Imelistesyndmuste

1 Siin ta nüüd oli, vana ja väeti, seisis tee ääres ja ootas.

Sestpeale, kui Marvellous Waysil oli hakanud tiksuma üheksakümnes eluaasta, oli ta tubli tüki igast oma päevast pühendanud ootamisele – ja ta ei oodanud üldse surma, nagu tema vanust arvestades võinuks oletada. Ta ei teadnud ka ise päris täpselt, mida ootas, sest kujutluspilt polnud täielik. Oli vaid aimdus ja ei midagi rohkemat, et unenäo sabasule küljes – see oli üks Ajalehe-Jacki-teemalistest unenägudest, puhaku ta rahus – oli tema juurde reisinud miski, mis hõljus üle unemaastiku just enne koiduvalgust, ja tema polnud jõudnud seda sabasulge pihku saada ning unenägu tagasi tirida, enne kui see silmapiiri taha kadus ja tõusva päikese kuumuses ära lahustus. Kuid sõnumist oli naine aru saanud: oota, sest see on tulekul.

Ta sättis oma suuri prille kinni hoidvat kummipaela ja tõmbas raamid näole lähemale. Paksud klaasid suurendasid ta silmad kümnekordseks ja näitasid, et need on sama sinised ja muutlikud kui meri. Naine vaatas kunagi uhkelt suureks maanteeks nimetatud, nüüd aga Trurosse sõitvate raskete põllumasinate poolt otsesõiduks kasutataval külavaheteel ringi. Tuttavad, sada aastat tagasi suurte 9

häärberite farmides ja aedades töötavate meeste majutamiseks ehitatud graniidist majakesed, kokku kümme tükki, seisid nüüd hüljatult kinninaelutatud akendega ning neid külastasid vaid astelherne- ja sõnajalgade tuustid, mille tuul oli sisse puhunud nagu kaugelt kohale kandunud kuulujutud.

St. Ophere’i nimetati küll külaks, kuid tõele au andes oli see vaid asundus, sest kohale nime andnud kirik asus tegelikult vana Marvellousi elukohast edasi all jõesuudme ääres. Siin polnud ka koolimaja. See asus kaks miili lääne pool, Washaway-nimelises väikeses rannakülas, kohas, mis aasta alguses oli oma nime õigustanud sellega, et lumesulamisvesi tekitas seal üleujutuse. Kuid pagarikoda oli külas ikkagi olemas.

Ammusel ajal olid siia kanti sattunud inimesed tihti seda küla pühakunime kasutamise asemel Pagarikojaks kutsunud, sest maja omanik missis Hard oli hallile kivi­ katusele suurte roosade tähtedega kirjutanud PAGARIKODA . Kunagi valget värvi olnud kiviseintega moodustas see kena kontrasti.

Missis Hard helistas igal hommikul kella, kui ahi oli tulikuumaks aetud, ja seepeale kikitasid kõrvu nii tema kliendid kui võõrad, ning seda tegid ka kõik Lizard Pointi ja Scilly saarte kandis uppunud meremehed, sest kell oli pärit laevavrakilt. Küla naised tõid oma valmis küpsetamata pirukad ja koogid ja leivad ja ladusid need hõõguvatele sütele. Missis Hard kutsus oma ahju väikeseks põrguks ja täpselt sinna sa sattusidki, kui oma plaadipiruka asukohta täpselt meelde ei jätnud ja kellegi teise oma välja võtsid. Vähemalt nii rääkis ta lastele, kes oma emade küpsetistele järele tulid. See põhjustas palju unetuid öid, sest lapsed vähkresid tekiräbalate all hirmust 10

ning mõtlesid, mis siis küll saab, kui nad juhtuvad vale piruka võtma.

Leiva tõttu oli see olnud tähtis küla, kuid nüüd, aastal 1947, polnud see rohkemat kui vaid nukker mälestus möödunud aegadest.

Tuul sasis ja lehvitas vana naise juukseid. Ta vaatas üles taevasse. See oli lillakashalli värvi ja vihmapilvedest raske, kuid Marvellous ei uskunud, et päriselt sadama võiks hakata.

Puhu need minema, sosistas ta. Siis läks ta üle maantee ja seisatas pagarikoja ees. Ta asetas lambi trepile ja surus peopesad vastu luitunud ust. Missis Hard? sosistas ta vaikselt.

