Eestisood

Sisukord

Alustuseks 7 Ilusad ja elurikkad Eesti sood 11 Mis on soo? 12 Soode teke ja areng 13 Turbasamblad ja teised sootaimed 17 Eesti soode tüübid 21 Soode asukad 25 Sood ja inimesed 31 Soode hüved 31 Soode kaitsmine 38 Soode ökoloogiline taastamine 40 Kui palju on Eestis soid? 43 Raamatusse valitud sood 45 Lääne-Eesti sood 46 Põhja-Eesti sood 106 Vahe-Eesti sood 146 Ida-Eesti sood 206 Lõuna-Eesti sood 249 Kasutatud allikad 300 Register 303

6 / Eesti SOOD Foto: Garmen Bauert

Alustuseks Sood pälvivad tänapäeva maailmas palju tähelepanu. Soodes on ilu ja vaikust, rahu ja tasakaalu. Sood hoiavad elurikkust, neil on asendamatu roll looduse vee- ja aineringes. Süsihappegaasi sidujate ning süsiniku talletajatena aitavad nad leevendada muret tekitavat kliimamuutust. Sageli rõhutatakse nende riikide vastutust, kus on säilinud looduslikus seisundis soid. Eestis on, palju on küll juba kaotatud, ent siiski oleme hoidnud oma soid paremini kui suur osa teisi Euroopa maid.

Eesti soodest on palju kõneldud ja kirjutatud. Asjaarmastajad ja elukutselised fotograafid on teinud neist tuhandeid kauneid ülesvõtteid. Ilmunud on ka mitu ülevaatlikku trükist. Uno Valgu koostatud „Eesti sood” (1988) võttis kokku teadmise, mis teadlastel tol ajal oli. 1995. aastal nägi Mall Orru koostatuna ilmavalgust geoloogiliste turbauuringute teatmik „Eesti turbasood” ning 1997. aastal ilmus Viktor Masingu raamat „Ürgsed sood kui loodusmälestised”.

Viimased aastad on toonud meie soode seisundi kohta uusi andmeid, kaitstavate soode võrku on lisandunud uusi alasid, hoogu on kogumas soode ökoloogiline taastamine. Selles uues valguses soovib raamat tutvustada Eesti soode mitmekesisust ja väärtusi neile, kel pole sel alal eelteadmisi, kuid kes armastavad loodust. Raamat ei ole teadusüllitis ega teatmik, see ei püüa ega suuda ammendada kogu meie sooderikkust. Tuhandete soode hulgast on tutvustamiseks valitud vaid kaheksakümmend. Kindlasti leidub neid, kellele mõni valituist on kodusoo, mille iga mätast, rada ning salaoja ta tunneb kirjutajast hoopis Alustuseks / 7

paremini. Samuti ei ole raamat sooradade teejuht. Soos paiknevad laudteed ei ole nii püsivad nagu soo ise. Sooteid rajavad inimesed ja nende mõtted võivad aja jooksul muutuda. Mõni rada jäetakse unarusse, mõnda kohta aga pannakse maha uued plangud. Selle kohta saab infot mujalt.

Eesti soodes võib lõputult rännata. Soos käija (tahaks öelda sookäija, see, kes ei tule koju käima, vaid läheb hoopis sohu) tahab olla soo sõber. Toetada soojal septembripäeval selja vastu rabamänni kuldset, päikesest köetud tüve, saabaste alt imbumas sookailu lõhn, vaadata siledat laukavett ja mahesinist pilvitut taevast raba kohal ‒ tundub, et selles on midagi ürgeestilikku, midagi, mis kuulub iga eestlase olemusse, ükskõik kas ta siis teab ja tunneb seda või pole tal sellest aimugi. Raamat on kirjutatud lootuses, et mõni lugeja sood oma hinges ära tunneb.

