HARO LD JA KI RI
KIRI, MIS MUUTIS kõik, saabus ühel teisipäeval. See oli tavaline aprilli keskpaiga päev, mis lõhnas puhta pesu ja värskelt niidetud muru järele. Puhta särgi ja lipsu ning äsja raseeritud lõuaga Harold Fry istus hommikusöögilauas, ees röstsaiaviil, mida ta ei söönud. Ta vaatas köögiaknast pöetud muru, mille keskel turritas Maureeni kokkupandav pesukuivataja ning mida kolmest küljest piirasid naabrite plankaiad. „Harold!” hõikas Maureen üle tolmuimeja huugamise. „Post!” Harold arvas, et oleks tore välja minna, aga ainus asi, mida seal teha võis, oli muruniitmine, ja selle oli ta juba eile ära teinud. Tolmuimeja jäi vait ja uksele ilmus Haroldi naine, näol pahur ilme, käes kiri. Ta võttis Haroldi vastas istet. Maureen oli hõbedase juuksekrooni ja kärme sammuga kleenuke naine. Kui nad tutvusid, oli Haroldile üle kõige meeldinud naist naerma ajada. Vaadata, kuidas tema kaunis keha talitsematus rõõmus kooku tõmbub. „See on sulle,” ütles Maureen. Harold ei saanud aru, mida naine silmas peab, enne kui too ümbriku üle laua libistas
7
ning selle üsna Haroldi küünarnuki juures seisma jättis. Mõlemad silmitsesid ümbrikut, nagu poleks midagi sellist varem näinud. See oli roosa. „Ümbrikul on Berwickupon-Tweedi tempel.” Harold ei tundnud Berwick-upon-Tweedis kedagi. Ta ei tundnud üldse kuigi paljusid inimesi. „Võib-olla see on eksitus.” „Minu arvates mitte. Postitemplit ei panda valesti.” Maureen võttis hoidikust röstsaia. Talle meeldis külm ja krõbe röstsai. Harold uuris salapärast ümbrikut. See polnud vannitoagarnituuri ega sellega sobivate käterätikute ja pehme tualetipotikatte värvi roosa. Tualettruumi roosa oli erk varjund, mis tekitas Haroldis tunde, et ta ei tohiks seal olla. Kuid ümbriku värvitoon oli õrn. Kommiroosa. Tema nimi ja aadress olid kribatud pastakaga, kohmakad tähed olid üksteise kukil, nagu oleks laps need kiiruga kritseldanud: Hr H. Fry, Fossebridge Road 13, Kingsbridge, South Hams. Käekiri ei tulnud Haroldile tuttav ette. „Noh?” küsis Maureen nuga ulatades. Harold pistis noa ümbriku nurgast sisse ja lõikas murdekohast lahti. „Ettevaatust,” hoiatas Maureen. Kirja välja tõmmates ja lugemisprille kohendades tajus Harold endal naise pilku. Kiri oli prinditud ja saadetud kohast, millest Harold midagi ei teadnud – Püha Bernardino hospiitsist. Armas Harold! See võib tulla Sulle mõningase üllatusena. Haroldi pilk libises lehekülje lõppu. „Noh?” küsis Maureen taas. „Püha jumal. See on Queenie Hennessylt.” Maureen torkas võitüki noa otsa ja määris röstsaialõigule laiali. „Kes see Queenie on?” „Ta töötas õllevabrikus. Ammu. Kas sa ei mäleta?” Maureen kehitas õlgu. „Ei tea, miks ma peaksin. Ma ei 8
saa aru, miks peaks mäletama kedagi nii ammusest ajast. Palun ulata moosi.” „Ta töötas raamatupidamises. Oli väga võimekas.” „See on marmelaad, Harold. Moos on punane. Kui sa vaataksid, enne kui midagi ulatad, näeksid, et sellest on abi.” Harold ulatas naisele selle, mida too vajas, ja naasis kirja juurde. See oli muidugi kaunilt kujundatud, mitte nagu ümbrikule kritseldatud aadress. Siis meenutas Harold naeratades, et Queenie oli alati selline: tegi kõike nii täpselt, et vigu leida oli võimatu. „Tema sind mäletab. Saadab terviseid.” Maureeni suu tõmbus nuppu. „Üks mees rääkis raadios, et prantslased tahavad meie