Eestiroovlinnud

Foto: Remo Savisaar

Autori tänusõnad kuuluvad sadadele harrastuslinnuvaatlejatele ning ornitoloogidele, kelle kogutud andmestikuta oleks selle raamatu valmimine olnud võimatu.

Eriline tänu abi eest: Arne Ader, Mati Kose, Mati Martinson, Kadri Niinsalu, Uku Paal, Tiit Randla, Remo Savisaar, Valeri Štšerbatõh, Markus Varesvuo, Keskkonnaagentuur Matsalu Rõngastuskeskus ja Kotkaklubi.

SISUKORD Tiit Randla Eessõna 8 Eesti röövlinnud ja nende käekäik 10 Röövlindude vaatlemine ja määramine Röövlindude rände jälgimine 21 Pesitsemine 28 Röövlindude märgistamine 36

15

LIIGIKIRJELDUSED

44 Herilaseviu 46 Hiireviu 52 Karvasjalg-viu 59 VIUD

HARKSABAD

Puna-harksaba Must-harksaba

62 64 67

KOT K A D 70 Merikotkas 74 Madukotkas 80 Kaljukotkas 82 Väike-konnakotkas 87 Suur-konnakotkas ja konnakotka hübriidid Kalakotkas 99

6 | Röövlinnud

94

LO O R K U L L I D 106 Välja-loorkull 110 Roo-loorkull 114 Soo-loorkull 119 Stepi-loorkull 124 H AU K A D 128 Raudkull 130 Kanakull 135 P I S T R I K U D 140 Tuuletallaja 142 Punajalg-pistrik 147 Lõopistrik 152 Väikepistrik 156 Rabapistrik 161

164 Loorkakk 169 Kassikakk 173 Lumekakk 179 Vöötkakk 185 Värbkakk 190 Kodukakk 195 Händkakk 202 Habekakk 208 Kõrvukräts 213 Sooräts 220 Karvasjalg-kakk 225 KAKUD

Kirjandus

230

Röövlinnud | 7

Lugedes Tarvo Valkeri uue röövlindude-raamatu käsikirja üllatas mind enim arvukushinnanguid võrdlev tabel: nii palju sarnast ligi pool sajandit hiljem! Selle taustal on edulood mõistagi magusamad ning kaotused kibedamad. Sarnasust võib olla ehk enamgi, kui kõrvutame andmete kogumise metoodikat. 50 aastat tagasi põhines see mõnekümne entusiasti küsitlusel, täna aga juba aastakümneid kestval teadlikul ja teaduslikul uurimismetoodikal. Röövlindudest on saanud olulised loodusseire objektid riiklikes seirekavades, röövlindude uurijaid ning huvilisi koondab Kotkaklubi, kus aktiivseid kaasalööjaid on mitukümmend, Eestis on kotkaste põnevat elu ja rändeid looduskaamerate ja Looduskalendriga teadvustatud läbi interneti nii meile endile kui kogu ilmale.

Kullisõja lõppemine, paremini kaitstud loodus ja koduse elurikkuse teadvustamine on pannud paljusid meist uutmoodi mõtlema ning seda uut etappi tähistabki käesolev raamat. Teatud edulood aga ei tohiks meid uinutada, häirekelli tasub tänagi lüüa. Me ei oska päris selgelt ja üheselt seletada, miks ei tule meile tagasi rabapistrik, nagu ta on tulnud Soome, miks muutuvad aina haruldasemaks kassikakk või suur-konnakotkas. Arvatavasti on teatud liigid – merikotkas, väike-konnakotkas, soo-loorkull, händkakk, värbkakk – lihtsalt kohanemisvõimelisemad või ajas ja ruumis levikut laiendanud. Merikotka puhul julgen küll väita, et mitmekümnekordne arvukuse tõus Eestis on ime, mida pisendab vaid 8 | Röövlinnud

Foto: Remo Savisaar

see, et kui 1970. aastate kurvale seisule lisada kõik uurijate ja huviliste mälus või ülestähendustes talletatud andmed 20. sajandi esimesest poolest, siis saanuks tema arvukust Eestis hinnata 20 paari asemel küll vähemasti sajale (ma mõtlen 20. sajandi esimest poolt!). See on aga minu arust parim tõestus, et vajame aegajalt kokkuvõtteid ja üldistusi, et oma loodust ja loodushoidu paremini mõista ja teadvustada.

