Jahiraamat

5

Sisukord Jahiulukid ja kaitstavad ulukiliigid.

Ulukite haigused

9

1 Üldine zooloogia 10 1.1 Süstemaatika 10 1.2 Eesti jahiulukid ja kaitsealused ulukid 11 1.3 Uluki kehaehitus 15 1.4 Seedimine 17 1.5. Sarvede moodustumine 18 1.6. Imetajate mõõtmine 19 2 Jahiulukite ja mõningaste kaitstavate ulukite tutvustus 21 2.1. Imetajad 21 (Euroopa) mutt 21 Hunt 22 (Puna)rebane 25 Kährikkoer 32 (Harilik) pesukaru 35 Euroopa naarits 40 Mink ehk ameerika naarits 41 Tuhkur (ka metstuhkur, tõhk) 43 Kodutuhkur 45 Metsnugis 46 Kivinugis (kodunugis) 46 Mäger 51 (Harilik) saarmas 56 Metskass 59 Ilves 63 Pruunkaru 66 Viigerhüljes 68 Randalhüljes 68 Hallhüljes 71 Metssiga 71 Punahirv 81 Tähnikhirv 97 Kabehirv 99 Põder 109 Metskits 114 Euroopa piison ehk pürg 134 (Harilik) mägikits 135 Alpi kaljukits 140 Muflon 142 Alpi ümiseja 146 (Harilik) kobras 148 Ondatra (piisamrott) 153 Halljänes 155 Valgejänes 160 Küülik 161 2.2. Linnud 168 Kühmnokk-luik 168 Laululuik 169 Väikeluik 170 Rabahani 170 Tundra-rabahani 172 Lühinokk-hani 172 Suur-laukhani 174 Grööni suur-laukhani 174 Väike-laukhani 174 Hallhani ehk roohani 175 Kanada lagle 177 Valgepõsk-lagle 178 Mustlagle 180 Läänemustlagle 180 Ristpart 182 Viupart 184 Rääkspart 185 Piilpart 189 Sinikael-part 190 Soopart ehk pahlsaba-part 194 Rägapart 196 Luitsnokk-part 197 Punanokk-vart 198 Punapea-vart 198 Valgesilm-vart ehk ruskevart 200 Tuttvart 201 Merivart 204 Hahk 204 Aul 205 Mustvaeras 206 Tõm-

muvaeras 208 Sõtkas 209 Jääkoskel 210 Rohukoskel 210 Väikekoskel 210 Laanepüü 213 Teder 215 Metsis ehk mõtus 217 Nurmkana 221 Faasan (jahifaasan) 225 Tuttpütt 228 Kormoran 229 Hallhaigur 230 Valge-toonekurg 231 Must-toonekurg 231 Kanakull 234 Raudkull 238 Lääne-hiireviu 239 Karvasjalg-viu ehk taliviu 239 Herilaseviu 239 Kaljukotkas ehk maakotkas 246 Merikotkas 246 Kalakotkas 246 Väike-konnakotkas 247 Puna-harksaba 250 Mustharksaba 250 Roo-loorkull 251 Välja-loorkull 251 Soo-loorkull 251 Rabapistrik 256 Lõopistrik 256 Tuuletallaja 256 Väikepistrik 257 Lauk 260 Tait 261 Sookurg 262 Metskurvits 262 Tikutaja 265 Rohunepp 266 Tutkas 266 Suurkoovitaja 266 Punajalgtilder 267 Kiivitaja 268 Hõbekajakas 268 Kalakajakas 269 Merikajakas 270 Tõmmukajakas 270 Naerukajakas 271 Kaljukajakas 271 Kaelustuvi ehk meigas 272 Õõnetuvi ehk melekas 274 Kaelus-turteltuvi 275 Turteltuvi 276 Kassikakk 278 Kõrvukräts 278 Sooräts 278 Kodukakk 281 Kivikakk 284 Värbkakk 284 Karvasjalg-kakk 285 Loorkakk 285 Ronk ehk kaaren 286 Hallvares 287 Mustvares 287 Künnivares 288 Harakas 289 Pasknäär 289 Mänsak 290 Hakk 291 3 Ulukite haigused 293 3.1. Viiruste põhjustatud haigused 296 3.2. Bakterite põhjustatud haigused 303 3.3. Parasiidid ja nende põhjustatud haigused 311

Jahindus

321

1 Jahipidamisviisid 1.1. Üksikjaht 1.2. Ühisjaht 2 Jahiotstarbelised rajatised 2.1. Jahirajatised 2.2. Söötmiskohad

322 322 339 346 346 350

6

Sisukord

3

4

5

6

7

8

2.3. Soolakud 354 2.4. Hiilimisrajad 355 2.5. Ulukite söödamaad 355 Uluki laskmine 358 3.1. Kuulilask 358 3.2. Haavlilask 359 Jahimehe tegevus pärast lasutabamust 360 4.1. Lasutabamuse tunnused 360 4.2. Kuuli tabamisheli ja kuulijälg 363 4.3. Uluki tabamiskoht 363 4.4. Järelotsimine. Uluki otsimine pärast lasku 365 4.5. Haavatud uluk 365 4.6. Ulukilihale esitatavad sanitaarnõuded.

Vedamine ja käitlemine 367 4.7. Kütitud uluki ja ulukiliha transport, käitlemine ja säilitamine 377 4.8. Jahitrofee käsitlemine 380 4.9. Nahkade väärtustamine 383 Jahikombed 384 5.1. Jahieetika 384 5.2. Murtud oksad ja nende tähendus jahikombestikus 384 5.3. Kütitud ulukite rivistamine 387 5.4. Jahisignaalid 389 5.5. Pidulik õhtusöök 391 5.6. Hubertusepäev ja Eustachiusepäev 391 Sõraliste lisasöötmine 392 6.1. Lisasöötmise põhimõtted 392 6.2. Söötmiskohad ja söödaga peibutuskohad 392 6.3. Söödamaterjal 393 6.4. Talveaedikud 393 Ulukid ja liiklus 394 7.1. Ulukite hukkumine liikluses 394 7.2. Abinõud ulukite põhjustatud liiklusõnnetuste vältimiseks 394 Niidukite põhjustatud ulukite hukkumised 395

Jahikoerad

397

1 2 3 4

398 402 403 422 422 422 422

5 6

7

8

Standard ja anatoomilised vead Hundist jahikoeraks Enamlevinud jahikoeratõud Jahikoer ja tema õpetamine 4.1. Sigimine 4.2. Kutsikas 4.3. Õpetamine 4.4. Jahikoera katsetamine (jahikoerte eksamid) 4.5. Eesti jahikoerte töökatsed Jahikoerte sugupuu koostamine Koerte pidamine, nende eest hoolitsemine ja nende toitmine 6.1. Kuut või aedik 6.2. Koera kehahooldus 6.3. Toitmine Koerte haigused 7.1. Parasiitidest põhjustatud haigused 7.2. Bakteriaalsed haigused 7.3. Viirushaigused 7.4. Nahahaigused 7.5. Muud haigused 7.6. Väärarengud Koeraregister

429 429 430 432 432 433 433 435 435 437 438 441 441 442 443

Jahirelvad

445

1 Jahipüssipadrunid 1.1. Haavlipadrunid 1.2. Sileraudsete jahipüsside kuulid 1.3. Jahivintpüssi (kuulipüssi) padrunid 1.4. Püstoli- ja revolvripadrunid 2 Relva osad 2.1. Rauad 2.1.1. Haavlipüssi (sileraudse püssi) rauad 2.1.2 Vintpüssirauad 2.1.2.1 Polügonaalsed rauad

447 447 453 454 461 463 463 463 466 466

Sisukord

3

4 5

6 7

8

9 10

11

12

2.2. Püssiraua pikkus ja täpsus 2.3. Tõmmikud ja ejektorid Lukusüsteemid 3.1. Lahtimurtavate püsside lukustusmehhanismid 3.2. Lahtimurtavate relvade lukud 3.3. Püssi kaitsemehhanismid 3.4. Päästikud Püssilaed ja garnituurid Sihikud 5.1. Lahtine sihik 5.2. Optilised sihikud 5.3. Optilise sihiku relvale kinnitamise viisid Jahinduses kasutatav optika Jahirelvade liigitamine konstruktsiooni järgi 7.1. Plokkpüssid (sangkäepidemega püssid) 7.2. Ühelasulised poltlukuga püssid 7.3. Ühelasulised lahtimurtavad püssid Mitmelasulised relvad 8.1. Käsitsi ümberlaetavate relvade lukusüsteemid Poolautomaatsed püssid Käsitulirelvad 10.1. Revolvrid 10.2. Poolautomaatsed püstolid 10.3. Revolvrite ja püstolite käsitsemine Ballistika 11.1. Siseballistika 11.2. Suudmeballistika 11.3. Välisballistika 11.4. Sihtmärgiballistika Relvade käsitsemine ja käitumine jahialal 12.1. Relva käsitsemine lasketiirus 12.2. Haavlipüssist laskmine 12.3. Kuulipüssist laskmine

467 467 469

12.4. Relvade hooldamine 13 Külmrelvad 14 Keelatud esemed

469 471 474 475 478 481 481 482

Mets, põllukultuurid ja ulukikahjustused.

