I N G R ID . K I RJ A D EMA LE A M E E RIK A ST
MÄLESTUSED KIRJA D VÄLJAVÕTTED PÄEVIKUST
Koostanud ja toimetanud Anne Velliste Kujundanud Päivi Palts
© Viido Polikarpus, 2009 ISBN 978–9985–3–1911–6 Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif
S I S U KO R D
Ingrid 7 Kirjad emale Ameerikast. Väljavõtted päevikust Meie pere – Pia Levensteins (Tõlge inglise keelest Anne Velliste) 301 Lähedastele mõteldes – Viido Polikarpus (Tõlge inglise keelest Anne Velliste) 307 Tõlked ja märkused – Anne Velliste 311
105
INGRID
Aadlielamu Tallinna ja Posti
Ema-armastus on nagu hingeline palverännak, mille sihiks on ohvrialtar ja kõrgeimaks saavutuseks vabadus. Selliselt ei osanud mõtelda väike Ingrid, kui ta alustas oma esimeste muljetega eesseisvat palverännakut. Ta nautis oma pehmeid toatuhvlikesi ja helekollast põllekest suure taskuga kõhu peal. Memme armastavad käed olid taskule õmmelnud peale suure elevandi. Juba nii väikesena tundis ta, kuidas armastavate kätega valmistatud esemed olid püsivamad ja kindlamad ning alati tema päralt rohkem, kui nende asjade tegijad ise. Kui Ingrid kolis Viljandisse, oli ta juba nelja-aastane ja ulatas vabalt saaliaknast välja vaatama. Aknad olid Tallinna ja Posti tänava poole, neist avanes uhke vaade. Kõik paraadid, mis Viljandis aset leidsid, läksid mööda Tallinna tänavat, Posti tänava nurgal aga asusid ohvitseride kasiino ja sõdurite kasarmu. Väike nelja-aastane plika sattus läbi akna sõduritega juttu ajama ja läks nende kutsel üle tänava hernesuppigi maitsma. Ta laskis end sülle võtta ja õhku visata ja ei kiirustanud ära nende paljaks pügatud peadega lihtsate sõdurpoiste juurest, kelle naergi oli kuidagi robustne
INGRID
tänava nurgal, kus asus ohvitseride kasiino. 19. sajandi lõpp. Foto: Viljandi muuseum.
7
ja ebameeldiv. Tagasi üle Posti tänava oma hoovi peale joostes ei olnud Ingridil tunnet, nagu oleks tal lõbus või tore aeg olnud – mingi madal tunne rõhus teda. Äripäeval saaliaknast välja vaadates jäi tüdruku silm tihti peatuma tänavat pühkivatel kojanaistel. Luuavars vastu õlga toetatud, sidusid nad oma nurgelist pearätikut, vaatasid kahele poole piki tänavat ja hõikasid üksteisele uuemaid uudiseid. Kui käed olid veidi puhata saanud, läks kibe töö jälle lahti. Ega pehme ja ilusa luuaga olnud munakividest hobusetee peal midagi suurt peale hakata, seda teadis Ingrid kohe. Luud pidi olema tönts ja kõvaks kulunud otsaga, sellega oli hea ja kindel prahti kivide vahelt välja juurida, ja kui sellest otsast ei olnud asja, siis keerati luud teistpidi ning varreotsaga jätkati peenemat tööd. Kõik põnevamad asjad juhtusid just siis, kui igapäevase elu üksluisus võimust võttis. Nii polnud Ingridil ühel päeval tahtmist vürtspoe ukse eest tagasi pöörata, nagu ta seda siiani oli teinud, vaid ta hakkas tasakesi mööda Posti tänavat alla jalutama. Vürtspoe kõrval olev hoovivärav oli talle üsna tuttav, seal õuel istusid Risti-tädid ja kitkusid noa ning pöidla vahel kanasulgi keskmise varre küljest ära, nii tehti udusulgi. Udusulgedest padjad olid kõige pehmemad maailmas. Risti-tädidel olid pärlkanad, väikesed ja peenemat sorti kui laia seljaga kanapatakad. Sellest õuest hoovas rahu ja headust ning lugupidamist peenema elu vastu. Paar maja edasi oli suur õu laia telliskiviväravaga. Seal olid ametis mustade nägudega, terved tugevate kätega mehed. Ingrid ei aeglustanud sammu, et mitte liiga kauaks sinna töömeestele nähtavaks jääda. Varsti oligi tänavanurk, sealt ära pöörates ning veel järgmiselgi nurgal pöörates oli kodutee äkki jalge eest kadunud. Ingridil oli nutt varuks, kuid siis peatas keegi tüdruku ja küsis temalt, kes on ta isa. Ingrid teadis isa nime ja seda, et isa tegi haigeid terveks. Ta pani tähele, kuidas inimesed omavahel arutasid, et see peab olema dr. Sibula tütar. Nad käitusid Ingridiga kohe lahkemalt ja abivalmimalt. Hiljemgi oli isa doktoritiitel Ingridile nagu vausuleks, millega ta ennast ehtida võis. Ingridi lapsepõlvesõbranna Asta vanaema, kes istus alati õmblusmasina taga, poetas oma jutu sekka tihti lause väikese uhkusega hääles: „Kui ma
8
INGRID
Riias käisin…” Kõik tunnustasid sellist kogemust kui midagi, mis tegi teda teistest targemaks ja ülevamaks, kuigi tal oli pahatihti nohu tõttu tilk nina otsas – aga see polnud nagu midagi. Samasuguse tooniga tutvustas Asta vanaema Ingridit oma imetlevatele sõbrannadele: „See on dr. Sibula tütar.” Ingridil oli hea tunda end tähtsana, kuigi ta mõistis, et on prosta sellist asja välja näidata. Asta oli oma isa ja ristiema kaudu tihedalt seotud Ugala teatriga: tema isa oli üsna hea viiuldaja ning plakatite maalija, ristiema Ugala tantsu- ja liikumisjuht. Asta pööningul olid olemas kõik teatri tegemiseks vajalikud võluvahendid: punased peedilõigud huulte ja põskede jaoks ning kartulitärklist puuderdamiseks. Asta oli koos oma pisiõe Henniga mitmes Ugala operetis kaasagi mänginud. Ingridil olid kõik operetiviisid ja -sõnad teada ning Asta pööningul tulid need lugulaulud kordamisele. Ühel päeval juhtus selline ime, et üks esinejatest lastest haigestus ja Asta soovitusel valiti Ingrid tema asendajaks etenduses „Mariza”. Ingridi süda juubeldas sees,
INGRID
Viljandi linna volikogu pidulik istung kindral Johan Laidoneri sünnipäeva tähistamiseks. Dr. Eduard Sibul seisab ukseavas. 12. veebruar 1934.