saia. Prantsusmaal ei suudeta seda viilutada. Nad tulevad siia ja ostavad kogu saia kokku. See mees ütles, et suveks võib saiapuudus tekkida.” Maureen vakatas. „Harold? Kas midagi on juhtunud?” Mees ei lausunud sõnagi. Huuled paokil, nägu kahvatu, ajas ta selja sirgu. Kui ta viimaks suu lahti tegi, oli tema hääl vaikne ja toon eemalviibiv. „See on ... vähk. Queenie kirjutab selleks, et hüvasti jätta.” Harold otsis sõnu, kuid ei leidnud. Ta tõmbas püksitaskust taskuräti ja nuuskas nina. „Ma ... hm. Tohoh.” Pisarad tikkusid silma. Möödusid hetked, võib-olla minutid. Maureen tõi kuuldavale neelatuse, mis vaikuses laksatas. „Tunnen kaasa,” ütles ta. Mees noogutas. Ta oleks pidanud pilgu tõstma, kuid ei suutnud. „Kena hommik,” alustas naine taas. „Miks sa ei võiks aiatoole välja viia?” Kuid mees istus liikumatult, sõnagi lausumata, kuni naine määrdunud taldrikud laualt ära koristas. Veidi aja pärast hakkas tolmuimeja eeskojas tööle.
9
* Harold tundis, et tal jääb hing kinni. Ta kartis, et kui ta jäset või ühtainsatki lihast liigutab, vallandub tundetulv, mida ta püüdis iga hinna eest vaos hoida. Miks ta oli lasknud kahekümnel aastal mööduda, püüdmata Queenie Hennessyt leida? Haroldi vaimusilma ette kerkis väike tumedajuukseline naine, kellega ta oli nii ammu koos töötanud, ja näis kujuteldamatu, et ta oli – kui vana? Kuuekümnene? Ja Berwickis vähki suremas. Sellises kohas, mõtles Harold; ta polnud iial nii kaugel põhjas käinud. Ta heitis pilgu aeda ja nägi, et kileriba oli loorberipõõsasse kinni jäänud, laperdas, kuid lahti ei pääsenud. Harold pistis Queenie kirja taskusse, patsutas seda paar korda kindluse mõttes ja tõusis. Ülemisel korrusel pani Maureen vaikselt Davidi toa ukse kinni ja seisis veidi aega poja lõhna sisse hingates. Ta tõmbas eest Davidi sinised kardinad, mille ta igal õhtul ette tõmbas, ja kontrollis, ega seal, kus võrkkardina serv aknalauaga kokku puutus, pole tolmu. Ta lõi läikima poja Cambridge’i-aegse pildi hõberaami ning mustvalge titefoto selle kõrval. Maureen hoidis toa puhta, sest ootas, et David tuleb tagasi, ehkki ei teadnud, millal see võiks juhtuda. Osa Maureenist oli kogu aeg ootel. Meestel polnud õrna aimugi, mis tunne on olla ema. Lapse armastamise valu, isegi kui too on elus edasi liikunud. Maureen mõtles allkorrusel istuvale Haroldile ja tema roosale kirjale ning soovis, et võiks pojaga rääkida. Maureen lahkus toast niisama vaikselt, nagu oli sisenenud, ja läks voodipesu vahetama. Harold Fry võttis kummutisahtlist mitu Basildon Bondi paberilehte ja ühe Maureeni tindipliiatsitest. Mida öelda vähihaigele surijale? Harold tahtis Queenie’le teada anda, kui kahju tal on, kuid olnuks vale kirjutada „tunnen 10
kaasa”, sest neid sõnu kirjutati poekaartidele nii-öelda pärast juhtunut ja igal juhul kõlasid need õõnsalt, nagu poleks tal tegelikult sooja ega külma. Ta kirjutas: Armas preili Hennessy, ma loodan siiralt, et Teie seisund paraneb, aga kui ta pliiatsi käest pani, et oma sõnum üle lugeda, näis see ühtaegu jäik ja ebausutav. Harold kägardas paberi kokku ja alustas uuesti. Tal oli alati eneseväljendusega raskusi olnud. See, mida ta tundis, oli nii võimas, et oli raske sõnu leida, ja isegi kui oleks leidnud, oli neid vaevalt küll sobilik kirjutada inimesele, kellega ta polnud kakskümmend aastat