Originaali tiitel: Carlos Ruiz Zafón El Juego del Angel Planeta Raamatu väljaandmist on toetanud Hispaania kultuuriministeerium (Ministerio de Cultura de España) Toimetanud Ruth Sepp Korrektor Kai Nurmik Kujundanud Mari Kaljuste © Dragonworks S. L. 2008 © Tõlge eesti keelde. Kai Aareleid, 2010 ISBN 978–9985–3–2097–6 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif 4
MariCarmenile, „a nation of two”
5
6
7
8
1 Kirjanik ei unusta mitte ealeski esimest korda, mil võtab loo eest vastu mõne krossi või kiidusõnad. Ealeski ei unusta ta esimest korda, mil tunneb veres edevuse magusat mürki ning usub, et kui läheb õnneks ja keegi ei avasta tema andetust, saab ta tänu kirjandusunelmale katuse pea kohale ja õhtuks sooja toidu lauale, ning täitub tema suurim unistus: näha oma nime trükituna armetule paberitükile, mis elab kindlasti kauem kui tema ise. Kirjanik on määratud toda hetke mäletama, kuna selleks ajaks on ta juba lootusetult kadunud ja oma hinge maha müünud. Minu esimene kord saabus ühel kaugel 1917. aasta detsembripäeval. Olin toona seitsmeteistaastane ja töötasin Tööstuse Hääles, allakäinud ajalehes, mis kiratses poollagunenud hoones, kus oli varem leidnud peavarju väävelhappevabrik ja mille seintest immitses ikka veel söövitavat auru, mis õgis mööblit, riideid, vaimu ja isegi kingataldu. Ajalehe peakorter asus Poblenou surnuaia inglite ja ristide rägastiku taga ning kaugelt vaadates sulasid selle piirjooned kokku silmapiirile joonistuvate hauakividega, mille taustal kerkisid pistodadena taevasse sajad korstnad ja vabrikud, kududes Barcelona kohale igavese punakasmusta videviku. Õhtul, mis pidi mu elule uue kursi andma, võttis ajalehe peatoimetaja asetäitja don Basilio Moragas heaks kutsuda mind pisut enne sulgemist toimetuse tagumisse nurka kiilutud hämarasse tuppa, mis täitis nii kabineti kui ka sigarisuitsetamisruumi aset. Don Basilio oli metsiku ilme ja lopsakate vuntsidega mees, kes ei seedinud nõmedust ning pooldas teooriat, et vabameelne ümberkäimine määrsõnadega ja liigne 9
omadussõnade tarvitamine on pervertide ja vitamiinivaegusega inimeste pärusmaa. Kui ta avastas mõne õilmitsevasse proosasse kalduva toimetaja, saatis ta tolle kolmeks nädalaks matusekuulutusi koostama. Kui inimene puhastustule järel ikka veel libastus, määras don Basilio ta igaveseks ajaks kodurubriiki toimetama. Me kõik tundsime tema ees hirmu ja ta teadis seda. „Don Basilio, te kutsusite mind?” sõnasin arglikult. Peatoimetaja asetäitja kõõritas minu poole. Astusin kabinetti, mis haises higi ja tubaka järele, just selles järjekorras. Don Basilio ei teinud mu kohalolekust väljagi ning jätkas, punane pliiats käes, kirjutuslaual oleva artikli läbivaatamist. Paari minuti vältel külvas don Basilio teksti üle paranduste, et mitte öelda amputatsioonide rahega, pobisedes jämedusi, justkui poleks mind kohalgi. Ma ei teadnud, mida teha, ja märgates seina ääres asuvat tooli, tahtsin istet võtta. „Kes teil istuda käskis?” pomises don Basilio tekstilt pilku tõstmata. Ajasin end kähku püsti ja hoidsin hinge kinni. Ta ohkas, lasi punase pliiatsi lauale kukkuda ja naaldus vastu tugitooli seljatuge, silmitsedes mind, justkui oleks tegu kasutuskõlbmatu mööbliesemega. „Mulle on räägitud, et te kirjutate, Martín.” Neelatasin, ja kui ma suu lahti tegin, kostis sealt naeruväärselt peenike hääl. „Natukene, tähendab, ma ei tea, ühesõnaga, tähendab, jah, kirjutan...” „Loodetavasti kukub see teil paremini välja kui rääkimine. Ja mida te kirjutate, kui tohib huvi tunda?” „Kriminaallugusid. Ma pean silmas...” „Juba taipan.” Pilk, millega don Basilio mulle otsa vaatas, kõneles iseenda eest. Oleksin ma talle öelnud, et tegelen värskest sõnnikust jõulumüsteeriumi-teemaliste kujukeste voolimisega, pälvinuks see temalt kolm korda innukamat suhtumist. Ta ohkas uuesti ja kehitas õlgu. „Vidal ütleb, et te ei kirjuta sugugi kehvasti. Et te paistate silma. Loomulikult, arvestades, missugune asjatundlikkus meil siin valitseb, ei 10
pea selleks just palju vaeva nägema. Aga kui Vidal kord ütleb, mis siis ikka.” Pedro Vidal oli Tööstuse Hääle tähtajakirjanik. Ta kirjutas iganädalast krimiuudiste kolumni, mis kujutas endast ainsat lugemisväärset osa kogu ajalehest, ning samuti oli tema sulest ilmunud umbes tosin tagasihoidliku populaarsuse saavutanud põnevusromaani Ravali gangsterite voodiseiklustest kõrgema seltskonna daamidega. Kandes alati laitmatuid siidülikondi ja läikivaid Itaalia mokassiine, oli ta nii välimuselt kui ka hoiakult nagu matineetäht: blond, alati korralikult kammitud pea, peenikesed vuntsid ning sundimatu ja helde naeratus, mis iseloomustab inimest, kes end oma nahas ja maailmas hästi tunneb. Ta pärines Ameerikasse välja rännanud suguvõsast, mis oli rikastunud suhkrukaubandusega ning oli tagasi tulles löönud hambad linna elektrivarustuse isuäratavasse pirukasse. Tema isa, perekonna patriarh, oli üks ajalehe suurimaid osanikke ja don Pedro kasutas