9
sest kogu tema perekond ja -tuttavad olid tulnud teda vaatama. Kogu hingega neelas ta lava erutavust ja ilusaks maalitud inimesi ning tundis end õhtu kõige tähtsama staarina. Hiljem etendusest fotot silmitsedes tundis tüdruk, et oli püüdnud petta esmajoones ennast sellega, nagu oleks ta olnud „Marizas” esinemiseks eriliselt välja valitud, mitte aga lihtsalt asendaja. Samas teadis ta, et Astat polnud valitud mitte tema võimete pärast, vaid tutvuse ja sugulussidemete pärast. Ingrid tundis, et ta peab vihkamise ja alanduse tunde kellegi peale välja valama. Keset tuba seistes ja ringi vaadates jäi talle silma nukk Liisa. Ingrid haaras nuku turjapidi üles, kiskus oma meeletus vihas nukul riided seljast ning viskas ta alasti nurka maha. Nukk oli muutunud ta enda sisemiseks minaks, kes alasti kistuna sai kõige hirmsama alanduse osaliseks. Siit sai alguse Ingridi salaunistus olla ükskord tõesti välja valitud lava muinasmaale, kus võis joobuda juba üksnes õhus hõljuvatest aroomidestki. Istudes köögi ja söögitoa vahelisel uksepakul ja kuulates köögis talitava teenijanna Anna juttu, avanes Ingridile üks teistsugune maailm, kui oli see, milles tema elas. Pärnus olid Annal olnud peened saksad, kelle poeg Paul olnud väga tore noorhärra. Tema ei tohtinud kunagi poemehe pakutud kommi vastu võtta, selliseid komme nende majas ei söödudki. Ingrid tundis, kui eriliselt tähtis pidi Paul oma vanematele olema. Tüdruku imestuseks muutus isa antud kümnesendine tema peos äkki tunnistajaks, et tema polnud oma isale nii tähtis, kui oli Paul oma isale, sest isa andis raha just nende vürtspoe kommide jaoks. Rõõm sellest toredast käigust üle õue poodi oli Anna jutustuse läbi muutunud kurjaks tunnistajaks, et oli olemas lapsi, keda armastati rohkem kui teda, Ingridit. Tüdrukule ei jäänud märkamata Anna sisemine kahjurõõm, et ta oli saanud Ingridi, selle hellitatud pirtsu enesetähtsust natuke sakutada. Ingrid armastas Pauli ja tema maailma, aga vihkas Annat, kes talle sellest jutustas.
10
INGRID
Ingridi ema Lucie tütarlapsena. 18. jaanuar 1912, Tartu.