Tänane looduskaitsefilosoofia põhineb elurikkuse kaitsel ning pingutab selle nimel, et tervendada inimese mõtlemist ja arusaamu looduskoosluste terviklikkusest. Sajandeid kestnud vaen kiskjate ja röövlindude suhtes taandub vaevaliselt, sest sümbolite muutmine või uuendamine on raske ning nõuab aega. Kahtlemata on aga uus röövlindude-raamat sammuke sel teel, mis aitab uutel põlvkondadel paremini mõista ja tundma õppida lihasööjate rolli looduse majapidamises ning värskendada meie alateadvust mõistmaks, miks oli kotkas kunagi meile ülemlind ja öökull tarkuse sümbol, miks karu, hunt ja ilves olid väärikad konkurendid, ning sedagi, et Läänemeri oli kunagi kalarikas ka koos hüljeste, kormoranide ja saarmastega. Selle olime aga vahepeal unustanud…

Tiit Randla

Röövlinnud | 9

42 | Röövlinnud

Foto: Remo Savisaar

44 62 70 106 128 140 164 VIUD

HARKSABAD

KOTKAD

LOORKULLID

HAUKAD

PISTRIKUD

KAKUD

Röövlinnud | 43

44 | Röövlinnud

Foto: Remo Savisaar

VIUD Viud on suurte ümarate tiibadega kogukad pruunikad röövlinnud. Laiade, ligi pooleteisemeetrise siruulatusega tiibade tõttu peetakse viud tihti ekslikult mõneks kotkaks. Eestis võib kohata kolme liiki viusid. Nendest kõige tavalisem on hiireviu, kes on ühtlasi ka meie kõige arvukamaks röövlinnuks. Kevadel ja suvel näeb neid pruunikaid röövlinde tihti elektripostidel ning heinapallidel istumas või siis kõrgel taevalaotuses tiirutamas.

Teine meil pesitsev liik – herilaseviu – kuulub viude hulka küll üksnes eestikeelse nimetuse järgi. Teadusliku süstemaatika järgi on herilaseviud lähisugulased hoopiski harksabadega. Kuna herilaseviu on siiski väliselt kõige sarnasem hiireviuga, siis käsitleme seda liiki just viude rühma juures. Ka herilaseviud on meie aladel küllaltki tavalised haudelinnud ning läbirändajad.

Kolmas liik – karvasjalg-viu – esineb meie aladel üksnes läbirändel. Tema pesitsusalad paiknevad Skandinaavia põhjaosas ning Venemaal ja suvekuudel teda meil ei kohta.

Röövlinnud | 45

Foto: Arne Ader

Herilaseviu isaslinnul on pea küljed hallikad.

HERILASEVIU

Pernis apivorus

Arvukus Euroopas

110 000–160 000 haudepaari

Arvukus Eestis

900–1 300 haudepaari

Talvine arvukus Eestis

0

Levik Eestis

Levinud kõikjal Eestis

Kaitsestaatus Eestis

III kaitsekategooria

Herilaseviusid pesitseb Eestis tuhatkond paari, ta on üks meie arvukamaid kullilisi. Ometi on see röövlind ja iseäranis tema elukombed laiemale üldsusele vähe tuntud.

Vähese tuntuse taga on mitmeid põhjusi, millest olulisem on ilmselt väline sarnasus hiireviuga. Teiseks põhjuseks on, et see kulliline pesitseb küllaltki varjatud metsaelupaikades.

Ometi leiame herilasevius palju põnevat, mis väärib laiemat tutvustamist.

46 | Röövlinnud

Foto: Valeri Štšerbatõh

Emaslind on tumepruunima ülapoolega ning peasulestikus on hallikat värvust vähe või see puudub sootuks.

Kindlasti on kõige ootamatumad linnu toitumiskombed, mille ainulaadsust juba 18. sajandil täheldas liigi esmakirjeldaja, rootsi päritolu süstemaatik Karl Linné.

Nii sai teaduskeelse nimetuse osaks apivorus, mis tähendab mesilasesööjat.

Nimi on tõele üsna lähedal, ent tegelikult moodustavad suurima osa selle kullilise saagist siiski herilasevastsed, ehkki ta ei ütle muidugi ära ka kimalasepesadest. Herilase-või kimalasepesade leidmiseks jälgib lind puuoksal või õhus tiirutades nende liikumist, kuni pesa asukoht on avastatud.