suhelnud. Kui olukord olnuks vastupidine, oleks Queenie teadnud, mida teha. „Harold?” Maureeni hääl tabas meest ootamatult. Harold arvas, et naine on ülemisel korrusel ja lööb midagi läikima või räägib Davidiga. Tal olid Marigoldi kõrvarõngad kõrvas. „Ma kirjutan Queenie’le kirja.” „Kirja?” Naine kordas sageli mehe sõnu. „Jah. Kas tahad oma nime ka alla panna?” „Pigem mitte. Vaevalt sobiks oma nime panna kirjale, mille saajat ma ei tunne.” Oli aeg lõpetada peamurdmine kauni väljendusviisi kallal. Haroldil tuleb lihtsalt mõtteis kõlavad sõnad paberile panna: Armas Queenie! Tänan kirja eest. Mul on väga kahju. Sinu Parimate soovidega Harold Fry. See oli lame, aga see oli paberile pandud. Harold libistas kirja ümbrikusse, kleepis selle kähku kinni ja kirjutas esiküljele Püha Bernardino hospiitsi aadressi. „Ma lähen viskan kirja posti.” Kell oli üksteist läbi. Harold võttis oma vihmajopi nagist, kuhu ta selle Maureeni meeleheaks ikka riputas. Uksel tungis Haroldile ninna sooja õhu soolakas lõhn, kuid naine oli tema kõrval, enne kui ta jõudis vasaku jala üle läve tõsta. „Kas sul läheb kaua?” 11
„Ma lähen ainult tänava lõppu.” Maureen vaatas talle endiselt otsa, samblarohelised silmad ja habras lõug tõstetud, ning Harold tahtis, et ta oleks osanud midagi öelda, ent ei osanud; vähemasti mitte midagi sellist, millest oleks abi olnud. Ta ihkas naist puudutada nagu vanasti, pea tema õlale langetada ja sinna jätta. „Nägemist, Maureen.” Harold pani eesukse nende vahel kinni, kandes hoolt, et see ei paugataks. Kingsbridge’i kohal kõrguvale künkale rajatud Fosse bridge Roadi majade eeliseks oli, nagu kinnisvaramaaklerid tavatsesid öelda, asukoht, kust avanes avar vaade linnale ja selle lähiümbrusele. Majade eesaiad aga olid ohtliku nurga all kõnnitee poole kaldu ning taimed mässisid end ümber bambustugede, nagu klammerduksid elu eest nende külge. Harold sammus mööda järsku betoonrada veidi kiiremini, kui oleks soovinud, ja märkas viit äsja tärganud võilille. Võib-olla toob ta täna õhtul taimemürgi välja. See pakuks veidigi tegevust. Naabrimees viipas Haroldit märgates ja võttis suuna neid lahutava tara poole. Rex oli lühike mees, kabedad jalad all, väike peanupp üleval ja väga ümarik keha keskel, mistõttu Harold mõnikord pelgas, et kui mees kukub, siis ei saa teda enam pidama. Rex veereb künkast alla nagu väike tünn. Rex oli pool aastat tagasi leseks jäänud, umbes samal ajal, kui Harold pensionile läks. Pärast Elizabethi surma meeldis Rexile rääkida, kui raske on elu. Talle meeldis sellest pikalt-laialt pajatada. „Vähim, mida sa teha saad, on kuulata,” ütles Maureen, ehkki Harold polnud kindel, kas naine mõtles sõna „sa” üldiselt või isiklikult. „Lähed jalutama?” küsis Rex. Harold püüdis häälde manada naljatlevat tooni, mis, nagu ta lootis, pidi vihjama, et praegu pole tal aega peatuda. „On sul vaja midagi posti panna, vana semu?” 12
