Eestivanaajaasjad

SISUKORD Eessõna

8

Ohvrikivi 10 Ait 12 Vaskkohvikann 14 Saan 16 Rehielamu 18 Pastlad 20 Vanad armastuskirjad Kannaga raha 24 Korras talu 26 Harkader 28 Näärikroon 30 Rangid 32 Hiis 34 Hundisaba 36 Kiiktool 38 Veimevakk 40 Kalossid 42 Vikat 44 Ristimislusikas 46 Hõbesõlg 48 Sõba 50 Tuhkapoiss 52 Tõnn 54 Rätipoiss 56 Näärisokk 58 Unkaauk 60 Mardihani 62 Lüpsipink 64 Lapsetool 66

22

Kärbsepüüdja 68 Kruupink 70 Jaanituli 72 Kaerakile 74 Tünn 76 Tunnistus 78 Külakiik 80 Tuleraud 82 Torupill 84 Mustikas 86 Tuulik 88 Kannel 90 Sõrmkübar 92 Pügalpulk 94 Hiiumaa raudvest 96 Märss 98 Kapsaraud 100 Muuseumilill 102 Karjapasun 104 Kama 106 Haabjas 108 Heinarõuk 110 Häll 112 Seppel 114 Hõbehelmed 116 Kummut 118 Jõuluõled 120 Kaev 122 Kasukas 124 Krihvel 126 Kuljused 128 Õlu 130 Kõrts 132 Mulgi kuub 134 Reheahi 136 Naistesadul 138 Peko 140 Perepilt 142 Käsikivi 144

6

Vokk 146 Piimakann 148 Piip 150 Pööning 152 Rukkileib 154 Saapasulane 156 Vastlaliug ja lina 158 Parmupill 160 Kirst 162 Klepper 164 Vöö 166 Seinavaip 168 Sirp 170 Suitsusaun 172 Verivorst 174 Vineerkohver 176 Värav 178 Vöömõõk 180 Rukkihakk 182 Vanavara 184 Sirvilaud 186 Rehepeksumasin 188 Pruuditanu 190 Paistu sukad 192 Lillevaas 194 Laastukorv 196 Kosjaviin 198 Kiviaed 200 Jalgratas 202 Peremärk 204 Pross 206 Talitee 208 Uur 210 Kasutatud kirjandus

212

SAATEKS

Aeg käib järjest kiiremini. Vanasti oli teda rohkem, nüüd on vähem. Vana aja mälestused kipuvad tänapäeval kiiremini kaduma. Selles raamatus on kirjas asjad, mis vanasti olid igapäevased ja millest osa võib leida kindlasti ka tänapäeval. Need eesti vana aja asjad aitavad meelde tuletada, kuidas meie esivanemad elasid, mida ja miks nad tegid ning mõtlesid. Vana aja asjade tagamaad ja lood aitavad vaadata minevikku. Loodan, et need asjad on nagu võtmed, millest igaüks teeb lugeja jaoks lahti mingi osa meie aja- või kultuuriloost.

Seda raamatut koostama hakates püüdsin alustuseks teha nimekirja 101 asjast, mille kohta saaks väita, et tegemist on eesti vana aja asjaga. Pidasin nõu paljude sõpradega ja see nimekiri muutus selle aja jooksul korduvalt. Olin lausa üllatunud, kuidas see teema inimesi haaras ja kui palju sai meenutatud, arutatud ja targutatud. Vahel oli nimekirjas kõvasti üle saja asja, mille hulgast valikut teha. Siin raamatus on minu valik sõrmkübarast rehepeksumasinani.

Paratamatult on nende asjade hulgas palju neid, mis olid kasutusel maal taludes. Olid ju eestlased vanasti siiski eelkõige maarahvas. Ja tänapäeva linnastunud inimesele võib osa neist asjadest täiesti tundmatud olla. Samas on raamatus hulk selliseid väega objekte, mida tundub kohatu asjaks nimetada, nagu näiteks ohvrikivi, Tõnn või Peko. Olen valinud nad siia raamatusse selleks, et anda võimalikult lai pilt eestlaste elust, ja seda mitte ainult materiaalsest, vaid ka vaimsest aspektist.

Suur osa raamatus leiduvatest asjadest on praeguseks Eesti Rahva Muuseumis. Siinkohal on au ja tänu ära teeninud nii Kristjan Raud kui Oskar Kallas, kes kohe pärast muuseumi asutamist 1909. aastal asusid organiseerima vanavarakogumist ja lähetasid innukaid noori, et kogu maa talu-talult ja küla-külalt vanavarast puhtaks korjata.

Olen väga tänulik kõigile kaasamõtlejatele. Eriline tänu aga kunagisele kolleegile ja ikka heale sõbrale Heiki Pärdile, kes iga kell oli abiks hea nõuga ja aitas pilte otsida.

Piret Õunapuu 2014. aasta jõulukuul Tartus

1

ohvrikivi

Ohvrikivi on oma olemuselt ürgseim ja kogu maailmas laialdaselt tuntud altar. Vanadel eestlastel oli oskus siduda ennast loodusega ja leida sealt pühasid paiku, mis kiirgasid salapärast jõudu. Austati ja peeti pühaks ka teatud kive, millele omistati erilist väge. Pühaks peetud kividele toodi ohvriande ja nii on neid hakatud kutsuma ohvrikivideks. Enamasti on need kivid tavalised rändrahnud ja nende suurus võib olla väga varieeruv. Eestis on registreeritud veidi üle 400 kivi, mis rahvapärimuse järgi on seotud ohverdamiskommetega ja millel arvati olevat tervendav vägi sees. Suuremal osal ohvrikividest lohku ei ole. Kultusekividena on arvele võetud umbes 1300 kivi, millest igaühel on kümme kuni mitusada väikest lohku. Nende peamine leviala ühtib varase rauaaja (I aastatuhande teine pool eKr) muististe, eriti kivikirstkalmete levialaga. Arvatavasti kuulub nende aktiivne kasutamine esiaega, mil nad võisid olla seotud surnutekultusega või viljakusmaagiaga.