Toiduahelad 517

485 487 489 489 489 489 495 496 499 500 500 501 503 505 505 505 506 507 509 509 510 511

1 Mets 1.1. Metsa mõiste 1.2. Metsakooslus 1.3. Mets arvudes 1.4. Metsa funktsioonid 1.4.1. Metsa majanduslik ja kasumlik funktsioon 1.4.2. Ökoloogilised ja kaitse- ning sotsiaalsed funktsioonid 1.5. Eesti metsades kasvavaid puid, põõsaid ja puhmataimi 1.6. Biootilised metsakahjustused, sealhulgas ulukikahjustused, ja nende ennetamine 2 Põllukultuuridele tekitatud ulukikahjustused ja nende ennetamine 3 Toiduahelad

511 513 515

518 518 518 518 520 521 521 523

527 531 532

Lisa. Jahitrofeed, nende hindamise põhimõtted ning vahendid

536

Trofeede hindamine liikide kaupa Metskits (Capreolus capreolus) Põder (Alces alces alces) Punahirv (Cervus elaphus) Metssiga (Sus scrofa) Hundi (Canis lupus) naha hindamine Karu (Ursus arctos) naha hindamine Ilvese (Lynx lynx) naha hindamine

538 538 553 561 577 587 590 592

Kirjandus

599

7

Jahiulukid ja kaitstavad ulukiliigid.

Ulukite haigused

10

Jahiulukid

1 Üldine zooloogia 1.1 SÜSTEMAATIKA Loomade süstematiseerimisel kasutatakse enim järgmisi taksonoomilisi kategooriaid (alanevas järjekorras): riik, alamriik, hõimkond, alamhõimkond, klass, selts, alamselts, sugukond, alamsugukond, perekond, liik.

Loomariik jaguneb kaheks alamriigiks, millest suurim on pärishulkraksete alamriik. Viimasesse kuulub vähemalt 30 hõimkonda.

Pärishulkraksete tähtsaimad hõimkonnad: käsnad, ainuõõssed, lameussid, ümarussid, lülijalgsed, limused, okasnahksed, keelikloomad.

Keelikloomade üks alamhõimkondi on selgroogsed. Selgroogsete alamhõimkond jaguneb kümneks klassiks, neist tuntumad on kiiruimsed (mõnes süsteemis kui luukalad), kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad.

Selgroogse looma keha koosneb peast, kerest ja sabast, tema keha toestab sisemiselt skelett (toes) – luustik. Luustiku keskne osa on selgroog, mille ülesandeks on seljaaju kaitse. Selgroo peapoolne jätk on kolju. Kolju jaguneb ajukoljuks ja näokoljuks ning tema osaks on kaitsta peaaju ja lõuaaparaati. Koljus asuvad ka meeleelundid: silmad, nina, kõrvad ja tasakaaluelund. Peaaju koosneb järgmistest osadest: ots- ehk suuraju, vaheaju, keskaju, tagaaju ja järel- ehk piklikaju. Peaajust lähevad närvid meeleelunditesse ja siseelunditesse.

1 Üldine zooloogia

1.2 EESTI JAHIULUKID JA KAITSEALUSED ULUKID Ulukitena ehk metsloomadena käsitletakse looduses vabalt elavaid imetajaid ja linde.

Ulukeid, kellele lubatakse pidada jahti, nimetatakse jahiulukiteks. Eesti kaitsealused ulukiliigid jagunevad kolme kaitsekategooriasse, neist esimeses on enim ohustatud liigid.

Eesti jahiulukite süstemaatiline ülevaade Hõimkond: keelikloomad (Chordata) Alamhõimkond: selgroogsed (Vertebrata) Klass: linnud (Aves) Selts: hanelised (Anseriformes) Sugukond: partlased (Anatidae) 1) rabahani (Anser fabalis) 2) suur-laukhani (Anser albifrons) 3) hallhani ehk roohani (Anser anser) 4) kanada lagle (Branta canadensis) 5) valgepõsk-lagle (Branta leucopsis) 6) viupart (Anas penelope) 7) rääkspart (Anas strepera) 8) piilpart (Anas crecca) 9) sinikael-part (Anas platyrhynchos) 10) soopart ehk pahlsaba-part (Anas acuta) 11) rägapart (Anas querquedula) 12) luitsnokk-part (Anas clypeata) 13) punapea-vart (Aythya ferina) 14) tuttvart (Aythya fuligula) 15) hahk (Somateria mollissima) 16) aul (Clangula hyemalis) 17) mustvaeras (Melanitta nigra) 18) sõtkas (Bucephala clangula) Selts: kanalised (Galliformes) Sugukond: metsislased ehk püülased (Tetraonidae) 19) laanepüü (Tetrastes bonasia) Sugukond: faasanlased ehk kanalased (Phasianidae)

20) nurmkana (Perdix perdix) 21) faasan (jahifaasan) (Phasianus colchicus) Selts: pelikanilised (Pelecaniformes) Sugukond: kormoranlased (Phalacrocoracidae) 22) kormoran ehk karbas (Phalacrocorax carbo) Selts: toonekurelised (Ciconiiformes) Sugukond: haigurlased (Ardeidae) 23) hallhaigur (Ardea cinerea) Selts: kurelised (Gruiformes) Sugukond: ruiklased (Rallidae) 24) lauk (vesikana) (Fulica atra) Selts: kurvitsalised (Charadriiformes) Sugukond: kurvitslased (Scolopacidae) 25) tikutaja ehk taevasikk (Gallinago gallinago) 26) metskurvits (Scolopax rusticola) Sugukond: kajaklased (Laridae) 27) naerukajakas (Larus ridibundus) 28) kalakajakas (Larus canus) 29) hõbekajakas (Larus argentatus) 30) merikajakas (Larus marinus) Selts: tuvilised (Columbiformes) Sugukond: tuvilased (Columbidae) 31) kodutuvi (Columba livia f. domestica) 32) kaelustuvi ehk meigas (Columba palumbus) Selts: värvulised (Passeriformes) Sugukond: rästaslased (Turdidae) 33) hallrästas ehk paskrästas (Turdus pilaris) Sugukond: vareslased (Corvidae) 34) künnivares (Corvus frugilegus) 35) hallvares (Corvus cornix) 36) ronk ehk kaaren (Corvus corax) Klass: imetajad (Mammalia) Selts: närilised (Rodentia) Sugukond: kobraslased (Castoridae) 37) euroopa kobras (Castor fiber) Sugukond: hamsterlased (Cricetidae) 38) ondatra ehk piisamrott (Ondatra zibethicus)

11

12

Jahiulukid

Selts: jäneselised (Lagomorpha) Sugukond: jäneslased (Leporidae) 39) valgejänes (Lepus timidus) 40) halljänes (Lepus europaeus) Selts: kiskjalised (Carnivora) Sugukond: kärplased (Mustelidae) 41) metsnugis (Martes martes) 42) kivinugis (kodunugis) (Martes foina) 43) tuhkur (metstuhkur) (Mustela putorius) 44) mink (ameerika naarits) (Neovision vison) 45) mäger (Meles meles) Sugukond: karulased (Ursidae) 46) karu (pruunkaru) (Ursus arctos) Sugukond: koerlased (Canidae)