toimetust mänguplatsina igavuse peletamiseks, sest mitte päevagi oma elus polnud ta töötanud vajadusest. Sellel, et ajaleht kulutas raha sama hoogsalt kui Barcelona tänavatel ringi sõitma hakanud uued autod kütust, ei olnud mingit tähtsust: kuna aadlitiitleid oli juba külluses, pühendus Vidalide suguvõsa nüüd Eixample linnajaos asuvate pankade ja väikeste vürstiriikide mõõtu kruntide kollektsioneerimisele. Pedro Vidal oli esimene, kellele ma näitasin visandeid, mida kirjutasin poisieas, kui mu töö toimetuses seisnes veel kohvi ja sigarettide laiali viimises. Tal oli alati minu jaoks aega – aega lugeda mu kirjutisi ja anda häid nõuandeid. Ajapikku tegi ta minust oma abilise ning lubas mul oma tekste masinal ümber lüüa. Tema oli see, kes ütles, et kui mul on soov oma saatust kirjanduse Vene ruletis proovile panna, siis tema on valmis mind aitama ning suunama mu esimesi samme. Pidades oma sõna, heitis ta mind nüüd ajalehe Kerberose don Basilio küüsi. „Vidal on sentimentaalne inimene, kes usub ikka veel selliseid sügavalt mittehispaanialikke legende nagu meritokraatia või võimaluste andmine neile, kes seda väärivad, ja mitte neile, kes on parasjagu soosingus. Kuna tal on raha nagu raba, saab ta sellist lüürilist ilmavaadet endale lu11
bada. Oleks minul sajandikki neist duurodest, milles tema supleb, oleksin ma pühendunud sonettide treimisele ja laululinnud tuleksid lausa mu peo pealt sööma, nii lummatud oleks nad mu õrnusest ja sarmist.” „Härra Vidal on suurepärane inimene,” vaidlesin mina. „Rohkem kui suurepärane. Ta on suisa pühak, sest vaatamata teie haledale väljanägemisele, on ta mind juba nädalaid tüüdanud juttudega sellest, kui andekas ja töökas on meie toimetuse pesamuna. Ta teab, et oma olemuselt olen ma lahke inimene, ja pealegi lubas ta, et kui ma teile selle võimaluse annan, kingib ta mulle karbitäie Kuuba sigareid. Ja kui Vidal kord midagi ütleb, siis on see minu jaoks sama, kui Mooses ise tuleks oma käsulaudadega mäe pealt alla ja kuulutaks tõde. Niisiis kokkuvõttes: kuna on jõulud ja et teie sõber ometi kord vakka jääks, pakun ma teile võimalust debüteerida nagu kangelased: tuult ja tormi trotsides.” „Suur tänu, don Basilio. Ma kinnitan teile, et te ei pea kahetsema, et...” „Ärge nüüd hoogu sattuge, noormees. Öelge näiteks, mida te arvate ohtrast ja valimatust määr- ja omadussõnade kasutamisest?” „Et see on häbitu ja peaks olema kriminaalkorras karistatav,” vastasin fanaatiku veendumusega. Don Basilio noogutas heakskiitvalt. „Te olete õigel teel, Martín. Teil on prioriteedid paigas. Siin toimetuses jäävad ellu need, kellel on prioriteedid ja mitte põhimõtted. Plaan on selline. Istuge ja kirjutage see endale kõrva taha, sest ma ei hakka kaks korda üle rääkima.” Plaan oli järgmine. Põhjustel, mida don Basilio ei pidanud vajalikuks üksikasjalikumalt selgitada, oli pühapäevase väljaande tagumine külg, mida hoiti tavaliselt ilukirjanduspala või reisijutu tarvis, viimasel hetkel ära langenud. Selle ettenähtud sisu oli patriootlikus toonis lõõmavalt lüüriline jutustus muistsete katalaani sõdalaste kangelastegudest ja sellest, kuidas nad lõpuks lunastavad kogu kristlaskonna ja kõik ausa ja õige siin päikese all, alustades Pühast Maast ja lõpetades Llobregati deltaga, nagu lugulaulud jutustavad. Kahjuks ei olnud tekst õi12
geks ajaks kohale jõudnud või, nagu mina kahtlustasin, don Basiliol ei olnud lihtsalt isu seda avaldada. Niisiis jäi ajalehe trükkiminekuni aega kuus tundi ning ainus kandidaat seda lugu asendama oli leheküljesuurune kuulutus, mis reklaamis vaalaluust korsette ning lubas unelmate puusi ja immuunsust kaneelirullide vastu. Seesuguse valiku ees jõudis toimetuse kolleegium otsusele: tuleb süda rindu võtta ja pöörduda toimetuses endas tuksuvate kirjanduslike annete poole, et nemad meie au päästaksid, tulles meie ustava lugejaskonna lohutuseks lagedale neljaveerulise üldinimlikku huvi pakkuva looga. Nimekiri järeleproovitud annetest, kelle poole pöörduda, koosnes kümnest nimest, millest ükski polnud loomulikult minu oma. „Kulla sõber Martín, asjaolude kokkulangemise tõttu pole mitte ükski meie nimekirjas esinev sulerüütel praegu kohal või mõistliku aja jooksul kättesaadav. Ähvardava katastroofiga silmitsi seistes olen ma otsustanud anda võimaluse teile.” „Võite minuga arvestada.” „Ma arvestan kahese reavahega kirjutatud viie leheküljega vähem kui kuue tunni jooksul, don Edgar Allan Poe. Tooge mulle jutustus, mitte traktaat. Kui mul epistlit on vaja, lähen ma kesköömissale. Tooge mulle lugu, mida ma pole varem lugenud või kui olengi, siis olgu see nii hästi jutustatud ja kirja pandud, et ma seda isegi mitte ei märka.” Tahtsin kiiruga minema hakata, kui don Basilio püsti tõusis, ümber kirjutuslaua tuli ning oma raske, alasi mõõtu kämbla mu õlale pani. Alles siis, talle lähedalt otsa vaadates, panin tähele, et tema silmad naeratavad. „Kui lugu on korralik, maksan teile kümme peseetat. Ning kui see on enam kui korralik ja meeldib meie lugejatele, avaldan teie töid edaspidigi.” „On teil mõni eriline näpunäide, don Basilio?” „Jah. Ärge mind alt vedage.” Järgmised kuus tundi veetsin otsekui transis. Seadsin end toimetusesaali keskel asuva laua taha, mida hoiti Vidalile nende päevade tarvis, 13
