Targale on antud valust meeleheiteni pikk teekond, mida tarkus pole kunagi käinud lõpuni. Maurice Maeterlinck, „Tarkus ja saatus”
KONSERVATOORIUMIST SÕTTA Tallinna Konservatooriumis oli Emili õpetajaks viiuliprofessor Alfred Papmehl, kes enne suurt sõda kolis Eestist ära Saksamaale, harmooniat õpetas Artur Kapp. Huvitavamatest ainetest meenutas Emil sageli koosmängu, mida õpetas Olav Roots, keda Emil pidas Estonia sümfooniaorkestri kõigi aegade parimaks peadirigendiks, sest nii sügavalt tundsid ja tajusid muusikat Emili arvates vähesed. Emil armastas juba varajases nooruses sageli kontsertidel käia. Seda hõlbustas seik, et tema isamajas Veerenni tänaval üüris korterit ka Estonia tolleaegne administraator, nii et sissepääs kontserdisaali oli prii ja alati kindlustatud. Emil meenutas, et pärast Olav Rootsi juhatatud Beethoveni 5. sümfooniat, mis oli vapustavalt heal tasemel, tehti Rootsile ettepanek juhatada ka Beethoveni 9. sümfooniat. Dirigent vastanud, et nii kaugele pole ta oma arengus veel jõudnud. See näitab, kui tõsiselt suhtus Roots oma töösse ja muusikasse. Emilile imponeeris selline suhtumine väga, seda enam, et Beethoven jäi Emili lemmikheliloojaks elu lõpuni. Hiljem ta imestas, kui sümfooniaorkestri ette astusid noored dirigendid, kes ei suvatsenud oma võimetes raasugi kahelda ja võtsid pikemalt kaalumata ette kõik heliloojad, kaasa arvatud Beethoveni. Konsipäevilt – nagu öeldud – mäletas Emil sellist ainet nagu koosmäng, kus ta pidi saatma konservatooriumi vabakuulajaid, kes tegelikult
Konservatooriumist sõtta | 29
õppeasutust rahastasid. Mill ise õppis tasuta õppekohal nagu Šagalgi. Huvitav on seegi, et Šagal tuli konservatooriumi samuti juba kaheksa- aastaselt. Nad meenutasid naljaga pooleks, kuidas sai põlvpükstes koos pingil istudes viiulit saetud. Mõlemad olid andekad õpilased, Emilit kutsuti konservatooriumi ajal Estonia teatriorkestrissegi mängima, aga ta keeldus, sest igaõhtused teatrietendused oleksid konservatooriumija gümnaasiumiõpingute kõrval osutunud liiga koormavateks. Pealegi oli töö sümfooniaorkestris tema jaoks huvitavam: alati uus repertuaar, uued dirigendid ja solistid – kõik oli avaram. Juba enne sõda käisid sümfooniaorkestri ees esinemas paljud maailma suured viiuldajad – Obermann, Thibault ja peaaegu kõik teised tolle aja kuulsused peale Kreisleri, kelle honorar oli nii kõrge, et Estonia seda maksta ei suutnud. Oma suureks eeskujuks pidas Emil sel ajal Hubert Aumeret, kes muide elas tema Veerenni-kodu vastasmajas. Aumere oli kõigi aegade üks parimaid viiuldajaid Eestis. Nii Roots kui ka Aumere emigreerusid 1943. aastal, Aumere kutsuti tegelikult juba varem kontsertmeistriks Münchenisse, kuhu ta jäigi, Roots põgenes 1943. aastal Rootsi. Saatuse tahtel töötasid mõlemad hiljem pikka aega koos Bogotas Boliivia riiklikus sümfooniaorkestris – vastavalt dirigendi ja kontsertmeistrina. Emilil oli kahju, et Aumere hiilgeajal Eestis oli ta veel liiga noor, et kuulsa viiuldajaga ise suhelda. Aumeret imetles Emil tema visaduse, suurepärase tehnika ja musikaalsuse pärast. Seda kõike oli tema iidolis nii palju, et jäi ülegi, nagu Emil öelda armastas. Ehk teisisõnu: ei saanud aru, kus mees lõppes ja viiul algas – kõike, mida ta tahtis, selle ka pillist välja võlus. Konservatooriumiajal mängis isa ka Paulseni kvartetis, kus olid esimesel viiulil tunnustatud viiulikunstnik Evi Liivak, teisel