Esimesena tegeles ohvrikivide uurimisega Matthias Johann Eisen (1857–1934), kes avaldas oma töö tulemustest ka raamatu. Tänapäeval on selle teemaga tegelenud arheoloog Andres Tvauri, kes on koostanud ohvrikivide andmebaasi, mis on olnud ka tema teadustöö aluseks. Alljärgnev tekst põhineb paljuski nende meeste töödel.

Ohvrikivid on üks raskemini dateeritavaid muistiseliike Eestis. Üldiselt on neid dateeritud teise aasta-

10

tuhandesse pKr. Faktilist tõestusmaterjali, mis lubaks ohvrikive dateerida sellest varemasse aega, ei ole.

Tavaliselt asetsesid ohvrikivid küla või talu lähedal põllul või heinamaal, mõned isegi talu õuel. Arvatavasti asetses vähemalt osa ohvrikivisid varemalt ka hiies. Samuti on ohvrikive olnud pühade allikate ja puude lähedal. Säilinud on ka nimetus hiiekivi. Lisaks üldnimele on paljud ohvrikivid saanud endale konkreetse nime vastavalt sellele, mida kivilt oodati või kardeti. Näiteks oli nimetatud Vana-Vändras ohvrikivi kurjaks kiviks, sest usuti, et kivi teeb kurja igaühele, kes sealt ohverdamata mööda läheb. Kive, millele ohverdamine aitab nahahaiguste puhul, on nimetatud kärnakivideks. Jõhvi lähedal Tarakuse küla juures olevat Eiseni sõnul leidunud teistest kividest suurem piimakivi, kuhu vanasti piimaohvreid oli viidud. Ohverdati nii inimeste kui loomade piima. Ohvrist loodeti piimaandjale õnnistust ja tulu. Samuti käidi ohvrikivi juures tuleviku kohta teadust saamas. Kui tahetud sõtta minna, toodud ohvrikivi juures ohvriks elus loom, kes kivi juures tapeti.

Langenud loom tapmisel paremale poole, ennustanud see võitu ja kõik läinud rõõmuga sõtta. Kui loom langenud pahemale poole, teatud kaotust juba ette ära.

Suurim ohvrikivi on Ruila Ukukivi Harjumaal, mille ümbermõõt maapinnal on 35,1 meetrit ja kõrgus 5,7 meetrit.

Ohverdada tuli eelkõige hõbevalget, raha, aga ohvrikivide juurest on leitud ka keesid, kuljuseid, merevaigust ja kivist helmeid, sõrmuseid, vanu sõjariistu.

Ohvrikive hävitati palju 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses, mil kive kasutati ehitusmaterjalina. Lääne-Eestit see eriti ei puudutanud, sest seal oli paekivi vabalt võtta. Laialdaselt hävitati ohvrikive ka 1960. aastatel maaparandustööde käigus.

Tänaseni kasutusel olev kõige kuulsam ohvrikivi on Jaanikivi, mida Petseri kloostri kirjas on nimetatud juba 1561. aastal. Setumaal räägitakse pühast Jaanist, kes Meeksi (Miikse) küla juures kivi otsas istunud, kingi jalga pannud, ennast ojas pesnud ja rahvast aidanud.

Mõne teate põhjal on Jaani lausa Ristija Jaaniks nimetatud, mis viitab otse tema Ristija Johannese algupärale.

Ohvrikivi sidumine ristiusuga on meil aga ainulaadne nähtus. Kivil nähtud veel kaua aega tema istumise kohta. Jaanikivi juures käiakse jaanipäeval tänini ohverdamas ja palumas. Varemalt hakati juba nädal enne jaanipäeva jaanipiima tegema, et see siis õigel päeval Jaanikivile viia. Samuti pandi kivile mitmesuguseid muid ande. Kõik, mis kivile pandi, võtsid vaesed pärast endale. Jaanikivil usutakse olevat ka tervendav mõju ja seetõttu tulevad sinna abi otsima need, keda mingi tõbi kimbutab. Kivi juures on allikas, mille vesi uskumuse

kohaselt nägemist parandab. Veel möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel oli hädaliste ja uudishimulike hulk nii suur, et kivi juurde sõita soovijaid mitmest kogunemispunktist veoautodega kohale toodi. Ohvrianniks pannakse tänapäeval põhiliselt metallraha, aga ka sööki ja vahel mõni peotäis lina. Järjest enam on täheldatud andide väga kiiret kadumist kivilt, mis varasemal ajal sugugi tavaks polnud. Kaua see andide toomise traditsioon veel elus püsib, ei oska ilmselt keegi öelda. Kindlasti sama kaua, kui setud ennast veel setudena tunnevad, sest Meeksi jaanipäev on üks nende identiteedi tugesid.

Toomemäe ohvrikivi Tartus. Foto: Anu Ansu, 2014.

11

2

AIT

Ait on väike hoone, kus inimesed hoidsid oma tagavarasid. Eestis ehitati aitu juba hiljemalt 10.–11. sajandil. 19. sajandil oli aga igas talus vähemalt kaks aita – viljaait ja riideait. Saartel ja Lõuna-Eestis suuremates taludes oli aitu veelgi rohkem, saartel näiteks eraldi ka kala- ja võrguait. Samuti olid eraldi aidad veel kartulitele ja õuntele ning seal, kus peeti mesilasi, ka meeait.

Traditsioonilise plaani kohaselt asusid aidad üle õue rehemaja kambritepoolse otsa vastas. Nii oli võimalik aidaustel silma peal hoida, kas ei tule vargad või millised külapoisid ehale hiilivad. Aida võtmed olid suured ja väärikad. Riideaida võti oli perenaise ja viljaaida võti peremehe käes.