Raamatu kokkupanemisel olid abiks paljud allikad: Eesti looduse infosüsteem (EELIS), kaitsealade kaitsekorralduskavad, inventuuri- ja seirearuanded, mitmesugused trükised ja veebimaterjalid ning loodusajakirjades ja kogumikes ilmunud artiklid. Kõigile koostajatele ja autoritele suur tänu! Et lugeda oleks kergem, ei ole tekstis viiteid toodud, kasutatud allikad leiab lugeja raamatu lõpust. Fotod on teinud soode ja ka minu head sõbrad Arne Ader, Garmen Bauert, Herdis Fridolin, Tiit Leito ja Ave Liivamägi.

Foto: Garmen Bauert

8 / Eesti SOOD

Foto: Ave Liivamagi

Vahe-Eesti Soine ja metsane Vahe-Eesti on lääne- ja idapoolse Eesti vaheline üleminekuala. Siinseid madalikke – Kõrvemaad ja Soomaad – ning nendega sarnast Võrtsjärve madalikku katsid pärast jää sulamist suured sisemaised veekogud.

Kõrve­maale, mis sirutub pika viiruna sügavale Põhja-Eesti piirkonda, on omased ida tüüpi kumerad rabad. Soomaal, mis on Sakala kõrgustiku ning noorema ja tasasema Lääne-Eesti madaliku üleminekuala, valitsevad lääne tüüpi suured tasase

Kuresoo Foto: Arne Ader

sood laega rabalaamad ning soised metsad. Võrtsjärve madalikul, mis lahutab Põhja-Eesti paese ning Lõuna-Eesti liivakivise tuumikuga kõrgustikke ja lavamaid, laiuvad samuti suured sood. Maastiku ilme ning soode rohkuse poolest kuulub Vahe-Eestisse ka jääpaisjärvede suurima leviku piirist kõrgemal, Sakala kõrgustiku edelajalamil asuv Tali ümbrus. Teede­ võrk ja asustus on olnud läbi aegade hõre, sood ning neid ümbritsevad metsad on mitmekesise loomastiku kodu.

Foto: Ave Liivamägi

L aukasoo Laukasoo laiub Loobu jõe paremal kaldal, kolm kilomeetrit ida pool kulgeb Viitna-Võsu maantee, mille veeres seisab uhke Palmse mõis.

Selles, kas Lahemaa rahvuspargi suurim soo jääb Harju lavamaale või algab temaga edelasse sirutuv Kõrvemaa, lähevad arvamused lahku.

1 48 / Eesti SOOD

Loode-kagu sihis väljavenitatud soolaam (pikkus 6, laius 1–2 km) asub Loobu ja Võsupere jõe ning Võhma klindineemiku vahele jäävas veelahkmenõos, mattunud ürgoru kohal. Jääsulavete liival levib turvas enam kui tuhandel hektaril (1391 ha), metsata sooelupaiku on sellest ligikaudu 550 hektarit.

Soo kujunes madala järve, selle kaldaalade ning ümbruskonna maismaa soostumise tulemusena. Turbakihi all, mille keskmine paksus on 2,8, suurim aga 4,7 meetrit, on kohati õhuke järvemudakiht. Paiguti on rabaturvas hakanud moodustuma otse liivale. Sood toidab peamiselt sademevesi, äärealadel kohati ka põhjavesi. Raba veed võtab vastu Loobu jõgi. Teadlased on leidnud, et soos võib eristada nelja rabalaama, tõenäoliselt hakkas ta kujunema nelja iseseisva koldena.