viiulil Emil (vahel ka vastupidi), aldil Endel Kalam ja tšellol Alex Köler. Emil pidas Paulsenit väga heaks pedagoogiks. Tema enda professor Papmehl oli eelkõige hea viiuldaja, kes esines ka ise solistina, Paulsen aga oli eelkõige vaimustav õpetaja. Paulsenil oli veider komme: kui midagi teda meeldivalt üllatas, andis ta õpilasele viis senti. Emil on jutustanud, kuidas ta Paulseni kvartetis Mozartit mängides oma fortissimo pärast pragada sai. Õpetaja ütles, et mis sa möllasid, Mozartil pole kunagi fortissimot, ainult forte, mezzo forte ja piano. Emil vaidlema, et oli küll fortissimo. Hakkasid siis noodist otsima ja Emil leidiski, et oli kirjas fortissimo. Paulsen ütles, et see on trükiviga, ja andis Emilile viis senti…
30 | Minu isa EMIL LAANSOO
Konservatoorium jäi isal aga sõja tõttu lõpetamata. Kõik õpingud oli ta juba läbinud, diplomist jäid puudu vaid 1940. aastal lisandunud marksistlikud ained. Paraku läks nii, et aastatel 1921–1922 sündinud ja Eesti Vabariigis üles kasvanud noormehed olid viimased, kes mobiliseeriti 1941. aasta suvel Nõukogude Armeesse, nende hulgas ka Emil ja tema konsikaaslane Jossif Šagal. Sõjaväkke minekust ei armastanud isa eriti rääkida. Muidugi ei läinud ta sinna vabatahtlikult, kuid oma rolli mängis selles ka isa Paul, kelle meelest mobilisatsioonist kõrvalehoidmine ja enese varjamine ei tulnud kõne allagi. Kõigil oli meeles 14. juuni küüditamine, kui 10 000 eestlast saadeti loomavagunites Siberisse, ja repressioonide kartuses ei juletud mobiliseerimiskäsku eirata. Ajaloosündmused kulgesid tavalise eestlase jaoks peadpööritaval kiirusel: 1939 baaside lepingud, 1940 pöördelised juunisündmused ja Nõukogude okupatsioon. Euroopas käis sõda ja samal ajal kui ülemaailmne meedia kajastas Pariisi langemisest ja Prantsusmaa vallutamisest tingitud šokki, okupeeris Nõukogude Liit omakorda kolme päeva jooksul ilma suurema rahvusvahelise kärata kõik Balti riigid. Vapustav ajastatus! Kuna üks aasta oli Eesti olnud juba Nõukogude Liidu koosseisus ja objektiivne info puudus, ei osatud 1941 aimatagi, et juba sama aasta sügiseks on Saksa väed Lõuna-Eestis sees ja Nõukogude okupatsioon asendub Saksa okupatsiooniga. Paul uskus, et küllap õnnestub poisil pillimehena Vene sõjaväes ohutumalt hakkama saada ja et see pole kokkuvõttes ehk nii halb kui kogu pere küüditamine. Vastab tõele, et Paul kartis, ja valis enda meelest kahest halvast väiksema. Emil niimoodi ei arvanud, aga midagi polnud enam parata. Esimene kutse armeesse tuli 2. juulil. Dirigent Nikolai Goldschmidti taotlusel sai Emil pikendust kui Tallinna Töölisühingu Sümfooniaorkestris vajalik muusik. Teine kutse saabus augustis ja siis polnud enam pääsu. Isa rääkis, et kui mobiliseeritud poisid Tallinna lähedal kaitsekraave kaevasid, tuli komandör Stepanov ja käsutas poisid kiiruga vagunitesse, et nad kogumispunkti viia. Kogumispunkt oli üsna Emili kodu ligidal, Veerenni tänava koolimajas. Emil jõudis enne minekut veel kodunt läbi joosta ja seljakoti võtta, pill aga jäi seekord maha. Sündmuste edasist käiku arvestades – õnneks! Leena Maria nuttis lohutamatult, kui rong Tallinna kitsarööpmelisel raudteel (see kulges siis piki praegust Vesivärava tänavat) tema Emilit koos teiste poistega Tallinna sadama poole loksutas, sest Narva suunal
Konservatooriumist sõtta | 31