kui tal tuli tuju hetkeks läbi astuda. Ruum oli tühi ning uppunud kümne tuhande sigari suitsust kootud pimedusse. Sulgesin hetkeks silmad ning manasin esile kujutluspildi: vihmase linna kohale valguv must pilverüü ning mees, kes kõnnib varjudes, kätel veri ja pilgus saladus. Ma ei teadnud, kes ta on või mille eest ta põgeneb, kuid järgneva kuue tunni jooksul pidi temast saama mu parim sõber. Torkasin lehe masinasse ning hakkasin meeles mõlkuvat lugu järjest paberile panema. Võitlesin iga sõna, iga fraasi, iga väljendi, iga kujundi ja iga tähe juures, nagu oleks see viimane, mille ma kirja panen. Justkui sõltuks sellest mu elu, kirjutasin iga rea mitu korda ümber, et siis kõik veel kord ümber lüüa. Mu ainsateks seltsilisteks olid pimedusse mähkunud saalis vaibuv lakkamatu klahvikaja ning koiduni jäävaid minuteid ammutav suur seinakell. Pisut enne kella kuut hommikul tõmbasin masinast viimase lehe ja ohkasin alistunult, endal selline tunne, nagu oleks mul aju asemel herilasepesa. Kuulasin, kuidas tagasihoidlikult uinakult naasva don Basilio aeglased ja rasked sammud pikkamisi lähenevad. Kahmasin lehed ja ulatasin temale, söandamata talle otsagi vaadata. Don Basilio võttis naaberlaua taga istet ja pani lambi põlema. Tema silmad libisesid üle teksti vähimatki ilmet reetmata. Siis jättis ta sigari hetkeks lauaservale ja luges valjusti ette esimese rea. „Linna kohale laskub öö ja tänavatel on tunda püssirohu lehka otsekui needuse hingust.” Don Basilio kiikas minu poole ning ma varjusin naeratuse taha, mis paljastas kõik hambad. Ilma et ta oleks midagi muud öelnud, tõusis ta püsti ja läks, mu lugu käes, minema. Nägin, kuidas ta oma kabinetti astus ja ukse enda järel kinni pani. Jäin tardunult paigale, teadmata, kas pista jooksu või oodata surmaotsust. Kümme minutit hiljem, ehkki minule tundusid need kümne aastana, läks don Basilio kabineti uks lahti ning üle terve toimetuse oli kuulda tema kõuehäält. „Martín. Suvatsege siia tulla.” Lohistasin end lähemale nii aeglaselt kui suutsin, tõmbudes iga 14
sammuga mitu sentimeetrit lühemaks, kuni mul ei jäänud muud üle, kui nägu näidata ja pilk tõsta. Paljukardetud punane pliiats käes, vaatas don Basilio mulle külmalt otsa. Tahtsin neelatada, kuid mu suu oli kuiv. Don Basilio võttis paberid ja ulatas mulle tagasi. Võtsin need vastu ning pöördusin nii ruttu kui sain ukse poole, kinnitades endale, et Colóni hotelli fuajees jätkub ju alati ruumi veel ühele saapapuhastajale. „Viige see alla trükikotta ja las laovad selle plaadile,” lausus hääl mu selja taga. Pöördusin tagasi, arvates, et minu kulul tehakse õelat nalja. Don Basilio tegi kirjutuslaua sahtli lahti, luges kokku kümme peseetat ja pani need lauale. „Need on teile. Soovitan teil selle eest uue ülikonna osta, sest ma näen teid juba neli aastat ühes ja samas ja see on teile ikka veel oma kuus numbrit suur. Kui soovite, minge härra Pantaleoni rätsepatöökotta Escudellersi tänavas ja öelge talle, et mina soovitasin. Ta hoolitseb teie eest hästi.” „Suur tänu, don Basilio. Seda ma teen.” „Ja valmistage mulle ette veel üks niisugune lugu. Selle jaoks annan ma teile aega ühe nädala. Ärge ainult tukkuma jääge. Äkki saab nii, et selles oleks vähem surnuid, sest tänapäeva lugejatele meeldivad leebed lõpud, kus võidutseb inimvaimu vägevus ja kogu see jama.” „Jah, don Basilio.” Ta noogutas ning ulatas käe. Surusime kätt. „Tubli töö, Martín. Esmaspäeval tahan ma teid näha Junceda laua taga, sest nüüdsest on see teie. Ma määran teid krimiuudiste peale.” „Ma ei vea teid alt, don Basilio.” „Ei, te ei vea mind alt. Varem või hiljem te lihtsalt jätate mind maha. Ja õigesti teete, sest teie ei ole ega saa kunagi olema ajakirjanik. Kuid samuti pole te veel krimikirjanik, isegi kui te nii arvate. Jääge mõneks ajaks siia ja me õpetame teile üht-teist, mis kunagi mööda külgi maha ei jookse.” Olin tol hetkel nii liigutatud, et mul tuli tahtmine seda mehemüra15
kat tänutäheks emmata. Don Basilio, kelle metsik ilme oli jälle tagasi, puuris mind karmi pilguga ning näitas ukse poole. „Ilma stseenideta, paluks. Pange uks enda järel kinni. Väljastpoolt. Ja häid jõule.” „Häid jõule.” Kui ma järgmisel esmaspäeval toimetusse jõudsin, valmis esmakordselt omaenda kirjutuslaua taha istuma, leidsin sealt nööriga kokku seotud jõupaberist ümbriku, millel seisis minu nimi – käekirjas, mida olin aastaid masinal ümber löönud. Tegin selle lahti. Seest leidsin pühapäevase ajalehe tagakülje, kus minu loole oli ring ümber tõmmatud, juures märkus, millel seisis: „See on alles algus. Kümne aasta pärast olen mina õpipoiss ja sina meister. Sinu sõber ja kolleeg Pedro Vidal.”
