt saadud teave aitab mõista järgmisi üha enam omavahel põimuvaid nähtusi. Metsamajanduseni jõuan kõige viimasena ning kirjeldan vaid mõningaid tegevusi ja tagajärgi mind huvitavas metsade loodusliku tekke ja arengu kontekstis.

Enamik kasutatud fotodest on kogunenud välitöödelt enne raamatu kirjutamise ideed, mistõttu näidiskohtade valik on üsna juhuslik. Kuigi igal kohal on oma unikaalne arengutee, on metsamaastikul toimuvad nähtused laialt levinud ja seetõttu saab igas kirjelduses peituvat infot kasutada ka teistes paikades toimuva mõistmiseks.

Raamatu kirjutamisel kasutasin lisaks kirjandusele ka kolleegidelt, sõpradelt ja sugulastelt, samuti välitöödel kohatud maaomanikelt ja kohalikelt elanikelt saadud kogemusi ja teadmisi, tänan neid kõiki südamest. Käsikirja koostamise ajal olid minu toetajateks ja kriitikuteks Rainer Kuuba ning Mart Külvik, valminud teksti parandasid ja kommenteerisid Asko Lõhmus, Lembit Maamets, Pille Tomson, Kaili Viilma; lisaks tänan veel: Dagmar Hoder, Mati Kose, Tõnu Kraut, Jaan Liira, Sulev Nurme, Jüri Ruut, Indrek Sell, Mati Tee, Andres Tennus.

Eesti metsad | 13

14 | Eesti metsad

METSA MÕISTE Veel 1970. aastail ütles vanaema, kui tahtsin lauta lehmi vaatama minna: „Eläjä omma viil mõtsan.” Lehma ja mullika ketinaelad olid maasse löödud ühel neist niidulaikudest, mille vahele tungisid lepa- ja kasetihnikud. See kõik oligi mets ehk vastand põllule ja õuele. Aastatuhandeid on metsamaa lisaks kütte- ja ehituspuidule andnud muudki: seal karjatati ja niideti, tehti alet ja kütist, aeti tõrva, põletati sütt, korjati käbisid, hagu, seeni ja marju, otsiti materjali igapäevaeluks vajalike pisiasjade jaoks, köideti vihtu, lasti kasemahla ja tõmmati tohtu, koguti ravimtaimi, peeti mesilasi, kaevati turvast, jahiti ulukeid, kõneldi jumalate, kadunud hingede ja iseendaga.

Fossiilkütuste ja masinate kasutuselevõtt ning linnastumine on inimeste igapäevaseid vajadusi ja metsakasutust muutnud.

Igikestvalt vajaliku küttepuu ja ehituspalgi kõrval kasutatakse puitu tänapäeval paberi, liimpuidu, vineeri, graanulite jne tootmiseks, hakkepuiduks juuritakse kännudki ning kogutakse kokku oksad. Mineviku saemeeste ja hobuste tööjõudlus oli sadu kordi madalam kui tänapäevasel harvesteril.

Eesti metsad | 15

Enam pole metsades niitmine ja karjatamine tulus, puidust tehtud tarbeesemeid tarvitatakse pigem meenetena ja kujunduselemendina. Seenelmarjul käimine või ravimtaimede kogumine on eelkõige hobi. Selmet metsast midagi reaalset kaasa tuua, sobib ta linnainimesele puhkuseks ja elamuste allikaks, olgu selleks siis õhtune jooksuring, loodusfotod või telkimine nädalavahetusel. Rännakut looduslikus metsas või soos peetakse lausa ellujäämismatkaks.

Ajaloolistest metsanimetustest saame aimu, missuguseid metsi eristasid esivanemad: kuivad tuleohtlikud männipalud, sünged kohisevad laaned, puuhiiglastega ohvrihiied ja lehtpuurikkad salud, lirtsuvad soovikud, kidurad nõmmed ning lõputud turbased kõnnumaad.

Tänapäeval tunneme mõisteid nagu ürgmets, põlismets, loodusmets, puhkemets, parkmets või kaitsealune mets. Jaotame metsi nende looduslikkuse astme või põhilise kasutusviisi kohaselt.

Metsa arenguetappe nimetatakse puude vanuse järgi: noorendik, latiealine, keskealine, valmiv, küps, üleseisnud; valitseva puuliigi järgi eristatakse männikuid, tammikuid, kuusikuid, segametsi jne. Õiguslikus mõttes kuuluvad metsad kellelegi, olles valdavalt kas erametsad või riigimetsad. Metsateadlased kasutavad metsade rühmitamisel metsakasvukohtade klassifikatsiooni ning looduskaitsjad metsaelupaikade loendit, puiduressursi üle peetakse arvet metsakvartalites asuvate metsaeralduste järgi (puistud).