olid sakslased Leningradi viiva maismaatee juba läbi lõiganud. Ahastav ja nuttev ema oli viimane pilt, mis Emilile Tallinnast lahkudes mällu sööbis. Keegi ei osanud ettegi kujutada, millised ebainimlikud katsumused ootasid Emilit ees veel enne rindele jõudmist. Teatavasti pommitasid sakslased puruks kõik laevad, mis mobiliseeritutega Leningradi poole teele asusid. Laev Aegna nr. 511, kus Emil ühes teistega oli, sai neli tabamust ja läks Kunda joonel põhja. Emil polnud eriti hea ujuja, aga viskas enne vette sukeldumist saapad jalast, mis aitas tal pinnal püsida. Isa rääkis, et ta hulpis teadmata kui kaua Soome lahe vees puutükkidel, kuni ellujäänud päästepaati vinnati (Emili ja Šagaliga samal laeval oli mobiliseerituna muuseas ka Georg Ots, kes oli suurepärane ujuja ja pääses samuti) ja teise laevaga Leningradi toimetati. 10 000 mobiliseeritust päästeti merest 1000 ja kui ajas ette rutata, siis Leningradist tagala tööpataljoni jõudis neist vaid sada! Need numbrid räägivad pigem massimõrvast kui mobilisatsioonist! Vaatamata olukorra traagikale jätkus Emilil huumorimeelt: hiljem neist sündmustest pajatades ütles ta, et neil oli merel väike „ümberistumine” (1992. aastal raadiosaates „Muusikaline tund”, kus nad koos Jossif Šagaliga meenutasid ühiseid eluseiku). Kunda liinilt edasi kulges teekond õnnelikult, vaatamata meremiinidele ja torpeedotulele. Isa rääkis, et närvid olid nii pingul, et merehaigeks jäi ta alles siis, kui Leningradis laevalt maha astus. Leningradis paigutati nad kaheks nädalaks sõjakooli ja samal ajal, 8. septembril, sulgus piiramisrõngas linna ümber täielikult ning algas 900 päeva kestnud ja üle miljoni inimelu nõudnud Leningradi blokaad. Nälgiti, söödi rotte, kõigest oli puudus. See polnud mitte ainult füüsiliselt kurnav – need lõksus oldud kuud jätsid sügava haava ka inimeste hinge. Emil haigestus ja pidi viis kuud Leningradi haiglas lamama. Süüa peaaegu polnud: leivatükk ja supilusikatäis õli olid kõik, mida haigetele päevas anti. Eriti kohutav oli külm talv. Emil (176 cm pikkune mees) kaalus siis veidi üle 40 kilo! Mulle jutustas ta paaril korral ka kellestki väga hoolivast medõest Tanjast, kes talle veidi salatoitu hankis ja kellele ta suuresti võlgnes oma ellujäämise eest. Ümberringi valitses ainult surm. Leningradis viibis Emil terve aasta, kuid tuli siiski blokaadist eluga välja. Temas leidus uskumatut elujõudu ja energiat, mis ei lasknud tal ei siis ega edaspidi alla anda. 1942. aasta augusti lõpul hakati tööpataljoni määratud Eesti sõdureid Leningradist laevaga üle Laadoga piiramisrõngast välja viima. Eestlastega
32 | Minu isa EMIL LAANSOO
juleti riskida. Punaarmee polnud siis veel oma kuulsat „Elu teeks” ristitud kitsast koridori Laadoga lõunaosas läbi murdnud – see hakkas üle jää toimima alles järgmise aasta jaanuarist ja kujunes ainsaks ühendusteeks piiramisrõngas linna ning muu maailma vahel. Seekord sai Mill üle vee ilma suuremate vahejuhtumiteta. Mehed viidi itta väikeste, 40-kohaliste laevadega. Kahurituld oli ööpimeduses küll näha, kuid nende laeval oli õnne. Viletsas seisus ja nõrk Emil toimetati koos teiste Eesti sõduritega tagalasse, Uuralitesse Arhangelski oblastisse Kotlase linna lähedale Limendasse – „väljaõppele ja kosuma”. Lootus kosuda oli aga asjatu – tööpataljon oli tegelikult sunnitöö laager, kus juba aasta otsa olid virelenud varem Eestist kohale toodud poisid. Mobiliseerituid peeti kohutavates elamistingimustes näljapajukil ja