Suvi maal talus! Mis oli veel toredam, kui paljajalu kõvakstambitud mustal siidpehmel mullasel teerajal astuda ja võtta osa tervest taluelust ühekorraga! Peremees loksumas poolküürus vankril istudes ja kehaga elastselt kõikuva vankri üles-alla liikumisi vastassuunas kaasa tegemas. Perenaine seismas keset õue, peod teri täis ja kõik sulelised ta ümber neid nokkimas. Üle maantee asuvad mõisapark ja koolimaja. Seal on sõpru ja südagi igatseb sinna, aga Anna on üle maantee mineku kõvasti ära keelanud. Kui memme on maal, siis saab pika kauplemise peale loa mõisaparki minekuks, kui ema on maal, siis saab Ingrid alati loa minna, kuhu tahab. Nagu muretseks ema kõige vähem Ingridi pärast ja Anna teeks seda kõige rohkem. Et see tegelikult nii ei ole, sellest aimab Ingrid, et mida suurem
INGRID
11
on kellegi armastus ja muretsemine, seda vähem peab ta selleks kinnitust otsima. Et ema lihtsalt oli kohal, sellest oli Ingridile küllalt, et päike säraks heledamalt. Ingridi isa juures töötanud halastajaõde oli tüdruku vastu lahke. Kõige ilusamad martsipaniasjakesed jõuluks ja lihavõtteks olid ikka selle õe käest. Kui ema kord maale suvitama minnes ütles, et talle on puhkust vaja, kuna klaveritunnid olid ta närve väsitanud, siis õe ütluses „Kui klaveritunnid väsitavad närve, mis siis doktor peab ütlema?” tundis Ingrid ebameeldivat torget ema suhtes. Õe pärastine kätesirutus Ingridi poole ja ta tavaline „Otsa heldekene!” ei tundunud nii soojana kui tavaliselt. Maalt suurest pereköögist mäletab Ingrid tädi Metat, ema nooremat õde, vaidlemas taluperenaistega abielu üle ning meeste ja naiste vahekorra üle. Ingridile ei jäänud märkamata Meta, noore vallalise tütarlapse naiivsus, kui ta tegi haiget endast vanematele naistele, rääkides ideaalsest abielust ja ideaalsest abielumehest, ega ka naiste emalikult öeldud tarkussõnad, kus oli sees teadlikku kahjurõõmu, et küll sa ükskord ise näed! Samas aimas Ingrid, et need naised oleksid olnud valmis tädi Metat sooja südamega aitama, kui talle oleks midagi halba juhtunud, nad ei saanud talle aga kuidagi soovida, et ta elu oleks läinud nii ilusasti, nagu ta unistas, sest nad oleks pidanud siis leidma palju puudujääke oma elus. Kord jalutas Ingrid piki maanteed emale bussipeatusesse vastu. Tee lookles üles-alla keset lokkavaid viljapõlde. Taevas oli sügavsinine ja kõrgel-kõrgel taevalaotuses lõõritasid pisikeste täpikestena lõokesed. Ingridil oli tunne, et see on hommikute hommik – kõik õitses ja laulis ta ümber ja ema tuli maale, mis andis päikesele veel suurema sära. Emale vastu joostes ja teda kallistades tundis Ingrid, et ta jumaldas oma ilusat ema. Ingridi südant vallutas kindlusetunne, kui oli teada, et ema ja isa ei läinud kodust ära. See oli nii suur õnn, et siis võis olla hea isegi väikese venna vastu ja temaga ema rõõmuks sõbralikult mängida. Kui aga isaema otsustasid minna välja, kas jalutama või muidu kuhugi, siis oli ka selles suures ahastuses võimalus, et nad jätsid hiigelsuure eesuksevõtme koju, sest nad tulid tagasi enne, kui Anna võis magama minna. Ka siis oli mõtet väikese vennaga hästi läbi saada ja voodis veel aega viita ning ema-
12
INGRID
isa tulekut oodata. Kui aga kodust olid läinud kõik kolm – isa, ema ja eesukse võti, siis polnud enam ühtki põhjust hea olla, siis võis hakata väikest venda kiusama. Ingrid jättis väike-Hennoga jumalaga, pistis pea teki alla ja seda sealt uuesti välja pistes oli Ingridi asemele ilmunud kole hirmutis viltuse suu ja silmadega. Henno hirm ja üksindustunne tegid talle nalja. Pühapäeviti oli lõuna alati täpselt kell kaks. Anna oli peenike toidumeister, õppinud Venemaal tegema suurtele sakstele maitsvaid toitusid ja ilusasti serveerima. Kui emal oli hea tuju, siis jutustas ta laua ääres istudes oma lapsepõlvemälestusi ja noorpõlvereisimisi. Ingrid märkas, et isa ei öelnud emale kunagi, et seda juttu oleme juba mitu korda kuulnud. Isa ei öelnud emale kunagi ka midagi halval toonil ja kui ta milleski emale vastu vaidles, siis oli see alati andekspaluva naeratusega öeldud. Isa ei jutustanud iialgi endast ja nii sobis Ingridi meelest hästi, tema oligi nagu teistest kõrgemal. Pärast lõunasööki, väikest pikutamist ja lehelugemist oli pühapäeviti ette nähtud jalutuskäik kas rippsillale, järve äärde staadionile või tenniseväljakute juurde. Terve Viljandi oli jalutamas pühapäeva pärastlõunal ja pereisad olid külmal ajal üsna punaste ninadega, sest tervituseks oli kaabu rohkem peast ära kui peas ja külm