Võluvate laugastikega Laukasoo on oma nime kahtlemata auga välja teeninud. Kokku on loetud ligikaudu 360 suuremat ja väiksemat veesilma. Ilu ja uhkust on rohkem jagunud raba vanemale, põhjaosale, mida ilmestab keerukas laukamuster. Siin levivad puislauka-, puisälve- ja puisraba. Ühtlasema olekuga lõunapoolmikus, mida mõnikord nimetatakse ka Rauasooks, vahelduvad

Foto: Ave Liivamägi

Vahe-Eesti sood / 149

Foto: Ave Liivam채gi

Foto: Ave Liivam채gi

1 50 / Eesti SOOD

mändidega tipitud rabapeenrad vesiste älvestega, see on peamiselt mättaraba ja puis-älveraba. Põhjapoolsemas rabaosas on väikeste kõrval ka suuremaid laukaid, mida ühendavad kitsad väinad ja uurdeojad. Laukad, mida raamivad käharad rabamännid, on enamasti selge ja üsna järsu kaldaga, laugastike vahel olev rabapind on aga üsna kuiv. Laugaste sügavus on 1–2,5 meetrit, pindala on poolest hektarist hektarini. Raba keskel asub nelja hektari suurune, käänulise kuju ja sügavate lahtedega Suurlaugas (400 m pikk ja ligi 160 m lai), mida ümbritsevad kobarana pisemad veesilmad. Arvatakse, et sellest laukaparvest areneb kunagi ühtne suurem veekogu.

Lahemaa soodest on Laukasoo kõige linnurikkam. 2009. aasta linnuloendus näitas, et Laukasoo haudelinnustik (nagu teistegi Eesti rabade oma) on viimase poolsajandiga muutunud. Enam ei ole väike- ja rabapistrikku, rabapüüd ega järvekauri. Linnuliike on rabas rohkem, kuid vähem on elupaiga suhtes nõudlikke sookahlajaid, nagu mudatildrit ja rüüta, samuti avasoole omaseid värvulisi, näiteks sookiuru ja põldlõokest. Nüüd teevad siia pesa peamiselt puistulembesed linnud. Põhjuseks arvatakse siingi olevat raba puistumine, mistõttu lagesoo liikide elupaiku jääb vähemaks. Kahlajaid rabas siiski on, kohata võib rüüta, muda-, mets- ja punajalg-tildrit ning vihitajat. Soos mängivad tedred. Laugastel pesitsevad sõtkad ning punapea- ja tuttvardid.

Vähemalt osa süüd raba puistumises langeb kuivenduskraavidele, mis ümbritsevad Laukasood igast küljest. Kraave kaevates lõhuti vettpidavad kihid ja soovesi valgub nüüd kiiremini liiva. Raba põhjaservas levib kuivenduse toel puhmaraba. Mõni kraav ulatub lausa raba südamesse. 1898. aastal lasid Palmse mõisa valitsejad kaevata laugastest Loobu jõeni kraavi, lootes Laukasoo suurtest veevarudest täiendust Joaveski vesirattale ja turbiinile. Raba hoidis oma vett, jõkke valgus vaid laugaste ja ülemise koheva turbakihi vesi, kuid kunagisest uhkest suurest laukast sai Kuivlaugas. Raba loodeosas lõigati kunagi alusturvast.

Laukasoo sai kaitse alla 1971. aastal, kui ta arvati vast loodud Lahemaa rahvuspargi reservaadiks. Laukasoo lumma on oma tekstides ja fotodel meile vahendanud Edgar Kask, Fred Jüssi ja Arne Kaasik. Matkarada siia tehtud ei ole, võib omal käel rännata (liikumiskeelde ei ole), aga soovi korral saab ühineda ka mõne korraldatud retkega.

•• Laukasoo asub Lahemaa rahvuspargis Valgejõe-Laukasoo sihtkaitsevööndis.

•• Natura 2000 võrgustiku Lahemaa loodus- ja linnuala.

•• Laukasoo on kantud ürglooduse raamatusse.

Vahe-Eesti sood / 151

Foto: Ave Liivamägi

Koitjärve raba Kõrvemaa on soine ja metsane, kuid tema pinnamoodi elustavad siin pikemalt peatunud jääserva asukohta märkivad kõrgemad pinnavormid. Mõhnade ja järskude nõlvadega ooside vahel ning ümber laiuvad rabad. Neist suurimad on Koitjärve raba ja Kõnnu Suursoo.