politrukkide mõnituste saatel pidid nad tegema rasket füüsilist tööd. Toiduks saadi õliga supilurri ja heal juhul veidi leiba tee kõrvale. Käsitsi palgivedu Kotlase lauavabrikusse, raudtee puhastamine lumest, jõelaevade lossimine kurnas kehvades riietes ja katkiste jalanõudega mehed viimseni ära; kellel oli tervis nõrgem, see suri. Pideva kõhulahtisuse vastu otsiti abi söestunud leivatükkidest ja pohlavarreteest. Ma ei mõista siiani, mis ime läbi Raimond Valgre oma hapra füüsisega terve aasta Kotlase laagris vastu pidas – see olevat olnud Venemaa tööpataljonidest kõige hullem. Emil määrati samuti sinna, täpsemalt 109. töökolonni. Õnneks ei jäänud ta sinna kauaks. Võib öelda, et tal „vedas” jälle, sest augustis, kui ta Leningradist Kotlasse saabus, hakati tagalas formeerima Eesti rahvusväeosasid. Tänu sellele muutus tööpataljonides ellu jäänud sõdurite olukord mõneti paremaks. Mehed rääkisid, et kui nad Kotlast lahkusid, jäi neist tee äärde maha kahe kilomeetri pikkune hauarivi. Hiljem olevat ülemjuhatus karistanud neid polguülemaid, kes eestlastele määratud elatusvahendid Limendas oma taskutesse pistsid. Nende kohtuotsuski loeti Eesti sõduritele ette, aga see ei veennud eriti kedagi ega aidanud mingil moel neid, kes olid juba hukkunud. Ilmselt poleks ka blokaadist räsitud Emil laagris kuigi kaua vastu pidanud. Tööpataljonidesse jättis oma elu kolmandik kõigist armeesse mobiliseeritud noortest meestest. See eluetapp mõjutas Emilit tugevasti. Meil kodus polnud kunagi niisugust asja, et toitu oleks tohtinud järele jätta või – veel hullem – ära visata. „Ei mõnita toitu!” ütles isa alati, kui meile lapsepõlves mõni roog
Konservatooriumist sõtta | 33
eriti ei maitsenud ja me taldriku taga „pika mokaga” istusime. Meil, lastel, ei tohtinud küünarnukidki süües laual olla. „Ära lama toidulaua ääres!” tegi isa märkuse – ja mitte eriti leebe häälega. Ta ise võis süüa ka kolmandat päeva ülessoojendatud toitu või koguni süldi „krõmpse”, mis meile jubedusjudinad peale ajasid. Uuralitest kulges Emili sõjatee edasi Sverdlovski oblastisse Tšerbakuli, kuhu 1942. aasta sügisel toodi kokku kõik tööpataljonidest pääsenud eestlased. Neid oli umbes 30 000 ning neist moodustatigi Eesti rahvusväeosad. Ja alles siis algas mobiliseeritute tegelik väljaõpe. Mehed said esimest korda ka relva kätte, esialgu küll ilma padruniteta – neid ei usaldatud. 25. augustil arvati kindralleitant Lembit Pärna juhtimisel formeeritud 8. Eesti Laskurkorpus NSV Liidu relvajõudude koosseisu. Sinna kuulus peale 7. ja 247. Eesti Laskurdiviiside ka 1. Üksik Eesti Tagavara Laskurpolk. Emil määratigi tagavarapolku, millest enamiku moodustasid paranenud haiged ja uued väljaõppeta sõdurid. Tagavarapolku saabus teisigi muusikamehi: Georg Vetting, Abi Zeider, Johannes Kaaber, Elmar Kongas, Raimond Valgre. Häid pillimehi oli tagavarapolgus rohkesti. Tänu polgukaaslastele Kainole ja Udole*, kes sõpru toiduga varustades kasutasid nutikaid „kombinatsioone”, sai Emil taas jalad alla ja oma muusikuhinge tagasi. Koos 8. Eesti Laskurkorpuse loomisega hakati moodustama ka rinde orkestreid – igas polgus pidi olema oma orkestrirühm. Enamasti koosnesid need 12 liikmest, kuid lubati ka suuremaid – sõltuvalt polgu juhtkonna muusikalembusest. Lembit Pärn suhtus sõjaväeorkestritesse üldiselt väga soosivalt, orkestreid moodustati eri koosseisudega. 