Seejärel tulevad mängu herilaseviu tugevad jalad, mille abil hakatakse maapinda kraapima ning jõutakse toitvate vastseteni. Inimesel ei ole soovitav kätega herilasepesa kallale minna, sest rünnakule asunud herilased võiksid meid halvimal juhul oma nõelamisega koguni tappa. Herilaseviude saladus peitub erakordselt paksus peasulestikus, mis on tihe otsekui kalasoomus ning kaitseb tigeda rünnaku eest. Usutakse ka, et herilaseviude suled sisaldavad erilist kemikaali, millel on herilaste jaoks rahustav toime. Ehk teisisõnu – paanikas herilased tulevad küll pesast välja, kuid rahunevad peagi ja sissetungijat nõelavad vaid väga vähesed.

Röövlinnud | 47

Foto: Uku Paal Foto: Uku Paal

1. kalendriaasta noorlinnud on väga varieeruva sulestikuga. Pööra tähelepanu kontrastselt tumedatele küünarhoosulgedele, mis eristab neid noortest hiireviudest.

48 | Röövlinnud

Vanalinnud üsna kergesti äratuntavad, kuid noorlinnud suure varieeruvuse ja sarnasuse tõttu hiireviudega raskemini määratavad. Herilaseviu noorlinde võib pidada ilmselt kõige sagedamini valesti määratud röövlinnuliigiks Eestis.

Lennusiluett ning sulestik on 1. kalendriaasta noorlindudel ja vanalindudel niivõrd erinev, et neid võrreldes võiks suisa arvata, et tegu pole sama liigiga.

Vanalindudel on võimalik kergesti eristada ka sugu.

Vanalind on lennusiluetis pikatiivaline, pika saba, saleda kaela ning väikese peaga. Sageli hoiab tiibu allapoole kaardus.

Vanad isaslinnud: Peasulestik hallikas, silmaiiris erekollane. Alatiivas tume tagaserv kontrastsem ja selgemini silmatorkav kui emaslindudel. Hoosulgede tippudest moodustuvad „sõrmed” on tumedad.

Vanad emaslinnud: Peasulestik valdavalt pruun (silmade ümbruses võib leiduda pisut hallikat tooni). Tumedad „sõrmed” pigem erandlikud.

1. kalendriaasta noorlinnud: Noorlindudel esineb erakordselt palju värvusvariatsioone tumepruunidest kuni peaaegu valgeteni. Kõige olulisem on vaadata alatiiba. Herilaseviu noorlinnul on küünarhoosuled kontrastselt tumedamad kui labahoosuled. Heledatele vormidele on tüüpiline tume ala silma ümbruses, mis hästi nähtav ka lennus. Nokk valdavalt kollane, musta tipuga. Nokaavad poolkuukujulised (hiireviul ümarad).

MÄÄRAMINE:

S A R N A S E D L I I G I D: Eeskätt aetakse herilaseviu segamini hiireviuga. Lennusiluetis on herilaseviud pikema ja saledama kaela ning pikema sabaga. Hiireviul on suurem pea ja lühem kael kui herilaseviul.

Hiireviu noorlindudel puudub alatiivas kontrast küünar- ja labahoosulgede vahel. Heledatel hiireviudel puudub tume ala silma ümber.

P E S I T S E M I N E J A A R V U K U S: 1970. aastatel olid herilaseviud meie aladel väga väikesearvulised haudelinnud. Metsas pesitsevat röövlindu pidasid jahimehed sageli kanakulliks ning seetõttu kannatas tema siinne asurkond tugevalt loodusliku vaenamise läbi.

Kullisõja lõpp tõi üsna kiiresti leevendust ka siinsele asurkonnale. Eesti haudelindude levikuatlase koostamise perioodil, mida alustati sama kümnendi lõpus (1978–1983), leiti selle kullilise pesitsuspaiku juba 219 vaatlusruudust.

Seega võib oletada, et 1980. aastate alguses oli herilaseviude asurkond suurenenud vähemalt 200–300 haudepaarini.

Soodne käekäik on jätkunud õnneks tänaseni. Herilaseviude arvukust hinnatakse meil kaasajal vähemalt 1 000 haudepaarini. Soomes on herilaseviu

Röövlinnud | 49

arvukaimaks röövlinnuks. Soomes pesitseb käesoleval ajal 3 000–4 000 paari herilaseviusid, kuid viimastel aastatel on täheldatud arvukuse langust peamiselt intensiivistunud metsaraiete tagajärjel.