„Keegi ei kirjuta mulle. Pärast Elizabethi surma saan ainult ringkirju.” Rex suunas pilgu kaugusse ja Harold taipas kohe, kuhu vestlus tüürib. Ta tõstis pilgu; pilvetupsud kügelesid siidpaberitaolises taevas. „Üsna ilus ilm.” „Üsna ilus,” nõustus Rex. Sugenes paus ja Rex täitis selle ohkega. „Elizabethile meeldis päikesepaiste.” Veel üks paus. „Hea ilm muru niitmiseks, Rex.” „Väga hea, Harold. Kas sa paned niiduse komposti? Või jätad multšiks?” „Minu meelest on multšiks jäetud niidus sodi, mis kleepub jalgade külge. Maureenile ei meeldi, kui ma prahti tuppa tassin.” Harold heitis pilgu oma purjetajakingadele ja mõtles, miks inimesed neid kannavad, kui neil pole vähimatki kavatsust purjetada. „Nii. Vaja minna. Et kiri keskpäevase postiga ära saata.” Ümbrikuga vehkides pööras Harold tänava poole. Esimest korda elus oli Harold pettunud, et postkast ilmus nähtavale loodetust varem. Harold püüdis üle tee minna, et postkasti vältida, kuid seal see oli – ootas teda Fosse bridge Roadi nurgal. Harold tõstis Queenie kirja pilu juurde ja tardus. Ta vaatas tagasi lühikese vahemaa poole, mille tema jalad olid läbinud. Majad olid krohvitud ning kollase, lõheroosa ja sinise varjundites üle värvitud. Mõnel oli endiselt viiekümnendate aastate viilkatus poolikut päikest kujutavate dekoratiivsete kiirtega; teistel olid katusekividega kaetud ärklid; üks oli Šveitsi majakese stiilis täielikult ümber ehitatud. Harold ja Maureen olid siia kolinud nelikümmend viis aastat tagasi, kohe pärast abiellumist. Sissemaksuks kulusid kõik Haroldi säästud, kardinate ja mööbli jaoks raha üle ei jäänud. Nad olid omaette hoidnud, ajapikku oli 13
naabreid tulnud ja läinud ning ainult Harold ja Maureen olid paigale jäänud. Kord olid neil olnud köögiviljapeenrad ja ehistiik. Maureen tegi igal suvel hoidiseid ja David pidas kuldkalu. Maja taga oli aiakuur, mis lõhnas väetise järele ja kus olid kõrged varnad tööriistade ning nööri- ja köiekerade riputamiseks. Kuid ka need asjad olid ammu kadunud. Isegi poja kool, mis oli asunud kiviviske kaugusel tema magamistoa aknast, oli maatasa tehtud ja selle asemel seisid viiskümmend erksates põhivärvides, soodsa hinnaga elumaja ning George’i-aegsete gaasilampide stiilis tänavalaternad. Harold mõtles sõnadele, mis ta oli Queenie’le kirjutanud, ja tundis nende kohatuse pärast piinlikkust. Ta kujutles, kuidas ta koju naaseb, ja Maureen helistab Davidile ja elu on täpselt nagu enne, ainult et Queenie on Berwickis suremas ning Harold kurbuse meelevallas. Kiri puhkas postkasti pimedal suul. Harold ei suutnud sel minna lasta. „Lõppude lõpuks,” ütles ta valjusti, ehkki keegi teda ei vaadanud, „on ilm ilus.” Haroldil polnud midagi muud teha. Ta võib niisama hästi järgmise postkastini kõndida. Ta keeras ümber Fossebridge Roadi nurga, enne kui jõudis meelt muuta. Polnud tema moodi äkkotsuseid langetada. Sellest sai Harold aru. Pärast seda, kui ta oli pensionile jäänud, päevad muudkui möödusid ja miski ei muutunud, ainult Haroldi keskpaik läks jämedamaks ja juuksed jäid hõredamaks. Harold magas öösiti halvasti ja mõnikord ei maganud üldse. Oodatust kiiremini postkastini jõudnud, jäi ta ometi taas seisma. Ta oli millegagi algust teinud, teadmata, mis see on, aga nüüd, kus ta seda tegi, polnud ta valmis lõpetama. Tema laubal tärkasid higipiisad, veri vemmeldas ootusärevalt. Kui ta kirja Fore Streeti postkontorisse viib, läheb see järgmisel päeval kindla peale kohale. Päike paistis soojalt talle kuklasse ja õlgadele, kui ta 14