47) hunt (hallhunt) (Canis lupus) 48) rebane (punarebane) (Vulpes vulpes) 49) kährikkoer (Nyctereutes procyonoides) Sugukond: kaslased (Felidae) 50) (harilik) ilves (Lynx lynx) Sugukond: hülglased (Phocidae) 51) hallhüljes (Halichoerus grypus) Selts: sõralised (Artiodactyla) Sugukond: sigalased (Suidae) 52) metssiga (Sus scrofa) Sugukond: hirvlased (Cervidae) 53) põder (Alces alces) 54) punahirv (Cervus elaphus) 55) metskits (Capreolus capreolus)

1 Üldine zooloogia

Eesti looduskaitsealused ulukiliigid kaitsekategooriate kaupa I kaitsekategooria Must-toonekurg (Ciconia nigra); väikelaukhani (Anser erythropus); merikotkas (Haliaeetus albicilla); madukotkas (Circaetus gallicus); väike-konnakotkas (Aquila pomarina); suur-konnakotkas (Aquila clanga); kaljukotkas ehk maakotkas (Aquila chrysaetos); kalakotkas (Pandion haliaetus); väikepistrik (Falco columbarius); rabapistrik (Falco peregrinus); rabapüü (Lagopus lagopus); niidurüdi (Calidris alpina schinzii); tutkas (Philomachus pugnax); kassikakk (Bubo bubo); habekakk (Strix nebulosa); siniraag (Coracias garrulus); lendorav (Pteromys volans); euroopa naarits (Mustela lutreola).

II kaitsekategooria Järvekaur (Gavia arctica); sarvikpütt (Podiceps auritus); hüüp (Botaurus stellaris); väikeluik (Cygnus columbianus); laululuik (Cygnus cygnus); soopart (Anas acuta, haudeasurkond); merivart (Aythya marila, haudeasurkond); kirjuhahk (Polysticta stelleri); väikekoskel (Mergus albellus); metsis (Tetrao urogallus); kanakull (Accipiter gentilis); väikehuik (Porzana parva); naaskelnokk (Recurvirostra avosetta); mudanepp (Lymnocryptes minimus); rohunepp (Gallinago media); mustsaba-vigle (Limosa limosa); kivirullija (Arenaria interpres); väikekajakas (Hydrocoloeus minutus); tõmmukajakas (Larus fuscus); räusktiir (Hydroprogne caspia); tutttiir (Sterna sandvicensis); alk (Alca torda); krüüsel (Cepphus grylle); sooräts (Asio flammeus); karvasjalg-kakk (Aegolius funereus); jäälind (Alcedo atthis); roherähn (Picus viridis); valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos); laanerähn (Picoides tridactylus); nõmmekiur (Anthus campestris); randkiur (Anthus petrosus); luha-sinirind (Luscinia svecica cyanecula); põldtsiitsitaja (Emberiza hortulana); veelendlane (Myotis

daubentoni); tiigilendlane (Myotis dasycneme); tõmmulendlane (Myotis brandtii); habelendlane (Myotis mystacinus); nattereri lendlane (Myotis nattereri); suurkõrv (Plecotus auritus); suurvidevlane (Nyctalus noctula); kääbus-nahkhiir (Pipistrellus pipistrellus); pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii); suurnahkhiir (Vespertilio murinus); põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii); viigerhüljes (Phoca hispida).

III kaitsekategooria Punakurk-kaur (Gavia stellata); väikepütt (Tachybaptus ruficollis); hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena); valge-toonekurg (Ciconia ciconia); valgepõsk-lagle (Branta leucopsis); punakael-lagle (Branta ruficollis); ristpart (Tadorna tadorna); tõmmuvaeras (Melanitta fusca); herilaseviu (Pernis apivorus); mustharksaba (Milvus migrans); roo-loorkull (Circus aeruginosus); välja-loorkull (Circus cyaneus); soo-loorkull (Circus pygargus); raudkull (Accipiter nisus); hiireviu (Buteo buteo); karvasjalg-viu (Buteo lagopus); tuuletallaja (Falco tinnunculus); punajalgpistrik (Falco vespertinus); lõopistrik (Falco subbuteo); laanepüü (Tetrastes bonasia); teder (Tetrao tetrix); rooruik (Rallus aquaticus); täpikhuik (Porzana porzana); rukkirääk (Crex crex); tait (Gallinula chloropus); sookurg (Grus grus); liivatüll (Charadrius hiaticula); väiketüll (Charadrius dubius); rüüt (Pluvialis aprcaria); merirüdi (Calidris maritima); vöötsaba-vigle (Limosa lapponica); väikekoovitaja (Numenius phaeopus); suurkoovitaja (Numenius arquata); punajalg-tilder (Tringa totanus); heletilder (Tringa nebularia); mudatilder (Tringa glareola); veetallaja (Phalaropus lobatus); jõgitiir (Sterna hirundo); randtiir (Sterna paradisaea); väiketiir (Sternula albifrons); mustviires (Chlidonias niger); õõnetuvi (Columba oenas); lumekakk (Bubo scandiaca); vöötkakk (Surnia ulula); värbkakk (Glaucidium passerinum); kodukakk (Strix aluco); händkakk (Strix uralensis); öösorr

13

14

Jahiulukid

(Caprimulgus europaeus); vaenukägu (Upupa epops); väänkael (Jynx torquilla); hallpea-rähn (Picus canus); musträhn (Dryocopus martius); tamme-kirjurähn (Dendrocopos medius); väikekirjurähn (Dendrocopos minor); nõmmelõoke (Lullula arborea); kaldapääsuke (Riparia riparia); suitsupääsuke (Hirundo rustica); hänilane (Motacilla flava); kuldhänilane (Motacilla citreola); vesipapp (Cinclus cinclus); hoburästas (Turdus viscivorus); vööt-põõsalind

(Sylvia nisoria); väike-kärbsenäpp (Ficedula parva); punaselg-õgija (Lanius collurio); hallõgija (Lanius excubitor); koldvint (Serinus serinus); männi-käbilind (Loxia pytyopsittacus); kasetriibik (Sicista betulina); pähklinäpp (Muscardinus avellanarius); lagrits (Eliomys quercinus); pringel (Phocoena phocoena); ahm (Gulo gulo); saarmas (Lutra lutra); hallhüljes (Halichoerus grypus).

1 Üldine zooloogia

1.3 ULUKI KEHAEHITUS Toes. Lindude ja imetajate selgroog jaguneb viieks piirkonnaks: kaelalülid, rinnalülid koos roietega (rinnakorv), nimmelülid, ristluu ja sabalülid.

Imetajate eesvöötme iseloomulikum luu on abaluu, mille selgmine pind lõpeb õlanukiga.

Eesvöötme hulka kuuluvad eesjäseme luudest hästi arenenud õlavarreluu, küünarluu ja kodarluu ning randme- ja kämblaluud. Tagavöötme kolm luud (niudeluu, päraluu ja süleluu) on ümber puusanapa kokkukasvanult moodustanud puusaluu. Kuna pära- ja süleluu teine ots on ka omavahel kokku kasvanud, siis jääb nende vahele ava, mida nimetatakse toppurmulguks. Süleliiduse abil moodustub imetajatel kinnine vaagen. Tagavöötme hulka kuuluvad veel reieluu, sääreluu, pindluu ning kanna- ja pöialuud. Õlavarre ja reie toes koosneb ühest luust (vastavalt õlavarre- ja reieluust), küünarvarre

toes küünarluust ja kodarluust; sääres moodustavad toese sääreluu ja pindluu.

Käe ja jala toes koosneb randme-, kämbla-, sõrme- ning pöia-, kanna- ja varbaluudest (joonis 1).

Selgroo eespoolseks jätkuks on kolju (joonis 1).

Kodar ja küünarluu moodustavad küünarvarre, küünarvars ja õlavars käsivarre.

Jalgade maapinnale toetamise järgi eristuvad imetajad tallul-, varvul- ja kabjul- (sõrgadel) kõndijateks.

Tallulkõndijad asetavad ees- ja tagakäpad täielikult maha, toetudes maapinnale kogu randme ja kämblaga ning kanna ja pöiaga ja varvastega (näiteks karu, mäger, ahv).