Just missis Hard oli kunagi öelnud, et Marvellous oskab imehästi oodata heade asjade saabumist oma ellu.

Su isa oleks pidanud sulle Patience* nimeks panema, ütles pagariemand tookord. Kannatlikkus ise.

Kuid ma pole ju kannatlik, vastas Marvellous talle.

Ma olen järjekindel.

Siis vaatas missis Hard paljasjalgset ja räbalais, kuid uhkeid sõnu rääkivat last, ja mõtles, kui jumalavallatu on lasta lapsel metsas vaba ja metsikuna ringi joosta, nagu oleks ta must korni tõugu siga. Sel tüdrukul oli ema vaja.

Sul on ema vaja, ütles missis Hard.

Mul oli ema, vastas Marvellous.

Ei, sul oli miski, vastas missis Hard. Kuid mina võiksin sulle emaks olla.

Naine jäi vastust ootama, kuid hirmunud lapsel ei tulnud sõnagi suust. Missis Hard vangutas pead ja ütles: Aga pea siis meeles, et just kannatlikkus on voorus ja kannatlikkus on jumalakartlik.

Missis Hard armastas sõna „jumalakartlik”. Jumalat * Patience (ingl) – kannatlikkus.

11

armastas ta samuti. Kui ta abikaasa aastal 1857 LõunaAafrika kaevanduste rikkuseahvatlusest meelitatuna minema läks, kolisid tema asemele Jeesus ja armastatud jutlustaja. Üleminek kulges sujuvalt ja sama juhtus ka esimese kullakaevandusega, kuhu abikaasa sattus, nii et vaest meest manööverdati Randis ühest kaevandusest teise, kuni ta surigi võõramaises pimeduses, otsides sealt kuldvõtmekest, mis avaks ukse paremasse ellu.

Hinga mu peale, oh Issand, ja puhu minusse uus elu.

Need sõnad kirjutas missis Hard oma mehe surmast kuuldes pagarikoja uksele. Hiljem oli keegi – vana Marvellous naeratas, sest ta suutis ikka veel häguseks luitunud sõnu lugeda – parandanud „uue” „kuueks”, kuid missis Hard isegi ei märganud seda, sest ta vaatas harva üles.

Minu jaoks kasvab lunastus põrmust, oli ta kunagi Marvellousile öelnud.

Kas nagu kartulid? küsis väike laps seepeale.

Tuulelipp kriiksus pea kohal. Oktoobrihämarus lendas kiiresti külakese peale nagu vareseparv värskele korjusele.

Marvellous mõtles, et november on vist peaaegu käes.

Kaugemates külades vilkusid tuled, mälestades kurvalt selle küla hääbumist. Naine võttis tikutoosi ja süütas oma petrooleumilambi. Ta seisatas keset teed ja kergitas lampi üles mägede poole. Ma olen veel siin, tähendas see liigutus.

Kollane valgusvihk langes hekiribale, mille juures maad ligi vajunud priimulatega kaetud künkast kasvas välja graniit­rist. Marvellous oli alati uskunud, et see rist on kiiruga tagantjärele püstitatud, pärast seda, mida praegu nimetati Esimeseks maailmasõjaks. Seal oli kiri „1914–1918” ja selle all ammu lahkunute nimed. Kuid naine teadis, et üks nimi oli sealt nimekirjast puudu. Simeon Rundle oli sealt välja jäetud.

12

Ammusel 1914. aastal, kui sõda rullus üle pahaaimamatu rannikurahva, oli külas elu äkki seisma jäänud. Ei mingeid laatu ega tantsuõhtuid enam, ei mingeid võidu­ purjetamisi, sest mehed olid ära ja elu tardus ärevas ootuses. Ilma meesteta küla sureb, ütles Marvellous ja küla surigi aegamisi. Armastatud jutlustaja saadeti Londonisse teise koguduse juurde ja üpris varsti pärast seda sai missis Hard teate, et vaimulik hukkus tsepeliinide õhurünnakus.