Herilaseviud on pesitsusajal leht- või kuuse-segametsi asustavad röövlinnud.

Pesa võivad linnud ehitada nii ise kui kasutada pesitsemiseks teiste röövlindude (peamiselt hiireviu) vanu pesi. Täiskurnas on kaks, harva ka kolm muna.

Meil esinevatest röövlindudest on herilaseviud need, kelle pesitsusedukus on kõige tugevamalt seotud suviste ilmastikutingimustega. Jahedad ning vihmased suved on liigile pesitsemiseks ebasoodsad, siis on ka produktiivsus madal.

Kurnas enamasti 2 muna, pesitsemist alustavad 3. kalendriaastal. Pojad lennuvõimestuvad juuli lõpus või augusti alguses.

Herilaseviud jõuavad Eestisse aprilli teisel poolel.

Kevadrändel nähakse arvukat läbirännet harva. Võimalik, et kevadrände väikeste päevasummade põhjuseks on see, et koondumiskohad pole meil veel täpselt teada. Tõenäoliselt on liigi parimaid rändenumbreid võimalik näha Kirde-Eestis.

Sellele viitavad ka Soome linnuvaatlejate vaatlused 2013. aastal 23. juunil – nad nägid Sillamäel päeva jooksul 41 ida suunas rändavat herilaseviud. Soomes satelliitsaatjatega märgistatud herilaseviud on kevadrändel Soome lahele sageli startinud Suurupist ning Tahkuna poolsaarelt.

Sügisel, soodsatel rändepäevadel, võivad päevasummad küündida poolesaja isendini. Sügisene rändeperiood on küllaltki pikk. Mõned vanalinnud alustavad sügisrännet juba juuli lõpus. Intensiivseim läbiränne leiab aset augusti viimastest päevadest kuni 20. septembrini. Lääne-Eestis kohatakse viimaseid noorlinde 10. oktoobrini, sisemaal on oktoobrikuised vaatlused väga harvad. Sügisel on häid rändepäevi nähtud Kihnu saarel, Lao maaninal, Kablis ning Sõrve säärel.

Soomes koondub sügisränne enam Kirkkonummis, kuid mitmed herilaseviud hajuvad sügisrändel esmalt ida suunas ning rändavad talvitusaladele hoopiski Venemaa kaudu.

Eesti herilaseviude rände kohta pole põhjalikumaid uuringuid tehtud, kuid Soomes on viimastel aastatel kümmekond lindu varustatud satelliitsaatjaga.

Kuna paljud Soome linnud on rändel läbinud ka Eesti alasid, siis võib eeldada, et Eesti lindude talvitusalad on sarnased põhjanaabrite omadega.

Soome linnud on rännanud talvitama Saharast lõunasse, Lääne-Aafrikasse.

Talvitusalad hõlmavad Kongo, Angola, Nigeeria ning Kameruni. 2013. aasta sügisrändel üllatas üks märgistatud emaslind aga kõiki röövlinnu-uurijad sellega, et jõudis oma rännakutega välja koguni Lõuna-Aafrika Vabariiki.

Nii kaugele lõunasse rändamine on herilaseviude puhul siiski väga erandlik.

R Ä N N E J A TA LV I TA M I N E:

50 | Röövlinnud

LOORKULLID Loorkullid on röövlinnud, kes kuuluvad kõik ühte perekonda teadusliku nimetusega Circus. Nad on hästi äratuntavad pikkade, lennu ajal V-kujuliselt üles hoidvate tiibade järgi. Eestis esineb neli loorkulliliiki, kellest kolm meil ka pesitsevad. Kahe arvukama meil pesitseva loorkulli arvukus haudelinnuna on tugevasti tõusnud, kolmanda – välja-loorkulli haudepaare leidub meil aga varasemast hoopiski vähem.

Pesitsusajal on kõige levinumaks roo-loorkull, kes asustab valdavalt siselahtede ning toitainerikaste järvede kaldataimestikku ja roostunud meresaari. Viimastel kümnenditel on pesitsusaegne arvukus tublisti tõusnud ka soo-loorkullidel, kes on enim seotud kultuurheinamaade ning sooaladega.

Välja-loorkull on meil küll arvukas läbirändaja, kuid üsna väikesearvuline haudelind. Kaasajal pesitseb neid linde meil veel 100–200 paari.