Varvulkõndijad toetuvad maapinnale ainult varvastega, nende randme- ja kannaning kämbla- ja pöialuud asetsevad maapin-

kiiruluu laubaluu ninaluu ülalõualuu alalõualuu

oimuluu kuklaluu kaelalülid

puusaluu rinnalülid nimmeristluu 1. rinnalülid sabalülid abaluu lüli

reieluu

õlavarreluu ja õlaliiges küünarliiges kodarluu küünarvarreluud

küünarluu küünarnukiga

randmeluud kämblaluud sõrgatsiluu varbaluud sõrad

Joonis 1. Imetaja toes

sõrgatsid

sõrgatsiluu

põlveliiges sääreluu kontsluu hüppeliiges, kannaluud pöialuud sõrgatsid varbaluud sõrad

15

16

Jahiulukid

nast kõrgemal. Tallulkõndijate kämbla ja pöialuudega võrreldes on nende luud pikemad ja kitsamad (näiteks koer, kass, nugis, rebane).

Kabjul- (sõrgadel) kõndijad toetuvad varvastest vaid keskmisele (enamik kabjalisi) või kolmandale ja neljandale (sõralised) ja neil lasub kogu looma raskus. Pöid pöialuudega on taandarenenud (näiteks hobune, metskits, metssiga).

Sõraliste eesjalgadel on 2. ja 5. kämblaluu rudimendid ja neil puudub ühendus randmeluuga. Kõrgema arenguga sõralistel moodustavad 3. ja 4. varba kämbla- ja pöialuud kootluu.

Sellega on taksonoomiline sugulus põdra ja metskitse vahel suurem kui põdra ja hirve vahel.

Kiire jooksuga kabjalistel (näiteks hobune) on 3. varba randme- ja pöialuud arenenud pikaks kootluuks, 2. ja 4. varba randme- ja pöialuud on säilinud vaid tikkelluudena.

Mõnikord rühmitatakse sõralisi ka Uue Maailma ja Vana Maailma sõralisteks.

Lindude tiivad erinevad oluliselt imetajate jäsemetest (nagu ka toes, joonis 2 ja 3).

Katted. Selgroogsetel on marrask-, päris- ja alusnahk. Naha ülesandeks on kaitsta looma keha välismõjutuste eest. Paljude loomade keha katavad karvad või suled, et vähendada soojuskadu.

Imetajate karvastik koosneb pealiskarvadest (pikemaid pealiskarvu nimetatakse ka okaskarvadeks), aluskarvadest ehk villkarvadest (alusvillast). Talveperioodil on eeskätt just põhjamaistel loomadel karvastik rikkaliku alusvillaga.

Lindude sulestik koosneb katte- ehk kontuursulgedest ja udusulgedest.

esimene sõrmeluu (pöial) sõrmed (2) kaelalülid

kämmal kodarluu

eesmine serv

laba-kattesuled

välimine osa

küünarluu

väikesed pealttiiva kattesuled õlaluu rinnalülid harkluu

abaluu niudeluu sabalülid ja õndraluu

kaarnaluu

keskmised pealttiiva kattesuled suured pealttiiva kattesuled

roided rinnaluu jooksmeluu ehk kanna-pöialuu 4. varvas 3. varvas 2. varvas varbalülid

Joonis 2. Linnu toes

päraluu süleluu (niude-, päraja süleluu on tekkelised ning on liitunud kaasaja säärepuusaluuks. kannaluu lindudel Pilt kujutab kolme liitunud luud ehk puusaluud.

Arheopterüksil olid luud 1. varvas veel eraldi – päraluu, süleluu ja niudeluu) reieluu

kehapoolne osa suured õlakattesuled

laba-hoosuled küünra-hoosuled (küüdus) ujupartidel 10 sulge

tagumine serv 1. õla-hoosulg õla-hoosuled – tertsiaalid (4)

Joonis 3. Linnu tiiva välisehitus (koostanud Kaarel Roht)

1 Üldine zooloogia

1.4 SEEDIMINE Seedimine algab juba suuõõnes. Toitumist tõhustavad imetajatel hambad, lindudel nokk.

Sõraliste hammastel on jahimehe jaoks oluline tähtsus – pärast looma tabamist tehakse hammaste järgi kindlaks looma vanus. Eristatakse lõikehambaid (incisivi), silmahambaid (canini), eespurihambaid (praemolare) ja tagapurihambaid (molare). Vaata ka joonis 4.

Hammaste tüüpe ja lõualuudes paiknemise järjekorda kajastatakse hambavalemiga, kusjuures piimahambaid tähistatakse hambatüübi märkimisel väikese algustähega, jäävhambaid suure algustähega: i = piima-lõikehammas (incisivus) I = jääv-lõikehammas (incisivus) c = piima-silmahammas (caninus) C = jääv-silmahammas (caninus) p = piima-eespurihammas (praemolaris) P = jääv-eespurihammas (paemolaris) M = jääv-tagapurihammas (molaris).

Loetelust viimane hammas (M) esineb ainult jäävhambana, kõikide teiste hammaste puhul toimub hammaste vahetus.

krooniharjade vahe kroonihari mälumispind

email (valge)

email (valge) dentiin (pruun)

hambasomp lõualuus juurekanal

hambatsement hambaõõs

Joonis 4. Taimtoidulise looma purihammas Metskitse alumine silmahammas asub vahetult lõikehammaste kõrval ja näeb ka samasugune välja. Ta talitleb lõikehambana.

Lihtsustatud hambavalem: 0 0 3p × 2 = 20 3i 1c 3p Veelgi lihtsustatum hambavalem: 0 0 3 × 2 = 20 3 1 3

Jäävhambad

Järgnevalt selgitatakse hambavalemit metskitse hammastiku näitel (kehtib enamiku imetajate puhul).

Hambavalem: 0 0 0 0 P2 P3 P4 M1 M2 M3 × 2 = 32 I1 I2 I3 C P2 P3 P4 M1 M2 M3

Piimahambad

Lihtsustatud hambavalem: 0 0 3P 3 M × 2 = 32 3I 1C 3P 3 M

Hambavalem 0 0 0 0 p2 p3 p4 × 2 = 20 i1 i2 i3 c p2 p3 p4 Hirvlastel tavaliselt puuduvad p1 ja P1, aga paljudel imetajatel on nad põhivalemis olemas.

Veelgi lihtsustatum hambavalem: 0 0 3 3 × 2 = 32 3 1 3 3

17

18

Jahiulukid

mikus toimub tselluloosi ensüümne lagundamine. Võrkmikust tuleb toidumass söögitoru kaudu portsjoniti suuõõnde tagasi, kus see mälutakse (mäletsetakse) uuesti läbi ja neelatakse alla, toit liigub läbi võrkmiku kiidekasse, kus toimub vee eraldumine. Viimaks jõuab toit libedikku, kus seedenäärmete osalusel algab seedimine (joonis 5).

söögitoru

kiidekas

peensool

võrkmik

vats

libedik

Joonis 5. Mäletsejaliste magu Hambad on oma tüübilt erinevad, see sõltub loomarühmast ja toidulaadist. Kiskjatel on eriti suured ja teravad silmahambad (kihvad) ning teravad purihambad, nende ülalõualuu tagumist eespurihammast ja alalõualuu esimest tagapurihammast nimetatakse kiskhammasteks.

Need on erilise lõikeservaga hambad, mis talitlevad kui käärid, lõigates liha kiiresti tükkideks.

Rohusööjatel on silmahambad atrofeerunud ja purihambad tömbid. Segatoidulistel, näiteks metssigadel, on purihambad neljaköbrulised.

Suuõõnest edasi on söögitoru, magu, peensool, jämesool ja pärasool. Seedekulglad erinevad loomarühmiti: lindudel on lihasmagu, mäletsejalistel aga mitmekambriline magu.

Rohusööjate soolestik on pikem kui lihasööjate oma. Närilistel ja jäneselistel on pikk ja ruumikas pimesool. Seal toimub tselluloosi lagundamine, mäletsejalistel leiab see aset neljakambrilises maos.