16
2 Minu kirjanduslik debüüt tegi tuleproovi läbi ning don Basilio pidas sõna ja lasi mul avaldada veel mõned samalaadsed lood. Peagi otsustas toimetuse kolleegium, et mu tähelend jätkub korrapäraselt iga nädal, muidugi juhul kui ma sama tasu eest ka oma tööga toimetuses õigel ajal hakkama saan. Edevusest ja kurnatusest joobnuna parandasin päeval kaastöötajate tekste ja vorpisin lugematuid õnnetusjuhtumite ja kuritööde uudiseid, et saaksin seejärel veeta ööd toimetusesaali üksinduses ning pühenduda juba ammu meeles mõlkunud bütsantsliku järjeloo kirjutamisele, mis kandis pealkirja „Barcelona müsteeriumid” ja kus ma igasuguse häbita matkisin autoreid Dumas’st Sue ja Févali ja neist omakorda Strokerini. Magasin paar-kolm tundi päevas ning mu jume järgi võinuks arvata, et olen selle aja kirstus veetnud. Vidal, kes polnud ealeski tundnud sellist nälga, millel pole mingit pistmist kõhutühjusega ja mis närib inimest seestpoolt, oli arvamusel, et põletan oma aju läbi ja samas vaimus jätkates saan veel enne kahekümnendat sünnipäeva oma matuseid pidada. Don Basiliol, keda mu töökus ei liigutanud, olid omad kõhklused. Iga mu peatüki avaldas ta vastutahtsi, kuna need olid tema meelest ülemäära sünged ning rakendasid kahetsusväärsel kombel mu ande küsitavale maitsele mõeldud sündmustike ja intriigide teenistusse. „Barcelona müsteeriumid” sünnitasid peagi väikestviisi järjejututähe – kangelanna, kellesarnase femme fatale’i võib välja mõelda vaid seitsmeteistkümneaastane. Chloé Permanyer oli kõigi vampiiritaride sünge vürstinna. Liiga tark ja seda pahelisem, kandis Chloé alati kõige sütitavamat, viimast 17
moodi järgivat pitspesu ning oli mõistatusliku allilmaaju Baltasar Moreli armuke ja vasak käsi. Morel elas maa-aluses häärberis, mis oli sisustatud automaatide ja jubedate reliikviatega ning mille salajane sissepääs asus Gooti kvartali katakombide peidetud käikudes. Chloé lemmikmoodus oma ohvrite tapmiseks oli nende võrgutamine hüpnootilise tantsuga, mille kestel ta end riietest vabastas, kinkides neile seejärel suudluse mürgitatud huulepulgaga võõbatud huultelt, mille kihvt halvas kõik lihased ohvrite kehas ja pani nad vaikselt lämbudes hinge heitma, sellal kui tema neile silma vaatas, joonud eelnevalt ära valitud aastakäigu Dom Pérignonis lahustatud vastumürgi. Chloél ja Baltasaril oli omaenda aukoodeks: nad hävitasid ainult saasta ja puhastasid maailma kõrilõikajatest, kelmidest, vagatsejatest, fanaatikutest, kangekaelsetest dogmaatikutest ja igasugu kretiinidest, kes varjasid oma ahnust ja alatust loosungite, jumalate, keelte, rasside ja muu säärase rämpsu taha ning muutsid selle maailma ülejäänud inimeste jaoks üha armetumaks paigaks. Minu jaoks olid Chloé ja Baltasar teisitimõtlejad nagu kõik tõelised kangelased. Don Basilio jaoks, kelle kirjanduslikud eelistused jäid hispaania luule kuldajastusse, oli see kolossaalne mõttetus, kuid arvestades seda, kui hästi need lood vastu võeti, ning tahtmatut poolehoidu, mida don Basilio minu vastu tundis, kannatas ta mu liialdused ära ja pani need noorusea ülemäärase raevukuse arvele. „Pealehakkamist on teil rohkem kui maitset, Martín. Haigusel, mis teid vaevab, on nimi ja see nimi on grand guignol*, mis mõjub draamale samamoodi kui süüfilis suguelunditele. Selle saamine võib ehk meeldiv olla, ent edasi läheb kõik ainult allamäge. Te peaksite lugema klassikuid või vähemalt don Benito Pérez Galdósi** teoseid, et teie kirjanduslikud pürgimused pisut kõrgemaks muutuksid.” * Le Théâtre du Grand-Guignol oli aastatel 1897–1962 Pariisi Pigalle’i kvartalis tegutsenud teater, kus keskenduti õõvastavalt naturalistlikele etendustele. Nimetust grand guignol kasutatakse tihti üldmõistena amoraalse, õudusi kujutava meelelahutuse kohta. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) ** Benito Pérez Galdós (1843–1920) - hispaania realismi suurkuju, kelle tuntuimad teosed on romaanitsükkel „Rahvuslikud episoodid” (1872–1912) ning romaan „Fortunata ja Jacinta” (1886–87). 18
„Aga lugejatele need jutud meeldivad,” vaidlesin mina. „See pole mitte teie, vaid teie rivaalide teene. Nende stiil on nii vilets ja nii pedantne, et suudab isegi eesli vähem kui ühe lõiguga tõmblema panna. Eks näis, millal te ükskord küpsemaks saate ja keelatud viljade puu otsast alla tulete.” Noogutasin hingepiinu teeseldes, ent salamisi hoopis hellitasin neid keelatud sõnu, grand guignol, ja kinnitasin endale, et iga üritus, olgu see kui labane tahes, vajab kedagi, kes tema eest võitleks ja ta au kaitseks. Hakkasin end just tundma kõige õnnelikuma surelikuna, kui märkasin, et mõned kolleegid ajalehe juurest tundsid pahameelt, et toimetuse noorim töötaja ning ametlik maskott oli hakanud tegema esimesi samme kirjandusmaailmas, samal ajal kui nende endi loomingulised pürgimused ja auahned plaanid kuhtusid juba aastaid hallis unustuses. Tõsiasi, et lugejad neid tagasihoidlikke jutte innukalt lugesid ja et need meeldisid rahvale rohkem kui mistahes muud kirjutised, mis selles ajalehes viimase kahekümne aasta jooksul olid ilmunud, muutis asja ainult hullemaks. Mõne nädalaga nägin, kuidas inimestest, keda olin veel mõni aeg