Originaali tiitel: Catherine Cookson Goodbye Hamilton
First published in Great Britain in 1984 by William Heinemann Ltd.
Toimetanud Helve Võsamäe Kujundanud Britt Urbla Keller Värsid tõlkinud Peep Ilmet Copyright © 1984 Catherine Cookson © Tõlge eesti keelde. Urve Liivamägi, 2010 ISBN 978-9985-3-2149–2 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif
4
Üks Päike paistis, ilm oli kaunis ja mina hakkasin teist korda abielluma. Aga milline vahe! Esimene kord oli see olnud enam kui tagasihoidlik protseduur perekonnaseisuametis mehega, kelle kohta ma võin kätt südamele pannes öelda, et ta piinas mind kolmteist aastat ja üritas lõpuks mind hulluks tunnistada, kuna ma rääkisin kujutletava hobusega. Hea küll, jah, ma rääkisin kujutletava hobusega, rääkisin temaga sellepärast, et olin üksildane ja õnnetu. Aga enam ma pole üksildane ja õnnetu. Ja imelikul kombel pole ma näinud Hamiltoni – nii ma teda kutsusin – sellest päevast alates, kui Nardy mulle laeval armastust avaldas. Mõnikord mulle tundus, et Hamilton luurab mind kuskil tagaplaanil, aga ta ei ilmutanud ennast kunagi. Selle erilise päeva hommikul kell kaheksa istusin ma Fellbornis oma maja väikeses töökabinetis, kus ma olin kirjutanud „Hamiltoni”. Ma ütlen „oma maja”, kuigi see polnud enam minu kodu, sest seal elasid nüüd minu kasuisa George Carter, tema teine naine ja selle lapsed, ja mina kolin Nardy Londoni residentsi, nagu ta seda nimetab. Nardyl on imeilus maja, ta on seal üles kasvanud ja armastab seda samamoodi, nagu mina armastasin seda maja siin. Kuigi mul pole mingit põhjust seda armastada, sest olin kannatanud siin, võiks öelda, et sündimise päevast alates. Oma ilmetu välimuse ja vigase käe tõttu olin ma ema jaoks tõeline nuhtlus ja seejärel kerge saak mehele, kes abiellus minuga, et sel 5
moel saada kätte mu maja koos kogu kupatusega, mida nad koos õega nii väga himustasid. Lakkamatu põrgu, mida ma kogesin lapsena, neiuna ja abielu ajal, sundis mind looma oma lohutuseks Hamiltoni. Ent kui päris aus olla, siis polnud Hamilton ainuke lohutus. Sest mul olid veel kasuisa George, see suurt kasvu tahumatu valjuhäälne mees, ja tema ema. Oojaa, vanaema natuke karm huumor päästis mind nii mitmelgi korral lõplikust masendusest. Ja ma ei tohi unustada ka oma hingesõpra bullterjer Billi, kes polnud väljamõeldis. Küll ma armastasin seda ilutut loomakest! Mu elus oli tollal veel üks tähtis inimene ja see oli arst, doktor Mike Kane – järsusõnaline tõre habemik. Alguses ma ei sallinud teda, kuid õppisin üsna ruttu austama ja armastama. Ja tema oligi tegelikult see, kelle juures Hamilton ennast esimest korda ilmutas. Pärast seda, kui ema oli mind peaaegu sandiks peksnud ja öelnud doktorile, et ma kukkusin trepist alla, silmitses ta mind pika pilguga ja ütles: „No kuule! Jäta järele! Räägi, mis tegelikult juhtus, ma olen alati mõelnud, et sul on hobuse mõistus.” Ta oli mind tihti hobusega võrrelnud. Ja nii võib öelda, et tema lõigi Hamiltoni, selle imeilusa valge lehviva laka ja sabaga ning tarkade silmadega täku, kelle isevärki vembud andsid mulle hingejõudu ning leevendasid igatsust armastuse ja seltsi järele... Täna on minu ümber kõik mu sõbrad, mitte ainult vanad, vaid ka uued. Mõelda ometi! Nardy oli toonud Londonist kohale hulga inimesi ja paigutanud need linna suurimasse hotelli. Ja ei tohi unustada ka mu naabreid. Neid, kes olid mind aastaid vältinud ja mõelnud, kui tohutult mul on vedanud, et rätsepaäri asedirektor Howard Sticle on mulle silma visanud ja minuga isegi abiellunud. Ma teadsin, et nende meelest oleksin ma pidanud põlvili tänama jumalat seesuguse õnne eest. Ja imelik on see, et nad arvasid niimoodi aastaid, kuni päevani, mil kohus paljastas Howardi kui sadisti, kes ei põrka tagasi millegi eest, et saavutada oma eesmärk – tuua minu majja naine, kellega oli elanud juba aastaid salaelu, ja lapsed, keda ta oli temaga soetanud. Ta oli läinud isegi niikaugele, et plaanis mõrva – vaibavardad ei tulnud iseenesest lahti, kui ma trepist alla kukkusin. Aga miks ma seesugust kohtlemist talusin? Vastus on lihtne – maja pärast. Maja oli ainus, mis mul tollal oli, maja ja koer. 6
Kuid see kõik on minevik, täna ma abiellun Nardyga. Nardy on lühend Leonardist. Kõlab tobedalt, aga mulle see meeldib ja ma armastan Nardyt. Oi kuidas ma teda armastan! Seda mõeldes võtsin ma oma terve käega endal piha ümbert kinni, nõjatusin toolileenile ja sulgesin silmad. Kas ma tõesti astun George’i käevangus altari ette ja kirikuõpetaja laulatab mind armastatud mehega? Jah, jah, nii see on. Kirikuõpetaja Hobson oli väga arusaaja mees. Kaks eelmist, kellega me ühendust võtsime, olid teist tera. Mina olin lahutatud naine ja see, et ma olin süütu osapool, ei lugenud midagi. Millegipärast ei tundnud ma ennast üldse naisena. Ma tundsin ennast tütarlapsena, mida ma ju olingi, sest olin esimest korda elus armunud ja esimest korda elus tõesti õnnelik. Muidugi käisime ka isa Mackini jutul. Ta vaatas mulle kahetsevalt otsa, kergitas kulmu ja ütles: „Sa ju tead, et minu käed on seotud?” Mina vastasin: „Jah, isa, ja mul on väga kahju.” Ja tema ütles: „Sul pole põrmugi kahju,” aga ta naeratas seda öeldes ja soovis mulle õnne. Ta meeldib mulle. Isa Mackin meeldib mulle... „Kas sa ei kavatsegi hommikust süüa, tüdruk? Kõik on juba lõpetamas. Sa ei taha ometi kirikus kokku variseda, ega ju? Siis nad peavad panema su selle hobuse selga ja altari ette vedama, ah?” Vanaema naer täitis tuba ja esikut, mille lävel ta seisis, eatu kortsus nägu säramas. Kui ma tõusin laua tagant, astus ta tuppa ja ütles pead kallutades: „Me pole temast, sellest sinu Hamiltonist, viimasel ajal enam midagi kuulnud.” „Ei.” Ma läksin võtsin tal käest kinni ja kui me toast väljusime, ütlesin: „Ei ole jah. Aga ta on seal kuskil valmis ligi kappama, ja seda ei tohi unustada.” Ma võtsin vanaemal kõvemini käe alt kinni ja me vaatasime teineteisele otsa, pilgud tulvil tundeid, mida pole võimalik sõnadega väljendada. George tuli meile esikus vastu, lai nägu punane ja säramas. Ta näitas pöidlaga üle õla ja ütles: „No on need seal alles õgardid! Kui mina olin laps, sõin ma ka palju, aga niisugust toidu vohmimist pole ma veel näinud, kusjuures kaks neist neljast on tüdrukud.” Selle peale vastas vanaema temast möödudes: „Noh, ise sa nad endale kaela võtsid.” Ma vaatasin Georgile otsa ja andsin pearaputusega märku, et ärgu tehku väljagi. Vanaema ei jätnud kunagi kasutamata juhust torgata, et ta ainus poeg 7