1 52 / Eesti SOOD

Koitjärve raba asub Piibe maantee ja Soodla jõe vahel, ligikaudu 10 kilomeetrit Aegviidust põhja pool. Autoaknast paistab aina mets, kuid selle taga on peidus ilus raba, millel on mitu nime. Teda tuntakse ka Kivijärve, Käidra ja Suursoona ning Pillapalu rabana.

Soost idas kerkib järsk ja ilmekas Pikapõllu oos (Pikapõllu mägi kõrgub 96,5 m üle merepinna). Soo hakkas oosi kõrval arenema umbes 8000–7000 aastat eKr, kui madalad veekogud hakkasid kinni kasvama ning arumaa soostuma.

Turvas katab 1750 hektarit, lasundi paksus on kuni 7,4 meetrit. Metsata sooelupaigad on inventuuri järgi levinud umbes 1250 hektaril.

Koitjärve raba on huvitava ehitusega, eristatud on vähemalt kolme oma­vahel kokku kasvanud laama. Põhiosa rabast on mättaraba ja laukaraba, osalt lagedam, osalt tihedamalt mändidega kaetud. Rabaservi palistab paiguti ka rohusiirdesoo. Raba teevad põnevaks erinäolised veekogud. Nimijärv, Pikapõllu mägede alune, umbes kolme hektari suurune Koitjärv, on hääbumas, temast on saanud õõtsik-madalsoo. Kadumist kiirendas inimkäsi: 1911. aastal lasti järv Soodla jõkke maha joosta. Koitjärve läheduses on veel mitu väiksemat veekogu (Pikklaugas ning saarega Pedaslaugas). Raba keskel asuv Kivijärv on teise moega, kaldad on kõrged ja kuivad, liivapõhi kõva, läänes ehib teda kõrge männitukk. Järves on saar, selle ümber suured kivirahnud. Kivijärvest loodes on veel kolm suuremat järvesilma, neid on nimetatud Pillapalu järvedeks. Järveuurija Aare Mäemets on arvanud, et raba suuremad järved näivad olevat esmase tekkega, mitte nagu rabalaukad, mis on tekkinud raba arengu käigus. Geograaf Andres Tõnisson on aga oletanud, et Koitjärve raba on pärast jääjärvede taandumist kujunenud rõngasjalt ümber Kivijärve „mäe”, osa rabas kogunenud veest aga leidnud sissepääsu hilisemasse Kivijärve. Järvedele on seltsiks palju laukaid.

Raba kirdeosas moodustavad nad ümber keskme kauneid ringe, Kivijärvest edelas aga pika, omavahel väinakestega ühendatud aheliku.

Koitjärve raba on hea linnuraba. 2012. aasta linnuloendus kinnitas, et ta on elupaigaks rüütadele, kiivitajatele, punajalg-, muda- ja heletildritele, suurkoovitajatele ning sookurgedele. Aga pesitsejate seas olid ka mustsaba-vigle, väikekoovitaja, teder ja laululuik. Veekogudel elavad kajakad ja pardid.

Inimesed on selle rabaga suhelnud mitmel viisil. Teateid on redupaikadest.

Rahuaegadel käis külarahvas rabas murakal. Kunagi oli Koitjärve küla all soos Hiiesaareks kutsutud suurte puudega saar, kus olevat olnud ka ohvrikivi. Kuid eelmise sajandi algupoolel raiuti mets maha. 1953. aastal rajati Põhja-Kõrvemaale suurim okupatsiooniarmee õppepolügoon Eestis (33 304 ha). Paljudeks aastakümneteks sai Koitjärve rabast suletud militaarala. Kohe Eesti taasiseseisvumise järel (1991. aastal) loodi Põhja-Kõrvemaale kaitseala.