tagasi pidanud oma ainsaks perekonnaks, saab tänu haavatud uhkusele vaenulik tribunal, kes mind enam ei tereta ega kõneta ning kes mõnuga teritavad oma panetunud annet minu kohta selja taga sarkastilisi ja põlglikke märkusi tehes. Mulle osaks saanud käsitamatu õnn pandi Pedro Vidali abi, meie tellijate võhiklikkuse ja rumaluse ning tervel maal levinud äraleierdatud teooria arvele, mis väitis igasuguste mööndusteta, et mis tahes elualal läbi löömine on ümberlükkamatu tunnistus asjatundmatusest ning teenimatust edust. Nähes, et sündmused säärase ootamatu ja halba ennustava pöörde võtavad, püüdis Vidal mind julgustada, ent mul oli kahtlane tunne, et mu päevad toimetuses on loetud. „Kadedus on keskpäraste inimeste usk. See lohutab neid, see on vastuseks neid sisimas närivale rahulolematusele, ja lõpuks mädandab see nende hinge, lastes neil õigustada oma tühisust ja ahnust, kuni nad 19
hakkavad uskuma, et tegemist on hoopis voorustega ja taevaväravad on lahti vaid nendesugustele õnnetutele, kes käivad läbi elu, jätmata endast muid jälgi peale näruste katsete alandada, kõrvale tõrjuda või kui võimalik, siis hävitada kõik ülejäänud – need, kes pelgalt oma olemasoluga toovad ilmsiks, kui nõrk on keskpäraste inimeste vaim, kui puudulik nende mõistus ja kui vähene nende julgus. Õnnistatud olgu see, kelle kallal hauguvad juhmardid, sest tema hing ei hakka eales neile kuuluma.” „Aamen,” nõustus don Basilio. „Kui te poleks rikkana sündinud, oleks te pidanud preestriks hakkama. Või revolutsionääriks. Sääraste jutluste peale variseks isegi piiskop patukahetsuses põlvili.” „Jah, mis teil viga naerda,” protesteerisin. „See, kelle varjugi nad ei salli, olen ju mina.” Ehkki mu püüdlused külvasid hulganisti vaenu ja väiklust, oli kurb tegelikkus see, et vaatamata populaarse autori oreoolile jätkus mu palgast vaid niipalju, et endal hädavaevu hinge sees hoida, osta rohkem raamatuid, kui mul oli aega lugeda, ja üürida toapugerikku Princesa tänava lähedale põiktänavasse maetud pansionis, mida pidas vaga Galicia naisterahvas, kes lasi end kutsuda donja Carmeniks. Donja Carmen nõudis tagasihoidlikkust ja vahetas linu kord kuus, mistõttu asukatel oli soovitav hoiduda langemast kiusatustesse nagu käsikiimlus või määrdunud riietes voodisse heitmine. Õrnema sugupoole viibimist tubades polnud tarvis piirata, sest terves Barcelonas ei leidunud ainsatki naist, kes olnuks kas või surmaähvardusel nõus sellesse mülkasse sisenema. Seal õppisin, et peaaegu kõik elus ununeb, alustades lõhnadest, ja et kui ma siin ilmas üldse millegi poole püüdlen, siis selle poole, et ma ei peaks surema säärases paigas nagu see. Mõõnahetkedel, mis olid enamuses, ütlesin endale, et kui miski suudab mind siit välja aidata, enne kui selle töö teeb ära tiisikusepuhang, siis on see kirjandus, ja kui see kellegi hinge või meheau peaks kriipima, siis on see nende mure. Pühapäevase missa ajal, kui donja Carmen läks oma iganädalasele kohtingule Kõigevägevamaga, kasutasid kostilised võimalust ja kogunesid 20
tuppa, kus elas meie hulgast kõige teenekam, Heliodoro-nimeline õnnetu, kes oli nooruses pürginud matadooriks, ent jäänud isehakanud härjavõitluskommentaatoriks, kelle töö oli hoolitseda Plaça Monumentali areeni odavaima sektori käimlate eest. „Härjavõitluskunst on välja surnud,” kuulutas ta. „Sellest on saanud ahnete karjakasvatajate ja südametute härjavõitlejate äri. Pealtvaatajad ei tee vahet võhiklikele massidele mõeldud võitlusel ja tõelisel faena’l, mida oskavad hinnata vaid asjatundjad.” „Oh, oleks teile vaid võimalus antud, don Heliodoro, mis meil siis viga oleks.” „Asi on lihtsalt selles, et siin riigis võidutsevad ainult võhikud.” „Ärge mitte rääkigegi.” Pärast don Heliodoro iganädalast epistlit algas pidu. Surunud end nagu silgud pütis toa pisikese akna juurde, võisid kostilised läbi kitsukese hooviakna näha ja kuulda, kuidas lõõtsutab naabermajas elav Marujita, kelle hüüdnimeks oli preili Pipar, seda nii tänu pikantsele kõnepruugile kui ka lopsakale, punapiprakujulisele kehaehitusele. Marujita elatas end keskpäraste kõrtside küürimisega, pühapäevad ja kirikupühad aga veetis oma seminaristist peigmehega, kes sõitis inkognito rongiga Manresast linna, et pühenduda ihu ja hingega patu tundmaõppimisele. Mu kaasüürnikud olid vastu akent kiilutud, et heita põguski pilk Marujita titaanlikele tuharatele keset õõtsumist, mille käigus need nagu lihavõttesaia taigen vastu tillukese akna klaasi litsuti, kui kõlas pansioni uksekell. Kuna ei leidunud ainsatki vabatahtlikku, kes oleks avama läinud ja riskinud seega kaotada koha, kust avaneb hea vaade näitemängule, panin vastu kiusatusele kooriga liituda ja suundusin ukse juurde. Avades leidsin end silmitsi nii armetus olustikus täiesti tavatu ja ebatõenäolise ilmutisega. Trepimademelt naeratas vastu Don Pedro Vidal kogu oma aus, hiilguses ja Itaalia siidülikonnas. „Ja valgus saigi,” lausus ta kutset ootamata sisse astudes. Vidal peatus, et silmitseda elutuba, mis täitis ses urkas ka söögitoa ja vastuvõturuumi aset, ning ohkas tülgastunult. „Lähme parem minu tuppa,” panin ette. 21