1942. aasta lõpust alates mängisid Emil ja Jossif Šagal juba Roland Pikhofi organiseeritud keelpilliorkestris. Seal oli Emil küll vaid lühikest aega, sest tema põhiline tegevus muusikuna jäi sõja ajal seotuks Eesti Laskurkorpuse orkestriga, mis moodustati 1942. aasta sügisel. Et Emil oli õppinud konservatooriumis, võeti ta sinna kohe, kui ta Tšerbakuli saabus. Õigupoolest hakati seda orkestrit kutsuma Eesti Laskurkorpuse Džäss orkestriks, seal mängis algul 31 pillimeest ja dirigendiks sai Väino Saviauk. Sõjaolukorras muutus muusikute arv pidevalt, kuid põhikoosseis kujunes
* Kaino Peebo ja Udo Pising. Esimene oli Tšerbakuli saabunud tööpataljonist ja teine Tšeljabinski 1045. ehituskolonnist.
34 | Minu isa EMIL LAANSOO
järgmiseks. Akordioniste oli orkestris viis: Raimond Valgre, Helmut Reismaa, Leino Kivi, Roland Laante ja Boris Laansoo (ei ole Emili sugulane). Trumme mängis Raul Liivoja, kitarrid olid Elmar Kongase, Nikolai Triodini ja Udo Pisingu käes. Veel oli orkestris neli saksofoni: Arved Haug, Arkadi Arv, Romuald Gross, Olev Pikknurm; neli klarnetit ja altsaksofoni: Kaino Peebo, Johannes Laos, Martin Rubin, Valter Maas; neli trompetit: Abi Zeider, Ilmar Tomberg, Rene Hammer või Artur Sild, Jüri Miller, ning kuus viiulit, millest ühte mängis Laansoo Mill. Hiljem jäi kooseisu neli viiulit, millel Milli kõrval musitseerisid Valerian Bernthal, Enn Oro ja Harald Aasa. Kontrabassil oli Lembit Verlin, hiljem lisandus Paul Tepp. Tegutsesid ka vokaalkvartett koosseisus Robert Kurgo, Atmi Nopasson, Udo Pising, Albert Vennola ja kolm laulusolisti. Repertuaar koosnes nii džäss- kui ka klassikalisest muusikast ning sõjaajale iseloomulikest reibastest „patriootlikest” lauludest, mis pärinesid näiteks vene autorite Dunajevski ja Solovjov-Sedoi loomingust. Klassikalisest muusikast olid populaarsemad Brahmsi „Ungari tantsud” ja Straussi ning Lehári operettide valsid. Džässist kõlasid kõige sagedamini Glenn Milleri „In the Mood” ja „Moonlight Serenade” ning Duke Ellingtoni „Caravan”. Raymond Scotti „Mängutrompetis” soleerisid Abi Zeider ja Raul Liivoja. Suurema osa arranžeeringutest tegi orkestrile Mill. Kuna rindeorkestris oli oma helilooja Raimond Valgre, hakati mängima ka tema laule. Valgre laule seadis orkestrile samuti Emil. Valgre laulud sündisid impulsiivselt, kantuna tema läbielamistest ja vahetust meeleolust. Juhtus sedagi, et kui Valgret tabas inspiratsioon öösel, äratas ta Emili üles, et lugu ette mängida ja tema arvamust küsida. Mill ütles, et siis oli tal küll tahtmine Raimondile katelokiga virutada. Emilist kujuneski Valgre laulude korrigeerija. Raimond ise oli oma muusikas niivõrd „sees”, et ei hoolinud millestki muust. Emil mõistis seda ja püüdiski alati nootide üleskirjutamiseks valmis olla. Ka andis ta Raimile nõu harmoonia osas. Vahel oli Valgrel õhtul sündinud laul hommikuks osaliselt juba ununenud, siis oligi abi Emili üleskirjutustest ja koos taastati kogu lugu. Mõnikord sai lugu niimoodi paremgi. Raimond usaldas Emili vilumust harmoonia alal (V. Ojakäär, „Vaibunud viiside kaja”, lk 396, Tallinn, 2000). Valgre laulud „Eidekene hella”, „Peagi saabun tagasi su juurde”, „Hall
Konservatooriumist sõtta | 35
1943. aastal tagalas reservis. Tagareas vasakult paremale: Emil, Johannes Laos, Jüri Miller, Lembit Verlin, Elmar Kongas (kitarrikastiga). Ees keskel istub akordionikastil Raimond Valgre. Vasakul taustal seisavad kaks kohalikku meest.