mööda uue elamurajooni puiesteid lonkis. Harold heitis pilke inimeste akendesse ja mõnikord olid need tühjad, aga mõnikord vaatasid inimesed talle vastu ning ta tundis, et peab edasi ruttama. Mõnikord oli aga aknal ese, mida ta ei oodanud; portselankuju, vaas ja isegi tuuba. Iseenese haprad tükikesed, millega inimesed ümbritsesid end kaitseks välismaailma eest. Harold püüdis kujutleda, mida saaks mööduja temast ja Maureenist teada Fosse bridge Roadi maja number 13 akendesse vaadates, enne kui taipas, et võrkkardinate tõttu poleks seda kuigi palju. Ta võttis suuna sadamale, reielihased tuikamas. Oli mõõnaaeg ja värvimist vajavad paadid lamasid mustast mudast kuumaastikul. Harold komberdas tühja pingini, võttis Queenie kirja taskust ja voltis lahti. Queenie mäletas. Pärast kõiki neid aastaid. Ja ometi oli Harold elanud oma tavapärast elu, nagu poleks see, mida Queenie tegi, midagi tähendanud. Ta polnud püüdnud naist takistada. Ta polnud naisele järgnenud. Ta polnud isegi head aega jätnud. Taevas ja sillutis sulasid kokku, kui värsked pisarad Haroldi silmisse valgusid. Siis tungis neist läbi noore ema ja lapse vesine kontuur. Tundus, et neil on käes jäätisetuutud ja nad hoiavad neid nagu tõrvikuid. Naine tõstis poisi sülle ja pani pingi teise otsa istuma. „Kena ilm,” ütles Harold, tahtmata jätta nutva vana mehe muljet. Naine ei tõstnud pilku ega väljendanud nõusolekut. Ta kummardus lapse rusika kohale ja tõmbas keelega sileda raja, et jäätis tilkuma ei hakkaks. Poiss jälgis ema nii vaikselt ja nii lähedalt, nagu oleks tema nägu osa ema omast. Harold mõtles, kas tema on kunagi Davidiga sadama silla juures istunud ja jäätist söönud. Ta oli kindel, et küllap on, ehkki see ei tulnud talle otsekohe meelde, kui ta seda mälust otsis. Ta peab edasi liikuma. Ta peab kirja posti panema. 15
Old Creek Inni ees naersid kontoritöötajad lõunast õlut juues, kuid Harold ei pannud neid õieti tähelegi. Asudes mööda järsku Fore Streeti ülespoole ronima, mõtles ta emale, kes oli oma pojast nii haaratud, et ei näinud kedagi teist. Haroldile turgatas pähe, et see oli Maureen, kes rääkis Davidiga ja pajatas talle koduseid uudiseid. Maureen oli alati Haroldi nime („issi”) kirjade ja kaartide alla kirjutanud. Maureen oli koguni Haroldi isale hooldekodu leidnud. Ja kui Harold reguleeritaval ristmikul foorinupule vajutas, kerkis tahes-tahtmata küsimus: „Kui Maureen on tõesti Harold, siis kes olen mina?” Harold möödus postkontorist isegi seisatamata.
16
2 H AROLD , TAN KLAN E I U JA US U KÜ S I MU S
Fore Streeti otsale. Ta oli möödunud suletud Woolworthsist, halvast lihapoodnikust („Ta peksab naist,” ütles Maureen), heast lihapoodnikust („Naine jättis ta maha”), kellatornist, Shamblesist, nagu ka South Hams Gazette’i toimetusest, ning nüüd oli ta viimase poeni jõudnud. Säärelihased pinguldusid igal sammul. Tema selja taga läikis suudmelaht päikesepaistes nagu plekk; paadid olid juba tillukesteks valgeteks tähnideks kahanenud. Harold seisatas reisibüroo ees, sest tahtis puhata, nii et keegi ei märkaks, ja tegi, nagu loeks aknale välja pandud soodusreiside reklaami. Bali, Napoli, Istanbul, Dubai. Ema oli rääkinud nii unelevalt pagemisest maadesse, kus kasvavad troopilised puud ja naistel on lilled juustes, et poisikesena oli Harold vaistlikult umbusaldanud maailma, mida ta ei tundnud. Tema suhtumine ei muutunud eriti ka siis, kui ta Maureeniga abiellus ja neil sündis David. Nad veetsid igal aastal kaks nädalat ühes ja samas Eastbourne’i puhkekeskuses. Harold hingas mitu korda sügavalt sisse, et rinda rahustada, ja sammus edasi põhja poole. Poode asendasid elamud, mõned roosakashallist DeHAROLD LÄHENES