Aidas hoiti asju kirstudes ja tünnides. Kirstud olid nii riide- kui viljaaidas. Enne kappide ja kummutite kasutuselevõtmist oli pere riidevara ikka riideaida kirstudes. Osa suuremaid villaseid tekstiile hoiti aga aida lakke riputatud õrtel. Seal käis õhk läbi ja koid ei tulnud kallale. Lisaks hoidmispaigale oli riideait talu noorema naispere suvine magamispaik. Muhus ja mõnel pool Lõuna-Eestis olid levinud eraldi magamisaidad, millel oli ka väike aknake ees. Muhus oli selline ait tuntud kui magadislaut. Kevadel, kui ilm vähegi lubas, läksid tüdrukud ülerahvastatud ja umbsest rehetoast aita magama ning jäid sinna sügiseni. Siis said poisid ehal käia. Tavaliselt toimus see neljapäeva ja 12

Moodne taluait 1880. aastaist. Piistaoja talu Tori kihelkonnas. Foto Heiki Pärdi, 2014.

laupäeva õhtuti, hilisemal ajal asendus neljapäev tihti pühapäevaga. Eks tüdrukud teadsid poisse oodata ja tegid selleks ka ettevalmistusi: pesid end hoolega ja panid puhtad riided selga, kevadel tõid aita kaski. Üldine pilkamine oli, et tüdrukud ei saa neil päevil räime süüa, sest muidu on öösel kalahais küljes. Ehalkäimine oli külaühiskonnas täiesti aktsepteeritav tegevus ja poistel oli täielik õigus selle peremehe vanker katusele tõmmata, kes ehalisi kimbutama kippus.

Viljaaidas hoiti vilja nii tünnides kui kirstudes, alates 19. sajandi teisest poolest ka salvedes. Et viljaõnn kestaks, tuli kinni pidada vanadest kommetest. Nii pandi kaitseks puukide ja krattide vastu viljasalve terariistu. Samuti tehti ristikujutisi, mis pandi salvedesse kas vilja alla või peale. Viljasalve peale pandi mõnel pool peergudest riste, et keegi ei saaks vilja ära viia.

Setumaal oli viljaaidas peidus ka nende viljakushaldjas Peko. Kevadel, kui salve puhastati, visati peotäis teri viljaõnne tagamiseks salve tagasi, et tulu majast välja ei saaks saadetud.

Vilja- ja riideait ehitati palkseintega ja lõhikutest või laudadest põrandaga ning maapinnast kõrgemale. Aida nurkade alla olid pandud suured kivid. Sellise ehitusviisi mõte oli, et niiviisi sai tuul alt läbi käia ja hoone püsis kuiv. Tihti oli aida esiküljes ulualune. Viljandimaal ja kohati ka mujal Lõuna-Eestis oli aidatrepi ühte või mõlemasse otsa ehitatud väike kamber, kus hoiti käsikivi

ja teisi majapidamisasju. Liha- ja kalaaita ehitati ka kividest ning otse maapinnale.

Peamiselt Lõuna-Viljandimaal ehitati kolmeruumilisi komplekse: viljaait + riideait + muldpõrandaga toiduait.

Suurema hulga aitade ühise katuse alla ehitamine oli levinud peamiselt Saaremaal ja Muhus. Seal ehitati ka kõige rohkem kiviaitu, mille välimusele pöörati eriti Muhus suurt tähelepanu. Peale heledavärvilise paekivi ja dolomiidi kasutati seal sinakasmusta kohalikku maakivi ja neist moodustati mustreid.

Kagu- ja kohati ka Ida-Eestis ning põhjarannikul ehitati mõnikord kahekordseid otsasissekäiguga aitu, mis olid tuntud kui päälikuga ait. Neil oli teise korruse ees rõdu, kuhu viis trepp läbi rõdupõranda augu.

Aida funktsioonist lähtuvalt – koht, kus on tallel mingi väärtus – on tulnud ka sõna varaait. Siin ei pruugi enam tegu olla materiaalsete, vaid vaimsete väärtustega. Kirjandusmuuseum on meie vaimuvara varaait.

Antsu talu ait. Kaarma khk, Saaremaa. Foto: Oskar Kallas, 1894. ERM Fk 172:11.

13

16

VEIMEVAKK

Veimevaka nimedeks on olnud ka pruudivakk ja annivakk. Need sõnad kokku seletavad veimevaka olemust. Kingitused, mida pruut pulmalistele jagas, olid Lõuna- ja Lääne-Eestis tuntud kui veimed ja veemed, Põhja-Eestis ja saaretel aga annid või anded. Seega oli tegu vakaga, kust pruut jagas pulmade ajal veimeid ehk ande, tänapäevases mõistes kingitusi, peigmehe sugulastele ja mitmesugustele pulmategelastele.

Sellel toimingul oli algselt nii maagiline kui sotsiaalne eesmärk: veimede andmisega taotles noorik head läbisaamist ja kokkukuuluvust nii tulevase mehe kui tema suguvõsaga ning uue koduga üldse.

Veimed olid kimpudeks kokku seotud ja nende suurus sõltus saajast. Kimbud olid pruudil juba varakult kodus valmis pandud. Täied veimed olid sukad paeltega ja kindad, pooled veimed olid kas sukad või kindad. Ühtlasi näitasid veimed ka pruudi virkust ja näpuosavust, samuti jõukust. Mihklist on teade, et pruut jagas pulmalistele 38 veimekimpu. Muhu saare ühel pruudil olnud veimevakas muude esemete kõrval 170 paari kindaid. Varbla kihelkonna pruudil olnud jagamiseks 73 vööd, 50 paari kindaid, 25 paari sukki ja sokke, 10–15 särki.

Pulmas jagati pruudile avalikult kiitust või laitust vastavalt sellele, kuidas veimed meeldisid. Nii on lauldud Kolga-Jaanis, kui veimed polnud meeldinud:

40

Andis mulle halvad veemed, Halvad veemed, hallid sukad, needki pooleldi pietud.