võttis naise, kellel oli neli last. Kuigi Mary talle meeldis – nad vähemalt ei tülitsenud. Aga samas ei pidanud ta Mary lapsi päris lapselasteks, kuna need polnud tema poja omad. „Et ta ka ometi järele ei jäta.” George kummardus mu kõrva juurde ja sosistas: „Ühel päeval teen ma talle tagasi, seda ma ütlen. Kus Mary on?” „Teeb üleval voodeid. Ja seda sa ei tee – talle tagasi.” „Ega jah, ma tean küll. Aga täna, tüdruk,” – ta nägu tõmbus laiale naerule – „on sinu pulmad.” Ta võttis mul kätest kinni ja tõmbas mind endale lähemale. Ja ma vaatasin otsa mehele, kes ainsana oli toonud mu lapsepõlve pisut rõõmu. Ma olin teda südamest armastanud ja armastasin siiani. „Ja sa saad endale suurepärase mehe, parima maailmas. Ainult et...” – George’i hääl muutus ja ta sirutas õlgu – „see kuradima hall saterkuub, mille ma pean selga ajama! Mina ja sabakuues! Pühade müristus!” Ta näitas pöidlaga taas köögi poole. „Mary oleks äärepealt püksi teinud, kui ma seda eile selga proovisin. Ma ei tea, mis juhtub, kui ma sind altari ette talutan. Mary teeb sulle häbi, seda ma ütlen. Kui ta lausa naerda ei möirga, siis itsitab küll.” „Ei, seda ta ei tee. Ja tead, mis ma sulle ütlen, Georgie – sa näed hallis saterkuues ja torukübaras väga kena välja.” „Oehh! Heldene taevas! See torukübar! Õnneks ei pea ma ennast selles ema kodutänaval näitama, muidu sureksid naabrid naerust. Vaatame tõele näkku, Maisie, ma pole loodud säherduse toreduse jaoks. Ma olen liiga matsakas.” „Ei ole, sa oled täpselt nagu vaja ja oled seltskonna kõige elegantsem mees.” „Ei nojah. Kui sa nii ütled, Maisie. Aga...” – George krimpsutas nägu – „sihukesed rõivad on ju laenatud. Ei tea, kes neid viimati kandis?” „Kindlasti keegi, kellel on sügelised,” vastasin ma naerdes. „Oh sind küll!” George müksas mind õlast, ja kui ma lõin pisut kõikuma, haaras ta tugev käsi mu käsivarrest kinni ning juhtis mind edasi. Siis ütles ta vaikselt: „Pärast pole meil enam suurt aega rääkida, aga... aga ma tahan sind veel kord tänada selle eest, Maisie, et sa pakud meile siin kodu. Ma poleks oma kõige pöörasemates unenägudeski osanud aimata, et ma tulen kunagi tagasi sellesse majja.” 8
„See maja oleks pidanud kuuluma tegelikult algusest peale sulle, George. Sina olid mu ema abikaasa ja ta oleks pidanud selle sulle jätma. Siis poleks see saatan saanud mulle küüsi sisse lüüa.” „Noh, pole halba ilma heata, tüdruk, ja kui asjad poleks läinud nii nagu nad läksid, ning kuigi see oli sinu jaoks põrgu, poleks sa tänaseks niikaugele jõudnud. Ka mina mitte.” George’i nägu tõmbus uuesti naerule. „Ja kui rääkida filosoofiliselt, siis mul oli kaugsõidus üks paarimees. Haritud inimene. Ma ei tea, miks ta hakkas autojuhiks, ta ei rääkinud sellest, aga ta luges alailma luuletusi. Ja tal oli kombeks öelda: „Kui tuul puhub, sa kuuled selle kohinat, aga sa ei oska öelda, kuhu poole see pöörab.” Ja sa oskad arvata, mida ma selle peale kostsin, eks ju?” „Jah, oskan küll,” ütlesin ma teda müksates. „Sul on loomupärast nutti, George Carter. Sa oled kiire taibuga ja leiad alati õigeid sõnu.” „Jajah, see on mul emast. Ja tead, mis ma sulle veel ütlen,” jätkas George. „Nardy kõrgest soost sõbrad peavad meid siin mingiteks aborigeenideks. Ma kuulsin, kuidas üks neist teisele ütles: „Sa kuula, kuidas ta räägib, mitte et sellest midagi aru saaks, aga sa pead teda kuulma.” See käis minu kohta. Ma ajasin eile õhtul pubis Jimmy Tyleriga juttu. Ma ütlen sulle, et nende arvates me oleme nagu eelajaloolised elukad. Aga tead, tüdruk, ma lasin siis ekstra nende jaoks paksul ja paremal tulla!” George naeris valju häälega, teda ei morjendanud see lugu üldse. Ta jättis mu sinna seisma ja marssis trepist üles. Ma läksin kööki, kus neli adopteeritud last ikka veel toitu vitsutasid, aga minu sisenedes oma sädistamise katki jätsid. Nad olid harjunud ennast minu juuresolekul taltsutama, sest tädi Maisie on tähtis inimene, ta on kirjutanud menuka raamatu. Ja veel seetõttu, et ta abiellub härrasmehega, oma kirjastajaga, läheb Londonisse elama ja jätab selle maja neile, nii et nad peavad ennast viisakalt üleval pidama. Ma olen kuulnud, kuidas nende ema, kasuisa ja kasuvanaema on neile seesugust epistlit lugenud erineval moel, kuid mõte oli üldjoontes sama: kui nad korralikult ei käitu, saavad nad vastu muhku. Ma naeratasin neile ja ütlesin: „Te peate hakkama ennast varsti sättima,” mille peale Betty – viieteistkümnene ja vanim – vastas: „Ma olen esimest korda elus pruutneitsi, tädi Maisie.” Ta nägu ja hääl olid tõsised. Aga kui vend John pominal lisas: „Ja mitte kunagi häbelik pruut. Ükspäev üks mees 9
telekas laulis nii,” turtsus Betty: „Jäta järele!” ja andis talle laksu. Selle peale käratas vanaema: „Üks mis kindel, poiss, et kui sa oma taldrikut tühjaks ei söö ja putku paned, ei elagi sa nii vanaks, et peiupoisiks saada.” „Võib-olla ta hakkab tädi Maisie hobuse tallipoisiks.” Hetkeks valitses köögis täielik vaikus, seejärel puhkes naerulagin ja ma vaatasin Gordoni poole, kes oli noorim ja kes punastas nüüd oma punaste juuste juurteni. Ma sasisin ta pead ja ütlesin: „Võib-olla tõesti.” Ja küsisin siis: „Kelleks sina tahaksid saada?” Vastuseks piidles ta venda ja lausus vaikselt: „Johni juurde tallipoisi abiliseks.” Gordon oli väga leebeloomuline, ta ei solvanud kunagi kedagi tahtlikult. Mulle meeldisid kõik neli last, kuid Betty ja Gordon olid mulle vist armsamad kui John ja Kitty. Ja siis tõi vanaema meid hüpoteetilisest tulevikust tagasi olevikku, teatades: „Noh, teie kaks tallipoissi, võtke parem luuad kätte, koristage need kastid tagaõuest ja pühkige hoov puhtaks.” „Mida, nüüd hommikul?” hüüatasid mõlemad poisid kooris ja vanaema kärkis vastu: „Jah, mitte täna õhtupoolikul või homme, vaid just täna hommikul! Nii et hakake pihta!” Ka mul oli aeg. Ma lahkusin sõjatsoonist ja tõttasin üles oma tuppa. Ma vaatasin voodit, kuhu oli laotatud mu kaunis vuaalist kleit, ja juba pakitud kohvreid voodijalutsis. Millegipärast oli mul tahtmine nutta. Siis läksin ma kähku ukse juurde, keerasin selle lukku ja vajusin põlvili voodi ette – voodi ette, kus ma polnud tundnud hetkegi armastust või õnne – ja andsin pisaratele voli. Niiviisi põlvitades, käed näo ees, tundsin ma, et siin on veel keegi. Mitte inimene ja mitte üks. Ilma pead tõstmata teadsin ma, et seal seisid Hamilton ja Bill: Bill, kes oli olnud lihast ja verest, ning Hamilton, kelle ma olin oma üksinduses endale loonud. Nad mõlemad olid seal, ma võtsin käed näo eest ja sirutasin nende poole, ning mind valdas suur rahu ja kindlustunne, et minuga ei saa enam kunagi midagi halba juhtuda. Niisugused on juba kord inimeste soovunelmad.