Mäletsejaliste magu talitleb järgnevalt: söödud toit, mis näritakse suuõõnes intensiivselt läbi, neelatakse alla ning see jõuab vatsa, mis talitleb toidu esialgse mahutina. Sealt läheb toit edasi võrkmikku. Vatsas ja võrk-

1.5. SARVEDE MOODUSTUMINE Enamik hirvlasi kannab sarvi. Igal aastal kasvavad sarvekännasest sarved luumassi (kaltsiumfosfaadi) ladestumise tõttu ning igal aastal tulevad nad peast ära. Laubaluul sarvekännastel kasvavate sarvede pealispinnal on sarvede kasvuajal sarvi katva naha all veresooned. Veresooned varustavad arenevaid sarvi intensiivselt verega. Pärast kasvuperioodi lõppu jääb verevarustus väiksemaks ja nahk sarvede peal hakkab kuivama. Seejuures tekib kihelus ning loom püüab sarvi noorte puude vastu hõõrudes kuivanud nahast vabastada.

Nahast vabanenud valged (roosakad) sarved saavad värvi sellelt puult, mille vastu sarvi hõõruti (lehtpuudest annavad näiteks pöök ja saar heledamaid värvitoone, lepp aga punast tooni; okaspuud annavad tumedaid toone).

Talve lõpust varakevadeni (metskits sügisest kuni talve alguseni) lahustub luuline substants sarvekännase ülaosas, tekitades nn murdevöö. Seda on võimalik sarvekännasel näha. Selles kohas murduvad sarved ära, harva üheaegselt, enamasti ikka väikese ajavahega.

Sarvede moodustumist juhib hormonaalsüsteem – sarved kasvavad sugurakkude puhkeperioodil. Spermide tekkimisega suureneb suguhormoon testosterooni tase veres (punahirvel alates juuli lõpust). Sugu- ja kasvuhormoonide kaudu on reguleeritud sarvede kasvamine ja neilt naha maha hõõrumine. Pärast jooksuaja lõppu põhjustab testosterooni vähenemine veres kasvuhormoonide teket, mis eeldab kõigepealt vanade

1 Üldine zooloogia

sarvede heitmist just sel ajal, kui testosterooni hulk on n-ö täiesti nullis.

Punahirvedel esineb sarvede väärarendeid harvem kui metskitsedel. See sõltub liikide erinevatest elupaikadest – kui punahirv elab enamasti metsas, siis metskits metsa ja põlluga vahelduvas maastikus. Põllud on traataedadega või elektrikarjustega piiratud ning metskitse ähvardab suur oht end seal vigastada.

Traataedadest saadud vigastused omakorda kahjustavad naha all arenevaid sarvi kas otseselt või segavad sarvede moodustumist (mitmesuguste jala- või kehavigastuste ning suguelundite vigastuste kaudu).

Kokkuvõtlikult on sarvede väärarendite tekkimisel järgmised põhjused: • • • •

1.6. IMETAJATE MÕÕTMINE* Väikeste kuni jänesesuuruste imetajate puhul arvestatakse üldpikkust, tüvepikkust, sabapikkust, tagakäpa pikkust ja ka kõrvalesta pikkust (joonis 6). Suuremate imetajate puhul arvestatakse (mõõtmisel järgitakse mõõdulindiga keha kumerusi) üldpikkust, sabapikkust, tagajalapöia pikkust, kõrvalesta pikkust, õlakõrgust, keha ümbermõõtu, kehapikkust, eesjala pikkust, tagajala pikkust, eesjala kämbla pikkust ja peapikkust (joonis 7).

3

2

haigused, hormonaalsed vead, jalgade ja keha vigastused, sarve(de), sarvekännas(t)e või kolju vigastused.

1

5 4

Joonis 6. Kuni jänesesuuruse imetaja mõõtmine 1 – üldpikkus, mõõdetakse nina otsast saba tipuni (karvu ei arvestata); 2 – tüvepikkus, mõõdetakse kõhu poolt nina otsast pärakuni; 3 – sabapikkus, mõõdetakse pärakuavast saba tipuni (karvu ei arvestata); 4 – tagakäpa pikkus, mõõdetakse kanna tipust pikima varba tipuni (küünist ei arvestata); 5 – kõrva(lesta) pikkus, mõõdetakse kõrvaava alumisest servast kõrvalesta tipuni (karvu ei arvestata). * Mõõtmisjuhend pärineb 1981. aastal Tallinnas ilmunud Eesti Terioloogia Seltsi üllitisest Eesti imetajate määramistabelid.

19

20

Jahiulukid

11

4

1 2 6

8

7

9

10 5

3

Joonis 7. Suurema imetaja mõõtmine

1 – üldpikkus, mõõdetakse mööda selga ülamoka eesservast kuni saba tipuni (karvu ei arvestata); 2 – sabapikkus, mõõdetakse pärakuavast saba tipuni (karvu ei arvestata); 3 – tagajala pöia pikkus, mõõdetakse kontsluunukist pikima varba (küünist ei arvestata) või sõra tipuni; 4 – kõrva(lesta) pikkus, mõõdetakse kõrvaava alumisest servast kõrvalesta tipuni (karvu ei arvestata); 5 – õlakõrgus (turjakõrgus), mõõdetakse turja kõrgeimast kohast pikima varba (küünist ei arvestata) või sõra tipuni risti looma keha pikiteljega;

6 – keha ümbermõõt, mõõdetakse vahetult eesjäsemete tagant; 7 – kehapikkus, mõõdetakse õlaliigesest päraluu tagumise jätkeni; 8 – eesjala pikkus, mõõdetakse küünarliigese tipust pikima varba (küünist ei arvestata) või sõra tipuni; 9 – tagajala pikkus, mõõdetakse puusaliigesest piki jala toest pikima varba (küünist ei arvestata) või sõra tipuni; 10 – eesjala kämbla pikkus, mõõdetakse randmeliigesest pikima varba (küünist ei arvestata) või sõra tipuni; 11 – peapikkus, mõõdetakse ülamoka eesservast kuklanukini.

2 Jahiulukite ja mõnede kaitstavate ulukite tutvustus

2 Jahiulukite ja mõnede kaitstavate ulukite tutvustus 2.1. IMETAJAD (Euroopa) mutt (Talpa europaea) (ingl common/northern mole; sks Maulwurf; vn обыкновенный крот) Selts: karihiirelaadsed (Soricomorpha) Sugukond: mutlased (Talpidae) Perekond: mutt (Talpa) (joonis 8) Mutiga ühte seltsi kuuluvad meie loomadest veel karihiired. Muti keha on silindrikujuline, kael väliselt märkamatu, kärss (nina) karvadeta või mõne peene karvakesega, karvkate must ja sametjas. Käpad on tal lühikesed, eeskäpad labidakujulised ja neil on nn lisasõrm (6. sõrm), mis on suunatud horisontaalselt kõrvale. Mutt elab enamasti maa all, tema silmi pole karvastiku seest üldse märgata.

Kuigi mutil väliskõrvad puuduvad, on tal sellegipoolest hea kuulmine. Oma käike (tunneleid) kraabib ta niiskemasse kergemasse mulda ja need võivad olla koguulatuses kuni 2 km pikkused. Mutimullahunnikud ehk -kuhilad markeerivad alati maa-aluseid käike.

Joonis 8. Euroopa mutt

Mutt suudab liigutada sellises koguses pinnast, mis ületab tema kehakaalu oma 20 korda.

Vahetevahel kasutab ta pesa vooderdamiseks ka leitud prahti – paberit, kiletükke ja muid tehismaterjale. Sissetungijate peletamiseks märgistab ta oma territooriumi piire uriiniga.

Mutt sööb peamiselt vihmausse, kuid ka tigusid (sh nälkjaid), kakandeid, hooghännalisi, sipelgaid ja mardikaliste (nt maipõrnikate) vastseid. Mõnikord murrab hiiri, oma liigikaaslasi ja kahepaikseid. Mutt ei kahjusta taimede juuri ega söö juurvilju ja kartulimugulaid. Ta loob vihmaussidest endale toiduvaru, hammustades neil eesotsa ära. „Toidukambrisse” kogutud vihmaussid elavad küll edasi, aga ei ole võimelised põgenema. Kui mutt hakkab vihmaussi sööma, pigistab ta tolle oma eeskäppade vahel mullamassist tühjaks. Toidu otsimiseks revideerib ta oma tunneleid mitu korda päevas – kas ehk mõni ohver on sisse tunginud või sisse kukkunud.

