Neljas vaatus: õpin arvuteid SAABUN SUURE LINNA SUURDE ÜLIKOOLI
See vaatus algab minu saabumisega Leningradi Varssavi vaksalisse. On olemas ka Balti vaksal, kuid Tallinna rong sinna ei käi. On Leningradi sügis, hall ja vihmane november nagu Tallinnaski. Ainult ilm tundub veel niiskemana, sest linn on soo peale ehitatud. Tean, et Leningradi Polütehniline Instituut (tehnikaülikool) on linna teises servas, sinna viib tramm number 9 ja mul on vaja sõita lõpp-peatusse. Istun trammi, sõidan pool tundi, küsin kaassõitjatelt, kas varsti on Viiburi pool (Võborgskaja storona) – nii kutsutakse seda linnaosa, kus on tehnikaülikool, ja seal ma peaksin ka elama. Vastuseks on: „Oi, sõbrake (golubtšik), sinna on veel palju maad.” Sõidan veel pool tundi, küsin jälle, vastus on ikka sama. Lõpuks jõuan kohale, aega oli läinud ligi kaks tundi. Leningrad on suur linn, metroo on olemas, kuid veel üsna arenematu. Tehnikaülikoolini metroo veel ei ulatu. Enamjaolt sõidetakse trammi või bussiga ja see võtab palju aega ning sellega peab veel harjuma. Ülikooli peahoonet on trammi lõpp-peatusest lihtne leida. See on väga pikk kolmekorruseline ilus valge maja pargi sees, ehitatud enne oktoobrirevolutsiooni, täitsa palee. Seevastu minu sihtpunkti selles suures hoones on raske leida. Küsin infolauast, kus siin peaks algama kaheaastased arvutialased kursused. Peetakse nõu, ütlen igaks juhuks ka sõna „kibernetika”. See aitab – ah FUDI, öeldakse. FUDI ehk pikemalt fakultet usoveršenstvovanija diplomirovannõhh inženerov on tõlkes diplomeeritud inseneride täiendusteaduskond. See mulle ebameeldiv nimi jääb meile külge kaheks aastaks – me pole mitte üliõpilased, vaid vene keeles fudistõ. Nüüd saan juhtnöörid, et tuleb 115