10
Kaks
Doktor Mike Kane hoidis mind väljasirutatud käsivarre kaugusel. Ta vangutas aeglaselt pead ja ütles: „Nii oleks see pidanud olema juba algusest peale, Maisie, ja...” Ta hääl muutus mõminaks, kui ta jätkas: „Ära vaidle vastu, kui ma ütlen, et sa oled vapustavalt ilus, sest praegu sa oled vapustavalt ilus.” „Ma ei kavatsegi sinuga vaielda, tohter. Aga ma ütlen, et ma ei usu sind, ja luba lisada, et ilu on vaataja silmades ning su silmanägemine selle karvapuhma taga on moonutatud.” Ma sikutasin ta habet. „Aga selle all on ka mees, kes muutis paljuski esialgset inetut pardipoega. Ma tean, et arstid ei sekku oma patsientide ellu. Mis puutub nende haigustesse... Jah, igaühel on kabinetti sisenedes oma hädad, ja kui need pole väga hullud, tunnevad nad ennast sealt väljudes paremini.” Mu naeratus leevendas mu sõnu ja ma jätkasin: „Aga sa olid juba algusest peale minu pärast mures ja elasid mulle kaasa, ma suudan nii mõndagi unustada, aga seda ei unusta ma kunagi.” Mike kummardus pikkamisi ja suudles mind ning ma mattusin hetkeks ta näol vohavasse põõsasse, süda hellusest tulvil. „Tead,” ütles ta mind silmitsedes, „pärast kirikut koguneb siia palju rahvast. Igatahes, neiuke...” – ta hääletoon muutus taas – „tundub, et praegu on viimane võimalus enne järgmist kuud sulle midagi omavahel öelda.” Nüüd muutus ta hääletoon äkitselt kõrgeks ja valjuks. „Pärast seda ei taha ma sind enam üldse näha – välja arvatud siis, kui sa mind Londonisse külla kutsud.” 11
Ma ei öelnud midagi, ta astus sammu eemale, pöördus ja hakkas minema ukse poole, pööras uuesti ringi ja lisas: „Aga ühte asja ma palun küll. Hoia see paganama hobune sellest värgist eemal.” Ma hakkasin naerma, pilgutasin silmi, ning kui uks ta järel sulgus, muutusid esikus sagivate ja autode juurde minevate inimeste hääled vaiksemaks. Uks avanes taas, vanaema astus rutakalt sisse, kuid jäi enne minuni jõudmist korraks sambana seisma. „Oh, tüdruk, ma mõtlesin alati, et sinuga on kõik selge kui päev ja kõik su väärtused on kupli alla peidus, aga ma võtan oma sõnad tagasi. Ja see tilluke sinine kübarake... Taevased väed!” „Oh, vanaema, jää vait!” „Jajah, sest muidu teen ma ennast päris narriks. Ja kui ma sulle veel lähemale tulen, siis hakkavad mul pisarad ämbrite viisi voolama, aga ma ütlen sulle, et täna on minu jaoks eriline päev, justkui astuksin ise altari ette, sest ma armastan sind, nagu pole kedagi teist armastanud, peale oma poisi muidugi. Jumal õnnistagu sind, tüdruk!” Kui vanaema sibas toast välja, surusin ma käe suule. Hull lugu – kas ma lähen tönnides altari ette? Väljast kostis lahkuvate autode mürinat. Vaikust rikkus ainult esikust kostev peoteenindajate askeldamine, kes olid pakkunud elutoas kergeid suupisteid kõikidele, kel õnnestus majja pääseda. Varsti pannakse Nardyt ja mind paari ning hiljem toimub hotellis õhtusöök ja tants sugulastele ja külalistele. Kui uks uuesti avanes, seisis seal George kogu oma aus ja hiilguses. Ta astus sõnagi lausumata minu juurde. Ta näol polnud isegi säravat naeratust. Ta pakkus pidulikult oma käevangu, mina haakisin ennast sama pidulikult selle külge ning me läksime läbi eesruumi trepist alla, uudistajate vahelt läbi – mõned neist pildistasid – valgete lintidega ehitud Rolls-Royce’i. Mind üllatas kiriku ette kogunenud suur rahvahulk, aga veel rohkem inimestest tulvil kirik. Ma nägin silmanurgast, et tagapool seisti isegi püsti. Orel mängis „Siit tuleb pruut” ja ma astusin oma kopsakat kasvu kasuisa kõrval mööda vahekäiku, kõikide pilgud olid suunatud meile, aga mina nägin ainult ühte meest. Seda, kes ootas mind altari juures. Ta nägi uhke 12
välja. Muidugi on ta lahked silmad, meeldiv käitumine ja üle kõige ta armas hääl mind alati võlunud. Ma seisin ta kõrvale ja me vaatasime teineteisele otsa. Kahte trepiastet üles ootava kirikuõpetaja ette minnes pidin ma pilgu temalt ära rebima. Betty võttis mu pruudikimbu, George seisis minu kõrvale ja Nardy parim sõber Tommy Balfour Nardy kõrvale. Ja kui õpetaja hakkas rääkima, oleks mu süda äärepealt seisma jäänud ja ma ahmisin kuuldavalt õhku, sest õpetaja kõrval seisis täies oma hiilguses tuttav kuju. Ta karv polnud kunagi nii mustalt läikinud, saba ja lakk kunagi nii lumivalged olnud, ning ta silmad särasid nagu kaks tähte, ta hambad olid paljad ja suu laialt ammuli. Aga see polnud veel kõik! Ma karjatasin sisemiselt, suutmata uskuda oma silmi, sest teiselpool õpetajat seisis kõige ilusam võik mära, keda ma olen eales näinud. Ta oli Hamiltonist peaaegu poole väiksem, aga kui hobuse kohta võiks öelda muinasjutuliselt kaunis, siis see loom oli muinasjutuliselt kaunis: pilk õrn kui hülgel, nina niiske, piimašokolaadikarva lakk hõljumas, kui ta pead üles-alla liigutas, nagu noogutades nõustuvalt Hamiltoni jutu peale, sest nad vaatasid õpetajast läbi. Aga see oli Hamilton, kelle poole ma mõttes pöördusin: „Miks sa siin oled? Kõik on ju möödas ja korras.” Ja tema vastas: „Meil on sinu üle hea meel. Ja sa ei taha ometi, et see päev mööduks ilma mind nägemata, ega ju? Ja ära unusta, et mina panin sellele kõigele alguse. Ja pealegi tahtsin ma sulle näidata oma sõbratari. Tema nimi on Begoonia.” Ma sulgesin silmad. Ma ei tohtinud naerda. Ma ei tohtinud naerda, sest mind hakatakse kohe laulatama ja see on tõsine hetk. „Leonard Murray Leviston, kas sa võtad selle naise oma laulatatud abikaasaks ja elad temaga...” „Jah.” „Maisie Rochester, kas sa võtad selle mehe oma laulatatud abikaasaks ja elad temaga Jumala seaduste järgi...” Mõlemad hobused seisid seal ja ma pean ütlema, et nad käitusid viisakalt. „...ja hoiad alati tema poole, kuni surm teid lahutab?” Oh heldeke! Hobused noogutasid pead ja naeratasid. „Jah.” Tseremoonia põhiosa oli läbi, aga kirikuõpetaja laskis aina edasi, rääkis meile abielu pühadusest. Ma ei kuulanud teda õieti, sest ma küsisin endalt, kas ma olen tõesti natuke napakas. Sest need kaks looma seisid ikka veel teine 13
