ME TULIME SIIA linna 1922. aasta kevadtalvel, varsti pärast seda, kui mu mees oli vangilaagrist vabanenud ja meid oli laulatatud. Suusatasime läbi märtsikuiste metsade, lumi oli paks ja kleepuv, põhjapoolse Soome suured kuusikud ei tahtnud meid minna lasta. Me tungisime sellele maale, surusime suuski lumest läbi, tõukasime tagant nii et silme ees must, seljakott seljas ja ema kootud käpikud käes. Me läksime sellepärast, et mu mees oli tulipea ja uhke, ja ei tahtnud manguda tööd neilt, kes ukse punase ees kinni lõid; me läksime hea usu peale, lootes, et on olemas maa, kus tööinimene võib vabalt elada. Me läksime sellepärast, et olime nii palju raamatuid lugenud. Ja ka armastuse pärast. Mina oleksin läinud koos oma mehega kasvõi maakoore alla või meresügavustesse. Meil olid seljakotis valed asjad: paremad rõivad, tükk seepi, õppematerjal teemal naine ja sotsialism, pliiats ja vihikud – nendega me mõtlesime ehitada tulevikku. Tööriistad oleksid rohkem ära kulunud. Oleks pidanud tooma raudteerööpaid, villa, paberit, vaktsineerimisnõelu, käsikäru ja trükimasina. Seljataha jäi see, mida nad nimetasid kodumaaks, see, mis keeras meile selja juba enne, kui meie temale selja keerasime. Seljataha jäid emakeel ja meie vanad nimed – kui kohtusime vastuvõtjatega siinpool, siis ei olnud enam tähtis, kuidas meid oli varem kutsutud. Siin olime Klara ja Ilja. Perekonnanime ei taibanud me vahetada. Revolutsioon oli noor ja me oletasime, et meid vajati ehitama. Kuigi meie vastuvõtjad olid näost kalbed ja vaatasid meid punetavate silmadega ja ütlesid: veel võite loobuda ja koju tagasi minna, tahtsime meie vaid kohale jõuda. Me panime suusad seina najale püsti ja hakkasime puiste jalgadega minema. Mina vaatasin neid häid suuski veel üle õla. Siis hakkasid meie vastuvõtjad naerma ja ütlesid: seal, kuhu lähete, teil suuski tarvis ei ole. PETROGRAD
7