17
voni kivist ehitatud, mõned värvitud, teised kaetud kiltkiviplaatidega; neile järgnesid uute elurajoonide umbtänavad. Magnooliad hakkasid õitsema: valged volangilised tähekesed sedavõrd paljaste okste taustal, et nood näisid alasti olevat. Kell oli juba üks; Harold oli keskpäevasele postkastide tühjendamisele hiljaks jäänud. Ta ostab lõunaooteks suupoolist ja otsib siis järgmise postkasti. Harold ootas, kuni liikluses tekkis lünk, ja läks üle tänava bensiinijaama, kus majad lõppesid ja põllud nende koha üle võtsid. Leti taga seisev noor neiu haigutas. Tal oli T-särgi ja pükste peal punane põll märgiga, millel seisis AITAN RÕÕMUGA. Tema juuksed raamisid nägu rasuste salkudena, nii et kõrvad paistsid, ning nahk oli armiline ja kahvatu, nagu oleks teda kaua aega nelja seina vahel hoitud. Neiu ei saanud aru, millest Harold räägib, kui too kerget oodet küsis. Ta paotas suud ja see jäi lahti, nii et Harold kartis, et tüdruk jääb igavesti selliseks. „Suupistet,” ütles Harold. „Midagi kõhutäiteks.” Neiu silmad välgatasid. „Oi, te mõtlete burgerit.” Ta kõmpis külmkapi juurde ja näitas Haroldile, kuidas mikrolaineahjus friikartuleid ja suurt liha-juustuburgerit soojendada. „Püha jumal,” ütles Harold, kui nad klaasi taga karbis keerlevat toitu vaatasid. „Mul polnud aimugi, et tanklast võib täie söömaaja saada.” Neiu võttis burgeri mikrolaineahjust välja ning pakkus ketšupi ja pruuni kastme kotikest. „Kas te maksate kütuse eest?” küsis ta pikkamisi käsi pühkides. Need olid väikesed nagu lapsel. „Ei, ei, lihtsalt sattusin mööda minema. Tegelikult kõnnin jala.” „Oo,” ütles neiu. „Viin kirja posti kellelegi, keda ma kunagi tundsin. 18
Kahjuks on tal vähk.” Oma õuduseks märkas Harold, et ta pidas enne selle sõna lausumist pausi ja tasandas häält. Samuti märkas ta, et oli sõrmedega otsekui väikese kämbu moodustanud. Neiu noogutas. „Mu tädil oli vähk,” ütles ta. „See tähendab – seda on igal pool.” Ta laskis pilgu poeriiulitel ringi käia, viidates, et see võib isegi AA teekaartide ja Turtle Waxi poleerimispasta taga redutada. „Te peate siiski lootma.” Harold katkestas burgerisöömise ja pühkis pabersalvrätikuga suud. „Lootma?” „Te peate uskuma. Mina arvan nii. Asi pole meditsiinis ega muus seesuguses. Te peate uskuma, et inimene võib paraneda. Inimvaimus on nii palju sellist, millest me aru ei saa. Aga, teate, kui te usute, saate kõigega hakkama.” Harold silmitses neiut aukartlikult. Ta ei teadnud, kuidas see oli juhtunud, kuid näis, nagu seisaks tüdruk valgusvihus, nagu oleks päike liikunud, ning tema juuksed ja nahk särasid helendavas valguses. Võib-olla silmitses ta teda liiga ainiti, sest neiu kehitas õlgu ja hakkas alahuult närima. „Kas ma ajan jama?” „Jumal hoidku, ei. Sugugi mitte. See on väga huvitav. Kahjuks on religioon selline asi, millest ma pole kunagi aru saanud.” „Ma ei pea silmas usklikkust. Ma pean silmas, et sa usaldad seda, millest sa midagi ei tea, ja haarad sellest kinni. Usud, et sa suudad midagi muuta.” Neiu keeras juuksesalgu ümber sõrme. Haroldile tundus, et ta pole iial kokku puutunud seda võrd lihtsa enesekindlusega, ja veel nii noore inimese puhul; neiu suus kõlas see endastmõistetavana. „Ja kas ta paranes? Teie tädi? Sest te uskusite, et ta võib paraneda?” Juuksesalk oli tihedalt ümber neiu sõrme krutitud ja nüüd kartis Harold, et see ei tulegi enam lahti. „Ta ütles, 19