teisel pool kirikuõpetajat, sama reaalsed kui õpetaja, kui mitte reaalsemad. Ma mõtlesin sellele, et mõnikord ajas Hamilton palju mõistlikumat juttu kui see mees siin praegu. Selleks ajaks, kui kirikuõpetaja oli lahkunud käärkambrisse, olid Hamilton ja... Mil moel olen ma ta elukaaslase ristinud Begooniaks? Imelik nimi hobuse jaoks! Aga igatahes olid mõlemad kadunud ja asjad jälle normaalsed. Nardy vaatas mind nii armastava pilguga, et ma tundsin ennast üliõnnelikuna, ehk nagu vanaema ütleks – hullupööra õnnelikuna. Kiriku ees hauakivide ja lillepeenarde vahel sebis rahvas meie ümber. Ma polnud terves elus nii palju suudlusi saanud, ka naistelt. Nardy sõprade peened prouad naeratasid mulle, aga ma olin kindel, et nad mõtlesid seejuures, et mida Nardy minus ometi leidis. Kas ta abiellus minuga sellepärast, et ma sain oma raamatuga kuulsaks... Ma teadsin, et enamik arvab nii, sest kui minult kõik need sitsid-satsid ja võõp maha koorida, jääb järele see tõde, mida peegel mulle ütleb... Kulus peaaegu terve tund, enne kui me autodesse istusime ja minu majja sõitsime. Seal hakkasid paukuma šampusekorgid, peeti mitu kõnet, millest üks – muidugi George’i oma – tekitas suurt elevust, kui ta selle oma mahlakas kõnepruugis lõpetas: „Mina olen Maisie kasuisa, aga ilmatuma aeg tagasi soovisin ma küll mitmel korral, et kui ta oleks sutsu vanem ja mina sutsu noorem, oleks ma võind selle värgi teiseks keerata.” Ainus, kes näis seda nalja mõistvat, oli Nardy, sest ta müksas George’i seljale ja ütles: „Mina olen sinust sutsu vanem ja ikkagi napsasin ta ära.” Vanaema reageering tuli veidi hiljem. „Issa ristike,” ütles ta, „no on temal alles jutt! Kui pastoriproua seda uudist telefonis kuulis, oleks ta äärepealt pudenema hakand, kuigi sünnituseni oli pealtnäha oma kolm kuud aega.” Vanaema pidi oma poja ikka üle trumpama. Siis hakati hüvasti jätma. Ja kui me olime pärast tükki aega jälle kahekesi ja kui auto sõitis jaama poole ning Nardy mind oma armastava pilguga vaatas, küsisin ma: „Kas ma käitusin laulatuse ajal veidralt?” „Veidralt?” Nardy ei saanud aru. „Mis mõttes veidralt?” „Kas ma käitusin, nagu oleks mind miski ehmatanud või midagi seesugust?” Nardy raputas pead ja ütles: „Ei. Aga oota! Jah, mulle tuleb meelde – sa 14
jõnksatasid korraks, just nagu hakkaks tasakaalu kaotama. See oli just enne seda, kui ma sulle sõrmuse sõrme panin ja ma mõtlesin hetkeks, et sa ei taha seda.” Ma naaldusin ta vastu, ta suudles mind pikalt ja kõvasti, ning siis, ikka veel ta embuses, tunnistasin: „Ma ehmatasingi. Ma nägin neid.” „Neid?” Nardy tõmbas pea natuke eemale. „Jah. Hamiltoni.” „Ohoo! Kas tõesti?” Nardy nägu tõmbus laiale naerule. „See on hea enne. Sa pole teda kuude kaupa näinud, nii oled sa mulle rääkinud.” „Headest ennetest ei tea ma suurt midagi. Ma ütlesin „neid”, ütlesin ju?” „Jah, jah, ütlesid küll, proua Leviston.” Ta suudles mind taas ja ütles siis: „Selgita mulle seda mitmuse kasutamist.” „Hamiltonil on elukaaslane. Ta nimi on Begoonia.” Nardy naeris nii, et me mõlemad vappusime. „Oi, ei! Ainult mitte Begoonia!” Ma noogutasin. „Ja nad seisid teine teisel pool kirikuõpetajat täies elusuuruses.” „Ei või olla!” „Ma kinnitan sulle, et see oli nii. Aga miks? Mul... mul ei lähe teda ju enam vaja.” „No kuule! Sa ju kirjutad oma raamatule järge. Ma ju rääkisin. Milline ta sõbratar välja näeb?” Ma pöörasin pilgu läbi klaaspaneeli üle autojuhi pea kiirelt mööda vilksatavatele autodele ja laususin vaikselt. „Ta on imekena võik, tal on maailma kõige ilusamad silmad ja... ja Hamilton armastab teda.” Nardy pööras mind enda poole ja ütles väga õrnalt: „Muidugi ta armastab, sest Begoonia – see oled sina.” „Oh! Nardy!” „Oh! Maisie,” kordas Nardy, ja kui meie laubad kokku puutusid, ütles ta jälle väga õrnalt: „Mu armas kallis Maisie! Millega ma olen sind ära teeninud? Ära kunagi muutu. Luba mulle, et sa ei muutu kunagi.” Ma nõjatusin autoistme pehmele seljatoele ja esitasin endale tõsise küsimuse: kas see, mis minuga praegu sünnib, on ikka tõeline? Või olen ma langenud tagasi Hamiltoni fantaasiamaailma ja sinna nii sügavalt eksinud, et kõik tundub reaalne? 15
Mu küsimus sai vastuse, kui auto peatus jaamahoone ees ning Tommy Balfour avas ukse, et aidata mind välja pidulikult rõivastatud rahva hulka, kes ümbritses meid nagu kari lärmakaid koolipoisse ja saatis perroonile. Kui rong ette sõitis, pistsid reisijad pead vaguniakendest välja, sest meid saadeti ära kisa ja konfetirahe saatel. Kirikuõpetaja oli teinud range korralduse, et kiriku juures ei tohi loopida konfette ega riisi. Kui rong liikuma hakkas ja mõned Nardy sõbrad vaguni kõrval kaasa jooksid, et viimaseid nõuandeid jagada, nägin ma nende hulgas ka ühte eakat kirjastuse töötajat ja mõtlesin: miks ma peaksin ennast imelikuks pidama, kui keskealised ja vanemad mehed käituvad nagu lustakad koolipoisid, niipea kui selleks ainult võimalus avaneb. Kui nad lõpuks silmist kadusid ning me saime oma kupees ajutist privaatsust nautida, ütles Nardy otsekui mu mõtteid lugedes: „Ja sina arvad, et Hamiltoni nägemises on midagi ebatavalist. Kas sa märkasid, kuidas vanapapi Rington kargas ringi nagu kaheaastane? Ma ei tahaks näha seda kampa pärast tänast õhtusööki.” Ta võttis mul ümbert kinni. „Igatahes me oleme andnud neile võimaluse ennast vabalt tunda. Ja tead, meie ringkonnas ei juhtu seda sageli. Me oleme puisevõitu rahvas, vähemalt nemad, mina enam mitte.” Ta raputas tarmukalt pead. „Sest luba küsida, kes saaks jääda puiseks, kui tegemist on vanaema, Georgie ja Mike’iga, rääkimata Hamiltonist?” Ma ajasin pea püsti ja lisasin: „Ära unusta Begooniat.” „Ei, proua Leviston, ma ei unusta Begooniat. Oh, Begoonia, ma tahaksin sind kangesti näha! Aga kuna sa oled nüüd abielus naine, siis on üsna tõenäoline, et nad külastavad sind harva, või kui, siis ainult juhul, kui sul on vaja oma uue raamatu jaoks inspiratsiooni.” „Küllap vist,” ütlesin mina. Aga mispärast, küsisin ma endalt, kõlas mu vastus sellel erilisel hetkel nii kahtlevalt.
16
Kolm Ma olin elanud Londonis kolm kuud ega teadnud ikka veel, kas see mulle meeldib või ei. Uus kodu oli armas. Sidrunikollane elutoamööbel ja samas toonis kardinad tekitasid mulje, nagu paistaks seal päev otsa päike. Soojust ja mugavust oli ka roosakates põrandakatetes, mis katsid ülemise korruse kaheksat tuba Nardy sünnimajas, mis oli tervenisti tema oma, kuid oli jäänud pärast vanemate surma poissmehe jaoks liiga suureks. Nardy oli sisustanud ühe koridori lõpus asuvatest tubadest minu isiklikuks töö- ja elutoaks. Seal oli laud kirjutusmasina jaoks ja palju ruumi raamatutele. Ja kui mul polnud töötuju – mida üsna sageli juhtus –, siis istusin ma mugava sohva nurgas ja meenutasin eilseid sündmusi või mõtisklesin selle üle, milliseks võiks kujuneda õhtu, kui me läheme kas teatrisse või kontserdile või külla mõnele Nardy sõbrale. Ma arvasin, et tal on palju sõpru, aga tegelikult oli neid kolm ja ülejäänud olid head tuttavad. Kolmest sõbrast oli esikohal Tommy Balfour, kes oli olnud ka ta isameheks. Tommy oli kirjastuse Houseman ja Rington reklaamiosakonna juhataja ning Nardy sama kirjastuse peatoimetaja. Ma olin Tommyt viimaste nädalate jooksul päris hästi tundma õppinud ja mul oli tast omamoodi kahju selle põhjal, mida Nardy oli mulle ta emast rääkinud. Ma olin ema ainult korra näinud ja sedagi teiste seltskonnas, kuid ilmselt saan ma rohkem teada homme, kuna meil on plaanitud koos teed juua. Siis olid veel Alice ja Andrew Freeman. Nardy ja Andrew olid koolivennad ja 17