Muti päevane toidukogus ületab tema kehakaalu kolm korda. Kui ta ohvrist kogemata möödub, siis annavad sabal asuvad peened kompimiskarvad märku möödalastud võimalusest. Tagurpidi liikudes viib ta oma saagi käikudesse. Mutt ei suiku talveunne, see-eest aga magab iga päev mitu tundi. Pakaseliste ilmadega läheb pinnases sügavamale, kuhu külm ei ulatu. Suvekäikude sügavus on 10 kuni 40 cm. Talvekäigud ulatuvad enamasti 60 cm sügavusele, pesakamber aga paikneb umbes ühe meetri sügavusel.

Paaritusaeg algab sellega, et isased mutid teevad pikki rännakuid, mis mõnel juhul võivad ulatuda isegi kuni 20 km kaugusele. Isased on oma liigikaaslaste suhtes väga agressiivsed, kohtumised võivad lõppeda ühe looma surmaga. Paaritusajal häälitsevad emased mutid oma elupaikades peibutavalt, andes nii

21

22

Jahiulukid

teada, et nad on paaritumiseks valmis. Tiinus kestab neli nädalat, siis sünnib 3 kuni 5 oasuurust paljast, pimedat poega. Pojad saavad iseseisvaks 10-nädalaselt. Et naaberkäikude liigikaaslastest omanikud noort mutti ei ründaks ja ära ei sööks, peab too kiiremas korras hakkama vaba territooriumi otsima. Muti vaenlasteks on, kui nad maapinnal viibivad, hiireviu, hallhaigur, varesed, kakud, sookured, kajakad, metssiga, mäger, nugised, tuhkur, rebane.

Jahipidamine Eestis Mutt ei ole jahiuluk.

Hunt (Canis lupus)

Kirjeldus Välimus ja kaal Hunt kaalub 30 kuni 50 (60) kg, kusjuures emased on isastest kergemad. Õlakõrgus on 60 kuni 80 cm, tüvepikkus 1 kuni 1,6 m, sabapikkus 30 kuni 50 cm. Karvkatte värvus on hallist kuni hallikas-kollakaspruunini, jalad ja kõht on heledamad. Silmade kohal olev laik, koon, põsed ja kõrvade siseküljed on samuti heledad. Karvade pikkus võib olla erinev: suvekarv on lühem kui talvekarv. Karvad on seljal ja külgedel pikemad kui kõhul. Saba on kohev, sabaots on ülejäänud sabast selgelt tumedam. Karvavahetus toimub märtsist juunini ja septembrist novembrini.

(ingl wolf; sks Wolf; vn волк)

Hammastik Selts: kiskjalised (Carnivora) Sugukond: koerlased (Canidae) Perekond: koer (Canis) (joonis 9)

Joonis 9. Hundid

Hambavalem: 3 1 4 2 × 2 = 42 3 1 4 3

2 Jahiulukite ja mõnede kaitstavate ulukite tutvustus

Meeled

Joonis 10. Hundi kolju

Kihvad ja kiskhambad on hundil eriti suured.

Sagitaalne koljuhari on kõrge ja hästi arenenud, sellele kinnituvad võimsad mälumislihased, mis tõhustavad hammastiku tööd (joonid 10).

Jäljed Eeskäpa jälg on suurem kui tagakäpa jälg (joonis 11).

Kuidas eristada hundi jälgi koera omadest?

Võrreldes koera jäljega ei ulatu hundi jäljes väliste varvaste padjandid keskmiste varvaste padjanditeni.

Hundi jälgede puhul on lumes näha tagajala kerget lohistusvagu. Tavaline liikumisviis on sörkimine (jäljerida kulgeb sirgelt), taga- ja eeskäppade jäljed asuvad üksteise peal (astub samasse jälge).

Suurepäraselt arenenud haistmismeele abil eristab hunt oma ja võõraste isendite lõhnamärke. Oma territooriumi märgistab ta uriini, väljaheidete ja nahanäärmete (tallapadjandite higinäärmete, anaalnäärmete) eritistega.

Objekte pritsitakse väikese uriinikogusega ja seda võivad teha vaid hierarhias kõrgel kohal asuvad loomad. Hunt on võimeline üht ja sama lõhnamärki haistma üle nelja nädala.

Kuulmine ja liikuvate objektide nägemine on samuti hästi arenenud.

Häälitsused Zooloogid eristavad hundi häälitsustes ulgumist, urisemist, niutsumist ja kisamist. Kõige tuntum häälitsus on ulgumine, selle kaudu toimub kaugsuhtlemine, et oma territooriumi akustiliselt märgistada või et karja koos hoida (toimib kutsehäälitsusena) või et hundikarja isendid leiaks kodutee. Jooksuajal hundikari ulub ühiselt. Urisemine tähendab ähvardust.

Emalooma ja kutsikate kontakthäälitsuseks on niutsumine, kuid sellega väljendatakse ka erutust ja rahutust. Valu ja ehmumise korral hunt kisab.

Levik ja elupaik 19. sajandiks oli hunt Lääne- ja Kesk-Euroopas suures osas välja surnud, tema tänane populatsioon asub Ida-, Kirde- ja Kagu-Euroopas.

Lääne-Euroopas elab hunt reliktsete asurkondadena Portugalis, Hispaanias ja Itaalias. Mõni aeg tagasi Saksamaal nähtud hundid olid Poola päritoluga.

Millest sõltub hundi territooriumi suurus?

Territooriumi suurus sõltub saakloomade rohkusest, maastiku liigendatusest ja traditsiooniliste ühendusteede olemasolust või mitteolemasolust hõredalt asustatud elupaikadesse (viimased on kujunenud inimesepoolse jälitamise tulemusena).

Joonis 11. Vasakul hundi eeskäpa jälg, paremal koera eeskäpa jälg

23

24

Jahiulukid

Millistes elupaikades võib hunte kohata?

Tänapäeval on hundile enamasti jäänud suured metsad, läbipääsmatud sood, Põhja- ja Kirde-Euroopas tundra ja Lõuna-Euroopas mäestikud.

Kui suur on hundi tegutsemispiirkond?

Tegutsemispiirkond on erineva suurusega – suvel 50 km² ja talvel 1000 km², aga võib olla ka palju väiksem või palju suurem.

Eestis on hundikarja kodupiirkonna suurus ilmselt 200–300 km².

Eluviis Milline on hundikarja sotsiaalne struktuur?

Hundid elavad karjas, kus valitseb kindel, soolistele alustele toetuv hierarhia. Kari koosneb hundipaarist (nn alfapaar) ning paari sama ja eelmise aasta ning mõnikord veelgi varasematest järeltulijatest. Mõnikord liitub karjaga ka teisi hunte. Karjas on tavaliselt 4 kuni 10 looma. Alfa-koha (kõige kõrgema koha) omandamise pärast toimuvad agressiivsed võitlused. Et kindlustada endale hierarhiliselt kõrgem koht, toimuvad kisklemised, mis lõpevad enamasti hammustusvigastustega.

Võitlus võimuredeli järgmiste kohtade pärast pole enam nii verine.

Mida teevad hundikutsikad, kui nad on saavad suguküpseks?

Suguküpseks saanuna lahkuvad nad enamasti oma kodukarjast.

Kas hundid on aktiivsed päeval või öösel?

Hundid on aktiivsed põhiliselt öösel.

Kui pikki rännakuid teevad hundid igapäevaselt ja kui pikki uute territooriumite otsimisel?

Iga päev läbivad hundid oma kodupiirkonna sees umbes 14 km. Uute karjade moodustamisel või uute territooriumite otsimisel võivad nad ööpäevas liikuda kuni 100 km.

Toit Milline on huntide söögisedel?

Hundid söövad väga erineva suurusega imetajaid, sealhulgas ka koduloomi. Kuid söögisedelil võib leida ka putukaid, kahepaiksed, kalu ja korjuseid. Päevane lihatarve on 2 kuni 10 kg.

Paaritumine (jooksuaeg), tiinus ja juurdekasv Kui vanalt saavad hundid suguküpseks?

Nii isased kui ka emased hundid saavad suguküpseks kaheaastaselt. Siiski ei saa mitte kõik suguküpsed loomad kohe järglasi.

Tabel 1 Huntide küttimine Eestis (isendit) Aasta Loendus Küttimine

1955 800 206

1960 80 50

1965 13 6

1970 9 9

1975 188 109

Aasta Loendus Küttimine

2005 85 18

2010 – 130

2011 – 151

2012

2013

80

78

Jahiaasta: 1.03 – 28.(29.)02.

