http://www.serk.ee/files/arhiiv/eestipunk by Pärtel Vurma

Tony Blackplait & Cat Bloomfield

EESTI PUNK 1976 – 1990

ANARHIA ENSV-S

Toimetanud Ed Edinburgh 222 ülesvõtet!

ISBN 978–9985–3–1875–1 Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

Punk-vastuhakk totaliseerunud ühiskonnale ja üheülbalisele massikultuurile. Soov hävitada iganenud kontrakultuurid ja vastandumine hipide love & peace ideoloogiale. Edasiviivaks jõuks kuulutati Anarhia. grafiti Tallinna-Pärnu maanteel

Mineeri nende ülespuhutud võim, hülga nende moraalistandardid, tee Anarhia ja korratus oma kaubamärkideks, põhjusta nii palju kaost ja lõhastumist kui võimalik, ent ära lase neil ennast kinni võtta elusalt. Sid Vicious, 1977

EESSÕNA Punk jõudis Eestisse 1976. aastal. Ent mõni mees oli punkar juba enne seda, näiteks Aleksander Müller või Irwin Art. Pungi-ideed võeti kiiresti omaks ja neid järgides ka vastavalt tegutsema. Kuna punk oli ühiskonna juhtivate kihtide poolt kehtestatud normide ja võimu vastu, siis vastandasid Eesti punkarid end riiki valitsevatele inimestele ja mässasid nende tegemiste vastu. Täpsemalt oli vastumeelt võim kui selline ja enamik sellega seonduvat. Punkarite hulgast võis leida ka tõelisi anarhiste ja vabadusvõitlejaid, näiteks Hillar Mardo, hüüdnimega Rumbold. Peamiselt oli tegemist ühe põlvkonnaga, sünniaastad enamasti 1960–1965, aga oli ka vanemaid ja nooremaid. Peamised mässuvaimu kandjad olidki tol ajal punkarid ja kuna nad ei kartnud avaldada oma mõtteid ja tõekspidamisi, kaasnes sellega hulganisti probleeme. Aga noorte jaoks, kes olid kuidagimoodi sattunud pahuksisse – kas siis seaduse või oma perekonnaga –, oli just punk väljapääsuks. Punkarid väljendasid ennast mitmel viisil. Põhiliseks tundemärgiks, mille järgi võis punkarit ära tunda, oli tema rõivastus. See erines teiste inimeste omast totaalselt ning torkas tänavapildis lausa kilomeetri kauguselt silma. Punk oli vastuhakk totalitaarsele riigile ja üheülbalisele massikultuurile. Pungi edasiviivaks jõuks oli anarhism, mille levimisel oligi takistuseks riik ja selle kehtestatud seadused kui vabadust piiravad tegurid. Üheks punkari eneseväljendusviisiks oli muusika – punk-rock – rock’n’rollist välja kasvanud muusikastiil, mis tänapäeval jaguneb veel omakorda paljudeks alastiilideks. Läänes eksisteerisid kõrvuti punk-rockiga

näiteks punk-jazz ja punkabilly. Ühed punkarid lihtsalt kuulasid seda muusikat, teised aga tegid lisaks muusika kuulamisele ka ise bändi. Sajad koolipoisid üritasid alustada rockmuusiku karjääri, olles vaevalt õppinud sõrmi kitarrile asetama. Oli veel palju muidki asju, mis pinget pakkusid, ent punkmuusika oli punkarite jaoks väga oluline. Punk-rocki puhul tuleb rohkem kui ühegi teise rockmuusika alaliigi juures rõhutada selle põlgust ühiskonna juhtivate kihtide poolt kehtestatud normide vastu. Muusika pidi šokeerima oma ülima lihtsuse ja massiivsusega. Sellele oli iseloomulik kiire tempo (vähemalt 140 lööki minutis), stabiilselt tugev helivõimendus, rõhutatult agressiivne esituslaad ning teravad ja otseütlevad tekstid. Üks osa punk-bändide laulutekste põhines näiteks tuleviku ettekuulutamisel. Ka punk ise kuulunuks nagu tulevikumaailma. Olid ka Lääne eeskujud, suurimaks kindlasti Sex Pistols. Tollal imiteerisid paljud eesti punkansamblid häbenemata oma menukaid inglise kolleege, sest muusika originaalsus polnud mingi otsustav kriteerium. Sellegipoolest õnnestus üksikutel lühikeseks ajaks tähelepanu äratada, ehk küll ainult oma linnas, tavaliselt üheainsa kontserdiga, et siis jäädavalt kaduda. Taolisi kohaliku menuga punk-bände oli tosinaid, vaevalt aga praegu keegi enam nende nimesidki mäletab. Kuna Tallinn oli Eesti NSV kõige suurem linn ja enamik punkareid tegutses seal, siis oli ka suurem osa punk-bände Tallinnast pärit. Priit Perv Tõnu Trubetsky