lapsest saadik sõbrad, nad meeldisid mulle, aga ainult teatud piirini – ma ei tundnud ennast nende seltsis koduselt. Pärast abiellumist tegi mu välimus mulle üha vähem muret. Ma olin omandanud midagi, millele ma ei osanud nime anda. Mitte et ma oleksin ilusam, sest paraku vaatas mulle peeglist vastu sama nägu nagu kõik need aastad, ainult et nüüd oli see nägu õnnelik. Sest ma olin õnnelik. Ma polnud osanud seesugust õnne isegi ette kujutada. Ma leidsin iga päev midagi või kedagi, mis mulle rõõmu valmistas, ja selles oli olulisel kohal Nardy majapidajanna Janet, kes oli olnud kunagi tema hoidja ja korraldas nüüd kõiki majapidamistöid. Proua Janet Flood – kui nimetada teda täie tiitliga – oli esimene, kes tõi Hamiltoni taas minu ellu, ja muidugi koos temaga ka Begoonia. Ma ei usu, et Janet oli eriti õnnelik, kui ma alguses majaperenaise positsioonile asusin, sest ta oli hoolitsenud „oma härra Leonardi” eest aastaid. Oma pool päeva kestvate visiitide ajal oli tal koristamise jaoks oma kindel meetod, mille ta minule kui uustulnukale kohe selgeks tegi, samuti olid tal poes käimiseks ja tee joomiseks ranged kellaajad. Ühe seesuguse teepausi ajal, kui ta tervitas mind sõnadega „Tere hommikust, proua Leviston” (millest sai järgnevate aastate jooksul lihtsalt „proua”), otsustasin ma jääda kööki ja küsida: „Janet, ega te ei pahanda, kui ma teiega ühinen? Mul on natuke üksildane tunne.” Kui väljendada metafoorselt, siis võttis Janet mind sellest hetkest alates oma rinnale nagu ammuilma kaotatud tütre. Ja pärast seda kostitasin ma Nardyt maiuspaladega Janeti pereelust, millest Nardy kuulnudki polnud. Aga just sellel esimesel hommikul kappas Hamilton köögis ringi, ja seekord oli ta üksi. Kui ma käskisin tal järele jätta, võttis ta tooli, istus Janeti kõrvale ja noogutas iga ta sõna peale. Aga sel hommikul, kui Janet rääkis mulle oma perekonnast, veiderdas Hamilton nii hullusti, et ma pidin köhimisega itsitamist varjama. Janet oli tundnud mulle kaasa lapse kaotuse pärast ja lõpetanud sõnadega: „Aga Issanda teed on imelikud, sest kui laps oleks kasvanud isa sarnaseks, oleks võinud lõpuks juhtuda, et oleksite pidanud tema ka vangi saatma.” Mu suu vajus selle peale lahti ja ma tahtsin talle öelda, et ma ei üritanud oma abikaasat meelega kinni panna, aga siis nägin ma nurgas istuvat Hamiltoni, kes hoidis endal ümbert 18
kinni, lõbus nägu peas. Janet jätkas: „Inimesed igatsevad lapsi, aga kui nad ainult teaksid, mis elul nende jaoks varuks on – mitte laste, vaid just nende jaoks. Nagu te teate, on mul neid kaheksa, ja seal nad nüüd on: Max, Billy ja Joe on lahutatud – kolm kõige vanemat, kõik lahutatud. Maggie jättis mehe teise mehe pärast maha ja ta kolm last ei saa nüüd üldse aru, mis toimub. Ja ainult jumal teab, mis saab väikesest Harryst – või Haroldist, nagu ta käsib ennast kutsuda –, sest ta on täielik kirstunael. Ainult kolme ja poolene, aga täitsa käest ära. Muidugi ei saa süüdistada vaest väikest vennikest, sest ta isa uus naisterahvas ei salli teda silmaotsaski. Ja siis veel Hilda, nime poolest vallaline, aga ta käib ühe bändimehega, kellel on juuksed peas püsti, justkui oleks saanud elektrilöögi. Greg, Rodney ja May püsivad senini kodus, sest nad teavad, kus on parem. Isa on neile mitu korda öelnud, et kerigu kuradile... noh, et nad peavad ise omadega välja tulema, sest nad ei maksa ju üüri. Selle raha eest, mis nad meile annavad, ei saaks isegi ühte korda väljas söömas käia. Aga küll nad teavad, mis hea on. Greg ja Rodney ei ütle ära napsust ja naistest ning Mayl on ka oma niinimetatud peika. Nii et, proua Leviston, ärge kahetsege ühti, et teil lapsi pole. Pärast May sündi tahtsin ma teha sellele lõpu, aga mees ütles, et temal poleks midagi ka tonditosina lapse vastu. Mul on selgesti meeles õhtu, mil ta seda ütles. Ma vastasin talle luuleliselt: „Kui see on su siiras soov, Henry Flood, siis asu asja juurde.” Ta naaldus toolileenile, nägu laial naerul, käsi suule surutud. Ka mina naersin laginal, mitte üksnes Janet Floodi, vaid ka Hamiltoni, kes oli nii lustiline, et seisis peaaegu pea peal. Aga Begoonia ei naernud, ta oli lihtsalt natuke kummargil ja imestas ilmselt, miks ta sõber on võtnud seesuguse poosi. Ma olin märganud, et Begoonia huumorimeel jätab pisut soovida. Pärast köögist lahkumist, kui ma tunnetasin, et mina ja Janet olime hakanud teineteist mõistma, ütlesin ma seda Hamiltonile ja tema vastas: „Sul on õigus, tal pole veel meie huumorimeelt. Ta on ju ainult kaheaastane. Aga selle eest on ta väga kaastundlik. Ükskõik, mis mure sul on, võid sa pea ta õlale toetada.” Ma naersin, kuid Hamilton ei ühinenud minuga, ta tegi hoopis väärikalt minekut. Õhtul, kui ma tegin elutoa kaminasse tuld, kuulsin ma Nardyt välisuksest sisse tulemas ja oleksin püsti tõustes serveerimiskäru äärepealt ümber paisanud, kui ta esikus ütles: „Oota siin!” Tal oli keegi kaasas. Oh aeg, praegu oli just see osa päevast, mida ma kõige rohkem nautisin – kui me istume 19
kamina ees, joome teed ja räägime päevasündmustest. Aga kes see seal võis olla, keda Nardy käskis esikus oodata? See polnud kuigi viisakas, eriti Nardy puhul, kelle kombed olid alati härrasmehelikud. Nardy astus tuppa, sulges ukse, tuli kähku minu juurde, võttis mu käte vahele, andis musi, tõmbus siis veidi eemale ja ütles: „Mul on keegi, kes tahab sinuga kohtuda.” „Jah?” Ma noogutasin ja küsisin siis sosinal: „Aga miks sa ta esikusse jätsid?” „See kutt ei pahanda.” „Kutt?” „Jah. Tule istu korraks.” Ta juhtis mind sohvale, võttis kätest kinni ja ütles: „Ma mõtlen sageli, et päeva jooksul, kui Janet on koju läinud, võib sul igav olla, aga kui sul oleks seltsiline...” „Seltsiline?” kordasin ma üllatunult. „Mis seltsiline?” „Noh.” Ta kallutas pead, pilutas lae poole silmi ja ütles: „Pisike poiss.” „Pisike poiss!” pahvatasin ma nagu kahurist. Ma ei tahtnud mingit pisikest poissi... ega pisikest tüdrukut. Ma olin lastest juba ammu loobunud. Mulle meeldisid George’i lapsed, aga ainult väikestes annustes lühikeseks ajaks. „Oh, Nardy,” ütlesin ma hädise häälega. „Kui vana ta on?” küsisin siis, sest mu peast käis läbi kahtlus, et see võib olla Janeti Harold. „Saab kaheseks.” „Mida!” Taas see sõna, mida doktor Kane oli mulle aastaid pahaks pannud, aga kindlasti antakse see mulle praegu andeks ja lubatakse väljendada hämmastust, sest mind tõepoolest hämmastas, et Nardy tahab mulle kaheaastase poisi kaela määrida. „Kus... kus ta vanemad on? Tähendab...” Nardy vehkis meie ühendatud kätega. „Nad pidid sõitma välismaale, mees läheb Kanadasse tööle ja nad kavatsesid ta panna... mingisse varjupaika, aga kui ma teda nägin, mõtlesin kohe, et ta saab sulle armsaks.” Ma tõmbasin oma käed ära ja küsisin: „Poisi vanemad tahtsid panna teda mingisugusesse varjupaika? Mis vanemad need niisugused on?” „Nii nagu mina aru saan, siis üsna kõrgest soost. Temas on sinist verd. Oota! Ma lasen sul endal otsustada.” 20