1980 110 144

1985 100 88

1990 190 85

1995 700 302

2000 150 56

2 Jahiulukite ja mõnede kaitstavate ulukite tutvustus

Millal on huntidel jooksuaeg?

Soojemates lõunapoolsetes maades algab jooksuaeg varem kui põhjapoolsetes maades. Varaseim jooksuaeg on detsembris, hiliseim märtsis-aprillis. Eestis algab jooksuaeg veebruaris.

Alfa-emane poegib üks kord aastas.

Vaenlased

Kas hundid on monogaamsed või polügaamsed loomad?

Kuna järglaste sigitajana tuleb kõne alla vaid alfa-isane, siis selle järgi valitseb huntidel monogaamia.

Jahipidamine

Mitu kutsikat on ühes pesakonnas?

Keskmiselt on pesakonnas 5 kutsikat.

Lisaks inimesele võivad hundikutsikate jaoks ohtlikud olla kõik suuremad kiskjad ja kaljukotkas. Põdrad, kes kuuluvad tegelikult hundi saakloomade hulka, võivad end edukalt kaitsta eesjalgade löökide abil.

Hunte jahitakse peamiselt talvel. Enamasti kütitakse neid ajujahiga või piirdelippe kasutades. Vähem levinud ja mitte nii tulemuslik on küttimine metssigade söötmiskohtade läheduses varitsusest või peibutamisega. Vt tabelid 1 ja 71.

(Puna)rebane (Vulpes vulpes)

Kus emahunt poegib?

Enamasti on poegimiskohaks mingi varju pakkuv pinnaseurge, mõni urg, ka oma suurusele sobivaks kohendatud rebase- või mägraurg.

(ingl red fox; sks Rotfuchs (Fuchs); vn (обыкновенная) лисица)

Millal hakkavad hundikutsikad nägema ja kuulma?

Hundikutsikad hakkavad nägema kahenädalaselt, kuulma kolmenädalaselt.

Selts: kiskjalised (Carnivora) Sugukond: koerlased (Canidae) Perekond: rebane (Vulpes) (joonis 12)

kõrvad pea silm

karvkate

pärak

nina

anaal- ehk pärakunääre tupeava (emasel)

kihvad

lõuad eesjalg

suguti (isasel)

saba munandid (isasel)

käpp tagajalg

Joonis 12. Rebane

valge sabaots

25

26

Jahiulukid

Kirjeldus Välimus ja kaal Isased kaaluvad 5 kuni 8,5 kg; emased 4,5 kuni 7,5 kg. Tüvepikkus on 60 kuni 75 cm, sabapikkus 30 kuni 45 cm. Tavaliselt on rebane seljapoolt punakaspruun, kuid koonuots, mokad, kurgualune, rind, kõht, jalgade siseküljed ja sabaots on hallikasvalged. Jalgade välisküljed ja kõrvatagused on aga tumedad.

Milliseid rebase värvusvariante võib meie laiuskraadidel kohata?

Kui rebase karvkate on hele, nimetatakse teda kaserebaseks, eriti heledat varianti nimetatakse kuldseks rebaseks. Tumeda karvaga rebast nimetatakse söerebaseks, erakordselt tume on

lõualuude eestvaade rebane

hunt

koer

soorebane. Harry Lingi järgi eristavad Eesti jahimehed värvusvariatsioonidena punarebaseid, pajurebaseid, soorebaseid, tulirebaseid, roorebaseid, kivirebaseid, metsarebaseid, rist(i)rebaseid jt (vt illustratsioone lehekülgedel 28 ja 29).

Kuidas läheb suvekarvastik üle talvekarvastikuks?

Suvekarvastikul on õhuke aluskarv ja lühike pealiskarv. Talvekarvastiku moodustumisel kasvavad suvekarvastiku pealiskarvad pikemaks ja aluskarvastik tiheneb.

Millal vahetub karvastik taas suviseks?

Suvine karvavahetus algab isastel veebruari keskel, esmalt toimub see peas, siis käppadel ja edasi kuni sabani. Poegadega emastel vahetub karvastik palju hiljem.

Mis on „jooksuaja prillid”? „Jooksuaja prillideks” kutsutakse laike, mis tekivad rebasel kevadise karvavahetuse ajal, kui õlgade piirkonnas kukub karvu hulgaliselt välja.

Hammastik Hambavalem: 3 1 4 2 × 2 = 42 3 1 4 3 Piimahambad kasvavad suhu nelja nädalaga ja neid on kokku 28. Pooleaastaselt on rebasel piimahambad vahetunud jäävhammastega.

rebase kolju pealtvaates

Kuidas nimetatakse rebase silmahambaid?

Silmahambaid nimetatakse kihvadeks. kihvad

rebase kolju külgvaates

Joonis 13. Punarebase kolju (vasakul ja all).

Lõualuude eestvaade (paremal): rebane (üleval); hunt (keskel); koer (all) (F. Koenen, 1972. Der Rotfuchs. Wittenberg Lutherstadt.)

Kuidas on võimalik ülakihvade pikkuse järgi eristada rebase, hundi ja koera koljut?

Rebasel ulatuvad kihvatipud alalõualuu alumise servani, hundil alalõualuu keskele, koeral alalõualuu ülemise servani (joonis 13).

Milliseid hambaid nimetatakse kiskhammasteks?

Kiskhambad on välja arenenud ülalõualuu neljandast (tagumisest) eespurihambast ja ala-

2 Jahiulukite ja mõnede kaitstavate ulukite tutvustus

Joonis 14. Rebase üksikjälg (vasakul); koera üksikjälg (paremal) lõualuu esimesest tagapurihambast ning nad lõikavad liha kui käärid.

Jäljed Eeskäpal on 5 varvast, tagakäpp on väiksem ja sellel on 4 varvast. Jäljes on näha 5 padjandit ja 4 varvast (eeskäpa 5. varvas asub kõrgemal ning see ei puuduta maad). Tagakäpa jälg ja selle keskmised varbapadjandid on suuruse poolest palju väiksemad kui eeskäpa jälg ja selle varbapadjandid.

Kuidas eristada rebase jälgi koera omadest?

Rebase jäljes ulatuvad mõlemad tagumised varbaotsad esimeste varbapadjandite tagaosani. Koera jäljes ulatuvad tagumiste varvaste otsad selgelt esimeste varbapadjandite algusest mööda. Nii tekib rebasel optiliselt ovaalne (5 × 3–4 cm), koeral ümar-ovaalne jälg (joonis 14).

Joonis 16. Jäljeread (vasakult paremale): kõnnil (rebane liiguks nagu nööri mööda); traavides; joostes põgenedes; kiirete hüpetega põgenedes

Millise jäljerea rebane jätab?

Kõndiva rebase jäljepilti ei ole võimalik kellegi teise omaga segamini ajada – rebase jäljed on nagu pärlid reas. Tundub, nagu loom kõnniks nööri mööda. Rebane liigub sageli ka traavides. Kui rebane peab välkkiirelt põgenema, siis tema tagumised jalad lähevad eesjalgadest mööda nagu jänesel (joonis 16).

Väljaheited Vorstikujulised väljaheited lõpevad ühest otsast teravalt (joonis 15). Värsketel väljaheidetel on ainuomane lõhn. Üpris tihti on väljeheidetes luutükke ja karvu. Rebane jätab oma väljaheited sageli maapinna kõrgematesse kohtadesse ja kändudele.

Joonis 15. Rebase väljaheide

27

28

Jahiulukid

2 Jahiulukite ja mõnede kaitstavate ulukite tutvustus

Talvise karvkattega „kuldrebane”

Talvise karvkattega „söerebane”

Talvise karvkattega tavalist värvust punarebane

29

30

Jahiulukid

Meeled Rebasel on kõik meeled suurepäraselt arenenud, lisaks on rebane õppimisvõimeline ja vanarahvas peab teda kavalaks loomaks. Kõige paremini on arenenud haistmismeel, sellele põhineb rebasel oma territooriumi lõhnamärkidega tähistamine ja „jahimehetundlikkus” (tunneb inimese lõhna kaugelt ära).