näpistas. Kui emal tulid õhtupooles klaveriõpilased, kes ootasid eeskojas oma järjekorda, siis oli Ingrid seal teretulnud jutuajajaks ning mürajaks. Vahetevahel läks ulakus isegi nii kaugele, et Ingridi eestvedamisel mindi isaema magamistuppa ja lõbustati end seal voodi peal saltode viskamisega. Kuigi Ingrid oli Anna pandud valge päevateki enne voodi peale hüppamist hoolikalt kõrvaldanud, ei leevendanud see Anna suurt põlastust Ingridi vastu, kui ta lapsed sakste voodi pealt müramast leidis. Ingridile, kes küll selgesti tundis Anna õigustatud viha, jäi Annaga suhe veidi südamele, aga ta kinnitas endale, et Anna oli vanatüdruk ja niikuinii ei mõistnud laste nalja. Vahel jooksis Ingrid Hennoga tülitsedes ema juurde tundi segama ja ema, olles Ingridi jutu ära kuulanud ning tütart vaigistanud, ütles lõpuks kindla käskiva häälega: „Ingrid, mine ära!” Ingrid tundis end teiste õpilaste silmis sellise äramineku pärast alandavalt. Aga et kuskilt pidi süüdlase
INGRID
13
leidma, siis osutus selleks venna puust auto, mis sai tüdrukult kõva jalahoobi. Laupäevaõhtune vann, kui ei mindud Lastepargi ääres asuvasse numbrisauna, vajas Annalt üsna pikaajalist ettevalmistust. Juba hommikul toodi kuurist tuppa suur puust toober. Lõunasöögi keetmise ajal pandi pliidile suured veenõud, mida Anna aeg-ajalt toobrisse tühjendas, korjates vett pere vanniminekuks. Toobril oli peal raske kaas, et vesi soe seisaks. Kord, kui Anna oli õues, avastas Ingrid, et toobrikaanel oli üsna mõnus istuda, sest sealt alt tuli tulist auru. Väike Henno tahtis ka kaane peale ronida, aga tema ponnistuste tulemusena tegi ümar kaas sulpsti! ja paiskas Ingridi vette. Ingridi ehmatus oli valust suurem. Pealegi oli nüüd võimalus kõigile näidata, et väikevend polnudki selline ingel, nagu kõik arvasid. Silmapilk oli kogu majarahvas koos. Ingrid oli upakil ema süles, Anna seisis hädaldades nende kõrval. Isa tuli maja teise poole pealt laboratooriumist koos õega ja kojanainegi oli oma pööningukorterist alla jooksnud. Kõik seisid Ingridi ümber, kõik olid mures ja isa määris oma sooja pehme käega õrnalt ja ettevaatlikult tütre veidi õhetavale seljale mingit salvi. Ingridil oli nii hea olla, et ta oleks tahtnud hea meelega vait jääda ja kõigile muretsejatele naeratada, aga ta vaist ütles, et niipea kui ta lõpetab oma nutu, läheb igaüks jälle oma toimetuste juurde ja tema ei ole enam tähelepanu keskpunktis. Sealsamas ema süles olles aimas ta, et vahel võivad elus olla väga hea asi ja väga halb asi korraga. Viljandi oli kirju igasugusest rahvusest ja seisusest inimestest. Seal oli endisi tsaariaegseid vürstinnasid, hiljuti mõisatest linna kolinud saksa paruneid, jõukaid ja vaesemaid juudi ärimehi, esimese ja teise generatsiooni eesti haritlaskonda ja mitmest seisusest töölisi. Ingridile jäi meelde üks juba üsna eakas vaesunud saksa aadlineiu. Ta tasus emale klaveritundide eest sellega, et viis Ingridi iga päev jalutama. Suurem osa jalutuskäike lõppes Politseiplatsil, kus laia kõnnitee ääres asusid mugava seljatoega istepingid, seal oli lapsehoidjatel hea omavahel vestelda ja muruväljakul jooksvatel mudilastel silma peal hoida. Ingrid ei armastanud neid jalutuskäike, sest peale tema olid seal mängimas vaid jõukamate juutide
14
INGRID
lapsed ja nemad olid ilusamini riides. Isegi nende maneerid olid kuidagi peenemad. Murul istudes jälgis ta omavahel vestlevaid lapsehoidjaid, kes kõik peale tema oma olid eesti neiud. Eesti naiste punnpakatav, peaaegu matslik roosapõseline elujõud muutis peenekondilise ja veidi vanamoeliselt riietunud preili näost veelgi kahvatumaks kui tavaliselt ja tema kollakas jume meenutas pärgamenti. Kui preili aga ema juures tunnis klaverit mängis, siis paistis ta Ingridile imearmsa, sarmika ja õrnana. Varjatud sarmist, mida ei jätku väljapoole, on vähe kasu, arvas Ingrid ja tabas end mõttelt, et see oligi põhjus, miks preili ikka veel preili oli. Ingridile ei meeldinud õieti punapõselised eesti lapsehoidjad ega saksa preili. Ta mõte libises oma teed ja läks otsejoones ema kõige parema sõbranna, ühe Jämejala arsti proua juurde. Küll oli ta ilus ja küll olid tal ilusad riided! Ta polnud tähelegi pannud, et doktoriproual polnud kunagi aega olnud teda õieti teretadagi ja kui ta tuli, siis naeris ja rääkis ta üksi nii kaua, kuni ta jälle uksest välja läks. Alles hiljem mäletas Ingrid, et iga kord, kui uks doktoriproua järel kinni langes, jäi tuppa maha surmavaikus. Ühel päeval juhtus midagi sõbrannade vahel ja