Juhatasin ta oma toapugerikku. Mu kaaskostiliste kisa ja ergutushüüded Marujita ja ta voodiakrobaatika auks kostsid rõõmsate hõisetena läbi seinte. „Mis lustakas paik,” tähendas Vidal. „Olge nii lahke ja astuge presidendisviiti, don Pedro,” kutsusin mina. Läksime sisse ja ma sulgesin ukse. Vaadanud mu toa üle, istus ta ainsale seal leiduvale toolile ja vaatas mulle innutult otsa. Mul polnud raske kujutleda, mis mulje mu tagasihoidlik elamine talle pidi jätma. „Kuidas on?” „Võluv. Ma kolin ka siia.” Pedro Vidal elas Villa Heliuses, suurejoonelises modernistlikus häärberis, millel oli kolm korrust ja torn ja mis külitas Pedralbese poole tõusval mäeküljel Abadessa Olzeti ja Panamà tänavate ristumiskohas. Maja oli olnud kingitus, mille isa oli talle kümne aasta eest teinud lootuses, et don Pedro rajab sinna kodu ja hakkab perekonnainimeseks – ettevõtmine, millega ta juba mitu korda viis aastat hiljaks oli jäänud. Elu oli don Pedro Vidali õnnistanud paljude annetega, sealhulgas oskusega isale iga oma liigutuse ja sammuga pettumust valmistada ning teda solvata. Minusuguste ebasoovitavate inimestega vennastumine tegi asja vana Vidali silmis ainult hullemaks. Mäletan, et ükskord, kui käisin oma eestkostja juures mingeid ajalehte puutuvaid pabereid viimas, põrkasin Vidalide klanni patriarhiga kokku ühes Villa Heliuse saalis. Mind nähes käskis don Pedro isa mul minna ja otsida klaasitäis soodavett ning puhas lapp, et tema kuuereväärilt plekk välja võtta. „Ma kardan, et te eksite, härra. Ma ei ole teenija...” Ta pühendas mulle naeratuse, mis lõi maailmas ilma sõnadetagi korra majja. „Hoopis sina eksid, noorsand. Oled küll teener, kas sa seda ise tead või ei. Mis su nimi on?” „David Martín, härra.” Patriarh maigutas mu nime kuuldes suud. „Võta mu nõu kuulda, David Martín. Lahku siit majast ja mine 22
tagasi sinna, kuhu sa kuulud. Sa hoiad nii endal kui ka minul palju sekeldusi ära.” Ma ei olnud seda kunagi don Pedrole tunnistanud, aga seejärel jooksin ma otsekohe kööki soodavett ja lappi tooma ning veetsin siis veerand tundi suurmehe revääri puhastades. Klanni vari oli pikk ning kuidas don Pedrole ka ei meeldinud teeselda lihvitud boheemlust, kujutas kogu tema elu endast perekonnavõrgu laiendust. Villa Helius jäi mugavalt viie minuti kaugusele mäkke tõusva Avinguda de Pearsoni ülaosa valitsevast isa suurest häärberist, katedraalilaadsest balustraadide, treppide ja ärklite segadikust, mis vaatas kogu Barcelonat kaugelt nagu laps oma mahakukkunud mänguasju. Iga päev külastas Villa Heliust kahest teenijast ja ühest kokast koosnev ekspeditsioon suurest majast, nagu lähikondlased Vidali isamaja nimetasid, et koristada, poleerida, triikida, süüa teha ja vooderdada mu jõuka eestkostja elu asemeks, mis pakub mugavust ning jäädavat unustust tüütutest igapäevamuredest. Don Pedro Vidal liikus Barcelonas ringi tuttuues Hispano-Suizas, mida juhtis perekonna autojuht Manuel Sagnier ega olnud tõenäoliselt elu sees trammiga sõitnud. Nagu kõrgest soost paleekasvandikule kohane, jäi Vidalile tabamatuks tolleaegse Barcelona odavate pansionide sünge ja kahvatu võlu. „Julgemini, don Pedro.” „See koht näeb välja nagu vangikong,” kuulutas ta viimaks. „Ma ei tea, kuidas sa siin elada saad.” „Oma palga juures hädavaevu.” „Kui vaja, maksan ma ise niipalju, kui sul puudu jääb, et sa saaksid elada sellises kohas, kus ei haise ei väävli ega kuse järele.” „Ärge mitte unistagegi.” Vidal ohkas. „Ta suri uhkuse ja täieliku lämbumise kätte. Siin on sulle tasuta hauakiri.” Mõne hetke kõndis Vidal toas ringi, ilma et oleks suudki lahti teinud, peatus uurima mu tibatillukest riidekappi, vaatas aknast välja, näol vastikustunne, kompas seinu katvat rohekat värvi ja koputas 23
nimetissõrmega õrnalt vastu laest rippuvat paljast pirni, justkui tahaks tõestada, et kõik see on madalamat sorti. „Mis teid siia kanti toob, don Pedro? Kas Pedralbeses on liiga palju värsket õhku?” „Ma ei tule kodunt. Tulin toimetusest.” „Ja edasi?” „Tahtsin huvi pärast näha, kus sa elad, ja pealegi, ma tõin sulle midagi.” Ta tõmbas pintsakupõuest valge pärgamentümbriku ja ulatas selle mulle. „See saabus täna toimetusse, sinu nimele.” Võtsin ümbriku ja uurisin seda. Ümbrik oli suletud kirjalakist pitseriga, millel võis märgata tiivulise kujutise piirjooni. Ingel. Peale selle oli näha vaid minu nime, maalitud tulipunases, kenade peente tõmmetega ilukirjas. „Kellelt see on?” pärisin uudishimulikult. Vidal kehitas õlgu. „Mõni austaja. Või austajanna. Ei mina tea. Tee lahti.” Avasin ettevaatlikult ümbriku ja võtsin välja kokkumurtud paberilehe, millelt võis samas käekirjas lugeda järgmist: Armas sõber! Võtan vabaduse Teile kirjutada, et väljendada oma imetlust ning õnnitleda Teid edu puhul, mis on saanud osaks Tööstuse Hääles käesoleval hooajal ilmunud „Barcelona müsteeriumidele”. Lugeja ning väärtkirjanduse austajana on mul suur heameel avastada uus paljulubav hääl, tulvil nooruslikkust ja annet. Seepärast lubage mul tänutäheks meeldivate tundide eest, mida on pakkunud Teie juttude lugemine, kutsuda Teid täna öösel kell 12 Ravali „Unelmas” toimuvale väikesele üllatusele, mis peaks Teile meele järele olema. Teid oodatakse. Südamlikult Teie A. C.