Seepeale heitis ta väikese Jordani, nagu ta jõeniret nimetas, kaldale maha ja soovis enda surma. Sel naisel oli nii võimas tahtejõud, et surm kuulaski kohe käsku. Pagarikoja ahi jahtus maha ning jumal taandus. Need, kes alles olid jäänud, palvetasid kogu aeg rahu saabumise eest, kuid palved tulid „tagastatud saatjale” templiga tagasi. Ainult surmasaanute nimekiri pikenes.

Kuid ühel leebel maikuu hommikul ilmus külla Peace*.

Selline nimi anti ühele lapsele, kes sündis kuus kuud enne seda, kui sõda päriselt lõppes. Laps sündis hilinemisega, keeldudes ilmale tulemast, kuni relvad pole vaikinud ja hullus läbi, just nagu ei suudaks mingi sund ega keelitamine Peace’i katkisesse maailma tuua. Ja kui ta viimaks ikkagi ilmale tuli, tegi ta seda vastumeelselt. Tüdruk oleks justkui teadnud. Jalad olid ees ja pea ei nihkunud paigast ning kõik oli puntras koos – käed, jalad ja nabanöör. Just nagu vasikas.

Pea jaoks oli see nimi liiga raske koorem, ütles Marvellous sosistades ja keerates ja sikutades, et last vabaks harutada.

Rahu. See ei ole nii lihtne. Ega olnudki.

Endine eluviis ei saa tagasi tulla, kui elud tagasi ei tule.

Naasis ainult Simeon Rundle. Ta tuli oma uue õe Rahu * Peace (ingl) – rahu.

13

juurde, turjal tohutu hirmukoorem. Ühel hommikul leidsid külaelanikud ta oja äärest suurele erakvähile valge taskurätiga lehvitamas, ise kaelani jõemuda ja omaenda sitaga koos.

Paistes keel rippus mehe suust nagu toatuhvel ja ta karjus: Amman alla, amman alla, amman alla, seejärel aga tõstis oma isa kaheraudse ja laskis oma südame puhtalt rinnust välja. Vähemalt niiviisi räägiti.

Külaelanikud ahhetasid ja kaks nende seast minestasid, kui süda vastu kiriku ust plärtsatas nagu punane ukse­ koputi. Uus preester kuulutas kähku, et tegu on saatana kätetööga. Õnnetuseks lendas see mõtlematu avaldus kiiresti kuulujuttudena laiali ja peagi oli St. Ophere’i külal selline plekk küljes, et isegi elektrivoolu teretulnud saabumine külla aastal 1936 ei suutnud seda täielikult maha pesta.

Kohal endal polnud tegelikult midagi viga. Lihtsalt suhtumine oli vildak. Lained paistsid siin kõrgematena, udud olid tihedamad ja taimed kasvasid kiiremini, just nagu annaks loodus endast parima, et viga parandada, ja kui seda ei peaks parandada saama, siis vähemalt varjata. Kuid kohale jäi ikkagi halb maine külge ning seepärast hakkasidki inimesed seda tasapisi hülgama, jättes majad ühtlases tempos tühjenema, nagu oleksid kübarast lotopallid üksteise järel välja kukkunud. Mindi kaugematesse küladesse, mille tuled seni veel vilkusid madala sügistaeva all.

Marvellous vaatas veel korra suurel maanteel siiapoole ja sinnapoole ja oli rahul, et see, mida iganes ta ootas, polnud temast mööda lipsanud. Lampi kõrgel hoides läks ta üle maantee mälestusmärgi ja hüdrandi juurde ning tatsas üle aasa, millel ta kunagi lehma oli pidanud. Ilm läks külmemaks ja rohi oli jalgade all märg, nii et naise 14

meelest võis hommikul esimest härmatist näha. Ta nägi enda ees metsa ning ta pahkluud valmistusid laugest kallakust üles ronima ja ettevaatlikult sükomooride, pähklipuude ja kastanite vahelt läbi kõndima. Merel oli mõõn.

Naise sõõrmeisse jõudis ta lemmik, soolase meremuda lõhn. Ta uskus, et ta enda veri lõhnab täpselt samamoodi.

Tal oli plaanis korjata pann kuhjaga südakarpe täis ja aurutada neid tule kohal, mis põletaks öö sisse tillukese valguseaugu. Naisel hakkas suu vett jooksma. Ta komistas, kukkus viirpuu kõrvale maha ja lõikas oma äpardusest kasu kaht taskut laukaploome täis korjates. Ta nägi enda ees nõlval oma mustlasvankri tulesid. Ähmased, veidrad, üksildased. Ära kunagi vanaks jää, sosistas ta endale.