valjuhäälsest daamist sai inetu, vihane karjuja. Kaunis pilt sarmikast daamist kukkus Ingridi meeltes kokku. Ingridi ema ei olnud nii ilus kui ta sõbranna ja mitte ka nii haritud kui sakslannast hoidja, aga ta oli välimuselt ja olemuselt tasakaalus – ta oli ideaalne. Doktor Rand, väike ebasümpaatne mees, oli mingil seletamatul viisil teinud karjääri ja saavutanud maakonnaarsti tiitli. Seega allusid temale vastavad nõuandlad, Punase Risti ja Valge Lille keskused. Nii ta siis mängis väikest Napoleoni kõikides sellistes punktides ja laboratooriumides. Ingrid ei mäleta doktor Ranna ainsatki lahket naeratust, ainult ta umbusklikud silmad olid väledad edasi-tagasi liikuma. Ranna-pere oli Ingridi kodus sagedane külaline. Ingridi isa ei teinud vahet, kellega ta räägib, tema oli alati viisakas, naeratav ja sõbralik. Ühel päeval hakkas ema otsima oma käekella. See jäigi mitmeks päevaks kadunuks, aga lõpuks ilmus välja ja selgus, et üks Ranna lastest oli selle võtnud. Siis oli õhus tunda skandaali lõhna. Ingrid kuulas, suu lahti, kui
INGRID
15
arutati, miks selline asi võis juhtuda: Ingridi ema pani kogu süükoorma Ranna laste kitsi ja kokkuhoidliku isa õlgadele, kes ei andvat lastele taskuraha ja muudki vajalikku. Ingrid ei pääsenud ometi kurbusetundest, sest ta oleks nii väga soovinud, et ta poleks ema hääles kuulnud veidikest kahjurõõmu, kui ta nii ausa ja kaastundliku näoga jutustas vaestest Ranna-pere lastest. Ingridi isa lemmikpaigaks kodus oli ta oma voodi koos raamatuid täis laotud öölauaga ja ajalehtede kuhjaga kõrval asetseval ema voodil. Sealt võis igaüks teda leida pühapäeva hommikupoolel ja õhtuti pärast tööd. Ainult reedeti oli vereproovide päev ja siis kestis töö tihti kuni kella 9-ni õhtul. Peale selle tuli sageli oma puhkeajalgi voodist tõusta ja minna mõnda haiget koju vaatama. Ühel õhtupoolikul oli isa end tassi tee ja oma raamatutega just puhkuseks sisse seadnud, kui tuli endine laboratooriumi kraamija Anna, keda lapsed olid ristinud Kuri-Annaks, aga kellest Ingrid tundis, et ta hoidis teda soojema südamega kui teine Anna. Kuri-Anna uskus tohtrihärra tarkusesse nii palju, et tuli temalt nõu küsima, mida teha oma hoiurahadega, sest levisid kuuldused Sakala Panga pankrotti minekust. Nii ta siis istus emapoolse voodi äärele ja arutas ja arutas ja jutu lõpetamisest polnud juttugi. Ema märkas, kui väsinud ja tüdinud isa oli, ja teades, et isast pole jutu lõpetajat, ütles ta Kuri-Annale, et on juba hilja ja tohter vajab puhkust. Ingrid nägi Kuri-Anna palgeid õhetama hakkamas ja kuulis teda köögis teisele Annale kaebamas, kui hea inimene on küll see tohtrihärra, aga proua olla nipsakas. Ingridile jäi sellest õhtust meelde teadmine, et liiga head inimesed on kuidagi kaitsetud ja võib-olla ka tahtetud. Nad lasevad kedagi teist enda eest võidelda ja omale isegi vaenlasi korjata. Ingrid tundis nii suurt soojust ema vastu, et Kuri-Anna lause üle järele mõteldes ning isa ja ema omavahel võrreldes ei leidnud ta, et isa oleks parem olnud kui ema. Kuna esimeses majas, kus Ingrid oma perega Viljandis elas, ei olnud vannituba ja heas kohas pidi käima külmas eeskojas, siis tarvitasid lapsed kauem potukest, nagu memme seda hellalt nimetas. Nii juhtus, et kord, kui ootamatult tulid külla Ranna lapsed ja keegi ei jõudnud magamistoa
16
INGRID
ust kinni tõmmata, piilus Ranna vanem poiss üle magamistoa ukse sisse. Ingrid, kes oli parajasti oma potukese peal, tundis, kuidas ta nägu verest tühjaks läks ja surma jääkülmus ta peale tuli. Ta oleks heameelega otsekohe surnud, sest edasi elamine tundus olevat palju raskem. Kui ema ja isa otsustasid koos Ranna perega jalutama minna, siis tundis Ingrid, milline suur vahe on sellel, kas ütelda, et sul on millegipärast piinlik, või kui on nii piinlik, et ei või ühegi hinna eest aimatagi lasta, kui piinlik sul on. Ja kui veel otsustati Ranna koju sisse astuda, siis polnud Ingridi kannatustel lõppu. Jüri, Randade vanim poeg, kes oli mitu aastat ka Ingridist vanem, mõistis Ingridi tundeid ja teda aidata tahtes proovis tüdrukul palitut seljast võtta. Ingrid jooksis küll eest ära, aga ta pani tähele poisi heatahtlikku naeratust ja tal hakkas pisut-pisut kergem. Ta teadis, et ükskõik kui palju ema tahaks teda aidata, ei saaks ta seda praegu teha. Esimest korda ei saanud ema ja isa aidata Ingridil tema muret lahendada. Ainukesteks lahendajateks võisid olla asjaosalised ise.
Viljandi linna volikogu 1930– 1933. Dr. Eduard Sibul tagareas paremalt kolmas.