Vahe-Eesti sood / 153

Foto: Ave Liivamägi

Pikapõllu mägede all ulatuvad kuivenduskraavid Koitjärveni, kuid suur raba ise on siiski heas looduslikus olekus. Raba naabriks olevale Soodla jõele on rajatud veehoidla. Põhja-Kõrvemaa sügavad rabad, ka Koitjärve raba, on osa looduslikust veemahutist, mis kindlustab Tallinnale joogivee.

Koitjärve raba on tihedalt seotud Anton Hansen Tammsaarega, kes elas aastatel 1911–19 Koitjärvel oma metsavahist venna Jüri Hanseni peres. Eriti kajavad siinsed paigad ja meeleolud vastu romaanist „Kõrboja peremees”. Raamatus „Mälestusi A. H. Tammsaarest” on kaasaegsed meenutanud, et kirjanik oli nobe jalutaja ning tundis hästi ümbruskonna rabasid. Arnold Susi mäletab käiku üle raba Kivijärve äärde: Tammsaare läks ees, meie viiekesi hanereas järel, kõigil käes pikad teibad, et vajumise korral saaks tuge jalgade alla. Kogu aeg hoiatas ta meid küll „keevate” kohtade eest, kus vesi mullidena üle ajas, küll „rohelise sameti” eest, mis on ilus nagu vaip, aga mille all on põhjatu vesi ... Kogu aeg teisi ettevaatusele manitsedes ei pidanud ta hoiatusi kehtivaks enda kohta. Lauka hõljuval kaldal õõtsutas ta end üles-alla ja talle näis meeldivat, kui tüdrukud hirmust kiljuma hakkasid. Ise seletas ta seejuures, et kalda samblakate on õhuke ja alt õõnes. Kui ujuja hakkaks veest välja 1 54 / Eesti SOOD

Foto: Ave Liivamägi

ronima, kaoksid ta jalad kalda alla külma tühjusesse ja ta tunneks, kuidas mingi salapärane vägi, võib-olla näkk ise, kisub ta koos vajuva kaldaga vee alla. Tüdrukud kiljusid seepeale veel hullemini. „Ärge ometi tehke poisikesetempe, tulge sealt kohe ära! Poolest saadik juba vee sees, vajute vee alla, vaat siis!” taples meie ema. Pea kuklasse heidetud, naeris Hansen südamepõhjast oma tasast naeru, vallatu nägu täis peeni kurrukesi.

Koitjärve raba võib avastada omal käel või koos mõne retkekorraldajaga.

Ettevalmistatud radu ei ole, liikumiskeelde samuti mitte. Ent kui torgata seljakotti „Kõrboja peremees” ja otsida lugemiseks tore koht Koitjärve raba idakaldal kõrguval Pikapõllu mäel (kuigi oos on metsane ja raba siit enam ei näe), võib nautida Tammsaare sügavat loodusetunnetust ning ületamatut meisterlikkust selle sõnadeks vormimisel.

•• Koitjärve raba asub Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala Kivijärve siht­ kaitse­vööndis.

•• Natura 2000 võrgustiku Põhja-Kõrvemaa linnu- ja loodusala.

•• Raba on kantud ürglooduse raamatusse.

Vahe-Eesti sood / 155

Foto: Arne Ader

Kõnnu Suursoo Koitjärve rabast kirdesse, teisele poole Soodla jõge, Valgejõe ja Soodla vahele jääb Kõnnu Suursoo (Suru küla järgi ka Suru Suursoo). Teda on nimetatud ka Pühamäe sooks ja Kolga rabaks. Erakordselt kaunist laukarabast viis kilomeetrit põhja pool müriseb kiirustav ja asjalik Peterburi maantee.

1 56 / Eesti SOOD

Foto: Arne Ader

Kõnnu Suursoo sai samuti alguse madalate veekogude ja arumaa soostumisel.

