Eestitornaadod

SISUKORD

Sissejuhatus 9 Esimesest joonisest esimese mudelini Õhumere keeristest 33 Tornaadode teke 39 Viheliku mitu nime 45 Trombi tunnistajad 49 Tornaadode olemusest 61 Ohvrid ja kannatanud 79 Keeristormide kirjeldused 1745–2015 Koondtabel 237

13

83

Lisad: Tornaadode skaalad 259 Soovituslik kirjandus 263 Isikunimede register 265 Kohanimede register 271

Eesti tornaadod | 7

Foto: Taimo Talk

SISSEJUHATUS

Seda raamatut ajendas meid kokku panema kaks asjaolu. Esimene neist oli see, et tegemist on loodusnähtusega, mida hästi kätte ei saa ega kotti ei pane.

Mõtleme selle all ta kirjeldamist standardiseeritud statistiliste parameetritega, nagu enamiku ilmastikunähtustega kliima kirjeldamine toimub. Teine asjaolu on tõsiasi, et elame oma naabrite lätlastega koos maanurgas, kus keeristormide kirjeldamine ja uurimine on olnud maailmas võrdlemisi esirinnas, kultuuri järjepidevus ajaloo heitlikkusest tulenevalt aga mõnevõrra katkendlik. Niisiis pani meid tööle ennekõike huvi, mida toetas kohustus eelkäijate ees. Püüdsime siin üle vaadata teadusloolise arengu enam kui kahe sajandi jooksul Eesti ja Läti maa-alal ehk endistes Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangudes. Koos Liivi lahe, Väinamere ja umbes 20 km laiuse rannikumerega Läänemeres ja Soome lahes on piirkond pindalalt umbes 165 000 ruutkilomeetrit. Eesti ja Läti käsitlemine koos on seotud eeskätt omaaegse saksakeelse ajakirjanduse levikuga. Lisaks saksa keelest tõlgitud kirjeldustele on raamatus esitatud ka eesti ajakirjanduses ilmunud trombide lood. Lätikeelne ajakirjandus jäi teisele poole meie võimaluste piire. Raamat tornaadodest on väga kollektiivne looming, mis hõlmab ajavahemikku aastatel 1745–2015. Enamasti me autorite nimesid ei tea, kuid kõik on olnud nii kirjaoskajad, et on oma muljed või vahendatult teiste muljed saanud kirja panna kas kirikuraamatutes, ajalehtedes, ajakirjades, kirjavahetuses seltsidega või viimasel ajal mis tahes meedias. Meil jäi üle ainult kõik sõnumid kokku korjata, nendele pisut kriitiline hinnang anda ning teha valik, mis on mis. Raamatu ülesehitus on kujunenud alljärgnevaks. Kauged ajad, mis meie maadel on tuntud kui valgustusaja saabumine, on kirjeldatud Eesti tornaadod | 9

isikulähedasemalt, sest pioneeride tegevus seda ka väärib. Neile on pühendatud esimene peatükk ja ajavahemik, mida see hõlmab, ulatub meie ajani. Aga oleme esitlenud ainult kõrgemaid tippe trombide mõistmise maastikul. Järgmiseks pidasime vajalikuks anda lugejale väike mäluvärskendus kõikidest keeristest, mis meie olusid siin õhuookeanis elades kujundavad. Kolmandaks peatume harukordselt suurel valikul sünonüümidel, mida meie esivanemad on välja mõelnud või laenanud tornaadode kohta. Esivanemate enda välja mõeldud vanasõna „heal lapsel mitu nime” siia siiski ei sobi. Päris hea lapsega ei ole vesipükside ja tuulispaskade puhul kindlasti tegemist, aga nimesid on siiski neil umbes 35. Edasi vaatlemegi raamatus juba küsimust, kuivõrd usutavad on pealtnägijatest inimeste muljed, mida nad saavad erutatud olekus ja mida nad märkavad kindlalt kaitstud vaatleja olukorras.