Kui Ingridi isa sõitis Viini ennast erialaselt täiendama, siis oli kauplemisi ja lubamisi palju, tütrele lubati tuua nukk. Isa saatiski Ingridile Viinist
INGRID
17
postkaardi ilusa nukupildiga ja Ingrid hakkas seda nukku juba ette armastama. Isal oli koju tulles kaasas suur kohver. Maitsti pärisviinamarju, pandi väikese Henno lennuk tõeliste punaroheliste tuledega nööri otsa lendama ja Ingridile ulatati peen prantsuse nukukese riidekirst, mis oli ilusaid nukuriideid täis, ning portselanist nukuke. Kogu pere ja kohale tulnud sõbrad seisid ümber Ingridi, et jagada temaga ta rõõmu ja imetleda nukku, mis sulges pikali pannes oma silmakesed, aga püsti tõstes avas need jälle. Esimesed muljed koolist olid Ingridil nii rikkalikud, et tal oli raske õhtul und leida. Kõik klassi õpilased jooksid tal silme eest läbi: kes oli kõige ilusam, kõige noorem, kõige inetum, kõige vanem. Iga pisiasi tuli arvesse. Kuidas keegi oma raamatuid hoidis, kuidas trepist alla tuli, kuidas sõi, kuidas teretas. Õpilaste tunded otsisid nagu tuhande siidniidikesega teed õpetajani, olles valmis teda austama ja armastama, aga veel enam teda enne põhjalikult läbi uurima. Õpetaja iga eksimus katkestas selle niidikese ja neid uuesti sõlmida polnud võimalik. Hea õpetaja aga ei loobunud uute võimaluste leidmisest. Ingrid arvas, et nende klass oli kõige õnnelikum terves koolis, sest nende klassijuhataja prl. Elias oli kõige ilusam noor õpetajanna, keda ta teadis. Temas oli nii palju õrnust ja helisevat häält, et kui Ingrid tema kodulootunnis õppis levkoid, siis muutus õrn neljaleheline lilleõis ilusaks õpetajannaks endaks. Ingrid oleks tahtnud olla just nii, nagu oli preili Elias. Kui ta ühel hommikul oli poolel teel kooli, nägi ta juba kaugelt, et tema koolimaja katusest lõid välja leegid. Suurem osa kooli minejaid kogunes poistekooli parki ja jälgis tulekahju. Ingridi esimene mõte oli heameel vabast päevast. Nähes aga enda ees seisvat armast õpetajat, kelle ilusais silmades särasid pisarad, sai Ingrid pikapeale ka oma silmadest pisarad välja pigistada, südamesse jäi aga midagi võltsi ja teeseldut. Imestunult mõtles ta, kui raske on olla selline, nagu sa ise olla tahad.
18
INGRID
Ingrid ja Tiiu, kes olid käinud koos saksakeelses lasteaias, õppisid mõlemad kodukooliõpetajanna tante Ella juures saksa keelt. Mõlemad läksid kohe algkooli teise klassi – Ingrid oli 7-aastane, Tiiu 6-aastane. Kuna Tiiu oli väga noor, siis sai ta direktorilt erilise loa puududa iga nädal mõni päev koolist. Ingridile paistis see kuidagi ebaõiglasena ja rohkem vanemate sõpruse pärast koolijuhatajaga kui murest Tiiu tervise või ea pärast. Oma kurvastuseks pidi Ingrid aga nentima, et Tiiu oli paljude lastevanemate ja õpetajate lugupidamise ära teeninud. Juba lasteaias tõi preili Hansen loomulike lokkidega Tiiu teistele eeskujuks, sest ta istus laua ääres alati sirgelt ega kasvatanud endale küüru selga, nagu tegid kõik teised lapsed. Tante Ella õpetamise järgi saksa keelt lugedes hoidis Tiiu graatsiliselt pisikest klaaspulgakest peos ja vedas sellega korralikult rida-realt oma lugemise järge. Tante Ellaga koos jalutama minnes oli Tiiul alati üks pisike täistopitud mopsikoer ühes sõrmkinnastatud käes ja teine käsi oli ilusasti külje peal, veidi palitu alumisest äärest eemal. Niisama korralik oli Tiiu ka siis, kui ta jalutamast koju jõudis. Ingrid, kes oli üritanud kivide otsa ronida, oma mängukaru mitu korda maha lasknud kukkuda ja selle nõndaviisi ära määrinud ning kes oli oma sukad katki rebinud, tundis, et üks mina temas igatses olla sama korrektne kui Tiiu, aga teine mina tundis, et sellises olekus oli midagi tuima ja veretut. Kui Ingrid oli juba küllalt suur tüdruk, et külastada õhtupoolikul iseseisvalt oma sõbrannasid, siis said nii mõnestki kodust tema lemmikkohad. Kõige parema meelega läks ta ema klaveriõpilase Ganny koju. Ganny isa Kramer oli juudi soost riidekaupmees, kellest Ingrid oli kuulnud räägitavat kui kavalast mehest, kes kunde erisoovil lubas oma laost kaupa tuua, jooksis aga siis tagantuksest välja ETK lattu ja tõi lõõtsutades sealt ostjale soovitud kauba. Ingrid mäletas teda ümariku, tüseda, tumedapäise ja ülijutukana, inimesed hindasid teda kui head kaupmeest. Tal oli armsalt ja daamilikult ilus naine, nende perekonnast teati, et nad on väga õnnelikud. Ganny oli nende ainuke tütar ja juba väiksena sarnanes kahjuks rohkem oma isale kui emale. Ingridile meeldis Kramereid külastada mitte ainult Gannyga mängimise pärast, vaid sellepärast, et juba uksest sisse
INGRID
19
Vana-Nursi mõis Võrumaal. Ingridi isapoolne vanaisa oli seal omal ajal õllepruul.