sõdurisinel”, „Sinilind”, „Õige valik” olid sõja ajal enim mängitud palad. On teada, et selleks ajaks, 1943. aastaks, oli Valgre kirjutanud umbes kolmandiku kogu oma loomingust. Korpuse orkestris leidus teisigi laululoojaid, nagu trompetist Leino Kivi, kes kirjutas „Korpuse võidumarsi” ja loo „Eesti korpus marsib sõtta”, kuid need palad omasid tähtsust ainult sõjaoludes. Korpuse esimene ja terve sõja käigus kõige ohvriterohkem lahing ootas Emilit ning teisi Eesti mehi 1942. aasta lõpul Velikije Lukis. Seal, üle kuu aja väldanud rünnakutes kaotas Eesti Laskurkorpus langenutena 2247 meest, 2020 sõdurit läksid sakslaste poolele üle ja 6620 said haavata. Komandör Pärn säästis pillimehi ega saatnud neid eesliinile. Ta olla öelnud, et püssi laskmisega saab igaüks hakkama, aga pilli mängimisega mitte. Siiski said ka muusikud, näiteks saksofonist Johannes Laos ja akordionist Heino Avarsoo, selles lahingus haavata. Kuna Velikije Lukit
36 | Minu isa EMIL LAANSOO
Eesti tagavarapolgu ansambel aastal 1943. Seisavad Kaino Peebo alias Peps (klarnet), Arkadi Arv (saksofon), Abi Zeider alias Abe (trompet), Raul Liivoja alias Lifka (trummid). Istuvad Elmar Kongas alias Junts (kitarr), Georg Vetting (kitarr), Emil (viiul) ja Johannes Kaaber (mandoola).
peeti strateegiliselt väga tähtsaks, lausa Baltikumi võtmeks, siis pidi eesti väekoondis välja panema kõik jõud, mille tagajärjel kaotas korpus pooled oma meestest. Hukkus ka muusikuid. Ainuüksi ennesõjaaegsest džäss ansamblist Longhairs, mis oli üks paremaid omataolisi, langesid klarnetist Jüri Teng ja kontrabassist Sulo Vedro. 26. jaanuaril 1943, Luki lahingute lõppedes saadeti kogu väeosa Toropetsi linna lähedale Andriapolisse hinge tõmbama. Mindi jala ja suuskadel üle saja kilomeetri. Isa sõjaväest saaadud suusad olid rasked, laiad ja kannasidemetega. Ta ei visanud neid pärast sõda ära, vaid suusatas nendega edasi kuuekümnendate alguseni. Toropetsis, lahingutegevusest eemal, reservis, hakkas orkester aktiivsemalt muusikaga tegelema. Seal kirjutas Valgre polgu politruki peale käimisel ka paar reipamat laulu: marsid „Meie polk” ja „Tartu marss”. Hiljem, kui korpus jõudis juba kodumaa pinnale, lisandusid Valgre
Konservatooriumist sõtta | 37