Olenevalt vaatenurgast on mets samaaegselt nii puiduallikas, liikide elukeskkond, teatud omadustega maastik kui ka talle ainuomase arengurütmiga ökosüsteem.

Mitu puud ja kui suurel alal moodustavad metsa? Vastus on lihtne, kui metsa lahutamatuks osaks pidada ka metsamulda ja kuivavat-kõdunevat puitu. Sel juhul tähendab mets metsaökosüsteemi või metsakooslust. Metsaseadus ütleb: „Mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust… maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti…” Mets ei ole õuemaa, elamumaa, park, kalmistu, haljasala, marja- ja viljapuuaed, puukool, aiand, dendraarium või puu- ja põõsaistandik.

Metsandus on teadus, mis tegeleb metsast saadava puidukoguse suurendamise ja tema kvaliteedi parandamisega – kuidas kasvatada puid efektiivselt ja jätkusuutlikult ning toota puitu kasumlikult.

Metsa enese eesmärgiks ei ole puidu tootmine: mets on elav ja muutuv kooslus, kus iga liik ja isend otsib oma kohta või säilitab seda, võitleb ja teeb teistega koostööd ellujäämise nimel. Mida enam puuliike, mida enam erinevas 16 | Eesti metsad

vanuses ja jämeduses tüvesid ehk mida keerulisem on metsa põhistruktuur, seda mitmekesisem on ka muu elustik. Stabiilne keskkond – sealhulgas ilmastikunähtuste perioodilisus – soodustab keerulise elustrateegiaga liikide väljakujunemist. Erilised kohastumused võimaldavad kasutada teiste liikide poolt veel täitmata nišše ja vähendada konkurentsi.

Metsaelustiku liigiline koosseis ja üksikute liikide arvukus reageerib tundlikult kliimamuutustele, õhus sisalduvatele saaste- ja toitainetele, looduslikele häiringutele ja ka metsa enese arengutsükli käigus tekkivatele nähtustele nagu kõdukihi või turba tüsenemine. Toimub pidev uute liikide lisandumine ja ka mõne liigi väljasuremine, liikidevaheliste seoste ümberkujunemine – mis tähendab, et metsamaastiku ilme muutub ka siis, kui inimene selle arengusse ei sekku. Just seetõttu peavad metsad olema suured ja heterogeensed: kui kusagil muutuvad elutingimused mõnele liigile ebasoodsaks, peaks kättesaadavas levimiskauguses leiduma sobivaid alasid või substraate. Mets on maastikul justkui kogu aeg alles, kuid metsa piires toimub häilude ja tihnikute, elus ja surnud puude asukohtade igavene vaheldumine.

Looduslikust metsast tootliku puistu kujundamine on suhteliselt kiire protsess, kuid raiesmikule, põllule või niidule uue põlismetsa kasvamine vajab aastasadu. Kui metsa ei majandata, saab igast puistust lõpuks siiski põlismets, seni kuni puhuvad tuuled ja tormid, mis eoseid, seemneid ja väiksemaid loomi edasi kannavad, kuni voolab vesi ja kusagil läheduses on veel olemas nende liikide elupaiku. Metsade ökosüsteemid on ju taastunud ja kujunenud pärast jääaegu ning liigirikkad metsad on kasvanud ka merest kerkinud saartele. Isoleeritus mõjutab elurikkust, sest mida kaugemal asetsevad keskkonnatingimustelt sarnased metsad üksteisest, seda väiksema tõenäosusega suudavad väga erilisi kasvusubstraate või keskkonnatingimusi vajavad kõrgelt kohastunud liigid neid üles leida, juhuslikuks kohalekandumiseks kuluv aeg on väga pikk.

Metsadele praegu omase liigirikkuse säilimiseks peab umbes kümnendik Eesti metsamaast (meil on metsaga kaetud 51% maismaast) olema pidevalt kaetud loodus- ja põlismetsaga. Kui metsa senisest veel intensiivsemalt majandada, näiteks raiuda nooremaid metsi kui praegused raievanused, tuleks suurendada ka rangelt kaitstavate metsade pindala. Paljud liigid on juba hävinud või kohe hävimas, vaatamata sellele, et metsad on võetud looduskaitse alla ja raie lõpetatud, sest inimtegevuse mõju on olnud liiga tugev või pikaajaline.

Lõuna-Soomes, kus põlismetsad säilinud umbes 1%-l metsamaast, on vanade metsadega seotud liikide väljasuremisvõlaks hinnanguliselt 1000 liiki. See tähendab, et kui sobivate elutingimustega metsaalade pind kiiresti ei suurene, hääbuvad need liigid pikapeale.