astudes tundis ta, et teda võetakse vastu kui kallist külalist. Kohe saadeti keegi talle kooki tooma ja võõrustati, nagu oleks tema heaolek kogu perel südamel. Mitte kunagi polnud Ingridiga nii käitutud. Ingrid teadis, et tema külaskäigud tegi ilusaks selle perekonna südamlikkus. Ära minnes tundis ta enda tähtsust ja oli valmis kõiki inimesi sama lugupidamisega armastama, kuni ta jõudis oma kodu köögiukseni ja Anna küsis lameda häälega: „Kus sina siis nii kaua hulkusid?” Memme ja vanaisa rentisid Karksis Turva veski ja kolisid Tallinnast koos tädi Metaga sinna elama. Ingrid sai nüüd nautida toredaid suvepuhkusi kauni järve kaldal. Meta, ilus pealinnapreili, oli otsekui tõmbenumbriks ümbruse poissmeestele, kes kõik otsisid oma viljatagavarad aitadest välja ja tulid vanaisa veskisse jahvatama. Kui veski järg küllalt pikk oli ja veskilistel kõhud tühjaks läksid, kutsus memme neid söögituppa ja pak-
20
INGRID
kus kohvi ning võileibu. Ingrid istus, kõrvad kikkis, sohvanurgas ja jälgis meeste juttu ning pani tähele nende kombeid. Mehed ei tundnud ennast söögitoas eriti koduselt ja Meta veidi jahe ning üleolev käitumine ei teinud nende olemist ka mugavamaks. Aga Meta, haritud ja kõrk preili, oli siiski laskunud nendeni ja mehed nägid vaeva, et laua juures peened ja ilusa preili väärilised olla. Üks noormees, kes tundus olevat teistest kohmetum ja abitum, tegi Ingridile eriti nalja, kui ta proovis keedetud muna koorida sama moodi, nagu kooriti keedetud kartulit – pöidla ja noa abil. Kord juhtus nii, et rääkides üle järve taluperemehest, kes suri ära ja kes polnud oma teenijale 18-aastase töö eest pennigi maksnud, sattus Ingrid hoogu ja avaldas laua ääres kõva häälega oma seisukoha. Äkki ta märkas, et kõik teised olid vait jäänud ja vaatasid teda muigel sui. Nagu poleks sellest veel küllalt olnud, ütles tädi Meta: „Mis sina, laps, siin seletad, kui suured inimesed räägivad.” Ingridil oli nii piinlik, et ta ei suutnud end liigutadagi, et püsti tõusta ja ära minna. Siis ütles see noormees, kes muna oli koorinud, tõsise häälega: „Las laps ütleb ka oma arvamist, miks tema ei tohi rääkida?” Ingrid ei tõstnud oma silmi noormehe poole, aga soe tänulaine läks otse temani ja kui meeste jutt sealsamas jätkus, sai ta toast märkamatult kaduda. Turva veskil käisid suvitamas ka onu Erichi naine tädi Salme oma poja ja Ingridi hea sõbra Ilmariga. Tädi Salme oli huvitav inimene ja Ingrid tabas ennast tihti temale mõtlemast. Ta oli hea jutustaja ja ta armastas Ingridile rääkida Ingridi emast, kes oli noorena olnud väga ilus tüdruk ja kellest sai hiljem Tartus tuntud lauljanna. Mida rohkem tädi Salme jutustas Ingridi ema ilust ja andest, seda armsamaks ja ilusamaks muutus ta Ingridile ise. Jutt lõppes aga tavaliselt ühe lausega, millesse oli kokku võetud lootusetus ja käegalöömise tunne selle pärast, et ema nii vähe kasutab oma talenti. Turval üle järve taluperemehe surm ja sellele järgnenud draama jätsid Ingridisse sügava jälje. Peremees ja tema ainuke teenija elasid järve ääres saunas, kuna suur elumaja oli ära lagunenud ja elamiskõlbmatu. Nad magasid ühes toas, voodid vastasseinas ja keskel laud. See paistiski olevat
INGRID
21
kõik, mis neil oli. Saun oli muinasjutuliselt ilusa järve kaldal, purre läks sauna trepi juurest otse järve ja teenijast perenaine talitas tihtipeale, kui Ingrid paadiga järvel unistas, järve kaldal, kõlistades lüpsipangesid ja potte. Paistis, et nad olid väga õnnelikud seal kahekesi elades. Kui peremees aga haigestus ja teenijanna hoolitsusele vaatamata ära suri, siis muutus rahulik saunahurtsik lahinguplatsiks. Tulid sugulased, hindasid talukoha üle, leidsid, et selle maad piki ilusat järvekallast on palju väärt, ning panid talu müüki. Perenaisest teenijal ei olnud enam õigust ühegi asja üle otsustada, kuigi ta oli pannud oma 18 noorusaastat sellesse maasse, oma senise kodu tööpõllule. Ingrid elas Turva perenaise traagikale südamest kaasa ja mõtles palju armastuse üle, mis peaks ulatuma kaugemale kui vaid oma igapäevase elu heaolule.
Isa ja ema (vasakul äärel kõrvuti) külalistega. Ees koerakesega arvatavasti memme.