Nardy ruttas toast välja. Ma kuulsin teda jälle rääkimas. Istusin, käed põlvede vahele surutud, ja mõtlesin, et oli loll loota, et seesugune elu jätkub lõpmatuseni. Kui uks uuesti avanes ja ma pilgu tõstsin, vajus mu suu lahti, nähes Nardyt kaheaastasega sisse astumas. Ma kargasin püsti ja hüüatasin: „Oh sind, sa kole inimene!” sest Nardyl oli süles imekena valge puudel. Ma polnud puudleid ilmaski koeraks pidanud. Ja puudel pärast bullterjerit, kes mul oli aastaid olnud, tundus nagu öö ja päev. Aga see sell ei sarnanenud põrmugi nende lehvidega ehitud väikeste kribulatega ega ka suurte elukatega, keda kõikmõeldaval moel pügatakse. Ja ta oli puudli kohta päris suur. Ta koon oli nüüd minust umbes kümne tolli kaugusel ja ta hakkas ümisema – või oli see urin? Ja siis ütles Nardy: „Ta oskab rääkida. Pakendamisruumi töödejuhataja, kelle oma ta oli, ütleb, et tal on oma keel. Mehe abikaasal oli väga kurb temast lahkuda.” „Mis ta nimi on?” „Sandy.” „Sandy? Ise on lumivalge! Tere, Sandy!” Täiesti ootamatult limpsas üks keeleke mu näo lõuast kulmudeni üle, ja järgmisel hetkel oli üks esikäpp mu kaela ümber ning kaks tagumist mu käe peal, juskui oleks see tool. Tundus, et see on tema jaoks loomulik asend. Ta koon puudutas mu nina ja jälle sai mu nägu korralikult pestud. „Oi, Nardy, ta on armas.” „Ma arvasingi, et ta meeldib sulle. Ma nägin teda eelmisel nädalal, aga ei öelnud midagi, juhuks, kui nad peaksid sõidu viimasel minutil ära jätma. Naine oli tõepoolest kahevahel. Sandy oli neile nagu oma laps. Nad said ta, kui kutsikas oli kuuenädalane. Mees võttis ta tutvustamiseks umbes nädal tagasi tööle kaasa ja seal ma teda nägingi. Muidugi tahtsid kõik teda endale, aga ta uuris kõikide tausta just nagu lapsendamisameti inspektor. Selle üle heideti isegi pisut nalja. Kui mina esitasin oma kandidatuuri, küsis ta kõigepealt: „Kas te olete varem koera pidanud?” ja mina pidin ausalt tunnistama, et ei ole, aga et mu abikaasa on selles asjas väga kogenud. Ja kaup saigi tehtud. Vaeseke!” Ta patsutas Sandy pead. „Valvur ütles, et ta leinas alguses kohutavalt, ulgus öö läbi. Ta oli harjunud magama magamistoas, mõnikord ka voodis. Mida sina sellest asjast arvad?” 21
„Mulle meeldib.” Ma sirutasin välja vaba käe. „Tänan sind, Nardy. Suur tänu! Aga ma olin šoki äärel. Ma arvasin, et sa tõid poisi.” „Poisi? Poisipõngerja? Püha taevas, ei! Ma ei talu lapsi – mitte veel. Nendega on mõnikord tore möllata, aga nad nõuavad liiga palju vastutust. Ei, ma arvan, et me piirdume esialgu Sandyga.” Ja nii saigi Sandyst mitte ainult minu, vaid meie mõlema seltsiline. Ta oli juba algusest peale iseäralik koer. Tal oli oma sõnavara ja sõltumatu vaim. Ta ei sallinud suletud uksi, ta kraapis neid või lõgistas linki, kuni ukse lahti sai. Ta hüppas iga külalise najale ja haukus tervituseks. Talle ei meeldinud magada põrandal, vaid toolidel, kus sai patju oma tahtmist mööda ringi sättida. Kõige rohkem rahul oli ta siis, kui Nardy ja mina istusime kõrvuti, et ta saaks panna tagumiku ühe ja pea teise sülle. Veel meeldis talle istuda meie vahel ja lakkuda kordamööda meie nägusid. Ja ta näis olevat sama tark kui Hamilton, sest ta tunnetas mu meeleolusid ja käitus sellele vastavalt. Kui ma küsisin Hamiltonilt, mida ta arvab uuest kodukondlasest, torutas ta mokki ja ütles, et Sandy pole küll Bill, aga niiöelda käib kah. Ja mina kordasin: „Niiöelda.” Jõulud olid käes, meie esimesed ühised jõulud. Kui tagasi vaadata, siis oli aasta olnud sündmusterohke. Ma olin teinud läbi traumeeriva kohtuprotsessi; ma olin kirjutanud bestselleri; ma olin olnud mõne päeva ajalehtede esikülgedel – vähemalt riigi kirdeosas; ma olin käinud imelisel laevareisil koos imelise mehega; mul olid ilusad pulmad; nüüd on mu elu nagu muinasjutt, seesugune, mille sarnast ma pole isegi lugenud või osanud unes näha. Siin me siis nüüd istusime kamina ees, Sandy meie vahel siruli, ja arutasime, kuidas veeta eelseisvat puhkust. „Ma sain George’ilt hommikul kirja,” ütlesin ma, „see oli natuke pikem kui „Mul läheb hästi”,” lisasin ma naerdes. „Ta kutsub meid aastavahetuseks sinna.” „Tore. Jah, mulle see meeldiks. Uusaasta põhjas, jah.” „Hästi. Ma kirjutan talle, et me tuleme.” „Tead, mida?” küsis Nardy. „Mulle meeldiks, kui Tommy George’i ja ta perega lähemalt tutvuks, jääks päevaks või paariks. Ma olen tema pärast mures. Ta ema sööb tal närvid läbi. Ega sa pole unustanud, et me läheme laupäeval sinna?” 22
„Ei ole unustanud. Aga oma esialgsete kogemuste järgi ei oota ma eriti seda kohtumist. Kuid mine sa tea,” ma toetasin pea Nardy õlale, „võib-olla haugub ta rohkem kui hammustab. Eks ma jätan selle Hamiltoni otsustada.” Nardy puhkes naerma ja küsis: „Kuidas temaga üldse on? Sa pole teda mitu nädalat maininud.” „Jah, nii see on,” ütlesin ma järele mõeldes. „Ta on mind vist oma uue armastuse tõttu maha jätnud.” „Noh, oleks parem, kui sa teda päris minna ei laseks. Viimase kuu müüginumbrid on alanenud. Õnneks mitte sinu raamatu omad, aga meil on vaja uut menukit, nii et hakka pihta, naine! See hobune peab oma ülalpidamise tasa teenima.” Ma vaatasin ringi, aga Hamiltoni polnud kuskil näha. Järgmisel hommikul äratas Nardy mind tassi teega, ja kui ma nägin, et ta on tööle minekuks riides, ajasin ennast istuli ja küsisin: „Mis kell on?” „Kahekümne pärast üheksa.” „Miks sa mind üles ei ajanud?” „Milleks? Sa ei pea ju sombusel hommikul kuskile minema – ja sombune see on, sest sajab lörtsi –, et teenida elatist nagu mina. Ei, sina võid jääda koju ja kühveldada raha kokku kirjutamisega.” Ta pani teetassi öölauale, võttis mu näo oma käte vahele ja suudles mind. Ma võtsin tal kaela ümbert kinni ja ütlesin: „Ma töötan sinu heaks kuni surmatunnini, nii et sõrmed rakkus.” Kui ta tuli mõni minut hiljem nägemiseni ütlema, lisas ta sosinal: „Janet tuli. Ta ütles, et ma pean tast vee välja väänama. Ta on üdini märg. See tobe naisterahvas ei sõida ju bussiga. Eluaegne harjumus mõni penn kokku hoida. Praegu pole tal selleks enam vajadust, aga harjumus on jäänud.” Nardy istus hetkeks voodiservale ja ütles: „Tead, proua Leviston, mul hakkab kujunema harjumus, et ma ei taha enam hommikuti tööle minna, vaid jääda koju sinu juurde. Kontoris pole midagi lõbusat.” „Ja siin on?” „Oi jaa. Nagu ma sind vaatan, kullake, hakkab mul lõbus.” „Suur tänu, härra Leviston, aga komplimendina ei saa seda küll kuidagi võtta.” 23