24
Vidal, kes oli lugenud üle mu õla, kergitas uudishimulikult kulmu. „Huvitav,” pomises ta. „Mis mõttes huvitav?” küsisin mina. „Mis koht see „Unelm” üldse on?” Vidal võttis oma plaatinast portsigarist sigareti. „Donja Carmen ei luba pansionis suitsetada,” tähendasin. „Miks? Kas suits lämmatab solgihaisu või?” Vidal pani suitsu põlema ja tõmbas seda kahekordse mõnuga, nagu nauditakse kõike, mis on keelatud. „Kas sa oled kunagi mõnd naist tunda saanud, David?” „Aga loomulikult. Paljusid.” „Ma mõtlen piibellikus tähenduses.” „Missal või?” „Ei, voodis.” „Aa.” „Oled või?” Tõtt-öelda polnud mul jutustada suurt midagi, mis võinuks kellelegi Vidali-sugusele muljet avaldada. Mu noorukiea seniseid seiklusi ja armulugusid võis pidada tagasihoidlikeks ja neis oli märkimisväärselt vähe omapära. Mitte miski mu ukseavades ja pimedates kinosaalides varastatud näpistuste, hellituste või suudluste lühikeses nimekirjas ei saanud pürgida selle poole, et väärida temasuguse Barcelona armumängude meistri tähelepanu. „Mis see siia puutub?” vaidlesin vastu. Vidal võttis koolmeisterliku hoiaku ning alustas oma järjekordset arutlust. „Minu noorpõlves oli tavaline, et vähemasti minusugused noored härrasmehed pühendati säärastesse asjadesse mõne asjatundja käe all. Kui ma olin sinuvanune, siis mu isa, kes oli ja on siiani selle linna kõige peenemate asutuste püsikunde, viis mind paika nimega „Unelm”, mis jäi mõne sammu kaugusele tollest tontlikust paleest, mille meie armas krahv Güell lasi Gaudíl endale Rambla lähedale ehitada. Ära ütle, et sa sellest kunagi kuulnud pole.” 25
„Krahvist või lõbumajast?” „Väga vaimukas. „Unelm” oli tollal ülimalt valitud klientuuriga asutus. Ausalt öeldes ma arvasin, et see pandi juba aastate eest kinni, aga ju siis mitte. Erinevalt kirjandusest pole mõnes äris kunagi mõõna.” „Saan aru. Kas see on teie väljamõeldis? Mingi nali?” Vidal raputas pead. „Siis mõne toimetuse kretiini oma?” „Ma täheldan su sõnades teatavat vaenulikkust, aga ma kahtlen, kas keegi, kes on end pühendanud ajakirjaniku õilsale ametile ja seda reamehe auastmes, saab endale lubada „Unelma”-laadse paiga hindasid, kui see koht on selline, nagu mina seda mäletan.” Ohkasin. „Ükskõik, sest ma ei kavatse minna.” Vidal kergitas kulme. „Ära hakka mulle nüüd ajama, et sina ei ole minusugune skeptik ja tahad, et sul oleks pulmavoodisse jõudes nii süda kui ka alumine kaadervärk puhas ja puutumata; et sina, õilishing, ihkad oodata seda nõiduslikku hetke, mil tõeline armastus viib sind Püha Vaimu õnnistusel avastama lihalikku ja hingelist joovastust, et täita maailm lastega, kes on saanud perekonnanime sinult ja silmad oma emalt, sellelt pühalt naiselt, vooruse ja karskuse kehastuselt, kelle käekõrval astud sa Jeesuslapse lahke ja heakskiitva pilgu all sisse taevaväravatest.” „Ma ei kavatsenud seda öelda.” „Rõõm kuulda, sest on võimalik, ma rõhutan, võimalik, et seda hetke ei tule iialgi, et sa ei armugi, et sa ei taha ega suuda kinkida oma elu mitte kellelegi, ja et ühel päeval saad sa nagu minagi neljakümne viieseks ja paned tähele, et sa ei ole enam noor ning sinu jaoks ei ole kusagil lüüradega eeroste koori ega valgetest roosidest teed altari juurde, ning su ainsaks kättemaksuks jääb varastada elult pringist, kirglikust ihust saadud nauding, mis haihtub kiiremini kui head kavatsused ning on siin näruses maailmas, kus kõik mädaneb, alustades ilust ja lõpetades mälestustega, kõige lähemal sellele, mida nimetatakse paradiisiks.” Hoidsin väärika pausi, otsekui vaikiva kiiduavalduse. Vidal armas26
tas tohutult ooperit ning suurte aariate tempo ja ilukõne olid hakanud talle külge jääma. Ta ei jätnud vahele ainsatki kohtingut Pucciniga oma Liceu ooperiteatri perekonnaloožis. Kui mitte arvestada ülemisele rõdule kogunevaid vaeseid hingi, oli ta üks vähestest, kes käis seal kuulamas muusikat, mida nii väga armastas ja mis nii väga kippus mõjutama tema arutlusi jumalikkusest ja inimlikkusest, millega ta vahetevahel, nagu tolgi päeval, mu kõrvu hellitas. „Mis viga?” nõudis Vidal. „See viimane lõik tuleb tuttav ette.” Ta ohkas otsekui teolt tabatuna ja noogutas. „See on raamatust „Mõrv Liceu ooperiklubis” tunnistas Vidal. „Lõpustseen, kus Miranda LaFleur tulistab õelat markiid, kes murdis ta südame, pettes teda ühel kirglikul ööl hotelli Colón noorpaaride sviidis tsaari salakuulaja Svetlana Ivanova