Eesti metsad | 17

POLE MIDAGI ELUSAMAT KUI SURNUD PUU Tavakeeles peetakse metsataimedeks ja metsloomadeks silmaga nähtavaid organisme, kes elavad kõikjal meie ümber olevas metsamaastikus ehk mõõdukalt majandatud, elusate puudega metsas. Põhiliselt hoolitseb puude kasvu ja metsa ökosüsteemi toimimise eest hoopiski mikroskoopiline metsaelustik, kelle mitmekesisust ning täpset rolli alles õpitakse tundma.

Mineraalaineid ja vett aitavad puudel mullast omastada sümbiontsed mükoriisaseened, kes saavad vastu fotosünteesi abil toodetud orgaanilisi aineid.

Elusate puude kõrval kuulub metsaökosüsteemi lahutamatult ka seente ning paljude teiste organismide elutegevuse tulemusel kõdunev puit.

Lagundajaliikide seisukohalt on just inimene kahjur, kes teiste liikide eest puidu ära tarbib – viib puud metsast minema, puittooted aga värvib, lakib, immutab, pritsib… muutes nad söögikõlbmatuks.

Punane kärbseseen moodustab mükoriisat nii kase, kuuse kui männiga. Iga puu võib olla korraga ühenduses paljude seeneliikidega; üks seenemütseel võib seenjuure kaudu omavahel ühendada mitmeid samast liigist puid 20 | Eesti metsad

Kas peaks kõik lõplikult mahajäetud puithooned lammutama? Varemed on nukrad, kõdunevates palkseintes näeme mälestusmärki maja kunagisele omanikule. Loodus ei ole selles süüdi, tema lihtsalt kuulub selle palgi sisse ja peale. Miks ei võiks metsaliikidele jäetud puit olla sama populaarne kujunduselement kui murukatus või kiviktaimla? Miniatuurne loodusmaastik tagaaias kunagisel seinal või kuivanud põlispuul pakub erilist vormide ja värvide mängu just lumesula- ja vihmapäevil

Kõigis pikalt hooldamata või vananevates puistutes näeb mingi aja pärast ohtralt surnud ja kõdunevat puitu. Esimestena jõuavad nõrgeneva tervisega puudele kohale hea levimisvõimega ja seetõttu kõikjal esinevad liigid, nn kahjurid metsanduslikus mõttes, nt kuuse-kooreürask, haavataelik ja juurepess.

Kui nende töö on tehtud – sobivad puud asustatud ning surmatud –, järgneb tuhandeid teisi liike, kes eelmistest toituvad, nende peal ja sees elavad ning puidu lõplikult lagundavad. Metsa hooldades ehk eemaldades sealt nn kahjuritest hõivatud puud, võtab inimene toidulaua järgmistelt tulijatelt, katkestab metsa kui loodusliku ökosüsteemi toimimise.

Looduslikult uuenevas metsas esineb tavaliselt igas vanuses puid – äsja surnud murdumisohtlikke tüükaid ning nii sambla alla mattunud lamapuitu kui ka maapinnal lebavaid tüvesid, mis on kas korbaga kaetud või selle juba kaotanud. Ühevanuseline mets kasvab looduslikes tigimustes vaid häiringualadel.

Eesti metsad | 21

Mida liigirikkam on metsa puurinne, mida enam erivanuselisi ja erinevas jämeduses mahalangenud tüvesid, seda mitmekesisem on surevale ja kõdunevale puidule kohastunud elustik. Paljud metsaliigid asustavad tüvesid alles juhul, kui tüve läbimõõt on vähemalt 20–30 cm. Jäme puit laguneb aeglaselt ja liigile sobiv kasvukeskkond kestab seetõttu kauem. Mida kauem on metsaosa saanud segamatult kasvada ehk mida järjepidevam on mets, seda suurema tõenäosusega leidub seal elutingimuste kiirete muutuste suhtes ülitundlikke liike. Nn põlismetsaliike iseloomustavad eriti keerulised ökoloogilised seosed teiste liikidega, haruldased kasvusubstraadid ja pikk arengutsükkel, ka võib neil puududa tõhus ruumiline levikustrateegia.

Uuringute põhjal on meie metsades elustiku säilitamiseks vajalik sureva ja surnud puidu kogus keskmiselt 20 tihumeetrit hektaril. Ilmselt on just selline puidukogus ajalooliselt alati saadaval olnud, sest kõdupuidu mahu suurenemisel liigirikkus enam oluliselt ei tõuse, küll aga suureneb isendite arvukus.

Eestikeelse nimeta mardika Ceruchus chrysomelinus’e vastsed elavad kõdunevas puidus. Mardikas on haruldane kõikjal Euroopas ja Eestiski on teda leitud vaid suurtest põlistest metsamassiividest

22 | Eesti metsad