Algselt oli veimevakk pruudikirstu sees ja tava oli selle varjatud avamine, et keegi kurja silmaga peale ei saaks vaadata. Hiljem kujunes sellest just pulma suursündmus, kus kõik kokkutulnud nooriku näpuosavust said imetleda. Kingituste jagamist alustas saajarahvas (peigmehepoolsed pulmalised), kes lauldes veimekirstu avamist nõudis. Kirstu seest võeti vakk, millest hakati andeid jagama.

Veimevakk oli tavalisest vakast suurem, puulaastust painutatud kere ja kaanega ning kindlasti rohkelt kaunistatud – tavaliselt põletusornamendiga, aga Saaremaal ka lõikeornamendi ja maalingutega. Hoolimata sellest kui palju veimesid pruut oli valmistanud, ei olnud need vakad sugugi hiigelsuured. Kõik valmis veimed ei pidanudki sinna korraga sisse mahtuma.

Veimevaka jagamine oli pulma viimase päeva kõige tähtsam sündmus. Jagaja oli pruut ja abiks võis talle olla lihane vend. Põhja-Eestis tantsiti ka vakatantsu, veimekimbu saaja pidi kas hüppama või tantsima.

Alates 19. sajandi keskpaigast pärineb veimede eest raha andmise komme. Raha sai noorik endale. Oli ka komme, et veimede eest saadud raha vastu pakkus noorpaar annetajale viina.

Vastupidi tänapäeva pulmadele, kus kingitusi saavad pruut ja peigmees, oli veel 19. sajandi lõpus pruut see, kes pidi alates isakodust lahkumisest kuni pulma lõpuni kingitusi jagama.

Vakk perem채rgi, aastaarvu ja omaniku nimet채htedega Kihnu saarelt. ERM A 290:84.

Veimevakk Ansek체last Saaremaalt. ERM A 290:49.

41

17

kalossid

Kalossid olid kummist, tavaliselt teiste jalatsite peal kandmiseks mõeldud jalanõud. Paljud inimesed, eeskätt muidugi maal, kandsid kalosse iseseisvate jalatsitena ning tihtipeale ühe või mitme paari villaste sokkidega. Linnainimesed kandsid tavaliselt kalosse ainult vihmase ilmaga. Maal oli sootuks teine lugu, sest kalossidega oli hea igapäevaseid asjatoimetusi teha, olgu siis ilm vihmane või päikseline. Selleks oli mitu põhjust, näiteks oli maal tihti rohi märg, lauda põrand võis olla virtsane, käiguteed porised ja – mis veelgi olulisem ning vaat et lausa kõige tähtsam – kalosse sai kummardamata jalast ära lükata. Kui ikka päev otsa toa ja õue vahet käia, ei jõua keegi kogu aeg kingapaelu siduda. Kaloss oli ja on ka täna maal väga praktiline ja mugav jalanõu.

Linnainimesed käisid hoopis teistsuguste jalanõudega, naised näiteks kontsaga kingadega. Ja kui siis oli vaja vihmaga teatrisse minna, tuli paremaid peokingi kaitsta. Selleks sobisid hästi tühja kontsaga elegantsed kalossid, mida sai hõlpsalt peokingadele peale tõmmata ja polnud vähimatki hirmu paremate kingade kahjustamise pärast.

Selliseid kalosse kanti palju sakslaste ajal ja sageli veel pärast sõdagi. Need võisid olla nii ilma kinniseta kui ka tõmblukkude, pannalde või rõhknööpidega. Mina olen kandnud oma ema hõbehalle kontsaga kalosse ülikooli ajal. Need pärinesid just sõjaajast ja olid pealt 42

lakaga, mis suure rõhknööbiga kinni käis. Siis sai selgeks, et sellised kalossid igasuguste kingade kaitseks ei sobigi, nimelt peavad kingade ja kalosside kontsad omavahel klappima. Minul olid ainult ühed kingad ja nende kontsad sobitusid kalosside kontsa sisse õnneks üsna hästi.

Eestis on Venemaa eeskujul kantud madalaid kummist kalosse viltide peal, et lumi ei teeks vilte märjaks. Sellised kalossid olid hästi suured ja suvel sai nendega kraavivees paati mängida.

Paljusid vana aja praktilisi asju, sealhulgas kalosse, on hakatud tänapäeval tuunima mitmesuguste rahvuslike mustritega. Kalossivärvimisest on kujunemas lausa eraldi käsitööharu. Miks ka mitte, kui just sellisel moel oma isamaalisust avaldada tahetakse.

Tänapäeva maainimeste mure on pigem selles, et korralikke kalosse, millega kõlbaks igapäevatöid teha, naljalt poest ei leia. Interneti jututoas arutatakse, kes kus on kalosse müügil näinud. Ja siis need kiiresti ka ära ostetakse. Maainimesed ei taha laudas käia Muhu mustris kallite kalossidega, vaid ikka harilike praktiliste jalanõudega. Vana aja hea asi on seda tänaseni.

Naiste kalossid kontsaga kingade peal kandmiseks. ERM A 637:186//ab.

Valeria Jurkatami surma järel saadud Saaremaalt Orissaare vallast Mäe külast Pärna talust. Üldiselt oli neid saksteks peetud, sest neil oli kummut ja riidekapp, mille isa oli Tallinnast ostnud. ERM A 961:186//ab.

43

18

VIKAT

Vikat on väga vana tööriist, mis oli Baltikumis tarvitusel juba hiljemalt 2.–3. sajandil. Vanimad leiud Eesti alal on pärit I aastatuhande keskpaigast.

Teraviljakasvatuse algus Eestis ulatub tagasi teise aastatuhandesse eKr. Esimesel aastatuhandel muutus maaviljelus järk-järgult juba peamiseks elatusalaks.