et see andis talle lootust, kui kõik muu oli kadunud ...” „Kas siin keegi töötab ka?” hüüdis peenetriibulise ülikonnaga mees leti äärest. Ta kopsis autovõtmetega vastu kõva pinda, tagus raisatud aja rütmi. Neiu loovis taas leti taha, mille ääres peenetriibuline väljakutsuvalt oma käekella vaatas. Mees hoidis rannet kõrgel ja osutas numbrilauale. „Ma pean poole tunni pärast Exeteris olema.” „Kütus?” küsis neiu ning võttis taas sisse koha suitsu pakkide ja loteriipiletite ees. Harold püüdis tema pilku tabada, kuid neiu ei vaadanud tema poole. Ta oli jälle loid ja tühi, nagu poleks jutuajamist tädist toimunudki. Harold jättis raha burgeri eest letile ja läks ukse juurde. Usk? Kas neiu ei kasutanud mitte seda sõna? Seda sõna ei kuulnud Harold kuigi tihti, aga see oli kummaline. Ehkki ta polnud kindel, mida neiu usu all silmas pidas või millesse tal endal oli veel uskuda jäänud, kõlas sõna tema kõrvus nii tungivalt, et see teda hämmastas. Kuuekümne viie aastaselt oli ta hakanud raskusi aimama. Liigesejäikus, tuhm kumin kõrvus, silmad, mis vähimagi tuulemuutuse peale vett jooksma hakkasid, terav valu rinnus, mis ennustas midagi pahaendelisemat. Kuid mida tähendas see ootamatu tundetulv, mis pani tema keha puhtast tarmust värisema? Harold võttis suuna A381-le ja tõotas jälle, et peatub järgmise postkasti juures. Ta lahkus Kingsbridge’ist. Tee ahenes üherealiseks, kuni sillutis täiesti kadus. Haroldi pea kohal ühinesid oksad nagu tunneli katus, millesse on takerdunud vastsed teravaotsalised pungad ja õiepilved. Mitu korda pidi ta end vastu viirpuud suruma, et mööduv auto teda ei riivaks. Juhid olid üksinda ja Harold oletas, et nad on kontoritöötajad, sest nende näod paistsid kramplikud, nagu oleks rõõm neist välja pigistatud; samuti oli lapsi sõidutavaid naisi ning ka nemad paistsid väsinud. Isegi vanemad paarid 20
nagu tema ja Maureen olid kuidagi jäigad. Haroldis tekkis kihk lehvitada. Ta ei teinud seda siiski. Ta hingeldas kõndimise pingutusest ega tahtnud ärevust tekitada. Meri oli selja taga, Haroldi ees laiusid laugjad künkad ja Dartmoori sinakas siluett. Ja selle taga? Blackdowni mäed, Mendipi mäed, Malverni mäed, Penniinid, York shire Dales, Chevioti mäed ja Berwick-upon-Tweed. Kuid siin, otse üle tee, seisis postkast ja sellest veidi tagapool telefoniputka. Haroldi teekond oli lõppenud. Ta lohistas jalgu järele. Ta oli näinud nii palju postkaste, et järg kadus käest, samuti oli ta silmanud kahte Royal Maili kaubikut ja ühte mootorrattakullerit. Harold mõtles kõigile neile asjadele oma elus, millel ta oli minna lasknud. Kerged naeratused. Õllepakkumised. Inimesed, kellest ta oli õllevabriku parklas või tänaval ikka ja jälle pead tõstmata möödunud. Naabrid, kelle uut aadressi ta polnud kunagi alles hoidnud. Veelgi hullem: poeg, kes temaga ei rääkinud, ja naine, kelle ta oli reetnud. Haroldile meenusid tema isa hooldekodus ja ema kohver ukse kõrval. Ja nüüd ilmus välja naine, kes oli kakskümmend aastat tagasi sõbraks osutunud. Kas nii see käiski? Et just sel hetkel, kui ta tahtis midagi teha, oli juba hilja? Et kõigist elukillukestest