loomingusse valsid-tangod, mis olid samuti pühendatud Eesti linnadele: „Tartu valss”, Narva ja Aegviidu valsid, tango „Pärnu ballaad”, „Viljandi serenaad”. Need kõik arranžeeris orkestrile ja ansamblile Emil. Orkestri põhitööks reservis oli esineda kohalikele väeosadele, elanikele, haavatutele, surijatele. Toimusid ka polguorkestrite vahelised muusikakonkursid, hiljem esineti Leningradi raadios, kui linn blokaadirõngast vabanes. 1943. aastal moodustas Emil suure orkestri sees veel seitsmeliikmelise ansambli, kuhu kuulusid Abi Zeider (trompet), Arkadi Arv (saksofon), Kaino Peebo (klarnet), Raul Liivoja (trummid), Georg Vetting (kitarr), Elmar Kongas (kitarr). Emil ise mängis viiulit. See ei olnud ainus ansambel, mida Mill sõjaajal juhatas. Levis ütlus, et kuhu Mill ka ei läheks, sinna tekib ansambel. Sõjaolukorras oli vaja kiiresti reageerida ja kokku panna erinevaid koosseise. Nii tegutseski ka veel selline rindeansambel, kus Milli kõrval mängisid needsamad Kaino Peebo (Peps) ja Udo Pising (Uts), ent akordionit tõmbas Raimond Valgre (Raim). Selle kvarteti suurendatud koosseisus mängis trompetit Abi Zeider ja saksofoni Arved Haug. Ansambli esinemistaset peeti kogu aeg väga kõrgeks (Ilmar Tomberg, „Kui muusad pidid vaikima”, Eesti Raamat, 1977).
Inimesed aitavad üksteist vastastikku oma rõõmu ja mitte kurbuse kaudu. Maurice Maeterlinck, „Tarkus ja saatus”
RINDEMUUSIKUD Rahulikum tagalaperiood lõppes 1944. aasta jaanuaris, kui algas suur Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsioon. 27. jaanuaril murti lõpuks ka Leningradi blokaad. Edasises sõjakäigus saigi nüüd Leningrad Eesti sõjaväeosade peatuspaigaks. 1944. aasta veebruaris toimus seal Eesti Laskurkorpuse polgu ansamblite võistlus-konkurss. Emili polguorkester oli samuti kohal. Kontserte anti hotellis Oktjabrskaja ja paremad ansamblid esinesid Leningradi raadios. Esineti ka Moskvas, kuhu muusikud viidi Kolomnast veoauto kastis, kuid isa rääkis, et sageli tuli esinemiskohta minna jalgsi, pille seljas kandes. Talvel kasutati ka suuski, kuigi sel ajal olid Vene talved päris krõbedad – temperatuur võis nädalate viisi püsida 50 külmakraadi juures. Suvel oli 15 kilomeetri pikkune jalgsirännak tavaline asi. Esinemiste vahel pandi pillimehed ka kontserdipaiku – kõlakodasid ja istepinke – ehitama. Emili leivanumber oli ühtlastest peenikestest kasetüvedest pinkide valmistamine – selline meisterdamine pakkus Millile vaheldust ja lõbu, sest reservis veedetud aasta, mil kontserdielu oli üsna rutiinne ja rinne Eesti poole ei liikunud, mõjus meestele üpris tüütult. Kõrvalepõikena tulevikku meenub mulle siinkohal, et kui kuuekümnendate lõpul käisime terve perega Rannapungerjas telkimas, valmistas isa meie lõkkeplatsi äärde imeruttu, ilma ühegi naelata, lepapulkadest ilusa metsamööbli – söögilaua ja istepingid.