„Võta ikka, kullake, pead võtma, sest inimesed, kes suudavad teistele tahtmatult rõõmu valmistada, peaksid olema erilise au sees.” Ta mõtles hetke ja ütles: „PTH.” „Mis on PTH?” „Paha tuju hajutaja.” „Oh, Nardy, ma olen õnnelik, kui suudan niipaljukestki sinu heaks teha.” „Sa suudad minu heaks veel palju muudki teha, kullake.” Ta kallistas mind kõvasti, suudles hellalt ja läks uksest välja. Ma vajusin tagasi patjadele ja mõtlesin oma suurele õnnele. Ja olles mina, mõtlesin ma, et see õnn on liiga suur, et kesta. Ma pidin just üles tõusma, kui Janet astus tuppa ja teatas ilma igasuguse sissejuhatuseta: „Ah siia te kavatsetegi terveks päevaks jääda. Ma jäin veidi hiljaks. See igavene tüütus Harry. Isa sokutas ta eile õhtul minu juurde, ta uus eit ei tule temaga toime. Ja teate? Mina ka ei tule. Ta ajab kõiki hulluks. Ta on justkui tulesäde, ei püsi pudeliski paigal. Ma pidin talle enne ära tulekut keretäie andma.” „Miks te ei sõida bussiga, mis toob otse tänavanurgani, Janet?” „Mida? Et maksta selle kolme peatuse eest? Oi...” Ta tuli kähku minu poole. „Mis on, proua Leviston?” Ma tundsin äkitselt vasakus küljes tugevat valu ja seda oli viimasel ajal ennegi juhtunud. „Mul on küljes valu,” ütlesin ma. „Pimesool?” „Ei, see on vasakus küljes, pimesool on paremal.” „Jajah, nii nad räägivad. Mis see siis võiks olla? Võib-olla gaasid.” Mind ajas naerma ja ma tahtsin öelda, et ilmselt sinu kapsast, sest Janeti valmistatud aedviljad ei kukkunud eriti hästi välja. Aga ma ütlesin: „Jah, väga tõenäoline.” „Jääge voodisse, ma toon teile kuumaveepudeli ja kuuma piima.” Selleks ajaks, kui Janet kuumaveepudeli ja piimaga tagasi jõudis, olid valud täiesti kadunud. Ma tänasin teda ja ütlesin naeratades: „Ju mingi valehäire, sest ma ei tunne midagi, isegi kui ma selle koha peale vajutan.” Ma näitasin öösärgi peal ette. „Küllap olid siis gaasid.” 24
„Jajah, küllap vist.” Läks umbes pool tundi, kui ma hüüdsin: „Janet! Janet!” Ja kui ta kohale tõttas, olin ma jälle kägaras, aga seekord keset voodit. „Oh taevake! Oh taevake! Midagi peab ette võtma. Ma helistan härra Leonardile.” „Ei, ei!” keelasin ma, „kindlasti pole midagi tõsist.” „Te ei väänleks valudes, kui midagi tõsist poleks. Kes on teie arst?” „Mul... mul pole veel seda.” „Hea küll, kes on härra Leonardi arst?” Ma vajusin patjadele ja vastasin hingeldades: „Ma ei tea. Rumal küll, aga ma ei tea.” „Ma tean, mis ma teen. Nurgapeal elab üks mees. Tal on silt väljas. Mingi doktor. Mis ta nimi nüüd oligi? Vist mingi topeltnimi. Morgan... Morgan... Morgan-Blythe. Just, Morgan-Blythe. Ma vaatan telefoniraamatust järele.” Ma ei öelnud talle, et ärgu nähku vaeva, sest nüüd olin ma juba kõvasti häiritud. Ma kuulsin, kuidas ta esikus rääkis, kileda häälega nagu alati, kui ta oli ärritatud või pahane. Nagu sel hommikul, kui ta teatas mulle, et ta Hilda oli vedanud koju selle „elektri-juustega” kuti ja tahtnud teda ööseks oma tuppa viia ning Henry – härra Flood – oli poisil sõna otseses mõttes natist kinni võtnud ja ta välja visanud. Tookord oli Janet rääkinud terve hommiku kileda häälega. Janet tuli tagasi tuppa ja ütles: „Kelleks need sekretärid ennast peavad, kas jumala asemikuks? Tahtis teada, mis mind vaevab või mis keda vaevab ja kus me elame ja selles vaimus. Ma ütlesin talle, et me elame mõne sammu kaugusel ja et kupatagu oma tohter kohe siia, või muidu...” „Seda te ometi ei öelnud!” „Ütlesin küll. Kes ta sihuke üldse on? Täispuhutud vuhva! Ise pole sanitargi, aga mängib arsti!” Ma ütlesin: „See kukub narristi välja, mul pole enam valusid.” „Aga mõni minut tagasi olid. Kas ma helistan härra Leonardile?” „Ei, ei, Janet. Palun ärge helistage! Ootame, kuni arst käib ära ja kuulame, mis ta ütleb.” Möödus ligi tund, enne kui uksekell all helises ja ta üles tuli. Ma ootasin närviliselt ja seal ta siis oligi. 25
Suur priske mees. Ta mitte ei astunud tuppa, vaid hüples. Ta ei meeldinud mulle esimesest hetkest peale. „Nonii, milles asi?” „Ma ei tea, sellepärast ma teid kutsusingi.” Ta silmitses mind hetke. „Jah? Eks vaatame.” Kuna käeulatuses polnud lauda, millel oleks ruumi arstipauna toetada, pani ta selle voodile. „Mille üle te kurdate?” „Mul... mul on valud.” „Millised valud?” „Väga teravad. Vasakus küljes.” Ma osutasin. „Kui kaua need on kestnud?” „Nõrgad hood on olnud juba mõnda aega, aga mitte kunagi nii tugevad kui nüüd natuke aega tagasi.” „Mis siis juhtus?” Ta pilk otsis tooli, leidis selle toa teisest otsast, tõi selle voodi juurde, istus, pani jalad risti ja jäi mind silmitsema. Ma ütlesin: „Ma olin valust kõveras.” „Hästi, eks siis vaatame.” Ta tõusis uuesti püsti, tõmbas mul teki pealt, käskis heita pikali ja ütles: „Tõstke öösärk üles.” Ma viivitasin pisut ja mõtlesin: oh, mu armas hea doktor Mike! Ta käed olid jääkülmad ja ma võpatasin, kui ta mind puudutas. Ta küsis: „Kas on valus?” „Ei, teie käsi on jääkülm.” Ta heitis mulle terava pilgu, surus sõrmed mu paremale küljele ja ma ütlesin: „Valu on põhiliselt vasakul.” „Sümpaatiline.” „Mida?” „Valu oli sümpaatiline.” Ma võpatasin, kui ta mu paremale küljele tugevasti vajutas. Ta ajas ennast sirgu ja teatas: „Pimesool.” „Mida?” Jälle see „mida” nagu doktor Kane’i ajal. „On parem, kui te lasete selle välja lõigata.” „Kohe praegu?” „Noh, eks see ole teie enda asi. Aga kui see on, nagu te ütlesite, aeg-ajalt 26
tunda andnud, siis see võib olla juba jumal teab kui kaua olnud põletikuline. Ja see võib otsustada ühel heal päeval lõhkeda. Eks te ise tea. Kas te saate haiglasse minna?” „Saan, aga ei taha, vähemalt mitte enne pühi.” „Mis te nimi nüüd oligi?” „Leviston, proua Leviston.” Tohter võttis uuesti istet, vaatas ringi ja ütles: „Kena kodu. Millega teie abikaasa tegeleb?” „Ta on kirjastaja.” „Ah nii.” Doktor pööras pilgu raamatutele laual, sirutas käe, võttis nendest ühe, vaatas pealkirja ja ütles: „Tagore. Nad avaldavad kultuskirjanikke?” „Minu teada ei.” Ta võttis teise raamatu ja tegi pahast häält. „John Donne. Tule taevas appi!” Ta pani raamatu lauale, sirutas oma lihavat kaela ja suunas pilgu „Hamiltonile”, mis lebas kaugemas servas, võttis selle kätte ja ütles raamatuga vehkides: „Teie lugemisvalik on küll seinast seina. Kui juba seesugune asi ära trükitakse, siis võib kõike oodata. Poolearuline! Sel naisel pole mõistus korras.” Kui ma pigistasin läbi kokkusurutud huulte: „Arvate?”, hüppas Hamilton voodijalutsisse. Ta tõusis tagajalgadele ja tema kõrval seisis Begoonia. Samuti tagajalgadel. „Te küsite, kas ma arvan nii. Loomulikult arvan. Kas te lugesite kohtuprotsessist, mis toimus aasta alguses? See kohtunik oli sama napakas nagu see naine, rääkides vandekohtunikele, et ka temal on kujutletavaid sõpru.” Tohter tõusis ja turtsus: „Vaimuhaiged! Minu sümpaatia oli naise abikaasa poolel. Pole ime, et ta tahtis sellest hullust lahti saada. Aga ma ei mõista, et kui teie maitse on filosoofia ja luule, kuidas te talute säärast rämpsu... Mis teil hakkas?” Ta järgis mu pilku, sest ma vaatasin Hamiltoni, kes trampis ümber arsti. Ja ta vehkis peaga minu poole, kui ma vastasin: „Ma vaatasin Hamiltoni. Praegu kepsutab ta ümber teie, ja kui tal oleks võimalik, lubaks ta endale seda lõbu, et virutaks teiesugusele taktitundetule matsile jalaga tagumikku ja trepist alla.” Ma kahmasin talt raamatu ja näitasin talle oma fotot selle tagakaanel. Arst jõllitas pilti, pööras aeglaselt pead ja jäi mind jõllitama. Pilku pööramata võttis ta kobamisi voodilt oma koti. Ja siis, ikka mind põrnitsedes, krigistas ta hambaid, ajas lõua ette ja tegi suu lahti, nagu tahaks midagi öelda. 27