I OSA

STAGNATSIOON

I PEATÜKK

SM. ALADDIN & LORD MCINTOSH, RICHARD NOOL, PELIKAN, THE REBELS, CHEESE JA SEX TELEGRAMM Ma ei tea, kas ma tahaksin ainult laulmisega tegelda. See võib muutuda, kuidas nüüd öelda, kuidagi nüriks ja rutiinseks või… aga jah, laulda mulle meeldib, oleks ainult kuulajaid. Toomas Bertelov, 1979

1976 Riho Nool või Richard Nool oli minu teada esimene punkar Eestis. Arvan, et aasta oli 1976 – samal ajal inglise pungi tekkimisega. Algul mõjutasid teda inglased, hiljem soomlased. Muide – ka sõna punkar tuli meile Soomest. Nool on Varstust pärit, aga tegelikult liikus hästi palju ringi. Ei usu, et ta seal Varstus üldse kuigi palju oli. 25. mail 1976 sündis anarhist Janek Luts. Juunis 1976 lõpetas (punk)poeet Priidu Beier Tõrva Keskkooli. Lõunaleht: Priidu Beier kirjutas Tõrva keskkooli päevil kirjandeidki värsivormis ja naljamehena ei loonud ta punkvärsse sugugi surmtõsiselt, ent tundis, et pungiga saab vanameelset ühiskonda lõhkuda. Hiljuti väisas poeet taas Tõrvat ja jõi koos luulehuvilistega kirikkammersaalis kohvi. „Luuletusi hakkasite kirjutama juba keskkooli päevil?” „Jah, keskkooli ajal, kümnendas klassis. Või vist ikkagi juba

üheksandas.” „Mis oli algtõukeks?” „Algtõukeks oli tegelikult Jüri Üdi /---/ elulähedane realism, mis oli segatud müstikaga. Alguses proovisin neid matkida, üsna saamatult, aga keskkooli viimastes klassides leidsin ka mingi oma isikupära, stiili. Eesti luulesse jõudsin tänu ühele kirjanduskonkursile – „Noorte kirjandussündmus ‘76”. Kooli raamatukogu juhataja soovitas mul seal oma luuletustega esineda. Ta teadis, et ma kirjutan, ise poleks saatnud. Läkitasin käsikirja jagu, 50-60 luuletust, varem ei olnud ma kuskil midagi avaldanud.” (Hanno Valdmann, „Priidu Beier: olen teinud elus ränki vigu” – Lõunaleht nr. 20 (218), 17. mai 2007.) 15. septembril 1976 sündis Kohtla-Järvel punk-trummar Sven Liba. Eesti esimene punk-bänd oli Sm. Aladdin & Lord McIntosh, mille asutas 1976. aastal punk-kunstnik Irwin Art: „Põhituumik koosnes kahest tüübist, kes otsustasid teha ja esitada selliseid lugusid, mida tolleaegne meedia poleks mingilgi kombel esitanud. Tubli annus tolleaegsetes

11 Irwin Art.

oludes sarkasmi, nihilismi, satiiri, protesti... Tagantjärele on spekuleeritud stiili nimetusega – mis see siis oli. Oli mis ta oli. Nimetame seda nimetusega etnopunk, kuna tal puudub iseloomulik pungi sound. Veel on õigustatult kasutatud nimetust skiﬄepunk, mis tuleneb lugude olemusest. 1976. aasta sügisel salvestasid Sm. Aladdin & Lord McIntosh kaks projekti [ehk demo] „Liblikate Lembelend” ja „Gammijad Gangese Ääres”. Projekti [ehk bändi] tuumiku moodustasid Irwin Tald (SmA) ja Andres Kõrge (LmcI), kelle ümber koondus teisigi kaasosalejaid. Tõsi küll, aja jooksul on lindid tugeva kuulamise tõttu kannatada saanud, kuigi salvestati n.ö korralikele SVEMA põhjadele... tjah.” 1976 loodi punk-bänd Sm. Aladdin & Lord McIntosh (Tallinn)

