HARO LD JA KI RI
KIRI, MIS MUUTIS kõik, saabus ühel teisipäeval. See oli tavaline aprilli keskpaiga päev, mis lõhnas puhta pesu ja värskelt niidetud muru järele. Puhta särgi ja lipsu ning äsja raseeritud lõuaga Harold Fry istus hommikusöögilauas, ees röstsaiaviil, mida ta ei söönud. Ta vaatas köögiaknast pöetud muru, mille keskel turritas Maureeni kokkupandav pesukuivataja ning mida kolmest küljest piirasid naabrite plankaiad. „Harold!” hõikas Maureen üle tolmuimeja huugamise. „Post!” Harold arvas, et oleks tore välja minna, aga ainus asi, mida seal teha võis, oli muruniitmine, ja selle oli ta juba eile ära teinud. Tolmuimeja jäi vait ja uksele ilmus Haroldi naine, näol pahur ilme, käes kiri. Ta võttis Haroldi vastas istet. Maureen oli hõbedase juuksekrooni ja kärme sammuga kleenuke naine. Kui nad tutvusid, oli Haroldile üle kõige meeldinud naist naerma ajada. Vaadata, kuidas tema kaunis keha talitsematus rõõmus kooku tõmbub. „See on sulle,” ütles Maureen. Harold ei saanud aru, mida naine silmas peab, enne kui too ümbriku üle laua libistas
7