Turvas levib 1620 hektaril, kihi paksus ulatub 6,3 meetrini. Sookooslusi – lauka­ raba, älveraba ja mättaraba – on umbes 770 hektaril. Siin-seal on männitukki, kohati on raba üsna lage. Rabas on väga palju laukaid, osa neist on suured ning väga sopilise kaldajoonega, põhjaosas näiteks on Tallekesejärv, edelaosas Paukjärve mäe all saarekestega Umbjärv ning Tikkjärv. Loodeservas vastu liivast männimetsa on pikk veekogu, mida kutsutakse Järvi Pikklaukaks. 1,7 hektari suurusest, ainult 30–40 sentimeetri sügavusest järvekesest, mis põuasuvel võib jääda veeta, saab kitsa kraavina alguse Pudisoo jõgi, mida keskjooksul tuntakse ka Pärlijõena.

Vahe-Eesti sood / 157

Foto: Ave Liivamägi

Ilusat Kõnnu Suursood armastavad ka linnud. 2012. aastal tehti siin võimalike pesitsejatena kindlaks 34 linnuliiki. Kurvitsatest on arvukad mudatilder ja rüüt, raba on oluline pesitsuspaik ka heletildritele. Siin on mustsaba-viglesid, suurkoovitajaid ning punajalg-tildreid. Kohata võib peaaegu kõiki Eestis rabalaugastel elavaid veelinde: sõtkaid, sarvikpütte, laululuiki, tuttvarte, sinikael-parte ja piilparte. Loendajad nägid ka järvekauri. Nii veelindudele kui ka kurvitsatele sobib enim Tallekesejärve ümbrus, kõige märjem ja lagedam rabaosa. Sellegi suure raba üle peab vahti kohalik kaljukotkapaar.

Kunagi on soost turvast kaevanud Hirvli küla talupidajad. Villpea- ja samblamätaste vahel jooksevad varjatult (põhikaardil siiski selgesti nähtavalt) sirged, otsekui joonlauaga mõõdetud kraavid, mis on tõmmatud läbi ka mitmest suurest laukast. Nagu Koitjärve raba oli ka Kõnnu Suursoo kaua polügooni vang.

Siinse rabailma muutused on olnud järsemad kui naabril. Kui Koitjärve raba on matkarajata, siis Kõnnu Suursoosse on laudtee toonud viimasel aastakümnel palju inimesi. Keset raba võib tänapäevalgi kuulda tumedate plahvatuste kõma, idas on Suursoo naabriks Eesti kaitseväe keskpolügoon.

1 58 / Eesti SOOD

Foto: Ave Liivamägi

Liikumist rabas ei piirata. Laudtee ei vii kõige linnurikkamale rabaosale liiga lähedale, kuid peab jälgima, et räätsadega matkates linnuriiki ülearu ei häiritaks.

Pesitsusajal tuleb älvealadest kaugemale hoida.

2001. aastal rajatud laudtee on nüüd RMK 375 kilomeetri pikkuse Oandu-Ikla matkatee osa. Laugastikus on linnuvaatlustorn. Erakordselt uhke vaade avaneb aga Kõnnu Suursoole Paukjärve oosile püstitatud vaatetornist. Teisel pool hiilgab järsu oosinõlva all suursugune sügav Paukjärv.

Lähikonnas on veel üks kena laukaraba. Jussi järvede matkarada möödub suhteliselt lähedalt Võhma (Muki, Jussi) rabast. Ja tähelepanuväärne on siinkandis ka õgvendamata Soodla jõe keskjooksu saatev Soodla luht, mis sooinventuuri järgi on Eesti suurim (248 ha) looduslikuna säilinud lammisoo.

•• Kõnnu Suursoo asub Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealal Jussi sihtkaitsevööndis.

•• Natura 2000 võrgustiku Põhja-Kõrvemaa linnu- ja loodusala.

Vahe-Eesti sood / 159