Sama aastatuhande lõpul hakati juba ka põldu sõnnikuga väetama.

Arheoloogiliste leidude põhjal on Eestis viljalõikusriistadena algselt kasutatud pronksist ja luust sirpe, mis kõik olid lühikesed ja sileda teraga. 11. sajandil võeti kasutusele pikema, kaarjama ja kitsa hambulise teraga sirp. II aastatuhande esimestel sajanditel pole Saaremaa muinasleidude hulgas sirpe. Teadlaste arvates tuleneb see sellest, et teravilja lõikusriistaks oli Saaremaal ja üldse Baltimaade lääneosas hoopis vikat. Esimesed kirjalikud teated vikati kasutamisest teravilja niitmiseks Eesti mandrialal pärinevad 17. sajandist. Vikatiga hakati suvivilja koristama eeskätt talupõldudelt – niiviisi saadi pikem kõrs ja seeläbi enam põhku loomasöödaks. Vikatiga odra lõikamisel murdus harilikult osa viljapäid ära, mida siis lapsed pidid üles korjama. Kuna vikati jõudlus viljakoristusel oli sirbi omast tunduvalt suurem, kasutati 19. sajandi teisel poolel suvivilja koristamisel sirpi üha vähem. Kõige kauem lõigati sirbiga rukist, vikatile mindi üle alles 20. sajandi alguses. Ida-Eestis oli aga 19. sajandi keskpai-

44

Segavilja niitmine Halinga vallas Pärnu-Jaagupi kihelkonnas 1913. aastal. Fotograaf teadmata. ERM Fk 162:1.

gast kasutusel lühikese varrega viljalõikusvikat rauts, mis levis meil lätlaste eeskujul. Rautsi teiseks nimeks oligi läti vikat.

Teravilja vikatiga koristades liikusid niitjad üksteise kannul. Suvivilja kaared langesid kõrrepõllule, rukki omad aga harilikult kasvavale viljale. Nii olnud hõlpsam lõigatud rukist vihkudesse koguda.

Vikat on ka põline heinaniidu tööriist. Vikatit teritati kodus käia peal. Heinale minnes oli aga igal niitjal luisk taskus, sest vikati tera tuli alatihti luisata. Kas sellel luisul ja luiskamisel on mingi mõtteline side ka selle luiskamisega, kui keegi vale juttu räägib, ei tea. Aga välistatud see pole, sest vikati luiskamine on kindla heliga tegevus. Suuga luiskamine ei ole aga otseselt negatiivne, nagu seda on valetamine. Luiskelugusid kuulati alati suure huviga. Kui aga luiskamine enam ei aidanud, siis tuli vikatit teravaks lõigata. Selleks kasutati nn vikatinuga, millega lõigati-kraabiti vikat jälle teravaks. Lisaks oli vajalik aeg-ajalt vikati pinnimine, mida tehti pinnialasi ja väikese haamri abil.

Pinnimisega pinnitakse vikati tera õhemaks ja metall tihedamaks, et luiskamisel saaks parem lõiketera.

Euroopa kultuuriloos on vikat üks surma sümboleid.

Surma kujutatakse kapuutsiga keebis luukerena, vikat õlal. Samuti on vikat aja kehastuse Kronose sümbol.

Vikatit on armastatud kasutada ka mitmesugustel embleemidel, vappidel ja muudel märkidel.

45

19

RISTIMIS­ LUSikas

Lapse ristimisel on olnud mitu nimetust: varasemal ajal oli rohkem levinud varrud, ka joodud, hilisemal ajal ristsed. Kust see ajaline piir jookseb, on üsna hägune, aga küllap ta möödunud sajandi alguse moderniseerumisega kaasnes. Ja vaderitest said ristivanemad.

Uuele inimesele nime saamine ja ristimine olid tõeliselt olulised sündmused ja pidu sõna otseses mõttes.

Ristimine toimus tavaliselt pühapäeval 2–3 nädalat pärast sündi. Ristimistalitus toimus kas kodus või kirikus. Sõltus see nii kirikutee pikkusest, aastaajast kui ilmast.

Ristsed on mitme põlvkonna eestlastele selgeks kirjutanud Oskar Luts (1887–1953) oma „Kevades”.

Tänu temale teame sündmuste jada alates nimepaneku murest: Ütle mulle üks ilus poisslapse nimi! ja sealt edasi: Ehk talitused küll endise palavikulise rutuga edasi on läinud, ei näi neile siiski lõppu tulevat; ja on kindel, kui ristimist tund-tunnilt edasi võiks lükata, siis laps viimsepäeva laupäevani ristimata jääks. Pidustused kestsid varemalt pühapäevast kuni teisipäeva lõunani. Selleks puhuks oli tapetud loom ja pruulitud õlu.

Varasemal ajal võeti varrudele, nii nagu ka pulma, ise toitu kaasa. Varrukotis oli leiba, liha ja muud suupärast.

Hilisemal ajal hakkas see komme kaduma. Ristsete ajal lisandusid tugevale toidule kindlasti ka koogid, tort ja kohv. Kombekohaselt ei mindud ristsetele kutsumata nagu katsikule. Kohati oli komme, et esimese lapse

46

ristsetele kutsuti kõik need, kes olid olnud pulmas, samuti need, kes olid käinud katsikul. Varasemal ajal peeti ka silmas, et külalised oleksid kõik abielurahvas.

Kõigi nende reeglite vastu patustaski Toots, pealegi polnud koolivend Kiir kellegi kutsuja.