Neljas liik, stepi-loorkull, on Eestis eksikülaline, kelle kohtamisjuhud siiski üha sagenevad. Soomes on liik viimasel kümnendil ka pesitsema hakanud ning pikemas perspektiivis pole see välistatud Eestiski.

Eranditult kõik loorkullid on rändlinnud, kes enamjaolt talvitavad troopilises Aafrikas. Euroopas võib talvel kohata üksnes välja-loorkulli, keda esineb talvekuudel ka meil.

Röövlinnud | 109

Foto: Ingmar Muusikus

VÄLJA-LOORKULL

Circus cyaenus

Arvukus Euroopas

22 000–32 000 haudepaari

Arvukus Eestis

100–200 haudepaari

Talvine arvukus

5–50

Levik Eestis

Ebaühtlase levikuga haudelind, sagedasem läbirändel

Kaitsestaatus

III kaitsekategooria

Lühemate tiibadega ja kogukama kehaga kui teised sarnased loorkulliliigid. Vanad isaslinnud on kergesti määratavad, kuid emas- ja noorlindude määramine nõuab veidi suuremat vilumust.

Vana isaslind: Sulestiku üldvärvus helehall. Tiivatipud mustad. Ülatiival puudub must pikitriip, kuid tiiva tagaserv on tume. Kurgualune tumedam kui kõhualune.

Vana emaslind: Laiad ümarad tiivad, millel on viis sõrme. Ülapool helepruun.

Erinevalt 1. talve lindudest pole alapool ookerjat tooni.

1. talve noorlinnud: Ülapool tumepruun, alapool ookerjas ning alapoolel esineb tugev triibustus. Isaslindudel muutub silmaiiris esimesel sügisel kollaseks, MÄÄRAMINE:

110 | Röövlinnud

Foto: Uku Paal

1. kalendriaasta noorlinde iseloomustab ookerja varjundiga alapool ning tugev kõhutriibustus.

kuid seda on maastikus erakordselt raske näha. Noorlindude soo määramine on võimalik headelt fotodelt.

S A R N A S E D L I I G I D: Välja-loorkulli võib segamini ajada soo- ja stepi-loorkulliga.

Eriti sagedased on noor- ja emaslindude eksimäärangud. Sarnasest stepi- ja soo-loorkullist paremini eristatav laiemate ümarate tiibade järgi.

Stepi-loorkulli vana isaslind helehallim, mustad tiivatipud moodustavad kiilja kolmnurga, välja-loorkulli tiib on seevastu kogu tiivatipu ulatuses tume. Kurgualune sama hele kui kõhualune. Noorlindudel selge hele kaelus ja väga tume silmaümbrus, kehal puudub triibustus.

Soo-loorkull on kitsamate ja pikemate tiibadega ning selle tipud teravamad.

Oluliselt pikema sabaga. Vanal isaslinnul ainsa loorkullina ülatiivas must pikitriip. Noorlindudel keha triibustus nõrgem ja silmaümbrus tumedam.

Eestis on välja-loorkull väikesearvuline haudelind, kelle levik on ebaühtlane. Sootuks haruldaseks pesitsejaks võib liiki pidada kaasajal Loode- ning Edela-Eestis, aga harv on ta suvisel ajal ka meie LääneEesti saartel. Pesitsevad enamasti soostunud heinamaadel, pesa paikneb maapinnal. Kurnas 4–6 muna.

1970. aastate keskpaigas hinnati välja-loorkulli arvukust kuni 100 haudepaarile, kuid see oli ebapiisavast andmestikust tingitud tugev alahinnang.

Aastatel 1978–1983 koostatud haudelindude levikuatlase järgi esines välja-loorP E S I T S E M I N E J A A R V U K U S:

Röövlinnud | 111

Foto: Arne Ader

Välja-loorkulli vana isaslind. Alatiiva tume tagaserv, laialt tumedad tiivatipud ning kõhualusest tumedam kurgualune välistavad sarnase välimusega stepi-loorkulli.

kull pesitsejana 240 vaatlusruudus. Seega võib välja-loorkulli arvukust 1970. aastate lõpus hinnata 200–300 paarile. Sarnase arvukushinnangu koostas liigile ka Eesti Ornitoloogiaühingu arvukuse töörühm 1994. aastal.