Siis on aeg käsitleda tuulispaskade ja vesipükste sügavamat olemust, mis meie arvates sobib kõige paremini kaose teooriaga ning ei sobi väga hästi meie tahtmisega asju liigitada ja igaüht oma riiulisse asetada. Seame kahtluse alla ka mitu legendiks kujunenud tõekspidamist endiste vaatluste põhjal. Anname samuti piirväärtused tornaadode neile omadustele, mida kirjeldustes enam leidub. Siia kuuluvad esinemissagedused ööpäevas kellaaegade järgi, aastas kuude järgi ja pikemas ajavahemikus kümmeaastakute kaupa. Püüdsime täpsustada statistilisi parameetreid ühe keerise eluea, jälje pikkuse ning laiuse ja äikesepilvede liikumissuundade kohta. Käsitleme lühidalt ka ohvreid, kannatanuid ja kahjusid. Mõistagi räägivad viimati nimetatuist ka kõik tekstid, mis moodustavad raamatu põhiosa. Enamik tekste on esitatud nii, nagu nad kunagi kirja on pandud. Paljudest pikematest tekstidest on kõrvale jäetud tornaadodesse mittepuutuvad lõigud ja teaduslikest artiklitest üksikasjalikud kirjeldused, mis kunagi teenisid keeriste struktuuri uurimise huve. Tekstide järjestus on kronoloogiline, kõigepealt rasvases kirjas sündmuse kuupäev uue kalendri järgi, siis ilmumiskoht ja seejärel sõnum ise. Sõnumite sisu ja kuupäevad on muutmata. Vajaduse korral on lisatud seletavaid kommentaare, mis nagu vanade mõõtühikute teisendaminegi meetermõõdustikku ning saksakeelsete kohanimede eesti- ja lätikeelsed vasted on toodud kursiivis.

Me ei ole jaganud õpetusi, kuidas tagada turvalisust, sest ainus üldine reegel on, et pea kohal paukuva äikesega ei ole arukas minna kolama metsa ega randa, vaid mõistlik on istuda toas (veel parem keldris). Kõik juhtumid keeristormidega on küllaltki individuaalsed, tõenäosus nende kätte jääda aga väike. Näiteks oleme kaotanud tabelist ühe juhtumi aadressi, kus räägiti Verioras toimunud loost: tuli keeristorm ja võttis mehelt vankris viinapudeli ja märsi ning kandis need kahesaja meetri kaugusele. Selle loo peale võiks moraliseerida, et ära võta

10 | Eesti tornaadod

viinapudelit ja märssi vankrisse kaasa või siis, kui juba – seo need kinni. Aga paraku on kolmest märgitud esemest kadunud ajalukku ainult kaks – märss ja vanker – ning seega õpetus ka hilinenud. Lätis on vanasõna „Mida ei saa tõsta, seda ei saa kanda”. Ometi on Meie Maa andmeil 1928. aastal tromb kiskunud Baltinavas naiselt ära riidekasti ja kandnud selle Venemaale. Nii et vanasõna Latgale variant võiks olla „Mida tuulispask jaksab tõsta, seda saab kanda küll, aga ainult Venemaal”.

Autorid tänavad kõiki kolleege, kellest paljudel on õnnestunud trombidega kohtuda ning oma panus nende kirjeldamisse anda. Siin võiks kõigepealt nimetada sajanditaguseid Tartu ülikooli professoreid, siis Tartu ülikooli meteoroloogia observatooriumi ja Tallinna ilmajaama sünoptikuid, samuti kõiki neid, kes on oma tähelepanekuid jaganud ajakirja Eesti Loodus kaudu alates 1960. aastast.

Täname ka Tiiu Relvet paari pikema saksakeelse artikli tõlkimise eest ning Tõnu Raidi abi eest mõne raskesti mõistetava Läti kohanime leidmisel Rückeri kaardi abil. Täname Eerik Leibakut heade nõuannete eest ja Jüri Kamenikku, kes aitas fotomaterjali valida.

Autorid loodavad, et meie mobiilsel ja fotovõimekal ajal aitab see raamat pisut kaasa tornaadode veretule jahile Eesti randades ja muudel maastikel, et üks traditsioon jätkuks.