Kiriku järgi võis lapsel olla kolm vaderit (ristivanemat) – poisil kaks meest ja üks naine, tüdrukul vastupidi. Rahvapäraselt vaderite arvu ei piiratud, mida rohkem, seda parem. Pidid ju ristivanemad oma ristilapse eest hoolt kandma ja teda edaspidises elus vajaduse korral aitama. Seda lubadust võeti väga tõsiselt ja seetõttu katsuti ristivanemateks saada ikka jõukamaid inimesi. Minu vanaemal vedas, sest tema ristiisast oli saanud klaasivabrikant ja nii sai vanaema pulmadeks suure pesukorvitäie peenemaid klaasnõusid kaasavaraks. Kas see ristilapse eest vastutuse tundmine ka tänapäeval nii kindel on, ei ole mulle päris hästi selge.

Varasematel aegadel oli traditsiooniline vaderite kingitus hõberaha, mida hambarahaks kutsuti, et hambad tuleksid ilma valuta ja ruttu ning kasvaksid tugevad ja terved. Hõberaha anti lapse ema kätte pärast pidusööki, vastutasuks kinkis ema vaderitele kindaid ja sukki.

19. sajandi lõpust hakkas aga raha asendama hõbelusikas. Pikka aega eksisteerisid nad paralleelselt, osa kinkis raha, kuid kes tahtis moodsam olla, see lusika.

Oluline oli, et oleks hõbe. Hõbedale on vanadest aegadest saadik omistatud nii kaitsvat kui tervendavat funktsiooni. Inimese kohta, kellel elus veab, kes on rõõmsameelne ja kelle ettevõtmised ikka õnnestuvad, öeldakse, et ta on sündinud, hõbelusikas suus. Niisiis on see kingitus tulevikku ulatuva olulise praktilise tähendusega.

Hilisemal ajal, 1920.–1930. aastatel hakati lusikaid ka kaunistama, lastes neile graveerida monogramme, ristilapse nime ja vahel ka ristimise aega.

See lusikas on elanud oma omanikust väga palju kauem, sest väike Vello suri tiisikusse Teise maailmasõja ajal. Lusikas teeb aga edasi oma igapäevatööd Vello vanema õe tütre köögis.

V채ike lusikaomanik Vello. Autori erakogu.

Fotod: Anu Ansu, 2014.

47

20 HÕBESÕLG

Hõbesõlg oli vanasti üks väga oluline asi, millel oli mitu funktsiooni. Kõigepealt tema praktiline funktsioon – sõlega kinnitasid oma särgikaelust nii naised kui mehed; teiseks sõlg kui ehteasi, mis kandjat kaunistas; kolmandaks näitas sõle suurus ja nende rohkus kandja majanduslikke võimalusi. Eks kõik need omadused ole ka praegustel hõbesõlgedel. Ometi on üks väga oluline funktsioon aegade möödudes kaduma läinud, nimelt vanasti oli hõbesõlel ka vägi sees: sõlg kaitses kandjat kurja silma vastu, sõlega sai arstida ja sõle küljest kraabitud hõbedat annetati ohvrikivile või -allikale teispoolsuses toimetajatele meeleheaks.

Kui riided ja vajalikud majariistad tehti tavaliselt ise kodus valmis, siis hõbedast ehted olid meistrite töö.

Sõled, preesid, kannaga ja kodaratega rahad, krõllid, kaelaketid, sõrmused, käevõrud ja paatrid – kõik need olid hõbedast, ostetud meistritelt ja kallid. Arvestades aga hõbeehete häid omadusi, ei olnud see maha visatud raha. Siin ei saanud koonerdada.

Sõlgi valmistavad meistrid elasid tavaliselt linnades.

Talupojad ostsid hõbeehteid kas laatadelt või rändkaupmeeste käest. Kui rahvariiete puhul olid paikkondlikud erinevused väga suured ja pea igal kihelkonnal olid omad riided, siis ehete puhul see nii ei olnud. Sõletüüpide leviala oli tunduvalt laiem ja ületas isegi maakonna piire. Pärnus valmistatud sõled ulatusid lisaks Pärnumaa kihelkondadele nii Läänemaale kui Muhu saarele.

48

Kuhiksõlg.

Muuseumile annetanud Elviira Raud 1943. aastal. Läbimõõt 15,1 cm, kõrgus 5,5 cm. ERM A 524:27.

Etnograafiliselt eristatakse nelja tüüpi sõlgi: enamvähem koonusekujulised sõled, väikesed vitssõled, südamekujulised sõled ja preesid, st lamedad, ümmarguse ebatasase äärega sõled.

Sõle suurus sai Lõuna-Eestis rikkuse ja uhkuse mõõdupuuks. Mida suurem sõlg, seda rikkam inimene, ütleb Rõngu vanasõna. Sõle kõige jõulisemad vormid on pärit Setumaalt. Nende suurt kuhiksõlge nimetataksegi tänapäeval setu sõleks ja selle läbimõõt võib ulatuda kuni 35–40 sentimeetrini. Arvukalt tehti setu sõlgi Tartus, kust pärinevad ka kõige vanemad setu sõled. Suured sõled olid ka Viljandimaal, nii Paistus kui Kolga-Jaanis. Erinevalt setu sõlgedest olid need madala kujuga.

Kui juba olid muretsetud suured ja ilusad sõled, siis pidid need ka välja paistma ja kõigile näha olema, seepärast kanti sõlge alati silmapaistval kohal. Setu naiste hiigelsuur sõlg ei taha kuidagi jääda rätiku alla peitu, vaid tuleb hõlmade alt nähtavale. Mujal Eestis – kui pikk-kuub oli seljas ja rätik kaelas – oli kombeks seada sõlg rätiku peale rinna ette. Saaremaal olid sõled küll väiksemad, ent see-eest kanti neid korraga mitu tükki reas, ikka suurem väiksemast allpool.

Tihti kaunistati sõle pinda mingisuguse ornamendiga. Kõige levinum oli lillkiri. Tavaliselt moodustasid mustri väänlevad varred koos lilleõitega.

Ornamendi tihedus sõle pealispinnal oli erinev. Mõ-

nikord lisati ornamendi juurde ka pildilisi kaunistusi. Üheks levinud motiiviks oli kahepäise kotka kujutis, mille eeskuju oli raha tagaküljelt kohe võtta.