1977 29. juulil 1977 toimus Linköpingis Rootsis Sex Pistolsi kontsert, millega lõppes nende Skandinaavia-turnee, Eestile kõige lähem. 2. novembril 1977 sai Villu Tamme 14-aastaseks. Villu oli 14, kui klassiõde kinkis talle punkbändi Sex Pistols kleepeka. Eesti Naine: Sellega oli Villu saatus otsustatud. „Ilmselt mu vanemad lootsid minust midagi muud, kui et ma ajan juuksed püsti ja riputan end kette täis,” räägib Villu. (Tiiu Suvi, „Villu Tamme: „Olen nüüd kodukana!”” – Eesti Naine, veebruar 2002.)

Priidu Beier: „Valiti välja 10–12 tükki – ilmusid Loomingu Raamatukogus 1977. aasta alguses eraldi kogumikus – Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”. Samast tuli eesti luulesse ka näiteks Doris Kareva. „Minu kirjandusõpetaja nimetas teid esimeseks eesti punkluuletajaks. Kuidas te sellesse tiitlisse suhtute?” „Võibolla olen esimene laialt tuntud punkluuletaja. Vast esimene punkluuletaja oli siiski Albert Trapeež, Leo Lapin, aga teda teati vähem, rohkem tuntud kunstnikuna. Ja ega mina ka tema asju lugenud ei olnud. Tegelikult juba kirjutasin punki, kui Peeter Volkonski pool juhtus Trapeeži käsikiri korraks näppu. Tema hakkas juba 1977-78 kirjutama, kui punk Inglismaal kuum oli.” (Hanno Valdmann, „Priidu Beier: olen teinud elus ränki vigu” − Lõunaleht nr. 20 (218), 17. mai 2007.)

Henry Laks: Alustasime aastal 1977, olin kuusteist siis. Bändi nimi oli Pelikan, Tallinna 37. keskkooli ansambel. Ega ei tulegi ette rohkem teisi pungibände peale meie sel ajal. Võib-olla kuskil mingis koolis oli veel midagi, aga… jah, olime üks esimesi. Meil oli sihukene hüüe: „Mädaa!!!” Punk on nagu ju „mäda” inglise keeles, eks ole. Selles bändis mängis Elmo Nüganen bassi, ja päris hästi. Indrek Saul, Heli Läätse ja Peeter Sauli poeg, mängis trumme. Arvo Lall mängis kitarri. Omavahel olime väga head sõbrad, ma ei mäleta ühtegi konﬂikti. Bändis olime kõik võrdsed, liidrit meil ei olnud. Üritasime riietuses mingit oma stiili luua. Siis käis meil asja juurde kitsas lips ja traksid. Aga muidugi mingit pungisoengut koolis ei võinud olla. See oli täiesti tabu. Siis oli ikka sügav stagna-aeg, Brežnev oli võimul. Hea, et me üldse koolipidudel mängida saime. Esinesime ainult oma koolis ja päris palju oli neid pidusid. Eks rahvast käis

Henry Laks Pelikanist. 14

mujalt ka, aga päris pätte sisse ei lastud. Mis oli väga vahva: muusikaõpetaja Arvo Saar – Laulusokuks hüüdsime teda, tal oli väike habe, – tema andis meile ju lausa oma prooviruumi, meil olid oma võtmed ka. See oli väga vinge! Saime päris ilusti kõlama selle asja, saime proovi teha. Mehed mängisid pilli, mis jube! Üks pidu oli nii, et Nüganenil oli tüdrukute schleif peas ja Indrek Saul oli seelikus. Ja Lallil olid ka mingid haaknõelad ja asjad… aga eks see oli alguse asi, kogu see butafooria oli veel välja kujunemata. Eks see punkideoloogia kusagilt läbi kumas, aga ega me seda sõna „punk” nii väga ei kasutanud. Hea, kui Pistolsi plaati kuskilt kuulsid, kellelgi ei olnud ju. Ega seda originaalplaati siis ju kätte ei saanud. Kui sul ABBA plaat oli, siis olid juba kõva poiss. Ma ei kujuta ette, kas tollist üldse see Pistolsi plaat läbi oleks tulnud, see oli sihuke aeg. Ja eks me mängisime muud ka, ega me ainult punki ei mänginud. Hurriganes oli ka üks sihuke bänd, mille lugusid me tegime.