Välja-loorkulli arvukus hakkas Eestis langema 1990. aastatel, see peegeldab maakasutuse muutusi pärast kolhooside kadumist. Mitmed söötis põllumaastikud muutusid liigile pesitsemiseks ebasoodsaks. Aastatel 1998–2002 oli väljaloorkulli arvukus Eestis 150–300 paari. Tänapäeval on arvukust hinnatud kõigest 100–200 haudepaarile. Viimasel kümnendil on täheldatud arvukuse langust ka Soomes – pesitsejate arvukus langenud alla 2 000 haudepaari.

Teiseks arvukuse languse põhjuseks on noorlindude kõrge suremus. Soomes pesapojana rõngastatud välja-loorkullide taasleidudest 70% moodustavad 1. kalendriaastal hukkunult leitud isendid. Sealjuures põhjustas 2/3 surmajuhtumitest tahtlik tapmine inimese poolt. Hukkumise põhjuseks on ebaseaduslik laskmine, aga liiki ohustavad ka rändeteel paiknevad tuulepargid.

Kõrge arvukuse tõttu Soomes ning Venemaal on ta rändevaatluskohtades küllaltki sagedasti esinev liik.

Välja-loorkulli saabumine pesitsusaladele toimub hajusalt. Kevadrände jälgimiseks on parimad kohad Pärnumaal Kabli ning Saaremaal Salme. Peamine läbiränne toimub aprillis, olles arvukaim kuu keskpaigas. Siiski jäävad kevadised päevasummad enamasti alla 10 isendi.

R Ä N N E J A TA LV I TA M I N E:

112 | Röövlinnud

Foto: Uku Paal

Parimat sügisrännet võib vaadelda Lämmijärve rannikul Mehikoormas.

Lääne-Eestis on välja-loorkulli sügisrände nägemiseks parimad kohad Kihnu saare lõunatipp ning Sõrve säär Saaremaal. Sügisel esineb liik oluliselt arvukamalt – parimad päevasummad võivad küündida üle 25 isendi.

Arvukam sügisene läbiränne algab 20. septembri paiku ning liik muutub tuntavalt vähem arvukaks pärast 10. oktoobrit. Siiski pole liik meil ka hilissügisel (oktoobri lõpp–november) sugugi haruldane. Lisaks on välja-loorkull ainus loorkulliliik, kes esineb meil isegi talvekuudel.

Talvitajana on välja-loorkull Eestis siiski harv, teda esineb keskmisest enam pehmematel talvedel. Talveperioodil kohatakse teda peamiselt läänerannikul ning saartel, sisemaal talvitajana küllaltki harv.

Eestis rõngastatud välja-loorkulli kohta on rändeteelt või talvitusaladelt laekunud vaid üks taasleid. Tõenäoliselt on Eestis pesitsejate talvitusalad sarnased Rootsi ja Soomega. Sealne asurkond talvitab Lääne- ja Edela-Euroopas, eeskätt Hollandis, Prantsusmaal, Põhja-Hispaanias ja Põhja-taalias. Üks Soomes märgistatud isend on leitud ka Briti saartelt. Kuigi välja-loorkulli talvitusalad hõlmavad ka Põhja-Aafrikat, puuduvad tõendid Skandinaavia (ja ka Eesti) lindude talvise esinemise kohta Aafrika mandril.

Jahti peab, nagu loorkullile omane, madalalt üle maapinna liueldes.

Toitub peamiselt närilistest ja väiksematest lindudest ning linnupoegadest.

TO I T U M I N E :

E LU I G A: Vanim looduses elanud lind leiti Hollandist – rõngaga märgistatud välja-loorkulli vanuseks oli seal 17 aastat ning 1 kuu.

Röövlinnud | 113

Foto: Remo Savisaar

VÖÖTKAKK

Surnia ulula

Arvukus Euroopas

9 200–38 000 haudepaari

Arvukus Eestis

0–1 haudepaari

Talvine arvukus Eestis

5–20

Levik Eestis

Kohatakse talvel kõige sagedamini Lääne- ja Pärnumaal

Kaitsestaatus Eestis

III kaitsekategooria

Vöötkakk on üks kahest kakuliigist, keda loodusehuviline meile alates hilissügisest pikisilmi ootab. Ehkki vöötkakud on Eestis teinud ka mõned edukad pesitsuskatsed, on meie jaoks tegu eeskätt siiski talikülalisega.

Vöötkakkude esinemist mõjutavad invasioonid. Soodsatel talvedel kohatakse meie aladel umbes 50 isendit, kuid mõnel hooajal jääb kohtamisjuhtude arv isegi alla 10.