tuleb viimaks loobuda, nagu ei tähendaks need tõesti midagi? Omaenda abituse tunnetamine rusus Haroldit nii raskelt, et ta tundis end jõuetuna. Kirja saatmisest ei piisanud. Millestki peab ju abi olema. Harold asutas mobiiltelefoni võtma ja taipas, et see oli koju jäänud. Ta vaarus teele, ilme murest murtud. Üks kaubik peatus pidurite kriisates ja põikas siis mööda. „Loll jopski!” karjus juht. Harold ei kuulnudki õieti. Ta ei näinud õieti ka postkasti. Queenie kiri oli tal pihus enne, kui telefoniputka uks tema selja taga sulgus. Harold leidis aadressi ja telefoninumbri, aga tema sõr21
med värisesid nii hullusti, et ta suutis hädavaevu PINkoodi sisse lüüa. Ta ootas, et telefon kutsuma hakkaks, ning õhk oli liikumatu ja raske. Haroldi abaluude vahelt valgus alla higinire. Kui telefon oli kümme korda kutsunud, kõlas viimaks klõps ja keegi vastas tugeva aktsendiga: „Püha Bernardino hospiits. Tere õhtust.” „Palun, kas ma saaksin ühe patsiendiga rääkida? Tema nimi on Queenie Hennessy.” Sugenes paus. Harold lisas: „Asi on väga pakiline. Ma tahan teada, kas temaga on kõik korras.” Naise suust kostis häälitsus, nagu oleks ta pikalt ohates välja hinganud. Haroldil läks selg külmaks. Queenie oli surnud; Harold oli hiljaks jäänud. Ta surus sõrmenuki suule. Hääl vastas: „Kahjuks preili Hennessy magab. Kas ma võin midagi edasi öelda?” Väikesed pilved saatsid maapinnale tõtakaid varje. Kaugete küngaste kohal oli valgus suitsjas, mitte hämaruse, vaid vahemaa tõttu. Harold kujutles Queenie’t Inglismaa ühes otsas tukkumas ja ennast teises otsas telefoniputkas seismas, nende vahel asjad, millest ta midagi ei teadnud ning mida võis vaid ette kujutada: teed, põllud, jõed, metsad, rabad, mäetipud ja orud ja nii palju inimesi. Ta kohtub nende kõigiga ja möödub neist. Polnud mingit arupidamist, mitte mingit kaalumist. Otsus sündis selsamal hetkel kui mõtegi. See oli nii lihtne, et ajas Haroldi naerma. „Öelge talle, et Harold Fry on teel. Temal pole vaja muud teha kui oodata. Sest teate, ma päästan ta. Mina kõnnin ja tema peab elama. Kas ütlete edasi?” Hääl vastas, et ütleb. Kas veel midagi? Kas Harold näiteks külastusaegu teab? Parkimistingimusi? 22
Harold rõhutas: „Ma pole autoga. Ma tahan, et ta elus püsiks.” „Vabandust. Kas te rääkisite midagi autost?” „Ma tulen jala. Terve tee Lõuna-Devonist Berwickupon-Tweedi.” Hääl tõi kuuldavale ärritatud ohke. „Kuuldavus on kohutavalt halb. Mida te teete?” „Ma kõnnin jala,” karjus Harold. „Saan aru,” sõnas hääl pikkamisi, nagu oleks naine pliiatsi võtnud ja kirjutaks üles. „Kõnnite. Ma ütlen talle. Kas ma peaksin veel midagi ütlema?” „Ma asun kohe teele. Ta peab elama seni, kuni ma rändan. Palun öelge talle, et seekord ma teda alt ei vea.” Kui Harold toru ära pani ja telefoniputkast välja astus, peksis tema süda nii kiiresti, et tundus, nagu ei tahaks see rinda ära mahtuda. Värisevate sõrmedega kooris Harold omaenda kirja ümbrikulapatsi lahti ja võttis vastuse välja. Ta surus selle vastu putka akent ja kirjutas postskriptumi: Oota mind. H. Ta pani kirja posti, selle kadumist tähele panemata. Harold silmitses teelinti enda ees, Dartmoori sünget kõrgendikku ja seejärel purjetajakingi, mis tal jalas olid. Ta küsis endalt, mida paganat ta just äsja oli teinud. Pea kohal lehvitas kajakas tiibu ja naeris.
23