Rindemuusikud | 39
Kuni uue pealetungini Eesti suunal ootasid pillimehed Leningradi oblasti erinevates paikades edasiliikumist Narva poole. Kontserte anti peaaegu iga päev linnades ja külades, juhtkond pidas tähtsaks saavutada sidet kohaliku elanikkonnaga ja hoida üleval sõdurite meeleolu. Orkestritesse hangiti pille juurde – põhiliselt Venemaa komisjonikauplustest. Kuigi polkude orkestreid oli palju ja kõik tegid oma tööd südamega, olid siiski kõige oodatumad korpuse suure džässorkestri esinemised. Orkestriliikmete andmeil tegid nad 1943. aastal Moskvas isegi mõned plaadistused. Ehkki pillimeeste põhitöö oli mängida sõduritele ja võimaluse avanedes ka kohalikule rahvale, saadeti neid vajaduse korral ka eesliinile: sanitare abistama, ehitustöödele ja mujalegi „augutäiteks”. Esinemas käidi ka Uuralite kaevuritele, kusjuures kullakaevanduse mehed olid nii tänulikud, et kinkisid eestlastele terve komplekti puhkpille. 1944. aasta veebruaris lõid sakslased Punaarmee esimese pealetungi Narvale tagasi. See oli otsustav aeg: kodumaal Eestis korraldasid nüüd
Korpuse muusikud Duderhofis (Krasnoje Selos) 23. märtsil 1944. Vasakult paremale: Peps (Kaino Peebo) – saksofon ja klarnet, Junts (Elmar Kongas) – kitarr, Abe (Abi Zeider) – trompet, Mill – viiul, Uts (Udo Pising) – kitarr, Lifka (Raul Liivoja) – trummid ja Georg Vetting – kitarr.
40 | Minu isa EMIL LAANSOO
sakslased omakorda üldmobilisatsiooni, käsutades oma ridadesse Puna armeesse võetutest nooremate aastakäikude eesti mehed, aga ka Nõukogude mobilisatsioonist kõrvale jäänud vanemad mehed. Valmistuti elutähtsaks võitluseks. Teisel pool, Venemaal, toodi 1944. aasta märtsis Eesti korpuse orkestrandid koos Emiliga taas Leningradi alla Duderhoffi (Krasnoje Selo), et valmistuda uueks pealetungiks Narvale. Suurde orkestrisse lisati pillimehi – saksofoniste ja trompetiste. Käidi esinemas haiglates ja väeosades. Muusikud pidid vastavalt olukorrale olema kord sõdurid, kord orkestrandid. Milli igapäevase töö moodustasid orkestreerimine ja orkestriproovid, vahel mängiti ka tantsupidudeks. See oli üsna väsitav ja üksluine periood, sest kõik olid sõja venimise pärast mures ja tülpinud. Juuli algul toimus sündmustes järsk murrang, liiguti kiiresti edasi Narva suunas. Kui lahingud kandusid Eesti pinnale, andis kindralleitnant Lembit Pärn korralduse organiseerida suur esinduslik džässorkester, mis mängiks sissemarsil Tallinnasse. Juuli lõpupoole toodi Opolje külasse kokku kõik Eesti korpuse muusikud ja pandi paika uus koosseis, mille tuumiku moodustas endiselt Väino Saviaugu juhatatud orkester. Tehti vaid mõned muudatused: saksofonide arvu suurendati, viiuleid vähendati neljale ja lisati veel üks kontrabass, neli trombooni ja üks akordion, kitarre jäi orkestrisse viis. Kokku oli orkestris umbes 45 moosekanti, neljast viiuldajast üks oli Emil. Kibekiiresti tuli hakata proove tegema, tavaliselt lageda taeva all. Orkestreerimine langes suures osas Emili õlgadele, kuid oma panuse andis ka Raimond Valgre. Neist said head sõbrad. Tööd oli väga palju: kuna orkestri koosseis pidevalt muutus, tuli iga päev orkestratsioone ümber teha. Lisandus ka uusi lugusid. Valgre kirjutas sellel perioodil lood „Laul Leningradist”, „Peagi saabun tagasi su juurde” jt. See oli üsna lootusrikas aeg – ootusärev ja töörohke, aga positiivne. Õhtuti istuti koos – Mill, Raim ja Robi (Robert Kurgo) –, visati nalja ja veedeti videvikku. Raimond kirjutas sellest ajast oma Niinale* vaimustusega: „Kuigi nüüd uue orkestriga
* Leningradist pärit inglise filoloog Niina Vassiljeva ja Raimond Valgre armusid sõja ajal teineteisesse esimesest pilgust. Nende armulugu jäi suuresti kirjavahetuse tasandile, näost näkku kohtusid nad kõigest kolmel korral. (Toim.)
Rindemuusikud | 41