Invasiooniliikumised on ida-läänesuunalised ja nii satuvad meile valdavalt Venemaa avarustest pärit isendid, kes tihti võivad toitumisalade otsinguil saabuda isegi paari tuhande kilomeetri tagant. Loode-Eestis ning Lääne-Eesti saartel esineb kindlasti osaliselt ka Soome populatsiooni linde. Nagu ka paljude teiste linnuliikide (nt rähnide) invasioonide puhul, on lõviosa suuri vahemaid läbivatest isenditest noorlinnud.

Varased isendid, kes jõuavad meile septembris või oktoobris, ei jää üldjuhul pikemalt paigale, vaid liiguvad mõne päeva jooksul edasi. Sama kehtib ka märtsikuus leitud isendite kohta, kes on juba tagasiteel pesitsusaladele. Novembris ja detsembris kohatud isendid võivad seevastu hiirterohkuse korral oma talvitusterritooriumile jääda varakevadeni.

Kõige sagedamini näeb talvitavaid vöötkakke suurte põllumassiividega kultuurmaastikus, harvemini metsamaastikus leiduvatel raielankidel. Jahti peab lind eranditult valgel ajal, mistõttu teda pole kuigi raske leida. Peaaegu alati peab lind jahti silmatorkaval kohal – kõige sagedamini istub ta mõnel elektritraadil või -postil, selle puudumisel kõrgema puu ladvas.

M Ä Ä R A M I N E : Keskmise suurusega pikasabaline kakuline. Vöötkakk on ainus meil esinev kakuline, kellel on kõhualusel selged ristivöödid. Silmaiiris kollane.

1. kalendriaasta ja vanalindude eristamine on alates suve lõpust maastikus väga keeruline. Eamäärang maastikus eeldab head fotodokumentatsiooni eelkõige tiiva ülapoolest. Sarnaselt enamiku teiste kakuliikidega pole isas- ja emaslinde väliselt võimalik maastikus eristada.

Röövlinnud | 185

Foto: Remo Savisaar

Kõige enam sarnaneb vöötkakk karvasjalg-kakuga, kuid on temast märgatavalt kogukam, pikema sabaga ning linnul on kõhualusel iseloomulikud ristivöödid (karvasjalg-kakul on kõhualusel pruunid tähnid).

Lennus võib vöötkakku segi ajada emase raudkulliga. Vöötkakul on siiski kakule omased aeglased tiivalöögid ning tal on suurem pea kui raudkullil.

Lisaks on vöötkaku ülatiival heledad laigud, mida raudkullil kunagi ei esine.

S A R N A S E D L I I G I D:

P E S I T S E M I N E J A A R V U K U S: Vöötkakk on Eestis väga haruldane ja ebaregulaarne pesitseja. Tema pesitsemist õnnestub meie aladel tõestada keskmiselt kaks korda poolsajandi jooksul. 20. sajandist on teada vaid kaks kindlat pesitsusjuhtumit – 1942. aastal leiti Tartumaalt Ilmatsalust pesa 3 pojaga ning 1974. aastal kohati Läänemaal Nõmmemaal pesakonda 3 lennuvõimestunud pojaga.

Lisaks on samast aastasajast teada veel kolm pesitsusaegset teadet vanalindude esinemisest – 25. mail 1903. aastal lasti üks vöötkaku vanalind Paldiski lähedal, 4. juulil 1950. aastal lasti vöötkaku vanalind Pärnumaal Tori lähistelt ning 18. mail 1993. aastal nähti ühte vöötkakku Leegu järve ääres (Emajõe Suursoo) Tartumaal.

Viimane pesitsusjuhtum leidis aset õige hiljuti – 2013. aastal Räpina lähistel.

186 | Röövlinnud

Foto: Kadri Niinsalu

2013. aastal leidis aset erakordne sündmus, kui aastakümnete järel õnnestus meie aladel taas vöötkaku pesitsus tõestada.

Kahte vanalindu kohati piirkonnas juba märtsi viimastel päevadel ning 8. aprillil leiti kasetüükas paiknevast õõnsusest pesal istuv emaslind. Selles kurnas oli 4 muna, kuid üks muna langes haudumise ajal vareste saagiks. Mai esimestel päevadel koorus esimene poeg. Lennuvõimestusid kõik kolm koorunud vöötkaku poega. Pesakond tegutses vanalindudega pesakoha läheduses veel 10. juulil, hiljem linde enam alal ei kohatud.