Oli hiline tund. Öökull huikas ja öö tumedad silmad vahtisid kordagi pilkumata silmapiiri poole. Marvellous ei suutnud kuidagi magama jääda. Ta istus jõe kaldal, kuuketas seltsiks ja hunnik tühjakslüditud südakarpe jalgade ees. Ta kössitas lõkketule soojuses ning ta kollane õliriidest vihmakuub läikis, haises ja oli katsudes kuum.

Taevatähed olid ähmased ja kauged, kuid see võis vabalt olla ta enda silmanägemise viga. Kunagi oli ta kasutanud binoklit ja nüüd kasutas pikksilma – peagi pidi öö päeva igaveseks neelama. Tema vana, tasakesi tõusulainel õõtsuva krabipüügipaadi ähmaste piirjoonte nägemine mõjus rahustavalt ja vastu puitu hõõrduva köie kriiksumine oli voogava öövaikuse taustal mõnus heli.

Ta oli peaaegu terve oma elu selles jõesuudmes elanud ja õnnelikki olnud peaaegu kogu elu. Keset lahte seisis saarekesel väike kirik, mis oli välja kasvanud kunagisest kabelist, kuid nüüd oli see varemeis. Niikaua kui ta mäletas, olid lained kiriku ümbrust uuristanud, kuni 15

kirik sattus lõpuks inimestest lahku – või siis sattusid hoopis inimesed kirikust lahku? Sellest oli nüüdseks nii palju aega möödas, et vana Marvellous ei mäletanudki enam, kumb enne juhtus. Igatahes olid lained uuristanud endale teed, kuni nii kirik, hauakivid kui ka usk allavett läksid. Siis peeti pühapäevaseid jumalateenistusi ajal, kui mõõn oli haripunktis, ja mõnikord juhtus see koidikul ja teinekord loojangul. Naisele tuli meelde, et ükskord oli mõõn keset ööd ning siis vantsis laternatega usklike rongkäik lauldes mööda jõesängi nagu Galilead otsivad palverändurid.

Jah, me koguneme jõe kaldale, selle ilusa, kauni jõe kaldale.

Pühakutega tuleme jõele, mis voolab Issanda trooni kõrval.

Ta rüüpas pudelist suure sõõmu laukaploomidžinni. See oli püha nektar Issanda enda trooni juurest. Aamen. Kirikust vilksas välja altariküünla valgus ja kumas vastu lainetelt armu saanud hauakivide ülaserval. See on kiriku enda täht, mõtles Marvellous. Ta süütas selle küünla igal õhtul ja oli niiviisi teinud juba aastaid. Majakavaht, vaat kes ta tegelikult oli. Just see oli sõja ajal selle mehe tema rannale toonud. Selle mehe, ja loomulikult ka muusika.

Selle mehe. Ameeriklase. Marvellous oli jälginud, kuidas mees kirikusse hiilis nagu vari, ja sealt välja tulles oli ta ikka samasugune lillakavarjundilise tumeda nahaga vari, kelle sigareti hõõguv ots tuksus nagu ööputuka süda.

Mees kõndis tuttava laulu meelitusel läbi kuiva jõesängi ja üles kaldale ronides nägi ta puude alla jäetud kärulogul raadiot.

16

Louis Armstrong, ütles mees.

Ja tema vastas: Marvellous Ways, tore sinuga viimaks kohtuda.

Ja mees naeris naeru, milletaolist Marvellous veel iial polnud kuulnud, kohe ealeski mitte, ja mehe silmad särasid erksalt kui taskulamp. Ta istus naise kõrvale ning laud kõikus ja jõgi väreles, kui pommitajad neist üle lendasid, õhuhäiresireenid huilgasid ja pommid kukkusid suurde sadamasse ja isegi Trurosse. Tõkkeõhupallid heitsid taevast tumedaid varje, Louis Armstrong laulis huultest ja kätest ja südametest, kui õhutõrjekahurid täristasid indigo­ sinisesse pimedusse, ja kaks võhivõõrast inimest istusid vaikselt puu all, mis oli seda kõike juba näinud.