22
Ingridi pere uueks koduks sai Jakobsoni tänaval pikk osaliselt kahekordne puumaja, kus oli laboratooriumi jaoks rohkem ruumi. Lastelegi oli seal oma tuba, samuti teenijale, vanas majas magas teenija söögitoas sirmi taga. Uues kodus leidis Ingrid omale uusi sõpru. Hoovi peal elas ühetoalises korteris kingsepp oma haiglase naise ja tütre Bibiga. Bibi isa oli elurõõmus teatrit armastav inimene, kellel olid akrobaatilised võimed. Kui Ingrid uksest sisse astus, hüüdis kingsepp talle tihti: „Noh, tütarlapsed ja tantsijannad, tehke mulle järele!” ja pani pea tagurpidi vastu põrandat. Ingrid tundis mitut kingseppa ja talle oli tuttav see viis, kuidas kingsepad panid portsjoni puunaelu omale suhu ja siis ühe suupoolega juttu puhudes võtsid nad teisest suupoolest üksikult naelu, pistsid need naaskliga ettetorgatud auku ning lõid üheainsa osava hoobiga kingatalda. Bibi isa oli Ingridile hea sõber, kellega sai vabalt vestelda. Tema
INGRID
peres valitses aga suur vaesus – Bibil ei olnud talvel sooje botikuidki jalga panna. Teised kaks tuttavat kingseppa, keda Ingrid ka tihti külastas, äratasid temas hoopis teistsuguseid tundeid. Üks, kes elas Tallinna tänaval palvemaja vastas, oli vanem usklik ja väärikas mees, kes tegi oma tööd austusega selle vastu ja kes laupäeva õhtul kraamis töötoa kokku ning valmistus pühapäeva pühitsema. Laupäeva õhtupoolikul oli köök puhas ja linadega kaetud, põrandavaip säras puhtusest ja tema naine, talle igati vääriline elukaaslane, tuli Ingridile uksele vastu, juuksed siledad ja lumivalge põll ees. Ingridile jäi alatiseks meelde nende inimeste tagasihoidlik väärikus. Ingridi teine sõbranna elas kõrvalmajas. Temaga ei olnud Ingridil nii mugav mängida kui Bibiga, sest tema ei olnud nii järeleandlik ja pani tihtipeale oma tahtmise maksma. Aga nagu elus ikka, teevad raskesti saavutatavad võidud suuremat rõõmu, nii tundis ka Ingrid rohkem head meelt naabrimaja sõbrannast kui Bibist. Tihtipeale istus Ingrid naabri suures köögis, kuulates suuremate õdede jutustusi ja vaadates neid üksteist lokkimas, et peole minna. Nende ema oli nende päralt, aga kõige rohkem oma pesamuna päralt, keda ta igasuguste meelitusnimedega hellitas ja tihtipeale kallistas. Üks eriline tunne valdas kõiki õpilasi, kes peale koolimaja saali ärapõlemist olid vahetundidel kitsasse jalutussaali, trepikotta ja koridoridesse kokku surutud. Õpetajadki tundusid lähedasemaina, kui nad suurel vahetunnil külg külje kõrval saiasabas seisid. Ruumi oli nii vähe, et polnud võimalust inspektrissile reveranssigi teha. Ükski aktusel peetud kõne ei jäänud üksik asjaliselt mälusse ja võib-olla seda ei kuulatudki sellise mõttega, need jooksid tihtipeale oma teed, aga üldmeeleolu ja õhkkond olid täpselt teada igale õpilasele. Korjati raha ja isad-emad ostsid uue klaveri või lavakardina heaks korraldatud loteriidel mitmed peotäied loose ja inimesed oleksid tahtnud olla isegi heldemad, kui neil selleks võimalusi oli. Kui siis äkki avanesid uue saali lahtirullitavad uksed, oli nii lõpmata valge ja ruumikas, et pani suuremadki tüdrukud vägisi jooksma ja kulli
INGRID
23
Ingrid klassipildil ees paremal äärel. Keskel õpetaja Parfeni Valgemäe.
24
mängima. Silma torkas suure saali vist küll alaline korrapidaja-õpetaja, keda võis näha terve vahetunni keset saali seismas, lapsed tirimas teda käsipidi, kuubepidi, püksepidi. Ta oli ise veel nii noor, et lapsed ei paistnud teda võtvat mitte õpetajana, vaid hea mängukaaslasena. Ingrid ei osanud ette kujutada, kuidas selline õpetaja küll klassis hakkama saab. Noor muusikaharidusega õpetaja koostas koolinoortest viiuliorkestri ja asus ise seda juhatama. Ingrid, kellele ta polnud kunagi ühtegi koolitundi andnud, kahtles algul tema võimeis, sest too ei saanud ju vahetunni ajal väikestest tüdrukutest jagugi ja andis neile naerul näoga kõiges järele. Ta imetlus oli aga suur, kui õpetaja koos paari jõnglasega läbi saali tuli ja lava ees nende poole haruldaselt ilusas selges eesti keeles pöördus, öeldes, et nüüd algab töö. Tema uus orkester istus laval, viiulid süles, ja kõik olid veidi üllatunud ning ehmunudki õpetaja tõsisest, käskivast häälest. Ingrid arvas, et küllap kõik teisedki pidasid noort õpetajat pehmeks ja tulid rohkem nalja kui tõsist tööd tegema, seetõttu mõjus vastuolu õpetaja olemuse ja hääle vahel tugevamalt kui mõne teise õpetaja kuri ähvardamine. Viiuliklass tegi tõsist tööd ja igaühel oli teada, et õpetaja ei salli
INGRID