23. veebruar 2016 Andres Tarand Ain Kallis

Foto: Kersti Varik

ESIMESEST JOONISEST ESIMESE MUDELINI

„Tuulispääs muutvat ennast üts nõid inemine; et teda näta saasi, pidivat läbi kivi mulgu kaema ja seda saavat ütsinda hõppekuuliga maha laske, ka tinatse kuuliga, kellele kolm rüatera sisse valetas, saavad teda maha laske” — (Otepää)

See lugu algab kahe kaardiga: esimesele on kantud keeristormid Eesti-, Liivija Kuramaal aastatel 1745–1919 ja teisele Eesti maa-alal 1920–2015. Keeriste sümbolid ( ) kaartidel tähistavad kohta, kus vaatleja või kirjutaja on tornaadot näinud või kust selle kohta andmeid saanud, aga ei tähenda keeriste koguarvu.

Nimelt üsna sageli tuleb äikesepilvest alla terve seeria keeriseid, mida vesipükste puhul on eemalt vaadeldes näha hoopis sagedamini kui tuulispaskade korral.

Ja teiseks on tornaadode arv Eestis ja Lätis kindlasti palju suurem kaartidel märgitust seetõttu, et inimesed olid seda loodusnähtust näinud või temast kuulnud ka ammustel aegadel, aga nende üleskirjutamine tuli pähe ainult munkadel. Kui loeme „meie kandiks” tüki Kirde-Euroopast Nižni Novgorodini, siis esimese selge teksti tuulispasast leiamegi Novgorodi kroonikast 1406. aasta kohta, mil juulikuus „…tõstis keeris inimese, hobuse ja vankri kõrgele õhku.

Järgmisel päeval leiti vanker koos hobusega Volga teiselt kaldalt kõrge puu otsas rippumas, aga inimene jäi teadmata kadunuks”. Kuid vene kroonikateski on see vist ainuke märkus. Meie andmete hulgas, kus kõik kirikuraamatud ei ole läbi otsitud, pärineb seni vanim märge Suure-Jaani kirikuraamatust pastor Johann Christoph Gutsleffilt (1685–1767) 24. juunist 1745.

Huvitavamaks läheb lugu aga aastast 1795 ja seda Riia linnas. 21. juunil (tol ajal kehtinud vana kalendri järgi 10. juunil) jõudis Daugavgrīvast Riia poole äikesepilv rahega. Nagu pealtnägijad on kirjutanud: „Siit võtsid pilved EEesti esti ti ttornaadod ornaad dod d | 13

Keeristormid Eesti-, Liivi- ja Kuramaal aastatel 1745–1919

Rakvere

Tallinn

Haapsalu

Paide

Pärnu

Viljandi

Tartu

Kuressaare

Võru

Ruhja

Valmiera

Ventspils

Alūksne Gulbene Kuldīga

Tukums Riia

Jelgava Liepāja

Aizpute Jēkabpils Rēzekne

Daugavpils

Skeem: Andres Tarand

Keeristormid Eesti maa-alal 1920–2015

Rakvere Tallinn

Haapsalu

Paide

Pärnu

Viljandi

Tartu

Kuressaare

Võru

Skeem: Andres Tarand

suuna enam põhja poole ja moodustus üks tume, mustjassinine ümberkeeratud lehtri kujuline pilv, millest välgud välja pritsisid; keereldes ja ulgudes vajus ta maapinnani ning tohutu keerise läbi purustas ta enam-vähem 160 versta pikkuse ja kahe versta laiuse maariba.” Pole vajadust rohkem tsiteerida, sest kirjeldus tervikuna on siin raamatus lk 84. Mis on aga oluline, et eelmärgitud 160-verstane maariba ehk trombi jälg lõi aluse ühele poeetilisele, aga mitte teaduslikule uskumusele, nagu kulgeks Riiast Võruni „trombide allee”. Peatume selle juures hiljem keeristormide omadusi käsitledes, kuid praegu piisab, kui heidate pilgu esimesele kaardile. Allee on eesti keeles puiestee, mis eeldab puude rida kaardil. Näeme küll (kaardijoonistaja tahtel, sest täpid ei mahu muidu ära) ringalleed ümber Riia linna ja sirget juppi Võru linna all, aga mitte Riia ja Võru vahel. Ja sarnased kuhjumised on ka Tartu ning Pärnu juures, mis viitab pigem sellele, et varasematel aegadel on linnades keeristormide nägijaid ja kirjapanijaid lihtsalt rohkem olnud kui maal. Seda arvamust näib kinnitavat Eesti tornaadod | 15