Aga ilmselt pidas ta paremaks vaikida, pööras ringi ja vedrutas toast välja nagu oli sisse vedrutanud. Ma langetasin pea ja kuumad pisarad veeresid mu sõrmede vahelt alla. Ma kuulsin välisukse kolksatust. Mõne hetke pärast astus tuppa Janet, kes tuli mu ärritust nähes kähku voodi juurde, võttis mul ümbert kinni ja ütles: „Pole midagi! Pole midagi! Ärge ennast sihukese pärast ärritage. Ma pean minema ja ta kinni püüdma. Ta tormas ilma kaabu ja mantlita välja. Teil oli hobuse suhtes õigus. Mul endal oli kange tahtmine teda trepist alla visata.” Ma tõstsin pea ta õlalt, Janet noogutas ja tunnistas: „Nojah, ma kuulasin ukse taga, et järsku läheb mind vaja. Kuidas ta saab öelda poole aruga teie kohta, või ükskõik kelle kohta, kellel on hea kujutlusvõime! Võtame minu Harry. Ta nägi asju, ja võttis kolm aastat, enne kui see üle läks, ning need polnud armsad hobused, kellega sai rääkida ja kes sulle nalja tegid. Oi ei, ta nägi musti põrnikaid, kes ronisid laes ja voodis ja üle minu, ning ta ütles, et neid on mitukümmend tuhat. Ühel ööl rebis ta mul öösärgi seljast, et nendest lahti saada. Ja kui sellest ei aidanud, hakkas ta mind materdama, et neid ära tappa. Ma ei unusta seda ööd eluilmaski. See võttis ka Gregi, Rodney ja Joe võhmale. Joe elas tollal kodus. Ta oli jätnud maha oma naise või kes ta tal oli, ja seal nad siis kõik maadlesid mu uuel vaibal. See nägi välja justkui oleks tsentrifuugist läbi käinud.” „Oh, Janet.” Ma pühkisin nägu, mis oli nüüd naerul, patsutasin teda põsele ja ütlesin: „Te mõjute mulle väga tervendavalt.” Janet muutus veidi kohmetuks, ta surus mu patjadele, kloppis neid kahelt poolt kohevamaks, tõmbas mulle teki lõuani ja ütles: „No nii. Nüüd kulub teile ära üks tass korralikku kohvi.” Ta kummardas mulle lähemale ja lisas: „Kas ma panen sinna sörtsu brändit?” „Ei, Janet, tänan, lihtsat kanget kohvi.” „Lihtsalt kanget kohvi.” Janet noogutas, just nagu oleks pisut pettunud. Siis ta tõusis ja küsis: „Nii et pimesool?” „Tundub küll. Mis olevat põletikuline.” „Kas te lähete haiglasse?” „Ei, ei lähe. Igatahes mitte enne pühi. Ega ka mitte pärast pühi, kui kuidagi on võimalik.” „Aga te ei saa neid valusid ka kannatada, ega ju? Muud valikut ju pole.” 28
Janet noogutas mulle enne toast lahkumist. Jah, mõtlesin ma, tal on õigus. Mul pole valikut. Ma ei tõusnud voodist ja olin pikali, kui Nardy lõunaks koju tuli, ning ma tervitasin teda sõnadega: „Mis nüüd?” „Mu vastus sellele küsimusele on: mis siin juhtus? Kas see mees ärritas sind?” „Mingil moel. Janet poleks tohtinud sulle rääkida. Aga jah, ta oli väga ebaviisakas ja see, et ma võitsin kohtuprotsessi, näis teda vihale ajavat.” „Lama rahulikult,” ütles Nardy. „Ma tulen kohe tagasi.” „Kuhu sa lähed?” „Käin korraks ära.” „Nardy, palun, ära mine surkima. Sellest pole kasu. Ta lihtsalt ütleb sulle, et ta pole mind millegagi solvanud.” „Lama rahulikult, kullake.” Ma lamasin mõne hetke rahulikult ja mõtlesin siis, et ma ei rääkinud Nardyle põletikulisest pimesoolest, sest tervisehädad näisid olevat teisejärgulised. Nardy oli ära üle poole tunni, ja kui ta siis aeglaselt tuppa astus, istus ta voodiservale, võttis mu käe ja ütles: „Ma ei usu, et meie „sõber” edaspidi oma arvamust tuleb avaldama, vähemalt tükk aega mitte. Kõik sõltub sellest, kui kaua ta suudab taltsutada oma ego, mille sa nii tabavalt ära määrasid.” „Mida sa tegid?” „Mõõtsin tagasi.” „Mida!” Nardy puhkes naerma. „Oi, ei, kullake, mitte füüsiliselt, sest ta mass on minu omast kaks korda üle. On paremaid mooduseid, kuidas mehele ta koht kätte näidata. Meditsiininõukogu mainimine, kuhu ma lubasin kirjutada, mõjus ta käitumisele väga tõhusalt. Minu arvates ei salli ta naisi. Igatahes on sul põletikuline pimesool, mis annab ennast üha rohkem tunda, nii et midagi tuleb ette võtta.” „Mitte seni, kui vähegi kannatab, kindlasti mitte enne pühi.” „Eks me vaata. Kui valud muutuvad ägedaks, tuleb jõulud ja aastavahetus lükata edasi, kuni sa saad süüa ja lõbutseda. Aga nüüd ma lähen ja vaatan, mis meile lõunaks pakutakse.” 29
„Kas sa tööle tagasi ei lähe?” „Ei, ma juba helistasin ja ütlesin, et ei tule. Muidugi läheb ettevõte põhja, kui mind mõni tund kohal pole, aga elu on selline.” „Hoopleja!” „Sinu sõnad, proua Leviston.” Taas üksi jäänud, küsisin ma endalt, miks ma peaksin laskma sel mehel ennast niiviisi ärritada. Esimest korda pärast pikki kuid olin ma pinges ja hirmul, sest see mees oleks nagu tirinud minevikuvarjud mu praegusesse pilvitusse ellu. Ja mul oli tunne, et ma ei saa sellest enam kunagi päriselt lahti. Sellele andis kinnitust veel asjaolu, et ma nägin sel päeval pidevalt Hamiltoni, ja kui ma küsisin temalt: „Miks ma sellest lahti ei saa?”, vastas ta: „Sul oleks juba aeg teada, et minevikust ei saagi lahti. Kõik, mis sinuga on elus juhtunud, on siiani sinus tallel, karbis luku taga ja silt küljes. Temasugused inimesed on nagu võti, ja kui kaas avaneb, pole selle sulgemiseks muud võimalust kui sellest mitte välja teha.” „Mitte välja teha?” küsisin ma. „Kuidas? Kuidas on võimalik mitte välja teha sellest, mida see mees ütles? Ja veel enam – paljud teised inimesed võivad arvata ka nii nagu tema.” „Oh, kindel, selge see. Ainult lollid arvavad, et kõik neid armastavad. Sina peaksid seda juba ometi teadma. Ja pealegi on lugejate maitse erinev. Ära unusta paari artiklit, kus oldi selle mehega ühel arvamusel, kuigi mitte nii rängasõnaliselt. Aga nagu ühes neist märgiti, on inimesi, kes istuvad aastaid vaimuhaiglas ega tule mõttelegi rääkida hobusega. Niisugune on elu, Maisie. Sulle tundub, et su armupesa ongi kogu su elu, aga maailm su ümber on selline nagu see on, ja mõnikord paisatakse sind elu külma reaalsusesse. Ma ei taha öelda, et Nardy valmistab sulle pettumuse; ei, selles osas on su elu turvaline, aga Nardy pole terve ilmaruum.” „Sa ei lohuta mind eriti,” ütlesin ma. Ta pööras pead, kuid ta pilk püsis minul, kui ta pikkamisi lausus: „Tegelikult pole sa mind kunagi pidanud ainult lohutajaks, vaid pigem südametunnistuse hääleks. Kas pole nii?” Jah, küllap on see tõsi. Ma vaatasin, kuidas ta tõstis esijala, võttis Begoonial ümbert kinni ja nad astusid koos läbi seina. Ja ma kordasin mõttes: südametunnistuse hääl.
30