Mees jutustas oma vanaisast kodukandis, LõunaCarolina Madalmaaks kutsutud piirkonnas, taadiga koos mädasoodes ette võetud kalastusretkedest ja sellest, et muda ja soola lõhn tähendasid tema jaoks kodu lõhna.

Ja Marvellous vastas: Ma saan aru, mida sa sellega mõtled. Mees jutustas talle veel pukktoestikul sildadest, mis hämaras roosakalt helkisid, vesisel maal kasvavatest virgiinia kadakatest ning osmantusepõõsaste ja jasmiinide lämbest lõhnast, mis talle ema meenutasid. Ta rääkis, et igatseb angersäga süüa, ja Marvellous vastas: Minagi igatsen, ehkki ta oli vaid koerkalu* söönud. Nad lõid kruuse kokku Elu terviseks ja teesklesid, et asuvad kusagil sellest kohast väga-väga kaugel.

Pärast seda tuli mees tihti. Ta tõi kaasa Union Square’i vabrikus tehtud Ameerika sõõrikuid ja nad sõid neid kange musta tee kõrvale, ehkki mees eelistas kohvi; kuulasid raadiost Rütmiklubi ja trampisid jalgadega rütmi kaasa. * Sõnamäng – angersäga on inglise keeles catfish, koerkala dogfish.

17

Mõnikord tõi mees lihakonserve. Ta ei lasknud naisel kunagi nälgida. Ja ükskord tõi ta kingiks postri ühe filmi kohta, mida naine oli paar aastat tagasi näinud. Mees oli üpris hoolitsev.

Kuid mõni päev enne Prantsusmaa dessanti küsis mees naiselt talismani.

Talismani? küsis Marvellous. Õnneamuletti, mis mind tervena tagasi tooks, seletas mees.

Naine vaatas talle silma ja lausus: Aga ma ei tee neid.

Ma pole kunagi talismane teinud.

Oh, aga mulle on räägitud, et sa teed.

Seda nad räägivad jah. Naine ulatas käe, sest ainus talisman, mis tal oli, oli temast endast kiirgav sära.

Viimane hüvastijätt toimus 1944. aasta juunis. Ameerika poisid sõitsid laevaga minema. Mees nägi oma gabardiin­pükstes ja Havai särgis väga uhke välja. Issand, kui šikk ta välja nägi. Ta andis naisele kõik, mis tal järel oli – šokolaadi, sigaretid ja sukad –, ja nad istusid puu alla, jõid teed ning kuulasid Armstrongi ja Teagardenit, lisaks ka Bechet’d ja veel mõnda, kellele polnud määratud iial nii kuulsaks saada. Naine vaatas, kuidas noormees oma põlvedel rütmi tagus ja suuga klarnetit ahvis. Sel hetkel nägi ta kahel pool meest erinevaid tulevikke omavahel võistlemas. Ühes neist lamas mees vaikselt Omaha rannal.

Teises istus ta vaikselt paigal, nina raamatus, ja püüdis vihkamist täis maal kuidagi jalgu alla saada. Kui mees tõusis, et minema hakata, ütles Marvellous: Mine vasakule. Mees küsis: Mis mõttes? Marvellous vastas: Ma ei tea, mida see tähendab, kuid sa taipad ise, kui õige hetk on käes. Sa pead minema vasakule.

Nägemiseni, Marvellous, lehvitas mees.

18

Nägemiseni, Henry Manfred Gladstone II, lehvitas naine vastu. Henry Manfred Gladstone II. Ah selline oli siis tema nimi.

Mul oli tore, ütles mees. Öösel läks tohutuks sagimiseks. Betoonhallid laevad hakkasid lahkuma ning rannalt ja kaidelt kogunes neile tuhandeid mehi ja oli üleüldine tohuvabohu – kuid hommikuks jäi kõik vaikseks. Generaatorid vaikisid. Diislikütuse lõhn hakkas hajuma. Ameeriklased olid läinud, jättes endast maha armulood ja veel sündimata lapsed ja nii palju naudinguid. Ja ikka olid naised need, kes nutsid, sest seda tegid nad alati.

Nägemiseni, Henry Manfred Gladstone II, sosistas naine. Mul oli tore.

19