Püsti seisvad kõrvad on kujult kui ruuporid, jooksuajal kuuleb rebane teiste rebaste hääli suurte kauguste tagant, samuti määrab ta kuulmise järgi täpselt ära hiire asukoha.

Rebane on aktiivne ka öösel. Tema öilnägemise võime on tingitud silmade vertikaalsetest pupillidest, mis pimeduse saabudes laienevad ja võimaldavad sellega silma tagapõhjale langeva valguse lisapeegeldumist.

Häälitsused Millal võib kuulda rebase haukumist?

Rebane – eriti isasloom, harvem emasloom – haugub jooksuajal lühidalt territooriumi tähistamiseks. Üksteisele kiirelt järgnevad haugatused lõpevad mõnikord käheda lõpuheliga.

Selgete külmade ilmade korral võib seda haukumist kuulda päris kaugelt.

Isasloomad rändavad kuni 35 km, emasloomad parimal juhul 2 km kaugusele.

Rebane võib elada territoriaalsete pererühmadena, aga asulate lähedal ka suuremate seltsingutena. Tähtsaimad eeldused elupaiga valikul on toidu, varjekohtade ja poegade kasvatamiseks urgude olemasolu, samuti ka võimalus jooksuajal „tutvusi” sõlmida. Ka ilmastikuga seotud pisiasjad, näiteks tuule eest kaitstus ja päikesepaisteliste kohtade olemasolu, mõjutavad rebasel sobiva elupaiga valikut. Rebase kodupiirkonna suuruseks on Saksamaal 500 ha, Eestis T. Randla Jahimehe käsiraamatu (1979) järgi 300 kuni 1200 ha.

Eluviis Mitte ühelgi teisel ulukiliigil pole eluviisis nii palju vastukäivusi ja erinevusi kui rebastel.

Rebane on peamiselt öö- ja hämarikuloom.

Inglismaa suurlinnades on teada ühest isasest ja 4–5 emasest koosnevaid seltsinguid, mis tegutsevad 10–70 ha suurusega kodupiirkonnas.

Sellistes seltsingutes sünnitab ainult domineeriv (vanim) emane, teised emased aitavad kutsikate eest hoolitseda. Selline kohanemisvalmidus teeb temast tüüpilise inimesekaasleja.

Toit Millal rebane kiunub ja vingub?

Vingumisega väljendab rebane alistumist, samuti valu, kui on end vigastanud. Saaki toov emarebane häälitseb kutsuvalt, et kasvavaid poegi urust välja meelitada. Emarebase hoiatushäälitsused (ühesilbilised haugatused) annavad rebasepoegadele teada, et neid ähvardab oht. Valu korral rebane kiunub, n-ö kaebleb.

Levik ja elupaik Rebane on levinud kogu Euroopas ja ta on kõikjal arvukas. Omades suurt kohanemisvõimet, võib ta elada nii inimasustusest kaugel metsas, ülesharitud steppides kui ka keset suurlinna. Lumerikastest mäestikest rändab ta enne talve tulekut madalamatesse kohtadesse.

Kas rebane sööb kõike või ta on toidu suhtes valiv?

Rebane on kõigesööja.

Mida rebane sööb?

Rebane eelistab loomset toitu – hiirtest (hiired on põhitoit) metskitsedeni, väikelindudest metsiseni. Ta sööb ka kimalasi, herilasi, kärbseid, põrnikaid, tigusid, vihmausse, kalu, sisalikke. Rebane on n-ö korjuste koristaja ning seetõttu on tal looduses oluline tähtsus „haiguste vastase võitluse politseinikuna”. Rebane sööb meelsasti taimset toitu: puuvilju, metsamarju, tammetõrusid, pähkleid, kibuvitsa-, pihlaka-, pooppuu- ja astelpajumarju, rohttaimi, viljaterasid, ristikulehti, kartuleid. Asulate lähedal käib ta prügimägedel söödavat otsimas.

2 Jahiulukite ja mõnede kaitstavate ulukite tutvustus

Millal matab rebane oma saagi maha?

Kui toitu on palju, matab rebane ülejäägi maha varjatud kohta, umbes 10 cm sügavusele.

Kas loomse ja taimse toidu suhe on tasakaalus?

Loomne toit on ülekaalus, loomse ja taimse toidu suhe on 4 : 1.

Kuidas peab rebane jahti ja kuidas surmab oma saagi?

Rebane hiilib ja siis hüppab ohvrile peale, mõnikord ajab ta oma saaklooma taga. Saagi surmab hammustusega – kas kõrri või kuklasse.

Paaritumine (jooksuaeg), tiinus ja juurdekasv Esimese eluaasta talveks saavad rebased suguküpseks. Isased on paaritumiseks valmis detsembrist märtsini, emased aga ainult jooksuajal 3 kuni 4 päeva. Vanematel emasloomadel on jooksuaeg varem kui noorematel.

Millal rebased paarituvad?

Jooksuajal. Saksamaal algab jooksuaeg jaanuari keskel ja kestab umbes kolm nädalat.

Eestis on rebase jooksuaeg tavaliselt veebruaris.

Kuidas käituvad sugupooled paaritumise ajal?

Kuigi emasloom püüab endale lõhnamärkidega tähelepanu tõmmata, lükkab ta alguses kõik pealetükkivad isased eemale. Alles innaaja alguses laseb ta isased enda lähedale.

Sugutamisjärgse haakumise tõttu kestab paaritumine enamasti terve tunni. Tavaliselt toimub paaritumine rebaseurus. Nii välistatakse instinktiivselt teiste liigikaaslaste sekkumine.

Millal toimub pärast paaritumist ovulatsioon?

Ovulatsioon on kaks päeva pärast paaritumist.

Kui kaua kestab rebase tiinus?

Rebase tiinus kestab 51 kuni 54 päeva.

Mitu kutsikat rebane sünnitab ja kuidas nad välja näevad?

Rebane toob ilmale polsterdamata urulohus 4 kuni 6 pimedat, tuhkhalli karvast kutsikat.

Väiksemad ja suuremad pesakonnad on ebatõenäolised.

Silmad avanevad rebasekutsikatel 10 päeva pärast. Pärast 20. päeva on „titekarvad” täiesti vahetunud poegadele omaste karvadega. 40 päeva pärast toimub uus karvavahetus ja nüüd muutub karv punaseks.

Mil moel hoitakse urus rebasekutsikate puhtust?

Senikaua kui kutsikad urust ei lahku, hoolitseb emarebane ise nende puhtuse eest. Ta lakub poegade kõhtu, millega aktiveerib peristaltikat, uriini ja ekskrementide väljutamist ning neelab kutsikate väljaheited alla. Kolme nädala pärast, kui ema neid enam ei imeta, suunab ta kutsikad uru kõrvalkäikudesse, et nad jätaks sinna oma uriini ja väljaheited.

Kuidas ja kui kaua hoolitseb rebane kutsikate eest?

Juba 15. elupäeval hakatakse kutsikatele tahket eelseeditud toitu andma. Nelja nädala pärast võib rebasekutsikaid uru ees näha. Sel ajal on emarebane saaki otsimas. Kuue nädala pärast liituvad ka kutsikad saagiotsingutega.

Vastupidiselt hundi- ja koerakutsikatele ei kujuta uru ees mängimine rebasekutsikatel sotsiaalset käitumist. Täielik üksteise sallimatus areneb rebasepoegadel välja juba mõne nädalaga. 14 nädalaga on rebasekutsikad iseseisvad ja lahkuvad pesakonnast.

Isased kutsikad hajuvad kaugemale kui emased. Enamasti asuvad nad elama piirkondadesse, kus pole teisi rebaseid, täites nii kõigepealt rebastest tühjaks kütitud piirkondi. Ülekaalus on polügaamia (vt lõiku „Eluviis”). Isarebase tähtsus kutsikate üleskasvatamisel on vaieldav. Rebaste väike arvukus mõnel pool võib viia selleni, et isane paaritub ainult ühe emasega. See, et emane kasvatab kutsikaid üksi üles, võib olla põhjustatud isaslooma mahalaskmisest pärast paaritumist, aga ka tema vähesest kontaktist järeltulijatega (F. Labhardt, 1990).

Liiga palju looteid põhjustab nende hukkumist. Kui ikkagi sünnib liiga suur pesakond,

31