Ja siis oli juba paar oma lugu ka. Üks meie lugu parodeeris Voldemar Kuslapit. Siis ta laulis seda „Millest loidab igavene tuli”. Muidugi ma pean Kuslapist väga lugu, ta on väga hea laulja ja mul ei ole ta vastu midagi, aga lihtsalt tegime sellest paroodia. Ma ei tea, kas seda raamatusse sobib panna, aga lugu lõppes sõnadega „Vol-de-mar Kuse-lapp!” Nüganen vist mõtles selle välja. Igasugust sikku sai tehtud… Aga kõige toredam oli see, et õpetajad 37. koolis olid enamasti mõistlikud. Et meile ei hakatud käkki keerama. Saime enam-vähem teha, mis tahtsime. Sel ajal oli see omaette väärtus, kui sa said teha, mis tahtsid. Ega me päris üle piiri ka ei läinud. Tegelikult kõik olid ju päris head õpilased ka. Meid huvitas see muusikaline pool just rohkem. Salvestusi küll sellest ajast kahjuks ei ole, eks me mingi vene maki peale vist midagi tegime, aga neid linte alles pole. (Intervjueerinud Lauri Leis, veebruar 2008.) Sm. Aladdin & Lord McIntosh tootsid 1977. aastal veel kaks „projekti” ehk demo: „Sorry Ogiński” ja „Kirglikud Jahunuusud”.

1977 loodi punk-bänd Pelikan (Tallinn) Henry Laks – laul Arvo Lall – kitarr Elmo Nüganen – basskitarr Indrek Saul – trummid

1978 Jaanuari lõpul 1978 oli Sid Viciousel plaanis käivitada uuesti The Flowers of Romance (Romansi Õied). Ta kuulutas, et otsustas Sex Pistolsi laiali saata ning rääkis, et otsus oli tulnud Malcolm McLareniga autos juttu ajades teel lennujaama, kust pidi algama reis New Yorgist Rio de Janeirosse. Mais 1978 loodi Soomes Raisios Turku lähedal punk-bänd SIG, hilisem Vennaskonna kauaaegne sõprusbänd. Kevad 1978. Villu Tamme: „Klassiõde kinkis mulle Pistolsi kleepeka ja ma sattusin sellest vaimustusse, kuigi polnud veel nende muusikatki kuulnud.” Kroonika: Eriti meeldis Villule bändi bassimees Sid Vicious. Hing ei andnud rahu. Peagi kiskus ta algselt lambikuplile kleebitud pildi lahti ja tõttas juuksurisse. Soeng tuli küll äbarikum kui kleepsul, kuid asja ajas ära. Enne seda kandis Villu seitsmekümnendate lõpu kombe kohaselt kraeni ulatuvaid juukseid. (Margus Müil, „Villu Tamme kleeppildilugu” − Kroonika, 1998.) Villu Tamme: „Nõukogude ajalgi liikus välismaa ajakirju, esimene mälestus on „Suosikkis” mingil plaadireklaamileheküljel rubriik „Punk”, nimi Sex Pistols jäi sealt kõige paremini meelde. Arvasin, et tegu on millegi Boney M-i sarnasega, ainult et lauljamutid on paljamad. Niisuguseid seoseid tekitas poisikese peas sõna „sex”. Aga 1978. aasta alguses kinkis klassiõde mulle Sex Pistolsi kleepeka ja mu hing sai müüdud. Selline nagu need mehed tahtsin ma välja näha! Läksin