Kirjanduse andmetel on vöötkaku kurna suurus 3–13 muna. Eestis aset leidnud harvad pesitsusjuhtumid on seega küllaltki väheproduktiivsed 3–4 munaRöövlinnud | 187

Foto: Kadri Niinsalu

Umbes 3-nädalased vöötkakupojad on äsja pesast lahkunud, kuid sõltuvad endiselt täielikult vanalinnu toodud saagist.

lised kurnad. Madalam produktiivsus on tingitud ilmselt asjaolust, et suure tõenäosusega pesitsevad siin invasiooniaastate järel 2. kalendriaasta linnud, kellel on käsil alles esimene pesitsuskatse.

Harvad pesitsusjuhtumid Eestis ei ole tingitud sobiva elupaiga nappusest, vaid sellest, et meie aladel satuvad kaks vöötkakku harva kokku (sealjuures peavad nad olema ka erinevast soost). Oma talveterritooriumitel tegutsevad vöötkakud peaaegu alati üksinda.

Sarnaselt teiste kakkudega püsivad emaslinnud pesa juures, kuni pojad lennuvõimestuvad. Emaslind ja pesapojad sõltuvad isaslinnu toodud saagist. Emaslinnud tegelevad aktiivselt saagijahiga üksnes siis, kui hiiri napib või pojad on juba niivõrd suured, et isaslinnu toodud hiirtest nende toitmiseks enam ei piisa.

188 | Röövlinnud

Vöötkaku pesitsemine Eestis on niivõrd harv nähtus, et kindlat elupaigaeelistust meie aladel välja tuua ei saa. Põhja-Soomes ning Venemaal on tegu eeskätt okaspuulembese liigiga, kuid 2013. aastal Eestist leitud pesa paiknes hoopiski kaasikus. Enim sobivad liigile sooservade metsad. Tulenevalt liigi levikust on vöötkakkude pesitsemine tõenäoliselt kõige sagedasem nähtus Ida-Eestis, mida kinnitavad ka üksikud pesaleiud.

R Ä N N E J A TA LV I TA M I N E: Vöötkakk on Eestis ennekõike talikülalise staatuses, keda kohatakse meie aladel hilissügisest varakevadeni. Kõige varasem vöötkaku teade pärineb 2013. aasta erakordsest invasioonist, kui esimest lindu märgati Pärnumaal Pulgojal juba 27. augustil. Enamikul invasiooniaastatel märgatakse esimesi linde oktoobri keskpaigas. Kõige enam vaatlusi tehakse novembris, kuid head kuud liigi otsimiseks on ka detsember, jaanuar ning veebruar.

Valdavalt Venemaa, vähemal määral ka Soome asurkonna lindude invasiooniliikumise tulemusena jõuavad igal sügisel ja talvel vöötkakud meilegi. Tavapäraselt nähakse meil esimesi vöötkakke oktoobri lõpus, arvukaim esinemisperiood kestab novembri keskpaigast märtsi alguseni. Tavaliselt nähakse meil talve jooksul kümmekonda vöötkakku, headel invasioonidel 15–20 lindu. Erakordne invasioon leidis aset 2013.–2014. aasta talvel, kui teatati vähemalt 57 isendist.

Geograafiliselt kohatakse vöötkakke kõige enam Lääne- ja Pärnumaal, kuid headeks piirkondadeks on ka meie põhjarannik – eeskätt Ida-Virumaa, vähemal määral Lääne-Virumaa ning Harjumaa.

Talvitusterritooriumitel on vöötkakud sageli väga paiksed. Enamjaolt liiguvad linnud vaid paari kilomeetrit suurusel alal. Hiirterohkuse korral võidakse samas piirkonnas paigal olla mitu kuud. Talvel tegutsevad vöötkakud peaaegu eranditult üksikuna. Mõnikord võivad nad siiski üsna lähestikku sattuda ning kahe talvitava linnu vahemaa võib olla vähem kui 5 km.

Eestis on aastate jooksul rõnga jalga saanud üksnes kaks vöötkakku ning taasleiud seetõttu puuduvad.

Lõviosa vöötkakkude menüüst moodustavad uruhiired. Soetab sarnaselt värbkakuga endale toiduvarusid, mistõttu püüab aktiivselt saaki kogu päeva.

TO I T U M I N E :

Vanima rõngastatud vöötkaku leid pärineb Norrast, kus linnu vanuseks oli 16 aastat ja 2 kuud.

E LU I G A:

Röövlinnud | 189