embuses.” „Nii mulle tunduski. Paremini poleks saanud valida. See on teie tähtteos, don Pedro.” Vidal naeratas mulle tunnustavalt ja kaalus, kas süüdata uus sigaret. „Mis ei välista, et ses kõiges võiks tõetera sees olla,” lõpetas ta. Laotanud aknalauale taskurätiku, et mitte oma ülipeeni pükse määrida, võttis Vidal seal istet. Nägin, et tema Hispano-Suiza oli pargitud alla, Princesa tänava nurgale. Autojuht Manuel nühkis lapiga kroomitud kohti läikima, nagu oleks tegu Rodini skulptuuriga. Manuel oli mulle alati meenutanud mu isa – sama põlvkonna mehed, kes olid liialt palju päevi viletsuses veetnud ja kellele nende mälu oli näkku kirjutatud. Olin kuulnud mõnesid Villa Heliuse teenijaid rääkimas, et Manuel Sagnier oli veetnud tükk aega vanglas ning pärast vabanemist aastaid puudust kannatanud, kuna mitte keegi ei pakkunud talle muud tööd peale dokkides kotte ja kaste laadiva sadamatöölise koha, ja selle ameti jaoks polnud tal enam õiget vanust ega tervist. Juhuse tahtel oli Manuel kord iseenda elu ohtu seades päästnud Vidali trammi alla jäämisest. Kuulnud vaese mehe haletsusväärsest olukorrast, otsustas Pedro Vidal pakkuda talle tänutäheks tööd ja võimalust kolida koos oma naise ja tütrega Villa Heliuse tõllakuuride kohal asuvasse väi27
kesesse korterisse. Ta kinnitas, et väike Cristina saab õppida samade koolmeistrite käe all, kes käivad iga päev tema isa majas Avinguda de Pearsonil Vidalide dünastia võsukestele õpetust jagamas, ning et Manueli kaasa võib hakata tööle perekonna õmblejana. Don Pedrol endal aga olevat just mõttes soetada üks esimesi Barcelonas müügile tulevaid jõuvankreid, ja kui Manuel oleks nõus mootorsõiduki juhtimise selgeks õppima ning vankri ja tõlla seljataha jätma, läheks Vidalil tarvis sohvrit, sest tol ajal ei pannud ükski noor härrasmees käsi sisepõlemismootoriga masinate ega heitgaasiga leiutiste külge. Manuel oli loomulikult nõus. Ametlik versioon väitis, et pärast seesugust viletsusest päästmist tundsid Manuel Sagnier ja tema pere igipõlise laostunute eestkostja don Pedro vastu pimedat pühendumust. Ma ei teadnud, kas uskuda seda lugu sõna-sõnalt või panna see pika legendide rodu arvele, mis ümbritses Vidali kehastatud helde aristokraadi tegelaskuju, kelle juurest vahel tundus puuduvat vaid see, et ta ilmuks helendava pühapaistega ümbritsetult mõnele orvuksjäänud karjaneiule. „Sulle tuli selline kelm nägu ette, nagu sa hauks mingeid pahatahtlikke mõtteid,” märkis Vidal. „Mida sa sepitsed?” „Ei midagi. Ma mõtlesin sellest, kui helde te olete, don Pedro.” „Sinu vanuses ja seisundis küünilisus uksi ei ava.” „See seletab kõik.” „Noh, tervita ometi Manueli, kes alati sinu järele küsib.” Kummardusin aknast välja ning autojuht, kes kohtles mind alati kui noorhärrat ja mitte matsi, nagu ma olin, ütles mulle eemalt tere. Tervitasin vastu. Juhi kõrvalistmel oli tema tütar Cristina, minust paar aastat vanem kahvatu ihu ja peene huulejoonega olevus, kes oli mu juba siis hingetuks võtnud, kui Vidal mind Villa Heliusse külla kutsus ja ma teda esimest korda nägin. „Ära vaata teda nii palju, läheb veel katki,” pomises Vidal mu selja taga. Pöörasin ümber ja leidsin end silmitsi tolle machiavelliliku ilmega, mida Vidal hoidis varuks südant ja teisi üllaid elundeid puudutavate asjade jaoks. 28
„Ma ei saa aru, millest te räägite.” „Tõesemaid sõnu pole lausutud,” vastas Vidal. „Mis sa selle õhtuga siis ette mõtled võtta?” Lugesin sõnumi uuesti läbi ja kõhklesin. „Kas teie käite sedasorti asutustes, don Pedro?” „Ma ei ole naise eest sellest ajast peale maksnud, kui ma olin viieteistaastane, ja tehniliselt võttes maksis ju mu isa,” vastas Vidal ilma igasuguse hooplemiseta. „Aga kingitud hobuse suhu...” „Ma ei tea, don Pedro...” „Küll sa tead.” Teel ukse poole andis Vidal mulle patsu vastu selga. „Sul on keskööni aega seitse tundi,” sõnas ta. „Ma ütlen seda juhuks, kui sa äkki tahad natuke tukastada ja jõudu koguda.” Pistsin pea aknast välja ning nägin teda auto poole minemas. Manuel avas talle ukse ja Vidal vajus laisalt tagaistmele. Kuulsin, kuidas Hispano-Suiza käivitas oma kolbide ja silindrite sümfoonia. Sel silmapilgul tõstis autojuhi tütar Cristina pilgu ja vaatas mu akna poole. Naeratasin talle, ent panin tähele, et tema ei mäleta, kes ma olen. Hetk hiljem pööras ta pilgu ära ja Vidali uhke jõuvanker sõitis minema, tagasi oma maailma.
29