Punkaritel oli probleeme peamiselt just discovendadega. Tihti läks pärast pidu punkaritel discovendadega ütlemiseks ja omavaheliste arvete klaarimiseks. Aga punkarid olid pigem ehk intellektuaalse suunitlusega ja alati peksma ei hakanud. Punkliikumise suuremate lainetuste ajal said alguse ka uued ja huvitavad punkbändid, nagu näiteks 1981. aastal alustanud Generator M, mis sai punkarite hulgas kindlasti kõige kuulsamaks bändiks. Hendrik Sal-Saller: Kui ma nägin esimest korda Soome telekast Pistolsit, siis ma sain aru, et täpselt seda on mulle vaja. Kõik see agressiivsus ja kuidas kogu see asi välja nägi, oli minule, väiksele poisile, täpselt sellel hetkel see õige asi õigel ajal õiges kohas. Ise olin mõelnud, et midagi peaks nagu olema, et mis see on. Mu vanematel oli kodus näiteks Steppenwolf’i ja ma ei tea mis imelikke plaate kodus. Nii et ma olin kuulnud rocki ka, aga see oli hoopis teine teema. Generator M alustas 1980 või 1981. Äkki 1981 ikkagi? Ma mõtlen, kui vana ma olen… 1966 sündinud, 1976 olin kümme ja 1980 olin neliteist või? 14 käiakse mis klassis? Kurat, ma ei tea, raisk… Ikka 14 ma ei saanud olla. Küllap ta ikka 1981 oli. 1980 oli olümpia-aasta ka. Villu Tamme: Geneka kohta lisaksin veel seda, et minu arust hakkasid nad kontserte andma varem kui kevadel ‘81. Olen siiski üsna kindel, et nad esinesid juba 1980. a lõpupoole või hiljemalt 1981. a talvel. (11. august 2008.) Hendrik Sal-Saller: Enne Genekat ma olin teinud kodus sõpradega bändi, millega oli isegi ülesastumisi. Bändi nimi oli Punkheads. Meie bassimehe Valdeku isa oli plakatikunstnik ja tegi mingeid sotsialistlik-

realistlikke plakateid erinevatele ﬁrmadele, „Au tööle” ja… Seal oligi umbes selline lehma ja kolhoositari pea ühel pildil ja „Elagu kolhoos” või mingi tekst või mis iganes ja siis me mõtlesime sinna selle asemele bändinime Punkheads, nihuke bändiplakat sai sellest. Ja enne seda oli meil bänd nimega Onu Remus & The Morning Tripper, mida iganes see ka tähendas. Aga see, millest Genekas tegelikult välja kasvas, oli kümnenda keska bänd Rock Pohmell, kuhu mind alguses kutsuti. Ja seal oli niimoodi, et Sven [Jannes (Hiinakas)] ja Kits [Anti Rüüt], kes meil Genekas pärast mängisid, olid selles bändis, pluss seal oli igasuguseid muid vendi veel. Aga need muud vennad olid nihukesed nagu… Mina olin päris aateline vend sellel ajal juba. Mul oli selge siht silme ees, et mida tuleb teha. Ma olen alati olnud sellist tüüpi vend, et ma korrigeerin kiiresti olukorra, võtan juhtimise suhteliselt siva üle. Ja siis ma tegingi niimoodi, et kuidagi sellest Rock Pohmellist, sellest koolibändist, saigi Genekas lihtsalt selle tõttu, et tegime oma mussi… Sest see Rock Pohmell mängis mingeid täiesti suvalisi lugusid. Kuna punk oli sellel ajal moes, siis nad tegid ka mõnda punklugu ilmselt. Mingi Propelleri lugu ja midagi siia ja tänna, mingit Soome punki ja võib-olla olid „Tähekesest” ka mingi salmi võtnud ja sinna muusika taha kirjutanud. Aga ma vaatasin, et seal on sellised selgema vaatega vennad kaks tükki, see bassimees ja trummimees, ja rääkisin nendega läbi, et kuulge, mehed, teeme hoopis uue bändi ja hakkame korralikult musa tegema, et ärme siin jama nende vennikestega. Anname ülejäänutele kinga, ühesõnaga! Nii läks. Ma arvan, et see protsess oli suhteliselt kiire. Mingi jõulupidu oli vist, kus ma mängisin ja kus nad mind nägid ja kutsusid proovi.

Hendrik Sal-Saller Generator M-ist, 1981.

Minu meelest kusagil kevadel 1981 oli meil Genekaga juba esimene ülesastumine. Meie aktiivsem periood oligi mingi poolteist aastat, siis meil oli järjest kontserte. Aga tundub, et see aeg oli palju pikem, sest me jõudsime jõle palju teha ja mängida. Mind paneb imestama, et see aeg nii lühike oli. Arvuliselt ei mäletagi, palju neid kontserte oli. Me tegime ikkagi palju, sest me liitusime Heiki Soome ränddiskoteegiga. Käisime Haapsalus, Viljandis, Pärnus, Tartus… Ikka kõik Eesti suuremad linnad käisime läbi sellega. Ma ei teagi, kuidas meil seal discode vahel õnnestus mängida. Äkki see oli juba sellel ajal, kui me olime seal „Kahes taktis” selle käte-looga ära olnud.

Generator M: Kits (Anti R체체t), Hiinakas (Sven Jannes) ja Hendrik Sal-Saller. Tallinna 10. Keskkool, N천mme, Tallinn, 1981. 53