Südamekujuliste sõlgede kodu oli Saaremaal, eelkõige Sõrve poolsaarel. Tihti olid need suhteliselt väikesed sõled kaunistatud klaashelmestest ripatsitega.

Viimaseks eraldi sõletüübiks oli prees, mida Saaremaal aga üldse ei kasutatud. Muhus seevastu olid tuntud silmadega preesid, mis on küll suhteliselt hilist päritolu. Mandril ei kantud preese Setumaal. Setudel

oli lisaks oma suurele setu sõlele veel palju muid uhkeid ehteid, nii et tagasihoidlik prees nende sekka ei sobinud. Väikesed tagasihoidlikud preesid on aga just see liik hõbesõlgi, mille küljest raatsiti tervendamiseks või ohverdamiseks hõbevalget kraapida.

Tänasesse päeva on jõudnud päris palju vanaaegseid hõbesõlgi. Ei visatud neid ju minema, kui mood muutus, puruks nad ei läinud ja ruumi ka ei võtnud.

Nii on neid paljude põlvkondade jooksul ikka emalt tütrele pärandatud.

Laulatuse kuhiksõlg. Muuseumile müünud Marie Saar Luunja vallast Tartumaalt 1916. aastal. Sõlg oli tema ema laulatuse sõlg. Läbimõõt 16,5 cm, kõrgus 6,7 cm. ERM 18852.

49

21

SÕBA Sõba nurk.

Aarne Mõttuse joonis aastast 1925. Mõttus viibis koos Ilmari Mannisega välitöödel suvel 1925.

Sõba oli mitme funktsiooniga ja mitme nimega väga vajalik naiste rõivastuse element. Sõba kasutati Eestis hiljemalt II aastatuhande algusest ja see oli tuntud ka meie naaberrahvastel 19. sajandi algupoolel.

Juba August Wilhelm Hupel (1737–1819) kirjutas: Naisterahvad, eriti kui nad lähevad kaugele või kiriku, kannavad õlgadel ning külma ja vihmaga pea otsas iseäralist villast tekki või katet, mida eestlased nimetavad sõbaks. Värvi poolest oli sõba kas must või pruun, aga vahel hoopis valge või helehall. Sõba pikiservades oli värviline pook – kõladega kootud paari sentimeetri laiune värvilise mustriga äärispael. Otsi kaunistasid sisse kootud kiritriibud, tikitud siksakjoojed ja narmad, varasemal ajal ka vaselised (pronkstraadist spiraaltorukesed) või tinulised (väikesed nelinurksed või ristkülikukujulised mustrilise pealispinnaga tinanaastud).

Nurgad olid tikitud arhailises silmusnelinurga mustris, mida tunti kui kaitsvat ja tuge andvat märki ning mis kaitses sõbaaluse inimese turvalisust. Otstes olid värvilised villasest lõngast tutid.

Sõba kandsid tavaliselt abielunaised pidulikematel puhkudel. Jõukamatel oli sõba villane, kehvematel aga linane pikk riidelaid. Sõbaga käidi talvel kirikus.

Sõba ei ole eesti keeles selle üleviskeriide ainuke nimetus. Hilisemal ajal tunti sõba selles tähenduses ainult Lõuna-Eestis. Hiiumaal ja Saaremaal tähendas sõba vooditekki. Siit ka tänaselgi päeval kasutusel olev 50

väljend Ei saa sõba silmale. Ei saa magada. Kumb nendest tähendustest on vanem, kas ülevise või vooditekk, polegi tegelikult oluline: suurräti moodi sõba all sai magada ja tekki sai ümber võtta.

Meie ajani säilinud sõbad on enamjaolt ühelaidsed. Proportsioonidelt on pikkus laiusest umbes kolm korda suurem. Ilmselt kinnitati sõba eest sõlega või lasti lihtsalt alla rippuda ning hoiti vajaduse korral eest käega kinni.

Oluline roll oli sõbal pulmakommetes. Teel peigmehe koju oli pruudi nägu sõbaga kaetud ja alles pärale jõudes võeti sõba ära. Nii taheti pruuti kaitsta kurja silma eest, sest üleminekul ühest rollist teise oli pruut eriti haavatav ja pahelistele jõududele kerge saak.Teateid Kolga-Jaani kihelkonnast: Pruudi ülikonda kuulus veel villane rätik, sõba, millega tema nägu kirikust tulles kaeti; Kui pruuti peigmehe koju viidi, mässiti ta nägu ja pea sõbaga kinni. See oli linane või mustast villasest riidest ja on praegu rahva hulgast täiesti kadunud, isegi ligemalt seletada ei osata. Pilistverest on teade, et pulmas tõstis isamees mõõga otsaga sõba pruudi näo eest ära. Ühevärvilisest sõbast tunduvalt hilisem on Viljandimaal, Põhja-Tartumaal ja Lõuna-Pärnumaal tuntud ruuduline sõba. Hiljemalt 19. sajandi algusest kujunes mulgi alal üldiseks viielõngaline tekk, mis kooti viiest eri värvi lõngast: punasest, rohelisest, kollasest, mustast

ja valgest. Selline sõba võeti õlgadele, halva ilmaga tõmmati ka üle pea, samuti sai seda kasutada vaipseelikuna. Õnneks on tänapäeva rahvakunstimeistrid selle kena sõba taas avastanud ja seda kootakse nüüdki.

Saanud sellise ruudulise mulgi sõba päranduseks, olen

väga rahul. See on tõepoolest erakordselt mugav, mõnus ja soe nii külmas toas kui reisil olles. Sedagi saab seelikuks keerata ja see püüab pilku ning pälvib mujal maailmas kiidusõnu eesti rahvakunstile.

