Targale on antud valust meeleheiteni pikk teekond, mida tarkus pole kunagi käinud lõpuni. Maurice Maeterlinck, „Tarkus ja saatus”
KONSERVATOORIUMIST SÕTTA Tallinna Konservatooriumis oli Emili õpetajaks viiuliprofessor Alfred Papmehl, kes enne suurt sõda kolis Eestist ära Saksamaale, harmooniat õpetas Artur Kapp. Huvitavamatest ainetest meenutas Emil sageli koosmängu, mida õpetas Olav Roots, keda Emil pidas Estonia sümfooniaorkestri kõigi aegade parimaks peadirigendiks, sest nii sügavalt tundsid ja tajusid muusikat Emili arvates vähesed. Emil armastas juba varajases nooruses sageli kontsertidel käia. Seda hõlbustas seik, et tema isamajas Veerenni tänaval üüris korterit ka Estonia tolleaegne administraator, nii et sissepääs kontserdisaali oli prii ja alati kindlustatud. Emil meenutas, et pärast Olav Rootsi juhatatud Beethoveni 5. sümfooniat, mis oli vapustavalt heal tasemel, tehti Rootsile ettepanek juhatada ka Beethoveni 9. sümfooniat. Dirigent vastanud, et nii kaugele pole ta oma arengus veel jõudnud. See näitab, kui tõsiselt suhtus Roots oma töösse ja muusikasse. Emilile imponeeris selline suhtumine väga, seda enam, et Beethoven jäi Emili lemmikheliloojaks elu lõpuni. Hiljem ta imestas, kui sümfooniaorkestri ette astusid noored dirigendid, kes ei suvatsenud oma võimetes raasugi kahelda ja võtsid pikemalt kaalumata ette kõik heliloojad, kaasa arvatud Beethoveni. Konsipäevilt – nagu öeldud – mäletas Emil sellist ainet nagu koosmäng, kus ta pidi saatma konservatooriumi vabakuulajaid, kes tegelikult
Konservatooriumist sõtta | 29