Põhja-Tartumaa ja Kodavere kihelkonna rahvarõivad. Komplekteerinud Aino Voolmaa, joonistanud Melanie Kaarma. ERM EJ 415:4.

51

22

TUHKAPOISS

Tuhkapäev on vastlapäevale järgnev päev, mil tuleb endale kõigi tehtud pattude eest tuhka pähe raputada. Meie valdavalt luterlik kirik tegeles sellega vähe ja veel vähem huvitas see eesti maarahvast. Tähtpäev ise oli aga hästi tuntud, sest seda võeti ka vastlapäeva jätkuna. Tuhka tarvitati meil üldiselt hoopis praktilisemal moel kui pähe raputamine – see sobis hästi nii puhastamiseks kui väetamiseks. Tuhkapäeval külvati tuhka põllule ja aeda. Sel päeval kogutud tuhka hoiti kevadeni külvamise ja istutamise ajaks. Samuti oli tuhk hea vahend kurja vaimu vastu.

Kui vastlapäeval pidi juukseid kammima, siis tuhkapäeval oli see lausa keelatud: muidu hakkas pea kõõmama, juuksed läksid halliks ja juhtus palju muid pahandusi.

Kes tuhkapäeva hommikul kauemaks magama jäi, oli tuhkakott ehk tuhkamunn. Selle päeva kombed ongi seotud just laiskuse peletamisega, sest sel päeval käis laisknaine ringi, suur kott tööd seljas. Kevad oli enne rasket suvist töötegemist õige aeg laiskust peletada ja töötahet loitsida. Põhiliselt Mulgimaal oli laiskuseks tuhkapoiss, mis oma olemuselt sarnaneb toomapäeval tehtud Tahma-Toomaga. Tuhkapoiss oli poisi ja tuhkatüdruk tüdruku moodi kuju, mis oli tehtud õlgedest või kaltsudest. Kuju pea täideti tuhaga, nägu kas joonistati riidele või lõigati välja kaalikast.

Hallistest on kirja pandud: Tuhkapäe veeti ju poissi. Tetti 52

Tuhkatüdruk. Muuseumile saatnud Mari Sarv Karksi-Nuiast 1949. aastal. Esite oli teda nät üte vanapoolse poissi usse taga, kes ei ole siiamaani naisevõtmisega akama saanu, ometi ta mitme tüdruku ja naisega on proovi tennu. ERM A 558:451.

siante poiss valmis ja veeti külasid möödä. Rõõvastest tetti iki, kaeti ööses tõisse talusse viiä. Tähentus olli iki sedäsi, et nee, kes viive, nee omiki usine inimese, ja kelle manu ommukuks jäi, sis nee ollive iki laisa. Tuhkapoisil oli kirikah üten, kästi ruttuedesi jälle viiä. Inimese olive

irmul, es taha kennig omale jätta, sis jääb laiskus majja.

Poistele viiti iki tidruk, olli sihante mütsäk tett, tüdruku rõõva sellän.

Nii käisidki noored mööda küla ja püüdsid tuhkanukust ehk laiskusest lahti saada. Kuigi see komme arvatakse olevat hilisemat algupära, on siin midagi ühist väga vana vastlapäeva kombe Kada ajamisega, kus sümboolne halb kodust eemale tuleb viia.

Tunduvalt varasemal ajal teati selliseid puuslikke nagu Metsik ja Kada, kes olid samuti õlgi täis topitud vanadest riietest tehtud kujud, mida vastlapäeval ringi veeti. See traditsioon oli tuntud peamiselt Lääne-Eestis ning jõudnud meile ilmselt Rootsist rannarootslaste vahendusel.

Kas Kada ajamine oli selles piirkonnas tuntud Metsiku-kultuse järelkaja või paralleelne iseseisev nähtus, pole selge. Kullamaa kirikuõpetaja ja kirjamees Heinrich Göseken (1612–1681) on kirjutanud: Ebausulisi tempe teevad talupojad ka vastlapäeva õhtul. Siis teevad nad õlgedest puusliku, pistavad sellesse terava puu ja ehivad õlgedest esimesel aastal mehe, panevad õlgedele pähe vana kübara või mütsi, panevad õlgedele mehekuue ümber; teisel aastal ehivad õlgedest naise, panevad pähe vana valge tanu, selga vana naisekuue. Siis kannavad nad puuslikku õhtul pimedas välja metsatukka ja seovad selle puulatva. Selle tegevusega peavad nad seda ebausku, et vili ja lina hästi kasvaks ja õnnestuks.

Kada oli aga vana kaltsupundar, mida veeretati korvi sees teise saksa maale. Usuti, et kui oma vanad kaltsud ajad teise maa peale, siis kasvab pikk lina. Seda tegid noored külatüdrukud. Kada ajamise mõte oli ka, et hundid suvel loomi ei murraks ja et saksa viha mitte külarahva, vaid teise saksa peale läheks.

Nagu nendest kommetest selgub, on mustust, laiskust ja muud paha juba aastasadu oma õue pealt teiste ukse taha püütud sokutada. Ega see eestlastest just eriti eeskujulikku pilti ei anna. Aga lõbus oli see toiming igatahes.

Tuhkapoiss. Muuseumile saatnud M. Sarv Karksi-Nuiast.

See tuhapoiss on leitud Karksi Nuias, sepp Sarve hoovipoolse ukse kõrvalt tuhapäeva õhtul kell 22.30 26. II 1936. Kes sinna toonud, see jääb kombe kohaselt (esialgu) teadmata. Teada on vaid niipalju, et teda on eelmisel õhtul, tee poolt ukse kõrvalt „ära varastatud“. Pärast kellelgi hobusega sõitjal ree peale kõrvale visatud, kahelt naisterahvalt. Kes ta siis tagasi tõi, praegu ei tea. Mina aga saadan edasi, nõnna nagu komme nõuab ja hästi kaugele, muidu vast tuuakse jälle tagasi.

3. III 1936. ERM A 423:50.

53